Killarney-14 (20 sep), Point Grondine

Ümberkukkunud puuhiiglase juurestik

Uni hea, põõnan kuni kutsa äratab näonuuskimisega. Hommikusöök viimast korda kaljul. Õnneks täna ei tule keegi segama, saame omaette olemist nautida. Kuum kohv töeline kaif. Valmistan jooki väikest filterhoidjat kasutades. Kolm teelusikat kohvipuru filtrisse ja valan aeglaselt keeva vett peale. Nõristan nii suure kruusitäie, mis parasjagu termostopsi mahub. Viimasele teen kuuma veega eelsoenduse, muidu jahtub kohv kiirelt maha, mulle nimelt meeldib tuline. Pähklikooresorts annab viimase lihvi.

Viimane hommikusöök sellel kaljul

Toidukarp ja matkakast autosse, telk tühjaks, magamiskott ja madratsid kokku, nöörid puude küljest maha. Paigutan kõik kraami autosse ning lasen koera sisse. Käin korra telgiplatsile ringi peale veendumaks, et miskit maha ei ununeks. Pilk jääb kanuu peale, mühatan pahaselt omaette. Täitsa ilmaasjata kaasa tassitud, isegi katuselt maha ei võtnud. Ainus positiivne moment oli teada saamine, et kanuuga võimalik Silver Peaki matka oluliselt lühendada.

Astun pargi kontorist läbi ja tühistan viimase öö, panevad $60 krediitkaardile tagasi kuna lahkun enne 12 päeval. Koduteele jääb Point Grondine maastikukaitseala, mida omavad ja korras hoiavad indiaanlased. Tahan pilgu peale visata kuna kunagi pole käinud ja üks tüüp kiitis väga kenaks. Parkimisplats suure tee ääres kuid 15 raha maksev päevapilet tuleb paari kildi kauguselt bensujaamast soetada. Bens siin soodsam, sest indiaanlased ei pea hulka maksusid maksma.

Samal ajal valmistub minema üks kolmemeheline sõpruskond. Kogenud matkasellina näen varustusest kohe, et tegu linnainimestest algajatega - paaripäevase matka jaoks endale hirmsa koorma selga ladunud. Matkariided ja saapad paistavad ilusad, kallid ja tuliuued. Soovin head päeva ning hakkan astuma jättes nemad marsruudi valiku üle vaidlema.

Esialgu poolteist kilti metsaalune lauge ja samblane rada, iga natukese aja tagant infoplaadid taimestiku, loomade ning põliselanike nägemusega - põnev lugemine ja aega mul on. Järve äärde jõudes hakkab olema rohkem üles-alla ronimist. Üle kanuutee minnes kuulen ees hääli, tuttav matkaseltslond oli otsustanud otse teed mööda tulla ja alles nüüd metsa keerata. Jõudsin järgi, läheme mööda. Viimane tüüp juba ähib kõvasti ja näost punane - loodetavasti ei saa rabandust.

Edasi juba rohkem tõuse ja laskumisi, ületame mitu graniidiseljandikku. Hargnemispunkti märkan aga uhan millegipärast otse edasi. Mõnesaja meetri pärast mõistan, et vale rada, päike ei paista õigest suunast, tee viib ringiga tagasi parklasse. Ümberpöörd ja tagasi hargnemispunkti. Teine haru järsult seljandikult alla. 

Kanuuga üle

Mingi lind sulgedest puhastatud

Natuke jõnksutamist ning jõuame järve kaldale, kus saarele pääsemiseks võid kanuud kasutada. Kokku 5 kanuud, millest vähemalt üks peab alati mõlemal kaldal olema. Keeran esimese õigetpidi ja lohistan vette. Kutsik sisse ning sõuan mõne tõmbega paarkümmend meetrit saareni. Mahaminemisel kutsa süllehaaramisel kukuvad päiksekad vette. Õnneks madalasse, õngitsen aeruga välja.

Valin pika paarikümnekildise ringi lõunapoolse osa, see kulgeb rohkem järve äärt pidi. Otsustan tund aega edasi minna ja siis tagasi keerata. Maastik on ilus, samblaga kaetud graniit saare kallasteks. Mets tüüpiline kohalik segamets, kuivemates kohtades männid ja kadakad, niiskemates elupuud ja kased. Möödun paarist laagriplatsist, mis kõik tühjad. Tunni möödudes sammun veel paarsada meetrit lootuses ilus veeäärne koht leida kuid rada pöörab hoopis metsa, käheme tagasi.

Laudadest telgialus ja piknikulaud järve ääres

Puhkepausiks suundume tühjale järveäärsele telgiplatsile. Palav on hakanud, koorin riided seljast ning hüppan vette. Sushi muidugi kargab järgi, ta kipub alati kaasa kui keegi ujuma läheb. Ei tea kas murest, et ära upume või hirmust, et loom kaldale maha jäetakse. Pikalt ei uju, värskendav aga vesi siiski suht jahe. Välja ronides ei hakka riideid selga panema, viskan end ihualasti piknikulauale päikese kätte kuivama. Muigan pähekargava mõtte peale, et äkki saabuvad matkajad telgitama ja saavad kreepsu nähes paljast karvast onklit nende söögilaual lebotamas. Küll Sushi kuuleb ja annab aegsalt märku isegi kui mina ei pane tähele.

Tukastame kutsaga pool tunnikest. Sööme, joome ja vaatame ringi. Siit on mõnda aega tagasi metsatulekahju üle käinud ja ainult suured puud alles jätnud. Samas neistki õige mitmed kuivanud. Üks pirakas nulg lõkkeplatsi kohal kriuksub aeg-ajalt tuule käes. Kere kuiv, olemine puhanud - riided selga, saapad jalga ja hakkame astuma.

Madu suures plaanis

Ilus triibuline madu

Järsku jääb tee kõrval silma maha kukkunud nöörijupp. Mitte nöör, peenike pikk madu, sellise mustriga pole varem näinud. Pildistan ja uurin siis lähemalt ettevaatlikult näpuga saba lükates.

Madu eriti ei reageeri, filmin õige lähedalt aga kui kõrvale astun napsab välkkiirelt saapa ninast. Matkasaabas liiga tugev, hammas ei hakka peale. Üllatavalt agressiivne ehkki lõgismadu ta pole, kes siinkandis ainus mürgine. Igaks juhuks hoian siiski koera eemale. Madu tüdineb modelliks olemisest ja roomab minema. Küll tütar võib kahetseda, et koju läks, ma kolme päevaga nüüd kolme eri sorti madu näinud.

Saarekesed järves

Põdrasamblikuga kaetud graniitkalju

Metsas jääb silma koht, kus paljudel puudel kasvajad tüve küljes. Loodetavasti pole tegu radioktiivsete☢️ ainete matmispaigaga🙄. Kanuuga tagasi üle vee, seekord hoian hoolikalt päiksekaid. Tagasitee valin erineva, et põnevam oleks.

Kasvajad puudel

Ilusad seened, ei korjanud😏

Metsas paar pirakat puud ümber kukkudes mitmemeetrise juuremäsu üles kergitanud. Ronime graniitkõrgustikule, raja kõrgeimasse punkti, kust avaneb vaade ka kauguses ilutsevale Silver Peakile. Lühike puhke ja joogimoment, tuul jahutab mõnusalt. Uudishimulik orav tuleb piiluma, ega me ehk küpsisepuru maha pilla.

Lehed hakkavad punetama

Silmapiiril Silver Peak

Järsku on rajal oranzh lint ees ja silt, et siit edasi ei saa. Mis mõttes, tagasi küll ei viitsi minna. Lähen lindi alt läbi, no vaatame milles asi. Esialgu väga kena metsaalune, jõuan järve äärde. Järve kallast pidi jalutades jõuan üle kinnikasvanud lahesopi viiva laudteeni. Raja sulgemise põhjus on selge; laudtee kaob kohati veepinna alla. Paraku tundub, et vaid sent, kaks - minu saabastega peaks kuiva jalaga üle saama. 

Laudtee enda seis pole samas kiita: siin-seal õõtsub läbi ja kohati suht pude. Kui äärtes märg raba siis keskel lausa soo. Lähen edasi lootuses, et ükski laud ei murdu. Sissekukkumise puhul on suurimaks hirmuks mobla märjaks saamine, mudast sikutaks end laudade abil välja. Kriitiliselt kohast liigun siva üle, polegi hull. Sushi vaatab korra kahtlevalt aga silkab siis temagi märgasid laudu pidi. Õnneks ei tiku tee pealt kõrvale mudasesse laukasse astuma.

Viimased poolteist kilti veidi ronimist aga enamasti kena ja vähekäidud metsatee. Auto juurde jõudes kell pool viis. Torontos peaks olema enne üheksat, igati sobiv, sel kellaajal ummikuid teedel enam pole. Tagasitee kulgeb sündmustevaeselt, võtan bensu ja kuulan kõik need neli pluss tundi Jared Diamondi viimast raamatut: Upheaval: Turning Points for Nations in Crisis. - nii haarav kuulamine, et aeg läheb kui lennates. Maja juurde sissesõiduteele keerates tahaks autos edasi istuda ja peatüki lõpuni kuulata. Paraku peab asjad välja tõstma, et hommikul tööle sõita ning loomulikult kange tahtmine perele muljeid jagada😏 Kahju: läbi me 14 päevane matkapuhkus. Lohutan end teadmisega, et paljud kanadalased saavad aastas puhata ainult kaks nädalat - objektiivselt võttes olen paksult õnnega koos.

 

Killarney-3 (9 sep), Chickanishing Trail

Roosast graniidist rannik ja saared

Seoses koerte öise tramburaiga oli hommikul olemine uimase võitu. Äratas läbi une kostev pidev toksimine justkui pohmaka sepapoisid taoksid rauda. Telgist välja piiludes selgus põhjus: rähn oli otsustanud piknikulaua kõrval maha langenud tüvest tõuke välja meelitama hakata. Kui hommikusöögi käigus liiga palju sekeldasime kolis lind suure kuivanud nulu otsa ja toksis seal järjekindlalt edasi. Hea, et koormakate laua kohal, kooretükke ja puupuru sadas pidevalt alla.

Peale hilist hommikusööki sõitsime Huroni järve põhjakalda ääres asuva Chickanishing matkaraja algusse. Rada ise on suht lühike kolmekildine ring, kuid pakub siiski hulga ilusaid vaateid kui vaid ilma on. Siin on ka kanuu ja süstamatkajate reisu alguspunkt, pisike betoonkaiga sadam, kust mugav paate sisse lasta. Parasjagu askeldaski üks suurem reisuseltskond varustuse ja süstadega. Pakkusid meile murult leitud RayBani prille, kahjuks polnud meie omad.

Vaade järvele, justkui fotoshopitud😁

Peab ju võimalust kasutama

Koko aitamine

See piirkond sarnaneb Rootsile või Soomele - liustike poolt siledaks kulutatud graniitkünkad, saared suures järves, mis ulatub silmapiirini. Ainuüksi Huroni järve Georgian Bay lahesopp on 50 kilti lai ja üle 100 pikk. Jalutasime rahulikult, tegime pilte ja lebotasime järve ääres päikese käes tuulevarjus kuna temperatuur ikka veel jahedavõitu. Kaljusaarte vaated kuidagi lummavad ja müstilised valguse varju mängudes, justnagu mingist viikingite teemalisest filmist või psühholoogilisest kriminullist välja nopitud.

Lõuna ajaks telgiplatsil tagasi ja kuna valget aega oli veel pikalt ei mallanud mina ega tütar niisama paigal püsida. Kaasa ainult istus rahulolevalt mugavasse matkatooli ja võttis kudumise ette. Koko kui vanem ja targem koer, heitis tema jalgade juurde sirakile konte puhkama. 

Meie telgiplats selle kalju otsas

Jõhvika raba rajal

Plika läks viiekildisele Jõhvikaraba ringile, mina otsustasin koos Sushiga telkimisplatsi vastaskallast avastama minna. Ametlikku rada sinna ei vii, algul liikusin mööda järve kallast, hiljem graniitseljandike peal. Rihma otsast lahti lastud koer püsis kuulekalt läheduses leides läbi võseriku ja metsa ökonoomsema raja kui mina.

Kohe neelan kanuu kõige täiega alla😋

Lõpuks jõudsime vastaskalda kaljudele järve kohale. Hea paik puhata, kaasa võetud õlts libistada ja batoonikest näksida. Koerale olin samuti maiuse varunud. Juua sai ta järvest kui vahepeal vee tasapinnale laskusime. Selles mõttes põnev, et varem pole ma nende kaljude peale roninud ja sellest perspektiivist üle järve telkimisplatsi näinud. Korjasin paar pisikest pesakonda kukeseeni, õnneks oli koera kakakott (kasutamata) taskus, muidu poleks teisi kuhugi panna. Õhtusöögiks praadisin pannil grillvorsti lõikude kõrvale. Sõime kaasaga kahekesi, tütar pole seenesõber, tekstuur ei meeldivat.

Päris järsud rannakaljud

Kanuu päikeselaigus

Magamise korraldasime nii, et kaasa läks autosse koertega. Olin küll valmis ennast ohverdama kuid ta arvas auto telgist mugavama olevat. Istusin jälle lõkke ääres, lugesin ja libistasin punast veintsi. Matkal olles muutub päevarütm looduspärasemaks. Peale pimedat pole suurt miskit teha, kaua sa ikka viitsid lõkke ääres passida. Kuna pimedaks läheb enne üheksat kobisin juba üheteist paiku telki.

Kahese madratsi peal tekkis probleem, ilma teise raskuseta vajusid tagumik ja alaselg vastu maad. Oleks ju võinud rohkem õhku sisse puhuda aga inimene on laisk, parem kannatab kui pingutab veidi. Hästi teada äärmuslikud juhtumid polaarmatkadelt, kus inimesed surnuks külmanud, ehkki soojad riided seljakotis. Ei viitsinud minagi puhuda õhku, kui selg liiga külmaks läks keerasin küljele.

Parempoolsel pildil tütre heaune maius😉

Chickanishing Trail: 5.11km 3:05

Väänas

Samblane metsaalune

Äärmiselt viljakandev kuusk maja ees

Viimastel päevadel Eestis võtsin mõne vaba momendi käies metsas ja rannas hulkumas. Sai tehtud pilte, mis peaksid hoidma patareid laaditud ja tuletama meelde kui äge on Eestimaa sel ajal kui ise eemal viibin.

Tiir

Kiltkivid ja liivakivid rannal

Kanuu Türisalu panga all

Loojang Vääna rannas

Vana tuttav kivi nagu vulkaanipurse

Viirastusklik merineitsi

Killarney, Killarney & George Lake - Kolmapäev 30 Aug

Sushi nuusib kahtlaseid öösel telgi ette jäetud jälgi

Parim ööuni tänu nii telgi alla kogutud pehmendavale okka ja lehepurule kui ka soodsale temperatuurile. Koerad ei pugenud meie vahele sooja, sai rahulikult külge keerata kartmata loomi laiaks litsuda. Jalgade sirutamisega oli sutsu keerulisem, aga kergete uratuste saatel nihkusid kutsad suht leplikult eest ära. Magasime isegi nii hästi, et ei kuulnud ei meie ega koerlased, kes öösel telgi juurde suured jäljed tegi. Hommikul igatahes nii Koko kui Sushi nuuskisid väga uudishimulikult ja kangete jalgadega, millegi pärast ei kippunudki kumbki jäljerada pidi metsa järgi minema, uurimaks kellega tegu. Suuruse ja kuju järgi julgeksin oletada, et tegu oli mõmmiga. Väga rahumeelse ja vaiksega sealjuures, kinnituseks fakt, et kirjutan seda postitust.

Päikesetõus Killarney järvel või järvest :)

Lõke süüdatud jalutasin järve äärde, et hommikune kümblus ette võtta. Päike oli juba idapoolse mäeaheliku tagant välja tulnud ja tekitas läbi õhukese pilvepudru ägeda peegelpildi järvel. Sai teha pildi jätmaks mulje nagu päike tõuseks järvest, või siis läbi järvepinna paistab hõõguv magma maa seest. Pilte sai kohe õige mitu klõpsitud, jälle kord tundsin puudust tõeliselt heast kaamerast aga rohkem inimesest, kes oskaks sellist ka kasutada.

Sushi oli juba mõmmi jäljed unustanud ja korraldas tavapärase igahommikuse ülemeeliku ringikihutamise üritades Kokot kampa saada. Kutsikas lihtsalt peab kuidagi oma ülevoolavat energiat ja vabas looduses viibimise rõõmu maha laadima.

Kaks kivi, lõke vahel, vesi keeb 10 minutiga.

Täna polnud kiiret kuhugi, naksisime küpsiseid ja tegin kaks tassi kohvi kasutades kogu kooretagavara ära. Tegin näitliku foto oma lõkkest, illustreerimaks kui pisikese küttekuluga ja lihtsalt kahe kiviga saab kogu hommikusöögi ja joogid keedetud. Pole vaja miskit priimust või muid tehislikke vahendeid, looduses kõik vajaminev olemas, vaja ainult üles korjata. Kaljul istudes ja järve poole vaadates algul kuulsime ja siis nägime väikest kauride parve eemal ujumas. Nad tulid lähemale kuni meie kutsa lindusid ehmatas, mille peale suurem huikamine lahti läks. Hea video õnnestus saada koos klassikaliste kaurihuigetega, mida iga teine suvila või maakodu müügireklaam siinmaal kasutab.

Lebotasime veel võttes viimast aga lõpuks tuli asjad kokku pakkida ja minekule asutada. Heitsime pilgu telgiplatsile kontrollimaks, et miskit maha ei jäänud ja istusime kolmveerand

Viimane igatsev pilk Killarney Järvele

kümne ajal kanuusse. Järve lõpus õnnestus Canada rahvuslindu kauri ka lähemalt näha. Ujus teine üsna kanuu kõrvalt mööda laskmata end suurt segada. Portaazhi juures oli kaks kanuutäit ärevaid matkalisi koeraga. Hoiatasid, et kilpkonn olevat siinsamas, kartsid oma kutsa pärast. Kahepaikne oli päris suur, aga kaugeltki mitte sellises mõõdus kui meie nähtu. Astusime rahulikult vette, tassisime seljakotid kaldale, tõstsime kanuu välja ja asutasime minekule.

Poolel teel oli kuulda kohinat, kusagil läheduses peab olema mingi kärestik. Panime seljakotid ja kanuu maha ning astusime puude vahel paistva kärestiku poole. Ega siin palju vett polnud aga ilmselge, et kõrgema veeseisu korral vool palju ägedam. Koeri oli vaja jälgida, et loomad liiga sügavale ei tikuks, korja teisi pärast kusagilt allavoolu välja või hüppa veel sisse loomi päästma.

Freeland Lake

Kaur

Freeland järve läbisime ühe hooga, järgneva lühikese portaashi samuti ja olimegi viimasel George Lake järvel tagasi. Kuidagi ei raatsinud kohe laagriplatsi ja auto juurde sõita, keerasime nina järve põhjakalda poole ning kulgesime vaikses tempos ringi vahtides. Tuul oli vastu, jäime ühe kalju varjus vaikselt loksuma. Viskasin sirakile kanuusse, pisem kutsikas ronis sülle ja hakkas silma looja laskma. Näksisime pähkleid, lebotasime ning sõudsime tasapisi mööda kallast edasi.

Tegin pilte, vaatasin ringi, koerad nuuskisid põnevusega kuni mingi moment kanuu äärel kõõluv Sushi libastus ja vette prantsatades vee alla kadus. Õnneks tuli kutsa kiirelt pinnale, aga hakkas vaatamata minu kutsumisele järsu kaljukalda poole ujuma. Meil võttis kanuuga manööverdamine veits aega, seni ronis kutsikas kribinal veest välja ja kaljut pidi ülespoole. Istusime paadis kalju all üritades Sushit alla meelitada, koer vaatas meid kahtlustavalt pea viltu kuid keeldus alla ronimast. Koko muidugi arvas, et siin sobiv luusima minna, saime veel viimasel momendil tal rihmast kinni.

Tütar hoiab kanuud kaldas
kui Sushit süles alla toon

Kutsik kukkus vette, ujus kaldale ja ronis kaljudele

Ei jäänudki muud üle kui ise välja ronida ning kalju peale koera püüdma minna. Loom oli natsa kartlik aga sõnal vorst endiselt maagiline mõju. Tõmbasin väljasirutatud käega ta haneks ja krabasin kaelarihmast kinni. Natuke rabeles vastu, kuid õnneks jäi rahulikuks või siis hirmust kangeks kui hakkasin kuts süles allapoole ronima. Tütar võttis koera vastu ja hoidis kanuus tasakaalu kuni sisse ronisin. Seiklus lõppes vaid ühe osalise märjaks saamisega, kes ise eriti ehmunud polnudki.

Edaspidi olime targemad ja panime elukatele rihmad kaela, et neil mingeid ideid pähe ei tuleks kui kaldale lähemale sõidame. Mõlatasime vaikselt, pildistasin ägedamaid vaateid. Päris viimases lõpus tahtis laps proovida kiiresti kanuuga sõita saab. Hakkasime mõlemad täisjõuga tõmbama nagu kurjast vaimust vaevatud. Vööri laine justkui lennukikandjal, ahtris kostis kiirest liikumisest solinat, isegi koerad lasid ehmunult kanuu põhjale kõhuli. Teistele järvel viibijatele jätsime mulje nagu põgeneks eriti verejanuliste punanahkade eest. Minutiga läbisime distantsi, mis tavaliselt viis võtaks. Hea et rand ette tuli, aga ega palju kauem poleks nii jaksanud.

George Lake, mõnisada meetrit rannani

Kanuud katusele kinnitades tõusis tuul ja lained järvel, väga õigel ajal saime randa. Ära sõites astusime kontorist läbi uurimaks mida värvilised punktid kaardil tähistasid. Polnudki metsloomade nägemise indikaatorid, hoopis info portaashide ja radade läbitavuse kohta. No muidugi polnud teisi meie järvele tulnud, sest see portaazh oli läbimatuks märgitud, ilmselt neiuke kes meile telgiplatsi pakkus ei märganud tähistust.

Spidokal kilometraazh puha ühed 111111,
isegi kiirus momendil 111 km/h

Tee peal saime paar raksu vihma, poolel teel hakkas silma võimas pilvemüür lõunas. Ega pole ometi tegu tolle orkaaniga, mis meie lahkudes alles Texase rannikut rüüstas. Canadasse jõudes orkaanid raugevad aga tuul siiski tugev ja vihm võib ulatuslikke üleujutusi põhjustada. Panin raadiost uudised peale, ei olnud siiski tegu orkaaniga ega tõsisema vihmaga. Ka muidu polnud maailmas miskit tavatult põrutavat selle nelja päevaga juhtunud. Kodus kella kümneks, kanuu maha ning kiirelt põhku, mul järgmine hommik vaja varakult tööl olla.