Friday, August 30, 2019

Rekordid kukuvad ehk kuidas igas vanuses paremaks saada ;)


Ma räägin ikka endast mitte Magnus Kirdist või Ott Tänakust. Eile surusin jooksudistantsil veidi rohkem kontrollimaks millist aega jaksaks 90%'se pingutusega joosta. Kaardilt mõõdetud 2650m näeb minu mobla GPS umbes 100m lühemana. Isegi hästi, sest internetis surfates selgus, et kaasasoleva mobla või fitnesstrackeri puhul loetakse 5-10%'st distantsiviga normaalseks, tegelik pikkus tuleb ikka kaardilt mõõta. Igatahes ajaks sain 11:44, mis annab kilomeetri läbimiseks 4:26 ja Cooperi testi (12 min jooks) tulemuseks 2710m. 2400m läbiksin siis umbes 10:38. Hiljem pulsidiagrammi vaadates selgus, et südamekoormuse järgi otsustades rakendasin vaid 80% võimsust kui sedagi.


Kogu eelneva jutu mõte oli järgmine: igas vanuses on võimalik paremaks saada. Nipp seisneb selles, et tuleb lihtsalt valida ala, mida pole enne harrastanud või millega oled minimaalselt tegelenud😏 Eriti tore kui tegu sellisega, mis muidu suht populaarne, siis igasugu võrdlusandmeid laialt saadaval. Eks tuju teeb paremaks kui näed kuidas tulemus paraneb ja võrdlustabelites ronid muudkui ülespoole. Paraku tuleb iga asjaga mingi moment paratamatult piir ette. Vanem tütar sai see nädal kolmanda nädala minuga koos jooksmist täis. Paistab, et temalgi hakkab vähehaaval kergemaks minema, täna jooksis oma rekordi rohkem kui minutiga üle ehkki pistma hakkas. Igatahes on meil plaanis nädalavahetusel talle korralikud jooksujalatsid vaadata.

Muu trenni osas lisasime kätekõverdustele ja kõhulihaste trennile lõuatõmbamisi, rippumist ja planku. Kõike seda tasapisi, et mingeid lolle vigastusi ei tekiks. Kaalu koha pealt olen stagnatsioonis, püsin kindlalt 78 ja 79 vahel. Hommikul dushi alt tulles avastasin, et külgede peale mingid rasvapaunad tekkinud😲 Lähemal uurimisel tundub hoopiski olevat tegu olukorraga, kus kõhu ja küljepeki vahele tühimik tekkinud, sellest sihuke kummaline peegelpilt.

Tomatihooaeg käib endiselt täie hooga, neist pole vist võimalik end paksuks süüa. Lõunast vahetust kaifin täiega, iga hommik peale jooksu ja trenni söön hommikukrõbinad ja joon kohvi õues. Ilmaga seni vedanud, vihma pärast paari nädala jooksul pidin vaid korra köögis einestama.

Kajakad ronimiskivil
Põõsad ja liiv rannas vee alla jäänud
Pühapäeval käisime Awendas rannas. Koeri seekord kaasas polnud, hoopis sugulased mahutasime tagaistmele. Ranna äärsel metsarajal tegin kolmekildise jooksutreti. Vesi oli soe, maski ja toruga hulpisin päris pikalt. Hommikupoole oli lahe veealust maailma uudistada aga pealelõunat lõi suur laine vee sogaseks. Veetase on see aasta rekordkõrge, enamus randasid maru kitsaks jäänud, mistõttu rahvas kitsal liivaribal hunnikus koos. Saime akuutselt kultuurilisi erinevusi tunda kui üks filipiinlaste seltskond sisuliselt selga istus, ehkki oleks võinud veidi kaugemal kohad sisse võtta. No tee mis tahad,  eestlane pole sellise asjaga harjunud, isiklik privaatsusruum oluliselt laiem meil😛

Sugulane sutsu mossis olekuga😕
Madudepundar põõsa all
Kaasaga kaugemale neljandasse randa jalutades nägime põõsas pirakate veemadude pundart. Vanem laps pahandas hiljem pilte nähes: miks ma neid koju kaasa ei toonud. No ei tea kuhu ära oleksid mahtunud??? See nädalavahetus plaanis Air Show'le minna. Sihuke see Toronto elu.

Neljapealine madu 😅

Wednesday, August 28, 2019

Allilma Velvet

Poleks osanud oodata, et peale rohkem kui 30 aastat kooselu oskab kaasa mind ikka veel niimoodi üllatada, et lõug vasta maad tonksatab. Vaikne, blond hiireke, kelle kunagi naiseks võtsin viis mind eile mingisse allilma klubisse eriti raske rocki kontserdile. Pean tunnistama, et ainuüksi turva uksel ajas hirmu nahka, üksi poleks küll julgenud sisse astuda.

Kogu lugu sai alguse sellest, et millalgi kevadel oli kontserdile minekust juttu. Üritasin viisakalt alt ära hüpata kurtes, et mind tavaline imal leelotamine eriti ei tõmba, oleks siis miskit ägedat nagu Rammstein, Loits või Metsatöll. Ülalmainitud sai välja pakutud kindlas teadmises: sihukest muusikat kaasa välja ei kannataks. Paraku ei läinud nädalatki mööda kui naine informeeris mind võidukalt Metsatölli Ameerika turneest. Ahaa, ok, ja kogu asi ununes kuni eelmise nädalavahetuseni, mil anti mõista, et teisipäeva õhtul kell pool seitse on meil kohtamine. Minu kergelt üllatunud nägu nähes lisati muiates: "Metsatölli" kontsert all-linnas Velvet Underground klubis. Nojah muidugi, näeme seal, vastasin.

Teisipäeva õhtul võtsin tööl neli tundi vabaks, ajasin temaatilise t-särgi selga ja sõitsin kohtamisele. Publik oli muusikale vastav, algul kõik meist rohkem kui poole nooremad, loodetavasti mu hall habe pimedas väga silma ei hakanud. Juuste puudumise pärast ei muretsenud kuna popid soengud esindasid kahte äärmust: pikajuukselised ja kiilakad, vahele paar punkariharja. Esimese Protokulti nimelise pundi musa oli sihuke röökimine ja müra, et isegi turva toppis tropid kõrva. Mind päästis kiire reaktsioon, taskus oli õnneks õhukesest kilest koerte kakakott (kasutamata), rebisin sellest paar sobivat tükki, nutsutasin kokku ja toppisin kõrva.


Tahtejõudu kokku võttes kannatasin pool tundi välja. Tüübid ise tunnistasid lugude vahel, et purjuspäi kostvat nad palju paremad. Paraku poleks mu krediitkaardi limiidist nende talutavaks joomisest jagunud. Nelikümmend aastat tagasi pikajuukselisena peale kuuendat õlut jõuravate kambajõmmidega oleks ehk isegi lava ees näppu visanud, preagu keskendusin kõrvatroppide kohendamisele - starost ne radost nagu vennasrahvas teab öelda😜

"Balaad punastest paeltest" meeldis mulle kõige enam

Teine kamp oli Venemaalt. Neil kaks naist pundis, kes meessoost kodanike röökimisele lisasid aeg-ajalt tontlikku ulgumist uuuuuuuuuu.... ja aaaaaaaaaaa..... Ma pole kunagi väitnud, et olen muusika asjatundja, paraku ootasin kannatamatult, millal nad ometi lõpetaks ja Metsatölli lavale laseks. Viimastest vähemalt tean, et esitavad päris minu maitsele vastavaid lugusid, isegi sõnadest võib hea tahtmise juures aru saada. 

Metsatöll Velvet Underground laval
Klubi oli üsna täis kui Metsatöll viimaks lavale ilmus. Nende kontsert oli täitsa äge ehkki minu arust sobivad pigem suurele vabaõhulavale kui pisikesse klubisse. Lahe kuulda eestikeelseid laule ja ise kaasa mõmiseda. Kohalikke eestlasi üllatavalt palju kaasa elamas. Õhtu naela ja tõmbenumbrit "Arkona" nimelist bändi ei viitsinud enam kuulama jääda. Jalad mitu tundi seismisest rohkem väsinud kui 10 kildi jooksust. "Kultuuriline" üritus üle elatud😓

Friday, August 23, 2019

Füüsiline vorm ja selle hindamine. Kas 56 on tõesti uus 25 ;)

Olles varsti pea pool aastat jooksnud ja veidi muud füüsilist tegevust harrastanud tekkis huvi milline siis objektiivselt mõõtes tegelikult mu füüsiline vorm on. Enesetunne on igati hea aga nagu jooksutiirude aegadest olen aru saanud pole tegu objektiivse hinnanguga. Kord tunned end hästi aga aeg nigel, teinekord toss ja väsinud olemine kuid jooksed pea rekordi. Võtsin siis appi sõber google, palju ei viitsinud sorida, klikkisin esimesel lingil, mis pole muidugi eriti teaduslik või kriitiline lähenemine. Googles esimeseks olemine annab siiski natukenegi tunnistust populaarsusest, iseenesest ei pruugi see muidugi positiivne näitaja olla (Trump või mõni kodumaine partei hoitatavad näited😉).

Füüsilise vormi juures hinnatakse laias laastus aeroobilist vastupidavust, lihasjõudu, painduvust ja kehakudede (rasv, musklid, luud) suhtelist osakaalu. Vastavaid teste võib leida lugematul hulgal, otsustasin valida sellised, mida kodustes tingimustes mugav teha. Google otsingus "how to measure fitness" tuli esimesena üles sihuke asutus nagu Mayo Clinic: 12 miljardise aastakäibega tervishoiualane mittetulundusühing, kes tunneb lähemat huvi võib googeldada. Nende testid olid lihtsad ja ilmselgelt mõeldud tavakodanikule, mitte sportlastele. Fitnessi pedede või tippsportlaste testid on hulka keerulisemad, aeganõudvamad ja vajavad sihukest aparatuuri, mida mul kusagilt võtta pole.

Järgnevad Mayo testid koos minu kommentaaridega:

1.  Aeroobiline vastupidavus:

Puhkeasendi pulsisagedus: Nädala keskmine on mul pulsikella põhjal otsustades 48 lööki minutis. Tervetel heas vormis inimestel peaks olema 60 ja 100 vahel. Üldiselt mida madalam seda parem, sportlastel alla 60, maratonijooksjatel lausa 45. Minu 48 vihjab kas eriti heale südamele või siis pulsikella nigelale mõõtetäpsusele. Maratonijooksja ma nüüd kindlasti pole samas südameprobleeme pole suguvõsas olnud.

Jooksu test: 1.5 miili ehk 2.4km jooksu aeg. Üleile jooksin 2.65 km 11:58 (eile 12:08, täna 11:59) mille taandamisel 2.4 km peale sain tulemuseks 10:50. Väidetavalt vastab see 25 aastase mehe heale vormile (11min 2400meetri peale).
Märkus: Alles poole distantsi peal hakkasin mõtlema, et jookseks seekord veits kiiremini. Pulsisagedus esimese poole peal oli 100 ringis, mis näitas et eriti ei pingutanud, teisel poolel tõusis 140'ni vihjates umbes 80%'le energia kasutusele. Kevadel jooksmisega alustades oli pulss ikka üle 150 pea kogu distantsi jooksul ja hingamine raske. Seega ilmselt jaksaks kiireminigi joosta kui see plaanis oleks.
P.S. Sain ka oma Cooperi testi tulemuse 12 minutiga läbin 2656m.

2.  Lihaste tugevus ja vastupidavus:  Kätekõverdused, klassikalised ilma puhkamata järjest nii et lõuaga momendiks puudutad kergelt põrandat ja keha on sirge. Uhasin järjest, minutiga tegin 35, jällegi ületasin 25 aastaste meeste hea vormi näitaja 28.
Märkus: 36's pumpamine tuli nii üle kändude, et seda ei lugenud. Aeglasema tempoga oleks ehk mõned korrad rohkem jaksanud. Ajalist piiri polnud seatud, kuid eeldati järjest tegemist.

3.  Lihaste tugevus ja vastupidavus:  Istessetõus käed rinnal, mitu korda jaksad minuti jooksul.
Tulemuseks sain 47 ületades 25 aastaste normi. Minu arust pigem tegu kiiruse kui musklite tugevuse indikaatoriga. Karates teeme iga trenn soojenduse käigus kiirelt üle saja. Võimalik muidugi, et inimeste jaoks, kes kõhulihastele peale söömise muud koormust ei paku, on tegu arvestatava testiga.

Omalt poolt lisaks lihastugevuse testide hulka ka lõuatõmbamise. Paraku jääksin oma kunagise leivanumbriga praegu jänni. Läksin nalja pärast proovima, peale kolme rippusin nagu lastud vares, omal ajal sai lõdvalt 20 tehtud. Ehk siis selle pärast polegi testide hulgas, et tavakodanik lihtsalt ei jõua.

4.  Painduvus:  Istes sirutad käed ette vaadates palju ulatad näpuotstega jalataldadest kaugemale. Pead hoidma vähemalt sekundi staatiliselt ja arvestad kolme katse keskmise. Ilma soojaks tegemata ulatasin 5 tolli üle taldade, isegi siin suutsin poole tolliga 25 aastaste meeste hea vormi normi ületada.

5.  Vööümbermõõt:  89 senti ehk 35 tolli. Ainsaks kontrollnumbriks on 40, mida ei tohiks ületada.

6.  BMI: See number on mul momendil 22.1, seega igati normi 18.5-25 piires.

Sihuke pilt kuna jooksmisest tülikas selfit teha
Võiks nagu eufooriasse sattuda ja kilgata, et viiskümmend-kuus on uus kakskümmend-viis. Füüsilise vormi poolest (kui lõuatõmbamine välja arvata) ilmselt ei jää ma tõepoolest palju enda ülikooliajale alla, sest tol ajal sai põhitähelepanu lõbutsemisele pööratud. Samas ei maksa unustada, et võrdlustabel on koostatud USA organisatsiooni poolt keskendudes eelkkõige kohalikule elanikkonnale, mis teatavasti on maailma keskmisega võrreldes hullult vormist väljas. Kardetavasti on numbreid veidi kohendatud nagu seda tehakse ülikoolis kontrolltöödega: kui kõigil halvasti läheb lastakse latti madalamale, nii õnnestus mu tütrel aeg-ajalt üle 100% tulemusi saada😜

Kui juuksekasvu vedelikku pähe määrida, habe ja muu karvastik üle värvida, nahk pingule sikutada ning uued hambad panna võiks täitsa baari beibesid lantima minna😋

Tabelid lisasin selle mõttega, et kui keegi soovib teada saada, millises vormis tema on siis lihtne leida ja katsetada. Muidugi ei maksa neid numbreid liiga tõsiselt võtta. Samas ei saa salata, et positiivse impulsi annab küll pettekujutlus, et oled pealt viiekümnesena samal tasemel kui heas vormis kahekümne viiene kodanik.

Kas olete kunagi enda füüsilist vormi testinud ja kui tõsiselt taolisesse hinnangusse suhtute?
Kas keegi teab mingit objektiivsemat või muidu asjalikumat füüsilise vormi hindamise meetodit välja pakkuda?

Thursday, August 22, 2019

Uued jalad ja tomatihooaeg

Terminaator meie tänaval 😱

Olles kaks nädalat jooksmas käinud vaatas vanem tütar, et ikka veel ei jaksa eaka ätiga sammu pidada. Selle asemel et intensiivsemalt treenida või kannatlikult senise trenni tulemusi
Saab ka paaristõugetega😲
oodata leidis insenerina innovatiivsema lahenduse ja ostis endale uued jalad. Lumehelbekeste põlvkond selline ma ütlen. Järgmiseks ilmselt muretseb uued käed, et lihtsam oleks kaljuseintel ronida ja palju elektroonilise ajunigi aega jäänud (mis niikuinii tulevik pidavat olema kui Michio Kaku raamatut  "The future of Humanity" uskuda).


Aga meil käib tomatihooaeg täie hooga juba sellest ajast saati kui Eestist tagasi jõudsin. Teismelisena oli mu lemmiktoiduks suvel tomatisai või leib piimaga kusjuures paksudele tomatilõikudele tuli tingimata lisada soola, pipart ja tilli. Nagu pildilt võite näha pole ka neli aastakümmet hiljem see maitseeelistus kuhugi kadunud. Värskelt aiast varrelt nopitud päikesesooja tomati maitseelamuse vastu saavad vähesed asjad siin maamunal. Till kasvab mul mugavuse mõttes otse tomatipeenras täiesti iseseemendumise meetodil. Ainsaks väetiseks aiamaal oma kompost.

Wednesday, August 21, 2019

Töörindel puhkuseta, Gaming Garage ja Sushi Kiku

Tütar AMD Gaming Garage's
Enne kui meelelahutusteemadele siirdun annan teada, et endiselt raban täiel rindel töö juures eesmärgiga lisapuhkusepäevi teenida. Tegevus on nii edukaks osutunud, et soovi korral võiks juba üle nelja nädala vabu päevi võtta. Aga ma olen ka kaks nädalavahetust tööl olnud, ehk siis laupävaks tekib olukord, kus järjest 19 päeva tööl käidud. Peab rõhutama: justnimelt käidud mitte tööd tehtud😜

Pühapäev osutus markantseimaks näiteks. Hommikul kuueks tööle jõudes suunas ülemus mu uue konveierisüsteemi tehnohoolduse õppetunnile, kus firma esindajad pidid näitama kuidas paigaldada uut palju paremat veorihma. Väidetavalt pidavat ühel mehel umbes pool tundi võtma, no kindlasti mitte üle tunni. Natu kahtlesin, aga ei hakanud silmi pööritama. Kolm lõhnastatud ja puhastes vormides firma esindajat saabus kohale ning asus arrogantselt meile näitama kuidas asi käib. Muidugi oli härra Murphy oma seadusega virgalt kohal nagu ikka kui kellelegi vaja tema koht kätte näidata. Kõik läks valesti mis minna sai. Kolm tundi hiljem sikutati lõpuks esimene rihm kolme läbihigise, määrdunud ja vanduva spetsi pingutuste saatel käsitsi paika.

AMD pakub võimalust tasuta uusi mänge proovida
Mainisin süütu ilmega, et töökäsul oleks ehk mõistlik natuke rohkem kui pool tundi selle töö jaoks varuda. Aega võtma tulnud raamatupidaja oli niikuinii ammu stopperi kinni löönud ja kohvipausile lahkunud. Pomo mühises vastuseks, et alati ei lähe kõik õlitatult. Just seda ma mõtlesin, kiitsin takka. Tüüp vaatas mulle otsa ja hakkas naerma, eh kurat, kipun aeg-ajalt unustama, et töötame riigifirmas, pane nii palju aega kui heaks arvad :D Kokkuvõttes kogu selle päeva vaatasin topelttasu eest jälgides kuidas suure ameerika firma insener, tehniline müügiesindaja ja müügijuht kolmekesi kahte rihma paigaldasid - mul kukkus kaks vaba päeva niikui niuhti ajaseifi lisaks.

Dinosauruste hambad, meteoriidid, ... päris?
Igasugu luukered samuti pakkumisel
Koju sõitmise asemel suundusin suurele igaaastasele väljanäitusele "Canadian National Exhibition" ehk CNE lühendatult. Vanem tütar tutvustab "Mängude Garaazhis" rahvale virtuaalreaalsust oma firma esindajana. Sain temalt parkimispileti ja tasuta sissepääsu. Sissepääsu juures suunati mind autoga ekspress väravasse sõnadega: "Te vist unustasite, et lilla passi omanikud saavad eelisjärjekorras parimad reserveeritud kohad". Ahaa, nojah, tütar polnud mulle sellest sõnagi maininud, ega ta isegi teadnud nagu hiljem selgus. Tore, et magasin maha poolehinna piletid, nüüd sain hoopis tasuta sisse.

Näitus nagu näitus ikka, meeletult igasugu väljapanekuid. AMD arvuti, mängu ja virtuaal ning liitreaaalsuse saalis viibisin kõige kauem. Mitmeid mänge olin ennegi proovinud, midagi jalustrabavat uut silma ei hakanud. Rahvusvahelises osakonnas proovisin igasugu eri riikide näkse, kõht sai täis. Sel ajal kui tütar läks oma firmaga restosse õhtusöögile suundusin koertenäitusele. Kahjuks polnud tegu mitte koertenäituse vaid tsirkuseetendusega. Kutsadel lasti trikke teha ja võistelda takistusrajal. Mulle oleks palju rohkem pakkunud võimalus erinevaid koeri lähemalt uurida ning nende kohta omanikelt infi küsida, nii nagu eelmine aasta kassinäitus oli korraldatud.

Paanika - Lapsel kukkus nämm kleidi peale
Esmaspäeval tegime takkajärgi lastele välja sünnipäeva Kiku Sushi nimelises Jaapani restos. Sama koht kus eelmine aasta käisime kui kaasa Eestis oli, temale seega esmakordne kogemus. Seekord olime lausa viiekesi, sest kaasa võttis ühes oma pisikese "kasulapse", kes autosõidu võimalusest pöördes. Sushit ja igasugu muud jaapani toitu sai kuhjade viisi pugitud. Põhitähelepanu pöörasin seatoidule🍤 (seafood), krevetid, krabid, kala, vetikalised ... Riisi, kui mõttetut odavat kõhuruumi raiskajat vältisin. Väike segadus tekkis mul tellimisega kui ei mõistnud, et pean lisaks toidu pildile ipadi'il ka juuresolevat teksti lugema. Osa nimelt ühekaupa, osa nelja või kuuekaupa. Algul tellisin kogemata sushisid ühekaupa. Kui aru sain läks kõik kenasti kuni järg magustoiduni jõudis.

Roosikujuline Lõhesushi ja grillkrevett
Igaks juhuks tellisin neli korda jäätist🍦, nomuidugi saingi neli kaussi nelja lusikaga enda ette. Küllap need jaapanlased imestasid kuidas küll see valge barbar nii palju õgida jaksab😁 Põneva lisaseigana ei saa mainimata jätta sünnipäevalapse vedamist. Baarmen nimelt segas talle esimese joogi kogemata kahekordse alkokogusega, kui plika juba pea lõpetanud saatis vabanduste saatel tasuta õige kokteili. Tütar mainis, et esimene jook oli natu kange tundunud aga pidas seda varase aja süüks. Toreda teeninduse ja super hea toidu eest andsime kaks kümpi jootraha.

Tuesday, August 13, 2019

Tagasi jooksulainel.

Vanad mugavad tossud veavad sügiseni välja
ehkki varbad kipuvad maailma uudistama.
Nagu ikka nende asjadega on, sunniviisiliselt aetakse vastu aga kui rahule jätta ja idee idanema panna võib isegi tulu tulla. Vanema lapsega sai kevadepoole mõned korrad jooksmas käia, kuid siis vajus ta vaikselt ära ja utsitamisest mingit kasu polnud. Nüüd kui olin loobunud tuli neljapäeva õhtul lambist ennast reedeseks hommikujooksuks kaasa pakkuma. Eks olen ise peale puhkust kuidagi toss olnud, vaid mõned ringid kahe nädala jooksul tehtud saanud. Seega hea võimalusest kinni haarata, et end uuesti jooksulainele suruda. Viskasin pilgu eelmiste kuude statistikale, kui aprillist juunini sai 100 km kuus joostud siis juulis Eestis puhkusel kukkus see 30 peale (no rattasõidud sutsu tasandasid tegelikku olukorda). Augustis oli plaanis uue hooga alustada, paraku plaaniks kippus jäämagi. Igasugu häid põhjusi tuli vahele nagu väsimus ja metsaülikool ja ... jne ... Lõpuks ei viitsinud enam põhjendadagi.

Humalane ja kreftine õlu!
Ostsin eelkõige disaini pärast😏
Igatahes reede hommikul virgalt üles ja enne lapse töölesõitu jooksma. Et tal kohe isu ära ei läheks lasin plikal tempot teha ning distantsi valida, ise sörkisin kõrval. Kiirus polnud oluline, ainus tingimus, et kõndima ei hakkaks. 1.8 km ring sai kahekesi vaikse 6:30 tempoga joostud. Tüdruk tuppa dushi alla, mina lasin kiirema tempoga 2.65km otsa, et oleks põhjust pesema minna. Tempoks tuli 4:43 km peale, pole paha, paistab et jooksmise tunne nii kergelt ära ei kao. Tänaseks oleme neli päeva lippamas käinud, sain ka muuseas teada ühe põhjuse, miks ta ilmselt otsustas uuesti alustada. Nimelt väitis, et ma olevat suht heas vormis kui talvega võrrelda (tunnen end kõrvust tõstetuna, sest vanemalt lapselt kiitvat hinnangut saades võib üsna kindel olla, et nii ta seda ka mõtleb). Paistab, et näitlikust eeskujust on kasu😜 Hommikune kerge sadu ehmatas esimesel pilgul last aga joostes tunnistas, et mul õigus - vihmaga on palju mõnusam joosta. Jõutrenni alustasin rahulikult, et lihaseid mitte ära ehmatada, paari nädalaga loodetavasti jõuan kevadisele tasemele ja siis lisan ka lõuatõmbamise ja rippumise harjutusi ronimisele mõeldes. Kehakaalu koha pealt olen vaatamata puhkuse kergele tõusule ikka veel alla 79kg.

Pühapäeval käisime mõlemile uusi jooksutossusid vaatamas. Minu omad suht lagunenud, ehkki joosta veel kannatab, tütrel samas spets jooksujalatseid polegi. Kahe spordipoe peale sai proovitud õige mitut paari, laps selliseid ei leidnud, mis väga meeldiks. Mina samas sain sooduka pealt alla 30 euri väga mugavad. Möödaminnes ostsin ka süsta Eestisse saatmiseks. 12 jalane Pelican oli supersoodukal, merele sellega lainega minna ei soovitata aga siseveekogudel (Läänemeri ju seda on :P) ja jõgedel mõnus kasutada rahulikuks kulgemiseks. Alla 300 eurise hinna juures oleks kahju mitte võtta, eriti kui sõpradega saab poolmuidu Eestise saata. Kodumaal on sihukesed alused hullult kallimad (paremad ka muidugi), minul kui amatööril pole erilist vahet, peaasi, et vee peal seisab.

P.S. Vanemal lapsel oli sünna, sain igavest head torti, mida ta sõbraga koos tegi. Takkajärgi sünnakingiks plaanis talle mingi aktiivsusmonitor osta. Nooremal homme tähtis päev. Pisike kingitus talle Eestist olemas, asjalikuma sai eile töö poolt 33%'se palgatõusu näol! 

Wednesday, August 7, 2019

Puhkuse lõppemise sündroom ja filosofeerimine unistuste elukorraldusest.

Tõmbasin neljaks päevaks linnaelust uttu
Loodetavasti pole ma ainus, kellel puhkuse lõppemine kui mitte just enesetapu mõtted siis vähemalt sünge meeleolu esile kutsub. Sellega tundub olevat nagu viina võtmisega: mida pikemalt pidu paned seda ägedam pohmakas järgneb. Mõni ime, et pooleteise kuune puhkus täitsa auti lööb. Neli päeva käisin tööl ja juba esimesel tunnil hakkasin kella vaatama, millal ometi lõunapaus tuleb. Päeva lõppu ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ühesõnaga põdesin neli päeva tööl ja langesin tagasi tsüklisse. Peaparanduseks tegin endale neljapäevase lõdvestumise nädalavahetuse reede õhtust teisipäeva õhtuni. Tõmbasin sõna otseses mõttes uttu ehk siis linnast välja ürgmetsa, millest mu eelnev postitus pajatab.

Ekslikult lootsin, et sihuke lühiajaline lõõgastus toob mu sujuvamalt tagasi tavaellu sundides tsivilisatsiooni rütmiga uuesti ära harjuma. Pigem tekitas mõtteid, mille kuradi pärast me üldse elame ühiskonna poolt pealesurutud reeglite järgi selle asemel, et olla nii nagu ise mõnusalt tunneme. Põhiliseks põhjuseks muidugi kartus muutuste ees nagu orjadel või puuriloomadel. Kui ahelad vabad, puuriuks lahti või töölt-kodust-linnast väljas ei oska peale algset joovastust suurt miskit peale hakata. Tihtipeale lähevad orjad tagasi peremehe juurde, loomad puuri ja inimesed linna tööle. Orjus küll ahistab aga pakub kindla ehkki nigela ninaesise samas kui vabaduses pead ise otsuseid vastu võtma ja nende eest ainuisikuliselt vastutama.

Penskaripõlve idüll😁
Juba mõnda aega olen mõelnud, et minu ideaalne penskaripõli (ja miks ka mitte eksistents üldse) kujutaks endast elu kõigi mugavustega metsaonnis. Asukoht peaks olema piisavalt eraldatud tsivilisatsioonist aga mitte liiga kauge lähimast külapoest, sest ainuüksi jahilkäimisest, kalapüügist või metsaandide korjamisest äraelamine mind ei vaimusta. Pealegi on õllepruulimine liiga aeganõudev ning keeruline tegevus😜 Mere lähedus oluline, juba lapsena sai iga ilmaga mererannas jalutamas käidud. Kõigi mugavuste all pean silmas elektrit, internetti, veevärki, kanalisatsiooni, nii puidukaminat kui soojuspumba kütet laiskade päevade tarbeks, sauna, helikopteri maandumisplatsi😵, ... OK, ma parem lõpetan oma unistuste nimekirja enne kui metsaonn hakkab "Neverlandi" villat meenutama.

Eriti tore kui keegi vahel silitaks ka😉
Kõige vastuolulisem on fakt, et tegelt võiksin finantsiliselt kõike seda endale juba praegu lubada aga esiteks pole julgust nii järsku elumuudatust ette võtta ja teiseks on igasugu muid sidemeid, mille lahtiharutamine või katkestamine liiga keeruline. Pealegi ei tahaks ma seal onnis ka täitsa üksi olla, samas kaasa erilist vaimustust üles ei näita ja kust ma leiaksin teise sellise, kes minu kiiksusid välja kannataks ja nii hästi leiba küpsetaks muust toidutegemisest rääkimata. Kokkuvõttes olen seega sunnitud käituma nagu vahva sõdur Shvejk: "Lõuad pidada ja edasi teenida".  Aga vahel salamisi unistada ja sellest blogistada ei saa keegi keelata😜 Ongi aeg lõpetada, et lõunasöögi karp tööle kaasa panna😫

Nagu ülalolevatelt piltidelt näha elab meie kass juba neljakuuselt täiesti kompleksidevabalt minu unistuste elu. Kui ajasin kassi diivanilt maha tema asemel silituste saamiseks sain hoopis õiendada. Kaasa väitis, et nii lihtsalt see ei käi, hellitused vaja välja teenida. No mis see kass siis erilist tegi??? Tema on lihtsalt nii nunnu sain vastuseks. Palun väga, enda arust olen pea sama karvane aga kordagi pole mind selja või kõhu pealt hellitlevalt kammitud - Elu on ebaõiglane!!!😝

Kas kellelgi peale minu kah tekib puhkuse lõppedes soov kogu senine elukorraldus kuradile saata ja paksu metsa või üksikule saarele põgeneda. 

Tuesday, August 6, 2019

Kotkajärve

Kotkajärve hommikuse päikesetõusu ajal
Pole ma miski eriline metsaülikooli fänn aga laps avaldas soovi minna. Kuna aeg sealmaal, et järelkasv kipub omi ettevõtmisi eraldi tegema ei raatsinud sihukest võimalust lendu lasta. No ja muidugi on Metsaülikool tore, lihtsalt äsja Eestist saabununa polnud põletavat vajadust kohe jälle rahvuskaaslastega lobiseda. Ilmaennustus soodne, muidugi on võrreldes linnaga toredam olla metsas järve ääres. Võtsin päeva töölt vabaks ja põrutasime varahommikul 250km põhjapoole.

Sama järv lõuna ajal

Laupäevase hommikukohvi ajaks jõudsime kenasti kohale. Telk üles, registreerimine ja karsumdi vette - tume järvevesi täielik supp. Peale lõunasööki korraldasime tütrega lastele karate ja enesekaitse näidisesinemise. Plaan oli järgmine päev täiskasvanutele lühikursus teha, hea laste peal harjutada. Niipea kui karate gi seljast sain kiirustasin võrkpalli platsile. Rannvõrkpalli maailmameistri Kristiina Väljase käe all juhendamisest jäin ilma, aga mängida sain küll. Polegi vist nii palju eestlasi, kes maailmameistrile tõstet teinud😎 Õnneks ei teinud oma marki täis ehkki palli pole mitu aastat puutunud. Lapsed toksisid omavahel üle võrgu sulgpalli.

Enne õhtusööki meeste saun, palavus +110C ei tundunudki väga hull. Kaua muidugi laval ei istunud, peale kahte leili jooksuga paadisillalt vette. Etteruttavalt tuleb kinnitada, et toitlustamine sellisel tasemel, mis viis mu kaalu vabatõusu, või kuidas vabalangemise vastand võiks kõlada. Kahe päevaga jõudsin 80kg'le kurjakuulutavalt lähedale. Seda vaatamata ohjeldamatule saunas higistamisele, matkamisele ja sääskedele-parmudele liitrite viisi vere kaotusele.

Saunamaja teispool järve
Koorijuhtimise ja laulupeo teemaline loeng oli päris äge aga seoses varase ärkamisega vaevas mind hull uni, piinlikkusega tuleb tunnistada, et jäin tukkuma. Peale loengut toimus segasaun, kuhu kõik võisid omal vastutusel minna. Tüdrukud panid ees ajama, mina haarasin õlled ligi aga viskasin momendiks pilgu peamajja, kus filmi esitlus. Esimese vabariigi aegse mehe ümbermaailma purjetamisest ja elust rääkiv "Ahto" osutus nii põnevaks, et vaatasin  lõpuni. Õlled said muidugi soojaks, pidin need külmade vastu välja vahetama. Hea kui oma külmakast autos, kus jäine joogipoolis koguaeg käepärast.

Saun oli endiselt palav, rahvast nii palju, et laval tuli vahetustes istuda. Metsaülikoolis on õnneks säilinud ehteestlaslik segasauna komme, kenad noored neiud laval ja paadisillal silgates hellitvad ilumeelt😜 Kotkajärve on nii kaugel suurematest asustatud punktidest, et valgusreostust minimaalselt. Selili järvel loksudes sai nautida harukordselt selget tähistaevast, linnutee riba üle taeva puhtalt näha. Isegi ere meteoriit vuhises üle tähistaeva. Telki magama jõudsin alles kaheks öösel.

Hommikul läks uni varakult, käisin järves ujumas. Soe vesi auras päikesetõusul nagu põrgukatlas. Kuna hommikusöögini aega küll, hulkusin veits metsas ringi. Mõnusalt jahe aga sääsed ja parmud täitsa ärksad. Kurivaimud pisikesed kuid torkavad kole valusalt, parmudest parem ei räägigi. Peale hommikusööki istusin vestlusringi alkoaktsiisi teemal väitlema. Teemaga kooskõlas korgiti ka vanalinna pudel lahti, et tagasihoidlikel eestlastel jutt jooksma hakkaks.

Meie karate programm jäi lõpuks ära, sest liiga palju üritusi oli sama aja peale plaanitud. Eestist tulnutele ilmselt ehtkanadalaslik kanuuretk põnevam. Ennast polnud kirja pannud, kuid üks paariline jäi puudu, instruktor kutsus mind appi. Tegime tiiru järvel, jõgi nii kinni kasvanud, et isegi madalapõhjalise kanuuga pidime paarisaja meetri pärast ümber pöörama.

Fleming Lake
Aega küll, otsustasin kultuuriprogrammi asemel veel kord metsa hulkuma minna. Igasugustel verdimevatel ja hammustavatel putukatel oli ilmselgelt lõunasöögi aeg. Rada kadus suht kiiresti käest, kohati võis seda vaid põdrajälgede põhjal aimata. Vältimaks eksimist olin moblasse detailse kaardi laadinud, GPS näitas alati momendi asupaika. Lõpuks jõudsin kaugemal asuva Tucker Lake äärde, kus mingi poolmahajäetud suvila asus. Värskendasin külma veega ja otsustasin otse läbi tiheda ürgmetsa teise järve poole murda.


Paarisaja meetri pärast selge, et lihtne olema ei saa, ehkki paarikildine distants suht lühike. Mitu korda oli vaja ronida üle paarikümne meetri kõrguste graniidist seljandike. Päikese järgi suuna hoidmine ei osutunud nii lihtsaks kui lootsin, pidevalt tuli suunast kõrvale kaldudes valida veidigi hõredamat metsa, kust sai end läbi suruda. Siin-seal jäid silma hiiglaslikud seedermännid.


Tucker Lake
Fleming Lake äärde jõudes kuulsin võimast plartsatust, mingi massiivne loom hüppas vette. Kuna enne olin teel karu sitta märganud, otsustasin veits haukuda ja kõva häälega rääkida andmaks metsaelanikele enda kohalolekust märku. Veel mõned looduspildid enne tagasi Kotkajärve poole pööramist. Jõudsin enne õhtusööki kere jahutamiseks ujumas käia.
Fleming Lake
Sääsk mitte kondor lendamas
Lootsin üleöö jääda, kuid tüdrukud pidid hommikul tööle minema. Käisime veelkord saunas ja venitasime keskööni. Varem tagasisõites oleks veetnud tunde pikalt nädalavahetuselt massiliselt tagasipöördujate põhjustatud liiklusummikutes. Kokkuvõttes õige otsus, ehkki pidin poolel teel bensukas veerandtunnise puhke ja värskenduspausi tegema, silm hakkas roolis kinni vajuma. Äge üritus, mis seekord jäi lühikeseks. Suurlinnas elades üritan kasutada iga võimalust loodusesse pääsemiseks.

Thursday, August 1, 2019

Ilus oli aga otsa sai :P

Männiku karjäärid, taamal Naissaar
Hommikul pakkisin lõplikult kohvrid, võtsin (mõneks ajaks) viimase söömaaja kodumaa pinnal ja korraldasin veel asjaajamist ning pangandust üle telefoni ning neti. Check-in olin juba eelmisel päeval internetis teinud, meeldiva üllatusena sain tasuta mugavad istmed valida. Kiirelt pilk tubadele, et miskit olulist poleks ununenud. Kolmveerand kolm lahkuvale lennukile jõudmiseks tellisin Bolti takso poole kahe ajal. Viimased pildid maja eest ja vurasingi Ülemiste poole. Venelasest taksojuht rääkis, et kaks asja, mis talle Eestis hullult meeldivad on korruptsiooni vähesus ja e-riik. Mees olevat elanud paljudes Euroopa riikides, siin ikka kõige kindlam ja mugavam - kohe hea oli kuulda.

Saku Hele ja Simple Life,
Kõik mis hing ihaldab😋
Äikesetormis, kahjuks välku pildile ei saanud
Lennujaamas andsin tühja check-in leti ees kohvrid ära. Parasjagu jäi veerand tundi, et seljakotiga kaasas olev Saku Hele ära rüübata sel ajal kui sõpradele hüvastijätu messe moblasse toksisin. Turvad kõnetasid mind inglise keeles, olen ma tõesti nii ameeriklase nägu läinud???😲 Kui Rentsiga kohtudes seda probleemi kurtsin lohutas ta, et äkki jäätisemüüja ei osanud lihtsalt Eesti keelt. Mulle kostis kahtlaselt nagu: "Ei ole su pea kandiline"😦 Igatahes oli isegi aega tollivabast üks hapu lurr kahesajagrammine reispass vein võtta enne kui lennukisse lasti. Varssavi ots kulges rahulikult kuni maandumiseni kui pidime äikesepilvest läbi lendama. Raputas vägevalt ja lõi välku⛈, isegi vikerkaart sai näha. Äge kogemus, mis mind akna külge naelutas😎 kuid sundis osasid kaasreisijaid palvetama🙏


Gröönimaa kohal oli kahjuks pilves
Varssavis võtsin ühe külma Heinekeni ja sõin ema armastusega küpsetatud ja tema poolt kotti surutud kooki peale. Väljalend venis, olin sunnitud kuivavat kurku pudelikese Proseccoga ravima, kaasas olevad Mari kommid sobisid oivaliselt suupisteks. Kaheksatunnise Varssavi-Toronto lennu jooksul vaatasin kaks filmi, sealhulgas täitsa hea jaapanlaste krimka "Huntide veri". Toit paraku viletsaim, mida üle pika aja lennukis saanud, näljaga läks siiski loosi. Canada piirivalve ainus küsimus: "Kust tuled"?, ühesõnaline vastus "Eestist" osutus õigeks, rohkem mingit kontrolli polnud.

Kodus võtsid mind vastu pööraselt rõõmsad koerad🐕🐕. Koko käis kogu õhtu järgi ega julgenud mind silmist lasta, et uuesti ära ei kaoks. Uus veidi häbelik aga uudishimulik pereliige Mango😸 tuli peagi nuusutama, vahepeal suuremaks kasvanud madu pidin hoidma ning silitama. Kaasa ja lapsed olid oma tunnete näitamises oluliselt reserveeritumad, mustsõstra kook väljendas, et päris ükskõiksed ehk ei olnudki😜

Puhkus kestis küll poolteist kuud aga ikka jäi väheks. Samas tuleb tunnistada, et ei tea kedagi, kes kurdaks liiga pika puhkuse üle. Puhata on mõnus kuid nii kardinaalset varianti ka lähemal ajal ei igatse, et võidaks öelda "puhka rahus"😱🙏👻 Tegelikult läks "puhkuse" viimane nädal nii kuradima kiireks, et hinge sain tõmmata alles lennukil istmesse potsatades. Blogimise peale aja kulutamisest ei saanud juttugi olla. Eks nüüd tööl tagasi tekib jälle aega blogivõla likvideerimiseks.

Mango: "Kas läheme reisima"?
Täna hommikul oli plaanis Augustikuud alustada kena jooksuringiga. Paraku nagu selgus kulgeb puhkusest toibumine oodatust vaevalisemalt, juba hommikune koerte jalutamine võttis võhmale. Suurlinna saasta täis atmosfäär ja palavus teevad hingamise raskeks. Mõni ime kui lugeda kokku kõik need miljonid inimesed ja autod, kes samade hapniku molekulide peale piiratud ruumis konkureerivad. Oi millist kadedust tunnen Eesti ilmaennustust vaadates, seal lihtsalt perfektne jooksuilm.

Trenni koha pealt kiigates langes mu jooksukilometraazh juulikuu jooksul katastroofiliselt: aprill, mai ja juuni jooksin umbes sada km, juulis ainult 30. Samas sai rattaga parasjagu sõidetud ja jala palju ringi käidud nii, et arvestuslik kaloritarbimine vaid veidi vähenes. Viimast asjaolu kinnitab ka kehakaalu muutus, mis kõigele vaatamata kordagi üle 80 ei tõusnud. Viimasel hommikul kohvreid kaaludes oli eriliselt mugavalt 77.0kg, kohvriga koos lubatud maksimaalkaal seega täpselt 100kg😆