Huatulco Needus 6 - Pere- ja Eriarsti külastus

Käsi aastavahetusel

09 Jan Teisipäev

Nüüd on jäänud pea kahenädalane vahe postitustele. Põhjuseks mitte asjaolu, et raskest haigusest vaevatuna poleks jaksanud klaviatuuril toksida, lihtsalt polnud suurt miskit lisada. Pildistasin edasi laikude arengut või pigem aeglast taandumist. Vaevumärgatavalt tumedamad laigud on jäänud kätele, vaid esialgsete kõrvetuste kohal selgepiirilisem ja veidi kõrgem nahapaksend. Jaanuari esimene nädalavahetus oli eriti lebo, hakkas igav ja mingi moment võtsin pähe ning helistasin oma perearstile. Eks uudishimu näris, lähen näitan ette, äkki oskab miskit öelda või isegi anda saatekirja spetsi juurde. Asjatu lootus, ehkki ka tema oli põnevil sellise ennenägematu tõve tunnistajaks olemisest. Paraku sain vaid moblalt pilte näidata kuna nahal raske midagi enam märgata. Palus, et saadaksin talle emailiga, haiguse kulu kirjelduse ja pildid, ta edastab tuttavale spetsile. Ma olevat nii hästi ja järjepidevalt pildistanud, et saab lausa õppematerjalina kasutada. Palusin mind kui esmapatsienti mitte unustada kui teadusele senitundmata tõve nimetamiseks läheb.

01Jan paar punnihakatist

03Jan Nahapaksend ja kestendus põlvel

10 Jan Kolmapäev

Täna tuli tööl kõne, millele ei jõudnud vastata. Hiljem kuulasin teadet: helistati tollest "Kiirreageerimise“ haiglast, mis pidi minuga ühendust võtma. Anti vastuvõtuaeg järgmiseks päevaks poole kolmeks. Kurat küll, enne ei tundnud keegi 2 nädalat huvi ja nüüd kui lööve sisuliselt kadunud, läks kole kiireks. Helistasin tagasi, üritades aega edasi lükata, paraku kõik kuus katset läks vastamismasinale, mille postkast umbes täis. Kaalusin, aga vist ikka lähen homme kohale, ehk spetsil siiski on mingi aimdus, mis mulle seal Mehhikos külge hakkas. Igaks juhuks kirjutasin haigusloo lühidalt üles ja trükkisin välja, võtan kaasa: vähem seletamist ja pole muret et mõni moment ununeks. Pilte võib moblast vaadata. Kuradima tehnoloogiliselt mahajäänud on see värk siin, saatelehel telefoni ja faxi number aga email või veebilehe aadress puudub. Oleksin ju saanud neile emailile kogu infi ette saata. No vaatame kas homme mind üllatatakse või tulen sama targalt tagasi.

09Jan Käsi pea normaalne

11 Jan, Neljapäev

Nagu võis arvata, polnud ka spetsidest tolku. Läksin veel pool tundi varem töölt ära, et ikka ilusti jõuaks vastuvõtule. Sain nii vara kohale, et viisin auto Walmarti tasuta parklasse. Ei tahtnud haigla juures hingehinda plekkida. Muidugi pidin ootama, alles pool tundi oma ajast hiljem sain suht õnnetus olukorras arsti vastuvõtu kabinetti. Rääkisin lööbest ja andsin üle väljatrükitud haigusloo, mis arstile sügavat muljet avaldas. Väga harva saab nii hästi ettevalmistunud patsienti näha. Näitasin käed ja jala ette, paraku polnud enam suurt miskit vaadata mida ka arst tõdes. Ainult vasakul jalal esialgse punnvilli kohal ja jalalabal tumelillakad plekid järgi. Jalalabal tundus isegi veidi suurem kui enne, ilmselt siiski minu ettekujutus.

09Jan Vaevumärgatavad plekid säärel

Praeguse olukorra ja piltide põhjal raske diagnoosi panna, laborisse analüüsi jaoks pole midagi võtta. Arst arvas, et kui lööve peaks uuesti välja lööma saame loodetavasti laborianalüüsiga kindlaks teha, millega tegu. Vastasin: loodetavasti siiski pole mul põhjust laborit külastada, ehkki saan aru kui põnevil te olete uut tõbe avastama. Uurisin ka võimalust, et tegu mingi parasiidi või seenhaigusega. Tohtri arvates ei peaks muretsema. Samas jäi hinge närima kahtlus, et tegelt pole tal aimugi, lihtsalt tahtis rahustada. Lahkudes rõhutas arst, et kui lööve peaks uuesti välja lööma, tuleksin kohe ilma aega kinni panemata kohale. Kokkuvõttes ei saanud ma tuhkagi targemaks aga vähemalt lööbest ainult udused jäljed järgi.

Endale tundub, et see jääb saaga viimaseks postituseks ... ... ... loodetavasti 😫

14Jan, Pühap, 20:52

Huatulco Needus 5 - Parasiidid, putukad, seened, ...

Paar pisikest uut punnihakatist

Reede 28 Dets

Täna sattusin netis inimestele ohtlike elukate teemalise artikli peale, blogistasin postituse "Keda tasub karta". No muidugi oli tavapäraste tiigrite, haide, krokodillide ja madude kõrval ka putukaid ja parasiite. Poleks vist pidanud seda artiklit lugema, sest leidsin kolm erinevat hullu tõbe, mille sümptomid vähemal või rohkemal määral minu lööbe omadega kokku langevad. Tegu oli täiesti juhusliku valiku mitte sihipärase otsinguga, kui ikka hakkaks otsima siis leiaks sadu erinevaid haigusi, parasiite, viirusi, ... üks hullem kui teine. Samas äkki tuli hoopis kasuks, sest too lugemismaterjal viis mu mõttele igaks juhuks troopiliste haiguste spetsi külastada. Selleks vaja arsti saatekirja, eks näeb kas minu oma väljastab sellise või mitte.

Käsi 28 Dets

29 Dets, lööve tasapisi taandub

Igatahes 30 ohtlikuima looma hulgas oli selline nagu Kesk ja Lõuna Ameerikas levinud suudleva või mõrtsukputuka levitatav parasiit, nimetatakse Chaga tõveks. Algne nakatumine võib olla suht sümptomivaba kestes paar nädalat kuni paar kuud. Kirjeldatud sümptomitest on mul vaid hammustuskoha paistetus ja naha ärritus, samas ei vasta need päris täpselt ei fotodele ega kirjeldusele. Kui parasiit jätta tähelepanuta võib haigus areneda krooniliseks mille ravimine oluliselt keerulisem.

Järgmine võimalus oli schistosomiasis. Tegu uss parasiidiga, mis saastunud mageveest võib organismi siseneda läbi naha. No käisime mitmes jões ujumas ja pikalt sulistamas. Jalanahk oli mul kraabitud katki kah. Mõne päevaga tekib nahaärritus. Piltide järgi otsustades esialgsed punn-villid teatud staadiumis vägagi sarnased. Võib esineda ka muid sümptome aga ei pruugi. Hea uudis, et see suht lihtsalt ravitav.

Kolmas sümptomitele ja piltidele osaliselt vastav tõbi on seenhaigus Coccidioidomycosis. Nakatumine toimub spooridega saastatud tolmu sissehingamisel. Haigusnähud sarnanevad gripile aga tugeva immuunsüsteemi korral ei pruugi neid olla. Punn-villide pildid ja kirjeldused jällegi väga sarnased. Ravi sisuliselt pole, sümptomeid leevendavad mitmed seentõve ravimid.

Ägedaid võimalusi kui palju😜

Internetis nahahaiguste googeldamise asemel kulutasin aega mõistlikumalt Youtubest mäesuusavõistluste vaatamise peale. Don't worry, be happy. Siin Kanadas pole ilmselgelt niikuinii lootust ravi saada, mis mõtet siis muretseda.

Reede, 20:27PM

Huatulco Needus 4 - Tõbise jõulud

Jõulutervitus: Hail Ceasar, morituri te salutant

Esmaspäev 24 Dets

Öö möödus rahulikult ja sügava unega ehkki eelmisel õhtul paistis olukord hullemaks minevat, punased alad villide ümber laienesid ja uusi pisikesi ilmus juurde. Käeseljad meenutasid metsaga kaetud mäeahelikku, samas enesetunne endiselt hea. Olin üsna veendunud, et hommikul peaks uuesti EMO'sse pöörduma. Paraku ärgates oli seis hoopis roosilisem. Punased piirkonnad tumedamad ja suuruselt enam-vähem samad aga villid olid taandunud ning käeselgade punniahelikud samuti. Hea, et ei hakanud eelmine päev ravimite kokteili manustama. Viirusevastast otsustasin edasi võtta, sellel polevat kõrvalmõjusid. Olin lausa nii erksas

tujus, et läksin alla oma tööruumi koristama ja askeldasin garaazhis. Tegin arhiveerimise mõttes käest pilte. Perfektselt sobis jõulutervituseks temaatiliselt punaselaiguline käsi roheliste kuuseokste taustal 😄

Esmaspäev, 16:10PM

Jõuluõhtul ei viitsinud oma punni-villi probleemiga tegeleda. Kuidagi nagu harjunud juba, eriti ei sega. Sügelus sisuliselt taandunud kui just ei ärrita punetavat kohta. Korra käis hõõrus veidi ja mõne sekundiga oli reaktsioon: vill pealt turses ning hull sügelus. Võtsin pikemalt mõtlemata jääkuubiku ning surusin vastu. Mõjus hoobilt, minutiga oli ärritus taandunud, turse kadunud. Kuradi kummaline, äkki tõepoolest on tegu mingi idiootliku allergiaga. Mitte ei taha uskuda, sest minusugusel tervel ja tugeval ürgmehel ei saa ju olla hellikute väljamõeldud häda, mida moe pärast allergiaks nimetatakse😋 Õhtuse traditsioonilise jalutuskäigu ajal ärritasid sokid hõõrumisega jalgadel olevaid punetisi, paraku olid hommikuks need tumedamaks tõmbunud, peaaegu nagu tavaliste villide puhul.

Keskel pisike vill, ümber laiem kõrgem
ja krobeline, tuhm punane ala ääristab. 

Teisipäev 25 Dets

Praeguseks on suurem osa ville kuivanud jättes alles punetava krobelise nahaga laigu. Millegi pärast kõige hullem olukord oli ja püsib käelabaselgadel ja randmete alumisel serval. Käsivartel praktiliselt kõik punnid taandunud, jalgadel samuti ehkki jalalabadel tumepunased laigud. Kõhul ja seljal olnud pisikesed punnid ei hakanud kunagi sügelemagi ja asunud samuti tagasi tõmbama. Õhtul igatahes võtsin lisaks viirusevastasele katsetamise mõttes tableti allergiavastast rohtu.

Randme alumine serv

Villid nagu kuivama hakanud

Praeguse seisuga ei oska hinnata, kas oli mingit mõju või mitte. Hullemaks pole läinud, pigem ikka kerged paranemismärgid. Samas kaldun esimese laine arengu alusel arvama, et villide taandumine oleks niikuinii aset leidnud. Neljapäevani veel kaks päeva, siis esimest korda lootus spetsi jutule pääseda. Isegi kui peaks olema oluliselt paremaks läinud tahaks huvi pärast ikka teada saada millega oli tegu, loodetavasti spets vähemalt suudab diagnoosi panna ja nõu anda.

Teisipäev, 12:17PM

Kolmapäev 26 Dets

Kolmapäev mingeid märkimisväärseid muutusi polnud. Võtsin viirusevastaseid tablette edasi ja ühe allergiavastase õhtul. Neljapäeval tundus, et punakad laigud oleks nagu tumedamaks ja tuhmimaks tõmmanud. Pilte teen ikka huvi pärast iga päev, nendel oli justkui paranemise märke näha. Paraku on kellaajad ja valgustingimused erinevad, mistõttu objektiivsemaks võrdlemiseks peaks fotosid eelnevalt töötlema nii, et normaalne nahavärv sama tooniga. Loodetavasti pole tegu ainult soovmõtlemisega.

Kolmapäevane olukord

Neljapäevane tundub parem

Neljap unustasin tablette võtta. Töölt tulles tahtsin soovitatud eriarsti juurest läbi astuda. Paraku ei saanud aega kinni panna ja kui eramajade rajoonis kohale läksin ulatus saba välisukseni. Üks kipsis jalaga proua liipas välja ning mainis, et täielik hullumaja. Polnud mingit mõtet ootama jääda. Ausalt öeldes jättis see koht õige amatöörliku mulje. Maja esiuksele oli paberileht kleebitud infoga, et arsti vastuvõtule saab küljeuksest. Suurest polikliinikust ka keegi ei helistanud, paistab et enne kui spetsialisti jutule saan on sümptomid kadunud. Saamaks teada, mis tõbi oli, pean mobla fotosid ette näitama.

Enesetunne endiselt hea, kuid märkasin, et originaalkõrvetuse kohal on nahale tekkinud kõvemad paksendid, mis puudutamise juures sügelevad. Samas värvi poolest ei erine enam muust nahast ja ville pole samuti. Enamus ville ning punakaid krobelisi kõrgendikke laikudel on kadunud, kummalgi käel siiski kolm-neli suuremat veel alles, mille keskel pisike millimeetrine kõrgem mügarik.

Neljapäev, 23:23PM

Huatulco Needus 3 - EMO

EMO's arsti ootamas

Pühapäev 23 Dets

Punnid olid hommikuks veidi tagasi tõmmanud kuid punasemaks läinud, eriti tugevalt värvi muutnud esimesed. Kokkuvõttes sihuke tunne nagu oleksin suures ulatuses kärnadega kaetud, vähimagi liigutamise peale nahk kätel kiskus. Sügelus samas oli taandunud. Võtsin rahulikult, jõin kohvi, sõin korraliku hommikusöögi ja lasin kaasal end lähimasse haiglasse sõidutada. Kes teab, äkki järgmised pool aastat toidetakse voolikuga😜. Ooteruumis palju rahvast polnud, tablool vaatas vastu 98. Hea et ma ebausklik pole, muidu tunduks masinast rebitud järjekorra number 13 õige pahaendeline. Kahju, et maski kaasa ei võtnud, köhivaid ja rögisevaid inimesi ümberringi. Valisin hea mugava pehme tooli, tukkusin pool tundi. Spetsiaalselt nähtavale jäetud käed kindlustasid, et keegi lähedale ei istunud. Mitmed esimese hooga kõrvaloleva ainsa mugava tugitooli poole kiirustanud tüübid muutsid viimasel momendil meelt ja eelistasid minu kõrval istumisele seina najale toetuda. Lõpuks siiski üks lühinägelik pudelipõhjaprillidega proua potsatas rahulolevalt mu kõrvale. Oli küll kange tahtmine nalja teha ja enda labakäsi ta prillide ette susata, aga äkki pärast veel süüdistatakse tahtlikus südari põhjustamises.

Sain registreeritud suht siva, ainult poolteist tundi ootamist. Peale portsu küsimusi arvati, et ilmselt tuleb mind panna Pronazoli kuuri peale kuna olen seenetama läinud. Samas nakkuse leviku hirmu ei tundunud olevat. Tehti kiire temperatuuri ja vererõhu mõõtmine, pandi lipik ümber käe ja saadeti arsti vastuvõttu ootama, mis eeldatavasti võib tundide pikkuseks venida. Huvi pärast googeldasin kiirelt, mis tõbi siis diagnoositi, et Pronazoli vaja võtma hakata. Ei teagi kas nutta või naerda aga selgus, et mul on tupeseen😱😵 Tõele au andes tuleb tunnistada, et vahel leiab ravim kasutamist ka suu, kõri või muude limaskestade seenhaiguste või siis seljaaju või ajupõletiku puhul. Kaalusin tõsiselt kas jääda järgmise doktori juurde saatmist ootama või mitte, esmane diagnoos ei tundunud kuigi usaldusväärne võttes arvesse pisiasja, et mul endateada puudub eelmainitud naisterahva elund.

Enne kui otsusele jõudsin hüüti mu nimi, raske südamega tõusin ja riskisin. Juhatati meditsiiniaparatuuri täis ruumi ootama. Nats aja pärast saabus doktor, küsis kiirelt sama jutu üle, viskas pilgu peale ja konstateeris, et tegu "contact dermatitisega" ehk maakeeli tundmatu ainega otsesest kokkupuutest tingitud nahapõletikuga. Ohkasin kergendatult, vähemalt tupeseent ei üritatud vägisi tuvastama hakata. Küsisin kuidas seletada teist lainet punne kakspool nädalat peale Mehhikost lahkumist??? Hmm... selle peale ma ei mõelnudki köhatas arst, tegelikult pole selge millega tegu ja laborid jõuluvaheajal ei tööta. Saadan su edasi nahahaiguste haigla spetsi juurde, kahjuks on nemadki momendil jõulupuhkusel, uuel aastal peaksid helistama. Kas peaksin muretsema, et tegu nakkava tõvega urgitsesin edasi? Kui keegi perest pole veel haigeks jäänud siis vist mitte. Niikuinii momendil laboriuuringut teha ei saa, loodame et pole nakkav. Kokkuvõttes on selge, et jõulude ja muude pühade ajal on Kanadas nakkushaigustel pidu, sest nendega tegelemiseks ettenähtud spetsid jõulupuhkusel. Doktor kirjutas välja portsu rohtusid ja olingi vaba.

Koduteel astusin apteegist läbi. Apteeker imestas, jälle sina, no mida seekord soovid, käisin retseptid letti. Tunni aja pärast välja võttes hakkas selgitama, milleks miskit vaja. Oot moment, mul ei ole mingit seedimise probleemi, mille kuradi pärast maohappe vähendajat ja kõrvetiste vastast rohtu peaks võtma. No mis sul on? Näitasin käed ette: lööve, muud miskit. Las ma vaatan on ikka õige nimi retseptil. Oli küll, no ja ülejäänud kaks allergiavastased. Mul pole elus allergiat olnud. Kas preagu ka midagi võtad uuris apteeker hämmeldunult. Nojah, üleeelmine arst lasi ravikreemi välja kirjutada ja eelmine viirusevastase ravimi. Apteegitöötaja kratsis kukalt, need ravimid on igaüks iseasja vastu, ma pole küll arst aga ei mõista miks peaks sihukest kokteili sööma. Mis seal imestada vastasin, kõik arstid tunnistasid, et ei tea mis tõvega minu puhul tegu, ju siis kirjutasid parema äranägemise järgi igaks juhuks midagi umbes välja. Viimane vähemalt saatis spetsi juurde edasi, kui ma muidugi nii kaua vastu pean kuni nood puhkuselt suvatsevad naasta.

Võrreldes eelmise päevaga
on villid punasemaks läinud.

Kodus ladusin viis erinevat ravimit kapi peale ritta üritades jõuda arusaamisele, mida oleks mõistlik nendega ette võtta.

Betamethazone, Valacyclovir, Prednisone, Apo-Ranitidine, Diphenhydramine Hydrochloride 😱🙏

Selge, et kõiki viit ei ole mõtet neelama hakata. Kas võtaks tähestiku järjekorras, või paneks silmad kinni ja haaraks umbes, või uuriks millistel kahel ravimil on kõige ilusamad värvilised tabletid, ... 😵

Vaatasin veelkord oma punne-ville, jubedad olid aga mitte nii hullud, et peaks viite eri ravimit sisse mugima. Nii ei jää ju kõhtu ruumi jõuluprae jaoks. Ootan homseni ja vaatan kuidas asjad arenevad, vahepeal jätkan viirusvastase võtmist, millega reedel alustasin. Niikuinii neid rohtusid poleks kui täna EMO't ei külastanuks.

Pühapäev, 6:57PM

Huatulco Needus 2 - Taudihaige tööl

Tööl pildistatud villid, miks küll ei tahetud mu kätt suruda😨

22 Dec Laupäev

Öösel segas käepealsete sügelus magamist, paar korda ärkasin ja pidin natu sättima, enne kui uuesti magama jäin. Laupäeva hommikul oleks hea meelega edasi põõnanud, paraku oli liiga kahju puhkusepäeva niisama välja võtta. Pole ju vahet kus tukun ja sügelen, kodus või tööl, aga tööl saan selle eest vähemalt makstud. Muidu oli enesetunne hea, päris väljapuhanud vaatamata öistele ärkmistele. Riideid oli ebamugav selga tõmmata, sest villid-punnid vastu puutudes valulikud. Käepealsed punne päris tihedalt täis ja nahk suht pingul, rooli hoidsin kummagi käe näpuotstega, et ei peaks kätt rusikasse pannes täishaardega liialt näppe painutama.

Tööl läksin esimese asjana vetsu ja määrisin kabiinis kreemi peale. Villide-punnide kuiv ja kiskuv nahk läks pehmemaks andes nii kergendust. Küsisin kohe ülemuselt minimaalselt käte kasutamist nõudvat tööd näidates villid asitõenditena ette. Boss soovitas rahulikult võtta arvates, et ongi parem kui ma ei lähe masinate juurde operaatoreid hirmutama. Esimese poole päevast vahtisin niisama proovides aeg-ajalt puhkeruumis tukkuda. Paraku und ei tulnud, surfasin moblaga netis kuni patarei ähvardas tühjaks saada. Lõpuks hakkas kole igav, aja kiiremaks kuluks küsisin paar lihtsamat tööd. Muidu oli hea nokitseda aga kindaid äärmiselt tülikas kätte panna. Nii palju kui võimalik asjatasin paljakäsi, kindad vaid mõneks minutiks kui just hädavajalik.

Igavusest hirmutasin töökaaslasi igasugu hullude juttudega. Ühest tülikast tüübist, kellele pidevalt meeldib lobiseda, sain hoobilt lahti kui muuseas käed näitlikult lauale panin. Too jäi poole sõna pealt vait, vahtis ja küsis ehmunult, mis mul juhtus. Vastasin, et ei miskit hullu, mingi troopiline nakkushaigus, eile käisin arstil, too võttis koeproovi ning saatis laborisse uurimisele kuna polevat kunagi midagi sellist näinud. Jutupaunik, kel muidu komme monoloogide ajal ebamugavalt ligi tikkuda ja aeg-ajalt oma sõnade kinnituseks seljale patsutada või õlga tonksata, tõmbus viisaka distantsi peale. Kui olin paar korda köhinud ja lisanud, et muhkkatk pidi ainult rottide ja kirpudega mitte piisknakkusena levima, tuli tüübil mingi edasilükkamatu tööülesanne meelde: lahkus kiiruga kuuldeulatusest 😋

Pääsesin ka kohustuslikust käesurumisest heade jõulude soovimisel, kellelgi polnud tahtmist mu kätt pihku haarata, täiesti piisas verbaalsest suhtlusest. Kodus tuli pisem laps vastu marlimask näo ees ja andis mullegi hunniku, et ma jumala pärast kedagi ei nakataks. Panin plika rahustuseks kohusetundlikult pähe. Kui tegu lihtsalt nakkava tõvega oleksin selle kindlasti ammu juba nii vanemale tütrele kui kaasale edasi andnud. Kumbki ei näita vähimatki märki punni või villiminekust. Mul endal on hea enesetunne, söögiisu ja muidu positiivne olemine. Poleks silmaga nähtavaid punne ja hoogudena esinevat sügelemist võiks jõulupuhkuse algust paari õllega tähistada. Sügelemisega on sihuke lugu, et ehkki punne-ville hulgaliselt nii kätel kui jalgadel ja vähemal määral seljal ning kõhul, siis korraga sügeleb ainult pisike piirkond. Enamasti see, mida ärritad kas liigutamise või riietega vastuhõõrdumisega. Praegugi blogistades sügelevad ennekõike näpud ja pihud klaviatuuri toksimisest.

Laupäev 22 Dec 18:00

Õhtul kodus teistes valgustingimustes

Õhtupoolikul olid meil verivorsti tegemise talgud. Kaasale ja vanemale lapsele saabus appi sõbra tütar, keda igavusest üritasin hirmutada oma „zombi“ kätega. Paraku väga ei läinud peale, tegu Toronto Ülikooli laboris töötava bioloogia ala inimesega. Kuuldes, et kaks arsti polnud suutnud ära arvata, millega tegu arvas, et peaks ikkagi haiglast läbi astuma, äkki mingi vastik parasiit. Punnid-villid olid näidanud arenemise märke aga õhtul enam ei viitsi minna. Canada EMO järjekorrad on kuulsad: inimesed surevad seal vanadusse enne kui registreerimise jõuavad ära oodata, arsti jutule pääsemisest rääkimata. Öösel tahtsin magada oma voodis, mitte kusagil haigla ootetoas kõikvõimalikke nakkusi üles noppides. Huvi pärast uurisin korraliku luubiga, ega villides silmnähtavat elu pole arenenud. Ühele torkasin nööpnõelaga katki ja lasin vedelikust tühjaks, ei hakanud silma siplevaid kuivale jäänud ussikesi ega algloomasid. Öö mööduski õige rahulikult erilise sügelemiseta. Põnevaid unenägusid seevastu jagus: näiteks ühes käisin CIA's töövestlusel 😁

Huatulco Needus 1 - Doktor Google

"Sääsepunnid" 12 Dets, külastasin tohtrit

Eelmise aasta "Mehhiko suveniir" postituses kirjutasin kaasatoodud lööbest. Teema uuesti üles tõstatamine, vihjab asjaolule, et minu suveniiri lugu sugugi nii lihtsalt ja kiirelt ei lõppenud. Selguse mõttes lisan järgnevalt olulisemad kuupäevad. "Huatulco needuse" lood kirjutasin pilve ajalise nihkega avaldamiseks. Kirjutamise momendil polnud olukorra areng selge, ei tahtnud kaaskodanikke hirmutada.

03 Dets Mehhikos kaljudel ronimas, saime mõlemad lapsega "kõrvetada" ilmselt mingilt taimelt kuna kõrvetust tundsime mitmes kohas korraga (mul vasakul jalal) aga ühtki putukat ei märganud. Kerge punetus ja sügelus, ei miskit märkimisväärset.

04 Dets Saabume Torontosse.

11 Dets Peale suusatamist järgmisel päeval punnid jalal ja sügelus.

12 Dets  Punnid  suurenevad,  muutuvad punasemaks, sügelus, lähen arstile.

Seega alles nädal peale Torontosse naasmist lõi nahalööve välja. Kannatasin paar päeva aga otsustasin siis igaks juhuks lasta arstil pilgu peale visata. Diagnoosi ei osatud panna, kirjutati mingi Betamethasone val 0.1% kreem välja, mida hakkasin kasutama.

Punnikobar põlvel 14 Dets

14 Dets Osa punne muutuvad väikesteks villideks, värvuvad tumepunaseks, sügelevad, kreemitan.

17 Dets Villid ja sügelus vähenesid, jäid punakad nahapaksendid.

Nädalavahetuseks (15-16 Dets) olin paar päeva enda „suveniire“ kreemitanud, ei tea kas oli kasu või ei, igatahes sügelus vähenes ja punnid-villid hakkasid tagasi tõmbama. Esmapäevaks vaid punased tumedad nahapaksendid, miski ei seganud suusamäele sõitmist. Kerge nohu ja köha ilmselt jahedast niiskest tuulest. Teisipäeval sutsu haiglane tunne, pole aga miskit hullu kui kurk ei valuta ja vaid nina märg ning paar köhatust. Kolmapäevaks taandus seegi, põrutasime mõlemad tütrega karatesse ja uhasime kaks tundi jutti. Mõnus üle pika aja parasjagu asjalikku füüsilist koormust.

20 Dets Neljapäeval avastasin, et kätele on ilmunud paar kahtlast punast täppi. Et nagu mis mõttes, kas mingi putukas hammustas, ei saa ju olla, et lööve uuesti tagasi tuleb. Õhtupoole oli selge: punased punnid suuremad ja kari pisemaid juurde tekkinud mõlema käe seljale ja jalalabadele.

Värsked villid 21 Dets

21 Dets Reedel töö juures tekkisid esimestele villid peale ja hakkasid segama, kindaid oli paha kanda. Käis hõõrus ühe suurema randmel punaseks ja valulikuks. Kodus avastasin, et ka käsivarred on värskete punnidega kaetud, seljalgi tundusid mõned olevat. Nägu ja kael siiski täiesti puhtad, õnneks polnud ka intiimsemates piirkondades kahtlasi arenguid märgata. Paremale jalale olid ilmunud punnid, üks eriti vastik varba vahele, mis käies muudkui hõõrus. 

Vastikult valulik punane vill randmel

Esialgse lööbega vasak jalg pea puhas, ainult vanad veel kumasid õrnalt. Kuradi jama, võtsin läpaka ette ja kukkusin tudeerima nahalöövet tekitavaid nakkushaigusi. Peale hulga tuntumate uurimist oli selge, et ühegi kirjeldus ei vasta sellele, mis minul. Kõige rohkem kattus järgneva kolme tõvega: leetrid, tuulerõuged ja tuulerõugete uuesti avaldumine (shingles). Lööbest tehtud fotode alusel oli suurim sarnasus tuulerõugetega. Paraku haiguse kulg ja kliiniline pilt osutusid täiesti erinevateks.

Leetrite puhul oleks pidanud lööve tekkima esiteks kõrvade taha või kaelale, mida pole siiani. Samuti puudusid algsed nähud tugeva palaviku, kuiva köha, valusa kurgu ja silmapõletiku näol. Nina oli tatine aga suusatamise ajal see normaalne. Samuti puudusid suu limaskestal iseloomulikud valged täpikesed. Seega leetrid viskasin kõrvale.

Tuulerõugete tüüpilistest sümptomitest: palavik, halb enesetunne, peavalu ja söögiisu kaotus polnud mul ühtegi. Samas lööbe punnide-villide arengu kirjeldus ja pildid kattusid minu omadega väga lähedaselt kuni viimase momendini: punased punnid, päev hiljem ilmub vill, veel päev ja vill läheb katki ning sellele ilmub koorik. Piltidel lausa kuivanud vere karva tumedad. Mul lihtsalt tundusid ära kuivavat, no ei kratsinud neid katki ka, ehkki isu oli. Uued punnid ilmuvad mitme päeva jooksul, kõigis kolmes staadiumis punne-ville võib koos leida – see osa klappis. Paraku rääkis vastu kaks mõjuvat fakti: esiteks ei haigestu tuulerõugetesse keegi, kes enne on seda põdenud (ema väitel olen väikelapsena põdenud, paar armigi alles), teiseks pidi täiskasvanutel haiguse kulg olema oluliselt ägedam, aga mul puudusid kõik ülejäänud sümptomid peale punnide.

Shingles puhul tegu uuesti aktiveerunud tuulerõugete viirusega. Kuna viirus pesitseb seljaajus ja ajus ning levib närvirakkude kaudu avaldub lööve ribana tavaliselt vaid ühel keha poolel (seljaajust välja tulevad närvid jaotuvad kehas ulatudes naha pinnale ribadena). Tüüpilistest sümptomitest puudus tugev valu ja valgustundlikkus ning ainult ühel pool avaldumine. Samuti palavik, väsimus ja halb enesetunne. Muidu oli punnide kirjeldus ja pildid sarnased minu omadele.

Ühegagi eelnevaist ei sobinud kokku haiguse kulu see osa, et teine laine esines rohkem kui nädal peale esimest. Kostab pigem mingi mikroorganismi moodi, kellel on mitu arengufaasi ja üks neist kutsub esile aktiivsed haigusnähud. Minu mõistus sai otsa, otsustasin uuesti tohtri poole pöörduda. Ootamist nats rohkem aga kasu suurt polnud. Üle vaatas teine arst, uuris ja puuris ning tunnistas lõpuks, et pole aimugi mis see olla võiks. Sisuliselt rääkis juttu mida olin ise lugenud, sümptomid ei kattu ühegi tema tuntud haigusega. Peaksin minema spetsialisti juurde. Spetsialisti juurde aga pole võimalik aega kinni panna enne jaanuari. Igaks juhuks võttis proovi tuulerõugete ja rõugete jaoks aga mainis muiates, et vastus tuleb alles nädala pärast ja selleks ajaks olen kas terve või kabelis. Lõpuks ütles tõsinedes, et kui lööve hullemaks läheb või enesetunne halvaks, peaksin otse EMO'sse minema, seal peavad ette võtma. Nüüd tuttu ja vaatame mis homme toob.

Reede 21 Dec 22:20

Aasta 2018 üheksas pildis.

Kaasa eeskujul lasin Instal määrata oma eelmise insta üheksa populaarsemat pilti. Huvitav näha mida teised minu eelmisest aastast kiiduväärilisena leiavad. Erilist üllatust polnud, kajastust leidsid nii hobid, külastatud kohad kui ka tähtsad kaaskulgejad. Muidugi mitte kõik ja võib-olla mitte kõige täpsemas järjekorras. Hobidest nii karate, suusatamine, reisimine kui logelemine said kaaskodanike kiiduavalduste osaliseks. Välja jäid ainukesena sel aastal avastatud ronimine, põhjuseks ehk vähene aktiivsus seoses teisel korral vigastada saanud küünarnuki kõõlusega. Samuti ei peetud matkamist piisavalt põnevaks, aga tõele au andes, ega ma saanud see aasta nii palju matkata kui oleks soovinud, pildistamisest rääkimata.

Lapsed said mõlemad tunnustatud, kaasa paraku millegi pärast üheksa pildi peal ei figureerinud. Enda ja tema õigustuseks peaks mainima, et esiteks ei kipu ta eriti pildile ja teiseks ei olnud ka mind jäädvustatud tema üheksa pildi peal - seega võrdsus majas ;) Torontost neli pilti, nii kohalikust Jaapani restost kui tagaaiast. Mehhikost kaks maastikufotot, Kreekast laeva pealt noorema plikaga ja Eestist Rummu karjäärist luigepere pilt, mida pean ise kõikse õnnestunumaks fotograafilise külje pealt. Aasta oli igati äge, ega muud kui vähemalt sama ootan järgmiselt. Peaasi, et ei korja mõnda soovimatut suveniiri reisudelt kaasa 😜

Mehhiko suveniir

Valik suveniire: 2 t-särki, Tequila, kivid, teokarbi tükid, puutükid

Nagu üks korralik turist tõin ka mina võõralt maalt kaasa suveniire. Mitte küll palju, sest peale algset vasikavaimustust, kui oled esimesed korrad väljamaale saanud, jõuab kiirelt pärale ebaotstarbekate suveniiride mõttetus. Viimasel ajal olen seetõttu piirdunud t-särgi, kivide, merekarpide, mõne ehte (kaasale või lastele) ja kohaliku napsu ning paari põneva näksiga. Sombreerod, mõõgad, kohalikud nikerdised, kujud või maalid jätsid täiesti külmaks. „Iidsete“ asteekide või maajade amulettide ning muude judinate poole ei vaadanudki. Esiteks pole need pea kunagi ehtsad. Hullem veel kui on, siis võid vahele jäämise korral veeta Mehhiko riigi kulul planeeritust oluliselt pikema puhkuse kuumal maal „la carcel“ nimelises kinnipidamisasutuses mitte viietärni hotellis. Kõik on hinnas endiselt aga toit ja toakaaslased kardetavasti harjumatud lääne maitsele.

Hoiatan nõrganärvilisi: järgnevad pildid võivad reisuisu võtta, ehkki tehtud paranemise staadiumis, kui kõige jubedam möödas oli 😉

Intiimse kontakti kaudu saadud suveniir Mehhikost
Hea, et vasakul jalal, keskmise puhul oleks kodus keeruline selgitada 😝

Pikemalt kirjutaks hoopiski suveniirist, mille poolkogemata kaasa haarasin. Hoiatuseks ka teistele kergemeelsetele, võõral maal peab eriti ettevaatlik olema intiimsemat sorti kontaktide korral. Ja ma ei pea silmas mitte ainult hurmava välimusega vastassoo esindajaid. Loomariigi tundmatute isendite suhtes tunneb enamus meist aukartust, põhjendamatut kabuhirmu põhjustavatest putukatest ja mereelukatest ma ei räägigi. Personaalselt langesin kõigi eelduste kohaselt mingi tundmatu taime rünnaku alla. Kes lugenud mu postitust hotelli lähedal ronimisest, märkas ehk, et sain korra eelviimasel päeval varingul turnides kõrvetada. Kerge punetus ja sügelus, ei miskit hullemat kui nõgese puhul. Paar päeva hiljem kodus märkasin, et punetus pole taandunud, aga ei pööranud erilist tähelepanu. Nädal hiljem läksin päevaks mäele suusatama. Õhtul tagasitulles jalg sügeles, üllatusega avastasin, et punased punnid on oluliselt suurenenud. Imelik, ei tea kas külm või suusaliibukate hõõrdumine põhjuseks.

Järgmine hommik olid jalale kenad villid ilmunud, villide ümbrus koledalt põletikuliselt tumepunaseks tõmbunud. Sügeles, aga mitte väga hullult. Pükki pükse oli ebamugav jalga panna, villid tundlikud. Tööl üritasin võimalikult vähe liikuda, et püksisääred ville ei hõõruks, lühikeste pükstega vormi kahjuks meil pole. Kodus võisin veenduda, et punetuse taandumise märke polnud näha, pigem olid need kohad veidi paiste läinud. Otsisin doktor googlelt abi ja nagu võite arvata päästis mind ehmatusest põhjustatud südamerabandusest vaid skeptiku mõttelaad. Minu sümptomitele vastavad haigused katsid laia diapasooni kõikvõimalikest inimkonnale tuntud ja tundmata tõbedest alates „musta surma“ nime all tuntud muhkkatkust ja lõpetades vähiga. Oleksin piirdunud vaid Mehhiko mürgiste taimede otsimisega, aga vett sogas asjaolu, et lapsel, kes samuti kõrvetada sai, polnud mingeid märke nahal. Ometigi on eriti tundliku nahaga meie naispere, kel alati suured punnid ja lööve nii sääskedest kui koerakirpudest samas kui mul pole märkigi.

Vasak jalg paranemas

Öösel oli päris tüütu magada, jalg õhetas ja sügeles. Kui kahtlane olukord oli kinnitab fakt, et ehkki meditsiiniasutusi külastan haruharva, otsustasin peale tööd otse arsti juurest läbi astuda, kui ikka ise veel jalga alla võtan. Tööl vaatasin tööpäeva lõppu oodates iga viie mindi tagant kella. Kaalusin kainelt kõik võimalused läbi ja kokkuvõttes tundus ikka kõige tõenäolisem taimelt saadud mürgistus. Müstika vaid, miks alles nädal hiljem välja lõi. Tuulerõugeid olevat lapsena põdenud, see ei tohiks olla. Minu põletikulistele villidele kõige sarnasema pildi leidsin mingite putukate kohta, kelle vastsed elavad villides. Luubiga uurimine ei tuvastanud tundmatuid eluvorme ega ka pisikesi okkaid villides. Kolmapäeval, ehk üheksa päeva peale „kõrvetust“ vudisin arsti ootetuppa. Õnneks pole kesknädal rahvarohke, sain kohe ette. Õde küsis, mis probleemiks, seletasin ja palve peale näidata kerisin püksisääre üles. Tülpinud ja väsinud olemisega keskealine kergelt ülekaalus meditsiinitöötaja oleks mu säärel olevate punnvillide nägemise peale peaaegu tagurpidi salto visanud. Oi-oi-oi... oi-oi-oi... srazu vratsh nado... mul oli koduselt soe tunne kuulda vennasrahva keelt, justnagu Mustamäe polikliinikus :D

Pildil paistavad kui tava putukahammustused

Õde lahkus kiiruga jättes mind üksi oma villidega. Hakkasin juba sobivat põgenemisteed kaardistama, juhuks kui bioloogilise kaitseriietusega karantiinibrigaad peaks saabuma. Endale ei tundunud punetavad villid nii väga hullud, ju olin juba harjunud. Uksele saabus siiski arst, kes oli ettevaatuse mõttes aegsalt kummikindad kätte tõmmanud. Rääkisin talle üle kogu loo, mille peale doktor ei osanud muud kosta, et pole miskit sellist enne näinud. Eriti nädalase hilinemisega sümtomite ilmnemise valguses, mis viitab pigem nakkushaigusele. Ville aupaklikust kaugusest uurides mainis, et väljanägemise poolest meenutavad putukahammustusi. Pakkusin sõbralikult katsuda: villide all on suht kõva paistetus, oh pole vaja tõmbus tüüp kaugemale. Ma nihkusin lähemale rõhutades, et äkki ikka palpeerimine annab olulist infot. Nähes kui osavalt olin end ukse ja tema vahele manööverdanud silitas arst vastumeelselt hästi ettevaatlikult paari punnvilli pealt, kuid ei osanud miskit asjalikku lisada. Kokkuvõttes kirjutas mulle salvi, mida peale määrida. Nojah sama palju kasu kui mu perearstist, kes soovitab kopsupõletiku ravimiseks kuuma teed juua. Aga paremat polnud võtta. Kõik lootused tuli panna platseeboefektile, läksin tellisin apteegist retseptikreemi, ja määrisin kodus peale. Tänu töökoha tervisekindlustusele sain vähemalt tasuta, samas meenus riim nõuka arstiabi kohta, mis oli tasuta ja kasuta 😛

Nüüdseks on kaks nädalat möödas ja lööve mõningal määral tagasi tõmmanud. Eile käisin suusatamas ja kurim täna hakkas jälle sügelema. Eriti ärritavaks osutusid kodus jalga tõmmatud lühikesed fleecepüksid, mis vahetasin kiirelt linaste vastu. Nahk tulitab põlve pealt, kust fleece vastu puutus – kuradi kummaline. Praeguseks on siiski selge, et tegu pole ei lihasööja bakteri ega muu surmatõvega, muidu oleksin juba mullatoidul. Tänapäeva arstiteadus, vähemalt minu rahakotile jõukohane, ei oska vastust anda. Tuli pähe mõte postitada pildid ühte arstide FB gruppi, äkki oskab keegi Eesti meedikutest arvamust avaldada. Kui saan targemaks annan kallid lugejad ka teile teada.

Mexico9 - Lahkumine

Teisipäev, 04 Dec - Lahkumine sombreerode ja kaktuste maalt

Uni pole just kõige parem, mitu korda öö jooksul pean vetsu külastama, õnneks vaid ohtralt tarbitud jookide mitte kõhuviiruse pärast. Unenäod kah seosetud ja kummalised. Näiteks sõidan kalli kaasa uue punase maasturist Mazda puruks. Tegelikult pole tal ei maasturit ega isegi autot, tütrel küll punane tavaline Mazda3. Igal juhul äratab mobla enne seitset nii, et veerand kaheksaks oleme juba hommikusöögil. Söön korraliku kõhutäie: praemunad, vorstikesed, ja magusaid saiu, suurt isu küll pole. Lõpetuseks kausitäis jogurtit müsli, kookosehelveste ja rosinatega. Pagariletist pakin saiakesi ja pirukaid lennukisse kaasa, loll oleks seal hullu papi eest lennukitoitu võtta.

Toas lõpetame pakkimise ja läheme randa. Kole palav on, tütar kipub peale ujumas käimist tagasi jahedasse hotellituppa. Mina ei raatsi rannast lahkuda, libistan minibaari õllekesi, käin mitu raksu ujumas. Kell ikka veel liiga hommik, baar pole lahti, toon toast canada õlle ja võtan mobla. Pildistan hotelli basseiniala ja randasid terrassilt. Basseini me kordagi ei läinudki, no miks peaks kui ookean käepärast. Jalutan alla randa, pildistan vaateid ja veel kord vette. Laine on päris suur, lasen end ookeanil õõtsutada, kes teab millal jälle saab. Rannal leian ilusaid koralli ja teokarbitükikesi, no mõned ikka mahutan veel, kas või käsipagasisse topin. Patt oleks nii ilusad rannale vedelema jätta :D Rannakaljude alt üht eriti kena korallitükki korjama kummardades saan sopsu kruusa kaela, iguaan kurivaim sebib seal.

Tuppa dushi alla, viimased asjad kohvrisse ja seljakotti ning kiire ülevaatus, et miskit maha ei jää. Tassime kohvrid välja, saadan kärumehe üles, ei hakka ju ise vedama, las too teenib kah jootraha.

Kohvrid paigutatakse ridades Canada linnade järgi, meie ei pea neid enam lennujaamani katsuma. Märjad ujukad väike probleem, laotan kohvrile päikese kätte kuivama. Registreerime välja üheteist ajal, just siis kui baar avatakse. Võtan januks õlle, ja mango brändi kokteili, lapsele sprite. Pool tunnikest oodata bussi lahkumiseni, istume terrassil, surfame netis ja limpsime jooke. Lapsele tellin kohapeal valmistatava smuuti, pergel alles nüüd avastame, et seda saab baarist tellida.

Õitsev kaktus

Dzhungel bussiaknast

Ongi aeg bussi istuda, joon oma eelviimast canada õlut ja teen mõne pildi möödavuhisevast dzhunglist. Lennujaamas oleme muidugi liiga vara, aga mis teha, hotelli bussi aeg on nii sätitud. Teeme check-in kohe ära ja anname kohvrid sisse. Nüüd nats aega ringi vaadata. Lennujaam nagu lennujaam ikka, miskit erilist pole. Istume välikohvikus tasuta wifi'ga netis surfates. Ostan lapsele kolm jäätist ja endale õlle kui viimane canada oma otsa saab.

Bohemia on parim Mehhiko õlu, üks parimaid üldse, mida kunagi saanud. Muidugi avastan selle lennujaamas lahkudes. Ei saa ka mainimata jätta, et jäätis ja õlu on sama hinnaga, mõlemad 2 USD tükk. Paar musta terava nokaga lindu tiirutab ringi üritades ettevaatamatutelt toidupalasid näpata. Enne kui turvatsooni siseneme pean ka oma joogipudelisse kallatud mangokokteili lõpetama, vedelikku lastakse läbi ainult siis kui see kõhus.

Tollivabas poes vaatan ringi, pakutakse seda teist maitsta - proovin ka mescali ära: jubeda maitsega jook, aga paneb pildi ujuma nagu oleks tõepoolest maagilisi seeni koostises. Ostan hoopis liitri "kuldset" tequilat. Lennukile muidugi jalutame. Proovin magada aga und ei tule, toolid on ebamugavad ja vahed kitsad. Pea hakkab tuikama esimest korda kogu reisu ajal. Tellin tomatimahla ja kohvi oma saiakeste kõrvale. Igavusest teen läpaka lahti aga siis meenub, et eelviimasel päeval suri mu asendatud klaviatuur. Üllatus, üllatus - töötab jälle, ei tea mis Montezuma needusega tegu, paistab nüüd tema mõjualast väljas. Saan vähemalt aega kasulikult veeta ja viimaste päevade lühikokkuvõtte kirja panna. Tänu klõbistamisele möödub lennu teine pool üllatavalt kiiresti. Juba teatataksegi, Torontole lähenemisest. Aknast välja vaadates avaneb tuttav vaatepilt, kesklinn ja teletorn ruudulise linnatulede sära taustal.

Lennujaam

Piirivalvest ja tollist kiirelt läbi, tänu automatiseerimisele on Canada passiga sissesaamine õige kiireks muutunud. Ise pead skännima ja vaid puuteekraani kasutades vastad paarile küsimusele selle asemel et küsimusi täis peberileht täita nagu viimased 30 aastat kombeks. Kohvrid saime kiirelt kätte, kaasa sõitis vastu ning jõudsime sutsti koju.

Koerad hullult õnnelikud, seekord kukkus Koko maja ees suurest rõõmust ulgudes ringiratast kihutama. Mul alati mure, et keskealine koer võib nii veel südamerabanduse saada. Pakkisime kohvritest riided välja ja jagasime natsa kaasatoodud nänni.

Kokkuvõttes võib reisu igati kordaläinuks lugeda. Nagu eelnevate lugude põhjal võisite veenduda pole ma tüüpiline rannaturist. Tahan alati mingit põnevat tegevust, üle poole tunni lamamistoolis kuidagi ei püsi. Kui võrrelda eelnevate Kesk-Ameerika ja Kariibi reisidega, siis Mehhikost jäävad kõige enam meelde inimtühjad valge liivaga rannad ja eriti rannakaljud ning mäed. Toit sõltub hotellist, oli täitsa hea aga valik polnud just kõige suurem. Igatahes polnud kellelgi kõhuhädasid. Joogipoolise üle ei saa ka kurta, teenindus oli super, jäätükkidega joogid toodi otse randa. Temperatuur mõnus, mitte liiga palav ja õhuniiskus normaalne. Rahvast meeldivalt vähe nii hotellis kui randades. Kindlasti aitab kaasa asjaolu, et jõulu ja aastavahetuse tipphooaeg polnud veel alanud. La viva Mehhiko!!!

Mexico8 - Snorkeldamine, Ronimine.

Esmaspäev, 03Dec – Hotelli juures snorkeldamine, ronimine, idamaine õhtusöök

Peale hommikusööki oli kavas kohe randa korallrahu juurde ujuma minna. Mul kuus canada õlut ikka veel külmikus, viimane aeg neid korkida, ei hakka ju tagasi viima. Niikuinii tehakse baar alles kell üksteist lahti. Haarasime maskid, lestad ja paar õlut rannale kaasa. Sobivat lamamistooli vaadates jäid silma tuttavad eelmise päeva retkest. Sõjalaevastiku insener abikaasaga, toredad asjalikud tüübid. Neil oli samuti plaan rifile ujuda, kuid otsustasid enne päikese käes praadida. Hea mobla ja asjad tuttavate lähedale jätta, suurt muret siin varastamisega pole aga parem karta kui kahetseda.

Tõus oli kõrgpunkti lähedal, lained väikesed, ei murdnud rahu peal, veesügavus isegi madalamates kohtades üle meetri. Kalu oli hulgaliselt ja igasuguseid, põhimass kümmekond juba tuttavaks saanud liiki. Tütar üritas kerakalasid kinni püüda, nood olid liiga nobedad, läksid peitsid end korallikoobastesse.

Toita kalu ei tohtinud, liiva põhjast võtmine ja puistamine polnud keelatud. Hulk kalu sai nii "haneks" tõmmatud, ujusid ligi lootuses, et tegu vees allaliuglevate toidupaladega. Jällekord kole kahju, et pole veekindlat moblakotti.

Ujusime rahule ringi peale, elu oli igal pool aga kõige rikkalikumalt rahu keskel väikestes kanjonites ja liivapõhjani ulatuvates aukudes. Parve suuri kalasid kohtasin rahu rannapoolses servas. Veeelukad ei näidanud mingit hirmu, ujusid ligi, uudistasid ja jätkasid rahulikult teekonda. Liitusin viieks minutiks parvega, küllap imestasid uue kohmaka kala üle, kes ei suuda sünkroonis pöördeid teha. Korallrahu ise mitte just kõige paremas seisus. Värvilised ja elus piirkonnad vaheldusid valgete "luukeresid" meenutavate surnud kohtadega. Kalad näkitsesid koralli küljest tükikesi ja vetikaid, ilmselt tegu normaalse toiduahela toimemehhanismiga.

Kokku olime üle kahe tunni vees. Korra käisime väljas lebotamas ja jooki võtmas. Tuttavatel olid uut tüüpi kogu nägu katvad snorkeldamisemaskid. Olin kunagi sihukesi kaalunud, aga ostsin siiski traditsioonilised. Nemad väitsid, et väga mugavad, saad ka nina kaudu hingata, vaateväli hoopis avaram. Äkki peaks ühe proovimise mõttes muretsema, siis ehk söendab kaasa ka veealuse maailmaga tutvuma tulla.

Canada Steamwhistle õlu Mehhikos

Kerge näljatunde otsustasime snäkibaaris peletada. Teel nägime paari oravat, üks krabas välibaarist minibanaani ja pani krabinal palmi tüve mööda üles. Põhjamaalasele natuke harjumatu näha oravat kenas talvises hallis kuues palmitüvel banaani nakitsemas.

Mehhiko orav sööb palmitüvel banaani

Rannateel sattusime esimest korda Mehhikos iguaanide peale. Isased veidi suuremad ligi meetrised "hambulise" seljaga, emased pisemad. Kui Costa Ricas nähtud pesitsesid puu otsas siis siinsed soojendasid end rannakividel, ilmselt veelembesed tegelased. Tütrel oli kange isu elukat katsuda, hoiatain küll, et ära puutu tundmatut looma, aga ega siis vanemat targemat kuulata. Lõpuks lõin käega, homme viimane päev, küllap lastakse ka kolme näpuga lennukisse. Isegi sihuke võllanali ei aidanud. 

Ma olin valmis tulistvalu plehku panema ja kuulutama, et ei tunne toda neiut, keda iguaanid oma pessa poegadele toiduks lohistavad. Laps katsus seljalt, loom vaid korraks pööras pead, külma kõhuga tüüp ei pidanud vajalikuks rohkem reageerida. See andis ka mulle julgust, jahe ja natuke pehme selg soomustatud reptiilil, justnagu maol, keda lapse õhutusel varem käes hoidnud.

Lahe äärde jõudes pakkusin välja, et ronime samal vasakul kaldal kus enne kuna parem tundus sutsu keeruline. Tütar ei tahtnud kuuldagi, seal juba käisime, läheme ikka uut avastama. Kõige mugavam oli kaljule pääseda esialgu läbi kõhuni ulatuva vee sumades. Sandad võtsime näppu, ei tahtnud neid märjaks teha, pärast jalataldade all libedad. Olime ettevaatlikud, et mitte merisiilile otsa astuda, teisel kaldal leidus neid hulgi, siin silma ei hakanud. Krabisid seevastu sebis karjaviisiliselt nii veepiiril kui kõrgemal. Korra jäin ühega silmitsi mööda kaljusena liikudes. Põrnitsesime teineteisele 20 sendi kauguselt otsa. Äsja tühjaks söödud kest, seepärast ei lasknudki jalga.

Ronimine lahe paremal kaldal oli tonks keerulisem, sest kaljusein suht järsk ja madalamal käisid lained üle kivide. Paar korda tuli ettevaatuse mõttes veepiirile laskuda, edasipääsemiseks pidime valima momendi kui laine tagasi tõmbas. Märgadel kividel tuli liikuda kiirelt aga ettevaatlikult, siin küll ei tahtnud libiseda ja vette kukkuda. Lahe lõpus oleva neeme juures paar järsku kohta, kust ülesronimine oskusi proovile pani.

Eriti kohas, kus kalle negatiivne. Õnneks sai sealt horisontaalselt ronides mööda. Polnud tehniliselt eriti keeruline, sest piisavalt pragusid ja nukikesi millest kinni hoida. Paraku oli vaja iga nukki kontrollida, kui kindel ja igaks juhuks valmis vaadata hädaabi koht, millest haarata kui kivi peaks lahti murduma ja pihku jääma. Ühes kohas lagunes ja kukkus alla kaljutükk lihtsalt seepärast, et tütar puusaga vastu läks. Siin kriipisin paljast kaljupinnale tugevamini toetamisest sääre katki, kivipinnast ulatuvad välja väga teravad kristallid.

Meres pisikeste kaljusaarte peal kükitasid kormoranid ja vahtisid meid uudishimulikult. Neeme kaugemas tipus oli tohutu kerajas rahn, sellest edasi ei viitsinud ronida. Siit juba paistis järgmine hotell. Tagasitee mõtlesime valida vähe kiirema, ronime otse kaljut mööda üles majade juurde ja sealt jalutame teed mööda randa.

Siit me üles tulime ja kõrvetada saime

Algus suht lihtne, seni kui kindel kalju jalge all. Viimases otsas läks jamaks, suht lahtine varing oli kaetud igasugu taimestikuga. Ebameeldiva üllatusena ka teravaokkaliste akaatsia põõsastega. Kaalusime juba tagasi minemist aga vaid kümmekond meetri lahutas tipust. Okkalistest põõsastest mööda manööverdades kuivanud puutüvest haarates tundsin äkki kõrvetavat valu vasaku jala säärel. Kummaline, miskit ebatavalist silma ei hakanud. Ühe heledate sendi jämeduste hundinuia moodi puhmastega taime vastu läksin. Kurat, ju mingit sorti kaktuseline. Hoiatasin last ja proovisin veidi madalamaks tallata, mille käigus sain veel kõrvetada. Pisikestest puudest kinni hoides õnnestus end lõpuks üles vinnata. Tüdruk ei pääsenud puhtalt, libises korra lahtisel kiviklibul ja sai oma kõrvetusportsu kätte. Peale esimest teravat valu eriti paha ei tundunud, ainult kipitas ja sügeles nats. Paar pisikest punast täppi hakkas silma, ei muud.

Hotellimajad asusid õige kõrgel kaljul, kasutasime võimalust linnusilma perspektiiviga piltide tegemiseks. Ronimisega olime nii kuumaks läinud, et hüppasime kohe rannas vette. Kõrvetada saanud kohad korraks tulitasid soolvees, aga minutiga polnud enam miskit tunda. Pool tundi ligunesime vaikselt õõtsutavates lainetes. Veest välja tulin ainult kandikuga rannale jalutanud kelnerilt jookide võtmiseks. Selline elu mulle meeldib! Oleks kauemgi olnud aga lõunasöök ootas. Viskasin toas särgi selga, kuivad püksid jalga ja restosse. Peale lõunasööki lasime leiba luusse ja sortisime oma kraami. Võtsin baarist mõned joogid ning jalutasin rannal.

Viimane õhtu rannal

Õhtu naelaks kujunes idamaade stiilis resto. Interjööri ja disaini eest said kohe täispunktid. Natuke hämar, idamaine muusika, ebamugavalt madalad  lauad ja toolid, teenindajad türgi või maroko riietuses (vabandage mu asjatundmatust, tolle piirkonna riietusel vahetegemises). Üllatavalt tühi, vaid paaris lauas inimesed. Salat oli suurepärane, seda võis ise võtma minna. 

Niipea kui maha istusime tervitas kõhutantsija. Tütar irvitas kui pillasin suust mööda torgatud salati maha, ei saanud silmi tantsijanna kehavõludelt eemale. Mis sa naerad, ebaviisakas oleks silmad taldrikus salatit vohmida kui ilus neiu vaeva näeb ka nina all paljast kõhtu ning puusi hööritab. Hea meelega oleks jootraha pakkunud aga ei teadnud kuhu panna, tütre silme all nagu ei sobinud tantsija rinnahoidjasse või püksikutesse peesosid toppima hakata.

Salati valik

Magustoidu kallale asumas

Tellitud lambapraad oli teatav pettumus, sest liha mitte vardas praetud nagu eeldasin vaid hoopis potis hautatud. Laps oli oma kalaroaga rahul. Kõrvallauas pakuti mingit imejooki, mida kelner veerand tundi klientide silme all valmistas. Üheks protseduuriks oli ka tulevärk joogiklaasis.

Hotellitoas korraldasime enne magama minekut pakkimise, et hommikul oleks rahulikum. Osa korjatud kive pidin õue viima, paarkümmend mahtusid lestadesse ja kingadesse kohvris. Kaks puutükki toppisin kõige otsa. Välja jätsime ainult järgmise päeva riided ja ujukad, sest oli kindel kava viimast korda ookeanis käia.