Wednesday, September 30, 2015

Kirjaoskus on kahjulik :P

Mida enam ma loen blogipostitusi või näen inimeste kommentaare FB gruppides seda enam veendun tõsiasjas, et kirjaoskus on kahjulik. Kui lugemisoskus teeb enamasti paha vaid endale siis kirjutamiseoskus võib päris paljudele teistele inimestele õnnetuseks olla kui leidub piisavalt lihtsameelseid ja lolle kes su jampsi tõe pähe võtavad. Põhjuseks muidugi asjaolu, et inimestele kirjaoskust andes unustatakse neid mõtlema õpetada.
 
Ma saan aru, et on olemas tüüpe, kes igasugu "imerohtusid" müües ja seda osava lobaga toetades ajavad paksult raha kokku. Osa ühiskonnast on alati läinud lihtsama vastupanu teed leides, et petturlusega lihtsameelseid lollitades on palju kergem ära elada kui tööd tehes. Selline käitumine algas juba tuhandeid aastaid tagasi ja levinuimaks vormiks on alati olnud religioon. Usujuhid on tüübid, kes müüvad lubadusi mida keegi kunagi kontrollida ei saa, sest keegi pole veel põrgust või taevast tagasi tulnud kinnitamaks nende väiteid.
 
See fakt iseenesest peaks normaalsed inimesed religioonis kahtlema panema aga mingil põhjusel ei vaevu paljud usuküsimuste üle pead murdma. Huvitav, et me keeldume ostmast pisikesi asju kui neile ei anta garantiid kaasa, samas eluviisi ja suure materiaalse kuluga seotud religiooni lubadused neelatakse paljude poolt pikemalt mõtlemata alla. Aga ma tahtsin rääkida veidi proosalisematest asjadest nagu pesuvalgendaja või plekieemaldaja neelamisest uskudes, et see on kas imerohi või hambaarstide poolt meelega salajas hoitud "orgaaniline" hammastevalgendamis vahend.
 
Selliste imerohtude kampaaniaid toetatakse suvaliste väidetega, mis oma totruses igasuguseid piire ületavad. Pesuvalgendaja nimelt pidavat seepärast organismi igasugu pahadest ainetest puhastama, et pesu ta ju peseb puhtaks - järelikult eemaldab "pahad" ained ja ainult puhas pesu jääb järgi. Plekieemaldajaga hammaste valgendamine on umbes sama põhjendusega, iseasi kas hambaid valgendades mõne ajaga neist üldse ilma ei jää. Ülehappesusest tulenevate maohaavade vastu sidruni söömisega võitlemist selgitatakse põhjendusega, et sidrunihapet lisades mao happesus väheneb. Paraku käib see igasuguste keemia põhimõtete vastu. Hapet lisades ei saa keskkond muutuda vähem happeliseks kui see just enne veelgi happelisem polnud, siis oleks aga lihtne vee lisamine palju efektiivsem. Sihukesi jampsteooriaid ringleb netis hulgaliselt, ainuüksi kiirelt rikkaks saamise versioone, kus enne pead raha saatma kellegi arvele, on tuhandeid.
 
Kui varem arvasin, et lihtsameelsed on ainult madala haridusega tüübid siis järjest rohkem veendun, et tänapäeva haridust kinnitav paber ei tähenda veel haritust ja oma peaga mõtlemise võimet. Oma lastele olen suutnud piisavalt skeptilist mõtlemist juurutada nii, et neid oleks väga raske lolliks teha. Olen alati soovitanud järgida põhimõtet, et uskuda ei tohi mitte midagi, sest 100% tõde pole olemas. Kui mingi väide tugineb kindlatel faktidel ja lisaks ka loogilistel argumentidel siis on ta suure tõenäosusega õige kuid ei pruugi seda olla. Samas on hulk teooriaid, mida tunnistame tõesteks isegi neid sügavuti mõistmata kuna protsessid käituvad nende seaduste järgi ja leiavad katselisi kinnitusi - relatiivsusteooria, kvantmehhaanika, ...
 
Kokkuvõttes tahaks tsiteerida Einsteini, kes väitis, et universumis on kaks lõpmatut asja, inimlik lollus ja maailmaruum, aga viimases polevat ta nii kindel :D

Monday, September 28, 2015

Sushi nimeline kutsikas

Kerge uinak peale väsitavat jalutuskäiku
See meie uus pereliige on üks igavesti tüütu ja samas vahva tegelane nagu pisikesed elukad ikka. Kuu aja jooksul, mis ta meil on elanud, pole loom suutnud selgeks saada, et asjal peaks väljas käima. Pissimatid päästavad elutoa tammeparketi suuremast katastroofist, aga aegajalt seisab kutsikas vaid esikäppadega sellel ja laseb südamerahuga loigu mati kõrvale põrandale. Julkasid võib aga leida vahelduva eduga nii mati pealt kui ka mujalt majast lõhna järgi nagu näiteks lillepoti tagant. Koko on lõpuks leppinud pisikese tüütusega, mängida on ju tore aga kui kutsikas ripub enamuse päevast oma teravate hammastega kõrva küljes, käib see ka kõige kannatlikuma koera närvidele. Aeg-ajalt antakse pisemale valju haugatuse ja kerge naksamisega mõista, et aitab juba, tahan nats puhata sinust.
 
Kutsikal on paraku arusaamatu kartus kõigi teiste koerlaste vastu, jalutamas käies hakkab lausa karjuma teisi kutsasid nähes ja poeb meie jalgade taha. Naispere tegi sellest järelduse, et loomal on vaja rohkem sotsiaalset suhtlemist ja neti kaudu otsiti välja koht kus saaks käia teiste kutsikatega suhtlemas - nii-öelda kutsikate lasteaed. Tõstsin kisa kui kuulsin mis maksab ja lubasin selle raha eest endale koerakostüümi selga ajada ning õllest käpuli juua. Vaevalt Sushi tagaaias aru saab, et pole päris koeraga tegu. Lõpuks loobuti esialgsest plaanist ja viidi elukas suht odavale üritusele, $10 eest võis tund aega karja kutsikatega ühes majas koos olla. Loom oli algul hädakisa teinud ja enamuse ajast end peitnud, lõpuks siiski veits ringi uudistanud. No ma ei tea, minu arust võiksin 5 õllega suht edukalt koera mängida, eriti kui pudelid tunni ajaga manustada :P

Sunday, September 27, 2015

Hambaarstil Canadas

Raske uskuda, aga kuupäeva vaadates olen sunnitud tunnistama, et see oli kolm nädalat tagasi kui mu purihambas plomm loksuma hakkas. Valu ta ei teinud kuna ilmselt tegu surnud hambaga nagu ise oletasin, samas tean valusatest kogemustest, et hambaprobleem on selline, mille lahendamise edasilükkamine olukorda ainult hullemaks teeb. Mis ikka, vastumeelselt helistasin hambaarstile ja panin aja kinni. Kolmapäeval kõmpisin peale tööd arsti kabinetti, ja jäin koos teiste hädalistega ootama. Kui paljudel Canada arstidel on loll nõukogulik komme patsiente vähemalt pool tundi üle aja lasta oodata siis minu arst tavaliselt võtab suht kohe ette.
 
Seekord aga oli praksise omanik ise ametis mingi raskema juhtumiga nii, et labane plommi asendamine usaldati ühele nooremale tüübile. See koukis plommi välja, uuris natuke olukorda ja teatas, et hammas on nii kutu, et tuleb välja tõmmata, parandada polevat midagi. Mis mõttes ajasin sõrad vastu, ma tulen plommi asendama ja te hakkate hammast välja tõmbama, nii see ei lähe, tahan et minu arst pilgu peale viskab ja kinnitab, et tõepoolest midagi teha ei saa. Noormees läks nohisedes konsulteerima aga kahjuks oli lõplik otsus siiski hamba eemaldamine. Nad isegi tegid moblaga pildi mu hambast veenmaks visuaalse tõendiga, mis tõepoolest suht jube oli. Lugejate närvide säästmiseks siia ma pilti üles riputama ei hakka.
 
Esiteks siiski parandas all vasakul oleva purika juure lähedal oleva koha, kust kild välja kukkunud. Hamba tõmbamine paremalt ülalt oli käkitegu, valu tundsin vaid tuimesti süstimisel kui tüüp pool suulae nahka tuimesti vedelikuga lahti surus. Verd tuli nagu ikka paras lurtsakas aga surusid marlitopi peale ja peale kinnihammustamist polnud asi eriti hull. Anti juhend kaks tundi peal hoida ja siis välja sülitada, kui peaks veel veritsema siis uus marlitopp peale panna ja valutamise korral aspiriini võtta. Maksma läks see pull $357. Kodus talitasin nagu kästud, eriti seetõttu, et tuttav Eesti hambaarst oli mind veennud kinni pidama spetside juhenditest ja mitte üritama ise asju paremini teha.
 
Esimesel ööl veits ikka veritses aga mitte väga hullusti. Hommikul polnud toppi enam vaja ja terve päev oli päris normis. Suurem jama hoopiski teiselpool kus hambakillu kohale plomm pandi. Igemes oli tekkinud põletik mistõttu eriliselt valus hammustada. Närida ei saanud miskit ja läksin üle kaerahelbe pudru dieedile. Neljapäeva õhtul loputasin suud soolaveega nagu soovitatud aga see pani millegi pärast äratõmmatud hamba koha uuesti veritsema, mis aga peagi järgi jäi. Öösel ärkasin üles kuna suu oli miskit soolast plöga täis, vannitoas sülitasin sõnatõsises mõttes pool klaasi värsket verd kraanikaussi. Ilmselt olin paar lõuatäit alla neelanud, sest süda oli ka paha.
 
Mida kuradit, kuidas nüüd äkki nii hullusti verd tulema hakkas. Ilmselt tuli see tardunud klomp lahti aga miks sihuke hulk siis voolas oli arusaamatu. Muudkui sülitasin ja magama ei saanud jääda, sest 5 minutiga oli uus soolane põsetäis hakkamas. Taolist jama pole mul varem olnud, ainsaks lahenduseks oli uus marlitopp peale suruda mis küll suht kiirelt verest läbi imbus ja tuli välja sülitada. Loputasin uuesti külma veega, panin uue marlitopi, surusin näppudega eelnevalt igemeid ümber augu sissepoole ja vajutasin kärmelt hambad tugevasti kokku. Olin oma tund aega üleval enne kui sain magama jääda.
 
Hommikul oli jälle veritsenud nii, et tööle minnes pidin marlitoppe kaasa võtma ja käisin seal ringi nagu sõjainvaliid. Kojuminnes läksin kohe hambaarsti juurde aga tolle kabinet oli reedese päeva puhul juba suletud. Õnneks siiski laupäeval lahti, eks pean veel ühe öö vastu ja kui paremaks ei lähe astun hommikul läbi. Öö oli veidi parem kui eelmine aga auk veritses endiselt ja olingi hommikul arsti juures. See vaatas üle, imestas et ikka pole veel paranenud aga vähemalt põletikku ei olevat. Igaks juhuks andis retsepti antibiotside peale ja potsu marlitoppe juhuks kui peaks edasi veritsema. Kuramus, erilist kindlustunnet see mulle küll ei tekitanud.
 
Järgmised päevad käitus väljatõmmatud hamba tühimik ettearvamatult, kord oli ok ja vahepeal jälle soristas verd. Ma juba hakkasin muretsema, et maks ei jaksa uue vere tootmisega sammu pidada. Kui teisipäeval jälle veritses tugevamini panin aja kolmapäevaks uuesti kinni, pole ju normaalne sihuke asi kui hambahaav nädal aega veritseb, midagi peab olema valesti. Arst puhastas, mainis et haav paraneb aga aeglasemalt kui peaks ja andis jälle uue portsu marlitoppisid. Kokkuvõttes ei saanud suurt targemaks. Otsustasin, et järgmine kord nõuan oma vana arsti tagasi, eriti kuna teise hamba ige ikka valutas.
 
Läks jälle pea nädal mööda ja sellest hambast, mille killu kohta oli parandatud, kukkus uus tükk välja. Positiivseks momendiks, et päevaga kadus sealt põletik, ilmselt oli plomm pahasti tehtud hoides oma terava ääre taga sobivat keskkonda bakterite levikuks samas iget ärritades. Lisaks eelnevale avastasin keelega katsudes ja peeglist uurides, et väljatõmmatud hamba igemest turritab terav lahtine luukild välja ja selle ümber on endiselt veidi veritsust. Seega kaks nädalat peale hambatõmbamist olin uuesti arstikabinetis. Kõigi hädade põhjuseks olnud lahtine luukild tõmmati igemest välja ning teise hamba plomm parandati uuesti ja hoolikamalt.
 
Juba õhtul oli mul üle pika aja inimese tunne. Lõpuks ometi sain vähehaaval närima hakata. Uskumatu kui palju jääb söögi nautimisel puudu kui ei saa seda mõnuga närida, et maitse suhu valguks. Pudru, jogurti ja kohvi dieedil olin kahe nädalaga 3 kg alla võtnud. Eile lõpuks julgesin ka üle pika aja esimese õlle korkida ja paistab et mingeid tüsistusi ei järgnenud.
 
Hambaga aga on mitu valikut, millest kõige õigem kuid ka kallim oleks implandi paigutamine. Eks ma uurin palju maksab, võimalik et tasub sõita Eestisse seda tegema. Kuuldavasti katab hinnavahe kenasti lennupiletid ja raha jääb ka paari kasti õlle jaoks üle, et edukat operatsiooni tähistada. :)

Wednesday, September 16, 2015

Lasketiirus sünnipäevakingutusena.


Sig Saueri 9mm püstoli SP2022 lasuhetk
Lapsel oli suur sünna tulemas, murdsin tükk aega pead, mida kingituseks muretseda. Kõik olulisemad elektroonilised judinad on tal juba olemas, ega vaja veel välja vahetamist. Niisama tühja-tähja pudipadi ka ei taha osta kulutades raha mõttetu ja ebahuvitava peale. Seega jäi üle mingi põnev ettevõtmine. Esialgne plaan Rootsi, Soome või Norrasse matkama minna jäi aja puudusel ja logistilistel kaalutlustel ära. Äkki nägin netis taktikalise laskmise keskuse kuulutust, lähemal uurimisel selgus et 75 euriga saaks päris põneva paketi proovimaks maailma "special forces" ehk eriüksuste relvastust. Otsustasin siiski enne küsida ja muidugi jäi tütar vaimustusega nõusse. Uurisime ka teiste firmade pakette, aga esialgselt pakutu meeldis talle kõige enam. Kuna pühapäeval 26 juulil lubas viletsamat ilma, otsustasime siseruumides toimuva laskmise sel päeval teha, helistasin ja panin aja kinni.


Just enne kui tiiru sõitma hakkasime saabus vanaisa, kes juba sõjaaegsest lapsepõlvest saati suur relvahuviline olnud ja praegugi veel jahil käib. Muidugi võtsime ka tema kaasa. Kohale jõudes selgus, et oleme momendil ainsad kliendid ja saime kohe tiiru, kus juhendaja esiteks üldisi turvameetmeid tutvustas. Järgnevalt tõi lisaks suht korrapäratult laual vedelevate püstolite valikule meie pakendi relvad ning laskemoona. Mees näitas ette õige relvahoidmisvõtte kahekäe haardes. Esimesel pilgul võib tekkida küsimus, et mis seal keerulist aga stabiilsuse ja täpsuse jaoks on õige haare väga oluline, lisaks muidugi ohutus, et kelk tagasi joostes pöidlale viga ei teeks. Lapse sünna puhul olin ka endale pakendi kingituseks ostnud, siis tal lõbusam, tegelt muidugi põlesin uudishimust lasta päriselus relvadest, mida seni vaid arvutimängudes olen kasutanud.


Püstol Ruger 22/45 summutiga 


Esiteks proovisime 22 kaliibrilist summutiga Rugeri püstolit, ainus relv mida sai ilma kõrvaklappideta lasta. Huvitav oli näha kui efektiivne summuti on, tegelikkus erineb filmidest nagu öö ja päev. Paras pauk on selgelt kosta, mitte sihuke sutsakas nagu James Bond relvast välja võlub. Põhjused on väga proosalised, energia jäävuse seadus, padruni plahvatusest tulenev lööklaine ei kao kuhugi, ainult on võimalik teatud määral sagedusi hajutada laiema spektri peale nii, et pauk ei kosta tüüpilise heleda plaksuna vaid pigem summutatud kolksuna nagu löödaks õhukesse riidesse mähitud kaikaga vastu puud. Sarnase püstoliga olime ka Canadas lasknud, mistõttu lootsin märklauale hea grupi teha, paraku oli tulemus suht kehv ja seda ei saanud kuidagi relva kaela ajada sest tütar lasi samast püstolist oluliselt parema tulemuse.


Lasersihikuga Sig Saueri 9mm püstol SP2022
Teiseks relvaks oli eriüksuste poolt laialt kasutatav lasersihikuga Sig Saueri 9mm püstol SP2022. Nüüd panime klapid pähe ja isegi nendega olid paugud kõvad, vaatamata oma suhtelisele kompaktsusele on tegu võimsa relvaga, mis igale ettejuhtuvale objektile õige suured augud jätab.
Vasakpoolsel märklaual sihiku laseripunkt
SP2022 istus kuidagi palju mugavamini haardes ja oli kindlam lasta vaatamata oluliselt tugevamale tagasilöögile. Tulemus oli märgatavalt parem kui eelmise relvaga, jällegi lasi laps paremini. Sellist oleks hea kodus omada, aga pean ootama kuni Eestisse kolin, sest meie Toronto tiirus taolise kaliibriga lasta ei tohi, pealegi on moon kole kallis. Kui 22'ne on hea märgilaskmis relv tänu odavale moonale, siis see oleks sobiv enesekaitseks, ehkki vaevalt kunagi vaja läheks.

Kolmandana reklaamitud Glocki karabiin olla rikki läinud tänu millele see asendati Beretta Cx4 Storm 9mm karabiiniga, mis Battlefieldis sapööri põhirelvaks oleva Mx4 poolautomaatne variant. Karabiini on muidugi palju kindlam ja stabiilsem hoida ning võimalik kiirelt ja täpselt lasta. Jättis igati hea mulje aga senise kogemuse põhjal eelistaksin siiski Sig Saueri SG 516 sõjaväe automaat karabiini väiksema tagasilöögi ja veelgi parema stabiilsuse tõttu.
M4 taktikaline karabiin holograafilise sihikuga 
Järgmiseks saime USA eriüksuste holograafilise sihikuga varustatud karabiini M4 proovida. Sihik oli äärmiselt mõnus ja relva stabiilsus ning tagasilöök nii sarnased SG 516'ga, et ilma mõlemat kõrvuti proovimata ei teagi kumba eelistaks. Muidugi aitas stabiilsusele kaasa väiksem 5.56mm kaliiber, mis mõlema relva standardiks. Kuuli algkiirus pidada M4 üle 1km/s olema. USA karabiiniga sain kõige parema ja tihedama grupi.
Tütre märklaud                                      Minu märklaud
4 gruppi pisikesed ringiga augud Ruger 22 summutiga, suured ringiga augud 9mm SP2022
Suured ringita vasakul Beretta Cx4 ja väikesed ringita augud paremal all M4 Karabiin.
Nii lendab Saiga 12 torust surmatoov haavlilaeng
Nüüd oli järjekord vägeva lähivõitlusrelva käes. Saiga 12 kutsutakse jahikalashnikoviks, sest moonaks on 12 kaliibri jahipüssi padrunid. Tegu siiski mitte täis vaid poolautomaatse relvaga. Märklaudadeks olid metallist raudrüütli rinnakaitsega sarnanevad kilbid, pebermärklaudadest oleks pudi järgi jäänud. Olles varem jahipüssiga lasknud teadsin oodata tugevat tagasilööki. Kuna olin selleks valmis siis ei tekkinud miskit probleemi, kõmmutasin haavlilaengud kiirelt järgemööda kujude pihta. Esimene kord kui tekkis arvutimängu tunne, sest märklauad sarnanesid tegelikele kujudele ja lasta sai nii kiirelt kui süda lustis. Instruktor oli igaks juhuks valmis tütart toetama, aga too sai edukalt ise hakkama. Selge, et sihukese relvaga lööd ruumi puhtaks ka läbi suletud ukse lastes :)
Snaipripüss Tikka Tactical NATO
Ja oligi järg viimase relva - Soomlaste valmistatud NATO taktikalise snaiperpüssi Tikka käes. Kuna laskekaugus oli väike valiti ka märklauad vastavad, ehk püssipadruni kestad, mis meie tiirus oma suurusega modelleerisid inimese siluetti poole kildi kaugusel.
Parempoolne on pea perfektne tabamus
Muidugi pole sisetingimustes ja lühema distantsi puhul vaja arvestada hulga ilmastikuteguritega nagu tuul, õhuniiskus, ... jne ... Igatahes tegime kumbki kolm lasku ja saime kõigile kuuele padrunikestale pihta. Mul õnnestus isegi üks laskudest praktiliselt perfektselt nii puhtalt kestast läbi, et kummalegi poole auku jäi metalli alles.

Tütar oli oma sünnipäeva kingitusega väga rahul ja minagi ei kurtnud, et talle seltsi pakkusin. Sihukest pappi tavaliselt niisama laskma minemiseks ei raatsiks kulutada, aga sünnipäeva puhul pole rahast kahju kui kingitus saajal silmad särama paneb. Enne lahkumist astusime ka pisikesest relvamuuseumist läbi, kus teise maailmasõja käsirelvi ja muud nänni eksponeeriti.

Monday, September 14, 2015

Pakri poolsaare paekaldal

Laupäeval 25 juulil ennustas ilusat ilma, mis eeldas vabas õhus viibimist. Esialgu plaanisime ratastega sõita Keila kanti sealseid karjääre uudistama aga äkki meenus, et olen alati tahtnud Pakri panga all ronimas käia. Korra randusime seal sõbra kummikaga aga kell oli juba palju ja ronimiseks tookord palju aega ei jäänud. Kui käisin selle mõtte välja oli tütar vaimustusega nõus. Tegime korraliku hommikusöögi nelja vorstitükkidega praemuna ja praeleiva lõikude näol, et ei peaks toitu kaasa tarima.

Võtsime vaid pisikese seljakoti veega ja Keila poest läbi astudes lisaks õlledele ka mõned pirukad kui kõht peaks kole tühjaks minema. Tee peal jäi silma, et mingi suurem üritus toimub Lohusalu kandis, sest palju politseid tee peal ja turvasid metsa ääres valvamas, hiljem kuulsime raadiost suuremat sorti rockfestivalist. Paldiskist läbi sõites tahtsin näidata endist allveelaevade õppebaasi, aga vist on juba maha lõhutud, sest taoline pirakas hoone poleks kuidagi peitu saanud jääda.

Pakri tuletorni juurde jõudes oli selge, et see koht juba suht tuntud. Lisaks kümmekonnale autole oli ka kaks turistibussi soomlastega kohal, kes mõlemal pool teed kõndisid ja tuletorni ning vaadet merele uudistasid. Teispoole teed on isegi resto avatud. Meie viskasime kõigepealt pilgu kaldast alla aga siis tekkis idee minna idapoolselt kaldajärsakult alla ja üritada kalda all kogu tee ümber tipu läbi käia kuni kusagil läänepool saab jälle üles ronida. Asfalttee muutus kiiresti tavalistele masinatele läbimatuks hiiglaslike aukudega kruusateeks. Meid see eriti ei morjendanud, jalutasime suures osas paekalju äärsel jalgrajal meeter paar järsakust. Varsti pidime siiski kruusateele minema, mis peagi allapoole laskuma hakkas.

Umbes kilomeetri pärast arvasin, et oleme piisavalt madalal, saamaks otse läbi metsa järsaku äärele ja sealt alla ronida. Nii oligi, kallas vaid neli-viis meetrit kõrge, vee äärde laskumisel polnud mingit probleemi. Tüüpiline paeklibu rand viis neeme tipu poole. Kuigi palju kuiva jalaga edasi ei saanud, sest veetase oli kõrge ja lained lõid üle kivide. Allpool liivakivist koosnev kallas oli negatiivse kaldega nii et kui vesi kaldani ulatus oli edasiliikumine oluliselt raskendatud. Jätsin lapse kivistisi uurima ja sumasin läbi vee järjekordse nuki taha. Siin selgus, et kui just ujuda ei taha siis edasi enam ei saa, ehkki minu arvestust mööda oli neemiku tipuni vaevalt 100m. 

Tagasiteel tahtsin veidi lõigata ja varem kaljust üles ronida. Alt on kõlbulikud kohad alati paremini näha. Esimesel mõeldaval võimalusel hakkasin ronima rusukallet mööda ja peagi olin järsu paekalda all, kust ülessaamine tundus problemaatiline olevat.
 
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaljunuki all kasvas puu, mis kõrguse poolest ulatus kenasti astangu ääreni, ainult nats kaugel sellest. Samas oli puu nii peenike, et loodetavasti kaldub ta minu raskuse all kaljule lähemale. Mina kui raskem ronisin esimesena, kui puu minu raskuse all vastu peab, siis pole tütrel põhjust muretseda. Mitmed oksad olid pehkinud, lõin need kohe jalaga maha. Paari kahtlasema peale toetudes hoidsin mõlema käega puust kinni.

Nagu olin lootnud paindus puu pea vastu järsaku äärt minu raskuse all nii, et puu pealt kaldale ronimine oli suht kerge, pidin vaid valima kindlana tunduva juurika, millest kinni haarata kui oma raskuse puu pealt kaldaäärele üle kannan. Väike tõuge ja olingi edukalt kalju äärel, puu vuhises tagasi. Nüüd oli tüdruku kord ronida. Temal osutus kõige raskemaks algus, sest esimesed oksad suht kõrgel, enamasti käte jõul tuli end üles vinnata. Sai siiski hakkama ja puud mööda üles ronimisel polnud probleemi. Paraku on ta minust veist kergem mistõttu puu jäi kaldast rohkem eemale. Ronisin vastu ja sirutasin talle käe, et kalda äärele lähemale tõmmata teise käega pisikesest kasest kinni hoidas. Kerge ponnistus ja olimegi mõlemad õnnelikult üleval.

Jalutasime tuldud teed tagasi, läksime tuletornist mööda ja otsisime esimese koha, kus saaks alla rannale laskuda. Paaris kohas oli teoreetiliselt võimalik ronida aga veekingadega ei tahtnud riskida. Vähem kui kilomeetri pärast märkasin kõrvalrada, mis lõppes paeprao juures. Siin oli oma 3m kukkumist aga keegi hea inimene oli isegi kiibaka redeli kalju vastu toetanud, ehkki ka ilma selleta oleks alla saanud. Rannale laskumisel oli suuremaks probleemiks hoopiski lahtine kivipuru ja savi järsul kaldel, kus pea mingit tuge peale mõningate rohttaimede polnud.

Alla jõudes vaatasime ringi ja suundusime neemiku tipu poole, uurimaks kaugele siit kuiva jalaga saab. Kaldalt olid mitmed pirakad paekamakad alla sadanud, sel ajal küll ei tahaks seal olla kui mõni lahti murdub. Peagi sai kliburand otsa, edasi oli võimalik minna, aga selleks tuli kaljuseina pidi turnima hakata. Kaljupind ise oli igavesti põneva struktuuriga koosnedes liivakivist ja paest, mille vahel pruunid kilda kihid. Siin-seal olid suured roostesed rauamaagi kamakad. Paes muidugi igasuguste elukate fossiile, kuid mitte nii palju kui mõnel pool mujal Eestimaal, kus lastega neid korjamas oleme käinud.

Ronisin eespool ja vaatasin, et saab hea pildi tüdrukust kaldakalju taustal. Võtsin mobla, toetasin käega tasakaalu hoidmiseks kaljuseinale ja plõksisin foto. Valisin just paremat panoraami kui kuulsin mingit sisinat ja nägin silmanurgast liikumist.

Vaatasin ja oleks peaaegu kaljult alla vette lennanud, madu oli mõnikümmend senti mu käest eemal kerra tõmbunud ja sisises häiritult. Muidu ma ju roomajaid ei karda aga nii lähedane ja ootamatu kohtumine rästikuga ehmatab ikkagi. Madu oli ka kummalise punakaspruuni värvusega samas kui tavaliselt on rästikud hallid kuni mustad. Kui hüüdsin lapsele, et tulgu kiiresti siin on rästik, läks too suurest rõõmust pöördesse ja ronis krabinal kui orav seda roomajat vaatama.


Tegin paar pilti, ühe lähivõtte juures oleks peaaegu hammustada saanud, sest mao asemel jälgisin mobla ekraani. Mao pea ootamatult hajus ekraanil, tõmbasin käe siva tagasi aga plika ütles, et reageerisin siis kui madu oli juba end tagasi tõmmanud. Ilmselt tegu hoiatusrünnakuga, sest soovi korral oleks ta jõudnud mulle ilusti hambad sisse lüüa. Lapse jutu põhjal olla tervelt 5 senti puudu jäänud. Tahtsin ka filmida veidi, selleks tuli madu oksaga kaljupraost välja urgitseda kuhu tüüp peale edutut rünnakut end peitnud oli. Tegin mitu videolõiku enne kui ta rahule jätsime ja edasi ronisime.

Kalju läks järjest järsemaks ja kõrgemaks ning edasipääs üha keerulisemaks. Ainus võimalik tee kulges nii nelja-viie meetri kõrgusel veepinnast kitsal kaljuastangul, kus vahepeal tuli end küünte ja hammastega kinni hoida, et mitte lainetesse plartsatada. See polekski nii hull aga kohati paistis vees kivirahnusid, mille otsa mingit tahtmist ei olnud kukkuda, pealegi võinuks nii mobla koos pitidega kaduma minna.

Lõpuks veidi edasi tuletornist jõudsime kohta, kust ilma alpinistivarustuseta edasi ei saanud. Seega hinnanguliselt on umbes 200m laiune osa neeme tipus, kus tavaline turist kuiva jalaga alt läbi ei saa.

Siin-seal oli meri pae või liivakiviplaatisid kulutanud nii, et iidsete ookeanide rannaliiva jäljendid selgelt näha. Järsku istus üks imeilus liblikas lapse käe peale. Õnneks seekord ei kiirustanud ta lahkumisega nii, et sain paar head fotot tiivamustrist, mida võiks lausa patenteerida suvekleidi tarbeks :) Tagasiteel sõitsime risti üle Pakri poolsaare läbi sealse tuulepargi. Päris vägeva mulje jätsid need tiivikud majesteetselt aegamisi pööreldes. Jälle oli üks lahe päev!


Tormiga rannas



Sellise ilmaga lihtsalt ei saanud ujumisest loobuda
Reede 24 juuli hommikul viisime sugulased Võru bussile ja põrutasime ise Väänasse randa, kuna ilmateade lubas kõva tuult. Tuul ja lained ületasid meie ootusi, ulatudes kabiinideni. Suuremaid laineid olen Väänas ainult üks kord varem näinud aastaid tagasi kui lastega vihma ja tormiga ujumas käisime. Siis oli vool ranna ääres nii tugev, et kippus ranna lõpus merele viima ja mul oli tükk tegu, et pisema lapsega randa tagasi ujuda, kes juba ülepea vees mõnuga lainetes ujus kui delfiinipoeg saamata ohust aru. Praegu oli ilm ilus aga meie probleemiks asjaolu, et tütar oli ujumisriided Tartu unustanud.

Paraku oli kole kahju sellist võimalust nii proosalise põhjusega käest lasta. Inseneridena asusime probleemi loogiliselt lahkama. Kui riideid pole, vanaisa vanaema omad ei sobi ja paljalt ujuma ei julge minna on ainsaks järgi jäänud võimaluseks uued osta. Küsimus vaid selles kas sõita Keilasse või tagasi Tallinna poole. Langetasime valiku Tallinna kasuks, seal suuremad poed ja suurem valik. Hüppasime kähku autosse ja põrutasime Rocca-al-Mare keskusesse HüperRimisse rannariiete osakonda. Hooaeg oli läbi saamas ja seetõttu valik nigel, samas hulk asju allahinnatud. Vaatamata otsimisele ei leidnud tüdruk naiste osakonnast midagi, mis oleks samal ajav sobiv ja meeldiv.
 
Tahtsime juba suurde kaubanduskeskusse edasi kimada kui tal jäi pilk peale meeste spordipükstele. Las ma proovin neid, haaras nagist mõne paari ja kimas riietusruumi. Nats aja pärast teatas, et tal on niikuinii vaja lühikesi spordipükse ja ülemise osana saab kasutada oma spordi rinnakat, mis tegelt ju üsna sarnane bikini topile. Hiljem selgus, et hea valik, sest tavalised veidi lõdvemalt istuvad bikinid oleks lained võinud kergelt seljast kiskuda. Mõeldud - tehtud, tormiga ujumine läks seega maksma 13 euri pükste, 2 jäätise ja õlle ning 4 bensu eest. Kimasime tagasi randa lootes, et lained vahepeal väiksemaks pole jäänud.

Parkisime auto suvilasse ja sörkisime randa, et keha soojaks saada. Vesi uhas endisest kaugemale ja pirakad vahused lained kihutasid mühinal ranna poole. Rätikud ja papud viskasime liivale ning kohe jooksuga vette. Lained niitsid jalust juba põlvekõrguses vees. Tuul oli loodest, otse avamerelt, pikk võimas laine tuli Botnia lahelt ilma mingid takistusi saarte näol kohtamata. Kõige lahedam oli umbes puusani vees, kus lained murdma hakkasid. Ootasid ja õiget momenti valides õnnestus vahel kümmekond meetrit bodysurfata koos lainega. Mina väsisin poole tunniga ära ja läksin välja, et imelisest merest pilte teha.
 
 
 
Kuivatasin käed, võtsin rannakinga sisse peidetud mobla ja hakkasin fotosid plõksutama. Paremate piltide saamiseks ronisin põlvini vette ja oleks peaaegu moblast ilma jäänud kui üks suurem laine mulle sel momendil selga sadas kui endast ja lapsest enekat tegin. Hea et püsti jäin ja mobla kõrgele üles tõstsin, muud hullu ei juhtunud kui mõned merevee pritsmed korpusel. Selliste lainete võimsuse näitamiseks tuli tingimata videot ka teha, ainus probleem, et moblaga ei saanud nii sügavale minna, kus enne möllasime ja kus lained veel ägedamad olid. Mina läksin välja, sest pildistades hakkas külm, laps jäi veel pooleks tunniks lainetesse mässama.

 
 

Sunday, September 13, 2015

Dessant Naissaarele


Neljapäeval 23 juulil sõitsime kummipaadiga kambaga Naissaarele. Eelmisel päeval saabusid kaasa sugulased kaks õde külla. Üks neist laste endine lapsehoidja titeajast ja teine praegune tütre korteriperenaine. Õhtul kui laua taga juttu ajasime helistas sõber ja tegi ahvatleva ettepaneku järgmisel päeval tema "dessantpaadiga" Naissaarele minna. Esimene moment olin veidi kahtlev, sest mul ju kallid kauged külalised võõrustada aga kui selgus, et ka nemad mahuks edukalt paati, oli järgmiseks ülesandeks tüdrukute "ärarääkimine". Üks oli kohe entusiastlikult nõus, teisel võttis veits õlle kõrval veenmist nagu ta ise poolnaljaga mainis, aga lõpuks saime nõusse ka tema.

Järgmise päeva hommik polnud just päikesepaisteline aga vihma kah ei sadanud. Sättisime end valmis, otsisime sobiva riietuse ning jalanõud ja põrutasime kahe autoga Tilgu sadamasse. Sealt on kõige mugavam kummikaga otse liivaselt rannalt vee peale saada. Mehed tassisid kraami, panid paati kokku ja jõid õlut, et julgem oleks merele minna. Preilid tegid rannas selfisid aga neile oli julgustust vaja rohkem kui meile, sest esimest korda sihukese pealtnäha kipaka alusega suurel merel :) Ranna ääres polnud praktiliselt üldse lainet kui poolel teel tuli juba paadi äärest kinni hoida, tuul tõusis ja laine koos sellega.


Esimene randumine toimus tuletorni taga. Läksime maale, jalutasime rannal ja ronisime tuletorni. Kaalusime kas siin süüa aga otsustasime einetamise edasi lükata. Hiljem muidugi kahetsesime, sest siin oli isegi mõnus varjualune. Ilm polnud kahjuks selline, et oleks kiskunud ujuma siinses inimtühjas liivarannas.

Kuna õllevarud hakkasid hirmuäratava kiirusega vähenema ja meremehe uljus koos sellega, randusime kohalikus sadamas, äkki saab siin provianti täiendada. Sadamas on sellest ajast kui siin viimati käisin palju muutunud, isegi pisike pood kail, kus merehädalistele mereröövli hinnaga õlut müüakse. Jalutasin lähedalasuvasse puhkekeskusesse aga sealses kohvikus oli õlu veel kallim. Kuram, "tollivabas tsoonis" võiks pigem soodsam ju olla aga võta näpust. Ei jäänud miskit üle, ostsin paar purki varem tundmatut "Vergi" õlut, mis oma nime saanud oma 100 km idapool asuva sadama järgi. Maitse polnud küll suurem asi aga ära sai joodud.
 
Kohalikud olid ülbed tahtes meid rannalt minema kai äärde ajada, et sildumise tasu küsida. Saatsime nad pikalt, niikuinii lahkume varsti. Edasiseks plaaniks ümber Naissaare loodetipu sõita aga mida edasi seda suuremaks läksid lained. Kui lõpuks vett sisse hakkas viskama võttis kapten hoo maha ja otsustas meie pettumuseks tagasi pöörata. Paraku on kapten laevas jumal taevas, nii et vastu vaielda polnud mõtet. Nüüd hakkas lisaks tuulele ka kergelt sadama. Keerasime randa, et oma piknik siin korraldada enne kui sadu päris tõsiseks läheb. Leivad, saiad, vorstid juustud maitsesid hästi, õnneks oli piisavalt jooke järgi jäänud, et kõike seda kõrist alla loputada.

Kui esimene nälg vaigistatud jalutasin koos sõbra pisema pojaga sisemaa poole saart uurima. Loodus oli siin ilus aga väga õrn, männimetsa alune samblik lahtisel liival. 
Isegi korra samblastel luidetel jalutades jäid jalajäljed maha, proovisime valida vihmast paljaks uhutud kohti, et võimalikult vähe metsaalust rikkuda. Kukeseeni ei leidnud ühtegi ja vaid mõned mustikad aga see eest mitmed motoriseeritud ATV jäljed, mis nagu veritsevad haavad muidu puutumata metsalusel kulgesid. Plaanisime just tagasi keerata kui vihm õige tugevaks läks, nii et puu all varju pidime otsima. Ega siin suurt valikut polnud, vana mänd oli parim vaateulatuses. Omapäraseks pildiks paks käbivaip männi all, mis sinna ilmselt puu eluaja jooksul kogunenud ja aastakümneid puutumatuna seisnud.


Teiste juurde tagasi jõudes arutasime olukorda ja otsustasime tagasi keerata kuna miskit ilma paranemist loota polnud. Merel saad niikuinii märjaks aga külma ja vihmaga pole pisikese paadiga lainetel hüplemine kõige lõbusam ajaviide. Päikesepaistel natuke merevett krae vahel ei segaks.



Tagasiteel sain paar ägedat pilti lähenevatest tumedatest pilvedest. Tuul oli veel tõusnud tehes vähemalt sõidu viimase osa põnevaks kui laineharjadelt hooga alla lendasime ja pauguga nende vahel maandusime ja hooga järgmisse sisse sõitsime nii, et vesi üle pea käis. Näoilmete põhjal otsustades paistis, et mitte ainult minul polnud selline sõit nauditav, samas kõigil just silmad vaimustusest ei säranud.
 
Randusime tavalisest varem ja saime oma kolud kokku enne pimedat. Koju sõites helistas tütar, kes just Balti Jaama jõudnud. Sel ajal kui maja ees autot garaazhi ajasin jalutas tema juba tänavat pidi lähemale, perfektne ajastus.