Monday, June 25, 2012

Jaanivihm




Nii viletsa ilmaga Jaanipäeva ei mäletagi kui just mitte jätta kõrvale toda korda möödunud aastatuhandest kui 24'da hommikul heinakuhjas ärgates härmatis kõrtel tõusva päikese kiirtes sillerdas. Aga siis olin ma nii noor, et isegi jaanipäevases öökülmas peitus oma võlu, mis ei lasknud külmatundel häirida.


Seekord kallas terve päev nagu oavarrest ja jaanitulele sõites muretsesin auto pärast, kuna teed eeldasid kohati lausa amfiibmasina omadusi. Kõik läks siiski hästi ning kohale jõudes jäi sadu veidi harvemaks. Esimeses järjekorras otsustasime saunas käia, et sooja naha vahele saada. Peale korralikku leili oli julgust ka tiiki hüpata.

Ilm polnud vahepeal paranenud, aga rahvas saunatamisest näljaseks muutunud. Peremehel ei jäänud muud üle kui alustada liha grillimisega. Koer kippus agaralt abistama nagu pildilt võib näha. Toituma asusime sauna eesruumis, see aitas küll vihma vastu aga sääsed ja ootamatult suures koguses kihulasi tuli kutsumata külalistena jaanisöömale.


Kui esimene nälg kustutatud algas kultuuriline meelelahutus. Oluliseks osaks repertuaarist olid venekeelsed laulud luues omapärase kontrasti esitaja saksapärase vormi ja eriti 1933 aasta natsipartei konverentsi osaleja rinnamärgiga. Vaatamata ilmale muutus rahvas päris ülemeelikuks, sai isegi mõned tiirud tantsu lasta. Koorilaulust siiski suurt välja ei tulnud, hääled ei sobinud kokku:)


Vaatamata kannatlikule ootamisele ei läinud ilm paremaks. Lõkkeplatsil norutavad puud läksid ainult märjemaks, ühel meelel otsustasime Jaanitulest seekord ilma ja putukate sunnil loobuda. Kolmeks varahommikul väsisime lõplikult ja kobisime tuppa magama. Nii vähe õlut pole ma Jaanipäeval juba koolipõlvest saati joonud. Positiivseks küljeks oli imehea uni ja värske olemise ning korraliku isuga ärkamine.

Jääb vaid loota, et peagi ilm suviseks keerab ja järgmine Jaanipäev soem ning kuivem tuleb!

Saturday, June 23, 2012

Võidupüha


Vaatasin täna telekast Pärnus toimunud võidupüha paraadi ja tuleb tunnistada, et reporteritel oli õigus kui nad mainisid, et ikka veel tekkib tunne nagu näeks ilusat unenägu. Tõepoolest on uskumatult tore näha meie enda aga mitte mingi okupatsioonivõimu sõjaväge mööda marssimas. Muidugi on sõjalise võimsuse kandi pealt tegu pigem sümboolse jõuga, sest momendil ainus ettekujutatav vastane on paraku meist liiga palju tugevam.

Kuulipilduja meeskond 70 aasta eest ...

Relvad ja vormid on sarnased ...
... ja nüüd, muutunud pole palju.

... ja liitlased ja vastased pea samad.
Samas ei maksa unustada, et ainult neid aidatakse, kes suudavad end ise aidata. Eks meie eesmärk on olla piisavalt ebamugav vastane nagu mesilane karule:) Viimase aja poliitiliste avalduste valguses ei tundugi nii võimatu, et karul on isu esimesel soodsal võimalusel mesipuud rüüstama tulla.

Friday, June 22, 2012

Alko Üllatus


Peaaegu oleks unustanud naljaka seiga, mis vist küll võib ainult tohmi "välismaalasega" Eestis juhtuda. Mõni päev tagasi käisin peale raamatukogu ka poest läbi, et oma toiduvarusid täiendada. Muu olulise kõrval jäi pilk pidama kalja riiuli juures mullijoogi pudelite kastidele. Niikuinii oli plaanis laste saabumise puhul neile paar kalja osta, kuid ega lasteshampagi paha pole, eriti veel kui seda kaljast odavamalt müüakse. No ja kui maasikamaitseline juua ei kõlbagi siis pole 1 eurone kaotus märkimisväärne. Torkasin paar pudelit pikemalt mõtlemata korvi.

Kodus hakkasin huvi pärast uurima, kas see jook on sama kange kui hea pooleprotsendine kääritatud kali või hoopis alkota nagu ameerikas lastejookide puhul kombeks. Üllatusest jäi suu ammuli, sest vastu terendas täiesti ühemõtteline ALC 5.5% VOL. 75cl. Ilmselt oli poes viga tehtud, vahuvein ju ei saa olla odavam kui õlu, kaljast rääkimata. Aga hiljem kuulsin teadjamatelt, et see pidavat eestimaal täiesti võimalik olema. Tegu on Saku tellimusel saksamaal villitud tootega, paistab et noortele taskukohane jook müüki paisatud just õigeks ajaks kooli lõpetamise ja Jaanipäeva tähistamiseks. Oma lastele ei saanud/raatsinud:) seda muidugi jätta. Õnneks oli õhtul äärmiselt sobiv võimalus ära tarvitada kui Kreeka Venemaad 1:0 võitis, lülitades viimase konkurentsist välja.


Aga eelneva teema juurde sobiks ka mõttekild siinsest alkopoliitikast üldse. Telekat vaadates hakkab silma omapärane vastuolu, kus sama reklaamipausi korral esitatakse nii "Viru Valge" promot kui ka päästeameti joomisevastase kampaania videoklippi. Esimene paraku pikalt professionaalsemalt (suurema raha eest) tehtud. Lõpetuseks asjalik Lõuna Eestis noorte endi poolt filmitud joomavastane video.


Wednesday, June 20, 2012



Peab tunnistama, et selle suve alguse ilm on niru olnud. Ja minu mäletamist mööda esimest korda ligi 20 aasta jookul kui olen Eestis puhkusel viibinud. Seni on alati nii roppu moodi vedanud, et tuttavad juba hakanud uurima, millal puhkusele tulen. Uudishimu eesmärgiks mitte niivõrd minu isik kui hoopiski teadmine, et siis on kindlustatud Eestis kuumad ja päikselised ilmad. Noh seekord sai neid kahjuks alt veetud. Vaid esimene nädal (mai viimane) oli siin tõeliselt ilus, edaspidi vahelduv pilvitus ja vihmahood, sekka mõni üksik päikseline päev.


Samas pole halba ilma heata, tänu taolistele oludele on saanud ära lõpetada hulk ettevõtmisi, mida alati ilusa ilma põhjusega sai edasi lükatud. Elamises on ka mõnus kamin-ahi, mida mõned korrad küdema pandud kui toas natu jahedaks läinud. Vahel aga niisama, et oleks mõnus kamina ees istudes raamatut lugeda. Olen õige mitu paksu raamatut läbi lugenud, puudust pole karta, sest kohalik hästi varustatud raamatukogu 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. 

See aasta pole ma ikka veel jõudnud valgete öödega ära harjuda. Pole ju normaalne, et hommikul päikesepaistes silmi avades moblalt kella vaadates paistab vastu number 4:05. Kui siis und ei tule, istun veidi netis ning keeran seitsme paiku jälle tudile. Puhkusel olles võib endale sellist nalja lubada. Aga tänane päev paistab kena tulema, ilus rattailm, äkki põrutan isegi mere äärde.

Sunday, June 17, 2012

Kõhuorja ülestunnistus



Tavapärane hommikusöök
Polegi kirjutanud ühest olulisest põhjusest, miks mulle nii väga siin Eestis meeldib. No muidugi tuleb juttu toidust:) Ei maksa arvata, et joogid ei meeldi, aga neist on juba kirjutatud. Ilusti järjekorras minnes alustaks hommikusöögist, mis mul eriti vaheldusrikas pole. Lihtsalt jogurt, müsli ja tass Presidendi heleda röstiga kohvi. Mis mõtet oleks midagi muud süüa kui selline kombinatsioon nii maitsev ja samas lihtne ning mugav. Piimatooted on enamuses siin sellisel tasemel, et viivad ameerika mandri massitoodanguga harjunud inimese keele alla.

Siin olles püüan võimalikult palju toituda taolistest delikatessidest, mida meil pole saada. Loeksin järjest üles, oma lemmikud. Leib/sai muidugi suures valikus ja hea, aga seda teeb kaasa isegi paremini. Vürtsikilude kallal saab pakkide viisi maiustada. Saia peale erinevaid juustusid, sulatatud juustu ja kummalisel kombel juustu keeduvorsti. Suitsukala on ka kole maitsev ja muidugi pasteet. Sooja toidu koha pealt on valmistoidu lettides valik suur: kartulid, kapsarullid, hapukapsad, praetud maks, lihatükid, .... Lisaks muidugi saabub tönu vanematele aeg-ajalt hõrgutav metsloomalihast valmistatud valmistoit iseenesest kohale:) No ja kõik need salatid, minu lemmikuks punane lihasalat, mis tundub olevat rosolje, kus heeringas lihaga asendatud.

Kondiitritooted odavad ja jube maitsvad, eriti igasugused stritslid, kringlid ja koogikesed. Kalja oleks peaaegu unustanud. Lugesin Delfist kaljatesti loo ja julgen kinnitada, et minu arvamus ühineb täielikult nendega: Parim kali on A Le Coq Tume kääritatud kali. Maiustuste puhul ei saa mööda minna kommidest, iseäranis Kalevi marmelaadikommidest. Muidugi ei tohi unustada jäätist: pisemas formaadis eelistan vanaaegseid vahvlitopse, suuremas 5 liitrist Balbiino shokolaaditükikestega koorejäätist.

No ja lõpuks on võimalik ka ise küpsetada. Tõin poest juubelitordi pulbrit, mille maitse taina põhjal otsustades säilinud samana nõuka ajast saati. Lisad piima, veidi õli ja rabarberi (või suvalise hapuma puuvilja) tükke, ning siis paarikümneks minutiks ahju. Valmistamine lihtsamast lihtne, tulemuseks võrratult hea kook. Kõhukene laulab mul siin olles. Ainult paljureklaamitud Helluse jogurti peale kippus protestima, mis kinnitab kas reklaami kahtlast väärtust või asjaolu, et mu läänepoolkera seedebakterid ei anna niisama alla.

Saturday, June 16, 2012

"Eesti Rannailm"

Vääna rand jääkülmas udus juunikuu keskpaiku
Kolmapäeval oli nii ilus ilm üle pika aja, et äkki lõi pähe mõte naabripoisiga randa minna. Polegi see suvi paljut rannas olnud. Kell oli ka alles üks, parasjagu jõuab mõne tunnikese liival uidata. Suurupi kandis hakkas imelik pilt silma, mere kohal justkui suitsupilv. Esimene mõte, et mets põleb kusagil kalda all, aga siis sain aru, et udu. Tekkis tõsine kahtlus Vääna ranna päevitamiskõlblikkuses, kuid olime juba siia sõitnud, polnud mõtet enam tagasi keerata.

Muidugi hakkas juba Viti mäest alla sõites päikesepaiste tuhmuma ja randa jõudes oli udu nii tihe, et üle 30 meetri ei näinud. Otsustasime siiski vaatama minna. Natukese ajaga selgus, et särgist jäi väheks, hea et suur päevitusrätik kaasas, mille sain üle õlgade tõmmata. Kuratlikult külm udu oli, 10C ringis nagu hiljem ilmaennustusest kuulsin. Vesi samas mitte nii paha, kaks hullu läksid isegi ujuma. Jalutasime jalgupidi vees poolteist kilti sillani välja, jalad said kenasti puhtaks. Paar korda tekkis auk udulaama ja kui päike läbi paistis oli momendiks sooja tunda. Kaua ei kannatanud olla, loll ka juunikuus rannas külmetamisest kopsupõletikku jääda:)

Friday, June 15, 2012

Häda Linuxiga



Vanemate arvuti kippus tõsiselt aeguma ja selleks, et oleks võimalik nendega normaalselt ühenduses olla sai nõu anda läpaka muretsemisel. Läpakas sel lihtsal põhjusel, et nii on kõik oluline kompaktselt ühes tükis, ehkki sama võimsuse juures jupike kallim. Aga ega neil miskit erilist võimsust vaja lähe, Skypega jutuajamine, netis ringi vaatamine ja veidi ka muud asjaajamist.


Inimene ikka kuidagi ei õpi, mõningase kokkuhoiu mõttes otsustasin Linuxiga läpaka kasuks. Arvuti sai ära tellitud ja jõudis kiirelt kohale. Teenindus poes oli tuimavõitu, ning mitte kõige asjatundlikum. Samas mida sa ikka ootad kui müügimehed saavad tunnipalka ilma komisjonitasuta nagu väideti. Sellisel juhul on klient koormaks aga mitte õnnistuseks. Mulle isiklikult tundub, et Eestis on kaubanduses kaks lihtsalt kõrvaldatavat puudust.

Esiteks peaks pakkuma sõbralikku ja asjatundlikku teenindust, milleks motiveerib lisatasu (see ei tohi olla ainult sümboolne) teenindajatele läbimüügi eest. Raha teeb iga inimese abivalmiks:) Teiseks tuleks pakkuda paindlikku hinnapoliitikat. Ei tohi unustada, et iga ese mis konkurent müüb jääb sinul müümata. Lihtsaim viis, mida mujal laialt kasutatakse, oleks niinimetatud "price match" - kui klient tõendab, et kusagil mujal sama kaup odavam, siis pakkuda vähemalt sama hinnaga või isegi paar protsenti odavamalt. Tulemuseks õnnelik klient ja kasum enda poele. Parem saada veidi väiksem kasum kui sellest üldse ilma jääda. Sai jahutud hoopistükkis muust kui sellest millest kavatsesin algselt kirjutada, ega ma ilmaasjata blogi uidumõteteks kutsu:) Pöördun nüüd tagasi pealkirjas kajastuva tarkvara teema peale.

Igatahes kodus sai läpakas ootusrikkalt peale lülitatud, olin ka naabriopoisi igaks juhuks abiks võtnud. Mida kuradit, ekraanil jooksis kümmekonna sekundiga kiire diagnostika, mis lõppes reaga [root@localhost root]#   Ootasime veidi, aga ei midagi, läpaka arvates polnudki meile muud vaja pakkuda kui seesinane rida mustal ekraanil. Mul tekkis tõsine mure, et videokaart on untsus, sest kordagi ei vilksatanud ainsamatki värvi ekraanile.


Aga ega siis kaks enda arust "arvutiguru" sellisest pisikesest asjast heitu. Loomulikult pole vaja juhenditega tutvuda, oleme ise piisavalt targad. Klõbistasime natuke vaheldumisi klaviatuuril aga ei miskit, läpakas keeldus mingisugustki pilti ette võtmast. Sai teist maha ja peale lülitatud, sama jama. Kõrval olevalt vanalt arvutilt läksime lõpuks vastutahtmist neti peale abi otsima. Infot on muidugi meeletult, tuleb ainult osata õigesti küsida. Pole mõtet pikalt kirjeldada kahe inimaju võitlust ühe lihtsaima DOS'i sarnase op süsteemi Linpus Linuxiga. Peale 3 tunnist lahingut tunnistasime kaotust ja lahkusime võitlustandrilt paaniliselt põgenedes, et mitte magada maha õhtust jalgpalli matshi. Ekraanile jäi endiselt meie jõupingutuste üle irvitades ilutsema [root@localhost root]#, sellest saime jagu ainult jõumeetodil masina maha lülitamisega.


Peale vutimatshi keerasin magama kuid uni oli rahutu. Mingid segased arvutite, sõjamängude, toitekaablite ja metsistunud hiirtega nägemused ei lasknud normaalselt puhata. Igatahes ärkasin uimaselt kui suur valge väljas. Moblalt kella vaadates lasin kuuldavale ahastava oige 4:00 AM. Veerandtunnisest uuesti magama jäämise üritusest ei saanud asja, mõtted olid läpaka peal. Ajasin üles, tegin kohvi ja lükkasin läpaka peale. Polnud eriti üllatunud kui mind tervitas täpselt sama pilt, mille juurest eelmisel päeval põgenesin.

Mõtlesin, et peab vist ikkagi süstemaatiliselt hakkama probleemile lähenema. Esiteks vaataks, kas läpakaga oli kaasas mingeid juhendeid või kettaid. Juhendite osas polnud absoluutselt miskit asjalikku, kettal vaid windowse draiverid ja muu säärane. Järgmise sammuna neti pealt tootja kodulehele. Sealt sain vaid niipalju targemaks, et nemad panevad minimaalse op süsteemi peale, et kõrvale hiilida MS'ga kokkuleppest, mis kohustab arvutit mingi op süsteemiga müüma.


Linuxi kohta infot otsides avastasin teatava üllatusega, et need op süsteemid tulevad rohkem kui 150's erinevas versioonis. Linuxi koha pealt ennast võhikuks kutsuda oleks ilmselge liialdus. Piinlik tunnistada, et kõik mu teadmised siiani piirdusid faktiga, et selline op süsteem on olemas ning kasutajateks asjatundlikum kontingent. Esiteks sain aru, et mõistlik on uurida välja milline Linuxi versioon minu läpakas pesitseb, vastuseks Linpus Linux 9.2. Nüüd muidugi selgus, miks eelmisel päeval meil miski ei töödanud - olime nimelt oma infi kogunud pööramata tähelepanu versioonile.


Pilti me ette ei saanud sel lihtsal põhjusel, et tollel versioonil seda lihtsalt polnud. Selgus, et Linpusega pole sisuliselt midagi teha, tuleks alla laadida üks teine Linuxi versioon nagu Ubuntu või Fedora. Ehkki esialgu oli mul olnud tõeline entusiasm miskit uut õppida, võttis DOS'i sarnase Linpusega maadlemine selleks tuju. Kui juba minul raskused uue op süsteemi õppimisel, kardetavasti on vanematel, kellele see läpakas jääb, asi veel hullem. Nüüd googeldasin igaks juhuks küsimuse Linuxi asendamise kohta Windowsega. Üllatus-üllatus, failisüsteem kõvakettal on erinevalt sisse seatud, mistõttu tuleb kõvaketas enne uue op süsteemi peale panemist täiesti puhtaks kustutada. Linuxiga oli seda õnneks suht lihtne teha ühe käsuga.

Windows'i installimine aga ei osutunudki nii lihtsaks kui olin lootnud. Arvuti ei lasknud ei Seitset ega XP'd peale panna, põhjuseks lihtne draiverite puudumine, CD'l olevaid ei tunnistanud. Jurasime tükk aega kuni naabripoiss tuli heale ideele, miks mitte proovida Win 8 kohe peale panna. Kui ei saa altpoolt üles installida XP -> Win7, proovime siis ülalt alla Win8 -> Win7. Arvan, et siin avaldubki see läänemaailmas tunnustust leidnud Ida-Eurooplaste oskus sitast saia teha, ehk võime ülesannet lahendada ka ilma ettenähtud tööriistu omamata, "thinking outside the box". Meeldiv tõdeda, et uuel põlvkonnal pole too meile omal ajal elulise tähtsusega oskus kaduma läinud.


Win8 installimine läks ilma igasuguste probleemideta, seda saaks vist jalgrattale ka peale panna:).  Win7 otsa kerimine polnud ka enam keeruline, sest draiverid olid nüüdseks installitud Win8 poolt. Seega lõpuks saime läpaka, millel mõlemad op süsteemid peal, algul lihtsalt pead valima kumba tahad kasutada. Win7 jaoks pidin siiski hulga draivereid uuendama, osa sain kaasas olnud CD pealt, osa netist.


Ehkki põhimõtte pärast meeldiks mulle Linuxiga mängida, tunnen et ei viitsi enam uut op süsteemi ära õppida. Oleks see hobiks, siis teine asi, aga minu eesmärk on nagu enamuse inimeste puhul arvutit võimalikult mugavalt kasutada. Ja selleks sobib Windows kõige paremini. Nüüd on aeg paar paugutamismängu peale lasta, et jalka vaheaegadel igav ei hakkaks:)

Saturday, June 9, 2012

Vuti EM


Mulle meeldib jalgpall seetõttu, et taolise sündmusega kaasneb õlletootjate/müüjate soodusmüügi kampaania. Uskuge või mitte, aga näiteks suursponsor Carlsbergi margiõlut saab Rimist 49 senti pudel, ehk euro eest 2 pudelit. Ma eelistan kohalikke marke ja eriti A Le Coq Pils'i, aga eile ei suutnud vastu panna, kui nägin poes sellist hinda.


Minu Jalgpalli EM "nurk" :)
Kuna olin rattaga ja pealegi kodus nii suured varud, et peaks jaguma ka üle Jaanipäeva, siis võtsin vaid 2 pudelit, et vääriliselt tähistada avamängu. Koju jõudsin alles teisele poolajale, aga asi seegi. Mõlemad mängud olid päris põnevad ja ründavad, loodetavasti jätkub kogu turniir samas vaimus.

Tegelikult nii suur fänn ma pole, et viitsiks palju rohkem mänge peale esimese ja paari viimase vaadata, elus muudki põnevamat teha. Samas tahaks panna Kanada õlletootjatele südamele, et olen valmis isegi nii igavat ala nagu ameerika jalgpall vaatama kui selle puhul õllehind sealmaal poole dollarini kukub. Samas nii janune ma ka pole, et pesapalli isegi tasuta õlle puhul jaksaks jälgida :)

Loss Metsas

Pisut liialdatud ettekujutus metsas avastatud lossist :)
Ma mõtlesin ikka kas julgen eilsest "seiklusest" kirjutada, endalegi hakkab vahepeal tunduma nagu oleks tegu väljamõeldud lugudega. No nii palju põnevat ei saa ju ometigi ühel tavalisel Eestis veedetud puhkusel juhtuda:) Et eile oli esimene täispäikseline päev sel nädalal, otsustasin rattaga Vääna randa sõita. Kaasa panin seljakotti kaks õlut ja kileka, siis on lootust, et ei hakka vihma sadama, noh vihmavari oleks kindlam olnud aga seda ei viitsinud kaasa tarida.

Mul moblal mitu erinevat navigeerimis rakendust, seega tekkis soov neid kasutada ja leida miski uus ning põnevam tee Pääskülast Väänasse. Kuna Google Maps kaardil on täis suurenduses isegi puud ja põõsad näha polnud eksimist karta. Esimese teejupi sõitsin veidi suuremaid kruusateid mööda, aga siis otsustasin metsa vahelt otse lõikama hakata. Algul polnud viga, kuid natukese ajaga muutus kaardil joonistatud kena kruusatee õige kitsaks metsa vahel looklevateks kaheks rattarööpaks.

Järsku kerkis käänaku tagant metsa vahelt minu ette pisikese keskaegse kindluse sarnane ehitis, mille hoovi ma hooga sõitsin. Muruplatsil maja ees askeldas imepisikestes bikiinides blond, kaaslasteks kaks koera. Mul jäi taolisest vaatepildist suu ammuli, vaatasime teineteisele otsa ja esialgu ei osanud kõigile ootamatu kohtumise peale miskit öelda. Aga ju vist oli blondil kaunitaril ka eelnevalt kogemusi meessoost isikutega, kes teda nähes kõnevõime kaotasid. Igatahes kõkutas too naerda ja tervitas ehmunud ratturit.

Tegelikust blondiinist tagasihoidlikum ja rohkem riides kujutis
Selle peale reageeris kahest koerast pisem, kassisuurune roosa lehvikuga kutsa, kes haukudes minu juurde jooksis. Kui olin kõneblokist üle saanud kokutasin: "GPS'i järgi pidi siit tee läbi minema aga olen vist talu õue sattunud. Oi vabandust, ma mõtlesin lossi õue." parandasin end kiiresti. Selle peale kõkutas blondiin veelkord kelmikalt naerda vastates, et siit läheb tõepoolest tee edasi, poole kildi pärast peaks otse jätkates maanteele jõudma.

Vahepeal oli pisem kutsa hakanud üles näitama sügavat kulinaarset huvi mu sääremarjade vastu. Kuna ta blondiini verbaalsetest käsklustest välja ei teinud asus too kutsat püüdma. Nii sain veidi aega huviga väga lähedalt jälgida kuidas preili ümber minu ratta mitu tiiru koerakest taga ajas kusjuures kõik ta võluvamad kehakumerused nina ees õõtsusid. Õnneks või õnnetuseks tüdines koer peagi, muidu oleks mul vist raske olnud viisakuse piiridesse jääda. Hea vähemalt, et päikeseprillid ees, mis loodetavasti mu pilku varjasid:)

Igatahes tänasin viisakalt oma elu päästmise eest ja asusin vastutahtmist edasi sõtkuma. Liiga hilja torkas pähe mõte foto teha, kardetavasti muidu lihtsalt keegi ei usuks juttu, paraku olen sunnitud leppima netist allalaaditud enam-vähem sarnaste piltidega.

Peagi selgus tõsiasi, et blond unustas mainida teeolusid. Siit kaudu igatahes miski vähemat kaliibrit masina kui Hummeriga läbi ei pääsenud. Aegajalt pidin ratast raskemini läbitavates kohtades käe kõrval lükkama. Piirkonna metsikusest andis tunnistust asjaolu, et nägin seal lühikese aja jooksul metskitse ja suurt põtra, viimast vähem kui 20 meetri pealt.

Google Mapsi kohta tuleb mainida, et selle märgistus kipub liialt optimistlik olema. Päris mitmes kohas osutusid teed ammu mahajäetud metsaradadeks või metsaveo teedeks, kust maanteerattaga läbisõitmine õige vaevaline. Suurele teele välja jõudes läks ülejäänu kiirelt ja sündmustevaeselt. Vedelesin rannas paar tundi, rehitsesin suvilas heina ja siis tuntud maanteid pidi tagasi linna - jalkpalli EM võistlused ju algamas.

Tuesday, June 5, 2012

Linnupojad

Täna saigi vanast roostetanud aiavõrgust kassitõke paigaldatud. See tagurpidi koonusekujuline konstruktsioon ei näe just kõige esteetilisem välja aga samas osutus äärmiselt efektiivseks. Kass üritas õige mitu korda võrgust läbi saada aga lõpuks loobus ja tuli minu juurde kräunudes oma nördimust avaldama :) Talle ei mahtunud kuidagi pähe kuidas saab selline muidu tore silitaja ja sügaja olla nii kiuslik, et ei lase kassil oma loomulikke instinkte rahuldada. Lisasin lühikese video linnupojakeste tänuliku vidinaga, millega issit või emmet tervitati järjekordse ussikese puhul.

Kiisu himud

No mis te arvate mille järgi käivad ühel täisverelisel kiisul himud. Eks ikka piima, konservi, magamise ja lindude püüdmise järgi. Täna igatahes avastasin armsa naabrikassi meie linnupesa katusel passimas.

Isa oli kevadel õunapuu otsas oleva pesakasti eelmise aasta rämpsust puhastanud ja uue lennuava teinud. Ei võtnudki palju aega kui miskid ilusad pisikesed linnud pesakasti omaks võtsid ning edukalt seal peret looma asusid.

Päeval on pidevalt näha kuidas minutis kord-paar vanemad kordamööda ussike noka vahel pesakasti lendavad, mille peale mitmehäälne erutatud vidin tõuseb.  Ja nüüd leidis kass, et paras aeg minna matti võtma, pojad piisavalt prisked.

Paraku osutus pesaauk liiga kõrgeks, et käpaga küünitades linnupoegi kätte saada. Närviliselt tiirlevad linnuvanemad näitasid kõrgemat pilotaazhi narritades kassi lähedaste möödalendudega, ei õnnestunud kiisul neidki lennult maha võtta.

Vaatasin veidi seda spektaaklit, tegin paar fotot ja otsustasin siis lindudele appi minna. Viisaka jutu peale vastas kass mulle "kurrrnäu" ning laskus veidi madalama oksa peale aga ei näidanud üles erilist entusiasmi puu otsast maha ronimise osas.

Ei jäänud muud üle kui tõin redeli ja võtsin Mustiku kenasti esikäppade alt hoides sülle. Too kas oli piisavalt üllatunud taolisest teguviisist või meenus talle seik, et paari päeva eest sai sama käe esimese näpu otsast pakutud koorejäätist limpsida, igatahes loom ei näidatud üles mingit agressiivsust.

Pigem nõjatus kass kerge värinaga mu keha vastu ja kalpsas maha niipea kui olin puu otsast alla roninud. Homme pean ehitama miski kassitõkke, sest järgmine kord ei pruugi linnukestel nii hästi  minna ja ümbruskonnas on teisigi sõnakuulmatumaid kasse luusimas.

Monday, June 4, 2012

Levist Väljas

Vaade Peipsilt ranna poole 
Vaatamata Tele2 reklaamile, et 3.5G internet katab 80% Eesti Vabariigi territooriumist ja aeglasem internet on kõikjal saadav, oskasin mina veeta oma nädalavahetuse sellises punktis vabariigi pinnal, kus isegi tavalist mobla levi polnud. Meerapalus ei võtnud minu tutikas Samsung Galaxy Nexus mitte mingi trikiga ühtki pulka ette. Et see polnud minu mobla probleem, kinnitasid ka kohalikud, kes tsivilisatsiooniga katkendlikus ühenduses püsimiseks olid sunnitud EMT teenust kasutama. Veelkord kinnitus, et iga reklaami ei maksa uskuda. Igatahes oli tore pisipuhkus vaatamata paduvihmas sinnasõidule.

Kalatud kalamehed
Laupäeva pärastlõunal kiirustasime järvele kalale. Ilm oli jube külm, tuuline ja pidevalt vihmaga ähvardav. Vaatamata oskuslikule vihmapilvede vahel laveerimisele saime lõpuks ikka korraliku sabina kaela. Õnneks olime tagasiteel ja perenaise poolt kuumaks köetud saun ootas. Palav lava, leil, mõned külmad õlled, vihtlemine ja viimanegi külmetusepoiss oli peletatud. Ainsaks negatiivseks momendiks sauna puhul tuleb pidada madalat lage ja veel madalamat aampalki, mille vastu oskasin kolm korda pea ära lüüa. Õhtul mängisime pererahvaga doomino klotsidega "Domination" nimelist lauamängu, tore vaheldus internetis surfamisele. Uni sellises isolatsioonis oli igatahes super hea, keegi ei saamud moblaga tüütada :)

Loojang Peipsi ääres
Järgmine hommik kiirustasime varakult järvele, et eelmise päeva null skoori kalade mõttes heastada. Vaatamata mahlakatele lugudele Peipsi kalarikkusest tekkis minul isiklikult lõunaks kuri kahtlus, et järvest on kõik kalad välja püütud. No mitte ainumatki ei näinud ka, ainult vetikaid jäi landi otsa. Väidet neid paari korda kalaks pidada, kui justkui miski haakis, oli ilmne püüe mind lohutada. Viimaks hakkas üks pisike haug sõbra landi otsa aga lasime ta ühisel otsusel tagasi järve suuremaks kasvama. Isegi taolise suuremeelsuse peale ei suvatsenud järv lahkemaks minna ja nii olime ka teisel päeval sunnitud tühja kalakotiga tagasi kaldale pöörduma.

Geniaalne lahendus tomati ja kurgitaimede kasvatamiseks
Sääski oli päris uhkelt ja järve ääres ründasid pisikesed kihulased, kes ahnelt ampse võtsid. Need sunnikud on nii väikesed, et algul ei saanud arugi, miks mul siit sealt justkui nõelaga torgitakse. Õnneks maja juurde kaasa ei tulnud, saime suhteliselt rahulikult lõket teha ja küpsekartuleid pugida. Päikeseloojangul jalutasime järve äärde, imetlesime vaateid, söötsime mõningaid hiliseid sääski ja plõksutasin paar pilti. Tudile lasti peale malematshi perepojaga. Kaks olulist asja, mis pean siinkohal üles kirjutama, et ei ununeks: Juubelitordi pulbrist saab rabarberitega imehead kooki (vähemalt kui perenaise kombel teha osata) ja aedviljade kasvatamiseks on olemas eriliselt kaval ning mugav meetod: Osta mullakott, lõika auk sisse ja suska taim mulda!

Saturday, June 2, 2012

Ebavõrdne võitlus


Nagu esimeselt pildilt võib näha olen langenud ränga rünnaku alla. Vaenlaste rivid lähenevad keldri poolt marsisammul aeg ajalt korkidega tulistades. Aga Eestlase vaim pole minus veel kustunud vaatamata pikalt ookeani taga viidetud ajale. Põiklen kõrvale mööda vihisevate korkide eest ja hävitan jõudumööda vihast vahutavaid vaenlasi. Seni on minu vastu saadetud vaid kerget kaardiväge, enamasti mitte üle 5% kangusega, kuid vägesid juhatab salakavalalt vaid pooleprotsendine tume kindral, kunagi ei või teada, millal ta raskekahurväe aktsiooni saadab.

Tuleb ära märkida, et kallale kipuvad eri väeliikide esindajad, mida ka vormist on näha. Ja kõik on kohalikku päritolu. Kahe peamise armee sõdurid, kes minu vastu jõud ühendanud: A Le Coq Tartust ja Saku Tallinna lähedalt. Teisel pildil on näha lahingutes maha murtud vastaste read. Sealjuures pole kaugeltki kõik esindatud, sest olen ka sõpradele nende raskes võitlustes vennalikku abi pakkunud, laipu loomulikult koju tassima ei hakka:) Ma tean küll, et raske on vastu panna, aga teatavasti on neil lahingutes kerge, kes õppustel kõvasti vaeva näinud :)))

Friday, June 1, 2012

Sirelid

Meie aia sirelid
Nagu Eestis populaarne on ka meie maja juures sirelid. Mulle need puud või tegelikult põõsad väga meeldivad, eriti õitsemisajal ja eriti põõsastena. Sirelid vajavad kärpimise näol hooldamist, et põõsad ilusad välja näeksid ja metsikuteks rootsudeks ei muutuks.
Ega ma ise tea, kuidas ja kui palju peaks neid lõikuma aga küllap leidub internetis õpetusi, nagu tänapäeval kõige kohta. See aasta algas õitsemine juba kaks nädalat tagasi soojade ilmadega ja jätkub siiamaani, sest vahepeal on jahedaks pööranud. Nii tore tänavaid mööda jalutada kui iga natukese aja tagant tugev sireliaroom ninna lööb.