Sunday, July 14, 2024

Klindi all hulkumas

Suvilas matk krunditagusesse metsa ja Türisalu panga alla. Algus niiskes ja sääserohkes metsas, raiesmiku äärde jõudes viskasin pilgu vaarikapõõsastele - marju oli päris palju ja ilusad suured ussitamata. pugisin kere nii täis, et kaasa võetud banaan ei tundunudki enam eriti isuäratav. Järsku jäi metsateel silma haruldaselt värvikirev liblikas, sellist pole Eestis küll varem näinud. Erk puna-sinine tiivamuster, putukas oleks justkui muuseumist plehku pannud. Esialgu tegin pildi kaugelt kartes, et lendab minema enne kui saan tegelast jäädvustada. Liblikas osutus õige kartmatuks, parimad fotod sain päris lähedalt. Google image search väidab tegu olevat six spot burnet nimelise koiga - vat sulle siis, polegi liblikas.
Kuuepunkti Koi
Aasakannikesed
Tiirutasin veidi teoreetiliselt paljulubavas seenemetsas kuid nägin vaid ühte puravikku, sedagi mitte metsas vaid kruusatee äärel. Mustikaid sõin natuke kuid putukad peletasid metsast välja. Sääsed imesid mahu poolest rohkem verd kui ma jõudsin mustikaid suu kaudu sisestada. Vääna-Jõesuu rand oli laupäeva puhul rahvast täis, vesi vaikne ja sogane aga päris soe isegi kirdetuulega. Jalutasin üle silla ning suundusin Türisalu panga alla. Iga aasta on siin erinev, sügisesed tormid, talvine sulamine ja külmumine lammutavad pidevalt kallast, järjest uued liivakivi ja paelahmakad kukuvad klindikaldalt rannale.
Ammoniit
Poolel teel Keila jõe suudmesse



Loodan alati põnevaid kivistisi leida, seekord vaid üksikud. Veeseis oli madal, suht lihtne kalda all liikuda. Jalutasin umbes poolele teele Keila-Joani enne kui tagasi pöörasin. Ühes kohas paar puud alla vajunud, üks ilmselt pikemat aega samas kohas püsinud ja kõveraks kasvanud nagu palmid troopikasaarte randades, Muidugi ei saanud pildistamata jätta, kasutasin aegfotorezhiimi toetades mobla kivile ja joostes ahvikiirusel puu juurde kus turnisin tüvele "poosi" sisse võtma. Nõudis õige mitu katset enne kui pildiga rahule jäin. Tagasiteel lõikasin otse Vääna jõest läbi, rannas on seda oja vooluhulka arvestades raske jõeks nimetada. Kokku tuli 13.67 km.



Saturday, July 13, 2024

Korilus

Eile õhtul veits vaba aega, midagi asjalikku ei viitsinud teha, puhkus ikkagi. Sõber teatas, et metsas tema lemmik kukeka kohas oli veidi seeni, mitte küll palju. Miks mitte ise pilk peale visata, kuhugi spetsiaalselt sõita ei viitsinud, Pässas kõige lähem koht Harku raba kui just Nõmme mändide alla nuuskima ei taha minna. Raiesmik kaugema rattatee juures tundus olevat üks võimalikest kohtadest. Kolm kilti sõitu ja kohal olingi. Ratta vedasin tee pealt paarkümmend meetrit metsa ja trossitasin puu külge. Kohe sealsamas mustikapõõsad, palju just polnud aga korjata siiski kõlbas. Eelmine päev olin kõhu täis söönud, korjan emale maitsta plastämbrisse, mis ettenägelikult sadulakotis kaasas. Raiesmik oli nii risu täis, et palju ei viitsinud ringi hulkuda, ühtki seent silma ei hakanud, kukekatest rääkimata. Veerand ämbrit täis ja sääskedest söödud, sõitsin edasi.

15K rajal keerasin kruusateelt korra metsarajale, vaevalt kümme meetrit sõidetud kui miskit kollast jäi rohelisel samblal silma. Ei olnud kaselehed, täitsa ehtsad kukeseened. Suht vähe ja pisikesed alles, korjasin need kümmekond seenekest plastkotti, ringi jalutades leidsin veel mõned aga see oli kõik. Samas selge, et kui juba esimese kõrvalepõikega leiad seeni on suur tõenäosus neid mujalgi kasvamas näha. Järgmised kaks kõrvalepõiget tulu ei toonud. Siis otsustasin mäkke ronida ehkki loogiliselt võttes on rohkem niiskust madalamal. No aga nii kena samblane metsarada läks üles, sarnane tollega kust esimesed leidsin.

Kukekaid nägin juba kaugelt. Paraku polnud ka siin eriti palju, see-eest suuremad kui eelmised. Üks koht veel ja arvasin: aitab küll, maitse suhu saamiseks piisavalt. Hakkasin alla tee peale sõitma kuid mõtlesin ümber - vaatan veel selle samblase künkakülje üle, kus kolm rada kokku saavad. Kaugelt silma jäänud põdrasammal nagu meelitas. Jäin seisma - lotovõit - kukekate maardla. Jooksurajale olin nii lähedal, et tahtmata oma tegevusega seenekohta reeta panin ratta külili. Sel ajal kui seeni noppisin jooksis ja sõitis rattaga mitu tüüpi mööda, õnneks ükski ei pööranud metsa ega hakanud "minu seeni" kamaluga kokku kraapima. Pisemad jätsin kosuma, kilekott sai niigi täis. Pole mõtet ahnitseda, sisse tegema ei hakka ja palju me kahekesi ikka süüa jaksame.

Tagasi kodupiirkonda pöörates hakkas päike silma paistma, kuram kus mu päikseprillid on? Panin ju mustikakorjamise koha peal sadula peale, et ära ei kaotaks. No muidugi, ratast haarates libisesid ilmselt märkamatult maha. Mõtlesin järgmine päev järgi minna aga kripeldas. Muidu täiuslik päev, kuidas ma jätan selle tõrvatilga meepotti. Hüppasin ratta selga, sõitsin mustikakohta mitte just väga suure lootusega. Teatava üllatusega leidsin prillid minutiga üles, need ju suht suured, hakkavad kohe silma. Tagasiteel mõtlesin lõigata otse mööda sihti läbi metsa - ei olnud hea mõte, tee jube juurikane ja mudane, võitsin sadakond meetrit aga kaoatsin veerand tundi.

Järgmine hommik puhastasin seened, tülikas töö, võttis rohkem aega kui korjamine aga pisike plastämber sai ääreni täis, parasjagu mulle ja emale üheks söögikorraks. Viisin seened ja mustikad emale, kes väga rõõmustas. Leppisime kokku, et käin suvilas ja sööme õhtul koos kartuleid-kapsaid seenesoustiga, Sõitsin suvilasse, kus peale lepapalkide autosse tassimist, lõkke üles seadmist ja niitmist metsa all otsustasin ümbruses väikese matka teha, aga sellest juba järgmises postituses. Ei saa jätta jällekord rõhutamata, et sääskede ja puukidega on see aasta õige tülikas. Puuke juba neli tükki kätte saanud, sääski lugematu arv. Suvilas või metsas seljas olnud riided jätan õue tuulduma või pesen kohe ära, üks puuk nimelt jalutas kodus mööda säärt pehmemat kohta otsides. Saatsin ta allveelaevnike kursustele vetsust alla.

Friday, July 12, 2024

Rattaga Käsmu poolsaarel

Käsmu kivikülv

Eelmine rattasõit Lahemaal oli nii äge, et kui sõber pakkus võimaluse seda korrata ei kahelnud momendikski. Seekord kolmekesi, omaette naljakas kamp. Kõik olime kunagi Mustamäe mammutkooli esimeses klassis. Poleks osanud ette kujutada, kuidas aastakümned hiljem sõidame koos ratastel Lahemaa metsas, kõigil lapsed ja üks isegi vanaisa. Tõdemus: aeg lendab ja inimeste eluteed on ettearvamatud - kaos valitseb.

Sõitsime Eru lahe äärde, tee ääres korjasime metsmaasikaid ja mustikaid suhu. Väga rikkalikult polnud aga söömiseks piisas. Rannas käisime ujumas, vesi mõnusalt karastav peale 20 kilti rattasõitu. Liival lebas mingi vana laevavrakk, õieti vaid põhi koos kaarte jäänuste ja mõne lauaga. Väga vana ei saanud olla, sest ehkki prussides võis näha vanu sepisnaelu siis siin-seal ka jämedad poldid suurte mutritega.

Laevavrakk rannas
Matsikivi
Kõige otsem Palganeemele olnuks mööda randa aga liival rattaga tülikas sõita, jalgsi küll valinuks selle raja. Metsatee oli enamasti suht kergelt läbitav, vahepeal veidi juurikane, kivine ja liivane kuid hübriidrattaga sõidetav. Jalgratas on ikka igavesti tore leiutis, ainuüksi lihasjõuga saad nii kiiresti edasi liikuda, muidugi aitab hea tee palju kaasa. Sõitsime ühes kohas õigest teeotsast mööda aga paar kilti siia-sinna ei tee vahet. Põrutasime Käsmu ja pöörasime sealt Matsikivi poole. Rahn ise mitte eriti muljetravaldav kui Jaani-Tooma kiviga võrrelda. Palganeem tüüpiline Põhja-Eesti merest uhutud ümmarguste mürakatega neemikuots. Tee peal möödusime Käsmu kivikülvist, väikesed kukekad kasvasid lausa keset metsarada - eks soe ja vihmane ilm meeldib neile.

Palganeem
Järgmiseks sihtmärgiks Kuradisaar. Päris palju turiste tolgendas Käsmus, igat sorti väljamaa keeli oli kuulda. Kuradisaarele paraku ei saanud kuna sildi põhjal otsustades kestab lindude pesitsusrahu 15 juulini. Vaevalt keegi oleks kontrollinud aga ei hakanud seadust rikkuma, nii suurt häda saarele pääseda kah polnud.
Kuradisaar

Enne tagasisõitu otsustasime Käsmu poest veidi kehakinnitust võtta. Ajastus osutus perfektseks, kerge tibutamine muutus päris korralikuks vihmaks. Istusime poe ees varjude all, jõime õltsi ja sõime värskelt ahjust tulnud kuumi pirukaid peale. Kokkuvõttes istusime seal pea poolteist tundi oodates kuni suurem vihm üle läks. Poele tegime kena käibe, õige mitu tühja õllepurki jäi meist maha.

Tagasitee 25 kilti asfalti pidi läbi Võsu veidi rohkem kui tunni ajaga. Tõusime merepinnalt 70m peale, mis kohati nõudis parajat surumist. Spidoka peal näitas läbisõiduks 69km. Talu õuele jõudes oli esimeseks asjaks saun küdema ja liha grillile visata. Kogu päev, õhtust rääkimata läks kvaliteetajana kirja. Ainsad veidi segavad tegelased on sel aastal sääsed, kuidagi ei anna teised rahu isegi juuli keskel. Saunas kangutasin puugi puusa pealt lahti, ei kõva leil ega külmas allikas suplemine sundinud teda ise lahti laskma.

Monday, July 8, 2024

Heategu

Tänase päeva hea tegu sai keset päeva tehtud. Kiikasin suvilas heina vedamise vaheajal pooleteise meetri sügavusse pinnaveekaevu, mida kastmiseks kasutame ja mis ma näen: väikese liivakivi eendi peal peesitab ainsas päikeselaigus madu. Olen sealkandis varemgi nastikuid ja mõnda üksikut rästikut näinud, kasulikud tegelased, hoiavad konnade ja hiirte populatsiooni kontrolli all. Ilusast välimusest ma ei hakka pikemalt leelutama, kuna ilu on maitse asi ja paraku leidub inimesi, kes madude soomuse läiget, värvide puhtust ja vilgast roomamist ei oska hinnata. Kollase kaelalaigu põhjal ilmselgelt nastik. Teab kaua see tegelane kaevus olnud, äkki kevadest saati, konni igatahes ei hakanud ühtegi silma ja isegi teod olid kadunud. Maod on visad vennikesed, peavad päris pikalt söömata vastu aga see isend paistis õige pikk ja kiitsakas.

Muidugi pean ta kaevust välja aitama - aga kuidas? Ise kaevu käsitsi madu püüdma väga ei meelitanud, mitte et madu niipalju kardaks aga kaevus suht vähe ruumi ja pinnad libedad. Kui madu vette sulpsab on teda õige keeruline kätte saada, muidu kuiv jahe soomus muutub märjana libedaks. Nagu mu sõnade kinnituseks libises siug vette kui liigutasin kaevu ava peal olevat aiavõrguga kaetud raami. Kõige lihtsam muidugi asjatundjatelt küsida, ei mitte AI vaid vanema tütre käest seekord. Paraku oli kell veidi varajane Kanadas, vastust igatahes kohe ei tulnud. Järsku jäi silma reha, mida heina riisumiseks kasutasin. Kui ettevaatlikult tõsta, peaks madu kenasti rehapulkade taha jääma. Kaas maha tõstetud, lükkasin reha kaevu, nastik ootas rahulikult vees ja jälgis mind pea kõrgelt väljas. Esimese katsega sain tegelase rehale, tõstsin välja ja imetlesin eredas päikesevalguses sätendavaid soomuseid. Madu potsatas murule ning roomas kiirustamata metsa poole.

Google soovitatud "maantee"
Suvilasse sõitsin rattaga, 20 kilti pole ju miski maa. Lasin Googlel soovitada kõige otsemat - teinekord tasub ikka enda mälu usaldada. Google viis mu heinamaa serva ning juhatas risti sellest üle, teeks olid vaid niiduki poolt sissesõidetud rattajäljed. Õnneks mu hübriidjalgrattaga pole suurt probleemi aga tüütu ikkagi. 

Samas sain nautida imeilusaid Eestimaa vaateid: niidud, põllud, mets, erksinine teaevas pimestavvalgete pilverünkadega. Muidu lahe sõita ainult vastutuul segas. Arvasin heina vedamist lihtsaks ja kiireks tööks, peale kahte tundi, kolme õlut higist leemendades ja sääskedest sööduna mõistsin oma eksimust aga tehtud see sai. Nahistasin veits süüa ja sõitsin mere äärde higi ning mustust maha loputama. Vesi oli tänu meretuulele hullult soe aga vetikasodi täis. Kui tavaliselt vetikad vaid kalda ääres siis seekord isegi kaelani vees - uju nagu kapsasupis - puhtamaks ei saanud.

Käruga käsitsi heina vedamine
Tagasisõit läks hoopis ludinal, taganttuulega kergliiklusteel tuli 30 sisse naigu niuhti. Minu rattaga palju kiiremini vändata ei annagi, ees väikseim käik ja taga kuues. Kokkuvõttes kujunes tavapärane tee vaid paarsada meetrit pikemaks, kuid palju parema kattega ja ei mingit taluhoovidest ning heinamaadelt läbi sõitmist. Päris sportlik päev oli, 55 kilti rattal, 5 hommikul jooksu, korra ujumas, heinategu ja naatide kitkumine - puhkus missugune - uni tuleb täna hea.

Sunday, July 7, 2024

Kõik on kaduv

Kõik on kaduv ja seega suures plaanis tähtsusetu - jõudsime eile vuti veerandfinaali vaadates kiluvõileibade taga õltsi ja konjakit konsumeerides sellisele filosoofilisele järeldusele kui ilma AI abita ei suutnud meenutada millisel MM'l Socrates nõuka koondisele teise värava lõi või kes üleeelmiseks Euroopa meistriks tuli.
Vaatasime juubeldavaid hollandlasi ning arutasime, et tegu kõigest veerandfinaali võiduga, kuu aja pärast ei mäleta seda keegi peale mängijate endi ja üksikute fanattide, meistritiitlit mäletaks aasta pärast mingi osa jalgpallimaailmast, mõne aastaga aga kaotab oma tähenduse ja vajub tasapisi ajalukku. Väikerahvastel püsivad harvad saavutused ehk kauem meeles just seepärast, et harukordsed ja ootamatud, kõditavad rohkem rahvuslikku uhkust. Eestlaste spordisaavutustest on eredaim minu jaoks Erki Noole 2000 aasta kümnevõistluse olümpiakuld.

Täna võitlesin jälle aias naatidega ja korjasin õunapuude alt poolteist ämbrit näpuotsa suuruseid pabulaid, see aasta kannavad õunapuud hullult. Maasikapeenras vohasid naadid nii võimsalt, et eelmise aasta päris viisakatest taimedest olid alles jäänud üksikud lehed õnnetutel rootsudel, marju muidugi mitte ühtegi. Ehk siis ilma järelvalve ja hooleta modifitseerub aed paari aastaga pärandniiduks kustutades edukalt inimtegevuse jäljed. Aias etendus minivorm saatesarjast "Elu peale inimesi". Kuna juhtumisi olen ikka veel elus ei tahtnud leppida olukorraga ning vastavalt termodünaamika teisele seadusele asusin ränga energiakulu hinnaga lokaalset entroopiat vähendama.

Rohimine on ühest küljest nüri kuid teisest küljest lausa teraapiline tegevus. Mõtted lähevad uitama, sest ajurakke suurt pingutama ei pea. Tõestuseks asjaolu, et rohisin ka mingid ema lilled välja, mida nõgeste erivormiks pidasin. Igatahes tajusin oma töö mõttetust, sest hoolimata sellest palju ma vaeva näen kasvab varem või hiljem umbrohi tagasi. Et nagu milleks, võiks lihtsalt jalad seinale visata ja õlut juua. Kergendust pakkus mõistmine: mitte ainult minu rohimine ja õunapabulate korjamine vaid ka kõik teised inimtegevused on suures plaanis mõttetud - alates tänavapühkimisest ja lõpetades südamekirurgiaga. Maakera jaoks imelühikese aja mõne tuhande aasta jooksul säilivad üksikud inimeste loodud objektid, Samas millise pühendumusega me neid loome ja kui uhked oleme ... nagu püsiks igavesti.

Aitab filosofeerimisest, kokkuvõttes on mõtet vaid tegevustel ja asjadel, mis rahuldust pakuvad ja mitte mõelda kas neist kasu on või kaua kestavad. Kas ma lõpetasin naatide kitkumise ära, kus sa sellega, aga tegin seda palju rahulikuma südamega edasi. Nautisin värskes õhus olemist, lonksasin aeg-ajalt õltsi teades, et niipea kui tüdin, jätan pooleli, mis varsti juhtuski. Keset peenart jäi vägagi kunstiline kaks ruutmeetrit maltsa õnnelikult kasvama. Jooksma minekuks oli hiljavõitu, hoopis rattaga poodi hommikuks saiakesi valmis ostma. Mitmetera croissantid, mango-passioni saiake ja suitsukana seene pirukas annavad põhjuse hommikul (rõõmsa meelega) ärkamiseks. Teemaväliselt tõdesin Hiiu-Harku terviserajale pöörates: tegelt võiks küll käia õhtupoole jooksmas - hulgaliselt nägusaid, prinke ja napis riietuses neiukesi lippamas. Mõnele kobedamale sappa võttes võiks märkamatult rekordi joosta ... või ahistamise eest politsei huviorbiiti sattuda :D Rimis muideks nägin kolme politseinikut pizzat ostmas - noored pikad heas vormis kutid ja kena neiu, kõigil tõsised tukid vööl - positiivselt muljetavaldav!

Lõpetuseks küsiks milline on teie esimesena pähe kargav eestlaste spordisaavutus?

Friday, July 5, 2024

Halb ja veel halvem

Ei saa üle ega ümber aga selle aasta määravaim sündmus saab olema USA presidendivalimised. Julgen arvata, et tulevikus tuuakse valimistulemust esile kui maailma ajaloo olulist pöördepunkti. Vaadates milline on momendi valik ei näe ma kahjuks mingit põhjust optimismiks - võta üks ja viska teist. Ei mahu pähe et 342 miljoni elanikuga USA's ei suudetud leida paremat presidendikandidaati kui Biden ja Trump??? Kas keegi oskaks seletada kuidas Ameerika on sellisesse olukorda sattunud, kremli rolli ei usu ehkki paremat seisu nad vaevalt oskaks loota. Miks, miks küll demoraadid üldse Bideni üles seadsid. Olen küsinud seda mitmetelt ameerika asjatundjatelt ja läbivaks põhjenduseks on traditsioon: võimul olev president seatakse alati üles teiseks valitsusajaks. Teine põhjendus, et nelja aastaga ei jõua ta oma agendat rakendada, alles teisel valitsusperioodil saab sellega tõsiselt tegeleda ja nii jälje riigi ajalukku kirjutada. Pealegi võitis Biden ülekaalukalt eelvalimised - ehk siis demokraadid on tema taga. Ma küsiks vastu: "Kas valimisvõidu ja USA strateegiliste huvide kahjustamisega riskimine on väärt ühe mehe (olgu või presidendi) ego upitamist"?

Kui enne presidentide debatti pidasin Trumpi küll favoriidiks kuid leidsin, et oskusliku kampaania puhul on Bidenil võimalus siis peale seda olen Trumpi võidus kindel. Nii kindel kui olla saab eeldusel, et mingeid katastroofilisi pöördeid ei juhtu või Bidenit ei asendata kellegi teisega. Irooniliselt on USA's seekord otsustajateks valijad kes pole veel otsustanud millise kandidaadi poolt hääletada - nii vabariiklaste kui demokraatide põhitoetajad üksikute eranditega jäävad oma mehe selja taha, ükskõik kui ebasümpaatne too personaalselt on. Aga just kõhklejatele mõjus Bideni esinemine kartusi kinnitavalt: mees on riigi juhtimiseks liiga vana, et mitte öelda dementne. Trump ajab muidugi ka seosetut juttu ja valetab pidevalt, paraku vahet pole - tema tulised pooldajad niikuinii ei saa suurt sotti. Tüüp suudab esinedes ameeriklastele otsusekindla ja tugeva mulje jätta.

Kui eile hakkasid levima kuulujutud Bideni enda kandideerimisest loobumisest siis hilisõhtul tuli teade, et presidendi ja hulga juhtivate demokraatide koosolekul otsustati jätkata "võiduka lõpuni". Ei saa aru kas sõna "võidukas" oli irooniline, piisanuks lihtsalt "lõpuni". Mu arust on just uue kandidaadi väljakäimine demokraatide ainus shanss, tegelt imestasin juba enne valimiskampaania algust, miks üldse Bidenit lastakse proovida. Kõhklejatest valijad ja Trumpiga rahulolematud vabariiklased tuleks tõenäoliselt iga vähegi tuntuma demokraadi selja taha, Bideni kandideerimise korral pigem jäävad lihtsalt koju. Mida hiljem mees loobub, seda vähem aega jääb uuel kandidaadil kampaaniaks ja seda väiksemaks kujunevad võiduvõimalused.

Kui ma oleks mängur pakuks välja järgmised valimisvõidu protsendid: Trump 80%, Biden 4%, Keegi teine demokraat 14%, Keegi teine vabariiklane 2%. Need oleks praeguse seisu protsendid, kui üks või teine põhikonkurentidest kukub mängust välja muutuks numbrid oluliselt. Nii Trumpi kui Bideni lahkumise puhul langeks vabariiklaste võiduvõimalus oluliselt, mõlema lahkumine muudaks olukorra raskelt ennustatavaks - palju sõltuks, kes saab uueks kandidaadiks. Ainult Bideni lahkumine oleks demokraatide jaoks soodsaim - see on nende võimuses, miks mitte ära teha. Ainult Trumpi asendamine vähendaks vabariiklaste võimalusi, loomulikult seda nad praegu tegema ei hakka.

Kokkuvõttes seisab maailm suure tõenäosusega silmitsi USA'ga, mida järgmised neli aastat juhib ettearvamatult käituv süüdimõistetud kurjategija. Ja venemaad juhib veel süüdimõistmata kurjategija, kelle kuritegude loetelu mahuks mitmele köitele. Perspektiiv missugune, nende kahe käsutada 88% maailma tuumarelvadest😱 Kaabakas tunneb kaabakat - karta on, et Trumpi võimule tulemise korral sunnitakse Ukraina USA abi äralõikamise ja pättide vastastikuse kokkuleppega rahule. Aga Ukraina sõja perspektiividest Trumpi võidu valguses kirjutan järgmises poliitpostituses.

Thursday, July 4, 2024

Aktiivne puhkus

Nii aktiivselt olen "puhanud", et pole jõudnud blogistada. Maksan nüüd veidi võlga tagasi. Laupäval käisin "Retro" üritusel ... ei mitte sellel überkallil Pühajärve omal vaid palju lähemal Padisel. Esines punt nimega "Regatt", palju vanu lugusid mida isegi mina noorusaegadest mäletasin. Külalistelt oodati temaatilist riietust, otsisin pööningult oma vana EÜE '83 aasta sinise pluusi välja. Sealsamas jäi silma ka '79 aasta EÕM 13 töösuvi kollane särk. Pisikene teine oli aga sikutasin isegi ilma seebita selga. Üllatav kui kvaliteetne nõuka värgi kohta, riie kenasti prink ja trükivärvid selged. Nii ma siis esindasin stagnaaega -  seitsmekümnendate lõppu kaheksakümnendate algust. Rahva hulgas jäi silma ainult üks malevlane punase EÕM pluusiga, ta oli staazhikam kui mina nagu vennastumise käigus selgus. Üllatavalt tantsulemb publik, põrandal vihtus rohkem rahvast kui istus pinkidel. Pikema kirjelduse võite ürituse kohta leida Kaljulava veebilehelt.

Pühapäeval käisin suvilast läbi, üritasin veel niita rinnuni heina, palju ei õnnestunud, sest vikati vars murdus suurest punnimisest. Mul polnud ka vajalikke tööriistu kaasas. Käisin meres ujumas ja sõitsin tagasi linna, uhkest bemarist laenuauto tuli tagastada, sest omanik saabus öösel. Ses suhtes veidi närvesöövam, et võõra masinaga muretsed iga pisikese asja pärast palju rohkem kui enda auto puhul. Suvila ette pöörates on suht kitsas läbikäik suure kuuse, kase ja lepa vahelt. Tänapäevane masin kisab nagu siga aia vahel kui mingi takistus lähemal kui pool meetrit, häiret maha ei osanud ka lülitada. Kokkuvõttes läks õnneks, pääsesin ilma ühegi kriimuta, ainult vares sittus hirmsa läraka keset klaasi.

Esmaspäeval tegelesin aias naatide rohimisega, marjapõõsad ei paistnud enam välja. Parandatud vikatiga sain ka kraaviperved pikast rohust puhtaks. Õhtul kohvitasime emaga, mugisime Retropeolt kaasa saadud kulinaaria meistriteoseid ja arutasime mis tarvis minu siinoleku ajal teha - jeeker küll, päris pikk nimekiri tuli. Mis seal ikka, tuleb otsast alustada, ega asjad iseenesest tehtud saa. Kohv tuli vist sutsu kange, sest kummalgi polnud öösel eriti hea uni. Ma sõitsin õhtul suvilasse, et seal ööbida ja hommikul varakult kastemärga heina rünnata lihtsama niitmise lootuses. 

Liiga hilja, et miskit asjalikku ette võtta, jalutasin randa päikeseloojakut vaatama. Jõudsin isegi liiga vara nii et jaheda tuule käes ei viitsinud päris loojanguni oodata. Vaated olid sellele vaatamata ägedad, tuul tugev, lained suured, voogasid liivale või pritsisid kivide vastu põrgates kõrgeid vahufotääne. 

Kajakad planeerisid tuules mõnuga, lohelauatajad olid juba kaldale läinud. Vesi suht soe aga sisse hüppama ei kutsunud, õhk liiga jahe. Tagasi suvilas surfasin veidi moblal netis ja panin lõpuks magama jäämiseks podcasti peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla, lõpuks kahe ajal ikka jäin magama. Viie ajal ärkasin, suur valge väljas. Pöörlesin tunnikese kuni uinusin uuesti. Ärkasin alles peale ühteteist poole une pealt ema helistamise tirinast. Unenägu ise väga temaatiline: arutasime isaga mis tema relvadega teha, venelased on Narva all kaitsest läbi murdmas. Isa arvas, et jahipüss kulub kodus ära, esimesed paar saavad läbi ukse haavlilaengu, järgmisi nopime püstoliga kuniks salv tühi. Optilise sihikuga vindiga võib neid kaugema maa pealt jahtida. Mäletan mõtet, et kurat küll, kena väljateenitud pens läheb vett vedama, aga tiblasid niisama siia ei lase. Siis meenus rahustav fakt: meie firma reeglite järgi hakkab naine minu pensi saama kui ise peaksin sõtta jääma.

Nii palju siis varahommikusest niitmisest. Läks trumm, mingu pulgad ka. Panin hoopis tossud jalga, et rannal jooksuring teha. Ei läinud eriti libedalt, paras punnimine liiva sees joosta aga juulikuu esimesed 5 kilti sain täis. Karsumdi merre lainetesse, milline mõnus karastus, vesi just paras, pakuks 18 kraadi. Tagasitee valisin läbi metsa, hästi tehtud - paar peotäit haruldaselt suuri ja maitsvaid metsmaasikaid panin nahka. Suvilas tahtsin kohvi juua aga pekki küll, kohv oli maha jäänud. Kaalusin kas sõita poodi ja osta pakk kuid ei viitsinud. Jogurt, krõbinad, kali ja saiakesed. Kell juba üks, enam ei andnud niitmist kuidagi edasi lükata. Järgmised kakspool tundi vehkisin vikati ja luisuga vaheldumisi ja vandusin, jube higistamine. Vedelikupuudust leevendasin paari õllega, rohkem ei tohtinud kui kavas õhtul linna sõita. Lõkkeplatsil sättisin eelmisest korrast jäänud oksad hunnikusse, sääsed kuradid sõid kui segased. See aasta on ütlemata hea sääseaasta, isegi linnas tülitasid teised. Õnneks olen suht tundetu kodumaiste vastu, punne üles ei tule, lihtsalt tülikad teised ja kuidagi häirib kui keegi su kallal elusast peast maiustab😋

Linna jõudes oli esimene asi kohv keeta, mul vist ikka kohveiini sõltuvus, pea oli raske aga pilt selgines märgatavalt peale esimest kruusi. Kohvi kõrvale sain teate autot laenanud sugulaselt, tema haiglase olemise põhjuseks olevat koroona. Enda pärast ei muretse aga nüüd tuleb veidi aega emast eemale hoida, 90 aastase puhul ei saa selle tõve edasi kandmisega riskida. Ei usu, et nakatumine nii lihtne ja kiire oleks, kuid parem karta kui kahetseda. Kummalisel kombel magasin jälle poole üheteistkümneni, ei tea kas hakkan lõpuks ajavahest üle saama, oleks nagu aeg ka. Jõin kohvi, sõin hommikusöögi, uimerdasin veidi ja otsustasin lõpuks lõuna ajal jooksma minna kui sadu järele jäi.

Võtsin suht rahulikult ja kusagil poole distantsi peal tekkis mõte selle kuu kümps ära teha. Harku metsas tavapärasest pikem ring, osaliselt mööda 15K rada. Tempo kujunes nigelaks, vaid veidi alla 50 minuti 10 kildi peale, selle aasta kõige aeglasem kümps vaatamata perfektsele jooksuilmale: 16 soojakraadi ja kerge uduvihm. Õhtul rattaga Kalevi Nõmme turul asuvasse kommipoodi, hinnad on tõepoolest märgatavalt tõusnud. Kilosed pakid 10.50 EUR. Haarasin kilo Oravakest, Tallinnat ja Maiuspala, lisaks Vana Tallinna batoonikesi - arve 35 euri. Sealtsamast Selverist võtsin vürtsikilu ja suitsuseakeelt, juhuks kui suure kommisöömise peale süda läikima hakkab😜

Öö oli kummaline, samal ajal palav aga külmavärinad, ega ometi tõepoolest covidi saanud. Samas magasin jälle pikalt poole üheteistkümneni ja enesetundel polnud miskit viga. Hommikujooksu 8 kilti tundusid haruldaselt vaevalised ehkki jällegi hea jooksuilm 20 kraadi ja pilvitusega. Jasmiinilõhn käis üle pea mis tähendab, et lõhnameel olemas ja nii kommi kui õlle maitset tunnen endiselt täie teravusega. Päeva veetsin asjaajamisega ja õhtupooliku aias naate rohides ning oksi lõikudes. Vaarikad see aasta õige nirud, kuulsin raadiost, et üldine probleem Eestis, olevat seotud ilmastikuoludega. Läksin nii hoogu, et söömine ununes. Õhtusöögiks maksakaste ja kartulid tomatitega, maiuseks kohv saiakestega ja mitmed kommid. Selline siis mu puhkus on. Ega ma kurda, tegelt mõnus, sest aias või suvilas meeldib mütata, ainult asjaajmine tüütu.

P.S. Kas kellelgi olnud sihukesed koroona sümptomid, et väsimus, unisus, tajutava temperatuuri ebakõla ja vahepeal tunne nagu oleks õhust puudus aga suurt muud ei miskit? Muidugi fakt, et jooksen endiselt suht pikki vahemaid (ainult veidi aeglasemalt ja vaevalisemalt) vihjab, et miskit tõsisemat nagu olla ei saa.

Sunday, June 30, 2024

Palavus!!!

Nagu eelmises postituses mainitud oli organism reedel täitsa töökorras. Lubas selle aasta kõige kuumemat ilma, seega otsustasin suvila heinaniitmise edasi lükata. Üle 30 kraadises palavuses oleks füüsilise töö tegemine enda piinamine, mida mulle ei meeldi harrastada. Samas ei tahtnud ka keldris jahedas tervet päeva viita, mererand tundus päris hea mõte. Helistasin vanale sõbrale, too oli hea meelega valmis Õismäelt Vääna tulema. Randa sõites krabasime poest mõned külmad joogid ja jäätised, mina autojuhist karsklasena piirdusin suure Värska veega, söögipoolise eest oli sõber juba muretsenud.

Hea, et Väänas oma suvila, ei pea hullu hinda parkimise eest maksma. Jalutamist küll alla kildi aga kuumus tahtis tappa, randa jõudes kargasime kohe merre. Vesi värskendavalt jahe või 20 kraadi ringis pigem lihtsalt jahedam kui õhk - auto termomeeter näitas juba +35C. Ega rannas suurt muud teha saanud kui mere ja päevituslina vahet käia. Veest väljas kuivas nahk 10 mindiga, veel 10 ja hakkas liiga palav, tagasi ligunema. Tuul hakkas kah tasapisi tõusma ja ajas laine üles. Rahvast oli muidugi murdu, eriti rannatee lähedal, tuletas meelde Pärnu randa parematel päevadel. Keeleliselt kostis üllatavalt palju mitteeesti keelt, nii slaavi kui romaani päritolu. 

Juunis jooksin varakult 100K "normi" täis kuna oli karta, et vähemalt esialgu puhkusel Eestis olles pole aega või viitsimist. Hästi tegin, sest viimase 10 päeva jooksul sain vaid korra, viimasel päeval, rajale. Jooksu kilte kogunes 15 korraga 114, jalutamist 41 ja rattal 100 kilti. Sammude hulk 437168 (14572 päevas). Kolm jooksu üle kümne kildi otsad, keskmine tempo 4:39 min/km. Kiireim 5K 22:28 (jälle ühe kümpsi viimased 5 kilti). Kiireim 10K 46:12, aasta parim ja kõigi aegade kolmas tulemus ning kilomeeter 4:04. Parim keskmine tempo 4:32 min/km. Huvitav fakt, et kiireim kümps 46:12 oli 11 kildi esimesed kümme - kui mõõtnuks 2-11 km saaks kümne kildi ajaks isikliku rekordi 45:22 (esimene kilt oli 4:58 ja viimane 11's 4:08 mis näitab, et päris viimast välja ei pannud, varu peaks olema).

Kiirpaadiga Helsinkisse

Nagu viimastel aastatel kombeks sain ka seekord kaasa lõbusõidule Soome. Ilm ähvardas hea, tuul 4-5 m/s, temperatuur +25C ringis isegi merel ja täis päikesepaiste. Nagu hiljem selgus ei maksa päikest ja sooja alati plusspoolele kanda, sest nii saab isegi merel palja ülakerega sõita ilma, et külm hakkaks aga päike tänu vee peegeldusele pigem kõrvetab rohkem kui rannas kuuma liiva peal. Kui keha on mul kevadel veidi päikest saanud siis pead ja nägu olen kiivalt mütsiga katnud. Nokatsi tagurpidi pähe panemine on kiirel kihutamisel oluline, paraku nii ei kaitse mütsinokk nägu rääkimata otsaesise kohale jäävast august.

Krabasin kaasa kaks kasti kesvamärjukest, konjaki, pooleteiseliitrise Gin-Tonicu ja jõhvika likööri. Mõnevõrra ootamtult selgus, et kaks raskemat meest seekord ei tulnud ja kaptenil polnud külmik sugugi mitte tühi. Reisijateks vaid härra ja proua võrumaalt. Eelnev tähendas keskmisest lustakamat reisu ja seiklusi. Paati sisse lastes olin auto roolis sel ajal kui kapten paadis. Tuleb hooga vette tagurdada ja siis järsult pidurdada, et paat inertsiga kärult vette libiseks. Soome rannikule põrutasime tunniga, veidi saarestikus kihutamist ja olimegi Helsinkis. Hulkusime linna peal, võtsime suupisteid ja tekitasime olukorra mingis uhkes restos, kuhu meid ei tahetud sisse lasta. Põhjenduseks mitte piisavalt elegantne riietus, äkki isegi õigusega sest kui mina olin jooksumaikaga siis kapten lausa ilma särgita. Kingasid ega pikki pükse meil loomulikult polnud.

Senaatitori Helsinkis
Mõningase vaidluse peale lahkusime sellisest asutusest, kes meie eurosid ei tahtnud, enne siiski väisasime vetsu. Isegi seda taheti keelata aga kui pakkusime võimaluse loiku põrandale jätta leebus teenindav personal ning palus meil kiirelt asi ära ajada. Mingi moment tekkis soov korraldada spordivõistlus Senaatitoril. Kohalikud ja läheduses viibivad turistid ei osutunud sportlikeks kodanikeks, jooksime kaks raksu kolmekesi trepist üles. Kapten kui kõige noorem mees pani mõlemad jooksud kinni aga suht napi eduga. Ei saa ka jätta märkimata fakti, et kõigil õnnestus käpp kord või paar maha panna. Turistid tegid pilti kuid unustasime neilt kontakte küsida. 

.Või siiski mitte😏 Järgmine päev tekkis kahtlus, ega ometi peaminister ise meie võidujooksu jälginud. Sain nimelt temalt sõbrakutse Facebookis just sel ajal kui Helsinkis viibisime. Keegi ei mäleta poliitikutega kohtumist aga pole ka imestada - mälestused Helsinkist ei ole mitte järjepidevad filmi formaadis vaid pigem üksikud kaadrid fotodena. Ei julgenud vastu võtta, teab milliseid kompromiteerivaid pilte saab näha😜

Tagasisõidu kohta võin vaid kinnitada, et jõudsime Tilgu sadamasse, suutsime paadi kuidagi veest välja vedada ja auto taha haakida. Kodus sõin ja jõin kõvasti vett enne kui põõnama keerasin. Üllataval kombel järgmine hommik uimasebvõitu kuid ei mingeid muid raskemeelsuse sümptoome. Nii värske siiski ei olnud, et jooksma minna nagu plaanis. Jooksmisega üldse Eestis ikaldus, polegi veel rajale jõudnud. Alles täna juunikuu viimasel päeva pealelõunal lippasin viieka Harku metsas.



Friday, June 28, 2024

Rattal Lahemaal

Lahemaa rattasõit
Tom Jaani-Tooma kivil
Marsruudiks: Kõnnu - Nõmmeveski - Joaveski - Võhma - Eru rand - Tammispea hiidrahn - Eru vaatetorn - Jaani-Tooma Suurkivi - Loksa - Kotka - Vasaristi juga - Kõnnu. Kilomeetreid kogunes 60, tee suht tasane ainult üks laskumine ja kaks suuremat tõusu, enamus asfalt, sekka natuke nii kruusateed kui metsateed, aega kulus 6 tundi koos vahepeatuste ja einestamisega.

Jõerohi Valgejõe voogudes hõljumas
Lapsepõlvesõber kutsus enda suvekodusse rattatuurile. Tavaliselt oleme temaga iga aasta Tallinnast lääne pool paar korda pikema sõidu ette võtnud. Mõte Lahemaal ratta seljas ilusaid kohti uudistada tundus vägagi apetiitne, jäin hoobilt nõusse. Ainsaks mureks oli ratta seisukord, äsja saabununa polnud teist veel garaazhi pealt maha tõstnud. Meeldiva üllatusena isegi kummid eelmisest suvest pooltäis, veits õli hammasratastele, ketile ja laagritele ning oligi sõiduvalmis. Mahtus ilusti pagasisse, ainult esiratas tuli lahti võtta ja sadul sisse lükata. Peale kiiret tõhusat hommikueinet sõitsin tunni ajaga Pääskülast Kõnnu. Umbkaudse marsruudi panime kaardi peal paika samal ajal sissejuhatuseks kiiret terviseõltsi manustades. Poole ühe ajal istusime sadulasse ja hakkasime sõtkuma.

Kui teeäärseid metsmaasika ja mustikasöömise pause mitte arvestada siis esimesed peatused Nõmmeveski ja Joaveski sildadel. Põhja-Eesti rannikujõed on vähe järsema langusega ja kiiremad, kohati kenad kärestikud ja isegi mõned kosed voolusängi ilustamas. Nii mõnedki võivad uhkeldada pisikese kanjoniga. Valgejõe kaldajärsak tee ääres on muljetavaldavalt kõrge ja järsk. Muudest teeäärsetest vaatamisväärsustest jäid silma toonekurg ja veidi mahajäetud ilmega Hundisilma talu, mäletate ikka veel millist rolli see koht Eesti poliitikas mängis?

Kaugeimaks idapoolseks punktiks sai Palmse mõisahärra võimas graniidist piiripost. Võtsime suuna rannikule, sõitsime Google kaardi järgi pisemaid teid. Paar korda lausa taluõuest läbi, hea et lõukoeri lahti ei olnud. Lapsepõlve nostalgiast ei saanud jätta tee ääres kasvava piraka remmelga otsa ronimast. Randa jõudsime just enne Vihasood, paarsada meetrit Tammispea ojast idapool. Ilm oli parasjagu jahe, polnudki erilist tahtmist ujuma minna ehkki püksid kaasas ja rand mõnus liivane. Lootsime randapidi järgmise teeotsani jalutada, paraku ei saanud ojasuudmes kuiva jalaga üle.

Rahnu vertikaalpinda tudeerimas
Rahnu väiksemad tükid metsapool

Vähem kui pool kilti edasi Tammispea hiidrahn, mis Eesti kõrgeim 7.8 meetriga ehkki mahu poolest 262 kuupmeetriga alles 18 kohal. Tegelt võiks ta koos kahe suure lahtimurdunud tükiga (432 kuupi) tõusta auväärsele viiendale positsioonile. Suht sile ja vertikaalne põhjapoolne pind tundus oskajale täiesti ronitav olevat, lõunapoolne lihtsa kaldega paksu samblaga kaetud, sealt ilma samblakihti lõhkumata üles ei saa. Mõlemad väiksemad tükid paljudest jalgadest siledaks kulutatud. Mastaabiks piltidel inimesed rahnude juures.

Rannikut pidi edasi sõites jäi teele Eru lahe vaaterorn. Suht madal teine maastiku vaatlemiseks kuid linnuvaatluseks ilmselt igati sobiv. Siseseintel hulk erinevate lindude pilte, osade nimetused olid mulle täielikuks uudiseks. Pärispea poolsaare idaranda mööda põhjapoole sõites oli järgmine vaatamisväärsus Jaani-Tooma suurkivi. Eelmisest 30 senti madalam kuid mahu poolest veidi suurem, 15'dal positsioonil. Temalgi paarikümne sendise praoga suur 50 kuubine tükk eraldunud. Praost sai suht lihtsalt üles väiksema tüki peale ronitud. Seda kivi olen mitmed korrad ka varem külastanud kuna lapsepõlvesõbra suvekodu asub vähem kui kildi kaugusel mererannas.
Saunaeelne grillimine
Loksal tuvisid söötmas
Loksal astusime kohalikku Coop kauplusse, võtsime jäätist, jooke ja pirukaid ning saiakesi. Ma ei liialda kui nimetan neid Eesti ühtedeks maitsvamateks. Juusturull oli alles soe, ülikohev ja pehme ning juustuga polnud koonerdatud. Singiseene pirukas viis keele alla. Istusime pingil ja lasime pirukatel hea maitsta meelitades hulga tuvisid kohale. Ilmselgelt kohalike tuvifännidest prouade meeliskoht, sest linnud tikkusid suht jultunult ligi. Tagasitee umbes 20 kilti lasime tunni aja ja ühe jutiga. Siin oli ka paar veidi asisemat tõusu. Tegusa päeva lõpetas grillimine ja saun!