Kuuba6 – Koobastes

Saturno koopas sukeldumas

Hommikusöögi jõudsime kenasti nahka süüa. Jeep sõitis õigel ajal poole üheksaks ette, mis Kuuba arusaamiste järgi meeldivalt üllatav. Tütre pettumuseks oli tegu uhke uue automaatkäigukastiga Korea masina mitte vana manuaal hiinakaga. Mis teha, ikka tahtis rooli minna. Mina istusin taha ja läks sõiduks. Giid juhendas meid mööda auklikke kruusateid läbi maakohtade, mis ekskursiooni osaks, näitamaks kuidas harilik rahvas elab. 

Majakesed olid õige õnnetud, samas kuumas kliimas pole ju muud vaja kui kaitset vihma ja putukate eest. Putukate ja palavusega kohalikud harjunud. Loodus lopsakas ja roheline, vihmahooaeg just lõppenud, asustustihedus suht minimaalne. Erilist põllumajandust silma ei hakanud kui mõned istandused välja arvata. Külakestes, kust läbi sõitsime, paistis aeg olevat seisma jäänud eri perioodides 60 kuni 160 aastat tagasi.

Silma jäi huvitav moment – kohati on tõkkeaiaks kasutatud kaktuse hekki. Kindlasti efektiivsem kui okastraat, ei loomad ega inimesed taha läbi trügida. Giidi uhkusega silla näitamine tuletas elavalt meelde nõuka aegset mentaliteeti kui igatsorti industriaalsed ehitised “demonstreerisid“ süsteemi “edukust“. 

Inimesed fotol annavad mastaabitunde

Matanzase linnast sõitsime jälle läbi, seekord väikeseid kõrvaltänavaid pidi. Kuubas kohaliku tavakodanikuna elada oleks ikka äärmiselt trööstitu. Kui peateede kõrval suht puhas siis kõrvaltänavatel õige räpane, prügi igal pool. Majakesed ise kehvad ja kehvemad, vaevalt suutelised vihma eest varju pakkuda. Ometigi jäi siin-seal silma mõni täitsa viisakas hoone – giidi väitel rikka inimese elukoht. Küsimusele kuidas Kuubas rikas saab olla jäi ta vastuse võlgu.

Ekskursiooni peaatraktsiooni Bellamar koopa juurde jõudsime peale tunniajast sõitu. Koobastik olevat üheksal tasandil, uuritud osade pikkus 24 kilomeetrit. Vanimad osad 300000 aastat, noorimad 5000 aastat vanad. Moodustunud paekivi lahustumise ja veevoolu kulutuse tagajärjel. Koht oli kommertsialiseeritud, sissepääsuks tuli pilet osta. Ootasime veidi ja vaatasime kohalikus muuseumis ringi seni kui veel paar inimest tuli. Koopas niiske nagu ikka maa all, samas aga ebatavaliselt soe justkui kesksuvel Toronto metroos.

Iseäranis huvitavaid moodustisi võis näha

Erisoovi korral oleks olnud võimalik tavalisest pikem ekskursioon tellida, kahjuks saime alles nüüd teada, pealegi poleks siis aega jätkunud ülejäänud päevakava täitmiseks. Laskusime giidi saatel betoonist treppi mööda alla ja tuleb tunnistada, et kohe alguses võisin veenduda - tegu suurima koopaga, kus olen käinud. Esimesed saalid kümneid meetreid kõrged, keskel kõrgus põrandast väljakasvavad stalagmiitidest ja laest rippuvatest stalaktiitidest moodustunud sammas.

Koobastik oli õige keeruline, ilma teejuhi ja märgitud rajata võiks lihtsalt eksida. Käigud kord ahenesid vaid inimese kõrguseks, kord avanesid suurtesse saalidesse. Koobaste seintel hulk erinevaid kivimi moodustisi, ms tekkinud vee ja lahustunud lubjakivi koostöös. Selge veega ojaksi voolas siin ja seal, mõni moodustas väikeseid basseine teine laskus pisikese kosekesena kaljupraost sügavikku.

Tegin koobastes üle saja foto, täiesti võimatu ülesanne parimaid välja valida. Vähemalt paarkümmend oleks väärt blogisse üles riputada. Pean ilmselt hakkama mingitsorti slaidiprogrammina seda tegema.

Järgmiseks atraktsiooniks sõit paadiga jõel, tütar muidugi juhtis. Osutus pettumuseks, sest oli lühike, vaid paar kilti rahulikku jõge mööda ülesvoolu ja tagasi. Pealegi ei suutnud vana loks alus mingit mõistlikku kiirust oma pisikese Honda mootoriga arendada. Lopsakat dzhunglit nägime kuid ei mingit põnevat faunat. Teel järgmisse koopasse olime sunnitud läbi sõitma autolahvka juurde kogunenud rahvamassist. Esimese hooga arvasin, et mingi protestiaktsioon aga hoopiski riigi poolt soodushinnaga talongide alusel produktide jagamine.

Sissepääs Saturno koopasse

“Saturno cave“ nimeline koobas oli Lonely Planeti käest saanud väga erinevaid hinnanguid: ühtedele täiega meeldis, teiste jaoks mingi mõttetu väike vett täis auk keset dzhunglit. Tegu on cenote'ga, osaliselt vett täis paekivi koopaga, mille lagi sisse kukkunud. Väidetavalt olla ookeaniga ühenduses kuid vesi siiski mage, sest vool ookeani suunas. Lihtsalt ligipääsetav osa suht väike – paari olümpiabasseini pindala. Vesi äärmiselt selge, sügavaimad kohad 22 meetrit.

Ligipääs oli lihtne, treppi mööda alla. Tütar ajas kohe lestad jalga ja snorkli pähe ning libistas end vette, mina jäin kivile istuma. Kuuba kohta harjumatult külm vesi, nii 20 kraadi ainult. Kui juba kohale sai tuldud peab ikka ujuma ka. Niipea kui vee all ringi vaatasin mõistsin kui teistsugune kogemus on koopas ujumine ja sukeldumine. Pime ja müstiline ning natuke õudne. Tasakaalumeel kaotab orientatsiooni, peab pingutama, et visuaalsete märkide järgi aru saada kus üleval, kus all.

Sügavamad ja kaugemad koopa osad õige pimedad

Ujusime paarkümmend minutit omaette, vaid korra tuli kaks inimest, kes aga kiirelt “jäisest“ veest lahkusid. Takkajärgi saime aru, et ekskursiooni edasilükkamine esmaspäeva peale oli äärmiselt hea mõte – sel nädalapäeval kõige vähem inimesi. Enamus kurtmisi portaalides oligi teemal: rahvast liiga palju, sabad, ootamine, koopad inimestest tulvil.

Viimaseks kohviistanduse külastamine. Nojah, selgus, et endise kohviistanduse – mingit ekskursiooni ei tehtud, giid jalutas ringi ümber maja ja seletas natuke. Kohalikud üritasid kõigest väest turistidel nahka üle kõrvade tõmmata müües kullahinnaga kohvi, küpsetisi, rummi ja õlut. Toit oli meil ekskursiooni poolt kinni makstud aga mitte lisaks tellitud õlts nagu selgus kui tädi 4 dollarise arve esitas. Dollari eest võis väikest kinniteibitud krokodilli süles hoida ja hobusega pisike ring teha. Piraka 250 aasta vanuse baobabi puu juures tegin pilti. See osa ekskursioonist oli küll täiesti mõttetu.

Massiivne Baobabi puu ja pisike mina võrdluseks

Kokkuvõttes vaid koopad sõitu väärt, ülejäänut ei soovitaks, aja ja raha raiskamine. Samas ei tea ju kunagi ette, tuleb arvestada, et kõik reklaamitu ei vasta tegelikkusele. Tagasiteel lobisesime juhiga maast ja ilmast, nagu kõik kohalikud kuubalased kellega rääkisime oli ka tema elu mõtteks emigreerumise võimalus. Tänapäeval pole see enam nii lihtne, USA'sse minnakse enamasti üle Mehhiko piiri. Sotsialismis on nad pettunud, kuid ei kujuta ette, et koha peal oleks positiivsed muutused võimalikud. Minu juttu Eesti kiirest ja edukast liikumisest sots korra alt turumajandusele kuulati suht uskumatu ilmega. Hotelli ees andsin meie autojuht-turvamehele viieka, korralikud sporditossud ja tööriista komplekti. Tüüp tänas ja palus, et tooksin hotelli fuajeest kohvi, ta ise ei tohtivat võtta. Loomulikult tõin aga mõtlematult lasin tassi panna. Mees näitas üles sots leerile omast leidlikkust, lõikas plastpudeli noaga pooleks ja kallas kohvi sinna ümber.

Agawa-8 (14 sep), Coastal Trail

Vaade kõrgelt Coastal Trail kaljult Ülemjärvele

Öösel sadas ühtlaselt, hommikul vahelduva eduga. Tugev tuul ja ilm selline viieteist kraadine, ehtne Eesti sügis, polnud erilist soovi telgist välja ronida. Mingi moment tuli koerad pissiringile lasta. Kui kord juba väljas siis polnudki nii hull fleece ja kapuutsiga kilekaga. Teistel lasin edasi tukkuda, ise panin vee tulele, kohvi tee ja putrude jaoks kulub ääreni potitäis. Pidin jälle tuulevarju kasutama, et leeki ära ei puhuks. Üheteistkümneks olid kuumad joogid ja nämm valmis, vihm momendiks üle jäänud, soodne võimalus hommikusöögiks.

Puhkehetk rannas vihmasel hommikul  

Kõht täis uurisin kas keegi tahaks mingit matka teha. Huvilisi polnud, mõni ime, mõlemal pool mägedes paistsid tumedad vihmapilved. Mina mõtlesin, et kui nii kaugele sõidetud ei raatsi päeva raisku lasta. Kavatsesin jupi rannikurada (coastal trail) käia, vaja ainult valida milline

Kokku tegelt üle 15km

järgnevaist: Gargantua - 20km - Orphan Lake - 11km - Katherine Cove - 14km - Sinclair Cove - 10km - Agawa Bay. Matkajuhis öeldi, et tegu äärmiselt raskete radadega, arvestage 2-3 korda pikema ajaga kui tavaliselt kuluks.

Gargantua juures saime maigu suhu, suht kuivaga on küll kõvasti ronimist kuid muidu talutav. Varem olin lugenud kogenud matkaja blogi, kes kinnitas, et märjaga on rada tõepoolest raske ja ohtlik. Jalad eilsest väsinud, ilm vihmane, kell suht palju: otsustasin võtta ette kõige lähedasema 10 kildise, mis Sinclair Cove juurest Agawa lahe äärde viib. Sealt telgitamisplatsini mõned kildid mööda randa. Viivad mu autoga Sinclair Cove, tagasi jõuan kui jõuan, pole mingit stressi, et kindlaks ajaks kuhugi parklasse ilmuda. Kuna matk suht lühike võtsin vaid 3 powerbari ja õlle, vee puudust pole karta, järv käepärast. Igaks juhuks larpisin enne pool liitrit, kõhus ikka lihtsam kaasas kanda kui seljas😉

Tütar laseb mu poole ühe ajal Pictographs parklas autost välja. Jalutan järve poole aga siis hakkab silma metsas paremale kaljule viiv rada. Soov tipust vaadet imetleda sunnib hoopis paremale Sinclair Cove poole pöörama. Pool kilti kõmpimist ja käänabki järsult järve poole üles kaljule. Vaatepilt on siit tõepoolest võimas.

Sinclair Cove liivane lahesopp

Hakkab sadama, jõuan enne mobla kiirelt kilekotti ja taskusse toppimist kiirelt Sinclair lahesopist paar poolpidust pilti teha. Kaljult laskudes eksin korra rajalt aga ega siin kuhugi suurt mööda minna pole. Ilm on märgatavalt soemaks läinud, kilega ajab higistama, topin selle kotti, kerge vihm jahutab mõnusalt keha.

Järv paistab läbi kaljuprao

Vertikaalne pictograafidega kaljusein

Kaljujooniste rada, kus naised enne käisid, viib alla järsu kaldakalju juurde. Praost saan pildi, üle aia ei hakka ronima ehkki ühtki inimest pole. Pictograafide juures on lainetus liiga tugev, teen püstloodsest kaljuseinast eemalt pilti ja lähen tagasi. Kõva tõus enne kui matkarada lõuna poole metsa keerab. Pidevalt kergeid vihmasahmakaid mis üldiselt ei sega. Juurikad ja kivid libedad, peab ettevaatlik olema.

Vaade Pictographs kaljule lõunast

Rada ürgmetsas

Kohe alguses laskub rada uuesti rannale, kus vedeleb Pictograafide juurest lahtipääsenud päästerõngas. Esimesed viis kilti on päris kõvasti üles-alla ronimist. Rada viib risti üle kaljuneeme. Vägevad vaated, tohutud kaljurahnud ja suured koopad, pildistan ohtralt.

Igavesti äge ronimine ja pugemine

Rada viib koopasse

Kuumaks läheb isegi särgiväel, märgadelt puudelt raputan värskenduseks vett kaela ja lehtedelt näo peale.

Kivirahnu alt läbi: vasakult sisse, paremalt välja

Klaustrofoobiavastane profülaktika

Ja nüüd sinna suunas

Ronin läbi majasuuruste kivide vahelt ja nende alla jäävatest pragudest. Äärmiselt liigendatud maastik. Kaljuäärelt alla kukkuvast minijoast rüüpan paar lonksu. Mõnes kohas on kõvasti pugemist, vihma korral head varjualused, aga vihm on järgi jäänud.

Tagasi ranniku ääres

Kuuendal kildil jõuan uuesti rannakaljule, kus kohtan üksikut suure seljakotiga mitmepäeva matkajat. Vahetame mõned laused aga ta kiirustab edasi, et enne pimedat telgiplatsile jõuda. Nats aja pärast märkan kellegi kaotatud mütsi, liiga ligunenud, ilmselt mitte tema oma, riputan rajale hästi nähtavale kohale. Veidi veel kaljudel turnimist, viimane järsk laskumine ja jõuan liivase ranna äärde. Kolm-neli seninähtud telkimisplatsi on kõik tühjad.

Kauguses rannajoon ja vihm mägedes

Kohati käib laine üle raja

Ehkki rada ranna kõrval metsa all ei saa hoiduda kiusatusest liivale jalutada. Istun esimesele palginotile, võtan saapad jalast ja sammun vee ääres mööda märga liiva. Võimsad lained ulatuvad vahepeal üle varvaste uhuma. Nii uskumatult mõnus paljajalu käia.

Sealtpoolt ma tulin

Lõpuks ometi rannal

Saapad näpus kõmbin oma paar kilti kuni suurem jõgi takistab edasi liikumist. Ranna ääres avastan mahajäetud maja. Piilun sisse, isegi elekter on siin kunagi olnud kuid momendil nii aknad kui uksed eest ära. Matkajad võivad momendiks vihmavarju saada, muuks pole ehitisest asja. Jõest ülesaamiseks tuleb jalutada pool kilti ülesvoolu maanteesillani. 

Mahajäetud maja

Päike tuleb välja!

Jõeharu kuivanud põhi

Sillal muidugi jalakäijate rada pole aga liiklust ka mitte. Mõtlen, et olen kaval ja suundun kohe tagasi jõe äärde. Kuivanud jõepõhjal esialgu hea kulgemine aga siis lõikab mingi delta haru tee läbi, pean vandudes tagasi minema. Hirmutan veel mingi kummalise kure moodi linnu lendu. Peale võsas ragistamist murran nina järgi sõiduteele välja ja pööran sadakond meetrit kaugemal ametlikule matkarajale.

Siin on kahes kohas sild üle delta sopi, pikem paarikümne meetrine. Päris vastik maastik umbkaudu läbimiseks. Päike tuleb välja, päris palavaks läheb. Rannale jõudes tuulega jahutab, saapad kiirelt jalast maha. Lasen sirakile liivale pea vastu puud, näksin kuivikuid ja batooni ning rüüpan kõrvale kaasavõetud õltsi. Päike tuleb välja, silmad vajuvad lainete müha saatel kinni. Tukastan, une ja ärkveloleku piiril ujuvad silme ees igasugu pildid. Ärgates ja kella vaadates selgub, et veerand tundi kadunud.

Lebotan veel veidi silmad pilukil, ajan end lõpuks aegamisi üles ning asun telgiplatsi poole vantsima. Enamasti üritan veepiiril käia, kus lained üle labajalgade uhuvad. Kohati küll veidi ebamugav, sest liiv vaheldub väikeste kivide ja munakatega.

Neli kilti rannaliiva pidi polegi nii lihtne järjest uhada. Telgi juurde jõudes veendun, et jalad pole mul aastaid nii puhtad olnud, isegi tallaalused pehmed ja roosad nagu põrsa kõht. Koerad on momendiks segaduses, kes see randa pidi nende koha poole nii kindla sammuga otse tuleb aga siis tunnevad ära ja jooksevad kilades vastu.

Pulsikell saab veits enne finishit tühjaks, mobla vähemalt kogu matka kenasti registreerinud. Hinnanguliselt läbisin 15 kilti neljapoole tunniga, mis raja raskust arvesse võttes hea tulemus. Kokkuvõttes väga rahul, et telgiplatsil kükitamise asemel matka ette võtsin. Naised olid muretsenud minu pärast, sest neil sadas vahepeal kõvasti.

Ilm endiselt tuuline ja pöörab päikese kadudes jahedamaks. Õhtusöögiks kaasa valmistatud makaronitoit ja minu praetud mais vorstitükkidega. Õhtul teeme pikalt lõket, põletame enamuse puid ära. Meil ikka põlevad, sest hoidsime halud laua all suht kuivad. Naabrid löövad käega, vihma käes vedelenud niigi niiskeid puid ilma bensuta ei süüta. Kui teised telki pugenud toksin viimaste päevade lühikokkuvõtte kiirelt läpakasse, molutada ei saa, patarei annab otsad.

Koopad ja tagasitee.

Panoraamvaade koopa seest, keskel toetav "sammas"

Hommikul kobisin esimesena välja. Jalalihased ja turi veidi valused ning kanged, muidu polnud enesetundel viga. Tõin toidukoti masti otsast, võtsin poti ning käisin sellega järve ääres vee järgi. Loomulikult joome ja kasutame toidu tegemiseks järvevett. Kes jaksaks matkale rohkem vett kaasa vedada kui seda liikumise ajal janu kustutamiseks kulub. Hommikusöögiks neli portsu kruupidega seenesuppi kahe peale, kõrvale finncrispi näkileibasid saksa suitsuvorstiga. Koerad said oma krõbinaid ja paar pisikest suitsuvorsti jupikest.

Koopa sissepääs hästi varjatud

Arutasime, mis edasi saab. Kaasal andis puus veidi tunda lisaks ka eelmine kevade murtud päkaluu. Eks mõlemad said selle ronimisega kõvasti vatti. Järgmine telgiplats oleks kümne kildi kaugusel: sama teed tagasi 4 ja siis edasi veel 6.2km. Rada eeldatavalt vähemalt sama raske. Asjade pakkimise koha pealt otsustasime proovida kuidas läheb kui kõik raskem kraam (telk, madrats, söök) mulle ja kerged aga mahukad nagu magamiskotid ja riided tema seljakotti toppida. Oluliselt lihtsam rada näha kui mul üks seljakott, mis siis et raskem. Kõigepealt käime esimese neljakildise otsa ja siis vaatame kuidas tunneme, kas läheme edasi või jalutame parklasse ja proovime kõnnumaa telkimiskoha Cyprus Lake campgroundi vastu vahetada kui neil vabu kohti on.

Proovige mind sellelt pildilt leida😉 Koobas millest ülemine pilt, asub puude taga
Mastaabi mõttes hea näha kui suured rahnud ja kõrge kalju.

Mul oli kange tahtmine eelmisel päeval nähtud koopaid lähemalt uurima ronida. Pakkisime kõik kokku ja laskusime ranna peale. Kuna koertega oleks võimatu ronida ja kaasa erilist entusiasmi ei ilmutanud leppisime kokku, et piirdun tunniga. Pool tundi lähen edasi nii palju kui saan ja siis pöördun tagasi. Naine manitses mind ettevaatlikkusele. Pole põhjust, elu on liiga kallis ja pealegi ei meeldi mulle haiget saada, mis kivide peale kukkumisel kahtlemata juhtuks, lohutasin teda.

Hea ikka kui fotokal viisakas zoom

Panin kohe kiirelt ajama lootuses võimalikult kaugel ära käia. Algus läks kiiresti aga peagi jäid teele rahnud, millest tuli kas üle ronida või vahelt läbi pugeda. Õnneks on tegu algajale ronijale loodud paekiviga. Pole pude kuid kaetud lugematute õnaruste ja nukkidega, mis pakuvad ideaalset ja kindlat pidepunkti - ronimine lihtsam kui boulderingi seinal. Paaris kohas tuli valida lainete vahelist momenti, et enam vähem kuivalt edasi saada.

Esimene suurem koobas jäi peagi silma. Tegin mõned pildid ja ronisin edasi. Elupuude varjus paistis kaljuseinas suurem ava. Veel paar meetrit kõrgemale ja avanes tõepoolest võimas vaatepilt. Selles koopas saaks edukalt terve rood telgitada. Kümmekond meetrit sügav, kolmkümmend lai ja viis-kuus kõrge eespool. Keskelt toetamas jäme sammas. Siin pole ma varem kindlasti käinud.

Suur koobas suures plaanis poole kildi kauguselt

Juurdepääs samasse koopasse minu vaatevinklist
Ilmselgelt eeldab märjaks saamist või kaljuronimist

Eemalt nähtud kõige suurema koopa poole liikudes tulid tuttavad takistused teele. Kaldaäärset rusukallet enam polnud või oli see veepinna all. Vaid tohutud rahnud ulatusid välja, lained ümber möllamas. Hädapärast oleks ehk edasi saanud aga esiteks ei tahtnud riskida vette kukkumisega (mobla pole tõenäoliselt enam veekindel peale tagakaane mõranemist) ja teiseks oli ajapiirang peal. Pöörasin tagasi, las ta jääb teiseks korraks, kui tütrele pilte näitan tahab too kindlasti siia ronima tulla.

Panime seljakotid selga ning hakkasime astuma. Kummaline kui pikk tagasitee tundus, ehkki tavaliselt ju tuttav rada näib lühemana. Läksime sutsu rahulikuma tempoga. Mul oli ühe seljakotiga siiski palju kergem, isegi higiseks ei läinud. Jalalihased aga olid eilsest väsinud, reite pealt andsid sutsu tunda. Kaasa esines eriti tublilt, kandis vapralt oma seljakotti kangekaelselt mu abist keeldudes. Ilm oli ilusam kui eelmisel päeval, peatusime tihemini, imetlesime vaateid ja tegime pilte.

Koerad käisid enamasti rihmata, mis tekitas paar korda muret kui nad kartmatult kaljuäärele uudistama läksid. Pagana elukad seisavad mitmekümne meetri kõrguse vertikaalse kukkumise äärel ja vahivad kaugel all mühisevaid laineid, kõrgusekartust neil küll pole. Ise elasin paraja ehmatuse üle, kaasa oleks peaaegu südari saanud. Tegin ühe kaljunuki peal suht äärel seistes pilti. Ootamatult tugev tuuleiil lükkas mu pea pikali, komberdasin kolm neli sammu enne kui tasakaalu tagasi sain. Minu perspektiivist polnud nii ohtlik, sest veidi madalamal jätkus karniis paari meetri ulatuses, viimases hädas oleksin kõhuli visanud. Istuvale kaasale karniis ei paistnud, tema arust olin äärelt alla lendamas😱 Sain tõestuse, et tuuleiil võib tõepoolest inimese kui lehe minema pühkida, liiga ääre ligi ei maksa tikkuda.

Kaljunukil pildistamas, samm vasakule ja 60 meetrit kukkumist

Tee või tina aga oskasime jälle mingil momendil õigelt rajalt maha keerata. Liiga vaevarikas tagasi keerata kui avastasime, et oleme liiga lähedal veepiirile. Marssisime vapralt edasi ja ületasime veelkord neid neetud rannakaljusid, kus pidi seljakotte ja koeri järsematest kohtadest üles või alla andma. 

Ilus samblane kivi

Paremal piilub Koko kartmatult äärel

Radade ristumispunkti jõudes küsisin kaasalt on ta valmis veel 6.2 km tundmatu raskusastmega kaljurajal järgmisele telgiplatsile ronima. Natuke liiga raskeks vist läheb oli vastuseks. Pean tunnistama, ega minuski suurt entusiasmi edasironimiseks polnud. Muidugi oleks hakkama saanud, samas kasvab sellisel maastikul koos väsimusega järsult vigastuste võimalus. Astud natuke hooletult ja ongi jalg välja väänatud, pärast jama kui palju enda tagasi autoni lohistamisega. Leidsime, et ettevõtmine polnud riski väärt.

Otsustasime tagasi parklasse minna ja proovida kas õnnestub vahetada kõnnumaa telgiplats suure Cyprus Lake campgroundi telgitamise vastu. Kui vabu kohti pole, eks siis võtame viimases hädas toa mõnes lähedal asuvas motellis. Nii kaugele sõitnuna oleks kahju tagasi koju sõita, eriti veel sellise hea ilmaga mida järgmiseks päevaks lubas. Rahvuspargi keskuses selgus, et mõned kohad siiski alles. Saime pisikese telgiplatsi metsa ääres, siin tohtis ka lõket teha. Meeldiva üllatusena pidin vaid kaks taala juurde maksma, sest seoses pandeemiaga kohtade vahetamise eest tasu ei küsitud.

Mastaap: inimene seisab ülal

Tütrel polnud ka
väiksena kõrgusehirmu

Panime kohe telgi püsti ja sõitsime kohaliku Tobermore linnakesse mõttega veits ringi vaadata. Paraku selgus, et pühapäeval enamus kohti kinni, kohvikutes ja restodes sabad, sest pandeemia tõttu tohib vaid poolenisti täidetud olla. Lõime käega ja ostsime jäätisekohvikust endale mango jääsmuuti ja piraka cappucino-mustika-toorjuustu jäätise. Portsude suurused ameerikalikud, meil said kõhud täis. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et linnakese peal jalutades oli näha üllatavalt palju USA turiste. Ametlikult on piir kinni aga topeltkodakondsuse või piisavalt paksu rahakotiga saab liikuda.

Cyprus Lake kaldal kõik mugavused tähti vaadata

Õhtul tegime lõket, näksisime veidi ja jõime kuuma jooki. Bruce poolsaar on üks väiksema "valgusreostusega" piirkondi Ontario lõunaosas. Nii selget ja täherikast taevast polnud tükk aega näinud. Magamise organiseerisime seekord veidi erinevalt. Koerad läksid autosse, tagumise akna keerasin nats alla et õhupuudust ei tekiks. Kui hakkavad pahandama, eks siis võtame telki. Õnneks paistsid nad väga rahul olevat. Ronisid veits ringi istmetel ja sättisid siis magama, ei mingit protesti ega vingumist. Öösel tõusis torm, tuulepuhangud meenutasid paarkümmend aastat tagasi Idarannikul üle elatud orkaani. Muretsesin et võib veel mõne puu telgile murda. Õnneks miskit ei juhtunud, ilmselt kostis tuul hullem kui tegelt oli. Sellele vaatamata magasime kõik suht hästi.