Monday, May 30, 2016

Karate II Dani Musta vöö eksam - Mari

Pühapäeval läks vanem tütar oma teise dani musta vöö eksamile. Ta oli veits mures, sest viimasel aastal pole seoses tiheda ülikooli õppeprogrammiga nii palju dojos käia jõudnud kui oleks soovinud. Kordas eelmisel õhtul kodus katad ja kumited üle, mida peaks sellel tasemel teadma. Tegelikult muidugi on ta väga tubli, mida näitavad kõige ilmekamalt eelmise päeva võistluste medalid. Kes siis veel kui mitte edukaim naissportlane oleks järgmist dani väärt. Aga eksam tekitab alati liblikad kõhtu, ükskõik kui hästi sa ainet tead.

Sõidutasin tüdruku kolmveerand kümneks dojosse, lobisesin veits teiste tüüpidega ja läksin koju. Kaasaga pidime veel poodlemas käima, et enne reisi toitu ja viimaseid asju vaadata ning 150 dollarine kupong ära kulutada. Juhtus nagu ikka, et ehkki miskit suurt ei ostnud panime kokkuvõttes rohkem kui 250 taala magama. Mõistlik oleks vist harvemini poes käia, kulub vähem raha ja aega. tagasiteel astusime korraks dojost läbi ja piilusime ukse vahelt sisse, kuidas lapsel läheb.

Parasjagu tehti agaralt kihon kumitesid. Kuumal suvepäeval olid aknad meelega kinni tekitamaks karate kodumaa Okinawa põrgulikult kuumasid ilmastikuolusid. Õhk oli higihaisust paks ja 100% niiskusega, sees ligi 40 kraadi sooja. Ainuüksi uksel seistes kleepus paari minutiga särk seljale. Eksamineeritavad higist läbimärgades gides näost punased aga punnitasid vapralt edasi. Üks tüüp kukkus väsimusest või hapnikupuudusest sirakile kuid ajas veits aja pärast püsti ja jätkas. Oleme mõlemad noorema tütrega kaks korda sellest kadalipust läbi käinud, küll ka vanem vastu peab.

Kolme ajal läksin uuesti vaatama. Nüüd esitati keerulisemaid katasid, mu tütar kurtis hiljem, et oleks hea meelega kogu oma arsenali ette näidanud aga temalt taheti vaid kolme näha ja siis saadeti mati äärde istuma. Peale minutilist veerüüpamis pausi alustati vabavõitlusega. Eksamineeritavad lasti algul omavahel kokku ja siis said kogenumad mustad vööd õiguse nende kallal oma oskusi harjutada. Kõik tambiti viisakalt järjekindlalt tümaks ilma, et tilkagi verd oleks pritsitud. Mulle jäi mulje, et tütre eelmise eksami vabavõitluse osa oli sutsu karmim.

Lõpuks tuli teoreetiline osa ja küsimuste vastuste voor. Paar kõrgeima dani senseid näitasid ette katade bunkaid ehk rakendusi - mida see või teine liigutus ning võte katas tähendab ja kuidas saaks vabavõitluses või tänaval rakendada. Esimeseks küsimuseks oli: "Mis tõi teid Karatesse"? Vastuseid oli mitmeid: Lapsed, juhus, keskea kriis, ,,, jne ... Mari mainis, et oli lapsena alati karatest vaimustuses olnud ja käis vanematele, ehk siis meile seni peale kuni ta trenni viisime. Tuleb tunnistada, et rohkem peab tänulik olema emmele, sest mina olin veendunud, et tegu mingi titevaimustusega, ega viitsinud lapsi tõsiselt võtta. Kaasale aga oli metroolt koju jalutades see dojo silma jäänud. Võttis üks päev oma just 7 ja 9 aastaseks saanud plikad käekõrvale ja viis kohale. Nagu õeldakse on edasine ajalugu, lapsed armusid sellesse spordialasse ja ei vaadanud kunagi tagasi, aasta pärast meelitasid issi ka kampa.

Lõpuks küsiti kas on küsimusi eksamineerijatest vanadele olijatele, kellest enamusel üle 30 aastane karate karjäär turjal. Üks kaval noormees esitas sama küsimuse vastu. Vastuseid oli ikka väga huvitav kuulda. Mitmed neist meestest olid teismelised 60'tel, 70'tel suurlinnade pätimates rajoonides ning valisid karate lihtsalt ellujäämise eesmärgil. Esindatud on nii endised kurjategijad kui politseinikud. Mõni tüüp neist tahtis lihtsalt end proovile panna. Kõigi ühiseks nimetuseks on aga see, et karatega tegelemine muutis sügavalt nende ellusuhtumist. Kõik rõhutasid seda ühtekuuluvusetunnet, mida minagi üsna kohe tundma hakkasin. Meie klubi karate vennaskond on ilma liialdamata teiseks pereks. Kui keegi meist ükskõik kus maailma otsas hätta jääb võib pöörduda esimesse dojosse ja abi on garanteeritud.

Lõpetuseks räägiti iga eksamineeritavaga personaalselt tulemustest, tugevatest ja nõrkadest külgedest ning eduka soorituse korral paluti maksta eksamitasu. Ootamatult selgus, et tütar oli tsheki koju unustanud, helistasin kaasale, et too kiirelt rahaga kohale sõidaks. Jõudiski ilusti ja mainis, et nüüd saab aru miks me mõlemad Mazdaga sõita tahame - see on tõepoolest mõnus masin. Grupipilt ja oligi aeg koju kihutada, et dushi alt läbi hüpata ning siis restosse tähistama kiirustada. Traditsiooniliselt oli valitud Mandarin, kus pugisime end nõrkemiseni krabisid, krevette, sushit, sashimit ja maiustusi, Keegi polnud ju eelmisest õhtust saati midagi tõsisemat söönud.

Nüüd siis on meie peres kolm teise dani mutsa vööd, vanem tütar peab siiski paar kuud ootama enne kui Jaapani peakorterist vöö ja maetlik tunnistus kohale jõuavad.

Sunday, May 29, 2016

2016 Karate kevadturniir

Jalalöökide virr-varr ehk lendavad samuraid
Seekord võtsime jällekord kõik kolmekesi turniirist osa. Noorem tüdruk loobus vabavõitlusest, kuna oli paari nädala eest saanud päris hea paugu, mis ikka veel tunda andis. Mina kahtlesin veidi, kas minna sellises küpses vanuses noorte meestega kaklema, aga poisikeselik entusiasm sai võitu. Hiljem selgus, et mustad vööd olid osavõtjate suure hulga tõttu vanuse alusel kahte gruppi jaotatud. Mina üle neljakümneste kambas. Mis mõttes, ma pole ju sihuke vanake mõtlesin, kui teisi (enamasti endast nooremaid) osavõtjaid vaatasin.

Esimene pool kella kaheni möödus kohtunikuks olemise tähe all, sest mustade vööde etteasted on alati peale vaheaega ja demonstratsioonesinemisi. Esimesena läksingi võistlustulle mina, kui vanema põlvkonna esindaja. Kahjuks ei saanud plikad mu katat filmida, sest just kui astusin tatamile, kutsuti naised mati äärde rivvi. Enda meelest oli mu esinemine päris asjalik ja isegi nurgakohtunik kiitis hiljem, paraku võitjaks osutus teine mees. Minu osa katas oli läbi, mille üle suurt ei kurvastanud, ehkki poleks olnud midagi selle vastu, et enne väljalangemist paarist konkurendist jagu saada. Kata pole kunagi minu ala olnud, vabavõitlus ees lohutasin ennast. Nüüd sain ka kogu tähelepanu naiste esinemisele pühendada.

Unustasin enne mainida, aga nii kata kui vabavõitlus on meil olümpiasüsteemis nagu rahvusvahelistel võistlustel. Kaotaja langeb välja, võitja läheb edasi, samuti kui tenniseturniiridel või poksis.

Puhas punkt teemal "Kuidas rusikas maitseb"
Selleks, et vältida paremate kokkusattumist kohe esimestes ringides jaotatakse võistlejad eelnevate turniiride tulemuste alusel nii, et tugevamad kohtuvad nõrgematega. Eelmiste võistluste teise koha omanikuna sai noorem tütar vastaseks ühe uustulnuka, kes aga oli väga hea, pikalt mingi teise klubi juures treeninud. Kiki kaotas kuid tundis sellest pigem kergendust, sest pea andis pingutuse tõttu jälle tunda. Tüdruk rääkis hiljem, et oli mõelnud hirmuga kui paha oleks täie pingutusega teist katat kohe otsa teha.

Vanem tüdruk võitis esimese vastase kergelt kuid teises ringis kaotas punktidega samale neiule, kes nooremat võitis. Kolmanda koha matshis tuli võit ülilihtsalt, sest vastane jäi poole peal seisma ja Mari kata oli pea perfektne. Kata üldvõitjaks rumeenlanna, kes on pikalt kõigist üle, kunagine rahvuskoondise esindaja. Meeste kata kestis ikka veel nii, et naised alustasid oma vabavõitlusega enne meid.

Mawashi-geri kahekäe ja põlve blokk
Millele järgnes löök kõri alla kehasse
Mari sai esimesest vastasest minutiga jagu sooritades vaheldumisi ilusaid jala ja rusikalööke. Matsh katkestati seisul 9 : 0 ilmse ülekaalu tõttu. Kahjuks ei saanud ei videot ega pilte, sest Kiki uimerdas moblaga. Teises ringis soosis õnn vanemat tütart, ta sai ilma võistluseta edasi. Finaalis oli vastaseks sama punapea kes katas. Matsh oli tasavägine ehkki algul läks vastane kiirelt nelja punktiga juhtima. Mari tõmbas järgi ja siis algas punkt-punkti heitlus. Lõpus anti vastasele mitu kole kerget jalalöögi punkti, Marile teine koht.

Vastase näaoilme on paljuütlev ;)
Minu löök tabab moment varem
Kuna eelmisest võistlusest ma osa ei võtnud olin nõrgemate grupis ja minu vastaseks sattus üks ägedamaid vendi. Samas olen praktiliselt kõiki vastaseid varem võitnud ja vaid üks oli selline, kellega oleks ebamugav võidelda - jõuline, minust suurem äärmiselt hea siruulatusega kuigi aeglasem. Niisiis matshi algul anti jällegi vastasele mitu äärmiselt lihtsat punkti jalalöökidest, mis olid korralikult blokitud või tabasid kõvasti allapoole vööd - markantseim näide hiljem kui tüüp sai kaks punkti sisuliselt vastu mu jalga astudes.

Selle määrustevastase ...
... ja selle klassikaliselt kahe käega blokitud
 jalalöögi eest sai vastane  punktid.
Ehkki sain mitmeid ilusaid punkte rusikalöökidest ei suutnudki harjuda jalaga umbes lahmima, milline taktika vastasele lõpuks võidu tõi. Ei saa salata, et ka mina sain ühe yoko-geri punkti löögist, mis tegelikult mehe bloki vahel oma 10cm mehe rinnust eemale jäi. Kokkuvõttes oli lihtne matsh (ma ei saanud õieti soojakski) ja vastane täiesti võidetav aga tänu punktide jagamise taktikale ja asjaolule, et ei suutnud stiili muutes sellega piisavalt kiiresti kohaneda, sain pähe.

Mawashi-geri
Mawashi-geri vs Mae-geri
Kui vastane on selgelt parem, pole midagi teha aga loll on kaotada oma rumaluse ja kohanematuse tõttu. Kogemusi peaks mul nii palju olema, et sellist olukorda enda kasuks pöörata. Kohtunikke ei saa süüdistada, sest nad lihtsalt andsid ka edaspidi ülikergelt jalalöögipunkte. Ainsaks lohutuseks kujunes asjaolu, et minu vastane võitis lõppkokkuvõttes kulla.

Ilus kõrge kuid liiga kauge Mae-geri
Kõrge kuid jällegi liiga kauge Yoko-geri
Võistluste maiuspala - alla 40 aastaste meeste mustade vööde võistlus oli põnev jälgida. Nägime võrdseid heitlusi, ilusaid tehnikaid ning higi ja verd. Paraku rikkus siingi mängu ilu ja tekitas osavõtjates segadust liiga kerge punktide andmine. Minu kahtlusi kinnitas asjaolu kui lõpuks sai ka peakohtunikul sellest kõrini. Algul ta lihtsalt keeldus äärekohtunike näidatud punkte lugemast aga esimese poolfinaali ajal kutsus nurgakohtunikud nõupidamisele.

Metsiku siruulatusega Yoko-geri
Topelt Yoko-geri
Tulemus oli muidugi vastupidine soovitule, sest paremad võistlejad olid poolfinaalidesse jõudnuna harjunud uue hindamise stiiliga ja pidid nüüd poole võistluse pealt uuesti ümber harjuma. Hullemaks ajas asja fakt, et kaks kohtunikku jätkas ettevaatlikus stiilis ja kaks andsid korralikke punkte. Kogu segaduse peale tuli võitjaks siiski mees, kes seda vääris ja ka ülejäänud esineliku kohad kujunesid enam-vähem võimetele vastavateks. Mis muud kui peab rohkem harjutama oli minu ja laste ühine arvamus. Seekord siis tõi meie perele kastanid tulest välja vanem tütar, kes see aasta õige vähe trennis käinud.

Mina oma lohutusauhinnaga, Shihan ja Mari kahe
medali ning parima naisvõistleja karikaga
Autasustamisel sai ta parima naisvõistleja karika lisaks oma kahele medalile, paraja üllatusega hüüti välja ka minu nimi. Sain karika sportiku esinemise eest. Ma tõesti ei tea, miks. Kas selle eest, et haige pöidlaga võistlustele läksin või tänutäheks tütarde pika ja eduka karjääri eest või anti lohutusauhind et ma oma esimese ringi kaotuste pärast valju häälega üle saali nutma ei hakanud :D

Koju sõites astusime poest läbi ja ostsime traditsioonilise grillkana, mis osutus veidi liiga soolaseks. Koertel oli sellest hirmus hea meel, sest mõned kõhrluud, rasvasemad tükid ja hamamstega naksatud kondiotsad läksid nende maiuseks.

Friday, May 27, 2016

Mazda3 - lahe ja ökonoomne !

Ekraanil paremal all nurgas on näha uskumatu bensukulu 4.5 L/100km
Lihtsalt pean kirjutama veel kord meie uuest autost, millega oleme kuu aega sõitnud. Nii mina kui tütar, kellega vaheldumisi kasutame, oleme ülirahul. Mazda3 on ikka hirmus laheda minekuga, natsa gaasi tonksad ja juba hüppab. Esimene auto millega tunnen, et võiks vähe uljamalt uhada. Ainus, mis lähedale saab oli paarkümmend aastat tagasi omatud Audi.

Äge infortrainment system (masina info ja meelelahutus süsteemi hübriid) võimaldab lapsel sõidu ajal moblalt e-raamatut või musa üle neti kuulata telefoni seaduslikult kasutamisest rääkimata. Masin seestpoolt mahukas ja istmed mugavad, isegi minu pikkune tüüp ei pea juhiistet kaugeimasse asendisse lükkama. Ka taga piisavalt ruumi.

Kõige tipuks võtab arusaamatult vähe bensu. Eile läbi linna tööle sõites tegin rekordiks 4,4l/100km, seda ilmselt küll tänu eriti soodsale rohelisele lainele. Tänane keskmine 4,5l/100km, mille fotole sain, polnud eriti viletsam. Kokkuvõttes võin kinnitada, et kui kunagi enda Hyundai mahtuniversaali välja vahetan, viskan kindlasti pilgu Mazda vastavatele versioonidele.

Thursday, May 26, 2016

Arstiabist ja arvutiabist ja jalutuskäigust

Kutsik sai arbuusi koore kätte
Arstiabi koha pealt võin raporteerida, et sai vastu tahtmist doktori juurde minna. Ootasin vaid 40 min ringis kuni väiksemat kasvu tõmmu mees mu ette võttis ja uuris, mis viga. Noh piinlik tunnistada, aga miski pind on vist pöidlasse jäänud näitasin sõrme ette. Lisasin ka vabandavalt et poleks talle tüli tulnud tegema, aga vasaku käega oli taskunoaga kole tülikas ise pöialt lahti lõigata. Arst vaatas mulle otsa ja mainis, et isegi rindel pole mõistlik endale operatsiooni teha, seda teadvat ta Iraagi sõja kogemusest. Igatahes suundusime teise tuppa, kus tõmmati kirurgikraam välja. Sul saab valus olema, hoiatas ta ette, äkki süstiks tuimestit. No kui tasuta saab, miks mitte, ega minagi valu naudi.

Tõmbas süstla tuimestit täis, käskis mitte liigutada, suskas pöidlasse ja surus siis tühjaks. Viimane tegevus osutus ebameeldivaks, pöial läks jämmeks kui vorstike grillil. Süstalt välja tõmmates pritsis august osa tuimestit välja. Mõju oli samas pea silmapilkne, see näpp polnud enam minu oma ja uurisin huviga kui ta esiteks pistsettide ja siis skalpelliotsaga pindmiselt suskis veidi. Järgnevalt pigistas mitu korda pea kogu jõuga aga peale tuimesti miskit muud nagu näiteks mäda küll ei tundnud. Ma soovitasin sügavamale lõigata aga ta arvas, et umbes ei taha pöialt lõikuma hakata, teeme enne röntgenipildi. Kurat jälle lisaajakulu oleks võinud ühe raksuga ära teha. Täna sain kõne, et pildi põhjal otsustades võõrkeha pöidlas pole, võtku ma antibiotse, ehk läheb paistetus üle. Pöial on rohkem paistes kui enne arsti juurde minekut, rohtusid pole ma veel võtma hakanud. Kui homseks paremaks ei lähe siis vaatan kas teen viinatuimestust ja suskan ise või kukun tablette pugima. Kokkuvõttes sain vaid moraalset abi doktorilt :(

Eile õhtupoole jurasin pikalt Windowsi remote desktopiga. Tahan seda nii enda läpakal kui vanemate omal üles sättida, et oleks lihtsam aeg-ajalt esile kerkivaid arvutiprobleeme lahendada. Remote desktop võimaldaks mul teiselt mandrilt nende arvutis istuda nii et klaviatuur ja monitor virtuaalselt Torontos aga arvuti ise Eestis. Võrguvärgiga pole tükk aega tegelenud, algul proovisin loomulikust intelligentsist aga tulemuseks oli ainult ohtralt frustratsiooni, sest asjad polnud sugugi seal kus oleks oodanud. Lõpuks ei jäänud muud üle kui googeldada, mille tulemusel selgus, et täiskomplektis remote desktopi saab ainult windows pro versiooniga peale. Kurat, kaks tundi sai mõttetult magama pandud.

Järgmine päev tööl tegin seda, millest oleks pidanud alustama - googeldasin "best remote desktop". Tulemuseks olid Chrome Remote Desktop, TeamViewer ja Winodwse enda oma, mille kohta mainiti ülesseadmise keerukust. Chrome brauser on mul juba peal, seega otsustasin mugavaimat ja kiireimat varianti proovida. Tõepoolest õnnestus kodus paarikümne mindiga see nii moblale kui tablett arvutile kui ka läpakale installida ning kõik töötas tõrgeteta esimese katsetusega. Suurepärane programm kui pole vaja professionaalsel tasemel abiteenust pakkuda. Nats aega mängisin mõnuga mobla kaudu läpaka külge ühendatud suure teleka ekraanil.

Õiekoorma all sirelioks, taamal vana maja

Õhtupoole käisime kaasa ja koertega jalutamas. Ümbruskond sirelilõhna täis, nii mõnus hubaselt kodune tunne, eriti tänu normaalsele +18C välistemperatuurile. Eile oli koos niiskusindeksiga 35 soojakraadi ja homseks lubatakse pärastlõunaks 40 üle nulli. Tänane "külmalaine" tõi hädasti vajaliku äikesevihma, mis aiamaad kastis. Kutsikas leidis paar päeva tagasi kaasaga jalutades luti maast ning kõndis sellega uhkelt ringi, ma olin õige imestanud kui kodust luti leidsin. Täna sai suller arbuusikoore kätte ja puhastas selle esihammastega korralikult seestpoolt ära.

Wednesday, May 25, 2016

Mars One ehk 10 aasta pärast Marsile ?

Sain raamatukogust raamatu "Mars One, Humanity's next great adventure". Kes tahab kohe infi otseallikast haarata, ei pruugi edasi lugeda vaid võib klikkida "Mars One" veebilehe viitele. Marsile on nüüdseks hulk masinaid ja satelliite saadetud ning USA's (võimalik et ka mujal) planeeritakse esimesi mehitatud lendusid. Paraku on riiklikest kosmosevallutus plaanidest kadunud see entusiasm ja võistlusmoment, mis inimese nii kosmosesse kui kuule viis. Pealegi on kõik hakanud raha lugema. Isegi Venemaa, kes elab ikka veel külma sõja mõttemallide järgi ei saa endale sellise mastaabiga ettevõtmist lubada, ehkki neid ei piiraks otsuse tegemise demokraatlikult ebaefektiivne protsess. Kuna riikide tasemel on karta, et Marsireis jääbki planeerimise tasemele, võttis punt ettevõtlikke tüüpe asja käsile ja nimetas selle "Mars One" programmiks.

Ma pean tunnistama, et esimesel pilgul tundus tegu olevat täiesti ebareaalse projektiga, rohkem nagu need kurikuulsad investorite petuskeemid. Teades kui kõrge (umbes pooled) on Marsiprojektide ebaõnnestumise protsent ja nägemata selles mingit otsest kiirelt kasu, jättis kogu ettevõtmine endast mulje kui paari entusiasti märg unenäogu. Kuni viimase ajani on nii fundamentaalteadus kui ka kosmoseprogrammid olnud riikide pärusmaa, sest kellelgi teisel pole piisavalt finantsi aga kannatust. Paraku on USA läinud kosmosetööstuse erastamise teele ja üllatus-üllatus, esimesed edukad tulemused on näha. Mitmed firmad saadavad üles rakette ja on neid isegi edukalt maandanud. Sealjuures oluliselt odavamalt kui NASA seda oleks suutnud teha. Äkki kosmoseprojektide tulevik ongi erakätes, kus otsustuskiirus teisel tasemel ja võimalik ka suuremaid riske võtta.

Igatahes "Mars One" projekt on erafirma mis koosneb MTÜ Fondist ja korporatsioonist. Raha tuleb põhiliselt investoritelt, lisaks annetustest ja intellektuaalse omandi müügist. Suur osa loodetakse teenida televisiooni õiguse müügist, kogu ettevõtmist on kavas esitada kui üht "Reality Show'd". Raketid ja tehnoloogia ostetakse kosmosetehnoloogia firmadelt, meeskonna valiku ja treenimisega tegeletakse ise ning koostöös ehitajatega. Niiöelda riistvara põhikomponentideks on rakett, maandumismoodul, kulgurid, skafander ja kommunikatsiooni kompleks - kõik need tellitakse teistelt tehnoloogiafirmadelt.

Märkimisväärseks erinevuseks võrreldes teiste inimese Marsile saatmise programmidega on tagasilennu võimaluse puudumine ja sellega seotult pideva asustuse kavandamine. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et tegu on enesetapu missiooniga, eriti kui kõiki tuntud ja tundmata riske arvesse võtta. Sellele vaatamata kandideeris esimese nelja "Marsinaudi" kohale kümneid tuhandeid inimesi. Algul tundus mullegi põnev, aga kui järele mõelda siis vastutasuks "igavesele kuulsusele" pead vedamise (elusalt kohale jõudmise) korral elama kogu ülejäänud elu võimla riietusruumi suuruses urkas, mis tõenäoliselt lehkab palju hullemini. Toidulauast ja eriti jookidest ma parem rääkima ei hakka. Ja ehkki aja jooksul on lootust, et olukord paraneb siis kindlasti ei saavuta see isegi keskpärase motelli mugavuse taset. Oma ainust elu pole minul küll kavas "kuulsuse" nimel sellistes tingimustes mööda saata. Jätan selle au heameelega väärikamatele kodanikele. Mis kõige hullem, arvutimängude puhul on valida kas kolme kaaslase või paarikümne minutise pingi vahel kui maa elanike serveritesse logida :P

Nüüd aga mahajääjate jaoks huvitavama osa ehk ajakava juurde:
2011 Mars One asutamine
2013 Algas meeskondade valik (6 neljaliikmelist meeskonda)
2017 Meeskondade väljaõppe algus (kestab kuni väljalennuni)
2020 Demonstratsioon missiooni ja kommunikatsiooni satelliidi saatmine Marsile
2022 Marsikulguri ja teise kommunikatsiooni satelliidi saatmine Marsile
2024 6 varustusraketti (teine kulgur, kaks eluasememoodulit, kaks elukeskonna tagamise moodulit, varustusmoodul) saadetakse Marsile.
2025 Kulgur paneb automaatselt kokku kohale toimetatud elamis ja keskonna moodulid.
2026 Esimene 4 liikmeline meeskond stardib
2027 Esimene meeskond maandub Marsil
2028 Teine meeskond stardib
...

Ma vaatan seda ajakava ja ei suuda uskuda, et tegelikult sihuke projekt tõepoolest momendil töös. Kes iganes osa võtab peab olema parandamatu optimist kui kujutab ette, et ajakavast suudetakse kinni pidada, iga üksik ebaõnnestumine mõjutab järgnevaid etappe, nii mõnigi kogu projekti fataalselt. Samas taolised ettevõtmised eeldavad erakordsete isikute eestvedamist ja osavõttu. Ehkki realistina kahtlen sügavalt, optimistina siiski loodan kõigest hingest, et see projekt kulgeb edukalt ja kümne aasta pärast saadetakse esimene meeskond Marsi poole teele !!!

Tuesday, May 24, 2016

Omad vitsad peksavad



Paistab, et venkud said Süürias vähe vatti. Satelliidi piltide põhjal tegi ISIS terve lahinghelikopterite grupi ja varustusdepoo maatasa. Irooniliseks momendiks asjaolu, et kasutas selleks Venemaal toodetud ja Süüriale müüdud Grad raketisüsteemi, sealjuures üllatavalt täpselt. Venelased muidugi algul eitasid täiega, hiljem tunnistasid, et olla mingi tühine õnnetus aga isikkoosseis pihta ei saanud. Mine võta sa kinni kuid selge, et see võtab neil indu maha kui tead, et ka baasis on elu ohus.Täpsemalt võib lugeda BBC veebilehelt "IS destroyed Russian Helicopters".

Victoria päeval kirurgiat harjutamas

Täna, esmaspäev oli meil vaba, sest kuninganna Victorial (sel kuulsal 19 sajandi valitsejal) oli sel päeval sünnar. Ei me tast suurt miskit tea ega pea, isegi lapsed mitte, kuid vaba päev kulub alati ära, eriti kui tegu ametliku riigipühaga, mille eest täiega makstud saad. Vana nõuka kombe kohaselt sai riigipühal tööd rabada. Koristasin garaazhi ja lõikasin mooruspuu oksi vähemaks, et tikripõõsale liialt varju ei annaks. Kaasa ehitas vahtkummist istmeid-voodeid allaruumi. Lisaks tegi imehea rabarberikoogi, mille asjus olin juba mõnda aega vihjeid teinud.

Suurem laps nokitses mu Nexus 5 mobla kallal, mis paar nädalat tagasi kokku jooksis. Plika hakkab vähehaaval temasse tehtud investeeringuid tagasi tooma. Kiskus "mitteavatava" mobla juppideks (kahju et pilti ei teinud) ja tegi kindlaks, et pealelülitusnupu viga. Paraku osutus jootekolb liiga kohmakaks, et miniatuurset nuppu mikroskeemilt teisi elemente kahjustamata lahti sulatada. Nokitses nupu kallal, pani mobla kokku ja sai käima. Tellis siiski netist peenema jootekolvi, sest ehkki momendil nupp funksib, on karta et varsti võib jälle üles öelda, kindlam on uus panna.

Mul oli ka plaanis pöial noaga lahti nokitseda, sest mõne päeva eest õnnestus viinamarjade lõikamise käigus üks kuivanud oks pöidlast sõna otseses mõttes läbi torgata. Sikutasin üht eriti kangekaelset vääti, käsi libastus ja terav oks läks sutsti pöidlaotsast läbi ning murdus. Jõllitasin näppu, mis meenutas sashlõkitükki, verine ora kahelt poolt paistmas. Pikemalt mõtlemata sikutasin rapsti ora välja aga tundsin kohe, et osa jäi sisse. Verd tuli päris mehe moodi, kraanikausis lasin külma vett peale, vähehaaval veritsus vähenes, kaasa pani plaastri. Nüüd muidugi hakkas näpp valutama ja tuikas pidevalt mitu päeva, esimene öö ei saanud hästi magadagi.

Esialgu lootsin, et ehk mädaneb sissejäänud oksatükk ise välja aga praeguseks on mõlemad augud kinni kasvanud. Näpp katsudes valulik ja kergelt paistes, sest pind ikka sees. Igavene jama on paremakäelisel üritada parema käe pöialt vasaku käe abil taskunoa otsaga lahti lõigata. Kaasa ja lapsed keeldusid lihunikutööd ette võtmast ning käskisid arstile minna. Kurat ei julge ju, arst teatavasti teeb haiget :P Proovin homme veel korra ise aga kui ei õnnestu, siis pean vist ikka minema :( Lisaks vaja vaablastega võidelda, need sullerid maja räästa alla pesa teinud ja uuristavad laudadesse aukusid. Kui peaks putukatega võitlemisel susata saama, siis üks käik arsti juurde, tõmbab nii pinnu kui nõelad välja - nähkem iga näruse asja juures ka selle häid külgi :D

Monday, May 23, 2016

Koerte ja lastega järve ääres

Kolmepäevase nädalavahetuse mõnusaimaks päevaks kujunes pühapäev kui sõitsime laste ja koertega Awendasse Huroni järve äärde. See kevad on kohalikus mõistes haruldaselt jahe olnud, polnud erandiks eilnegi. Järve ääres +14C kuid päikse käes sai vahepeal ka särgi väele võtta ehkki enamasti oli fleece seljas. Koerad end heidutada ei lasknud ja tormasid kohe vette, isegi pisem ei kartnud laineid. Muretsesin et külmetavad end ära, aga Kokol oli karvalõikus eelmine nädal tehtud nii, et ta kuivas suht siva. Sushi kihutas vahetpidamata ringi, polnud tol aega külma tunda.



Teel sinna jäi silma trilliumidest lausa valendav metsaalune. Nii palju ja tihedalt koos pole varem näinud, lasin plikal kinni pidada, et mõned fotod klõpsutada. Hiljem õhtul kodus juhtusin lugema Muhediku blogi just nendest lilledest, mida eesti keeles kolmiklilledeks kutsutakse. Tuleb välja, et neid on hulk erinevaid liike, värvuse erinevus ei tulenegi teistsugusest pinnasest nagu algul asjatundmatult kahtlustasime. Kommenteerisin tema blogis ja lubasin postitada pilte kuidas need lilled looduses välja näevad. Siin mu moblaga klõpsitud pildid on:
Punane ja kitsamate kroonlehtedega isend
Kuue kroonlehega kolmiklill või kuusiklill :P


Rahvast oli rannas vähe, saime endale piknikulaua, millele toidukraam ja raamatud hea toetada. Istumiseks kasutasime oma kaasavõetud klapptoole, mis palju mugavamad. Mingil põhjusel tundsime kõik end üsna väsinuna, suurema osa ajast lösutasime toolidel ja lugesime raamatut. Vanema plika ja koertega jalutasime siiski kõige kaugemasse randa, et elukatel olemist põnevamaks teha.




Neil tegelikult on niigi huvitav, uued kohad, uued lõhnad ja hulk teisi koeri keda nuuskida ning taga ajada. Koko teab alati ette kui randa minek ning hakkab toas niutsuma ning blokeerib ukse, et me teda kogemata maha ei unustaks. Ukse avanedes kihutab auto juurde kuhu sisse saades sätib end nagu boss juhiistmele.


Veetase oli äärmiselt kõrge, lained ulatusid võsasse välja vaatamata keskpärasele tuulele. Peale koerte nägime vaid ühte inimest, kes vette hüppas. Jalgupidi vees olles hindasin temperatuuriks umbes +16C, mis polegi nii jahe, sihukese veega on ennegi ujumas käidud, seekord siiski ei olnud isu. Kodupoole asutasime end suht varakult, juba kuue ajal. Koerad olid nii kutud, et jäid kohe magama ja avasid silmad alles kodutänavale keerates kui tuttavad lõhnad ninna lõid.

Sunday, May 15, 2016

Nädalavahetuse momendid ja Eurovisioon.

Laupäeva hommikul tundsin läbi une, et miski sebimine toimub voodis. Keegi karvane ronis jalgade juurde ja teine sarnane jalutas ärevalt nuuskides ringi kuni puges samuti teki alla. Kui silmad vastutahtmist lahti ajasin vaatas mulle kaks Sushi tagajalga vastu, ainus, mis kahest koerast paistis. Koko oli eelmisel päeval koduse karvalõikuse üle elanud ja tundis seetõttu end suht jahedalt. Vaeseke vajas järgminegi öö tekki, et külm ei hakkaks. Eks ta ole kui kasukas maha võtta ja tagasi selga ei saa, minulgi lõug külmetab iga kord kui talvel habet pügada.

Kaasa saatsin hommikul koertega metroo peale, tal oli tööpäev aga minul vaba. Ilm tuuline, kergelt vihmane ja nii jahe, et koerad otsustasid siva oma junnid tee veerde rohule puistata ning koju tagasi kiirustada. Mina muidugi korraliku inimesena sokutasin paberitüki pepu alla, siis mugav sitt üles korjata, et esimesest kanalisatsiooni kaevust meie ühise joogivee reservuaari ehk Ontario järve poole teele saata. Kodus tegin kohvi, mugisin kaks sarvesaia ja viskasin uuesti pikali. Koerad pugesid kaissu, magasime mõnuga poole kaheteistkümneni.

Õhtupoole oli allkorrusel lastel üritus - sõbrad tulid külla ning miskit sorti lauamäng käis poole ööni. Mina olin kavatsenud vannitoas liiste panna aga ei tahtnud noori segada mistõttu olin sunnitud terve õhtu mängima Battlefieldi. Magama kerisin alles ühe ajal öösel. Pühapäev oli veel hullem ilm, aknast välja vaadates tuli tunnistada, et sadas lund. Hanged just katuseni ei ulatanud aga koertega jalutades kahetsesin, et talvejopet polnud viitsinud alt suusariiete kapist tuua. Tuul oli läbilõikavalt külm, Koko hakkas lausa värisema.

Kaasaga poes käies selgus jällekord kui erinevad on mehed ja naised. Arusaamatus tekkis tühisest seigast. Kui suht pikka sabasse jõudsime tahtsin korraks kohvileti juurde tagasi minna maitsmaks pakutavat tasuta rüübet, polnudki jõudnud hommikukohvi enne poodi sõitu juua. Temakesele idee ei meeldinud, minu käes nimelt 150 dollarine kupong, mille ainult mina saan kassas rahaks teha. Oli selge, et saba kolme minutiga kuhugi ei liigu, mistõttu ei võtnud tugevamat poolt kuulda ja kiirustasin kohvileti juurde. Seal muidugi pidin nentima fakti, et jook oli just otsa saanud. Tagasi jõudes avastasin, et kaasa juba kassast läbi ja õige mossis. Nojah, polnud osanud oodata, et uus kassa avati ja just tema esimesena sinna kutsutakse. Mina ei saanud aru, miks poleks võinud mind ära oodata ja kaasa pahandas, et polnud teda kuulanud. Noh lahutuseni see tüli just ei arenenud, koju jõudes saime enne tuppa astumist musiga asja lahendatud.

Ülejäänud päev eriti asjalikult ei kulgenud, koristada sai kuigi palju tööruumis. Vannitoas avastasin, et olemasolevad liistud ei sobi, pean homme uued tooma. Paar kappi ja vana arvutilaud saab alt välja visata, et tekiks ruumi naiste keerulise nimega (elliptiline ratas) sportimismasina jaoks, mis momendil elutoas ruumi röövib. Isegi muru jäi niitmata, sihukese külmaga ei hakanud lapsi õue ajama. Järgmine nädal tuleb loodetavasti soem, ehk saab laupäeval isegi randa minna.

Ah jaa, Ukraina pani Eurovisiooni kinni, mille peale venelased hirmsat moodi pahandasid. Tüüpiline nõuka aegne arusaamine, et meie võidud spordis või kultuurialal näitavad meie poliitilise süsteemi ja eriti selle juhtide üleolekut. Millal küll venelased sellest lastehaigusest üle saavad, kindlasti mitte praeguse maniaki võimuperioodi ajal. Luludest endast oskan kommenteerida vaid neid nelja, mida kaasa näitas hommikul takkajärgi. Austraallaste oma meeldis kõige rohkem, venelastel oli äge videoshow ja ukrainlastel võimas ajakohane poliitiline sõnum, eriti kui laulu koos videoga vaadata. Eesti oma ei jätnud mulle ei posuitiivset ega negatiivset muljet.

Monday, May 9, 2016

BF1 - kas pettumus ?

Reedel toimus kauaoodatud ametlik Battlefieldi seeria järjekordse osa esitlemine. Istusin teleka ette õllega, et otse üle neti kell neli algavat presentatsiooni jälgida. Saladust, milline uus mäng peaks tulema, oli üllatavalt hästi hoitud. Spekulatsioonid levisid juba eelmise aasta lõpust alates - küll pakuti välja, et tegu on uue futuristliku mängu ehk järjega BF 2142'le, BF4 edasiarendusega kus mängijate hulk kahekordne ehk 128 või I Maailmasõja teemalise mänguga. Mulle oleks kõige rohkem meeldinud BF4 edasiarendus, sest just sama tüüpi BF2, BFBC2 ja BF3 on minu lemmikud olnud. Paraku tegelikkuses on uue I maailmasõja teemalise mängu nimi BF1.

Minu jaoks oli tegu pettumusega. Presentatsioon tundus kuidagi ülepingutatud. Ehkki osa võtsid kõik tähtsamad Battlefieldi arendamise tegelased, kes pidevalt väitsid kui äge see uus mäng saab tulema, tundus publiku jahe reaktsioon minu tundeid peegeldavat. Väide, et tegu ajajärguga, mis arvutimängude maailmas veslapse ossa jäänud, vastab küll tõele. Aga on ka põhjus, miks see nii on. Esimene maailmasõda oli esimene tõeliselt globaalne konflikt, kus mindi tavapärase sõja pealt üle totaalsele sõjale. Tehnoloogia oli algul väga vanaaegne, sõja käigus toimus kiire areng ning toodi mängu hulk tolle aja mõttes moodsaid relvi ning revolutsioonilisi tehnoloogiaid. Samas oli tegemist esimeste mudelitega, mis tänapäeva mõttes kole algelised ning aeglased.

BF1 ametlik treiler

Kui üritatakse tegelikkust modelleerida kujuneb mäng väga aeglaseks ja igavaks. Nii tankid, soomusrongid, laevad kui isegi lennukid olid tol ajal jube kohmakad. Ka käsitulirelvad ühetaolised, ei kujuta ette kuidas saaks tuua sisse samasugust mudelite erinevat funktsionaalsust ja juppide juurde lisamist, mis mulle modernsete mängude relvade juures nii meeldis. 
Ainult külmrelvade osas on võimalik mitmekesisus. Aga kuidas nugade, labidate ja nuiade erinevat funktsionaalsust mängu põnevalt sisse tuua, seda ei kujuta ette. Ainus osa, kus mängus kiirust ette kujutan, on jalaväelaste omavaheline madin kaevikutes või linnatänavail, sellisel juhul oleks tegu COD'i kopeerimisega. Esimese maailmasõja tüüpilist kaevukusõda pole minu arust võimalik huvitavalt kajastada.

Kogu eelneva kokkuvõtteks kardan, et tegu saab olema hullema läbikukkumisega kui seda oli Battlefield Hardline, mis endast kujutas Battlefieldi graafiliste efektidega Grand Theft Auto klooni. Mina seda mängu isegi ei proovinud, mängimisest rääkimata. Ainsaks lootuseks, et märgates oma viga jätkab EA BF4 toetamist ja tuleb välja mõne uue kaardiga. Või siis pean ootama aastakese, kaks kuni nad BF5'ga välja tulevad, mis võiks näiteks lähituleviku Venemaa agressiooni teemaline olla peegeldades Vene ja NATO konflikti, vürtsiks võiks sisse tuua ka Hiina, India, Iisraeli ja muslimimaad.

Aga äkki suudab Electronic Arts mind üllatada ja kõigele vaatamata korraliku mänguga välja tulla. Elame näeme, juba juunikuus pidada saama tasuta esimesi katseversioone alla laadida ja mängida.

Sunday, May 8, 2016

Emadepäev

Emadepäevaks sai kaasale laupäeval lillekorv toodud. Õhtul peitsin selle aeda ära lootes, et oravad ilusamaid õisi nahka ei pane. Enne magama minekut riputasin akna taha üles - kaasal tore ärgates kohe lilli näha. Olin unustanud, et ilma prillideta ta eriti kaugele ei näe nii, et see üllatus läks veits vett vedama kui hommikul palusin aknast välja vaadata. Kaasa pidi enne prillid ette panema kui kogu ilu sai nautida :D Emale sai interneti kaudu lillekorv saadetud , õnneks sai ikka kätte, sest kuller veits hilines. Lõpetuseks panen siis vahva kaitseväe emadepäeva tervituslaulu.

Vaatamiseks kliki järgnevale tekstile "EMADEPÄEVA TERVITUSLAUL"




Friday, May 6, 2016

NEXUS 6P - esimesed muljed

Mu uue mobla täisnimi on Huawei Google Nexus 6P 64 GB Model H1511 North American. Nagu üleeelmisest postitusest võis lugeda andis mu eelmine pea 3 aastat vana Nexus 5 otsad. Praeguseks on selgunud, et suure tõenäosusega tegu vaid pealelülitamis nupu kinnikiilumise või selle mingi sisemise jupi lühisega. Olin äärmiselt rahul oma endise telefoniga ja asusin uut otsima üsna vastu tahtmist. Kuna oli selge, et tahan Androidi siis toksisin Google otsingusse "Best android phones 2016", mitmete erinevate enam-vähem usaldusväärsete veebilehtede info alusel jäi sõelale viis varianti:

Samsungi Galaxy S7 ja S7 Edge, LG G5, HTC 10, Nexus 6P ja Samsung Galaxy Note 5 ja Motorola Moto X Pure Edition. Kõik need pillid on sellisel tasemel, et rahuldavad kõik su moblaga seotud vajadused pika puuga ja lisaks ka veel. Seega pidin lihtsalt otsustama, mis on minu jaoks mobla juures kõige tähtsam. Kuna kasutan seda tööl netis surfamiseks on ekraani suurus oluline, samas peab siiski rinnataskusse ja ühte kätte ära mahtuma (õnneks on mul suur käsi :) ). Teine tähtis moment on foto ja video kvaliteet ning kasutamise mugavus ja kiirus.

Eelmise mobla ekraan oli 4.95 tolli, seega soovisin veidi suuremat. Kõik eelpool nimetatud olid suuremad jagunedes laias laastus kahte kategooriasse: vähem kui pool tolli suuremad (Galaxy S7, LG G5, HTC 10) ja pea tolli jagu suuremad (S7 Edge, Nexus 6P, Galaxy Note 5, Motorola Moto X). Seega põhiliselt heitsin pilgu viimasele satsile. Motorolat paraku Canadas saada pole, mistõttu see jäi välja, sest ei taha ainult USA garantiiga jännata. Üheks kriteeriumiks oli ka ilmastikukindlus ja vastupidavus, silma jäi sõjaväe vastupidavusmarkeeringuga Samsung S6 Active. Paraku küsiti vaid 32 GB mälu ja eelmise aasta mudeli puhul $600 CAD.

Kaamerate võrdlusel sai mitmeid nii laiatarbe kui proffide veebilehti lapatud ja lühikese kokkuvõttena oli nende arvamus suht kokkulangev, mille võib lühidalt järgneva lausega kokku võtta:
"So which is the best phone camera from the current crop in 2016? The short answer is that Samsung Galaxy S7 Edge and Google Nexus 6P have two of the best cameras going, and that the iPhone 6S isn’t too far behind."

"Seega, milline on seni parim 2016 aasta mobla kaamera? Lühike vastus Samsung Galaxy S7 Edge ja Google Nexus 6P on kaks parimat kusjuures iPhone 6S ei jää kaugele maha"

Galaxy eelisteks on eeldatavalt suurem ilmastikukindlus ja võimalus filmida Full HD 60 FPS ning optiline stabiliseerimine, kujutise kvaliteet pidavat samas Google omal parem olema.

Niisiis jäid alles Galaxy S7 (S7 Edge) ja Nexus 6P. Nüüd hakkasin uurima, kust neid saada ja millise hinnaga. Igaks juhuks astusin ka oma teenusepakkuja juurest läbi. Neil polnud kahjuks Google oma üldse pakkuda, Samsungi S7 kauplesin päris mõistliku $800 peale, Edge oleks üle $1000. Paaris teises poes asja uurides selgus, et nood müüvad Google oma kallimalt kui ma seda otse internetist Googlelt osta saaks. Samsung oli samuti kallim, Jalutasin mornilt koju suutmata otsusele jõuda, millist eelistada. Poodides vähemalt sain riistu käes hoida. Samsungi S7 Edge ei meeldinud oma ümarate klaasservade tõttu, Google oma oli latakas kandiline, Kõige lahedam tundus Galaxy S7 aga too vaid 0.1 tolli suurema ekraaniga kui mu endine.

Jooksu pealt on isegi kutsika karvad imeselgelt näha
Kodus uuesti netis surfates avastasin, et Google poes on parasjagu soodukas, 6P pakutakse $50 odavamalt tavahinnast. Lugesin veidi foorumitest kasutajate arvamusi kui äkki jäi silma ühe tüübi vihje, et momendil on NewEggi netipoes Google 6P lausa $180 allahindluse ja prii postitusega saadaval. Ta oli mitu tükki võtnud, aga üle 4 ei müüdud. Ei ole võimalik, klikkisin kiirelt lingil ja tõepoolest 64GB versioon vaid $629 CAD. Hüüdsin kaasale teise tuppa, et telliks ära. 200 dollarit ja suurem ekraan otsustasid Google kasuks, sama hinna puhul oleks vist Samsungi võtnud. Tellisin ka sobiva kesta ja korraliku klaasikaitse.

Pühapäeva õhtul tellitud mobla tuli teisipäeva hommikupoole kohale. Muidugi selgus, et nii lihtne see elu pole, sest SIM kaart on Nano tüüpi, minu endisel oli mikro, mida väiksemaks enam ei lõika. Vutt-vutt poodi uue mõõduga SIM kaardi järgi, selle eest kasseeriti $20, lisaks ostsin kümpiga kilest ajutise ekraanikaitse seniks kui korralik postiga kohale jõuab. Vana telefoni inf tuli kenasti automaatselt pilvest sisse, vaid paar äppi läks kaduma.


Video võetud tavalise HD 1920x1080 kvaliteediga 30 FPS põhikaameraga
(Videot üle vaadates märkasin, et Youtube on millegipärast 
esimese osa untsu keeranud, alles lõpusekundid selged)

Olles küll ainult kaks päeva kasutanud julgen tuua välja oma arvamuse:
Positiivse koha pealt on ekraan eriliselt selge ja terav ning mobla kasutamine tänu samale uusimale Androidile äärmiselt lihtne ning harjumuspärane. Kasutaja seisukohalt ei saa arugi et oleks telefoni vahetanud, ei vaja mingit ümberõppimist. Esimesed suvaliselt võetud fotod ja video on väga heal tasemel - olen rahul. Patarei paistab täiega kasutamise juures terve päeva ilusti välja vedama.
Negatiivse koha pealt on riist tänu metallist korpusele kole libe ning pealelülitamisnupp minu jaoks liiga kerge, mitmeid kordi olen lihtsalt kätte võttes mobla kogemata peale lülitanud. Mõlemad probleemid peaks uus kaitsekorpus lahendama. Käes ja ka taskus on ikka natuke suur, aga mis ma virisen, seda ma ju ise tahtsin :P
Täielikud tehnilised andmed võib leida kui klikkida NEXUS 6P peale.

Monday, May 2, 2016

Laupäevane loodusjalutuskäik, modell ja tee-elamus.

Olime juba varakult plaaninud laupäeval koertega kuhugi looduslikku paikka jalutama minna. Laupäev tundus nii ilma kui ka ajastuse suhtes paras, päikseline ja normaalse temperatuuriga päev, pealegi oli reedel lapse viimane eksam. Noorem plika läks tööle ja kaasa ei viitsinud seekord tulla, aga see-eest kutsus vanem tüdruk oma kursaõe retkele. Too on üldse omapärane ja vahvalt eelarvamusi murdev tüüp. Korea päritolu tüdruk tegeleb mehhaanika inseneriks õppimise kõrvalt edukalt modellindusega. See aasta võttis kvantmehhaanika kursuse, kuna sihuke asi pakub huvi. Matkates tuli kuidagi kosmoloogia jutuks kusjuures selgus, et sel teemal on ta enam kui võrdväärseks partneriks. Tasub arvestada, et stereotüüpidega peab ettevaatlik olema, kõik modellid pole blondid, ilusad ja lollid kui lauajalad. Alles blogi jaoks tema pilti netist otsides avastasin totaalse üllatusega, et modellinduses on see neiu tõsine tegija, isegi VOGUE poolt tunnustatud. Esimest korda siis olen rahvusvahelise modelliga samas autos sõitnud ja jalutamas käinud ;) Hea et oma tütar kaasas, muidu veel ajan kaasa armukadedaks :D

Lucrece on vasakult neljas
Mugavuse mõttes sõitsime seekord õige lähedale, Rattlesnake Pointi ehk Lõgismao Nukile, mis kujutab endast paekivi järsaku kohal ja selle all kulgevat suht populaarset matkarada. Igati sobiv kevade esimeseks matkaks, pikka teekonda ei söendanud ette võtta kuna nii noorem kutsikas kui ka tütre sõbranna esimest korda matkamas. Takkajärgi võib öelda, et mõlemad pidasid edukalt vastu ja olid õnnelikud valitud raja üle. Kutsikas ei kavatsenudki ära väsida vaid hakkas vahepeal suurest rõõmust tohutu kiirusega metsa all ringiratast jooksma. Koko vanema ja kogenumana vaatas pealt ise ilmselt mõeldes, et vaatame mis sa siis teed kui tagasi hakkame minema.


Ronisime kaljueenditel ja kaljupragudes olles siiski liikumisvabaduses piiratud koerte võimete ja minu mõõtmetega. Elukad nimelt ei saa liiga järskudest kohtadest üles ja alla, isegi tõsta oleks neid raske ning ohtlik. Kui koer peaks libisema kuhugi sügavasse kaljuprakku poleks lootustki sealt neid välja õngitseda. Paaris kohas oli nii kitsas, et vaid tüdrukud suutsid end läbi pigistada, mina ootasin koertega kuni nad kaljupragudes oma avastusretkel käisid. Piltidega oli seekord suht nigel, sest nagu eelmises postis mainitud, andis mu mobla otsad ning olin sunnitud vana fotoka välja otsima, mille aku kahjuks 8 aasta jooksul õige hädiseks jäänud. Pildi kvaliteet hämaras osutus täiesti talutavaks.

Tagasi auto juurde jõudes korjasin sinna pingile unustatud kileka ja fleecevesti üles. Autost välja astudes olin arvanud, et jahedavõitu ja võtsin eelnimetatud asjad näppu. Pingi juures jäime momendiks mingite kanadalastega juttu ajama. Kuna koerad nuuskisid üksteist, panin riided momendiks pingile ja unustasin sinna. Aga nagu olin lootnud, siis inimesed kes käivad looduspargis matkamas on viisakamat sorti ja ei pane piknikulaual vedelevaid võõraid riideid pihta. Koju sõites olid nii koerad kui lapse sõbranna nii kutud, et jäid tagaistmel üksteise kaisus magama. Tegin neist päris naljakad pildid aga tütar arvas, et pole viisakas avalikult postitada, äkki rikun veel modelli imago ära :D

Kodus oli kaasa head paremat valmistanud, korealane sai maitsta eestipäraseid toitusid. Eriti meeldisid talle küüslauguvõiga kodutehtud rukkileivad ja vaarikatega kaetud sidrunimaitseline toorjuustukook. 
Omalt poolt õpetas meile uue nipi kuidas teed juua. Võta kvaliteetne teepakk ja pane klaasitäie külma vee sisse kümneks kuni viieteistkümneks minutiks ligunema. Mina suhtusin õige skeptiliselt sihukesse ettepanekusse olles Jaapanis kokku puutunud jälemõru külma rohelise tee joogiga. Viisakuse pärast otsustasin proovida, tulemuseks oli äärmiselt üllatav ja meeldiv joogikogemus. Soovitan kindlasti järgi proovida, eriti sobiv karastav külm jook kuumal suvepäeval, isegi aroom on värskendav. Meie kasutasime Tetley Earl Grey teed aga usun, et tulemus ei erineks eriti ka teiste hea kvaliteediga teepakkide puhul. Suhkrut ei lisanud, kardetavasti vaid rikuks maitseelamuse.