Emadepäevast takkajärgi

Pannkoogid ja maasika, mango, vaarika,
mustika salat vahtrasiirupi ja kohviga

Lapsed oli emadepäeval terve päeva kodus, küpsetasid pannkooke, mina tegin moosi asemel pealepanemiseks puuviljasalati. Kasutasime võimalust ja tegime ka iga-aastase perepildi koos koduloomadega. Rääkisin enda emaga telefoniga kuid videokõne jaoks talle mobla ekraanipilt liiga pisike - eks teine kord saab lapselastega lobiseda. Lõuna ajal vahtis naispere teleka ees, mina ragistasin aias puu otsas järgmist satsi oksi saagida ja koukisin muru seest võililled välja. Võililli terve pangetäis, matan tomatimaale sügavale mulla alla väetiseks.

Pere elutoas, maalil teleka peegeldus😲

Muru niitsin ka ära sellesama niidukiga mille aasta eest prügipäeval üles korjasin. Sügisel teine jupsis veidi, sama jama mille eest endine omanik oli hoiatanud - vahepeal ei taha käima minna või lülitab poole pealt välja. Jälle ei läinud käima saadanas. Enne kui hakkasin teist lahti võtma panin lükkamise käepidet kokku kui jäi silma miski nublakas selle varre küljes. Kuram, kui vart korralikult klambriga ei fikseeri siis nublakas ei suru ekstra ohutuslülitit ja masin ei lähe käima. Lahendus seega lihtne, ei pidanudki AI käest küsima - muru sai niuhti niidetud.

Õhtusöögiks tellisime sushit kohalikust Jaapani restost. Kõigile meeldib pigem kodus mugavalt head-paremat näksida kui viisakasse söömakohta minna. Ma olen vist ainus, kes vahel eelistaks väljas süüa aga sedagi vaid "all you can eat" kohtades, siis saab just seda võtta ja just nii palju kui isutab (kõhtu mahub). Magustoiduks mingid jaapanipärased mango mousse koogikesed, paraja magususega mitte tüüpilised ameerikapärased suhkrupommid.

Noored ja Vanad - ilusad

Korjasin Kaamose blogist üles väljakutse postitada vanu fotosid teemal "Noored ja ilusad". Kipun arvama, et mitte ainult noored pole ilusad, või kuidas seda ilu üldse mõõdetakse, aga parem ei hakka arutelu tõstatama - kindlasti leitakse soovi korral mingi aspekt mille kallal norida ja tüli üles kiskuda. Kõrvaloleval fotol lausa kolm põlvkonda ilusaid inimesi: mina onupoegadega, ema, onunaine ja vanavanemad.

Oskab keegi pakkuda kus foto tehtud?

Tontide öö

Novembri esimese postituse teemat ei pea õnneks sulepeast välja imema - Halloween niisama maast korjata. Näis kaua vastu pean novembrikuu igapäevase blogistamisega. See aasta jäi esimest korda üle aastakümnete ära meie traditsiooniline Halloweeniüritus sõpradega. Kahju kohe, aga no mis teha, vahel tulevad asjad ette, mida ei saa edasi lükata. Korra mõtlesime enda pool teha kuid venitasime ja lõpuks selgus, et teistel enamusel juba omad plaanid tehtud. Kokkuvõttes läksid tütred ronimissaali mingile noorteüritusele, mina tööle, ainult kaasa jäi õhtul koduloomadega koju ukselt lastele kommi jagama. Väitis, et olla tore olnud. Õhtul pimedas käisin äreva ja kartliku koeraga kiire tiiru ümbruse tänavail, plõksutasin mõned kaadrid sel ajal kui tema hoolega jalavärinal "märgistas".

Päikeseloojaku ajal värvusid taevas ja pilved Toronto kohal igati sobivatesse veidi õudsatesse toonidesse, õnnestus töölt aknast paar pilti teha. Täna oli ka kohalik spordi suursündmus, Ameerika pesapalli kuues finaalmäng Toronto ja Los Angelese meeskondade vahel. Mind jätavad ameerika mandri kohalike meeskondade jõuvõtmised külmaks isegi kui tegu selliste aladega nagu jäähoki ja korvpall, mida noorest peast rahvusvahelisel tasemel põnevusega jälgisin. 

Vanema tütre isetehtud
kostüüm, millega tööle läks

Samas ameerika jalgpall ja eriti pesapall ei paku üldse huvi. Pole kunagi isegi viitsinud selgeks teha, mida need meeskonnad seal platsil teevad või kuidas punkte saavad. Viimase paarikümne aasta jooksul vaatan spordialadest ekraanilt vaid mäesuusatamist, karated või autorallit, neidki harva kui peale satun.

Suur Probleem - peo panemine.

Sattusin huvitava video peale (mängupausi ajal😜). Väidetavalt olevat viimasel ajal pidutsemine suureks probleemiks ... täpsemalt liiga vähene pidutsemine. Uuringute kohaselt on inimesed hakanud 2 aastakümnega kaks korda vähem aega grupiviisilise lõbutsemise peale kulutama. Mis eriti kummaline, see trend eriti hoogsalt süvenenud just noorema generatsiooni hulgas, pidutsemise peale kulutatud aeg lausa 70% madalam. Mõeldes oma noorusaja peale oleksin esimese hooga pigem õnnelik, et lapsed hullusi ja lollusi ning potensiaalselt ohtlikke totrusi vähem teevad. Paraku olevat sellel ka negatiivne külg, noored nimelt veedavad rohkem aega mobla või arvutiekraani taga ja tunnevad end üksildaselt.

Oot, mis mõttes, loogiliselt võinuks ju eeldada, et kommulikatsioonivõimaluste meeletu kiirenemise ja laienemisega peaks inimeste kulutatud aeg omavahelisele suhtlemisele pigem kasvama. Ma nimelt ei näe suurt vahet kas suhelda otse näost näkku vahtides ja teise higilõhna tundes või ekraani vahendusel. OK, teatud puhul ekraan muidugi ei asenda, samas mäletan noorusest küll aega kui istusin tundide kaupa tüdrukuga telefoni otsas. Meenub ka kusagil kolmandal kursusel ühikas pohmakaga ärkamine ja seoses sita enesetundega mõtlemine, et pole mõistlik nii edasi jätkata. Selleks ajaks oli iga nädalavahetus garanteetitult mingi alkoga seotud üritus ja nädalavahetus kestis tavaliselt reede pealelõunast esmaspäeva hilishommikuni. Tihtipeale sai ka nädala sees mõned õlled teha. 

Tagasi tänapäeva - suhtlusvahendeid eelkõige mobla näol kasutatakse ebasihtotstarbekalt, ehk vaid 10% ajast otsese suhtlemise peale. Enamus videote, uudiste vaatamisele või mängimisele. Kokkuvõttes on väga mugav ja lihtne olla füüsiliselt üksi. Kodust töötamise korral ei pruugi tavakodanik kodust väljumata praktiliselt kellegagi otseselt terve nädal suhelda, toidu tellib kulleriga ukse taha, tööd teeb netis, videosid vaatab ja mängib arvutil, heal juhul chatib - telefoniga häälhelistamine on täiesti dinosauruste pärusmaa.

Üheks probleemiks on sotsiaalse otsesuhtlemise kängumine, sest "You don't use it, you lose it" - mida ei kasuta selle unustad. Ma saan täitsa aru, et tekstsõnumitega on palju mugavam ja turvalisem suhelda - vastama ei pea momentaalselt, on aega auru välja lasta ja vastus läbi mõelda. Minu vanustel, kes üles kasvanud ajal ja kohas kus isegi traadiga telefonid polnud laialt kättesaadavad ei teki probleemi näost-näkku kontaktide puhul. Samas pole imestada kui noor, kes enamasti vaid chatib, osutub otsesuhtluse puhul saamatuks ja läheb täiega stressi. Tänapäeval on paljud tööintervjuud üle neti, töö saamisel pole harv kui sa füüsiliselt kedagi ei näegi enne värbamist ja kodust töötamise korral vahel ka peale seda. Kohta ja meeskonda nägemata on kindlasti palju raskem hinnata pakutava positsiooni plusse ja miinuseid, ehkki alati saad ka netist infi otsida.

Teiseks probleemiks olevat üksilduse epideemia. Julgen arvata, et üksiolemine on probleemiks sõltuvalt inimese isikuomadustest. Üksiku lapsena üles kasvades harjusin üksi olema ja ei mäleta, et kunagi oleks igav olnud või üksildust tundnud. Pigem olin algul pelglikuvõitu inimeste, eriti suurema hulga võõraste puhul. Koolis kadus võõrastamine kiirelt, mängisin ühiskonna reeglite järgi ja sain suht hästi ka seltskonnas hakkama. Samas meeldib mulle siiani vahel täiesti üksi olla. Võimalust pakub selleks matkamas käimine või lühema perioodi jooksul jooksmine. Mobla on mul alati välja lülitatud nii jooksmise ajal kui öösel, ükski kõne pole nii tähtis, et mind sel ajal segada, ainult 4 lähedast pääsevad filtrist läbi. Laiemas perspektiivis on introvertidel ilmselt kergem, ekstroverdid kannatavad suhtlemisvajaduse puuduse all rohkem.

Sellest osast aru ei saa, kus väidetakse, et inimesed vajavad "tähendust" oma aja ja elu sisustamiseks. Teistega suhtlemine olevat "tähenduslik" erinevalt mobla või teleka ekraani vahtimisest. Äkki keegi lugejatest oskab lahti seletada, miks oleks vaja "tähendust" või mõtet elule, kas niisama elu nautimisest pole küll? Riigijuhid või muud prominendid tahavad maha jätta "jälge", lootes et neid siis mäletatakse. Mis vahet kas mäletatakse aasta, kümme, sada või tuhat ... lõpuks ununevad kõik. Irooniliselt on "meeldejäämiseks" vaja sooritada võimalikult märkimisväärseid ja maailma mõjutavaid kuritegusid, need püsivad kindlalt inimkonna mälus mitte heateod, mis ununevad kiirelt.

Kas teie (kui lapsevanemate või ka lastetute) arvates on hea, et noored joovad vähem, suitsetavad vähem, kasutavad vähem narkotse, käivad vähem pidudel, ei tee juhilubasid nii palju kui varem, (elavad ohutumat ja igavamat elu) ... selle arvel, et nad suhtlevad sotsiaalselt vahetult palju vähem kui varem ning on aldimad kõikesorti kaasnevaile mentaalsetele probleemidele? Tegelikult algab juba lapseeast, sest enam ei mängita igasugu "ohtlikke" mänge kambaviisi õues. Kõik me tahame lastele head ja ohutut elu, paraku võib ülekaitstus ja ülehoolitsemine hoopiski karuteene teha kasvatades põlvkonna, kes ei suuda hakkama saada ei teiste ega enda probleemidega.

Oma laste juures olen märganud, et nende sõpradega üritused on hoopis teist masti kui minu ajal. Selle asemel, et suvilasse labrakale või täispeaga autoga linnapeale kihutama minna istuvad toas koos ja mängivaid mingeid rolli või lauamänge ... ilma suitsu, alko või narkotsideta. Kaasaga imestasime kui nad teismelistena isegi ei tahtnud, et me kodust ära läheks. Tütred ise väidavad, et neile meeldib nii ja nemad küll mingit üksindust ei tunne - no ma ei tea, hea et ise enam noor pole ja neis seltskondades kus käin on ürgsed kombed au sees🍻 Samas tuleb tunnistada, et otsesuhtlemist ja pidutsemist hulka vähem kui ennevanasti - ajan vanuse ja asukoha kaela aga äkki pole see ainus põhjus?

Kuidas teil või teie lastel, olete märganud samu trende või meri põlvini nagu ennevanasti? Põnevusega ootan kaasamõtlemist ja kommenteerimist, muidu login arvutimängu kus miljonid noored ja mõned lapsemeelsed täiskasvanud ennast unustades üksteist virtuaalselt tappa uhavad😜

Kokkusattumistest

Süstaga järvel streikimas😁

Küllap imestate, et olen viimasel ajal õige produktiivne postituste kirjutamisel. Põhjus on väga lihtne, meil jälle tööseisak, mis tähendab, et vaba aega jääb kõvasti üle. Mis sa hing ikka teed, kui ei viitsi miskit asjalikku ette võtta. Tahtsin hakata aeda talvevalmis seadma aga kui temperatuurid kisuvad 30 kraadi ligi tundub natuke vara. Garaazhi peaks koristama ja hulga rämpsu ära viskama. Kui sellise mõttega ukse lahti tegin jäi pilk lae all rippuva süsta peale. Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb erinevalt soojadest ilmadest, mida isegi kliima soojenemise juures kauaks ei jätku. Parem kasutan võimalust seni kui on, lähen teen järvel väikese tiiru. Pärast võib ka natuke streikimas käia, et nimi kirja saada. 

"Kariibimere puhkus"😜

Firma pakkus muu hulgas penskarieelikutele "väljaostmis pakendi", kuni pooleteise aasta palga kui lahkute omal soovil. Paneb päris mõtlema, samas ametiühing lükkas pakkumise tagasi kui ebapiisava. No ja süsteem töötab nii, et ega töötajate arvamust küsita, võrdsemad otsustavad, töötajate asi on ametiühingu maksu maksta ja mokk maas pidada. Tuletab vägagi meelde nõuka aega. Jama selles, et AÜ bossid on oma nägemuses endiselt 80'tes kui oli jõudu ja võimalus kaubelda. Praegu peaks lihttöölised olema õnnelikud, et neil on mingigi töö. Liiga palju pigistades tapad kuldmune muneva Kanada postihane maha ja pärast oled hoopis tühjade kätega. Mind õnneks ei morjenda, soovi korral võin hommepäev uttu tõmmata. Samas oleks loll pappi mitte vastu võtta kui seda pakutakse.

Ahhsoo, pealkirja teemal nüüd ka ikka. Täna sõitsin poodi piima ja juustu ostma ning ühe hooga taarat ära viima. Taara eest sain kenakese taskuraha ja juustu ostsin neli kilo - meie meelisjuust ehtne Hollandist imporditud Gouda vaid 8EUR kilo. Kolm kaheliitrist cappuchino jäätist toppisin ka autosse ja kiirustasin tagasi koju, et jäts selle palavuse käes enne külmikusse jõudmist ära ei sulaks. Ristmikul foori ees hoogu maha võttes vaatan, et kena must kabriolet kõrval ja veel kenamad kaks blondi sees. Andsin signaali, tüdrukud vaatasid minu poole ja lehvitasid naeratades - täitsa minu oma tütred. Viie-poole miljoni linnas on tipptunni liikluses selline kokkusattumine ikka väga madala tõenäosusega juhus, mitte palju suurem kui lotovõit.

Lõpp hea, kõik hea

Tokyos teel Haneda lennujaama

21:56 sain moblale teate: "maandusime" - Jaapani reis tütardel lõpuks läbi. Lõppkokkuvõttes läks pea nii hästi kui sai selle suure streigiga minna. Ehkki ametlikult kujunes streigi pikkuseks vähem kui pool päeva hakkas Air Canada logistilistel põhjustel juba kaks päeva varem lende tühistama. Laupäeva lõuna ajal andis valitsus korralduse stjuuardessidel tööle tagasi minna kuid nood keeldusid, streik muutus seaduslikust ebaseaduslikuks. 

Lennukis

Lennufirma oli arvestanud mõnepäevase seisakuga kuid nüüd on kaardilaud segi löödud, kellelgi pole aimu kaua streik kestab või mis üldse edasi saab. Air Canada on üks suurtest lennufirmadest, tänaste uudiste järgi juba üle poole miljoni reisija lennupiletid tühistatud. Lennuväljadel üle maailma, kus Air Canada lendab, paras segadus. Reisijad ei saa firmaga ühendust, pole ka imestada, poole miljoni teenindamiseks lihtsalt ei jagu robotiaega inimestest rääkimata. Kõned lihtsalt katkestatakse. Isegi lennujaama töötajad pole võimelised firmaga kontakteeruma.

Kass aknalaual pikisilmi ootamas

Kui ühendust ei saa ei saa ka nõuda hotelli või muude kulude korvamist uutest lennupiletitest rääkimata. Ehk siis vähemalt esialgu pead raha ise välja käima ja lootma, et kunagi hiljem firma selle kompenseerib. Tänahommikuse seisuga olid varaseimad piletid järgmiseks pühapäevaks, kui veab ja mingil imekombel Air Canada esindajal nööbist kinni saad. Jah võid ka ise osta kuid iga tunniga hinnad kerkivad, sest nõudmine kasvab ja inimesed muutuvad järjest meeleheitlikumaks.

Lõpuks kodus kohvreid lahtipakkimas

Lõppkokkuvõttes kaotasid tüdrukud kaks päeva kui Tokyos olemist saab kaotuseks nimetada. 12 tunnise lennu asemel 19 tunnine kaasa arvatud 6 tundi äärmiselt ebasõbralikus Detroidis. Rahaliselt pidid maksma kaks päeva hotelli eest juurde ja ka kohvrite eest ekstra, sest Air Canada unustas pileteid ümber märkides kohvrid kirja panna. Siis veel kaks päeva saamata jäänud palk. Lisaks pisikulud nagu söök, jook ja transport. Teoreetiliselt peaks saama seda kõike lennufirmalt välja nõuda, pluss kompensatsioon "emotsionaalse stressi" tekitamise eest. Enne streigi lõppu pole mõtet asju ajama hakata ehkki juba praegu on vähemalt üks class-action lawsuit sisse antud.

Kodus olid nii kass kui koer täiega pöördes kadunud karjaliikmete saabumise üle rõõmustades. Allpool esimene videolõik lennupiletite hindadest, teine üldisest olukorrast.

2024 kirjas ja pildis

Killarney süstamatkal 2024 septembris koos kutsikuga

Päikesevarjutus, virmalised, karu Killarney matkal, auto. Need neli asja meenuvad kõigepealt kui aastale tagasi mõelda. Lisaks veel suusareis Mt Tremblant, traditsiooniline suvepuhkus Eestis, minipuhkus kaasaga metsasuvilas. 

Ülejäänud juhtumisi on kõige kergem meenutada pildialbumit või blogi vaadates - mugavuse ja kiiruse mõttes kasutan pilte. Niisiis, kuu kaupa minnes:

Jaanuar Suurupi rannas

Jaanuar

Esimest korda üle aastakümnete talvel Eestis. Kui enne oli paljude kodanike hirmujuttude tõttu kerge mure kuidas kohanen pimeduse ja külmaga siis sain peagi aru, et mind ei sega pimedus ega külm, pole kunagi seganud. Hoopiski hubane ja mõnus külmal talveõhtul kamina ees istuda, head raamatut lugeda ja oivalist konjakit jätsi või shokolaadiga limpsida. Tihti sai jalutada vähemalt kord 5km Mustaka ja Pässa vahel. Ema juures skännisin moblaga paar albumit hunniku vanu must-valgeid pilte, mis kujunes aegavõtvaks ja selga valusaks tegevaks kuid mälestuste säilitamise mõttes oluliseks protseduuriks. Jube külm oli, pidin soojapuhuri sulatamisega tegelema. Sõpradega käisime pankranniku all mere jää peal matkamas. Kanadasse täpselt kuu peale jõulusid ja kohtusin esimest korda uue UKKO nimelise kiisuga.

Veebruar - kiisu juba kodunenud

Veebruar

Palju pilte 🐈kiisust. Nagu tavaliselt tõi naispere meile uue kodulooma sel ajal kui mina Eestis. Seatakse mind fakti ette ja kogu moos. Samas ses mõttes hea, et mul puudub igasugune vastutus, ei pea liivakasti tühjendama, toitma ega loomaarsti juurde vedama - ainult nunnutan kui viitsin😜 Alles 20'l sain esimest korda suusamäele, nädal hiljem tütrega minisuusapuhkus, paar päeva hotellis Blue Mountainis. Mingi moment tekkis mure, et hooajapilet läheb seoses pika Eesti reisi ja kohalike viletsate suusailmadega vett vedama, kuid lõpuks kogunes rohkem kordi mäel kui keskeltläbi.

Märtsis Mont Tremblantil

Märts

Ka see kuu möödus kassi pildistamise ja suusatamise tähe all. Käisime Toronto sõbraga Quebeckis Mont Tremblantil Idaranniku eestlaste suusapäevadel. Esimese öö veetsime siidritalu pidava eestlase juures, ülejäänud mäel hotellis. Autosõitu kogunes tublisti üle 1000 kildi edasi-tagasi. Quebeckist tõin salakaubana mitu kasti kohalikku käsitööõlut, teoreetiliselt peaks seda "piiril" deklareerima, paraku pole isegi piiripunkti provintside vahel. Märtsis tuli Torontos põhiline lumi, päris korralikult füüsilist aktiivsust selle teisaldamisel sissesõiduteelt hangedesse, et auto ikka liikuma saada.

Aprill 8 täielik päikesevarjutus Ontarios

Aprill

Viimane sõit suusamäele. Päikesevarjutust vaatama koos kaasaga, ilmselt jääb elu ainsamaks korraks täielikku päikesevarjutust näha. Absoluutselt oli väärt sõita paarsada kilti läänepoole, väga omapärane lausa "kosmiline" elamus. Kahju ainult, et ei saanud korralikult kasutada "astrofoto" funktsiooni, sest äsja mahapillatud mobla jupsis, hea et üldse pilte sain. Esimest korda elus mobla parandamine, kujunes ootamatult lihtsaks ja edukaks ja raha säästvaks tänu youtube juhenditele, "vabakaubandusele" ning julgusele asja ette võtta. Kevad, kõik õitseb, koertega jalutuskäigud looduses.

Virmalised 10 Mail

Mai

Õitsemine jätkub, hunnik lille ja õunapuu, pirni, kirsiõite pilte. Võimsad virmalised 10 mai öösel, sõitsime spetsiaalselt pea 100 km linnast välja neid koos kaasa ja tütrega vaatama. Ise ka ei tea miks "astrofoto" funktsiooni ei kasutanud, oleks hulka ägedamad pildid saanud. Kuu lõpupoole käisime tütre ja Sushiga päevasel matkal Torontost nii 100 km kaugusel looduspargis jääaja uuristatud suures uhtorus.

Juuni lõpus kiirkaatriga Soome

Juuni

Aias hakkab looma. Maasikad punased ja valmis suhu pista juba esimesel juunil, sõstrad värvi muutmas, kiwid ja viinamarjad viljad külge võtnud. Kuu lõpu poole pistame põske esimesed vaarikad ja kirsid. Jaanipäevaks lendan Eestisse, põhjalik pidu Rummu karjääris ja jaanituli koos saunaga sõbra pool. Vee peal skuutriga kihutades naksatavad kaks näppu liigesest välja, annavad teised siiani tunda. Mõned päevad suvilas mere ääres, sõbraga Lahemaal rattasõit. Teise sõbra kiirkaatriga igaaastane retk üle lahe Soome, tüüpiliselt kulub kastidekaupa õltsi ja ka kangemat kraami, õnneks võib rahvusvahelistes vetes rahulikult võtta. Juuni lõpus Eestiski maasikad ja vaarikad valmis.

Juulis järeljaanituli emaga suvilas

Juuli

Tegelen igaaastase muruniitmise, aianduse ja küttepuude varumisega. Auto enda nimele ja uued korralikud all-season kummid alla, et saaks vajadusel ka talvel kasutada. Veel kord Lahemaal rattaretk, seekord koos kahe lapsepõlvesõbraga. Pääsküla rabas joostes näen raja kõrval mändide alust kollendavat - korjan portsu kukekaid, jätkub nii mulle kui emale. Mustad sõstrad ja tikrid saavad valmis - minu lemmikmarjad. Mitmed korrad ratta ja autoga suvilasse, vahel ööbin seal ja lihtsalt olen, loen suvalisi 40 aastat riiulis puutumata olnud raamatuid. Jään magama vaikuses ja ärkan linnulaulu peale.

Koko 10 aasta eest lumes möllamas

Rannas käin jooksmas, lisaks mõned matkad ümbruskonnas. Emale järeljaanituli, eks proovin talle võimalikult palju seltsi pakkuda kogu oma Eestis oleku aja jooksul. Soomes elava lapsepõlvesõbraga Roosta rannas. Ema ja sugulastega tema sünnikodus Lääne-Virumaal - tonnide kaupa mälestusi. Paadisõit põhjaranniku saartele ja nende vahel. Käin nii palju kui saan meres ujumas, vesi hullult soe, samas peale hommikujooksu pole vahet, niikuinii hüppaks sisse. Juuli kurvaks sündmuseks kujuneb meie kalli esimese koera Koko parematele jahimaadele siirdumine.

Augustis Peraküla inimtühjas rannas

August

Korjan veel portsu kukekaid samast kohast kust paari nädala eest. Õunu see aasta lademes, kokku riisumine ja komposti vedamine igavene õiendamine. Peaks mahlaks tegema aga lihtsalt pole aega ja kes jaksaks nii palju seda juua. Emaga Pääskülas ja suvilas. Õpetajaneidudega Peraküla rannas ja rabamatkal. Kopenhaageni kaudu tagasi Kanadasse. Sushiga sõidan nädalavahetuseks Awendasse randa. 17 Augustil suur torm, vihm ja üleujutused. Aias kõik valmib, mida on paraku nii pesukarud kui oravad märganud. See aasta eriti näljased, panevad suurema osa pirnidest nahka, isegi tomatid ja kurgid näritud viinamarjadest rääkimata.

September

Killarney süstamatk Sushiga

Metsasuvilas kaasa ja kutsikuga

Lennushow, lähen seekord rattaga järve randa mitte süstaga järvele. Kaasa ja koeraga haruldaselt lõõgastav mitmepäevane minipuhkus Kotkajärvel sõprade suvilas. Saan lõpuks astrofoto rezhiimi moblal korralikult käima, siin on ka nii metsik piirkond ja vähe valgusreostust, et tulemus vapustav. Parim aeg matkamiseks - Sushiga kahekesi Killarneysse nädalaks süstaga metsikusse loodusesse. Kujuneb aasta tähtsündmuseks - näen karu ... liiga lähedalt ja virmalisi suht ähmaselt.

Oktoober

Lehekuul värvimäng ja kiwide ning viigimarjade valmimise aeg, kui kiwisid ei jõudnud ära süüa siis viimaseid sel aastal ei saanud, vaid pisikesed toored punnid otsas. Tütar ostab endale sportauto mängukanniks, kadestamist väärt. Käime kumme vilistamas ja linnast väljas kurvilistel teedel tuld andmas - vägev!!! Minu esimene auto oli samaealiselt vana loks, kuid armas ikka. Tegelt hea, et endal polnud võimalik sportautot osta, poleks ilmselt piisavalt vastutustundlikult suutnud sellega ringi käia. Kuu lõppeb traditsioonilise Halloweenipeoga sõprade juures.

November

Kulgeb uue masinaga askeldamise käigus kuhu mindki kaasa haaratud. Kuu keskel algab streik, igavene tüütu jura aga mis teha, ametiühingu vastu ei saa. Samas koguneb palju rattasõidu ja käimiskilomeetreid. Kaasaga Rootsi jõululaadal. Täiesti ootamatult puutun kokku kohaliku tervishoiusüsteemi päikeselise poolega: tänu mingile arusaamatusele või lihtsalt hullule õnnele eemaldatakse kirurgiliselt kaelale tekkinud moodustis tasuta ja samal päeval kui seda konsultatsiooni mõttes haiglasse ette näitama lähen. Eeldatavalt pidanuks maksma tonni ringis ja ooteaeg üle poole aasta. Keegi ei mõistnud kuidas võimalik, kaasa arvatud mu perearst ja mitu tuttavat meditsiinitöötajat. 

31 Detsembri õhtul koera jalutamas

Detsember

Õlleadvendikalendri kuu. Streik saab lõpuks enne jõulusid läbi. Kuna tööl ei saa käia, hulgun palju rannas. See aasta lumi maha suht varakult, kolmeteistkümnendal esimene suusatamine. Pere sõidab Eestisse jõuludeks. Kahekümne teisel jooksen 10 külmakraadiga kümne kildi elu tippmargi 45:32. Kahekümne kolmandal suusatama, kõva lumesadu, suusatada hea kuid autoga sutsu tülikas sõita. Viimasel laskumisel sõidab kanepiuimas tropp mulle täie kiirusega sisse, tulemuseks mõned mõranenud ribid, nikastatud küünarnukk ja puukas reiel - suudan ise autoga koju sõita kuid köhida, naerda või keerata on siiani rindkerel valus. Jõuluõhtu omaette kodus kassi koera ja maoga, jõulupäeval sugulaste juures. Aastavahetus samuti üksi kodus, täitsa ok. Selline aasta siis - ei msikit vapustavat, hulgaliselt toredaid elamusi ja mõni kurb moment.

Helged hetked ja toredad seigad

Sel aastal kutsikaga matkamas

Ritsik kirjutas oma postituses rõõmu ja rahulolu hetkedest. Häbematult ilma luba küsimata lihtsalt kommis teada andes kaaperdasin ta idee. Täitsa huvitav teema, eks ikka aeg-ajalt meenuvad meeldejäävad hetked elust. Momente on igasuguseid, aga helgeid hetki ja muidu toredaid seiku mõnus meenutada. Tänapäeval on nii vanad paberil kui uuemad digitaalsed abiks kuid minu arust nende lehitsemine natuke nagu spikerdamine. Ehedad autentsed hetked jäävad meelde ilma piltideta, tihtipeale pole sel momendil fotokat või mobla käepärast või rööviks pildina jäädvustamine hetke võlu.

Niisiis, lapsepõlvest on esimesed toredad mälestused seotud talvega. Sõitsime bussiga Tartust Kambjasse onule külla, mina sain eesistmel olla ja suurest esiaknast lumist teed, hangesid ja lumekoorma all lookas kuuski imetleda, tee oli tohutult mägine lapse jaoks. Isaga suusatamas Tähtveres, lasin kraavi pervest alla ja muudkui kukkusin aga ronisin jälle üles ja proovisin uuesti. Isa ootas tüdinult aga kannatlikult. Milline uhkus ja õnnetunne kui lõpuks püsti jäin. Suvel Pärnus ootasin ema puhkusele saabumist, aiast lõikasin kõige ilusama lille kaasa kui bussile vastu läksime.

Kooliajast meenub kui kutsuti klassi ette mingit geomeetria teoreemi tõestama. Ma polnud vaadanudki, sest eelmine päev juba vastasin, kaks päeva järjest ju ei kutsuta - aga kutsuti. Õpetaja pidi küsimust kordama ja eelduse ja väite ette ütlema, kuna polnud aimugi, mis tolleks päevaks anti. Võtsin südame rindu ning hakkasin lennult eelnevate tundide analoogia ning põhiteadmiste alusel tõestust välja mõtlema. Klassist oli kuulda naeru, mulle tundus, et mõttekäik korrektne, aga hakkasin kahtlema. Vaatasin õpetaja poole - too jälgis mind üksisilmi ja vaigistas klassi: "Laske Tomil tõestus lõpetada". Järsku saabus selgus, mõned teisendused ja oligi tõestatud. Õpetaja ütles karmilt, õpikut pole sa küll vaadanud aga tõestus on korrektne, istu, viis. Õpikus oli hoopis teistsugune tõestus, lõpptulemus küll sama. Teine uhke moment kui rahvastepallis, kus muidu silma ei paistnud, oli millegi pärast superpäev - sisuliselt üksi tegin mängu ära - tunni lõpus kamandati rivi ette ja õpetaja korraldusel klass aplodeeris - uhke ja piinlik tunne üheskoos.

Gümnaasiumi (minu ajal kutsuti keskkooliks) ajast meeldejäävaimad hetked loomulikult tüdrukutega seotud: esimene musi klassi minu arust kõige ilusama tüdrukuga, bussis koos teise tüdrukuga Pärnu sõitmine, kolmandaga õpilasmalevas heintes nahistamine, ... Sõpradega Võsu kandis suvilas pidutsemine, matkamine, rattasõidud, ... Selles vanuses kipuvad sõbrad perekonna üles kaaluma. Samas siiski mäletan end koos isaga Läänemaal suvila tarvis metsa langetamas olles talvel lõkke ääres istumist, küll maitses kuum tee hästi.

Praktiliselt kõik ülikooli aja helged hetked olid seotud üliõpilasmaleva ja pideva pidutsemise ning sellega kaasneva vastasoo esindajate anatoomiaga lähema tutvumisega. Õppimisel ei lasknud lõbusat elu segada, õnneks oli hea pea, libistasin 5 aastat ülikooli muuseas läbi lõpetades pingereas lausa auhinnalise kolmanda tulemusega, mis andis võimaluse suunamist valida just sinna kuhu tahtsin. Sel ajal tegelesin talveperioodil mäesuusatamisega veetes võimaluste piires nädalavahetusi Otepääl ja käies ka pikematel suusareisidel NL ja sots leeri piirides.

Praegu takkajärgi hinnates langes tudengielu perioodi ka igas mõttes elu õnnelikeim hetk kui viienda kursuse tipikana kohtusin kolmanda kursuse Tartu filoloogineiuga. Aasta pärast abiellusime, edaspidine juba ajalugu. Nii vanemad kui sõbrad imestasid, kuidas minusugune tropp sellise tüdruku suutis ära noppida - ise ka ei tea.

Järgmine ülepea käiv kergenduslaine oli 89'l aastal momendil kui jalg esimest korda Rootsi pinda puudutas - olen pääsenud vene kroonu ja võimu haardest ja mis kõige tähtsam, koos oma kaasaga. Vabas maailmas sündinud inimesed ei kujuta seda tunnet kunagi ette. Olime noored, puupaljad, keeleoskuseta aga kõik uksed olid meie ees valla kui vaid ise viitsid pingutada - per aspera ad astra. Aasta pärast peale paaris põgenikelaagris veedetud aega oli hulk elukogemusi, keel suus, siin seal illegaalselt töötatud kuna raha oli vaja. Kindluse mõttes üritasime edasi liikuda, mitme erineva riigi vahel valides otsustasime Kanada kasuks.

Nüüd oli lõpuks aeg maha rahuneda. Meeldejäävaim moment kui mõne aasta pärast hoidsin süles äsjasündinud tütart, hea et ise pilti tasku ei pannud. Teisest tütrest mäletan seda kuidas ta alla aastasena ei tahtnud muidu magama jääda kui sai minu kätt pea all või kaisus hoida, mina muidugi tema voodi kõrval kondid kanged põrandal istumas. Väsitav aga nii nunnu hingeminev tunne oli pisikest sooja põske pihu all tunda.

Killarneys 15 aastat tagasi

Edaspidi järgmise 20 aasta jooksul on enamus õnne ja rahulolu momente laste ja perega seotud, neist võiks raamatu kirjutada. Eelmise lause peale mõeldes tekib tunne, mul vist õnnelik elu olnud. Enda saavutused on toredad aga laste omade pärast rõõmustad ikka kõige rohkem. Kui siiski enda omadest rääkida tegi kõige enam head meelt karate musta vöö eksami edukas sooritamine ja lugematud reisid ning matkad nii perega koos kui ka üksi või koeraga. Kirjeldamatu rahulolu istuda eemal tsivilisatsioonist lõkke ääres ja veini libistades nautida koos kõrval pikutava kutsikuga linnutee taustal vehklevaid virmalisi. Töösse suhtun nagu kooli ajal õppimisse, paratamatu tüütu osa elust, mida tuleb võimalikult efektiivselt teha - ehk siis minimaalse aja ja pingutusega maksimaalne tulemus saavutada.

Õnneks olen kogu elu osanud hinnata oma aega ja elu rahulikult võtmist. Tsiteerides Fred Jüssit: "Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda."

Tänane kolmanda advendi õlu on 9.5% kangune "Ce n'est pas la FIN du MONDE", täpsem inf 9.dets postituses. Aknakeses olev tekst: "Ragout de porc cajun a la biere" mis peaks tõlkes tähendama: "Searaguu cajuni õllega" - no ma ei tea mis pagana krüptograafia jälle, kanguse mõttes ehk nagu oleks tegu õllemaailma cajuni pipraga???

Õuduste aeg

 

      "CONTENT WARNING" arvutimängu tegelased mitte Teletubbies😜

Ka nõrganärvilised võivad rahulikult edasi lugeda, sest pole plaanis kirjutada päris õudsetest asjadest nagu Trumpi presidendiks valimine, Ukraina sõda või Tehisaru. Ikka sellest Halloweeni nime kandvast üritusest. Igaks juhuks kordan üle, et originaalselt tegu Samheini nimelise vana keldi uskumustele põhineva lõikuspeoga ajal kui sügis talveks üle läheb. Keltide uskumuse kohaselt muutus elavate ja surnute vaheline piir sel ajal ähmaseks ning surnute vaimud tulid tagasi kodudesse kust kunagi lahkunud. Üritamaks vaimusid ja tonte eemal hoida ning segadusse ajada panid inimesed selga kostüümid ning süütasid lõkkeid. Nagu ikka - millest jagu ei saa selle üritad üle võtta ja oma maitse järgi painutada mida ka katoliku kirik tegi. 

Tänapäeval on vägevalt tõusnud palju võimsam rahajumal ja jõukuse religioon, mis omakorda usupühad alates munadepühadest ja lõpetades jõuludega täiega üle võtnud. Kaubandus käib tähtpäevade rütmis, ostukeskuste väljapanekud seotud eelseisvate pühadega. Niipea kui viimased väsinud halloweenitondid magama keerasid vahetati poodide akendel kõrvitsad ja koletised jõuluvana, piparkookide ja jeesuslapsukeste vastu välja.

Naabrid pakuvad möödujaile veini

Meie tähistasime nagu ikka, läksime sõprade juurde, kus pea kolmkümmend aastat käinud. Aja kulgemist kinnitab asjaolu, et lapsed, kes kunagi omal jõul trepist üles ei saanud sõidavad nüüd kohale oma autodega. Samas on ka midagi püsivat säilinud, nii kummaline kui see ka pole aga iga aasta valmistavad endale mingid kostüümid ja käivad nendega tänaval patseerimas, mitte komme korjamas vaid teiste endasugustega võrdlemas. See aasta ehitasid endale arvutimängu "Content Warning" teemalised kostüümid. Leidub hulk täiskasvanuid, kellele kostümeerimine meeldib ka siis kui lapsi veel või enam pole. Meiegi peol pole keegi päris igapäevariietuses, ikka miskit erilist selga aetud. Kuna ilm oli üle 20 plusskraadiga harukordselt soe panin selga jaapani pidzhaama, sandaalid ja laia äärega kaabu. 

Mereröövlilaev

Kohale jõudes libistasime kiirelt paar õlut enne tänavale teiste dekoratsioone ja kostüüme imetlema suundumist. Kui järgi mõelda on Halloween siinmaal ainus tänavapidu kogu aasta jooksul. Üle tee pakuti möödujatele veini ja kommi vastavalt vanusele, keegi jagas pilgeni õllepurke täis lapsevankrist keelekastet võhivõõrastele, enamus võõrustas rahvast maiustega. 

Õnneks hilinesid ilmateenistuse poolt ennustatud vihmahood, kogu õhtu jooksul ei sadanud tilkagi ainult tuul nii tugev, et nii mõnigi täispuhutud dekoratsioon läks ettekavatsematult lendu. Ega siin miskit pikat heietada polegi, pildid annavad rohkem infi kui tuhat sõna. Julgen arvata, et kohaliku rahva jaoks on Halloween sama oodatud ja oluline pidu kui Jaanipäev eestlastele. Ka kutsik on Halloweeni meeleolus üritades Munki maali järgi ahvides eriti õudsat ilmet ette manada😱

Emadepäeva eri

Paradiisiõunapuu õied rohul

Emadepäeva puhul tegid tüdrukud hommikusöögi - pannkoogid ja värske moosi mangost, maasikatest ja mustikatest, minu soovitatud banaaani lisamise peale tegid vingus näo. Las olla, ma paneks muidugi igale poole banaani. Enda emaga rääkisin tavalisest pikemalt. Moblaga videokõnega näitasin kõiki kohalolijaid kaasa arvatud koduloomi ja tatsasin aias ringi. Ema näitas omalt poolt vennatütre toodud torti ja lilli, õnneks saab ta nii veidi ka vahetut suhtlemist. Ema nüüd üksi, räägime praktiliselt iga päev pool tundi või enamgi, vähemalt sedagi saan siit kaugelt teha. Õhtusöögiks tellisid tüdrukud Jaapani restost sushisid, Ikkoi sushid on tõepoolest maitsvad, parimad mida Torontos tean.

Kaasale emadepäevaks sirelioks

Kooki ja moosi pugimas

Kass muutub järjest energilisemaks ja vallatumaks. Pean nagu pisikese lapse puhul hoolega jälgima, et kõik asjad korralikult ära pandud. Kapi otsa ei piisa, sest erinevalt kaheaastasest jõngermannist on kass võimeline praktiliselt igale poole hüppama. Sahtel ainus enam-vähem kindel paik mida erinevalt ustest ta avama pole veel õppinud. Läpakal on juba korduvalt tallunud ja selle seadistusi sättinud, moblasid paar korda laualt maha ajanud, pisematest asjadest rääkimata.

Koduloomad köögis

Eile avastasin oma kõrvasiseste kõrvaklappide (sai nüüd ikka korrektne termin) karbi lahtiselt põrandalt. Üks kuular vedeles maas, teine kadunud. Esiteks kontrollisin kassi meelispaika tütre voodit, oligi sinna tassinud. Pealtnäha paistis terve, õnneks polnud veel närida jõudnud. 

Kaasa rabarberikook kohvi ja mangoga

Kiisul vahelduvad metsiku energia hood totaalse laiskuse puhangutega. Loom tormab veerand tundi mööda maja ringi nagu välk nii, et asjad lendavad ja koerad põgenevad. Siis äkki tüdineb ja viskab suvalisse kohta sirakile. Täna oleksin talle peaaegu peale astunud, tüüp külili keset köögipõrandat. Koerad astusid üle, kiisu ei teinud teist nägugi, saatis ainult pilguga ja jäi siis huviga uurima kuidas kohvivett valan. Kõige rohkem meeldib näugurile kurgu alt ja kukla tagant kratsimine, selle peale käivitub nurrumootor täistuuridega.

Ostsin 3 kasti mangosid 14 euriga

Kiisule vastutahtmist rohu manustamine

Ei tea kas olen maininud aga meie kassil on pidevalt kerge nohu ja köha olnud. Lõpuks käisime tõpratohtri juures, kes andis mingisugust antibiotsi ja juhendi, et tegu olevat äärmiselt ebameeldiva maitsega arstimiga. Ma ei saa aru, sellise hinna korral võiks küll pakkuda valikut: vikerforelli, lõhe või tuuni maitseline. Lisaks mainiti, et kui ei aita siis ei aita ja kass jääbki nohisema ja köhima. Mu pakkumist kiisu garantiiaja (aasta anti garantiiaega, tootjapoolse defekti korral võime kauba tagastada) jooksul mittetatistava eksemplari vastu välja vahetamisest kodus ei mõistetud, ähvardati hoopis mind tootjale tagastada, ehkki enda teada mingit garantiid kaasa ei saanud😜 Kass ronis eile esimest korda minu sülle, mõni ime, ma ainus, kes tema kallal meditsiinilist vägivalda ei tarvita.

Liiklusest

Selle tee peal tegid mu tütred sõidueksamid.
Kõige raskem moment olnud täiskiirusel 90 km/h
5 korda järjest siva vasakule ümberreastamine. 

Käesolevat postitust ajendas kirjutama tuttava kurtmine Tallinna liiklusummikute üle. Olen nüüd nii suvel kui talvel Eestis ja eriti Tallinnas liikluses olnud ning julgen väita: kõik on suhteline. Nõuka aja või vabariigi esimeste aastatega võrreldes kui masinaid palju polnud ja ummikuid vähe on praegu tipptunnil paras bardakk. Aga vaadates suurt pilti, ehk võrreldes Tallinna liiklust maailmaga on meil pikk tee minna. Mitte, et tegu näitajaga, mille poolest tahaks esirinnas olla😁

Tänastes uudistes teatati, et Toronto on Põhja-Ameerika kõige ummikurohkem linn, maailmas kolmandal kohal. TomTom navigatsioonifirma määrab seda autoga linnas 10km läbimiseks kuluva aja põhjal, Torontos 29 minutit. Lihtne arvutus annab kiiruseks 20km/h, jalgrattaga paras tempo. Ehkki siin mägesid pole siis rattaga liikumisvõimalused väga piiratud rattateede puudumise ja ilmastikuolude tõttu - palavus suvel, külm talvel. Jalgratturitesse suhtumise üle ei hakka parem kurtma. Toronto autojuht veedab aastas keskmiselt 200 tundi linnaliikluses.

Tekib küsimus, miks mitte kasutada ühistransporti, eriti linnas kus metroo olemas. Kui oled paksult õnnega koos ja nii kodu kui töö asuvad metroopeatuse lähedal on see tõepoolest hea lahendus. Paraku niipea kui vaja lisaks ka bussi või trammi kasutada, unusta ära. Viimased kaks sõidavad neil samadel ummikutes teedel kus autod, kuid peatuste tõttu hulka aeglasemalt. Keskmiselt kulub ühistransat kasutaval torontolasel tööle minekuks 56 minutit ühe keskmise 12,3km otsa peale, ehk kaks tundi päevast maha visatud. Kel veab distantsi, asukoha või tööajaga, sel vähem aga pooltel rohkem!

Mõni ime siis, et paljud tahavad võimalusel kodukontorist töötada isegi väiksema palga ja edutamisvõimaluste puhul. Mul personaalselt vedanud, sest keskmisest kaks korda pikema distantsi peale kulutan kaks korda vähem aega tänu asukohale ja tööajale. Samas vaatamata asjaolule, et valdav enamus distantsist kiirteel, kulub valdav enamus ajast kodu ja töö lähedal paaril kilomeetril linnaliikluses, närvikulu muidugi ka.

Täiesti mõistan, et isegi väike ummik ajab inimese turri. Oma niigi lühikesest ja väärtuslikust ajast sellesinatse maamuna peal ummikus istumine on üks totramaid tegevusi. Tegelt kogu ühest kohast teise liiklemisele kulutatud aeg on kurjast, millal küll leiutatakse kvant teleportatsioon nagu Startrekis. Ma vähemalt kasutan liikluses veedetud aega uudiste ja raamatute kuulamiseks, aeg läheb kiiremini ja natuke kasu ka. Aga kuidas teie autos istumisel aega sisustate? 

Halloween

Tüüpiline Halloweeni tänavamelu: lapsed, koerad, täiskasvanud, kõik kostüümis.

Umbes pool meie kambast

Maja eelmisest elust😱

Halloweenil käisime traditsioonilisel sõprade üritusel. Tore üle pika aja kokku saada ja veintsi õltsi konsumeerides lobiseda. Võtsin kaasa paar karpi oma kanuuretke puhul avastatud musta kärbse leotist, mis kõigile meeldis. Ilm oli päris külm, mul oma fleecest haikala kostüümis hea soe tänaval jalutada ja inimeste väljapanekuid uudistada.

Kaasa tahab haikalasuppi teha

Veintsi pakuti sealt kus igal aastal, pidin ettevaatlik olema, et mitte tekitada punaseid plekke valgele rinnaesisele. Maja, kus 25 aasta eest elasime on arhidektuuri mälestisena maha jäetud, linn ei andnud uutele omenikele luba renoveerida ega ka maha võtta. Nüüd näeb välja nagu ehtne kummitustemaja.

Oktoobris 17 jooksu, 124.5km keskmise tempoga 4:36 min/km. Kuu lõpus tuli köha kallale, jätsin lausa neli päeva järjest vahele. Kahtlustasin tütrelt saadud korontsi aga ilmselt ikka tavaline külmetus, sest uuesti rajale minnes tempo ei langenud, polnud ka erilise väsimise märke. Kui minu vanuses seitse kilti alla 32 poole mindi joosta ei saa ju miskit hullu tõbe olla. Kiireim 5K 22:33, 10K 47:11 ja kilomeeter 4:04, parim keskmine tempo 4:27 min/km. Süstaga korra järvel 17.5 km 4:03:31 ajaga, umbes 4.3 km/h. Jalutasin väljas 70 kilti ja sõitsin rattaga vaid 10 km.