Tõele au andes oli tegu pigem haleda jäljendamisüritusega, mitte ehtsa 18'da sajandi džentelmani stiilis matkamisega. Mul polnud kusagilt võtta ei teenindavat personali pakikandjate lakeide või orjade näol ega ka vastavat riietust. Kui aga väga tahta ja fantaasial lennata lasta, võib ju retke sellisena ette kujutada😜 Vähemalt proviant, mis koosnes shampanjast, sinihallitusjuustust, croissantidest ja jäätisest andis mõõdu välja.
Autotee puhta lumega kaetud
Aastalõpu torm oli ajendiks, miks soovisin korra suvila juurest läbi käia. Tahtsin kontrollida ega mõni puu pole maha murdunud, varem seda paar korda juhtunud, suur kask kümmekond aastat tagasi isegi katuse najale kukkunud. Olen küll maandanud riski suuremate puude kõrguse ja võrede olulise kärpimisega aga seoses maapinna iseärasusega (meetri sügavusel ülikõva liivakivi aluspõhi) ei saa puud juuri sügavale ajada.
Metsloomarada mere poole
Kui juba minna võtan ka talvise matka ette. Enne aastavahetust sooja ilmaga käisin Vääna rannas ja Türisalu panga all drooni lennutamas, nüüd võiks mingi teise marsruudi võtta. Plaanisin mereäärt pidi Vääna-Jõesuust ida poole Suurupi suunas kõndida. Bussil olles tekkis äkki mõte, miks mitte Murastes maha minna ja sealt otse pankkaldast alla mere äärde marssida. Pealegi on Coop pood siinsamas, saab hoobilt mulliveini ja muudki haarata. Mõeldud-tehtud, vajutasin stopp nuppu ning astusin kargesse kuid päikselisse talveilma. Lumi kriuksus taldade all, temperatuur kümne miinuskraadi juures, täitsa mõnus kuna tuult sisuliselt polnud. Poest võtsin pudeli shampat, kaks banaani ja jäätise - viimase peale kergitas kassatädi kulmu.
Tagaplaanil Naissaar
Esimene kilt sirgelt mööda lumist autoteed kadakate vahel sirgelt panga äärele. Mõnus ja lihtne oli käia, sest lumi puhas, valge ning kokkupressitud, õnneks ei tunnistata siin soola ega liiva. Pangast alla viis järsk kaldtee, mida mööda inimene polnud paar päeva käinud. Sulaga võiks päris libe olla, praegu polnud probleemi. All metsa vahel läksin algul rada pidi loode poole aga keerasin siis kõhutunde järgi kirdesse mere poole suunduvale rebase jäljerajale. Sadakond meetrit kaldast oli aed ees, eramaa. Hoiatus "Kuri koer" kahe krundi piiril oleval väraval mind ei heidutanud. Värav õnneks lukus polnud, sumpasin läbi lume mere äärde.
Kallas siin suht madal, vaid paar meetrit. Meri polnud üldse jääs nagu olin lootnud, vaid jääsupp loksus ranna ääres poolkülmunud adruvallide ees. Matk kujuneb loodetust palju vaevarikkamaks, jääl jalutamise asemel pean ukerdama lumevaalude alla peitunud jäistel ja libedatel kividel. Aga mis seal ikka, vähemalt ära eksida ei saa ja kell alles veerand kaksteist, aega maa ja ilm enne kui pimedaks läheb. Veetase ainsaks murekohaks, sest kohati ulatub meri järsu kaldani ja selle temperatuuriga ei taha sissekukkumisega riskida. Eks ronin siis kalda peale kui muudmoodi ei saa.
Kümmekond minutit randa mööda jalutades jõudsin paari meetri kõrguse liivakivi paljandini, siin ulatus lahtine jääsuppi täis vesi pea kaljuni välja. Ääres meetri jagu jääd, mis peale ettevaatlikult kobamist tundus piisavalt kindel. Kui edasi ei peaks pääsema annab siin kaldast allamurdunud puud pidi üles ronida. Juba enne oli ohtralt jääpurikaid, ümber nuki keerates terve kaljusein ühtlase valgjääga kaetud. Sama fenomen, mis suvila juures, aluspõhja liivakivi nii tihe, et ei lase vett läbi, vesi voolab kivikihi peal õhukese pinnase all.
Hindasin olukorda, kas saab edasi. Järsku jäi silma tume avavus jääseina moodustavate purikate vahel. Lähemale minnes paistis kena koobas kuhu isegi mina sisse mahuks kui vaid avavusest sisse pääseks. Otseloomulikult pidin proovima, kummargil ja külg ees manööverdades ei pidanud isegi seljakotti ära võtma. Koobas küllalt suur, et sain püsti olla. Jääseinast kumas piisavalt valgust läbi purikatest looduse kunstiteoste nautimiseks.
Perfektne koht einestamiseks aga natuke liiga vara. Pildistasin isu täis ja kobisin tuldud teed välja, sest teiselt poolt polnud võimalik nagu algselt olin lootnud. Ettevaatlikult ümber purikate seina minnes piidlesin kahtlevalt kitsast jääga kaetud pinda - ühel pool loksus jääsupp teisel pool järsk kallas. Tagasi ei viitsinud minna ja pealegi oli see jää hunti või suurt koera kandnud nagu jäljerea põhjal võis järeldada. Algul kõhklevalt ja siis üha julgemalt jalutasin üle jää veidi kindlamale pinnale.
Veerand tundi kividel ja lumes komberdamist ning jõudsin Suurupi merekoopani. Alla vee äärde ei hakanud laskuma, suvel olin käinud ja miskit erilist polnud, pealegi veetase liiga kõrge ja kindlasti jube libe. Too jääkoobas oli kordi ägedam aga suvel paistab ilmselt suht mittemidagiütleva eendialuse liivakivi seinana.
Tund aega ja 5 kilti matkatud jõudsin Suurupi vabadussambani. Nahk soe, madala päikese käes hea lumise pingi peal kiire eine võtta. Korkisin shampa, näsisin croissante, naksisin sinihallitusjuustu ja tundsin end super hästi kalda all ujuvaid ja suklelduvaid luikesid vaadates. Taamal valendasid jää ja lumega kaetud kivid vees, paistis Naissaare rand ja metsaviirg, horisondi kohal õhuke pilvekiht.
Uuesti astuma hakates oli valida, kas minna mööda teed või edasi randa pidi. Esimene oleks kiire, lihtne kuid igav, teine kindlasti nii pikem kui raskem. Kell alles pool üks, kiiret pole kuhugi, ei juhtu tihti selline ilm ja võimalus nii kenas looduses ajapiiranguteta uidata - muidugi lähen kallast mööda edasi. Nagu oli oodata osutus liikumine hulka vaevalisemaks, kalda alla suht palju lund kogunenud. Saapad pole mul mõeldud talvematkaks, ülalt ääre vahelt tuleb lumi sisse ja sulab muutes sokid märjaks. Üllataval kombel aitas külm ilm, sest sokid jäätasid saabaste külge kinni ja rohkem lund sisse ei pudenenud. Kuiv külm lumi ei sulanud jättes matkasaapad vähemalt väljastpoolt kuivaks. Tallad osutusid super headeks, haakusid hästi nii lumel kui jääl, needsamad mis mind tulikuumade Hawaii vulkaanide laavaväljadel edukalt teenisid.
Jäämäed, silmapiiril oranzh torn
Mis ja kus see on???
Järgmise neemiku juures jäi silma "ehtne" jäämägede ahelik. Kui zoomisin pildistamiseks märkasin mingit imelikku oranzhikat kõrget objekti silmapiiril. Zoomisin maksimumi peale, ei olnud purjekas - kas "tundmatu" tuletorn või mingi laeva pardaehitis. Pigem ikka tuletorn, aga kus jääb mõistatuseks - äkki keegi teist oskab pakkuda, Naissaarest vasakul umbes loodesuunas - ega ometi mõni Soome oma valguskiirte murdumisega kätte paistnud?
Järgmisena ilmus nähtavale Ninamaa neem koos viltuvajunud vana tuletorniga, seal asub sireenijaam. Olen seal kurduvalt käinud ja otsustasin seekord kaldast üles ronides otse lõigata, lumes sumpamine väsitav ning aeganõudev. Kalda peal matkarajal kulgemine hulka lihtsam ehkki ükski inimene polnud siin liikunud. Mitmesuguseid loomajälgi hulgim alates hiirtest ja lõpetades huntidega. Põnevaim jäljerida kuulus ilmselt saagi kätte saanud hundile. Nimelt läks risti üle raja kummaline lumevagu, lähemal uurimisel oli näha veretilku ja harkis jäljerea põhjal võis otsustada, et saaki oli kõhu all lumel lohistanud õige pirakas isend. Tee suundus võssa, kümmekond meetrit läksin uudishimust järgi aga kaugemale ei viitsinud, liiga raske läbitavus.
Kaks tundi ja seitse pool kilti kõnnitud jõudsin järjekordsesse pisikesse Suurupi "salaranda", mis asub mereside keskusest veisi edasi kohe neemenuki taga. Päike oli enam-vähem maksimaalses kõrguses, avanesid lummavad vaated. Kallas lumega kaetud, valgete jäämütsidega kivid sätendasid mustas vees, taustaks madalad pilved kauguses ja sinine taevas pea kohal.
Kibuvitsad ja kõrrelised kargest külmast härmas, siin sain enda arust mitmed üle aegade ilusamad pildid. Lonksuke shampat libistasin hinge alla, et ikka täielikku naudingut tunda. Edasine matkarada pidi kulgev tee suht tuttav, suvel kordi siin käinud, ainult hullult parme ja sääski seoses niiske ning soise kõrkjastikuga.
Lagendikul polnud matkateel isegi ükski loom käinud, täielik karge ja säravvalge tühjus. Läbi tuhkja lume sammudes kostis vaid sahinat ja kriuksumist talla all. Suurupi ranna vaevalt oma uhket nime välja teenivast hiidrahnust läksin maa poolt mööda, Merejääle ei julgenud roostikus ronida.
Suvilaühistu paatide sisselaskmiskanalini jõudes tegin viimase pausi. Pildistasin, rüüpasin shampat ja nautisin vaateid. Mingi must lind köötsutas suled puhevil oksal ja piidles mind kahtlustavalt. Aega oli kulunud ainult kakspool tundi 10.5 kildi peale, mis rajaolusid arvestades üllatavalt kiire tempo.
Siit keerasin suvila poole, kõmpisin läbi lume kanali kõrval kuni sõiduteeni. Otsustasin teed lühemaks lõigata ja sammusin metsaveeres eramaa sildi alt läbi. Suvel siit ei lähe aga praegu millegi pärast tundsin, et ei riiva sellise käitumisega liiga jõhkralt kellegi privaatsust või omandiõigust.
Kõik puud meie krundil olid kenasti elus ja terved aga naabril kaks pirakat leppa täis pikkuses ümber kukkunud nii et juurepuhmad püsti. Mõlemad puud poolest saati minu krundil, ega ma pahanda, kui nii jäävad saan suvel hulga küttepuid. Astusin korra sisse, et shampa ära lõpetada ja viimane croissant nahka panna. Korra tuli isu kohvi teha, busside sõiduplaani vaadates tundus hea mõte hoopiski astuma hakata, parasjagu jõuan aga järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Peatusse jõudes lõin kella kinni, talimatk kujunes 13.44 km pikkuseks kestvusega kolm ja kolmveerand tundi. Bussis linna poole sõites vaatasin oma fotod üle, et kohe viletsamad kustutada. Paraku hakkas tukk kimbutama ehkki jalgades küll mingit väsimust ei tundnud. Käisin veel Selverist läbi, ja võtsin kartulisalatit ning mingid seakamara snäkid, mis vaatamata ahvatlevale nimele ja välimusele tegelt süüa ei kõlvanud.
Kokkuvõttes julgen väita, et see matk kujunes mu Eestis viibimise kõrgpunktiks!
Kuna aastavahetus möödus äärmiselt tagasihoidlikult olin esimese hommikul vägagi ergas ja vaatamata kergele köhale igati innukas matkale kaasa mineja. Ei saa lasta käest võimalust kui hõimlased lahkelt pakuvad. Nagu ka kaks aastat tagasi oli esimeseks peatuskohaks Tabasalu matkarada. Ranna äärne meri jääs, ehkki alles paar päeva märgatavad miinuskraadid. Peale ei riskinud minna, liiga õhuke ja habras tundus. Oksad ja kivid olid kenade looduslike jääskulptuuridega kaetud, materjali pildistamiseks küll ja veel.
Eelmise foto kivi pildi keskel horisondil
Muidugi proovisin ära zoomi kaugemal meres olevate kivide jäädvustamisega. Temperatuur -10C polnud teab mis madal kuid näpud kippusid ära külmuma. Isegi mobla viskas korraks pildi eest ja lülitas end maha, seda juba teist korda külmaga. Paneb natuke muretsema, kui kolmas kord veel juhtub pean uurima, kas teistel tolle mudeliga kah sellist probleemi või on ta mul vigane sattunud.
Kokku sai matkatud kuuspool kilti, teine pool oli päris soe, sest matkaraja treppidest üles sörkimine ajas hingeldama ja naha kuumaks.
Lõunast ema juurde temaga einestama ja juttu ajama ja igasugu lahendamist vajavate pisiasjadega aitama. No näiteks oli köögis kusagilt vesi põranda alla imbuma hakanud ja seda pungitama asunud. Aega kulus, sest igasugu abitöid oli vaja teha nagu kraanikausi aluse ja kapi aluse koristamine, et näha ja juurde pääseda. Võtsin toruluksepa rolli, selgitasin välja kus probleem: valamu väljavool tilkus läbi. Kruttisin plastikust torud lahti, nojah eks oli paigast nihkunud ja tihend lekkima hakanud. Tihend ise viletsas seisus, sain poest uue (parasjagu ehituspoes olev sõber tõi saadetud pildi alusel õige ära), asendasin selle ja saigi veevärk töökorda.
Järgmine pisiprobleem oli ema kuuldeaparaadi üle vaatamine. Polnud tollel häda midagi, terava äärega kuuldetoru polnud tegelt üldse põhjuseks, miks aparaat haiget tegi, sest see ei puutunud mingis asendis naha vastu. Päris põhjus ilmselt pidevalt ühe kõrva aparaadi kandmine, et lihtsalt kipub nahka hõõruma kui üldse puhkust ei saa. Teise kõrva aparaat olemas aga ema ei osanud seda ise paika panna. Pole ka imestada, minulgi võttis mitu katsetust enne kui aru sain kuidas kõige sujuvamalt kõrva sokutada. Polnud varem aimugi, et inimese kõrvakäigud pole sümmeetrilised ega isegi eriti sarnased. Harjutasime emaga koos, lõpuks enam vähem sai ise hakkama, aga lihtne pole. Nüüd selgus, et võimendus hoopiski liiga kõrge, seda tuli madalamaks seadistada. Selliste ja paljude muude pisiasjadega nagu vanade läpakate sujuvamalt töökorda seadistamisega mu "puhkuse" aeg siin kulub, lisaks muidugi nokitsemine elamise juures. Samas põhieesmärk: emale seltsiks ja toeks olemine toimib ilusti plaanipäraselt.
Kui pasteeti ei anta võtan õlle!
Mul hoitakse teraselt silma peal
Kaks meie juurde elama kolinud kassi on eriti seltskondlikud, käivad pidevalt seltsiks ja uudistamas mida ma teen. Suurem ja paksem saabub mitu korda päevas nõudes massaazhi, et saaks valjult nurrudes süles kerra tõmmata. Ei lase nad saadanad rahus süüagi, pidevalt käivad nuuskimas mis mul ees ja võimalusel mekivad muidugi ka. Alles paari päeva eest jätsin momendiks hommikusöögi helbed jogurtiga ja pasteedisaiad lauale. Kui kohvikruusiga tagasi saabusin limpsis üks hiirekuningas jogurtit ja teine nosis pasteeti saia pealt. Praegu põõnab triibuline mu madratsil ja valge istub alnalaual.
Käsmu poolsaare lääneranna erodeerunud liivakallas
Neljapäeval oli suht ilus ehkki õige tuuline ilm, läksime sõpradega Käsmu matkarajale - suurele ringile. 15 kilti tundus just paras metsajalutuskäik, siin Eestis maastik lame, ronimist õieti pole kui just klindile ei kipu. Eelmine aasta sõitsin rattaga sealkandis aga rattaga päris randa mööda ei liigu, seega pikk jupp poolsaare läänerannikust oli minu jaoks tundmatu maa. Eru lahe poolt tookord vaatasin, et igavene äge rand paistis teisel pool, kohati isegi paljandusid kõrged erodeerunud liivajärsakud.
Natuke hiliseks kujunes ürituse algus aga kus inimestel puhkuse ajal kiiret. Juht järgis õnneks Waze (mitte minu juhiseid), mis saatis Pääskülast ringtee peale. Tavaline suund mööda Järvevana oli, seoses tantsupeoga täitsa umbes. Kodust võtsin seljakotti veits joodavat-söödavat, kuna joodav sai kohalesõidu jooksul otsa tuli seda Käsmu poest juurde muretseda.
Astuma hakkasime parklast 14:22, ilm oli päikseline ja soe, lausa lämbe niiske tuul puhus. Seadsime sammud Kuradisaare poole aga nagu karta oli seoses lindude pesitsemisega sinna praegusel ajal ei saa, kuni 15 juulini tee suletud. Silt on paraku ainult eestikeelne nii, et polnud imestada kui itaallaste seltskond rahumeeli läbi kappas. Jalgu märjaks nad siiski tegema ei hakanud, et saarele minna, ainult poolsaare tipuni kuni kividel sai hüpelda.
Kuusikrand, taamal Palganeem
Mida neeme tipu poole seda kivisem
Kivise rannaga poolsaare põhjarannik meenutab vägagi Huroni järve äärset provintsiparki, kus pidevalt käime, üheks põhjuseks ongi sarnasus Eesti põhjarannikuga. Mul hakkas nii palav, et ühes veidi liivasemas kohas hüppasin vette, põhi just mõnus polnud kuid vesi päris karastav. 5 kilti käidud jõudsime neeme tippu, mis kujutas endast suurt kivihunnikut. Luigeparv ujus ja noppis põhjast toitu, natu liiga kauge hea pildi saamiseks.
Pirakad rahnud
Puujändrik mere kaldal
Ilusaid mustrilisi kive, mida tahtnuks koju kaasa võtta oli hulgim, paraku seljakoti taskusse toppimiseks enamus liiga suured no ja natuke kaugel autost. Mõnest võtsin vähemalt foto. Paar võimast rahnu vees, otsa ronimiseks tulnuks jalad märjaks teha. Siin oli näha kuidas meri kallast kulutab, jändrikud puud kivide vahel juuripidi vees.
Läänerannikut pidi lõuna suunas sammudes kostus tüdrukute kilkeid, nad lisasid erksalt sammu hakates vahepeal lausa sörkima. Põhjuseks sipelgad, suurte kuklaste pesasid oli tihedalt ja sipelgaid matkateel tõepoolest rohkelt, nii palju pole kunagi näinud. Mõnedel õnnestus tossust kinni haarata ja jalga pidi üles ronida ning vahepeal hambad säärde lüüa, tükk maad teravam valu kui sääsehammustuse puhul. Seisma jääda maha istumisest rääkimata oli võimatu. Meremunga nimelise kivi juurde jõudes ronisime selle otsa, lähedal metsa sees asuva Metsamunga peale ronimise jätsime teiseks korraks. Kivipinda mööda tülikas ja kivi vastu toetuv mahalangenud tüvi tundus liig habras täiskasvanu kaalu jaoks.
Jalutamine kaldapealses ererohelises samblases ja mustikavartega kaetud männimetsas nagu muinasjutus. Kokku paar kolm kilti kulgemist Ristikivi randa mööda kuni Väheliivu nuki juures rada kergelt tõusma hakkas. Peagi jalutasime oma 5 meetri kõrgusel meretasemest, rannale viis liivane ja piisavalt järsk kallas, et allamineku kohta tuli valida. Tagasi ei viitsinud minna, valisime ühe sobivana tunduva koha ja lasime liivakaldal liugu - kõigil oli lõbus ja kõik jäid ellu. Põhi tundus mõnusalt liivane, läksime ujuma. Vesi karastav, tuul õige tugev, kuid suuri laineid üles ei löönud, sest olime Pärispea poolsaare varjus. Liiv küll tuiskas päris valusalt vastu sääri nagu liivapritsist.
Riidesse panemise ajal tuul tõusis ning saime paar kiiret sahmakat vihma. Otsustasime veidi lõigata ja keerasime veidi enne Suureliivu nukki metsarajale. Jälle ilus samblarohke männimets, väljanägemise järgi ideaalne kukeseente kasvamiseks. Vaevalt jõudsin seda mõtet avaldada kui üks tüdrukutest hüüatas võidukalt ja küsis, ega need ole kukeseened. Tõepoolest otse liivase tee peal pisikeste kukeseente kolooniad. Kole väikesed olid aga nii palju, et otsustasime korjama hakata. Õnneks mul kaks kilekotti raskus, mõlemad läksid käiku.
Läksime hasarti ja muudkui korjasime, ehkki seened imetillukesed. Metsa alla ei tarvitsenud minna, tee peal oli kukekaid palju lihtsam näha. Veidi tee äärest eemal peitis sammal isegi suuremad ära ja käsitsi sobrades ei viitsinud ka otsida. Paar korda astusin väljanägemiselt eriti paljulubavatesse kohtadesse, kus madalam sammal ja põdrasamblik kuid ühtki seent ei näinud. Mustikaid sain paar peotäit, neid on see aasta väga vähe või noh vähemalt sealkandis. Tempo läks kole aeglaseks, aga kus meil kiiret.
Käsmu asulasse jõudes ei läinudki otse parklasse, hoopiski väikesele ringile, mis viis Matsikivi ja ligi 400'l hektaril paikneva Põhja-Euroopa suurima kivikülvi juurde. Kivikülve on Eestis mitmeid, kõik tekkinud viimase jääaja liustike tegevuse tagajärjel. Matsikivist olen varemgi kirjutanud, eelminegi aasta sai sealt mööda sõidetud. 119m3 ja 4.3m kõrgune kivi suht järskude, sirgete ja siledate külgedega, meiesugustel amatööridel pole mingit võimalust ka parima tahtmise juures otsa ronimiseks. Sealgi leidsime kukeseeni ja mina samblapuraviku ning kena noore kivipuraviku nagu kohale sobilik.
Enne auto juurde minekut proovisid tüdrukud kohaliku külakiige ära. Said päris ägeda hoo sisse. Kella vaadates olime kõik shokeeritud, 21:12 - Eesti valged suveõhtud nii salakavalad, et petavad isegi kohalikud ära. Vaatamata väikesele lõikele kogunes ikka 15 kilti matkamist, sest tagasiteel valisime väikese ringi lisaks. Koju sõites oli tunda kuidas järjest tõusev tuul autot teel raputas. Loojuv päike pakkus ilusaid vaatepilte.
Joa mastaabist annab aimu fakt, et astangu äärel seisvaid inimesi pea võimatu näha
17:10 hakkan Gulfossi joa poole sõitma. Ehkki sõita vaid 10 kilti olen sunnitud vahepeal paar peatust tegema, vaated lihtsalt on nii vägevad.
17:30 (10 km, 187) Gulfoss juga. Parklas jätan auto kaugemale serva lootuses, et ehk ei pea siis maksma, suveniiripoe juurde jõudes näen aga silti "Tasuta parkimine". Kuna kose ümbruse maa on kingitud riigile ei võta nad ka parkimistasu, eraisikud võivad oma maale jäävate "imede" eest küsida just seda hinda mis meeldib. Täpselt kell viis näen esimest korda kuulsat Gulfossi juga. Isegi distantsilt on tõepoolest võimas vaatepilt.
Strokkur-Gulfoss-Blafell 35 10+20km Vasakul ülal liustik, paremal Blafell mägi
17:37 Gulfossi Kanjon
Gullfoss tähendab „Kuldne juga“. Ta on kaheastmeline: ülemine astang 11 meetrit ja alumine 21 meetrit kõrge. Vooluhulk on suvel keskmiselt 140 m³/s kuid kevadel võib ulatuda isegi kuni 2000 m³/s ... võrdluseks 2400 m³/s Niagara juga. Huvitav Eestiga seostuv info: Keila juga 6m³/s, Jägala juga 13m³/s, aga Narva juga enne hüdroelektrijaama ehitamist lausa 400m³/s!!! Vesi langeb Gulfossis võimsalt sügavasse kanjonisse, mille seinte kõrgus kuni 70 meetrit. Juga avaldab muljet oma toore jõu ja ilu poolest ning päikesepaistelisel päeval võib seal tihti näha vikerkaart. Ehkki Niagara on palju võimsam nii kõrguse kui voolumahu poolest rikub selle Kanada ja USA piiril oleva loodusime muljet sisuliselt linna sees asumine ja majade panoraamid. Vaatemäng metsikus looduses on hoopis teine asi.
17:52 Juga ja kanjon
17:31 Esimene pilk Gulfossile
Hvita jõgi (Selfossis seesama), millel Gulfossi juga asub saab alguse Langjökulli liustikult. Liustikutoitelisena võib tema vooluhulk muutuda väga tugevalt ja kiiresti sõltuvalt ilmastikuoludest. Pinnas koosneb ümbruses suht tugeva basaltlaava ja erosioonile kergelt järgiandva vulkaanilise tuha kihtidest. Kaks tugevamat ja paksemat mõne miljoni aasta vanust basaldikihti moodustavadki joa astangud. Erosiooni algatas ilmselt maavärinatest tekkinud pragude ja jääaja lõpul toimunud võimsate veevoolude koosmõju.
Lisaks looduse ilule on Gullfossil ka ajalooline tähendus – 20. sajandi alguses taheti juga kasutada hüdroenergia tootmiseks, kuid kohalik naine Sigríður Tómasdóttir võitles selle säilitamise eest ja teda peetakse üheks Islandi esimeseks looduskaitsjaks. Joa juurde viivad mitmed eri kõrgusel asuvad rajad, käin kõik neist läbi. Kanjoni põhja joa alla paraku ei saa, vähemalt ametlikke radasid pidi. Nii palju kui ülalt näha siis kahtlane kas kitsa kanjoni põhjas ongi kallast millel käia, tundub et veevool ulatub ühest pea püstloodsest seinast teiseni.
Lumise tipuga vulkaan joa taustal
Kanjonis ilmselt jalgrada pole
Raja ääres on ka skeem horisondi panoraamiga, mis määrab ära kõik näha olevad mäetipud.
18:20-18:35 Juga vaadatud lähen istun autosse ja söön kiirelt. Lambarulaad, paar pontsikut, banaan ja Islandi vesi, lisaks kotike magusaid mahlakummikomme. Vaatan kella ja mõtlen mida teha, aega veel on, pimedaks ju praegusel ajal läheb siin alles kesköö kanti. Jääliustik ja mingi kõrgem mägi kumavad kutsuvalt kauguses. Maanteed 35 pidi siit keegi edasi ei sõida, aga mingit keelavat märki ka pole. Otsustan sõita 20 kilti või pool tundi või seni kuni edasi enam ei saa - pööran nina liustiku pole ja annan gaasi.
Langjökull liustik mäeaheliku taga
Sõidu ajal ahmin silmadega vaateid, pean end kontrollima, et kogemata tee pealt maha ei sõidaks. Põrutan üle pisikese jõe, tee kulgeb laavaväljadel mööda suht laugeid tõuse ja languseid. Natuke enne seitset lõpeb asfalt: range silt keelab kruusateel tavalistel autodel sõita.
18:55 (20km, 207)Ronin autost välja, läbilõikavalt külm tuul puhub helevalge jääkupli poolt. Vaatan ringi ja teen pilte. Täiesti Marsi maastik - kiviklibu kõrb, seekord koos külmaga mitte soe nagu Hawaiil. Vasakul 100 ruutkilomeetrine ja 1438m kõrgusele ulatuv Langjökull liustik, paremal 1204m kõrge Blafell mägi. Kaua ei saa autost väljas olla, isegi fleece ja kilega tulevad külmavärinad. Panen google kaardile järgmise nimena Islandlaste kuulsa viikingiaegse kogunemiskoha ehk parlamendi Thingvellir ja keeran otsa ringi, see siin oli kaugeimaks punktiks.
