Saturday, January 31, 2015

Mõned suusapildid

Selfie ehk "enekas" lapse prillidel, mis vist sihukese foto eestikeelne vaste on :)
Kolmapäev ja neljapäev sai mäel käidud. Lapsel peale eksameid mõned vabad päevad, mis tuli ära kasutada. Ilm oli väga ilus, päikesepaiste terved päevad. Ainus ebamugav moment oli eelmisel õhtul kallale tulnud hambavalu. Aga polnud hullu, kallasin konjakit hambale ja külm ilm tuimestas kah piisavalt. Autoga hea uhada kui bens nii odav nagu praegu, lihtsalt peab ära kasutama. Torontos resideeruv sugulane oli ka kaasas, kellega pika sõidu ajal mõnus juttu puhuda.

Sihuke ilus päev oli
Mida sugulane kohviku ees täiega nautis
Niimoodi tehakse mäele lund juurde, et ikka aprillikuuni jaguks.
Lumelaudur Jüri ja ...
... suusataja Kiki öises "lumesajus"

See video sattus nüüd küll püstipidi :P

Toronto - "Maailma parim linn" :P



Terve hulk erinevaid organisatsioone ei tegele millegi muu kui igasuguste statistiliste andmete analüüsimisega. Paari päeva eest ilmus "Economisti" uurimus milline linn on parim elamiseks: üllatus, üllatus - selgus et vaadeldavate näitajate põhjal osutus selleks Toronto. Muidugi on sellised hinnangud alati sügavalt subjektiivsed, sest sõltub milliseid näitajaid vaadata ja kuidas nende tulemusi hinnata ja millist kaalu anda.
 
Selle konkreetse analüüsi juures vaadati üleüldist ohutust, elukvaliteeti, elukallidust, ärisõbralikkust, demokraatia taset ja toidu kvaliteeti. Ma usun, et paljudel tekkib küsimus, miks just neid omadusi vaadati ja miks mõned minu arust väga olulised nagu transport välja jäeti. Ei viitsinud uurimuse metodoloogiat läbi lugeda, kes sügavamat huvi tunneb, võib ise selle PDF faili kujul alla laadida. Igal juhul enda maitse põhjal ma küll Torontot parimaks linnaks ei pea.
 
Usun, et paljud Torontolased nõustuvad minuga, erilist meelehärmi pakub meile liikluskorraldus, mis on kolmanda maailma tasemel. Ühistransport on esiteks suht kallis ja teiseks haruldaselt aeglane ning halvasti organiseeritud. Kui su lähtekoht ja sihtkoht just metroopeatuste kõrval ei asu, jõuaksid tihtipeale rattaga kiiremini kohale. Autoga liikumisest rääkides on ilmekaks näiteks, et äärelinnast kesklinna tööle jõudmiseks kulub mul kella kuue ajal hommikul 20 minutit 20 kildise otsa peale, aga koju tagasi kell kaks lõuna ajal sõidan kolmveerand tundi, sest tipptund on just algamas. Tipptunni ajal läheb vähemalt tund selle vahemaa läbimiseks ja "tipptund" kestab Torontos hommikul poole seitsmest kuni kaheksani õhtul, veidi lihtsamaks läheb vahepeal üheteistkümnest kaheni.
 
Kasutaksin hea meelega ühistransporti, aga esiteks hakkab see minu jaoks liiga hilja käima, alles kuue ajal hommikul, teiseks on ebakindlate sõiduaegade ja arulagedate sõidumarsruutidega ning kolmandaks väga aeglane kui metroo välja arvata. Mul võtab eriti hea õnne korral tund ja veerand tööle jõudmiseks, kui vaja kindlalt kohal olla tuleb pooleteise tunniga arvestada.
 
Aga pöördudes tagasi eelpoolmainitud hinnangute juurde tuleb tunnistada, et Toornto oli kõigi vaadeldavate alusel esikümnes kui üks välja jätta. No muidugi tegu elukallidusega, mille poolest asume 70'l kohal. Ei saa salata, et elamine on siin tõepoolest kallis nii eluaseme, toidu kui ka teenuste poolest. Samas on see teatud määral mõistetav,  "heas" linnas elamine peabki kallim olema.

Friday, January 30, 2015

Uglegorsk

Tankirusikaga hävitatud vene tank 
Tänased uudised Ukraina rindelt on parasjagu murettekitavad. Mitte niipalju ametlike rindeteadete poolest kuivõrd põhiinfo kõrvale pillatud lausete tõttu.
 
Ukraina poolelt raporteerib mitu erinevat allikat - tekkib küsimus millist rohkem usaldada, separatistide omasid pole üldse mõtet lugeda. Igatahes ametliku info kohaselt on Uglegorsk veel Ukraina vägede käes või käivad seal lahingud. ATO keskuse andmeil saadeti kohale reserve ja lahingumoona olukorra stabiliseerimiseks. Donbassi pataljoni komandöri andmeil olevat Uglegorsk juba langenud kui mitte arvestada mõningaid vastupanupunkte linnas.
 
Kõige ebameeldivamaks infoks, kui see tõeks osutub, on viis kuidas Uglegorski lahing käis või käib. Mässulised olevat imbunud linna mitme nädala jooksul ja eile alustanud organiseeritud rünnakuga seljatagant. Sellise sündmuste käigu võimalikkus vihjab kas kohaliku elanikkonna toetusele või hirmule separatistide ees, mõlemad variandid äärmiselt halvaendelised.
 
Venelaste langenud tänases lahingus Uglegorski lähedal
Usun, et lähemate päevade või isegi tundide küsimus on kelle kätte Uglegorsk jääb. Kui peaks langema on ilmselgelt järgmine kuum punkt Debaltsevo, kus suured Ukraina väed sees. Selle ümberpiiramine ja kaotus oleks Ukrainale katastroofiks. Loodetavasti pole momendil mässulistel piisavalt jõudu aga kui Venemaa saadab oma võitlusgrupi kohale võib väga lihtsalt Ilovaisk korduda. NATO peaks suutma õhust Vene vägede liikumist näha ja õigel ajal Ukrainlasi hoiatada, iseasi kas viimased reageerivad piisavalt kiirelt ja jõuliselt.
 
23:30,  30 Jaanuar
Viimased uudised enne keskööd annavad teada, et ehkki öösel oli suur osa Uglegorskist vallutatud löödi venemeelsed päeval kaotustega tagasi. Esimene raund Ukrainale - puruks lasti tank ja kümmekond soomusmasinat, paarkümmend langenut jäi maha, 15 võeti vangi. Õhtul algas uus suurem rünnak ja momendil käivad ägedad lahingud. Luure teatel suundub linna poole kaks Vene vägede kolonni. Kui viimane tõeks osutub, läheb ukrainlastel väga raskeks. Peaasi, et nad ei lase oma väegrupeeringut ümber piirata ja vangi võtta või puruks lüüa. Pigem taganegu soodsamatele positsioonidele, aga mis mina siin õpetan, loodetavasti pole Ukrainlased Ilovaiski õppetundi unustanud.

Sunday, January 25, 2015

Brain Bugs - Mälu

Kui inimestele esitada küsimus, mida nad tahaks võimaluse korral oma aju juures parandada on enamuse vastuseks mälu. Kes ei tahaks sellist mälu nagu arvutil, et mis iganes sisse söödad see ka paugupealt meelde jääb. Paraku on mälu arvuti ja aju puhul erinevalt üles ehitatud. Algpõhimõtted peavad siiski samad olema. Esiteks on vajalik mingi füüsiline muutus mälukandjas ja teiseks kood kuidas erinevaid asju mällu kirjutada ning hiljem uuesti maha lugeda. Arvuti puhul on lihtne, füüsiliseks muutuseks on mälukandja magnetiliste, elektriliste või optiliste omaduste piisav muutmine, et oleks võimalik eristada kahte olekut. Info kirjutatakse ja loetakse binaarselt ehk ühtede ja nullide jadana. Oluliseks on mälu stabiilsus ehk info muutumatuna säilimine ajas.

Enne kui ma edasi lähen tahaks rõhutada asjaolu, et kuna ma pole vastava eriala asjatundja ja ei viitsi ka erialakirjandusest või isegi internetist täpseid vasteid otsida, siis enamus erialalisi termineid ei pruugi kokku langeda korrektsete eestikeelsete väljenditega. Samas üritan teha kõik et üks tavaline inimene saaks aimu millest jutt on.

Aju puhul on mäluga olukord märksa keerulisem. Inimese mälu saab jagada jämedalt 2 erinevasse kategooriasse: konkreetne ja kaudne. Konkreetse mälu näiteks on kas sinu telefoninumber, salasõna arvutis või pähe õpitud luuletusejupp. Kaudne mälu võib olla seesama salasõna, mis väljendub lihasmälus. Kui oled võimeline pimetrükiks, siis toksid automaatselt salasõna sisse mõtlemata sealjuures kramplikult üksikute tähtede või isegi sõna peale. Põhitähelepanu raamatus pööratakse konkreetse mälu alamliigile, semantilisele mälule. mida aju kasutab faktide tähenduse ja seoste salvestamiseks.

Kuidas info salvestatakse semantilisse mällu, mis on selle protsessi füsioloogiline sisu. Aju salvestab faktilist infot kindlates sõlmpunktides kasutades ka suhtelisi seoseid. Objekti konkreetne tähendus sõltub tema seostest teiste objektidega, lihtsaimaks näiteks sünonüümid, kus sama sõna tähendab erinevaid asju sõltuvalt kontekstist. Teatav sarnasus internetiga, kus veebilehed omavahel seotud linkidega, mida rohkem sarnane teema seda rohkem ühendusi nende vahel eksisteerib. Googeldades sõnaühendeid pakutakse sulle erinevaid veebilehti, mis kõik rohkemal või vähemal määral vastavad päringule, mida täpsem vaste ja tihemini külastatud veebileht, seda eespool see asub.

Ajus on sõlmpunktideks neuronid (nende grupid) mis on seotud teiste sõlmpunktidega ühenduste ehk sünapside kaudu. Neuronid võivad olla aktiivses, saadavad välja signaali teistele neuronitele või musklitele, või passiivses ehk "kuuldel" olekus. Neuronid võivad signaali välja saates aktiveerida teisi neuroneid, olles ühenduses tuhandete teiste neuronitega. Anduri kindla signaali ehk meeleelundi vastava sisendi peale aktiveeruvad teatud neuronid ja neuronite grupid. Näiteks nähes koera aktiveerub "koera" neuronite grupp. Kuna see on aga ühenduses tuhandete teiste seotud faktidega (karvasus, hammustamine, kassid, hirmutunne, .... ) saadetakse signaalid ka neile vastavatele neuronite gruppidele. Millised konkreetselt aktiveeruvad sõltub eelkõige teistest sisenditest (tugev või nõrk, eelnev kogemus koertega, oma või võõras koer, lahtine või ketis koer, ....) aga ka sidemete tugevusest. Kui eelnevalt on koeraga seotud ainult enamasti negatiivsed või väga tugevad negatiivsed sidemed (lapsepõlves hammustada saamine) aktiveerub automaatselt ka sõbraliku koera puhul hirmutunne. Sarnaste ja seotud faktidele vastavad neuronigrupid asuvad enamasti suht lähedal teineteisele ja on seotud tihedamate ja tugevamate sidemetega.

Seni tundub suht loogiline, aga kohe tekkib küsimus kuidas mingid neuronigrupid kujunesid välja just "koera" grupiks ja kuidas tekkisid ühendused eri gruppide vahel. Sündinud lapsel pole ju aimugi, et koerasugune elukas üldse olemas on. Pikaajalise püsimälu moodustumises mängib väga suurt osa neuronigruppide vaheliste ühenduste plastilisus ehk muutumine ajas (synaptic plasticity). Oluline on ka see, et samal ajal aktiivsete neuronite vahele tekkib side või juba olemasoleva sideme korral see tugevneb. Mida tihemini neuronid samal ajal aktiivsed seda tugevam omavaheline side. Näiteks koera nähes aktiviseerub mingi neuronite grupp, kui samal ajal keegi ütleb sõna "koer" aktiveerub grupp neuroneid, mis vastavad kuuldud sõnale, kui koera nähes kuuled haukumist aktiviseerub samal ajal koera pildi ja haukumise neuronite grupp ja nii edasi. Kokkuvõttes kujuneb aja jooksul ettekujutus nii, et koera nähes seostub sellega suur hulk erinevaid objekte, hääli, tegevusi, jne ... Sama juhtub ka vastupidi - haukumist kuuldes aktiveerub koera kujund.

Aga lisaks neuronigruppide vahelistele ühendustele on nende tugevused samuti erinevad. Näiteks koera ja haukumise vahel on väga tugev side. Side on ka koera ja kassi vahel, samas palju nõrgem, sest mõlemad omavahel seotud kui koduloomad ja vastavad neuronite grupid aktiveeruvad samal ajal palju harvem kui koera ja haukumise neuronite grupid. Siit ka veidi koomiline fakt, et näiteks kui lehm tekitab ameeriklastes loomaliha või piima assotsiatsiooni siis indialastes hoopiski pühaduse tunde. Seaga on asi muidugi veelgi kontrastsem erinevate kultuuride puhul.

Paraku mõjutab mälu palju väliseid ja sisemisi tegureid. Mälu kiirus või isegi sisu sõltub niinimetatud eelhäälestusest, kui eelnevalt on aktiveeritud neuronite gruppe või nendega seotud neuroneid osutub uuesti sama grupi aktiveerumine kiiremaks. Kuna seoseid on väga erinevaid, tähenduslik, kõlaline, visuaalne, ... siis võib osava eelhäälestusega mälu, ettekujutusi, seoseid ja assotsiatsioone suhteliselt lihtsalt manipuleerida. Tuntuimad on trikid reklaamitööstuses või poliitikas. Seks müüb nagu ammu teada. Ei tähenda millist produkti meestele koos palja neiuga reklaamida, see müüb kindlasti edukamalt kui sarnane toode asjaliku spetsi kommentaariga. Meestel lihtsalt tekib poes produkti nähes positiivne emotsioon isegi kui nad ei mäleta sellega kaasnenud preilit. Poliitikas piisab kui kedagi süüdistada miskis koletus kuriteos. Isegi kui hiljem selgub, et tüübil polnud sellega miskit tegemist, on valijate ajudes tekitatud seos kuritegevuse ja poliitiku vahel ning valituks saamine oluliselt raskendatud.

Kohati on mäluga seotud apsud lausa eluohtlikud. Valedest rohtude manustamisest on põhjustatud umbes veerand ekslikust mälust, mis enamasti seotud arstimite sarnaste nimedega. Terve hulk inimesi on mõistetud kohtus süüdi tunnistajate ekslike mälupiltide tõttu, kusjuures tunnistajad ise on tõsimeeli uskunud, et nägid või kogesid asju, mida pole kunagi juhtunud. Raamatus on toodud ära mitmed konkreetsed markantsed juhtumid. Tänu aeglaselt kohalejõudnud arusaamisele, kui ebausaldatavad on tunnistajate ütlused nähakse suurt vaeva, et leida vettpidavaid füüsilisi tõendeid. Mitmete huvitavate katsetega on selgunud teatud tingimustel mälu nii tugevalt mõjutatavus, et rohkem kui pooltel juhtudel võivad inimesed "mäletada" asju, mida pole olnud.

Kui arvuti puhul on mälu salvestamine ja lugemine kaks täiesti erinevat ja sõltumatut protsessi, siis ajus see nii pole. Meelde tuletades aktiveerime samad neuronite grupid ja tugevdame ühendust nende vahel. Uued sidemed on algul suhteliselt kergelt kustutatavad ja muudetavad aga kui neid kohe uuesti korrata kinnistuvad palju kindlamini. Siit ka lihtne seletus faktile, miks on kasulik paari tunni jooksul peale uue asja õppimist seda uuesti üle korrata. Jättes pikema vahe on õppimise kasutegur oluliselt madalam. Kui arvuti puhul on kustutamise funktsioon lihtne siis inimese mälu korral see praktiliselt puudub, mistõttu on pea võimatu unustada dramaatilisi mälestusi.
 
Samas toimub pidevalt mälu iseeneslik kustumine, seda eriti lühiajalise mälu puhul. Põhjuseid võib olla mitmeid, üheks kindlasti on mälu ülekoormatuse vältimine. Oleks ju võimatu kõike kogu elu sama selgelt mäletada, mida eelmisest minutist mäletame. Aju säilitab automaatselt vaid info, mida peab oluliseks või mida teadlikult proovitakse mällu jätta. Vananemisega väheneb lühiajalise mälu hulk, mida pikaajalisse mällu salvestatakse, tegu normaalse protsessiga, mis algab juba lapseeast. Ega ilmaasjata öelda, et lapsel on õppimine lihtsam. Lisaks hakkavad vanast peast ununema viimased mälestused. Põhjuseks peetakse asjaolu, et viimased mälestused on salvestatud nõrgemate seostega, lihtsalt on olnud vähem aega mälestuste kinnistumiseks.

Paraku tekib inimestel ka täiesti ebakorrektseid mälupilte asjadest ja sündmustest, mida pole kunagi olnud. Katsete põhjal võib järeldada, et lapsed on eriti tundlikud selle koha pealt ja nende mälestustest on kuni kolmandik puhas fantaasia vili. Enamasti nad ise seda ei mõistagi, sest ettekujutatavad sündmused on kinnistunud ajus kui tegelikud mälestused. Seetõttu tuleb laste mälestustesse suhtuda ühest küljest skeptiliselt aga teisest küljest peab mõistma, et tegu on normaalse nähtusega, mitte patoloogilise valetamisega.

Kui arvuti puhul on mälu mahtu väga lihtne mõõta digitaalsete ühikute hulgaga mega või gigabaitides siis inimese mälu mahtu nii lihtsalt ei mõõda. Ajus on suur osa mälust seoseline aga mitte puhtfaktiline, mäletame suht hästi üldist konteksti või pilti aga mitte konkreetseid fakte. Puht faktilist mälu mõõtes on saadud õige madalad numbrid - kusagil 1 gigabaidi suurusjärgus samas kui tänapäeval nii pisikesi mälupulki enam ei toodeta ja isegi välkmälu kettad on enam kui 100 korda võimsamad, kõvaketastest rääkimata. Aju piiratusest annab ehk parima pildi fakt, et maailmarekordiks järjestikuliste numbrite meeldejätmisel on vaid 405 ühikut. Aju lihtsalt pole arenenud sellist tüüpi info säilitamiseks mis evolutsiooniliselt pole oluline. Palju tähtsam on hoida ja töödelda infot, mis aitab ette ennustada eelseisvaid sündmusi.
 
Siit tuleneb ka mälu valikulisus, meeletust info hulgast peab aju suutma kiirelt välja valida minimaalse olulise. On olemas inimesi, kellel haruldane faktimälu, kuid enamasti pole sellest suurt kasu, sest salvestatud info sorteerimises ja töötluses on nad nõrgad. Üleüldiselt tundub, et ajul on mingi enam-vähem keskmine võimekus, mis tähendab et teatud funktsioonide erakordne tugevus kutsub esile teiste puudulikkuse.

Shokikirjandusest

Viimasel ajal on palju emotsioone tekitanud Kaur Kenderi kirjutis, kus väidetavalt olevat alaealiste pornot propageeritud. Algul libisesin niisama üle, kui tavalisest uudismürast aga kui sellel teemal sõnavõtmine kuidagi ei tahtnud vaibuda otsustasin lähemalt uurida kas tõepoolest asi nii hull kui Eesti riigiametnikud seda üritavad väita, et vaja lausa kohtusse kaevata. Selles mõttes hakkas häirima, et ma olen hingelt liberaal ja toetan sõnavabadust iga kell mäletades veel nõuka ajast, mis tähendab piiratud sõnavabadus. Samas ei saa jätta rõhutamata, et parimaks reklaamiks on mingi asja ärakeelamine, mida võis ilmekalt näha hiljuti ilmunud Hollywoodi Põhja-Korea teemalise filmi puhul. Muidu ilmselt suht märkamatuks jäänud keskpärane komöödia-paroodia lõi hulga rekordeid allalaadimiste ja vaadatavuse koha pealt. Usun, et Kenderi artikliga on sama asi ja tänu skandaalile lugejate arv mitmekordne.
 
Nende paari raamatu põhjal, mis olen lugenud, meenutab Kender mulle meie aja Dickensit. Kirjutab asjadest mis olemas, aga mida inimesed ei taha tunnistada, eriti "viisakas" seltskonnas. Pole päris minu maitse, kuid sellele vaatamata toetan sõnavabadust, sest ei pea ju lugema kui ei meeldi. Igatahes läksin uurisin, mis koht see nihilist siis on, kus mainitud kirjatükk avaldati. Mulle jääb mulje, et tegu veebilehega, kus avaldatakse lugusid, mille eesmärgiks ongi lugejaid shokeerida. Konkreetne tekst oli kustutatud ja ma ei viitsinud küllalt netiavarustes tuhnida (kust seda kindlasti soovi korral leiab). Piisas Kenderi mõne teise sissekande lugemisest. Minu arust väga tüüpiline shokikirjandus, kohati isegi päris vaimukalt võimuesindajaid nüpeldav. Protestivaimu täis teismelisena oleks tekst ehk meeldinudki, praegu ei tekitanud muid emotsioone kui ajas kohati muigama.
 
Sõnavabaduse koha pealt leian, et avaldada võib minu arust kõike. On ju lugeja otsustada, kas lugeda või mitte. Mulle näiteks hakkavad vastu kommunismiaja kirjutised või keskerakonna paskvillid aga ma ei leia, et neid sellepärast peaks ära keelama. Ma lihtsalt ei loe neid ja ei käi ka vastavatel veebilehtedel. Mõne keskerakonna esindaja, eriti tolle eurosaadikust punapea puhul, tekivad õige vägivaldsed mõtted, aga tsiviliseeritud inimesena surun need alla ja ei lähe nui käes vanamoori otsima. Brüsselis niigi ärevad ajad praegu, loll kui politsei peaks mind mõne terroristiga segi ajama :P Igaks juhuks pean vajalikuks siinkohal rõhutada, et ma ei propageeri ka kedagi teist minema EL saadikuid likvideerima (kui keegi tähelepanelik kodanik peaks eelneva põhjal vajalikuks prokuratuuri informeerimast :D), ehkki ei saa salata, et kurbusse ma ei sureks kui eelpoolmainitu endale ämbri (ääreni vett täis:) varbale pillab :P

Sunday, January 18, 2015

Linnapea ja Koko videotel

Mitte ei saanud jätta jagamata Delfi naljanurgas nähtud videoklippi metsseast pealkirja all "Tallinna linnavalitsuse jõulutervituse must materjal". Vaese looma "uisutamine" nii väga sarnanes Tallinna linnapea reklaamiklipile :P Vaadake ja naerge kaasa!


Lisaksin ka teise video kuidas meie kutsat õpetatakse eemale visatud mänguasja tagasi tooma. Koko on superõnnelik kui keegi viitsib minna temaga aeda mängima. Vahel loobin niisama lumepalle, mis loom kas õhust püüab või lume seest välja kaabib ja nahka paneb. Vahel veeretan tema lemmik kummiratast, mis jooksuga tagasi tuuakse, et uuele ringile minna. Loomal ükskama, peaasi, et saab joosta nii et keel sõna otseses mõttes ripakil.


Sõda ja suusatamine

Ideaalselt siledaks "kammitud" suusamägi
Eile sõitsime siinse Eesti sõbra ja kolme lapsega suusatama. Kahetunnise sõidu ajal keerles jutt muidugi enamasti Ukraina ümber, millest ei saa üle ega ümber. Kas pole absurdne, et teoreetiliselt nagu mõistusega tsivilisatsiooni esindajad, kelleks inimesed on, tapavad mingi ulmelise idee (erinev usk) või siis planeedipinna tükikese pärast üksteist. Kättemaksuks või vihahoos tapmisest ma saan veel aru, vahel tuleb endalgi isu suusk tüübist läbi susata, kes tõstukijärjekorras jokutab :P No ok, see oli lihtsalt ebasobilik nali tõsise teema juures, ma muidugi pidasin suusatamist silmas :D Silmi ette kerkis internetis nähtud pilt kus Kiievi metroos istusid kõrvuti lumelaudur ja rindele minev sõdur, sellisel ajal me siis elame, pilti ennast kahjuks ei leidnud enam.

Igatahes lahkasid kaks kodukootud ja võrdlemisi paljulugenud tüüpi, üks bioloogiks õppinud IT tüüp ja teine insenerist postitöötaja, maailmapoliitika olukorda üldiselt ja Venemaa asju konkreetsemalt. Pidime mõlemad tunnistama, et veel aasta aega tagasi oleksime pidanud praegust olukorda ette ennustanud inimesi naljameesteks või psühhopaatideks. Aga pole me vist ainsad, kes taolist arengut ei osanud oodata, ilmselt enamus kui mitte kõik lääne spiooniagentuurid said suure üllatuse osaliseks. Samas ei usu ma et Venemaagi kõike toimunut oli tol ajal ette plaaninud. Olen päris veendunud, et kui nad oleks teadnud tänast olukorda, poleks nad Krimmi võtma läinud.

Kõige arusaamatum on see, et neil oli ju terve Ukraina niikuinii peos. Esiteks oleks saanud Maidani vaikselt maha rahustada, lihtsaim lasta Ukraina presidendil Euroliiduga leping alla kirjutada ja seda siis mõnuga torpedeerida lihtsalt jätmata omapoolsed kohustused täitmata. See poleks mingeid raskusi esile kutsunud, sest võimuorganeis oli tol ajal korruptsioon vähemalt samal tasemel kui Venemaal kui mitte hullem. Euroopa Liit oleks sihukesse majanduslikku ja poliitilisse lõksu tõmmatud, kust väga raske välja tulla. Isegi peale Maidani oleks saanud asjad kavalamalt ära korraldada, venelastel ju suur kogemus ebasoovitavate isikute kõrvaldamisega.

Krimmi okupeerimine või siis poliitiliselt korrektselt "annekteerimine" oli Venemaa suurim viga peale Afganistani afääri, mis võib minna maksma rohkem inimelusid, tohutult rohkem raha ja lõpuks miks ka mitte Venemaa kui ühtse riigi eksistentsi. Tegu oli sõjaliselt ja poliitiliselt mittevajaliku ning idiootlikult provokatiivse käiguga, millest Lääs ka kõige parema tahtmise korral ei saanud mööda vaadata. Ma ei tea, aga võib-olla tõesti oli otsuse taga Putini suurushullustuses soov kirjutada end ajalukku kui Krimmi Venemaaga taasühendaja. Sõber arvas, et tegu oli mingi jooma ajal täispeaga vastvõetud otsusega, sest kaine mõistusega ju sihukest ämbrit ei saa teha. Oli kuidas oli, Venemaa maksab selle triki eest kallist hinda ja jääb maksma veel pikka aega.

Соцмережі
Donetsk täna hommikul
Praegune sõda Ida-Ukrainas on jõudmas uude staadiumi. Just mõni tund tagasi tulid uudised, et Ukraina armeele anti luba peale pooleaastast pausi uuesti kasutusse võtta raskerelvastus. Kell kuus hommikul anti massiivne suurtükiväe löök Donetski piirkonnas olevate separatistide ja vene vägede teadaolevatele raskerelvastuse positsioonidele. Paar tundi hiljem tuli teateid tõsistest lahingutest ka Donetski linna piirides. Mis täpsemalt toimub on momendil veel segane, kuid tundub, et Ukrainlased said Läänelt vaikimisi loa raskerelvastuse kasutamiseks, sest Minski kokkulepped maeti lõplikult maha. Ukraina vägede rünnaku põhjuseks oli ilmselt viimastel päevadel äärmiselt pingelise olukorra tekkimine lennujaama piirkonnas ja sobivaks ajendiks separatistide poolt Gradiga puruks lastud buss koos rohkete tsiviilohvritega.

Isiklikult arvan, et Ukraina pool piirdub üritusega lennuväli piiramisrõngast lahti murda ja tegu pole Donetski vabastamise algusega. Suureks küsimärgiks on Venemaa reageering, sest paratamatult kaasneb separatistide positsioonide pommitamisega tsiviilohvreid kuna viimased olid oma raskerelvastuse elurajoonidesse paigutanud. Kas Venemaa otsustab ametlikult oma väed sisse viia ja sõja kuulutada või uuesti läbirääkimiste laua taha astuda, raske ennustada. Igatahes tundub, et mida edasi seda tugevamaks ja enesekindlamaks muutub Ukraina sõjavägi ja vaatamata separatistide toetamisele igasuguse relvastuse ning piiratud väekontingendiga ei saavuta Venemaa oma eesmärke ilma otsese sõjalise sekkumiseta.

Ametlik sõjaväe sisseviimine aga katkestab igasugused veel säilinud suhted läänega ja riskib võimalusega, et nii NATO kui USA annavad Ukrainale otsest relvastatud abi. Venemaa ainsaks lahenduseks oleks Saksamaa eeskujul "Blitzkriegiga" mõne nädalaga Ukraina võtmine nagu seda Saksamaa Poolaga teise maailmasõja algul tegi. Lääs lihtsalt ei jõuaks reageerida ja jääks toimud faktile otsa jõllitama nagu juhtus Krimmiga. Paraku pole taoline aktsioon nii lihtne, sest sellises mahus rünnak nõuab ettevalmistusi, mida pole tänapäeval võimalik varjata ja Ukraina võib osutuda raskemaks pähkliks kui seda oli Poola omal ajal.

Suusatamise juurde tagasi pöördudes ei saa märkimata jätta, et eilsed lumeolud olid parimad üle mitme aasta. Mägi sile ja kõva lumega kaetud, kiireks kihutamiseks justkui loodud. Pikki mäge alla puhuv tormituul (puhangud 65 km/h) andis mõnusalt hoogu juurde. Kihutasime pikkade sujuvate pööretega poole viiest kuni kümneni raatsides vaid korraks kohvikusse hüpata, et 15 minutiga kiire näks ja kuum jook võtta.

P.S. Paistab, et viimane aeg on oma teemasõnade hulka võtta sõna "sõda", sest kardetavasti ei jää see ainsaks korraks kui vaja kasutada, seni läks Ukraina konflikt poliitika alla.

Friday, January 16, 2015

Brain Bugs - Sissejuhatus

Lõpuks olen jõudnud selle raamatu kohta blogimise juurde, mida sai millalgi suvel autos sõites kuulatud. Poolteist kuud tagasi võtsin ta paberkandjal välja, tähelepanu nõudvat teksti on nii mugavam läbi töötada. Esialgu tahtsin postitada lihtsalt lühida kokkuvõtte aga suht õhukesse trükisesse on nii palju huvitavat ja mainimisväärset kontsentreeritud, et otsustasin teha mitu postitust selle raamatu teemal. Brain Bugs all mõeldakse aju puhul esile tulevaid apsakaid ja viltuminemisi, just nagu muidu normaalselt töötavas arvutiprogrammis varjatult esinevaid pisivigasid, mis teatud situatsioonides esile tulevad põhjustades kas tühiseid häireid või süsteemi kokkujooksmist.

Ehkki inimaju on väidetavalt meile teadaolevatest keeruliseim informatsioonitöötlus aparaat pole ta sugugi täiuslik. Omades pinnapealseid süsteemiinseneri teadmisi oskan omalt poolt lisada, et mida keerulisem ja suuremahulisem süsteem seda suurem on võimalus, et sellel esinevad rikked. Töökindlust väljendab laias laastus väga lihtne valem, mis korrutab läbi kõigi süsteemikomponentide töökindluse teatud aja peale. Kuna elementide töökindlus on alati väiksem kui 1, siis on süsteemi töökindlus alati väiksem kui kõige viletsama elemendi töökindlus. Lihtne on mõista, et mida rohkem elemente seda väiksem on süsteemi töökindlus. Elementidel on muidugi erinev kaal kogu süsteemi funktsioneerimise juures, mistõttu paljude elementide rikke korral süsteem ei lähe lõplikult rikki vaid lihtsalt kaotab osa oma funktsionaalsusest.

Eriti tähtsate süsteemiosade puhul kasutatakse paralleelset dubleeritust, et ühe elemendi rikke korral võtaks teine element funktsiooni üle. Kui kosmoselaevadel näiteks on kõige kriitilisemad elemendid lausa 7 kordselt dubleeritud siis ei saa see kaugeltki lähedale ajule, kus neuronid on võimelised suures osas üksteist asendama, neuroneid on aga miljardeid. Arvatakse et aju puhul hakkavad olulised häired ilmnema kui umbes 20% neuronitest surnud, arvuti puhul aga piisab tihtipeale paari transistori läbipõlemisest muutmaks süsteemi töökõlbmatuks. Siin avaldub üks põhilisi erinevusi aju ja arvuti vahel, ühe riistvara on staatiliselt paika pandud, teisel paindlik ja adapteeruv, aju loob pidevalt uusi ühendusi neuronite vahele ja isegi kasvatab piiratud määral uusi neuroneid.

Nii aju kui arvuti on info töötlemise vahendid aga nad teevad seda erineval moel isegi kui lahendavad sama probleemi - näiteks malemäng. Aju kasutab suures osas intuitsiooni ja mustri äratundmist, arvuti lihtsalt analüüsib võimalikult suurt hulka võimalikke kombinatsioone. Paraku on arvutite võimsus saavutnud sellise taseme, et inimene enam neile males vastu ei saa. Esimesel pilgul tundub, et arvuti intelligentseks muutumise takistuseks on juba praegu ainult piisavalt hea programmi puudumine. Päris nii lihtne see siiski pole, sest ka riistvara osas jääb arvuti maha. Kui transistore või mäluelementide ja neuronite arv on juba võrreldav siis nende vaheliste ühenduste arvu poolest on aju suurusjärkude jagu ees.
 
Teada tuntud Turingi testiga olevat võimalik määrata, millal arvuti intelligentsus saavutab sama taseme, mis inimesel. Sisuks oleks, et vestluse käigus ei suuda inimene otsustada kas tegu teise inimese või arvutiga. Momendil on see suht lihtne aga võimsamate arvutite puhul on vahel õnnestunud inimest ära petta. Tegu seni siiski pigem ebaõnnestunud küsimustiku kui arvuti tegeliku intelligentsiga. Igatahes peame oma testküsimusi järjest erilisemaks muutma, et arvuti ei suudaks neid lahendada. Samas teistpidine test, arvutit teeskleva inimese paljastamine on väga lihtne. Piisab kui esitada veidi mahukam matemaatikaülesanne või detailse mälu kontroll, mille arvuti lahendab hoobilt.

Nagu mainitud on ajul sellele vaatamata hulk vajakajäämisi ja nii mõnegi funktsiooni poolest jääb ta pikalt maha arvutitest. Inimese mälu on esiteks piiratud ja teiseks üsna ebatäpne. Aju poolt vastuvõetud otsused on tihtipeale mõjutatud täiesti mitteolulistest või asjasse absoluutselt mitte puutuvatest faktoritest. Seda on ammu mõistnud reklaamiagentuurid ja poliitikud, kes neid vajakajäämisi edukalt ja varjatult ära kasutavad. Tihtipeale on ka enda arust loogiliselt mõtlevate inimeste otsused kõike muud kui ratsionaalsed kui neid sügavamalt analüüsida.

Aju teeb inimesest isiksuse ja on teadvuse allikas. Aju arenes välja analüüsimaks meeleorganite poolt toodavat infot et selle tulemusel juhtida organismi tegevust. Aga kui arvutiprogrammi vigasid saab alati parandada järgmise allalaaditava täiendusega siis aju puhul pole see võimalik. Parandused tuleb teha käigupealt ja need peavad töötama, sest süsteemi kokkujooksmise korral pole võimalik teha restarti. Heaks võrdluseks oleks arvutimäng ja tegelik sõda või ralli, kui mängu puhul eksimuse korral alustad lihtsalt otsast peale või momendist kus "surma said" siis päris elus sellist luksust pole. Seepärast päriselus riskitakse oluliselt vähem, iga viga võib viimaseks jääda ja ellu jäävad ainult need kes suuri vigu ei tee. Käigu pealt tehtud parandused on tihtipeale piisavad momendi kriisi lahendamiseks, enamasti mitte optimaalsed ja rusikameetodil tehtud.
 
Raamatus on eraldi käsitletud mitmeid teemasid nagu: Mälu, Aju kokkujooksmine, Aja tunnetamine, Hirm, Ebaratsionaalsus, Reklaam, Ebausk ja lõpuks Aju programmide parandamine. Otsustasin, et blogistan igal teemal lühikese postituse põnevamatest momentidest. Aga on selge, et kes sügavamat huvi tunneb, peaks ise originaali lugema. Minu arust on tegu raamatuga, mida lausa peaks ametlikult Eesti keelde tõlkima.

Monday, January 12, 2015

Maakera 2.0 - parem versioon.


Jaanuarikuu Scientific Americanis oli huvitav artikkel pealkirjaga "Better than Earth" - "Maakerast Parem". Põhirõhk on asjaolul, et Maakera ei pruugi sugugi olla parimate tingimustega elu jaoks, ehkki meie päikesesüsteemis ta seda kahtlemata on. On ju äärmiselt ebaloogiline, et Maa oleks parim. Eluks sobivate tingimuste skaalal asub ta kusagil tõenäosuskõveral, kus täpsemalt, seda artikkel proovibki selgitada. Analüüsi tulemusel selgub, et parimad tingimused elu tekkeks on meie koduplaneedist õige erinevatel planeetidel.

Lähemal uurimisel selgub, et ehkki ilmselgelt on Maakeral kõik eluks vajalikud tingimused tagatud pole need sugugi optimaalsed. Juba praegu on Maakeral piirkondi, mis pole eluks eriti sobivad nagu kõrbed, arktilised piirkonnad või ookeanide toitainevaesed keskosad.

Tähtsamaina tuleks muidugi vaadata meie süsteemi keskust - Päikest mis tagab piisava kiirgustugevuse ja stabiilsusega energiavoo elu tekkeks ning püsima jäämiseks. Tähtede kohta kehtib reegel, et mida suuremad nad on seda kiiremini "põlevad läbi", sest tuumasünteesiks vajaliku vesiniku hulk on piiratud. Mingil määral sarnaneb lõkkele, mida suurem tuli seda ägedamini aga kiiremini põleb. Kui jätta välja erijuhud siis kõigub tähtede eluiga 40 päikese massiga tähtede miljonist aastast 0.2 päikese massiga tähtede 560 miljardi aastani. Meeldetuletuseks, et Päikese eluiga on eeldatavalt 10 miljardit aastat, millest natu vähem kui pool (4.6 miljardit) on juba läbi.

Tuhmim ja punasem "Päike" suurema planeedi taevas
Maakera asub Päikesest kaugusel, kus vesi vedelas olekus, ehk elu tekkeks ja arenguks soodne. See piirkond on paraku suht kitsas ja liigub aegapidi tähest eemale kuna vananedes tähe kiirgusenergia kasvab.
 
Ebameeldiva tõdemusena asume juba praegu suhteliselt lähedal soodsate tingimuste sisemisele piirile. Viimaste arvutuste kohaselt on Maakeral hulkraksetele organismidele eluks kõlblikku aega jäänud vaid 500 miljonit aastat, sedagi juhul kui kliimamuutused suht sujuvalt kulgevad. Pole ka võimatu, et inimkond suudab keskkonna palju kiiremini lõplikult nässu keerata. Seega kui vaadelda Maakera 80 aastase keskmise elueaga inimesena oleme just 70 juubelit pidamas. Teadagi, et selles eas pole muutuvate oludega kohanemine lihtne ja igasugu õnnetused lihtsad juhtuma ning palju raskemate tagajärgedega kui nooremast peast.

Aga millised oleks ideaalsed või vähemalt ideaalilähedased tingimused eluks. Eeldades, et mida rohkem anda aega madala tõenäosusega protsesside juhtumiseks (elu tekkimine), seda suurema tõenäosusega see juhtub. Praeguste andmete alusel tekkis elu päikesesüsteemis Maal umbes poolteist miljardit aastat peale Päikese enda süttimist. Üherakulistest mitmerakuliste organismide tekkeni kulus veel oma 2 miljardit aastat. Meie kogemustele tuginedes kulub elul enda sisseseadmideks ikka jupike aega eriti kui võtta arvesse, et universum on vaid 13.7 miljardit aastat vana ja esimeste teoreetiliselt sobivate tähtede süttimise ajal olid tingimused elu tekkeks ebasoodsad.

Igal juhul tundub igati loogiline, et Päikesest (G tüüpi) sobivamaks oleks mõnevõrra väiksema massi ja pikema elueaga täht, mis samas suudaks piisavalt energiat kiirata. Parimaks kandidaadiks tundub olevat K tüüpi kääbus, mille eluiga oluliselt pikem ja tänu sellele ka eluks soodsa tsooni liikumine oluliselt aeglasem, ehkki kitsam. Mitmed teadaolevad K-kääbused on mõni miljard aastat Päikesest vanemad andes küll ja enam aega elu tekkeks ning arenemiseks.

Nüüd planeedi enda juurde. Oluliseim omadus eluks sobivusel lisaks asukohale tähe suhtes on mass, sest sellest sõltub nii atmosfäär, magnetväli kui ka kontinentide liikumine. Pakutakse välja, et sobivaim võiks olla planeet umbes 2 kordse maa massiga (1.2 - 1.3 läbimõõtu). Atmosfäär oleks tihedam ja selle hajumine kosmosesse palju aeglasem kui praegu Maa peal toimuv. Kosmilise ja tähelt lähtuva kiirguse eest kaitsev magnetväli oleks tugevam ning püsiks oluliselt kauem, sest metallist koosneva planeedi tuuma jahtumine võtaks oluliselt rohkem aega. Süsiniku ringluseks vajaliku mandrite liikumise protsess kestaks samal põhjusel palju kauem. Kokkuvõttes oleks elule tingimused soodsamad ja ka palju stabiilsemad kui Maakeral.
Eelmine nädal tuli info, et Kepleri teleskoop on avastanud hulga uusi planeete, mille hulgast kaheksa maakera suurusjärgus ning tiirlevad Päikesega sarnaste tähtede ümber. Kaks neist 438b ja 442b eriti sarnased, vastavalt 13% ja 33% Maast suuremad tiireldes punase ja oranzhi kääbustähe ümber elule soodsas piirkonnas. Mõlemad vastavad peaaegu perfektselt eelpool mainitud "Supermaakera" nõudmistele. Esialgu teame vaid nende suurust ja asukohta, ei miskit muud, aga usutavasti on tegu objektidega, mida asutakse erilise tähelepanuga jälgima lootuses mõistusega elu märke leida.

Tuesday, January 6, 2015

Kanada - Rusoboronexport 5 : 4


Teise kolmandiku keskel oli seis 5 : 1 Kanadale roosiline
Ma pole ikka väga pikka aega viitsinud spordivõistlusi telekast vaadata. Viimati kas Sotshi mäesuusatamine või suvel Eestis olles miski kergejõustik millest Kanter osa võttis ja medali sai nagu uduselt mäletan. Torontos meil ju traditsioonilises mõistes telekat pole olnud juba aastaid, kõik videovajaduse rahuldab internet. Nii ka seekord, karates kuulsin, et Kanada - Vene noorte jäähoki MM mäng kulges suht põnevalt ning kuna jõudsin koju just viimase kolmandiku alguseks lasin selle kaasal seni peale panna kui ise imekähku dushi alt läbi hüppasin. Fotod on võetud moblaga tugitoolis lesides telekaekraanist. 

Paraku ei lasknud Kanada kanalid otseülekannet vaadata, pidime rahulduma Rootsi televisiooniga, aga mulle meeldis see isegi rohkem. Esiteks mõistan keelt piisavalt ja teiseks on rootslased objektiivsemad kuna ise finaalist välja jäid. Vaatasin kiiruga üle ka esimese kahe kolmandiku väravad. Kokkuvõttes alustas Kanada ju hiilgavalt, vähem kui kolme minutiga kaks väravat. Venelaste väravavaht vahetati välja, mis oli ka mõistetav, sest kahest pealelöögist MM finaalis kaks sisse lasta on vist rekordiks.

See jäi venelaste viimseks juubeldamiseks
Teise kolmandiku lõpus skoorisid 5 : 4
Edasi mäng võrdsustus ja venelased said ühe tagasi. Siis aga teisel kolmandikul sudis Kanada järjest kolm väravat seisuks 5 : 1. Mängu käik paraku küll sihukesele seisule õigustust ei andnud, vahtralehe maa noortel oli lihtsalt õnne ja ka uus venelaste väravavaht aitas omalt poolt kaasa lastes paar suht lihtsat lööki läbi. Seisul 4 : 1 võttis Venemaa treener pausi ja vaatamata veel ühele Kanada väravale tundus, et oli kasu. Järsku pööras Fortuuna enda pale venkude poole ja natukese ajaga oli seis 5 : 4, millega mindi ka vaheajale.

RUSOBORONEXPORT  Kiivril
Kanada publik oli tagasihoidlikult öeldes shokis. Kui korduks mõne aasta tagune blamaazh, mil kaotati Venemaale suurest eduseisust, oleks tegu lausa rahvusliku katastroofiga. Täna tuli mängu lisaks rahvuslikule uhkusele ka ideoloogiline kokkupõrge, mis sarnanes minu noorusaja Kanada karika mängudele, kus võisteldi "kurjuse impeeriumi" vastu. Venemaa ise ka ei hoidunud provotseerimast, mängijate kiivritel ilutses Rusoboronexpordi logo, millise firmaga on kõik sanktsioonidega ühinenud riigid sidemed katkestanud.

Seekord siiski ei aidanud venelaste relvafirma. Kanada pidas vapralt vastu viimase kolmandiku Vene survele, laskmata ühtki väravat sisse. Samas ei suutnud nad ka ise skoorida, et seisu veidi lihtsamaks teha. Kõige ärevamad momendid olid viimastel sekunditel, kui Kanada väravavaht hiilgas lisaks faktile, et neil oli ka õnne. Igal juhul finaali tulemus 5 : 4 Kanadale ja koos sellega üle pika aja kuldmedalid kaela.

Friday, January 2, 2015

Lumetormiga mäel 1. jaanuaril.

Kiki laskumas tuisusel mäel

Niisiis, olime otsustanud aasta esimese päeva suusamäel veeta ja viisime selle ka ellu. Sinna sõites põõnas pisem laps kõik kaks tundi tagaistmel peoväsimust välja. Kui tee peal oli sihuke tuul, mis aeg-ajalt autot kraavi poole puhus, siis mäele lähenedes avanes kergelt hirmutav pilt. Suusamäest paistis vaid alumine ots, ülemine mähkunud burgaa pilve sisse. Samas kihutas meile mäe poolt vastu tihe autodevool nagu põgeneksid inimesed paaniliselt tsunami eest. Kui veel nägime eespool politseiautot, mis blokeeris tee, tekkis hirm, et kogu piirkond miski looduskatasroofi tõttu suletud. Vaatasime lapsega teineteise otsa, ei tea kui hea mõte oli täna mäele tulla.

Paraku oli politsei aitamas üht kraavi vajunud autot ja peagi saime liikuma. Parkimisplatsil sain täieliku pettumuse osaliseks, sest vaatamata ähvardavale lumetormile oli parkla pilgeni täis. Ainus tühjem koht tuletõrje tee, kuhu seniks parksin kui suusad maha laadisime. Pinda käivale turvamehele pakkusin välja kihlvedu, et 5 minuti jooksul, mis mul kulub kolu maha laadimiseks, ei ole tuletõrjemasinail seda teed vaja. Vana õiendas edasi, aga selle ajaga olid lapsed suusad ja saapad välja saanud ning sõitsin minema otsima kohta kuhu auto jätta. Lähim vaba koht oli oma pool kilti eemal.

Nooremale lapsele tuli pilet osta, sest temal pole hooaja kaarti. Kassade juures jõlkusid niisama mitmed inimesed ja enne kui jõudsin sappa asuda, tuli üks mulle oma piletit pakkuma. Küsitava $30 asemel pakkusin $20, tüüp tegi nägusid aga kui mainisin, et tema jaoks pole sel enam niikuinii mingit väärtust oli kaup koos. Eks seepärast sain originaalselt rohkem kui $80 väärt pileti nii soodsalt, et ilm hirmutas rahva minema. Tavaline suusaturist tahab päikest ja ilusaid vaateid mitte sellises burgaas kihutamist, kus vahepeal üle 10 meetri ette ei näe.

Lund oli just sadama hakanud ja mõnda aega pühkis tuul selle mäe pealt metsa alla. Pind väga kõva ja kohati jäine, kiire sõidu suuskadele ideaalne. Lumesadu läks aina tihedamaks nii et väljas kiskus hämaraks. Kui lõunaks restosse läksime, jõudsid ka sõbrad kohale. Tegime kiire näksimise ning mäele tagasi. Vahepeal oli 40 minutiga lausa 10 senti maha sadanud ja kuna tuul veits vaibunud, jäi see kõik mäele. Paar laskumist võttis, et uute oludega kohaneda.

Sellise ilmaga läheb habe jäässe
Pehme lumi võtab hoogu maha nii, et kolisime üle mustale ehk "ekspertide" nõlvale. Siin oli väga lahe täiskiirusel kihutada, sest suusarandid pidasid hästi ja pehmesse lumme kukkumine poleks häda teinud. Sai proovida eriti kiiret ja madalat sõitu, keha nii kaldes, et põlved läksid lumehunnikutest läbi ja nii puusa kui käega sai aeg-ajalt mäge katsuda.

Lund sadas muudkui edasi, mul hakkas tekkima pisike mure teeolude pärast. Otsustasin, et võtame hotellitoa kui sõitmine peaks liiga aeganõudvaks või ohtlikuks kujunema. Uhasime lastega kümneni välja, nood keeldusid isegi einepausile minemast, väites et küll tagasiteel autos aega süüa. Pidin ise momendiks sisse hüppama, võtmaks kohv ja tee enne kui kohvik suletakse. Viimane sõit täiega kohviku ette, kus uhke lundpritsiva kaarega pidurdasime.

Mina kiirustasin autot tooma, et ei peaks liiga pikalt varustust tassima, lapsed hakkasid nodi kokku pakkima. Vanem tüdruk käis peale, et tema tahab proovida libedaga sõitu. Mulle see erilist vaimustust ei pakkunud, eks proovi kui oma auto ostad. Aga plika lubas hästi ettevaatlik olla ja lisas, et kas pole parem kui ma koos sinuga harjutan. Sain küll aru, et kavalusest öeldud kuid tõetera sees, muidugi parem kui saan kõrval jälgida ja juhendada. Noh olgu, istu rooli, vaatame kõigepealt kas saad parkimisplatsilt minema.

Veidi loksutamist ja veeresime tasakesi lumisel teel. Siis hakkas plika kurtma, et kole paha on üle kapotile jäänud 20 sendise lumehunniku teed näha. Hei, see on autojuhi asi enne rooli istumist kindlaks teha kas masin sõidukorras targutasin. Ja muide kas kontrollisid kummid üle, bensu ikka jätkub uurisin muiates edasi. Selle peale tuli valjuhäälne issiiii ....., ok ma vaatasin aga see on sinu asi! Tee oli libe ja esimesed kümmekond kilti sõitsime 40 km/h ühe suure neljarattaveolise taga.

Suuremal neljarealisel teel oli ainult üks rada kummaski suunas rattajälgedega, ülejäänu paksu lumekihi all, sellel sai nii kaheksakümnega minna. Kaherealisele maanteele keerates muutusid olud keerulisemaks, polnud ei lund ajatud ega soola puistatud. Kohati tee puhas, sest tuul oli lume ära puhunud, metsa vahel aga kinnisõidetud lumi peal ja libe. Peagi jõudsime mingi hädapunni taha, kes 80 piirkonnas 50 ja 60 vahel sõitis. Kiirus iseenesest polnud nii suureks probleemiks, kuid tüüp pidurdas igakord kui keegi vastu sõitis või tee mäest alla läks ja kiirus veidi tõusis. Absoluutselt lubamatu tegevus sihukeste teeoludega.

Meie eestlaste jõuk eelviimasel laskumisel
Möödasõiduks otsisime tükk aega võimalust aga tänu piiratud nähtavusele lumesajus ja pimedas oli ohutut paika raske leida. Venisime oma veerand tundi selle äpu juhi taga, sest liiga ligi ei julgenud minna kartes, et tüüp kaotab pidurdamisega juhitavuse. Lõpuks avanes võimalus ja Mari kaldus aeglaselt vastasvööndisse, lisas kiirust ning keeras siis aegapidi tagasi oma sõiduritta. Veidikese ajaga jäi see masin seljataha. Kümmekonna kildi pärast tulid mõned järsemad tõusud metsa vahel. Tee oli nii libe, et rattad käisid ringi ja vaatamata veojõu kontrollile muutus masin raskesti juhitavaks. Kui eriti kriitilise tõusu tippu napilt kohale jõudsime polnud plikal miskit selle vastu, et läheksin rooli.

Tee oli tõepoolest libe, isegi paigalt minema saamisega tegu. Veidi maad edasi nägime eessõitvat autot sama trikki tegemas, vahetasid juhti. Teed tundes teadsin, et kõige raskem koht ootab ees, Hockley Valley tõus. Kogusin aegsalt nii palju kiirust kui julgesin ja uhasin hooga üles. Gaasiga mängides suutsin esimesest järsemast kohast kenasti üles saada, aga enne järgmisele jõudmist nägin ees masinaid, mis tõusu lõpuosas raskustes, vibasid ja liikusid vaevaliselt edasi. Lasin hooga neile järgi lootes, et ikka saavad üles. Kõige jamam kui hakkavad tagasi libisema, hoidsin nii palju vahet kui sain proovides minimaalselt kiirust kaotada.

Nüüd hakkasid minulgi rattad ringi käima, otsisin tee peal kohti, mis veidi paremat haaret pakkusid ja lähenesin ebamugavalt eessõitjaile. Otsustasin et veel veidi ja olen sunnitud tee äärde seisma jääma, muidu lähen liiga ligi. Ülesmäge minema muidugi enam ei saaks, aga sõidaks tagasi alla ja siis jõeorgu pidi kümmekond kilti risti teisele suurele teele millel väiksem tõus. Õnneks siiski said nii minu ees olevad masinad kui meie ise mäe tippu, selleks ajaks oli küll kiirusest vaid nii 5 km/h järgi jäänud. Edasine oli juba naljategu, viimase otsa sõitsime oma lõpuks järgi jõudnud Eesti sõpradega pea tühjal maanteel paralleelselt kõrvuti nagu maanteehuligaanid. Lastel muidugi hirmus lõbus. Ägedalt möödunud aasta esimene päev.

Thursday, January 1, 2015

Head Uut Suusa Aastat :)



Videoklipil on näha kuidas ma Eestis saabunud uue aasta puhul üritan ebaõnnestunult A. LeCoq õlut pauguga avada, taustaks Eesti TV aastavahetuse ülekanne. Peaaegu nagu oleks kodumaal, laual ju verivorstid, kartulisalat, must leib, ... jne ... :) Kohalikku aastavahetust tuli veel seitse tundi oodata.

Peale eilset vana aasta ärasaatmist oli eriliselt mõnus pikalt sisse magada. Kui lõpuks end voodist välja ajasin sai viimane "Presidentti" kohvipakk avatud, et uue aasta esimene hommik väärika joogiga vastu võtta. Tuleb jällekord tunnistada, et siinsed kohvid ei saa ligigi soomlaste tavaliselegi purule. Maitse erinevus tuli eriti selgelt esile, kuna olin viimase nädala kohalikust (Colombia muidugi originaalselt) oast jahvatatud pruuni vedelikku lurpinud. Tegin kohvi ühe suure kaasalt kingiks saadud Iitaka "Satumetsä" tassi jagu. Et jook kauem kuum püsiks ja saaks täiega nautida, ajasin tassi mikrokas kuumaks enne kui kohvi sisse kallasin. Eelmisest õhtust järgi jäänud pasteedivõileivad sobisid oivaliselt kõrvale. Sel ajal kui kaasa uue läpakaga mängis vaatasin mina enda omal mäesuusavideote juppe. Lõpuks panin käima kultusfilmi "The thin line", mille teemaks kõigi suusaalade "kuningas" ehk kiirlaskumine.



Hea ettevalmistus õigele lainele häälestamiseks, sest pealelõunal suundume koos tuttavatega mäele. Juba peale esimesi kaadreid tuli tahtmine asju pakkima hakata ja suusad autosse tassida. Paraku lapsed ikka veel põõnavad, vist eilsest peost rohkem väsinud kui täiskasvanud. Täna hommikul või õieti juba eile öösel valmistas meile ebameeldiva üllatuse moblaoperaator, millegi pärast kaotasime data ühenduse niipea kui uus aasta saabus. Hommikul kontot kontrollides tundus, et kõik peaks nagu korras olema, plaani polnud muudetud ja teoreetiliselt oli meil ikka data olemas. Võrguga ühendust siiski ei saanud, loodetavasti tegu mingite võrguseadistuste muutusega, mis tuleb alla laadida. Loll ainult et enne ei teatatud, googeldades selgus, et me polnud ainsad selle probleemiga. Ehk laheneb iseenesest, kui mitte siis peab klienditeenindusega ühendust võtma, mis alati üks igavene kepp on, sest neil pole piisavalt inimesi sellega tegelemas ja need kes on ei valda teinekord riigikeelt piisavalt hästi :P