Valik

Järgmine päev oli meie kohtumise aastapäev. Aastas on 4 päeva mida ei tohi ära unustada: sünna, pulmapäev, emadepäev ja kohtumise päev. Mul kisuvad kõik aasta esimesse poolde, teine pool "stressivaba"😜 Eelmine päev ostsin orhidee valmis, jätsin teise mõneks ajaks autosse lootes, et lillemüüja ikka teadis mis rääkis taime külmataluvuse kohta. Õhtul tuppa tuues nägi päris viks välja, peitsin köögi laua alla seniks kui kaasa magama läks, siis alles tõstsin suurde tuppa lootes, et kass öösel teist pikali ei tõmba.

Öösel oli koeral mingi pagana kõhuhäda, ei maganud ja kippus muudkui välja ehkki õhtul sai teist jalutatud. Korra öösel viis kaasa looma õue, seitsme ajal pidin ukse juures meeleheitlikult kraapivat kutsikut uuesti jalutama. Tõbrik tuias ringi, nuuskis niisama muru ja polnud üldse sellist nägugi, et vaja kükitada. Veetsin veerand tundi loomaga õues, ei miskit. Tuppa tagasi astudes kobis kenasti oma kohale ja keeras põõnama, mul muidugi uni läinud. Pöörlesin jupp aega enne kui magama jäin. Uuesti ärkasin alles pool üksteist, kaasa rullis kõrval moblat.

Oh pergel, ilus hommik sisse magatud. Kurtsin naisele, et peab liigutama hakkama, olin restosse brunchi kinni pannud. Too keeras minu poole, pani põlve üle kõhu ja mainis, me ju tingimata ei pea restosse minema. Tahtsin juba vastu vaidlema hakata, et broneeritud ja puha ... õnneks sain seekord naistekeelest aru. Tõepoolest ei pea minema, ega ma elu või isegi maja panti pannud. Valikut oli õige lihtne teha, me ei jõudnud restosse😉 Kass ja kutsik pidid hommikusööki tavalisest kauem ootama.

Päris nälga siiski ei jäänud, sõitsime "romantilist" aastapäeva nüüd juba lõunaoodet IKEA'sse nautima. Nagistasime lihapalle, lonksasime kohvi ja mullijooki ja meenutasime ammumöödunud aegu kui noorte tudengitena kokku saime. Kes oleks osanud ette kujutada, et aastakümneid hiljem istume koos Toronto IKEA sööklas, vaatame rahulolevalt tagasi ja oleme õnnelikud. Elu täis ettenägematuid pöördepunkte, tookord kahekesi esimesel õhtul jahilossis kohtudes polnud neil aimugi sellisest firmast nagu IKEA ja Kanadat teadsime vaid juturaamatute põhjal.

Aktiivne puhkus

Nii aktiivselt olen "puhanud", et pole jõudnud blogistada. Maksan nüüd veidi võlga tagasi. Laupäval käisin "Retro" üritusel ... ei mitte sellel überkallil Pühajärve omal vaid palju lähemal Padisel. Esines punt nimega "Regatt", palju vanu lugusid mida isegi mina noorusaegadest mäletasin. Külalistelt oodati temaatilist riietust, otsisin pööningult oma vana EÜE '83 aasta sinise pluusi välja. Sealsamas jäi silma ka '79 aasta EÕM 13 töösuvi kollane särk. Pisikene teine oli aga sikutasin isegi ilma seebita selga. Üllatav kui kvaliteetne nõuka värgi kohta, riie kenasti prink ja trükivärvid selged. Nii ma siis esindasin stagnaaega -  seitsmekümnendate lõppu kaheksakümnendate algust. Rahva hulgas jäi silma ainult üks malevlane punase EÕM pluusiga, ta oli staazhikam kui mina nagu vennastumise käigus selgus. Üllatavalt tantsulemb publik, põrandal vihtus rohkem rahvast kui istus pinkidel. Pikema kirjelduse võite ürituse kohta leida Kaljulava veebilehelt.

Pühapäeval käisin suvilast läbi, üritasin veel niita rinnuni heina, palju ei õnnestunud, sest vikati vars murdus suurest punnimisest. Mul polnud ka vajalikke tööriistu kaasas. Käisin meres ujumas ja sõitsin tagasi linna, uhkest bemarist laenuauto tuli tagastada, sest omanik saabus öösel. Ses suhtes veidi närvesöövam, et võõra masinaga muretsed iga pisikese asja pärast palju rohkem kui enda auto puhul. Suvila ette pöörates on suht kitsas läbikäik suure kuuse, kase ja lepa vahelt. Tänapäevane masin kisab nagu siga aia vahel kui mingi takistus lähemal kui pool meetrit, häiret maha ei osanud ka lülitada. Kokkuvõttes läks õnneks, pääsesin ilma ühegi kriimuta, ainult vares sittus hirmsa läraka keset klaasi.

Esmaspäeval tegelesin aias naatide rohimisega, marjapõõsad ei paistnud enam välja. Parandatud vikatiga sain ka kraaviperved pikast rohust puhtaks. Õhtul kohvitasime emaga, mugisime Retropeolt kaasa saadud kulinaaria meistriteoseid ja arutasime mis tarvis minu siinoleku ajal teha - jeeker küll, päris pikk nimekiri tuli. Mis seal ikka, tuleb otsast alustada, ega asjad iseenesest tehtud saa. Kohv tuli vist sutsu kange, sest kummalgi polnud öösel eriti hea uni. Ma sõitsin õhtul suvilasse, et seal ööbida ja hommikul varakult kastemärga heina rünnata lihtsama niitmise lootuses. 

Liiga hilja, et miskit asjalikku ette võtta, jalutasin randa päikeseloojakut vaatama. Jõudsin isegi liiga vara nii et jaheda tuule käes ei viitsinud päris loojanguni oodata. Vaated olid sellele vaatamata ägedad, tuul tugev, lained suured, voogasid liivale või pritsisid kivide vastu põrgates kõrgeid vahufotääne. 

Kajakad planeerisid tuules mõnuga, lohelauatajad olid juba kaldale läinud. Vesi suht soe aga sisse hüppama ei kutsunud, õhk liiga jahe. Tagasi suvilas surfasin veidi moblal netis ja panin lõpuks magama jäämiseks podcasti peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla, lõpuks kahe ajal ikka jäin magama. Viie ajal ärkasin, suur valge väljas. Pöörlesin tunnikese kuni uinusin uuesti. Ärkasin alles peale ühteteist poole une pealt ema helistamise tirinast. Unenägu ise väga temaatiline: arutasime isaga mis tema relvadega teha, venelased on Narva all kaitsest läbi murdmas. Isa arvas, et jahipüss kulub kodus ära, esimesed paar saavad läbi ukse haavlilaengu, järgmisi nopime püstoliga kuniks salv tühi. Optilise sihikuga vindiga võib neid kaugema maa pealt jahtida. Mäletan mõtet, et kurat küll, kena väljateenitud pens läheb vett vedama, aga tiblasid niisama siia ei lase. Siis meenus rahustav fakt: meie firma reeglite järgi hakkab naine minu pensi saama kui ise peaksin sõtta jääma.

Nii palju siis varahommikusest niitmisest. Läks trumm, mingu pulgad ka. Panin hoopis tossud jalga, et rannal jooksuring teha. Ei läinud eriti libedalt, paras punnimine liiva sees joosta aga juulikuu esimesed 5 kilti sain täis. Karsumdi merre lainetesse, milline mõnus karastus, vesi just paras, pakuks 18 kraadi. Tagasitee valisin läbi metsa, hästi tehtud - paar peotäit haruldaselt suuri ja maitsvaid metsmaasikaid panin nahka. Suvilas tahtsin kohvi juua aga pekki küll, kohv oli maha jäänud. Kaalusin kas sõita poodi ja osta pakk kuid ei viitsinud. Jogurt, krõbinad, kali ja saiakesed. Kell juba üks, enam ei andnud niitmist kuidagi edasi lükata. Järgmised kakspool tundi vehkisin vikati ja luisuga vaheldumisi ja vandusin, jube higistamine. Vedelikupuudust leevendasin paari õllega, rohkem ei tohtinud kui kavas õhtul linna sõita. Lõkkeplatsil sättisin eelmisest korrast jäänud oksad hunnikusse, sääsed kuradid sõid kui segased. See aasta on ütlemata hea sääseaasta, isegi linnas tülitasid teised. Õnneks olen suht tundetu kodumaiste vastu, punne üles ei tule, lihtsalt tülikad teised ja kuidagi häirib kui keegi su kallal elusast peast maiustab😋

Linna jõudes oli esimene asi kohv keeta, mul vist ikka kohveiini sõltuvus, pea oli raske aga pilt selgines märgatavalt peale esimest kruusi. Kohvi kõrvale sain teate autot laenanud sugulaselt, tema haiglase olemise põhjuseks olevat koroona. Enda pärast ei muretse aga nüüd tuleb veidi aega emast eemale hoida, 90 aastase puhul ei saa selle tõve edasi kandmisega riskida. Ei usu, et nakatumine nii lihtne ja kiire oleks, kuid parem karta kui kahetseda. Kummalisel kombel magasin jälle poole üheteistkümneni, ei tea kas hakkan lõpuks ajavahest üle saama, oleks nagu aeg ka. Jõin kohvi, sõin hommikusöögi, uimerdasin veidi ja otsustasin lõpuks lõuna ajal jooksma minna kui sadu järele jäi.

Võtsin suht rahulikult ja kusagil poole distantsi peal tekkis mõte selle kuu kümps ära teha. Harku metsas tavapärasest pikem ring, osaliselt mööda 15K rada. Tempo kujunes nigelaks, vaid veidi alla 50 minuti 10 kildi peale, selle aasta kõige aeglasem kümps vaatamata perfektsele jooksuilmale: 16 soojakraadi ja kerge uduvihm. Õhtul rattaga Kalevi Nõmme turul asuvasse kommipoodi, hinnad on tõepoolest märgatavalt tõusnud. Kilosed pakid 10.50 EUR. Haarasin kilo Oravakest, Tallinnat ja Maiuspala, lisaks Vana Tallinna batoonikesi - arve 35 euri. Sealtsamast Selverist võtsin vürtsikilu ja suitsuseakeelt, juhuks kui suure kommisöömise peale süda läikima hakkab😜

Öö oli kummaline, samal ajal palav aga külmavärinad, ega ometi tõepoolest covidi saanud. Samas magasin jälle pikalt poole üheteistkümneni ja enesetundel polnud miskit viga. Hommikujooksu 8 kilti tundusid haruldaselt vaevalised ehkki jällegi hea jooksuilm 20 kraadi ja pilvitusega. Jasmiinilõhn käis üle pea mis tähendab, et lõhnameel olemas ja nii kommi kui õlle maitset tunnen endiselt täie teravusega. Päeva veetsin asjaajamisega ja õhtupooliku aias naate rohides ning oksi lõikudes. Vaarikad see aasta õige nirud, kuulsin raadiost, et üldine probleem Eestis, olevat seotud ilmastikuoludega. Läksin nii hoogu, et söömine ununes. Õhtusöögiks maksakaste ja kartulid tomatitega, maiuseks kohv saiakestega ja mitmed kommid. Selline siis mu puhkus on. Ega ma kurda, tegelt mõnus, sest aias või suvilas meeldib mütata, ainult asjaajmine tüütu.

P.S. Kas kellelgi olnud sihukesed koroona sümptomid, et väsimus, unisus, tajutava temperatuuri ebakõla ja vahepeal tunne nagu oleks õhust puudus aga suurt muud ei miskit? Muidugi fakt, et jooksen endiselt suht pikki vahemaid (ainult veidi aeglasemalt ja vaevalisemalt) vihjab, et miskit tõsisemat nagu olla ei saa.

Rasked olud

Laupäeva hommikul ajasime end vaatamata eelmise õhtu pidutsemisest tingitud uimasusele varakult jalule. Viimane ilmaennustus ähvardas juba üheteistkümnest vihma. Kiire kohv, juustu-vorsti võileivad, keedetud muna ja paki kaetahelbepuder virsikutega. Mehine hommikusöök, et ei peaks enne nelja hotelli tulema, no kui just padukat sadama ei hakka. Väikesesse seljakotti ladusin 4 õllepurki, taskusse kolm batooni. Gondlisse jõudsime kolmveerand üheksa.

Päike veel paistab, taamalt tulevad sünged pilved

Päeva algus imeline. Mäe tipus paar kraadi külma ja lumi veel sile, all tõstuki juures plussis. Seega lumeolud õige vahelduvad, ülal jäine, all lumelödi. Üheteist ajal läksin korraks restosse, sel ajal kui kiiruga õltsi rüüpasin helistas ema messangeriga Eestist kuna nägi mu rohelist mummukest kontakti juures. Postitasin paar pilti ja kiiruga mäele tagasi! Meeldiva üllatusena püsis ilm päikseline kaheteistkümneni, alles siis jõudsid pilved kohale. Esialgu sadas vaid hõredat lund aga peagi hakkas tuiskama ja tuul tõusis tormiks.

Esialgu õnneks lumi ja tuisk

Tuul nii tugev, et mitu korda pandi tõstuk seisma, ükskord istusin kahe asiaadist tüdrukuga kuristiku kohal õõtsuvas toolis üle veerand tunni. Minu jope piisavalt külmakindel, et keerasin end mugavasse asendisse, panin silmad kinni ja hakkasin mõtteid mõlgutama. Taskus olevatest batoonidest ja konjakipläskust jagub õhtuni, eks öösel pistan tüdrukud nahka kui abi enne ei tule. Tegelt oleks värisevatele kössis plikadele peaaegu pakkunud oma põuetaskus varuks olevat vihmakilet. Enne kui jõudsin hakkas lift liikuma. Tänapäeval ei julge ju soojendamise mõttes ligemale pugeda, parem külmud surnuks kui saad ahistamis-süüdistuse🤪

Olud lähevad raskeks

Üritasin sõita hulka erinevaid radasid läbi, puhkuseks kihutasin pikka lauget nõlva, kus ainsateks takistusteks teised suusatajad, kelle vahelt hooga läbi laveerida. Rada piisavalt lai, kiirust langetama ei pidanud. Ilm läks tasapisi soemaks, lörts vaheldus vihmaga. Suusatasin kaua vähegi võimalik, jõudes napilt enne väravate sulgemist veel korra üles. Viimaseks laskumiseks valisin kõige pikema raja, mida rahulikult läbi libisesin. Hotelli esisel nõlval istusin lumevabale kaljunukile, limpsisin viimase õlle ja nautisin vaateid. Sel päeval läbisin 127 kilti suuskadel, võimalik vaid tänu pealelõunasele halvale ilmale, mis inimesed hotellitubadesse sooja hirmutas.

Mäe all, tänaseks sõidud läbi

Hotellis auto juures saapaid vahetades sai veidi närvikõdi. Üks tüüb põrutas oma auto katusel oleva suusakastiga vastu tuletõrje pritsimismehhanismi ja murdis selle küljest. Vett hakkas suure hooga pritsima - sireenid läksid peale. Korraks kaalusin auto garaazhist välja ajamist aga elektrisüsteemid blokeerusid, nii uksed kui lift. Kõmpisin slallisaapad näpus trepist üles, suusad olin jätnud välja raami najale. Rahvas tungles väljapääsude suunas, paanikat polnud, inimesed siiski murelikud oma vara pärast. Üks daam lausa käterätik ümber dushi alt välja karanud, lörtsituisus palav tal küll polnud. Hotellipersonal olid nagu peata kanad, ilmselt puudus vastav treening. Rahustasin neid, et tegu vaid tuletõrjevee💦 süsteemi rikkega, ise nägin, ei mingit tulekahju🔥. Veerand tunni pärast lasti meid sisse.

Baaris eestlastega eelmisel õhtul

Pugisime kiire õhtusöögi ja läksime küla peale eestlastest suusasemusid otsima. Eelmise õhtu baaris olid küll mõned blondid, paraku mitte eestlased. Kolmandast lõpuks leidsime ühe seltskonna, kuid lauad olid täis. Ametliku õhtusöögiga oli see jama, et juba poolteist kuud varem (kui ma ei olnud veel otsustanud kas minna või mitte) olid kõik kohad broneeritud, pooled soovijad jäid ilma piletita. Esiteks ei osatud oodata sellist populaarsust ja teiseks polnud ka hotellil piisavalt suurt ballisaali pakkuda. Kokkuvõttes pidasid pooled eestlased hotellisaalis pidu õhtusöögi, muusika ja tantsuga, pooled hotellitubades oma sõpruskondadega. Kahju muidugi, et peole ei saanud, samas ega mul seal eriti tuttavaid polnud ning pole ka sellises pidutsemisvormis nagu ülikooli ajal.

Läksime tuppa tagasi, korkisime õlled ja panime hokimängu telekas peale. Paraku pole viimased 15 aastat sporti telekast vahtinud. Igav hakkas, ehkki Toronto Montreali kohtumine. Otsustasin hoopis võimalust kasutada ja vaadata kas mullivannis ruumi. Sõber ei viitsinud kampa lüüa, õrritasin veel teda, et kindlasti noored napis riietuses tütarlapsed hulgakesi sulistamas. Ei mõjunud, naeris ainult - unista edasi. Panin ujukad jalga, õlts kaasa, ja seadsin sammud teise hotelli tiiba. Mullivann oli mitte ainult tühi vaid isegi kate peal. Mis ikka, ligunen veidi ja joon oma õlle ära. Lörtsi sadas nii kõvasti, et pead ei saanud väljas hoida, hõljusin vees vaid nägu taeva poole.

Pool tunnikest kulunud, aitas küll. Ajasin istukile ja olin valmis lahkuma kui nagu võlukepikesega kolm preilit uksele astus. Äramineku isu oli hoobilt kadunud, kuid viisakus sai võitu: mõtliku pilguga mullivanni vaatavaile tüdrukutele ütlesin: tulge aga, ma just lahkumas. Jää, jää, mahume kõik kenasti ära oli muidugi väga meelitav pakkumine, läksin siiski sauna. Pettumus missugune, saun täiesti jahe. Mis ikka, lülitasin kütte peale, piilusin ukse vahelt välja ja küsisin kas äsjane pakkumine veel jõus. Muidugi, muidugi, tule, tõmbasid näitsikud end koomale.

Ronisin lörtsisajust kiirelt kuuma vette noorte naiste vahele, südamele peaks igati hästi mõjuma😁Kiirelt kadus kahtlus, et istume siin neljakesi suud vett täis. Tütarlapsed olid ülevoolavalt lõbusad, ilmselt eelnevalt juba miskit ergutavat tarbinud, väidetavalt olid pidutsemiseks valmistudes sõrmused hotellituppa jätnud. Mainisin, et sõpra õrritasin võimalusega tüdrukutega mullivannis aja veetmisest, too ei jää uskuma, et tegelt kah juhtus. Teeme selfie pakkusid neiud, paraku ei saanud sellest asja, olin mobla maha jätnud. Lubasid mind kindlasti järgmisel päeval mäel tervitada. Kurtsin, ei tunne teid ju riides ära kui olen ainult ilma näinud. Lõõpisime pea tund aega enne kui õlts otsa sai, mullikast välja ronisin, dushi all käisin ja tagasi hotellituppa suundusin. 

Hommik värske lumega tühjal mäel

Mul vähemalt läks õhtu asja ette, hiljem kuulsime: eestlaste pidu olla kolmeni kestnud. Ses mõttes hea ilma jääda, et muidu oleks järgmise päeva suusapilet raisku läinud. Pühapäeva hommikul kiire hommikusöök ja kolmveerand üheksaks liftile. Hotelliaknast vaadates oli ilm kummaline, lund nagu sadas kuid maha miskit polnud kogunenud. Tõstukiga üles sõites paksenes maapinnal olev lumevaip silmnähtavalt. 

Mäe tipus julgelt 25 senti paks suht tihe valge vaip. Suusatamine nõudis hoopis teistsugust lähenemist kui eelmistel päevadel. Raskust vaja taga hoida (mis väsitav jalgadele), iga väiksemgi viga kippus pikali viskama. Läbi paksu lume saab vaid otse sõita, ei mingit küljele libisemist, kohe sirakil. Tunni ajaga suusatati paks lumi jälgi täis ja madalamaks, elu läks lihtsamaks.

Tuisk tugevneb

Olime saanud toas viibimise pikendust, läksin poole kaheteistkümneks alla, et asjad autosse tassida ja ametlikult hotellist välja kirjutada. Suusad jätsin tõstuki juurde, mis mõte edasi-tagasi vedada. Jõudsin toas isegi viimase õlle külmikust juua ja paar ampsu vorstileiba hinge alla panna. Kaheteist ajal olin juba tagasi gondlis teel mäe tippu. Proovisin erinevaid radasid kuid järsematel väsinud jalgadega liiga raske, rahuldusin sinistega, vahelduseks kihutasin laugetel rohelistel. Rahvast oli vähe, sest olud õige rasked. Mäeteenistusel käed tööd täis, pidevalt korjati kanderaamidega inimesi mäelt üles. Kiirabi sireene võis kuulda pea iga kord kui alla tõstukisappa jõudsin. Kord nägin mäel suusamõnudele antireklaami tegevat kodanikku: vedeles sirakil rajal ja röökis valust, mäeteenistus polnud veel jaole saanud.

Lõpetasin tund aega enne liftide sulgemist, et jõuaksime Costcost läbi, sest kavas juustu ja õltsi koju kaasa osta. Suuski hotelli alla garaazhi viies (auto oli seal soojas) hakkasin püksitaskust uksekaarti võtma ja avastasin ehmatusega, et lukk lahti. Alati, ma ütlen alati, hoian auto võtit pükste taskus, ainus riietusese, milles võib üsna kindel olla, et mäel ära ei kaota või vähemalt loodetavasti märkan kohe kui kaob😁 Luku kinni olemist kontrollin tavaliselt paranoiliselt paar-kolm korda, aga nüüd oli lahti. Kaart oli aga võtmest polnud lõhnagi. Kõhust käis korraks külm jutt läbi, kobasin igaks juhuks üsna lootusetult jopetaskud läbi, vaid batoonipaberid, ei muud. Eks tuleb kohalikku (kes teab kaugel asuvasse) Mazda esindusse helistada, mis pühapäeval kindlasti lahti pole.

Kaduvväike võimalus, et panin võtme auto katusele või pillasin sinnasamma auto kõrvale. Resigneerunult haarasin rabistades suusad ja viipasin uksekaarti, korraks nagu tundsin kerget valu näpul kuid ei pööranud tähelepanu. Trampisin slallisaabastega trepist alla, vähemalt ei pea nendes tervet päeva veetma kuna kingad olin auto katusele jätnud. Ja siis äkki meenus tohutu kergendusega, katusele jätsin kingad ju seepärast, et võti sai sõbra kätte, kes jäi auto juurde oma asju sättima. Parem käsi oli kuidagi märg ja tilkus, küllap sulalumi suuskade küljest. Panin Atomicud posti najale ja märkasin imestusega, et betoonpõrandale tilgub tumepunast vedelikku, ega ometi värv ole hakanud lahustuma. Ei, peopesa oli märg ja käe pealt tilkus ... kurat, väikesest näpust lausa nirises verd, pealt teine sügavalt lõhki. Esimese hooga võtsin soki kinga seest ja surusin peale. Seda hirmu muidugi pole, et näpuhaavast verekaotusse võiks hinge heita aga jube tülikas.

Ühe käega susuasaabaste maha kiskumine oli hull pingutus, kahegagi raske. Teise kallal punnimise ajal saabus sõber, vaatas ja küsis verepritsmeid täis garaazhipõrandale osutades: mis siin juhtunud, näeb välja nagu oleks siga tapetud. Ähh pekki, lõikasin suusarantidega näppu, näitasin oma verise käe ette. Ta ehmus parasjagu ja haaras taskust pabersalfrätikud pakkudes mulle. Loodetavasti polnud neisse jõudnud nuusata, pikemalt kaalumata vajutasin haava peale. Selle ajaga kui kingad jalas oli paber verest läbi imbunud. Pigistasin tugevamini kinni ja otsustasin minna hotelli valvelauda plaastrit ja pabereid juurde küsima. Sabas ootavad inimesed vajusid mu verist sidet nähes kahte lehte laiali, adminn vaatas silmad suured ja ütles telefonitoru haarates, et helistab kohe arsti välja. Ei-ei, pole vaja, lihtsalt paluks paki salfrätte ja plaastrit kui võimalik. Proua tõi kiirelt terve suure meditsiinikarbi, puhastusvahendit ei leidnud, võtsin plaastreid, sideme, näpkinid - tänasin.

Vetsus paberit haavalt võttes hakkas see uuesti korralikult verd jooksma. Keerasin külma vee lahti, hoidsin tükk aega joa all samas üritades käsi verest puhtamaks pesta. Lõige ise polnud eriti suur aga ilmselt üsna sügav, kuidas muidu sihukest verehulka seletada. Plaaster ju verisele või märjale nahale ei kleepu. Desinfitseerimise pärast suurt ei muretsenud, suusakant eriti räpane ei saanud olla ja verejooks ise puhastab tavaliselt haava päris hästi. Külmaga tõmbasid veresooned kokku, verd tuli vähem, näpp kraani alt ära, pabersalfrätt kiirelt peale. Teisega kuivatasin ülejäänud käe, hammastega kiskusin plaastri pealt kaitseklepsud maha. Momendiks paus, siis paber eest ära ja plaaster kiirelt haavale enne kui veri jõuab naha märjaks teha - läks esimese korraga õnneks.

Käsitööõlle karbid, kunstniku kujundatud purgid

Garaazhi jõudes uuris sõber kas suudan ikka sellises shokis sõita. Mis shokis, näpp ju ainult veits katki? Muud miskit, pean mõnda aega kohvi jooma väike näpp püsti nagu mõnel üleeelmise sajandi peenel vanapreilil. Kogu jama peale läks ehk 15 mintsi raisku, poodi jõudmiseks tuli natuke kiirustada. Maanteel sai 120'ga uhada nagu kõik teised. Poodi jõudsime kenasti pool tundi enne kinnipanekut ja kõik vajalikud asjad (õllekastid, juustud, veinid) ostetud. Ottawast Torontosse jõudmiseks kulus 5 tundi, nõks peale ühteteist keerasin maja ette. Muidu edukas suusareis kuid hinna, suusatamise ja ajakulu suhte poolest on kohalik Blue Mountain tükk maad etem. Mägi ja vaated muidugi Tremblanti plussid. Kaotusteks kujunesid vaid verine sokk, mille unustasin hotelli vetsu ja lõhkilõigatud näpp, viimane muideks ei teinud kumamlisel kombel üldse valu ei siis ega hiljem.

Metsas "ülikoolis"

Pühapäeva pilt: Kotkajärve

Nagu ennist kirjutasin olin mõnda aega eetrist kadunud, vägagi lünkliku leviga metsas iga-aastases (kui koroonaaeg välja jätta) Kotkajärve metsaülikoolis. Sõitsin kohale pühapäeva hommikul kui liiklus hõre, 202 km läbimiseks kulus minutipealt 2:18 nagu google map ennustas.

Masin pargitud, õlled välja ja telki üles panema. Pühapäev kui saabumisepäev oli suht vaba, ainult õhtupoole suurem söök ja veiniga õlitatud tutvumine. Kõigepealt järves ujumas, siis võtsin õlled seljakotti ja metsa hulkuma. Esimene kolmekildine retk järvekallast pidi, teine pikem kuuekildine sügavale metsa. Palav oli, kesvamärjuke kulus marjaks ära. Paaris kohas tegin lõikeid loomarajalt siia-sinna läbi tihniku. Sääred said kriibitud ja sääski suht palju aga muidu igati mõnus. Tagasijõudes ujuma ja õhtusöögini järve ääres lebotamine.

Kohal oli tavapärane seltskond - Kanada, USA intellektuaalid ja eri alade prominendid. Inimesed ülikoolide ja saatkondade juurest. Lisaks käputäis noori ülikoolidest, Eestist ja paar külalislektorit Kodumaalt.

Loengud Eesti majandusest, julgeolekust, ajaloost, sekka põnevaid tutvustusi erinevatelt spetsidelt. Rahvatants iga päev, millest osa ei võtnud, eelistasin sauna või kehalisi tegevusi.

Sain esimest korda proovida sõudelauda või mis iganes nimi on riistal, millel seisad ja mõlaga end edasi lükkad. Ühtki juhendajat või oskajat ligi polnud, tean küll, et iseõppimine vaevarikas kuid ei viitsinud oodata. Kohe selgus: eeldab oluliselt paremat tasakaalumeelt kui süst või kanuu. Veerand tundi väristasin jalgu üritades mitte sisse kukkuda. Olles paadisilla ääres õlle🍺 konsumeerinud julgesin rohkem hoogu anda ja asi läks hoopis libedamalt. Soovitus algajatele: jook ja kiirus muudavad stabiilsemaks. Kui järgi mõelda siis ilmselge analoogia suusatamise või rattasõiduga - kainelt ja aeglaselt ka oskajal keeruline tasakaalu hoida😜 Vette kukkusin vaid korra, tagasi lauale ronisin üle tagumise otsa. Tundsin end nii kindlalt, et põrutasin üle järve sauna.

Saun on super. Piisavalt suur, kuum ja laia lavaga. Eestlased ei hoia leili viskamisega tagasi. Sauna sai iga päev mitu korda nautida, linnas ju eriti võimalust pole rääkimata järve hüppamisest. 

Esmaspäevavideo: Laulud lõkke ümber

Õhtul istus noorem rahvas (ja mõned minusugused ärksamad vanurid) lõkke ümber, jõi õltsi ja siidrit ning lasi laulu valla. Säilitades kriitikameele ei hakanud ise suud lahti tegema, lasin oskajatel leelotada. Repertuaar mind niikuinii eriti ei kõnetanud - pagulaste nostalgilised ja lüürilised laulud, sekka lugusid esimese vabariigi ajast, lisaks ka regilaule. Huvitav kuulata muidugi, aga pole tegu meloodiatega millega samastuksin ja mis kaasa jörisema kutsuksid. "Minu inimesed" laulavad kas lori või malevalaule, saksa marsse või vene vangilugusid. Hea, et polnud piisavalt kesvamärjukest rüübanud tegemaks omapoolseid sobimatuid pakkumisi ning shokeerides läänepoolkera intelligentsi. Samas korporatsiooni üritustel laulame mulle tundmatuid lugusid esimese vabariigi ajast, mis roppustega tänapäevale kuidagi alla ei jää. Tänapäeva noored on ikka hellikud😜, magama läksin viimasena aga virgalt hommikul esimeste hulgas hommikusöögi järjekorras.

Teisipäevapilt: Sinine seen oranzhil samblal

Viimasel õhtul juhtusin pimedas sauna minnes kokku samblikuteadlasega, kes mulle igavesti põneva öise ekskursiooni korraldas. Kas te teadsite, et mitmed seened, samblikud ja mõned taimed helendavad ja muudavad värvi ultraviolett valguse käes. Sellise lambiga avaneb metsa all täiesti sürr pilt nagu mingist muinasjutust või ulme maailmast teiselt planeedilt. 

Erksinised seened, väävelkollased samblikulaigud puutüvel, veripunaseks värvunud klorofüll lehtedel ja sammaldel, ... jne ... Kristiina oskab vapustavalt põnevalt oma teadmisi jagada. Lõpuks ei jõudnudki sauna, polnud ka hullu, päeval sai juba käidud.

Dzhinnimaitsmis huvigrupist osa ei saanud võtta kuna koju hakkasin sõitma kesköösel. Vere alkosisaldust üritasin  hoida seaduslikule piirile lähedal. Kanadas on see õnneks 0.7 promilli näol suht leebe.

Autos kuulasin Neil deGrasse Tysoni "Starry Messengeri". Soovitan soojalt kodanikele, kes arvavad et matemaatika ja teadused pole olulised. Oleks inimesed ratsionaalsed mitte emotsioonidest pimestatud elaksime palju paremas maailmas. Mulle sümpatiseerib eriti mehe apoliitiline vaatenurk: vigasid leiab nii vasak kui parempoolsete juures. Samas, mis imestada, ratsionalist on juba definitsiooni järgi apoliitiline.

Ukraina ja Rootsi, mõlemad sini-kollased

Canada valitsus võttis vastu otsuse riigipea (Briti kuninganna nimelt on Canada riigipea) surma ja matuse puhul anda kodanikele vaba päev leinamiseks. Mulle sobib, vaba täies ulatuses tasustatud päeva olen valmis vastu võtma igal suvalisel põhjusel, kahju et siin oktoobri revolutsiooni aastapäeva ei tähistata😜 Kannatamatult ootan millal idanaabri diktaatori päevad loetud saavad, selleks puhuks kavatsen ise töölt vaba päeva võtta kui riiklikult ei peaks antama ja sõprade keskis vägeva peo shampuse ning ilutulestikuga maha pidada💥 

Nädalavahetusel toimus igati sobivalt iga-aastane Ukraina festival. Miskit muud targemat teha polnud, läksime kohale. Bloor, üks ida-lääne suunalistest peatänavatest nii kildi ulatuses suht meie lähedal liikluseks suletud. Üritus ise tüüpiline tänavapidu nagu neid suvel pea iga nädalavahetus Torontos kusagil toimub. Seekord seoses sõjaga muidugi tähelepanuäratavam kui muidu. Bändid, toidu ja joogi telgid, tänavamüüjad, igatsorti lõbustused, nagu mini tivoli. Minu lootus mõne puruks lastud vene tanki taustal selfi teha ei täitunud, ukrainlased polnud viitsinud nii kaugelt rauda kohale vedada.

Pühapäeval käisime noorema tütre juures korteris veidi aitamas üht kui teist sättida. Tegin talle magamistoa ukse sisse kassiaugu, et plika ei peaks kogu aeg öösel ust avamas käima kui kiisudel soov välja-sisse käia. Kassid algul võõrastasid, suurem togis käpaga, nuuskis ja uuris enne kui julges läbi pugeda. Pisemat pidi maiusega meelitama ja paar esimest korda käsitsi läbi toppima aga täna olla mõlemad iseseisvalt käinud. Uks muideks ilus kuid igavene haltuura, kahelt poolt liistude peale löödud vormitud soome papp. Köögikapi ukse hinge keerasin kinni nohisedes, et sellega saaksid küll ise hakkama. Teadagi need IKEA reguleeritavad hinged, googeldama oleks pidanud kui kohe ära ei jaganud. Samas polnud tal õige otsikuga kruvikeerajat.

Jooksmisega läheb normaalselt, reedel esimest korda kilomeeter alla nelja minuti (3:58) ja selleks oli veel seitsme kildi distantsi viimane kilomeeter. Keskmine tempo kujunes ka päris viisakaks 4:31 km peale. Ainult viiekat pole see aasta veel alla 22:30 jooksnud. Kümps paar korda napilt alla 48 minuti. Rattaga pole suvel rohkem sõitnud kui mõned korrad niisama tuuritanud ja poes või raamatukogus käinud. Üksi igav ja tütar ei taha oma vana rattaga kaasa tulla, otsib praegu endale uut. Raamatukogust tõin paar populaarteaduslikku ja kergemaks lugemiseks Grishami "Sooley" - täitsa hea ajuvaba lugu oli, tüüp oskab pea igal teemal nii kirjutada nii, et tahad lõpuni lugeda. Lisaks raamatud samblikest, mineraalidest, parasvöötme ürgmetsast ja Arktikast.

Kaasa näitas ühe rootslanna videot (tal neid hulgi) sealses looduses elamisest. Hästi mõnus vaatamine, lausa teraapia😆 Tuletas elavalt "vana head Rootsi aega" meelde - seda meie noorepõlve Rootsi-aega mitte toda ajaloolist Põhjasõja eelset😉 Vat sellist elu hakkan elama kui pensile lähen!

Seitsmest ei jätku kuidagi!

Puhkus ja Elu libisevad kiirelt mööda kui pilved Eesti taevas, naudi kuniks jagub!

Jutt on suvepuhkuse nädalatest. Ma ei kujuta ette kuidas on võimalik (või mis mõte) elada kui puhkust aastas vaid 2-3 nädalat, mis ameerikamaal kombeks. Distantsilt objektiivselt vaadates on tegu sulaselge orjusega - pea 50 nädalat virutad keel vestil tööd teha, et saaksid paar-kolm puhata. Isegi põhjamaade vanglates võimaldatakse pikem puhkus😜 Sellest tsüklist saab välja murda vaid ühiskonnale selga pöörates (silla alla või sügavale metsa elama minnes), hõbelusikas suus sündides, üliedukas ja osav aga tark olles või siis penskariks hakates. Viimasel puhul oled muidugi enne rabanud või osav olnud, muidu elamisväärset elatusraha ei jaguks.

Kuts kodus demonstreerimas kuidas penskaripõlve veeta kui enam jaksu pole.

Tõepoolest, mida vanemaks saan seda rohkem olen hakanud oma aega hindama. Mõni ime, jääb ju teist aina vähemaks ja mitte kusagilt juurde ei tule. Istusime lapsepõlvesõbraga saunas ning jõudsime jutu käigus õudsele arusaamisele: nii kaks kolmandikku elust läbi. Viimast järgijäänut peaks täiega nautima kuniks füüsiline vorm ja tervis seda lubavad. Me oleme veel arvestatavas vormis (siinkohal tänud esivanematele kaasaantud geenide eest!), aga kes teab kauaks seda jagub. Enamus klassi ja koolikaaslastest "vanaks jäänud" selle sõna otseses ja ebameeldivas tähenduses - ei jaksa või viitsi miskit põnevat teha, pole lihtsalt huvi või tervist. Hea, et mõttevahetus suht puhkuse alguses toimus, järgijäänud nädalaid sai võimaluste piires täie rinnaga nauditud - hea et mul nooremaid sõpru, kes jaksavad tempot hoida😁

Kuus kilti sujuvalt tõusvas tempos,
7 nädalat ebatervislikku puhkust ei tapnudki vormi.
Peaks hakkama miskit mägimatka planeerima! 

Blogistada pole just seetõttu jõudnud, et liiga palju muud aktiivset tegutsemist, ei raatsinud raisata aega toas läpaka taga istumisele. Nüüd olen tagasi tööl, vähemalt saan makstud selle aja eest mil näppudega klaviatuuri toksin. Isegi jooksmine jäi viimastel nädalatel unarusse, paar korda kui käisin polnud samm just kõige kergem ja sirgem, pidutsemise väsimus andis tunda. Nüüd juba kolm päeva kaine olnud, eile ja täna hommikujooksud tehtud, üllatavalt palju energiat. Ei teagi kas maks avaldab tänu või lihtsalt ilm soodne. Täna veel ei viitsi aga eks vähehaaval postitan ägedamatest seiklustest jupi kaupa takkajärgi, osadest pean siiski vaikima seoses moraalinormidega, legaalsetel põhjustel või bloggeri community guidelines rikkumise kartuses (juba sain hoiatuse, ei teagi veel mille eest).

P.S. Kommentaariumi teen uuesti vabaks. Puhkuseteemal vaevalt viitsib keegi sappi pritsida ja kui ükskord sõja juurde jõuan peaks Ukraina vasturünnak täies hoos olema, ellujäänud vatnikud piiri poole pagemas.

Jõulupidu katku ajal

Panga Jõulupidu

Kui meile sõitis talv eelmine nädal sisse siis nüüd jõudis ta vahepeal jõudu kogununa Eestisse ning kupatas elektrienergia hinnad laest läbi. Mul sealne asupaik soojuspumba poolt köetav, seega saab oma nahal neid energiahindasid tunda. Juba novembri summa oli suurem kui ükski eelmise aasta omadest, detsembri peale ei taha mõeldagi. Samas pole ju tegelt põhjust kurta, sest kui võin endale lubada mobla tuhande rahaga osta küll jaksan ka mitmekordse elektriarve tasuda ilma, et vorst jääks leivale ostmata. Kes iganes rahvusliku elektrifirma aktsiate omanikud võivad rõõmustada: see raha mis ühest taskust välja läheb jookseb teise tagasi, vahepeal võtavad küll igasugu tegelased matti😜

Nädalavahetusel oli mitte üks vaid lausa kaks pidu. Esimene laupäeva õhtul panga jõulupuu näol, kuhu mindki seoses sugulussidemetega kutsutud. Võrreldes varasemate aastatega väga teistmoodi, ametlikku istumist pakuti vaid valust või vanusest vaevatutele, ülejäänud rahvas pidi püstijalu snäkke nagistama ja jooke luristama. Ettenähtud riietus "business-casual". Ma ei viitsinud googeldada, läksin lihtsama vastupanu teed ja lasin kaasal sobiliku vormi välja valida. Viigipüksid, golfisärgi ja rahvusliku kampsuniga pidid sobima. Muidu polnud viga aga autos avastasin, et koid olid vahepeal vasaku käise peal nagistamas käinud. Kampsi puhul õnneks väga silma ei hakka, kootud ja auguline teine niikuinii.

Loomulikult oli ka maski ja vaktsiinipasside kohustus, ilma ei saa enam kusagil. Üritus nägi välja nagu ülemklassi terroristide kokkutulek: ülikondades ja kleitides inimesed disainerimaskid ees (mina üks vähestest tavalise kirurgimaskiga). Toidupoolise ja jookide üle kurta ei saa, igavesti fäntsi värk aga nagu ikka sihuke söök ei täida tavakodaniku lihtsat kõhtu, mis kartuli ja kapsaga harjunud. Eks selle jagu tuli rohkem jookidele tähelepanu pöörata. Teataval määral nostalgiline moment, võimalik et sellesse vanasse Eesti Majja Torontos enam ei sattugi.

Pühapäeval oli meil broneeritud perekeskne istumine Jaapani restos. Tee peal astusime läbi mingi lao juurest korjamaks üles SWEA kaudu rootsist tellitud jõulutoidukraam. Paraku on tarneraskused ka neid tabanud: pohlamoos pidi ikka veel kusagil Euroopa sadamates kinni olema, hea kui jõuluks kohale jõuab. Autost välja astudes naljakas moment kui proua minuga rootsi keeles rääkima hakkas. Nii ootamatu, et ei jaksanud hoobilt ümber häälestuda ning näitasin näpuga kaasa poole: "Jag förstår  lite svenska men hun kan prata mycke bettre". Veerandtunnise lobisemise tulemusena värvati kaasa rootsi keelt rääkivate naiste organisatsiooni. Ju kiilakas kolme blondiga andis just keskmise rootslase mõõdu välja.

Kiku Sushi restos polnud reeglistik sugugi nii karm kui veebilehe alusel oleks võinud eeldada. Pulli mõttes näitasin oma EU koroonapassi ette, paraku polnud neil skännimise riista niikuinii, viskasid moe pärast pilgu mobladesse, kust oleks võinud ju suvaline koroonapassiga sarnanev kujutis vastu vaadata. Resto täitumuse järgi otsustades ei saanud nad endale lubada klientide tagasi saatmist juhul kui nood dokumendid maha "unustanud". Nautisime mõnuga üle pika aja restos istumist ja lasime igatsorti jaapani toidul hea maitsta.

Tegu toitlustusasutusega, kus maksad sissesaamise, mitte tellimuste eest. Ehk siis "all you can eat buffet" selle erinevusega, et ettekandjad ja kelnerid toovad lauas oleva tahvelarvutiga tellitud kraami ahvikiirusel lauda. Huvitavaks momendiks oli silt: "vähendamaks toidu raiskamist maksab iga toidu tagasiviimine kliendile 2 dollarit". Mulle täitsa meeldib selline poliitika, kehtestatud muidugi teatud aasia päritolu söögikultuuri tõttu, kes tellivad laua ääreni täis ja saadavad siis kolmveerand tagasi. "Kõik hinnas" kohas kasutavad seda kurjalt ära. Meil igatahes sihukest muret ei tekkinud, kõik panime nahka. Ettekandjad vaesekesed jooksid ainult kannad villi: Jaapani portsud ju sihukesed mikroskoopilised, isegi kunstiteostega sarnanevaid sushisid tellid ühe või kahekaupa. Magustoidud samamoodi pitsiklaasides, mul oli vahepeal 4 mangopudingit ja kaks jäätist ees. Piinlik polnud, nende jaoks oleme niikuinii valged suurt kasvu barbarid, kelle legendaarse söögiisuga lapsi hirmutatakse😁

Õhtul käisime tütre kortermaja saunas, jacuzzis ja basseinis ujumas. Teatava üllatusega tuleb tunnistada, et saunas sai isegi 95 soojakraadi sisse, ainult leili ei tohtinud millegipärast visata. Bassein sihuke 10 x 20 meetrit, ujumiseks oleks seal sulistamist palju nimetada. Kuumaveebassein väike vaid 6 inimese mahutavusega kuid muidu täitsa normaalse masseerivate jugade süsteemiga. Tunnike läks nii siva, et ei märganudki. Tõsiseks veaks on oma õltsi kaasa võtmise keeld. Tegelt poleks probleemi olnud, sest seoses pandeemiaga pead aja kinni panema ja ei lubata korraga rohkem kui üks väike seltskond. Äramärkimist väärivad kaks RAM mälumoodulit, mis tütre sõbral üle jäid kuna ta need kiiremate vastu välja vahetas. Kodus panin oma arvutisse ja pidevalt vaevanud mäluprobleemid olid nagu pühitud - juba poolteist päeva pole arvuti kinni jooksnud. Ja mina ei uskunud, et mõlemad mälud võivad korraga viletsad olla, tegelt ilmselt lihtsalt selle konkreetse tootja omad ei sobi emaplaadiga. Hoian pöidlad pihus ja loodan parimat.

Kontsert katku ajal ja elu Eestis

Eplik, Kasar, Pehk Kalju Laval

Iga aasta on Kalju lava kontserdid suvel minu kultuuriprogrammi osaks olnud. Seekord sattusid seoses koroonaga tõsise kahtluse alla kuna kevadel olid igasugu massikogunemised keelatud. Siis aga kukkus haigestumine, piiranguid vähendati kiiresti ja kokkuvõttes jäi Kalju Laval ära vaid üks või kaks esinemist.

Läksin kohale nii teisele kui ka kolmandale kontserdile. Eplik, Kasar, Pehk polnud just minu maitse järgi kuid Marko Matvere kontserdid alati lemmikute hulgas. Ei pidanud seegi kord pettuma: juba esimeses laulus oli keelatud sõna neeger lausa mitu korda sees😁 On ikka kummaline, paari aasta eest ei märganudki, nüüd seoses meeletu sotsiaal ja massimedia käraga jääb paratamatult n tähega sõna silma. Absoluutne enamus meist pole seda kunagi sidunud mingi halvustava maiguga, miks peakski. Samas on ühiskondlik surve nii tugev, et paratamatult hakkad end kontrollima ja vaatad ringi enne kui julged vaikselt sosistada. 

Ei mingit sotsiaalset distantseerumist😀

Loodan et tolerastid ei sunni Matveret oma laulu sõnasid muutma. Tema puhul usun, et enne lõpetab laulmise kui laseb endale pähe istuda. Üks lahe võimalus oleks muidugi laulda ja selle koleda n-tähega sõna ajal momendiks vait jääda ning siis edasi lasta😂 Tehniliselt oleks kõik ok, kes saab aru saab, kes mitte pole vaja, kes tahab ümiseb omaette kaasa😉 Hundid söönud ja lambad terved.

Üllatav, et Matverel poole vähem rahvast, ega mul ometi vanuri maitse juba???

Kuidagi mõnus oli vaadata kuidas rahvas tantsu lõi nagu poleks mingit epideemiat olnudki. Esimese kontserdi ajal läks vaid üks paar lavale, ehkki inimesi oli murdu. Nii palju polnud ma varem näinudki, suure tee ääred täis pargitud. Koroona koha pealt päris ohtlik kui kellegil oleks viirus olnud. Vaatamata välisõhus viibimisele oli rahvamass tihedalt koos nii pinkidel kui söögi-joogi sabades.

Kahe kontserdi vahel käisin sünnipäevapeol Tiskre kandis. Seal paekalda all igavesed kihvtid krundid. Saun, hullult suitsulõhet, super kokteilid, mida peretütar valmistas, vinge kasvuhoone. Aianduse alal põnev idee peenarde ääristamiseks lepapalkidega kasvuhoone majandusest rääkimata. Maja ise oli muidugi omaette vaatamisväärsus.

Näärivana va kibe käsi

Armsad aga veidi kulunud

See aasta sai jälle sõprade-tuttavate aastavahetuse pidu meie pool korraldatud. Kaasa pakkus välja ja ega mul selle vastu miskit olnud ehkki mugavam oleks muidugi kuhugi külla minna. Samas tegime kogu ürituse lihtsalt, tulejad said ülesanded, millist toidupoolist kaasa võtta. Kaasa valmistas kartulisalati ja kringli, mina tõin poest portsu õlut, veini, shampat, tüdrukud seadsid elamise külaliste vastuvõtuks valmis. Just siis kui istusin momendiks maha, piuksatas moblasse teade näärivanalt:

Neli põlvkonda uuemad - Waverunner 22

"Sinu uued jooksutossud saabusid poodi, võid kohe järgi tulla, oleme veel tund avatud." Kargasin autosse ja kimasin "The Runners Room" nimelisse sporditarvete poodi, kus tõepoolest mu papud karbis ootasid. Saadanad olid vale värvi saatnud, elektrisinised!!!. Proovisin siiski jalga ja kuna sobisid kui valatult ning ei viitsinud enam oodata, lõin käega. Natuke mugandatult ütleks, et ega värv meest riku😜 Loodetavasti muudavad tolm ja mustus peagi selle silmikriipiva tooni vähe tuhmimaks.

Rahvas oli kella kuueks kutsutud, esimesed noored saabusid juba kahe ajal ja läksid alla dojosse. Noorte pidu täies hoos, me kaasaga piilusime seitsme paiku hämmastunult kella poole, ühtegi täiskasvanut polnud veel näole andnud. Ei tea kas peaks minema alla ja noortekambaga liituma. Poole seitsme ajal pistsid koerad haukuma, endised naabrid tegid otsa lahti, natukese ajaga oli maja rahvast täis. No sellise pisikese maja puhul nagu meil, pole just keeruline. Taustaks käis telekast otseülekanne Eestist ja kui ajavahe tõttu põnevam osa otsas, lasime kordusi ekraanile, kaasa arvatud presidendi kõne. Õlut ja veini voolas ojadena, hea et ilm paari miinuskraadiga just paras, kärakas kõik aias laua peal, külmkappi poleks kuidagi mahtunud.

Pidu täies hoos, Uus Aasta just saabus!!!

Nagu ikka selliste pidide puhul, aeg kulgeb omasoodu ja äkki läheb ootamatult rabistamiseks. Kaasa hüüab, kus shampa, mina padavai tuhvlitega aeda, pudelid nagu halud sülle. Hea et värava juures vihmaveetorust tilkunud jääkihil kogu laadungiga pikali ei käinud. Siinse kombe kohaselt kallatakse klaasid enne täis, seega shampa pauk ei käi mitte kell kaksteist. Shampaklaase jagus täpselt 20, just niipalju kui alko tarbijaid. Lasteshampat tuli morsiklaasist rüübata. Uus aasta sai vastu võetud, shampa joodud ja pidu võis uue hooga edasi käia. Kusagil akhe ajal tuli mul uni peale, aga kostitajana ei saa ju magama keerata. Kolme ajal lahkus viimne rahvas. Igati äge pidu oli!

Ei ole surnd, lihtsalt meeldivad ebatraditsionaalsed asendid😏

Järgmine hommik põõnasime üheteistkümneni, isegi koduloomad olid liiga kutud, et tülitama tulla. Üldse tuleb neid kiita, et eelmise päeva rahvamassis end nii hästi ülal pidasid. Pisem kartlik koer otsis kiirelt paar naisolevust, kes teda siis vaheldumisi silitasid ja sügasid. Loom mõnules tähelepanu käes nagu spaas. Eks igasugu toidupoolist pudenes ka maha, mis koerad ja kass enne nahka panid kui see põrandani jõudis kukkuda.

Vanad Võlad

Töökaaslane võlgu sisse nõudmas😱

Ei maksa muretseda, võib rahulikult edasi lugeda😉 Ma ei tee juttu konkreetsetest võlgadest selle klassikalises mõttes, ehk siis mulle võlgu olevatest summadest. Ise pole materiaalsest vaatevinklist kellegi ees võlglane, sest mulle lihtsalt ei meeldi võlgu olla. Kui vahel üliharva juhtub, et momendil sula pole käepärast või mõnel muul moel rahaline võlg tekib lahendan probleemi esimesel võimalusel. Eks see on ka üks põhjus, miks minust pole ärimeest saanud, sest õige ärikas ei riski mitte enda vaid ikka teiste rahadega. Võidu korral koorib paksu koorekihi pealt ja jagab veidi teistelegi, kaotuse korral kaotavad vaid võlausaldajad ja aktsionärid. Kui keegi küsib raha tunnen end pigem ebamugavalt selle pärast, et minu vaadete alusel peab tal ikka olukord väga hull olema. Siinkohal ei pea silmas selliseid tüüpe, kelle elustiili osaks ongi võlgadest elamine või kes kas lollusest või hoolimatusest võimetud rahaga nii ümber käima, et seda hädapärasteks vajadusteks alati jaguks. Minu arust peaks tänapäeval iga vähegi peast terve kooliskäinud ja matemaatikat õppinud inimene suutma finantsiliselt hakkama saada. Eriti kui võrrelda mitte väga kaugete aegadega kui tõepoolest endast sõltumatutel asjaoludel sõnaotseses mõttes lausa näljas oldi (sõjaaeg ja Siber). Huvitav mis vaated lugejatel võlgade koha pealt on?

Halloweeni järelpidu

Aga tegelt tahtsin likvideerida hoopiski siinse elu juhtumuste blogivõlga, mis viimasel ajal kole suureks kasvanud. Vaatasin, et isegi Halloweenist pole postitanud. See nädalalõpp võtsin end lausa kahel korral töölt vabaks, kuna nii halloweenipidu, karate võistlused kui ka Eesti Kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi aastapäev vajasid tähistamist. Halloweeni puhul ise ei viitsinud kostümeerimisega vaeva näha, küll aga teised. Töö juures kolleeg nägi päris äge välja. Sõprade juures järelpeol rahvas enamasti vähemalt mingis kamuflaazhis. Ilm kommijooksu ei soosinud: külm, tuuline ja sadas vihma. Quebecki lödipükslastest (ei saa salata, et see termin meeldib mulle) prantslased lausa lükkasid seoses ilmastikuoludega Halloweeni päeva võrra edasi.

Toronto Eesti kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi juubeli tähistamine
peagi hingusele mineva Eesti Maja suures saalis.

Laupäevaõhtuse Eesti kogukonna üritusega seoses olid ootused kõrged, paraku pidin pettuma. Rahvast oli küll palju aga pandi suht suvaliselt laudadesse, meie omas polnud ühtegi tuttavat. Mitte et neil teistel lauanaabritel miskit viga oleks, aga ikka on põnevam vanade tuttavatega lobiseda. Põhitoidul polnud viga kuid tordid olid täielik läbikukkumine. Nagu siinmaal ikka: kus põhitähelepanu pööratakse välimusele. Ilusate piltide ja toiduvärvide ning kreemiga kaunistatud tortide maitse ei kannatanud kriitikat, lisaks minule käisid ka mitmed teised oma torditükki vaikselt prügikasti poetamas. Tavaliselt pakutakse kohaliku Eesti pagari kringlit, seekord olevat kuulduste järgi kokkuhoiu mõttes piirdutud tavaliste poetortidega. Ise vahutavad suure suuga Eesti asjast aga tordi tellivad kokkuhoiu mõttes Costco laopoest😲

Siinsete tortide puhul kipuvad välimus ja maitsvus
pöördvõrdelises korrelatsioonis olema 

Põhitoidu menüü: täitsa hea!

Allilma Velvet

Poleks osanud oodata, et peale rohkem kui 30 aastat kooselu oskab kaasa mind ikka veel niimoodi üllatada, et lõug vasta maad tonksatab. Vaikne, blond hiireke, kelle kunagi naiseks võtsin viis mind eile mingisse allilma klubisse eriti raske rocki kontserdile. Pean tunnistama, et ainuüksi turva uksel ajas hirmu nahka, üksi poleks küll julgenud sisse astuda.

Kogu lugu sai alguse sellest, et millalgi kevadel oli kontserdile minekust juttu. Üritasin viisakalt alt ära hüpata kurtes, et mind tavaline imal leelotamine eriti ei tõmba, oleks siis miskit ägedat nagu Rammstein, Loits või Metsatöll. Ülalmainitud sai välja pakutud kindlas teadmises: sihukest muusikat kaasa välja ei kannataks. Paraku ei läinud nädalatki mööda kui naine informeeris mind võidukalt Metsatölli Ameerika turneest. Ahaa, ok, ja kogu asi ununes kuni eelmise nädalavahetuseni, mil anti mõista, et teisipäeva õhtul kell pool seitse on meil kohtamine. Minu kergelt üllatunud nägu nähes lisati muiates: "Metsatölli" kontsert all-linnas Velvet Underground klubis. Nojah muidugi, näeme seal, vastasin.

Teisipäeva õhtul võtsin tööl neli tundi vabaks, ajasin temaatilise t-särgi selga ja sõitsin kohtamisele. Publik oli muusikale vastav, algul kõik meist rohkem kui poole nooremad, loodetavasti mu hall habe pimedas väga silma ei hakanud. Juuste puudumise pärast ei muretsenud kuna popid soengud esindasid kahte äärmust: pikajuukselised ja kiilakad, vahele paar punkariharja. Esimese Protokulti nimelise pundi musa oli sihuke röökimine ja müra, et isegi turva toppis tropid kõrva. Mind päästis kiire reaktsioon, taskus oli õnneks õhukesest kilest koerte kakakott (kasutamata), rebisin sellest paar sobivat tükki, nutsutasin kokku ja toppisin kõrva.

Tahtejõudu kokku võttes kannatasin pool tundi välja. Tüübid ise tunnistasid lugude vahel, et purjuspäi kostvat nad palju paremad. Paraku poleks mu krediitkaardi limiidist nende talutavaks joomisest jagunud. Nelikümmend aastat tagasi pikajuukselisena peale kuuendat õlut jõuravate kambajõmmidega oleks ehk isegi lava ees näppu visanud, preagu keskendusin kõrvatroppide kohendamisele - starost ne radost nagu vennasrahvas teab öelda😜

"Balaad punastest paeltest" meeldis mulle kõige enam

Teine kamp oli Venemaalt. Neil kaks naist pundis, kes meessoost kodanike röökimisele lisasid aeg-ajalt tontlikku ulgumist uuuuuuuuuu.... ja aaaaaaaaaaa..... Ma pole kunagi väitnud, et olen muusika asjatundja, paraku ootasin kannatamatult, millal nad ometi lõpetaks ja Metsatölli lavale laseks. Viimastest vähemalt tean, et esitavad päris minu maitsele vastavaid lugusid, isegi sõnadest võib hea tahtmise juures aru saada. 

Metsatöll Velvet Underground laval

Klubi oli üsna täis kui Metsatöll viimaks lavale ilmus. Nende kontsert oli täitsa äge ehkki minu arust sobivad pigem suurele vabaõhulavale kui pisikesse klubisse. Lahe kuulda eestikeelseid laule ja ise kaasa mõmiseda. Kohalikke eestlasi üllatavalt palju kaasa elamas. Õhtu naela ja tõmbenumbrit "Arkona" nimelist bändi ei viitsinud enam kuulama jääda. Jalad mitu tundi seismisest rohkem väsinud kui 10 kildi jooksust. "Kultuuriline" üritus üle elatud😓

Kotkajärve

Kotkajärve hommikuse päikesetõusu ajal

Pole ma miski eriline metsaülikooli fänn aga laps avaldas soovi minna. Kuna aeg sealmaal, et järelkasv kipub omi ettevõtmisi eraldi tegema ei raatsinud sihukest võimalust lendu lasta. No ja muidugi on Metsaülikool tore, lihtsalt äsja Eestist saabununa polnud põletavat vajadust kohe jälle rahvuskaaslastega lobiseda. Ilmaennustus soodne, muidugi on võrreldes linnaga toredam olla metsas järve ääres. Võtsin päeva töölt vabaks ja põrutasime varahommikul 250km põhjapoole.

Sama järv lõuna ajal

Laupäevase hommikukohvi ajaks jõudsime kenasti kohale. Telk üles, registreerimine ja karsumdi vette - tume järvevesi täielik supp. Peale lõunasööki korraldasime tütrega lastele karate ja enesekaitse näidisesinemise. Plaan oli järgmine päev täiskasvanutele lühikursus teha, hea laste peal harjutada. Niipea kui karate gi seljast sain kiirustasin võrkpalli platsile. Rannvõrkpalli maailmameistri Kristiina Väljase käe all juhendamisest jäin ilma, aga mängida sain küll. Polegi vist nii palju eestlasi, kes maailmameistrile tõstet teinud😎 Õnneks ei teinud oma marki täis ehkki palli pole mitu aastat puutunud. Lapsed toksisid omavahel üle võrgu sulgpalli.

Enne õhtusööki meeste saun, palavus +110C ei tundunudki väga hull. Kaua muidugi laval ei istunud, peale kahte leili jooksuga paadisillalt vette. Etteruttavalt tuleb kinnitada, et toitlustamine sellisel tasemel, mis viis mu kaalu vabatõusu, või kuidas vabalangemise vastand võiks kõlada. Kahe päevaga jõudsin 80kg'le kurjakuulutavalt lähedale. Seda vaatamata ohjeldamatule saunas higistamisele, matkamisele ja sääskedele-parmudele liitrite viisi vere kaotusele.

Saunamaja teispool järve

Koorijuhtimise ja laulupeo teemaline loeng oli päris äge aga seoses varase ärkamisega vaevas mind hull uni, piinlikkusega tuleb tunnistada, et jäin tukkuma. Peale loengut toimus segasaun, kuhu kõik võisid omal vastutusel minna. Tüdrukud panid ees ajama, mina haarasin õlled ligi aga viskasin momendiks pilgu peamajja, kus filmi esitlus. Esimese vabariigi aegse mehe ümbermaailma purjetamisest ja elust rääkiv "Ahto" osutus nii põnevaks, et vaatasin  lõpuni. Õlled said muidugi soojaks, pidin need külmade vastu välja vahetama. Hea kui oma külmakast autos, kus jäine joogipoolis koguaeg käepärast.

Saun oli endiselt palav, rahvast nii palju, et laval tuli vahetustes istuda. Metsaülikoolis on õnneks säilinud ehteestlaslik segasauna komme, kenad noored neiud laval ja paadisillal silgates hellitvad ilumeelt😜 Kotkajärve on nii kaugel suurematest asustatud punktidest, et valgusreostust minimaalselt. Selili järvel loksudes sai nautida harukordselt selget tähistaevast, linnutee riba üle taeva puhtalt näha. Isegi ere meteoriit vuhises üle tähistaeva. Telki magama jõudsin alles kaheks öösel.

Hommikul läks uni varakult, käisin järves ujumas. Soe vesi auras päikesetõusul nagu põrgukatlas. Kuna hommikusöögini aega küll, hulkusin veits metsas ringi. Mõnusalt jahe aga sääsed ja parmud täitsa ärksad. Kurivaimud pisikesed kuid torkavad kole valusalt, parmudest parem ei räägigi. Peale hommikusööki istusin vestlusringi alkoaktsiisi teemal väitlema. Teemaga kooskõlas korgiti ka vanalinna pudel lahti, et tagasihoidlikel eestlastel jutt jooksma hakkaks.

Meie karate programm jäi lõpuks ära, sest liiga palju üritusi oli sama aja peale plaanitud. Eestist tulnutele ilmselt ehtkanadalaslik kanuuretk põnevam. Ennast polnud kirja pannud, kuid üks paariline jäi puudu, instruktor kutsus mind appi. Tegime tiiru järvel, jõgi nii kinni kasvanud, et isegi madalapõhjalise kanuuga pidime paarisaja meetri pärast ümber pöörama.

Fleming Lake

Aega küll, otsustasin kultuuriprogrammi asemel veel kord metsa hulkuma minna. Igasugustel verdimevatel ja hammustavatel putukatel oli ilmselgelt lõunasöögi aeg. Rada kadus suht kiiresti käest, kohati võis seda vaid põdrajälgede põhjal aimata. Vältimaks eksimist olin moblasse detailse kaardi laadinud, GPS näitas alati momendi asupaika. Lõpuks jõudsin kaugemal asuva Tucker Lake äärde, kus mingi poolmahajäetud suvila asus. Värskendasin külma veega ja otsustasin otse läbi tiheda ürgmetsa teise järve poole murda.

Paarisaja meetri pärast selge, et lihtne olema ei saa, ehkki paarikildine distants suht lühike. Mitu korda oli vaja ronida üle paarikümne meetri kõrguste graniidist seljandike. Päikese järgi suuna hoidmine ei osutunud nii lihtsaks kui lootsin, pidevalt tuli suunast kõrvale kaldudes valida veidigi hõredamat metsa, kust sai end läbi suruda. Siin-seal jäid silma hiiglaslikud seedermännid.

Tucker Lake

Fleming Lake äärde jõudes kuulsin võimast plartsatust, mingi massiivne loom hüppas vette. Kuna enne olin teel karu sitta märganud, otsustasin veits haukuda ja kõva häälega rääkida andmaks metsaelanikele enda kohalolekust märku. Veel mõned looduspildid enne tagasi Kotkajärve poole pööramist. Jõudsin enne õhtusööki kere jahutamiseks ujumas käia.

Fleming Lake

Sääsk mitte kondor lendamas

Lootsin üleöö jääda, kuid tüdrukud pidid hommikul tööle minema. Käisime veelkord saunas ja venitasime keskööni. Varem tagasisõites oleks veetnud tunde pikalt nädalavahetuselt massiliselt tagasipöördujate põhjustatud liiklusummikutes. Kokkuvõttes õige otsus, ehkki pidin poolel teel bensukas veerandtunnise puhke ja värskenduspausi tegema, silm hakkas roolis kinni vajuma. Äge üritus, mis seekord jäi lühikeseks. Suurlinnas elades üritan kasutada iga võimalust loodusesse pääsemiseks.