Saturday, November 30, 2019

Mida teha vaba nädalaga?

Kui see postitus üles läheb oleme juba ookeani kohal lennates pildil avaneva vaate suunas. Nii kuu aja eest tekkis "probleem", sest vanemal tütrel nädal puhkust üle jäänud. Kuna järgmisse aastasse ei saa lükata tuleb välja võtta, et raisku ei läheks. Mul vabu päevi jalaga segada, ongi vaja veidi hakkama panna. Mis muud kui kasutaks reisimiseks. Noorem plika oli ka käpp aga siis selgus, et nende ajad ei sobi kuidagi kokku. Kujuneb jälle nii välja, et mina käin vanemaga, kaasa nooremaga. Huvid sobivad niikuinii selliselt veidi paremini. Otsime aktiivset puhkust, mitte niisama lebotamist ja kultuuriväärtuste vastu ei tunne me kumbki erilist huvi. Peale paari päeva internetis tuulamist jäid sõelale kolm sihtmärki: Antigua, Costa-Rica ja Hawaii. Igast neist valisin kaks kohta välja ja otsustasin lasta tütrel valida, milline meeldib kõige rohkem.

Antigua praakis ta suht kiirelt välja, sest Kariibi mere saartel juba käidud. Mulle meeldis väga hea sukeldumispaiga ja kõrge hinnangu saanud all-inclusive hotellide tõttu. Samas pole seal märkimisväärseid mägesid ja suurt miskit muud teha. Costa-Ricas samuti super hotellid kuid sukeldumisvõimalustega nii lihtne polnud kui Mehhikos, kus hotellirannast ujusime korallrahule. Planet Hollywood hotell tundus asuvat perfektses kohas. Õnneks uurisime enne broneerimist põhjalikult olukorda. Saadananahad ajasid udu: kaardil oli hotell vinges valge korall-liiva rannas samas kui satelliidipildil seal mingeid ehitisi silma ei hakanud. Selgus, et samanimeline hotell oli hoopis mõni kilt eemal jõesuudmes tumeda liivaga rannas. Jõgi paraku muudab alati vee sogaseks, snorkeldamisel ei näe vee all suurt miskit, isegi kui korallid oleks lähedal.

Varuvariandina teadsin head Costa-Rica hotelli, kus kaasaga 7 aasta eest viibisime, mulle oleks samasse kohta tagasi minek natu igav. Vaatame mis Hawail silma jääb. Võimalusi suht palju aga meie hinnaskaalas all-inclusive kõne alla ei tulnud. Esialgu kaalusime kolme saare võimalust kuid mõte, et iga nats aja tagant pead lennukisse ronima tundus tülikas. Läheb hulluks kiirustamiseks, ei saa korralikult lõdvakski lasta kui pead muudkui lennuväljade vahet sebima. Otsustasime ühe saare kasuks, küsimus millist vaadata. Oahu, kus asub Honolulu jätsime kohe välja. Maui ja Hawaii ise tundusid põnevamad. Maui eeliseks rohkem liivarandasid millest enamus valge korall-liivaga kaetud. Sukeldumise poolest ilmselt mõnusam. Samas taskukohaste hotellide valik polnud eriti lai ja autorendid hullult kallid.

Hawaii suure saare juures köitis eelkõige tegevvulkaani olemasolu ja kõige hõredam rahvastatus. Lähemal uurimisel selgus, et randasid on seal hulgim, ehkki vähesed valge korall-liivaga. Samas sukeldumiseks läänerannas mitmeid ägedaid kohti. Matkaradasid saarel päris palju. Keskel asub kaks üle 4000 meetri kõrgust vulkaani, mille vahelt viib maantee läbi. Mauna Kea otsa saavat isegi autoga sõita kui seda liialt lumiste või jäiste teeolude tõttu ei suleta. Tipus on mitmed maailmakuulsad observatooriumid, tegu ju ühe selgeima õhuga pimedaima paigaga tsiviliseeritud maailmas. Tähtede vaatamiseks ideaalsed tingimused. Kahjuks lõppes eelmine aasta 35 aastat kestnud Kilauhea purse, mistõttu vedela laava voolusid pole momendil maapinnal näha, laavatorudes voolavat ikka edasi.

Seega otsustatud: Hawaii suur saar saab nädalaks meie asupaigaks. Elamiseks valisime suht soodsa ja kõrge hinnanguga perehotelli Hale Maluhia, endise kohviistanduse härrastemaja. Asukoht merest paar kilti eemal ja väidetavalt suurte puude vahel, vähemalt tsunami sinna ei ulata. Ringiliikumiseks üürisin kaks autot. Näen lugejate imetusest kuklani kerkinud kulmusid. Põhjuseid kaks: esiteks oli nii mingil seletamatul põhjusel poole soodsam, teiseks on piirkondi kuhu ei lubata ilma neljaratta veota masinaga.

Asju pakkides tuli arvestada üle nelja kildi kõrguse mäe otsa ronimisega, mis tähendas vajadust soojade ja vihmakindlate riiete järele. Kahe peale mahutame vajaliku kraami (sealhulgas lestad ja sukeldumismaskid, torud, kostüümid, mäematka saapad) ühte kohvrisse. Lisaks kummalgi seljakott hädavajalike asjadega vältimaks katastroofi kui kohver peaks kaduma minema. Õnneks leidub kohalikus väikelinnas mitu suurt kaubamaja, kust vajadusel kaduma läinud või ununenud varustuse asemel saab uue osta.

Tänaõhtul muretses lennufirma selle eest, et reis liiga lõdvalt ei algaks. Kui tütar üritas check-in teha selgus, sihukest lendu pole olemas. Et nagu mis mõttes, raha makstud, puhkus välja võetud ja sihukest lendu polegi??? Peale kahetunnist närvesöövat asjaajamist leiti siiski istekohad teise koodiga samal ajal toimuvale lennule. Ise olen jube põnevil, paraku ilmaennustust vaadates võib vist päikesekreemi kotist välja visata ja vihhmavarju asemele toppida😜 Õnneks on kavas palju aega soojas meres ujumisele kulutada, pole ju vahet kui sajab, märjaks saab niikuinii. Tegelt pidada ilm väga kiiresti vahelduma ja ennustus rohkem umbmäärane hinnang. eelmine nädal näiteks lubas täispäikest terveks ajaks. Rannikul ja kõrgel mägedes (pealpool pilvi) vähemalt lubab veits päikest. Loodame parimat, ilma peale pole mõtet vihastada, tuleb leppida ja välja mõelda sobivaid lahendusi.

P.S. Ajavahe Eestiga on Hawaiil 12 tundi ehk siis asume vastandfaasis.

Thursday, November 28, 2019

Jäin dopinguga vahele :P

Novembri VO2 Max päevade kaupa
Täna peale jooksu statistikat vaadates jäi silma, et VO2 Max number jälle kõrgemale kerinud. Kummaline küll, sest väidetavalt on see suht stabiilne, mis vanusega aegapidi allapoole vajub aga mida on võimalik vaid suure vaevaga kõva trenniga veidi tõsta. Põhjus lihtne, sest definitsiooni järgi on tegu organismi maksimaalse hapniku kasutamise kiirusega, mida mõõdetakse mL/(kg·min) - lahtiseletatult milliliitrit hapnikku minutis kehakaalu kilogrammi kohta.

Tundes lihtsat matemaatikat on selge, et mida kiiremini süda lööb ja mida suurem kopsumaht, seda rohkem hapnikku veri suudab edasi kanda.  Eesmärgipärane treenimine tavaliselt suurendab äärmiselt aegamisi nii südame kui kopsude mahtu ja südame löögikiirust. Samuti tõstab VO2 Max numbrit valemis nimetaja, antud juhul kaalu, vähendamine. Seega peaks kodaniku VO2 Max olema suht staatiline ja muutuma väga aeglaselt. Kaal on mul viimase nelja kuu jooksul stabiilselt 77 - 78kg püsinud.

Sellise VO2 Max graafikuga nagu minul saaks sportlane ilma mingi küsimuseta disklafi. Kujutan ette, et ainult veredoping suudaks joone nii kiirelt ja nii palju 20% üles pumbata. Paraku pole lasknud endasse tilkagi verd juurde manustada. Paar päeva sai süüa heeringat keedukartulite ja hapukoorega (hapupiim joogiks kõrvale) kuna kaasa ei viitsinud suurt vaaritada. Äkki on tegu uue enneolematult efektiivse jõutoiduga, mida me vaarisad heinategemise ajal tarbisid😜 Kui muidu püsis mu näitaja mõõtmise algusest saati 43 ja 46 vahel siis viimase nädalaga hüppas ootamatult 56 peale. Ennustatavat 5km läbimist 20 minutiga (momendi rekord 22:11) ei kujuta kuidagi ette, ainult ehk näljase hundikarja eest surmahirmus pagedes.

Huawei Health graafikul läks number mõõtkavast välja. Alloleva Canada spordiarstide liidu tabeli põhjal oleksin mitte ainult oma vanuse vaid ka 18-29 noortemeeste hulgas lausa "superior" konditsioonis😁 Einoh enesetundele mõjub paganama hästi, paraku on kahjuks selge, et ükski asi pole nii ilus kui pealtvaadates paistab. Objektiivselt võttes olen küll üsna heas vormis aga mitte mingi sportlane. Seega peab neis numbrites kusagil viga peidus olema. Teatavasti saab tulemus olla vaid nii hea kui algandmed.


Reaalselt mõõdetakse VO2 Max numbrit laboris. Spordikellade puhul kasutavad erinevad firmad erinevaid valemeid VO2 Max hindamiseks. Internetis sobrades võib leida hulga erinevaid valemeid. Põhilised algandmed on enamasti maksimaalne pulsisagedus, puhkeasendi pulss, inimese kaal, eeldatav koormus. Mõned, nagu ülalolev tabel, korrutavad lihtsalt jooksukiiruse mingi koefitsendiga. Garmini jooksukellade suht keerulist metoodikat kasutavad hinnangud olevat üllatavalt täpsed +-5-7%. Puhtalt jooksukiiruse põhjal arvutades (ülemises tabelis) oleks minu VO2 Max number 51, mis pole paha. Realistlikum on siiski Huawei senine keskmine 45.

Viimaste päevade distantsid ja tempod
Miks Huawei minu VO2 Max'i äkki üles kerima hakkas. Nii jooksukiirus kui pulsisagedus (eeldatavasti peegeldab pingutust) püsisid enam-vähem samal tasemel, mis eelmise kuu jooksul. Esimene võimalus, et tuli  mingi tarkvara uuendus, selle vastu räägib aga sujuv tõus, sest valemi muutumisega eeldaks järsku hüpet. Võimalik, et olles kogunud minu kohta piisavalt kaua andmeid modifitseeris programm valemit sujuvalt. Kes seda teab, aga kahjuks ei jookse mitte VO2 Max number vaid mees peab ise jalga jala ette tõstma. Jällekord näide, et tehnoloogia on küll põnev aga enne kui rõõmust hüppama hakata tuleb numbreid kriitilise pilguga vaadata, kas tunduvad realistlikud või mitte.

P.S. Täna täitsin "Jooks on lahe" grupi Novembrikuu väljakutse läbides 25 päeva jooksul 30'st iga päev vähemalt 5 kilti kusjuures ainult kaks päeva jalutades. Järgijäänud kolmest päevast kahel plaanis joosta, viimasel võimalusel jalutada 5km läbi.

Sunday, November 24, 2019

Rebane

Lõpuks on Frederick Forsythi "The Fox" tööle ja töölt koju sõites läbi kuulatud. Paljutõotava algusega keskmisest parem põnevik oleks lühikokkuvõte. Tegevus jookseb ladusalt ja lugu suht põnevalt üles ehitatud. Kui autos sõites liialt süvenemata kuulata on täitsa hea. Paraku kipuvad mitmed lihtsad faktivead üldpilti rikkuma. Kõige häirivam oli asjaolu, et ei kirjanik ega toimetaja polnud viitsinud tehnilistele detailidele eriti tähelepanu pöörata. Termotuuma ja tuumapomm, mis põhimõtteliselt täiesti erinevad relvad, on lootusetult segi aetud.

Läbivaks teemaks briti salaluure poolt teismelise autistist arvutigeeniuse kasutamine üle maailma igasugu salajaste programmide ja andmepankade juurde murdmiseks. Muidugi arusaadav, et teemast "kuidas" libisetakse üle nagu igas ulmekas, kus toimub valgusekiirusest kiiremini liikumine. Samas natukenegi arvutiasjandust tundva kodaniku intelligentsi solvab väide, et üle interneti saad kontrolli "air gapiga" eraldatud võrgu üle. Air gap tähendab füüsilist (nii traadiga kui traadita) süsteemi eraldatust internetist, mistõttu üle neti pole ligipääs võimalik. Ainus võimalus sellise süsteemi häkkimiseks on füüsiline juurdepääs kasutades inimfaktorit, kes kas viib andmekandjal viiruse üle air gapi või installeerib mingi air gappi ületava ühenduse nagu näiteks wifi pulk.

Karakterid on suht klassikalised pakkumata erilist üllatusmomenti. Eriti teravalt torkab tegevuse realismi puudus silma võrreldes Johan Falki filmidega. Selles raamatus head saavad väga harva kannatada ja on hullult osavamad kui pahad. Ajaloolisi fakte on kasutatud kontrollimata nagu näiteks Stalingradi vene snaiperit, kes oli puhas propaganda väljamõeldis nagu ka tema poolt väidetavalt tapetud saksa snaiper (Koenigi nimeline küll eksisteeris kuid ei viibinud sõja ajal kunagi Stalingradi lähedalgi). Putini kujutamine on üks lõbusamaid kohti raamatus, mis natuke fantaasiat pingutades isegi usutav tundub. Põhja-Korea liider, teine selline ebasümpaatne tegelane.

Lõpplahendus on üsna ootuspärane. Imala meki jätab ligi liiga õnnelik "päikesesse ratsutav" seltskond. Sobib neile, kes ilma liialt süvenemata tahavad põnevikku lugedes mõned õhtupoolikud tugitoolis lebotades raisata. Kümne palli süsteemis annaks ehk 6.

Tõsiselt hea krimiseriaal "Johan Falk"

Täiesti ebaisikupäraselt oleme rohkem kui nädala koos kaasaga õhtuti teleka taga krimkat vaadanud. Tegu kolmehooajalise Rootsi krimisarjaga, igaühes neli-viis pea pooleteisetunnist osa. Õnneks (või kahjuks) saab vaadata terves pikkuses ilma reklaampausideta. Kujutan ette, et sel ajal kui need TV's esitati oli üks osa vähemalt kuu aja peale laiali jupitatud, et ikka terveks hooajaks põnevust jaguks. Järjest vaadatuna püsib põnevus pidevalt ülal. Tegevus toimub Göteborgis, kus olen isegi elanud, aeg-ajalt vilksatavad ekraanil tuttavad kohad. Tegevuseks politsei eriüksuse GSI võitlus organiseeritud kuritegevusega, kusjuures rootslaste jaoks ootamatult avameelselt on absoluutne enamus gangidest igat masti sisserändajad alates pakidest ja lõpetades lätlastega. Slaavi (vene ja kgb) juurtega kuritegevus on pidev ja läbiv teema. Rootsi kodukootud kurjategijad pigem "sümpaatsed".
Takkajärgi ei oska öeldagi, miks see krimka mulle nii hullult meeldis. Esiteks muidugi oli näitlejate mäng tipptasemel ja karakterid hästi esitatud. Tehnika ja teostus väga head koos plahvatuste ja relvade kasutamisega. Enamust tehnilisi pisivigasid oli suudetud vältida. Eriti tuleb esile heade ja pahade võitluse suht realistlik esitus, ohvreid on mõlemal pool ja praktiliselt kunagi pole selge kes ja millal maha notitud saab. Ainult peategelase lõpuni elus püsimises võis üsna kindel olla. Laskmisstseenide juures ja üldse situatsioonides lastakse aeg-ajalt sisse lolle juhuseid nagu päris elus kipub juhtuma. Ka kõige hoolikamalt planeeritud sõjaplaanid kipuvad peale esimest lasku korstnasse lendama. Kostümeerijate ja grimmi kunstlike töö on super, verised stseenid nõrganärviliste jaoks ehk liiga loomutruult esitatud, näppude mahalõikamist oli minulgi kõhe vaadata.
Inimestevahelisi suhteid nii isiklikul kui ametialasel tasandil on just parasjagu. Puuduvad imalad armastuslood, mis paljud head filmid ära rikkunud. Pereelu on nii politseinikel kui kurjategijatel. Nagu ühes stseenis gangiliider ütleb pollarile: peresuhete edukuse võti on kodu ja töö lahus hoidmine. Täitsa 100% pole ükski esitus, kriitikat väärib võõrkeelte kasutamine. Millegi pärast osa näitlejaid räägib vene keelt puhtalt aga mõned väidetavalt venelased hullu rootsi aktsendiga. Mõned situatsioonid olid veidi ebaloogiliselt või liialt õnne peale välja mängitud, aga seda palju harvemini kui teiste krimisarjade puhul.
Kellele krimkad meeldivad soovitan soojalt, kolme hooaja läbivaatamiseks varuge piisavalt aega, snäkke ja õlut, sest vaatama hakates on raske pidama saada, esitlus vägagi kaasahaarav. Kümne palli süsteemis paneks hinde 9.5.
P.S. Sobib eriti hästi rootsi keele meelde tuletamiseks kui inglisekeelse tõlke lugemisest hoiduda.

Monday, November 18, 2019

5K rekord

Strava numbrid ja 5K rekord
Eelmise nädala algul tuli meil paks lumi maha, mis muutis jooksmise parasjagu problemaatiliseks. Esmaspäeva öösel sadas paarkümmend senti eeskujulike kodanike poolt kokkuriisutud lehehunnikutele. Linna poolt plaanitud lehekorjamise masinate asemel saadeti välja hoopis lumesahad. Peale pühapäevast 10K jooksu kulgesid järgmised päevad vaheldumisi lumes ja lörtsilägas sumpamisega. Kõige hullema lume ja paksema lörtsiga tegin jalutuskäigu pargis, et jooksuklubi väljakutse 5km päevas ilusti kirja läheks. Sihukeste oludega jooksmiseks oleks vaja spets jalatseid, ei kujuta isegi ette millised kõikse mõistlikumad oleks. Suusatamist ei maksa soovitada, sest lähiümbruses pole murdmaa radasid. Novembri paks lumi on minu mäletamist järgi enneolematu, enamus jõulusid ju Torontos maa must.

Seni olen suutnud "Jooks on Lahe" grupis kenasti iga päev "normi" täita ja aeg-ajalt isegi teistelt kiita saanud. Täitsa mõnusalt kõditab eneseuhkust kui mõni kena näitsik (FB profiili pildi alusel) su jooksutulemust laigib ja tunnustava kommentaari lisab😘 Eriti kui kodus kaasa unustab iga päev küsida kuidas täna pulss oli või milline parim kilomeetri aeg😑 Peres nagu üldse ei märgata kui tubli "jooksupoiss" ma olen😞 Samas sain täna hõrgutava õhtusöögi🍗, mis kinnitas veelkord vana tõde, et armastus käib kõhu kaudu😍 Tegelt mõtlesin, et kui oleks vaja tutvust otsida, siis Tinderi asemel eelistaks pigem sihukest sportlike inimeste gruppi. On ju selge, et alla 4 minutise kilomeetri ajaga preili peab päris heas vormis olema😉 No muidugi saab ka siin valetada, mida kinnitab Strava rekorditabel, kus aeg-ajalt maailmarekordit ületavad tulemused kajastatud.

Google Fit numbrid
Täna hommikul oli esimene tõepoolest ilus päikseline ja veidi soojem (vaid paar kraadi alla nulli) ilm. Rajale läksin veidi hiljem kui tavaliselt. Moblalt esimese kilomeetri aega kuuldes tekkis mõte rekordit üritada. Hingasin tavalisest sügavamalt proovides alguse tempot hoida. Hiljem selgus, et tegelt tempo tasapisi pidevalt tõusis. Enesetunne oli päris hea, tõsiselt rasket momenti ei tulnudki ette. Kolme kildi peal oli selge, et jooks kulgeb rekordi tempos, peale neljanda kildi tõusu lasin sadakond meetrit lõdvalt ja lisasin siis sammu pikkust. Viimasel kilomeetril olid jalad väsinud, pumpasin kiiremalt hingamisega hapnikku juurde ja uhasin lõpuni. Fit kuulutas viie kildi rekordaja, viimased kolmsada meetrit andsin tuld. Kaardil mõõdetud distants on 5.3 km, eri äpid mõõtsid jooksu pikkuse järgnevalt Fit-5.44km, Huawei-5.26km ja Strava-5.31km. Strava ajavõtu sain kohe kinni lülitada 23:41 peal. Just siis helistas tütar, mistõttu teiste ajavõtu lõpetamine nihkus üle poole mindi edasi, Huawei 24:14 ja Fit 24:24 peale.

Huawei pulsikella numbrid
Viie kildi rekord tuli kõigele vaatamata kõigi kolme andmete põhjal. Straval muidugi parim aeg nii õigeaegse lõpetamise kui ka distantsi kiireima osa valimise (lõpuosa 5km) tõttu. Nähes Strava numbreid 22:11 5km aeg ja keskmine tempo 4:27m/km ei uskunud oma silmi. Salaja lootsin aja veits alla 23 minuti saada, keskmise tempo senisest 5km rekortempost 4:37 kiirema. Huawei muidugi näitaski tänu hilisemale kinnilülitamisele igatepidi nõrgemaid aegu - stardist 5km finishini 23:00 ja keskmine tempo 4:36m/km ehk 13.02km/h, aga isegi need senistest parimad. Võrreldes eelmiste jooksudega on selge, et parem aeg tuleb sammupikkuse mitte tiheduse arvelt. Pulsisagedus oli üllatavalt madal ilmselt tänu jõulisele sügavale hingamisele.

Lõpetuseks pean häbelikult silmi maha laskma. Nimelt selgus lähemal uurimisel, et mu varem välja kilgatud 1km rekord siiski polnud 3:54. Strava keeles on split tavaliselt küll kilomeeter aga kui täiskilomeetriga ei lõpeta siis läheb mis iganes kilomeetrist ülejääv distantsiosa splitina kirja ja selle kohta tuleb keskmine kilomeetri läbimise aeg. Tolle "rekordi" puhul siis tähendas, et viimase 360 meetri mitte viimase kilomeetri keskmine kiirus oli 3:54 m/km. Kilomeetri rekord momendil joostud 3 novembril 4:03 ja korratud 7 novembril.

Sunday, November 17, 2019

Kohvist ja kohvimasinast

Päeva üheks mõnusaimaks momendiks on hommikul peale jooksu ja dushi all käimist aurava kohvitassiga IKEA lebotooli vajumine, et netiuudistes surfama hakata. Kulta Katriina kohvipuru masinasse kallates meenub alati Soomes pesitsev lapsepõlvesõber, kes need kümme pakki suvel tõi. Muiates mõtlesin (pange nüüd tähele kõik mu sala-austajad😙), et kui üks näitsik tahaks iga päev mu mõtetes soojalt meenutatud saada, poleks muud vaja kui kinkida kümmekond pakki lemmikkohvi😁 Kallid lugejad, huvitav millise trikkidega saaks teie mõtetesse kõige lihtsamini pugeda😜

Kohvi teemal jätkates ei saa mööda minna töökoha olukorrast. Meil puhkeruumis mitu masinat, aga ühegagi neist ei saanud valmistada mulle meelepärast jooki. Ainus Keurigi oma, mis kõlbaks, kasutab hirmkalleid kapsleid ja siiski kipub kohv minu maitsele lahjaks ja jahedaks jääma. Muretsesin korduvkasutatava kapslikujulise minifiltri. Paraku oli tulemus isegi maksimaalse kohvikogusega veel hullem. Kuum vesi lihtsalt voolab liiga kiiresti peale, ei jõua kohvipurust maitset välja imeda. Paberfiltri lisamisega hakkas vesi üle kapsli ääre voolama. Lisaks kõigele pole võimalik vee kuumust tõsta, mis teoreetiliselt peaks keemilise rektsiooni kiirust suurendama ja purust rohkem maitset välja loputama. Kohviku kohv pole ka suurem asi vaatamata heale Tim Hortoni firmamärgile.

Seni olen võtnud kohvi tööle kaasa suure termostassiga aga teadagi pole termoses tund kaks seisnud kohv enam see, ehkki parem kui ülejäänud variandid (mis annab vihje kui jubeda maitsega need on). Eelmine nädal tõi üks töökaaslane enne puhkusele minekut oma vana uhke "Hamilton Beach Brewstation" programmeeritava kohvimasina. Kuna keegi teine huvi üles ei näidanud, otsustasin ise katsejäneseks hakata ja ära proovida. Järgmine päev tõin kodust filtrid ning kohvi kaasa. Vesi kannu, kohv filtriga sisse ja käima.

Tuled vilkusid, kuid nats aja pärast lülitas ise end välja. Ei ole vist nii lihtne, üritasin ühte ja teistpidi, ei aidanud miski. Tuleb hakata programminupuga jamama. Nägin jupp aega vaeva, sain igasugu seadistused paika alates kellaajast ja lõpetades maitsetugevusega aga mida ei juhtunud oli kohvi valmistamine. Vähehaaval käis kümmekond inseneriharidusega tüüpi riistaga askeldamas, tee või tina, keegi ei suutnud meelitada masinat kohvi valmistama. Piinlik tunnistada, lõpuks olin sunnitud googlesse nime toksima. Veidi kergendust kui nime "Hamilton Beach ..." sisestamisel hüppas automaatselt esimese ehk kõige populaarsema valikuna "... Brewstation how to use" Seega polnud ma ainus loll, kes ei suutnud masinat kohvi valmistama panna. Lahendus osutus nii lihtsaks, et piinlikumaks oleks osutunud vaid vastus: "Teie uue tolmuimejaga ei saa kohvi keeta"😝 Olime vee kallanud masinasse kuid valesse anumasse😔

Kokkuvõttes tasus kogu jama kuhjaga ära, sest kohv tuli üllatavalt hea kui masin musta aromaatse vedeliku lõpuks valmis vaaritas. Ostsin töö juurde kilose kohaliku minu maitsele vastava kohvipuru purgi (Kulta Katriina on vaid kodus nautimiseks) ja liitri metspähkli maitselist koort. Sellest peaks jaguma paariks nädalaks või isegi kauem. Eesti värvide ja rahvusmustriga tassi olin juba varem kappi pannud.

Monday, November 11, 2019

Sügis keerab varakult ja äkki talveks


Arktilised kiwid akna taga
Alles paari päeva eest korjasin viimased kiwid ja tomatid öökülmade hirmus aiast ära. Niipea kui miinuskraadid tulid pudenes enamus lehti maha kattes muru paksu kollase või punase vaibaga.

Lumega võimenduvad sügisvärvid
Koer lehevaibal
Koertel põnevust kuhjaga, neile meeldib nagu lastel lehehunnikutes joosta, nuhkida ja püherdada. Pean vaatama, et teede äärde kokkuriisutud meetriseid kuhjasid liiga laiali ei tuula, mõni kuri majaomanik tuleb veel õiendama. Kass on nuhtluseks, kuhugi ei või miskit toidupoolist laokile jätta, viimane kord sõi pizzatüki pealt paljaks, hommikul pani juustu mu tööle kaasa võtmiseks tehtud võileivalt nahka.

Kass luurab võimalust
Tainani puhtaks lakutud pizza
Täna saabus selle aasta esimene suurem lumesadu, meie kandis lubab 10-15 senti koos liikluskaosega. Kassile tegu elu esimese lumega, peaks filmima kuidas loom sellisesse uudsesse loodusnähtusesse suhtub. Akna peal igatahes uudistab ja imestab üritades langevaid lumehelbeid püüda. Mõtlesin korra orgaanilist kraami komposti viia, autot lumest puhastada ja õues pilti teha aga leidsin, et palju mõnusam on soojast toast läbi akna foto võtta. Kompost ja auto võivad veidi veel oodata.



Hommikul õnnestus enne suuremat lund jooksuringil käia, seni olen innukalt jooksuklubi Novembri üleskutsest osa võtnud. Kolmandal novembril liitumisest alates pole ühtegi päeva vahele jätnud. Eilsel isadepäeva hommikul kui pere mõnusalt alles soojades voodites põõnas lippasin 10 kildise ringi. Ilm oli hea, kasutasin ära Strava 10km normi täitmiseks. Aeg tuli mõnusalt ümmargune, nipin napin sekundi jagu alla 5 minuti kilomeetri kohta. Äpp käskis peale sihukest pingutust 77 tundi puhata, seda peaks hakkama kodutöödest hoidumiseks ära kasutama. Näitan naisele ette, kui tahetakse sundida prügi välja viima või nõusid pesema😜

Vanad Võlad

Töökaaslane võlgu sisse nõudmas😱
Ei maksa muretseda, võib rahulikult edasi lugeda😉 Ma ei tee juttu konkreetsetest võlgadest selle klassikalises mõttes, ehk siis mulle võlgu olevatest summadest. Ise pole materiaalsest vaatevinklist kellegi ees võlglane, sest mulle lihtsalt ei meeldi võlgu olla. Kui vahel üliharva juhtub, et momendil sula pole käepärast või mõnel muul moel rahaline võlg tekib lahendan probleemi esimesel võimalusel. Eks see on ka üks põhjus, miks minust pole ärimeest saanud, sest õige ärikas ei riski mitte enda vaid ikka teiste rahadega. Võidu korral koorib paksu koorekihi pealt ja jagab veidi teistelegi, kaotuse korral kaotavad vaid võlausaldajad ja aktsionärid. Kui keegi küsib raha tunnen end pigem ebamugavalt selle pärast, et minu vaadete alusel peab tal ikka olukord väga hull olema. Siinkohal ei pea silmas selliseid tüüpe, kelle elustiili osaks ongi võlgadest elamine või kes kas lollusest või hoolimatusest võimetud rahaga nii ümber käima, et seda hädapärasteks vajadusteks alati jaguks. Minu arust peaks tänapäeval iga vähegi peast terve kooliskäinud ja matemaatikat õppinud inimene suutma finantsiliselt hakkama saada. Eriti kui võrrelda mitte väga kaugete aegadega kui tõepoolest endast sõltumatutel asjaoludel sõnaotseses mõttes lausa näljas oldi (sõjaaeg ja Siber). Huvitav mis vaated lugejatel võlgade koha pealt on?

Halloweeni järelpidu
Aga tegelt tahtsin likvideerida hoopiski siinse elu juhtumuste blogivõlga, mis viimasel ajal kole suureks kasvanud. Vaatasin, et isegi Halloweenist pole postitanud. See nädalalõpp võtsin end lausa kahel korral töölt vabaks, kuna nii halloweenipidu, karate võistlused kui ka Eesti Kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi aastapäev vajasid tähistamist. Halloweeni puhul ise ei viitsinud kostümeerimisega vaeva näha, küll aga teised. Töö juures kolleeg nägi päris äge välja. Sõprade juures järelpeol rahvas enamasti vähemalt mingis kamuflaazhis. Ilm kommijooksu ei soosinud: külm, tuuline ja sadas vihma. Quebecki lödipükslastest (ei saa salata, et see termin meeldib mulle) prantslased lausa lükkasid seoses ilmastikuoludega Halloweeni päeva võrra edasi.

Toronto Eesti kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi juubeli tähistamine
peagi hingusele mineva Eesti Maja suures saalis.
Laupäevaõhtuse Eesti kogukonna üritusega seoses olid ootused kõrged, paraku pidin pettuma. Rahvast oli küll palju aga pandi suht suvaliselt laudadesse, meie omas polnud ühtegi tuttavat. Mitte et neil teistel lauanaabritel miskit viga oleks, aga ikka on põnevam vanade tuttavatega lobiseda. Põhitoidul polnud viga kuid tordid olid täielik läbikukkumine. Nagu siinmaal ikka: kus põhitähelepanu pööratakse välimusele. Ilusate piltide ja toiduvärvide ning kreemiga kaunistatud tortide maitse ei kannatanud kriitikat, lisaks minule käisid ka mitmed teised oma torditükki vaikselt prügikasti poetamas. Tavaliselt pakutakse kohaliku Eesti pagari kringlit, seekord olevat kuulduste järgi kokkuhoiu mõttes piirdutud tavaliste poetortidega. Ise vahutavad suure suuga Eesti asjast aga tordi tellivad kokkuhoiu mõttes Costco laopoest😲
Siinsete tortide puhul kipuvad välimus ja maitsvus
pöördvõrdelises korrelatsioonis olema 
Põhitoidu menüü: täitsa hea!

Saturday, November 9, 2019

Kolmanda dan'i Must Vöö

Musta vöö eksam 2019 November
Eksamineerijad ja eksami sooritajad
Laupäeval olid karate võistlused ja pühapäeval musta vöö eksam. Meie perest täiega kohal vaid noorem laps, seda nii võistlustel kui eksamil. Mina turniiril kohtunikuks, vanem tütar istus tõbisena kodus. Köhis teine nagu Flugzeugabwehrkanone ehk saksa flak, 15-20 köhatust minutis. Kobisin suurde tuppa diivanile magama, sest järgmist lasuseeriat oodates ei tulnud und. Tänan küsimast, teisipäeval juba sõitis tööle ja köhimissagedus on taandunud rannakaitse patareide harva kuid võimsa tule tasemele. Palavikku pole ja kurguvalu kah taandunud, tasapisi terveneb teine.

Tagasi pealkirja juurde tulles tuleb tunnistada, et pere noorim liige, ehk juunior on karate vaatevinklist saavutanud ülejäänute suhtes seeniori taseme. Ega temagi päris terve polnud aga kui soovitasin vööeksami kevadele edasi lükata ei teinud kuulmagi. Pühapäeva hommikul sõitis ise dojosse. Ma tegin oma hommikujooksu, jõin kohvi ja läksin vaatama kuidas läheb. Plikal oli just esimene paus peale põhitehnikatest üle käimist, kõik viis eksamineeritavat rampväsinud maas istudes hingetõmbe pausil. Vaatsin järgmise osa alguse ära ja sõitsin vahepeal poodi. Ei märganudki kui moblasse mess tuli. Dojosse jõudes leidsin plika istumas sel ajal kui teised katat tegid.

Puhkehetk
Tüdrukul oli suurest pingutusest aga rohkem ehk haiglasest olekust pilt eest ära kerima hakanud😵 Lasti armust moment hinge tõmmata aga siis pidi teistega edasi rabama kuni tormas vetsu, süda läks ülepingutusest pahaks. Seda on ennegi juhtunud, et eksamineeritavad minestavad või vetsupotti kallistamas käivad. Ise nägin esimese musta vöö eksami ajal tähti silme ees tiirlemas, pilt päris ära ei kukkunud, sest pressisin hingeldades rohkem hapnikku soontesse ja sain momendiks tempot veidi maha võtta. Katade ajal läks vähe lihtsamaks, tüdruk sai hinge tõmmata. Lõpus kui eksamineeritavale tulemustest teada anti ja eksamisooritust selgitati pidi ta veelkord vetsu jooksma😳

Kiki alustas Sensei Mark'i juhendamise all 
Sensei Mark selgitab eksami sooritust
Kiki ja Shihan
Kokkuvõttes loeti eksam edukalt sooritatuks, ehkki parandamise ruumi on karates alati ja igal tasemel. Seega on jõudnud 3'da dani musta vöö tasemele esimesena meie pere kõige noorem liige. Vöö enda ja ametliku tunnistuse saab kätte paari kuu pärast kui eksamitulemus Jaapanis kinnitatakse, uus vöö tema nimega valmistatakse ja postiga siia saadetakse.

Kõrvaloleval pildil seisab Kiki Shihan Kei Tsumura kõrval, kes on meie stiili kõrgeima astme musta vöö omanik väljaspool Jaapanit. Nooruses oli mees mitme maailmakuulsa karateka otsene õpilane. Tore, et järjepidevus edasi kandub.

Wednesday, November 6, 2019

Jooks on lahe - 4min/km murtud


Jooksurindel on toimunud mõningad muutused, vaatamata ilmade jahenemisele paremuse poole ikka. Oktoobri lõpus otsisin mingit mõnusat interneti jooksupäevikut, ei viitsi ju numbreid käsitsi exeli või openoffice tabelisse toksida. Numbreid tahaks näha ja analüüsida selle mõttega, et näha mis ja kui palju avaldab jooksutulemustele mõju. No näiteks palju temperatuur tähendab, kui hästi pulsisagedus jooksukiirusega korrelatsioonis, mis olulisem: kas sammu tihedus või pikkus, ... jne ... Tundus, et paar jooksuäppi peavad päevikut automaatselt, aga muidugi need mis paremad on ka tasulised. 

Katsetamise mõttes laadisin väidetavalt maailma populaarseima Strava alla. Enamuse probleemiks on asjaolu, et Huawei pulsikella pulsisagedust ei oska lugeda, selle infi saan ikka Huawei enda äpi pealt. Tegelt olen Huawei Health'ga üsna rahul, ainult distantsi mõõdab sutsu lühemana ja ei paku mingit päeviku või tulemuste organiseerimise, analüüsi võimet. Strava mõõdab läbi mobla distantsi üllatavalt täpselt, ja isegi tasuta versiooni juures on natu paremini jooksuandmed organiseeritud. Kui saaks pulsisageduse ka kuidagi sinna äppi sisse loetud oleks täismäng.

Kiireim kilomeetri vaheaeg 3:54m
Pealkirjas olevasse gruppi sattusin kuidagi pooljuhuslikult, paar FB sõpra vist liikmed mistõttu FB's hüppas üles. Viskasin pilgu peale ja astusin pikemalt mõtlemata liikmeks nähes, et nad on üles seadnud väljakutse Novembriks iga päev vähemalt 5km joosta või jalutada. Viis päeva võib logeleda, et loosist osavõtmisel osaleda. Loos mind ei huvitanud aga väljakutse iseenesest äge mõte. Vaadates tagasi oma jooksuajalugu olen aprillist alates praktiliselt kõik kuud pea iga päev jooksmas käinud, ainult puhkusekuu juuli jäi kesiseks. Tol ajal jooksin pigem 4 km päevas aga niikuinii olin plaaninud selle 5 peale tõsta ja enamuse päevi sai eelmisel kahel kuul 5km lipatud. Seega ei tohiks olla tegu ülejõukäiva väljakutsega. Liitusin 3. Novembril kahepäevase händikäpiga. Teisi liikmeid jälgides selgub, et päevas tuleb üle 500 postituse osavõtjatelt. Enamus paraku kõndijad, üksikute jooksjate hulgas on vaid kaks silma jäänud, kes enam-vähem minu tempos liiguvad. Seega puudub võistlusmoment aga ehk ongi parem, muidu hakkaks veel kiiruse pärast punnima. Momendil on küll tunne, et peaks suutma väljakutse täita, eriti tänu asjaolule, et kõndimine läheb ka arvesse, lihtsalt vaja 5km ühe jutiga teha.
5km rekord ja miili ning 2 miili ajad
Tänu Strava äpi andmetöötlusele sain teada, et tänase jooksuga saavutasin nii kilomeetri kui 5 kildi rekordi. Kilomeetrit pole teismelisest peale ametlikult alla 4 mindi jooksnud ja 5  kilti pole aja peale kunagi silganud kui viimane paar kuud välja arvata. Võimalik, et olen varem veits kiiremini jooksnud, aga siis polnud Stravat installitud. See äpp otsib üles kogudistantsist kõige kiirema vastava pikkusega etapi. Kilomeetri puhul võib muidugi juhtuda, et aeg petlikult hea kuna suur osa just sellest jupist allamäge. 5 kildi juures ilmselt mõõtis tagumisest otsast, kuna esimene soojenduse kilt alati aeglasem. Tavaliselt ei viitsi ma soendust ja distantsi eraldi mõõta. Mõistlik oleks enne ajavõtu alustamist teha kilt soojenduseks ja peale distantsi läbimist kilt rahunemiseks. Nii soojendus kui rahunemine on mulle 6min/km just paras. Viit kilti võib siis tavalise tempoga joosta alla 5 mindi kilomeetri peale.

Friday, November 1, 2019

Kas lõpuks ometi ...

... hakkab aru pähe tulema ja ministriks nimetamise juures osutub asjatundlikkus parteipoliitilisest truudusest olulisemaks. Ilmselt tingis sellise otsuse olukord, kus parteiliikmete hulgast lihtsalt polnud võimalik leida inimesi, kes piisavalt kvalifitseeritud ja pattudest puhtad. Uut ministrikandidaati varasemast ei tea, aga lugedes infot tema karjääri kohta ei oska midagi ette heita. Pigem tundub, et potensiaalselt võib lausa olla tegu selle valitsuse parima ministriga. Eks lõpliku hinnangu annab mehe tegevus, igatahes olen meeldivalt üllatunud EKRE valiku üle. Karu ise väidab, et kunagi olla olnud liberaal nüüd pigem konservatiiv. Tema enda vägagi sümpaatsena paistvat visiooni saate lugeda FB lehelt: https://www.facebook.com/KaimarKaru/posts/108537770587228.

Nüüd jääb vaid üle oodata, mis edasi saab ja loota, et ei oleks tegu tüübiga, kes pealtnäha laitmatu välimuse juures mingit räpast luukeret kapis ei hoia. Kui mees on nii tubli kui esmapilgul paistab võivad suuremateks karideks kujuneda suhted poliitikutega kui need üritavad ideoloogilist stampi ministri tegevusele peale suruma hakata. Üheks põnevaimaks küsimuseks saab olema e-valimised. Ei kujuta ette, et ükski tasemel IT taustaga intelligentne inimene üritaks e-valimisi kaotada, mis parteipoliitiliselt nii keskerakonnale kui EKRE'le kasulik oleks. Elame, näeme.