Suvilaelu

Külmik teeb elu elamisväärseks

Mis on lihtsa eluga harjunud inimesel puudu täielikust õnnest ... külm õlu. Paraku tagab külma õlle igal momendil vaid külmutuskapp. Eestis olles meeldib mulle küige rohkem olla suvilas. Põhjus on lihtne - asub metsa ääres, Põhja-Eesti parimast liivarannast vaid kilomeeter, eemal linnakärast, ... jne ... Suvilas õnneks ei saa ka suurt midagi tööd meenutavat tegevust ette võtta erinevalt endistest aegadest kui kartuli, tomati, kurgi, sõstarde, tikrite, õunte, pllomide, pirnide, ... jne ... kasvatamine oli oluline lisaabi hoidistega varustatult talve üleelamiseks. Isegi kui tahaks siis Hispaania teod muretsevad selle eest, et aiandus kujuneks kohutavalt vaevarikkaks ja närvesöövaks tegevuseks.

Mul on olemas 20 euri eest piiramata mahuga 5G internet, mis tagab piisava ühenduse välisilmaga. Saan vaadata läpakalt nii telekat kui youtube videosid, jalka mänge ja uudiseid kui viitsin, kuulata podcaste, häire sõja algamise kohta, ..,. jne ... Oma metsas lõket teha ja liha grillida kui viitsimist, enamasti siiski rahuldun ostetud soojade valmistoitude ja saiakeste ning puuviljadega. Paraku toidu kõrvale joodav õlts kippus olema soojavõitu, sest SENI pole olnud külmkappi. Tegelt on üks, aga see OKA sama vana kui mina ja oluliselt viletsamas seisus, ehk siis külma ei hoia - peaks vist uunikumina maha müüma mitte vanarauda viima. Seega otsustasin osta minikülmiku suvilasse ja sain selle kolmapäeval kätte.

Toppisin autosse ja kimasin suvilasse, naaber aitas maha tõsta. Ehkki kerge teine aga suurt kasti tülikas üksi autost kätte saada. Õnneks meenus kunagi kuuldud inf, et külmikut ei tohi peale pikali transportimist kohe peale lülitada. Küsisin AI käest üle ja tõsi oli aga mitte põhjusel mis mina arvasin. Mitte soojusvaheti vaid kompressori õli voolab valesse kohta. Saades teada mis firma, mis mudel ja kui kaua see autos külili oli teatas Gemini, et 2 tunnist püstihoidmisest piisab aga kindluse mõttes võin hoida 5 tundi enne sisselülitamist. Nii ma ka tegin. Õhtul saabus suur hetk - pistsin stepslisse ... ootan mis ootan, miskit ei juhtu. Pekki, kas Hiina praak?

Võtsin juhendi (juhend külmkapi kasutamiseks??? - ilmselgelt inimkonna intellekt mandub) kätte lugemaks, ega ma midagi valesti teinud. Nojah külmikul on mingi ooterezhiim, peale vooluvõrku ühendamist ootab 10 mintsi enne kui kompressor peale lülitab. Läkski käima kuid haruldaselt vaikselt, kahtlustasin, et miskit ikka nässus, poole tunniga minimaalne temperatuuri vahe. Viskasin moe pärast jahedat vajavad asjad sisse ja kerisin magama. Öö jooksul paar korda ärgates polnud küll kuulda, et külmik töötaks. Kanadas meie uhke suur teeb sellist müra, et õue kuulda, eriti kui mõned klaaspurgid puutuvad üksteise vastu. Hommikul avasin hingevärinal ukse, õlts oli külm mis külm, ta töötab siiski. 

Seega seadsin end suvilas permanentselt sisse. Hommikuti käin rannal jooksmas, kuna liiva peal mõnevõrra raskem siis piirdun 5 kildiga ja natu rahulikuma tempoga - puhkus ikkagi. Eriti mõnus osa on peale jooksu merre hüppamine. Järgneb kohv ja hommikueine heast paremast eesti toidust samal ajal läpakal netis surfates, uudisi lugedes, eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid vaadates ja teiste blogipostitustele pilku peale visates.

Sõltuvalt ilmast hulgun päeval või õhtul metsa all, suur 200 hektarit Suurupi looduskaitseala pluss vähemalt teist samapalju riigimetsa algab kohe krundi tagant. Või siis käin veel kord mere ääres, samme koguneb 20000 ringis päevas. Kui viitsin askeldan veidi krundil ja majas kuna erinevalt üürnikust on kinnisvara omanikul alati midagi teha - muru niita, metsa all maha kukkunud oksi korjata ja lõket teha, midagi remontida, maja ja selle ümber koristada ...

Elamises aastakümnete jooksul kogunenud mittevajaliku pahna utiliseerimine on kõige tüütum osa. Mille kuradi pärast inimesed muretsevad endale igasugu nodi ja tohutus koguses riideid ega raatsi vanu minema visata. See tüüpiline - äkki läheb vaja. Ennevanasti kuldsel nõuka ajal oli ehk veel mõistetav, midagi polnud saada ja kui vedas ostsid võimaluse korral mitme põlvkonna jaoks ette, rahal polnud niikuinii väärtust. Ringi vaadates nii oma suvilas kui mujal tekib sügav veendumus, et inimesel on aukartusäratav hulk orava geene, kes muudkui kogub varusid ja siis enamuse unustab. Ega ma ise sellest patust prii ole aga teiste poolt kogutud kraami nähes paistab kuidagi selgemini silma - lihtsam mõttetu rämps minema visata, sest pole mälestusi ega emotsionaalset sidet.

Suvila garaazhi riiul, paljude otstarvet ei tea, AI ütles et vasakul mutilõksud

Riiete osas eriti silmatorkav arvestades, et olen juba kolm nädalat saanud edukalt hakkama vaid kahe paari sokkide, kolme paari jalatsite, kolmede lühikeste pükste, kolme t-särgi, kahe flece ja vihmakile ning mütsiga. Sealjuures on üks komplekt puhtalt jooksuvarustus. Suvilas töötamiseks seal asuvad vanad tossud ja paar riietuseset. Suvel muidugi lihtsam aga ikkagi - tegelt läheb päriselt vaja ülivähe riideid.

Kuidas teil suhtumine vanadesse asjadesse. Kas suudate hoida mõistlikku kogust kraami ja riideid ning viite vanad ära kui uued muretsete või kipub kõik kuhjuma, sest lihtsalt ei raatsi loobuda?

Juunikuu aktiivsuskokkuvõte: Jooksin 14 korraga 102km kesmise tempoga 4:41 kilomeetri peale. Enamus kuu esimeses pooles, teises liiga palju muid ettevõtmisi, liiga aktiivne puhkus, et jõudnud rajale. Käisin 66km, samme päevas keskmiselt 17714, rattaga 122km. Pulss 40 - 184. rahuolekus 58. Kaal 76.2-77kg, keskmine 76.6, samas kuu viimases pooles pole mõõtnud ja kardetavasti juulis jääb ka mõõtmata, sest suvilas pole kaalu. Näis mis peale puhkust näitab kui esimest korda kaalule ronin😏 Uni on olnud keskmisest nigelam seoses ajavahe seljatamisega, kuid viimane nädal suvilas super. Füüsilist aktiivsust keskeltläbi 55min päevas. 

Reket, Sadu ja Padukas

SADU!

Laupäeva hommikul üheksa ajal viisin auto Pääskülla, sest maja ees parkimisplatsil teeremont. Kadaka teel, Trummi tänava otsas politsei masinad - kõik puhuvad aktsioon. Ära keerata polnud kuhugi, kerisin juba eelnevalt akna alla. Noor turske politseinik sirutas musta toru: puhume. Ma haarasin jällekord asjatundmatult riistapuu hambusse enne kui tüüp jõudis seda eest ära tõmmata ning puhusin täie kopsuga. Mees sikutas kiirelt piibu tagasi, vaatas näidikut ja konstateeris: kaine kui konn. Mismõttes, ma alati karske nagu tursk - naeris ja viipas mu edasi sõitma.

Parkisin auto ja otsustasin hommikujooksu ette võtta. Nii palju igasugu sündmusi ees ootamas, et ei pruugi muidu oma Juunikuu sadat täis saada. Lippasin ringiga läbi Harku raba Mustamäele, kokku veidi üle 9 kildi tempoga 4:50 kilomeetri peale. Peale dushi all käimist hommikukohv ja hommikukrõbinad. Toitumine vähemalt hommikul õige tervislik, jogurti asemel kasutan kefiiri ja eelmisel aastal korjatud mustsõstraid sügavkülmast, helvestena RIMI enda müsli. Minu lemmikut ICA puuviljade ja pähklitega segu kahjuks enam ei müüda. Kohvi kõrvale paar kolm neli saiakest: kohupiima, kreemi, aprikoosikroissant, mooni või kaneelirull. Mitmeviljakroissant külmsuitsulõhe või hea juustuga väga maitsev.

Kontserdi eelne toitumine

Lebopäev kavas, vedelen niisama ja blogistan veidi. Rimist ostan sixpaki IPA õltse ja kaks Itaalia purgivahuveini. 200 ml purk 10%'st valget ja roosat "sparkling wine". Maksavad vaid 1.29 euri, sellise hinnaga peab ju proovima. Õhtul ootab Sadu kontsert. Ma alati arvasin, et pundi nimi Satu, ehk lugu või muinasjutt soome keeles, selgus et lihtlabane vihm sulaselges eesti keeles. Tegelt oli kahe bandi kombineeritud esinemine: alustas Reket tunni ajase etteastega ja peale 45 mindist vaheaega tuli Sadu peale. Kohale viisid sõbrad, kes võtsid oma autole, täpsemini lapsepõlvesõbra eks. Päev paistis olevat välja valitud politsei hoogtööpäevakuks. Padisele sõites jäi silma oma viis ekipaazhi, tagasitulles veel enam - küll pidasid masinaid kinni, küll kimasid tulede vilkudes ja sireeni huilates, küll kulgesid niisama vaikselt ringi altkulmu teisi liiklejaid kahtlustavalt põrnitsedes.

Reket laval

Alustuseks võtsime sashlõkid, kartulid ja salati ... ja muidugi mõned külmad õlled. Rätik oli meile laotatud kuuendasse ritta soodsale kohale istmele. Kontsert ise päris äge. Reketi laulja mingi julgelt üle kahemeetrine tüüp. Peale esinemist paras järjekord inimesi, et koos pilti saada. Mõnda laulu olen kuulnud varem, mõnda mitte aga see tuleneb mu muusikaalasest võhiklikkusest. Sadu jättis mulje väega naistest, nii laulude sõnad, esinemine kui muusika. Kontsert rahvale meeldis väga, harva kui lavaesine kaasahüppajaid algusest peale ääreni täis. Unustasin vist mainida, et pileti ostis mulle kaasa juba kevadel ... ei tea kas mingi tagamõttega😁 Kui kontsert läbi mekkisime maru maitsvaid kooke ja oligi aeg koju sõita - jõudsin parasjagu jalka alguseks.

Päris hea nädalavahetusel puhkusest puhata, pühapäeva võtsin ka vabalt. Ilm ähvardas vihmane ja palav tulema, seega suvilasse ei viitsinud rattaga sõtkuda. Hommikul aga polnud ei lubatud vihma ega kuumust. Juunikuu sajast jooksukildist paar puudu, otsustasin teha ühe lühema otsa. Temperatuur oli vaid 22 aga õhuniiskus päris kõrge ja ilm lämbe. Jooksin Mustamäe metsas kalda all tiiru haigla juurest hüppetornideni ja tagasi läbi tunneli, kokku veits üle 4 kildi. Hommikueine juba tavaks kujunenud keefir mustsõstarde, banaanilõikude ja müsliga ning kohv saiakestega.

Kuna järgmise päeva paadimatkaks oli vaja asjakohast riietust jalutasin Pääskülla. Puhkusel aega ju on, kuhugi pole vaja kiirustada, milleks siis bussiga minna. Ilm oli veel palavamaks läinud, käisin rahuliku tempoga et end mitte higiseks ajada, 5.5 kilti tunniga. Võtsin ette rattakummi parandamise kuna varukummi enam pole. Alati parem kui vähemalt üks, parem veel kaks kaasas, ei taha ju mingi 50km kodust sellise tühise asja nagu katkise kummi pärast tee peale jääda. Pean uue kummiparandamise komplekti ostma, minu oma vananenud ja lapid otsa saanud.

Vahepeal oli lõpuks hommikuks lubatud sadu kohale jõudnud. Ilmateate põhjal pidi ainult hullemaks minema ja mitu tundi kestma. Mobla igaks juhuks mähkisin kilekotti mis siis et ametlikult veekindel. Ratast garaazhi alt välja veeretades kallas kõvasti, sähvatas välgu läheduses ja müristas valjult kohe takkapihta. Kargasin kiiresti sadulasse ning andsin tuld, esimese saja meetriga läbimärg, äikesevihm teatavasti õige tihe. Proovisin pidureid, need õnneks võtsid ok. Vääna tammile keerates hakkasin täiega uhama, nüüd jõudis pilv kohale, mõlemal pool lõi välku ja müristas, kallas nagu oavarrest. Igavene lahe sõita, külm ei olnud ja sügavale pähe surutud nokamüts hoidis silmad veest puhtad. Kadaka silla all kükitasid mitmed ratturid, rulluisutajad ja muidu jalutajad, kimasin täiega mööda. Astangul Kadaka teele keerates voolas tänavat pidi jõgi, mind suurt ei seganud. Mustaka korterisse sain rekordilise 20 minutiga, distantsiks kujunes 8km, kuna valisin veidi ohutuma ja lihtsamini läbitava trajektoori.

Kinnitus kahtlejaile, et kodumaised joogid lemmikud

Õhtul valmistusin järgmise päeva paadimatkaks, panin riided kokku ja käisin poes, et vajalikke aksessuaare õllekohvri ja konjakipudeli näol osta. Haarasin ka kasti eelmisel päeval maitstud vahuveini purke, hea kui selline jook külmast peast käepärast. Kassas kasti triipkood töötas kuid masin ei tundnud ära, ju siis pood polnud sisestanud sest inimesed kastiga ei osta. Mulle alati kummaline tundunud, et siin tihtipeale vaid pudeli paari haaval isegi õlut ostetakse - palju lihtsam kast korraga võtta, selle asemel, et iga päev poes käia. Pealegi hea kui varu kodus käepärast, kus selle häda ots kui vuti matshi vaadates, aias töötades või arvuti taga mängides jook otsa saab. Üldse ostan toidukraami ja ka muud pidevalt vajaminevat pigem suuremates kogustes. Aga kuidas teil kombeks, pudeli või kastikaupa, pulgajäätise või mitmeliitrise konteineri kaupa, paari pirni õuna või kasti/korvi kaupa?

Ah jaa, Kanada võitis eilse vutimatshi Lõuna-Aafrika vastu ilusa lisaaja väravaga, täna kah kompu Brasiilia-Jaapani kohtumise näol. Nüüd läheb veidi huvitavamaks, meeskonnad peavad võidu peale mängima.

Vananemisest

31 Mai 2026

31 Mai 2019

Eelmine kuu postitasin "Muutuva vormi" teemal, ja lisasin ka võrdlevad pildid endast 2019 ja 2026. Visuaalse vormi võrdlemine viis omakorda mõtted nii tegeliku füüsilise vormi kui vananemise peale. Otsisin üles 2019 postituse, kirjutasin toona põhiliselt kahe poole kuu eest alustatud jooksmise ja ka kaalulangetamise teemal - huvitav lugemine ja hea numbriline võrdlusmaterjal. Muideks selgus ununenud tõsiasi, et just siis kimbutas sama puusaprobleem, nagu hiljuti ja kadus sama kiiresti.

2019 mais jooksin põhiliselt 4km distantse pluss 3 kaheksakildist. Kilometraazh kokku 110km keskmise tempoga 5:29 min/km. 2026 mais jooksin 20 seitsmekildist pluss üks 12 km, kokku 157km keskmise tempoga 4:38 min/km. Objektiivsuse huvides tuleb tunnistada, et seitse aastat tagasi olin alles jooksukarjääri alguses, pealegi on viimastel aastatel maikuu kujunenud aasta suurima kilometraazhiga kuuks, ehk mõjutavad eesootav puhkus ja ilmastikuolud.

Luban endale tunnustavalt seljale patsutada seoses järjepidevusega - ega alustades polnud ju selge kas ja kaua suudan/viitsin jooksmisega tegeleda. See oli ka aeg kui kehakaal kippus tõusma seoses karate trennikordade vähenemisega. Praegu võin rahulolevalt kinnitada, et olen püsinud kõik need aastad enda arvates ideaalse 78kg (±1.5kg) lähedal mis mu 189cm pikkuse juures vastab ka tavastandardile tervislikust kaalust. Aga mis kõige olulisem - sellest ajast saati pole ma seitse aastat haige olnud kui kerged nohud ja köhad välja arvata, varem pidevalt tüüdanud kurguvalud hoopis kadunud. Kas põhjuseks on jooksmine, ports erinevaid koroona vaktsiine või midagi muud, raske öelda. Võtan hea meelega sellise kingituse vastu, ükskõik mis siis põhjuseks.

Samas tee või tina kuid vaatamata suurepärasele sportlikule vormile ja raudsele tervisele hakkab organism tasapisi vanemaks jääma. Vananemist saab edasi lükata kuid mitte ära hoida, või noh vähemalt veel mitte. Tehisaru gurud väidavad tõsimeeli, et kümne aastaga saavutame vananemise "paokiiruse", ehk et edusammud meditsiinis suurendavad eluiga kiiremini kui inimene vananeb. Kui vead välja aastani 2035 saavutad soovi korral surematuse😏 Tore oleks aga see on üks koht, kus kipun skeptiline olema. Matemaatika, füüsika ja insenertehnika probleemide lahendamine on üks asi, bioloogilised süsteemid liiga keerulised. Muidugi võimalik, et kuna pole selle ala spets siis ka ei mõista sisu sügavamalt. No ja "Supertehisaru" peaks suutma juba definitsioonipõhiselt kõik probleemid lahendada, mis põhimõtteliselt lahendatavad on.

Hiljuti kuulasin Delfi taskuhäälingust vananemise teemalist lugu, kus rõhutati, et tegelikult pole tähtis mitte see kui vanaks elame vaid kui kaua tervena elame - sulatõsi. Inglise keeles on terminid "lifespan" ja "healthspan". Võime ju oodata ja loota, et äkki tõepoolest tehisaru või meditsiini võidukäik pikendab oluliselt nii eluiga kui tervelt elatavaid aastaid. Paraku passiivne ootamine ja juhusele lootmine pole minu stiil. Hakkasin uurima, mida saab inimene ise ära teha enda tervise, elukvaliteedi ja ka eluea heaks. Vaevalt järgnevad viis elustiili soovitust kellelegi uudiseks, kuid hea siiski kokku võtta tähtsuse järjekorras. Rõhutatakse, et tähtis on järjepidevus (elustiili muutus), episoodilisus (kuu aega teen trenni või pean dieeti) ei aita nagu paljud omal nahal kogenud.

1. Füüsiline trenn nii jõutreeningu (lihasmassi ja luutiheduse jaoks kaks korda nädalas) kui aeroobilise liikumise (150 minutit keskmise aktiivsusega) näol.

2. Toitumine: tasakaalus dieet kuid vähem rasva, suhkrut, soola ja valmistoitusid ning rohkem taimetoitu ning valkusid. 

3. Korrapärane ja piisav uni, soovitav 7-8 tundi pidevalt magamine ja enne uinumist või öösel ärgates "ekraanide" vältimine.

4. Sotsiaalne suhtlus, eriti oluline vanemas eas kui see kipub paratamatult unarusse jääma.

5. Mentaalne stimulatsioon ehk aju tegevuses hoidmine nii hobide kui muude ajutööd nõudvate tegevuste läbi.

Teadlikult pole seni vananemise vastu "võitlemisega" tegelenud kuid ülalpool kirjeldatut lugedes olen igatahes mõningaid asju lihtsalt meeldimise pärast õieti teinud. Spordi poole pealt ehk kõige enam. Toitumise üle ei saa ka kurta, sest enamasti sööme kodus toorainetest valmistatud kraami. Isegi hommikukrõbinaid ja jogurtit olen viimasel ajal ise tegema hakanud. Paraku mitte niivõrd teadlikult tervislikkusele tähelepanu pöörates vaid pigem maitse pärast. Unega on nii ja naa, koguseliselt saan une täis kuid kipun hilja magama minema. Samas minu jaoks äärmiselt oluline võimalus ilma äratuskellata magada nii kaua kui und on. Sotsiaalse suhtlusega veidi ikaldus kui pere välja jätta, samas väga hullu puudust ei tunneta. Mentaalse stimulatsiooni poolest raske hinnata, ühest küljest meeldib igasugu uut tehnoloogiat näppida ja uusi asju selgeks õppida samas saab praegusel ajal juba nii palju lasta AI'l enda eest ära teha no ja inimene on mugav😉

Kuidas teil on õnnestunud tervislikke eluviise järgida, või kas üldse hoolite neist?

Paraku võime üritada kõiki soovitusi perfektselt järgida aga ikka võib tõbi kallale tulla. Tänapäeval veel geenide ja halva juhuse vastu ei saa. Tervislikud eluviisid lihtsalt suurendavad tõenäosust kvaliteetset elu kauem nautida mitte ei garanteeri eluaegset tervist.

Mentaalse stimulatsiooni alla käib ehk üles kerkinud küsimus: Miks organismid vananevad ja millised protsessid seda põhjustavad. Kokkuvõtlikult on vananemine bioloogiline protsess, mida iseloomustab organismi füsioloogilise funktsionaalsuse järk-järguline vähenemine. Mitmerakuliste organismide puhul põhjuseks keeruline omavahel seotud mehhanismide võrgustik.

Vananemise tunnuseid võib jagada kolme rühma: Peamised (molekulaarsel ja rakutasandil toimuvad protsessid), Antagonistlikud (algselt kasulikud protsessid, mis aja jooksul muutuvad häirete tõttu kahjulikuks) ja Integratiivsed (eelmise kahe tulemid). Kes tahab täpsemalt teada siis alljärgnev on Gemini lühikokkuvõte, mis peaks olema ka tavakodanikule suht arusaadavas keeles.

1. Peamised tunnused: "Kahjustused"

Need on fundamentaalsed tegurid, mis käivitavad vananemisprotsessi molekulaarsel ja rakutasandil.

• Genoomi ebastabiilsus: Kogu elu vältel kahjustavad DNA-d pidevalt välised tegurid (UV-kiirgus, saasteained) ja sisemised tegurid (hapnikuradikaalid). Aja jooksul need vead kuhjuvad, põhjustades mutatsioone, mis pärsivad raku talitlust.

• Telomeeride lühenemine: Telomeerid on kromosoomide otstes asuvad kaitsvad "korgid". Iga kord, kui rakk jaguneb, muutuvad need lühemaks. Kui need muutuvad liiga lühikeseks, ei suuda rakk enam jaguneda ning kas sureb või muutub "zombiks".

• Epigeneetilised muutused: Kuigi DNA järjestus jääb samaks, muutuvad elu jooksul "lülitid", mis geene sisse või välja lülitavad. Need muutused võivad viia selleni, et valel ajal on aktiivsed valed geenid, häirides kudede talitlust.

• Proteostaasi kadu: Rakud sõltuvad kvaliteedikontrolli süsteemist, mis tagab valkude korrektse voltumise. Vananedes see süsteem ei tööta kogu aeg korrektselt, mis viib valesti volditud või "klompi läinud" valkude kogunemiseni – iseloomulik Alzheimeri ja Parkinsoni tõvele.

2. Antagonistlikud tunnused: "Reaktsioonid"

Need on protsessid, mis on algselt organismile kasulikud või kaitsvad (nagu haavade paranemine või energia reguleerimine), kuid muutuvad kahjulikuks, kui on liiga aktiivsed või kestavad liiga kaua.

• Toitainete taju reguleerimishäired: Rakkudel on süsteemid (nagu mTOR ja insuliini signalisatsioon), mis annavad märku, millal kasvada vastavalt saadaolevale toidule. Vanemas eas muutuvad need süsteemid sageli üliaktiivseks või väheaktiivseks, põhjustades metaboolseid probleeme ja kiirendades vananemist.

• Mitokondrite düsfunktsioon: Mitokondrid on raku "jõujaamad". Vananedes muutuvad need energia tootmisel vähem tõhusaks ja hakkavad lekkima aktiivseid hapnikuühendeid (ROS), mis kahjustavad raku teisi osi veelgi.

• Rakkude senestsents: Kui rakk on liiga kahjustatud, et normaalselt toimida, läheb see "zombi-olekusse" ehk muutub senestsentseks. Ta ei sure, kuid lõpetab jagunemise ja hakkab eritama põletikku soodustavaid signaale, mis kahjustavad naaberrakke.

3. Integratiivsed tunnused: "Tagajärjed"

Need on eelmiste punktide lõpptulemus, mis viivad otseselt vananemisega seotud füüsilise allakäiguni.

• Tüvirakkude kurnatus: Koed, nagu nahk, veri ja soolestik, vajavad pidevaks uuendamiseks tüvirakke. Lõpuks tüvirakkude varud ammenduvad või nad kaotavad jagunemisvõime, mistõttu keha ei suuda end enam tõhusalt parandada.

• Muutunud rakkudevaheline kommunikatsioon: Seda nimetatakse sageli terminiga "inflammaging" (põletikuline vananemine). Kehas tekib krooniline, madala tasemega põletik. See "müra" süsteemis takistab organite ja rakkude omavahelist efektiivset suhtlust, viies süsteemse rikkeni.

• Autofaagia häirumine: Rakud kaotavad võime "süüa" ja taaskasutada omaenda kahjustatud osi (autofaagia), mis viib rakulise "prügi" kuhjumiseni, segades normaalset tööd.

Tomatid ja puusavalu

Tomatitaimede valik, tagaplaanile jäi enda kastmiseks kasutatud öökulli õlts.

Tomatid valitud ja istutatud. Kui eelmine aasta kasvatas kaasa ise seemnetest, siis seekord jäime kuidagi hiljaks ja pidin poodidest vaatama. Costcost võtsin kaks lihavat ja suurt "Beefsteake" ja kaks varajast võileiva tomati "Early Girl" taime. Spets aianduspoes oli valik hulka suurem ja hind muidugi kopsakam. Ostsin neli taime: kollane madala happelisusega, mitmevärviline "Vikerkaar", rohelise-kollase triibuline "Sebra" ning tumelilla "Kesköö amps". 

Shveitsi salat

Kuidagi ei suuda välja mõelda mis moodi saab sellel "Vikerkaare" taimel olla erinevaid tomateid. Insenerina näen ainsa lahendusena, et tegu taimedega, mis kasvatatud segi läinud seemnetest. Ehk siis keegi ei tea millised tomatid otsa tulevad aga keegi ärigeenius otsustas nimetada vikerkaareks, ägeda pildi juurde teha ja tootmispraagi müüki paisata. Viljapuudel saab pookida eri oksi eri sortidega samale puule aga tomatitaimel peaks mingit erilist geenitehnoloogiat kasutma, et iga tomat isesugune kasvaks.

Kui keegi teab või oskab lahendust välja pakkuda kommenteerige. Ma tean küll, et võiksin AI käest küsida aga liiga lihtsalt teada saamine võtab põnevusemomendi😜 Varasemast kogemusest meeldivad mulle kõige rohkem Sebra tomatid - hästi mahlased, mahedad ja pehme lihaga. Millised tomatid teie lemmikud ja millised Eestis populaarsemad? Ostsin ka neli taime Shveitsi salatit ja neli tavalist lehtsalatit, hea ju rohelist omast aiast toidu kõrvale noppida, kurb vaadata kui viljakandev maa niisama söötis seisaks😉

Tomatid ja salatid istutatud, ruumi veel järgi 6 taimele.
Paremal hammasratastega dekoreeritud "inseneri" peenar😎

Teine teema on seotud vasaku puusaga. Eile lippasin hommikul 7 kilti lõdvalt, ilma mingi kahtlase tundeta. Sõitsin tööle, astusin autost välja ning pääsla poole jalutades hakkasin tundma kergelt ebamugavat tunnet vasakus puusas. Tööl läks järjest valulikumaks kuni ei saanud enam korralikult liikuda, täiega lonkasin, nii kuradi valus oli. Liikuma aga pidin, ettevaatlikult eri asendeid proovides selgus, et kõige vähem valus oli astuda hästi sirge rühiga vasak jalg veidi sissepoole pööratud. Komberdasin päeva lõpuni, paremaks ei läinud. Samas trepist üles või alla minnes polnud midagi tunda. Koju jõudes oli seis hulka parem, ainult veidi tundlik.

Järgmine hommik kahtlustasin, et kogu lugu nägin unes, puus nagu uus. Otsustasin jooksma minna aga kui peaks andma tunda jätan kohe pooleli. Seitsme kildiga polnud midagi häda. Ju kõik tipp-topp, ei tea mis imelik asi. Paraku tööle jõudes kordus eelmise päeva jama, õnneks küll palju leebemalt - valulik oli aga mitte nii pahasti, et pannuks lonkama. Koju jõudes jälle läinud. Ei tea kas lihtsalt allergia töökoha vastu või töökingade viga, peame seal nimelt spets jalatseid kandma. Samas on need mul juba kaks aastat olnud. Ainus kord varem olen sama valu tundnud kui kunagi ammu suusatades paremale puusale häda tegin, kuid selle paranemine võttis ikka paar nädalat. Kokkuvõttes müstika, hea vähemalt, et nii siva lahenes ... kui lahenes - eks homme näeb.

Muutuv vorm

2026 Paljaste rusikatega mina ...

... versus 2019 kinnastega mina

Polnud õige mitu aastat kätele ja kehale harjutusi teinud. Karatega lõpetasin 2020 koroona epideemia pärast, juba enne oli trenn harvemaks jäänud seoses ebasobiva tööajaga. Jooksma hakkasin 2019 ja algul ikka tegin lisaks ka üldfüüsilise seeriaid nii kätele kui kõhulihastele. Paraku jäi aegamööda harvemaks, lõpuks ei viitsinud enam üldse, piirdusin jooksmisega. Lisaks veidi ratast, suusatamist, süsta ja kanuusõitu, minimaalselt ujumist. Alles veebruaris võtsin end uuesti kätte ja hakkasin tegema kätekõverdusi tänu karatesõprade väljakutsele - 100 päevas, omalt poolt lisasin lõuatõmbeid 30.

Algsete iga päev 10 X 10 pealt olen läinud sujuvalt üle 5 X 25 peale. Algul päris raskena tunduv on nüüdseks just parasjagu pingutav. Lõuatõmbamine jäi soiku aga aprillis alustasin uuesti 5 X 5, mais plaanis tõsta 5 X 7 peale. Kõrvaltvaadates tundub väga tagasihoidlik, no eriti kui omaaegset vormi arvesse võtta, aga parem ikka kui üldse mitte teha. Väljakutse endale IGA PÄEV teha, seni on õnnestunud. Täna meenuś, et kunagi pildistasin endast allkorruse dojos eneka vabavõitluskinnastega. Huvitav oleks võrrelda kuidas praegune füüsiline vorm väljastpoolt paistab. Leidsin 2019 pildi üles, aga mitte kindaid. Õhtul klõpsutasin eneka sarnases poosis ainult peegelpildis. 7 aastat polegi nii halvasti mõjunud kui võinuks karta. Kokkuvõttes olen elav kinnitus, et enam-vähem normaalse muskulatuuri jaoks pole vaja klubi liikmekaarti või isegi spordivahendeid - mul ainult lõuatõmbamise toru ja jooksutossud. Hantleid või jõumasinat katsusin viimati koolipõlves. Igaks juhuks lisan, et ei tarbi mingeid kemikaale kui paari pudelit õltsi mitte arvestada😜

Kevadväsimus on vähehaaval hakanud järgi andma. Aprilli algus oli vaevaline kuid tasapisi läks jooksmine sujuvamaks. 17 korraga läbisin 126 jooksukilti keskmise tempoga 4:44 min kilomeetrile. 10K aeg 48:25, kiireim 5K 23:32 ja kilt 4:07, parim keskmine tempo 4:36 min/km. Teatava üllatusega kõik numbrid nõksuke paremad kui eelmise aasta aprillis. Suusamäele ega ratta selga ei saanud, väljas kõndimist registreerisin 54 km. Samme päevas keskmiselt 16414. Pulss 40 - 198, keskmine rahuoleku pulss 57, VO2 Max 57. Kaal kõikus 77.4 - 78.1 vahel. Aprillis alustasin ka iga ilmaga peale jooksu õues kastmisvooliku all loputamisega, Täna oli +3°C juures õige karastav jääkülma vee joa all solistada.

Hakkasin mõtlema miks inimesed omapäi sportimise asemel käivad spordiklubis? Arusaadav kui tegu võistkondliku või partnerit vajava spordialaga või spetsiaalsete spordivahendite või rajatistega. Aga jõumasinad on mu meelest vajalikud vaid tulemussportlastele, kel kindlaid lihasgruppe vaja arendada. Hantlite ja pingiga kodus saab enamuse tavakodaniku harjutused kätte, või mitte? Ehk valgustate mind, kas käiakse seepärast et popp, seltskonna pärast, teisi vaatamas, ennast näitamas, ... kombinatsioon eelnevaist või veel midagi - ma päriselt ei tea. Lihtsalt tundub lisaks ekstra aja ja rahakulule ka suht ebamugav kui lugeda blogijate spordiklubi kogemustest.

"Lollide päev" aasta läbi

Inglise keeles on esimene aprill "Kõigi lollide päev" (All Fools Day). USA poliitikaelu on Trumpi juhtimise all muutnud rohkem kui aasta kestnud lollide päevaks. Täna loetud uudist, et Trump kaalub USA lahkumist NATO'st ei julgenud enne tõsisemalt võtta kui ikka mitmest autoriteetsest allikast olin selle kohta lugenud. Ega praegugi ole päris kindel, ehkki nii tõsisel teemal nalja viskamine oleks isegi ameerika presidendi puhul raskesti usutav. Teisest küljest on ammu aru saadud, et mis iganes Trumpi avaldusi ei saa tõsiselt võtta enne kui tegelikult tegutsemiseks läheb. USA NATO'st lahkumise või vähemalt viienda artikli eiramise suunal on ennegi vihjeid olnud, näis kas seekord tõsi taga või mitte.

Praeguse jauramise põhjust pole raske ära arvata. Trump lihtsalt Iraaniga parasjagu ämbrisse astunud ning pahur ja jonnib nagu väike laps kui teda aitama ei tõtata. Nagu mida sa ootad kui eelnevalt pidevalt liitlasi nöögid. Paistab, et isegi brittidel on lõpuks kõrini saanud, ma ei imestaks kui Inglise kuningas selle jama käigus oma väljakuulutatud külastuse ära jätab.

Iraani koha pealt on asjad hapud. Ameerika väidetavalt räägib kellegagi, aga kellega ei soostu ütlema. Iraanlased ise pööritavad silmi väites, et mingeid läbirääkimisi pole, USA on ainult saatnud oma 15 punktise plaani millele nemad omapoolse 5 punktisega vastasid. Kumbki pool muidugi ei pea teise plaani realistlikuks. Trump väitis, et sõda kestab veel 2-3 nägalat samas kui Iraan teatas olevat valmis pool aastat kestvaks sõjaks. Tundub, et Iraan ei läinud USA presidendi bluffimise õnge ja on hakanud avalikult irvitama ameeriklaste üle.

Hormuzi väina avamisest keeldumise korral lubas Trump tsiviiltaristu maatasa pommitada. Sellega on paraku pisike probleem, kuna rahvusvahelise õiguse alusel peetakse sihipärast tsiviilobjektide pommitamist sõjakuriteoks. USA praegune valitsus küll suurt ei hooli sellest aga siiski lükati pommitamist edasi. Kui Iraan järgi ei andnud kuulutas president viimases hädas, et päriselt ei huvitagi see väin teda. Trumpile on Hormuz tegelikult äärmiselt oluline kütusehinna tõttu mis määrab suures osas tema populaarsuse kodumaal. Lihtsal ameeriklasel savi mis toimub teispool maakera kuid bensuhind tänavanurga tanklas mõjutab presidendi partei toetust oluliselt no ja vahevalimisteni polegi nii palju jäänud.

Toredama uudisena plaanitakse täna lennutada kolm ameeriklast ja kanadalane Artemis 2 raketiga esimest korda Kuust mööda. Tegu järjekordse kosmosevõidujooksuga, seekord USA ja Hiina vahel. Kui kõik läheb plaanipäraselt maanduksid inimesed üle pika aja uuesti kuul 3-4 aasta pärast.

Lõppu ka märtsikuu kehalise aktiivsuse statistika. Jooksin 14 korraga 105.8 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale, ikka aeglane ehkki olud paremad kui veebruaris. Jalgades pole väsimust aga hapnikku ei tule nii hästi peale kui harjunud. Kilomeetri, viieka ja kümpsi aegu loodan endiselt kevadel paremad saada. Käisin õues 35,2 km ja suusatasin viie mäelviibimisega rekordilised 599 km. Sammusid keskmiselt 15700 päevas. Pulss 40 - 192, rahuolekus 57 - minu jaoks normaalne. Kaal kõikus 77.0 kuni 78.1kg. Keskmine une pikkus 7:14 ja skoor 77.

Jaanalinnupoliitika

Loojuv päike heidab pikki varjusid.

Maailm ümberringi põleb, naftahinnad tõusevad, aktsiaturg kukub, AI ähvardab iga nurga pealt aga mina vilistan ja sõidan suusamäele liugu laskma. Tegelikult vägagi loogiline käitumine, sest kui kõik peaks pekki minema oleks pärast hirmus kahju, et siis kui veel võimalik jäid mitmed mõnusad asjad või tegevused nautimata. Praeguses olukorras pole mõtet häid asju edasi lükata, kui siis tülikaid ja ebamugavaid stiilis: ehk tuleb enne tuumasõda kui pean tuba koristama või vannituba remontima😜 Jube totter oleks just enne pommiga pihta saamist uus vann või plaadid seina panna. Hoiatavaks näiteks vanaisa talus 39'l aastal valminud uus elumaja, tolle aja kohta igavene moodne, ruumikas ja ilus. Ei jõudnud pere end selles õieti sisse seadagi enne kui punased tulid, siis sõda ja lõpuks vene võim rekvireeris ning paari aasta pärast põles uute omanike käes maha. OK, siin meil ehk pole otsest sõjahirmu aga ühiskondliku korra kokkuvarisemine tabaks arenenud riike kõige karminalt, nende hellitatud kodanikud ei saaks segaduses hakkama.

Huroni järv pole veel täiesti kinni külmanud
Haruldaselt selge ilm, põhjapoolne vastaskallas selgelt näha.

Tegelt ma muidugi nii ei mõtle, aga inimene peab leidma õigustuse miks kulutas vabal päeval neli tundi autos suusamäele sõitmiseks et seal kümme tundi nagu poolearuline mäel vaid lühikeste õlle ja näksipausidega üles-alla uhada. Külmalaine polnud veel taanduda jõudnud, parklas näitas -15C, tuulekülma alla 20 miinuskraadi. Suusasaapad olid kõrvalistmel, istmesoojendus sees ja kuum õhk peale puhumas. Külmaga läheb plastik nii jäigaks, et eelmine kord sain vaid suure hädaga teised jalga, seekord siis targem. Mäeolud polnud just kõige paremad: jää ja jääpuru, võtsin oma suurslalomi suusad, kiirem sõit ja teravamad kandid - mäel veendusin, et õige otsus. Päike paistis aga tuul oli jäine, peale esimest õllepausi panin teise fleesi lisaks jope alla. Eriti kummaline, et parema talla alla olen saanud mingi külmakahjustuse, nahapaksend hakkas tunda andma ja hiljem koju sõites üles sulades lausa valutama.

Positiivse poole pealt rahvast väga vähe, kihutada sai muretsemata, et keegi ette koperdaks. Konjak plaskus kulus marjaks ära, jamajutt, et alko tekitatud soojatunne on petlik. Või noh kui ongi siis nagu AI'ga - pole vahet kui piisavalt hästi petlik, soojem hakkas igal juhul. Kui külmarohi otsa sai tegin seeria kätekõverdusi, kakskümmend kiire tempoga tekitas mõnusa sisemise soojavoo jope all. See tuletab meelde, et võtsin vastu karatesõprade väljakutse 2000 kätekõverduse kohta 5-25 veebruaril (100 päevas). Täitsin edukalt, esialgu tegin 10'sed seeriad aga  liiga kerge ja 10 korda päevas meelde tuletada oli keeruline. Viis korda päevas 20 teha palju lihtsam. Hakkas meeldima ja lasen nüüd ilma väljakutseta edasi. Peaks ka lõuatõmbed ja plangu lisama, et lisaks jalgadele (jookmine, suuskamine, rattasõit) ka käed ja kehalihased koormust saaks. 

Veebruarikuus jooksin 14 korraga 105.7 km keskmise tempoga 4:53 kilomeetri peale, aeglane kuna lumi, jää ja jube külmad ilmad ... või siis vanus hakkab märku andma👴. Kilomeetri, viieka ja kümpsi aegu pole mõtet isegi kirja panna, kevadel kahtlemata jooksel kõik üle. Käisin õues 31,5 km ja suusatasin 193 km. Sammusid keskmiselt 14600 päevas.

P.S. Kriisid on alati selle nurga pealt toredad, et turud liiguvad palju muutes taktikalise ostu-müügi oluliselt kasumlikumaks kui normaalsetel igavatel aegadel.

Füüsiline võimekus ja vanus

             Seda videot vaadates võib tõepoolest öelda, et vanus on vaid number.

Sattusin huvitava artikli peale, mis räägib füüsiliste võimete muutumisest sõltuvalt vanusest. Vaadati nii vastupidavust kui jõudu. 

Vastupidavus ja aeroobiline võimekus saavutavad mõlema soo puhul maksimaalse taseme 26 ja 36 eluaasta vahel ning hakkavad peale seda sujuvalt langema. Esialgu 0.3% kuni 0.6% aastas, vanuse kasvades kuni 2.5% aastas. Füüsiline musklite jõud saavutab maksimaalse taseme naistel juba 19'l eluaastal, meestel 27'l eluaastal. 63 aasta vanuses langeb üldine füüsiline võimekus 30-48% võrreldes tippvormiga.

Konkreetselt polnud mainitud kuid arvan, et eelnev kehtib juhul kui tegu pidevalt rakendatud suht ühtlase koormusega. Ehk siis see ei tähenda, et tavakodanik ei võiks aktiivselt ja järjepidevalt trenni tehes ka hilisemas heas füüsiliselt paremasse vormi saada kui ta nooremana oli.

Paraku rõhutab uurimus noorest peast aktiivne olemise olulisust, mis märkimisväärselt tõstab vanemas eas füüsilist võimekust. Kui lugeda artikleid Eesti ajakirjandusest, kipub just see olema praegusel ajal suur probleem, paljud noored on äärmiselt viletsas normis, mida näha kaitseväe teenistusse minejate juures.

Täiskasvanuna alustades on ikkagi võimalik oma vormi tõsta, mida võin isegi kinnitada. Eriti muidugi vastupidavuse puhul, mis vanuse tõustes aeglasemalt taandareneb. Alati, ka eakana on kasulik tegeleda kehalise aktiivsusega, sest see vähemalt aeglustab võimete langust lisaks olulisele positiivsele mõjule vaimsele tervisele.

Nagu ikka selliste uurimuste puhul on tulemused statistilised kehtides enamuse keskmiste inimeste kohta. Otse loomulikult on mõlemale poole kalduvaid erandeid. Vastupidavuse puhul kujutan mina ilmselt silmapaistvat erandit, sest nii 5 kui 10 kildi personaalse rekordi (suht viisaka minu vanuseklassis) olen jooksnud peale 60't eluaastat. Samas pole vastupidavusalade kui eriliselt "igavatega" varem üldse tegelenud. Elav näide ja lohutus keskealistele ja ka vanematele, et tõepoolest pole kunagi hilja alustada.

Füüsilise jõu koha pealt ei oska kommenteerida, pole vastavat trenni kunagi teinud ega jõusaali külastanud. Päris nõrguke ka pole, aga musklimägedega muidugi võrrelda ei maksa. Kui karatesse läksin mainis juhendaja, et olen "lean and mean" - good fit for karate. Spordialadest on mind alati paelunud rohkem mängulised, sellised kus võistled otse vastase või vastastega mitte ainult jõu ja vastupidavuse vaid eelkõige osavuse ja mõttekiirusega.

Suusamäel istusin esmaspäeval tõstukitoolil kõrvuti vanahärraga, kel mõne kuu pärast 90's sünnipäev ees ootamas. Imestasime kõik, et mees ikka suuskadel. Too vastas: tänu moodsale arstiabile. Kümmekonna aasta eest oli raskusi keppidega käimisel aga siis pandi mõlematesse põlvedesse titaanliigendid ja nüüd uhab penskar suusamäel nagu noor jumal. Lohutus nii kodanikele, kes arvavad, et peale 40'dat on sportimisega jokk kui ka minule - hea õnne korral ootab ees veel 30 aastat mäesuusatamist ... kui vaid globaalne soojenemine enne lumiseid talvi ajaloo hämarustesse ei kupata.

Kokkuvõttes arvan, et igas vanuses saab sporti teha, lihtsalt teatud alad on rohkem vanurisõbralikud kui teised. Vajadusel tuleb ala vahetada ja valida oma võimetele vastav.

P.S. Karatesõbrad postitasid Canada kätekõverduste väljakutse: 5 kuni 27 veebruar - tee 2000. Võtsin vastu ja olen kahe päevaga pumbanud 100 kummalgi päeval, omalt poolt lisasin 30 lõuatõmmet. Lihased kurim valusad, pole teisi aktiivselt päris pikalt kasutanud.

Sõltuvusest ja motivatsioonist

Mäesuusatamine - kas ikka süütu sõltuvus?

Kõigepealt motivatsioonist, ehk miks inimesed (või ka loomad) teevad mingeid asju või käituvad nii või teisiti. Täna tööl oli igav ja hakkasin filosoofilisi mõtteid mõlgutama. Pakuks välja, et enamuse käitumise juurpõhjuseks on soov saada head tunnet või vältida paha tunnet, seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Terve hulk käitumisi muidugi instinktiivsed eesmärgil elus püsida. Kõigi nende ühine omadus: kui ei tee hakkab peagi väga paha, võib lausa ära surra ja seda üritab iga elusolend nii teadlikult kui alateadlikult vältida. Ega me ju mõtle teadlikult, et peaks hingama aga seda tegemata tekib kiirelt ebamugav tunne.

Kui suudame vältida paha tunnet pole inimeseloom päris rahul vaid tahab ka head tunnet nautida. Meetodeid selleks on palju, osa pakuvad lühiajalist ja võimsat naudingulaksu (seks, söömine, narkotsid ...), teised kaugemas ajaperspektiivis ja nõrgemat kuid kestvamat ning võivad isegi eeldada selle nimel pingutamist või kannatamist (tööl käimine, et teenitud raha eest puhkust nautida - milles peitub omaette vastuolu). Loodusliku valiku käigus kujunesid vastavad mehhanismid ja ka kontroll välja nii, et põhimõtteliselt oli pea võimatu mõnutundest üledoosi saada. Organism lülitas sisse automaatsed pidurdusmehhanismid, et end surnuks ei sööks või kepiks.

Punase Kuradi spordipood - hilisõhtul

Mõtlev inimene aga tahaks ju rohkem mõnu tunda kui loodus ette näinud. Esimesed võimalused (igat sorti taimed või ka alko) avastati ilmselt juhuslikult, no ja mis avastatud, seda pudelisse tagasi ei topi. Teaduse arenedes ja organismi funktsioneerimist paremini tundma õppides mõisteti, et pole eriti raske luua tehislikke vahendeid, mis võrreldes looduslikuga mõnutunnet kordades võimendavad. Sünteetilised narkotsid on muidugi äärmuslik vorm mille puhul vastavaid kemikaale otse ajju pumbatakse. Aga ei maksa unustada, et ka õnnemängud, arvutimängud, söömine, füüsiline pingutus ja isegi heategevus vallandavad ajus naturaalsete õnnetunde kemikaalide eritumise.

Loodus kasutab naturaalseid kemikaale suht vaoshoitult eluspüsimiseks ja liigi jätkamiseks kasulike tegevuste premeerimiseks. Inimene tahab aga aina rohkem mõnutunnet, mis muutunud vahendist eesmärgiks. Pole miskit imestada kui mõnutunde tagaajamine tekitab sõltuvuse, sest lihtsalt nii hea on olla, kes tahaks igapäevaste murede juurde tagasi pöörduda või isegi mõelda neile kui tingimata ei pea. 

Kõik me oleme sõltlased, igaühel oma kokteil meetoditest ja vahenditest, mõnel füüsilisele ja vaimsele tervisele vähem mõnel rohkem kahjulik. Ma leian, et sisulist vahet pole kas saame naudingu kärakast, suitsust, narkotsist, palvetamisest, mediteerimisest, spordist, tööst, logelemisest, hasartmängudest, netis istumisest, maailmaparandamisest ... jne ... ... ... seni kuni suudame seda kontrollida ja ei tekita endale ega teistele probleeme. Aga vat see kontrollimine ja eriti aru saamine, millal süütu meelelahutus probleemiks muutub on väga-väga keeruline. Sõltlane tavaliselt ise ei saa aru, et on piiri ületanud.

Üle 9 tunni suuskadel - 193km

Esmaspäeval suusamäel äkki mõistsin, et mu suuskadel kihutamisest saadav adrekalaks on ilmselgelt sõltuvus. Mõtlesin seitsme ajal koju sõitma hakata aga alles kõrvulukustava pissihäda sunnil vedasin end kolmveerand üheksa poolvägisi autosse. Viimased poolteist tundi muudkui mõtlesin, et üks või kaks sõitu veel aga iga kord nuputas aju välja miks peaks ikka ühe "viimase" veel tegema: seda nõlva pole proovinud, oi nii hästi tulid pöörded välja, peaks veidi madalamas asendis kurvi minema, prooviks ühe kiire sõidu, ... jne ... Tuletas elavalt meelde kuidas arvuti taga mängides kella kahe ajal öösel mõtlen viiendat korda järjest, et üks mäng veel. Nii need üledoosid manustatakse. Võttes arvesse nelja tundi autosõitu, vaid kaht (lühike õlle ja lõunasöögi) pausi, üle üheksat tundi suuskadel olemist on kardetavasti tegu sõltuvusega. Oskasin isegi talla alla külmavilli saada, mitte et poleks tundnud - ei raatsinud kohvikusse minna jalga soendama.

Kui suusatamine annab intensiivse, kiire ja kohese laksu, siis jooksmine pigem sellise aeglase, sujuva ning kaua, vähemalt pool päeva kestva. Jooksmise ajal pingutades esimene kilt on harva nauditav, mõnusaks läheb kusagil kolmanda paiku aga sellest saadav energia ja hea enesetunde laks kestab vahel õhtuni välja. Jaanuaris jäi jooksmine unarusse, esimeses pooles Eestis olles ei käinudki nii ilma kui muude asjaoludega seoses. Torontosse naastes sai neli korda joostud ja siis keeras ilm täiega arktiliseks. Alla -15C polevat soovitav joosta, kui nats soemaks pööras tuli lumetorm, üle poole meetri lund. Vahtisin iga päev närviliselt ilmateadet ja teeolusid, külm kestis ja lund ei korjanud keegi ära. 

Lõpuks leidsin, et kui nii edasi, ei saa enne aprilli jooksma. Kole silmakirjalik seletada, et pole halba ilma on vaid valesti valitud riided. 29 jaanuaril panin -18C'ga soojalt riidesse, matkasaapad jalga ja otsustasin proovida kas saab ümbruskonna tänavail sörkida. Liikuda jala võimalik vaid kvartalisisestel lume ja jääga kaetud sõiduteedel või kõnniteel poolest säärest lumes, lisaks lumevallidest ülehüppamine nagu takistusjooksus. Viis kilti jooksin, keskmiselt kulus tavapärase 5 asemel 6 minti kildile. Võttis võhmale, ehkki meelega hoidsin tagasi, et mitte liiga ahnelt jäist õhku kopsudesse ahmida. Järgmised kaks päeva jooksin paar kraadi soojema ilmaga saabastega, 31'sel isegi 10 kildise otsa saades jaanuari kilometraazhiks 51km. Täna 5 veebruaril oli 15 külmakraadi, jooksin tossudega, enamusel tänavail lumi lükatud aga kõnniteed ikka takistusrajad - 10 päeva peale lumetormi ja öösel lubas juba uue sahmaka.

Teisi mu pahesid päris sõltuvuseks vist ei saa klassifitseerida, rohkem sellised hooajalised (õlu) või õhinapõhised (arvutimängud). Netis (nii läpaka kui nutikaga) asjaajamine ja surfamine on kujunenud rohkem nagu möödapääsmatuks osaks tänapäevasest elust. Kuidas muidu pangandust, ostlemist, uudiseid, meelelahutust üldse enam kätte saada. Samas ei saa aru inimestest, kes sattuvad paanikasse kui puudub netile ligipääsemise võimalus. Matkadel olen tihtipeale päevi levist väljas, nutikas täidab vaid fotoka, kaardi ja GPS funktsiooni. Youtubest populaarteaduslike videote vahtimine kipub tegelt piiri peale tüürima.

Kokkuvõttes on mul vist sõltuvustega suht vedanud - füüsiline liigutamine (spordiks oleks seda palju nimetada) on tervisele pigem kasulik kui mitte arvestada täiesti realistlikku vigastuste võimalust. Ühiskonda ega kaasteelisi ei peaks eriti segama.

Kuidas teiega, milliseid mõnutunnet tekitavaid sõltuvusi (kui kasutada mu väga laia määratluse diapasooni) julgete avalikkusele tunnistada ja kas teete midagi nende vastu võitlemiseks või vilistate ja naudite täiega. Või mis üldse neist uidumõtetest arvate.

Aktiivsuskokkuvõte 2025

Jaanuaris vaid jalutanud ... tänaseks 37km

Võttis veidi rohkem aega seekord aga siin see eelmise aasta füüsilise aktiivsuse kokkuvõte on. Olen laisk ja kasutan üleeelmise aasta formaati, kui oleksin superlaisk söödaks infi AI'le ja laseks temal jutu kirjutada. Alustan detsembri statistikast.

Detsember

Kuna Eesti reis ees ja kartsin (takkajärgi põhjendatud kartus nii ilma kui eluolude tõttu), et seal ei tule jooksmisest suurt miskit välja, punnisin ennejõule "normatiivsed" 100km napilt täis. Jooksmas 14 korda, distantsi kogunes 105 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:15, 5 kildi parim aeg 22:34, ja 10 kildi aeg 46:25, parim 5K+ keskmine tempo 4:34 min/km mu 10K jooksul. Käisin 71 km, sammude hulk 449890, mäesuusatasin 67K.

1. Põhiala jooksu kilometraazh 1331.45km jäi kahele viimasele aastale alla, (2024 rekord 1405.36).

Seitsme aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 9070.04km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud veebruar kui kerge tõbi ja võimas lumi kimbutasid. Samas kogunes maikuus rekordilähedane 185.57km (2024 mai 191.99km).

2. Keskmine tempo 4:41 min/km kordas eelmise aasta ja kõigi aegade rekordit. Jällegi polnud ühtegi pikka distantsi, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.

3. Jooksmas käisin ainult 177 korda, keskmine distants - 7.52km. 2024 jooksin 186 korda, 2022 ja 2023 202, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli vaid 11. 1011558 jooksusammuga kulutatud 100091 kcal.

4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:29 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil 3:59 (2024 rekord 3:52 min/km) ja parim 5K aeg 22:34  (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K parim aeg 46:25 (2024 tippmark 45:32). Kokkuvõttes ei jooksnud sel aastal ühtegi isiklikku tippmarki kuid samas ei jäänud ka ükski liiga kaugele. Ei väsi kordamast ja end lohutamast, et minu vanuses on väga hea tulemus taseme aeglane sujuv langus mitte rekordite saavutamine. Viimase nimel punnides võib end hoopis kergesti vigastada või mis veel hullem mingi püsiva tervisehäda hankida, see annaks soovitule otsevastupidise tulemuse. Aasta keskmine tempo siiski rekordi kordamine! Poolmaratoni või maratoni kohta ei kommenteeri😜

Süda paistab endiselt igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne (40-202), rahuoleku pulss 57. VO2 sama mis eelmine aasta, huvitava kokkulangevusega samuti 57. Registreeritud sammusid 5 miljonit 641 tuhat, keskmiselt 15454 päevas. 5622 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1331km, käies 646km, rattaga 672km, suuskadel rekordilised 1372km ja süstaga 78km.

Keskmine kaal ka see aasta püsinud stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui olen füüsiliselt aktiivne võin rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Une üle kurta oleks patt 7:45 kestvuse ja 76 punkti puhul. Samas on enesetunne palju tähtsam kui numbrid. Ainus jama, et viimasel kahel korral on 7 tunnisest ajavahest plesaamine võtnud hariliku paari päeva asemel üle nädala. Järgmisel aastal plaanis jätkata samas vaimus, mis normaalsete olude puhul ei peaks võimatu olema.

Kuidas teil eelmisel aastal kehalise aktiivsusega lood olid?

Militaarunenägu

Viimastel päevadel on isegi tavaliselt hästi magamise taustal olnud eriti head ööuned. Magasin ühe jutiga pea 9 tundi, hommikul ärgates oli pere kodust läinud, ainult mina ja kuts mõnusalt voodis. Eriliselt mõnus ja väljapuhanud tunne. Boonusena nägin omaette põnevat militaarteemalist und, mis suht hästi ka meelde jäi.

Algus veidi ähmane aga seotud sõpradega Eestis pidutsemisega. Jämmi ja saunatamise käigus tuli keegi uudisega, et rahvusvaheline olukord pinevaks läinud, kutsealused peavad kogunemiskohtadesse minema. Kõik, nii mehed kui naised hakkasid riideid kokku korjama, poolikud pudelid rüübati kiirelt tühjaks ja kobiti autodesse. Avaldasin arvamust, et kainet autojuhti vist pole ja promillidega ei tohiks riskida sõita. Sõber rahmas käega, kes see praegu hoolib, politseil muudki teha kui roolijoodikuid püüda, kui jäämegi vahele küll pärast sõda klaarime. Kobisime kiirelt masinatesse, poolest saati riides nagu olime, sõit läks kuhugi Pärnu maantee ääres olevatesse kasarmutesse.

Kohale jõudes juhatasid ohvitserid meie kamba laiali. Üks pagunitega tegelane vaatas otsa ja küsis vanust. Vastuse peale mainis, et ma pole ju enam kutsealune, kas tahan vabatahtlikuna liituda. Muidugi. Me siis saadme su staabi juurde nagu Erik-Niiles Krossi (miks tema nimi unes üles kerkis pole õrna aimugi). Ei-ei ma tahan ikka rindeüksusesse ja tuki pihku saada, et vantidele valu anda. No vaatame, kõigepealt on täna treooria, siis laskmine ning füüsiliste võimete katsed, lõpuks 3 miili jooks. Teooria koha pealt ei tea aga laskmise ja kehaliste katsete pärast ma ei muretse. 

Läksin kiiresti auto juurde, et normaalsed jalanõud kaasa haarata, olin ju rannaplätudes saunast tulnud. Õnneks leidsin äsjaostetud mustad maastikujooksu tossud üles. Järgmine moment istusime laudade taga ja täitsime mingeid ankeete. Keegi avaldas arvamust, kas ma pole liiga vana rindele minekuks. Muigasin, eks me näeme õhtul palju teist enne mind finishisse jõuavad. Üks tütarlaps sikutas kaelanahka ja arvas, et kest vajab väljavahetamist aga sisu paistatb igati normis olevat. Muidu polevat vigagi kuid otsaees sügavad mõttevaod ja silmade ümber kiirgavad naerukortsud - oled vist üks vembumees.

Pole aimugi mis oleks edasi saanud, sest ärkasin kutsiku nuuskimise peale. Olin natu pahane, uni jäi pooleli - just nagu filmi vaatamise juures katkes põneva koha peal. Kahju, et ei saa järgmisel öösel edasi vaadata, ehkki olen kuulnud, et mõned inimesed näevad unenägusid seriaalidena, lausa elavad öösiti paralleelses reaalsuses.

Milliseid põnevaid meeldejäävaid unesid viimati näinud olete?

Novembrikuu liikumiskokkuvõte:
November
Kujunes keskpäraselt aktiivseks, ratast ega süsta enam välja ei võtnud, ehkki ilmade poolest ju võinuks. Jooksmas käisin 17 korda, 128 kilomeetri keskmine tempo 4:37 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4.02, 5 kildi parim aeg 23:03, 10 kilti 46:47, parim 5K+ keskmine tempo 4:29min/km. Käimist väljas 37 km, sammude hulk - 433826. Eelmise aasta novembriga võrreldes praktiliselt samad numbrid.

Tervisest, mitte ainult meeste

Tore on olla noor ja terve😜

Täna sattus ette Eesti Päevalehe artikkel: "Kaks äärmust mis Eesti mehe tervist tapavad". Kipun arvama, et nii mõnedki teemad kehtivad ka naiste kohta, ehkki õrnem sugu on üldiselt vastutustundlikum ja hoolikam. Igatahes avaldati seal mitmed õige hirmutavad ja mõtlemapanevad statistilised andmed tervise kohta:

1. Eesti meeste oodatav eluiga on 2024. aastal 75,1 aastat ja naistel 83,4 aastat, Eesti mehed elavad tervena keskmiselt 56,8 aastat, naised 60,6 aastat.

2. Tartu Ülikooli 2022. aasta pilootuuring näitas, et 40–49-aastaste meeste seas olid vaid veerand normaalkaalus. 73%-l meestest oli kõrgenenud kolesteroolitase ja enam kui pooltel tuvastati kõrge vererõhk.

3. Kui eelnevalt arvati, et riskitegureid esineb umbes viiendikul uuritavatest, näitas lõpptulemus, et vähemalt üks riskitegur esines 97%-l ligi 3000-st uuringus osalenud mehest.

Kaheks meeste tervist lõhkuvaks äärmuseks on:

 - Meeste hoidumine arsti juurde pöördumisest: probleemide käes kannatatakse vaikides ja enesesse tõmbunult. Selle asemel, et midagi ette võtta, tehakse tööd ja kustutatakse muresid õlleklaasi taga. Kehakaalul lastakse rahulikult tõusta, kuni põlved hakkavad valutama ja rinnus pistma. "Kuldne põhimõte": Kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi.

 - Läbimõtlemata üritus järsult ja kardinalselt oma eluviise muuta: seni niisama lebotanud ja minimaalset füüsilist aktiivsust harrastanud mees võtab pähe sportlikuks hakata või  kampaania korras kaalu kaotada. Kuna seatakse liiga kõrged eesmärgid, mida soovitakse liiga kiiresti saavutada, lõpeb üritus enamasti läbikukkumisega, mis lisaks vigastustele paneb põntsu ka vaimsele tervisele.

Ühes äärmuses lastakse probleemidel vaikselt üle pea kasvada, teises pingutatakse üle. Liiga sageli jääb muutus aga üldse algatamata, sest usutakse, et kui kohe ei suudeta teha 180-kraadist pööret ega seata endale reaalselt saavutamatuid eesmärke, ei ole väikestel sammudel mõtet. 

HEA TERVIS nii füüsilise vormi, kehakaalu, kui harjumuste koha pealt on võimalik saavutada läbi järjepidevuse ja varase sekkumise. Muudatusi liikumises, toitumises ja taastumises tasub teha väikeste sammudega, mitte šokirežiimis. Tervisekontroll ei ole nõrkuse märk, vaid viis võtta vastutus nii enda kui ka oma lähedaste ees.

Võtmesõna on ELUVIISI muutus mitte kampaania meetodil mingi näitaja saavutamine, et kohe peale seda vana moodi edasi lasta. Lihtsad ja praktiliselt igaühele jõukohased soovitused:

- 30 minutit liikumist päevas

- Ekraani väljalülitamine tund enne magamaminekut

- Kord aastas arsti juures kontrollis käimine

Need pole sotsiaalmeediasse postitamist väärivad tegevused, aga suurendavad tervelt elatud aastate arvu ja parandavad nende kvaliteeti. Ise käin vaid esimese soovituse järgi😏

Mauna Loa tipus, taamal Mauna Kea

Õnneks olen olnud läbi elu füüsiliselt suht aktiivne ja kui Koroona ajal polnud enam võimalik karated grupitrennis harrastada hakkasin jooksmas käima. Seega olen kogemata ennetanud tõsisemaid terviseprobleeme. Tänu trennikogemusele oskan seada realistlikke eesmärke, alustada uue alaga vähehaaval oma keha jälgides tasapisi koormust tõstes. Kuna ei pea oluliseks "naabrist parem" olemist ei punni ka mingite numbrite nimel. Samas ei saa salata, et omavanustega võrdlemine kõditab eneseuhkust😏 Päris pohhuist kah pole, jooksu ja muud liikumisstatistikat ikkagi põnev vaadata, milleks siis muidu pulsikell😜

Tervis on kogu elu olnud tipp-topp, oma osa ilmselt geenidel aga ma ei kahtle et füüsilise aktiivsuse, eluviiside ja vaimse tasakaalu rolli ei saa alahinnata. Minu arust tähtis end mitte piirata mingite absoluutsete keeldude või käskudega vaid võtta elu lõdvalt ilma pingeta. Bob Marley: Don't worry, be happy!!! Õnneks pole mulle selleks kanepit aga muid meelemürke vaja, mis ei tähenda et neid üldse tarvitada ei tohiks kui osata piire tunnetada😉

Kas ja kuidas teie oma tervist hoiate?