Homo Aquaticus

Õhtul koju jõudes panin kohvi peale, võtsin raamatu ette ja hakkasin viimase kolme osa materjali läbi närima. Kaasa tegi näksi kõrvale, minu poolne suhtlemine piirdus mühatustega. Koerad käisid vaatamas ja tundsid ilmselgelt muret, miskit tõsist on tüübiga lahti kui ei mängi meiega nagu tavaliselt. Sushi vedas kangekaelselt oma mänguasju mu lamamistooli juurde ja ümises proovides tähelepanu tõmmata. Ei võtnud vedu, sest teadsin et kui korra viskan ei anna kutsikas enam rahu. Õhtul käisin siiski korra väljas jalutamas kui pea kole paksuks kätte läks. Pean ka lisama, et ükski pilt pole meie kursuselt võetud, sest lihtsalt polnud mahti seda teha, tegu netist korjatud fotodega, mis suht tõepäraselt illustreerivad meie kursuseid.

Laps oli vahepeal internetist leidnud PADI lõppeksami küsimusi ja need ära teinud saades pea kõik õiged vastused. Ma otsustasin küsimused hommikul ette võtta, enne tahtsin raamatuga ühele poole saada. Magama kerisin suht vara, juba poole ühe ajal, ainult viimane osa ja eksamiküsimuste ülevaatamine jäid hommikuks. Kuna olime eelmisel päeval nii palju teooriat tehtud saanud pidime alles poole üheteistkümneks basseini minema. Ehkki lootsin, ei näinud sukeldumist unes, ju olin liiga väsinud.

Hommikul magasin kaheksani, vaatasin viimase osa üle ja tegin eksamiküsimused läbi. Vaid üks vastus erines tütre omast, seegi lähemal vaatlemisel küsimusest valesti arusaamise või õieti mitte lõpuni lugemise tõttu. Ega me muidugi teadnud, kas küsimused tegelikult eksamil ka sellised tulevad aga vähemalt rahustas, kuna ei tundunud eriti raske. Eelmise päeva külmetamist mäletades pakkisin endale kaasa kunagi $5 eest kaltsukast ostetud poolpika "wetsuiti" tüüpi ujumiskostüümi. Kodus selga proovides tundus täitsa paras aga kohe läks kole kuumaks. Basseini juurde sõitsime metrooga kuna parkimine eelmisel päeval hirmutas ära.

Kohale jõudes aitasime balloonid välja laadida ja vahetasime riided, et järgmiseks basseinisessiooniks valmis olla. Ma ei teadnud kas peaks ujukad kostüümi alla jätma või mitte. Kartes, et püksid keeraks end all rulli kostüümi selga tõmmates (mul pole speedosid, mida siinmaal pedeujukateks kutsutakse) otsustasin palja ihu peale sikutada lootes, et ei saa mingi erilise sündsusetusega hakkama. Välja astudes sain kaaslaste kadedate pilkude osaliseks. Uurisid, et kas ostsin endale kohe eile uue kostüümi. Rahustasin neid tunnistades, et leidsin selle suusariiete tagant, kunagi kaltsukast ostetud, täna esimest korda seljas. Kostüümiga läks suht palavaks ja natuke nagu pigistas kaelast, sikutasin seljaluku veidi lahti.

Niimoodi toimus vette minemine, seda küll basseini äärelt

Sisssejuhatav lühike loeng ja asusime sukeldumiskomplekti kokku panema. Mina ei saanud aru, mis valesti oli, kuidagi ei saanud vesti korralikult ballooniga kokku sobima. Kui mõistsin oli jube piinlik, olin kogu see aeg üritanud vesti tagurpidi baloonile sättida, mõni ime et ei sobinud ja õhuvoolikute kinnitused valel pool ning valel kõrgusel. Lõpuks sain hakkama ja tütar aitas vesti seistes koos ballooniga selga. Lestad ja muu kraami olime juba enne pannud, ainult mask rippus kaelas. Nüüd oli minu kord teda aidata, mis osutus veits raskemaks kuna mul juba paarkümmend kilo raskust seljas ja lisaks lestad jalas.

Vette läksime seekord basseini äärelt pika sammuga astudes, samas tuli vasakus käes vestitäitmise õhuvoolikut hoida ja paremaga maski ning suutoru kinni hoida, et need vette kukkudes ära ei tuleks. Mul muidugi juhtus apsakas, ei hoidnud maski piisavalt tugevasti kinni ja vette prantsatades tuli see ära. Samas mingit probleemi polnud, sest õhuvoolik ju suus. Lasin vesti rohkem puhevile, otsisin maski üles ja panin pähe tagasi. Raskustega pidime veits mängima, et täpselt paras hulk tina oleks. Mina panin kaks lisakangi taskutesse, sest kostüüm annab ujuvust juurde.

Seekord pidime vee all lahti ühendama vesti õhuvooliku, et selle rikke või purunemise korral balloonist õhk ei kaoks. Hingamisaparaadi rikke või purunenud vooliku korral õppisime hingama vee all mulisevat õhku. Põhimõtteliselt tuli lahtine suu panna poolviltu mullijoa kohale, mullid täitsid suu õhuga surudes vee välja. Õhku hingasid väikeste "lonksude" kaupa, mis osutus palju lihtsamaks kui oleksin osanud oodata. Pildil hoiab tüüp pead liialt kaldus, lisaks peaks nats ette kummardama.

Üheks oluliseks oskuseks on krampidest vabanemine, mida pidi pikemal sukeldumisel või ujumisel päris tihti esinema. Seni olen ise lihtsalt varbad jõuga üles surunud ja nii suht kerge vaevaga krambist lahti saanud. Lestade korral veel lihtsam, krabad lesta otsast kinni ja sikutad ülespoole. Uueks harjutuseks oli kogemine, mida tähendab ja mis tunne on kui õhk otsa saab. Instruktor keeras ballooni kraani kinni ning lasi meil viimaseid sõõme võtta kuni miskit enam polnud. Siis tuli näidata kaaslasele käemärgiga, et õhk otsas. Tema võttis enda sekundaarse õhutoru ja ulatas sinule, ise võtsid enda oma ära ja panid tema oma suhu. Kaaslane küsis kas kõik ok, vastasid et ok kui said hingata. Samal ajal tuli ka käest kinni hoida, et eemale liikumine õhuvoolikut suust ära ei tõmbaks. Harjutuse viimane etapp oli koos pinnale tõusmine.

Pidime ka õppima kuidas õhu lõppedes üksi pinnale ujuda, selleks tuli vee all vaikselt ümisedes (et pidevalt veidi õhku välja lasta) ilma hingamata ujuda kümmekond meetrit. Nüüdseks polnud mingi probleem. Harjutasime ka pabinasse sattunud kaaslase päästmist pinnal. Esiteks tuleb alati enda vest õhku täis lasta ja siis teisele hüüda, et see enda vesti täidaks. Kui tüüp ei reageeri, tuleb seda ise teha. Pukseerida saab kas ballooni kraani pidi vedades või sukeldujat enda ees lükates, kusjuures hoiad selili lebava kaaslase jalgu oma õlgadel. Enamus harjutusi tuli jällegi individuaalselt esitada mis tähendas, et suhteliselt pikalt istusime basseini põhjas tegevuseta teisi jälgides. Sel ajal kui ülejäänud rahvas külmetas olin mina mõnusalt soe nagu ahju taga, kostüüm teeb elu palju mugavamaks, elu üks parimaid mini-investeeringuid.

Mingi moment avastasin, et mõtted uitavad niisama ringi ja vee all istumine polnud miskit erilist, täiesti normaalne, lausa tukastus tuli peale. Tõepoolest äge, et teise päeva lõpuks tundsin end täiesti pingevabalt vee all. Õhuvooliku otsik oli lõdvalt hammaste vahel, esimesel päeval sai seda ikka krampis lõugadega kinni hoida. Juhendaja mainis, et ei maksa imestada kui mõnel meist hommikul suurest pingutusest lõuad valusad. Mõni närvilisem tüüp suutvat isegi otsiku läbi hammustada.

Kui kohustuslik osa läbi anti pool tundi niisama ringi ujumiseks ja trikitamiseks. Nii äge oli igasugu pöördeid teha ja suvalisi asendeid võtta niisama ringiujumisest rääkimata. Lõpuks oli tunne, et olengi muutunud Homo Aquaticuseks, nii mugav ja lahe oli see keskkond, kus raskusjõu piirav mõju vee üleslükke jõuga neutraliseeritud. Päris kaalutusega võrreldes on siiski see eelis, et vesi pakub mingit tuge samas kui õhust pole üldse abi.

Kella kolmeks sõitsime tagasi sukeldumisklubisse ja asusime eksamit kirjutama. Meeldiva üllatusega võis tõdeda, et enamus küsimusi olid kas täpselt samad, mida internetist leidsime või siis sarnased, lihtsalt teisiti sõnastatud. Põhimure oligi tähelepanelikult läbi lugeda, et sõnastuse nüansse mitte maha magada. Pooleteise tunni asemel saime poole tunniga valmis, sedagi venitades, et mitte imelikku muljet jätta. Tütar andis oma vastused enne, mina 5 minti hiljem ja läksime poodi hängima kuni teised lõpetavad.

Tänapäeval on poodidel suur probleem, sest hinnad paratamatult kallimad kui internetis, kus pole mingeid kulutusi ruumidele ja minimaalsed tööjõule. Eeliseks muidugi see, et saad kõike käes proovida. Ma täitsa kaalusin sama ProBlue Tiara 2 maski ostmist, mida laenutanud olin. Sobis ideaalselt näkku ja ei lasknud tilkagi sisse ega läinud uduseks, hind vaid 69 CAD. Tütar aga mainis, et netist saad sama päev või kaks oodates poole odavamalt. Unustasin mainida, et parimaks uduvastaseks vahendiks pidada olema sinu enda sülg, tatistad sisse, hõõrud näpuga klaasile laiali ja ongi valmis. Uskumatu aga tõsi, sest mul tõepoolest ei tekkinud kordagi udu, ju siis eritan kvaliteetset tatti :D

Pool tundi saime ringi vaadata kuni kõik lõpetasid. Eksamitulemuste väljakuulutamisel selgus, et ka lõppeksami sooritasime ainult mina ja Mari perfektselt, 50 punkti 50'st. Anti kätte niinimetatud logiraamatud ja meie eksamid pandi ametlikku arhiivi, kus neid hoitakse 7 aastat. Lõplikuks rahvusvahelise avameresukelduja sertifikaadi kättesaamiseks on vaja veel sooritada 4 sukeldumist "vabas vees" koos instruktoriga. Seda saab teha nii Ontarios kui ka igal pool mujal maailmas, kus PADI organisatsiooni tunnustatakse. Nüüd polegi miskit muud kui otsida üks mõnus soe koht kuhu sukelduma minna ;)

Esimest korda vee all hingamine.

Pooles olümpiamõõdus bassein asus mingi tehnikumi juures, klubi oli 3 tunnise aja reserveerinud. Tassisime varustuse sisse ja ajasime ujukad selga ning kogunesime tribüünile juhendamist kuulama. Omapärase huumorimeelega instruktor alustas sõnadega: "Ohutustehnika jätame vahele, see oli teie mure kodus selgeks teha. Maksate mulle mitte uppujate päästmise vaid enda vee alla tõukamise ja seal hoidmise eest". Tähtsaim on käemärkidest aru saamine, sest vee all rääkida ei saa, ehkki mingeid imelikke helisid võib kuulda kui te viimast õhku välja lasete. Kordasime olulised märgid üle ja lisaks näitas juhendaja ette mõningad personaalsed, mida peab suure grupiga kasutama. Teooria olulisemad momendid kiirelt üle käidud asusime oma akvalangisti varustust valmis sättima. Kõigepealt pean mainima, et tavakodanikuna oli mu ettekujutus väga pinnapealne: balloon, õhutoru, mask ja lestad. Tegelikkus oluliselt keerulisem, eriti tänapäeval.

Suures plaanis koosneb varustus esiteks täispuhutavast vestist, mis õhu lisamise või vähendamisega reguleerib ujuvust ehk erikaalu vees. Õhku lisatakse muidugi balloonist. Vestil on hulk taskuid igasugu träni, kaasaarvatud lisaraskuste jaoks.

Kostüüm on vajalik praktiliselt iga temperatuuri korral, sest ka soojas meres jahtub keha suht kiiresti ja sügaval on temperatuur niikuinii madalam, lisaks kaitseb kostüüm selliste äärmiselt ebameeldivate üllatuste nagu kõrvetavate millimallikate eest. Kostüümid võivad olla kas lihtsalt ujumisriietele sarnased minimaalse soojapidavusega, erineva paksusega (3mm, 5mm, 8mm) vahtneopreenist wetsuits mis pakuvad päris asjalikku soojaisolatsiooni või kuivkostüümid nullilähedase veetemperatuuriga sukeldumiseks. +25C veega piisab ujukatest ja õhukesest, +18C juures soovitav 2-3mm paksune ja +13C alates vajalik vähemalt 5mm paks täisülikond pluss sokid/kingad, kindad ja kapuuts.

Lestad on möödapääsmatu varustus, tavaliselt sukeldujad kasutavad suuremaid ja jäigemaid. Mask katab silmad ja nina ning peab olema tihedalt näo järgi, et vett sisse ei tuleks. Mina pidin oma vuntsid nina alt sendi ulatuses ära ajama, sest muidu poleks ninaalune veekindel. Pinnaõhutorusid on erinevaid ja moodsmad ei lase vee alla sukeldudes otsast vett sisse, lisaks on neil suu juures ventiil, kust saab puhudes torusse sattunud vee lihtsalt välja pritsida. Ümber kõhu käib tinaraskustega rihm ujuvuse tasakaalustamiseks, sest normaalselt koos kogu varustusega hulbiks inimene veepinnal.

Regulaator, mis ballooni otsa käib

Balloonid alumiiniumist või terasest erineva mahuga 3-18l aga tavaline 11 liitrine kuhu pannakse sisse puhastatud õhk 3000 psi ehk 200 atmosfäärise rõhu all. Sellest jagub õige pikaks ajaks, kuid sõltub oluliselt sügavusest. Enamasti seab piirid mitte niivõrd õhupuudus kui dekompressiooni vajadus. Madalal kuni 9m sügavusele sukeldudes võid olla 2.5 tundi, 15m sügavuses nats üle tunni, 30m peal veerand tundi ilma dekompressiooni vajaduseta.

Ballooni otsa pannakse regulaator, millest tuleb 4 õhuvoolikut, kaks neist (primaarne ja sekundaarne ehk "kaheksajalg") mõeldud otse hingamiseks, kolmas manomeetri või kompuutriga ühendatud ja viimane otsapidi vesti külge kinnitatud. Hingamisvoolikud praktilised identsed, sest sekundaarse eesmärk ongi dubleerimine juhuks kui miskit peaks peamisega juhtuma. Samuti võid sellest anda õhku teisele sukeldujale mis eesmärgil voolik vähe pikem. Hingamisvoolikud alati paremal, vesti ja kompuutri voolikud vasakul. Manomeetri ja kompuutri ülesanne on sind pidevalt kursis hoida järele jäänud õhu hulga ja sukeldumisajaga.

Mereelukaid tähistavad käemärgid

Tavapärased käemärgid

Kõigepealt muidugi kontrolliti meie pinnal püsimise ja ujumisoskus 200 meetri läbimisel. Instruktoril polnud miskit huvi hakata õpetamise asemel upujate päästmisega tegelema. Ujumisega said kõik hakkama, paar hiinlast kulutas õige palju aega aeglaselt konnatades. Mina ujusin selili, sest polnud ujumisprille pähe pannud ja ilma nendeta on krooliujumine vastik, kuna silmad hakkavad klooriveest hullusti kipitama, lõpetasin teises pooles. Tütart see ei seganud, tema oli meie grupist kolmas finisheerija.

Astusime kõik oma varustuse hunniku juurde ja asusime seda valmis seadma. Esiteks kinnitatad ballooni rihmaga vesti seljale, siis paned regulaatori ballooni otsa ja kinnitad voolikud omale kohale. Meil kui algajatel võttis ikka aega, et aru saada mis pidi ja kuidas need asjad käivad. Järgmisena raskustega vöö peale ja lestad jalga. Vesti koos ballooniga panime selga basseini äärel istudes. Enne vette minekut tuli kontrollida kas õhk ikka on balloonis ja hingamisaparaat toimib. Sutsakas õhku vesti sisse, et kohe kenasti vee peal seisaksid, paar sõõmu hingamistorust. Kõik ok tõmbasime maskid pähe, otsik suhu ja keerasime end basseini äärelt vette. Esimest korda vee all õhku sisse tõmmata oli kummaliselt ebaloomulik, aga samas kuidagi vabastav - inimene nagu ikka ei kuulu loomulikult sellesse keskkonda.

Kahe poole tunni jooksul sai harjutatud hulka erinevaid asju. Vesti õhuga täitmine ja tühjaks laskmine pinnal, mis toimub vooliku otsas oleva kahe nupuga käepidemega. Veealune hingamine, hingamisotsiku veest tühjendamine ja selle üles otsimine ning tagasi suhu toppimine kui peaks suust ära tulema - ilmselgelt õige oluline oskus pimesi teha. Maskist vee all vee välja saamine oli igatahes minule täiesti ootamatu ja uus oskus. Takkajärgi muidugi elementaarne, siin pole muud midagi kui surud vett täis maski pähe jättes alt kitsa prao. Ninast välja hingates tõuseb õhk silmade juurde ja surub vee alt ääre vahelt välja - ongi kogu trikk. Enamusi neid trikke pidime ükshaaval instruktorile ette näitama, teised sel basseini põhjas paigal istudes, isegi minul hakkas külm. Kogu kamp oli aeg-ajalt lausa vappekülmas ringis istudes.

Harjutasime vee all vestiga reguleerides neutraalse ujuvuse ehk hõljuma jäämise saavutamist. Selleks võtsime Buda isteasendi ja mängisime õhuvoolikuga kuni jäime enam-vähem basseini keskele vee alla hõljuma. Sisse-välja hingamine muudab piisavalt inimese keskmist tihedust, nii et tegelikult liigud hingamise rütmis paarkümmend senti üles-alla. Lõpupoole pidime vahetama hingamisotsikut vee all, raskusvööd lahti haakima hädaolukorras ja pinnal vesti suuga täis puhuma juhuks kui balloon tühi või haikala vooliku katki hammustanud. Niisama vee all ujumist sai ka proovida aga palju soovijaid polnud, sest kõigil oli hullult külm peale kahepoole tunnist vees ligunemist.

Tagasi klubisse sõites astusime toidupoest läbi ja võtsime kiire suutäie, sest ees ootas veel kaks teooriaosa. Kogu grupil läks aga ootamatult sujuvalt ja otsustati kogu teooria õhtuks lõpetada. Viimast osa polnud ma lugenud, tegin seda kohapeal sel ajal kui eelmise osa vastuseid üle käidi. Täielik üllatus, aga kui saime kätte viimase neljanda testi tulemuse olime mina ja Mari ainsad, kes kõik testid 100% peale vastanud. Instruktor ütles, et seda on enne ainult üks kord juhtunud. Homseks lõpueksamiks pean siiski raamatu korralikult läbi lugema oli mu otsus, esiteks kannustas edevus aga teiseks on oluline, et tead neid asju, sest sellest võib sõna otseses mõttes su elu sõltuda.

Vanainimene pööras ära ehk akvalangisti kursused.

Avamere akvalangisti kursuste materjalid

Neljapäeval arutasime tütrega, et tore oleks veealust ujumist proovida, töölt koju sõites astusin ühest "Dive shopist" läbi, uurimaks millised võimalused oleks akvalangiga sukeldumise proovimiseks ja mis sihuke nali maksma võiks minna. Selgus, et neil on nädalavahetusel kursused algajatele. Kahepäevase klassi ja ujulakülastuse käigus saame kätte paberid, mis võimaldavad avamere sukeldumist proovida. Praeguse ilmaga seda palju Kanadas ei tehta, ehkki üks tüüp mainis, et kahe nädala pärast võiksime temaga koos ühe pauguga nii avamere kui arktilise sukeldumise kursused ära teha. Oot moment, ma tulin ainult asja uurima, võtsin hoogu maha. Üks pisike mure on veel, palju see nali maksma võiks minna? 200 CAD aga kui tulete kahekesi saate 350'ga (125 või 100 euri nägu) ja nädalavahetusel on veel vabu kohti. Las ma mõtlen selle peale, vajusin viisakalt uksest välja.

Kodus arutasime tütrega ja jõudsime järeldusele, et miks mitte proovida, eriti kui peaks tekkima võimalus seda sporti kusagil soojas meres harrastada. Reedel töölt tulles sõitsin poodi ja teatasin, et oleme valmis nädalavahetusel kursusteks. Nüüd selgus ootamatu tõsiasi, et esiteks oleks meil vaja terve paks õpik eelnevalt läbi lugeda ja kahepoole tunnine video üle vaadata. Teiseks oli neil momendil vaid üks õppevahendite pakend. Et mis mõttes, kas olete kindlad, et me saame sellega hakkama. No kui kohe kodus õppima hakkate, peaks ehk jagu saama, esimesed kolm osa testitakse homme ja teised kaks pühapäeval, neid saate homme õhtul õppida. 

Mõistlik otsus oleks muidugi olnud öelda: tänan ei, aga homseks ma kohe kindlasti ei suuda kolme viiendikku avamere akvalangistikursuse teooriast selgeks teha. Seni olen ju ainult raamatutest selle kohta lugenud või filme näinud. Aga kus sa sellega, uhkus sai võitu ja teatava üllatusega kuulsin oma vastust: "No problem, I have done allnighters before" (Pole hullu, nooruses ennegi öö läbi eksamiks õpitud). Käisin oma krediitkaardi välja mille nad entusiastlikult lugejast läbi sahmasid. Tehtud, nüüd enam tagasiteed pole.

Koju jõudes helistasin tütrele, et see nii kiirelt kui võimalik töölt ära tuleks, sest homme on akvalangisti teooria esimesed kolm eksamit aga õppimiseks meil vaid üks raamat ja üks video kahepeale. Panin kohvi peale ning hakkasin lugema. Ei ole ikka harjunud enam niimoodi õppima, selleks ajaks kui plika kahe tunni pärast saabus olin pool esimesest osast ja poolteist kannu kohvi läbinud. Panime videod peale, sest neid sai koos vaadata. Tüdruk samal ajal lehitses raamatut, mina mehena olen võimeline vaid ühe tegevuse peale konsentreeruma. Natuke jama oli selles, et ilma raamatuta video jääb ikka veidi segaseks. Harjumatu ka, olen ju eluaeg raamatuga õppinud.

Kusagil poole nelja paiku kustusin ära ja läksin magama, kolmanda osaga just alustasin kui kõik kippus silmi ees virvendama ja mõtted jooksid laiali, enam polnud mõtet lugeda. Pool kaheksa üles ja kohvikannu kõrval sai viimast võtta, aga poole üheksaks oli ikka jupp kolmandast osast üle vaatamata. Tütar oli see-eest toiminud kavalamalt lugedes vaid kordamisküsimused üle tuhnides õpikus ainult siis kui pani kusagil mööda. Tema sai kogu materjali pealiskaudselt üle käidud. 10 minutiga viskasime ujukad, rätikud, õppematerjalid ja muu vajaliku kotti ning kimasime kohale. Dive shop asub õnneks meist vaid mõni kilt eemal.

PADI akvalangistide kursused ja arenguliinid

Tudengeid oli 18, meie ilmselt viimasel momendil lisatud tugevamasse gruppi spetsist instruktori käe alla. Too oli minu mõõdus Quebecki prantslane, kes lisaks akvalangismiga professionaalsel tasemel tegelemisega ka Tea Kwon Do instruktor Ryersoni ülikooli juures. PADI liinis oli ta saavutanud 15 aastase karjääri jooksul "Master Scuba Diver Trainer" staatuse, mis lubab instruktoreid välja õpetada. Peale tutvustamist asusime asja kallale. Esimene lause: "Ohutustehnikat teate niikuinii, selle võime vahele jätta", tekitas mõningast ebakindlust kuni saime aru, et tegu oli kohatu naljaga meie niigi pingul närvide katsetamiseks. Võtsime läbi esimese teooriaosa ja tegime testi, polnudki hull saime mõlemad tütrega 10 õiget kümnest.

Kella kaheteistkümneks oli bassein kinni pandud. Laadisime igavese hulga varustust autodesse ja sõitsime kohale. Parasjagu ehmatav oli näha kui keeruline tehnika oli ja missugune hulk kraami tuli kaasa võtta. Tavakohane suur Olümpia bassein oli see nädalavahetus hõivatud mistõttu pidime mingisse kesklinna ujulasse sõitma. Parkimisega linnas on kehvasti, seega võtsime hea meelega vastu Instruktori pakkumise tema autoga kohale sõita, vastutasuks laadisime tinavööd ja balloonid vani istmete taha. Istusin juhi kõrvale ning sain kogeda, mis tähendab Quebecki prantslasega liikluses olla. Punast tuld suurt ei märgatud, ridade vahetusest andis tüüp kaasliiklejatele pasunaga märku, et need heaga ruumi teeks. Sihukese massiivse ja niigi kergelt mõlkis masina vastu polnud kellelgi soovi oma külge hõõruda ja nii saime vaatamata tihedale liiklusele üllatavalt kiiresti kohale. Homme kirjutan veealusest kogemusest, mis jääb eluks ajaks meelde.