Kuuba7 - Ookeanist viimast võtmas

Viimasel päeval sotsialistlikus troopikaparadiidsis tuleb viimast võtta oli meie ühine veendumus. Kuna soe ookean ja sukeldumine korallrahul on tegevus, mida ei Kanadas ega Eestis saa teha pühendasime selle peale võimalikult palju aega. Kiire hommikusöök ja pakkimine, mis ühe kohvriga 10 mindi ettevõtmine. Teemantklubi liikmena anti meile kaks ekstratundi toas viibimiseks, välja pidime kolima alles 2 ajal. Kuna buss lennujaama sõitis välja alles viie ajal tellisin lisaboonusena neljaks hotellitoa kasutamise võimaluse, et saaks dushi all sool maha loputada ja riided vahetada.

Videol koralliangerja nägemiseks peab parasjagu silmi pingutama

Seega kohe peale sööki randa ja vette. Ujusime koos rahu poole kui kümmekond meetrit eespool tütar hakkas kätega vehkima. Korraks ehmusin aga siis mõistsin, et mitte hirmust vaid erutusest, kutsus mind miskit vaatama. Paari lestasahmakaga olin kohal, plika osutab korallide suunas. Mõned kenad värvilised kalad, korallieend, vetikaid aga ei miskit supererilist. Kehitasin õlgu ja vaatasin lapse poole. Too võttis lõpuks huuliku suult: "Moray-eel". Koralliangerjat olen varem paar korda näinud, sihuke jubeda välimusega vedelvorsti meenutav elukas, kes sobib hästi õudusfilmidesse või unenägudesse luupainajaks😱

Pistsin pea vette ja uurisin terasemalt, äkki nägingi kergelt ehmudes otse enda ees. Kamuflaazh nii hea, et ilmselt poleks märganud kui ta poleks oma valgeid ristirästi hambaid demonstreerinud. Olin kalale meie mõlema jaoks ebamugavalt lähedal, samas ei saanud jätta kasutamata võimalust korallipraost väljapiiluvat käsivarrejämedust elukat filmida ja pildistada. Pole kuulnud, et inimest ründaks, kuid välimus piisavalt hirmuäratav, ei tahaks tõpra poolt hammustatud saada.

Ujusime edasi kaugemale rahule. Suht kerge lainetuse, selge vee ja päikesepaistega oli eelmiste päevadega võrreldes hulka rohkem ja mitmekesisemas valikus mereasukaid välja ilmunud. 

Küll üksikult, paariviisi, suurte ja väikeste parvedena. Mõned loksusid niisama lainete rütmis rahu ääre varjus teised ujusid ringiratast, kolmandad näksisid vetikaid korallide pealt, neljandad ajasid pisemaid taga, et neid nahka panna. Melu vee all korallide vahel nagu suurlinna tänavatel.

Peale pooleteise tunnist ujumist soojendasime natuke aega rannal, võtsime mõned koksid ja snäkid ja käisime vetsus. Ma ei tea mis asi see on aga ujudes tuleb mul alati hull põiekas. Vetsus lasen sellise koguse vett välja nagu oleks pool ookeani tühjaks rüübanud. Samas on selge, et kibesoolast vett juua pole võimalik. See veits mis ninna, kõrva ja ka suhu läheb ei saa kuidagi piisav olla. Ega ometi läbi naha organism vett ime? On see ainult minu prbleem või olete ka sihukest fenomeni täheldanud?

Heinamaa ookeanis, siin nägin ka raikala, kahjuks oli liiga väle pildistamiseks

Tunni jagu veel ujumist enne kui siirdusime lõunatama. Kõht tasus korralikult täis süüa, enne Torontosse jõudmist pole suurt einet loota. Baarist ja kohvikust võib muidugi snäkke ja jooke seni haarata kuni bussi istume. Minibaari õltsid olin alles hoidnud, toppisin need seljakotti et oleks hea hiljem sõidu ajal konsumeerida.

Peale lõunat läksime toast läbi, jätsime ühe kohvri ja palju riideesemeid maha sildiga, et need on kingituseks. Teise kohvri ja seljakotid cedasime hotelli fuajeesse ning suundusime uuesti randa. Tunnike ujumist, koksid ja snäkid rannatoolis lebotades viimast korda sinist ookeani imetledes. Kui olime kuivanud astusime broneeritud hotellitoast läbi, dushi alla ja riiete vahetus. Viimased pildid rannast ning fuajeesse oma bussi ootama. Krabasin konjaki mango mahlaga, tütrele kohaliku cola jääga ja tõin soojad võileivad näksimiseks.

Olin just järgmise suure kokteili võtnud kui veits hiljaks jäänud buss ette vuras. Koksi kallasin kiirelt termostopsi ümber, kui õltsid kah arvesse võtta siis janusse suremist polnud karta. Lend pidi väljuma alles poole kaheksa ajal. Saime konditsioneeritud bussi aknast imetleda päikeseloojakut troopilise vihmametsa taustal. Lennujaamas oli paras segadus, lõpuks leidsime ika õige saba. Aega oli jalaga segada, pigem jäi väheks, ei jaksanud kogu joogikraami enne turvaväravaid nahka juua. Süda tilkus verd kui pidin pool topsi konjakikokteili vetsus kraanikausist alla kallama.

Tollivabast poest ostsin ühe Kuuba "käsitöö" rummi kaasale rummipallide otstarbeks. Lennuk hilines tund aega, tegime lennujaamas ringi lonkides ja poode väisates aega parajaks. Suveniire pole viimased paarkümmend aastat ostnud, mõttetu kraam, mis jõuab kiirelt kaltsukate riiulitele. Mälestuseks olen kaasa võtnud midagi ise üles korjatut: kivi, merekarbi, puutüki, ... Mitte, et palju mõistlikum oleks. Parimad mälestused on ikka pildid, videod ja blogipostitused. Torontos maandusime veidi peale südaööd, harjumatult külm oli väljas. 

Kuuba6 – Koobastes

Saturno koopas sukeldumas

Hommikusöögi jõudsime kenasti nahka süüa. Jeep sõitis õigel ajal poole üheksaks ette, mis Kuuba arusaamiste järgi meeldivalt üllatav. Tütre pettumuseks oli tegu uhke uue automaatkäigukastiga Korea masina mitte vana manuaal hiinakaga. Mis teha, ikka tahtis rooli minna. Mina istusin taha ja läks sõiduks. Giid juhendas meid mööda auklikke kruusateid läbi maakohtade, mis ekskursiooni osaks, näitamaks kuidas harilik rahvas elab. 

Majakesed olid õige õnnetud, samas kuumas kliimas pole ju muud vaja kui kaitset vihma ja putukate eest. Putukate ja palavusega kohalikud harjunud. Loodus lopsakas ja roheline, vihmahooaeg just lõppenud, asustustihedus suht minimaalne. Erilist põllumajandust silma ei hakanud kui mõned istandused välja arvata. Külakestes, kust läbi sõitsime, paistis aeg olevat seisma jäänud eri perioodides 60 kuni 160 aastat tagasi.

Silma jäi huvitav moment – kohati on tõkkeaiaks kasutatud kaktuse hekki. Kindlasti efektiivsem kui okastraat, ei loomad ega inimesed taha läbi trügida. Giidi uhkusega silla näitamine tuletas elavalt meelde nõuka aegset mentaliteeti kui igatsorti industriaalsed ehitised “demonstreerisid“ süsteemi “edukust“. 

Inimesed fotol annavad mastaabitunde

Matanzase linnast sõitsime jälle läbi, seekord väikeseid kõrvaltänavaid pidi. Kuubas kohaliku tavakodanikuna elada oleks ikka äärmiselt trööstitu. Kui peateede kõrval suht puhas siis kõrvaltänavatel õige räpane, prügi igal pool. Majakesed ise kehvad ja kehvemad, vaevalt suutelised vihma eest varju pakkuda. Ometigi jäi siin-seal silma mõni täitsa viisakas hoone – giidi väitel rikka inimese elukoht. Küsimusele kuidas Kuubas rikas saab olla jäi ta vastuse võlgu.

Ekskursiooni peaatraktsiooni Bellamar koopa juurde jõudsime peale tunniajast sõitu. Koobastik olevat üheksal tasandil, uuritud osade pikkus 24 kilomeetrit. Vanimad osad 300000 aastat, noorimad 5000 aastat vanad. Moodustunud paekivi lahustumise ja veevoolu kulutuse tagajärjel. Koht oli kommertsialiseeritud, sissepääsuks tuli pilet osta. Ootasime veidi ja vaatasime kohalikus muuseumis ringi seni kui veel paar inimest tuli. Koopas niiske nagu ikka maa all, samas aga ebatavaliselt soe justkui kesksuvel Toronto metroos.

Iseäranis huvitavaid moodustisi võis näha

Erisoovi korral oleks olnud võimalik tavalisest pikem ekskursioon tellida, kahjuks saime alles nüüd teada, pealegi poleks siis aega jätkunud ülejäänud päevakava täitmiseks. Laskusime giidi saatel betoonist treppi mööda alla ja tuleb tunnistada, et kohe alguses võisin veenduda - tegu suurima koopaga, kus olen käinud. Esimesed saalid kümneid meetreid kõrged, keskel kõrgus põrandast väljakasvavad stalagmiitidest ja laest rippuvatest stalaktiitidest moodustunud sammas.

Koobastik oli õige keeruline, ilma teejuhi ja märgitud rajata võiks lihtsalt eksida. Käigud kord ahenesid vaid inimese kõrguseks, kord avanesid suurtesse saalidesse. Koobaste seintel hulk erinevaid kivimi moodustisi, ms tekkinud vee ja lahustunud lubjakivi koostöös. Selge veega ojaksi voolas siin ja seal, mõni moodustas väikeseid basseine teine laskus pisikese kosekesena kaljupraost sügavikku.

Tegin koobastes üle saja foto, täiesti võimatu ülesanne parimaid välja valida. Vähemalt paarkümmend oleks väärt blogisse üles riputada. Pean ilmselt hakkama mingitsorti slaidiprogrammina seda tegema.

Järgmiseks atraktsiooniks sõit paadiga jõel, tütar muidugi juhtis. Osutus pettumuseks, sest oli lühike, vaid paar kilti rahulikku jõge mööda ülesvoolu ja tagasi. Pealegi ei suutnud vana loks alus mingit mõistlikku kiirust oma pisikese Honda mootoriga arendada. Lopsakat dzhunglit nägime kuid ei mingit põnevat faunat. Teel järgmisse koopasse olime sunnitud läbi sõitma autolahvka juurde kogunenud rahvamassist. Esimese hooga arvasin, et mingi protestiaktsioon aga hoopiski riigi poolt soodushinnaga talongide alusel produktide jagamine.

Sissepääs Saturno koopasse

“Saturno cave“ nimeline koobas oli Lonely Planeti käest saanud väga erinevaid hinnanguid: ühtedele täiega meeldis, teiste jaoks mingi mõttetu väike vett täis auk keset dzhunglit. Tegu on cenote'ga, osaliselt vett täis paekivi koopaga, mille lagi sisse kukkunud. Väidetavalt olla ookeaniga ühenduses kuid vesi siiski mage, sest vool ookeani suunas. Lihtsalt ligipääsetav osa suht väike – paari olümpiabasseini pindala. Vesi äärmiselt selge, sügavaimad kohad 22 meetrit.

Ligipääs oli lihtne, treppi mööda alla. Tütar ajas kohe lestad jalga ja snorkli pähe ning libistas end vette, mina jäin kivile istuma. Kuuba kohta harjumatult külm vesi, nii 20 kraadi ainult. Kui juba kohale sai tuldud peab ikka ujuma ka. Niipea kui vee all ringi vaatasin mõistsin kui teistsugune kogemus on koopas ujumine ja sukeldumine. Pime ja müstiline ning natuke õudne. Tasakaalumeel kaotab orientatsiooni, peab pingutama, et visuaalsete märkide järgi aru saada kus üleval, kus all.

Sügavamad ja kaugemad koopa osad õige pimedad

Ujusime paarkümmend minutit omaette, vaid korra tuli kaks inimest, kes aga kiirelt “jäisest“ veest lahkusid. Takkajärgi saime aru, et ekskursiooni edasilükkamine esmaspäeva peale oli äärmiselt hea mõte – sel nädalapäeval kõige vähem inimesi. Enamus kurtmisi portaalides oligi teemal: rahvast liiga palju, sabad, ootamine, koopad inimestest tulvil.

Viimaseks kohviistanduse külastamine. Nojah, selgus, et endise kohviistanduse – mingit ekskursiooni ei tehtud, giid jalutas ringi ümber maja ja seletas natuke. Kohalikud üritasid kõigest väest turistidel nahka üle kõrvade tõmmata müües kullahinnaga kohvi, küpsetisi, rummi ja õlut. Toit oli meil ekskursiooni poolt kinni makstud aga mitte lisaks tellitud õlts nagu selgus kui tädi 4 dollarise arve esitas. Dollari eest võis väikest kinniteibitud krokodilli süles hoida ja hobusega pisike ring teha. Piraka 250 aasta vanuse baobabi puu juures tegin pilti. See osa ekskursioonist oli küll täiesti mõttetu.

Massiivne Baobabi puu ja pisike mina võrdluseks

Kokkuvõttes vaid koopad sõitu väärt, ülejäänut ei soovitaks, aja ja raha raiskamine. Samas ei tea ju kunagi ette, tuleb arvestada, et kõik reklaamitu ei vasta tegelikkusele. Tagasiteel lobisesime juhiga maast ja ilmast, nagu kõik kohalikud kuubalased kellega rääkisime oli ka tema elu mõtteks emigreerumise võimalus. Tänapäeval pole see enam nii lihtne, USA'sse minnakse enamasti üle Mehhiko piiri. Sotsialismis on nad pettunud, kuid ei kujuta ette, et koha peal oleks positiivsed muutused võimalikud. Minu juttu Eesti kiirest ja edukast liikumisest sots korra alt turumajandusele kuulati suht uskumatu ilmega. Hotelli ees andsin meie autojuht-turvamehele viieka, korralikud sporditossud ja tööriista komplekti. Tüüp tänas ja palus, et tooksin hotelli fuajeest kohvi, ta ise ei tohtivat võtta. Loomulikult tõin aga mõtlematult lasin tassi panna. Mees näitas üles sots leerile omast leidlikkust, lõikas plastpudeli noaga pooleks ja kallas kohvi sinna ümber.

Kuuba5 - Kala ja Koralliriigis

           See sukeldumisevideo läks tagurpidi, mõni ime, vees ju kaalutusetunne😕

Tütar sätib varustust valmis

Viimased paar päeva sai aeg-ajalt ookeanis ujutud ja kalu vahitud aga pühapäeva pühendasime täie rauaga selle tegevuse peale. Ilmateade soodne, vaiksema lainetusega rohkem kalasid, lihtsam korallrahu juures ujuda ja päikesepaistes nähtavus hea, värvid kirkad. Kohe peale hommikusööki varustusega randa. Kostüümid ajasime igaks juhuks selga.

Korallid ikka vatti saanud

Vettemineku protseduur snorkeldamisvarustuses vajab eraldi kirjeldamist. Lestadega nimelt ei saa kuival maal ja eriti liivarannal käia, hädapärast tagurpidi küll võimalik. Seega lähed istud mask ja toru kaelas rippumas madalasse vette ning tõmbad siis lestad jalga. Oluline moment, et liiva ei jääks sisse, muidu hakkab hõõruma ja võib natukese ajaga veest pehmenenud naha katki teha. Ookeani vee kandevõime nii hea, et tegelt võiks seda ka sügavamas teha. Lihtsalt tavaliselt tahad kohe juba põlvesügavuses vees ujuma hakata. 

Mask ja toru tuleb eelnevalt märjaks kasta ja udu tekkimise vältimiseks maski sülitada ning see näpuga laiali määrida😱 Kostab jäle ja tegelt on olemas spets aineid, mida pihustatakse udu vältimiseks aga kes viitsib: tatt käepärast ja tasuta ning mis peamine - aitab suurepäraselt. Lisaks varustuse sobivusele ja kvaliteedile on see ka üks hea põhjus, miks ei taha teiste inimeste maske ja torusid kasutada😉

Tavaliselt kipub mask alguses veidi siit-sealt lekkima, pead veits sättima ja vee väljapuhumiseks maski alumise ääre kergelt eemale tõmbama sel ajal kui ninast välja puhud. Õhusurve vajutab vee alt välja. Kui eelmistel aastatel ajasin alati vuntsid ja habeme põskedelt maski alt zhiletiga maha siis see kord esimesel randaminekul unustasin ega viitsinud tagasi tuppa jalutada. Teatava üllatusena polnud lekkimine raseerimtusele vaatamata suurem ja jäi nats ajaga järgi nagu tavaliselt. Edaspidi ei viitsinud karvu ajada, üks tülikas protseduur vähem. 

Kui tund aega ookeanis liguned satub vesi ikka ninna ja sealt ka kurku aga harjud ja puhud lihtsalt välja. Hingamisteed saab korralikult läbi loputatud. Kui te varem ei teadnud siis hiinlased muideks pesevad nina seestpoolt - kui esimest korda nägin töökaaslast seda tegemas imestasin, et kas haige. Ei olevat, kultuuriga kaasnev tavaline hügieeniprotseduur. Olen viimasel ajal näinud ka reklaame ninapesu aparaatidest, samas pole jälginud piisavalt tähelepanelikult saamaks teada, kas vajalik mingi meditsiinilise probleemi puhul või niisama uus trend levima hakanud. Huvitav kas sihukest pulli Eestis ka kohatakse?

Ujusime kohe kaugema korallrahu juurde ja otsustasime omaette ringi vaadata. Pidevalt teineteisel silma peal hoida suht tülikas - vee all kaugele ei näe ja vee peal pead tükk aega ringi vahtima enne kui märkad teise toru lainete vahel. Seda muret polnud, et kaduma läheks, ära eksiks või vees hätta jääks. Haikalasid polnud ka mõnda aega nähtud, niikuinii on haikala rünnakud haruharvad - miljonite troopikas igal aastal ujujate kohta tuleb keskmiselt vaid 70 rünnakut ja alla kümne surma - võrdluseks, et mesilaste sutsaka läbi sureb kümme korda rohkem inimesi.

Ujusime umbes tund kuni hakkas kergelt jahe. Rannal päikese käes kokse kõrrest imedes soendasime kiirelt üles ja läksime tegime koos veel ühe kiire treti rahu juurde enne kui aeg lõunat sööma minna. Kostüümidega kahjuks restosse ei lasta, pidime toas kuivad riided selga ajama. Kõht täis pugitud võtsime jälle suuna randa. Kuna ühtki meduusi enne silma ei jäänud, ei viitsinud ka kostüüme enam panna. Tavalisted ujukad käisid küll, mul lisaks särk päikese kaitseks, muidu põletab selja ära.

Kohe alguses nägime ranna ääres haugi suurust barracudat, pildi sain teha aga tüüp oli seljaga, tema jubedaid hambaid ei õnnestunud fotole jäädvustada. Liiga kiire teine, kui püüdsin paparazzot mängides järgi ujuda tõmbas ta paari kiirema sabaliigutusega uttu. Seekord pildistasin rohkem koralle ja filmisin kui tütar korallikäikudest ja koobastest läbi ujus. Ütles, et peab tähelepanelik olema, sest kui lähed riivates vastu kriimustad end päris korralikult.

Õhtusöök restos spets "teemantklubi" liikmena eripakkumiste ja teenindusega. Nagu ikka tüüpiline liig peen toitlustamine, kus põhitähelepanu maitseelamuse pakkumisel. Eelroad taldrikumäärimine, supp paar lusikatäit aga üllatavalt hea, põhiroaks saime jällekord piraka merevähi. Seekord just parajalt küpsetatud ja osavalt maitsestatud. Veinivalik oli ka suurem, täitsa nauditav punane vein. Pidusöögi lõppedes õhtu alles noor, esiteks vahetasime viisaka riietuse mugavama vastu ja siis hulkusime rannal ning istusime oma tuttavate seltskonnaga kokse libistades enne kui magama kobisime. Järgmisel päeval ootab ees pikem Jeepisõit.

Kuuba4 - ⛵Purjeutamine

Äratus puhkuse mõttes täiesti ebamõistlikul ajal, veerand seitse. Enda kella olin küll kolmveerandiks vibrama pannud, aga tütar ettenägeliku kodanikuna ajas mu pool tundi varem üles. Seitsme ajal pidi buss hotellist meid jahisadamasse viimiseks üles korjama, ma lisasin Kuuba kombe kohaselt pool tundi otsa. Tegelt seekord üllatavalt täpsed. Et kohvikud avatakse alles pool kaheksa olid meile võileivad valmis tehtud, mis valvelauast üles korjasime. Joogiga probleemi pole, baar 24/7 avatud, ainult vett pudeliga polnud neil kaasa pakkuda. Päeva alustasin 6:45 sahmaka cappucino ja konjakiga ...  et adekvaatne pilt ette keriks. Aperitiiv avaldas kohest mõju, panin enda võileiva ja poole tütre omast nahka õltsi peale rüübates. Kaasas vaid riided seljas ja lestad ning mask ujumiseks. Pole muret, et merel jahe võiks hakata nagu Eestis kipub isegi palaval suvepäeval juhtuma.

Sõit Varadero poole kestis üle tunni, sadamas hulgi katamaraane ootamas. Rahvast koguti kokku mitmest hotellist. Linnas asuvad paistsid suht õnnetud ja väsinud, sellistes küll ei tahaks peatuda, mis keset linna merest eemal. Kindlasti odavamad aga kui prioriteediks pole kohalikel kitsastel tänavatel motikate ja jalgrataste, üksikute autode ja kohalike virr-varris rodeo tasub mugavuse mõttes paarsada taala rohkem välja käia. Sadamas suht karm turvakontroll, ikkagi välismaalased ja merelepääsu võimalus. Florida Keys ja vabadus vaid sajakonna kildi kaugusel, võib nii mõnelegi kohalikule vastupandamatu ahvatlusena tunduda.

Kapten tutvustas ennast ja Cetus nimelist alust. Soovitas nime meelde jätta, sest hiljem merel sukeldumas või saarel aega viitmas oleks hea oma paat üles leida. Kõik nad üsna sarnased, ilmselt tellitud soodsa hinna mõttes tüüpprojekti järgi suures koguses samast laevatehasest. Baar on avatud niipea kui sadamast lahkume, kuid hoiatas end pildituks joomast. Lisas ka juurde, et tema laevas pole poliitilised arutelud lubatud, eriti sõjateemalised. Kai peal kakelge palju tahate, laeval olgu kõik sõbrad või hoidku distantsi, muidu viskab tüürimees Pedro üle parda. Hiljem kuulsime, et joonud vatnikutega olevat varem probleeme olnud.

⛵Lõpuks üheksa ajal anti otsad lahti ja katamaraan hakkas liikuma lahest välja. Ilmaga vedanud, päike ning kerge briis, õõtsumist oli kahjuks minimaalselt. Kariibi muusika keerati peale (õnneks mitte liiga valjult) ja jookidel lasti vabalt. Rummi ja cola asemel proovisin brandy ja cola, sissejuhatiseks täitsa hea. Olime päikesekreemiga sisse hõõrutud, ronisime võrgu peale vee kohale lebotama. Siin oleks rätikud ärakulunud, samas muud hullu polnud kui nahale jäi võrgust ruuduline muster. Võrgusilmad ideaalse suurusega joogitopsi hoidmiseks.

Meri oli suht madal, kohati põhi näha kui otse alla vaadata. Pooleteise tunniga jõudsime väikeste korallide piirkonda. Ankur visati sisse ja peale lühikest instruktaazhi lubati rahvas vette. Veidi ajaga sai selgeks kui palju parem on meie hotelliesine korallrahu. Kalade hulk ja mitmekesisus seal hulga suurem. Siin liivasel põhjal mõned väikesed korallid, siin-seal mererohtu. 

🐠🐟Kalad andsid end näole alles siis kui purjekalt saiapuru vette puistati. Arvukuse üle ei saanud kurta kuid liigirikkus oli madal, kolm neli erinevat suutsin märgata. Ujusime niisama ringi, kasutades maksimaalselt pakutavat võimalust ronisime viimaste hulgas tagasi laevale. Päikesepõletuse vältimiseks olin särgiga vees kuna ei viitsinud kostüümiga jamada. Ujumismütsi kannan koguaeg, muidu oleks kiilakas kuppel punane nagu valgusfoori keelav tuli või paaviani pee.

Cayo Blanco satipildi paremas servas

Cayo Blanco liivasaareni, mille rannarestos süüa pakuti, sõitsime alla poole tunni. Sadam kujutas endast üht betoonkaid, mille ääres pelikanid lennuharjutusi tegid ja üksikud pikknina kalad ujusid. Ujumisest, joomisest ja päevitamisest oligi kere parasjagu heledaks läinud. Portsudega ei koonerdatud, nii 🦞Lobster kui preatud kana olid head.

Nagu hea komme Kuubas nõuab ilmusid peagi manulised välja. Paar kassi ja üks eriti kahtlane elukas, kelle nimi Hutia kui tehisintellekti uskuda. Välimuselt meenutab roti ja kopra 🐀💞🦫 armuöö tulemust. Saarel pole muret et toidujäätmed vedelema jääks, osa pannakse nahka enne kui maha jõuab kukkuda. Kõiksorti linnud, kassid, koerad ja muud loomad muretsevad selle eest, vette pudenenud kraam läheb kalatoiduks.

Kõht täis võtsime mahukad joogid ligi ja läksime randapidi hulkuma. Põhjaranniku väiksemad saared hoitakse ilmselt inimtühjad kartuses, et kuubakad üle ookeani Floridasse võivad kippuda. Esimese hooga võiks pildi põhjal arvata, et tegu lausa pardiisiga. Omal ajal mõtlesingi: "Troopikas laevahuku üleelamine jube äge, ainult lebota rannal, käi ujumas ja söö eksootilisi puuvilju". Tegelikkus muidugi palju proosalisem, siukses kohas raskem ellu jääda kui Siberi metsas. Peavarju, süüa ja eelkõige vett tuleb kusagilt hankida. 

Liiva ja korallsaarel🏝️ ongi kõige suuremaks väljakutseks joogivesi - jõgesid lihtsalt pole, madalal saarel imbub vihmavesi hoobilt liiva sisse. Ma ei räägigi kui igav võib hakata aastaid samas kohas sama kliimaga suurt mittemidagi tehes (toidu ja joogihankimine välja arvatud) kellegiga suhtlemata molutada. Ei võta kaua, et saba hakkaks kasvama ja tuleks peale väljakannatamatu tung puu otsa (kui vaid puid oleks) ahvidest🐒 esivanemate juurde tagasi ronida😜

Teravat pilku vaja, et tütar pildilt leida

Rand äärmiselt lauge, paarsada meetrit kaldast ei ulatunud vesi üle põlve. Jalutasime oma kaks kilti saarte vahelise kanalini, mis kitsas aga tänu tõusu- mõõna hoovustele nii sügav, et purjekad võivad läbi sõita. Vaated idüllilised kuid ega poleks rohkem viitsinud käia kui ka kanalit ees polnuks. Palavaks läks ja jook hakkas otsa saama. Tütar avastas pisikesed merekarpidesse peitunud krabid ja mängis nendega, mina jalutasin sadamast teisele poole. Peagi hakkas takistama kuivanud mangroovivõsa, ei viitsinud edasi minna. Kuna aega veel oli võtsin baarist kokteili ja lebotasin vees jooki nautides. Panin kaabu silmadele, ning üritasin lainete loksumise saatel seda tunnet mällu söövitada, et oleks mille najal järgmise korrani välja vedada.

Tüüpiline linnapilt

Tagasisõidu ajaks oli osa rahvast end õige heasse tujju joonud. Katamaraani tekil läks tantsuks lahti. Eriti ülemeelikud kippusid olema vanemad prouad, kaks tükki tahtsid lausa jahi rooli üle võtta. Viie ajal sadamasse jõudes võis tõdeda, et päev oli üllatavalt kiirelt maha purjetatud ja purjutatud. Bussisõit kippus venima kuid see-eest nägime bussiaknast õhtust linnapilti, mis hotellielust kardinaalselt erinev. Natuke nagu safari, kõrgelt paksu klaasi tagant konditsioneeritud keskkonnas hea julge vaadata kohaliku fauna sagimist. Samas, alles me ise olime samasugused ... Sommid vahtisid uudishimulikult Viru hotelli akendest kui vetsupaberirullid kaelas õnnelikult trollibussi trügisime😁 Sotsialismuse imeline maailm.

Hotelli jõudsime kenasti õhtusöögi ajaks. Snorklivarustus tuppa, riided vahetatud ja isukalt õhtust sööma. Kere korralikult täis pargitud läksin jälle baari tuttavate seltskonda. Uutest inimestest liitus keskealine rumeenlaste paar, kellega pikemalt vestlesin. Tuleb jälle kord tõdeda: sotsleeri inimestega palju ühist, eriti kui keskmisest haritumad satuvad olema.

Cayo Blanco kai ääres seisva jahi pealt pildistatuna

Kuuba3 - Matkad ja Snorkeldamine

Must sukelduja korallrahu kohal

Hommikusöögile läksime varakult, sest kell üheksa pidi korraldatama tasuta jalgsimatk läbi dzhungli hotellitaguse mäe otsa. Sinnasamasse, kuhu esimesel päeval hobu seljas ratsutasime. Lõpuks päike väljas, tahtsin üritusest just metsasronimise pärast osa võtta. Omapäi ei tunne end liiga mugavalt troopilises dzhunglis, eelkõige igasugu torkivate ja kõrvetavate taimede tõttu. Einestamise ja matka vahel jõudsime ka retked Sunwingi esindaja juures lõplikult kinni panna ja ära maksta. Katamaraan $190 ja privaatreis Jeepiga $300 kahe peale. Kallis muidugi aga kui juba Kuubal olla, ei taha niisama rannal vedeledes aega surnuks lüüa.

Matkaseltskond suht kirju, omaette mõtlesin, kas ikka kõik mäe otsa jõuavad. Enne teele asumist küsis giid, on kõigil korralikud jalatsid, minu spordisandade peale kergitas kulmu. Paljud kohalikud kannavad siin mingil arusaamatul põhjusel kummikuid🙄 Sadakond meetrit mööda asfalti enne kui keerasime paremale metsa järsule

mägirajale. Olen enne roninud ja tean kuidas ökonoomselt liikuda aga mis seal salata, niiske palavus metsa all pani higi voolama ehkki päris võhmale ei võtnud. Paar peatust tuli teha, et mahajääjaid järgi oodata. Müts maha kaasteeliste ees, lõpuks jõudsid kõik üles samasse tippu sama "baari" juurde, kus kahe päeva eest olin.

Vaade päikselise ilmaga seekord hulka kirevam. Alla tulime lihtsamat ratsutamisteed pidi. Kohalikud pakkusid suhkruroo juppe, banaane ja papaya tükke - muidugi pisku meelehea eest. Kuna rahvas kippus venima, mul tee selge ning miskit huvitavat ei paistnud ees ootavat, lisasin omapäi tagasi minnes sammu. Hotelli territooriumil jäi silma pisike niuksudes ema otsiv kutsikas, ilmselt oli pesast välja roninud ja nüüd ei teadnud kus on. Vaatas mulle korra otsa aga koperdas siis ühe hotellitöötaja sabas minema.

Haarasin baarist õlle, tuppa jõudes leidsin eest tütre täis sukeldumisvarustuses. Lonksasin rüüpe ühe sõõmuga sisse ja ajasin kiiruga endale ka kostüümi selga. Muidu poleks ehk vaja, kuid eelmisel päeval rannal nähtud mitme sinise eluka tõttu tundus hea mõte. Needsinased mereloomad - Portugali sõdalased (merimännakud) meenutavad välimuselt õhukotiga millimallikat. Oma mürgiste niitidega pidavat kõrvetama piisavalt tugevalt, et kalu ja vahel isegi inimesi shokiga tappa. Nõks liiga ekstreemne elamusturism meile. Alloleval videol olev tegelane liigutas liival, paistis veel elus olevat.

Lasin ChatGPT'l teha lühikokkuvõtte: Portugali sõjamees ehk meremännak on ookeanis hõljuv kiskja, kuulub tsüanoobide ja hüdrozoode rühma. Kuigi teda sageli ekslikult peetakse üheks organismiks, on tegu kolooniaga, mis koosneb erinevatest polüüpidest, ühed vastutavad toitumise, teised kaitse eest. Olendil on kihilised, värvilised õhukotid, mis aitavad vee peal püsida. Portugali sõjamees võib olla ohtlik, kuna eritab pikkade niidiste abil saagi püüdmiseks ja kaitsmiseks mürki.

 Kaugemal ookeanil, laine murrab korallrahu välisservas

Kiirustasime vette ja ujusime kohe kaugema korallrahu juurde. Tõusu-mõõna vahe on siin kolmveerand meetri kanti, mõõnaga raske üle rannalähedaste korallide saada. Suurema lainetusega praktiliselt võimatu, kriibid käed ja kõhu teravate servade peal ära. Momendil suht kõrge veeseis, polnud probleemi. Vesi siiski veidi sogane ja ka kalasid eriti palju polnud. Filmisin/pildistasin moblaga meid ennast ja ranna panoraame. Vees olime kolmveerand tundi.

Hiljem lõunasööki oodates rannal kuivades nägi tütar sisalikke. Tal natukeseks ajaks lõbu laialt. Uuris ja vahtis neid, pika ootamise peale ronis üks tegelane isegi käe peale. Päris naljakad väledad rullis sabaga elukad, keda põhjamaadel ei kohta. Pildile jäänud tüüp peesitas päikesevanni võttes kuivanud puutüvel.

Lõunat sõime rannarestoranis, peab võimalust kasutama, tihti seda ju ei saa. Kala ja loomaliha, Kuuba kohta väga head, pluss joogid. Tütar hakkas laua ääres uurima, kaugel see liivarand ja kaljud on, kus eelmine päev käisin. Pole üldse kaugel kolm kilti, läheme teeme pisikese matka.

Pilt tühjale rannale kaljude poolt, tütar eemal

Joogid termosega kaasa ja asutasime end teele. Minul juba käidud rada aga plikale igati põnev. Läksime rannani välja, kuid kaljudeni oleks veel oma poolteist kilti olnud, mastaapsed asjad tunduvad lähemal kui tegelikult. Kella vaadates oli selge, et jääme pimeda peale, ronida niikuinii ei jõuaks, käisime ujumas ja pöörasime tagasi. Alloleval videol käime omapärase kivistunud musta vahtu meenutava rannakalju peal, ei saanudki aru kas korallrahu, mereveest söövitatud paekivikalju või kulutatud laavakivim.

Eelroog määris vaevalt taldriku

Õhtusöök restoranis reserveeritud, pidin kingad ja pikad püksid jalga ajama. Toit oli tõepoolest uhkem kui muidu, serveeriti päris ehtsal peene restorani kombel. Mis tähendas, et pisikeste portsudena määratu suurtel liudadel - motoks: "Pakume maitseelamust mitte kõhutäit". Eelroog sashimi, siis supp, pearoaks pirakas krabi ja väga hea loomaliha, lõpuks koogike või jäätis magustoiduks. Toitu loputasime alla keskmisest parema punase veini ja mahlaga vastavalt maitsele.

Peale õhtusööki jäi vana seltskond silma, võtsime joogid ja istusime juttu ajama. Tütar suundus peagi tuppa, tal hakkas vanainimestega igav. Kambas olid seekord Kanada ärimees Moskvast pärit noore pruudiga, minu vanune Austerlane, kaks homost saksa härrasmeest, üks väga stiilne vanem inglise proua ja mingi määramata päritolu tumedapäine mitmekeelne musklis meessoost hurmur, kes soost sõltumata kõigiga flirtis. Juttu jagus ja mida joogisemad olime seda valjem ning mitmekeelsem - tüüpiline kõik räägivad üksteisest üle, keegi ei kuula. Ühe ajal lahkuvad nõrgemad, mingi moment oleme austerlase ja kahe sakslasega neljakesi, mul ka aeg põhku pugeda, järgmisel päeval pean varahommikul vormis olema, piinlik oleks katamaraanil kalade toitmidega tegeleda.

P.S. Netis jäi silma just "The Telegraphis" ilmunud huvitav inglisekeelne kokkuvõte meie hotellist paarkümmend kilti eemal asuvast kuulsast turismipiirkonnast Varaderost.