Mälestused ennemuistsest ajast

Negatiiv tulevase kaasaga 86

Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.

"Digitaliseerimismasin"

Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid

Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.

Kuutsemäel 1985

Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.

Rumeenia suusareis 1986

Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi. 

... ja tulemus peale esimest töötlust

Originaal ...

Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.

AI esimene töötlus tõi värvid tagasi

Originaal

Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.

No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.

Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia. 

Fantaseeriks vähe

Kutsik ja Kiisu ei vaeva oma
pead selliste mõtetega😁

Ma pingsalt mõtlesin, millest kirjutada. Teemasid on palju aga pikalt täna ei viitsi heietada. Äkki kargas pähe, et huvitav millises ajalooperioodis võiks olla kõige ägedam või toredam elada. Kõige rohkem on meil infot käesoleva ja lähema mineviku kohta. Kaugema mineviku puhul - mida kaugemale seda ähmasemaks läheb, lõpuks kipub müütide ja muinasjuttudega segunema. Tuleviku asjus veel keerulisem, isegi suht lähedast tulevikku keeruline ennustada: no kes oleks sajandivahetusel näinud ette nii laialdast koroonaepideemiat, vene-Ukraina sõda, AI ootamatult kiiret esiletõusu, USA polariseerumist, ... jne ... 

Muidugi pean silmas keskmise kodaniku, mitte kuninga või orja vaatevinklist. Puuduliku infoga väga raske opereerida kuid püüan siiski. Kui kõik võimalused läbi kaaluda on kuri kahtlus, et kõige parem just selles ajajärgus, kus momendil olen. Või siis veidi edasi, kümmekond aastat kaugemas ehk seda jagu nooremana. Eestis, Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas elades pole sel ajajärgul ja seni olnud suuri meid otseselt mõjutanud sõdasid ega ka muid mastaapseid katastroofe.

Tuleviku, isegi lähema, suhtes ma nii kindel ei oleks. Kliimaprobleemid ei jõua lähemate aastakümnetega liiga hullu jama tekitada, isegi paari kraadine temperatuuri või meetrine ookeani veetaseme tõus sajandi lõpuks (kui nii kaua välja venitame) ei morjenda. Praegusi arenguid jälgides paistab, et massiivse põgenikevoolu tekkel suudavad õnnelikemas oludes riigid sellele relvajõul karmid piirid ette panna. Praegu hapra nööri otsas pea kohal rippuvad Damoklese mõõgad on maailmasõda, AI, bioterrorism, ... milline ja millal tabab on vaid aja küsimus. AI on samas eriline: potensiaalselt nii äärmiselt efektiivne inimkonna hävitaja kui ka kõigi probleemide lahendaja, kumb külg peale jääb??? Minu põlvkond vähemalt on suht pikalt saanud senisest ajaloost kõige mugavamates oludes eksisteerida, iga järgmine päev on vaid boonuseks.

Materiaalselt ja ka meditsiiniteenuste kvaliteedi poolest pole kunagi nii hästi olnud kui praegu. Loodetavasti läheb lähemal ajal veel paremaks aga küsimus kaua see pidu kestab. Natuke liiga palju on horisondile kerkinud tervet maakera ja inimkonda potensiaalselt vägagi negatiivselt mõjutavaid arenguid, enamus seotud inimkonna enda tegevusega. Teoreetiliselt peaks ju homo sapiens ehk mõtlev inimene suutma vaadata tulevikku ja lähtumata hetkehuvidest käituma nii, et järeltulevad põlved saaksid enam-vähem normaalsetes oludes eksisteerida. Praegu toimuva põhjal otsustades on Fermi paradoksi suur filter alles ees, ja selle edukas läbimine äärmiselt vähetõenäoline kui võtta arvesse, et me pole näinud ühtegi märki mõistusega elust kosmoses. Omaette teema, kas inimkonna praeguse käitumise alusel on põhjust meid mõistusega eluks nimetada😜

Millisel ajajärgul teie oleks tahtnud elada?

Ennustusvõistlus 2030

Postiljon aastal 2000😁

Järgnevat võtke kui ajaviitelist poolmuigvel mõtteharjutust mitte kui sisutihedat ennustamist😉

Sattusin hiljuti video peale, kus näidati 1899 joonistatud piltennustusi, kuidas võiks elu välja näha aastal 2000. Omaette huvitav vaadata, enamus muidugi mööda pakutud, kuid mitmed ideed üllatavalt hästi täppi läinud. No ja sealt tekkis mõte, miks mitte proovida ise mitmeid asju ja sündmusi ette ennustada ja kutsuda ka lugejaid kaasa lööma. Saja aasta peale nagu pole mõtet, sest mind ju pole nägemas, kas ja kui täpselt pihta läks. 5 aastat tundub sobiv ajavahemik, piisavalt lühike, et mõned meist saaks viie aasta pärast näha palju puusse panime ja piisavalt pikk, et tänapäeva üüratult kiirete muutuste juures oleks ikka miskit ennustada.

Kõigepealt tuleks teemad paika panna. Ma pakuks järgnevad kategooriad: Teadus. Tehnoloogia. Meditsiin. Sotsiaalmajandus. Maailmapoliitika. Isiklik elu.

Teadus:

Lokaalne inimvõimekusega personaalne AGI, ehk siis selline, mis istub su läpakas või moblas ja pidevalt käepärast. Lisaks info ja teadmiste jagamisele pakub ka sõbrana seltsi.

Tuline arutelu (millest võtab osa AI) kas tehisintellekt on juba "teadvus" või mitte. Sellest sõltuvalt kerkivad esile eetilised ja legaalsed küsimused. ASI (Super tehisintellekt) pole saabunud.

Ränipõhise ja inimaju otseühendamisel (Neuralink) väikesed edusammud kuid infokanali maht, kiirus ja täpsus pole piisavad ainult mõttega ótseseks paindlikuks masina või roboti juhtimiseks.

Tehnoloogia:

Autonoomsete mobiilsete robotite kasutamine laialdane vaid nishialadel nagu sõjandus, AI'ga varustatud erineva otstarbega maa ja õhudroonid (traditsioonilised inimjuhitavad tankid ja lennukid ladudes või kasutuses erijuhtudel ning vähearenenud riikides). Robotite laialdast tavaelus kasutamist piirab hind ja tootmisvõimsused mitte võimekus.

Juhita autod ja õhusõidukid pole uudiseks kuid pole veel ülekaalus.

Inimese Marsile saatmise idee on maha maetud kuna AI'ga varustatud robotid palju efektiivsem, odavam ja ohutum.

Tööstuslikult kasutatav Termotuumasünteesi abil energia tootmine endiselt 20 aasta kaugusel nagu viimased 100 aastat😜 

Meditsiin:

Mitmed peaaegu kadunud haigused tagasi tulnud seoses vaktsineerimise vähenemisega.

Kui mõne haiguse raviga saavutatakse tulemusi siis vähiravi edusammud vaevumärgatavad. Vähiga elatakse kauem kuid esinemissagedus tõuseb.

Inimkonna keskmine eluiga kokkuvõttes langeb seoses nii haiguste, keskkonna saastatuse kui erinevate vägivaldsete konfliktidega.

Sotsiaalmajanduslik olukord:

Rikaste ja vaesete piirkondade erinevus kasvab. Rikkad hakkavad järjest tugevamini immigratsiooni kontrollima. Mitmed vaesed piirkonnad langevad kaosesse, rikkad loobuvad üritamast neid aidata. Kasvab ka ühiskonna kihistatus, edukuse juures muutub haridus veel olulisemaks.

Krüpto teeb võidukäiku kuid erinevate "müntide" väärtus väga kõikuv. Mitmed muutuvad prügirahaks kuna juhtivad majandused keelavad nende kasutamise samas kui krüptorahal puudub riigi toeta igasugune materiaalne tagatis. Bitcoini väärtuse ennustamine dollarites pole võimalik kuna kummagi väärtus võib palju muutuda sõltuvalt etteennustamatutest sündmustest.

Sel või järgmisel aastal algavast majanduskriisist (põhjuseks Trumpi majanduspoliitika, initsiaatoriks Muski pankrott) mis kestab paar-kolm aastat, ollakse 2030 just välja tuldud. Tulemuseks USA märgatavalt vähenenud ja Hiina suurenenud mõju maailmas.

Maailmapiliitika:

Maailm on muutunud bipolaarseks: Hiina ja USA võimsaimad riigid. Vältimaks maailmasõda on nad ülejäänud maailma jaganud mõjusfäärideks. USA domineerib läänepoolkeral, Hiina Aasias ja Aafikas välja arvatud Jaapan ja Lõuna-Korea. 

Austraalia ja Euroopa saatus pole veel lõplikult määratud. Kui Austraalia proovib USA'le läheneda, siis Euroopa üritab kangekaelselt sõltumatust hoida.

Maailma on tekkinud hulk uusi tuumariike (Poola, Saksa, Argentiina, Brasiilia, LAV, Lõuna-Korea, Austraalia, Canada, Rootsi ...), kes mõistavad, et tuumarelv on ainsaks sõltumatuse tagatiseks. Tuumarelva leviku piiramiseks pole tuumariikidel ei moraalset õigust ega piisavalt koostööd.

ÜRO on sisuliselt lakanud eksisteerimast. USA on NATO'st lahkunud. NATO Euroopa riigid olles silmitsi eksistentsiaalse ohuga moodustanud teovõimelisema organisatsiooni kaotades vetoõiguse ja luues automaatse kaitsekohustuse rakendamise, vastutöötavate riikide liikmelisus peatatud või nad välja heidetud.

Dnepri läänekalda Ukraina NATO's, idakalda oma formaalselt Hiina vasalli vene võimu all. Kehtib vaherahu kuid mitte rahu. Kremlis uus võimur (sama hull) kuna eelmisega juhtus "õnnetus", vene on muutunud lõplikult Hiina toorainebaasiks. Eesti piir käib vastu Hiina müüri kuid müür on Narva jõel.

Isiklik elu

Olen aktiivne penskar. Jooksen 50-60 km kuus keskmise tempoga 5:30 km. Käin endisest rohkem suusatamas tänu vabale ajale. Kaal sama mis nüüd ja ülikooli ajal ehk 78kg. Nimetamisväärseid tervisemuresid endiselt pole. Oma aja jagan Eesti ja Kanada vahel, lisaks muidugi kübeke ringireisimist. Tegelen hobidega, aianduse ja matkamisega.

Kutsun lugejaid kas kommentaarides kritiseerima või vaatenurka avaldama või veel parem oma blogides ennustama kuidas võiks välja näha olukord aastal 2030! Teemad ja huvipunktid võtke vabalt just need mis teid kõnetavad. Mu arust oleks üüratult äge 5 aasta pärast võrrelda ja üksteise möödalaskmiste üle sõbralikult naeru mugistada😉

Don de Dieu (jumala kingitus)

Jumala kingitus on magus 9%'ne Ale😵‍💫🫨😵‍💫

Kes oleks osanud oodata, et õllejoomine aitab mul Kanada ajalooga tutvuda. Viimases olen sama võhiklik ja tume tüüp nagu religiooni puhul kuna kumbki pole kunagi huvi pakkunud. Kodakondsuse eksamil ajaloo kohta küsimusi polnud, küsiti provintside arvu ja kes on kõrgeim riigiametnik. Kuninganna esindaja - kindralkuberner, mitte mingi kohalike poolt valitud peaminister, et te teaksite. Truudust pidime vanduma Inglise kuningannale.

Kolonistide ja põliselanike
eriarvamuste lahendamine

Igatahes on teise advendi märklauseks: "Trempette au fromage et aux oignons caramelises a la Don de Dieu" - AI tõlge "Juustudipikaste ja karamelliseeritud sibulaga Don de Dieu moodi." natuke segane. Ma ise pakuks: "Jumala kingitus (õlut pean silmas), mis sobib juustudipikastme ja karamelliseeritud sibulatega. "Don de Dieu" nimelt tõlkes "jumala kingitus". Tegu sõnade mänguga, sest samanimeline oli ka 1608 Quebeckis randunud prantsuse maadeavastaja Samuel de Champlaini laev. Vaevalt kohalikud põliselanikud eurooplaste saabumist jumala kingitusena nägid, pigem tugevama jõule paratamatu alistumisena. Eriti rahumeelsed prantslaste ja indiaanlaste suhted polnud, mida võib aimata ka ainsa Champlainist säilinud originaalpildi põhjal.  Õllepurgi reklaamtekst: See pehme ja sametine Ale üllatab oma vürtside ja linnasemaitsega. Iga lonks on meeldejäävaks momendiks nagu päev mil põliselanikud kohtusid Samuel de Champlainiga tema laeva "Don de Dieu" pardal. Omalt poolt lisaks: sarnane eilsega ainult kangem ja magusam, murelikult mõtlen, et kui trend peaks jätkuma siis millise puskariga homme tutvust teen🤔

Et igapäevane õlle reklaamimine liiga ühekülgseks ei läheks lisan ka paar videot meie koduloomadest. Ka kassil oli eile rõõmupäev, loom sai kätte miskit kassinarkotsi (ma pole päris kindel kas tegu palderjaniga) sisaldava kotikese. Kui meie esimene kiisu Liisu palderjani nuusutades asus sellele nagu julgale agaralt prahti peale kaapima siis Ukko läks paljast lõhnast täiesti pöördesse. Kukkus püherdama, koti nurka nätsutama ja tagumiste jalgadega põtkima. Paistab, et kassidega on nagu inimestega, mõnesid jätavad meelemürgid suht külmaks, teised sattuvad esimese kõhvi või lonksu peale sõltuvusse. Kui kutsik läks süütu uudishimuga narkotsikotikest nuusutama andis kiisu talle vastu vahtimist - ära üritagi, see on minu oma!

Asjade kultusest ja jäljest ajas

Minu ainus mälestus vanaema vennast - 1937.
Isa annab vastutahtmist onule kommi eest musi,
vennad vaatavad pealt.

Olen siin tegelenud isast jäänud asjade ülevaatamisega, ühest küljest stressav, teisest vabastav kogemus. Nii mõnedki seotud mingite mälestustega kuid suur enamus lihtsalt träni, millest lahti saamine on kergenduseks. Spordivõistluste medalid, soome puss, vanad fotod või kirjad, koolitunnistus, üliõpilaspilet, väitekirja kaitsmise tõend, teaduste akadeemia liikme tunnistus, Eesti Kongressi dokumendid,  ... on asjad, mida tahan alles hoida. Vanad riided, jalatsid, tööriistakapis lugematu hulga tundmatu otstarbega juppide ja vidinate karbid, nõuka aegsed venekeelsed spravotsnikud, erialane kirjandus, ajakirajd ... otseteed prügikasti. Trükitud materjale pole tänapäeva infoajastul üldse mõtet säilitada, kõik netist saadaval või soovi korral võimalik enda mäluseadmesse salvestada. Kehtib ka ilukirjanduslike raamatute kohta, ehkki neist eestlasena raske loobuda, jäävad veel mõneks ajaks riiulikaunistuseks, jätan tütardele kunagi paberihunti viimiseks. Hea et korrusemajade juures mahukad konteinerid ja suht lähedal tassida. Tähtsad on inimesed, mitte asjad!

Vanaisa venna Jaan Timuski allkiri
Eesti Iseseisvuse Kuulutamise Aktil
jääb ajalukku kauemaks.

Suur vend jälgib meid, sest kuidas muidu võisid sattuda mul internetis sobrades ette mingi pastori mõtteterad??? Usutegelaste loba üldiselt kunagi ei loe aga esimene lause oli intrigeeriv ja temaatiline: "Olete kunagi mõelnud, et 100 aasta pärast anno 2123 oleme kõik koos sugulaste ja sõpradega maha maetud."

Lugesin edasi: "Võõrad elavad meie majas (kui see alles on) ja omavad kõike, mis praegu meie oma. Meie asjad on hävinud, mõned üksikud esemed ehk tundmatu kollektsionääri kogus.  Meie järeltulijad vaevalt teavad, kes me olime ega mäleta meid. Paljud teist teavad oma vanaisa isa või vanaema ema? Peale surma mäletatakse meid mõned aastad ja siis oleme vaid fotodena kellegi riiulil. Mõned aastakümned ja kaome ajaloo musta auku, nii meie fotod, saavutused kui paljud meie loodud objektid. Me pole isegi enam mälestused."

Jutt käib muidugi tavakodaniku kohta võtmata arvesse moodsa aja info säilitamise võimalusi. Üksikutest väga erilistest inimestest jääb mälestus nii raamatute, saavutuste kui esemete näol palju kauemaks aga pikkamööda hajub seegi. Tänapäeval on võimalik nii tekstuaalne info kui fotod ja videod mälukandjatele paigutada ning soovi korral säilitada nii kaua kui inimkond eksisteerib. Aga kas keegi tunneb selle info vastu tulevikus huvi, või noh pigem inimese vastu, kes info taga? Mida aeg edasi, või kaugemal tagasi, seda vähem teame ajalukku kadunutest.

50 aasta tagusest ajast mäletame õige paljusid nimesid ja nendega seotud juhtumeid. Saja aasta tagant vähem, kuid siiski isegi mitmeid oma sugulasi lisaks tolleagsetele tähtsatele tegelastele. Aga 200 aasta tagusest ajast? Keda peale Napoleoni teate 19 sajandi algusest ilma ajaloo raamatutest või internetist järgi vaatamata. Väheseid - kui siis olulisi riigitegelasi, teadlasi või muud sorti prominente. Aga sugulastest on paremal juhul vaid nimi kusagil sugupuu kaardil, nende majad ja kallid esemed hävinud või kadunud ja maad enamasti mitu korda omanikku vahetanud.

10-15 inimpõlve ehk 300 - 400 aastat tagasi algavad enamuse eestlaste kirikuraamatute põhjal väiksema või suurema usaldusväärsusega kokkupandud sugupuud ... sealt edasi tume maa, terra incognita. Vanimad hauakivid meie surnuaedades umbes sellest ajast. Aga neist inimestest, nende mõtetest, tunnetest, isiksustest ei tea me mitte midagi, nad võiksid sama hästi mitte eksisteerinud olla. Ainult üks asi elab neist edasi: nende geenid, paraku kombineerituna ja segatuna suure hulga teiste inimeste geenidega. Tollest ajast säilinud ehitiste puhul pole enamasti aimu, kes projekteerisid või ehitasid.

Paarituhande aasta tagusest ajast on säilinud äärmiselt üksikute silmapaistvate isiksuste: väejuhtide, kirjanike, filosoofide, teadlaste mälestus. Ehitistest vaid suured monoliitsed kividest valmistatud või siis mingid armetud jäänused paksu pinnasekihi all, mida arheoloogid uurivad. Mitte keegi pole võimeline oma sugulussidemeid kokku viima tolle aja inimestega, mitte et sellel üldse mõtetki oleks.

Tsiteerin ka järgnevat: "Kui võtaks momendiks mõttepausi, ehk mõistaksime kui mõttetu on unistus endast "jälge" maha jätta. Kui mõistaksime, muutuks suhtumine kardinaalselt, oleksime teistsugused inimesed. Alati tahame rohkem asju, meil pole aega selleks, mis tegelikult elus väärtuslik. Kõik materiaalne on väärt vähem kui kogemused, mida ei jõudnud nautida (reisid, seiklused, kallistused, naljad, lähedastega veedetud aeg, ... ). Need on momendid, mida meenutada, mis pakuvad meile rõõmu"

"Iga minut elust on hindamatu, ei kordu kunagi. Võta endale aega elu nautimiseks, tähista enda eksistentsi. Aeg selleks on üürike, ära raiska teda halbade mõtete, kurtmise või ebameeldivate tegemiste peale."

Täiega üllatav, et sellist juttu räägib pastor ... tundub nagu ta ei usuks eriti igavesse ellu pilve äärel jalgu kõigutades.

Lõpetuseks tahaks mainida, et mida vanemaks inimene saab seda rohkem hakkab ta mõistma enda kaduvust ja muretsema endast "jälje" jätmise üle. Erinevad inimesed teevad seda erinevalt, kes kirjutab memuaare, kes laseb ehitada püramiidi, kes kirjutab end ajalukku massimõrvadega, kes teeb karja lapsi, kes kirjutab blogi😉. Suures plaanis on see muidugi mõttetu, ükskord kaob kogu info niikuinii jäljetult muutes võrdseks keisrid ja kerjused, presidendid ja bloggerid.

Samhain

Järgneb tehisintellekti vastus minu eelmise postituse kommentaarist ajendatud küsimusele Halloweeni päritolu kohta - tuleb tunnistada, et üllatavalt informaatiline ja heas eesti keeles kui palusin originaalset inglisekeelset vastet (postituse lõpus kaldkirjas) tõlkida. Lühidalt: Halloween pole kaugeltki USA traditsioon, lihtsalt USA poolt populariseeritud ja seoses popkultuuriga ka laia maailma eksporditud.

Halloween on pidu, mis toimub igal aastal 31. oktoobril. Sellel on pikk ja keeruline ajalugu, mis hõlmab erinevaid kultuure ja traditsioone. Mõne allika järgi sai Halloween alguse iidsest keldi festivalist Samhain, mis tähistas saagikoristuse lõppu ja pimeda talve algust. Keldid uskusid, et sel ööl said surnute vaimud üle minna elavate maailma ja tekitada pahandust või kahju. Nende vaimude peletamiseks süütasid nad lõkkeid ja kandsid loomanahkadest kostüüme.

Hiljem, kui Rooma impeerium vallutas keldi maad, lisasid nad Samhaini tähistamisele mõned oma festivalid, näiteks Feralia, päev surnute austamiseks, ja Pomona, päev vilja- ja puujumalanna austamiseks.

Kaheksandal sajandil kuulutas paavst Gregorius III 1. novembriks kõigi pühakute päevaks, päevaks, mil austatakse kõiki kristlikke märtereid ja pühakuid. Eelnev öö sai tuntuks kui kõigi pühade õhtu, mis lõpuks muutus Halloweeniks. Mõned Samhaini traditsioonid, nagu kostümeerimine ja toidu pakkumine vaimudele, lisati kristlikule tähistamisele.

Halloween toodi Põhja-Ameerikasse iiri ja šoti immigrantide poolt 19. sajandil. Nad kohandasid mõned oma kombed uuele keskkonnale, näiteks nikerdasid naeritest laternate asemel kõrvitsatest laternaid. Nad tutvustasid ka trick-or-treat harjumust, kus lapsed läheksid uksest ukseni maiustusi küsima või nalja tegema.

Tänapäeval on Halloween populaarne ja kommertsialiseeritud püha paljudes maailma riikides. Seda tähistatakse erinevate tegevustega, nagu kostüümipeod, kummitusatraktsioonid, õudusfilmid ja kommid. Mõned inimesed järgivad ka Halloweeni religioosseid või vaimseid aspekte, nagu palvetamine surnute hingede eest või nende esivanemate austamine.

Halloween is a celebration that takes place on October 31 every year. It has a long and complex history, involving different cultures and traditions. According to some sources, Halloween originated from the ancient Celtic festival of Samhain, which marked the end of the harvest season and the beginning of the dark winter. The Celts believed that on this night, the spirits of the dead could cross over to the living world and cause mischief or harm. To ward off these ghosts, they lit bonfires and wore costumes made of animal skins123

Later, when the Roman Empire conquered the Celtic lands, they added some of their own festivals to the Samhain celebration, such as Feralia, a day to honor the dead, and Pomona, a day to honor the goddess of fruit and trees12

In the eighth century, Pope Gregory III declared November 1 as All Saints’ Day, a day to honor all the Christian martyrs and saints. The night before became known as All Hallows’ Eve, which eventually became Halloween. Some of the Samhain traditions, such as dressing up and offering food to the spirits, were incorporated into the Christian observance12

Halloween was brought to North America by Irish and Scottish immigrants in the 19th century. They adapted some of their customs to the new environment, such as carving pumpkins instead of turnips into jack-o-lanterns. They also introduced the practice of trick-or-treating, where children would go door-to-door asking for treats or playing pranks123

Today, Halloween is a popular and commercialized holiday in many countries around the world. It is celebrated with various activities, such as costume parties, haunted attractions, horror movies, and candy. Some people also observe religious or spiritual aspects of Halloween, such as praying for the souls of the dead or honoring their ancestors12

Noorus ei tule iial tagasi

Päevapilt: Malevahundid on 40 aastat hiljem
🍷veinipudelid 🍦jäätiste vastu vahetanud😜

Ma vihkan aja halastamatust. Enamus meist olid Aravetel malevas olles 20 aastased, seda aastal 1983 - ülejäänud matemaatika tehke oma vastutusel. Elu üks ilusamaid suvesid möödus seal. Kõigist neist juhtumistest võiks kirjutada mitu noorsoo romaani, paraku jääb mäletajaid ja mälestusi aina vähemaks. Ja tegelikult, vaevalt läheks see korda inimestele, kes ise polnud asjaosalised. Natuke nagu oma reisude kirjeldamine: endal jube põnev ja ägedad mälestused, kuulajad suruvad vaikselt haigutust alla.

Täna tuli neli Aravete veterani kokku, tegime ekskursiooni lahigukuulsuse paikadesse. Mälestusi jagus kogu autosõidu ajaks nii tulles kui minnes. Enamust pole küll sünnis välisvaatlejatega jagada, mõnesid sooviks isegi unustada. Tähtsamatest paikadest külastasime BAM'i, endist KETE sauna ja peokompleksi, kus momendil kardirada. Siin võimaldati meil kord nädalas pesemas käia. Ei taha mõeldagi kuidas me haiseda võisime selliste hügieeniolude juures - noorematele lugejatele teadmiseks, higipulka sel ajal NL's ei tuntud. Nädal aega samades tööriietes higistada, öösiti lakas ameleda, milline bukett see küll olla võis. Paraku asjaosalisi tol ajal küll ei häirinud.

Aravete 83 elumaja

Keskusest sõitsime mööda, kus iga hommik kongis (kinniehitatud veoauto kast) enne objektidele suundumist, oma töökäske ootasime. Vastavat hoonet ei suutnudki tuvastada, söökla see-eest leidsime kohe üles. Järgmisena astusime väetisehoidlasse, mille põrandat omal ajal suruõhu vasaratega üles võtsime. Jube haisev ja tervistkahjustav töö, tol ajal ohutustehnikast suurt ei hoolitud aga imekombel oli vigastusi vähe ja surmajuhtumeid haruharva. Herned põllul maitsesid hästi.

Elamise ülesleidmine võttis veidi aega, igaüks mäletas veidi erinevalt. Lõpuks jõudsime õige talumaja hoovi, kus noor petrenaine koos poisikesega aiandusega usinalt tegeles. Tutvustasime end kui kummitusi 40 aasta tagusest nõukaaegsest minevikust. Vaatasime ringi, meenutasime üksikasju nagu peldiku, baari ja sokipuu asukohti. Sokikuivatuspuuks kasutatud sirel ukse kõrval oli kuivanud. Laut vana koha peal aga katus ja vahelagi sisse kukkunud - paljude romantiliste seikluste tunnistajaks olnud lakast polnud lõhnagi järgi.

Malevapulmad olid Albu mõisas

Viimaseks peatuspaigaks Albu mõis, maleva pulm toimus seal. Mu sõber tunnistas, et see tema ainus pulm elus, toda pruuti sai vaid ühe öö nautida. Lehtse korrusemajasid ei viitsinud vaatama minna, ehkki sealtki nii toredaid tüdrukutega seotud mälestusi kui külmajudinaid tekitav tööõnnetus meeles. Pärast istusime malevasemu aias, tegime sashlõkki, konsumeerisime pool kasti õltsi ja meenutasime endisi ilusaid aegasid . Lõpuks jalutas iga roju oma koju.

Hunta

Nii Harkivi kui Hersoni oblastite rindesündmusi ja vene momendi võimekust vaadates (reserve õieti enam pole) tekib tunne, et õudne lõpp hakkab lähenema. Võimalik, et palju kiiremini kui keegi oodata oskab. Viimaks on ka venemaal hakanud rahvale läbi televisiooni kohale jõudma: erioperatsioon ikka päris plaanipäraselt ei käi, mis iganes ametlikud uudised ja Peskov väidavad. Mida rohkem desertööre ja lepingu üles öelnud vabatahtlikke tegasi üle piiri kodudesse põgeneb, seda rohkem levib infot ka rohujuure tasandil.

Muidu osavalt manipuleeriv Kremli pealik on viimasel ajal teinud mitmeid vigasid, kuid kõige tõsisemaks kindlasti sõjaväe juhtkonna välja vihastamine. Ülemjuhataja annab tehniliselt võimatud ülesanded täitmiseks ja süüdistab siis kindraleid kui sõjavägi armetult põrub. Hullem veel: tüüp mõtleb nagu Hitler omal ajal, et on sõjaline geenius ja liigutab rindel väegrupeeringuid. Keegi muidugi ei julge vastu vaielda kui ei taha kohast ilma jääda või aknast alla kukkuda. Vene süsteemis hinnatakse kuulekust mitte initsiatiivi ja oma peaga mõtlemist. Kui täidad ülemuse käsku ja läheb halvasti ei juhtu midagi hullu, ülemus ju niikuinii oma viga ei tunnista ja ebaõnnestumine aetakse tavaliselt nelja aastaaja või NATO kaela.

                            Ülevaade olukorrast venemaa pilgu läbi :D

Eelmisel vene julgeolekunõukogu kohtumisel olla räägitud enamus ajast kõigest muust kui sõjast, alles lõpus ühendati ka rindel olev kindral videolingiga nõupidamisele. Täpsemat infi pole, kuid paremini informeeritud allikad väidavad, et kindral saatis Vladi peale pika monoloogi kuulamist nahhui. Eilseks planeeritud kohtumise väejuhatusega jättis ülemjuhataja ära ja põrutas hoopis suvilasse. Peskov soovitas ajakirjanikel rindeuudiste kohta aru pärida kindralstaabilt mitte Kremlilt.

Ega kõik vene kindralstaabi kõrgemad sõjaväelased lollid ole, nad saavad selgelt aru, kes läbikukkumiste peasüüdlane. Paraku peab sõjaväelane käsku (ka lolli) täitma, seda tambitakse juba utshebkast alates kirsaga tagumiku kaudu ajudesse. Au pihta käib kui sind süüdistatakse alusetult teiste tehtud vigades. Mistõttu ma ei kahtlegi, et justnimelt nii kõrgemate sõjaväelaste kui ka keskastme polkovnikute hulgas käärib rahulolematus ja idanevad mõtted, et katastroofi ärahoidmiseks on ainsaks lahenduseks võimu enda kätte võtmine.

Sütikuks võib kujuneda järgmine suurem sõjaline lüüasaamine. Dnepri läänekalda langemine, Ukraina läbimurre Melitopoli kaudu mere äärde Berdjanskisse või hoopis läbi Luganski Donbassi grupeeringu seljataha. Juba praegu on näha ka esimesi avaliku rahulolematuse märke rahva seas: linnanõukogude pöördumised, vestlussaated telekas, milbloggerite sõim armee juhtkonna ja ülemjuhataja aadressil. Ei maksa oodata rahvaülestõusu nagu 1905, pigem sõjaväelise hunta võimuletulekut. Loosungiks "Venemaa päästmine", rahva hulgas kahtlemata esialgu populaarne, edasine toetus sõltub tegevusest.

Sõjaväelaste puhul on loomulikult oodata konflikti eskaleerimist üldmobilisatsiooni ja/või massihävitusrelvade kasutusele võtuga. Nii nagu Vova ei saa endale lubada lüüasaamist rindel nii ei saa seda lubada ka hunta, kes militaarsete loosungitega võimule tuleb. Kui Kremlit toetab FSB (peale märtsikuist rappida saamist mitte eriti entusiastlikult) siis sõjaväe seljataga on pigem võimekamgi GRU. Võimu ülevõtmine käib ilmselt äärmiselt kiiresti ja suht väikese vägivallaga, VV nimel pole ka rosgvardija valmis föderaalvägede vastu astuma ja surema. Kodusõda ei tule, küll aga võib viimane klassikaline impeerium laguneda õige mitmeks eraldiseisvaks osaks.

Paraku kaotab Venemaa sõja niikuinii. Erinevalt Saksamaast, kellel oli teise maailmasõja eel vaieldamatult parim sõjavägi, moodsaim sõjatehnika ja mitmed tugevad liitlased pole Venemaal ühtegi tõsiseltvõetavat liitlast ning sõjavägi kujutab endast eelmise sajandi tehnikat kasutavat suht väikesearvulist viletsa väljaõppega kampa. Saksamaa võitmiseks kulus üle viie aasta, Venemaa pekstakse porri aasta, pooleteisega. Pikas plaanis võidab sõja majanduslik võimsus: nagu teise maailmasõja saatuse otsustas USA sõttaastumine liitlaste poolel nii määravad ka selle konflikti saatuse USA, Hiina ja Euroopa majandusvõimsus oma sõdureid kasutamata. USA ja Euroopa on Ukraina poolel, Hiina ootab rahulikult varjus ja võtab peale sõja lõppu vähem või rohkem varjatult üle Siberi koos maavaradega, mida neil hädasti tarvis.

Ma väga ei imestaks kui järgmise aasta suvepuhkust saaks Ukraina terviseks kohalikku odavat ja head shampust juues Krimmis veeta ;)

P.S. Ikka veel on raske aduda, et asume maailmaajaloo pöördepunkti vahetus läheduses, vähemalt sama olulises kui aastal 1991 äkki isegi 1918 või 1945 aastaga samas kategoorias!

Ennetav tuumalöök

Ilus, võimas ja hirmuäratav

Olemata poliitik, sõjaväelane või muidu otsustaja võin endale lubada suhu võtta ja kirja panna väljendeid, mis eelpoolnimetatutele avalikult keelatud (ülisalajastes memorandumites kahtlemata arutatakse neil teemadel, mittevalmistumine oleks kuritegelik). Juttu tuleb sõjajärgsest maailmakorraldusest, Venemaa patsifitseerimisest, ennetavast tuumalöögist ...

Külma sõja aegne kaitseotstarbeline MAD (vastastikku kindlustatud häving) ei funksi enam, sest Putin kasutab tuumasõja ähvardust ründerelvana: kui te takistate mul sõjakuritegusid sooritamast saadan teile tuumaraketid kaela hoolimata sellest mis minust saab. Ajalukku lähen ajaloo suurima massimõrtsukana, mis kindlustab igavese "austuse".

Hakkasin siin heietama mõtteid veidi kaugemast tulevikust kui lähemad tunnid, päevad ja nädalad. Kuidas võiks maailm toimida kui sõda ükskord lõppeb. Ükskõik mis nurga alt vaadata, praeguse rezhiimi ja riigikorraldusega Venemaa lihtsalt ei sobi normaalsesse ja rahumeelsesse tuleviku maailmapilti. Isegi kui Putin paleepöörde käigus asendatakse ja Ukrainas mingi pooletoobine lahendus leitakse jääb Vene imperialistlik marurahvuslik mentaliteet ikkagi alles. Lauri Vahtrel hea artikkel samal teemal.

Vene grupeering Z tegeleb Ukrainas
demilitariseerimise või moodsa kunstiga

Nii nagu oli Saksamaa puhul on ka Venemaal ainsaks lahenduseks demilitariseerimine ja deputiniseerimine. Nii nagu Saksamaa puhul saab seda ellu viia vaid totaalse sõjalise lüüasaamise läbi. Kaotusest Ukraina sõjas ei piisa. Venemaa põeb veidi, lakub haavu, taastab kaubavahetuse ja hakkab "solvumise" ning "austuse puudumise" sildi all uuesti sõjalist võimsust üles ehitama nagu Saksamaa peale esimest maailmasõda. Kümmekonna aasta pärast on jälle põhjust muretseda idanaabri imperalistlike ambitsioonide pärast.

Venemaa demilitariseerimiseks ja massiivseks sõjalispoliitiliseks lüüasaamiseks on ainult üks võimalus - hästi planeeritud ennetav tuumalöök. Ennetava tuumalöögi idee on vastase tuumaarsenali võimalikult põhjalik hävitamine enne kui too jõuab täie jõuga vastata. Kahtlemata ei suudeta kõiki rakette maha võtta mistõttu tuleb arvestada ka endapoolsete kaotustega. Ennetava löögi eelis on tuumasõja pidamine alustaja tingimustel. Üsna kindlal eeldusel, et Ukraina sõjas eesmärke saavutamata võtab Kreml kasutusele massihävitusrelvad, mis niikuinii kasvab üle globaalseks tuumasõjaks, on USA'l mõistlik teha esimene käik (siin ei saa NATO peale loota, otsustamiskiirus ja salastatus liiga madalad). On oodata, et suur hulk vene nõukaaegsest tuumaarsenalist pole hooldatud ega töökorras nagu näitab ka hiljutitoodetud tiibrakettide pea 50%- ni ulatuv tõrgete arv.

Tuumalõhkepeade arv maailmas

Ehkki Venemaal on tohutu hulk tuumarelvi siis otseses valmisolekus ja ballistilistele rakettidele paigutatuid mitte nii palju. Lääne üks eelis sõjas on ka sihtmärkide hajutatus üle terve maailma. Vene sihtmärgid on sarnaselt läänega eelkõige vastase tuumajõud, mille mõte kadunud kui raketid juba välja lastud. Sekundaarsed suured linnad, tuumajaamad, tammid, sõjaväebaasid, sadamad, ... Osa neist saab pihta. Ehkki tähtsamate sihtmärkide ülekülluses ei usu, et Vene raatsib Eesti jaoks pomme kulutada näen siinmaal nelja potensiaalset taktikalise tuumarelva sihtmärki: Tallinn, Ämari, Tapa, Võru. 

Koos tuumaarsenali kadumisega on ka Venemaa sõjaline võimsus likvideeritud. Nagu Ukraina kampaania veenvalt kinnitab pole nad konventsioonaalse relvastusega ei tugevuselt ega tehnoloogiliselt võrreldavad Lääne-Euroopa suurriikidega rääkimata NATO'st. Kui demilitariseerimiseks piisab tuumavõimekuse hävitamisest siis deputiniseerimine saab olema oluliselt pikem ja keerulisem protsess. Võimalik, et siingi tuleb lähtuda teise maailmasõja järgsest Saksa analoogiast sõjakurjategijate süüdimõistmise, poliitiliste organisatsioonide keelustamise ja kuritegude avalikustamisega, lisaks tuleb kindlasti ümber kirjutada viimasel ajal levitatud võltsajalugu. Raske saab olema poliitilise võimu küsimuse lahendamine, kas ja kui suur on Venemaal demokraatlik opositsioon, kelle kätte võiks valitsemise usaldada ilma, et neoputinistid peagi tagasi tuleksid?

Kokkuvõttes on minu arust ainsaks realistlikuks pikaajaliseks lahenduseks ennetav tuumalöök Venemaa tuumaarsenali ja sõjalise võimekuse hävitamiseks. Eksistentsiaalse probleemi lahendamine praegu selliselt saab olema ränkkallis nii inimelude poolest kui majanduslikult kuid probleemi edasilükkamine läheb edaspidi veel palju kallimaks! Pakkuge julgelt kui kellelgi on mingi parem idee. Blogimaailmas see eelis, et lihtsurelikena võime lasta fantaasial lennata ja mängida ka kõige võimatumate või hullumeelsemate ideede ja stsenaariumidega, sest meie arvamus ei muuda midagi😜

Lisan mõned hiljutised uudislõigud kinnitamaks, et tegu pole puhtalt minu haige fantaasiaga.

US and NATO only say that Russia will pay a severe price if it uses any kind of weapons of mass destruction - and that they have communicated that directly to Kremlin.

The White House has already assembled a national security task force – called the Tiger Team - to look at how it should react. And Nato is issuing protective equipment to its forces stationed in Eastern Europe.

The Russian defence ministry said Russia had been considering two options for its "special military operation" - one covering the whole of Ukraine and one focusing on the Donbas. Russia says the "first stage" of what it calls its "special military operation" has been mostly accomplished and that it will now concentrate on "the complete liberation" of the eastern Ukrainian Donbas region. (ma ei võtaks seda väga tõsiselt)

As many as 10 new battalion tactical groups are being generated and put into Russia’s operations, especially in the Donbas. Western officials have been concerned for some time that Russia will attempt to encircle and envelop Ukraine’s best fighting units, which are stationed along the line of contact. If more Russian firepower, particularly air power, is concentrated in the east, those concerns will rise.

The US has assessed that Russian forces are running low on air-launched cruise missiles, and there are indications they are trying to preserve that inventory as part of their declining stocks of precision guided munitions, according to a US defense official. Air-launched cruise missiles are the “lowest” part of the inventory, the official added.

In addition, these missiles are showing high failure rates at launch, the official said. The US currently assesses Russian failure rates of precision guided munitions, especially cruise missiles failure rates, range from “20 percent to as high as 60 percent,” the official said, depending on the type of weapon and mission.  

Tegemistest Eestimaal takkajärgi

Hommikuti oli rand nii tühi et käisin rahumeeli paljalt ujumas

Puhkuse teine pool kulges suures osas vanematega asjaajamise tähe all. Ühest küljest muidugi kahju, et hulk plaanitud ettevõtmisi, sõite ja reise ära jäi, teisest küljest hea, et just sel momendil sattusin kohal olema kui neil minu abi kõige rohkem vaja läks. Õnneks sujus enamus asjaajamisest eriliste tõrgeteta, tegelt palju kergemini ja kiiremini kui oleksin julgenud loota. Nii Eesti sotsabi süsteemile kui meditsiiniteenistusele pole muud kui kiidusõnu öelda. Eranditult kõik töötajad ja ametnikud, kellega kokku puutusin olid lahked ning abivalmid. Ma tõesti ei tea milles asi, kas olen õnnetähe all sündinud või ongi inimesed tõepoolest sellised.

Amatööri kokkukuhjatud kivihunnik,
mida uhkelt kivitaimlaks kutsun😜

Ehkki praktiliselt iga päev veetsin vanematega õnnestus oskuslikult planeerides ka endale aega "varastada". Tihtipeale ööbisin hoopiski suvilas, ajaliselt suurt vahet polnud, vanemate juurde jõudmiseks kuluks vaid kümmekond minti rohkem kui linna peatuskohast. Tänu sellele sai ka suvila vajalike tegevuste nimekiri peaaegu lõplikult läbikriipsutatud. Nagu ikka ilmnes askeldamise käigus uusi lahendamist vajavaid probleeme nagu rikki läinud lukk, ühest faasist kadunud vool või metsas mahalangenud kuivik aga needki sai käigu pealt või järgmisel päeval lahendatud. 

Hulk aega kulutasin hobi korras terrassiesise kivitaimla korrastamisele ja renoveerimisele. Hunniku ilusaid maakive korjasin ringi hulkudes avastatud metsa alla veetud ehitusjäätmete hunnikust. Paelahmakad tee äärest kaablikraavi kaevamisest ülejäänud lapikutest plaatidest. Tagumise ukse juures olev puidust äärise ots oli pehkinud, lõikasin mäda jupi maha ja asendasin pirakate paekivi lahmakatega, mida vaevu tõsta jõudsin. Õunapuud lõikasin kiiruga poole väiksemaks, mis siis et suvel, õunu niikuinii pole keegi seal aastaid korjamas käinud. Järgmine aasta saab ägeda jaanitule. Suve teise niitmiskorraga jõudsin siiski vaid poole krunti üle käia.

... pruunid tikrid

Kollased ja ...

Seekord olin Eestis piisavalt hilja suvel, et nautida igasugu aiasaadusi. Mustsõstrad mu lemmikud, neid pugisin kamaluga, mida ei jõudnud nahka panna korjasin viimastel päevadel sügavkülmas säilitamiseks.

Esimesed õunapunnid ...

... ja mustsõstrad

Tikrid samuti valmis, üks kollaste ja üks pruunide marjadega põõsas, mõlemad kannavad hästi. Magus mägitikker see aasta saaki eriti ei andnud. Tikritel sama saatus mis sõstardel. Esimesed pirnid ja õunad sai ka ära maitstud, paraku enamus jäi minust puu otsa. Vaarikad panin kohapeal nahka, need heina sees enam liiga suurt saaki ei anna. Hapusid kirsse nakitsesin kuid linnud sõid lõviosa. Metsa all koristasin veidi ja põletasin oksarisu, seda küll rohkem oma lõbu kui otsese vajaduse pärast. 

Mango maius mu lemmik!

Hommikusöök terrassil

Hommikuti jooksuring rannas, ujumine ja mõnus hommikusöök enne linna sõitmist. Terrassil nauditud hommikukohv kujunes päeva lemmikosaks, mis andis jõudu õhtuni tegutsemiseks. Üldiselt üritasin ka õhtuti enne magamaminekut rannast läbi jalutada ning ujumas käia. Üks õhtu kohtasin daami koerakesega süles. Viskasin kildu et küll on koeral hea elu. Proua vaatas mulle sügavalt silma ja ütles siis rõhutatult tere.

Õhtueinegi suve kuumalainega värskes õhus

Sattusin veits segadusse, uurisin terasemalt - ei või olla, kas tõesti sina. Oligi mu malevasõbranna aastast 83. Hüüdnimeks sel pikajuukselisel arstitudengil "modell", mõni ime et olin tollal temast hullult sisse võetud. Suvilad meil lähestikku, mõned korrad käisime külas ja koos rannaski. Paraku valis ta lõpuks teise pakkudes mulle sügisel lohutuseks vaid ilusa suure õuna. Heietasime õige pikalt mälestusi, terveks õhtuks hea tuju, olin minagi kord noor😜

Siinsamas istusime R'ga 83 aasta augusti viimastel päevadel loojangut vaatamas😍