Tuesday, September 29, 2009

Jama loomadega

KASS

Eile langesin kassi rünnaku ohvriks. Peab tunnistama, et olin ise süüdi. Nimelt mõtlesin teda duši alla viia ehkki teadsin, et loom seda veidi kardab. Vannikardinani läks kõik hästi aga kui see ära tõmmati ja loom nägi dušijuga läks ta täitsa hulluks ja üritas mööda mu paljast keha üles ronida. Reielt ja puusalt tõukas tagumiste käppadega üles ning lõi siis kõigi nelja jala küüned rindu ja kõhtu. Ma ei proovinudki kassi enda küljest lahti rebida, sest nii oleks ilmselt peale naha ka lausa lihatükid lahti tulnud.

Lihtsalt andsin järgi valule ja gravitatsioonile ning laskusin või peaaegu kukkusin üsna ebagraatsiliselt kõhuli põrandale. Kass ilmselt ei olnud minu alla jäämise võimalusest vaimustuses ja kuna neil on refleks kukkudes jalad alla keerata siis tõmbas ta küüned sisse eemaldudes minu küljest vabatahtlikult ja pööras viimasel momendil jalad ette. Niipea kui need maad puudutasid kimas loom hauatagust kräunatust kuuldavale lastes paokil uksest välja. Vanem laps, kes kõike pealt nägi hüüatas murelikult, kas oled OK.

Viskasin pilgu kehale ja märkamata arteriaalset vert välja pumpamas, vastasin et võrreldes mõne sekundi eelse situatsiooniga kui tiiger mind oma koopasse õhtuooteks üritas vedada olen täitsa heas seisus. Vigastused polnud tänu instinktiivselt õigele reaktsioonile eluohtlikud. Märgatavalt tuli verd vaid reie ja puusa neljast kriimustusest, kust kass oli hoovõtuks tõuganud, kõhul ja rinnal olid vaid sügavad "torkehaavad". Kuna kassi küüned õnneks nelja tollini ei ulatu siis elutähtsad organid jäid puutumata. Käisin kiirelt duši all, et end puhtaks pesta, vesi ja seep loodetavasti desinfitseerivad piisavalt.

KOER

Täna koera pissile viies oskas see end lahti tõmmata ja taha aeda tormata. Eriti ei kiirustanud järgi minemisega, sest sealt pole tal suurt kuhugi kaduda. Muidugi oli see suur viga, milles paarikümne sekundi pärast jõudsin veenduda. Väravalt nägin kuidas elukas ahmas lõuatäie avastatud tohutust pesukaru sitahunnikust ja kuuldes minu meeleheitliku karjatust: "Koko Eiiii!" asus kiirelt viimast võtma. See seisnes pasa sisse selili viskamises ja püherdamises, kusjuures oli kosta täiesti ebakoeralikku orgastilist naudinguüminat.

Enne kui olin kohale tormanud kargas ta püsti ja kimas mänglevalt haugatades eemale oodates ilmselt minu tagaajamist. Mul polnud mingit isu jooksva pasakeraga kulli mängida, peale paari üritust jäin seisma ja kerkis esile küsimus, mis siis ette võtan kui saangi ta kätte. Puudutada nagu ei tahaks, sest nüüdseks oli terve aed õige jälki sitahaisu täis. Polnud suurt imestada, sest eelmise öö vihm oli hunniku konsistentsi harilikust pasteeditaolisest rohkem soustisarnaseks muutnud. Püherdamine aga ohtralt uut aktiivset pinda tekitanud, millelt lenduvad aromaatsed ühendid lähema ümbruskonna õhu nii küllastanud et ma poleks imestanud kui peenikesed pruunid pasapiisad oleks pirnilehtedel kondenseeruma hakanud.

Lihtsaim võimalus oli koer aeda jätta pisemast lapsest omaniku koju saabumiseni. Kuna aga sinnani oli oma neli tundi aega, ilm vihmasevõitu ja koeral võimalus aia alt läbi pugeda ning kaduma minna jäi see variant humaansetel kaalutlustel ära. Vandusin oma pehmet südant ja otsustasin looma ikkagi kinni püüda ning talle korraliku pesu korraldada. Kinnipüüdmise otsuse vastvõtmine polnud paraku piisav nagu parteikongressidel kombeks, kahjuks oli see vaja ka ellu viia. Peale paari edutut katset sirgjooneliselt probleemi lahendada üritades looma lihtsalt taga ajades kätte saada loobusin eluka ilmselt parema füüsilise vormi tõttu.

Tuli kasutusele võtta inimese eelis muu eluslooduse ees - salakavalus (mõnes teaduslikus artiklis on seda ka mõtlemisvõimeks nimetatud). Too oskus on meid ju lõppude lõpuks juba miljoneid aastaid aidanud alates koopalõvide ja mammutitega võitlusest kuni tänapäeval viirusteni välja. Niisiis kükitasin pesukaru vedela sitahunniku kui koera kõige ahvatlevama eesmärgi juurde maha ja üritasin hinge kinni hoides teha sellist nägu, et mind enam ei huvita temaga mängimine. Koko hüples veidi siia-sinna ja jäi siis huviga mind ohutult distantsilt vaatama. Paistis, et ta valmistus põnevusega jälgima, kaua jaksan hinge kinni hoida ning mitu sekundit peale esimest hingetõmmet püsti püsin.

Mind päästis ootamatult pirni otsa ilmunud orav, kelle krõbistamise peale Koko pilgu pööras ja korraks oma tähelepanul langeda lasi. Viimaseid hapnikuvarusid kokku võttes sooritasin kükkasendist oma elu pikima hüppe ja enne kui koer aru sai oli rihmaots mul käes. Tuleb tunnistada, et esimese reaktsioonina oleks selle küll lahti lasknud, sest polnud kahtlust mis ta nii kahtlaselt libedaks tegi. Nüüd langes koerale osaks lühike eestikeelne ja äärmiselt ebatsensuurne arvamus temast ja tema esivanematest. Kõige viiskamaks ehk oli: "Kuradi pasane lontrus, igavene sitasöödik" Loom oli ilmselt ehmunud ja tõmbas sabajupatsi jalge vahele. Kahtlustasin siiski et tegu on lihtsalt kavalusega kui tehakse kergema karistuse lootuses alandlik nägu mõistes, et pääsemislootust pole.

Teades aga, et ega ta must aru saa, ning omamata publikut, kes oskaks mu sõnaosavust hinnata sikutasin ta viimase kurja mühatuse saatel toa poole. Ukse juures uurisin looma ja leidsin, et kõige vähem määriv on tal kaenla alt kinni krabada ja koos rihmaga vanni tõsta. See ettevõtmine möödus komplikatsioonideta aga kui koer üritas vannist välja hüpata käratasin "ISTU" ja minu üllatuseks täideti käsklus silmapilkselt. Ilmselt mõistis koer mu toonist, et enam nalja pole ja edasine pesemisoperatsioon läks suhteliselt lihtsalt kui jätta arvestamata, et pidin looma kolm korda šampoonitama, enne kui hirmsam lehk vähenes.

Täitsa lahti ma sellest ei saanudki ja seega jätsin ta peale rätikuga hõõrumist vannituppa kuivama avades akna praokile. Et loom ei külmetaks viskasin ukse vahelt tema pesa sisse. Kui ise veidi aja pärast oli vaja vetsu kasutada oli sealne õhk ikka veel paks omapärasest šampooni ja pasa haisu segust. Olin õige turris kuna vaatamata minupoolsele suulisele tingimusele, et koera olemasolu aksepteerin vaid siis kui mu eluviis sellest ei muutu, on see paraku üsna oluliselt muutunud. Siit soovitus kõigi tulevaste koeraomanike vanematele (eriti kehtib see õrnasüdameliste emmede kaasadele) kui soovite oma suhteliselt rahuliku elu jätkumist. Võtke endale notariaalne tõend, mis vabastab teid igasugustest hooldusmuredest. Muidu mässivad nii see armas nunnu karvakera kui teised pereliikmed teid kõrvuni koeraga kaasnevaisse tegevustesse sisse, enne kui arugi saate. Peagi tekib teis endis arvamus, et nii vahva on ju kutsu pepu alla ajalehetükk susata kui too kükkasendi sisse võtab, et teid järjekordse pasteediportsuga õnnistada.

HERILANE

Viimane loomadega õieti putukaga kokkupuude oli mul õhtupoole kui korjasin viimaseid viinamarju, et öösel saabuvaile pesukarudele pikka nina teha. Ühe viimase kobara noppimisel tundsin keskmises näpus kõrvetavat valu, kobar pudenes maha nii et viinamarjad plartsatasid betoonile lögaks. Kätt tagasi tõmmates nägin näpu külge tagumist otsa pidi jäänud musta-kollase triibulist isendit, kes eestistki tuttav herilase nime all. Raputasin ta lahti aga valu oli hullem kui kassi küüntest kogetu andes alles viie minuti pärast järgi. Praegugi kui seda lugu sisse toksin on keskmine näpp oluliselt jämedam ja lausa reumaatiliselt valuline ning kange liigesest, näppu lähemalt uurides meenus kohe ka päevane seiklus tagaaias - pean vist käsi torupuhastajaga pesema. Kassiküünistused on ka pahaendeliselt punetama ning pakitsema hakanud, loodetavasti ei saa ma veremürgitust või kangestuskramptõbe. Kell on üksteist, loodetavasti on selle päeva kogemused loomadega läbi, hädasti vaja uute juhtumuste vastu valmistades järgmiseks päevaks välja puhata.

Saturday, September 26, 2009

Silmad

Punnsilm


Appi kui sügav


Kord on kassi silmad rohelised ...


... kord nagu söetükid


(pesu) KARU SILMAD


Silmast silma



Hüpnotiseeriv pilk

Fotojaht

Viinamarjad


Eile istus meil terve päev pasukaru katusel oodates õhtut millal saab viinamarjade kallale minna. Lõpuks enam ei kannatanud ja hämaras otsustasin ta veejoaga alla ajada. Loom oli üsna kaval varjudes korstna taha, nii et alt ei õnnestunudki teda piisavalt hirmutada. Pidin redeliga üles ronima ja voolikuotsa korstna taha sirutama. Alles siis kui lasin talle paraja survega joa silmade vahele leidis pesukaru, et olemine läheb ebamugavalt niiskeks ja kobis vihmaveetoru otsa juurde.

Veenmaks teda kergelt kaldus ja libedat toru mööda naabri garaazhi katusele ronima pidin mõne suurema kaliibriga ehk 0.22 õhupüstoli kuuli pehmete kehaosade pihta tulistama. Ei maksa mind eriliseks julmuriks pidada, sest pesukaru karv on nii paks ja kohev, et õhupüstoli kuul tundub talle ilmselt vaid tüütu kirbuhammustusena. Sellest andis tunnistust reaktsiooni loidus kuna lasu plaksatuse peale ta võpatas korra ja raputas end siis üllatunult. Kuulsin kuidas kuul pudenes krõpsuga karvastikust katusele ning veeres kõrinal renni. Lahkumise pealt suskasin elukat paar korda oksaga tagaotsa, et loomal ebasoovitavate isikute nimekirjas olemine ei ununeks. Järgnevad pildid esitlevad "armsa mõmmi" muundumist kurjaks möirakolliks kui teda oksaga torkida.


Paraku kuulsin kesköö paiku sooja voodisse ronisides väljas ragistamist. Ebamugav oli jälle riided selga ajada, aga teadsin juba, et magada ma niikuinii ei saa kui akna taga elukas häälekalt matsutab ja viinamarju aeg-ajalt välikamina plekk-katusele pillates valjuid kolksatusi esile kutsub. Maja taha jõudes nägin hulka viinamarjakesti ja ligaseid sisemusi laual ja maas vedelemas. Võtsin rondi kätte, et loomale öörahu rikkumise ja võõra vara kallal maiustamise eest õpetust jagada kuid esialgu ei märganud teda kusagil.

Hakkasin juba arvama, et ehk oli lahkunud kui kuulsin pea kohal oksi liikumas. Lähemalt uurides paistis lehtede vahelt karvase saba jupp välja. Ilmselt oli elukas end hiirvaikselt hoidnud lootes, et lähen ära aga siis väsinud ja enda asukoha liigutusega reetnud. Sättisin roika otsa kohale, kus eeldasin looma end lehestikus varjavat ja tõukasin kergelt. Ilmselt läks ots temast mööda, sest ei tundnud miskit tabanud olevat.

Liigutus ehmatas looma piisavalt, et ta hakkas edasi ronima, paraku otse minu poole. Suskasin kiirelt uuesti, et takistada teda viinamarja varsi pidi katusele ronimast ja tabasin nii õnnelikult libamisi, et lükkasin ühe ta jala oksalt maha. Loom kräunatas ehmunult rabeles momendi ja prantsatas siis täiega sellise mürtsuga selili keset klaaslauda, et olin mures plaadi terveks jäämise pärast. Nüüd järgnes koomiline pilt.

Pesuakru on osav ronija kuid maal liikudes suht aeglane ja kohmakas. Aias rahulikult jalutavat looma nähes kerkib paratamatult silmi ette kujutlus turult naasvast ülekaalulisest mammist, kes rasked kotid käe otsas kergelt vaarudes tagumiku õõtsudes bussipeatuse poole tatsab. Momendil sarnanes loom rohkem mutiga kes peatuses jää peal libisedes selili lennanud ja paaniliselt rabeledes üritab end püsti saada, et palitu alt esile kippuvat nõuka aegset marati pesu mitte liigselt reklaamida.

Kui loomal lõpuks õnnestus jalad alla saada kadus igasugune sarnasus vanamemmega. Elukas sooritas laualt tagaaia suunas sellise hüppe, mis oleks igale sportlasele au teinud. Oma peidetud sportlasevõimeid näitas ta ka galopi erakordse kiirusega, kust kohmakus ja aeglus jäljetult kadunud. Nüüd oli lootust, et loom sel öösel tagasi enam ei tule.

Hommikul otsustasin viinamarjad ära korjata, sest ei viitsi öösiti pesukarudega sõdimas käia. Marju on nii palju, et süüa neid ei jõua, mis siis muud kui mahlaks teha. Olime tuttavalt saanud mahla auruti, mille alumiiniumist potil olid paraku augud sees. Üritasin esialgu neid kinni tinutada aga kui see ei õnenstunud läksin oma tööruumi ja lasin pilgul ringi käia, ehk tuleb mingi hea idee pähe. Enne ei turgatanud ühtegi asjalikku mõtet kui olin hakanud sahtleid lahti tõmbama.

Kolmandas on mul liimituubid ja teibid, ning nende hulgas hakkas silma alumiiniumteip, mida kasutatakse ventilatsioonitorude pragude kinni kleepimiseks. Ei teadnud kas see kuumust ja niiskust kannatab, aga paremat ja lihtsamat lahendust ei paistnud kusagil. Teipisin augud üle ja naine pani esimese potitäie tulele. Aurutamine on aeglane mahlategemise meetod aga kahe tunniga saime esimese potitäie valmis. Läksin aeda, et löga komposti visata aga seda küljele kallates hakkas mahl uuesti jooksma ja sain veel pea pool liitrit tumepunast värskelt lastud verele sarnanevat nektarit.

Sel aastal on vähe päikest olnud ja ilmselt seetõttu viinamarjad mitte nii magusad kui tavaliselt. Samas meeldib mulle tänavune rohkem, eelmine aasta oli käsitsi külmalt pressitud mahl nii läägelt magus, et joomiseks oli vaja veega lahjendada. Kokku korjasime kolm suurt potitäit maja tagant laudade kohalt ära, teist nii palju olid igasugu elukad jõudnud nahka panna. Mujal on veel päris palju aga sellega ei viitsi jamada. Veidi jätsin otsa ka, et aias istudes oleks miskit suhu noppida.

Thursday, September 24, 2009

Ootamatu kohtumine

Täna läksin tööbüroosse paberimajandust ajama. Peale vastuvõtus enda registreerimist istusin järjekorda ootama. Riigiasutuse kohta üllatavalt kiirelt kuulsin oma nime hüütavat. Midagi oli nagu teisiti kui peaks ja äkki sain aru, et olen ju Canadas, kus minu nime ei tohiks keegi nii selgelt osata hääldada. Heitsin kahtleva pilgu kena neiukese poole, kes mind oli kutsunud ja nüüd mulle kerge muigega otsa vaatas. Maha istudes olin üllatusest üle saanud mainides igaks juhuks inglise keeles, et pole harjunud oma nime nii selge väljahääldamisega. Vastus tuli puhtas eesti keeles, mis selgitas kõik. Milline meeldiv üllatus oma kaasmaalast Torontos riigiasutuses kohata.

Edasine vestlus toimus Inglise keeles, ehkki mõlemad rääkisime aktsendiga, mis minul muidugi palju märgatavam. Tean omast käest, et tööasju on paraku lihtsam kohalikus keeles ajada, sest mõningate erialaste väjendite täpset tõlget lihtsalt ei tunne. Sain meeldiva üllatusena teada, et ma pole sugugi hiljaks jäänud oma avaldustega, mis enne netist infot uurides oli paistnud. Lisaks veel ka seda, et toetuste maksmine kastab mõnevõrra kauem kui oleksin osanud oodata ja ümberõppe võimaluse kasutamise puhul jätkuks see veelgi pikemalt. Lõpuks sai veidi niisama eesti keeles lobisetud ja lahkudes sooviti mulle head õnne. Kasutan siin võimalust et tänada toda kena Marje nimelist neiukest.

Opossum

Millised on kaks selget märki, et viinamarjad valminud? Esiteks tunned õues imalalt magusat lõhna ja teiseks ilmuvad kutsumata külalised marju mekkima. Ma ei pea muidugi silmas mitte naabreid ega tuttavaid, kellele ka meeldib aeg-ajalt viinamarju suhu susata. Kutsumatuteks osutub päris lai valik loomariiki, kes linnas ennast mõnusalt sisse seadnud. Põhiliselt linnud, oravad ja pesukarud aga eile avastasin viinamarja väätidest muidu suht harva külalise oppossumi näol.

Olen seda Põhja-Ameerika ainsat kukkurlooma paar korda varem tabanud maas vedelevaid pesukarude poolt nätsutatud marju nosimas. Ei osanud aimata, et ta osav ronija on, kaasa hiljem seletas, et loom pidavat oma suurt paljast rotisaba isegi puu otsas rippumiseks kasutama. Lõpuks ta tüdines pidevast papparazzide välgutamisest ja nagu prominentidel kombeks lasi ebaviisakalt selga pöörates jalga.

Õhtul aias lugedes kuulsin kedagi jälle ronimas, seekord oli tegu pesukaruga, keda ei viitsinud enam pildistada, too juba liiga tavaline külaline. Suskasin looma hoopis roikaga, et lahkuks enne kui liiga palju viinamarju jõuab pugida. Selle peale kostis väga pahane valjult kriiskav urin nii, et naine palus mul aias vaiksemalt olla. Enda arust pole ma küll võimeline taolist häält oma piiratud vokaalsete võimetega esile kutsuma:)

Friday, September 18, 2009

Kahtlased arengud

Kuuldes eile (Venemaa Poola vastase rünnaku 70'dal aastapäeval) Obama avaldust plaanitud raketitõrje süsteemi "asendamisest" paremaga, tekkis kõhus õõnes tunne nagu enne eksamit. Pole ma mingi välispoliitika ekspert aga see sündmus lausa sundis mõtteid avaldama. Huviga ootan, mida eesti asjatundjad arvavad. Samas ei pruugi avalikult välja öeldud mõtted tegelikke päris täpselt peegeldada. Seni olen vahel liigagi optimistlikult eesti julgeoleku olukorda suhtunud, aga see pisike kuid põhimõtteline käik kainestas.


Kuradi ameeriklased, jälle annavad järgi vene karule, Gruusia sündmusi poleks nagu olnudki. Ja venelased teavad seda ning oskavad arvestada, sigadusi võib teatud piirides teha, sest maailm küll algul viriseb veidi või isegi sooritab mõne populistliku diplomaatilise liigutuse, aga sellega kõik piirdub. Majanduslikud reaalsused panevad veidi aja pärast kõik paika, Venemaa on ju ikkagi meeletu tooraine allikas, mida ei saa äri huvides kasutamata jätta.

Mulle tundub, et tegelikult oligi Obama otsus ameeriklaste jaoks suurel osal majanduslik aga mitte niivõrd sõjandusliku või poliitilise tagapõhjaga. Momendil pigistab ameeriklasi kõige valusamalt meeletu eelarve defitsiit, mis ähvardab esile kutsuda märkimisväärse inflatsiooni. Tohutut kulude kasvu tuleb kusagilt piirata, et jama liiga kiiresti ülepea ei paisuks. Üks (suht tühine kuid suunda andev) võimalus ongi see raketikilbi "asendamine" ehk hülgamine, sest vaevalt et keegi võtab tõsiselt umbmäärast lubadust 2015 aastaks midagi kuhugi Euroopas maa peale ka paigutada.

Tegelikult ju ei usu ameeriklased, et ametliku põhjusena esile toodud Iraanist mingit tõsist ohtu on ja ilmselt pole lähemal ajal ka Venemaast ameeriklaste jaoks seda oodata. Samas annab taoline käitumine ainult julgustust Venemaale. Kardetavasti muutub ameerika poliitika pragmaatiliseks, mis tähendab, et Ida-Euroopa suunal enam eriti jõuliselt ei tegutseda. Noh ja teadagi et loodus tühjust ei salli, kui see piirkond jäetakse liiga kauaks õhku rippuma võib venemaal tekkida aja jooksul vastupandamatu isu. Kuulutas ju vene president alles äsja, et Ida-Euroopa on vene "priviligeeritud huvipiirkond", mis pole just palju erinev omal ajal kasutatud sõnast "mõjusfäär".

Igatahes kui alles aasta paari eest oli tunne, et Eesti julgeolek on üsna kindel, siis viimaste sündmuste käigus pole situatsioon enam nii roosiline. Kui suured kokku lepivad kipub see ikka väikeste arvelt juhtuma. Olukord hakkab hirmutavalt meenutama eelmise sõja eelseid kolmekümnendaid aastaid kui nii Saksamaale kui Venemaale järjest järgiandmisi tehti lootes neid nii ära osta. Aga see ainult julgustab järjest ülbemale käitumisele.

Vaatame, mis tulevik toob, huvitav kuhu kavatseb Venemaa oma järgmise survepunkti suunata. Mina pakuks välja, et selleks on Ukraina, kus üritatakse roomav võimu ülevõtmine korraldada või siis Valgevene, mille võib lausa ametlikult liita "emamaaga" kui nende venemeelne kuid liialt ennasttäis president "ootamatult haigestub" tehes ruumi kergemini manipuleeritavale marionetile. Balti piirkonnas ei näe ma ette julgeoleku kriisi lähemas tulevikus kuid kaugem perspektiiv on rahutust tekitav, eriti kui ameeriklased peaks seoses oma majandusraskustega maailmaareenilt tagasi tõmbuma. Euroopa liidust pole praeguses seisus julgeoleku koha pealt mingit asja, nende saadikud jõuavad vaevalt enne Brüsselisse koguneda kui Vene (või Iraani:) dessant selle üle on võtnud.

P.S. Mohammed oli Inglismaal sageduselt kolmas poisslapse nimi hiljutise uuringu põhjal. Seega on iraanlastel, või muudel araablastel ju palju mugavam seespoolt õõnestades euroopa üle võtta. Hea näide NL näol, mis sisevastuolude mitte väliste mõjude tõttu kokku kukkus.

Thursday, September 17, 2009

Kalli maitsega Koer

Eile arvuti taga istudes jäin äkki mõtlema, et nagu kahtlaselt liiga pikalt on vaikus majas, koera askeldamist pole kuulda olnud. Nagu ennevanasti laste puhul tekkis mul ka nüüd kahtlus, et mingi jama toimumas. Pisikestel lastel ja ilmselt enam-vähem samal intelligentsi tasemel (koer pidavat olema oma "IQ" poolest 2-3 aastase lapse tasemel) olevail koertel on lausa vaistlik teadmine, mis on keelatud. Ja muidugimõista on see huvitav aga taolist tegevust saab nautida vaid varjatult, ehk siis ilma erilist kära tõstmata.

Nojah kui läksin halva eelaimusega asja uurima avastasin Koko magamistoas voodilt oma rahakoti kallal nätsutamas. Koer vaatas teeseldud süüdimatu pilguga otsa aga hinnates minu näoilme muutuse järgi, et peremees just kõige õnnelikum pole, kargas maha ja tormas ahvikiirusel mu jalge vahelt suurde tuppa. Tundsin end just nii nagu kunagi lapsepõlves Soome TV'st nähtud Lindgreni "Vahtramäe Eemeli" isa, kes järjekordset tempu märgates tõmbas kopsud täis ja lasi kuuldavale võimsa möirge: "Eeeeeemeli!!!", minu puhul erinevuseks vaid tähekombinatsioon "Kooooko!!!".

Koer oli suutnud ootamatu osavusega rahakoti lahti harutada ja kõik paberist lipakad ning mündid välja kiskuda. Maitse on tal kallis, sest vanad ostutšekid olid alles ehkki mõnevõrra nätsutatud kujul kuid paberrahasid ei leidnud ma ka kõige hoolikama otsimise puhul enam ühtegi. Kaks tekil lebavat piimahammast andsid tunnistust Canada müntide kvaliteedist. Krediitkaarte polnud ta kätte saanud aga veidi oli siiski nätsutanud, loodetavasti ei selgu kõige ebasobivamal momendil kas need töötavad või mitte. Kutsusin kutsa tagasi, et tema pahandusest blogi jaoks pilt saada.

Eks annan lastele teada, et järgmise nädala taskuraha on Koko kõhus ja nende enda mureks kas ja kuidas selle kätte saavad. Ei tahaks küll olla jäätisemüüja nahas kellele veidi pleekinud ja aromaatne rahatäht ulatatakse:)

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et koer on lausa otseses mõttes asunud raha sööma.

Wednesday, September 16, 2009

Gulag

Selle raamatu võtsin kuna märkasin toda raamatukogus just tagastatute riiulis ja ikka oli elavalt meeles äsja loetud inglase kaasaegne kogemus - "Tomorrow you go home". Loetu põhjal selgub, et üllatavalt vähe on rohkem kui poole sajandiga olustikus muutunud.

Tegu on mahuka ajaloolise uurimustööga, kuhu on lisaks arvukatele arhiividest kogutud faktidele ja numbrilistele näitajatele ka endiste vangide mälestusi põimitud. Seni olen lugenud samal teemal avaldatut vaid eestlaste pilgu läbi, nüüd oli huvitav näha kuidas siis läänes seda nähakse.

Tegelikult üllatavalt sarnaselt ajaloouurijate poolt aga paistab, et kahjuks ei jõua see pea kunagi tavainimeseni poliitikutest rääkimata. Ikka saab takistuseks asjaolu, et normaalne inimene lihtsalt ei pea sellist asja võimalikuks.

Leidsin mitmeid enda jaoks uusi ja huvitavaid fakte:
Gorbatšovi mõlemad vanaisad olid 30'tel arreteeritud kusjuures ühel neist murdis uurija ülekuulamise käigus käeluud.
Kogu gulagi aja jooksul hinnatakse "süsteemist" läbi käinute arvu 30 miljoni kanti, hukkunute arvu 12 - 20 miljonit, neist 2 - 3 miljonit sõja ajal, mis teeb üle kümnendiku kogu NL sõjas hukkunute arvust. Lisaks muidugi miljonid väljasaadetud.

Absoluutne enamus olid isegi nõuka väärastunud seaduse järgi süütud, mille taustal meenub Jaan Krossi raamatust temaga laagris peetud vestlus: Julgeoleku mees küsib kas ta oli seotud eesti rahvuskomiteega. Krossi eitava vastuse peale noogutab tšekist: "Nojah, loomulikult mitte, sest muidu oleks te 10 aasta asemel saanud 25.

Huvitava faktina on toodud välja, et samas kui kõik rahvused (eriti baltlased ja ukrainlased) hoidsid laagrites tugevasti kokku teineteist toetades olid venelased ainsad, kelle puhul seda minimaalselt esines. Vene vangid kurdavad, et laagrisse saabudes tulid "zemljannikud" teistele vastu kuni lõpuks ainult venelased olid üksi õuele seisma jäänud, neile ei tulnud keegi vastu!

Vene ja Saksa koonduslaagreid võrreldes leitakse palju rohkem ühist kui erinevat. Oluliseks erinevuseks ehk see, et kui suurt osa Saksa süsteemi süüdlastest on karistatud siis vene omadest pole pea ükski kohtu alla läinud ja enamus kes elavad saavad personaalpensioni esinedes pea kangelastena. Hitler tappis vaenlasi, Stalin põhiliselt omasid.

Suurima probleemina näeb autor Venemaa eelneva ja praeguse juhtkonna paremal juhul vaikimist ja halvemal juhul heakskiitu rezhiimi endistele kuritegudele. Putini sõnul olevat eelmise sajandi suurim tragöödia NL lagunemine, millegi pärast tundub see aga enamusele endistest NL liikmesriikidest ühe suurima õnnestumisena.

Lõpetuseks tsiteerin: Venemaa tsiviliseerumisel on mõningaid probleeme. Kui vana rezhiimi kurjategijaid ei karistata pole ka näha, et hea võidutseks kurja üle. Politsei ei pea alati kõiki pätte kätte saama aga ta peab enamuse ajast suurema osa neist kinni püüdma. Miski ei julgusta seadusetust rohkem kui asjaolu, et kurjategijad pääsevad seaduse küüsist ja saavad segamatult nautida oma kuritegude viljasid naerdes rahvale näkku. Julgeoleku meestel säilisid nende korterid, suvilad, personaalpensionid, ohvrid jäid edasi vaesteks saamata mingit kompensatsiooni, heal juhul vaid rehabiliteerimise tunnistuse.

Enamusele venelastest jääb seega mulje, et mida rohkem sa varem tegid kurjategijatega koostööd, seda targem olid. Analoogselt - mida rohkem petad ja valetad praegu, seda kavalam oled! Sellise suhtumisega ei saa kunagi "edukat" riiki üles ehitada, ükskõik palju sul maavarasid on.

Sunday, September 13, 2009

Laupäev Awendas

Ilmad on siin ikka veel suviselt ilusad, nagu see septembrikuule omane. Otsustasime igaks juhuks võimaluse ära kasutada ja Awendas käia, äkki jääb selle suve viimaseks ujumiseks vabas õhus. Sõidu peale ostsime kohvi kõrvale toidupooliseks üheksa just ahjust tulnud sooja "Croissant'i" ehk sarvesaia, poest kus nad vaid 3 EEK tükk maksavad. Lõunasöögiks randa kaasa suure hulga puuvilja ja kaks pakki rõngassaiu, mis Philadelphia määrdejuustuga meile kõigile meeldivad.

Koer sai kaasa võetud, et tollel oleks võimalus teiste kutsikatega rannas ringi joosta. Paraku oli inimesi vähe ja mölluhimulisi kutsikaid üldse mitte, mistõttu otsustasid lapsed talle surfamist õpetada. Algul ei saanud elukas aru, mis temalt oodatakse ja potsatas kohe vette. Mõne aja möödudes suutis siiski piisavalt pikaks ajaks lauale püsima jääda, et pilti saada.

Kuna lapsed olid hõivatud rannas mängimisega võtsin kutsa ja viisin ta pikemale jalutuskäigule metsa ning rannakividele. Tahtsin näha kui vastupidav ta veidi raskemas maastikus liikumisele on. Elukas väsis üsna siva ja hakkas hingeldama, õnneks sai soovi korral järvest vett juua nii palju kui isu oli. Paar korda viskas sirakile ja tegi näo, et on täitsa kutu, enam ei jaksa edasi liikuda. Ta esitas seda nii veenvalt, et kaalusin isegi süles kandmist. Mõistes et oleme tagasiteel hakkas aga ise innukalt sikutama näidates kui osav teeskleja võib koer olla.

Rannalinade juurde jõudes avastasin vanema lapse iseäranis eufoorilises olekus, sest oli täitunud tema unistus. Plika sirutas mulle vastu mingi kireva liigutava köiejupi, mis lähemal uurimisel osutus Garter Snake maoks. Kaasa hilisema väite kohaselt kutsutakse teda eesti keeles "Sukapaela" maoks. Lapsed olid ranna märjemas osas konni vahtimas, kui madu ootamatult rohust välja supsas ja konna jalast kinni rabas. Peale mõningast edutut konnapoolset rabelemist kadus too vähehaaval mao kehasse. Peale kõhutäit oli madu uimane lastes end lihtsalt kinni püüda. Kojusõiduni hoiti roomajat käes ja peale esialgset rabelemist paistis selline hoolitsus maole lausa meeldivat kui ta end õndsalt lapse päiksesoojal käel lesima asutas.


Koduteel tundsin korraga miskit imelikku lehka ja ninaga sügavamalt tõmmates kahetsesin koheselt. Lasin kiirelt aknad lahti mõeldes, et millist jubedust küll koer omale sisse ajas, et see nii rõvedalt haiseb. Kui ma valjult koera süüdistasin väitis mu pisem plika solvunult tagapingilt vastu, et kutsu pole paha lõhna teinud. Minu sügavad kahtlused hajutas kõrvalistmel platseeruv vanem õde teatades ebalevalt, et interneti väitel pidavat madu end ohustatuna tundes "musk'i" ehk lõhnaainet eritama. Ilmselgelt väga efektiivne kaitsetaktika, tõepoolest kes tahaks selliselt haisvat einet. Ühesõnaga sai selgeks, et olime mõningase ootamatusena saanud uue kodulooma aromaatse sukapaela näol.

Sunday, September 6, 2009

Airshow


Täna sõitsime perega ratastega järve äärde, et vaadata Canadian International Airshow'l esinevaid lennukeid. Jäime veidi hiljaks nii, et esimesi nägime teel üle peade kihutamas.

Humberi jõe suudmes olevale sillale jõudes avastasime, et see on väga hea koht lennukite jälgimiseks, millest andis tunnistust igat masti fototehnikaga sinna ümbrusse kogunenud suur rahvahulk.

Lahele oli hulk purjekaid ja kaatreid ennast ankrusse seadnud, lisaks mõned kanuud ja isegi süstad. Kõigil neil hoidisid silma peal paar politsei ja sõjaväe kaatrit.

Tükk aega jälgisime US NAVY Blue Angels 6 liikmelise meeskonna vigurlendu, kes lendasid F/A-18 Hornet lennukeil. Osa ülelendusid olid väga madalal, tundus, et lausa sillaäärse kortermaja katuse kõrgusel. Müra oli muidugi kõrvulukustav. Päris kõhe tunne kui lennukid täielikus vaikuses sinu poole kihutavad ja alles ülelennu momendil kuuled reaktiivmootorite ulgumist. Ene pildistas ja sai mõned õige head võtted lennukitest. Allolev ongi tema pildistatud, edasi aga netist tõmmatud.


Kui üks pisem kahetiivaline propellerlennuk Pitts S-1-11b oma trikke hakkas tegema, liikusime edasi. Sellistel pole vaja pikka ettevalmistus teekonda. Tema otse Exhibition Place kohal sooritatavaid trikke saime vaid kaugelt jälgida.

Järgmisena näitas võimeid F-16 VIPER EAST, mis suudab rohkem kui kahekordse helikiirusega lennata, seda muidugi ei demonstreeritud, muidu oleks ilmselt nii mõnedki kõrvatrummid lõhki löödud. Paljud inimesed kaasaarvatud meie plikad panid niigi käed kõrvadele kui lennukit nägid lähenemas.

Pausi ajal valisime endale sobiva koha muruplatsil, kus emme käis kaasa võetud võileivad ja joogid välja. Lapsed said eelmise õhtu peost ülejäänud mullijoogid, mina lasin Saku Originaalil hea maitsta. Avalikult küll pole ilus alkoholi pruukida aga ega siinne politsei ei tunne Saku silti ja vaevalt keegi uurima hakkab kui ise just külili ei kuku ja koleda häälega mörisema ei hakka.

Nüüd saime näha uskumatuna tunduvat õhuakrobaatikat, mida esitas momendi maailma kõige moodsam kasutuses olev sõjalennuk F-22 RAPTOR. See suutis suurelt kiiruselt igasugu kaelamurdvaid trikke teha mille nimesid vaid asjatundjad teavad. Muljetavaldavamaks oli lennuki pidurdus paari sekundiga, ta keeras nina üles ja jäi nii mootorite toel õhku rippuma, Siis lendas veidi aega kaldasendis keskmise auto kiirusel ringi enne kui gaasi põhja vajutas ja otse üles kihutades silmist kadus.

Enne kui võileib otsakorrale sai ilmus taevasse õige huvitav kooslus eri põlvkondade lennukeist. F-22 RAPTOR, F-16 VIPER ja P-51 MUSTANG, nood kolm lendasid koos formatsioonis. Selleks ajaks olid lapsed väsinud ja otsustasime High Parki kaudu kodu poole sõtkuda. Puude vahelt nägime ära ka Canada enda uhkuse - SNOWBIRDS, kes lendavad CT-114 TUTOR õppelennukitega.

Friday, September 4, 2009

Orjapidaja mõtisklused ehk "Carbon Shift"

Mõned huvitavad ja mõtlemapanevad tsitaadid loetud raamatust, mis räägib inimkonda ees ootavatest ilmselt suurimatest probleemidest, milleks on űlerahvastus, energiakriis ja kliima.

Kas teadsite, et meil kõigil on hulk orjasid teenistuses, keskmisel ameeriklasel 90 ringis, eestlasel ehk poole vähem aga kanadalasel üle saja. Need on aga sellised, kes ei virise ja teevad vaikides suure sundimiseta oma tööd. Mõned keskkütte ahjus, paras seltskond elektrikapis, kust vajadusel käivad külmkapis, pliidi all, teleka sees või isegi arvutis askeldamas, hulk veel autos kapoti all. Need on "energia orjad", inimestele enamasti fossiilkütuste abil saadud "lisatööjõud".

Kolm lusikatäit naftat sisaldab sama koguse energiat, mis vastab 8-le tunnile inimtööjõule. Viimati käitus inimkond enam-vähem jätkusuutlikult (tooraine ja energia kasutustempo vastas selle taastumiskiirusele) 200 aastat tagasi ja inimesi oli siis 1 miljard. Fossiilkűtuseid asuti aktiivselt kasutama 1850 paiku ja nűűdseks ajaks oleme nagu narkomaanid totaalses sõltuvuses.

Tolle taastumatu varu kasutamine võimaldas inimkonna arvukuse plahvatusliku suurenemise. Tegelikult kaudses mõttes sööme me kivisütt, joome naftat ja hingame maagaasi. Toiduainete tootmise kasv on otseselt võimalikuks saanud tänu tohutule energiakasutusele. Kui taastumatud energiaallikad saavad otsa ja me ei suuda asendajaid leida langeb inimkonna arvukus kiirelt, sest me pole võimelised piisavalt toitu tootma.

Tegelikult võimaldaks väga lihtsalt kõik probleemid lahendada inimkonna arvu radikaalne vähenemine sellesama jätkusuutliku 1 miljardini, kelle enam-vähem normaalsed vajadused suudaks meie planeet rahuldada. Paraku pole loota, et inimkond vabatahtlikult arvukust ligi 7 korda alandaks, ehkki tuumasõja, taudi või mõne teise totaalse katastroofi puhul oleks see mõeldav.

Mis on momendil kõige kriitilisem – energia, toorainete või kliima kriis. Tuleb välja, et odavalt kättesaadavaid söel ja süsivesikutel pöhinevaid energiaallikaid jagub veel hulgaks ajaks – praeguse kasutuskiiruse puhul 130 aastaks (reservid) või umbes 800 aastaks (kui kogu ressurss arvesse võtta). Seega pole vähemalt momendil nafta, gaasi ja söe varude pärast vaja muretseda, hoopiski osutuvad suuremaks probleemiks nende põletamise tagajärjed.

Teada ja tuntud CO2 ning lisaks ka metaani (mis on CO2–st 20X efektiivsem kasvuhoonegaas) hulga suurenemine võib ammu enne kűtusevarude ammendumist inimeste elu maakeral õige ebamugavaks muuta. Planeedi keskmise temperatuuri ja nende gaaside hulga vahel olevat seost tunnistavad kõik teadlased, vaid efekti tugevuse űle vaieldakse. Enamus on siiski veendunud, et kui me ei suuda kiirelt vähendada ja peagi peatada atmosfääri paisatava CO2 hulka siis on kliima muutus vältimatu, mõnede arvates oleme juba praegu väga lähedal sellele piirile.

15 000 aastat tagasi jääaja kűlmimal perioodil oli maa keskmine temperatuur 5°C madalam kui praegu. 130 000 aastat tagasi oli viimati keskmine temperatuur 2°C ja meretase 5 meetrit kõrgem praegusest. Viimati oli keskmine temperatuur 3°C kõrgem tervelt 30 miljonit aastat tagasi, meretase siis 25 meetrit űle praeguse. Ja sellist temperatuuri tõusu 2-4°C ennustatakse sajandi lõpuks, mis muidugi ei tähenda kohest meretaseme tõusu.

Põhjuseks miks veel suurt miskit märgata pole on kliima tohutu inerts. Muutuse käima lűkkamiseks kulub rängalt energiat aga kui kord muutus toimumas, on seda võimatu peatada. Viimaste uurimuste põhjal paistab, et kliima on enamasti pűsinud teatud stabiilsetes seisundites, mille keskmised temperatuurid erinevad üksteisest 3-7°C võrra. Hűpe űhest stabiilsest olekust teise võib toimuda geoloogilises mõttes väga kiiresti, vaid paarikűmne kuni paarisaja aastaga.

Mis me saame teha. Ilmselt ei loobu vabatahtlikult keegi praegusest “orjapidaja” elustiilist ja vaevalt kavatseb 6 inimest seitsmest kõrvad pea alla panna, et allesjäänuile mugav äraelamine kindlustada. Kui energiat kavatseme tarbida endise tempoga ja inimkond kiiret kahanemise märki ei ilmuta on ainsaks võimaluseks kliima muutust vältida CO2 produtseeriva energiatootmise lõpetamine.

Mis on alternatiivid – taastuvenergia allikad. Biokűtused seda pole (vaatamata suurele meediakärale) sest kokkuvõttes on nende efektiivsus nulli lähedane – energia mis kulutatakse (väetised, põllumajandusmasinad, …) taimedest saadava kűtuse saamiseks vastab laias laastus selle kűtuse enda energiahulgale – seega tegu kilplasliku tegevusega. Tuulegeneraatorite efektiivsus sõltub asukohast aga pole palju kohti, kus need end ära tasuvad ja saadav energiahulk pole kaugeltki piisav rahuldamaks vajadust. Hűdroenergia on űks variant, aga enamus tasuvaid kohti on juba kasutusele võetud, mistõttu sellest pole asendajat fossiilkűtustele. Lainetel ja tõusu-mõõna energial põhinev energia tootmine on alles arengujärgus, kuid ka sellest pole loota piisavat võimsust. Maasisese soojuse kasutamine on võimalik vaid paiguti.

Ainus mis inimkonda teoreetiliselt suudaks välja aidata on tuumaenergia, eriti muidugi termotuuma sűnteesil põhinev. Traditsioonilised tuumareaktorid on nűűdseks töökindlad, kuid nende piisaval hulgal ehitamiseks kulub tohutult ressursse ja aega. Termotuuma sűnteesil põhinev energiatootmine pole aga vaatamata 50 aasta pikkusele katsetamisele palju edasi liikunud. See oleks ainus lahendus, mis inimkonda pikas perspektiivis aitaks.

Suurimaks probleemiks paistab olevat inimeste enda konservatiivsus ja lollus, alles täna lugesin, et Saksamaal olla "rohelised" tuumaenergia vastu protestinud. Kui juba radikaalselt "roheline" olla siis efektiivseim lahendus on inimeste arvukust vähendada. Selle kriteeriumi põhjal olid kõige rohelisemad eelmise sajandi "suurmeestest" Hitler ja Stalin:) Stalinit tsiteerides: "Pole inimest, pole probleemi", - pole ka vajadust tuumaenergia ega üldse energia järgi.

Praeguse seisuga paistab aga, et peame leppima paratamatu kliimamuutusega. 40-50 aastased võivad suht muretult elada, nende lapsed on paraku ilmselt viimane põlvkond, kes saab järjest vähenevaid resursse ja energiat pea sama lahedalt kasutada kui meie, peale seda läheb situatsioon tõenäoliselt järsult hullemaks.

Praegu pole veel põhjust mere äärseid suvilaid maha műűa. Positiivse noodina võiks lõpetuseks öelda, et 30 miljoni aasta eest elasid Põhja-jäämere ääres krokodillid, sealsed ilusa vaatega maatűkid lähevad hindaJ Ja selleks ajaks on niikuinii ainsad elamiskõlblikud piirkonnad Siberi ja Kanada Jäämere äärne ala ning Antarktika, lisaks veel mõned kõrgetel laiuskraadidel asuvad merepinnast űlespoole jäävad saared, äkki isegi Eesti arhipelaag.

Täieliku űlevaate saamiseks soovitan ise raamat läbi lugeda. Lisaks ehk ka “Climate Wars” ja “The changing face of Gaia”.

Thursday, September 3, 2009

Tomorrow you go home

Sellise pealkirjaga raamat sai pooljuhuslikult raamatukogust võetud. Ja kui lugema hakatud oli raske pooleli jätta. Autobiograafiline (tõestisündinud) lugu on Londoni investeerimispanga brokerist, kes läheb 2003 aastal Moskvasse ärireisile unustades oma püksitaskusse suitsu jagu marihuaanat. Lennujaamas jääb oma lollusest sellega vahele ja järgmine kord saab tagasi inglismaale alles kahe aasta pärast. Vahepealse aja veedab mitmes erinevas vene vanglas välismaalaste tsoonis.

Sellest lääne inimesele täiesti arusaamatu süsteemi kirjeldusest paistab, et venemaal pole suurt miskit muutunud nõuka ajast saati, ja ilmselt vähe tsaariajast peale. Ametnike jõhkrus, lollus ja korruptsioon paistab olevat totaalne. Ja alles üsna lõpu eel saab inglane aru kui palju õnnelikum ta on igasuguste õigusteta vangina oma valvureist ja vangla ametnikest: "Mina saan varsti ikkagi koju, aga teie jääte sellesse maailmast unustatud sitaauku eluks ajaks kõdunema". Soovitan soojalt lugeda, paraku ei tea kas seda ka Eesti keeles avaldatud on.