Meenutades

Täna 10 aastat tagasi pidasime Pääskülas Isa sünnipäeva. Pilte üle vaadates ei suuda kuidagi uskuda, kui kiiresti aeg on kulgenud, tundub nagu oleksime alles seal koos istunud. Postitan tervituseks pildi tema lemmiklilledest pojengidest, mis meie aias Torontos õide puhkenud. Isa mäletas lapsepõlvest, et sünnipäev on tulemas kui pojengid õitsema hakkavad. 

Nagu linnukesed

Rohkem kui 40 aasta eest kohtusime, 39 aasta eest registreerisime ametliku kooselu. Aastakümnete tagusest ajast meenub muidugi esimene kohtumine, kevade nädalavahetused Tartus tüdruku pool (enamasti)  ja vahel ka Tallinnas minu pool. Kunagi pole nii palju rongiga sõitnud kui siis, reede või laupäeva varahommikune "Tshaika" viis 3.5 tunniga Tartusse. Suvel olin malevas, tütarlaps praktikal, käisin malevast ära et kokku saada. Malevasemud imestasid, et olen lolliks läinud, koha peal ju kenasid neide küll ja veel, ju olingi vähe sassis. 

10 aastat peale pulmi pesa punutud,
tütred välja hautud😍

Sügisel tuli jutuks, et täitsa võiks ju pikemaltki koos elada. Talvel kinkisin sünnipäevaks sõrmuse, mäletan kuidas mitu tundi Juveeli poes valisin teist. Aasta peale kohtumist olid pulmad. Sõbrad imestasid minu kui paadunud poissmehe puhul, et no kas nagu tüdruk sedapsi või mis. Ei, lihtsalt tunnen, et õige valik - raputasid uskumatult pead, mitte ei mõistnud. Ega ma ise ka päriselt aru saanud aga valik oli igatahes õige nagu tänane seis kinnitab. Seiklusi ja sündmusi jagunud mitme eluea jaoks, kokkuvõttes kaks asjalikku last ja igati mugavad pesad ... varsti võib rahulikult jalad seinale toetada ja penskari elu nautima hakata.

Vabariigi sünnipäev neljandal sõjaaastal

Tundub uskumatuna, et homme algab juba viies sõjaaasta kui seda 2022 24 veebruarist lugema hakata. Tegelikult algas sissetung hulka varem Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina venemeelsete sõjalise toetamisega. Nelja aasta eest üritas vene teise maailmasõja aegse Saksamaa eeskujul ettekuulutamata rünnakuga Ukrainat hoobilt põlvili suruda ja hävitada. Ei läinud läbi, esialgne aktiivsem rindejoone liikumine edasi-tagasi on aeglustunud sisuliselt esimese maailmasõja tüüpi positsioonisõjaks, kus meetrite jagu edasiliikumine nõuab suurt hulka ohvreid. Neljas aasta on kujutanud endast püsivat vene poole survet koos tohutute ohvritega aeglase edasiliikumisega. Esimene maailmasõda oli 1918 aasta suvel ja varasügisel samas seisus, kummalgi osapoolel polnud rünnakujõudu. Sõda oleks võinud kesta veel aastaid kui poleks toimunud vene revolutsiooni ja Saksa sisemist kokkukukkumist.

Ukraina sõjas kompromissi võimalust ma ei näe, rahu saab tulla vaid ühe sõdiva poole sisulise kapitulatsiooniga. Halb variant, et Ukraina sunnitakse vaherahule vene tingimustel ja ilma vettpidavate julgeolekugarantiideta, mille poole üritavad ameeriklased asja suunata. Sellisel juhul saab vene aega ressursse koguda, et aasta paari pärast uuesti üritada kuid palju laiemas mastaabis. Võib-olla hoopis üritada põhja poolt tiibmanöövriga sõjas kogenematut NATO't üllatada. Kremli vaatevinklist kuulusid kunagi impeeriumi alla nii Soome kui Poola, Balti riikidest rääkimata. Hea variant, et vene armee võitlusvõime laguneb sisemiste vastuolude ja mässu tõttu. Ollakse sunnitud astuma läbirääkimistesse enne kui rinne täielikult laguneb. Kreml teab ka ise seda võimalust, mis seni üldmobilisatsiooni mittetoimumise põhjuseks. Patiseisust välja murdmiseks on vene poolel vaja üldmobilisatsiooni, et lihamassiga kevad-suvel Ukraina rindest üle joosta. 

Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine oleks aga väga riskantne mäng, panga peale minek, paraku on selline käitumine olnud kremli maniaki stiil. Kaldun arvama, et ilma USA vaikse heakskiiduta, ei julge vene pool seda ette võtta. Esimeseks ohu märgiks oleks USA avalik eemaldumine sõjast koos Ukraina süüdistamisega, sellega annaks Trump märku, et tema vahele ei sega. Ma ei välistaks, pigem eeldaks Ribbentrop-Molotovi tüüpi salakokkuleppeid USA ja vene vahel kus ühelt poolt antakse venele vabad käed Ukrainas ja miks ka mitte sõnakuulmatus Ida-Euroopas kui USA saab vastutasuks vabad käed kogu läänepoolkeral (Kuuba, Gröönimaa, Kanada Arktika saarestik, ...) ja soodsad toorainetehingud venega. Paraku võib isegi USA tasalülitamisega vene süsteem ikkagi kokku kukkuda kui mobilisatsioonijärgse suurrünnakuga tohutute kaotustega erilist edu ei saavutata.

Lõpetuseks BBC artikkel olukorrast vene sõjaväes. Kuidas sellise armeega sõditakse ja mis nad okupeeritud alade elanikega ette võivad võtta ei taha mõelda.

Siin on artikli "Russian soldiers tell BBC they saw fellow troops executed on commanders' orders" GEMINI tõlge eesti keelde:

Vene sõdurid räägivad BBC-le: nägime omade hukkamisi komandöride käsul

Neli Vene sõdurit on paljastanud õuduse ja jõhkrad tingimused oma rindepoolel Ukrainas. Kaks meest rääkisid BBC-le, et nägid pealt sõdurite hukkamist kohapeal korraldustest keeldumise eest.

Üks mees rääkis dokumentaalfilmi meeskonnale, et nägi sõduri hukkamist oma komandöri käsul, kellest tehti 2024. aastal "Venemaa kangelane". "Ma nägin seda – vaid kahe-kolme meetri kauguselt... klõps-klõps, pauk," sõnas ta.

Teine sõdur, pärit teisest üksusest, ütleb, et nägi, kuidas tema komandör laskis ise maha neli meest. "Ma tundsin neid," ütleb ta hukkunud sõdurite kohta. "Mäletan, kuidas üks neist karjus: 'Ärge laske, ma teen kõike!'"

Üks neist ütleb ka, et nägi augus lebamas 20 kaassõduri laipa, kes olid kaaslaste poolt "nullitud". Termin "nullimine" on Vene sõjaväe släng omade hukkamise kohta.

Dokumentaalfilmis "The Zero Line: Inside Russia's War" (Null-liin: Vene sõja sisevaade) annavad mehed üksikasjalikke kirjeldusi selle kohta, kuidas neid piinati keeldumise eest osaleda rünnakutes, mida nad kirjeldavad kui enesetapumissioone. Vene väed kutsuvad neid rünnakuid "lihalaineteks", kuna meeste laineid saadetakse lakkamatult üle rindejoone püüdes Ukraina vägesid kurnata.

BBC usub, et see on esimene kord, kui rindejoonel teeninud Vene sõdurid räägivad ametlikult, kuidas nad olid tunnistajaks, kui komandörid käskisid oma mehi hukata.

Üks meestest, kelle tööks oli surnud sõdurite tuvastamine ja loendamine, esitas detailsed nimekirjad, mis näitavad, et ta on ainus ellujäänu 79-liikmelisest grupist, kellega koos ta mobiliseeriti. Kuna keeldus rindejoonele minemast, piinati teda ja tema peale urineeriti. Teised tema üksuse liikmed, kes keeldusid, said elektrilööke, neid näljutati ja saadeti seejärel relvastamata "lihalainetesse".

Neli meest, kes on praegu põgenikud, rääkisid tunnistatud õudustest avalikustamata asukohas väljaspool Venemaad.

Peaaegu kogu avalik vastuseis president Vladimir Putini invasioonile Ukrainasse on Venemaal maha surutud. Moskva ei avalda ametlikke kaotuste numbreid, kuid Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi sõnul on alates täiemahulisest sissetungist 24. veebruaril 2022 tapetud või vigastatud üle 1,2 miljoni Vene sõduri.

Vene valitsus väidab, et tema relvajõud "tegutsevad äärmise vaoshoitusega, niivõrd kui see on kõrge intensiivsusega konflikti tingimustes võimalik, koheldes oma personali maksimaalse hoolega". "Teavet väidetavate rikkumiste ja kuritegude kohta uuritakse nõuetekohaselt," lisati vastuses. "Meil ei ole võimalik teie esitatud teabe täpsust ega autentsust sõltumatult kontrollida," teatas valitsus.

Kõigi nelja mehe üksikasjalikud esmaallika tunnistused kinnitavad aga raporteid seadusetusest ja korra lagunemisest Vene rindel.

---

"Mäletan teda karjumas"

Ilya, sõdur, kes tuvastas ja loendas surnuid, on üks meestest, kes ütleb, et nägi komandöre oma kaaslasi tapmas. Enne sõda õpetas 35-aastane mees Uuralites Kunguris erivajadustega ja autismiga lapsi. Seejärel ilmus 2024. aasta mais politsei tema vanemate majja ja teatas, et ta kutsutakse teenistusse. Ta mobiliseeriti koos 78 teise mehega Permi linna värbamiskeskuses. "Peaaegu kõik olid purjus," ütleb ta. "Edasi lahingusse! Saame Zelenskõi kätte ja heiskame oma lipu!" meenutab ta meeste hüüdeid. "Ma vaatasin neid ja mõtlesin: 'Kuidas ma siia sattusin?' Mul oli hirm."

Ukrainasse jõudes saadeti Ilya sõnul enamik mehi otse eesliinile. Tema ütles, et ei soovi kedagi tulistada ega tappa, ning sattus juhtimispunkti. Tingimused olid jõhkrad ja ta väidab, et nägi, kuidas komandör laskis lähedalt maha neli inimest – ühe Panteleimonivkas ja kolm Novoazovskis (mõlemad Vene okupeeritud Donetski oblastis) –, sest nad olid rindelt põgenenud ja keeldusid naasmast.

"Kõige kurvem on see, et ma tundsin neid. Mäletan, kuidas üks neist karjus: 'Ärge laske, ma teen kõike!', aga ta [komandör] nullis nad ikkagi ära," ütleb Ilya.

"Nullimist" kasutatakse tavaliselt karistusena käskude täitmisest keeldumise eest ja see toimib hirmutusvahendina teistele, kes võiksid samamoodi mõelda, rääkisid mehed. "Sinu saatus sõltub komandörist. Komandör on raadios: 'Nulli see ära, nulli too ära,'" ütleb Ilya.

---

"Kangelane" ja "Lihunik"

Hukkamised ei piirdunud ainult Ilya üksusega. "Muidugi nad tapavad oma mehi, see on tavaline asi," ütleb Dima. Enne sõda elas 34-aastane mees koos naise ja tütrega Moskvas ning töötas nõudepesumasinate parandajana. 2022. aasta oktoobris kõndis21 tööülesannete vahel, kui politseigrupp ta peatas. "Nad lihtsalt vaatavad mu passi, teevad midagi sülearvutis ja ütlevad: 'Kui sa sõjaväkke ei lähe, lähed vanglasse,'" meenutab ta inglise keeles.

Dima ei tahtnud kedagi tappa, nii et vaatamata meditsiinilise kogemuse puudumisele liitus ta parameedikute üksusega. Hiljem viidi ta üle brigaadi, kus ta pidi haavatuid rindelt evakueerima. Just siin, 25. brigaadis, ütleb Dima, et nägi oma kaassõdurite hukkamist komandöri käsul. "Ma näen seda – vaid kahe meetri, kolme meetri kauguselt. Lihtsalt mõrvad, lihtsalt klõps-klõps-pauk. See ei ole draama, see ei ole film, see on päriselu," ütleb ta.

Dima komandör Aleksei Ksenofontov pälvis Kuldse Tähe, riigi kõrgeima auraha, ja temast tehti 2024. aastal "Venemaa kangelane". Kuid tema üksuses hukkunud meeste pered on Ksenofontovi hukka mõistnud. Ühispöördumises 2025. aasta jaanuaris palusid nad Putinil isiklikult uurida väiteid tema üksuses toimuvast jõhkrusest.

"Nad kaitsesid meie kodumaad au ja uhkusega!!! Kuid tegelikkuses sattusid nad nende komandöride kätte, kes said autasusid kümnete tuhandete surnute ja kadunute eest!" seisab kirjas. "Ja nad jätkavad meie meeste hävitamist! Tundes oma karistamatust!" Dima nimetab Ksenofontovit "lihunikuks". "Ta andis liiga palju käske sõdurite tapmiseks, tema kätel on liiga palju verd."

Dima kirjeldab ka seda, kuidas ta nägi 20 mehe laipu, kes olid eelmisel õhtul tema baasi saabunud, lebamas kraavis pärast seda, kui nad maha lasti. Ta ütleb, et rääkis mitme mehega, kellest kõik olid endised vangid, enne kui nägi nende äraviimist järgmisel hommikul. Meedikuna teatati surnutest rutiinselt Dimale ja talle öeldi, et komandör lasi need mehed maha ja võttis neilt pangakaardid. "Meile toodi 20 poissi. Nad lihtsalt võtsid nende pangakaardid ja tapsid nad," meenutab ta. "Kellegi nimekirjast maha kandmine pole probleem. Sa lihtsalt kirjutad raporti valmis."

---

"Lihatormid"

Kõik neli meest rääkisid üksikasjalikult kardetud "lihatormi" missioonidest – osana Vene sõjaväe laiemast "lihamasina" taktikast Ukraina lahinguväljadel. Need tormid on nii surmavad, et neid võrreldakse enesetapumissioonidega. "Ma nägin, kuidas nad [komandörid] saatsid laine laine järel, visates mehi ukrainlaste suunas nagu liha, et neil laskemoon ja droonid otsa saaksid ning järgmine laine saaks oma eesmärgini jõuda," ütleb teine endine sõdur Denis.

Dima selgitab, kuidas tormid praktikas töötavad. "Sa saadad kolm kutti, siis veel kolm. Kui ei õnnestunud, saadad 10. Kui 10-ga ei õnnestunud, saadad 50," ütleb ta. "Lõpuks murrate läbi. See on sõjaväe loogika. Meil oli kolme päevaga 200 surnut. Meie rügemendi esimeses lihatormis murti meid maha, meie rügement hävitati vaid kolme päevaga."

Dima näitab videot, mis laaditi sotsiaalmeediasse 2023. aasta oktoobris, kus tema üksuses hukkunud meeste emad ja naised räägivad tohututest kaotustest. Üks naine ütleb: "Meie meestel kästi rünnata, relvastatuna vaid kuulipildujate ja labidatega." Teine lisab: "Kaotused on kohutavad. Meie mehi tapetakse nagu loomi."

---

Piinamine ja alandamine

Need, keda tormist keeldumise eest ei tapeta, seisavad sageli silmitsi kohutavate ja dehumaniseerivate tagajärgedega, ütleb Ilya. Ta näitab Telegrami videot oma üksuse meestest Panteleimonivkas. "Söödame loomi," ütleb üks mees, enne kui tõstab kaane ja näitab kolme meest, kes kükitavad augus. "Ohoo, olete näljased? Tahate süüa?" küsib filmiv mees. Üks aukus olevatest meestest tõstab pea ja noogutab, sirutades käed välja, kui auku kallatakse kuivi terasid.

Mõnda meest näljutati päevi ja piinati elektriga, ütleb Ilya, enne kui nad saadeti relvastamata lihatormidesse. Teda ennast piinati pärast ühes tormis osalemisest keeldumist. "Nad sidusid mu puu külge, lõid mind paar korda nuiaga ja panid relva pea juurde. Ma ei tea, kuidas seda öelda, nad käisid minu peal tualetis. Komandör ütles kõigile: 'Meil on uus peldik'. Olin pool päeva kinni seotud." Pärast lahtisidumist üritas Ilya endalt elu võtta.

Denis, 27, näitab fotot, mis on tehtud vahetult pärast seda, kui üks tema ülemustest lõi tal kaks eesmist hammast välja, sest ta oli öelnud, et ei soovi kadunud drooni otsima minna. "See on kohutav, ma pidin lihtsalt edasi teenima."

Dima edutati lõpuks ohvitseriks, kuigi ta oli öelnud, et ei soovi seda. Pärast edutamist keeldus ta oma mehi lihatormi saatmast. "Ma keeldusin seda tegemast. Ma ei oleks pidanud ise ette minna, aga ma ei saanud neile seda käsku anda." See viis tema vahistamiseni sõjaväepolitsei poolt ja viimiseni Zaitsevosse, ajutisse vanglasse. "Seal piinasid nad mind elektrišokiga," meenutab ta. Teda piinati iga päev 72 päeva jooksul.

Kõik mehed, kellega me rääkisime, on nüüdseks Venemaalt lahkunud, kuid neil on Ukraina rindelt sügavad psüühilised armid. "Ma näen unes metsa täis laipu, lihtsalt purustatud inimesi... see lõhn... see ei lõhna, see maitseb," ütleb Dima. "Ma olen kurjategija ja kedagi ei huvita – mu kuritegu on lihtsalt see, et ma ei taha tappa."

Ilya ütleb, et armastab oma riiki, "kuid mitte seda, mida Putin on sellega teinud". "Nad võivad seal igaühe murda, pole vahet, kas oled tugev või mitte. Nad peaaegu murdsid mu, aga mitte täielikult."

Tervitus teispoole

Aspirantuuris lükatit kasutamas

Julgelt võin kinnitada, et eelmise aasta detsembrist kui isa lahkus pole päevagi möödunud, mil poleks tema peale mõelnud. Üllatavalt tihti ka unes näinud. Täna on tema sünnipäev. Poisslapsele on ikka isa eeskujuks igasugustes tegemistes, nii minulegi. Samas tuleb tunnistada, et ei küüni ma tema spordi ega teaduse tulemuste tasemele, liiga laisk kipun olema. Hea teada, et vähemalt on geneetilist potensiaali, mida sai enda lastele edasi kanda. Eks see geenide edasikandumine järeltulevates põlvedes ongi igavene elu kuniks inimkond püsib. Õnne Sünnipäevaks!!!

Isa lemmiklilled pojengid

Argielu

Meta nägemus koera 15 aasta sünnast.

Vahelduseks argielust. Eelmise nädala algul õnnestus miski viirus üles korjata. Kuna ei testinud pole ka aimu millega tegu, A-, B-, C- gripiga või mõne koroona uuema tüvega, vanemad ei tohiks ju külge hakata. Avaldus teine korraliku nohuna (mis pole siiamaani täiesti järgi andnud), uimasusena ja väsimusena. Palaviku kohta ei oska kommenteerida, sest ei kraadinud, aga ilmselt märkimisväärset ei esinenud. Kaasal samad sümptomid veidi võimendatud kujul, tal oli ka kurk valus esimesel päeval. Ses suhtes ei saa kurta, et otsest vastikut olemist peale väsimuse õieti polnudki. Peale koroona algust ehk siis viie aasta jooksul pole mul kurk tunda andnud, mis muidu mitu korda aastas kippus valus olema ja elu segama. Ei tea kas vaktsiinid kõrvaldasid selle vaevuse või lihtsalt organismi immuunsuse arengu uus etapp.

Jooksmise algusest peale pole nii pikka jooksupausi teinud, tervelt kuus päeva jäi vahele. Ühest küljest väsimus, teisest vastikud vihmased ja külmad ilmad ja kolmandast otsustasin käituda täiskasvanuna ning mitte hoobilt välja tormata kohe kui natu parem olemine. Saan veel külma ja olen pärast nädala takkaotsa tõbine. Eile läksin esimest korda uuesti rajale, üllatavalt hea tunne oli, polekski nagu pausi pidanud. Isegi lihased polnud täna haiged, seega uuesti tavapärase seitsmekas. Kui hoiab vormi, saan ka aprillis sada kilti kirja. Veidi sihukest sülitama ajavat paksemat nohu on ,aga muidu täitsa normaalne olemine.

Nädalavahetusel tegin isegi koduseid töid. Koristasin veidi tööruumi, sest kaasa soovil tuli paarile uksele uus käepide paigaldada. Neid poleks muidu leidnud kui poleks tööruumis korda majja löönud. Teise ettevõtmisena küürisin vannitoas vanniseina, mis kõrge kaltsiumisisaldusega vee tõttu õige rõvedaks läinud. Keraamilised plaadid ja vanni põhi ning seinad kaltsiumkarbonaadi kihiga kaetud, natuke veel, et stalaktiidid vormuksid. Esteetilistel kaalutlustel pilti ei pane, ehkki endale tegin mälestuseks. Varem oleme igasugu kemikaale kasutanud, seekord lükkasin korra küünega ja avastades kui lihtsalt maha tuleb, ostsin dollaripoest karedaid köögishvamme. Nendega kuivalt nühkides tuli see kraam valge tolmuna lahti. Hõõruma pidi küll täie jõuga, kuid ükshaaval plaate ette võttes ei tundunuki ületamatu ettevõtmisena. Lohutasin end, et Siberi sunnitöölaagris oli päeva normiks käsitsi kaks kuupmeetrit kive lõhkuda.

Tohutu pirakas mitmeharuline paju

Kirsid õitsevad maja ees

Aga kõige sellega tegelesin õhtupoole, sest meie Kokol oli täna 15 sünnipäev. Sel puhul viisin ta koos Sushiga parki jalutama. Vanaproua ei jaksa enam väga pikkasid maid käia, sõitsime autos kohale. Kahekildise jalutuskäigu jooksul lonkisime tuttavatel jõeäärsetel metsaradadel kus loom sai igasugu põnevaid lõhnu nuuskida, mida kodu ümbruses ei leia. Liikusime päris aeglaselt, ei saagi aru kas ta väsib või on lihtsalt liigesed kanged. Samas vahel tuleb kodus sihuke tuur peale, et kepsutab ringi nagu kutsikas ja ajab kassi taga. Tagasi jõudes andsin talle salamisi lõigu seapraadi. Oleks õues grillinud aga ei saanud kodutöid enam edasi lükata, muidu võetakse toidukaardilt maha. Eks teeme tagantjärgi grillipeo kui ilmad soojemad ja aega nats rohkem.

Tähtpäev

24 veebruar jääb nii Eesti kui Ukraina ajalukku päevana mis ei lähe kunagi meelest. Meile Vabariigi väljakuulutamise, neile suure sõja alguse päevana. Jääb vaid loota, et see päev ei hakka tulevikus omama sama kuulsust, mis 1 september 1939. Ega kolmekümneüheksandal aastal kah teatud, et algas teine maailmasõda, algul oli suhteliselt vähe riike otsese sõjategevusega hõivatud.

Praegu on põletaivamaks küsimuseks millised perspektiivid Ukraina-Vene (praegu veel) sõjal. Kui esimene sõja aasta kulges peale venelaste algset rünnakut Ukrainale suhteliselt soodsalt ja lootusrikkalt siis teine on kahjuks üle kivide ja kändude läinud. Suvine vasturünnak ebaõnnestus ja praegusel momendil on venemaa kõigil rinnetel initsiatiivi üle võtnud ning Ukraina kaitsesse surunud.

Olen suures osas sama meelt ülaloleval videol esineva Taani ohvitseriga: väga palju sõltub liitlaste abist, selle mahust, kvaliteedist ja õigeaegsusest. 2024 ilmselt ei too murrangut ühele ega teisele poolele. Ukraina strateegia see aasta kaitselahingutes vastu pidada (kuna rünnakuks jõudu pole) on võrdlemisi riskantne nii oma sõjaväe väsimise kui eriti võimaliku järgmise aasta USA abi ärakukkumise tõttu kui Trump peaks võimule pääsema. Juba praeguseks on ameeriklased oma koduse kisklemisega abisaadetised blokkerinud ja mainele parandamatut kahju teinud, mis peale Afganistanist jalga laskmist niikuinii suht madal oli. 

Euroopa riikidele on ehmatusega pärale jõudnud, et NATO kindla alustoe USA peale lootma jäämine ei pruugi kõige targem strateegia olla. Tegelikult muidugi hea, et tasapisi on eurooplased hakanud oma relvtööstuse tuure tõstma, tempo lihtsalt kipub liiga aeglane olevat.

Eelmine aasta sel ajal lootsin, et aastaga Ukraina suure osa okupeeritud aladest vabastab või vähemalt Aasovi mere äärde murrab. Praeguse seisuga on hea kui aasta pärast rindejoon enam-vähem samas kohas. Peaasi, et vene pool ei saavutaks mingit suuremat läbimurret, milleks küll jõudu neil momendil pole. Võimalik massiline mobilisatsioon peale presidendivalimisi võib olukorda keerulisemaks muuta kuid tehnikat see juurde ei too ja lihamassiga rünnakute tagajärjed peaks lõpuks ka venemaal tunda andma.

Paljuräägitud F-16 rindele jõudmine tegelt sõjaliselt murrangut ei too, neid liiga vähe ja pealegi tehnilistelt näitajatelt vene uuematega võrreldes jäävad kohati isegi alla. Muidugi aitavad õhuruumi olukorda tasakaalustada ja pakuvad psühholoogilist tuge. Ukrainal oleks tegelt eelkõige vaja mitu miljonit mürsku, suurtükisüsteeme nende välja laskmiseks ja piisavalt tõhusaid keskmaarakette oluliste objektide nagu Kertshi silla hävitamiseks.

Sõja võimalikult kiireks võidukaks lõpetamiseks ja järgneva rahu kindlustamiseks tuleks ukrainlastele võimaldada tuumarelv, muud juttu kreml ei mõista.

Ema Juubel

PALJU ÕNNE KALLIS EMME

🌸🌹🌺🌻🌼🍁🎂

Täna oli emal ümmargune sünnipäev. Ma numbrit parem ei hakka nimetama, piisab kui mainida, et lõpeb nulliga ja minust on ta nõksa vanem😜 Jaanuaris Eestis olles korraldasime väikese eelsünnipäeva nii kodus kahekesi kui onutütre juures, kes tal ikka vajadusel abiks käib ja suhtlusvõimalust pakub. Seega tänane koosviibimine oli emal lausa kolmas tähistamine, oleks vaid minul tema ikka jõudes nii palju erksust ja teravat mõistust. Küllap oli vanaemal kõige rohkem rõõmu lapselaste saadetud õnnitlustest. Moodsal ajal saadab enamus inimesi digitaalse õnnitluse, millede vastuvõtmise ja vaatamisega ema õnneks kenasti hakkama saab. Samas eks vahetu suhtlemine telefoni teel või videolingis ikka asendamatu. 

Nõiakass

Päevapilt: Must kass valge ukse vahel

Tegus päev ja öö tuleb tegus takkapihta. Hommikul lasi Koko magada, kuue ajal tegi ühe uimase ringi ja viskas siis uuesti sirakile. Alles üheksa paiku kui tütar koerakonservi oli avanud hakkas nina unes liikuma ja loom ehmatas üles: kas magasin hommikusöögi maha??? Huvitav, et vanadusega on kuulmine kadunud ja nägemine viletsaks jäänud aga lõhnataju terav kui kutsikal.

Jalutasin koerad ja otsustasin jooksma minna, ehkki ilm ähvardas lämbeks keerata. Uduvihm jäi järgi, tossud ei saanudki märjaks. Igaks juhuks jalga pandud vanad auklikuks kulunud Mizunod tundusid igati mugavad. Esialgu plaanitud 5 kildine ots venis 7 peale. Meeldiva üllatusena kuu kiireim ja üldse vist aasta teine tempo. Oleks ideaalne karge ja kuiv jooksuilm võinuks rekord tulla, oleks on teatavasti paha poiss. 

Peale dushi all käimist poetuur kus selgus, et koerakonservid sama kallid kui inimeste omad. Kuram, isegi lõhn päris apetiitne nagu hommikust mäletasin. Tõin ka grillile uue gaasiballooni, vana tuli pensile saata, üle 10 aastaseid ei täideta enam. Muidugi tuli ports lihatükke kaasa haarata, et homme miskit grillile panna oleks. Olen tähele pannud, et kui liha ei saa kipub kõht kiirelt tühjaks minema. Inimene pole ju lehm, et oma nelja maoga paljast rohust ära elaks.

Sünnipäevalaps

Keskpäevaks läksime kahekesi Mandarini restosse vanema lapse sünnat tähistama, ülejäänud pere Eestis. Nagu traditsiooniks kujunenud pugisime kere liiga täis. Kus sa pääsed kui maksad sama raha sõltumata konsumeeritud toidu kogusest. Tänase "civic holiday" puhul olid "pühade" road ja nõksu kallim hind. Julgelt võib kinnitada, et miinusesse ma küll ei jäänud - ainuüksi krevettide, krabi ja sashimiga katsin kulud ära. Grillitud liha, seeni ja sushit lükkisin vahele. Lõpetuseks kaks cheesecake, kaks mango pudingit ja kaks supikausitäit jäätist. Jäätiseleti juures olevaid pisikesi kausse kasutavad amatöörid, vanurid ja imikud. Üllatavalt hea kohv kuulus magustoidu juurde.

Magustoidu esimene ports

Koju jõudes keerasine mõlemad sirakile, tütar tuppa kushetile mina õue aiatooli. Hullult janutas, rüüpasin külma pilsneri jäätükkidega. Olemise läks uniseks, lasin seljatoe alla ja panin silmad kinni. Pekki liiga valge. Püksid silmade peale, kes see ikka taha aeda tuleb, uinusin minutiga ja magasin kuni Eesti kõne äratas. Muu jutu sees tuletati meelde, et noorema tütre kiisudele vaja pilk peale visata.

Jalutasin tema korterisse, valge kass kohe uksel vastus, isegi must andis end näole piiludes magamistoa ukse vahelt. Kui toit ja vesi ette pandud ning liivakast puhastatud lasin momendiks diivanile lebotama. Juhtus miskit eriskummalist: pisike kartlik must kass hiilis ligi, nuusutas varbaid ja hüppas siis sülle. Seni olen teda loetud juhtudel näinud, paar korda silitamud kui too tütre sülest üritab minema putkata. Nüüd käitus nagu normaalne kass, hõõrus vastu, noris silitusi ja nurrus kui saekaater. Tore, et otsustas lõpuks omaks võtta!

Õhtune või täpsemalt öine tegusus seisneb asjaolus, et lähen kümneks õhtul tööle ja olen 6'ni hommikul. Veits väsitav aga selle nädalavahetusega olen jälle nädala puhkust juurde teeninud!

Muutustest

... kaasa mu kingitud lilledega😁

Mina praegu ja ...

Meenutus endistest aegadest

Meil siin natuke aega tagasi möödus järjekordne ametliku kooselu aastapäev. Numbrit ei hakka nimetamagi, endale tundub, et pole nii vanagi😁Kui nüüd peeglisse vaadata tuleb vist tunnistada mõningasi muutusi välimuses võrreldes aastate taguse kohtumisega😜

Aprillikuu jooksukokkuvõtte avaldaks kah ära ehkki rekordilisest 10K distantsist kilkasin juba järgmisel päeval. Aprillis jooksin 156km keskmise tempoga 4:44 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:11, viiekas 22:46, kümps 45:52, parim keskmine kiirus 4:35/km. 21 korda jooksmas. Koertega jalutamist 30 kilti, ratast tühised 11.5km. Täna jäi silma Runners Worldi artikkel Mark Zuckerbergi hiljutisest 5K jooksust, mille ta 19:34'ga läbis. Minu aeg paistab selle kõrval täiesti viisakas arvestades, et Mark oma 38 eluaastaga alles varakeskealine.

Sõjauudistest olevat öösel keegi Kremli pihta kaks drooni lennutanud. Ainus loogiline järeldus, mis oskan sellega seoses teha, on vene põhjenduse otsimine mingiks kavandatavaks suuremaks sigaduseks. Sellise kiiruse ja suurusega droonid ei läheks kuidagi Moskva õhukaitsest läbi, neid suudaks kuulipildujaga alla lasta. Ehk siis tegu on spets propuskit omanud lennuvahenditega (videolt (eeldusel, et see võltsing pole) paistavad kaks tüüpi drooni saabumise ajal katusel ronivat). Ukrainale ei annaks taoline operatsioon absoluutselt midagi.

Pildikesi EV105 koduselt tähistamiselt.

Kuna oleme siin 7 tundi ajast taga siis sõjaväeparaad oli ammu läbi kui ükskord end voodist välja ajasime. Eelmise ja üleeelmise õhtu lume ja jäätorm teeolud selliseks muutnud, et teist päeva järjest jätsin jooksuringi vahele, ei hakanud jalaluudega riskima. 

Vahepala:

Autoga eile kojusõites äärmiselt põnev, justkui Rootsi ralli oleks Toronto kiirteedele jõudnud. Kaheksarealisel (neli ühes, neli teises suunas) kiirteel oli linn saatnud lund lükkama kolm sahka, mis tähendas, et kolme vasaku puhtamaks lükatud rea lumi oli vallina esimese ja teise rea vahel. Kiirteelt mahapööramiseks paraku vaja paremasse ritta kuidagi saada. Hakkasin varakult võimalust otsima, niisama poolemeetrisest vallist minu masinaga juba läbi ei sõida. Õnneks märkasin rattaroopaid läbi valli, mingi veomasin oli end läbi surunud. Võtsin südame rindu ja keerasin rattajälgedesse - lund lendas üle katuse aga läbi ma sain. Parempoolne rada oli muidugi mõnusa 15 sendise "originaalse" lumekatte all, andsin gaasi, päris mõnus oli kuuekümnega maantee kolmel vasakul rajal kahekümnega kulgevast ummikust mööda uisutada. Tundsin end nagu eelmise aasta Tänak Hyndai roolis vasakule paremale liueldes, veojõukontroll armatuurlaual vilkumas sest rattad käisid pidevalt all ringi.

Tagasi 24 veebruari. Ilm ilus päikseline ja külm nagu tavaliselt peale lumetormi. Koerad õue, kohv peale ja telekas (internet tegelt muidugi) ETV lainele Vabariigi Aastapäeva otseülekande jälgimiseks. Kaasa tegi Poola poest ostetud Läti kiludest kiluvõileibu oma küpsetatud leivale. Selgus, et lätlased oskavad ka kilusid teha. Presidendi kõnet kuulates üritas kuts meie momentaalset tähelepanu hajumist ära kasutades mu kiluvõileiba nahka panna.

Kuulasin ja lugesin nii eilset peaministri kui tänast kaitseväe ülema ja presidendi kõnet. Kõik olid tõsiselt head ja asjalikud. Viimasel ajal imestan, et kuidas nad küll iga kord suudavad hea jutu kokku panna ilma eelmisi kõnesid liialt kordamata. Seekord oli rõhuasetus loomulikult sõjal ja lisaks ka viisakalt eelseisvatel valimistel. Minge valima ja pidage valiku tegemisel silmas Eesti huvisid!

Aastapäev, 105's ja esimene

Eelmisel aastal kindlustas Kreml päeva valikuga, et eestlastel ei läheks kunagi meelest, millal algas sõda. Ainult aeg näitab kas nimeks kujuneb Ukraina Vabadussõda või Kolmas Maailmasõda. Ega ju maailm 1 septembril 1939 ka teadnud, et tulevikus seda kuupäeva Teise Maailmasõja algusena tähistatakse. Samas on alati tähtsamaks peetud sõja lõpu ehk võidu kuupäeva, mida kogu edumeelne maailm ja ennekõike Ukraina loodetavasti peagi tähistama saab hakata.

Eestlase vaatevinklist on minu põlvkond momendi seisuga läbi ajaloo üks õnnelikumatest. Nii pikka rahuaega ja iseseisvust ning vabadust pole siinkandis kunagi saanud nautida. Kui muistse vabadusvõitluse eelne aeg välja arvata (millest me pea miskit ei tea) kvalifitseeruvad vaid "vana hea Rootsi aeg" ja kahe maailmasõja vahele jäänud lühike "Esimene Vabariik" eestlastele heaks ajajärguks.

Heaolu jätkumise tingimuseks on mitte ainult Ukraina võit vaid ka selline keretäis vene karule, et tal tükk aega poleks isu kakelda nagu ajaloolane Mati Laur oma artiklis tabavalt ütleb. Lisaks tähtis, et karu ka ise sellest aru saaks, muidu võib peagi järgmine suurusehullustuses ja alaväärsuskompleksi käes vaevlev kaak uuesti proovida.

Eesti on maailmas igatepidi mõnus koht kus elada: parasvöötme ilmastik, minimaalselt mürgiseid või ohtlikke elukaid, mitte liiga tihe rahvastus, suht puhas keskkond, ei mingeid mastaapseid looduskatastroofe nagu vulkaanid, taifuunid, määvärinad või üleujutused. Neljast lähinaabrist kolm igati lahedad, ainult idapoolne ettearvamatu ja kohati püstihull. Kuna tervet riiki mujale ei paiguta tuleb õppida elama kaabaka kõrval üritades võimaluste piires kõige hullemaks valmistuda. Finantsid, mis teised riigid loodusjõududega võitlemisele kulutavad peame meie riigikaitsesse paigutama. Si Vic Pacem Para Bellum.

Ukrainlased on sõja esimeseks aastapäevaks suutnud kõiki üllatada, moodsast ajaloost sellist pretsedenti ei teagi, kus väiksem ja nõrgem suudab nii südilt vastu seista. Teise maailmasõja algul kukkusid nii Poola kui Prantsusmaa kiirelt kokku, Euroopa väikeriikidest rääkimata. Ainult Soome suutis pikemalt vastu panna, kuid oli lõpuks ikkagi sunnitud rahulepinguga hulga territooriumi ära andma. Ukraina ei taha Soome teed minna ja põhjendatult, sest annaks nii vaid aega venkudel end koguda.

Täna võeti ÜRO's vastu järjekordne hambutu Venet hukkamõistev otsus ja kutsuti vägesid koheselt Ukraina territooriumilt lahkuma. 141-32-7 näitab veenvalt kuspool õiglus asub, eriti kui vaadata, kes vastu hääletas. Homme pidavat Hiina mingi rahuplaani välja pakkuma, praeguses seisus ei saa see kumbagi poolt rahuldada, sest põhiküsimust territooriumi omamise näol pole võimalik lahendada ilma ühe või teise poole ilmselge lüüasaamiseta. 

                        Mõningaid viimaste päevade lahingupilte ja videosid

Edasiste sõdade vältimise või käesoleva eskaleerumise ärahoidmise ainus võimalus rahvusvaheliselt tunnustatud piiride austamine, sõjakurjategijate karistamine, reparatsioonide maksmine ja mõlemale poolele julgeolekugarantiide pakkumine. Kuna Kreml sellega enne praeguse türanni kadumist või hävitavat sõjalist lüüasaamist nõus pole, ei ole mingit murrangut oodata.

Vene poolt nuumatud "rahutuvikesed" väidavad, et kõik sõjad lõppevad läbirääkimistega. See on tõde vaid juhul kui nimetada kapitulatsioonile allakirjutamise protseduuri läbirääkimisteks. Ukraina-Vene sõda otsustatakse lahingutandril ja lõpetatakse formaalselt ühe või teise poole sisulise kapituleerumisega ehkki viisakusest seda nii ei pruugita nimetada.

     Ameerika sõjanduseksperdi hea kokkuvõte paari viimase päeva sündmustest

Kokkuvõttes olen veendunud, et sõda lõppeb kas Ukraina vägede edukate vastupealetungidega kogu territooriumi vabastamisega või revolutsiooni või riigipöördega Venemaal. Ukraina sõjaline lüüasaamine ebatõenäoline kuna eeldaks lääneriikide ja NATO kollektiivset allaandmist ja sisulist enesetappu.

Julgen arvata, et tänaseks päevaks on kummalgi poolel mingid üllatused plaanis. Mastaapset maismaa rünnakut ei oota, pigem raketilöögid tähtsamate objektide pihta, võibolla isegi poliitiline ja sõjaline juhtkond kirbul.

P.S. Huvitav oli lugeda mu eelmise aasta 12 veebruari (12 päeva enne sõja puhkemist) ja 23 veebruari (sõja eelõhtu) postitust!

P.P.S. Kaja pidas hea kõne ERM'is, muudkui noogutasime kaasa. 

Kogemus või asi ja kutsakostüüm.

Kodune koosistumine perega tänapäeval kah kingituseks

Üks nüanss mis mulle eemal elamise juures hirmsasti meeldib on igasugu suurte traditsiooniliste pika laua taga istumise tüüpi pidustuste korraldamise kohustuse puudumine. Sihukese lausemonstrumi eest oleks kooliajal emakeeleõpetaja kindlasti pika punase lainelise joone alla tõmmanud - stiililiselt puudulik ja arusaamatult segane mõtteväljendus. Hea et blogistades ei pea tehnilistele pisiasjadele mõtlema😜 

Sünnajooks "veerandmaraton"

Kalli kaasa küpsetatud kaneelikuklid

Igatahes paari päeva eest istusime perega kodus ja tähistasime. Nädala pikkuse reisikingituse sain juba nädala aja eest kätte ja olen paksult rahul. Täiskasvanudpeast hindan oluliselt rohkem kogemust kui asju ja nii ka kulutan finantse pigem kogemuse rahuldamisele kui asjade soetamisele. Kainelt võttes ei saa siit ilmast lahkudes kumbagi "kaasa võtta" nagu kaasa targalt mainis, aga naudin rohkem reisimist kui uhkemat autot - lihtsalt nii on. Uude aastakümnesse astudes oli vaja endale tõestada, et füüsilise vormi poolest ei maksa mind veel maha kanda😎 Peale hommikukohvi ja niisama lebotamist tossud jalga ning rajale, esialgselt kavas olnud tavalise kuueka asemel jooksin sünna tähistamiseks lausa veerandmaratoni. Tempoga eriti ei surunud, vähemalt tuli keskmine kiirus alla 5min per km. Aasta "norm" sai kah 1200 jooksukildiga ennetähtaegselt täis.

Pahura olemisega nuntsik Sushi

Koerad said vihmakeebid, paraku läks neti kaudu tellides suurusega vähe nihu, suurema koera oma mahtus parasjagu väiksemale. Kaasa vaatab, kas õmbleb ise Kokole või tellime uue ja suurema. Koerad kurivaimud ei oska moodi hinnata, kostüümi selgatoppimine nagu lapse riietamine: siples ja keerutas ja proovis minema joosta. Lõpuks kui selga sai seisis algul kangelt nagu puupakk. Küll harjub ära, vihmaga muidu läbimärg ja sulalumega karvad lumepalle täis.

Hilinenud sünnipäevasaluut

Öeldakse, et parem hilja kui mitte kunagi. Just nii Ukrainlased talitasid, ilutulestiku korraldasid Kremli pealikule juubelijärgsel hommikul. Võib ikka vihastada küll kui sind aetakse hommikul kell kuus üles sellise sürpriisiga. Kujutan ette kuidas tähtsad asjamehed magamistoa ukse taga põlvi väristasid, keegi ei taha sihukest uudist teatada aga teatamata ka ei julge jätta. Nii või teisiti on sõnumitooja ära neetud.

Kindlasti libauudis - Vene propaganda alusel pole ju võimalik silda rünnata😁

Kes kuidas ja miks saavad olema huvitavad küsimused, hooletu suitsetamise kaela ei saa vist enam kuidagi ajada. Kõige huvitavamaks aga kujuneb: milline saab olema vene vastus. Kas põrutab Kiievi pihta mõne raketi, tarib oma taktikalise välja, laseb Zaparozje tuumajaama või mõne suurema tammi õhku, ... või teeb näo, et tavaline õnnetus ja ei võta midagi ette - eks me varsti näeme.

Kui kaasa mind pool kaheksa hommikul Krimmi silla jutuga üles ajas keerasin külge ja proovisin uuesti magama jääda, pomisesin vaid et kindlasti libauudis. Lõpuks pidin togimise peale ise moblale pilgu peale viskama - uskumatu aga tõsilugu. Uni läinud ja uudised loetud tikkusid vallatud mõtted pähe. Olete näinud seda naljapilti kus naine ukse peal meest magamsituppa meelitab aga too istub läpaka ees: kallis, pole aega, jälgin rindejoone liikumist ... 😜 No meil oli pea sama seis😁

Head uudised ja hommikune hullamine igatahes mõjuvad sportlikule vormile toniseerivalt. Jooksin täna selle aasta kiireima viieka 22:29 kiireima keskmise kiirusega 4:25/km kuue kildi distantsil ning kirsiks tordil kõigi aegade kiireima kilomeetri - 3:56 kolmanda kilomeetri läbimise aeg. 

Õnne ja tervist sajakolmandaks!!!

Kübekene sugulaste kaudu asjaga seotud, Eesti Vabariigi väljakuulutamise aktil on ka minu vanaonu allkiri!

Endla lipumasti heisati rahvuslipp ja raekojas koostati "Akt Eesti Demokraatlise Vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas 23.(10.) veebruaril 1918 a. kell 8 õhtul". Sellele andsid allkirjad linnapea kohusetäitja J. Timusk, maakonnavalitsuse abiesimees J. Hansen, Pärnu linna poolt valitud Eesti Maapäeva saadik H. Kuusner, Pärnu pataljoni ülem staabikapten Tannebaum, maakonna miilitsaülem N. Talts, nelja erakonna, kooliõpetajate liidu ja viie seltsi esindajad.

Soomusrongil Idarindel sõdis mu vanaisa

Palju õnne ja tervist sünnipäevaks!!! 103 aastasele vanurile kulub eriti seda viimast aga praeguses olukorras on kindlasti ka õnne vaja, et koroonakriisist enamvähem omal jalal väljuda. Sünnipäeval ei taha pikalt koroonaolukorral peatuda, numbrid räägivad enda eest. Murdemoment saabub kahe kolme nädala pärast kui koolivaheaja reisuseltskonnad on oma suveniiridega tagasi kodumaal ja neid sõpradele sugulastelegi jagavad. Hullult hea õnne korral ei too nad uusi tüvesid kaasa, paraku ei tohi riik paljalt õnnele lootma jääda vaid peab otsustavalt tegutsema ja valmistuma. Valmistuma ka halvimaks variandiks nagu kogenud ohvitserid lahingu puhul. Paraku on minu arust sellega hiljaks jäädud. Milleks minna lihtsat teed nagu paljud muidu meile eeskujuks olevad riigid, kes piirid sulgesid. Teeme ikka omamoodi isepäiselt näidates maailmale kui keeruliseks saab olukorra ajada.

Allolevate piltide põhjal kahtlustan enda lumekollil kas koroonat või vähemalt linnugrippi, elukas sulaga kössi vajunud ja nokk tilgub. Paluks mitte tõmmata paralleele 103 aastase Eesti Vabariigiga😉

Pidu katku ajal

Mis parata, vanema lapse veerandsajane sünnar jääb meelde kui pidu katku ajal. Tavapärast restokülastust ei saanud ette võtta, sest meil ikka veel siseruumides asuvad toitlustusasutused ei tööta ja väliterrassile vihma tõttu polnud soovi minna. Tellisime siis Mandarinist restotoidud koju. Nii pole valik küll eriti suur, aga vähemalt saab igaüks oma lemmikud kätte. Sünnipäevalaps kana sidruniga, mina loomaliha pipra ja paprika kastmes, pesamuna ribid, kaasa kana riisiga. Lisaks salateid igaühe maitse järgi, spring rollid ja krevette kausitäis. 

Joogid muidugi kodus juba külmikus ootamas ja magustoit emme valmistatud, hiina köögi magusroad eriti ei istu, ainult jäätis ja puuvilja kompotid söödavad. Nii me siis tähistasime koerte rõõmuks sünnat suure koduse söömaajaga. Minu kartus portsude vähesuse üle osutus alusetuks, keegi ei jaksanud kõike nahka panna, ise sain veel kaks päeva töö juurde jäänuseid kaasa tassida. 

Paari päeva eest teatas Canada peameedik: peame olukorraga harjuma, sest isegi kui vaktsiin tuleb siis maskide kandmine ja sotsiaalse eraldatuse reeglid jäävad vähemalt kaheks kuni kolmeks aastaks kehtima. Nagu ikka ei suuda uskuda, et praegune olukord ongi see "uus reaalsus", juba pool aastat on saanud pikisilmi oodata, millal ükskord ära lõppeb.

Eile esimest korda üle kahe kuu tööle minnes panin kohusetundlikult maski ette. Eeldasin, et kui igal pool poodides, ühistranspordis ja avalikes kohtades on maski kandmine kohustuslik kehtivad samad reeglid valitsusele alluvas asutuses. Tutkit, kolleegid vaatasid mind üllatunud pilgul kui sisse marssisin: "ega sa haige ole"? Praktiliselt keegi ei kanna maski kuna meie asutus seda vajalikuks ei pea. Ma pole küll meditsiini ekspart aga sihuke suvalisel alusel valikuline maski kandmise nõue tundub mõttetu. Kandma peaks kas kõik avalikes kohtades või siis mitte keegi, mis mõtet muidu üldse on. Efektiivseim variant, et ainult viirust kandvad kannavad ei funksi, sest pidevalt pole võimalik kõiki testida olukorras kus suur protsent nakatunuid on asümptomaatilised.

Kontsert katku ajal ja elu Eestis

Eplik, Kasar, Pehk Kalju Laval

Iga aasta on Kalju lava kontserdid suvel minu kultuuriprogrammi osaks olnud. Seekord sattusid seoses koroonaga tõsise kahtluse alla kuna kevadel olid igasugu massikogunemised keelatud. Siis aga kukkus haigestumine, piiranguid vähendati kiiresti ja kokkuvõttes jäi Kalju Laval ära vaid üks või kaks esinemist.

Läksin kohale nii teisele kui ka kolmandale kontserdile. Eplik, Kasar, Pehk polnud just minu maitse järgi kuid Marko Matvere kontserdid alati lemmikute hulgas. Ei pidanud seegi kord pettuma: juba esimeses laulus oli keelatud sõna neeger lausa mitu korda sees😁 On ikka kummaline, paari aasta eest ei märganudki, nüüd seoses meeletu sotsiaal ja massimedia käraga jääb paratamatult n tähega sõna silma. Absoluutne enamus meist pole seda kunagi sidunud mingi halvustava maiguga, miks peakski. Samas on ühiskondlik surve nii tugev, et paratamatult hakkad end kontrollima ja vaatad ringi enne kui julged vaikselt sosistada. 

Ei mingit sotsiaalset distantseerumist😀

Loodan et tolerastid ei sunni Matveret oma laulu sõnasid muutma. Tema puhul usun, et enne lõpetab laulmise kui laseb endale pähe istuda. Üks lahe võimalus oleks muidugi laulda ja selle koleda n-tähega sõna ajal momendiks vait jääda ning siis edasi lasta😂 Tehniliselt oleks kõik ok, kes saab aru saab, kes mitte pole vaja, kes tahab ümiseb omaette kaasa😉 Hundid söönud ja lambad terved.

Üllatav, et Matverel poole vähem rahvast, ega mul ometi vanuri maitse juba???

Kuidagi mõnus oli vaadata kuidas rahvas tantsu lõi nagu poleks mingit epideemiat olnudki. Esimese kontserdi ajal läks vaid üks paar lavale, ehkki inimesi oli murdu. Nii palju polnud ma varem näinudki, suure tee ääred täis pargitud. Koroona koha pealt päris ohtlik kui kellegil oleks viirus olnud. Vaatamata välisõhus viibimisele oli rahvamass tihedalt koos nii pinkidel kui söögi-joogi sabades.

Kahe kontserdi vahel käisin sünnipäevapeol Tiskre kandis. Seal paekalda all igavesed kihvtid krundid. Saun, hullult suitsulõhet, super kokteilid, mida peretütar valmistas, vinge kasvuhoone. Aianduse alal põnev idee peenarde ääristamiseks lepapalkidega kasvuhoone majandusest rääkimata. Maja ise oli muidugi omaette vaatamisväärsus.

Mango sünna ja põrsakeste maja.

Süles meeldib olla ... kui tuju

Kass tahab omapäi mitte rihmaga käia🐈 

Keskhommikul teatas kaasa, et täna on meie kiisu esimene sünnipäev. Uurisin, kas sel puhul torti või vähemalt kaneelikuklit saab, mingi lootus vist on. Ma saan aru, et sünnipäevalaps eelistaks ilmselt prisket rotti🐀 või vähemalt hõrku hiirt🐁, aga ta ehk ise ei saa arugi et sünnar täna. Mul vähemalt hea põhjus maiuspalasid nuruda. Kasslane teeb meil pahandust rohkem kui aastane laps, hommikul jõudis lillepotid köögi aknalaualt kraanikaussi ümber ajada. Postitan portsu pilte päevakangelasest.

Koduvalvur

Kutsikat luuramas

Mangole meeldib lösutada oma posti otsas, mis strateegiliselt paigutatud akna alla. Hea ülevaade nii tänaval liikujate kui ka koduseinte vahel lebotajate tegevusest. Toidukauss kah mugavalt käpaulatuses aknalaual, et koerad matti võtma ei pääseks. Isegi joogiallikas soriseb samas kõrval. 

Massaazhi protseduuril

Pealegi on vaja koerlasi kiusata, et nood liiga laisaks ei läheks. Aeg-ajalt luuratakse ja hüpatakse kusagilt ootamatust kohast momendiks kallale. Naksatakse käpast või pepust ja siis kiirelt kräunudes saba seljas posti otsa või voodi alla, kust valjult haukuvad koerad kuidagi kätte ei saa. Kutsikas on meil ikka veel sihuke beebi, kes nurub lähedust. Ronib diivanile, voodisse või sülle, poeb kõrvale ja toetab pea su najale ise tumedate silmadega otsa vaadates. Kui inimesi käepärast pole nurub Kokolt hellitusi. Läheb sätib end teise ette kuni too hammastega turja või seljakarvades nagistama hakkab. Kutsikas nautides vaid ümiseb vaikselt silmad endal mõnust kissis.

Kodukontoris edeneb naistel töö päris edukalt, kaasal magamistuba selleks ümber kohendatud. Rannakübar pole mitte videokonverentsi aksessuaariks vaid hoopiski täiesti sihtotstarbeline, varjab aknast aknast sisse paistvat päikest. Allkorrusel kolme ekraani taga töötavast tütrest ei tohtinud pilti teha, sest ekraanidel olevat salastatud info, äkki miski koodijupp peegeldub kusagilt pinnalt kaamerasse😜 Lõpetuseks ei saanud koertega jalutamas käies pildistamata jätta viimase aja kohalikke ehitusmeetodeid. Majasid on kokkuhoiu mõttes hakatud vineerist tegema, mõni ime kui sihukest esimese tugevama tuulehoo puhul kolme põrsakese elamu saatus tabab😏

Peale viimistlust näeb vineerist maja päris hea välja nagu kahe ülejäänu põhjal võib otsustada.
Ainult vanemad ehitised on meie tänaval veel päris kivist aga mitte petukraamist kokku pandud.