Friday, December 31, 2010

Pilk tagasi ja edasi

Aasta lõpus on kombeks teha kokkuvõtteid meeldejäävaimatest sündmustest. Mis siis mulle pähe tuleb.

Esimesena ja kõige eredama mälestusena meenub kindlasti augusti lõpus tehtud pea nädalane ja 100km pikkune mägimatk Killarney rahvuspargis metsikus looduses.

Teine sündmus on tõenäoliselt uue töökoha saamine riigiametis, praeguse seisuga olen sellega paksult rahul, siiani ei saa aru kuidas nii roppu moodi vedas.

Rohkem nagu äramärkimist väärivaid sündmusi ei meenugi, mis ei tähendaks, et elu igav on olnud:)

Tegemata jäämistest on esikohal kindlasti Eestis käimata jäämine. Suures osas seotud uue töökohaga. Aga lohutasin end sellega, et kompensatsiooniks veetsin sellele eelneval aastal tervelt 3 kuud kodumaa pinnal. Tegelt on see vist esimene kord 15 aasta jooksul kui ma kordagi aasta jooksul Eestis ei käinud.

Muid pisemaid tegemata jäämisi on kuhjaga, aga neist pole mõtet suurt kirjutada, lükkame aga rõõmsalt uude aastasse edasi:)

Mis siis järgmisel aastal plaanis. Hea kui kirja panna siis järgmine aastavahetus käepärast vaadata, kas olen ikka kõik ka täide viinud mis plaanis oli.

Esiteks suusamäel käia sel aastal nii palju kui vaba aega saan.
Teiseks kindlasti Eestis käia, seda samuti nii pikalt kui võimalused on.
Kolmandaks jällegi üks pikem matk teha, eelmine oli lihtsalt nii mõnus.
Neljandaks karates second dan must vöö kätte saada.

Paistab, et mõtlen vaid selle peale, et mul uus aasta lõbus ja huvitv tuleks:) No aga elu on ju selleks, et nautida aga mitte vinduda. Pealegi on alati lihtsam neid eesmärke täita mis endale rahuldust pakuvad ja mis ka muidu toredad on.

Viimasena ja kõige raskema eesmärgina üritaks kodus mingi sellise süsteemi sisse seada, et maja enamvähem korras on. Eelkõige eeldab see laste jaoks mingisuguse karmi ja kindla reeglite (piits ja präänik tüüpi) kogumi kehtestamist. No eks ennast tuleb ikka ka sundida, et pesemata nõud ei koguneks kraanikaussi ja sokid ei jääks vedelema, kust koer need õnnelikult laiali tassib.

HEAD UUT AASTAT !!!

Thursday, December 30, 2010

Suuskadel ometigi

Boxing Day pealelõuna ja õhtu veetsin uuele arvutile juppide ja hädavajalike programmide installeerimisega. Kõik läks suht sujuvalt ainult helikaardi pidin välja sikutama, sest videokaart oli nii pirakas, et võttis kaks pesa. Ikka on mõni asi, mis jääb kahe silma vahele. Kui esimese raksuga üldse heli ei tulnud ja ei suutnud ka seadistustest seda sättida, sest masin ei leidnud ühtäkki ainsatki heliseadet üles, helistasin tuttavale, kes muidugi teadis peast lihtsa lahenduse. Ilmselt on integreeritud helikaart BIOS'es välja lülitatud. Kurat oleks ise pidanud selle peale tulema. Igtahes sain kõik käima ja uhasime poole ööni arvutil mängida.

Järgmine hommik olime kole unised, kuid otsustasime ikkagi ette võtta selle aasta viimase ja uue hooaja esimese mäelesõidu. Vanemal lapsel oli nina tatine ja kurk valus, ju vist eelmise päeva poesabas külmetamise tulemus. Seega tuli kaasa ainult pisem, kelle jalg ootamatult heas seisus oli kui ta kuulis, et ka sõbrad kaasa tulevad. Et meie hooajapilet ei kata laupäeva, pühapäeva ja suurte pühade päevast sõitu (küll aga õhtust 4 - 10 PM) siis plaanisime neljaks kohale saada, et kuus tunnikest sõita.

See andis aega varustuse ja riiete sättimiseks päeval. Aga kogu värk hakkas kiiva kiskuma alates tuttavate telefonikõnest, kui sain teada, et nende masin ei lähe käima. No mis ikka, korjasin nad enda autosse kuid sahmerdamisega kaotasime parasjagu aega. Collingwoodini sujus kenasti, siis sattusime liiklusummikusse, jäi mulje et pool linna on suusamäele teel. Viimase kolme km peale kulus pool tundi. No ja nagu oodatud tekkis parkimisekoha leidmidega tõsiseid probleeme. Lõpuks peale veerandtunnist autode vahel tiirutamist olin sunnitud oma masina jätma otse teisaldamishoiatuse sildi alla :)

Jätsin tuttavad autot valvama ja kiirustasin oma tüdrukuga pileteid välja võtma. Nomuidugi sattusin järjekordsesse sappa, pergel küll, kas tõesti kujuneb mu aastalõpust sabades seismise ralli. Esimeses sabas seisin, et täita mingi lollakas legaalne paber, kus luban kuurorti mitte kohtusse kaevata, mis iganes minuga mäel juhtub, kaasa arvatud lifti pähe kukkumine ja purjus koka poolt pussitada saamine. Ja nagu vanasti pidin seisma nüüd uude sappa, et see paber ära anda ja hooajapilet kätte saada, no kas tõesti ei saanud seda nagu ühe korraga tehtud???

Igatahes olles saanud piletid kätte, kiirustasin auto juurde silmi ees pilt kuidas seda minema lohistatakse tuttavad meeleheitlikult kaitseraua külge klammerdumas. Tegelik pilt polnud üldse nii paha, hoopiski oli mu eeskuju nakkav olnud ja autosid parkimiskeelu alasse nende ähvardussiltide alla juurde tekkinud. ilmselgelt polnud parkimiskohti vabanenud ja otsustasin riskida ning autot sinna jättes mäele minna. Kurat loodetavasti nad ikka pole nii kaabakad, et kliendi masina teisaldavad, oma viga kui pole piisavalt parklakohti ehitanud.

Megapikka tõstukisabasse jõudsime poole kuue ajal ja liftile alles kuue ajal. Lumeolud olid head, ja sõita mõnus, ehkki esimestel laskumistel oli vaja nii minul kui lapsel uute suuskadega harjuda. Kandid nii räigelt teravad, et võtsid ka jäisemate kohtade peal harjumatult hästi mäest kinni. Laskumise nautimist segas ikkagi südamesopis susisev mure auto pärast, lõpuks otsustasingi seitsme paiku vaatama minna.

Masin oli alles aga paistis, et parkimisega veidi lihtsam, enam ei tiirutanud mitukümmend kohta otsivat neljarattalist parkimisplatsil ringi. Ilmselt olid paljud lootuse kaotanud ja minema sõitnud. Istusin sisse ning otsustasin paar ringi teha, ehk leian ka legaalse koha. Vedaski ja juba teisel ringil sattusin auto peale, mis just lahkus, sain tema koha endale. Nüüd võisin rahuliku südamega kella kümneni mäel suusatada.

Suundusime kohe tagumisele mäele, sest ees oli ikka veel jube pikk saba. Isegi järsu nõlva tõstuki juures ootas rahvast murdu aga õnneks on tegu tõsisemate sõitjatega, kes ei kuku tooli juures pikali ja nii liigub järjekord kiiremini. Veetsimegi kogu aja sellel nõlval ehkki purjus koolipoistest lumelaudurite kihutamine tekitas kergelt kõheda tunde. Korra üks neist isegi riivas mind enne kui paarist hüpekast kontrollimatult üle uhas ja siis lumepilve tekitades pikali lendas. Oleks oodanud, et kutt sai kõva laksu aga jumal hoiab joodikuid, vana ajas end ise jalule sülitas lume suust välja, vandus ropult ja lohises siis veidi taltunult allapoole.

Tahtsin ka pilte teha aga peale kolme fotot andis aku otsad, selle unustasin kodus kontrollimata. Võtsime viimast ja uhasime kella kümneni välja ilma vahepeatust tegemata. Kuna kere oli hele, siis otsustasime enne koduteele asumist veidi süüa ja hinge tõmmata. Jõin suure kohvi, et tagasiteel uni peale ei tuleks. Aga rohkem aitas une vastu sõbramehega maailma asjade arutamine ja vaidlemine. Ennevanasti kui ainult lastega sai käia, kukkusid need juba esimeste kilomeetrite peal ära nii, et mul oli end päris raske kaks tundi ärksana hoida.

Koju jõudsime kell üks öösel, suusad jätsin autosse, küll hommikul tassin välja. Kokkuvõttes muidugi oli tegu ikka naeruväärselt sita kasuteguriga suusatamaskäiguga kui arvestada, et autos veetsin rohkem aega kui suusamäel! Aga sellele vaatamata oli hea tunne!!!

Boxing Day

Jõuluõhtu oli tööpäev nagu eelnevalt mainitud, 25'l ei viitsinud suurt miskit ette võtta, logelesime niisama, 26'l käisime suurema lapsega Boxing Day ehk jõulupealse superodavmüügi puhul veidi shoppamas. Muidu ei viitsi taolist asja ette võtta, aga mul oli vaja videokaarti arvutile ja tüdrukul raadioga juhitavat helikopterit, mida polnud jõudnud enne jõule osta.

Canada Computers nimeline pood pidi avatama kella kümne ajal, otsustasime enamvähem selleks ajaks kohale minna, sest paremad pakkumised saavad tihtipeale kiiresti otsa. Pood asus nii 15 km läänepool, õnneks liiklus oli hõre ja saime kiirelt kohale. Parkimisplatsil autost välja ronides ei tahtnud oma silmi uskuda - justkui oleks ajas 25 aastat tagasi kukkunud. Poe ukse ees seisis pikk looklev saba, mis keeras otsaga nurga taha.

Vaatasin lapsele otsa mainides, et äkki läheks tagasi aga too ei lasknud end taolisest harjumatust pildist häirida ja utsitas mind sappa seisma, küllap oli tema jaoks tegu eksootikaga. Nurga taga õnneks polnud rohkem kui paarkümmend inimest kannatamatult külma käes jalalt jalale tammumas. Seadsime end koos saatusekaaslastega külmetama ja kuulsin teiste vestlustest, et inimesed olla juba kuuest end poe ukse ette seadnud. No peab ikka tahtmine olema, see paarikümne või isegi saja dollarine võit ei tasu ju kuidagi majanduslikult ära kui neli tundi külmetamist tunnitasuks ümber arvutada.

Esimesed veerand tundi ei toimunud mingit edasiliikumist, sest pood oli just avatud ja esimene ports rahvast sees paremat kaupa rahulikult valimas. Samas võis täheldada, et inimesed on igal pool sabades samasugused, igatahes sõimlemine, mis tõusis kui üks pilu üritas end vahele sokutada ei erinenud millegi muu kui keele poolest nõuka ajal taarasabas tekkinust.

Lõpuks hakkasid esimesed õnnelikud suuremate ja väiksemate pakkidega koormatult väljuma, ning saba aeglaselt kuid kindlalt liikuma. Seismise ajal sai lapsele jutustada igasuguseid nõukaaegseid lugusid, millest tema jaoks uskumatuimatena kostsid issi lihasabas seismine, fakt et banaani sain tema vanuses kord kolme aasta tagant ja et ananassi olin vaid korra elus enne NL'st välja saamist maitsnud. Sealt ka mu siiani säilinud troopiliste puuviljade ja eriti banaanilembus.

Poodi sisenedes seadsin sammud kohe videokaartide leti juurde, kus kamp rahvast ees seisis. Kasuks tuli nõuka ajal õpitud jultumus ja osavus sabades trügimises. Leti ääres oli paarkümment valjult sõnelevat klienti, keda teenindasid vaid kaks edasi-tagasi tormavat müügimeest. Kiirelt sai selgeks, et teeninduse järjekord sõltus endale tähelepanu tõmbamise oskusest, mitte sellest kaua olid leti ääres passinud.

Peale paari asjatut viisakat "Excuse me ..." fraasi, millele keegi tähelepanu ei pööranud sain aru, et nii kaugele ei jõua. Köhatasin hääle selgeks, manasin asjalikult tõsise näo pähe ja röögatasin üle üldise melu mööda tormavale teenindajale autoriteetselt kõlava häälega otse kõrva maagilise koodsõna "GeForce GTX 460", mis vaese mehikese ootamatusest hüppama pani. Neelasin alla keelele tuleva viisaka "Sorry" ja lisasin eelnevale: "Can you hand me one of these". Mees jäi momendiks mõtlema ja leidis, et ilmselt on lihtsam kiirelt selle nõudliku kliendi soov täita ning pöördus riiuli poole.

Teadsin, et riiul oli soovitud videokaardi sildi kohal tühi aga samas olin enne märganud, et kõrval olevate teiste videokaartide pakendite taga oli kahtlaselt erinevat värvi karp. Visanud pilgu tühjale riiulile pöördus müügimees kiirelt ringi ja ütles veidi parastava alatooniga: "We are sold out" ning asutas minekule. Nii lihtsalt ta siiski ei pääsenud, "Just a moment, can I see this one that's behind these green boxes". Mees pöördus vastumeelselt uuesti riiuli poole ja koukis minu poolt näidatud karbi välja, ennäe imet oligi just see, mida olin otsinud.

Nüüd tekkis kõrval melu, sest nii mõnigi teine oli sama kaupa otsinud aga polnud märganud toda üksikut peidetud karpi. Vaene müügimees oli sunnitud nõudlike klientide survel pool riiulit segi keerama veenmaks neid, et rohkem peidetud kraami seal pole. Paar tükki hakkasid hädaldama, et nemad olid enne mind. So what, oma viga, et ei märganud. Jätsin nad poe esindajaga vaidlema ja kiirustasin kassa juurde, et ost enne ära sooritada kui mult kaupa tagasi hakatakse nõudma.

Kui Visa oli praost läbi libisenud tundsin, et kaart on minu oma. Surusin paki kindlalt kaenla alla ja vaatasime veel poes ringi. 2TB kõvaketas oli $69 eest soodusmüügis, võtsin ka selle, et uues arvutis niipea ruumipuudust ei tekiks. Tüdruk leidis helikopteri, aga ehkki see oli lausa 5-channel ja soodsa hinnaga ei jätnud tema välimus kõige soliidsemat muljet. Pinnisin mööduvat müügimeest kvaliteedi koha pealt kuni too tunnistas, et neid koptereid pidavat tagasi toodama kuna rootorilabad kippuvat kergesti murduma.

Otsustasime lapsega teistest poodidest veel vaadata, pole ju mõtet sellist osta, mis peale paari lendu ära laguneb. Teatud üllatusena aga olid kopterid erakordselt populaarsed olnud ja kõigist elektroonikapoodidest välja müüdud või siis klientide kaebuste tõttu ära korjatud nagu kahtlustasin. Igatahes saime 550 watise lifetime garantiiga toitebloki $40 eest ja otsustasime kopteri üle neti ühelt tuntud USA firmalt tellida. Sellega lõppes meie boxing day shopping tour.

Wednesday, December 29, 2010

Vostro

Täisnimi on meie arvutil sihuke naljakas nagu Dell Vostro 430. Tema algse baasmudeli põhiomadused olid järgmised: Intel i5 650, Chipset Intel® H57 Express, 4 GB dual channel 1333 Mhz DDR3 mälu (emaplaat toetab kuni 16GB), kõvaketas 320 GB, videokaart Nvidia GeForce G310, DVD Kirjutaja, integreeritud 5.1 helikaart, 10 USB, PCIe x 16, PCIe x 1, 2 PCI porti - hind $630.

Lisasin juurde i7 870 protsessori $90, 4 GB malu $60, Creative Sound Blaster® X-Fi Xtreme helikaardi $30 ja kaardilugeja $20 eest - kokku siis $830. Siit sain aga maha $100 mingi koodiga ja veel $50 Paypali kasutamise eest - $680 pluss maksud = $780

Delli süsteem on segane ja selleks, et soodsaimat kombinatsiooni kokku panna on vaja kõik variandid läbi vaadata. Enamasti on siiski nii, et odavad põhimudelid vajavad paari muudatust, mis kipuvad kogu sooduspakkumise ära rikkuma. Mul polnud näiteks mingit mõtet vahetada niru videokaart $140 eest GTS 240 vastu kui palju paremaid videokaarte sai odavamaltki, sama kehtis kõvaketta kohta, 1TB peale minek oleks tähendanud $160 lisa kui mujalt saab 2TB ketta $100 eest.

Niisiis lülitasin momendiks kodus masina peale veendumaks, et ta ikka töötab. Videokaart muidugi ei jaksanud eriti uuemaid mänge vedada nagu oli oodata. Jõulumüügilt ostsin 2TB kõvaketta $70 ja GeForce 1GB GTX 460 $140 eest, lisaks ka 550 watise toiteallika, vahetamaks välja liig nõrga 350 watise. Kodus panin kõik peale ilma probleemideta ja eile nottisime poole ööni vahelduva eduga nii lõuna ameerika geriljasid kui vene dessantlasi Battlefield Bad Company 2 mängus maksimaalse resolutsiooni ja kvaliteediga. Sellest vingest elamusest kirjutan lähemal ajal veel.

Tuesday, December 28, 2010

Kiire Aeg

Jõuluaeg peaks ju rahulik olema, aga mul on teine igavesti kiireks kujunenud. No muidugi enamasti ikka oma süü. Lisaks tavapärasele nämmi muretsemisele, oli vaja ka vaadata paar kinki kodustele, kuusk tuua, töökoha jõulupeol käia, maja juures askeldada ja lisaks veel tööl ületunde teha. Ostukeskused muidugi rahvast nii täis, et ei leia parkimiskohta. Moodsa inimesena kulus suur osa ajast netis väljavalitud asjade kohta ülevaadete lugemisele, et otsustada milline oleks parim valik.

Arvuti sai küll aegsalt Dellilt üle interneti tellitud aga ei kippunud teine eriti kiirustama kohalejõudmisega. Ja kui kaasa minu pealekäimisel asus uurima, mis lahti sain ehmatava üllatuse osaliseks, selgus, et garanteeritud 5-7 päeva asemel lubati jaanuari alguseks kohale toimetada, ehkki masin olla juba välja saadetud. No kurat, selline postiteenus ajas küll vanduma, hakka või tutvusi kasutama:) Õudusega mõtlesin mis arvutiga võiks juhtuda kui see tavapakina kohale toimetatakse, olen ju nende koormast mahakallamist näinud kusjuures "Fragile" ehk õrnad ja tavalised pakid veerevad kõik sõbralikult koos.

Järgmine päev, ehk 23'l, helistas kaasa: arvuti olla kohale jõudnud, no näedsa siis post ikka töötab. Kodus sai karp kerge hirmutundega avatud kuid paistab, et tootjad teavad kuidas pakke koheldakse, oli teine hoolikalt pehmete vahtplastpadjakeste vahele pandud ja nägi päris hea välja. See õhtu ei viitsinud teist üles seada, oli vaja muude jõuluettevalmistuste juures oma õlg alla panna. Siinmaal on ju jõululaupäev tavaline tööpäev, alles 25's on see päris püha. Mitmed lähevad siiski poole päeva pealt minema, et veel viimaseid ostusid teha ja siis koju kiirustada.

Mina lootsin, et selleks ajaks kui koju hakkan sõitma on maanteed tühjad aga võta näpust, ummik hullem kui tavalisel päeval. Kaasa vehkis köögis toidu kallal ja lapsed koristasid. Sebisime kõik koos veel veidi, ning oligi aeg lauda istuda. Tavapärane supermaitsev jõulunämm, seapraad, kartulid, hapukapsad, halloweeni kõrvitsast isetehtud salat õlle, veini või rootsi siidriga vastavalt maitsele. Koer käis ümber laua ja sai temagi paar paremat pala.
Peale sööki traditsiooniline (kaasa sõnul lausa 10's) pikem nii tunniajane jalutuskäik ümbruskonna jõuluvaiksetel tänavatel. Põnev oli heita pilku akendesse kust paistsid inimesed laudades või kuuse ümber istumas, siin pole ju kommet kardinaid ette tõmmata.

Koju jõudes avasime kingid, kõigil rõõmu palju, igaüks asus oma meeliskingi kallal nokitsema, nagu kõrvalolevalt pildilt võib näha. Istusime veel veidi koos ja oligi aeg tuttu kobida, mõnus mõelda, et neli vaba päeva ees! Aga täna kui seda postitan on juba kolm kulunud nigu niuhti ja viimase hommik käes.

Tuesday, December 21, 2010

Toomapäev

Sellist huvitavat infi sain enda nimepäeva kohta Maalehe vahendusel. Seni teadsin umbmääraselt, et tegu on talvise pööripäevaga ja et sel ka mingi ürgne müstiline tähendus olevat. Nüüd siis tean, et olen surmahaldjas :))) ja veel pagan kah. See seletab mõndagi, kasvõi näiteks religiooni vastalisust:)

Teksti lugedes tekkis siiski mõningane mure. Loodetavasti ei võeta meie majas kõike kirjapandut liiga tõsiselt ja mind ei visata ööseks hangele pikutama või garaazhi uinakule. Järgneb Maalehe tekst:

Toomapäev on päikeseaasta lõpupäev.

Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Sel päeval on liikvel surnute hinged. Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks.

Toomapäeval oli oluline mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut.

Wednesday, December 15, 2010

Tehtud

Täna enne tudile minekut sai minu ja osaliselt ka meie pere põhiline jõulukingitus ära tellitud. Tegu muidugi arvutiga, juhuks kui keegi ei osanud seda niisama ära arvata. Ega siis selle pärast ei saanud taolist kinki muretseda, et meil arvuteid poleks - on küll, tervelt neli tükki traadiga võrku ühendatud ja veel kolm läpakat, millega wifi (või netipulga) abil saab internetis surfata. Ja põhjuseks polnud ka vastupandamatu soov ameerika majandust vastutustundetu kulutamisega toetada. Lihtsalt ükski meie masinatest ei jaksa vedada uuemaid mänge nagu "COD Black Ops", või isegi "Battlefield Bad Company" :p

Igatahes olid lapsed suure entusiasmiga ja kaasa veidi ükskõiksemalt mind toetamas kui tegin netis uurimistööd kuidas majale lisalaenu võtmata võimalikult vinge arvuti muretseda:) Kokkuvõttes saab suht palju kõbinat kokku hoida kui tegevusse süveneda. Esiteks on vaja enam-vähem selgeks teha, milliseid omadusi oluliseks pead - see võtab lõviosa ajast. Olulisemad momendid sealjuures protsessor, RAM, emaplaat ja eriti masina uuendamise (upgrading) paindlikkus. Kõvaketast ja videokaarti saab suht lihtsalt ise asendada, mistõttu see pole nii oluline kui just eriti soodsalt ei pakuta. Kõige parema hinna leidmine enam-vähem respekteeritud tootjate hulgast on juba käkitegu vastavat teenust pakkuvate netilehekülgede abil.

Minu nõueteks kujunes Inteli Core i7 protsessor ja vähemalt 8 GB võimalikult kiiret RAM mälu. Videokaart peab jaksama vedada kõiki kaasaegseid mänge normaalse resolutsiooni juures. Aga sellest, mis sai tellitud ja kuidas kõbinat kokku hoitud kirjutan kui saan ta kätte. Peale jõule oleks hinnad soodsamad, aga siis ei saa õigel ajal kätte, et vabadel päevadel teda nautida!

Monday, December 13, 2010

Puhkus ja Ausus

Jutt jälle tööteemaline, sest viimasel ajal olen ületundidega endale lisapuhkust korjanud, pole isegi viitsinud blogida. Aga praeguse seisuga on juba kolm pluss kolm nädalat järgmisel aastal välja teenitud, lisaks veel kaks nädalat selle aasta väljavõtmata talvepuhkust. Igatahes see töökoht hakkab järjest rohkem meeldima.

Teise teema juurde tulles pean kirjeldama huvitavat juhust tööl, nimelt leidsin sorteerimismasinast Hong-Kongi 5 dollarise mündi, mis ilmselt kirjast oli välja pudenenud. Suskasin selle rinnataskusse ja kui ülemus tuli ületunde pakkuma turgatas pähe talle näidata ja küsida mis reeglid taolistel juhtudel kehtivad. Mõningase üllatusena selgus, et sõltumata esemest või selle väärtusest kuuluvad kõik masinast leitud (kirjadest välja pudenenud) esemed firmale ja need tuleb ülemustele edastada.

Järgnev karikatuur pole seotud minu tööga aga tundus lihtsalt vaimukas ja sobiv siia üles riputada:)

Boss: Lasen sul selle projekti valmis teha ja siis vallandan su.
Töötaja: Vinge, mina siis istun terve päeva internetis ja virutan kontoritarbeid kuni mul majas enam ruumi pole.

Hea, et küsisin, sest autojuhilubade, krediitkaartide või muude dokumentide puhul on see loomulik, kuna omanikku on võimalik kindlaks teha aga loogiliselt oleks arvanud, et müntide puhul kehtib sama leidja õigus nagu tänaval. Kui hakkaks igalt vastutulejalt küsima, ega see sinu 25 sendine pole kutsutaks ilmselt peagi kiirabi või antaks norimise eest niisama peksa:) Kuid boss mainis, et keegi oli hiljuti selle eest lahti lastud, et käis lõuna ajal masinatest münte ja muud kraami noolimas. Süsteemi loogika jäi ebaselgeks, aga ilmselt võib juhtuda, et postitöötajad hakkavad muidu kirju lahti kiskuma lootuses miskit väärtuslikku leida, lihtsam on kõik masinast leitu korporatsiooni omaks kuulutada. Ma ei hakanud uurima, mis sellest kraamist edasi saab, kas läheb bosside kohvirahaks:) või annetatakse heategevuseks.

Aga selle aja jooksul olen nii mõndagi huvitavat masinast leidnud, mis siis kohusetundlikult masina juhtpaneelile ladunud. Kõige tavalisemaks on igasugu maade igas vääringus mündid, metallist või plastikust märgid, võtmehoidjad, ja isegi juveliiritooted nagu sõrmused, ripatsid, kõrvarõngad ja ketid. Lisaks plastkaarte - juhilubasid, krediitkaarte, kinkekaarte, ... Põhimõtteliselt iga veidi raskem või paindumatu ese võib suht lihtsalt ümbrikust välja kukkuda kui see suurel kiirusel läbi masina ja üle rullikute jookseb ja ümbrik rebeneb. Siinkohal tahaks rõhutada, et kunagi ei maksa selliseid asju tavaümbrikku panna, selleks on ette nähtud pisipakid.

Kaduma lähevad taolised asjad tehnika mitte inimeste ebaaususe tõttu. Oleks ju loll oma töökohaga riskida paari mündi või isegi kuldketi pärast. Ma ei taha väita, et meil töötajad oleks keskmisest palju ausamad, pigem pragmaatilisemad, sest igal inimesel on hind. Kellel paar dollarit, kellel paarsada, kellel miljonid:) Aga üldiselt on minu küüniline arvamus, et mida paremini toime tullakse (rikkamad ollakse) seda kõrgem see hind on ja seetõttu võib tunduda, et arenenud riikide inimesed on ausamad. Pigem on nad valmis pättust tegema lihtsalt kõrgemate panuste puhul kui vaeste riikide kodanikud.

Kuid endal on tekkinud huvitav suhtumise muutus: kui algul sai mõningase kahjutundega münte juhtpaneelile jätta siis nüüd vaatan neid sama pilguga kui masinas vedelevaid seibe, töö juures ei seosta münte enam rahaühikuga. Kaasa mainis kunagi minu imestuseks, et pangas töötades on tal sama suhe rahapaberitega, tülikad räpased paberitükid, mida peab aeg-ajalt lugema ja klapitama - nüüd mõistan.

Parempoolsel pildil annab jumal teada, et inimese puhul ei saa järgmised kolm omadust koos eksisteerida: Ausus, Intelligents ja Usk inimese loomisse jumala poolt, alati peab üks neist puuduma:)

Sunday, December 5, 2010

Kink

See aasta sain töökoha poolt vägeva kingituse, nad tegid rekordi, sest nii kallist polegi mulle varem tehtud. Nimelt kutsuti sünnal 16 tunniks tööle:) ja maksti kohalolemise eest pea nädala tasu. Ei noh, ehkki oli kavas hommikul kodus pisike istumine teha ei saanud sellisest kingist ju ära öelda. Loodetavasti ei hakka mulle ahnusepisik külge tulema:)

Aga nüüd võin selle eest endale süümekaid tundmata korraliku uue arvuti muretseda, millega saab viimase peal mänge mängida:) Loodetavasti tuleb veel enne jõule välja kaua-kaua oodatud Battlefield 3. Beeta versiooni pidavat õnnelikumad saama juba mängida.

Thursday, December 2, 2010

Elektriauto (Söeauto)

Sihukest riistapuud on pikalt-pikalt oodatud ja nüüd lõpuks on esimene masstootmisse minev (või vähemalt planeeritav) masin välja ilmunud - Chevrolet Volt. Päris pikka aega on ju igasuguseid kontseptsioon mudeleid esitatud aga seni pole olnud võimalik neid ühel või teisel põhjusel nii toota, et kliendid ka ostma hakkaks ja tootjafirma seejuures pankrotti ei läheks. Ja ausalt öeldes kahtlen sügavalt et see auto läbimurdeks kujuneks, pigem eeldan suurt läbikukkumist. Loodetavasti ei vii ta GM'i järjekordsesse pankrotti. Auto disaini vaadates on igavamat välimust raske ette kujutada, aga sellele eriti ei rõhutaks, maitse asi.

Võiks küsida, et millest selline pessimism - lugege ja otsustage ise. Esiteks lühike ülevaade auto põhinäitajatest. Tegu on neljaukselise väikeautoga, mille jõuallikaiks 180kg kaaluv Liitium-Ioon aku ja 1.4 liitrine bensumootor, viimast kasutatakse ainult aku laadimiseks. Tänu sellele pole vaja traditsioonilist jõuülekannet, sest 150hj elektrimootor veab otse rattaid. Siit aga algavadki tänapäevasest tehnoloogiast tingitud probleemid. Esiteks suudab masin täis akuga vaid 65 km läbida, teiseks võtab tavalist pistikut kasutades aku laadimine 10 tundi! Selliste näitajatega oleks muidugi võimatu turule tulla mistõttu kasutatakse abivahendina bensumootorit, et neist kitsaskohtadest üle saada.

Nii suudab auto täis bensupaagi ja akuga läbida juba igati rahuldavad 480 km, kuid lihtne matemaatika näitab, et sellest lõviosa (86%) kaetakse bensu aga mitte aku energia arvel. Seda vaadates ei näe küll põhjust, miks masinat üldse elektriautoks nimetatakse. samuti jääb arusaamatuks millisele klientuurile on suunatud $41000 hind, ilmselt oodatakse, et rikkaid ja lolle on ameerikas palju (järgmine aasta plaanis müüa 45000 autot). Reklaami järgi pidavat üliväike ( 1 l/100km kohta ) bensukulu (kuidas seda on arvutatud jäi ebaselgeks) tohutut kokkuhoidu pakkuma, paraku unustatakse targu mainimast, mis maksab auto aku laadimine. Ja kuna elektrienergia hind on siin mandril kõrgem kui bensul põhinev energia (miks köetakse maju gaasi või õli aga mitte elektriga), siis on tegelikult kulutused elektriauto kilomeetri läbimiseks kõrgemad.

Argument, et elektriauto saastab vähem ei kannata kriitikat, sest üle poole elektrienergiast, toodetakse USA's kivisöe põletamise teel, mis on oluliselt keskkonnakahjulikum kui bensu põletamine. Tõsi on vaid see, et saaste raskuspunkt nihkuks linnadest elektrijaamade juurde, mitte ei kaoks ära. Minu arvamus on, et seni kui ei õpita elektrienergiat tootma odavalt ja keskkonna säästlikult (näiteks tuumasüntees) ning ei suudeta valmistada oluliselt suurema energiatihedusega ja mugavamalt käsitsetavaid elektrienergia kandjaid pole bensumootoriga autode tootjail põhjust muretseda konkurentsi pärast.

Nii, et kuna enamus elektrienergiast toodetakse kivisöe põletamise teel siis võiks toda masinat vähemalt ameerikas nimetada pigem söemootoriga autoks:)

Thursday, November 25, 2010

Ajalugu FB põlvkonnale

Tuttav postitas supernaljaka veebilehe sellest kuidas oleks lihtne meeldejäävalt USA kooliõpilastele teise maailmasõja ajalugu õpetada. Kes inglise keelt valdab ja FB's aktiivne peaks saama kõhutäie naerda. Kliki siia! WWII

Euro(opa) probleemid

Kuidagi kõhe tunne on lugeda viimase aja uudiseid Euroopa majandusruumi probleemidest. Kreeka, Iirimaa, ... järgmisena võib näha majanduskommentaatorite eelarve teemaliste artiklite pealkirjades juba Portugali ja äkki ka Hispaaniat kui uskuda ennustusi. Viimase puhul oleks vesi ahjus, sest tolle riigi välja aitamiseks kuluks pea kogu Euroopa stabiliseerimisfond. Ja ei Itaalia ega isegi Prantsusmaa väljavaated kõige roosilisemad pole.

Ja nüüd kui kohe-kohe läheb Eesti üle Eurole hakatakse tegema juttu sellest, et üks kogu idee algatajatest ja alustugedest Saksamaa näol võib hoopiski hakata kaaluma Eurost loobumist, sest ei jaksa lõputult teisi välja aidata. Oleks ikka irooniline küll kui nii läheks. Punnisime niikui segased, et Eurot enda rahaks saada ja nüüd paistab, et tolle eluiga võib osutuda lühemaks kui eesti kroonil, sest kui Saksa välja astub, siis pole Eurol pikka iga. Ehk peaks Eesti pank igaks juhuks kavandatud kroonide "piduliku põletamise" edasi lükkama, äkki läheb neid siiski kunagi vaja:)

Mina pean selliseid uudisi praegu siiski veel ajakirjanike sensatsiooni tagaajamiseks aga mõtlema paneb ikkagi. Paistab et Põhja Euroopa ja Saksa väärtustel põhinev elu ja äristiil lihtsalt ei sobi kokku Lõuna Euroopa ja osa Ida Euroopa arusaamistega. selle koha pealt julgeks Eestit pigem Põhja Euroopa alla liigitada samas kui lätlased oma statistikaga kuidagi sinna ei mahu.

Aga ka USA dollar on pikaajalises perspektiivis tänu Obama majanduspoliitikale väga nadis seisus, momendil lihtsalt tunduvad Euro väljavaated veelgi nigelamad. Eks see ole üks põhjustest, miks metallide ja üldse loodusvarade hinnad nii kiirelt üles kerinud, paberraha kipub vähehaaval väärtust kaotama.

Eelnevast loost ei maksa teha järeldust nagu oleks ma Euro vastane, pigem ikka ettevaatlik toetaja.

Tuesday, November 23, 2010

Ahnus

Nüüd saan aru miks mõned inimesed rabelevad töötada nagu segased. Nimelt pakuti nädalavahetusel mulle võimalust teha kaks kuueteisttunnist tööpäeva, tasuks võis valida kas keskmine eesti kuupalk või neli lisapuhkuse päeva. Muidugi ei suutnud sellisele pakkumisele ära öelda, eriti kui polnud oodata, et see erilist pingutust nõuaks. Minu suuremaks mureks oli kuidas suuta niikaua ärkvel püsida (keskööst kuni neljani pealelõunal) ja siis veel koju sõita.

Õhtul kodus ettemagamisest ei tulnud ka suurt välja aga kokkuvõttes sain üllatavalt hästi hakkama. Öösel ärkvelolekuks jalutasin ringi, lugesin arvutiteemalist raamatut ja lahendasin aju ergutamiseks sudokusid. Paar korda tukastasin laua ääres käsi põsakil ning kohvikus suigatasin veerandtunniks. Tegelt kartsin järgnevat päeva rohkem aga tavalise töö käigus ei kippunudki uni kurjalt kallale, ainult aeg kippus tavalisest aeglasemalt venima.

Koju jõudes eeldasin end sirakile voodile kukkuvat ja saapad jalas magama jäävat. Aga kui olin kerge näksi teinud ja voodile raamat pihus lesima läinud ei tulnudki uni. Palju ei punninud ka, sest parem juba normaalsel ajal magama kerida ja öösel pikalt põõnata. Trenni siiski ei läinud, sest olemine oli väsinud ja uimasevõitu. Kui poole üheteist ajal voodisse ronides momentaalselt magama ei jäänud hakkasin juba muretsema, et äkki enam und ei tulegi. Selleks momendiks olin ju magamata olnud 44 tundi järjest kui suigatused välja arvata. Panin enda arust korraks silmad kinni ning teadvusele tulin alles hommikul teleka äratuse peale.

Ah jaa, unustasin mainida, kumma kompensatsiooni valisin - laisa inimesena muidugi vabad päevad. Täna tööl kuulsin ka uudise, mis kinnitas mu valiku õigsust. Keegi hiljuti (vähem kui poole aasta eest) pensile läinu oli otsad andnud. Ta olevat seda tüüpi olnud, kes ühtegi juhust ei jätnud kasutamata, et lisatunde teha ja selle eest ekstra makstud saada. Ja neid olevat teisigi, kes nii raha kokku ajavad, aga paraku seda nautida ei jõua, sest on liigse rabelemisega tervise tuksi pannud - mis mõte sellel siis üldse on ehk "beats the purpose" nagu ameeriklased ütlevad. Aga kui saan veel ühe ületunnipäeva olen kaks nädalat tasustatud lisapuhkust teeninud!

Saturday, November 20, 2010

Hiired ja Pähklid

Või peaks pealkirjaks olema hoopis paks laisk linnakass ja tema loll noor sugulane. Kuidas muidu seletada pilti, mis avanes kui sahvris olevaid pähklikotte liigutasin. Nimelt olid osadele pähklitele tekkinud ilusad ümmargused augud koore sisse. Mäletasin küll lapsepõlves korjatud pähklitel olevaid pisikesi millimeetrise läbimõõduga ussiauke aga siin pidi olema tegu mingi muu fenomeniga kui just Canada pähkliussid hiigelsuured pole. Peale mõningast juurdlemist jäid ainsateks mõeldavateks kahtlusalusteks hiired. Neil oli nii motiiv (maitsvad pähklid) kui ka võimalus laiskade kasside tõttu, lisaks avastasin lähemal uurimisel pähklikoortelt asitõenditena kahtlasi kriimustusi, mida olid ilmselt tekitanud pisikesed hambad. Ilmselt tuleb kasside toiduratsiooni vähendada, et tõsta nende motivatsiooni paremini valvuriametit pidada.


Thursday, November 18, 2010

Tunnistused

Sel nädalal sai Kirke koolist oma koolitöö esialgse hinnangu, parema sõna puudumisel kutsuks toda ümbrikku susatud paberilehte eeltunnistuseks. Ausalt öelda ei saa ma ise ka aru mis ime asi see täpselt on. Gümnaasiumi plika paber oli tasemel, tema muidu tugev matemaatika mõningase üllatusena kõige madalam 84%, mis meie mõistes 5- tähendaks. Arvutiõpetuses oli neiu kooli parim, õpetaja oli maininud, et tema töid on igav parandada, sest vigu pole. Isegi keeltes, milles pidi muidu olema raske head hinnet saada tuli koju 87% Inglise ja 91% Prantsuse keeles. Inglise keele õpetajat oli tõsiselt üllatanud raamat (Jared Diamondi Collapse), mida laps parajasti luges kui tunnis õpilaste lugemishuvisid uuriti. Ta on nüüd nii matemaatikas kui loodusteadustes niinimetatud eriklassis, kus antakse rohkem materjali ja kus on ka paremad õpetajad.

Pisema plika lehega võis ka rahule jääda, aga seekord hinnati esimest korda lapsi ainult kolme tasemega (kevadine ja suvine tunnistus tuleb ikka hinnetega, ehk õieti protsentidega): edeneb raskustega, edeneb hästi või edeneb väga hästi, laias laastus ehk 3,4 ja 5. Raskustega edenemine on lapsel ajaloos ja geograafias, mis pole muidugi millegi muu kui laiskuse viga. Hästi edenemine prantsuse keeles on paras üllatus, mis kinnitab, et õppimise korral saab ta sellega hakkama. Loodusteadused oli ainus ala, kus plikat hinnati väga hästi edenevaks. Kiitsin ja leidsime koos, et parandada oleks vaja ajaloo ja geograafia ning ka matemaatika tulemust, viimases võiks ta lihtsalt olla väga hea edenemise tasemel.

Wednesday, November 17, 2010

Kumite kaadrid

Eile vaatasin suurema tüdruku matshi videot naiste vabavõitluses (Ladies Black Belt Kumite) ja tuleb tunnistada, et vaatamata tema kaotusele olin positiivselt üllatunud. Siin on mõned videolindilt välja lõigatud kaadrid (millest ka kehv kvaliteet), terve video lubas kaasa peagi U-tube üles riputada. Plika ei paistnud tundvat mingit aukartust astudes vastu ühele meie stiili parimale naisele Canadas, kes hiljem tuligi üldvõitjaks.


Videolt selgus, et olin paar punkti matshi algusest maha maganud aga enamust siiski koha peal näinud. Alles salvestust mitu korda üle vaadates sai selgeks kust ja kuidas punkte loeti, ning seegi kui raske on kohtunikul nii kiire ala juures punkti saaja üle otsustada. Teoreetiliselt tuleks punkt anda sellele, kes esimesena puhta tehnikaga kerge puutega või väga lähedase (kuni 1-2 cm) jala või käelöögi sooritab. Tihtipeale on aga võistlejad sellise nurga all, et kohtunik peab lööki vaid osaliselt nähes oma sisetunde järgi otsustama.

Liiga lihtsalt punkte andes muutuks võistlus kaugelt lahmimiseks aga liiga karmilt neid jagades kipuvad võistlejad sisse lööma, mis juhtus meeste võistlusel. Üldiselt võis kohtunike otsustega rahule jääda, ehkki videot üle vaadates oleksin oma tüdrukule ehk punkti või kaks juurde andnud, aga issina pole ma ju objektiivne:) Ega see miskit muutnud oleks, tegelikult muidugi oli vastane tugevam ja oleks kokkuvõttes niikuinii võitnud.

Aga minu tüdrukul tulid nii jala kui käelöögid kenasti välja, ehkki kipuvad veel aeglasevõitu olema. Tema kombinatsioonid ja julge liikumine tekitasid vastasele probleeme, sest too polnud arvestanud ründava tehnikaga. Kokkuvõttes jäi minu plika oma esitusega ka ise rahule ja lisas vaid, et tuleb rohkem harjutada, siis oleks võistlus võrdsem. Üldmulje põhjal julgen öelda, et momendil on kaks naist temast kindlalt tugevamad, aga ülejäänute vastu oleks tüdrukul võimalusi.

Saturday, November 13, 2010

Karate Sügisturniir

Täna oli karate sügisturniir, millest seekord meie pere osavõtt suht kesiseks jäi. Ainult vanem tüdruk osales, sest pisem ikka veel lonkab oma väljaväänatud jalga ja mina pidin just täna tööl olema. Paarimees oli puhkusel ning olin üksi mitme masina valves, see on tõesti üks negatiivne külg mu töö juures, et peab kohal käima:)

Naiste mustade vööde finaal, vanem tüdruk istub vasakul platsi äärel

Kaasa viis hommikul plikad Jaapani kultuurikeskusesse ja mina jõudsin just õigeks momendiks kui vanem plika vabavõitluses põrandale läks. Suuri lootusi meil polnud, sest kohtunike otsusel pandi ta täiskasvanud mustade vöödega samasse kategooriasse põhjendusega, et tüdruk juba piisavalt suur. Nojah suuruse poolest tõepoolest pole enam suurt vahet aga eks oskused ikka pole veel päris samal tasemel. Loosiga tal kah ei vedanud, astus juba esimeses ringis ühe tugevama (hilisema võitja) vastu. Igatahes ei lasknud ta end sellest segada ja alustas vapralt võttes kohe jalalöögiga esimese punkti. Paraku pani vastane kogemused maksma ja vaatamata meie plika südile vastupanule võitis matshi. Kaasa filmis ja seetõttu pole fotosid, sest ei taibanud õigel ajal tema kaamerat krabada.

Meeste mustade vööde finaal: Pisem tüdruk istub punktiplakatiga,
vasakus ääres paistab sirakil võistleja ja tema ümber askeldamine

Pisema plika osaks sai kohtumõistmine laste matshide juures. Erilise austusavaldusena ja talle endale suureks üllatuseks määrati tüdruk meeste mustade vööde punktinäitajaks. Selleks ajaks oli ta juba jõudnud oma karate rõivad koduse riietuse vastu vahetada. Tüdrukul oli seega muidugi saali parim koht, hea et ta meil nõrga südamega pole, sest seekord pritsis tavalisest rohkem higi ja verd. Üks võistleja astus jalalööki sisse, mis totaalselt pildi eest pühkis. Meest tohterdati jupp aega enne kui igaks juhuks kiirabiga ära viidi. Veriseid mokkasid ja ninasid tuli kah esile, aga see kuulub asja juurde, enamasti näevad need kosmeetilised vigastused palju hullemad välja kui tegelikult on. Ilma autasuta meie pere siiski ei jäänud, vanem tüdruk sai katas noorte mustade vööde arvestuses kolmanda koha medali.

Thursday, November 11, 2010

11.11.11

Täna tähistatakse siin maal ja ilmselt ka paljudes teistes riikides veteranide mälestamise päeva. Asi sai alguse esimese maailmasõja lõpust, kui 1918, 11 nov kell 11 relvarahu kehtestati. Tegu on poolametliku puhkepäevaga, mis tähendab, et osa ettevõtteid annab vaba päeva ja osa mitte. Riigiasutused muidugi annavad igal võimalikul juhul nagu kombeks, ja minul pole juba kevadest saati selle vastu midagi :)

Igatahes leian, et kohane on sellisel juhul mälestada kõiki eestlasi, kes eesti eest on võidelnud vormist sõltumata. Netis surfates avastasin, et eestlased on suuremates sõdades ootamatult paljude riikide sõjavägedes madistanud, kõrvalpildil näiteks Norra vormis eestlased, kes Narvikis Sakslaste vastu võitlesid.

Tegin ka pisikese kompoti enamkasutatud vormidest, mida eestlased teises maailmasõjas seljas kandsid. Vasakult paremale: Teise Maailmasõja kõige kuulsam eestlane Alfons Rebane Eesti armee vormis, Harald Riipalu saksa vormis, eesti sõdur soome vormis ja vene vormis. Samas kui saksa, soome ja eesti vormis sõdurite leidmine oli lihtne osutus ootamatult keeruliseks vene vormis eestlaste fotode leidmine. Isegi laskurkorpuse pilte googeldades hüppas ette rohkem saksa kui vene vormis pilte, ilmselt pole "võitjate" vorm millegipärast eriti populaarne :)

Sunday, November 7, 2010

Aiatööd

Eilne päev sai tänu praeguse aja kohta suht ilusale ilmale suures osas kulutatud majaomaniku "meelistegevusele" ehk aias ja maja ümber askeldamisele. Kaasa oli vanema lapsega "Kuninglikul talvisel põllumajandusnäitusel", mis pidada reklaami järgi maailma suurim olema. Pisem plika tegeles arvuti taga oma jutu järgi õppimisega nii et sahmisin omaette. Et head mõtted tuleks ja töö hoog parem oleks avasin algatuseks purgi õlut ja imetlesin hilisevõitu novembrikuist roosi:) Esiteks puhastasin vihmaveetorud lehe ja muda rämpsust, mida oli kevadest saati uskumatu hulk kogunenud. Rämpsu korjasin kokku ja vedasin aiamaale. Veidi sai ka viinamarja vääte sätitud ja kuivanud ära murtud.

Aiamaal oli näha, et tomatite ja ubade aeg läbi. Paremas olukorras kepid läksid puuriida najale kevadet ootama, viletsamad välikaminasse kütteks ilma soendama. Varred kaevasin koos laste poolt kokkuriisutud lehtedega täiesti naturaalse orgaanilise väetisena kompostiks mulla alla. Ubadelt sai kuivanud kaunad järgmise aasta seemneks kokku korjatud, tomateist enam asja polnud aga nende vahelt leidsin rippumas kaks imeliku välimusega "juurvilja". Lähemal uurimisel paistis, et tegu oli melonitega, mis ilmselt eelmise aasta kompostis olnud seemnetest kasvama läinud. Seoses kohaliku kliimaga pisemad kui poest ostetud kuid muidu täitsa söödavad. Kokkuvõttes asjalik päev ainult selg oli kaevamisest õhtuks veidi valus, aga muidu hea tunne, et aed nüüd talveks valmis.

Saturday, November 6, 2010

Koerakont ja Kassisilm

Hommikul kohvitassi taga netis surfates jäi silma NASA teade uute kõrge lahutusvõimega piltide avaldamisest komeedist Hartley-2. Läksin muidugi kohe neid uurima ja ekraanile ilmus kujutis, mis oleks iga koera ilastama ajanud. Komeet näeb tõepoolest koerakondi moodi välja, kuid mõõtmed veidi suuremad tavalisest, pikkus umbes 2 km ja laius keskelt kitsamast kohast 400 meetri ringis. Komeet arvatakse koosnevat kahest tuumast, mis on teineteise külge gravitatsiooniliselt "kleepunud", nende kokkupuutekohta (raskuskese) on aja jooksul väiksemad ja kergemad tükid ning tolm kogunenud, millest ka silutud välimus. Kui sihuke ikka maakerale pihta peaks tulema on laks päris vägev, hävingu taset saab lihtsalt arvutada Purdue Ülikooli veebilehel oleva programmiga kui vastavad parameetrid teada.

Kui juba astronoomia teemalistest piltidest juttu tuli siis parimaks minule teada olevaks seda tüüpi fotode allikaks on mitte NASA vaid hoopiski HUBBLE kosmose teleskoobi veebileht. Seal on üles riputatud tolle teleskoobi poolt 20 aasta jooksul võetud fotod ja muud astronoomia teemalised pildid, mis jagatud kuude põhikategooriasse: Universum, Udukogud, Päikesesüsteem, Galaktikad, Tähed, Eksootilised pildid, igale maitsele midagi. Lisaks muidugi üldinfo teleskoobi enda kohta ja tema järglase, peagi (2014) kosmosesse saadetava oluliselt võimsama James Webbi teleskoobi kohta, mis peaks võimaldama veelgi paremaid fotosid saada. Juuresoleval fotol on kujutatud "Kassisilma" nimeline udukogu.

Friday, November 5, 2010

Koolitusel

Eile pärastlõunal tuli lahendada praktilisi probleeme ja täna lõppes meie kolmenädalane koolitus viimase suure kirjaliku eksamiga. Praktilistest ülesannetest lahendasin kõik ettenähtud ajaks ära ehkki kaks viimast sisuliselt viimsel momendil kui juhendaja tuli uurima kuidas läks. Masin ei pidavat korralikult töötama. Noh lülitasin ta peale ja töötas küll, imelik. proovisin veel korra ja ikka töötas. Kummaline, hakkasin just arvutisüsteemi uurima kui märkasin masina kaanel kuuskant võtit.

See sobis vaid kapi esiuste avamiseks. No muidugi pidi probleem nende uste taga peituma, mis leidis kinnitust esimel pilgul kui uksed avasin. Ühe valgusdioodi aktiveerimistase oli liiga madal, mis oleks pidanud masinat aeglustama, kuid seda ei olnud juhtunud. Igatahes sättisin taseme õigeks, ja siis saabuski juhendaja.
Näitasin talle vea, mille leidsin ja olin parandanud ning kinnituseks jooksutasin sensorite testi, mis tõi ootamatult ka teise vea esile. Samas polnud ei see ega kolmaski masina tööle mingil seletamatul põhjusel mõjunud, igatahes sain pea maksimumpunktid nagu juhendaja lausus. Keeruline on ju lahendada probleemi, mis ootamatult kaob - siis tulebki masinal arvuti poolt juhitud teste jooksutada nagu lõpuks tegin.

Teooria osas olid küsimused kogu läbivõetud materjali peale. Seoses mahukusele võttis ka küsimustele vastuste leidmine aega ja poolteist tundi oli seekord paras. Enne lõppu sain kõigile küsimustele vastuse, kuid paari puhul oli veidi kahtlane seis. Lõpptulemusena selgus, et ühe olin mööda vastanud ja veel kolme juures kaotasin punkti kuid kokkuvõttes sain 80%, mis oli üsna rahuldav, siinses koolis lausa A- ehkki minu ajal eestis pigem neli miinust väärt. Kokkuvõttes ei kukkunud keegi läbi ja saime peale kursusele hinnangu andmist enne lõunat koju. Preemiaks on esmaspäev vaba ja neljapäevalgi pole vaja seoses veteranide päevaga tööle ilmuda, makstud saame muidugi mõlema päeva eest nagu kombeks.

Thursday, November 4, 2010

Halloweeni üllatus

Selle aasta kommijooks toimus nagu viimased 15 aastat Mertoni tänaval, ja selle lähemas ümbruses, kus meie laste sõbranna elab. Nimelt sattub tema sünna samale ajale ja nii on mugav kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Meie maja on sel ajal alati pime olnud, ilmselt arvavad ümbruskonna lapsed, et tegu on eriti kitside inimestega, kes peidavad end kommijagamise ajal keldrisse:)

Aga enne kommijooksule minemist oli vaja lennujaamast läbi hüpata, et kaks Torontosse saabunud eestlast peale võtta. Kaasa oli kuidagi nendega ühendusse sattunud ja kuna meil niikuinii samal ajal enamvähem samasse suunda plaanis sõita pakkusime võimalust hotelli viia ja huvi korral ka Halloweeni üritusest osa saada, kogemus mida eestis vähemalt sellisel kujul ei saa.

Olime just kostüümid selga saanud kui helises telefon ja tuligi kõne, et kohvrid käes ja tollist läbi. Suskasin plikad autosse ning olimegi veerandtunniga kohal. Lennujaama eest leidsime kohe nad üles, pidasin kinni astusin välja ja ütlesin naisele tere. Viskasin pilgu mehe peale aga see lihtsalt vahtis mulle otsa sõnagi lausumata. Hakkas juba imelik, ei saanud aru, mis viga, ega mul ometi püksiauk lahti ole.

Lõpuks lausus ta midagi, vist oma nime, millest esimesel momendil hästi aru ei saanud. Ja siis äkki taipasin, küllap minugi näole tekkis kummaline ilme - too ju minu klassivend Gustav Adolfi päevilt. Nüüd olime mõlemad sellise ilmega, et tema kaasa hakkas ilmselt meie vaimse seisundi pärast muretsema nii, et pidime kiiresti olukorda selgitama. Usun, et polnud oma 20 aastat teineteist näinud.

Pikema jututa sõitsime otse lennuväljalt halloweeni tähistamisele, selliseid haruldasi külalisi ei saa ju niisama lihtsalt minema lasta. Kokkuvõttes olid nad ikka väga tublid, et jaksasid peale pikka lennureisi koos meiega "välisvaatlejatena" laste kommijooksul kaasas käia ja hiljem veel kambas istuda ja kohalikke lugusid kuulata. Lõpuks kui olime ise väsinud ja neil haigutuste varjamine õige raskeks läks, viisime külalised hotelli. Loodetavasti oli see halloweenijooks piisavalt huvitav kogemus, kompenseerimaks magamata jäänud aega.

Piltidel on esiteks Halloweenikaunistustes maja, siis mina oma sissivõitleja kostüümis (relvastuse jätsin seekord koju) ja lõpuks vaibale laste poolt sorditud saak, mida dresseeritud verejanulised koduloomad valvavad.

Friday, October 29, 2010

Õigusemõistmine

Õigusemõistmine Canada moodi on minu arusaamist pidi ikka väga imelik. Hiljuti oli siin kohtuprotsess terroristliku organisatsiooni tegevust organiseerinud tegelase üle. Ja nagu arvata võite on terrorismis süüdistavate karistused ühed karmimad. Kas ja kui palju mees süüdi oli pole antud juhul oluline. Lihtsalt kohtuotsus on kummaline.

Mees mõisteti süüdi selle eest, et ta juhtis organisatsiooni, millel oli plaanis rünnata parlamenti, elektrijaamu ja tuumaobjekte. Konkreetsete süütegudena leidis kinnitust tulirelvade salajane sisse toomine ja sõjalise väljaõppe korraldamine. Antud 16 aastane vanglakaristus kostab ju enamvähem kohane aga siis järgnes puänt:

Kõigepealt otsustati anda 8.5 aastat "krediiti" uurimise ajal istutud veidi rohkem kui 4 aasta eest, ning lisati, et kolme poole aasta pärast võib taotleda ennetähtaegset vabastamist, mis Canadas enamasti rahuldatakse. Seega muutus mõistetud 16 aastat 4 + 3.5 = 7.5 aastaks. Ma ei saa aru mis mõtet on sellisel mängul, mõistetud ja tegelikult kinni istutud aeg on kaks täitsa erinevat asja.

Täna tuli siiski parem ehkki veidi ootamatu uudis: oma poest varga kinni pidamise eest kohtu alla antud mees lasti kohtuniku otsusega vabaks. Minu arust on skandaalne, et sellise asja eest üldse kohtu alla saab anda. Narkar käis vargil ja jäi turvakaamera lindile, kui ta poole tunni pärast uue noosi järgi tuli krabas poeomanik mehe kinni ning suskas oma kaubikusse politseid ootama. Narkar viidi jaoskonda ja lasti peale väljamagamist lahti.

Paadunud varas (ta oli ennegi korduvalt vahele jäänud) kaebas poeomaniku kohtusse ebaseadusliku vabaduse võtmise eest, põhjuseks pool tundi kaubikus istumist. Siinsete seaduste järgi tohib tavakodanik kurjategijat kinni pidada vaid kuriteo sooritamise momendil, mitte pärast. Aga moment sõltub tõlgendamisest, kui mitu sekundit peale varastatud kraamiga poest välja astumist tohib teda kinni krabada pole kellelegi selge:)

Siis oli veel hiljuti juhus kus mõisteti süüdi kanada sõjaväelane relvitu afgaani sõdalase tapmise eest. Vastane oli surmavalt haavatud ja hirmsates valudes, kuna mingit lootust polnud otsustas kanadalane ta piinad lõpetada. igale sõjaväelasele arusaadav olukord, kuid tsivilistidest humanistide arusaamise järgi oleks korrektne olnud lasta vastasel paar tundi enne surma hirmsates piinades vaevelda. Kanada sõjaväelane pääses suht lihtsalt degradeerimise ja tingimisi karistusega kui õieti mäletan.

Lõpuks mõttekild teise canadalase teemal kes mõisteti süüdi ameeriklaste poolt Afganistanis USA sõduri tapmise eest. Mulle ei mahu pähe kuidas on võimalik kedagi süüdi mõista sõjas tapmise eest kui pole tegu tsivilistide või sõjavangide mõrvaga. Too oli tol ajal 15 aastane poiss kes viskas granaadi ründavate USA sõdurite suunas, kellest üks sai surma. Tegu oli sisuliselt lahingusituatsiooniga, no mida sa siis vastaspoolelt ootad??? Mees sai 8 aastat aga ka eluaegne rippus õhus. Ma pole talibani toetaja aga arenenud demokraatlikult riigilt nagu USA eeldaks siiski õiglasemat suhtumist vastaspoolesse.