Friday, July 29, 2016

Tudilinast, mööblist ja elektrist

Tudilina tükike linnupesa põhjas
Juuniga sain ühele poole, nüüd siis kord juuli käes. Kuu esimestel päevadel astusime mõningatest mööbli ja antiigi poodidest läbi. Valik on Eestis ikka tõepoolest vägev, eriti meeldisid vanamööbli poed, kus sai päris palju aega kulutada. Otsisime magamistuppa kappe voodi kõrvale ja söögituppa suuremat lauda. Järve keskuses olevad kapid olid enamasti kas saepuruplaadist või siis üüratult kallid, samas päris ilusaid ei õnnestunudki leida. Laudadega sama asi, aga vanakraami poes olid mitmed õige ägedad. Maitse on meil õnneks suht sarnane, kaks täispuidust tammelauda jäid eriti silma. Otsustasime siiski enne lõpliku otsuse langetamist Lasnamäe Bauhofi juures olevast mööblilaost läbi astuda. Kokkuvõttes sai saatuslikuks, sest viimaste päevade ajahädas jäi see käik kui mittehädavajalik tegemata ja mööblikraam ostmata.


Suvilas panin mõned olulised elektrijuhtmeid üles, sest vanad nõukaaegsed olid tõsiselt tuleohtlikud - isolatsioon lihtsalt murenes vanadusest. Isa oli õnneks uue elektrikapi sissepanemisel ainuõige otsusena kõik vanad juhtmed lahti ühendanud ja ainult ühe pistiku köögiseinale paigaldanud. Vana elektrikapi pealt leidsin linnupesa, kust pojad juba välja lennanud. Selle põhjas hakkas silma kahtlaselt tuttava mustriga riidetükike. Lähemal uurimisel ära tundes oleks pea pisar heldimusest silma tulnud. Tegu oli vanema tüdruku lapsepõlve "tudilina" tükikesega, mida ta titest peale endaga igale poole kaasa vedas ja millega nina alt kõditamine rahustas ning stressi maandas. Aja jooksul muutus puuvillane lina tihedast kasutamisest
Tütar tundis fotolt riidetükikese hoobilt ära
ja pesemisest hapraks, aeg ajalt rebenes tükikesi nii et lõpuks suurt miskit järgi ei jäänud. Viimase jupi pani kaasa kuhugi laste mälestuslaekasse. Paistab, et ühe tükikesega oli linnuema mitu pesakonda poegi üles kasvatanud, kes tudilina pehmust said nautida. Linnupesa panin nostalgilise suveniirina kamina simsile.

Juhet oli aga pistikupesasid, lambilüliteid, juhtmeühendusi ja säästupirne ostsin kotitäie kohalikust poest juurde. Jällekord kujunes ülilihtne ettevõtmine närvesöövaks juramiseks, sest isegi lihtsaimate elektritarvikute süsteemid on võrreldes nõuka ajaga või Kanada spetsifikatsioonidega oluliselt erinevad. Tänapäeval on õnneks internet, kust saad abi küsida. Uskumatu, aga juhtmete värvidki on teised ja erineva tähendusega (eeldatavalt siis euronõuetele vastavad). Tõsine tegemine oli juhtmete füüsiline ühendamine nii jaotuskarbis kui pistikupesades ja lülitites. Viimastes tõusis kinnikeerates kinnitusklemm üles, mitte ei liikunud alla nagu oleks loogiliselt eeldanud. Võttis veits aega, et aru saada miks "kinnikeeratud" juhtmed pesadest natukese liigutamisega välja hüppavad.

Koobas paekaldas
Autoderivi jõe poole vaadates
Ühel päeval tegin naabripoisiga rattaga tiiru Tallinnast läbi Vääna Keila-Joa poole. Plaanis oli Vääna maastikukaitsealal ringi vaadata ja Tõlinõmme vaatlustorni ronida, et samanimelisele järvele pilk peale visata. Paraku üritasime läheneda valelt poolt, ehk Vääna-Keila-Joa tee pealt, mis viis mingi talu õue. Võib-olla oleks sealt metsateid mööda edasi saanud, aga isegi Google mapsil polnud mingit rada näha, ainus juurdepääs tundus olevat Keila maantee poolt. Lõime käega ja keerasime hoopis Naage suunas, et randa minna.

Rand rahvast täis
Vesi on jahedavõitu
Tee viis madala panga serva all, kus ühes kohas ka maha ronisime, et koobast uurida. Ilm oli niiske ja palav, vereimejad putukad võtsid kiiresti isu pikemalt ringi vaadata. Veidi edasi jäid silma teest panga pool mitmed eriti ägeda loodusliku paigutusega nõuka ajal välja antud suvilakrundid. Ikka vinge kui sul 4 - 5 meetrine paepank tagaaias. Rannale lähenedes oli selge, et üle mitme nädala ilusaim ilm hulgaliselt rahvast randa meelitanud. Maantee äär oli jahilossi teest kuni Vääna-Vitini autosid mõlemal pool täis pargitud, parkimisplatsidest rääkimata. Rannas pole ma nii palju rahvast kunagi näinud, tuletas juba Pärnut meelde. Muidugi ei saanud jätta kasutamata võimalust ujumas käimiseks, ehkki vesi õige jahe.

Wednesday, July 27, 2016

Ülestähendamata meenutusi Juunikuust Eestis

Vaatasin, et Eestis polnud seekord piisavalt aega ja viitsimist, et kõigist märkimistväärivatest sündmustest blogistada, eriti peale seda kui kaasa saabus. Takkajärge pikalt ei viitsi kirjutada, riputan üles mõned pildid ja natuke lühikest teksti. Mis siis peale Jaanipäeva sai, kohe 25'l läksime Svjata Vatra kontserdile Kalju lavale. Rahvast oli sellise päeva kohta üllatavalt palju, ehkki korraldajad mainisid, et enam-vähem tasa tulevad - 400-500 piletit on piiriks. Eesti publikut on raske käima tõmmata, suure higi ja vaevaga sai Ukraina päritolu peaesineja paarkümmend inimest lavale. Mis teha kui me oleme sellised põhjamaised ja külmad tüübid, kes ilma käraka näol eelsoenduseta eriti esinema ei tiku.

Järgmisel päeval võtsin ette hädavajaliku töö suvilas. Ostsime Bauhofist vetsupoti ja elektritarbeid ning sõitsin Isaga suvilasse. Vesi ja kanalisatsioon on seal sees aga ei korralikku kraanikaussi ega ka vetsu veel pole. Kraanikausi jätan järgmise aasta peale, kui kööki saab laiendada, vetsupott oli plaanis kohe sisse panna. Teoreetiliselt lihtne töö võttis palju rohkem aega ja närvikulu kui oleks eeldanud. Poti õigesse kohta panek polnud probleem, aga poti sees oleva kaadervärgi käima saamine paras pähkel pureda ka kahele insenerile. Esimese katsetuse peale hakkas vesi paagi ja poti ühenduskohast sorinal jooksma, olin unustanud ühe kinnituskruvi korralikult peale keerata. Lõpuks saime tehtud, aga veevärki ühendama ei hakanud kuna kasutamist nii vähe. Suvel mõned korrad kui vaja kallab kanistrist vee paaki ja käib küll, eks järgmine aasta ühendame ära kui kraanikauss ja dush ka paika saavad.

Tallinna Väravad
Ägedad kalarootsust riidenagid
28'l põrutasime Pärnu blogisõbraga kohtuma. Mina kasutasin juhust ja lasin onul oma pöialt veel kord lahti lõigata, et vaadata mis seal punnitab. Ei olnudki miskit hullu, natuke sodi tuli välja aga nahaaluse verevalumi ja armkoe paranemine võtvat aega. Parkisime auto maja juurda ning läksime linna peale kolama. Pärnu on ikka nii uskumatult väike, oma osa etendab kindlasti asjaolu, et enamus lapsepõlve mälestusi ajast kui kõik tohutu suur tundus. Nurgapoest võtsime jäätise, jalutasime Tallinna väravate alt läbi ja mööda Rüütli tänavat bussijaama poole. Vaatasime ringi suveniiripoodides nagu turistid muiste. Ilusaid asju oli hulgi aga mõtet neid muretseda kahjuks mitte. Esimese näksi võtsime pontsikubaaris ja korralikuma eine "Kadri juures", kus söök haruldaselt kodune, maitsev, külluslik ja odav.

Kaasaga "Kadri Juures" einetamas
Vesiroosid Vallikraavis
Pealelõunal läksime randa ning peale lühikest otsimist leidsimegi Swiss-Sirja koos kolme lapsega üles. Jutustamist oli palju, jalutasime rannas ja Pärnu tänavail, kohvi jooma istusime Amende Villa aeda. Seal oli mingiks ürituseks valmistumine ja meiega ei viitsitud suurt tegeleda, lõpuks siiski toodi tellitud joogid ette.
Swiss-Sirja kolme lapse ja Enega Pärnu rannas
Omaette huvitav oli kuulda kuidas lapsed emaga eesti ja prantsuse keelt rääkisid, mida noorem seda rohkem prantsust muidugi. Õhtul käisime onu koeraga jalutamas, kes seda lõbu just tihti ei saa. Loom oli Minu kutsumise peale veits kartlik aga Enet usaldas hoobilt. Tegime pika tiiru Muulini ja läbi rannapargi, kutsal ohtralt nuuskimist aga lõpupoole hakkas väsima ja kodu poole sikutama.


Öö veetsime Pärnus. Tahtsin tunda jällekord seda täielikku lõõgastumist, mida kunagi teismelisena kogesin kui koolivaheajal sai raamatut lugeda poole ööni ning hommikul sisse magada poole päevani. Koht oli õige, õhkkond ka, aga väsimus selline, et lugemisest miskit välja ei tulnud, jäime mütsti magama. Hommikul jõime kohvi ja asutasime end teele. Tahtsin vaadata mustika ning seenekohti aga ei tundnud enam kunagisi ära, jääb teiseks korraks.


Õhtul malevakaaslase poole külla koos algkooli pinginaabri ja tema naisega. Tuleb nentida, et viiekümneste pidu pole see mis 20'te oma kunagi. Tore oli ja süüa sai õige hästi aga ligi hiilis tundmus, et noorus on läinud ja ei tule iial tagasi. Kipub just siis juhtuma kui puutud kokku inimestega, kellega absoluutne enamus koosveedetud ajast oli kuldsetes kahekümnendates või isegi varem. Märkimata ei saa jätta haruldaselt head metssea praadi, mille peremees ise valmistas. Hiljem tegime tiiru ümbruskonnas. Kunagine Kalamaja on muutunud tundmatuseni, praegu tegu viisaka rajooniga, kus elamiseks peab sul suht kopsakas rahakott olema. Pole ka imestada, tegu ju mereäärse piirkonnaga, mis kõigis Põhja-Euroopa linnades kalleimaid rajoone.

Piirivalveameti uus teeninduspunkt
Juuni eelviimasel päeval käisime pangaasju ajamas. Meie finantsnõustaja on igavene tore naine, kellega kipub pool ajast eluolust lobisemise peale kuluma. Seekord oli ka mu pangatöötajast kaasa mu personaalse esindajana kohal. Limpsisime kohvi, nautisime vaadet vanalinnale ja merele ning ajasime isegi veidi rahaasju. Mul oli ID kaardiga miski kamm, proovisin seda pangas vahetada aga ei õnnestunud. Järgmine päev läksin Piirivalveametisse, mis nüüd väga mugavalt Tammsaare teel asub. Saba ehmatas mind ära, aga see liikus sihukese kiirusega, et alla poole tunni oli 30 inimest vastu võetud ja minu järjekord käes. Kuulsin kuidas üks kõrvalistuv ameeriklaste paar imetles Eesti riigitöötajate kiirust ja efektiivsust. Minugi kaart sai korda tehtud mõne minutiga ning tasuta.


Õhtul oli Jää-Ääre kontsert ja kui naabrinaine poleks küsinud siis vist poleks viitsinud minna, olime eelmiste päevade sebimisest õige kutud. Aga millal veel saab Eesti kultuuri nii mugavalt nautida, autosse ja kolmveerandtunniga Padisele. Rahvast oli rohkelt kuid saime kenasti ääre peale istuma. Kokandust õppiv naabripoiss oli köögis tegev, tahtsin temalt suppi tellida aga kahjuks oli juba otsas. Mis ikka, võtsin shashlõki salatiga. Vahepeal ilmestas kontserti ootamatu heliefekt kui kaks Briti Eurofighterit madalalt üle lendasid, müra oli kõrvulukustav kuid palju magusama tooniga kui kunagistel vene hävitajatel.


Monday, July 25, 2016

Koerte ja lastega rannas

Ontario Riviera, palmide asemel vahtrapuud :D
Mul kolmepäevane nädalavahetus mis lubab veidi pikemalt logeleda. Kuna ilm vastikult palav olime plaaninud kohe laupäeval randa sõita. Varahommikul üles, koerad ja rannatarbed autosse ning oligi minek. Jäime natu hiljemaks kui tavaliselt, 8:30 startimine tähendas kiirteel ummikusse jäämist. Meie õnneks oli ristuval teel õnnetus, mis piiras juurdepääsu põhjasuunalisele kiirteele ning ummik polnudki kõige hullem. Pidurdamisel kippus tagumine vasak ratas vibreerima, ei tea kas piduriketas kõveraks läinud või mingi muu jama. Vaiksel pidurdamisel polnud nagu tunda, eks kodus vaatan üle. Viimase poole sõitis noorem plika, kes peab valmistuma augusti keskel toimuvaks sõidueksamiks.

Nagu arvata oli, rand paksult rahvast täis, juba sissesõidu juures silt, et vabu telgiplatse pole, samas päevaks võib $15 eest alati minna. Veeseis oli haruldaselt kõrge, lained käisid vastu rannapiirdesiltisid. Lapsed ja koerad kargasid kohe vette, tüdrukud ujusid eemale järvele, kutsad üle 10 meetri kaldast eemale ei tihanud minna. Sushi oli algul veits ehmunud lainetest aga nähes, et Koko mauhti lainetesse hüppas, võttis südame rindu ja jooksis järgi. Veidi ajaga oli tema juba suurem vees möllaja kui suurem koer. Välja saades püherdas kutsikas liivas ja jooksis siis uuesti vette sulistama. Paari korraga sai kasukas eriti kohevaks ja puhtaks. Kui lapsed ujusid neemenuki taha läksid koerad murelikuks, karjaliikmed polnud silmapiiril.

Vahepeal pumpasin paadid täis ja lugesin veits Kiki raamatut. Lõpuks hakkasin juba ise muretsema kui poolteist tundi möödas. Võtsin koerad ja jalutasin mööda randa edasi, aga seal nad olidki tagasi ujumas. Koerad läksid pöördesse tüdrukuid nähes, lasin nad rihma otsast lahti, loomad tormasid vette et vastu ujuda. Nüüd sain ka mina pikemalt end järve kasta, sest koeri üksi poleks võinud jätta. Tagasi tulles näksisime veidi. Kuna lapsed lesitasid väsinult võtsin paadi ja läksin kaugemale vee peale. Lainetel õõtsudes jäin kümmekonnaks minutiks magama, ärkasin üle kivi murduvate lainete müha peale, tuul oli tasapisi mind tagasi ranna poole ajanud. Mul pole vist küll hirmu merehaigeks jääda kui silmad kinni mõnusast õõtsumisest tukk peale tuleb.

Randa jõudes nägin, et lapsed lobisevad ühe minuvanuse tüübiga, kes oma koerale palli vette pillub. Tegu õige jutuka ameeriklasega, kes muudkui jutu vahele küsimusi esitas. Kuuldes, et oleme originaalselt Eestist, mainis et on Tallinnas olnud tööasjus. Üldse suht palju Ida-Euroopas ringi liikunud ja isegi Tshernobõlis. Ja Kaliningradis viibinud, mainisin et minagi seal sõjaväe ajal endistes saksa kasarmutes aega veetnud. Ukrainaga olevat mehel praegugi asju ajada, aga ma olen seal tsiviilisikuna lisas kiiresti. Omaette mõtlesin, kas see tähendas, et mujal sõjaväelasena. Muuseas puistas küsimusi tüdrukutele uurides mida õpivad. Ameeriklase kohta tundus olevat kummaliselt hästi informeeritud Ida-Euroopa koha pealt.

Lapsed käisid vahepeal uuesti ujumas. Kui üritasin neid koertega lühikesele jalutuskäigule meelitada, ei viitsinud kumbki tulla. Lõin käega ja läksin ise kolmandat randa vaatama, kus oli näha hulk jahtisid ankrus. Liivariba on seal suht kitsas, vaevalt 100 meetrit, aga rand ise ilus ja vesi läheb kiirelt sügavaks. Klõpsutasin mõned pildid ning jalutasin tagasi. Teel nägin madu kruusal ja karu koljut, mida pargivalvur uurida pakkus. Tagasi laste juurde jõudes kuulsin, et ameeriklane oli vahepeal veel lobisemas käinud ja muuseas ka karatest ning laskmisest rääkinud. Eriti uudishimulik tüüp selline, poolnaljaga mainisin et ärge talle oma emaili või pangakaardi koode andke. Ei tea kas tegu niisama lobamokaga, sulleriga või CIA värbajaga - naerukoht. Tüüp oli lihtsalt ebatavaliselt intelligentne teemadel, mille puhul keskmised ameeriklased õige lollid. Ma vist olen liiga palju spioonifilme vaadanud :D

Lõunasöögiks olime ostnud $15 eest pisikese pikniku komplekti kahte sorti juustudest ja kahte sorti vorstidest ja soolaküpsistest. Alla loputasime selle õlle ja mahlaga, vanem plika sõidab mistõttu võisin rahulikult Grolschi korkida. Magustoiduks juustukroissandid ja kilo viinamarju. Noorem plika oli selja põletanud ära, sest nad polnud peale ujumist uuesti kreemi peale pannud. Ajas särgi selga ning kobis päikesevarju alla lugema. Meie vanemaga läksime paatidega vee peale. Loksusime üle tunni aja järvel ja tukastasime vahepeal. Tagasi jõudes kuulsime, et ameeriklane oli veelkord lobisemas käinud, no on ikka mõni inimene suhtlemisvaeguses. Hakkasime vähehaaval asju kokku pakkima, ainuüksi paatide õhust tühjendamine võtab oma pool tundi.

Esialgu oli kavas lisaks päikeseloojakule ka pimedas tähti ja meteoore vaadata, sest nii soojal õhtul on lahe rannaliival selili lesides hajali pilku kosmose kõiksusesse suunata ja lasta mõtetel ringi hõljuda. Paraku tulid õhtu saabudes kiudpilved läänest ning kuu oli pea täissuuruses, mis ei lase ööd täiesti pimedaks minna.
Otsustasime peale loojangut kodu poole sõita, eks teine kord telgitamas olles tuleme tähti vaatama. Autosse istudes kukkusid koerad kohe ära, päev oli nii põnev ja väsitav olnud. Tagasiteel liiklus kiire, tund enne keskööd olime Torontos. Tänavatel avanes pilt nagu zombie õudusfilmist, kus inimesed sammuvad sihitult pilk mobla ekraanile naelutatud. Kunagi pole nii hilja nii palju rahvast väljas näinud. Jääb mulje, et tegu mingi Hiina konspiratsiooniga majanduse edendamiseks lollide lääne inimeste arvel, sest nii enamus telefone kui ka akudes olev liitium toodetakse pilude maal.

Sunday, July 24, 2016

Must päev Olümpialiikumisele

Näitlikult mustal taustal Olümpialipp, Vene oma taga irvitamas 
Täna juhtus see, mida kartsin, Olümpiakomitee eesotsas Putini sõbrast ROK presidendiga lõi pasaks ja veeretas vene sportlaste osalemise otsustusõiguse alaliitude õlgadele. Enamus neist pole nii põhimõttekindlad kui kergejõustikuliit ja paljud otse venelaste või nende liitlaste käpa all nii, et tõenäoliselt suurem osa vene sportlastest saab osavõtuõiguse. Minu arust oleks minimaalselt pidanud ära keelama vene lipu all võistlemise, sest dopinguprogramm oli riiklikult organiseeritud. Praeguse seisuga tuli kõigist võimalikest kõige pehmem otsus, ROK'i president on selle otsusega oma pensionisamba Venemaal kindlustanud. Korruptsioon olümpialiikumises on alati olnud probleemiks ja nagu näha on selle väljajuurimine ka suurte skandaalide avalikukstuleku puhul pea võimatu, liiga palju raha on sporti panustatud.

Mida siis konkreetselt otsustati:
1. Alaliidud teevad otsuse Vene sportlaste osalemise asjus.
2. Vene sportlased peavad vastama rangetele IOC eeskirjadele (milliseid peetakse silmas pole selge, kardetavasti sisutühi sõnakõlks kui tegu samade reeglitega mis kehtivad kõigile teistele). Lisaks vaadatakse dopingutestid üle individuaalselt (aga mis see aitab kui proovid vahetatud) ja allutatakse kõik venelased karmimaile kontrollile (raskendab edaspidist dopingukasutamist kuid ei väldi praegust eelist kui ollakse treeningtsükli jooksul miskit kasutanud). 
3. Ükski venelane kes on kunagi dopinguga patustanud ei tohi osa võtta.
4. Ka Julia Stepanova, kes avalikustas kogu skandaali sai võistluskeelu. Eriti magus suutäis vene ametnikele ja hoiatus kõigile sportlastele, kel mõlguks mõtted dopinguprogrammide avalikustamise kohta.

Venemaa seisukohast on sportlaste õlgadel nüüd veelgi suurem press edukas olla ja sealjuures mitte vahele jääda. Mõnes mõttes oli ROK'i otsus venelasi lubada sugugi mitte nii hea neile kui esimesel momendil võis tunduda. Kui nad läbi kukuvad, arvavad kõik, et dopingu puudumise tõttu, mis kinnitaks veelkord riiklikku dopinguprogrammi. Kui nad on edukad, arvatakse, et niikuinii võtsid ja ei jäänud vahele tänu osavale manipuleerimisele. Kannatavad ka üksikud puhtad sportlased, sest kogu Vene koondisel on märk küljes.

Friday, July 22, 2016

Trump ehk Kloun Presidendiks ?

007 :  Kõrgeausus, ja mis me Trumpiga ette võtame ?
Elisabeth:    See võiks välja näha kui õnnetusjuhtum.
Oma viimase aja kõnedes ja intervjuudes annab vabariiklaste presidendikandidaat piisavalt põhjust, et tema suhtes rakendada sõnavabaduse ja muude vabaduste piiramise sätet, mis USA ülemkohus eelmise sajandi algul sisse seadis. Jutt on sellest, et kui isik oma sõnavõttudega tekitab selget ja otsest ohtu USA julgeolekule (clear and present danger) ei kehti tema jaoks konstitutsiooni esimene parandus ehk sõnavabadus. Lõpuks võib juhtuda, et ei jää muud üle kui variant, mida Inglise kuninganna James Bondile välja pakub. 

USA vabariiklaste poolt valitud trumpkaart on väga kahtlase väärtusega, milles võis veenduda selle nädala suurt koosolekut jälgides, kus "Donald the Clown" ametlikult presidendikandidaadiks nimetati. Praktiliselt kõik ideed, mis ta välja käinud, on puhtalt populistlikud ja realistlikult läbi mõtlemata. Kandvaks tooniks Ameeriklaste kapseldumine oma asjadega tegelemisele ja globaalsest maailmast eemaldumine, ehk siis isolatsionism mis pole kunagi ühelegi riigile head teinud. Ajalooliselt tasub parimate näidetena vaadata Hiinat või Jaapanit, kes mõlemad eelmise aastatuhande keskel end välismaailmast isoleerisid ja kinkisid sellega maailma Eurooplastele.

Eestit huvitab eelkõige ameerika sõjaline ja välispoliitiline suundumus. Kui Trumpi ja tema nõuandjate juttu sõnasõnalt võtta oleks vist mõistlik aeg kodumaal jällekord kohvreid pakkima hakata. Nato artikkel viie ehk kollektiivse kaitse kahtluse alla seadmine on ennekuulmatult totter avaldus. Lausa kutse võimalikele agressoritele (Ma ei pea ainult Venemaad silmas) aktiviseeruda ja oma tegevuse piire kompida. Selline käik viiks globaalse ebastabiilsuseni kogu maailmas, sest kõik riigid, keda seni USA hirm vähemal või suuremal määral on vaos hoidnud, hakkaks tegutsema. Kui paariariigid seda korraga teeks, ei jaguks ei Ameeriklaste ega NATO liitlaste jõududest nende talitsemiseks või karistamiseks.

Meenub kuidas igal pool, kus ülemvõim kadus, kippusid puhkema rahutused - endine Jugoslaavia või NL. Nüüd võib aga Ameeriklaste kapseldumise korral madinaks minna üle maailma, kus iganes polda rahul praeguste piiride või jõuvahekordadega. Peale Venemaa, kes ihub hammast endise NL ja sots leeri aladele on Hiinal Taiwani ja Lõuna-Hiina mere saarte hõivamise idee, Põhja-Koreal ühendamisplaanid, Lähis-Ida muslimiriigid sooviks Iisraeli hävitada, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikidel omad nägelemised jne ...

Majanduslikust küljest võib ainuüksi Hiina kaubavahetuse või USA välisvõla tagasimaksmise küsimärgi alla seadmine presidendi poolt börsikrahhi esile kutsuda. Ilma USA turuta kukub Hiina majandus kokku põhjustades ülemaailmse majanduskriisi. Trumpi juures avaldub tüüpiline "ühe kvartali kasumile" suunatud mõtteviis, mis on hulga tema enda firmasid pankrotti viinud, nüüd teeks ta võimaluse korral sama USA'ga ja takkapihta kogu maailmaga.

Põgenike ja rassiprobleemi lahendamiseks kavatseks ta rakendada kardinaalseid ja karme meetodeid. Siililegi selge, et aia ehitamine immigrante tagasi hoida ei suuda ja rassiprobleemid ainult võimenduksid tema poliitika tulemusel. Tavaliselt on muidugi valimiseelsed jutud üks asi ja valimisjärgne tegevus sootuks teine, aga Trumpi puhul hirmutab tema ettearvamatus. Hull äkki teebki seda mida lubas.

Loodetavasti pole Ameerika rahvas nii arulage, et Trumpi valida aga mine sa tea. Nagu üks poliitika analüütik mainis: Trump on presidenditoolist ainult ühe Hillary Clintoni suurema apsu kaugusel. Ma olen alati arvanud, et enne kui inimesi valima lasta, peaks nad tegema eksami majanduse, poliitika ja matemaatika põhitõdede tundmise kohta. Isegi auto juhiistmele ei lasta ilma eksamita, aga riigijuhi valimine eeldab palju suuremat vastutustunnet!

Tuesday, July 19, 2016

Olümpia Vene moodi

Sotchi OM ajal venelaste poolt kasutatud petuskeem
1. Sportlased annavad eelnevalt puhta proovi
2. Vene ametnikud hoiustavad külmutatud proovid
3. Sportlane kasutab dopingut
4. Võistlustel annab "musta" proovi
5. Proovid viiakse laborist välja FSB agendi poolt läbi augu labori seinas
6. Kork eemaldatakse ja "must" uriin asendatakse varem hoiustatud puhtaga
7. Sama pudel puhta prooviga viiakse tagasi laborisse läbi augu seinas 
Eile, 18 Juulil tuli välja sõltumatu uuring Vene sportlaste dopingukasutamise asjus. Kokkuvõtlikud kommentaarid läänest: asi oli hullem kui oskasime karta. Endise NL kodanikuna ei leidnud ma raportis midagi üllatavat. Riiklikul tasemel tegeleti ennevanasti dopingumanustamisega peamiselt sotsbloki riikides, silmapaistvaimad muidugi DDR ja NL, vähemal määral Kuuba ning mõned teised Ida-Euroopa riigid. Praegu võiks lisaks Venemaale kahtlustada Hiinat. Miks enamasti sotsleer sellega patustas, põhjus oli lihtne - spordi läbi üritati näidata enda sotsiaalmajandusliku süsteemi paremust, sest milleski muus seda ei suudetud teha.
Üksiksportlased on igal pool aeg-ajalt dopinguga vahele jäänud aga riiklikult organiseeritud dopinguprogramm on ikka hoopis teine tase. 

McLareni Raporti põhipunktid:
1. Peale 2010 Vancouveri OM'i otsustati seoses nigelate tulemustega Venemaal kõige kõrgemal tasemel dopinguprogramm käivitada.
2. Positiivsed testid hakkasid laboritest kaduma 2011.
3. Enne Sochi OM valmistati ette külmutatud puhaste proovide ladu.
4. FSB võttis aktiivselt osa programmi tehnilise külje elluviimisest.
5. Pudelite avamisel ja sulgemisel jäid korkidele minimaalsed jäljed.
6. Moskva labor hävitas 8000 proovi kui neid sooviti kontrollida. 

Mõningad faktid siiski üllatasid, eelkõige asjaolu, et dopingukasutamine nii mastaapne oli ja, et sportlased sellest täie teadmisega osa võtsid. Kui ma muidu ei pooldanud kogu Venemaa delegatsiooni OM'lt eemaldamist, siis viimane fakt muutis meelt. Kui sajad sportlased annavad teadlikult puhtaid uriiniproove laboris hoiustamiseks, et hiljem "mustade" vastu välja vahetada on selge, et kogu Vene spordisüsteem on totaalselt mäda. 

Kas üldse oli sportlasi, kes keeldusid taolisest pakkumisest, kui jah miks nad siis ei teatanud sellest WADA'le. Kindlasti oli dopinguskeem sportlaste hulgas laiemalt teada, kuid ei leidunud kedagi, kes oleks julgenud selle vastu astuda. Põhimõtteliselt kas võeti teadlikult petuskeemist osa või keeldumise korral lasti asjal sündida ilma vastu hakkamata. Milline osa FSB'l peale tehnilise abi kogu skeemi juures oli võib ainult aimata teades, et peale põhilise "vilepuhuja" Ameerikasse põgenemist surid kaks olulisemat tunnistajat Venemaal kiirelt ja ootamatult.

WADA kutsus üles keelama kõigi Venemaa sportlaste osavõtu olümpiast, kuna pole võimalik teada kas, kes ja kui kaua on dopingut kasutanud. Viimase uurimuse põhjal on seda teinud rohkem kui 30 võistlusala sportlased. Olümpiakomitee ei julgenud täna otsust vastu võtta, president Thomas Bach on nimelt Putini suur sõber. Otsustati ära oodata neljapäevane spordiarbitraazhi kohtu otsus, et saada oma otsusele legaalne tagapõhi. Moraalselt on kõik selge aga ausalt öeldes ei tahaks ma Vene esindajana võistlema minna, sest sõltumata sellest kas olen dopingut kasutanud või mitte, kaasvõistlejate pilkude talumiseks peab ikka väga paks nahk olema.

Täna otsustas Olümpiakomitee
1. Mitte korraldada ega toetada Venemaal ühtki spordivõistlust.
2. Alustada raportis nimetatud Vene ametnike vastu distsiplinaarmenetlust.
3. Keelata Vene spordiministri Vitali Mutko osalemine olümpial.
4. Jätkata juhtumi uurimist ja avalikustada patustanud sportlaste nimed.
5. Soovitada kõigil spordiala organisatsioonidel tähelepanelikult jälgida Vene koondislaste võimalikku patustamist WADA reeglite vastu.

Lõplik kohtu otsus peaks tulema neljapäeval. Kui see osutub Venemaale negatiivseks ei jää Olümpiakomiteel miskit muud üle kui keelata kogu koondise esinemine, sest muidu tõuseks kohutav skandaal. Kui aga otsus positiivne, lubatakse ilmselt nende sportlaste esinemine, kes pole vahele jäänud. Ehkki see oleks tehniliselt korrektne, tekitaks taoline otsus väga palju paksu verd suure hulga oluliste riikide olümpiakomiteede juures ja potensiaalselt kahjustaks olümpialiikumist rohkem kui Venemaa keelustamine. Teoreetiliselt võimalik mingi vahevariant, kus vene esindajad on allutatud erikontrollile, või lubatakse ainult need võistlema, kes pikemat aega välismaal treeninud.

Ülehomme kuuleme kui just olümpiakomitee president pasaks ei löö ja ei teata, et otsuse teevad alaliidud, mis oleks olümpialiikumise ideedele ränk löök. Korrates oma onu sõnu: "Venelased rikuvad nii veel Olümpia ära, polegi kellegi vastu olla! :D

Sunday, July 17, 2016

Kohtumine "kadunud" sugulasega

Kevadel sain teada, et minu kõige lähedasem sugulane siin kaugel vahtralehe maal, keda ma kunagi ihusilmaga polnud näinud, elab lausa samas linnas. Nüüd siis saime mõlemad sobiva vaba momendi, et kokku saada. Mees oli just oma maja maha müünud ja üüris ajutiselt kesklinna korteri. Kesklinna nii täpselt kui veel vähegi saab selles mõttes, et Toronto ametlikust keskpunktist Bloori ja Younge tänava ristmikust sadakond meetrit eemal. Ilmselgelt on tegu hullult kalli rajooniga, meil tekkis küsimus, mida selga panna, et fuajeesse sisse lastaks.

Kaks eestlasest sugulast
Kohale jõudes oligi uksel turske must kiilakas mees, kes edasi ei lubanud - osutas puutetundliku ekraani poole, et sellega peate ühendust võtma ja kui elanik annab loe ning peopesa ja silma võrkkesta mustri analüüs kinnitab, et me pole üheski mustas nimekirjas, võime käed tõsta ning lasta ennd läbi kombata enne kui metalliotsijast läbi astume. Ok, viimane osa oli nali ehkki ma poleks väga imestanud oleks see tõeks osutunud. Pisukese judimisega saime ekraani menüüst jagu ning loa siseneda. Korter asus ilma numbrita korrusel, mida iganes see siis tähendas.

Uksele tuli vastu pea minu pikkune hallikate juustega heas vormis minust veits vanem mees, kelle välimuses võis hoobilt eestlase geene aimata. Naine seevastu oli ehtne itaallanna nii temperamendi kui oleku poolest. Sugulane tundus kohe sümpaatne, jutt hakkas jooksma nagu oleksime ammused tuttavad, mingit võõristust ei tekkinud. Minu üllatuseks läks isegi mu tavaliselt suht sõnakehv kaasa jutuhoogu. Tore oli kogeda, et tegu süvaharitud inimestega, kelle mõttemaailm vägagi sarnana meile, mida just tihti ameerikas ei kohta. Mehe vanaisa vanaema olid asunud ameerikasse üks enne ja teine kohe pärast esimest maailmasõda. Ise ta eesti keelt küll ei räägi aga on Eestist nii huvitatud, et võttis endale kodakondsuse välja ning on äärmiselt vaimustatud kui tehnoloogiliselt arenenud Eesti on. Suve lõpus astub Euroopa reisi käigus ka Eestist läbi.

Korteri aknast avanes jahmatav pilt kui arvestada, et tegu tüüpilise ameerika suurlinnaga kus kesklinn endast betooni ja klaasi dzhunglit kujutab. Vaade oli justkui mingile pargile, tegelt tegu kalleima eramajade piirkonnaga. Rõdult alla vaadates nägime, et otse meie vastas asub kuulus kesklinna hotell Merriott, mille ette Bloori tänavat mööda parasjagu limo sõitis. Sellisest perspektiivist pole ma varem Torontot näinud kui lennukiaken välja arvata.
Vaade Bloori ja Yonge nurgalt nii 20'da korruse kõrguselt

Võtsime õlle, näksisime veits ja vestlesime oma esivanemate ning töö teemadel. Selgus, et tegu finantsala inimesega, kes mitmetes firmades juhtivatel kohtadel töötanud ja praegugi pensionieelikuna annab konsultatsioone. Naine rääkis Itaaliast ja sealseist kommetest. Täitsa põnev, sest esimene kord, kus puutusin kokku pesuehtsa itaallasega. Neil Sardiinias maja, kuhu lahkelt külla kutsuti. Viskasin kildu, et äkki tulengi aga ärge ehmatage, meil on koht Eestis kuhu võime neid edukalt mahutada. Minu üllatuseks ei ehmunudki ta ära vaid kinnitas, et kutse polnud sugugi niisama suusoojaks öeldud. Tore kuulda, ehk lähemegi kunagi kui Euroopas end sisse seadnud.

Bloori tänav ülalt vaadatuna, Merriotti hotell
Edasi suundusime nende poolt välja valitud itaalia restosse. Mul oli pisike mure, kuidas rahakott nende tasemel söögikoha hindadele vastu peab. Õnneks polnud kõige hullem kui menüüd vaatasin aga ise küll taolisse kohta ei raatsiks minna. Ainuüksi toidu tellimine osutus parajaks katsumuseks, sest mul polnud suurt aimu, millega tegu. Lõpuks võtsin kalmaari eelroaks ja ravioli põhiliseks. Maitse kohta pean mainima, et oli ok aga ei miskit erilist. Ju mul sihuke talupoja maitse, et peened road ei tekita elamust. Vein seevastu oli väga hea.

Kokkuvõttes oli tõepoolest tore kohtumine sugulasega, kelle olemasolust varem vaid õrnalt aimu oli. Ilmselt ei jätnud meiegi väga halba muljet, sest kohe järgmisel hommikul saime talt emaili fotodega. Nüüd tuleb kiirelt maja remont lõpetada, et poleks piinlik neid külla kutsuda :)

Friday, July 15, 2016

Türgi segadus

Sõjavägi Bosporuse sillal
Täna öösel toimus Türgis riigipöördekatse, ehkki algul jäi mulje, et tegu lausa riigipöördega. Mitmed strateegilised objektid hõivati kiiresti kuid peale esimest segadust hakkasid presidendi pooldajad konsolideeruma ja vähemalt Istambulis on praeguseks mässulised vaikselt laiali hajunud. Ankaras siiski käib madala intensiivsusega madin kuid kõik märgid vihjavad sellele, et ka seal nad kaua vastu ei pea. Kokkuvõttes polegi oluline, kes peale jääb, peaasi et kodusõda ei puhkeks, mis NATO'le üüratuid probleeme tekitaks ja Eestilegi julgeoleku riski kujutaks.

Analüütikute arvamuse põhjal oli presidendile vastuhakku ammu oodata, ehkki mitte nii ägedal kujul. Türgi ühiskond olevat lõhestunud islamistideks, kelle hulka kuulub president ja läänemeelseteks kel suur populaarsus sõjaväelaste hulgas. Selle koha pealt on Türgi üldse üks kummaline riik, kus sõjaväelased esindavad ühiskonna progressiivsemat osa. Samas ei saa ükski lääneriik sõjalist riigipööret põhimõtteliselt avalikult toetada ehkki sisemas võidakse salamisi soovida edu mässulistele.

Esimese paari minutiga tekkis mul mõte kui soodne oleks see moment Venemaale juhul kui plaanis mingit sõjalist avantüüri alustada. Esiteks tekitad NATO lõunatiival kriisi ja kasutades võimalust, et kõik vaatavad vales suunas annad kiire löögi põhjatiival. Klassikaline maskirovka, mida vene sõjaväes ohvitseridele õpetati. Praegu pole veel tülikaid NATO pataljone, mis võiks ebamugavaid probleeme tekitada. Jälgisin kerge murega ega uudistesse ilmu teade Narva rahutustest, rünnakust Donbassis või millestki muust sarnasest

Momendil jääb siiski mulje, et kui ka oli Kremli karvane käsi mängus siis seoses mässu kiire läbikukkumisega polnud mõtet midagi tõsist alustada. Kokkuvõttes on muidugi igasugune segadus NATO riigis Venemaale mokkamööda. Loodetavasti rahuneb olukord kiiresti avaldamata liiga suurt negatiivset mõju lääneliitlastele.

Ebatraditsionaalsest terrorismist.

Eile võis kuulda järjekordsest terrorirünnakust Prantsusmaal. Välisministeeriumi andmeil on seekord ka eestlasi kannatada saanud. Paistab, et lõpuks hakkab "Uus reaalsus" meid otseselt puudutama. Esialgu küll läbi välismaal reisivate kodanike, aga karta on, et kunagi saabub moment, kus sihtmärgiks kõlbab mõni Eesti paik. Seni on meid ilmselt päästnud asjaolu, et oleme liiga väike ning tundmatu pälvimaks maailma tähelepanu.

Mind ei üllata Nice rünnak, pigem üllatab, et neid nii vähe on toimunud. Kui jälgida terrorirünnakute ajalugu siis vaid vähesed neist on organiseeritud professionaalsel tasemel (Müncheni OM, USA lennukikaaperdamised 7/11, Moskva teatritulistamine). Absoluutne enamus pisikeste fanaatikutest sõpruskondade või üksiküritajate ettevõtmised. Ja see fakt hirmutab mind kahel põhjusel. Sõjaväelise organiseerimise ja täpsusega korraldatav rünnak oleks palju ohvriterohkem, amatööride oma aga palju raskemini välditav.

Ainsaks võimaluseks rünnakuid ära hoida on edukas luuretegevus, kus nii elektrooniline kui inimfaktoril põhinev ühendatakse. Kuuldavasti olevat õige mitmele planeeritavale jälile saadud ja ära hoitud. Eelkõige tänu faktile, et tänapäeval on inimesed nii sõltuvad elektroonilistest sidevahenditest alates telefonidest ja lõpetades emaili või sotsiaalvõrgustikega, mida kõike on võimalik jälgida. Varasemat meeletu infomahu probleemi aitab lahendada arvutivõimsus, mis suudab tänu vastavatele programmidele mürataustast huvipakkuvaid mustreid välja noppida ka siis kui kasutatakse koodväljendeid ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud telefone.

Ilmselt seoses vastuluure edukusega ongi enamus viimase aja rünnakuid läbi viidud amatööride tasemel ja ilma otsese käsuliini või kordineerimiseta. Erinevad terroriorganisatsioonid annavad meedias üldiseid suuniseid ning rünnakute puhul võtavad vastutuse endale, ehkki tegelikult ei pruukinud sellest midagi eelnevalt teada. Taoliste juhtumite puhul on vastuluure suht hambutu ja saab loota vaid fanaatikutest amatööride asjatundmatusele või õnnelikule juhusele, et kavandatavast ettevõtmisest aimu saada.

Kui viimase ajani on enamasti kasutatud mitut sorti relvasid või lõhkeainet, siis vähehaaval hakkavad välja ilmuma ebatraditsionaalsemad meetodid, mis on sama ohtlikud kuid palju raskemini välditavad. Ei kujuta ju ette, et autojuhi lubasid saaks väljastada ainult peale põhjalikku taustauuringut. Iseenesest oleks kasutu, sest veomasina juhtimiseks pole vaja mitte lubasid vaid rudimentaarseid oskusi, mis enamusel täiskasvanuist niikuinii. Praktiliselt iga tehnoloogiat on võimalik kasutada inimeste tapmiseks vähem või rohkem edukalt.

Seni rakendatud terrorismi vastase poliitika tulemuseks saab olla vaid rünnakute sagenemine ja veelgi hajutatumaks muutumine kuni ei likvideerita põhjusi. Põhiliselt on võideldud tagajärgedega, kusjuures militaarsed vastused pigem kättemaksuoperatsioonid, mis hoopiski võimendavad teise poole tahet uusi rünnakuid korraldada. Paraku on situatsioon seoses globaliseerumisega väljunud kontrolli alt, põhjuseid pole enam võimalik kõrvaldada ilma lääne demokraatiale vastuvõtmatult radikaalseid abinõusid kasutusele võtmata.

Traditsiooniliselt oli sõjas suht lihtne mõista kus vaenlased ja kus omad (rindejoon on vahel). Kui vastane sattuski juhuslikult valele poolele oli lahendus kiire ja efektiivne - vangistus või maha nottimine, oht likvideeritud. Praegu elavad "valel pool rindejoont" miljonid potensiaalsed vastased mistõttu nende lihtsalt neutraliseerimine pole mõeldav. On selge, et "Deglobaliseerumist" pole võimalik korraldada just nagu pole võimalik saata tagasi kõiki immigrante või siis muuta riikide elanikkond monokultuurseks ja ühel usul põhinevaks.

Varasemast ajast tuttav riikide vaheline kultuuride kokkupõrge on muutunud riigisiseseks kultuuride kokkupõrkeks. Kui kuni viimase ajani tundus, et tsivilisatsioonide erinevusi on võimalik teatud riikides (Rootsi, Kanada, ...) rahumeelselt lahendada siis on olnud esimesi väiksemamastaabilisi rünnakuid ka seal. Julgen ennustada, et terrorism muutub senisest hajusamaks ja organiseerimatumaks, kuid hakkab mõjutama palju laiemaid piirkondi. Põhjuseks põhimõtteline võimatus erinevate tsivilisatsioonide vastuolusid rahumeelselt lahendada.

Mõnes mõttes oli vanal heal ajal lihtsam elada kui teadsid kus vaenlane asub, enamasti ikka teispool riigipiiri, nüüd võib teda vaid aed, hekk või korteriuks eraldada. 

Tuesday, July 5, 2016

Marimetsa raba

180 kraadine panoraam MariMetsa matkaraja lõpus rabajärve ääres
Pilliroog mändide vahel
Ei saa aru kas seekord on puhkusel kole kiire olnud või olen ise hoopis eriliselt laisaks läinud. Igatahes pole juba pikemat aega blogistanud. Mitte et sündmustest puudus oleks olnud aga õhtu saabudes kipub uni kallale ja selle asemel, et läpaka taga klõbistada olen tudile keeranud. Täna öösel üritan kiirelt vähemalt viimase märkimisväärse ettevõtmise kohta paar rida ning portsu pilte üles riputada.
Naabrinaised ürgmetsas

Käisime kaasa ja naabrinaisega päevaks Läänemaal. Esimeseks sihtmärgiks teele jääv Marimetsa LKA'l asuv samanimeline raba. Parkla Ristilt Virtsu poole sõites 3 km teeristist paremal pool mõnisada meetrit metsas. Esimene jupp kulges elektriliinide all raiesmikul, siis metsas, heinamaal ja uuesti metsas kuivenduskraaviga paralleelselt, lõpuks pöörasime raba peale. Juba autost välja astudes tekkis väske õhu mürgitus, mis süvenes iga raba poole suunduva sammuga.

Lõõgastumine laudteel
Linnulaul, metsakohin, vaade "taevasse" ...

Puhke- ja infopunkt
Tee Lõpmatusse või redel Taevasse :P
Olen alati rabade pilte kalendrites ja loodusajakirjades vahtinud aga ise seal olles on muidugi veel ägedam. Ilmaga läks erakordselt hästi, sest temperatuur sutsu alla 20 soojakraadi, mis paras kiireks jalutamiseks. Tugev tuul ajas sääsed ära ja rünkpilved varjutasid aeg-ajalt päikest, et liiga palavaks ei läheks. Vaated olid meeliülendavad, plõksutasin pidevalt moblaga pilte.

Mina ja raba
Vaade üle rabajärve

Hiiglane kõrge männiga
Bonsai puude mets
Isegi panoraami ja sfääri sai katsetatud, millest viimast tegin esimest korda nii oskamatult, et suutsin isegi tarkvara sassi ajada. Kokkuvõttes tuli õige naljakas ruumiline foto, kus üks männioks taevas kasvab, lisaks jätsin musta augu sisse kui liiga vara mobla kinni panin. Täis-suuruses vaatamiseks soovitan piltidel hiirega klikkida.

360 kraadine panoraamvaade Marimetsa rabas

360 kraadine ruumiline vaade mõningate ootamatute visuaalsete efektidega
Kuivanud männivana
Pean meelde jätma selle raba, mille asukoht suht kergesti ning kiiresti Tallinnast juurdepääsetav. Laudtee oli just uus ehitatud, peaks üsna mitu aastat vastu pidama, enne kui rabavesi matti võtma pääseb. 
Eakaid kääbusmände imetlemas
Veidikeseks viskasin laudteele pikali, oleksin peaaegu magama jäänud. Laukas ujumas seekord ei käinud oma näpu ja suht jaheda ilma tõttu, aega kippus ka väheks jääma. Hommikuse mineku eelis oli täiesti tühi matkarada, alles tagasi jõudes nägime metsa ääres esimesi inimesi. Eriline tänu naabrinnale, kes autojuhiks oli ning kaasale, kes minu karuhäältega ehmatamise peale lahutust sisse ei andnud :D Jään elulõpuni kahetsema, et viimasest tembust videot ei võtnud :P