Viron pojat Suomessa

Kusagil Soome lahel täiega uhamas

Sai jällekord pea igasuvine paadiretk Soome ette võetud. Sõbrad kutsusid kaasa, piletirahaks pudel konjakit ja kast õlut, soovitavalt üle 5%'st - võtsin Saku Kulla kohvri ... ja kolm suurt purki "jootrahaks", rohkem seljakotti ei mahtunud. Noblessneri kail kokkusaamine üheksa ajal ja kohe ka väljasõit. Tervituseks lasime paar purki loosi ning avasime konjaki, et tretile õnnistust paludes tilgake Neptunile ohverdada. Sadamast uhasime välja heas tujus, varahommikune konjak mõjus kiirelt, udu hakkas peagi hajuma nii silmist kui merelt. Esmalt vaja Pirita purjespordikeskusest läbi põigata, et paaki sadakond liitrit kütust lasta. See loom neelab teist korralikult, nõks üle poole liitri kildi peale kui kerge lainega 50 rauas.

Moskva OM märk TOP's

Sturmani professionaalsuse näide:
seljaga sõidusuunas, rooli asemel🍺

Tallinna madalikust möödudes hakkas päike udu seest piiluma ja peagi võis nautida täispäikest. Merel siiski hoidsime fleeced ja kileka seljas, õhutemperatuur vee kohal enamasti sama mis veel ehk 18 kraadi, kihutavas kaatris tuule käes hakkaks muidu päris kiiresti külm. Rootsist saabuv Eckerö Line laev pani oma lainetega meie aluse hüppama aga vene varilaevastiku tankeri tagant läbi sõites tuli kiirus alla lasta, korralikud meetrised lainevallid tulid tihedalt üksteise järgi.

Varilaevastiku tanker Seahobu 1 tühjalt teel Ust Luugasse

Kuna kiirus maha võetud tegime joogi ja pissipausi. Tavalainetus nii väike, et hauskarit sai püsti seistes kasutada, kaater pole ju nii peen, et seal vets oleks sisse ehitatud. Kodanikud, kes peavad asjalkäimiseks mugavat istet primaarseks, eksivad rängalt. Oleme näinud kuidas ka kõige suuremad esteedid häda korral isegi suure lainega ilusti hauskarisse lasevad. Häda ei anna häbeneda, merel on kõik võrdsed - nii mehed kui naised kasutavad sama kopsikut ja tühjendavad selle ilusti üle parda üritades ise mitte järgi lennata.

Soome saared

Poole tunni pärast hakkas Soome saarestik paistma. Seal jäi silma kiirelt meie suunas kihutav kahtlane kaater, hakkasime juba dokustaate välja otsima aga alus tuiskas mööda hoogu maha võtmata. Ei olnud rajavartiosto, hoopis puolustusvoimat. Soome merevägi peab ilmselt venkude laevadel veidi teravamalt silma peal, et neil ei tuleks mõtet järjekordset kaablit ankruga lõhki kiskuda. 

Kuna olime kohale jõudnud lääne pool Helsinkit jätkus sõit piki rannikut idasse. Tuleb tunnistada, et kiirusepiirangute ja meresõidu heade kommete saksa täpsusega järgimine ei õnnestunud kõige paremini. Saarte vahel saavutasime korraliku laadungiga viie mehe, pooliku bensupaagi ja paari õllekasti näol kiiruseks 74 km/h. Kaidest pühkisime troppidena mööda enne kui keegi jõudis randa joosta, järgi saadetud soome keelseid needusi ei kuulnud helikiiruse piiratuse tõttu😜

Kalaturg ja Uspenski katedraal

Maabumine kaubahalli ees

Helsinkisse jõudsime veerand kahe ajal. Paadi parkimisega muret pole, teatava üllatusena saab seda teha tasuta südalinnas vana kaubahalli või kalaturu ees. Viskasime mõned õlled seljakotti Helsinki jalutuskäigule kaasa. Esiteks tutvusime kaubahalli vetsuga, viisakas ja lausa humoorikate värssidega dekoreeritud. Kalaturul pakutakse moikkusid hingehinnaga, Viron poikat ikka ostavad, et suu seks teha. Kajakate vastu on ettenägelikult droonivõrgud üles tõmmatud, need tegelased nii ülbed, et ei või sammugi traatide alt välja astuda, kohe ründavad.

Praekilud droonivõrgu varjus

See on Helsinki???

Järgmisena kultuurilis-religioosne ettevõtmine Uspenski katedraali külastuse näol. Mäe otsast avanes Helsinkile vaade, mida poleks küll osanud ära tunda - ehtne Põhja-Ameerika suurlinn. Muideks, kas teadsite, et Helsinkis kasvavad palmid? Jumalakojas võeti peauksest sisseastumise eest piletiraha, samas kui tagauksest võis igaüks niisama sisse jalutada. Me olime korralikud issanda silme all ja käisime papi välja ehkki mina personaalselt sellel mingit mõtet ei näinud, mitu kokteili läks aia taha. Kiriku keldris oli näitus mingite kummaliste jumalakartmatute sümbolitega kaetud lõuenditest. Tekkis vaidlus on need klingoni või muumikeelsed. Ei viitsinud lähemalt uurida tegelikku päritolu ega ka tehisaru käest küsida. Oma loendamatute pattude lunastuseks süütasime isegi küünlad😏

Näitus katedraali keldris

Senaatintori, Alexander II ausammas

Linna peal jalutasime veidi ringi, käisime Senaatintoril ja Muumi poes. Lõpuks vältimatu Stockmanni külastus, sest muid ja odavamaid toidupoode ei suutnud läheduses tuvastada. Kiriku külastamisega seoses olid õllevarud otsakorral, tuli uued tarvikud kalli raha eest soetada. Et te meid päris viikingitest barbariteks ei peaks lisan igaks juhuks: õltsi katedraali sees ei tarbinud, ainult peale mäest üles ronimist ehitise ees energiavarude täiendamise mitte purju jäämise eesmärgil.

Kormoranide poolt dekoreeritud "Satumetsä"

Kaks pool tundi oli Soome pealinna vaatamisväärsustega tutvumiseks piisav aeg. Kobisime võidukalt paati ja asusime teele ida poole väisamaks metsikuid alasid ja levitamaks ka seal jumalakojast tossude taldade alla jäänud tolmu nagu misjonäridel kombeks. Liiklus suhteliselt hõre, mõned pisemad kaatrid ja paar purjekat.

Saarestikus oli põnev kiirpaadiga kimada, kohati läbipääsud nii kitsad, et lausa tuledega pidi reguleerima, kaks kõrvuti poleks mahtunud. Tee peal jäid silma mitmed saarekesd, kus puud kummaliselt valged nagu oleks lumi peale sadanud, okstel kössitasid mustad kogud kui põrgulinnud. Kormoranid muidugi - puud linnusitaga valgeks värvunud ja surnud - üsna õõvastav pilt võõrliigi hävitustööst.

Porvoo rafineerimistehas ja kütusemahutid

Porvoo esisel võimsat rafinerimistehast ja tohutuid kütusemahuteid nähes meenus kaptenile, et bensu peaks veidi paaki lisama, muidu jääme tagasiteel keset Soome lahte toppama. Porvoo linn meenutas mulle ehk kõige rohkem suvitushooaja välist Pärnut. Pärnaallee, vaikne ja rahulik, inimesi polnud suurt näha ja need üksikud, kes silma jäid tundusid liikuvat aegluubis kuhugi kiirustamata. Suurel mänguväljakul paar last purskkaevudes mängimas, kaks parmu sealsamas pingil pudelit kummutamas, üks preili koera jalutamas.

Tõime veidi elu sellesse unisesse linnakesse ja avasime pargipingil enda kiitoidukoha. Laevakokk vehkis kiirelt valmis viisteist võileiba juustude, vorstide ja minu jaoks liiga ohtralt lisatud Eesti sinepiga. Kõrvale rüüpasime õltsi ja magustoiduks hammustasime peale tumedat ja kanget Kalevi shokolaadi, mida maitsestasime suupärasemaks konjaki lonksudega. Kõht täis ja meel hea jalutasime linnakese munakivisillutisega tänavail. Neil oli isegi raekoda, mille platsil silt, et Porvoos asusid kunagi iidsel ajal kuninga ihukaitse kaardiväelased.

Paadiga liikusime tasasel käigul mööda jõge ülespoole nii kaugele kui võimalik. Vee ääres vanad rootsipunased kaubalaod üksteise kõrval, küllap oli linn omal ajal oluliseks kaubateede ristumiskohaks. Kaheksa ajal asusime tagasiteele Tallinna poole. Saarestikus jätkus sõitu hulgaks ajaks enne kui avaveele saime. Plaan keset Soome lahte vette hüpata ja proovida kas varvas ka põhja ulatab. Mõeldud tehtud, mootor lükati kümne ajal vabakäigule kui maad ühestki ilmakaarest näha polnud.

         Maad pole näha kusagil ilmakaares, sobiv koht ujumiseks! Loojang imeline!

Lahe keskosa polegi kõige sügavam kuid 75m on täitsa viisakas, põhjani küll sukelduda ei õnnestu. Veesoojust 17-18 kraadi, kergelt karastav ja täiesti ujutav, laine mõnikümmend senti. Vette hüppasime vöörist ja tagasi paati ronisime ahtrist redelit pidi. Vettehüppe pilte postitada ei saa sündsuse kaalutlustel, sest otse loomulikult polnud kellelgi midagi seljas. Jahedas vees ujumine tekitab alati huvitava fenomeni: välja tulles on isegi tuule käes soe, ju keha külmashokist otsustanud kiires korras lisa energiavarud käiku lasta.

Päike hakkas horisondile liginema, plõksisin paarkümmend loojangupilti, nii imelised värvid ja pilvede kujundid, valguse ning varju mängud. Praegugi raske valida milliseid teiega jagada - liiga paljud mu arust haruldaselt kenad. Poole tunni pärast märkasime Tallinna madala tuletorni silmapiiril. Siit veel tükk maad sõita aga bensu kippus väheks jääma, juba oli vaid kaks ähvardavalt punaseks värvunud kriipsu järgi. Võrreldes autoga on paadi puhul kütuse lõppedes seis vähe nigelam, jääd triivi ja pead abi kutsuma ning lootma, et liiga kalda lähedal pole. Samas on paadi kütusepuudus naljaasi võrreldes lennukiga, viimane lihtsalt potsatab (paremal juhul planeerib) alla.

Tallinna madala tuletorni olid lugematud kormoranid pesitsuspaigaks valinud. Neid lendas sealt parvekaupa, kui mootorimüraga linde häirisime. Nägime ka hüljest meid uudishimulikult piidlemas, vahtis oma minut aega enne kui kadus lainete alla. Viimased pool tundi sõitis kapten ökonoomses rezhiimis 50 km/h ja 0.5L/km. Jälgisime pingsalt bensumõõdikut. Stoppama jäämine on lihtsalt tüütu, mitte katastroofiline probleem, oota jupp aega enne kui merepääste bensu kohale transpordib. Oma kolm-neli kilti oli minna kui mõõdik nulli kukkus, aeg ajalt sähvatas üks punane kriips kui paat suurema lainega loksutas. Pirita sadama akvatooriumi keerates sõitsime ilmselt aurudel aga mis peamine, kohale jõudsime omal jõul.

Bensupaak tühjavõitu😱

Noblessnerisse oli siit veel jupike maad, mida läbides tõmbas paadijuht gaasi peale, oli vaja suure laeva nina eest läbi sõita, et mitte tema lainetesse jääda. Kai äärde saime 23:40, päevaga läbi sõidetud veidi üle 300 kildi. Surusime kiirelt kätt ja kiitsime kaptenit enne kui hakkasin pooltühja seljakotiga bussipeatuse poole sörkima - jõudsin napilt viimase peale, mis kesklinna viis. Vabaduse platsil istusin 24 peale ümber, linnakorteri uksest sisse veidi peale südaööd. Vägev sõit oli, suvepuhkuse üks oodatumaid ettevõtmisi.

Kuidas teil merel enesetunne, kas lainetus häirib või merehaigus pole probleem. Eelistate väiksemat või suuremat alust või pigem lennukit või hoopis jätaks reisimise teiste lõbuks?

P.S. Eelkirjeldatud loos esineb kirjanduslikke liialdusi😉

Kopsakas Kooliraha

Propellerlennuk viib Helsinkisse

Tagasireis Torontosse algab igati positiivselt. Ärkamine normaalsel ajal kaheksa paiku mitte neli öösel, et varahommikusele lennule jõuda. Ilm ilus, kohver komme ja kohvi täis pakitud, isegi tavapärast kiirustamist pole, sest sõbrad viskavad enne tööleminekut mu lennujaama. Jõuan poolteise tunnise varuga enne õhkutõusmist. Kohver täpselt õiges kaalus - 23.1 kg,  

Viimane õhtu kodus magamistoa aknast

mida ära andes pean vaid passi näitama kuna kõik pardakaardid olen juba moblasse laadinud. Viimase viie aasta jooksul pole paberist kaarte kasutanud, pole aimugi miks äkki küsin kas preili saaks mulle paberil välja trükkida. Takkajärgi võin vaid arvata, et üks väike kuradike selle idee mulle ajusse istutas. Pardakaardid Finnairi logoga, kummaline tundus, sest lendan ju Iceland Air lennuga. Loogiline seletus, et Finnair lendab nende eest, rohkem ei mõelnud. Aega oli küll ja veel, läksin välja, istusin lennuvälja ees pingile, libistasin õltsi ja ampsasin selveri juustusingi stritslit peale.

Varesepoeg tuli hüvasti jätma

Tollivabast poest võtsin põneva Jaapani hieroglüüfidega veini ja Eesti mustriga salli nooremale tütrele sünnakingiks. Lend pisikese propellerlennukiga Helsinkisse võtab vaid 20 minutit. Järgmise lennuni aega oodata kolm tundi. Otsustan kindluse mõttes kohe väravasse minna ja seal aega parajaks teha. Küsin lennujaama töötajalt kust läheb Reykjaviki lend, too saadab mu väravasse 32. Tee peal vaatan tablood, jah Finnairi Reykjaviki lend väljubki väravast 32 ainult oodatust tund hiljem. Mis ikka, ju hilinevad veidi - sean sammud sinnapoole. Inimesi õieti pole veel, väravas helendab REYKJAVIK.

Mõlemad Reykjaviki lennud
ja Finnairi AY mõlemal😒

Astun tollivabast läbi, vaatan ringi, üks veints jääb silma. Saan veel poe liikmekaarti võttes soodukat. Kaks pikka lendu ees, kus süüa juua ei pakuta, eks toitun siis enne lennujaamas. Otsin omale varjulisema nurgakese, avan veini ja netis surfates näksin stritslit ning suitsuvorsti. Suhtlen sõpradega ja viidan aega, kahju et podcasti polnud valmis valinud, otsin aga miskit põnevat ei leia. Lähen vetsu kui kuulen, et kutsutakse Reykjaviki lennule. Kummaline. tund ju veel minna. Jalutan Check-in laua juurde, näitan oma pardakaarte ja küsin kas juba alustate lennule laskmisega. Oh ei, alles tunni aja pärast vastab lennujaama töötaja vormis naine, aega küll.

Ootan rõõmsalt lendu😎

Mõtlen omaette, et miks siis valjuhääldist kuulutatakse lennule minekust. Ju midagi segi aetud, igaks juhuks lähen tabloo juurde ja teen isegi pildi - tõepoolest aega piisavalt. Vetsus kuulen, et antakse teada lennule mineku lõpetamisest. Mis jama nad ajavad, lähen uuesti väravasse, seal endiselt suht vaikne ja väljalennu aeg alles tunni pärast. Teen aega parajaks kuni hakatakse minu lennule kutsuma, olen kolmandas satsis, sain hea iste broneerida, just tiiva ette mõnusa vaatega pildistamiseks. Pileti piiksutamine millegi pärast ei tööta, tädi proovib paar korda, üritab käsitsi sisse lüüa, ikka ei tööta. Oi, see pole ju meie lennu pilet. Mis mõttes, mul on ju Finnairi lend Reykjavikki, pardakaart FINNAIR ei ma saa aru. Teie pilet on Iceland Airiga, mis just lahkus. Aga ma ju näitasin siin enne piletit ja käisin küsisin millal see lend väljub. Toda tegelast muidugi polnud kusagil. Vaadake teie Finnairi pardakaardil on peenikeses kirjas: operated by Iceland Air - siit ilmselt ka segadus. Meil on väga kahju aga me ei saa aidata, võtke Iceland Air klienditeenindusega ühendust.  

Infoletist ei saa mingit abi. Hakkan siis Iceland Air klienditeenindust pommitama. Soome numbriga telefonile keegi ei vasta kuna nad avatud vaid 10:00 - 16:00 ja ilmselt juba uttu tõmmanud. Üritan interneti kaudu chatiga, kuradi segane menüü aga lõpuks vestlusrobot vastab. Päris pikalt saadame sõnumeid enne kui robot alla annab ja lubab inimesega ühendada. Veel veidi ootamist kuni saan islandikeelse teksti. Kurat küll vannun, vastan inglise keeles ja palun jumalat, et tüüp ikka mõistaks. Õnneks pole probleemi, lülitab kohe ümber inglisele. Kümmekonna minutiga selgitan olukorra uuesti üle. Palun võimaluse korral end järgmisele lennule paigutada.

Mees uurib olukorda ja saadab mulle kolm erinevat võimalust, parim väljub kahe tunni pärast. Super, olen õnnelik kuni mees teatab, et see läheb maksma 1600 USD. Oot-oot, see polnud ju minu viga, et ma maha jäin, mind juhatati valesse väravasse. Ma saan aru, et see polnud sinu viga aga see polnud meie viga ka. Finnair peaks teile kompenseerima lennupileti, kuna nemad saatsid teid valesse väravasse. OK, kas te ei saa ise Finnairi käest seda küsida tegin ilmselgelt lootusetu ürituse - ei, ikka teie ise peate nendega asju ajama. No ok, teeme ära, mis seal ikka vastasin resigneerunult. Silmi ees kujutlus peldikusse langevaist sajadollaristest. Seni kui ta omalt poolt vormistas avasin paralleelselt teises aknas booking.com ja toksisin sisse Helsinki-Toronto lennu otsingu. Hinnad hulka soodsamad, algasid lausa 600'st kuid kiire ühe peatusega lend oli nõks alla 800, no kurat ikka poole odavam kui Iceland Air'i pakutu.

Avasin uuesti Iceland air klienditeeninduse akna, et kauplema asuda kui tabas järjekordne äpardus. Mobla hakkas jupsima, viskas esiteks lambist rohelise joone ekraanile ja siis kadus igasugune ühendus sootuks ning mobla lülitas end maha. Täitsa persses ... mis ma nüüd teen. Torkasin laadijaga stepslisse akus 30% järgi aga mobla ise jube kuum. Nojah, järjekordne poolteist tonni aia taha, tänane päev pole finantsiliselt just edukate killast. Koukisin kotist varumobla, vahetasin SIM kaardi, lülitasin peale ja sain ühenduse tagasi. Paraku kõik veebiaknad tagasi ei tulnud, loomulikult mitte Iceland Air oma. Kell juba viis, istusin momendiks ja kaalusin olukorda. Sõber elab Helsinkis, helistan talle, küsin kas saab mind võõrustada. M vastas kohe ja lubas 15 minuti pärast lennujaamast üles korjata. Saatsin tööle sõnumi, et täna tööle ei jõua, lendudega jama.

Kontrollisin ka üle, kas Helsinki-Toronto pilet ikka olemas, isegi õige mitu, eks sõbra pool rohkem aega, seal otsin parima ja lendan homme, tänastele niikuinii hiljaks jäänud. Äkki kargas pähe, et mul oli ju kohver ka. Pekki küll, kust ma selle kätte saan??? Vaatasin ringi, kelle käest küsima minna kui hakkas silma: Lost and Found. Seal istus akende taga kolm piltilusat näitsikut, kes osutusid äärmiselt osavõtlikeks kui oma olukorda kirjeldasin. Helistasid veidi ringi ja 5 minuti pärast toodi mulle kohver kätte. Jõudsin kümmekond sammu astuda kui avastasin, et mul pole ei passi ega pardakaarte taskus. Mida veel!!! Lippasin tagasi kadunud asjade leti juurde ise põrandat skaneerides. Sinna polnud jäänud, nad võtsid mu infi ja lubasid helistada kui leitakse. Õnneks pole see ainus pass, kuid jama sellegipoolest palju.

Jalutasin välja ning kohe sõitis ka sõbra Subaru ette. Põrutasime tema poole, autos alles selgus milline vedamine - nad olid pidanud Eestisse pulma minema aga ei jõudnud õhtusele laevale, lähevad järgmine hommik vara, saan nende pool öömaja. Kohvri jätsin autosse, seljakoti tarisin sisse, ukse ees pudenes midagi maha - pass ja pardakaardid!!! Olin need meeltesegaduses seljakoti rihmade vahele susanud, milline kergendus. Esimese asjana võtsin sõbra läpaka kaudu ühendust Iceland Air'ga veendumaks, et nad pole mind 1600$ eest oma lennule pannud - ei olnud, õnneks. Siis asusin otsima sobivat lendu Torontosse, poole tunniga selgus, et parim võimalus oli vahemaandumisega Dublinis. 670 eurisele hinnale tuli ports tasusid otsa, kõige suuremaks 95 eurine kohvri maksumus. Lõpphind kujunes 919+29=948EUR. Kogu värgi juures oli selline pisike risk, et kuna piletid ostetud kahe eri lennufirma lennukitele siis ümberistumine ja kohvri üleviimine minu vastutusel. No kurat ühe reisuga pole ju võimalik kaks korda lennust maha jääda ... või on???  2.5 tundi maandumise ja õhkutõusu vahel pole just liiga pikk aeg - võtsin tuimalt riski, 

Mõnitavad raisk😡: Olen Geeniuse tasemel😂

Süda tilkus verd oma krediitkaardi numbrit sisse tagudes. Natukese aja pärast hakkas hoopis hirmuhigi tilkuma, kui süsteem keeldus kõiki mu kolme krediitkaarti tunnistamast. Viimasega jõudsin küll kõige kaugemale, kinnituskood saadeti kaasa moblale Kanadasse kuid seda sisse toksides hangus sõbra läpakas. Proovisime veel paar korda, lõpuks sõber katsetas oma kaardiga. Polnud kerge sellegagi, ta pidi mitu korda üle kinnitama, et tegu ehtsa kaardiga ja isegi helistama. Kolmetunnise maratoni lõpuks sain kinnituse, et pilet olemas. Pardakaarti kinnitama asudes tuli teade lennufirmalt: praegu pole võimalik, proovige hiljem. Sõber lohutas: vahel ei saa teha kui lend on üle müüdud. Kurat, ma olen sügavas sitas kui Helsinkis öeldakse, et mine järgmisega - siis kaotan Dublini lennu. Mingi moment sain aru, et suhtlesin kogu aeg sellele mõtlemata soome keeles, nojah keeleoskusest on vahel kasu ka.

Mul pole mingit muud tõendit pileti kohta kui Booking Reference number. natuke murelikuks teeb. Poole tunni pärast uuesti proovides õnnestub mõlemate lendude pardakaardid kinnitada, laadin alla mõlema mobla mälusse (teine läks ka vahepeal tööle kui oli maha jahtunud). Mälust saan iga kell kätte ka siis kui mingit ühendust pole. Protsess ise haruldaselt tülikas ja aeganõudev, kõik inf tuleb käsitsi sisse toksida - hullumeelsus. Kümne paiku sööme ja käin dushi all, et reisu ja hirmuhigi maha loputada. Magama keeran pool kaksteist ja uinun kohe, ropult kurnav päev. Äratused panin mõlemal moblal kell 5 hommikul, lend pool kaheksa. Ühe ajal öösel ärkan hirmsa müristamise ja välgusähvatuste peale. Nii vägevat äikesetormi pole aastaid näinud. Mis kõige hullem, ei taha teine järgi jääda, kestab kella neljani. Äikesega teatavasti lennukid õhku ei tõuse ja ma olen ainult 10 km lennuväljast eemal. Isegi kui seitsmeks selgineb, kipub hilinemiste jada kõiki lendusid mõjutama.

Aju ketrab eri variante, ainus lohutus, et isegi kui Helsinki lend hilineb jõuan vähemalt Dublinisse, kus täiesti juhuslikult elab sellesama sõbra tütar. Lõpuks sunnin aju jõuga rahunema lohutusega, et võib palju halvemini minna - mitte et ma kellelegi halba tahaks aga äkki kukkus Iceland Air lennuk alla😜 Kokkuvõttes kui see lennust mahajäämine on mu elu suuremaid ebaõnnestumisi (nagu  ongi) siis on mul ikka hullult vedanud. No kas või tulles Islandil kui roolis magama jäin ja ilma rajahoidmis radarita oleksin tee pealt 80 kilti tunnis mitu meetrit allpool vedelevate laavarahnude otsa kihutanud. Finantsiliselt tonn kaotust aga raha saab alati tagasi teenida - mõni päev ületunde, lihtsalt totter raiskamine häirib. Pealegi erinevalt keskmisest kodanikust pole võlgu, mis nõuaks tagasimaksmist - ehk siis suures plaanis on elu lill ja chill - nii oma aju manipuleerides tuli kohe ka uni.

Helsinki lennuväli: Taamal äikesepilvede müür, mis öösel muret tekitas

Ärkasin nõks enne 5 just enne äratuskellasid. Pea uimane, jõin suure kruusi kohvi ja sõime korraliku hommikusöögi. Aknast välja lennuvälja poole vaadates paistis taamal võimas äikesepilv või õieti müür äikesepilvi. Näis kuhu liigub, vahet pole, niikuinii miskit teha ei saa. 5:35 hakkasime sõitma, 6:00 andsin kohvri ära, M tuli igaks juhuks kaasa kui peaks abi vaja olema, arve kviitung ju tema nimel ja tema moblas. Piir ja toll sujusid kiirelt, läksin kohe väravasse. Aja ja lennunumbri kontrollisin nüüd paranoiliselt mitu korda. Äike tasapisi eemaldub. õhku tõuseme täpselt, natu tukastan, joogiks tuuakse eriliselt hõrk mustikamahl. Dublinis maandume lausa 20 minti varem, aega seega lõdvalt.

Iirimaa

Kõigepealt läbin piirikontrolli, see läheb lupsti, saan Iiri templi sisse. Piirivalvur ütleb, et kohvriga pole vaja tollist läbi minna, Canadaga olevat Duty Free leping. Näitab mulle kaardil mingi kitsa koridori kust saab otse Toronto lennule. Paraku on mul kohvri kättesaamiseks ikkagi vaja välja minna, siis kohver ära anda ja uuesti sisse. Kohvriga oli veel see jama, et pidin ta Soomes ümber pakkima kuna Helsinki-Dublin lennule lubati 20 kilone mitte 23'ne. Nüüd toppisin paar kohvipakki tagasi, et kabiinis oleks vaid üks seljakott. Tollis hull saba aga mul aega maa ja ilm. Nii põhjalikku kontrolli pole kaua aega kusagil näinud, isegi jalatsid tuleb ära võtta.

Westjetiga lendan Dublinist Torontosse

Jällegi otsin kohe värava üles ja kontrollin hoolikalt üle - lennust mahajäämise paranoia jääb loodetavasti veel mõneks ajaks saatma. Tollivabast haaran suure õlle, et oleks millegi viisakaga kaasas olev ja ilmselt igasugu reegleid rikkunud suitsuvorst ning viimane jupp stritslit libedamalt nahka panna. Väravas kontrollitakse mollid üle, minu habetunud välimust vaatab vormis naine jupp aega kahtleva pilguga. Olen küll mina, lihtsalt habe pikem muigan, vist küll, lastakse lennukile. Koht mul 12 reas, istun maha ja jõuan juba rõõmustada lisaruumi pärast, sest olen avariiväljapääsu juures. Siis aga saabub üks härrasmees väites, et see on tema koht. Ups, ongi nii, pean kolima rida ettepoole kus õige kitsas ja lisaks ei saa seljatuge alla lasta. Üritasin korraks silma kinni lasta ja kukkusin nii ära, et õhkutõusmist ei mäleta - pool tundi oleks nagu lehm keelega tõmmanud.

Mõlemad lennukid Boeing 737 vanad versioonid, kõvade tihedalt paigutatud istmetega, ilma ekraanideta. Paras piin nii pikalt üle ookeani lennata. Positiivse momendina sai lennuki wifit kasutades oma ekraanilt filme vaadata. Pea samanimelise raamatu järgi tehtud Mickey 17 vaatasin lõpuni - üsna ok kuid raamat mu arust palju parem. Accountant 2 märuli jätsin pooleli, rohkem ei viitsinud mobla ekraaniga silmi piinata. Süüa pakuti kaks korda, väga tagasihoidlik eine kuid parem kui mitte midagi. Läksin küsisin omal käel õltsi juurde, viisakalt käituvaile inimestele antakse ikka ekstra. Torontos maandusin kahe ajal ja helistasin kohe tööle, et täna kahjuks ei jõua, just maandusin. Natu piinlik, sest sama sisuga kõne võtsin eelmisel päeval Helsinkist. Ülemus küsis poolnaljaga palju ma oma kahekuust puhkust plaanin pikendada, mis sa päeva kaupa jupitad, ütle kohe, et nädal. Kohvri sain üllatava kiirusega kätte, piirikontrolli minnes jalutas üks politseinik koeraga mööda, too nuuskis huviga mu suitsuvorstilõhnalist seljakotti aga jalutas edasi. Kaasa korjas mu lennujaama väljumisalalt Iceland Air (iroonia missugune) sildi alt üles ja oligi seiklus läbi.

Loo moraal: Ära mine ülbeks ja lohakaks ja ära arva, et kui sul 40 aasta jooksul sadu kordi lennates pole kunagi reisides mingit jama olnud kestab vedamine igavesti. Kontrolli alati üle lennu numbrid, väravad ja lennuaeg, Vaikse Ookeani puhul ka päev, sest ületad päevapöörijoone. Ära usalda inimesi, kontrolli ISE kõik üle!!! Passi pole ma kunagi maha unustanud või kaotanud aga tänapäeval on see tegelt ainus hädavajalik dokument, traditsioonilised paberkandjal pileteid ja pardakaardid enamasti kadunud. Alati kui võimalik tasub osta pilet lennufirmalt otse kogu suuna peale, siis nemad ka hoolitsevad su kohalejõudmise eest kui nende (mitte enda) süül lennust maha jääd.

Mis seal ikka ISE olen süüdi. Kooliraha on kopsakas kuid arvestades asjaolu, et ma kunagi reisikindlustust ei osta olen selle ammu-ammu mitmekordselt tasa teeninud. Reisukindlustus tihtipeale katab vaid makstud lennupileti hinna, mitte selle kalli, mille mahajäämise korral pead edasi lendamiseks lunastama.

Kõigil vabad käed minu lolluse ja lohakuse üle irvitada ning parastada ja õpetussõnu jagada😌

Tore oleks lugeda teie lennureisi äpardustest, kas siis kommentaarides või lausa oma postitustes, ehk siis teen üleskutse sel teemal blogida😉

Kiirpaadiga Helsinkisse

Nagu viimastel aastatel kombeks sain ka seekord kaasa lõbusõidule Soome. Ilm ähvardas hea, tuul 4-5 m/s, temperatuur +25C ringis isegi merel ja täis päikesepaiste. Nagu hiljem selgus ei maksa päikest ja sooja alati plusspoolele kanda, sest nii saab isegi merel palja ülakerega sõita ilma, et külm hakkaks aga päike tänu vee peegeldusele pigem kõrvetab rohkem kui rannas kuuma liiva peal. Kui keha on mul kevadel veidi päikest saanud siis pead ja nägu olen kiivalt mütsiga katnud. Nokatsi tagurpidi pähe panemine on kiirel kihutamisel oluline, paraku nii ei kaitse mütsinokk nägu rääkimata otsaesise kohale jäävast august.

Krabasin kaasa kaks kasti kesvamärjukest, konjaki, pooleteiseliitrise Gin-Tonicu ja jõhvika likööri. Mõnevõrra ootamtult selgus, et kaks raskemat meest seekord ei tulnud ja kaptenil polnud külmik sugugi mitte tühi. Reisijateks vaid härra ja proua võrumaalt. Eelnev tähendas keskmisest lustakamat reisu ja seiklusi. Paati sisse lastes olin auto roolis sel ajal kui kapten paadis. Tuleb hooga vette tagurdada ja siis järsult pidurdada, et paat inertsiga kärult vette libiseks. Soome rannikule põrutasime tunniga, veidi saarestikus kihutamist ja olimegi Helsinkis. Hulkusime linna peal, võtsime suupisteid ja tekitasime olukorra mingis uhkes restos, kuhu meid ei tahetud sisse lasta. Põhjenduseks mitte piisavalt elegantne riietus, äkki isegi õigusega sest kui mina olin jooksumaikaga siis kapten lausa ilma särgita. Kingasid ega pikki pükse meil loomulikult polnud.

Senaatitori Helsinkis

Mõningase vaidluse peale lahkusime sellisest asutusest, kes meie eurosid ei tahtnud, enne siiski väisasime vetsu. Isegi seda taheti keelata aga kui pakkusime võimaluse loiku põrandale jätta leebus teenindav personal ning palus meil kiirelt asi ära ajada. Mingi moment tekkis soov korraldada spordivõistlus Senaatitoril. Kohalikud ja läheduses viibivad turistid ei osutunud sportlikeks kodanikeks, jooksime kaks raksu kolmekesi trepist üles. Kapten kui kõige noorem mees pani mõlemad jooksud kinni aga suht napi eduga. Ei saa ka jätta märkimata fakti, et kõigil õnnestus käpp kord või paar maha panna. Turistid tegid pilti kuid unustasime neilt kontakte küsida. 

.Või siiski mitte😏 Järgmine päev tekkis kahtlus, ega ometi peaminister ise meie võidujooksu jälginud. Sain nimelt temalt sõbrakutse Facebookis just sel ajal kui Helsinkis viibisime. Keegi ei mäleta poliitikutega kohtumist aga pole ka imestada - mälestused Helsinkist ei ole mitte järjepidevad filmi formaadis vaid pigem üksikud kaadrid fotodena. Ei julgenud vastu võtta, teab milliseid kompromiteerivaid pilte saab näha😜

Tagasisõidu kohta võin vaid kinnitada, et jõudsime Tilgu sadamasse, suutsime paadi kuidagi veest välja vedada ja auto taha haakida. Kodus sõin ja jõin kõvasti vett enne kui põõnama keerasin. Üllataval kombel järgmine hommik uimasebvõitu kuid ei mingeid muid raskemeelsuse sümptoome. Nii värske siiski ei olnud, et jooksma minna nagu plaanis. Jooksmisega üldse Eestis ikaldus, polegi veel rajale jõudnud. Alles täna juunikuu viimasel päeva pealelõunal lippasin viieka Harku metsas.

Soome 100

Olen küll mitu päeva hiljaks jäänud Soome 100 aastasest juubelist kirjutamisega, aga tahtmine põhjanaabritest mõned mõtted kirja panna. Selle asemel, et korrutama hakata põhifakte, mida kõik teavad kirjutan hoopis Soomest puhtisiklikust vaatevinklist.

Nagu paljude seitsmekümnendate põhjaranniku laste puhul jõudis esimest korda minuni teadmine ülelahe asuvast riigist teleka vahendusel. Konkreetsemalt muidugi multikate näol, mis võrreldes eesti ja eriti vene omadega tundusid palju ägedamad. Meie pere vaatas praktiliselt ainult soome telekat, Eestist vaid Kalevi mänge ja vene kanalilt mingit loodussaadet "Vokrug sveta". Keel sai selgeks nagu iseenesest, paraku muidugi passiivne, sest soome keeles suhelda kellegagi polnud.

Esimest "päris elus" soomlast nägin algkoolis tänaval, ilmselt üks Viru hotelli ehitajatest, kes mulle nätsu pakkus. Häbelik ja kommionu hirmus võtsin siiski vastu ning panin jooksu, sihukele defkale lihtsalt ei saanud ei öelda. Kodus näitasin saagi ette, peale põhjalikku uurimist jõudsid kodused järeldusele, et tegu pole mingi mürgiga, mälusin neid Jenkki lehti kuni näts pudruks muutus.

Teismelise eas vahtisin soome telekast ameeriklaste krimiseriaale (Columbo, Cannon, 6 miljoni mees, ...) ja kauboi filme. See oli ka aeg kui hakkasin poliitika vastu rohkem huvi tundma. Kui enne lihtsalt ei sallinud venelasi kui okupante, siis nüüd sai huviga uuritud tegelikku ajalugu ning tekkis sügavam arusaamine nii Eesti, Soome kui Venemaa olukorrast ja suhetest. Sõpradega arutasime asju ja jagasime omavahel niinimetatud "keelatud kirjandust". "Mannerheimi mälestused" oli raamat, mis mulle äärmiselt sügavat muljet avaldas. Selgus, et vapruse ja osavusega on väike võimeline suurele vastu panema nagu selles nii Talvesõja kui Jätkusõja näidete põhjal võis veenduda. Esimest korda tekkis õhkõrn lootus, et äkki Eestil õnnestub kunagi vabaks saada.

Usun, et üheks tänuväärseimaks asjaks, mida Soomlased ise seda teadmata tol ajal Eestile pakkusid oligi enda edunäite näol lootuse hoidmine. Ainuüksi fakt, et vaid 70km üle lahe asub vaba riik, mis suutis edukalt vene karule vastu hakata pani südame ärksamalt tuksuma. Tol ajal muidugi ei osanud lootagi, et NL lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine vähem kui 20 aasta kaugusel. Pigem kujutasime ette parimal juhul mingit autonoomiat, täielikku iseseisvust ei osanud lootagi. Spordivõistlusi vaadates sai alati sommidele kaasa elatud, eriti kui nad idanaabritega vastamisi olid. Põhiliselt juhtus seda suusaaladel, kergejõustikus ja jäähokis. Isegi praegu olümpiamänge vaadates soovin kohe peale eestlste soomlastele edu.

Esimest korda Soome sattusin eestlase kohta õige hilja. Enne jõudsin käia mitmes teises välisriigis ja isegi ookeani taha elama asuda. Alles 94 aastal esimest korda üle 5 aasta kodumaad külastades lendasime Finnairiga Torontost Helsinkisse. Tollis rääkisin soome keeles, ametnik arvas Kanada passis oleva nime põhjal ära, et olen eestlane, soovis edu ja saatis midagi uurimata otse läbi väravate. Esimest korda Soome pinnal polnud miskit erilist tunnet, Kanadast tulles lausa kodune olemine. Kuna saabusime Vappu ajal nägime ära ka kurikuulsa kärakaviskamise, seoses ilusa ilmaga tundus pool Helsinki rahvastikust napsused olema. Järgmine hommik sõbra pool Vantaas aknast välja vaadates sain oma Soomega seotud negatiivseima kogemuse - siiani on mällu sööbinud kuidas eelmisest õhtust ikka veel purupurjus ema tuigerdades lapsevankrit lükkab.

Olen lugenud hulga soome autorite raamatuid originaalkeeles (Torontos paaris raamatukogus soome keele osakonnad), lemmikuteks Väino Linna ja Mika Waltari. Soomlased on kahtluseta pikalt kõige lähedasemaks rahvuseks eestlastele, justkui suurem vend, kelle eeskuju proovime jälgida ja keda väiksema vennana veidi kadestame.

All eelmise aasta Soome populaarseima filmi treiler Väino Linna romaani "Tuntematon sotilas" ainetel. Ise olen näinud kahte eelmist 1955 ja 1985 aasta versiooni, mõlemad muljetavaldavad. 

P.S  Kaal pühapäeva hommikul 81.0Kg

Kummipaadiga Soome

Soome saarestik Porkkala lähedal

Kostab kummaline, veel kummalisem kui mainida, et tegime päevaga edasi-tagasi sõidu vaid imetlemaks Porkkala ümbruse maalilist saarestikku. Seega pole mõtet süüdistada Soome piirivalvet, kes meid taolise jutu peale pool tundi kinni hoidis ja põhjalikult üle kontrollis. Ilmselt olid nad veendunud, et vedasime miskit kontrabandi Soome aga jõudsime selle lihtsalt enne "vahelejäämist" üle anda. Kahtlane tundus ka asjaolu, et kapten puhus 0 alkomeetrisse, piirivalvurite sõnul pole selline käitumine Soome territoriaalvetes normaalne:)

Tilgu rannas

Pilved merel

Merele läksime Tilgu rannast veidi peale keskpäeva. Tuule poolest oli ilm soodne kuid vihmapilvi terendas silmapiiril õige tihedalt. Lainet praktiliselt ei tõusnudki ning vihmapilvede vahelt õnnestus juhil nii osavalt läbi laveerida, et saime vaid mõned piisad. Mootori pöörded sai päris kobedaks keerata nii, et commando kummikas kimas 30 - 35 km/h, mis merel on arvestatav kiirus.

Porkkala tuletorn ...

... ja rannakaitse kahur

Porkkala ees olime kahe tunniga, ehkki merel tuli paar hauskari peatust teha, laskmaks joodud õlu filtreerituna tagasi merre. Maabusime kuulsa tuletorni juures, mille juurde kuuluvad kindlustused ja kogu ümbritsev saarestik oli peale teist maailmasõda pikka aega venelaste poolt okupeeritud. Saarel asus ka rannakaitse suurtüki patarei, mis paraku ei paistnud kasutuses olevat. Kasarmu igatahes maha jäetud, linnud lendasid akendest sisse-välja. Hoone ise oli rüüstajatest puutumata, ehkki parasjagu lagunenud.

Vaade tuletorni juurest

Tuul on kadaka ümber ajanud

Kogu saarestik ja loodus üldiselt meenutas vägagi Canada kaljusaari Huroni järves või Muskoka ümbruses, isegi laglesid nägime lendamas. Graniidipind sarnaste mustritega kaetud nagu teispool ookeani.

Tiirutasime veidi saarte vahel ja siis näitas kapten pisikest lahesoppi, kus ta varem telgitanud oli. Vägagi asjalik ja looduslikult kaunis koht, lisaks soe vesi madalas lahes.

Kõrvaline lahesopp

Ürgmets saarel

Kuivanud männitüved

Sile graniitpõhi ja vetikad

Saar oli ürgmetsaga kaetud ja tundus, et inimesi satub sinna harva, sest pesitsevad linnud meid eriti ei kartnud. Luik otsustas siiski oma pojad ettevaatuse mõttes vee peale viia kui lähenesime aga pesal hauduv hahk üritas lihtsalt märkamatuks jääda. Vahepeal oli päike välja tulnud ja viskasime end kaljule sirakile. Mekitud õllest ning lainete loksumisest tuli sihuke rammestus peale, et jäime mõlemad magama. Norisesime oma tund aega enne kui pilt jälle ette keris.

Luik poegadega

Hauduv Hahk

Järgmiseks külastasime Porkkala sadamat, kuid pood oli juba kinni, kell kaheksa läbi. Aeg kodu poole keerata, et pimeda peale ei jääks. Ja siis ilmus ühe saarekese varjust Soome rannavalve laev ning andis märku peatumiseks.

Porkkala sadam

Soome piirivalve kaater

Nagu eelnevalt kirjeldatud hoiti päris pikalt kinni, meie legend ei tundunud kuigi usutav. Kui lõpuks minema lasksid lisas üks neist, et kui oleksime vene keelt rääkinud oleks meid taolise jutu eest  kordonisse viidud. Uuriti kas ikka on Helsinki Meripelastus Asema Hätäapi Numero ja sooviti head teed.

Tagasiteel hakkas Eesti rannikule lähenedes päike loojuma ja sain mõned ilusad pildid. Enda arust kõige õnnestunum on moblaga tehtud. Kokkuvõttes igati tore paadisõit.