Monday, April 22, 2024

Argielu

Meta nägemus koera 15 aasta sünnast.
Vahelduseks argielust. Eelmise nädala algul õnnestus miski viirus üles korjata. Kuna ei testinud pole ka aimu millega tegu, A-, B-, C- gripiga või mõne koroona uuema tüvega, vanemad ei tohiks ju külge hakata. Avaldus teine korraliku nohuna (mis pole siiamaani täiesti järgi andnud), uimasusena ja väsimusena. Palaviku kohta ei oska kommenteerida, sest ei kraadinud, aga ilmselt märkimisväärset ei esinenud. Kaasal samad sümptomid veidi võimendatud kujul, tal oli ka kurk valus esimesel päeval. Ses suhtes ei saa kurta, et otsest vastikut olemist peale väsimuse õieti polnudki. Peale koroona algust ehk siis viie aasta jooksul pole mul kurk tunda andnud, mis muidu mitu korda aastas kippus valus olema ja elu segama. Ei tea kas vaktsiinid kõrvaldasid selle vaevuse või lihtsalt organismi immuunsuse arengu uus etapp.

Jooksmise algusest peale pole nii pikka jooksupausi teinud, tervelt kuus päeva jäi vahele. Ühest küljest väsimus, teisest vastikud vihmased ja külmad ilmad ja kolmandast otsustasin käituda täiskasvanuna ning mitte hoobilt välja tormata kohe kui natu parem olemine. Saan veel külma ja olen pärast nädala takkaotsa tõbine. Eile läksin esimest korda uuesti rajale, üllatavalt hea tunne oli, polekski nagu pausi pidanud. Isegi lihased polnud täna haiged, seega uuesti tavapärase seitsmekas. Kui hoiab vormi, saan ka aprillis sada kilti kirja. Veidi sihukest sülitama ajavat paksemat nohu on ,aga muidu täitsa normaalne olemine.

Nädalavahetusel tegin isegi koduseid töid. Koristasin veidi tööruumi, sest kaasa soovil tuli paarile uksele uus käepide paigaldada. Neid poleks muidu leidnud kui poleks tööruumis korda majja löönud. Teise ettevõtmisena küürisin vannitoas vanniseina, mis kõrge kaltsiumisisaldusega vee tõttu õige rõvedaks läinud. Keraamilised plaadid ja vanni põhi ning seinad kaltsiumkarbonaadi kihiga kaetud, natuke veel, et stalaktiidid vormuksid. Esteetilistel kaalutlustel pilti ei pane, ehkki endale tegin mälestuseks. Varem oleme igasugu kemikaale kasutanud, seekord lükkasin korra küünega ja avastades kui lihtsalt maha tuleb, ostsin dollaripoest karedaid köögishvamme. Nendega kuivalt nühkides tuli see kraam valge tolmuna lahti. Hõõruma pidi küll täie jõuga, kuid ükshaaval plaate ette võttes ei tundunuki ületamatu ettevõtmisena. Lohutasin end, et Siberi sunnitöölaagris oli päeva normiks käsitsi kaks kuupmeetrit kive lõhkuda.

Tohutu pirakas mitmeharuline paju

















Kirsid õitsevad maja ees
Aga kõige sellega tegelesin õhtupoole, sest meie Kokol oli täna 15 sünnipäev. Sel puhul viisin ta koos Sushiga parki jalutama. Vanaproua ei jaksa enam väga pikkasid maid käia, sõitsime autos kohale. Kahekildise jalutuskäigu jooksul lonkisime tuttavatel jõeäärsetel metsaradadel kus loom sai igasugu põnevaid lõhnu nuuskida, mida kodu ümbruses ei leia. Liikusime päris aeglaselt, ei saagi aru kas ta väsib või on lihtsalt liigesed kanged. Samas vahel tuleb kodus sihuke tuur peale, et kepsutab ringi nagu kutsikas ja ajab kassi taga. Tagasi jõudes andsin talle salamisi lõigu seapraadi. Oleks õues grillinud aga ei saanud kodutöid enam edasi lükata, muidu võetakse toidukaardilt maha. Eks teeme tagantjärgi grillipeo kui ilmad soojemad ja aega nats rohkem.

Sunday, April 21, 2024

Kujuteldav tüdruksõber

Palusin Meta Llama3 joonistada
endale kujuteldav tüdruksõber😮
"Pimeda metsa" raamatus oli ka teine huvitav idee, mis jäi silma. Nimelt pakkus autor välja, et inimesed otsivad endale ideaalset partnerit. Kuna seda leida äärmiselt ebatõenäoline luuakse enda peas kujuteldav ideaal - tüdruk või poiss-sõber. Päriselus armudes omistatakse ideaali omadused oma väljavalitule isegi kui tegelikkuses too neid ei evi. Kui esimene armumisest pimestumine möödub ollakse pettunud. Kokku jäävad need, kes suudavad leppida teise poole puuduste ja vigadega, mida enne keelduti tunnistamast või märkamast. 

Sobiva paarilise leidmisel tuleb saavutada tasakaal ideaali otsingu ja realistlike võimaluste vahel. Ühed haaravad liiga kiirelt paarilise kartes muidu hoopis ilma jääda, teised viivitavad ideaalse otsingul liiga kaua ja ei leiagi, sest nende ootused ideaalile ebarealistlikud. Mõned üleüldse pettuvad reaalses maailmas, loobuvad otsimisest ja loovad endale kujuteldava ideaalsõbra ning elavad õnnelikult tollega. Välismaailma jaoks tunduvad nad olevat üksi omaette. Suhtemaailm on natuke nagu börs: nii liigne kiirustamine kui ka perfektse ajastuse otsimine ei vii sihile, tähtis on kannatlikkus, sihikindlus ja õige momendi ära tabamine, ega õnngi külgi mööda maha jookse.

Mitte eriti romantiline kuid edukas strateegia on kainelt kaalutlemine, plusside ja miinuste arvestamine ning pikalt planeerimine. Paraku on see vaid teooria, kes meist koolist tulles tööd otsides pensioniplaanile mõtleks😜 Veel vähem suudaks armudes sammu tagasi astuda ja kaine pilguga enda käitumist analüüsida. Keemiline kokteil ajus möllab omasoodu. Samas enne kui ametlikult leivad ühte kappi panna, oleks küll mõistlik natuke pikemalt aega koos veeta nii lihtsates kui keerulistes oludes veendumaks, et kaaslase positiivsed omadused kaaluvad pikalt üles tema puudused ja vead. Ilma vedamiseta on väga keeruline. Laialt teada tuntud tõde, aga millegipärast inimesed ei käitu ratsionaalselt.

Ülaloleva pildi lasin LLama 3'le toetuval Meta AI'l teha andes ette väga lühikese ja üldise kirjelduse: Palun joonista mulle sportlik, sale, blond, päevitunud kujuteldav tüdruksõber. AI võttis kümmekond sekundit ja pakkus välja neli versiooni. Pole midagi öelda, tuleb tunnistada, et tunneb mu maitset, või noh, mida muud oodatagi sellise kirjelduse puhul. Algul ei viitsinud, aga hiljem proovisin "edit" nupuga peenhäälestust. Täitsa uskumatu, suht väikese vaevaga saad endale väljanägemise poolest detailselt täpselt sellise tüdruku "tellida" nagu soovid. Sündsuse huvides avalikustan vaid alumistel piltidel tuunitud kassi pildid. Kujutage ette (või parem mitte) mida kõik tüdruksõbra peenhäälestamisega võiks saavutada😁

Palusin AI käest siberi kassi pilti,
liiga pruun minu maitsele.

Tuunisin meie kassiga sarnaseks ja
paigutasin talvel metsa hiirt püüdma

Praegu veel on tegu foto, video ja häälega. Kujuteldavale sõbrale soovitava "iseloomu" loomisega (et ta sinuga nii räägiks, et ka huvitav oleks) tegeldakse aktiivselt. Väidetavalt olevat juba praegu kohtingusaitidel virtuaalsõbrad populaarseks muutunud. Tehisarul põhinevad tüdruksõbrad ja vähemal määral poisssõbrad miljardi dollari bisness. Viimaseks sammuks saab olema piisavalt tõetruu humanoid roboti ehitamine ja sellesse tarkvara installimine. Inimestel palju mugavam kaaslaseks omada nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt "perfektset" sõpra selle asemel, et suure vaevaga üritada luust ja lihast "õiget" otsida. 

Või mis veel hullem, enda kallal vaeva näha, et mõnele vähegi normaalsemale vastassoo esindajale huvi pakkuda. Rääkimata neist kodanikest, kes välimuse, vanuse või iseloomu tõttu lootusetult mängust väljas, aga ikka tahaks kaeru süüa nagu vana hobune muiste. Tüdinemise moment kaoks samuti: iseloomu ja käitumist saaks lihtsa tarkvara seadistusega muuta, välimuse igavaks muutumise puhul piisaks uue mudeli ostmisest või liisimisest nagu auto puhul. Rahuldaks nii meeste soovi: et naine jääks selliseks nagu esmakohtumisel kui naiste soovi meeste muutmise osas oma tahtmise järgi😉

Minulgi oma vägagi idüllilise suhte juures tekib aeg-ajalt momente kui robotist ära ei ütleks😝 Tänagi lebotasin rahulikult tugitoolis Ott Tänaku ralli intervjuud vaadates kui kaasa köögis kurtis, et hommikune krõbinakauss kraanikausis pesemata ja kassile oleks vaja uut liivakasti ümbrist planeerida. Robot oleks ilma kommenteerimata krõbinakausi pesnud ja kassile uue liivakasti kõige soodsamatest materjalidest ehitanud lastes mul rahulikult edasi prokastineerida.

Olin juba pool postitust kirjutanud kui vahepeal youtube videosid rullides jäi silma Wes Roth'i äärmiselt temaatiline video "AI Girlfriends a BILLION $ Industry | EndlessDreams, VASA-1 and AI Music", mis näitas eelkõige kui kaugele on jõutud pildi ja videotöötlusega tehniliste lahenduste poolest. Kui kõrgel tasemel tehisaru teksti, hääle, pildi kvaliteet ja kui raske seda inimese omast eristada - arvestades AI arengu kiirust, üsna pea võimatu. 

Friday, April 19, 2024

Ilustamata pilt

Lugesin läbi kokkuvõtte Martin Heremi ettekandest Teaduste Akadeemia üldkogu koosolekul. Mu arust väga asjalik ja kaine vaade olukorrale. Kui faktides midagi põrutavat polnud siis analüüs ja järeldused olid mõtlemapanevad.

Otsest sõjaohtu Eestile momendil pole. Olukord võib kiiresti muutuda, kuid tänu igatsorti luurele ootamatut mastaapset rünnakut pole võimalik korraldada. Ootamatud diversioonid, provokatsioonid, droonirünnakud, raketi või pommilöögid on võimalikud.

Eestil on piisav sõjaline võimekus koos liitlastega maaväe rünnakut tagasi lüüa, NATO väed juba paiknevad siin. Venemaal on piisav sõjaline võimekus suvalisel ajal piiratud mahus rünnak korraldada, kas seda tehakse või mitte sõltub mitte Eestist või NATO'st vaid Kremli maniaki otsusest. Eesti ja NATO eesmärk piisavalt valus vastulöögivõime, et tol poleks isu proovida.

Probleemiks asjaolu, et ka võidu (Eesti territoriaalse terviklikkuse kaitsmine) korral näeks tulemus välja päris kole. Purustatud taristu, hävinud infrastruktuur, surma saanud ja vigastatud inimesed, mõju majandusele, psühholoogiline efekt, ... jne ... Vene poole eeliseks enda kaotustest (ka ebaproportsionaalselt suurtest) mitte hoolimine.

Miks üldse peaks muretsema rünnaku pärast kui venemaa ilmselgelt kaotaks. Sest vene pool võib selle korraldada kaotamise perspektiivist hoolimata, eesmärgiks segaduse külvamine ja NATO otsusekindluse ning usaldatavuse proovilepanek. Nagu Ukraina näitel võime veenduda ei vaevuta isegi võltsajendit rakendama. 

Eesti suureks vajakajäämiseks on praegu tsiviilkaitse tase ja varjendite puudumine. Vene poole üheks eesmärgiks linnasid pommitades tsiviilelanikonna vastu terrori rakendamine. Ilma varjenditeta on Eesti selle koha pealt oma lühikeste vahemaade ja väikese rahvaarvuga vägagi haavatav.

Kokkuvõttes pole põhjust paanikaks kuid tuleb olla valmis ootamatuteks arenguteks!

Ise arvan, et sõjalise rünnakuni läheb asi alles siis kui venel endal mingi tõsine kriis puhkeb. Niisama NATO't torkida oleks õige totter kui samal ajal Ukraina sõda nii inim kui tehnikaressurssi jõudsalt neelab. Ennetavat rünnakut pole ka mõtet korraldada, sest vaatamata propagandale teavad nad väga hästi, et NATO mitte ei plaani venet rünnata vaid üritab iga hinna eest otsest relvakonflikti vältida.

Laupäeval loodetavasti hääletatakse lõpuks USA esindajatekojas Ukraina abi paketi poolt. Lihtsalt uskumatu, et ameeriklased oma sisepoliitilise jagelemise tõttu viivitasid pool aastat, mis läks Ukrainale maksma tohutu hulga taristut, tehnikat ja inimelusid ning andis vene poolele initsiatiivi. Näis kas abi jõuab õigeks ajaks kohale, et vene kevadsuvist rünnakut pidurdada. Ukrainal endal pole kahjuks momendil vasturünnaku potensiaali, mis tähendab parimal juhul rindejoone stabiliseerumist sügiseks. Kuna selline seis ei rahuldaks kumbagi poolt, kestab sõda edasi. USA presidendivalimiste negatiivse stsenaariumi korral peab Euroopa vene ohu tõrjumise enda peale võtma. Näis kas inglased, prantslased, sakslased saavad sellega hakkama.

Thursday, April 18, 2024

Tume Mets

Eile kuulasin lõpuni Cixin Liu ulmetriloogia teise osa Pime Mets (Dark Forest). Raamatu pealkirja toob sisu välja alles viimastel lehekülgedel. Tegu mõtlemapaneva võimaliku lahendusega Fermi Paradoksile: miks inimkond pole suutnud seni avastada ühtegi tõsiseltvõetavat märki teistest kosmose tsivilisatsioonidest (jätaks siinkohal von Dänickeni mängust välja, eksole), mida Drake valemi põhjal võiks ainuüksi meie galaktikas terve hulk olla. Autor võrdleb ilmaruumi pimeda metsaga, kus hulguvad ringi jahimehed (tsivilisatsioonid). Nende põhieesmärgiks jääda nähtamatuks, kuid teist jahimeest märgates see võimalikult kiirelt, efektiivselt ja vaikselt vagaseks teha. Sellise verejanulise käitumise põhjuseks kalgid faktid ja külm kalkulatsioon. Faktideks universumis oleva aine (ressursside) piiratus, tsivilisatsioonide enesesäilitamisinstinkt (omane kõigele elusale) ja tehnoloogilise arengu eksponentsiaalne kiirus.

Teooria järgi oleks loogiline järeldus:
Iga tsivilisatsioon mis tekib, hakkab järjest kiiremini tehnoloogiliselt arenema. Laienedes üritab haarata võimalikult suurt hulka piiratud ressurssidest. Varem või hiljem puutuvad laienevate tsivilisatsioonide mullid kokku teiste tsivilisatsioonidega. Tekib küsimus kas teha koostööd ressursside hõlmamisel või üritada kõik endale saada. Usalduse puudumine elimineerib tehnoloogiate kombineerimise eelise. Ei saa kindel olla, et teine tsivilisatsioon ei plaani võimalusel sind hävitada ja kõike endale haarata. Seega lollikindel variant on võimalusel esimesena rünnata ja konkurent elimineerida. Seda isegi juhul kui tegu tehnoloogiliselt oluliselt madalamal tasemel oleva tsivilisatsiooniga kuna tehnoloogia arengu hüppe korral on võimalus, et nad lähevad sinust mööda ja saavutades tugevama positsiooni hävitavad sinu. 

Tehnoloogiline üleolek peaks tagama madalamal tasemel oleva avastamise enne kui too kõrgemat märkab. Tulemuseks "rahustav" asjaolu: madalam tsivilisatsioon ei saa mingit hoiatust, une pealt pannakse padi näo peale. Inimkond on galaktilise metsa ühes kaugemas nurgas kuni üleeelmise sajandi lõpuni olnud suht "nähtamatu", tehisliku registreeritava elektromagnetkiirguse mulli läbimõõt vaid veidi enam kui sadakond valgusaastat. Kui selles piirkonnas esineb teisi kõrgemalt arenenud ja samadele järeldustele jõudnud tsivilisatsioone, oleks põhjust muretseda, ehkki tänu valguse kiirusest tulenevale piirangule võtaks jupike aega, enne kui meid mingi otsene oht ähvardaks.

Me ei näe teisi tsivilisatsioone isegi kui neid galaktikas tuhandeid, sest esiteks üritavad nad end varjata ja teiseks on tehnoloogilise tsivilisatsiooni kestmise aeg piiratud enne kui ta end ise hävitab või teine arenenum tsivilisatsioon otsa peale teeb. Tsivilisatsioonide registreeritav infoväli on nagu valgusekiirusel paisuv seebimull, mille seina paksuse määrab info välja saatmise kestus - tehnoloogilise tsivilisatsiooni eluiga või mõistmine, et enda eksistentsi tuleb julgeoleku kaalutlustel varjata. Seega pole tsivilisatsiooni näol tegu mitte pidevat kiirgust eviva allikaga vaid korraks sähvatava välklambiga. Pidevaid valgusallikaid oleks kerge näha, isegi kui neid vaid üksikuid, korraks (mõnesaja aastase kestvusega miljardite aastate taustsüsteemis) välgatavaid pea võimatu, isegi kui neid tuhandeid.

Mis ma ise arvan - huvitav ja samas muidugi hirmutav idee. Kui peaks tõeseks osutuma ja meie galaktikas leidub tehnoloogilisi tsivilisatsioone (mille tõenäosust raske hinnata) näeme välja nagu öösel metsas lõkke ääres jaurav linnauntsakas, kelle ümber (ettekujuteldavad) koletised hiilivad. Inimtsivilisatsiooni ajalugu annab piisavalt põhjust muretsemiseks, kokkulepped erinevate riikide vahel ei sünni mitte heast tahtest vaid kasuhimust, hirmust ja vajadusest end kaitsta. Samas peavad need vaid seni kuni kasulikud kõigile osapooltele, kui enam mitte rikutakse ilma pikemalt kaalumata. Positiivsem võimalus, et kõrgelt arenenud tsivilisatsioon jätab madalamalt arenenud alles turismi või uurimisobjektina "loomaaiana" rangelt kontrollides ja piirates nende arengut.

Raamat on üldiselt täitsa asjalik, mitmed originaalsed ideed, suht vähe füüsikaseaduste vastu eksimisi. Realistlikele ulmefännidele peaks nauditav olema.

Tuesday, April 16, 2024

Rohepöördest Eestis ja Kanadas

Lääne-Kanada "rohepöörde" esirinnas😁
Majandus sektorite kaupa.

Ei juhtu just tihti, et loeksin, veel vähem nõustuksin EKRE liikme artikliga. Erandiks osutus tänane Alar Lanemani "Rohepööre võib oodata! Päikesepaneel pommi vastu ei aita". Pealkiri peegeldab seekord erakordselt hästi sisu ja minu arusaamise järgi tabab naelapea pihta. Eesti praegusteks prioriteetideks on ilma igasuguse kahtluseta kaitsevõime tugevdamine, ka siis kui selleks tuleks söepõletamisel põhinev elektrijaam rajada või mõni muu keskkonna mõttes kahjulik käik teha. Vildaka huumoriga: Natu soojema suve vastu pole enamusel eestlastest midagi, väiksema lumehulgaga talve ehk kannataks välja kaitsevõime suurendamise nimel.

Artikli faktikontrolli ei hakanud tegema, ehk siis suured on Eesti kulud seoses rohepöördega ja palju selle eest saaks kaitsevõimet arendada. Täitsa võimalik, et suht ebaolulised kuid sisu see ei muuda. Keegi ilmselt ei kahtle, et rohepööre on majanduslikult kahjulik tõstes energia ja seega praktiliselt kõigi toodete hinda, mille valmistamiseks energiat vaja läheb. Kui oleks kasulik poleks vaja ju promoda, sest vabaturu tingimustes rakendavad firmad ise igasugust tehnoloogiat, mis tulu toob või kulusid vähendab. Pikas plaanis tuleb nii või naa üle minna taastuvenergia kasutamisele, kuna ühest küljest hakkavad lihtsalt kasutusele võetavad nafta ja gaasiavarud vähenema ja teisest küljest muutub kliimasoenemisest tulenev kahju liiga suureks.

Põhimõtteliselt pole mul midagi rohepöörde vastu, lihtsalt olen äärmiselt skeptiline käesolevate lahenduste puhul. Ainult arenenud riikides jõuga kallitele taastuvenergia projektidele üleminek ei aita globaalses mastaabis kui samas arenguriikides jätkatakse söe ja nafta põletamist. Argumendiga, et las nemad nüüd ka põletavad sest meie ju tegime seda enne, ei jõua kuhugi.

See teema on teravalt üleval ka Kanadas, kus kehtestatud "söemaks" bensuhinnale otsa pandi. Rahva hulgas äärmiselt ebapopulaarne nagu kõik riiklikult kohaldatavad hinna või maksutõusud seda alati on. Paradoksaalseks, et mitte öelda idiootlikuks, teeb kogu loo fakt, et rahva rahustamiseks hakati suure käraga inimestele maksma "söetoetusi". Kokkuvõttes valitsus ühe käega võtab inimestelt kallima bensu näol rohkem maksuraha ja teise käega jagab seda tagasi. Kui uskuda ametlikke numbreid siis väidetavalt saab 80% inimestest toetuse näol rohkem raha tagasi kui maksab välja kallima kütuse eest. Kui tõsi siis suudab keegi mulle selgeks teha kuidas rohepöördele kasulik on??? Kokkuvõttes bens hoopis odavam ja järelikult ahvatleb rohkem kasutama.

Artikli juurde tagasi pöördudes leian, et praegune vaba maailma kaitsevõime on kordades tähtsam kui tuleviku kliimasoojenemine. Ehk siis tõepoolest esmajärgus tuleb praeguse rahvusvahelise olukorra juures panustada laskemoona ja sõjatehnika mitte tuule või päikeseparkide rahastamisele. Seni kui Hiina ja Vene sütt põletades tanke ja mürske vorbivad ei saa Euroopa ja Ameerika endale lubada rohelistes illusioonides elamist. Maailma seisukohast oleks teoreetiliselt parim lahendus järjekordsed läbirääkimised, paraku teades Vene ja ka Hiina suhtumist, oleks täiesti mõttetud. Maailmas ja rahvusvahelistes suhetes maksab ainult jõhker jõud, diplomaatia niisama tilulilu vaatemäng inimeste rahustamiseks. Senine tasakaal ja suhteliselt rahumeelne aeg on püsinud eelkõige tänu USA sõjalisele võimsusele - Pax Americana. Ilmselgelt üritavad nii Hiina kui Vene seda jõudumööda õõnestada saavutamaks enda imperialistlikke eeesmärke.

Huvitavad ajad on ees: USA valimised, Ukraina-vene sõja käik, Hiina-Taiwani kriis ja eelkõige küsimus, kes tuleb tehnoloogiasõja tandril võitjaks. Viimane on ilmselt otsustav kuna AI võidujooksus "winner takes all".

Multilemma.

Uus ekraan, mobla ja tööriistad, vaja läks murdosa
Kogu asi sai alguse veebruarikuus kui IKEA lebotoolis läpaka taga istudes ettevaatamatult küünarnukiga mobla laualt maha lükkasin. Kolks käis aga eriti ei muretsenud, oli teine korralikus "põrutuskindlas" ümbrises, laud vaid pool meetrit kõrge, parkettpõrand, ... ning ennegi kukkunud ilma mingite negatiivsete tagajärgedeta. Viskasin pilgu peale, läks käima, klaas terve, ei paistnud miskit häda olevat. Alles tööl hakkas kurivaim jupsima, puutetundlikkus kuidagi imelik, vahepeal ei reageerinud mõni app. Järgmisena märkasin, et ekraani alumine parem äär poole sendi laiuselt ja nelja-viie pikkuselt süsimust. Asi progresseerus kuni päeva lõpuks ülemine kolmandik ekraanist ei registreerinud puudet üldse, alumises ääres suht suvaliselt, ainult keskel töötas. Sõrmejälje sensor oli just piiri peal, vahel ikka sain näpuga käima. Jama muidugi selles, et ülaääre põhifunktsioonidele ligipääsuks pidin mobla külili keerama - õnneks seadistustes oli automaatne ekraani pööramine sisse jäänud.

Kodus tegin esimese asjana ssüsteemi backup ära ja laadisin manuaalselt paari kuu jagu kopeerimata pilte välisele kõvakettale. Kunagi ei tea, millal mobla lõplikult üles ütleb. Sim kaardi tõstsin oma vanasse varumoblasse ümber ja sai jälle elada. Varumobla tagakaane parandas kakspool aastat tagasi töökaaslane ära. Tookord oli kiirelt telefoni vaja ja ostsin uue, vana jäi sahtlisse igaks juhuks. Meil üldiselt alati peres paar töökorras vanemat mudelit. Seni polnud vaja läinud, see-eest nüüd kulus marjaks ära. Loll ju hakata päevapealt uut telefoni muretsema, ei mahu mu ihnsasse hinge kui just hirmsa sooduka peal pole. Tavaliselt üritan ühe moblaga 3 aastat läbi saada enne (mis tähendaks pea aastast ooteaega) kui Pixel 9 välja tuleb. Seda tasub oodata, tal nimelt ka satellitühenduse funktsioon!

No ja siis sai varumobla vihma kui jooksmas käisin ning hakkas jupsima. Fööniga küpsetamise ja lülitite ning seadistustega mängimise peale ärkas küll uuesti ellu aga kes teab kauaks. Minu elustiili juures on mobla veekindlus oluline. Hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi. Esiteks muidugi ekraani parandus. Originaalekraan maksis 450CAD aga ka Hiinas tehtu 180-250. Ali Expressist saanuks soti eest, kuid esiteks mõõdeti tarneaega kuudes ja teiseks hoiatasid isegi hiinlastest kolleegid, et paras risk kuna mingi probleemi korral üliraske raha tagasi saada. 

Teine võimalus kasutatud Pixel 6 pro osta, madalamat nagu polnud mõtet. Neid müüakse eri seisukorras ja erineva mälumahuga 350 - 500 CAD eest. Ja siis tuli Pixel 8 Pro soodusmüüki, paraku tähendas 250 CAD allahindlus ikkagi koos maksudega 1300'st väljaminekut. USA's müüakse hulka odavamalt ja ilma maksudeta, teist 250 hoiaks kokku, aga tellida tuleb USA aadressile. Põhimõtteliselt pole probleem, piisab kui VPN'ga USA's olla ja tellida mõne seal elava sõbra juurde. Üks tüüp oli sealjuures just Torontosse tulemas, tema kaudu saanuks hoobilt telo kätte.

MULTILEMMA:
1. Põhimõtteliselt tuli otsustada kas riskida ja loota, et vana peab jõuludeni vastu ja siis Pixel 9 Pro osta (eeldatavalt 1500CAD).
2. Osta kasutatud Pixel 6 Pro (450 CAD).
3. Osta tuliuus soodukal Pixel 8 Pro (1050 CAD).
4. Üritada klaasi parandust (180-250 CAD).

Küsimus pole niipalju rahas kui põhimõttes, muidu korras superhea mobla, ainult ekraan (vist) rikkis. Otsustasin Pixel 8 Pro kasuks, kirjutasin sõbrale emaili aga enne ärasaatmist viskasin igaks juhuks veel korra pilgu pakkumistele peale. Uus odavam asendusekraan oli 128CAD eest just sisse tulnud, kõige toredam - meie lähedal, saan ise poodi järgi minna. Helistasin, kostis viisakas koht ja eurooplase häälega tüüp. Paigaldamise eest tahtsid paraku 80 taala ja sõrmejäljelugejat polnud komplektis, selle ülekandmine vanalt ekraanilt aga ei pruukivat õnnestuda. Küsisin tütrelt. kas too aitaks ekraani vahetamise juures aga plika väitis, et tema arvutispets, moblade riistvaraga pole kunagi tegelenud. Soovitas mitte ise proovida. 

        Enda tegevusest ei viitsinud videot teha siin näete kuidas proff parandab!

Kahe sotiga saan korras mobla, kostis päris hea, tellisin ära, viimasel momendil lisasin juurde 7 dollari eest tööriistakomplekti juhuks kui otsustan ikka ise proovida. Natuke nagu väljakutse, tekkis soov maailmale näidata, et saan hakkama. Kui ei õnnestugi pole kaotus teabmis suur. Järgmise paari päeva jooksul vahtisin ekraanivahetuse Youtube videosid. Mida rohkem vaatasin seda enesekindlamaks muutusin, ei paistnud miskit ületamatut, pigem isegi lihtne. Kui poodi ekraanile järgi läksin ütlesin, et proovin ise teha, müügimees soovis edu ja julgustas takka - pole eriti keeruline, nõuab kannatlikkust. Jätsin enda teada, et seda viimast mul suurt pole. Olin vaid kilomeetri sõitnud kui meenus: unustasin liimi ja kleeplinti küsida, ilma ekraan korpuse küljes ei püsi😜 Sõitsin tagasi ja sain 27 raha eest mõlemat mitmekümne mobla parandamise jagu.

Vana ekraan maas, korpus keskel, uus ekraan paremal
Täna siis oli see päev kui võtsin südame rindu ja asusin asja kallale. Esiteks tuli kuumutada ekraani 75-85 kraadi celsiuse peale, selleks kasutavad profid kas kalibreeritud kuuma plaati või spets kuumaõhupuhurit. Föön pidavat hädapärast asja ära ajama. Tütrel oli mingi väga kuuma õhu puhur, läks käiku. Lasin ääred tuliseks ja surusin õhukese ümarguse otsaga noa ekraani alumise ääre vahele. Veidi ettevaatlikult kangutamist ja tuligi äär lahti. Suskasin kitarri plastvidina vahele, et uuesti kinni ei kleepuks ja hakkasin tasapisi alumist äärt mööda teise plastitükiga minema paremale, ülemise ääre peale ja lõpuks vasakule. Mul võttis hulka rohkem aega kui videote peal, esimene vasikas ikkagi, hea kui aia taha ei lähe. Kobistasin ja kleepus kinni ja vahepeal ei tahtnud liim järgi anda - paar kuumutamist enne kui lõpuks klaas lahti.

Olin päris uhke, sain teise tervelt kätte mis olevat juba iseenesest näitaja. Klaas on korpuse küljes vaid ühe mikropistiku kaudu, mida hoiab kinni imepisike T4 kruvi klambri ühes ääres. Kruttisin lahti, klamber ära ja ettevaatlikult sikutades tuli pistik välja - oligi ekraan lahti. Tõmbasin hinge, sest järgmiseks ettevõtmine, mida kõikse keerulisemaks nimetati - sõrmejäljeanduri eemaldamine ekraani küljest. Imepisike kinniliimitud lintjuhe mikropistikus ning andur ise liimitud klaasi külge. Kõigepealt sikutasin lintjuhtme välja, eelnevalt tuli üks vaid luubiga nähtav klamber lahti teha. Seda videos ei maininud keegi kordagi, täiesti juhuslikult jäi silma kui terasemalt jälgisin. Pistik tuli lihtsalt välja aga imeõhukesest haprast klaasist anduri ühes tükis eraldamine võttis aega. Kuumutasin ekraani ja surusin aegamisi zhileti nüri selva anduri ning ekraani vahele. Pintsliga panin piiritust, et liim uuesti kinni ei kleebiks. Lõpuks ometi tuli lahti, veidi määrdunud kuid ühes tükis - puhastasin piiritusega ära.

Sõrmejäljelugeja uuele ekraanile sobitamiseks tuli esiteks lintkaabel pistikusse sokutada, ei olnud lihtne. siis sensor täpselt õigele kohale kleepida. Liim oli kõik lahti tulnud, pidin kasutama paar tilka enda B-7000  kraami ja siis sensori klaasile suruma. Korpuse ääred puhastasin alkoholi ja pintsliga enne kui kleepriba peale panin. Järgmisena tuli ekraani pistik korpusega ühendada. Vajas ettevaatust, et imepeenikesi kuldtraate kogemata kõveraks ei lükkaks. Ei tahtnud hästi sobida aga lõpuks ikka läks sisse. Saabus tõehetk, enne ekraani kinniliimimist oli mõistlik vaadata kas see üldse töötab. Lülitasin mobla peale, ei miskit. Kurat, äkki pistik pole päris sees, vajutasin veidi tugevamalt plastikheebli otsaga, tundus, et liikus. Proovisin uuesti ... kaks sekundit ärevust ja voilaa, Google pilt tuli ette. Ekraan funksis igalt poolt, lülitasin mobla uuesti välja. Sõrmejälje seadistan hiljem ja pole ka hullu kui ei tööta, saan ilma hakkama.

Just enne kui liimi korpuse äärtele panema hakkasin märkasin, et kaamera oli nihkunud kohalt ära, ilmselt siis kui ekraani lahti kangutasin. Pekki, ma ei tea ka kindlalt milline see õige koht on, seadsin kõhutunde järgi keskele. Liim äärtele ja klaas peale, meeldiva üllatusena klõpsatas hoobilt kinni. Nüüd raskuse alla ja kaheks tunniks ootama kuni liim taheneb nagu juhistes õpetati. Kaks murekohta olid esiteks kaamera asend ja teiseks ega lülitite juurde liiga palju liimi saanud, võib need kinni kiiluda. Pooleteise tunni pärast (kahte ei mallanud oodata) lülitasin mobla peale. Kõik paistis kenasti töötavat. Tegin proovipildi koridori põrandal hämaras vedelevast kassist, kvaliteedi põhjal otsustades ei jäänud liimine näpujälg läätsele😏

Suurim üllatus oli hoopiski asjaolu, et näpujäljeandur töötas hoobilt. Kõik rõhutasid oma videotes, et sellega on igavene jura, tuleb Google veebilehelt programm alla laadida ja siis kalibreerida. Paljudel ei õnnestunud. Tegu olevat nimelt turvameetodiga, ekraani ja sõrmejäljelugeja seerianumbrid peavad omavahel sobima. Täiesti arusaadav, sest muidu võiksid suht kerge vaevaga varastatud moblasse sisse muukida paljalt klaasi ja sõrmejäljesensori vahetamisega. Saad ligipääsu omaniku Google kontosse ja igasugu maksevahenditele. Äkki minu puhul oli tegu asjaoluga, et sõrmejäljenumber seotud ka korpuses oleva riistvara infiga, vahetusse läks ju vaid klaas, mis iseenesest kõikse vähemtähtis turva seisukohast.

Näis kaua vastu peab aga hakkama sain!😎 Sukelduma selle moblaga muidugi ei julge enam minna, niiskuskindluse tõstmiseks ilmselt panen ekraani servadele veel veidi liimi.

P.S. Ainus kaotus oli tolmuimeja peenike otsik, mis sulas kuumaõhu puhuri külge kinni.

Thursday, April 11, 2024

Üks kord veel

Mäe all pole just paljutõotav vaatepilt
Valetasin teile üleeelmises postituses, ei jäänud tookord viimseks suusatamiseks sel hooajal. Eelmine nädal tütar nimelt teatas, et reede on tal vaba, mingit sorti "patareide laadimise päev", mida mõned korrad aastas firma pakub. Läheks õige suusatama, sõber pidi ka kaasa tulema. Ilmateade just kõige soodsam ei paistnud aga ei saa ju lasta mööda võimalust. 

Mäel polegi kõige hullem, paaril rajal jagus jagus lund küllaga 

Neljapäeval andsin tööl teada, et pean järgmise päeva vabaks võtma. Reedet on meil suht raske saada, sest vaid pool rahvast kohal. Ülemus küsis kas ikka väga vaja? Ei hakanud keerutama: Absoluutselt, suusatama lähen!!! Noh siis muidugi vastas boss, eks panen kirja, et tervislikel põhjustel, lisas muigega. Tervislikel muidugi, kui suusatama ei saa võin ju seoses vähese liikumise ja värske õhu puudusega haigeks jääda ja hoopis rohkem töölt puududa pilgutasin silma.

Kuurortis oli juba alustatud kevadiste remonditöödega, meie tavaline istumis ja asjade paigutamisala kinni pandud. Panime saapad jalga VIP'dele mõeldud puhkeruumis ja jätsime kotid sildi ala: "All unattended bags will be removed". No kuhu nad ikka neid kotte viivad, pealegi oli seal hulk teiste kraami seina ääres vedelemas. Rahvast oli vaatamata reedesele päevale vähevõitu, mõned vanad suusahundid ja noored koolist poppi tegevad entusiastid. Pole ka imestada: hooaja lõpp, ainult viimased rajad lahti ja ilm pilvine.

Tipus värske öine lumi kuuskedel
Lumeolud olid õige kummalised, sihukestega polegi varem sõitnud. Öösel oli 10 senti värsket sulalund sadanud, konsistentsilt kummaline. Sõida nagu rööbastes, külglibisemisse üldse ei taha lasta, iga väiksemgi viga üritas pikali visata. Mäel oli näha, et isegi profid parasjagu hädas. Õnnestus minulgi paar korda külg maha panna, korra lendasin isegi rajalt välja. Metsa poole libisedes keerasin suusad ette pehmendamaks puude vastu põrkamist. Jäin siiski porisel mättal paarkümmend senti enne pidama, mustade pükste peal muda õnneks väga välja ei paistnud. Mäel astusid jälle kaks vanemat proffi ligi: tere Erik ... tere, tere, aga Erik ma küll pole. Paarikümne aasta eest sõitis Kanada eest küll üks Erik maailma karika etappidel😜

Lõunast läksid olud veidi paremaks, sulalumi sõtkuti kinni ja lahtist jääpuru ning lumelöga tuli välja. Mitmes kohas palju pori väljas, sealt tuli osavalt läbi laveerida, et mitte sirakile käia. Selgus, et tütre sõbra näol oli tegu tema mängumaalima tuttavaga. Praeguse aja tutvused tekivad noortel ikka täiesti teistmoodi kui minu nooruses. Hiina päritolu noormees, kes päriselus lennujuht. Omab nii Hiina kui Kanada kodakondsust. Hong-Kongi puhul olevat passi saamine ja maailmas ringirändamine mõnevõrra kergem kui mandrihiina inimesel.

Ja ongi kõik selleks hooajaks: Suletud
Sõitsime tõstuki sulgemiseni, mul õnnestus end smugeldada viimase liftitooli peale mäeteenistuse töötajate vahele. Hooaja viimast laskumist nautisin rahulikult, aeglaselt ja täie rinnaga. See hooaeg tuli kokku 1099.35 km mäesuusatamist, võib rahuliku südamega saapad ja suusad varna riputada järgmist hooaega ootama.

Tuesday, April 9, 2024

Päikesevarjutus 2024 Erie Järve kaldal

Täielik päikesevarjutus, koroona särab
Salasilm taevas
Juba mõned aastad oli aeg-ajalt siit sealt kosta, et Lõuna Ontarios tuleb peagi täielik päikesevarjutus, mis juhtub kord inimpõlve jooksul. Ausalt öeldes ei tule ette, et oleksin kunagi ühtegi naturaalselt oma silmaga näinud. Isegi mitte osalist, täielikust rääkimata. Kuidas need minusugusest astronoomiahuvilisest mööda lipsanud, ei tea. Kuuvarjutust olen näinud korra, sedagi juhuslikult kui Kariibi mere saarel rannabaarist naastes liivale sirakile viskasin ja imestasin, et paari tunni eest baari minnes nähtud täiskuu kummalise kujuga poolkuuks muutunud. Vaatamata konsumeeritud kokteilidele sain kiirelt aru, ainult kaks võimalust: kuuvarjutus või siis nädalane mäluauk baari mineku ja naasmise vahel. Ehkki tõenäosusteooria vihjas selgelt mäluka kasuks oli siiski tegu kuuvarjutusega nagu võisin järgmisel hommikul veenduda.

Olime seal 3:20pm 3 juures järve ääres
Nädala eest hakkasin plaani pidama ja uurima, kus täpselt varjutus aset leiab. Nädal on muidugi naeruväärselt lühike aeg, tõsisemad tegijad olid hotellid ja igatsugu majutuse juba paari aasta eest kinni pannud, ööbimiskoha eest küsiti ulmelisi summasid. Mõni ime kui sihuke teenistusevõimalus kord elus. Esmaspäeva pealelõuna sobis mulle ideaalselt, töölt see päev vaba. Kaasa korraldas endale ka kohustustevaba päeva. Ilmaennustus polnud just paljulubav, enamust Ontariost ähvardas pilvitusega. Eelmisel õhtul lugesin temaatilisi artikleid ja vaatasin hulga videosid. Tegu õige haruldase varjutusega, mille lähedal tõepoolest ehk korra elus olen. Inimesed lendavad teispoolt maakera sellist taevast etendust jälgima. Korraks tekkinud kahtluseidu sai maha murtud, on mis ilm tahes, sihukest juhust ei saa mööda lasta.

Kaasa isegi vaatas piirkona võimalikke telkimisplatse, paraku olid enamus provintsiparke veel suletud ja vähesed lahti olevad ammuilma täis broneeritud. Uudistes räägiti, et Niagara joale on oodata üle miljoni turisti. Nii väga kui tahakski siis sellisesse rahvamassi trügima küll ei kutsunud. Võtsin varjutuse teekonna kaardi ette ja asusin uurima, kuhu oleks kõige parem minna. Täisvarjutus kattis suht kitsa riba Lõuna-Ontariost Erie järve kagukaldast ja Niagara maakitsuse, liikus siis Ontario järvele ja uuesti maismaale kaugemal idas Ontario järve kirdekaldal.

Täisvarjutuse maksimaalne üle 3 minutiline kestus riivas Erie järve kallast. Kaalusin sõita Rock Point provintsiparki, mis küll suletud. Loodetavasti saan auto kuhugi vaikselt parkida, vaevalt politsei päikesevarjutuse ajal väga agaralt parkimise eeskirjade rikkujaid püüab. Seadusekuulekas kaasa laitis mõtte maha. Kaardi peal rannajoont pidi liikudes leidsin vaid 5km eemal mingi täiesti tundmatu looduspargi, mis üllatus-üllatus oli avatud. Proovime seda ja kui parkimist ei jagu, eks vaatame kusagil üldkasutataval rannal või lausa tee ääres.

Esialgu plaanisime seoses eeldatava liikluskaosega väga varakult, lausa kuue ajal hommikul startida. Õhtune ilmateade polnud väga julgustav, arutasime veel kord ja otsustasime võtta rahulikult, ärkame millal iganes, joome kohvi ja sööme hommikust ning siis asume teele. Varjutuse algus kahe ajal, täisvari nõks enne poolt nelja, liiga vara hommikul kujuneks koha peal kole pikk molutamine kuna peale ranna seal miskit muud polnud. Mõeldud-tehtud, magasimegi kenasti sisse, alles pool üksteist panin kohvivee peale. Ilmaennustus oli paranenud ja isegi maanteed ei tundunud liiga umbes olevat. Parim lahendus paistis siiski põhimaantee QEW kuni Hamiltonini ja sealt edasi väiksemaid teid pidi risti üle maakitsuse Erie järve äärde - kokku 120km ja 2.5 tundi.

Minema saime veerand kaheteist ajal, esialgses ummikus kulus poolteist tundi, kuid lõpuks külateedele jõudes läks päris libedalt. Pilvitus jäi vähehaaval õhemaks, järve äärde jõudes oli isegi siniseid laike taevas märgata. Parkimisplats kolmveerandi jagu täis kuid rahvast palju. Tee ääres krooksusid konnad sõna otseses mõttes kõrvulukustavalt nagu viimsepäeva pasunad. Ei tea kas said aru, et miskit hakkab juhtuma. Järverand kujutas endast paeklibu nagu seda Eestiski ette tuleb. Kivid olid küll kõvemast materjalist ja käes tundusid kummaliselt talkjalt libedad. Siin-seal võis põnevaid kivistisi leida. Seadsime end rannaäärse palginoti peale istuma, võtsime Amazoni „päikesevarjutuseprillid“ välja ja panime ette. Miskit ei näinud, pilvkate liiga tihe, tavalised päiksekad sobisid palju paremini läbikumava tulekera jälgimiseks.

Olime väga hästi jõudnud, juba jupike päikesest ära näpistatud. Rahvast oli rannas rohkelt ja muudkui juurde tuli. Igasugu seltskonda leidus alates tervetest mitut põlvkonda hõlmavatest perekondadest, mennoniitidest, lärmakatest noorteseltskondadest kuni raskelt varustatud professionaal fotograafideni. Kui juba sellises tundmatus kohas taoline rahvastus, mis siis veel Niagara Joa juures toimub. Hiljem kuulsime, neil olla taevas hulga pilvisem olnud. 

Pool läinud
Päiksest veerandik hammustatud

Otsustasin nalja pärast proovida kas moblaga saaks päikesest pilti. Pilvkate osutus just parajaks valgustugevust summutavaks filtriks, mis lisas fotodele isikupära. Tugevama päikesega proovisin vahelduva eduga läbi päiksekate pildistada. Proffidega muidugi mu vana asendusmobla pilte võrrelda ei saa, aga endale mälestuseks käivad küll.

Pilvkate läks üha hõredamaks ja täisvarjutuse ajaks paistis päike pilveaukudest täiseredusega. Kokkuvõttes oli just selline „hapupiima tüüpi“ kerge pilvitus amatöörile perfektne piltide plõksimiseks. Huvitav oli jälgida valguse ja varjude mängu, looduse värvid muutusid. Pimenemine toimus suht aegamisi ja ühtlaselt. 

Päiksepeegeldus lennukijoonel
Kitsuke äär päiksest järgi jäänud


Ootasin täisvarju puhul palju pimedamat kui tegelikult kogesime. Üheks põhjuseks kindlasti asjaolu, et päike paistis taevast suures osas katvale õhukesele pilvkattele, mis kiirgas hajutatud valgust nagu öölamp. Päikese Kuu varju kadudes jäi tuul vaikseks, lained raugesid ja putukad ilmusid välja. Kummaline karvu turri ajav tunne tuli peale, mingi ürgne instinkt tunnetas, et midagi on vääga valesti. Kolm minutit varju tundus üllatavalt pikk aeg.

Pimedus langes üle maa
Moment kui päikese serv uuesti kuu tagant välja tuli jättis mulje taevase prozhektori peale lülitamisest. Minu esimene mõte: nii näeb välja lähedase supernoova plahvatus. Kui veab ja Betelgeuse lähemal ajal kuradile lendab saab näha kui täpne mu võrdlus on. Päikese taassünniga kostis rannas tunnustavat üminat ja vaimustatud hüüdeid. Pilved olid nüüd suures osas hajunud, viskasin selili kiviklibule, panin prillid ette ja vahtisin fööniksina aegamisi suurenevat päikeseketast. Lebotasin nii oma veerand tundi lastes mõtetel aegruumis uidata. Lisaks mobla digimälule jäädvustasin vaatepildi ka ajurakkudesse.

Saagu valgus!!!
Päike tuli tagasi!
Rahvas hakkas lahkuma ehkki pool vaatemängu alles ees. Nüüd alles mõistsin, et osaline varjutus jääb igatepidi poolikuks, täisvarjutus on see, mis kõhtu mõnusalt õõnsa tunde tekitab. Kes pole ise kogenud võib öelda: miks sihukesest tühiasjast üldse rääkida, kolm minti päike varjus, võin kardinad ette tõmmata ja sama efekt. Sarnane ehk küll aga mitte sama. Selleks et tunnetada peab ise kogema ja täiesti võimalik, et paljud ei tunne suurt miskit. Minu jaoks oli oluline jällekord hoomata kui pisikesed, tühised ja mõttetud on inimesed universumi suuruse ja võimsuse kõrval. Kosmosel on savi kas meid on või mitte. Inimeste, Maakera, Päikesesüsteemi või isegi ühe galaktika kadumine jääb kõiksuses märkamatuks ega muuda miskit.

Kummuli kauss on püsti keeranud
Mis mulle kõige rohkem muljet avaldas. Esiteks see moment kui esimene „päikesekiir“ kuu tagant valla pääses ja kannaga näkku lõi. Kummaline kalk valgus ja varjudemäng, nagu oleksin mingis ulmefilmis. Selgelt tunnetatav temperatuuri muutus. Koidu ja eha värvid horisondil.

Kas ma uuesti tahaks kogeda, vist mitte, eelkõige ehk seetõttu, et mitte rikkuda esmamuljet. Teistele soovitan kindlasti, aga kui tahate täiselamust, tasub täielikku varjutust sihtida. Kuhugi teispoole maakera lennata nüüd väärt pole aga kui paarisaja kildi ulatuses siis tänapäeva transpordivõimaluste juures oleks rumal juhust mitte kasutada.

        Kel huvi saab allolevalt videolt üksikasjalikku infot päikesevarjutuste kohta

Tuesday, April 2, 2024

Talve viimane niuksatus

Blond lund kühveldamas
Tegelt oli see juba eelmine, ehk märtsi viimane nädal kui saime sahmaka lund ja otsustasin esmaspäeval mäel käia selle hooaja viimast võtmas. See aasta oli siinkandis lumega täielik ikaldus, isegi talve "võimsaim" lumetorm tõi vaid 15 sendi jagu valget kihti maapinnale. Piisav liikluses suure segaduse tekitamiseks. Mina poleks viitsinud sissesõiduteelt lund ajada, niikuinii sulab mõne päevaga ise ära, laps paraku oli usin, talle lihtsalt meeldib lumelükkamine. Suusamäed oleks meil ilma kunstlumeta poolest veebruarist täitsa paljad olnud. Veebikaamerast üle kontrollides paistis igavesti korralik lumekate olevat, nii siis uhasingi esmaspäeval mäele.

Kutsad lumes nuuskimas
Ilm oli täitsa mõnus, algul paar miinsukraadi, lõuna ajal seitse plussi poole peal. Päike paistis enamuse ajast, alles pärastlõunal hakkas pilvitama. Tõstukitest töötas vaid peamine ja nõlvadest neli suuremat avatud. Rahvast oli mäel vähe, tänu millele sai pidevalt sõita ning kokkuvõttes kogunes üle 150 kilomeetri. 

Mäel tekkis seoses jopega jällekord huvitavaid sõnavahetusi. Üks tuntud suusahunt, keda pea iga kord näen, sattus tõstukitoolil mu kõrvale ja hakkas uurima millises võistlusprogrammis osalen. Pidin teda kurvastama, et olen niisama asjaarmastaja kaugelt Eestist, kus isegi mägesid pole - ta vist uskuma ei jäänud. Piinlik oli küsida mis tema nimi, ilmselt mõni tuntud suusataja kui oskuste ja jutu põhjal otsustada - rääkis koondise treeninguprogrammist ja rahvusvahelistest võistlustest.

Munadepühade pikk nädalavahetus läks töö või täpsemini mainituna lisapuhkuse teenimise tähe all. Ametlike nelja vaba päeva jooksul (riigiametil ka esmaspäev ekstra vaba päev) käisin kolm korda kohal teenides nii pea poolteist nädalat puhkust juurde. Ega tööd suurt olnud aga kaks korda ööseks sinna istuma minna veidi tülikas. Unevajaduse rahuldasin nii, et kella kuue ajal õhtul keerasin magama, kolm tundi und, üheksa ärkasin, et kümneks tööle jõuda. Tööl tukkusin kah jupikaupa tund paar puhkenurgas sel ajal kui kolleeg mõlema eest valves oli. Hommikul pool seitse koju jõudes lasin korraks koera välja ja keerasin siis magama, ärkasin poole üheteist ajal. Uneaega kogunes normaalsed seitse tundi ehkki jupikaupa - erilist väsimust polnudki. Isegi unerütmi ei ajanud sassi, täna öösel magasin keskööst kümneni. 

Olen kuulnud ja lugenud, et paljudel kipub vanemaks saades unega probleem tekkima. Mul pole pea kunagi seda muret olnud, ainult paar lühikest perioodi kui endast sõltumatud probleemid kippusid mõtteid koormama. Õnneks suutsin enamasti ka siis endale sisendada, et öösel mõtlemine ja muretsemine ainult kahjulik. Praegu peab magama, et hommikul värske peaga lahendus leida. Uuesti uinumiseks tõukan muremõtted peast välja ja mõtlen millelegi toredale, aitab alati. Omaette muigasin, et hakka või unenõustajaks, aga teatavasti ei taha hädalised kuulda nõuannet stiilis: "lihtsalt mõtle õieti ja ongi korras".

Märtsikuu jooksuplaani punnitasin napilt täis, sada kilti sai kirja. Palju päevi kulus suusatamise peale, neil päevil jooksurajale ei jõua, pealegi jalad liiga väsinud. 14 jooksuga läbisin 104.21km keskmise tempoga 4:45 min/km. Kiireim 5K 23:30, 10K 47:41 ja kilomeeter 4:20, parim keskmine tempo 4:40 min/km. Suusamäel viis päeva mille jooksul 621 km suusad all, kaks kolmandikku sellest mäest alla liugu lastud. Jalutamist vaid 24 km, tegelt rohkem, aga kõigi koerajalutuskäikude ajal pole olnud meeles kella mõõtma lülitada. Sammusid kogunes keskeltläbi 15042 päevas. Kaal endiselt stabiilselt 78kg.
                                  

Tütar pole viitsinud minuga jooksmas käia, kurdab külma ilma üle. Samas mitu korda nädalas ronihallis seina peal kõõlumas. Viimaste videote põhjal otsustades on plika õige osavaks läinud, mina talle mingit konkurentsi ei paku. Käsi harjutab ta koduse rippumiskangi peal. Ma pole nii kaua lõuga tõmmanud, kardetavasti jään selleski tüdrukule alla. Käte trenn ongi unarusse jäänud, peab ikka enne rannahooaega käsile võtma, muidu piinlik lühikeste käistega särgi või lausa palja ülakerega käia kui lihased ei punnita😜

Monday, April 1, 2024

Heliloojad hoidke piip ja prillid!

Esiteks rõhutan, et muusikast tean ma sama palju kui siga piiblist, aga sellele vaatamata oskan öelda kui mõni pala või punt meeldib. Mu maitse mitmekesisust (asjatundmatust) väljendab ehk kõige paremini meeldejäänud ja nauditavate lugude ja artistide lühike nimekiri: Propeller, Mõõkade Tants, Saksa sõjaväe marsid, Taiko trummid, Lordi, New Age instrumentaal loodushelidega, Loits, Naised Köögis, Vennaskond ... ja hulk teisi, mida ei oska nimetada kuid tunneks ära kui kuuleks. Täna klikkisin suht skeptiliselt AI muusikat tutvustavale youtube videole ... ja mulle täitsa meeldisid enamus lugusid. Minge pekki aga sihukest muusikaelamust pole tükk aega olnud. Minu võhikliku arvamuse poolest läheb nii artistidel, muusikutel kui heliloojatel elatise teenimine raskeks kui AI esimesed arglikud sammud sellisel tasemel. Eurovisioon peaks toimuma inim ja AI kategoorias eraldi. Mis rahvas arvab, kas koolitatud kõrvad hakkavad sitavett jooksma või kõlbab kuulata???

Samas meenus, et täna 1.Aprill, ma üldse ei imestaks kui läksin täiega õnge - inglisekeelse otsetõlkena neelasin nii ussi, tina kui korgi ühe hooga :D On mis on, igatahes põnev! 

Saturday, March 30, 2024

Voice Engine

        Tehnoloogia yuotuberi Wes Rothi video Open AI Voice Engine projektist

Open AI postitas oma blogis äsja info ühe põneva projekti "Voice Engine" kohta, mis võimeline üsna hästi konkreetse inimese kõnet jäljendama peale ainuüksi 15 sekundilise originaalkõne audiolõigu kuulamist. Ehk siis esitab etteantud teksti konkreetse isiku kõnemaneeri väga hästi jäljendades. Idee sarnane, mis chatboti teksti juures, lihtsalt infona kasutab audiot. Lisaboonuseks sama jutu esitamine terves hulgas teistes keeltes. Kõne mõistmisega saadakse samuti hästi hakkama nagu oleme ise kogenud kui mobla või läpaka juures häälsisendit kasutame. Paned häälsiendi ja väljundi ning tõlke kokku ja ongi olemas universaaltõlkija. Nõuab veel veidi lihvimist ja natu rohkem arvutivõimsust enne kui ka spetsid ära petab. Võõrkeele õppimine muutub lähiajal mitte vajadus vaid hobipõhiseks. Tõlkijatel kardetavasti viimane aeg ümberõppele või pensile minna.  

Lisame juurde samal tasemel videotöötluse ja piisava arvutusvõimsuse kõike reaalajas simuleerida ning jõuame maailma, kus pole võimalik ei audio ega isegi videokõne puhul kindel olla kas räägid oma sõbraga või on tegu hoopiski arvutisimulatsiooniga - suur samm edasi tekstipõhistest petukirjadest. Viimaseks sammuks piisavalt elutruu humanoidroboti ehitamine - kes ka otsesuhtluses võimeline kõik su meeled ära petma. Selleni ehk veel veidi aega minna, aga vaadates praegust tehnoloogia arengu eksponentsiaalset kurvi, pole mägede taga. Kui maailm enne otsa ei saa suhtlen juba oma eluajal inimrobotitega, kes äravahetamiseni sarnased pärisinimestega.

Arthur C. Clarke: It may be that our role on this planet is not to worship God but to create him.

Arthur C. Clarke: Võimalik, et meie roll Maakeral pole mitte Jumala teenimine vaid tema loomine!


Friday, March 29, 2024

Millal hakata penskariks🤔

Jälle jagan sotsiaalmeediast leitud tabelit. Tegu on järjest teravamini üleskerkinud probleemiga praktiliselt igal pool maailmas aga eriti arenenud riikides. Elanikkond vananeb, sest sündimus (õnneks) pole enam sellel tasemel mis vanasti. Enamuses arenenud riikides elanikkond väheneks suht kiiresti kui poleks immigratsiooni. Immigratsiooniga rahvastikuprobleemi lahendamise mõistlikkus ja jätkusuutlikkus on omaette kuumad teemad, mida ei jõua selles postituses käsitleda. Pensionisüsteemid olid pikka aega tüüpilised püramiidskeemid, mis töötasid seni kuni rahvast järjest juurde tuli. Loomulikul viisil enam ei tule ja migratsiooniga juurde toodav seltskond pole viiskalt öeldes huvitatud oma maksudega vananeva põlisrahvastiku toitmisest.

Majanduslikult on nii riigil, pensionifondidel kui firmadel kasulik võimalikult vähe pensioni välja maksta. Mõistmaks kuidas seda tagada pole vaja kõrgemat haridust raamatupidamises, piisab neljanda klassi matemaatikast. Väljamakstud pensioni hulk on väga heas korrelatsioonis pensioni maksmise kestusega. Et poleks nii lihtsalt arusaadav tavakodanikele lisatakse vett sogasemaks ajavaid nüansse nagu summa seadmine sõltuvusse pensile mineku ajast ja maksustamisega manipuleerimine.

Kuidas võimalikult vähe aega penssi maksta? Elementaarne Watson - hoia kodanikke võimalikult kaua tööl, teisest otsast (võimalikult siva mulla alla ajada) natu keeruline pensiaega eetiliselt maha lõigata. Samas on inimese kauem tööl hoidmine kahe teraga mõõk kuna automaatselt lühendab eluiga. Stress teatavasti hulga tõsiste haiguste põhjuseks aga väga vähe töökohti kus stressi pole. Ülalolevast tabelist on kenasti näha korrelatsioon pensile minemise vanuse ja eeldatava keskmise eluea kohta. Iga lisaaasta töötamist peale 50'dat eluaastat lühendab eluiga kahe aasta võrra.

Googeldasin huvi pärast ka teisi allikaid, ei leidnud ühtegi tõsist uurimust, mis oleks ühese vastuse andnud. Nii mõnedki avaldasid erinevaid numbreid ja isegi vastupidiseid trende. Varem pensile jääjad on tihtipeale viletsa tervisega ja seega eeldatavalt lühema elueaga. Probleem on selles, et väga raske objektiivselt võrrelda inimesi ainult pensionile minemise vanuse ja eluea vaatevinklist. Nii pensile minekut kui eluiga mõjutavad liiga palju väga erinevaid faktoreid. 

Täiesti lambist arvan, et võrreldes sama vaimse ja füüsilise tervisega inimesi, elavad kauem need kes varem pensile jäävad sel lihtsal põhjusel, et nende elus on vähem stressi ja rohkem aega tegeleda igasugu meeldivate ning tervislike tegevustega. Tunnen siinseski kogukonnas mitmeid, kes läksid juba 50'selt pensile, kõik on paksult rahul, keegi ei tunne puudust ühiskonnale "kasulikuks" olemisest.

Kindlasti on erandeid nende näol, kel hobi tööks või kelle töö tõepoolest stressivaba. Paraku kipun arvama, et neid on kaduvväike vähemus. Enda näitel õnnestus saada nõks alla viiekümnesena stressivabale tööle. Kuna see hobi just pole, aga muidu liulaskmine, võiks eeldada suht pikka penskaripõlve. Seda pikemat, kvaliteetsemat ja tegutsemisrohkemat, mida varem tööga hüvasti jätta.

Sobilikult avaldati err's artikkel kõrge vanuseni töötamise teemal, kus leitakse seda olevat uus normaalsus. Lubage jääda eriarvamusele: kui te ärgates ei naerata rõõmsalt mõeldes hommikustele liiklusummikutele ja tööl lahendamist ootavaile probleemidele, eelistaksite ilmselt teist külge keerata ja edasi põõnata - mis on normaalne. Mõelge, kas käiksite tööl kui palka ei makstaks??? Mina isegi oma stressivaba tööga ja usun et valdav enamus ei käiks. Ainsa põhjusena palgata tööl käimist jätkata näen igavust (fantaasia puudumine) või soovi "kasulik" olla - ei mõista kumbagi. See aeg mu täiskasvanud elust kui tööl ei käinud oli mõnusaim üldse ... kui poleks kuklas tiksunud mõte, kahjuks igavesti kesta ei saa. 

Kokkuvõttes mõistlik nii pea töölt ära tulla kui majanduslikult mugavalt võimalik. Paraku on palga teenimise vajadus ja majanduslik kitsikus enamasti need, mis inimesi arutult kaua tööl hoiavad. "Rahatarkus" ja majanduslik mõtlemine vajalikud, et töötamise nõiaringist enne välja murda kui hilja😉

Lootust ei maksa kaotada, Elon "ähvardas", et peagi tuleb tehisaru ja teeb kõik tööd inimeste eest ära. Personaalselt ei julge sellist sorti lotovõidule lootma jääda, kindlam ikka ise asi käsile võtta😉

Kas ja millal tuleksite töölt ära kui tagataks viisakas põhisissetulek?
Millega tegeleksite töölkäimisest vabanenud ajaga?

P.S. Ülaltoodud tabel on tegelt linnalegend ega oma mingit tõeväärtust. Samas ei muuda see mu arvamust, et logelev inimene on õnnelikum ja elab kauem kui töötav inimene.

Mul on kuri kahtlus, et töökuse ülistamine on aegade algusest kitsa kavalpeade kamba vandenõu: las lollid rabavad, et meil oleks lahe elu - kiida lolli, loll töötab end surnuks😜 No ja kogu majandussüsteem on nii üles ehitatud, et keskmisel inimesel poleks majanduslikult võimalik varakult pensile minna. Äkki tehisaru teeb võimalikuks - loota ju võib ;) 

Sunday, March 24, 2024

Kuritegudest ja statistikast

Värvid esitavad eri piirkondi😉
 Korrelatsiooni märkamine omal vastutusel😜
Postituse kirjutamise kutsus esile twitteris silma jäänud säuts. OK, nii naiivne ma ka pole, et iga säutsu kohe usuks aga seal postitatud graafik oli piisavalt intrigeeriv, et asja edasi uurida. Tegu Taani vägivaldsete kuritegude statistikaga ... rahvuspõhiselt. Sellist asja paljudes riikides ei avaldata hirmus (põhjendatud), et võiks kutsuda esile laiemalt immigrantide või kitsamalt rahvus, usu või rassilise sallimatuse. Poleks ju miskit karta kui numbrid väga selgelt ei viitaks teatavate gruppide oluliselt suuremale esindatusele kuritegelikule teele kaldumisel.

Otsisin infot ka mitme teise riigi kohta kuid ei õnnestunud leida. Isegi tehisaru on liiga poliitkorrektne, et sellisele küsimusele ausalt vastata (osava promtimisega ehk õnnestuks). Kanadas näiteks on avalik rahvusgruppide põhine statistika ohvrite kuid mitte kurjategijate kohta. Kuna mu blogi pole teaduslik uurimus, ei viitsinud rohkem vaeva näha ja piirdusin Taani ametliku statistikaga, ja Taani kinnipidamisasutuste statistikaga mis mõlemad üllatavalt lihtsalt ligipääsetavad.

Graafik esitab eri riikide kodakondsete või päritolujärgsete (nation of origin) vägivaldsetes kuritegudes süüdimõistetute suhte taanlastesse aastatel 2010-2021. Selgituseks: kui taani kodanike puhul oleks näiteks 100000 kodaniku puhul süüdimõistetuid 100 siis teiste rahvusgruppide puhul koefitsent 0.5 tähendaks 50 ja koefitsent 2 kahtesada süüdimõistetut 100000 kohta. Oluline on just suhteliste arvude võrdlemine, mitte absoluutsete, sest taani kodanike hulk on praegu veel Taanis oluliselt suurem kui teiste riikide kodanike arv. Väikese valimi (paarkümmend või paarsada) puhul võivad suhtelised numbrid muidugi kallutatud olla. Samas on hulk Taani kodakondsuse saanuid võõramaise päritoluga ja pole päris selge (ei viitsinud uurida) kas ja kuidas seda arvesse võetud. Usutavasti Taanis türklase perre sündinu loetakse taanlaseks ehkki tänapäeval ilmselt näevad teised ja tunneb tihtipeale ka ise end pigem türklasena (analoogia Eestis elavate venelastega). Kas Türgis sündinud taani kodakondsuse saanu loetakse türklaseks või taanlaseks ei tea. Nii või teisiti siis pigem on võõramaalaste osa kuritegelikus statistikas alla mitte ülehinnatud.

Julgen arvata, et teistes põhjamaades ja paljudes Euroopa riikides suht sarnane seis. Ehk siis arusaadav, et sotsiaalse rahu säilitamise nimel sellist statistikat kas varjatakse või lihtsalt ei tehta. Minu arust pole jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine õige taktika. Kus probleem on, seal tuleks sellest avalikult rääkida ja üritada lahendusi leida - ka siis kui need pole mugavad või populaarsed. Natuke nagu vähkkasvajaga: haiguse eitamine ja ravi edasilükkamine või lootmine, et ise paraneb teeb pikas plaanis asja ainult hullemaks. Kui lasta kasvajal liiga kaugele areneda ei aita enam väljalõikamisest, siirded levinud igale poole mujale ja viivad lõpuks kogu organismi hävinguni.

Mis oleks heaks ja efektiivseks lahenduseks ma ei tea ja kui teaks ei julgeks ilmselt välja pakkuda. Tean vaid seda (nii Rootsi kui Kanada kogemuse põhjal), et eeliste pakkumine võrreldes põliselanikkonnaga see kindlasti pole. Äkki on lugejail häid ideid, palun ainult ärge hakake rassistlikke mõtteid avaldama. Esiteks toetan võrdseid võimalusi sõltumata inimese väljanägemisest ja teiseks võidakse tänapäeva sõnavabaduse tingimustes blogi anonüümsete kaebuste põhjal lihtsalt kinni panna.

P.S. Meeldiv tõdeda, et Eesti immigrandid Taanis lausa vähem kuritegelikud kui taanlased ise.
P.P.S. Riigid, mida enam ei eksisteeri on esindatud, sest kurjategijatel oli süüdimõistmise ajal vastav kodakondsus või rahvuslik kuuluvus.