Saturday, June 25, 2011

Jaanipäev

Jaanipäeva hommikul oli olemine na väsinud aga peale esimest külma Pilsi tuli uus hingamine. Jalutasin karastav pudel pihus veidi ringi, rondid jaanitule asemel suitsesid ikka veel. Ilm paistis vaatamata eelmise päeva pahaendelisele ennustusele täitsa mõnus, taevas vaid üksikud pilveräbalad. Päike paistis nii soojalt, et võtsin särgi maha.

Peagi lohistati lauad toolid õue peale ja rahvas kogunes hommikusöögile. Peale lühikest arutelu otsustati seoses soodsate ilmastikuolude ja üleüldise “kultuurihuviga“ teha ringsõit tutvumaks kohalike vaatamisväärsustega. Esimeseks peatuspunktiks oli Sagadi Pood, kust ostsin kakao jäätise. 25 sendine hind tundus kahtlaselt odav, aga sellise summaga võib ju riskida. Peale esimest ampsu tuli lapsepõlv silme ette, täpselt sama oivaline maitse mis omal ajal 15 kopikasel kakao jäätisel. Läksin tagasi ja ostsin veel ühe. Krabaks paar kasti kui vaid oleks võimalik neid Torontosse kaasa võtta:)

Mõis ise oli ilusti korda tehtud aga tegin vaid pilti temast, sisse ei viitsinud minna, ei tea kas oleks saanudki. Edasi sõitsime Oandu looduskeskusesse, mis osutus koos hulga ajalooliste ja harivate väljapanekutega tõesti põnevaks, soovitan soojalt kõigile. Oli isegi võimalus suure kahemehe saega peenikesi palke jupitada ja laastumasinaga katusesindleid kiskuda. Tutvustati metsa hooldust alates käbide korjamisest ja lõpetades puude langetamisega. Isegi erinevate metsloomade sitt oli purkidesse välja pandud, et külastajad edaspidi metsavahel ära tunneks kes rajal jalutanud. Et purgid hermeetiliselt suletud aga kaaned käisid pealt ära sai ka lõhnaga tutvuda. Kui karu oma oli päris ebameeldiv isegi koerale nuuskimiseks siis kellegi teise kuivanud väljaheide lõhnas kui herbaaltee, enamus ilmselt jooks seda ja kiidaks takka kui tervislik, eriti kui lisada, et täitsa naturaalne ja “mahe“ toode:)

Kontoris oli meile giidiks kohalik jutukas tädi, kellelt saime teada nii mõndagi metsaametnike elust vabariigi ajal ja hiljemgi. Suveniiriks ostsin kaasa kotikese „Heaune“ teed (loodetavasti mitte samast satsist, mida eelnevalt purgis pakuti näha:) Et koht asus põhjaranniku lähedal ei saanud mööda minna vabariigiaegsest suuri tulusid toonud salaviinaveost Soome. Nurgas oli isegi puskariaparaat üles seatud, ehkki minu teada suur osa Soome veetud alkoholist pärines hoopiski Saksamaalt. Rumalate seaduste vastupidisest mõjust loodetule räägib kõnekalt fakt, et keeluseaduse jooksul kasvas alkoholi tarbimine Soomes 3 korda.

Siit oli rannik juba kiviga visata, mistõttu suundusime Altjasse, kus tegime lühikese jalutuskäigu mere äärde. Koht on ilus ja enamus maju korda tehtud või siis tegelikult suvekodudeks ümber ehitatud. Häirima hakkab aga kommertslikkus, kõik on kohandatud mugavale lääne turistile kättesaadavaks. Ühest küljest muidugi suurepärane sissetuleku allikas kohalikele, teisest küljest ei tea kui väga mulle meeldiks kui iga poole tunni tagant jalutab aia tagant ja akna alt mööda bussitäis välismaalasi. Omaette aias askeldamisest ei tule ju fotokate plõksumise saatel miskit välja. Sel ajal kui meie seal olime sattusime kokku kahe bussitäie sakslastega, lisaks veel mitmeid väiksemaid seltskondi.

Rand roostikusse kinni kasvanud, ainult neemeotsal oli kivide vahel lahtist vett. Siin, kui ainsas kohas, kust mugav merele saada, asusid reas omal ajal ehitatud paadikuurid. Infotahvel seletas, millised kivid ja rändrahnud kust on pärit, mitmed piisavalt omanäolised ja piiratud levikuga – nende abil tehti ka kindlaks omal ajal liikunud liustike suunad. Põnevaima välimusega on Suursaare kvartsporfüür, aga seda ma rannast küll ei leidnud. Kaasas olevat koera huvitas vaid võimalus vees ringi joosta ja hiljem end inimeste juures kuivaks raputada.

Tagasiteel astusime läbi Ilumäe surnuaia juurest, kus kena poliitiliselt korrektne monument maailmasõdades langenutele ja repressioonide ohvritele. Poolt polnud märgitud, kuid see oli aastaarvude alusel kergelt aimatav. Hauaplaatidel võis leida ka leegionäride nimesid, kes siit piirkonnast pärit ja siia maetud.

Kõnnus jõudsime rahulikult võtta korraliku kolmekäigulise eine enne kui ilm tumedamaks tõmbus ja müristamist kostma hakkas. Niipea kui lauad varjule tõstetud algas tugev sadu, ja muudkui ladistas. Lasime veel paar õlut räästa all varjus istudes ja vanu aegu meenutades kuni oli aeg pererahvaga hüvasti jätta. Tänud võõrustamise eest!

Friday, June 24, 2011

Jaanituli Kõnnus

Seekord olin üle kahe aasta Jaanipäeval Eestis ja jällekord Kõnnus vana pinginaabri pool. Nagu tavaliselt ei lubatud Jaaniõhtuks eriti head ilma, pigem vihma ja tugevat tuult kogu vabariigis, alles õhtupoole pidavat vähehaaval selginema. Hommikul enne ärasõitu kerkisid Tallinnas taevasse hirmuäratavad pilved. Sain vaevalt autosse istuda kui hakkaski sadama mis jätkus vahelduva intensiivsusega kogu tee kuni sihtkohani välja. Kuid just enne suurelt teelt mahapööramist lakkas sadu.

Hiljem leidis peremees, et nii head jaaniilma pole olnud enam aastaid. Ehkki päikest saime vaid jaopärast, ei sadanud kogu järelejäänud päeva jooksul enam tilkagi. Tuul aga oli nii tugev, et peletas kõik tavaliselt nii tüütud sääsed ja parmud metsa alla.

Kohe autost välja astudes korkisime esimesed õlled, et ilma ilusaks juua nagu teadjamad mehed soovitasid. Pererahvas tegeles grillimise ja toiduvalmistamisega, kus meiegi veidi abitöölistena kaasa aitasime. Igat masti liha oli kui muda, isegi koer sai kõhu nii täis, et keeldus järgmine hommik oma tavalisest toiduportsust. Lisaks veel tavapärane kartulisalat ning delikatessiks marineeritud seened. Magusa poolest kringel, koogikesed ning kohv.

Muidugi käisime traditsioonilises jaanisaunas, et kogu "eelmise aasta" mustus maha nühkida. Kraadiklaas näitas vahepeal üle sajakümne nii, et üksikud karvad mu pealael kippusid krussi keerama. Leilisahmakas kupatas meid võidu jaheda veega tiiki. Laval käimist nautisime tavalisest kauem, kokku oma kuus korda vaheldumisi tiiki sulpsamisega.

Kui rahvas lõpuks riidesse sai oligi aeg lõke süüdata. Ehkki tuul oli endiselt tugev polnud erilist põhjust muretsemiseks, sest metsaalune eelmiste päevade vihmadest märg.
Kevadise õunapuulõikuse oksad ei tahtnud esiteks tuld võtta aga kui lõpuks kuumus piisav lõid leegid mitme meetri kõrgusele.

Lõkke ääres sai laulu lasta ja lobiseda varaste hommikutundideni aga keegi ei viitsi enam nii vingelt pidutseda kui vanasti. Positiivseks momendiks on fakt, et hommikul pole sant olla, lihtsalt janutab veidi ja füüsiline vorm pole just maratonijooksuks valmis. Tore jaanituli oli!


Thursday, June 23, 2011

Tilgu rannas

Eile õhtupoolikul oli ilm ilus ja äkitselt tekkis mõte selline viimasel ajal suht haruldane võimalus ära kasutada ning veidi rattaga ringi sõita. Üksi oleks igav ja kui käisin idee naabrinaisele välja oli too päri lisades, et võiks ju lausa vee äärde sõita. Paraku ainus mõistlik vesi on meres ja mereni ikka nagu sutsu maad, pealegi kell oli juba 18:30. Olin pidanud silmas natuke lühemat ja rahulikumat otsa aga kui teda taoline üle 30 km sõit ei heidutanud, ei sobinud ka minul niuksuma hakata.

Koti kerge toidumoona ja paari õllega viskasime tema ratta pakiraamile ning kolmveerand seitse olime teel. Sõit sujus üllatavalt kiiresti, poole tunniga Rannamõisa teeotsas, kust pidi Rannapiiga juurest suht lihtsalt alla mere äärde pääsema. Selgus aga tõsiasi, et ratastega alla saamiseks oleks vaja olnud neid treppe pidi tassida. Otsustasime hoopiski minu lapsepõlve randa külastada, mis vaid mõni km edasi ja kindlasti ilus koht.

Tilgu rannas olen käinud sellest ajast saati kui poisikesena Tallinna kolisime, ja seda igal aastaajal. Alati kui vanavanematele külla sai mindud oli mu esimene asi koeraga randa jalutama minna. Seal sai uurida, mida põnevat meri randa toonud, kas mõni kivistis hakkab silma, lutsu visatud ja niisama ringi longitud. Meri oli nagu tavaelu pingeid maandav teraapia.

Suur vene sõjaväe poolt kildudeks lastud kivi oli endisel kohal ja liivane rannasopp just nagu 40 aastat tagasi. Ainult vee ääres olevad rahnud on selle ajaga siledamaks kulunud. Istusime ja minu üllatuseks kraamis naabrinna välja tõelise õhtusöögi, isegi kohv oli termosega kaasas. Vorstileivakesed, juust, värske kurk, ... maitsesid peale rattasõitu ülihästi.

Hiljem jalutasime mööda randa, kus avanes päris naljakas vaatepilt. Tuulest siledaks lihvitud liival olevate jälgede põhjal võis osav detektiiv kokku panna järgmise loo: Kellelgi tiivulisel oli lennumanöövreid sooritades kõht lahti läinud, mistõttu tuli hirmkiirelt maanduda. Paraku ei jaksanud lind lõpuni kinni hoida. Igatahes asitõendid algasid suure vedela pasa purtsatusega, siis mõned jooksusammud ning sellele järgnev rahulik kaares jalutav jäljerida. Pildistamiseks sain kasutada moblat, mis oli küll pikalt hädaldanud, et aku iga moment tühjaks saamas.

Tagasitee linna sujus pea sama mugavalt, ainult mägesid oli vaja võtta rohkem kui enne. Kokkuvõttes pidime ju tõusma merepinna tasemelt üle 40 meetri. Minu jaoks on ikka veel harjumatu, et poole üheteist ajal on täitsa valge, mõnus veidi jahe Eesti suveõhtu.

Wednesday, June 22, 2011

Vanalinnas

Eile sattusin esimest korda see aasta vanalinna nii, et oli ka aega veidi ringi vaadata. Ei tea kas muidu olekski jõudnud kui asjatoimetused poleks sundinud. Hommikul tuli lahendada mõned formaalsused saatkonnas ja siis tekkis vaba aeg.

Esiteks nautisime vaateid Toompealt, peale seda jalutasime treppidest alla ja möödusime Gustav Adolfi Gümnaasiumist, minu vanast koolist, kus keskooliaja veetsin. Küsimusele, kas on hirmutav kooli õuele astuda vastasin, et mul pole tollest ajast meelde jäänud eriliselt negatiivseid kogemusi. Hea meelega oleks majja sissegi läinud, aga ajaga oli veidi kitsas käes.

Järgmiseks astusime läbi loodusmuuseumist heitmaks pilgu tiigri ja ninasarviku topistele. Olid päris loomutruud, eriti see kui tiiger silitamise peale urisema hakkas:) Ettehoiatamatu oleks võinud küll päris kõrgele hüpata. Pisike karumõmm hiilis mulle ka selja taha ja võttis päris ähvardava poosi sisse nagu pildilt võib näha:)

Eriliselt sügava mulje jättis fotonäitus. Valgusemäng, võttenurgad, detailid, ... kõik see on mulle põnevam vaadata kui maalikunst, sest tegu on ju tegelikkusega (eeldusel, et photoshopi programme pole kasutatud). Neid pilte vaadates saad aru kui tähtis on kaamera ja objektiivide kvaliteet. Seebikarbiga saab ilusa pildi aga kunstilise foto jäädvustamiseks on vaja lisaks oskusele ka tipptasemel tehnikat.

Muuseumist lahkudes tabas meid ootamatult tihe vihmasadu ja kuna bastionikäikude külastamiseni oli paarkümmend minutit aega, läksime Linnateatri kohvikusse. Vanalinnas meeldivad mulle eriti need pisikesed kohvikud ja restoranid, kus ikka veel keskaja hõngu tunda. Juba ruumide sisearhidektuur massivsete paeseinte ja laetaladega annab miljöö, mis väärt tunduvalt rohkem kui keskmisest sutsu kõrgemad hinnad. Iga selline koht on nagu pisike ajaloo muuseum omaette.

Peagi pidime kohviku kaitsvate ajalooliste võlvide alt astuma paduvihma kätte, et jõuaks kokkulepitud ajaks Kiek in de Kökki. Õnneks päästsid meie olukorra naabrinaise ettenägelikult laenatud vihmavarjud, ehkki olin üritanud keelduda poole tunni eest kui päike taevas säras. Nüüd olid vanalinna tänavad kohati tormlevateks mägiojadeks muutunud, millest ka kõige parema tahtmise juures kuiva jalaga üle polnud võimalik hüpata.

Mõni minut enne täistundi jõudsime kohale, kus oli meil vastas lapsepõlvesõber kaasa ja tütrega. Tema idee see oligi, et minna bastionikäike vaatama. Esiteks näidati ajaloolist ja harivat multifilmi ning peale seda suundusime maa alla. Muidugi oli huvitav aga minu jaoks veidi liiga kommertslikuks kogu asi tehtud. Sünge ja pimeda käigu asemel oli pigem tegu muuseumi eksponaatidega täidetud paekivist ja betoonist tunneliga. Tekib tunne, et üritatakse liialt lääne sarnaseid väljapanekuid järgi ahvida. Teadjamate käest kuulsin, et varem olla käigud palju ehtsamad olnud ning giidid viitsinud tervet ettenähtud teksti ette lugeda.

Väljudes oli vihm järgi jäänud ja kuna buss sõitis nina alt minema astusime aja viitmiseks raamatupoest läbi. Uurisin väljapandud kirjandust ja tõdesin, et kaasa raamat oli endiselt müügis. Ostsin siiski vaid suures formaadis topograafilise Tallinna ja selle lähema ümbruse kaardi. Kassas sain järjekordse üllatuse usaliseks kui kassaneiu minu terele vastas: "That costs five euros and eighty two sents". No mida kuradit, kas tõesti minu tere oli nii kange aktsendiga. Preili üllatuseks laususin muiates hästi selgelt hääldades: "Ma saan üsna hästi eesti keelest aru". Neiuke hakkas ehmunud/häbelikult ülevoolavalt vabandama, rahustasin et pole hullu, seda millegi pärast ennegi juhtunud. Aga miks, no mitte ei saa aru??? Järsku on mul miski lõhn juures:)

Igatahes bussiga sõitsime Nõmmele, kus läksime sõõriku ehk minu jaoks alatiselt pontsiku baari. Sabas olles arutasime palju osta ja leti ette jõudes otsustasime 10 võtta. Aga kui müüja küsis, avaldas kaasas olev naabripoiss arvamust, et kilo ei teeks ka paha. Nii võtsimegi kilo, mis kujutas endast rohkem kui 20 pontsikut, kilekott sai ääreni täis. Laua äärde istudes jätsime vastaslauas olevale neiukesele kustumatu mulje kui küsisin kõva häälega naabripoisilt, mitme minutiga peame need nahka panema, et bussile jõuda. Loomulikult oleks kogu koti sisu sisseajamine võimatu olnud.

Bussipeatusesse jõudes avastasime, et 10 oli just läinud aga 27 iga hetk saabumas. Meie tunnipiletil oli veel kümmekond minutit järgi. Pileti kasutuse kohta uurides sain nii palju targemaks, et Nõmmel ja Pääskülas pidavat Mupo aktiivsus erakordselt madal olema. Samas polnud mingit soovi sattuda õhtulehe tagakülje uudistesse Kanada turistist jänese kuulsuses. Kokkuvõttes avastasin meie peatuses väljudes ja kella vaadates, et olin siiski poolteist minutit jänest sõitnud, südametunnistus jääb piinama:)

Sunday, June 19, 2011

Kultuurimürgitus :)

Minusugune kultuurist kauge isik peaks tõepoolest kartma üledoosist tulenevaid tüsistusi, kui ta sattub kolme päeva jooksul kaks korda kultuuriasutusse. Aga võta näpust, olen endiselt elu ja tervise juures ja pean tunnistama, et see hakkas isegi meeldima. Nojah, nii need sõltuvused ju tekkivad. Ja kui taolised asjad peaks liialt meeldima hakkama, siis tuleb süüdistada naabrinaist, kes mind sellele kõlvatule teele meelitas :) Edaspidi avaldatud vaateid ei maksa liiga karmilt hinnata, sest need on antud absoluutse võhiku poolt isiklikust täiesti treenimata maitsest lähtuvalt.

Igatahes esimene ettevõtmine oli reedel Linnateatris Scapini Kelmuste viimase peaproovi vaatamine. Kuna sõitsime kohe peale mõnevõrra pingutavat rattamatka teatrisse ja algus oli kuidagi aeglane minusuguse actiongame'idega harjunud inimese jaoks, kippus tukk peale. Lavastaja ilmateates lubatud "kerge seenevihm" muutus selliseks padukaks, et ootasin iga hetk hiidsirmikuid vabaõhulaval päid liivast välja torkavat. Uni igatahes kadus kui kaasavõetud purjetamisjope kapuutsikortsult voolas sorts külma vett krae vahele. Uppumissurmast päästis jälle kord naabrinna, kellel oli ettenägelikult kaasas mitu kilepleedi, millest üks mulle ulatati.

Lavastus ise läks ka elavamaks ja nüüd jälgisin tegevust juba huviga. Sisu oli minu arust tükil nõrgavõitu, tsiteerides teadjamaid: "Tüüpiline suvejant". Aga lavastaja töö ja näitlejate esinemine muutsid etenduse nauditavaks vaatamata mõnele pisiviperusele. Tundsin kaasa näitlejatele, kes pidid kaks tundi vihmas sebima ja lõpus õige mitu korda täisvarustuses ehitusaugus olevasse tiiki kargama. Kokkuvõttes on raske ette kujutada kuidas saaks kahte tundi vihma käes konutades paremini veeta.

Teine ettevõtmine oli KUMU külastamine. Tee sinna ei olnud just kõige paljutõotavam, sest viis läbi nii mitmegi rajooni, mida just turvaliseks pidada ei saa nagu kaassõitja arvas. Sissekäik meenutas keskmisest veidi korralikumat bussioote paviljoni aga hoone ise lõi pahviks. Nüüd ei saa küll tulla ütlema, et Eestis kultuuri ei toetata.

Paari tunniga jõudsime päris palju vaadata. Alustuseks vene avangardistide näitus. Omaette huvitav vaadata tehnilisi lahendusi ja värvidega mängimist. Selgusetuks jäi, miks olid välja pandud ka sots realismi musternäidised kaasa arvatud Stalini teemalisi maale. Edasi suundusime Eestist pärit kunstnike näitusele. Mulle pakkusid huvi just vanemad pildid, kus oli näha endiseaegseid linnade vaateid ja riietust, mida paar sajandit tagasi kanti. Uuematest kunstnikest oli kahjuks väga vähe Viiralti teoseid, mis mulle muidu meeldivad. Sama korruse nurgaruumis leidus rohkesti büste, kellest enamust paraku ei tundnud.

Flaami kunstnike külalisnäitus jättis ehk kõige vingema mulje. Eriti James Ensor'i pildid, kus nöögiti religiooni. Lisaks jooniste üksikasjadesse rõhku panevale tehnikale pakkusid pealkirjad nagu "Kuradid peksavad ingleid", "Kuradid viivad Kristust Põrgusse", ... jne ... esteetilist naudingut:) Omaaja punkar ütleks ma. Teisel kunstnikul oli ohtralt sõja ja surma teemalisi pilte, mina oleks oma musta t-särgiga, millel valge pealuu ja tekst "Harvesting Humans" vabalt võinud eksponaatide hulka astuda:) Pean rõhutama, et temaatiline t-särk sattus selga vaid seetõttu, et oli ainus puhas, lisaks olin veendunud, et kunstiinimesed on liberaalsete vaadetega.

Lõpuks sattusime tehnoloogilisse osakonda, kus oli hulk põnevaid väljapanekuid, ehkki mitte kõik meie seltskonna liikmed seda arvamust ei jaganud. Puuduseks fakt, et kõige huvitavamad muidugi ei töötanud (isiku info tuvastamine, t-särgile printimine) Tolerantsuse testi tehes tahtsin nalja pärast vaadata, kas masin kannatab ka nulli välja, kannatas küll - sain tolerantsuse indeksiks 0% :) Elektromagneetiliste lainete heliks teisendamise aparaat lasi kuulda kuidas kostaks müra kui meie kõrvad madalsageduslikku elektromagneetilist spektrit tajuksid. Huvitav koht kuhu võiks tagasi minna, kui mitte enne siis järgmisel aastal.

Saturday, June 18, 2011

Rattasõit randa

Eile otsustasime koos naabripoisiga kasutada soodsat ilma ja sõita veidi ratastega ringi. Et oleks ka mingi eesmärk plaanisime suunduda Vääna randa kontrollimaks kas vesi on ujutav. Vahelduse ja põnevuse mõttes otsustasime valida teise tee kui tavaliselt. Kaardi ja maa-ameti veebilehe alusel seadsime marsruudi umbes paika ning hüppasime ratta selga. Abiliseks oli meil kummalgi mobla GPS kasutusel. Suht kiirelt selgus, et ehkki mõlemad on täpsed asukoha määramisel pole Nokia kaart linnast väljas kasutamiseks sobiv, GPS'ga integreeritud Google maps ikka pikalt parem. Seoses tasuta interneti ühendusega ei maksa selle kasutamine sentigi.

Esimene ots oli seega Pääsküla - Laagri - risti läbi metsa ja üle põldude pisiteid kasutades Kiiale. Sellise marsruudi puuduseks oli muidugi asjaolu, et praegusel ajal viivad mitmed kaardil märgistatud teed läbi keelumärkidega varustatud eravalduste, mida valvavad kurjad koerad. Enamasti olid inimesed siiski viisakad, ega ässitanud loomi kallale, andsid hoopiski teejuhiseid kuidas lihtsamini edasi pääseda ja hoiatasid naabrite lõukoerte eest. Asfaldilt leidsin suitsetamisest uimase:) ja end soojendava nastiku, kellest vanemale lapsele mõeldes kiirelt pildi klõpsisin.

Kiialt pöörasime Vääna peale, rattad jooksid mõnusalt kerges taganttuules. Liiklus polnud tihe ja autod möödusid viisakat distantsi hoides aga ikkagi viis veomasina tuulepuhang mul korra mütsi peast. Seda üles korjates avastasin ka kurva tõsiasja, et kilekas on millalgi pakiraamilt maha pudenenud. Tagasi ei viitsinud sõita, sest kes teab kui kaugele see oli jäänud. Igatahes kui keegi leiab musta, punaste ja siniste lappidega vasakult õlalt veidi katkise Reeboki kileka, paluks teada anda:)

Paar kilti peale Väänat keerasime Vääna Jahilossi teele, mis kruusakattega ja viib läbi suurte "seenemetsa" massiivide. Väga ilus tee ja kruusapind isegi kulunud kummidega maantee rattale mugav sõita. Suurele teele jõudsime välja Türisalu panga all, kust keerasime Vääna Viti poole. Poe juures tegime lühikese jäätise/õlle peatuse. Ostuprotseduuri sooritades selgus, et üks külmikutest oli rikkis, no muidugi see, kus Saku õlled. Ja vaatamata riigikeele valdamises ilmseid raskusi omava müüjatädi heatahtlikule soovitusele, et töötavas külmikus olev 2 liitrine ja 8%'ne õllesarnane jook olevat palju soodsam otsustasin LeCoq'i Pilsi kasuks. Shokolaaditükkidega jätsi olemasolu kohta esitatud küsimus ületas tuntavalt keeleoskuse piirid, mistõttu pidin ise tuhnima külmikus. Soovitud marki leidmata, olin sunnitud rahulduma mingi suvalise shokolaadi jäätisega.

Seekord tegin randa minnes pildi tollest uhkest villast, kus seikluspark, videokaamerad iga teise männi otsas ja ilmselt paar roodu raskelt relvastatud turvamehi maaaluses punkris automaate puhastamas. Igatahes väljastpoolt jättis mulje ameerika filmides nähtud narkobossi residentsist. Samas on täitsa võimalik, et teen omanikule liiga ja tegu on hoopiski lastekodusid ja kodutuid toetava filantroobiga, kes võitis loto või sai välismaalt päranduse. Tegelikult muidugi lööb siin välja puhas kadedus, aga miks minul sellist mõnusat onnikest vee ääres pole ja SLK klassi Mercedese asemel pean rattaga randa sõitma:( Tahan ka!!! :)

Rannas igatahes oli nii vähe rahvast, et rattasõidu püksid võis selga pööramata ujukate vastu vahetada lausa vee ääres seistes. Taevas oli rünkpilvi aga enamuse ajast paistis päike ja temperatuur just paras liival lesimiseks. Vette minnes polnud ka miskit üllatavat, tavaline eesti põhjaranniku ujumis-soojus - hüppa sisse, uju veidi ja hüppa jälle välja. Peale paaritunnist mõnulemist kobisime tagasi rataste selga, sest läänekaarest hakkas üha rohkem pilvi ilmuma ja pealegi oli vaja koju jõuda, et õhtul plaanitsetud kultuuriüritusest osa saada. Allolevad pildid tehtud rannast lahkudes, esimene sõidu pealt käest tahapoole, mistõttu ka foto veits viltune ja tagurpidi, teisel mina kibuvitsade vahel manööverdamas.

Kerge kehakinnitus suvilas. Veidi pikema rohu niitmist ja asusimegi tagasiteele, mis osutus raskemaks kui ootasime. Suurema osa teest puhus vastutuul, kohati päris tugevalt. Sellele vaatamata läbisime distantsi 45 minutiga aga koduväravasse jõudes olime parasjagu higised. Parasjagu jäi aega, et dushi alt läbi hüpata enne teatrisse minekut. Naabripoisi tunnustuseks tuleb mainida, et kordagi ei olnud vaja tempot aeglustada, ta on igatahes heas vormis.

Wednesday, June 15, 2011

Seen ja Sünna

Mõlemad on seotud mu naabrinnaga, mistõttu kirjutan neist samal leheküljel. Seenest kõigepealt, sest olen ilmselt üks esimesi eestimaalasi, kes sel aastal värsket seenesousti saanud. Tean küll seeneraamatu alusel, et ka kevadel seeni leidub aga vaatamata mu suurele seenehuvile, mis piirdub suures osas kulinaarse küljega, pole ma kunagi kevadel seenel käinud. Aga eelmine nädal oli naabrinaine käinud välitöödel, kus näppu jäi ports Kevad võluheinikuid. Neist tehtud roog oli igatahes absoluutselt võluv. Kuna panin nii siva nahka, et pilti teha ei jõudnud, siis pidin leppima netist loodusmuuseumi veebilehelt maha laaditud pildiga, loodetavasti autor Vello Liiv ei pahanda, et seda ilma luba küsimata kasutasin mittekommertsiaalsel eesmärgil.

Sünnast niipalju, et eelmisel reedel pühitsesime naabrite pool järjekordsest verstapostist möödumist. Kuna jäin isa sünnipäeval viibimise tõttu hiljaks (kus kuivasin seoses autojuhi rolliga), pidin muidugi kiirelt teistele järgi võtma. Juhtus nagu tihtipeale tagant tulijatega, et ei saanud hoogu maha ja kimasin mööda. Kaasa ei aidanud seegi, et kohtasin hulka vanu tuttavaid, keda pole aastaid näinud ning uusi tuttavaid, keda polnud kunagi näinud. Kõigi terviseks tuli võtta kaasaarvatud naabri kass, kes küll üllatavat mõistlikkust üles näidates putkas poole peo pealt minema. Kokkuvõttes olin õnnelik, et kojumineku tee piirdus läbi värava jalutamisega. Nagu hiljem selgus tehti ka pilte, enne üles riputamist pean neid kriitilise pilguga üle vaatama ja asjaosalistelt loa nõutama:) Kokkuvõttes tundsin tõelist heasoovlikku kadedust, sest minu sünna puhul pole juba palju aastaid sellist ätakat toimunud!

Monday, June 13, 2011

Piirissaar

Nagu kaarti vaadates veendusin õnnestus kirjutada saare nimi esimesel katsel õieti.

Igatahes pühapäeva hommikul peale pikka ja kosutavat und otsustasin omal käel õue kobida kui kümne ajal paistis, et kella viiesest kalaleminekust asja ei saa (mitte et ma oleks selleks ise võimeline olnud). Võtsin õlle ja nautisin mõned putukavabad momendid võrkkiiges, kuni ka ülejäänud rahvas end üles ajas. Eriti ei nurisenud kui kutsuti hommikukohvile, mille valmistamisel ubadest jahvatamisel kasutati häbematult ära lapstööjõudu:) Tuleb piinlikkusega tunnistada, et nautisin täiega kohustustevaba olelemist.

Päevaplaanis oli peale ujumist paadimatk Piirissaarele. Ilm palavam kui eelmisel päeval, mistõttu jätsin oma fleece maha ja otsustasin vaid särgiväel veele minna.

Kogemustest tean, et tavaliselt hakkab ka kuumemal päeval vee peal paadis istudes jahe aga 30 kraadise leitsakuga ei suutnud seda uskuda. Päikesekreemi määrisin vaid nina ja kõrva otstele, las keha omandab veidi tõmmumat jumet, siis ei pea ehk ülejäänud suve jooksul kreemitama. Nagu enamus mehi, vihkan ma igasugu kreeme, mis kätele sattudes tekitavad sama tunde nagu rasvase seaprae pesuvesi. No OK, erand on see kui kreemi kena neiukese peale määrida, siis suudan instinktidest üle olla, meenutades jesuiitide hüüdlauset: "Eesmärk pühendab abinõu" :)

Igatahes oli ilm kuum ja tuul vaikne, isegi suure kiirusega liikudes ei pritsinud vett üle ääre sisse. Saarele lähenedes näitas kapten kauguses kumavale süngele metsaviirule lausudes pahaendelise sõna: "Venemaa". Kohe meenus kusagilt kuuldud väljend: "Nu vot eto Rossija". Seda riiki polnud ma kunagi varem näinud, sest enne kui nad Jeltsini all iseseisvuse "kätte võitlesid" nimetati mõlemat Peipsi kallast "sõbralikult" Nõukogude Liiduks.

Paljukiidetud liivarand kuhu meil plaanis maabuda et pikniku võtta, oli meetrise veekihiga kaetud, mistõttu sõitsime pettunult saart poolitavasse kanalisse. Sain teada, et inimesed elavad vaid Vene pool kanalit, kuna saare teine pool on liiga madal ja soine. Vee ääres olevad majad paistsid suht korras olevat, elanikud omavad haruldast võimalust otse oma õuest paadiga vee peale minna. Lindusid oli soistel aladel ohtralt ja meil õnnestus isegi saarmast näha.

Randusime kohalikus sadamas ning tegime lühikese tutvumisjalutuskäigu saarel. Enamus elanikest on ilmselt venelased, eesti keelt ei kuulnud kordagi. Samas olid nii mõndki majad päris kenasti korda tehtud, mitmete juures hoolikalt haritud sibula ja muu köögivilja põllulapike. Selliseid peenraid nägin ma esimest korda, kus peenra kõrgus pool meetrit. Küllap peab kasulik olema, ega siis ilma asjata Piirissaare sibulad Tartu turul hinnas ei ole. Rannas mugimiseks planeeritud juustuga praeleivad panime nahka kohalikus suuremas asulas, kus oli ka kirik ja selle kõrval väga hästi kohalikku olukorda iseloomustav maja, millel pool katust sisse kukkunud. Teine pool pidas veel vastu, ehkki metsik viinapuu kippus maja otsa juures võimust võtma.

Edasi suundusime paadiga kanali lõpuni möödudes põhisadamast, kus randub mandrilt tulev laev. See infrastruktuuri osa oli ilmselgelt eurotoetust saanud, isegi kanali mõlemad küljed punaste ja roheliste poidega tähistatud, märgistamaks fakti, et läbi soo laevaga ikka ei sõida. Tagasisõit läks kiirelt kuna laine oli pea olematu. Kaldal pakkisime paadi kokku ja toppisime koos mootoriga autosse. 30 hobujõuline mootor on paras elukas, mida vaevalt jõuab üksi tõsta, kolmekesi palju lihtsam. Sain teada, et euronormid ei luba enam sellist mootorit sisse tuua, kuna ta on kahetaktiline, neljataktiline kaalub aga palju rohkem eeldades vähemalt kahte tugevat inimest käsitsemiseks.

Kahju oli lahkuda ja ehkki suureks sõbraks saanud viieaastane perepoeg pakkus välja mõtte, et me võime ju kolmekesi suve lõpuni sinna jääda, polnud see võimalik. Teel Tartusse nägime lausa putukate pilvi põldude kohal, auto esiots ja klaas olid laipadega paksult kaetud. See aasta olevat pisilaste koha pealt haruldaselt külluslik, asjaolu mis mind üldse ei vaimusta.

Tartus tekkis mõte lodjakoja juures vees olevat Peipsi lotja vaatama minna. Sihukest alust polnud ma varem küll näinud, sarnanes rohkem pesupalile kui laevale. Mulle jäi igatahes saladuseks sellise tehnoloogilise lahenduse põhjus. Samas olevat taolised paadid kuuekümnendateni aktiivses kasutuses olnud. Palju parema mulje jättis samas ankrus olev Viikingite laev. Raske ette kujutada, et taolistega ületati ookeane ja tehti seda ja korduvalt.

Kogu ettevõtmise kõige tüütum osa oli tagasisõit Tartust Tallinna. Kaks tundi suht sirgel teel pole just minu rida, ehkki Torontolasena peaks olema harjunud. Võib-olla mõjus moraali langetavalt asjaolu, et istusin üle aastate esimest korda sõitva auto tagaistmel. Ruumi oli piisavalt, soe oli, kõik oli nagu OK, aga lihtsalt pole taolise kohaga harjunud. Peale keskööd saime koju, kus kraami maha laadides läks ka uni nii, et istusime veel tunnikese netis enne põhku pugemist. Lõpetuseks jälle kord tänud ürituse organiseerijatele.

Peipsil ja Emajõel

Nädalavahetuse saatsin mööda Ida-Eestis, Peipsi ääres Meerapalus. Lapsepõlve sõber sõitis oma maamajja ja võttis lahkelt ka mind kaasa. Pole kunagi elus seal kandis käinud, s.t. Emajõe suudmest lõuna pool Peipsi ääres. Koht ise on ikka päris pärapõrgus, mille kaheldamatuks eeliseks on varavastaste kuritegude puudumine. Pole palju kes saavad öelda, et viimase viie aasta jooksul pole suvilasse sisse murtud. Kohalikud alalised elanikud elatuvad kalapüügist ja pensionist nagu aru sain, mitmed elamised aga nüüdseks läinud suvilate või maaresidentsidena linnainimeste kätte.

Puhkuseks ideaalne koht kui välja arvata lihasööjad ja vereimejad putukad, keda leidub suurtes kogustes ja paljude erinevate liikidena. Esialgu nad suurt ei seganud kui peale kolmepoole tunnist sõitu võrkkiiges lesisin ja õllega end kosutasin. Ainult üks muidu väga tore kuid eriliselt energiline humanoid - pererahva järeltulija - oli mind valinud enda ohvriks ning "kiusas" pidevalt laskmata silma looja lasta.

Algatuseks pakuti kehakinnituseks kohalikku delikatessi praeahvena näol, mis oli nii maitsev et pandi nahka enne kui jõudsin pilti teha. Programmi järgmiseks punktiks ujumine Peipsis, sajakonna meetri kaugusel võrkkiigest. Rand liivane kuid teravate teokarpidega tihedalt kaetud, vesi soe ja ilmselt turbast tõmmu, ujumine pakkus kergendust valitsevale palavusele. Vees olevad loendamatud "ussikesed" osutusid sääsevastsete kestadeks. Paar korda kostis müristamist ja isegi äikesepilvi oli näha aga meieni sadu ei jõudnud.

Kaldale tulles ründas esimene laine parmusid, keda suutsime algul suurema vaevata tõrjuda. Kui parmud peale esimesi kaotusi sääsed appi kutsusid sooritasime taktikalise kaitsemanöövri ja taandusime kummipaadiga järvele. Siia ei ulatunud sääskede rünnakud kuid parmud varustasid end lisakütusepaakidega ja tungisid uuesti kallale pikeerivate kamikazedena. Saime mõningaid tabamusi kuid kaugemale vee peale jõudes läks elu lihtsamaks ja peale viimaste kangekaelsete surmalendurite maha löömist ja üle parda heitmist jäeti meid ajutiselt rahule.

Üritasime veidi kala püüda, aga ei landi viskamine ega paadi taga vedamine ei andnud tulemusi. Tõele au andes tuleb tunnistada, et ega väga tõsiselt ei pingutanud.

Laine polnud küll järvel eriti suur kuid kole järsk, mis tähendas, et saime parasjagu märjaks enne Emajõe suudmesse jõudmist. Veetase oli siin kõrge, paari jõeäärse majakese vundamendi vastu loksus vesi ja paadisillast paistsid vaid postid.

Jõge pidi suundusime esialgu ülesvoolu, siis pöörasime Kalli jõele. Kogu see ala on laiaulatuslik soo, mida võiks lausa Eesti Everglades kutsuda. Mõtlesin, et Survivormanil polekski nii lihtne siit tsivilisatsiooni juurde jõuda kui teda keset soomassiivi helikopterilt maha visata.

Päike hakkas juba loojuma pakkudes haruldaselt ilusaid vaateid, kuu oli teisel pool tõusnud ja mõnda aega paistsid taevas mõlemad. Et mitte pimeda peale jääda keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi. Peale Kalli suuet oli algul suht vaevaline ja hüplev minek vastu lainet aga niipea kui saime neemikust mööda, jooksis paat piki lainet kui õlitatud. Kaldale jõudes tõdesime rõõmuga, et putukaliste hulk oli vahepeal vähenenud. Enne tudile minekut pakuti kehakinnitust, et me öösel külmkappi rüüstama ei läheks. Kesköö paiku keerasime magama ja põõnasime sügavalt ilma vaheajata hommikuni välja. Uni oli siin väga kosutav!!!