Tuesday, October 31, 2017

Eesti politsei ei kanna võileiba kabuuris.

Ehkki täna suht kiire Halloweeni pidustustele minekuga ei saa postitust tegemata jätta. Eesti politsei lasi vabaduse väljakul maha noaga paljasjalgse mehe. Kohe peale sündmust hakkas sotsiaalmeedias igasugu politseivägivalla teemalist kõntsa ringi lendama. Õnneks on seekord olemas videolindistus, mis ei jäta vähematki kahtlust politseiniku käitumise korrektsuses ja õiguslikkuses. Politseil on ründe korral õigus ja kohustus kasutada kõiki vahendeid ründe tõrjumiseks. Kõhklemise korral on risk, et ründaja saab oma valdusse tulirelva, mis eskaleeriks olukorda kardinaalselt. Allolevas videos soovitan tähelepanu pöörata just rünnaku agressiivsusele ja politseiniku külmaverelisele vaoshoitusele (3 lasku õhku, alles viimane pihta).
Politseiniku ründamine ükskõik millise vahendiga on sisuliselt riigivõimu ründamine. Lisaks legaalsele aspektile tuleb mängu ka personaalne moment. Mõelge ise kuidas käituksite kui teie poole tormab noaga tüüp. Ilmselgelt kasutaksite iga võimalikult efektiivset ettejuhtuvat vahendit enesekaitseks kui te just hirmust ei kangestu. Igasugusedi jutte ründaja paljakäsi relvituks tegemisest või jalga laskmisest võivad ajada ainult inimesed, kes liiga palju märulifilme vaadanud. Jah käsivõitluse spetsid õpivad ka paljakäsi võitlust erinevate relvade vastu, kuid see ei tähenda, et ka osavaimal profil alati õnneks läheb. Neid võtteid kasutatakse viimase võimalusena kusjuures lõpptulemus ei pruugi palju erineda püstoliga laskmisest. Kui oma elu mängus kasutatakse alati efektiivseimat käesolevat võimalust, milleks politsinikul on püstol. Sama kehtib jalga või noa käest laskmise kohta, kui üldse lasta siis kindla peale, mis tähendab "body-centre shot".

Praegu pole selge, mis rünnaku ajendiks oli, selle selgitab uurimine. Sisulist vahet tegelikult pole, sest nii hullu, narkari kui tavalise retsi nuga tapab ühtemoodi. Nagu videolt oli selgelt näha, polnud politseil aega psühholoogilist testi teha selgitamaks kas ehk tegu luulude käes vaevleva vaimuhaigega. Nii või teisiti on välja saadetud karm ja selge signaal: politsei juuresolekul relvaga vehkimine pole tervislik. Tänaval on palju julgem liikuda teadmisega, et Eesti politseil on kabuuris püstol mitte võileib nagu tema nõuka aja kolleegil ning et vajadusel ei kõhkle ta seda ka kasutamast. Ja kui keegi arvab, et mujal see nii ei käi, siis Kanada kohta võin julgelt mainida, et käib küll - uudistes vilksatab aeg-ajalt läbi just selliste tüüpide mahalaskmisest, aga ka juhustest kus politsei ei jõudnud küllalt kiiresti reageerida ja hull tappis mõne juhusliku mööduja.

Sunday, October 29, 2017

Lombakas õpetab pimedat kõndima.

Enam-vähem nii võiks kirjeldada minu poolt 7000 km kauguselt arvutiabi pakkumist vanematele, kes mõlemad ületanud austusväärse 80 eluaasta piiri. Ei saa öelda, et miski jama isa läpakal ootamatult tekkis (kõigil läpakatel tekib aeg-ajalt tõrkeid). Probleem on suht kummaline: ükski brauser ei tööta korralikult ehkki laeb esilehe üles (ilmselt mälust). Samas netiühendus funksib kuna Skypega saab vestelda ja ekraanijagamise kaudu juhendeid anda kuhu hiirega klikkida. Paraku on see hullult aeganõudvam ja tüütum kui üle "Chrome Remote Desktopi" ise nende arvutites askeldada. Viimane muidugi ei tööta, sest Chrome ise ei tööta.

Peale põhjalikku ülekuulamist, jäi silma kaks kahtlast momenti. Esiteks oli arvuti kinni pandud viimase windowse update ajal, õnneks siiski mahalaadimise mitte installimise jooksul. Ehkki olen rõhutanud, et seda ei tohi teha ja muidugi hoiatavad programmid ise ka taolise tegevuse eest, pole imestada kui vanemad või muidu tavakodanikud seda kas tähelepanematusest, hajameelsusest või teadmatusest teevad. Uuenduse allalaadimine oli hangunud, mis paraku minu arusaamise järgi ei tohiks tavaprogrammide toimimist mõjutada. Samas on lootust, et windowse update peaks veebisirvija jamad lahendama. Googeldades leidsin, et winupdate lahenduseks olen sunnitud vanu häid DOS käske meelde tuletama ja neid "command promptis" toksima. Tegelt peab seda keegi kohapeal tegema kui juhendan üle neti.

Kõiketeadev Google väitis, et veebisirvijate blokeerumist on ka teistel esinenud ja see tihtipeale seotud viirustõrjega. Nojah, tõepoolest ajalugu uurides paistis, et nii AVG kui ka defender olid kriitilisel ajal uuenduskuuri üle elanud. Paraku AVG programmi aken ei avanenud ehkki töötas kui task manageri uskuda. Programm ei lasknud millegi pärast end sulgeda - "end task" nupu klikkimine lihtsalt ei andnud mingit efekti. Uninstallisin "AVG safe browsing" läbi windowse. Jurasin arvuti kallal üle kolme tunni Skype kaudu juhendades, lõpuks lõin käega. Ilmselt oleks lihtsaim windowse uuendus teha ja loota et see brauserite probleemid automaatselt lahendab.
Hakkasin lausa kaaluma mõne eraldiseisva remote assistance softi nagu TeamViewer paigaldamist.

P.S. Ma üldse ei solvuks kui keegi lugejatest oskab head nõu anda ;)
P.P.S. Läpakas on küll vana aga täitsa kobe, endine gaming laptop.

Friday, October 27, 2017

Naise ja mehe mõttemaailm :D

Lugedes mitmeid ahistamise teemalisi blogisid, kus meeste ja naiste arusaamised kardinaalselt erinesid, tekkis mul järsku kirgastumismoment kuna leidsin enda arust perfetktse võrdluse sugude erinevustele. Meeste mõttemaailm on nagu klassikaline füüsika, kus osakesed asetsevad alati kindlates ettemääratud punktides, nende liikumine on määratud lihtsate valemite alusel. Naiste mõttemaailm on nagu kvantmehhaanika, kus kehtib määramatuse printsiip: sa võid teada osakese asukohta või impulssi aga mitte kunagi mõlemat korraga: mida täpsemalt üks määratud seda udusem teine. Või siis tavaliste arvutite ja kvantkompuutrite erinevus. Esimeste töö põhineb binaarsetel väärtustel 1 ja 0 ehk siis "ja" ja "ei". Kvantkompuutritel on olek kusagil 0 ja 1 vahepeal ega selgu enne vaatlust, "ja" või "ei" määramiseks vaja sooritada "katse" :P

Postituse ajendiks oli Indigoaalase ahistamisteemalise blogipostituse kommentariumis (Lingi leiate siit MiTu, kes üksikasjadest huvitatud) tekkinud totaalne möödarääkimine ja naiste-meeste mõttemaailma erinevuse avaldumine. Muidugi olen ma ka varem kokku puutunud teemaga, et naised ja mehed on eri planeetidelt mitte ainult välimuse vaid ka aju ehituse põhjal otsustades. Elan ju koos kolme "Veenuse tulnukaga" juba üle 20 aasta.

Annan lühiülevaate kopeerides üksikuid lõike, sest kogu kommentaaride jada postitamine läheks liiga pikaks. Igatahes lugesin igavest pikka vastust oma kommentaarile, enamusest mu jutust oli kas vähemal või rohkemal määral kummaliselt aru saadud. Kõige kardinaalsem möödarääkimine tekkis järgnevatest lausetest, kopeeritud tsitaadid kaldkirjas, olulised momendid minu poolt värviliseks tehtud, mina T, naine on N :

1. T: Aga tantsuolukorda kommenteerides. Koos lähestikku tantsides siiski naine valib kui lähedale ta mehe laseb ja kas aksepteerib tolle käte paiknemist strateegilistes piirkondades või mitte. Ka kõva muusikaga saab viisakalt mainida, et mul on ebamugav ja iga normaalne tüüp saab vihjest aru. ....

Minu arust väga selge, kommentaare nagu ei vaja.

1. N: .... ja ma ei räägi siin meestest, kes on päriselt naiivsed - need tõmbuvad kohe tagasi ja häbenevad silmad peast, kui selgub, et nad said valesti aru. neist on päriselt kahju, nendega võib sõbraks saada ja anda soovi korral head nõu, kuidas naistega suhelda. ....

Mehena jääb mulle silma "päriselt naiivsete" meeste (ehk siis nende, kes naise eitava vastuse peale kohe tagasi tõmbavad) halvustamine. Loodetavasti daam ise nii ei mõelnud. Paraku on heteromehele mainimine, et ta vaid sõbraks sobib, samaväärne impotendiks või pedeks sõimamisega. Seda momenti ei hakanud mainima, et mitte vaidlust eskaleerida.
Nõu anda ... , midagi muud ei jää nagu üle kui soovitus tegutseda pealetükkivamalt, siit ka mu veidi iroonilise vastuse "ei" ja "võib-olla" osa.

2. T: Vat sulle sähh, mina mõtlesin et on normaalne kohe järele jätta kui naine ütleb "aitab", nüüd saan teada, et olen hoopiski "päriselt naiivne". Siin see vähk kivi all peidus on: igal naisel erinev tolerantsus kui aktiivne tohib mees olla. Kuidas vaesed mehed peaks teadma, kus see piir on kui naise ütlemist ka ei või usaldada. Mis siis imestada kui ise jätate mulje, et "ei" tähendab "võib-olla" nagu ma tekstist aru sain.

Järgnev vastus ajas mind niivõrd segadusse, et ka peale kolme läbilugemist ei saanud ikka aru ei ööd ega mütsi.

2, N: Sa said täpselt vastupidi aru. "Päriselt naiivsed" on need tüübid, kes saavad aru alles jõhkrast perssesaatmisest, aga mitte näiteks sellest, kui naine tõstab tema käe kuskilt enda keha pealt eemale või tõmbub nii eemale, nagu saadaolev ruum võimaldab, ja mässib end äärmiselt suletud poosi. Arukam mees loeb juba kehakeelest välja, et ups, läksin liiale, tuleb tagasi tõmbuda.

naiivsed tüübid on need, kes siiralt usuvad, et "ta rääkis minuga - tähendab, tahab minuga seksida".

Esimeses kommentaaris nimetas "Päriselt naiivseks" neid kes kohe eemale tõmbuvad, järgmises neid kes alles jõhkrast perssesaatmisest aru saavad ja kohe otsa neid kes rääkimist seksisooviks peavad ??? Minu kui mehe loogika järgi terminite tähendus vestluse käigus ei muutu, no vähemalt mitte nii radikaalselt. Mõni ime siis et "ei", "ja" ning "võib-olla" on segi nagu pudru ja kapsad. Igaks juhuks kutsusin tütre appi selgitama lootes, et ta naisena oskab juttu lahti harutada.

Võttis tütrelgi jupike aega ja mitu korda ülelugemist enne kui pakkus lahenduse välja. Tema "eksperthinnangu" alusel vastas N ilmselt ilma oma eelnevaid kommentaare läbi lugemata emotsionaalselt arvamust avaldades. Sealt ka loogilised vastuolud. Lisaks ei saanud tüdruk aru mis mõttes ei saa öelda ebameeldivale tüübile, et pole temast huvitatud ja kõik. Lõpuosas N rõhutas, et "ei" tähendab "ei" ehkki kogu ülejäänud tekst väitis, et viisakas inimene ikka ei nii lihtsalt ei ütle ???  

3, N: ... kuna nähtavasti on vaja olla erakordselt selge, siis kordan üle: "ei" tähendab "ei".

a pmst on see valetõlgendus praegu jube sümptomaatiline.

Mina: sageli antakse mõista, et "ei", juba ammu enne "ei"-ütlemist.

TT: ahah, "ei" tähendab mõnikord "jah".

Aga selle "jah", "võib-olla", "ei" osa tegi tütar lihtsalt selgeks. Kui tüüp meeldib siis tähendab "ei" "võib-olla" ja kogu kaasnev verbaalne ning piiratud füüsiline tegevus kannab nime flirtimine. Kui tüüp ei meeldi tähendab "ei" "ei" ja igasugust edasist tegevust kutsutakse ahistamiseks. Seega oleks enamus probleeme hoobilt lahendatud kui naine kohe ütleks tüübile, et too ei meeldi, lasku jalga.

Esimene kontakt ? :P

Eelmine nädal ehk täpsemalt 19 oktoobril tehti äärmiselt põnev avastus Hawai Pan-STARRS1 teleskoobi juures töötavate teadlaste poolt. Pikem ja täpsem info NASA veebilehel. Teleskoobi vaatevälja sattus ootamatult umbes 400m suurune tundmatu objekt mis eemaldus päikesest harukordse kiirusega. Kui komeete ja asteroide leidub tuhandete kaupa ja selles suurusjärgus pole nad mingiks uudiseks siis antud juhul lõi kõik lambid põlema kiirus ning trajektoor (paraboolne), mis vastuvaieldamatult kinnitasid objekti päikesesüsteemi välist päritolu. Objektiks nimetatakse seetõttu, et tal puudus komeedile omane "saba" ja isegi asteroid oleks pidanud päikesest nii lähedalt mööda lennates kaotama tolmu või kergelt helendava pilvena nähtavaid osakesi.
Kiired arvutused näitasid, et objekt saabus peaaegu risti ülevalt planeetide tiirlemistasapinna suhtes. 2 septembril ületas eelmainitud tasapinna seespool Merkuuri orbiiti jõudes äärmiselt palavasse päikesele lähimasse punkti 9 septembril. Peale järsku kurvi ümber päikese liikus suht väikese nurga all planeetide orbiitidega võrreldes. Maa orbiidist möödus 14 oktoobril umbes 60 kuu orbiidi kauguselt kiirusel 44 km/sek. Seega avastati objekt 5 päeva peale maast suht lähedalt möödumist, esialgne nimetus on A/2017 U1. Ametlik seisukoht momendil, et tegu päikesesüsteemi välise asteroidiga. Kohe peale avastamist suunati hulgaliselt teleskoope selle suunas, aga mingeid põrutavaid uudiseid (tegu tulnukate sondi või kosmoselaevaga) pole kuulda olnud.

Ilmselt muidugi eelnevaga mitteseotud, vähemalt ametlike allikate väitel, oli eile Siberis nähtud seletamatu atmosfäärinähtus. Taevasse ilmus tohutu helendav valguskera, millest tänu laialdasele moblade levuikule ka pilte tehti ja sotsiaalmeedias jagati. Vene armee väitis, et tegu oli mandritevahelise raketi katsetusega. Nende kahe sündmuse alusel võiks õige põneva ulmeka kirjutada kui fantaasial veits lennata lasta. Kas poleks põnev kui tõepoolest ufolased lõpuks ka meie õuelt läbi astuvad ;)

Thursday, October 26, 2017

Sügisene jalutuskäik looduses - Forks of Credit

Kui uskuda ilmaennustust oli esmaspäev üks viimaseid soojasid ja ilusaid sügispäevi. Läksin koertega jalutuskäigule nii 60 km Torontost loode pool asuvasse loodusparki "Forks of Credit". Üritasin nooremat last kaasa meelitada, aga see ei viitsinud tulla.

Torisesin mõnda aega, sest tegelikult perfektne võimalus harjutada maanteesõidu eksamiks. Järsku jõudis õige ootamatult pärale tõdemus, et ammu enam pole tegu lapsega. Suur inimene las võtab ise vastu oma otsused ja teeb ise omad vead. Lausa suur vastutuse koorem langes seljast. Teised nendeealised elavad juba ammu omaette ja teevad igasugu hullusid tempe, millest vanemail pole aimugi. OK, eks nõu annan ikka, aga kui omast laiskusest ei viitsi, eks ise teab. Praegu saaks nii sõidu kui sõidukoolituse tasuta kätte, kui ei kasuta, aga lubasid tahab peab hiljem ise maksma.


Tolles looduspargis olen ka varem paari aasta eest käinud, suurt ei mäletanud millisega tegu. Mugavalt lähedal teine, vaid 40 minti sõita. Parklas oli vähe autosid, parkimisautomaadi juurde minnes jalutas üks tagasipöörduv proua oma tütre ja kahe koeraga mööda ning küsis ega ma parkimispiletit soovi, tema läheb minema. Suur tänu, miks mitte, vaevalt ma rohkem kui kaks pool tundi hulgun, mis lipakal järgi.


Loomad lasin üsna raja algul lahti, tegime pikema tiiru, mida enamus rahvast ei viitsi läbida. Mul mugavam, koerad saavad omapäi ringi lipata, muidu peaks neid pidevalt rihma otsa panema. Loomad panidki rada pidi ajama, mina kiirel kõnnakul järgi. Värvid pole külmade ilmade puudusel ikka veel muutunud, mõni üksik ergas puu jäi silma.


Esimene osa rajast sügava jääaja aegse oru äärt mööda, siis alla jõe äärde. Natuke ootamatult selgus, et üks rajajupp suletud, suured vihmad olid pinnast minema viinud. Mina ei viitsinud pikalt ringi minna, pugesin koertega piirde alt läbi nagu kombeks ühele Ida-Eurooplasele, kelle seadusekuulekus jätab soovida. Tegelt muidugi keelusildid selle pärast, et keegi ei saaks kohtusse kaevata kui ronib ja oma lollusest jõkke kukub.


Koerad pääsesid siin vee äärde, tohmid tahtsid kohe sisse karata. Õnneks siiski ujuma ei kippunud aga põhjast oli kive vaja ikka otsida. Poolest kerest märjad elukad läksid pärast tolmusel metsarajal joostes õige mudaseks. Enne autosse jõudmist kuivasid nats, suurem mustus pudenes maha. Viimase pooltunni ajal tibutas, aga sadama siiski ei hakanud. Koerad lasin eesistmele, kuhu laotasin ettenägelikult kaasa võetud vana käterätiku. Kokkuvõttes igati asjalik esmaspäeva ajaviide, ehkki tõele silma vaadates oleks vist pidanud maja juures askeldama, aga küll jõuab kui ilmad ära pööravad ja välja pole enam nii mõnus minna.


Tuesday, October 24, 2017

Näpp persse ehk loomaarsti katsed :P

Idüll suitsukondiga eelmine õhtu
Mida toredat teha pühapäeva hommikukohvi kõrvale ilusa ilmaga aias päikese käes lebotades. Eks ikka ajaks muuseas kahe lonksu vahepeal koerale näpu tagaotsast sisse :P  Kui päris aus olla, siis tegelikult polnud tegu mitte minu tavalise perverse nädalavahetuse meelelahutusega vaid looma aitamise ja kitsiduse kombinatsiooniga. Enne kui edasi lähen pean põnevil lugejaid kurvastama: pealkirja teemalist pilti ma ei teinud ja kui olekski teinud kutsuks nõrgema südamega tegelased politsei või loomakaitse.

Veenmaks teid, et loomaarsti protseduure teen vaid häda korral, pean pöörduma tagasi algusse. Vist juba ka mainitud, et tänupõhade kingiks sai kutsadele saksa lihuniku juurest suitsukondid toodud. Pisem ei saa enda omast jagu, aga Koko maiustab kui segane. Meil tekkis lausa probleem kui koer oma kondiga välisukse ees asendi sisse võttis ja ei lasknud enam kedagi esikusse. Seni pole kunagi olnud jama toiduga, suitsukont avaldas näitlikult looma peidetud metsiku olemuse. Pole kahtlustki, Koko põlvneb eriliselt verejanuliste ürghuntide liinist. Meie lähenemise peale hakkas kostma sihuke urin, mida olen vaid kord matkal olles kuulnud kui karu tundis huvi lõkke ääres söödava puljongi vastu. Pisem kutsa käis imestunud olekuga ringi, veendudes peagi, et tegu pole mänguga. Urin oli kardinaalselt teise kõlaga kui köiejuppi sikutades.
Kas julgeksite sellele koerale näppu tagumikku pista ?

Lõpuks muidugi sai kont looma käest ära võetud ja külmkappi pandud kui ta rohkem närida ei jaksanud. Paraku oli liigsöömise või pigem ehk liignärimise tulemus pühapäeva hommikul näha kui käisin loomadega jalutuskäigul. Punnitas mis punnitas, paar kondipuru pabulat tuli aga ilmselgelt polnud see kõik. Loom võttis iga kümne sammu tagant strateegilise asendi. Vaatamata silmad pealuust välja kukkumas pingutamisele tulemust polnud. Koju tagasi tulles tegin kohvi ja läksin aeda, koerad võtsin kaasa. Lootsin et ehk rahulikult lamades ja oodates läheb tal kergemaks. Kus sa sellega tatsas aias ringi ning punnis edasi, tulemuseks vaid veits kõhumahlasid. Laps tahtis hakata looma tohtrile viima, aga mul meenus kuidas viimane kord võeti pea sott tühipalja lohutamise eest: "Kui koer pole shokolaadi söömisest veel surnud siis elab edasi". Sõna otseses mõttes kuldsed sõnad, vähemalt loomatohtri vaatevinklist, kelle visiiditasuks papp pudenes.

Võimaliku sooleummistuse operatsiooni puhul hakataks rääkima tuhandetest. Esiteks muidugi needsin maailma põhja kõiki lihunikke, kes suitsukonte teevad. Koera ei saa süüdistada, sest tõele au andes lõhnas kont nii isuäratavalt, et enne neile andmist nagistasin natu ise küljes olnud suitsuliha kallal. Silmi eest käisid läbi õllekastid ja puhkusereisid, mis tohtrivisiit võiks maksma minna. Ohates ajasin kummikinda kätte ning kutsusin Koko enda juurde. Loom lonkis poolköökus asendis kuulekalt kohale. Mõtlesin kas peaks kedagi appi kutsuma koera kinni hoidma, loobusin võimalike ohvrite vähendamise huvides, proovin esialgu niisama.

Edasi palun lugeda omal vastutusel, sest nii esteetilises kui emotsionaalses plaanis võivad värvikad tõsielulised kirjeldused tundlikuma hingeeluga isikutele ülejõu käivaks osutuda.

Kükitasin ning võtsin vasaku käega koera ümbert kinni, loom pani käpad usaldavalt õlale ning surus pea vastu kaela. Hmmm... ei tea kas on turvaline asend, piisab pea keeramisest et mu kõri lõhki tõmmata või vähemalt kõrv ära rebida kui mingil põhjusel sisikonnas sobramine peaks vastukarva olema. Hingasin sügavalt sisse ja hakkasin ettevaatlikult näppu saba alt koera sisemusse libistama. Nonii, suht libe ja üllatavalt ruumikas oli see esimene kamber. Kuna koera käitumises polnud tunda erilist ärevusenooti, sobrasin veidi näpuga - tühi mis tühi. Liikusin oma avastusretkel edasi lootes, et näpu pikkusest ikka jagub. Nii viie-kuue sendi kaugusel oli tunda miskit kõva. Näpuga ringi liigutades jäi mulje, et loom pigistab enda lihastega junni, aga edasi liikumise asemel kiilub selle hoopis kinni. Sudisin natuke ja kui momendiks lihased lõtvusid sain näpu sügavamale.

Mõni ime, et isased koerad seksides kinni jäävad. Niipea kui näpuots rõngaslihasest mööda sai tõmbus see reflektoorselt pingule, tunne nagu oleksin näppupidi hiirelõksu jäänud. Peas vilksatas õuduskujutelm kuidas koer süles loomaarstile lähen ja mis pilguga inimesed tänaval vaatavad. kohapeal selgub, et aitab vaid amputatsioon või koera sõrme ümbert lahti opereerimine. Koko oli viimase lükke juures kahtlaselt jäigaks tõmbunud. Perfektne moment muidugi: kui nüüd hambad näkku lööb, ei jää mul muud üle kui koer perseauku pidi näpu otsas rippudes jooksu pista. Vasaku käega koera selga sasides mõmisesin loomale, mitte eriti enesekindlalt: "kõik on ok, kõik on ok, ..." Surve vähenes natuke, keerasin näppu, nõksutasin veidi, õnneks suhtus loom protseduuri üsna melanhoolselt peale esimest ehmatust.

Kõverdasin veits näppu, küüs taha ja palvetades koerte ning kõhukinnisuse pühakute poole tõmbasin objekti ettevaatlikult millimeeterhaaval väljapoole. Järsku oligi julk lahti ning potsatas välja. Igaks juhuks tegin kiire järelkontrolli, kõik tundus tühi olevat, koer lõdvestus tuntavalt. Lähemal uurimisel ei saanudki aru, miks junn kinni oli jäänud, võibolla lihtsalt liiga pikk tugev ja kuiv. Koer mühatas, nuusutas ebalevalt oma tagaotsa, jalutas paar sammu ja pistis äkki jooksma. Sushi, kes oli kogu operatsiooni ohutust kaugusest huviga jälginud, pidas seda kutseks mängule. Minulgi langes kivi südamelt kui nägin kahte koera rõõmsalt haukudes ringi kihutamas ja teineteist taga ajamas. Pidi ikka loomal kergendus olema.

Õnnelikud koerad järgmisel päeval jalutuskäigul looduses
Ja enne kui keegi kavatseb kirjutama või helistama hakata: ei, ma ei kavatse oma professionaalses karjääris kannapööret teha, ehkki esimese katse põhjal otsustades tundub, et loomaarsti amet polegi nii keeruline. Paraku pole kindlasti kõik loomad nii kannatlikud ja usaldavad kui oma koerad.

Lõpetuseks ka pühapäeva hommikune kaal 81.6Kg, mille mõõtsin kahjuks enne tõpratohtri katseid, hiljem olin kindlasti hirmu ja pingutusehigi arvelt vähemalt pool kilo kergem.

Thursday, October 19, 2017

Ahistamise hallid varjundid

Rõivase "ahistamislugu" on nagu nõuka aegne näts, muudkui mälutakse, kaotab natukese ajaga igasuguse maitse, muutub pudruks aga kui välja sülitada kleepub ikka igale poole. Täna lugesin Postimehe intervjuud "Taavi Rõivas: See on mu elu valusaim õppetund" ja pean ausalt tunnistama, et tema versioon tundub üsna usutav. Seda neljal põhjusel: ajastus (tükk aega hiljem juhtunust avalikustamine just valimiste eel), kaebaja anonüümsus, Taavi käitumine skandaali avalikuks tulekul ja kohalolijate erinevad nägemused. Mis muidugi ei välista võimalust et ka Taavi kogu tõtt ei räägi. Kes vähegi midagi psühholoogiast teab, siis nii tunnistajate kui isegi asjaosaliste ütlused pole kunagi eriti usaldatavad, inimese aju pole objektiivne sündmuste ja faktide salvestamisel. Turvakaamera salvestus muidugi näitaks kellel ja kui palju õigus on, aga ega sellelgi pruugi kõiki detaile selgelt paista.

Tegelikult tahtsin kirjutada ahistamisest laiemalt. Mind nimelt häirib asjaolu, et mees sisuliselt poodi avalikult üles ilma mingi faktikontrollita põhjusel, et ta on elitaarse erakonna tuntud esindaja. Seni on absoluutne enamus sõnavõtte tulnud naiste poolt, naiste vaatevinklist ja eeldatavat ohvrit toetavad. Enne kui edasi lähen tahan rõhutada, et igal juhul mõistan hukka sihukeste mölakate käitumise, kes kaine või purjus peaga ahistavad, kas seksuaalselt või muud moodi. Paraku tuleb mängu mõiste ahistamine definitsioon. Ma ei hakka tooma välja entsüklopeediat või juriidilist kirjeldust, piirdun kaine mõistuse tava arusaamaga. Ahistamises on oma hallid varjundid, meeldib see inimestele või mitte.

On olemas olukorrad, mis lihtsalt määratletavad ühte või teistpidi. Aga enamus vähemal või suuremal määral hallid alad. Näitlikkuse mõttes toon välja mõned olukorrad oma noorusest. Üldiselt pean ennast viisakalt käituvaks tüübiks, kes mittesoovitud lähenemiskatse puhul tõstab käed ja siirdub pikemalt mõtlemata uutele jahimaadele. Mul pole kordagi olnud situatsiooni, kus oleksin vastaspoole antud selget signaali valesti mõistnud. Üldiselt tehakse päris lihtsalt ja täpselt selgeks piirid milleni on lubatud minna ja piirid, kust üle ei lasta. Samas võib ette tulla süüdimatuid apsakaid, mille eest pole keegi kaitstud. Järgnevat kolme olukorda võib soovi korral ahistamisena näha. 

Situatsioon 1  Seitsmes klass, rääkisin tüdrukuga juttu, käsi oli tema rinna kõrgusel. Keegi tõukas selja tagant, tänu millele esimest korda elus sain tissi katsuda. Sellest ebaromantilisest elamusest jäi terav mälestus kahest momendist. Tüdrukute rinnad on niiiii... pehmed, ja järgnenud minu arust totaalselt ärateenimatu kõrvakiil. Klassikaline ahistamine - seksuaalse piirkonna katsumine ilma luba küsimata.

Situatsioon 2  Lõõbin niisama tüdrukuga, kellega suht pikas ON-OFF suhtes olnud. Pilamisi ja ilma seksuaalse tagamõtteta panen käe intiimsesse piirkonda, kus varem korduvalt meeleldi vastu võetud. Järgneb väga tormiline ja minule täiesti ootamatu reaktsioon. Vabandan ohtralt ja siiani ei saa aru, mis juhtus, sest mõne nädala möödudes juhitakse mu käsi ise sinna. Nüüd olen muidugi hullult ettevaatlik. Seksigi ei saa korralikult nautida, kuklas mure, ei tea ju mis staadiumis draama võib tulla. Suhe lõppes peagi.

Situatsioon 3  Oleme mõlemad kuigi palju joonud, aga mitte miskit hullu kogust. Õhtu ja öö möödusid vägagi toredalt mitmeid kordi lihapattu tehes. Noore mehena olin hommikul hakkamas jätkama, paraku kui tüdruk silmad avas oli täiesti ümber tehtud. Vägistamises just ei süüdistanud, aga sain teada et olen teda hullult ära kasutanud, tema üldse ei tahtnud seksida. Mina täiesti segaduses, et nagu mis mõttes. Kõik signaalid õhtul väitsid vastupidist, isegi olulised riided võttis ise ära. Ega midagi, rahumeelse inimesena vabandasin ehkki ei tea, mille eest, pigem tunnistada olematut viga kui õiendama hakata.

Kõik kolm eelmainitud olukorda klassifitseeruvad ilmselt tehniliselt seksuaalse ahistamise alla, ehkki ma mehe nurga alt vaadates erilist süüd ei tunne. Viimasest kahest juhtumist õppisin niipalju, et edaspidi püüdsin võimaluse piires täiesti kindel olla partneri soovis. Tagasivaates ilmselt rikkus nii mõnegi toreda võimaluse, aga nagu öeldakse parem karta kui kahetseda. Mul oleks tõepoolest huvitav teada, mida arvavad lugejad eelnimetatud olukordadest. Kas olen süüdi, mis oleks pidanud tegema, mida oleks saanud teisiti teha, mida valesti tegin? Andke tuld!

Monday, October 16, 2017

KOV 2017 kajasid

Valimiste üldstatistika annab mõned päris huvitavad ja veidi ootamatud numbrid. Osalusprotsent oli madalam kui eelmistel valimistel. Natuke üllatav, sest esiteks said hääleõiguse esimest korda 16 - 17 aastased noored ja teiseks suurenes elektrooniliselt hääletajate arv, mille alusel oleks võinud loota suuremat aktiivsust. Paraku vihjab protsent asjaolule, et suur enamus neist, kes ehääletasid oleks seda ka muidu teinud. Meeldiv tõdeda, et rahvas pole siiski nii lihtsalt lollitatav kui mõni erakond oleks lootnud, paistab et ehääletajate arvu ID kaardi turvariski paljastamine enne valimisi praktiliselt ei mõjutanud, ehk vaid tõstis hääletamisel mobiilID kasutajate hulka.

Kõige suuremat ja numbreid vaadates täiesti põhjendamatut hädakisa tegi EKRE pealik väites otse eetris, et miskit on väga mäda. Samas tunnistas, et ei saa kogu ehääletamise taustast mõhkugi aru. Sihuke ebaprofessionaalne esinemine lisapunkte küll ei too. EKRE hääletustulemus oli nimelt kõigist erakondadest kõige stabiilsem kui ehääletamist ja lõplikke tulemusi võrrelda, 6% ehääletamisel ning 6.7% lõpptulemusena. Numbreid vaadates oleks keskerakond ainus, kel põhjust ehääletamise üle kurta. Oli eeldada, et haritum ja noorem seltskond ehk siis reformi ja sotside toetajad on need, kes eelistavad ehääletust. Konservatiivsemal rahval meeldib pigem tavapäraselt hääletamas käia.

Suurimatest võitjatest ja kaotajatest on meedias pikalt juttu tehtud. Enamasti olen nõus aga siiski lisaks oma nägemuse. Suurim võitja oli numbrite põhjal reform vaatamata ekspeaministri perfektselt ajastatud skandaalile. Plärakaks meepotis jäi suutmatus keski võimu Tallinnas murda. Võitjate hulka arvaks ka EKRE, esiteks ainuüksi numbritel põhineva edasimineku alusel. Eelkõige aga seetõttu, et saavutades esindatuse paljudes volikogudes saavad nad end edukamalt laiemalt tutvustada ning on riigikogu valimiste ajaks ülisoodsal positsioonil kui peaks mingisugune kriis tulema. Eeldus muidugi, et nad praeguse asjatundmatu juhi asemel uue ja osavama valivad. Ise nad küll arvasid põhjendamatult, et oleksid pidanud rohkem kui 10% saama.

Keski tulemust võiks vaadata nii, et osa lahinguid võideti, teised kaotati. Ehkki lõpptulemus oli eelmisest korrast tunduvalt nõrgem kaotati eeldatavast vähem hääli nii korruptsiooniskandaalide kui ka mässu tõstnud liikmete tõttu. Keski valija ilmselt on suht püsiv aegapidi (konkurentide arvates liiga aeglaselt) välja surev vene päritolu, penskar või muidu edukate rongilt maha jäänud kibestunud ning kade tüüp. Ta ei näe miskit väära korruptiivsete meetoditega rongile tagasi ronimise ürituses. A la, kes ei võtaks altkäemaksu kui pakutakse. Numbriline kaotus muutub suht tühiseks kui liita juurde need, kes Savisaare liidu poolt hääletasid. Keski eksistentsiaalne oht seisneb tegelikult kahes erimeelses (Eesti ja Vene) tiivas, kes mingi moment ei pruugi suuta enam kompromisse leida ja lähevad laiali. Savisaare valimisliit oleks edu korral võinud selle juba praegu põhjustada. 

Momendil on kurioosne olukord, kus venemeelsete keskerakonna toetajate hääled suunatakse Ratase juhitud mõõdukalt eestimeelse tiiva poliitika toetuseks. Huvitav kaua vene valija ja populaarsed poliitikud nagu Korb seda seedivad. Keski lõhenemise korral eeldaksin kogusummas olulist häältekaotust kusjuures kaks kolmandikku läheks uue vene partei taha. Allesjäänud kolmandikust pooled jookseks laiali, enamus ilmselt sotside leeri. Eestimeelsel keskerakonnal oleks ainult oma häältega keeruline valimiskünnisestki üle saada. Ratas ja kogu võimul olev keskerakonna eestlaste punt teab seda hästi ning püüab võimaluse piires venelasi moosida, et mitte lasta erakonnal lõheneda. Seal ka põhjus miks ei tühistata lepingut Ühtse Venemaaga, ehkki sisulist tähtsust ei omaks, ega siis avalikult olulisi asju tehta. Pigem kasulik konkurentidele, mugav kont mille kallal iga kell närida osutamaks, et tegu venemeelse parteiga.
Tallinnas napilt absoluutse enamuse hoidmine oli kahtlemata võit kuid samas oli äratuskellaks nii mõnelegi ettevõtjale näidates kui juuksekarva otsas nende meelehea eest saadud lepingute kestmine ripub. Omaette äge oleks olnud situatsioon, kus Savisaar ühe häälega selleks kaalukeeleks osutuks, kes soovi korral (loe vastuteenete eest) toetab keskerakonna volikogu või mitte. Kahjuks jäime taolisest Ratase jaoks vägagi piinlikust spektaaklist ilma. 

Isamaa on pigem küll kaotaja kui vaadata nende üldtulemust ja esindatust erinevates volikogudes. Samas suudeti vaatamata hiljutisele paljude koloriitsete kujude lahkumisele ja katastroofi ennustanud meediale teha üllatavalt hea tulemus. Nemad on nagu EKRE positsioonis, kus osava juhtimisega lootust riigikogu valimistel saavutada vähemalt tõsiselt võetava koalitsioonipartneri positsioon.

Sotsid saavutasid küll 10% kuid näitasid, et vasakpoolsel liberalismil pole eestlaste hulgas erilist toetust. Konkurendid kasutasid oma propagandas varjamatult ära kooseluseaduse üldist ebapopulaarsust. Sellel parteil näen vaid nishipartei tulevikku mis jääb 10% piiridele kõikuma kui keskerakond ei lagune. Sotside ainus võimalus ongi iga võimalust kasutades kesikuid õõnestada lootes nende lõhkumise arvel saada ainsaks tõsiselt võetavaks mõõdukalt vasakpoolseks jõuks.

Täielikeks läbikukkujateks võib kuulutada Rohelised ja Savisaare valimisliit. Savisaar küll sai isikumandaadi aga valimisliit ei ületanud 5% künnist. Loone ja Ivanova tõmbasid oma lollusest endale ise vee peale, Toom sai ilmselt Kremlist karmi käsu see perspektiivitu pull jätta, muidu võib ka tema võimukoridoridest kõrvale jääda kusjuures venelased kaotaks esindusisiku europarlamendis. Eraisikutest rääkides ei saa mööda minna Korbist kes ilmselt suure osa Savisaare hääli noppis. See on tüüp, keda keskerakonna juhatus peab kõige enam kartma ja piisavalt moosima, et lõhenemist ära hoida. Korb võiks juba praegu koos oma mõttekaaslastega edukalt uue partei teha, mis absoluutse enamuse venelaste häältest korjaks ja hea juhtimise korral kindlalt kolme suurema partei hulgas oleks. Paraku on üsna kindel, et ühtegi valitsusse nad ei pääseks, sest poliitika muutuks kõigile eesti erakondadele vastuvõetamatuks. Presidendi poolvenna kukerinna punnitamine tegi ainult nalja, tema oli teine kes Savisaare häälte varal esile kerkis ja sama ruttu ka kaduda võib.

Tormihoog Torontos


Eile kui istusin allkorrusel arvuti taga läks äkki ootamatult pimedaks ja kostis miski mühin, mürin. Mida kuradit, mis toimub, tormasin trepist üles. Akna taga kihutasid metsiku tuule käes veejoad pea maapinnaga paralleelselt, vett lausa kallas lainetena taevast alla. Loodetavasti ei kesta see pikalt, muidu on keldri üleujutus kindlustatud nagu eelnevast kurvast kogemusest teame. Kaasa haaras mobla, et tormi läbi köögiakna filmida - hea mõte, kus minu oma on. Jooksin magamistuppa ja rebisin Nexuse laadimisjuhtme küljest ära. Seni kui askeldasin ning kaamera käima sain oli tuule jõud vähe raugenud. Julgesin esiukse lahti teha, ilma et peaks kartma tolle koos lengidega minema lendamist. Allolev video ongi sel hetkel filmitud, samas vähenesid nii vihmahulk kui tuulekiirus silmnähtavalt lühikese ajaga. Eriti just lühiajalisuse ja intensiivsuse tõttu jäi mulje nagu oleks tegu nõrga trombiga. Hiljem lugesime ilmateate lehelt, et tuule kiirus oli 90-100 km/h, tornaadoks loetakse ametlikult alates 120 km/h.


Laastamistöö meie tänaval
Laps saabus mõni mint hiljem koju, autoga polnud suurel tänaval läbi saanud sest puu risti üle tee. Läksime välja vaatama ja märkasime, et ka meie tänaval puu asfaldil pikutamas, seda polnud tüdruk märganudki. Mitmed masinad, kes blokeeritud suurelt teelt lootsid meie tänava kaudu läbi saada olid sunnitud tagasi keerama. Kogu meie pisikeses elamutekvartalis oli õige mitu suurt puud murdunud, küll keskelt pooleks küll juure pealt maha võetuna. Oksarisu kõik kohad täis. Palju olevat kaasa aidanud asjaolu, et lehed ikka veel küljes, mis tekitavad hulga suurema tuuletakistuse. Meil läks korraks elekter ära, arvutid lülitusid välja ja tütre 3D printer jäi poole pealt seisma, õnneks miskit läbi ei kärsanud. Tervet Torontot oli torm parasjagu rüüstanud, isegi paar ehitusjärgus maja laiali lükanud. Vedas, et korsten sai just enne remonditud, poleks miski ime kui tuule mõjul muidu ümber kukkunud.

Kõrvaltänavas juurikalt murtud puu
Pirakas puu risti üle Kiplingi

Sunday, October 15, 2017

Veteran, Oktoberfest, Valimised

Käes lühikese töönädala pühapäevahommik. Ei suutnud kiusatusele vastu seista, kobisin kaalule, sest seoses minust sõtumatute (nali) asjaoludega sai viimase kahe päeva jooksul kast õlut kahe peale sisse kaanida, lisaks paar kotti kartulikrõpsusid ja kuivatatud krevette, suur osa sellest hilistel õhtutundidel. Boonusena grillisime tavatult rasvaseid ribisid, mille sularasva lasin kartulite ja sibulate peale tilkuda. Noh et ikka rammusam tuleks. Midagi pole parata, ehtne searasv annab vastupandamatult hea maitse kartulitele. Kaalunumber 81.6kg kinnitas fakti, et lühiajaline rütmist väljaminek suurt mõju ei avalda.

Eelneva nädalasisese joogiralli ja grilliõhtu põhjuseks oli asjaolu, et võõrustasime kaks päeva üht Afganistanis haavata saanud Eesti sõjameest koos tema kaasaga. Nad jäid peale Võitmatute Mängusid puhkuseks kaheks nädalaks siiapoole Atlandit tehes ringsõidu Kanada ja USA idarannikul. Viimased kaks päeva enne kojulendu veetsid meie pool. Igati toredad inimesed, meie noored, kes kipuvad tundmatuid inimesi veidi võõristama, ei peitnud end oma tubades ja lobisesid rõõmsalt seltskonnas kaasa. Ainult pisemal koeral oli raske harjuda, urises ja haukus iga kord kui uksest sisse astuti. Toas rahunes vähehaaval maha ning lasi end isegi silitada, lõpuks ronis diivanile proua kõrvale. Koko tunnistas kohe omaks, läks nuuskis huviga kunstjalga ja tuterdas siis ringi silitusi norimas. Tuuli on ajakirjanik, kelle üheks projektiks "100 Eesti Peret" juttude kokkupanek. Ta oleks meiegagi intervjuu teinud aga kaasa põikles kõrvale, aega niigi vähe, põnevam oli nende pajatusi kuulata.

Meil meestel hakkas jutt kohe jooksma, neljapäeva öösel istusime õllepudelite taga juttu ajades kella üheni, oleks kauemgi kannusid kummutanud aga mul meenus, et viie ajal vaja ärgata ning tööle minna. Tegu sellise tüübiga, kes vaatamata läbielamistele on suutnud hoida positiivset ellusuhtumist. Vaatad teda ja mõtled, et mis õigust on ühel tavakodanikul viriseda tühiste argielu murede pärast, eriti teravalt tuleb see välja muidugi praeguse valimisvõitluse taustal. Sõjamehed igatahes on eranditult patriootiliselt meelestatud, oleks nende võimuses saadetaks pool kesikutest (Toom, Loone ja tuntud venelaste punt) ilma pikema jututa teispoole Narva piiri. Kui tavaliselt kiputakse massimeedia poolt sõjameestest maalima pilti kui musklis tohmidest jõhkarditest siis Eesti sõdurid kummutavad oma avara silmaringi ja intelligentse jutuga taolise eelarvamuse. Tänapäeva sõjatehnika puhul on ilmselgelt vaja parasjagu ajusid, pole enam aeg kus piisas vaid lihastest nuia viibutamiseks.

Füüsilise poole juurde minnes tuli mulle täieliku üllatusena, et mees hüppab ka praegu langevarjuga ehkki üks jalg ülaltpoolt põlve läinud ja teine kõvasti deformeerunud. Protees ise on inseneriteaduse ime, võimaldades seadistada erinevatele rezhiimidele tänu millele ei valmista ka rattasõit mingit probleemi. Hind on muidugi vastav, ilma riigipoolse toeta sihukest ei jaksaks soetada. Õnneks on haavatuid piisavalt vähe, et vaatamata hullult kallile taastusravile ja proteesidele suudab riik need kulud ilma suuremate probleemideta kanda. Niipalju kui mina kõrvalt nägin üritatakse kaitseväe ja riigi poolt praeguste haavatute ja vigastatute heaks teha kõik, et nad saaks nii palju kui võimalik normaalselt edasi elada. Kokkuvõttes astuks Eestis kindlasti nende poolt läbi, kui veab saame ehk koos langevarjuhüpetele minna, mis vanemal tütrel silmad särama pani.

Shotimaa VIRU õlu
Rahvatants Oktoberfestil
Laupäeval peale tööd viisin nad lennukile ja kiirustasin ise koos tütrega edasi Eesti Majas toimuvale Oktoberfestile. Laialt reklaamitud üritus valmistas kerge pettumuse, võimalik et olin lihtsalt ise väsinud aga peotuju ei tekkinud isegi peale paari Shotimaal litsentsiga pruulitud Viru õlut. Istusin tuttavatega lauas, vaatasin rahvatantsu esinejaid ja muutusin uniseks. Küllap avaldas mõju kahe eelmise päeva ülivähene unehulk. Seltskond oli suures osas minust vanem, mis juba iseenesest paljuütlev. Olin lootnud, et pakutakse suurt sortimenti erinevaid õlusid aga vaid Viru ja Spaten saadaval. Söögini ei jõudnudki, kodus vitsutasime kõhu eelnevalt täis enne kui saatsime külalised lennukile. Kui tütar helistas, lahkusin peolt ilma kahetsuseta, kodus ootav pehme ase tundus vägagi ahvatlev.


Täna ootab ees valimiste jälgimine. Ega erilist üllatust oodata pole aga paras laiskus kallal ja valimised on hea vabandus, et mitte hakata mõnda tõsisemat tööd ette võtma. Just avaldati evalimiste ehk siis noorema ja harituma rahva eelistused. Kahjuks muidugi lõplik seis saab olema oluliselt erinev, aga mingid õhkõrnad lootused üllatuseks (kesikute läbikukkumiseks) siiski eksisteerivad.


Wednesday, October 11, 2017

Asjalik teisipäev

Pika nädalavahetuse viimane vaba päev läks õige asjalikult. Esmajärjekorras oli hullult mõnus koos koertega sisse magada kui kõik teised hommikul kes tööle kes kooli kiirustasid. Üheteistkümneks sai kohvi joodud ja hakkasin askeldama. Korsten vajas remontimist, mingil imelikul põhjusel on segu ja isegi kaks tellist mitmest kohast välja kukkunud jättes haigutavad augud konstruktsiooni. Elulist tähtsust korsten ei oma, kuna pole kasutuses. Ostes sai maja gaasiküttele ümber ehitada, heitgaasid lähevad välja läbi seinas oleva plasttoru. Korstent võiks vaja minna kui ehitaks kamina, mis oli algul plaanis. Paraku nagu noorusplaanidega kipub juhtuma, plaaniks see jäigi ja kui just mingil põhjusel hullult igav ei hakka siis enam küll kaminat ei viitsi ehitada.

Nagu juba vanasõna ütleb: üheksa korda mõõda üks kord lõika. Korkisin õlle (kummaline, et vanasõnast õlle oluline osa välja unustatud) ja hakkasin plaanima kuidas oleks kõige kergem korstnaprobleem lahendada. Lihtsaim muidugi veel kaks õlut võtta, köis korstnale visata ning kogu kupatus ümber tõmmata. Nii kerge ja kardinaalse vastupanu teed ma kodurahu huvides siiski ei läinud. Viimase lonksuga oli plaan paigas, tassisin garaazhist redeli, ajasin katuse äärele uurimaks olukorda lähemalt. Poole pange segu ja paari kiviga peaks tehtud saama.

Tsementi õnneks ammusest ajast järgi, meeldiva üllatusena oli see plastämbris säilinud täiesti kuivana kõvaks paakumata. Suurematesse pragudesse toppimiseks sobiva kiviklibu sain vanast lillepotist, asenduskivid paarist varasemast ülejäänud punasest sillutisekivist. Segu segasin kaheliitrisse plastist jäätisepotsikusse, kellu kätte ja ronisin üles. Pragusid täites selgus, et praktiliselt kõik tuli üle käia, mis võttis hullult aega. Vahepeal saabus noorem laps ja tegi lõunasöögiks praemune. Toitumispausi kasutasin valimistest osavõtuks, et ka meie hääled kirja läheksid.

Googeldasin "evalimised" ja sattusin üllatuseks kaaperdatud veebilehele, kus Virgo Kruve pseudonüümi all olev tüüp demagoogitseb üritades näidata kui paha mõte on ehääletamine. Ainuüksi fakt, et teatud jõud on evalimiste pärast tõsiselt mures, veenis mind kindlasti seekord hääletama. Seni pole kunagi laiskusest valimistest osa võtnud, aga praegune poliitiline seis sundis esmakordselt ID kaarti välja otsima. Vähemalt ei jää minu hingele patt kui peaks juhtuma, et kesikud ühe häälega enamuse saavad :P Isegi poliitilises plaanis suht ükskõikne tütar andis hääle eestimeelsetele jõududele, ehkki minu valikust erinevale parteile. Tuleb tunnistada, et valimis ja hääletamisprotsess on tehtud tõepoolest väga lihtsaks. Kõik läks sujuvalt ilma mingite tõrgeteta.

Kella kuueks sain korstnaga ühele poole, vahepeal oli laps abis redelit hoidmas, et kõrgustes kõõluval issil natu julgem oleks segupotsiku ja kelluga zhongleerida. Korstna ülemine ots oli sellises seisus, et tegelikult peaks vist kevadel ikka oluliselt lühemaks tegema. Tellise väljakukkumises kahtlustasin pesukaru või äärmisel juhul oravaid. Samas pole selge kuhu neil minna isegi kui saavad korstnast sisse. Keldris olevast avast tuleks nad alla aga seni pole majas veel metsloomi kohanud, koerad oleks kindlasti üliõnnelikud mänguseltsiliste üle. Remondi käigus sain tunda kihulasi, keda kogu Kanadas veedetud aja jooksul kohtasin esmakordselt. Päris tüütud tegelased, ise pisemad kui äädikakärbsed aga hammustavad valusasti, justkui nööpnõeltega torgitaks.

Päeva lõpetuseks kuulsin viimasel kursusel õppivalt vanemalt tütrelt, et teda oli suur rahvusvaheline firma kutsunud vestlusele. Emailiga saadetud pakutav töökoht kujutab endast kolmeaastast täispalgaga juhikoolitust. Ühest küljest muidugi põnev, aga teisest küljest mitte see, mida talle inseneri ja disainerina meeldiks teha. Arutasime, et iseenesest võiks ju proovida, siis saaks ka selgeks kas ja kui palju juhitöö sobiks. Äriala koolitus koos palgaga mis vähe teist masti kui inseneril kostab ju päris hea. Tavaliselt peab kursuseid oma raha eest võtma ja need pole sugugi odavad. Kõigepealt ootame vestluse ära, eks plika saab seal teada, mida see koht endast täpsemalt kujutab ja siis otsustab, muidugi kui ikka ametlik pakkumine tehakse.

Monday, October 9, 2017

Suplus Oktoobrikuus

Liival lebotamas ja päevitamas oktoobrikuus
Pealkirja põhjal otsustades võib tunduda kahtlane värk justkui oleks tegu algaja talisuplejaga. Tegelikult on 2017 aastaajad siinkandis üsna sassis olnud. Kevad ja suvi mõnusalt jahe nagu Eestis, sügis seevastu hullult palav. Septembri lõpus tegi ilm selle suve ja kõigi aegade kuumarekordeid, terve nädal oli üle 30 kraadi sooja. Mõni ime siis, et 8 oktoobril randa minnes ettevaatlikult varbaga vett katsudes tõmbasin püksid jalast ning kartsumdi koos koertega lainetesse.

Vee temperatuur lõdvalt üle 20 soojakraadi. Solberdasime päris pikalt, koerad ujusid üle pea käivaid murdlaineid trotsides järvele järgi. Vee soojusest andis kinnitust tõsiasi, et kutsad sulistasid pikalt vees ega hakanud hiljem kaldal külmast värisema nagu suvel.

Sushi kihutab rannaliival
Koko jookseb mulle vette järgi
Käisin üksi, sest lapsed õppisid kodus ja kaasa oli eelmise päeva sõidust väsinud, tahtis võtta rahuliku puhkepäeva. Sõidu peal kuulasin Michio Kaku põnevat populaarteaduslikku ja filosoofilist raamatut "The future of the mind", millest kindlasti peaks eraldi pikema postituse tegema. Teimegi raamat seljakotis aga suurt lugeda ei viitsinud. Kohale jõudes avastasin, et rannatooli olin maha unustanud. Polnud hullu, õllepurgid ja krõbinad olid kaasas :)


Rahvast rannas suurt polnud, seadsin end sisse piknikulaua juurde, mille ääres istudes lained üle varvaste käisid. Koerad lasin kohe lahti, neil lõbu laialt. Justkui lapsed, püherdasid ja kaevasid liivas, jooksid vahepeal ujuma, koukisid kive veest välja, ajasid teineteist klähvides taga.

Koerad lainetes kive otsimas
Kõige õnnestunum selfi Sushiga
Liiva peal lebotades lainete kohinat kuulates mediteerimisest suurt välja ei tulnud. Elukad käisid iga nats aja tagant kas keelt kõrva toppimas, pealage lakkumas või lihtsalt jooksid tagaajamisetuhinas üle selja nii et liiv lendas.

Harjumuse jõud on inimestel nii tugev, et peale minu läks vette vaid üks seltskond - oktoobris ju ei ujuta vaid valitakse talvejopesid esimese lume jaoks. Igavusest ehitasin lihavõttesaarte tüüpi kivimehe, kes hoidis karmilt pilku piki rannajoont.

Mustast graniidist kere oli õige raske püsti ajada, munakast pea asetamine nõudis veidi sättimist, et kena välja näeks ja alla ei veereks. Pilte klõpsisin nii lainetest kui loomadest vahele paar selfit, mis välja ei tulnud.

Kuradikalmu saar
Loojang saabumas
Päikeseloojakut ei viitsinud ära oodata. Hiljem kodus kaasa aias tehtud pilti nähes oli kahju, järve ääres oleksin võinud vist õige vinge foto saada. Torontosse kihutasin rekordajaga, tund ja nelikümmend minutit.

Sunday, October 8, 2017

Õppimisest ja entusiasmist pensieelikuna :P

Esiteks pühapäevahommiku kaalunumber 81.1kg. Ma ei teagi kas on mõtet enam iganädalast kaalupostitust teha, numbrid püsinud suht igavalt ettenähtud piirides, ei mingit dramaatilist äkilist muutust ühes ega teises suunas. Nüüd võin vist üsna kindlalt väita, et kaaluprobleemi saab lihtsalt lahendada kui vaid viitsimist ja tahtmist ette seatud eesmärgist kinni pidada. Minu puhul tähendas saia, magusahulga ja õhtuse õgimise olulist vähendamist - nii lihtne see ongi. Ma ei kahtle, et kilod ronivad üles kui pöörduksin tagasi endise toitumisrezhiimi juurde. Õnneks on magusaisu sisuliselt kadunud, saia kaasa enam ei küpseta, bageleid ma poest ei osta. Kodus küpsetatud teraleiba naudin edasi nagu enne. Õhtul peale trenni ei söö, ehkki vahel tahaks näksata. Tavalisel päeval vahel võtan õhtul tassi kohvi paari Kalle kaaviariga finncrispi kuivikuga.

Eelmine nädal olin koolitusel. Esimesel päeval ikka väga harjumatu kuus tundi instruktori juttu kuulata ja skeemide raamatuid lehitseda. Teisel päeval hakkasin harjuma ja ülejäänud nädal tundsin lausa mõnu uue õppimisest ning eriti arusaamisest. Viimane tund või paar tuletasid meelde ülikooli aega kui päeva lõpus ei jaksanud keskenduda, õppejõud rääkis aga mõtted läksid uitama, valemid tahvlil ei tekitanud enam seoseid. Reedel oli eksam. Kohe esimene küsimus paras pähkel, vaatasin seda kaks minutit, lõin käega ja läksin järgmise juurde. Veerand tunniga vastasin pooled ehk kergemad kümme kahekümnest ja pöördusin siis tagasi teiste juurde. Ükshaaval sain lõpuks kõigist jagu, kahest tunnist vähem kui tund kulunud. 

Ei tahtnud esimesena paberit ära anda, vaatasin teist korda küsimused üle aga miskit parandamisväärset ei leidnud. Üks tüüp andis vastustelehe ära, ootasin veel viis minti ja andsin ka enda oma. Hiljem käidi ülesanded üle, peaksin 90% saama. Ühe ülesande juures tegin tüüpilise lohakusvea lugemata küsimust lõpuni eeldades, et küsitakse väljundit, tegelt küsiti sisendsignaali. Teisel puhul sõltub tõlgendusest, minu vastuse võib lugeda õigeks või mitte. Kokkuvõttes võisin rahuloluga nentida, et aju pole veel liiga pehastunud, saan uute asjade õppimisega hakkama paremini kui enamus nooremaid tüüpe. Hakkasin lausa mõtlema, et õige tore oleks ise kodus mingeid automaatikaprojekte teha. Samas kardan, et sellest ei tule miskit välja eelkõige entusiasmi puuduse tõttu.

Tütar üliõpilasena tegeleb mitme projektiga paralleelselt, temaga koos oleks päris äge miskit ette võtta. Paraku võtab kool ja trenn kogu aja, Tore siiski kõrvalt vaadata millise entusiasmi ja pühendumisega mõlemad plikad rabelevad. Nooremast peast sai ise maja juures mõnuga remonditud ja nokitsetud, nüüd enam ei viitsi nii väga. Hädapärasemad asjad tuleb muidugi teha, aga see mõnus õhin on kuhugi kadunud. Vanasti ootasin tööl kannatamatult millal kuju saan, et remondiga edasi minna. Ei tea kas aastakesed oma töö teinud või lihtsalt laisemaks jäänud. Vanemadki kurdavad, et kõik tegemised võtavad rohkem aega kui vanasti, nende vanuse puhul on see muidugi loomulik. Mina veel liiga noor, et niisama logeleda aga igasugu asjade tegemiseks vajalik aeg kipub salakavalalt näppude vahelt läbi libisema. Pean ikka end kokku võtma, homme oleme kõik kodus ja teeme sügisese suurpuhastuse. Täna hiilisin kohustustest kõrvale ja käisin koertega rannas, tänu palavale sügisealgusele on vesi soem kui juulikuus.

Saturday, October 7, 2017

Kuidas õunu ostma minnes $1000 hakkama panna.


Pika tänupühade nädalavahetuse puhul (mul koguni 4 vaba päeva) otsustasime teha traditsioonilise sõidu Blue Mountainisse sealsele sügisfestivalile. Tee pealt oleme alati mõnest ümbruskonna farmist paarkümmend kilo õunu ja muid frukte ning köögivilju kaasa ostnud. Mul oli rahakotis vaid viiekas, kaasa haaras igaks juhuks kaks kahekümnest sula kaasa, sihukestes kohtades ju kaardiga ei maksa. Suusakraami polnud kavas osta, kõigil varustus enam-vähem olemas ja vahepeal pole keegi kasvanud ega nii palju ümbermõõdus muutunud, et vajaks uusi rõivaid. Aga nagu öeldakse: inimene mõtleb, jumal juhib, seekord vist küll pigem mäetroll.


Minnes astusime maakohas tee ääres saksa lihapoest läbi. Saagiks neli kohapeal valmistatud küüslauguvorsti, kaks suitsukonti koertele pühade puhul ja mõned õunaküpsised. Laps pani tagaistmel need koos sõbraga nahka nii, et mullle jäi vaid poolteist. Ostsin endale Loblaws toidukast kaksteist juustukroissanti lohutuseks. Täna saab saiasöömise koha pealt dieedi vastu räigelt patustatud. Mäekuurordis ei suutnud kiusatusele vastu seista ja nii tuli esimese käiguna väljapandud suusavarustusega tutvuda. Kaubandusala iseenesest oli väiksem kui kunagi varem, eriti nigel seis riietuse osas. Suusarestis hakkas üht-teist põnevat silma. Ootamatult selgus, et tütrel oleks ehk ikka vaja kiirema sõidu suuski, praegu mõlemad kasutusel olevad paarid slalomi versioonid.

Tuliuusi ei raatsi osta vahel niisama mäel kihutamiseks ehkki plika võitis eelmine aasta Põhja-Ameerika Idaranniku Eestlaste mäesuusatamise parima naissuusataja karika. Paraku pole ülikooli ja karate kõrvalt palju aega mäel veeta, eriti kui sinna sõiduks kulub kaks tundi. Poole tunnise valiku peale jäid sõelale 160cm Fisher World Cup GS ja 165cm Atomic Race GS. Asjatundjatega jutustades otsustasime veidi kallimate Atomicude kasuks, $200 super hind. Seni kui uudistasin keppe ja riidekraami läks plika saapa osakonda. Äkki hakkab miskit head ja odavat silma, praegused saapad olevat veits liiga suured. Ainsad, mis meeldisid osutusid proovimisel jalas loksuma. Viskasin pilgu muuseas meeste saabaste peale, asjalikke ja odavaid polnud ka seal.

Tahtsin just ära tulla kui suusainstruktorist müügitädi ligi astus küsides kas saab aidata. Olin enne kümmekond müügimeest minema saatnud, mõtlesin et miks mitte küsida kas neil häid laiu nr11 saapaid ka soodsa hinnaga saada on. Kindlasti on, sebis veidi ringi ja leidiski kaks paari. Eee... aga mul pole sokke osutasin sandaalides jalgadele. Ega teil sokke müügis pole, lootsin vaikselt agarast abilisest lahti saada. Ma kohe toon ülevalt vastas ta ja sebis minema. Pergel, loll oleks niisama jalga lasta, samas saapad mul olemas, ehkki õige vanad ja loksud juba. Hästi istuvad ju soodsalt ostaks, aga tädi oli krabanud mõlemad paarid, mille hind üle $300. Seni kui jokutasin oli ta sokkidega tagasi. Proovides kuidagi kõrvale hiilida kutsusin tütre kohale, temale oleks ka vaja saapaid. Plika pööritas silmi, sest üldse ei meeldi tal müügiinimestega suhelda, aga alt ära hüppamiseks juba hilja.

Pandi istuma, mõõdeti jalg ja toodi kolm paari saapaid kohale. Saime suht kogenud suusatajatena teatava üllatusega teada, et saapa pikkust tuleb valida mitte tavakohase numbri 6, 7, ... 10, 11 alusel vaid parallelse euroopa cm süsteemi järgi, mis plikal on 24.5 (selle suurusega saapanumbrid 6.5, 7 ja 7.5). Jalgapanemisetehnika samuti veits erinev võrreldes tavalisega. Esiteks tõmbad tugevalt kinni sääre kõige alumise klambri ja õõtsutad säärega ette liigutades kanna võimalikult taha. Järgnevalt kinni jalalaba klambrid, sääre ülemine, siis käid kõik samas järjekorras üle kontrollides kas kusagilt peaks pingutama juurde ja lõpuks sääre rihm peale. Tütrel ei sobinud ükski saabas piisavalt hästi. Hakkasime lahkuma kui mainisin muuseas, et ta sõidab ka nats rada. Oot, kusagil peaks olema ühed head ekspertidele mõeldud Lange saapad. Tuhnis natuke ja leidis puna-mustad meeste riiuli alt. Need küll väikese kestaga aga äkki sobivad, proovime. Tütrel olid silmad värvikombinatsiooni peale särama läinud, jalga proovides istusid nagu valatud. Südant kõvaks tehes piilusin hinda, $225 tundus igati soodne Lange XC100 eest.

Enne kui jõudsin põgeneda pöördus proua minu poole, nüüd on sinu kord. Istusin resigneerunult maha ja lasin end ümmardada, jalga mõõta ning saapaid proovida. Eriti pingutama ei pidanud, kõik valitud saapad osutusid siit või sealt liiga kitsaks. Müügitädi arvas, et sihukese pardijalaga pean endale tellima "custom mold" ehksiis eritellimuse järgi minu jalale valatud saapa, mis muidugi tavalisest oluliselt kallim. Jaa, jaa, ... eks ma vaatan, asutasin sandaale tagasi jalga sikutama. Ajasin end püsti kui tädi justkui maa alt kavala naeratusega välja ilmus. Mul on sulle üllatus, leidsin ühed Salomoni "custom-fit" eriti jäigad saapad. 
Valge värv ja kitsas liist eriti lootust ei pakkunud, ok proovime ära, olin kindel et need samuti kitsad. Toppisin jala sisse, hmm... tihedalt istus aga otseselt ei pigistanud, paneme teise ka. Kui lõpuks mõlemad jalas ja kõik klambrid kinni proovisin painduvuse jäikust, uskumatult tugevad, kindlalt ja tihedalt istusid, jalg üldse ei liikunud aga ei pitsitanud kah. Pidin tunnistama, et nii häid saapaid polnud elus proovinud. Need on alles baasvormis, sinu jala järgi ahjus vormides lähevad ainut täpsemaks. Üritasin mingit vabandust välja mõelda, miks ei osta täna. Olin veendunud, et hinnalipikut nähes ei saa neid niikuinii endale lubada, samas kuidagi piinlik ausalt tunnistada. Muuseas hinda vaadates ei uskunud silmi, $300 tundus vargusena sihukeste saabaste eest. Ei pea vist rõhutama, et ei lasknud saapaid käest kuni kassani ja edasi autosse viies.

Kokkuvõttes võin julgelt tunnistada, et tänu sellele advokaadifirmas töötavale poole kohaga suusainstruktorist prouale, kes vabatahtlikuna müügipersooniks saime ülisoodsalt kaks paari perfektselt istuvaid saapaid. Paraku keris krediitkaardilt maha neljakohaline summa kui ka hooajapilet juurde lisada. Otsustasin pileti ära osta, et ei peaks esimest korda suusatama tulles järjekorras molutama. Poleks osanud oodata, et 20 inimeselise saba teenindamine võtab poolteist tundi kuna arvutite taha olid palgatud vanadekodu dementsemad esindajad, kes klaviatuurile pihta ei saanud. Nagu mida, suusakuurort hoiab kokku sente palgarahalt kasseerides kümneid või isegi sadu tuhandeid dollareid tunnis. Lõpuks sain pileti kätte ja kihutasin vetsu, viimased pool tundi sabas olin seisnud jalad ristis ja tammunud jalalt jalale kõrvulikustava pissihäda käes vaeveldes. Järjekorra kohta loovutada ei kavatsenud kui nii palju aega juba kulutatud.

Tagasi sõites keerasime vale teeotsa peale, sest kiirustasime jõudmaks õunafarmi enne kui see kinni pannakse. Lõime juba käega, et läheme järgmine nädalavahetus kui märkasime tee ääres pisikest müügikohta. Pidurid põhja ja uurima, mida pakutakse. Õunasorte palju polnud aga meie lemmik Cortland - $25 bushel (20 kg), õunad pirakad ja imeilusad. Teises korvis $9 odavamalt pisemad. Mina muidugi tahtsin kokkuhoiu mõttes pisemaid võtta kui kaasa juhtis tähelepanu mõttekäigu totrusele: just põletasid tuhat suusavarustusele aga õunte pealt tahad tingimata 9 kokku hoida. Muidugi ostsime ilusamad ja suuremad, lisaks koti Royal Galat. Maitse põhjal veendusime, et tegu kohalike äsja korjatud õuntega. Jätsime koha meelde, sihukestes pisemates paikades on valik küll väiksem aga võimalus petta saada samuti pisem. Äsja räägiti raadios, et enamus suuremaid "Farmers Marketitel" müüjaid toob oma kauba hulgilaost ja müüb seda kohaliku toodangu pähe. Suurim tööjõu kulu on neil USA ja Mehhiko siltide maha koorimine :P