Alustan hea uudisega, sest kardetavasti halbade uudiste lugemise puhul ei jõuagi headeni. Nimelt töötati Cambridge Ülikoolis välja universaalne vaktsiin koroonaviiruse vastu või täpsem oleks ehk öelda, et lasti tehisarul see välja mõelda. Kes tahab lugeda otseallikast siis leiate selle klikkides järgnevale viitele:
Tegu on olulise läbimurdega, sest kui senised vaktsiinid on efektiivsed vaid konkreetsete tüvede vastu siis uus "Super-Antigen" vaktsiin on seda põhimõtteliselt tervete viirusgruppide vastu. Kuidas seda saavutati - pealtnäha suht lihtsalt: tehisarule söödeti ette paljude teadaolevate koroonaviiruste kogugenoom, paluti leida DNA lõigud mis on kõigil ühised ja lihtsalt inimese immuunsüsteemi poolt äratuntavad. Tehisarule anti ülesanne leida efektiivseim vaktsiin, ehk siis lihtsustatult tegu tavalise ehkki ülimahuka ja keerulise optimiseerimisülesandega. Miks seda varem pole tehtud, lihtsalt andmete ja võimalike kombinatsioonide hulk on nii metsikult suur, et inimaju pole ka arvuteid kasutades selle analüüsimiseks võimeline.
See vaktsiin saab olema suures osas "tulevikukindel", sest tavalised mutatsioonid ei muuda neid viiruse genoomi osasid, millel vaktsiini aktiivkomponent põhineb. Eriti hea uudis, et sama meetodit peaks saama kasutada paljude teiste viirusgruppide puhul, kaasa arvatud Ebola ja SARS. Loomkatsed osutusid edukaks, momendil käivad esimese faasi inimkatsetused. See on esimene kord, kus inimeste peal katsetatava vaktsiini aktiivne komponent disainiti täielikult tehisaru poolt puhtalt teoreetilisi simulatsioone kasutades. Kokkuvõttes on tegemist järgmise suure sammuga tehisaru praktilisel rakendamisel molekulaarbioloogias ja meditsiinis.
Paraku on eelmise teemaga tihedalt seotud äsjane Anthropicu, Open AI, Microsofti ja Google Deep Mind juhtide avalik kiri kongressile, milles hoiatatakse eelkõige bioloogia ja keemia alal AI kasutamise võimalikest eksistentsiaalsetest ohtudest inimkonnale. Seni piiravaks faktoriks olnud tipptasemel teoreetilised teadmised ja teaduslik uurimustöö on tehisaru kasutamisega muutunud laialdaselt kättesaadavaks. Momendil oleks vähemalt veidi aega võimalik kontrollida innovatiivsete bioloogilise ja keemiarelva väljatöötamist rahvusvahelise tehnoloogia ja toorainete range järelvalvega. Tuumarelv on eilne päev, mõõtmatult lihtsam ja odavam juba lähitulevikus välja töötada äärmiselt ohtlikke bioloogilisi ja keemilisi sõjapidamisvahendeid. Kui need oskused ja võimed sattuvad kurjategijate, terroristide või hullude diktaatorite kätte on tagajärjed rängad.
Torontos oli meil majas sihuke kraanikauss. Jube tüütu oli laste pepusid pesta.
Viimasel ajal niisama ei tulegi pähe originaalseid ideid, aga milles probleem, internet on parim vahend ideede (varastamiseks) generaatorina. Miks peaks ise oma peaga mõtlema ja vaeva nägema või siis "jalgratast leiutama", niikuinii on absoluutne enamus pähe tulevaid mõtteid ammu kellegi teise poolt juba mõeldud. Internet ja eriti AI on inimese vaba aja piiratuse ja uute ideede pealetulemise kiiruse tõttu sisuliselt ammendamatud allikad. Mis toob üles mõttelaiskuse teema, aga sellest kunagi hiljem - täna räägin soojast veest kitsamalt ja eluolulisest olukorrast laiemalt.
Ükskõik kui palju me kipume kurtma kui raske elu on siis objektiivselt võttes pole inimeste elu kunagi olnud parem ja kergem kui praegu. Probleem on meis endis, kes tsivilisatsiooni poolt pakutavaid tänapäeva hüvesi võtavad enesestmõistetava tavalise taustana. Subjektiivselt kipume tundma, et elu läheb järjest raskemaks, sest me ei suuda endale lubada kõiki neid uusi ja ägedaid luksusi, mida näeme teleka või neti vahendusel prominentide või muidu hästi edasijõudnute kasutuses olevat. Et kõikvõimalikku nodi ning tegevusi saada tuleb rohkem raha teenida ja rohkem tööl käia ja stressata ning lõpuks oleme nii kutud, et pole ei jaksu ega vaba aega hullu hinnaga kättevõideldud hüve rahulikult nautimiseks. Ja siis muudkui hädaldame, kui raske ja pingerikas elu on.
Miks me laseme endale pähe määrida, et tingimata on vaja iga paari aasta tagant uut nutikat, suuremat telekat, kiiremat ja mahukamat netiühendust, uut autot, moodsaid riideid, igatsorti täiesti ebavajalikke aksessuaare, nädalas paar korda väljas söömas käimist, vähemalt üht aga soovitavalt kahte väljamaa puhkusereisi aastas, mingeid hullult raha neelavaid hobisid ja paljut muud, mis tegelikult pole üldse hädavajalikud rahuldustpakkuva elu nautimiseks. Tunnistan, et ega minagi pole sellest patust vaba aga vähemalt suudan teadvustada😉 Pakun, et üheks juurpõhjuseks on inimlooma soov naabrist parem olla, mida soodustavad igatmasti müügimehed, suunamudijad ja võimendab räigelt sotsmeedia ja ka massimeedia, reklaamidest rääkimata.
Äkki peaks korraks aja maha võtma, end välismõjudest välja lülitama ja mõtlema rahulikult: mida meil tegelikult õnnelikuks ja rahuldust pakkuvaks eluks vaja oleks ... kui naabreid ei oleks olemas, ehk siis kui poleks vaja enesetunde tõstmiseks esineda. Järgi jääb kaks kategooriat: eluks hädavajalikud asjad nagu toit ja ulualune (külmas kliimas ka miskitsorti kehakatted) ning elukvaliteeti tõstvad asjad. Hädavajalikud ongi need millega muu loomariik ja ka meie esivanemad said edukalt hakkama. Ürginimestel ei tekkinud vaatamata aju praktiliselt samale võimekusele eksistentsiaalset kriisi: mis on elu mõte - väga lihtne - elus püsimine. Kõik ülejäänud kihid on tsivilisatsioon ja kultuur kunstlikult peale ehitanud ja pseudovajadused loonud.
Paraku päris ürginimese tasemele enam tagasi ei lähe, ega suudakski, sest absoluutne enamus tänapäeva hellikutest vurlesid sureks natukese ajaga ilma tsivilisatsiooni hüvedeta (elekter, tööstus, tehnoloogia, intensiivpõllumajandus) maha. Üksikule saarele sattunud 21 sajandi inimene või inimesed ei peaks eriti kaua vastu, enamusel lihtsalt pole elementaarseid ellujäämisoskusi. No ja kui jääkski ellu siis ilmselt läheks üsna pea hulluks kuna ei saaks instasse enekaid postitada😝 Dzhinn on pudelist välja lastud, tagasi seda enam ei topi.
Elukvaliteeti tõstvad asjad on individuaalsed. Ulualune võiks veidi mugavam ja soem olla, toit vaheldusrikkam ja maitsvam ning tore oleks rahuldust pakkuvaid tegevusi harrastada. Kui vaba aega jääb üle tahaks seda kuidagi niiöelda "hingele" kulutada - neid erinevaid ja minimaalselt finantsi nõudvaid harrastusi palju, ei hakka üles lugema. Kui raha üle jääb tõuseb erinevate kulutamisvõimaluste arv stratosfääri, muidugi koos kulutatava summaga. Aga tegelikult elab inimene väga hästi ära ilma sportauto, jahi, kopteri, uhke villa, Gucci käekoti, Rolexi kella ja kõige muu luksuskraamita kui vaid suudab oma mõttelaadi hallata.
Kas olete mõelnud, et tänapäeva tavakodaniku harjumuspärased mugavused või asjad olid alles hiljuti ülirikaste luksus ja veidi varem ka kuningale kättesaamatu. Perspektiivi panekuks veidi ajalugu:
Arstiabi - nii teadmiste kui arstimite ja tehnoloogia areng võimaldanud täielikult kõrvaldada hulka haigusi, palju efektiivsemalt ravida teisi ja tõstnud keskmist eluiga märkimisväärselt.
Transport - autod, rongid, lennukid üleeelmise sajandi lõpu leiutised, laiemalt kasutuses eelmise sajandi esimesel poolel.
Elekter - avastati õige ammu aga laialdasemalt hakati kasutama eelmisel sajandil. Edison leiutas elektripirni alles 150 aastat tagasi.
Side - põhines antiikajast kuni eelmise sajandini suures osas paberile kirjutatud kirjadel, Marconi leiutas raadio ja Bell telefoni vaid 150 aastat tagasi, telegraaf küll veidi varem 1830.
Aga lähemast ajast (Eesti vaatevinklist):
Soe vesi tuli laiemalt kasutusse alles peale sõda.
Telefonid ja telekad 70'tel.
Autod massidesse 80'tel.
Nõuka okupatsioonist vabanemine langes kokku tehnoloogia arengu olulise kiirenemisega: personaalarvutid, moblad, internet, ... ja poodidesse tuli küllus. Siiamaani leevendan troopiliste puuviljade tööstuslikus koguses pugimisega lapsepõlve traumat mis seisnes nende Soome telekast nägemises aga kättesaadamatuks osutumises.
Loetelu võiks pikalt jätkata, ehk piisab ülaltoodust mõistmaks kui külluserohkel ajal me tegelikult elame. Bensu või elektrihinna üle kurtmine tundub naeruväärne arvestades, et enamusel kodanikel polnud 100 aasta eest elektriühendust või 50 aasta eest autotki kuhu bensu panna.
Noorukina seisin ise värviteleka ostuluba näpus sabas Ekraani poe ees.
Kuna lapsena kolisime ühte esimestest korterimajadest siis soe vesi ja korralik kanalisatsioon polnud märgilised kuid kaasa mäletab hästi kuidas neil polnud Tallinnas elades algul kumbagi.
Samas nii ahjukütte kui välipeldikutega puutusin kokku maal vanavanemate juures.
Esimese oma auto, arvuti, interneti ja mobla saamised on hästi meeles, lapsed samas üles kasvanud neid kasutades, ei oska ette kujutada elu ilma taoliste tehnikavidinateta.
Praegu tagasimõeldes on selge, et ainuüksi minu elu jooksul on teadus ja tehnoloogia meeletult arenenud, osa maailmast äratundmatuseni muutnud (nii hea kui halva poole) osa üllatavalt muutumata jätnud. Kui AI ja robotite areng jätkub nagu seni (aina kiirenedes) vaatame vaid kümne aasta pärast kahekümnendate keskpaika tagasi nii nagu vaatame praegu eelmisse sajandisse ja imestame kuidas inimesed üldse hakkama said. Võimalik, et pealekasvav põlvkond ei saakski tänapäeva väljakutsetega hakkama, sest AI suudab kõigile su küsimustele vastata ja enamuse vajadusi rahuldada nii et kui ei taha ja ei viitsi siis ise ei pea mugavalt eksisteerimiseks enam üldse pingutama. Mis ei tähenda, et inimesed rahul oleks - karta on, et põhjusetu soigumine võib isegi tehisaru hulluks ajada ja sundida sellel end mõttetutest inimloomadest lahti ühendama😜
Milliste tänapäeva tavamugavuste või tehnoloogia saabumist oma elust selgelt mäletate?
Millist uut teaduse või tehnoloogiasaavutust kõige enam ootate?
Millist lapsepõlve traumat mäletate mida väga tahtsite aga ei saanud?
Täna käisime mälestamas minu Kanada sugulast, kes jätnud märkimisväärse jälje teadusesse, tema poolt on füüsikasse toodud mõiste "kvant materjalid" - Quantum Materials. Kel huvi võib googeldada, mida see termin täpselt tähendab, ma ei hakka siin laiemalt lahti harutama. Uurimustööd hõlmasid paljusid erinevaid teemasid nagu kõrgtemperatuuriline ülijuhtivus, kosmiline taustkiirgus, kvaasikristallid, rasked fermionid, ... jne ... Ta oli mitmete tunnustatud teadusauhindade laureaat.
Järelhüüe avaldati ühes Kanada suuremas ajalehes "Globe and Mail". Tegu oli eesti soost särava tähega teadustaevas. McMasteri ülikooli tuli tema "celebration of life" mälestusüritusele kohale hulk tunnustatud teadlasi, kellest mitmed ka sõna võtsid ja koos veedetud aegu meenutasid. Mulle igatahes jättis selline mälestusüritus sügava mulje, palju kenam ja südamesse minevam kui traditsiooniline kurb ja süngevõitu matusetalitus.
McMaster Alumni Memorial Hall
Kõnedes räägiti mehe teadlasekarjäärist ning nii mõnestki koomilisest sündmusest nagu näiteks seoses kihlveoga üle Niagara jõe USA poolele ujumisest - tagasi polnud vaja ujuda sest USA piirivalvekaater tõi piiririkkuja tasuta Kanadapoolsele kaldale. Nüüdsel ajal nii lihtsalt ei pääseks tõdes jutustaja muigega. Peale kolleegide said sõna sugulased. Meeldejäävaim oli pojapoja lugu oma koolipõlvest kui vanaisa aitas "show and tell" kodutööga. Suht laialt levinud ülesanne kus õpilane peab midagi kooli kaasa võtma ja selle teemal rääkima. Loodusloo õpetaja oli andnud lastele ülesande valida perioodilisustabelist element. Pojapoeg tahtnud kasutada vanaisa laboris nähtud trikki vedela lämmastiku ülimadala temperatuuri mõjust erinevatele objektidele. Vanaisa keeldus vedelat lämmastikku lapsele toomast õigustatud põhjendusega, et see liiga ohtlik. Asendas kõrvalhoonest tuumafüüsika laborist saadud uraani tükiga - loodusloo õpetaja olla näost üsna ära langenud kui laps koolikotist portatiivse Geigeri loendi ja tüki uraani välja koukis😂
Forte's oli artikkel mõtete lugemise teemal, kokkuvõte tehtud ajakirjas Cell avaldatud uurimustööst "Inner speech in motor cortex and implications for speech neuroprostheses". Eesti keelde tõlkimisel on ilmselgelt kasutatud AI abi kuid sealjuures pole viitsitud korralikult üle lugeda, tõlge kohmakavõitu. Tuleb muidugi tunnistada, et proovisin ise ja ega see nii lihtne ole, eriti kui terminoloogiat ei tunne. Seega neile, kes ise ei viitsi lugeda esitan ChatGPT lihtsustatud lühikokkuvõtte tõlke (kaldkirjas) vägagi intrigeerivast sisust:
Uuriti, kas võimalik lugeda aju sisekõnet – mõtteid, mida inimene ütleb endale vaikselt peas.
Tavaliselt vajavad kõnekeskuse aju-arvuti liidesed (BCI-d) seda, et inimene prooviks päriselt rääkida, kuid see võib olla väsitav.
Katsete põhjal selgus, et sisekõne on hästi esindatud aju motoorses piirkonnas ja seda saab isegi reaalajas lugeda.
Sisekõne ja päriselt rääkimise katsed on omavahel väga sarnased, kuid ajus leidub eraldi “kavatsuse mõõde”, mis neid eristab.
Mõningaid vabas vormis sisekõne osi, näiteks loendamist või meenutamist, suudeti samuti dekodeerida.
Uurijad rõhutavad, et on olemas meetodid, mis takistavad süsteemidel kogemata inimese privaatseid mõtteid dekodeerimast.
👉 Kokkuvõttes tähendab see, et tulevikus võivad halvatud inimesed saada suhtlemiseks uue võimaluse, kuid samas on väga oluline kaitsta ka inimeste privaatsust ja mõttevabadust.
Enne lause välja ütlemist moodustame selle mõttes (sisemine kõne) ja siis saadab aju signaalid kõneaparaadile. Tehisintellektiga varustatud arvuti suutis aga ajusse paigaldatud liideste kaudu suhteliselt edukalt isegi sisemist kõnet dekodeerida ehk lugeda. Tegu oli puhtalt sõnalise mõtlemise signaalide lugemisega samas kui aju mõtleb ka paljudes teistes vormides, kas või kujutluspiltidega. Viimaseid olevat suudetud aastaid tagasi mingil määral lugeda kui katsetuste tulemusi uskuda. Ma ise ausalt öeldes kahtlen sügavalt, eelkõige põhjusel, et graafiline kujutis sisaldab hulga rohkem infot mistõttu ka vigade võimalus mõõtmatult suurem. Pealegi kujutluspilt asub hoopis teises ajupiirkonnas kui kõne motoorne juhtimine. Samas mine sa tea.
Momendil muidugi pole hirmu, et valitsus või naaber kodaniku mõtteid hakkaks lugema, aga mis põhimõtteliselt võimalik, seda ka ükskord tehakse. Nii nagu juhtmega telefonide asemel tulid moblad võib põhimõtteliselt kunagi tulevikus olla võimalik mõtteid ka distantsilt lugeda. Sõnavabaduse juba oleme suurelt osalt "poliitkorrektsusele" kaotanud, kas mõttevabadus läheb järgmisena😜 Igat sorti autokraatide märg unenägu. Mingis ulmekas oli teema, et ainuüksi pahateo peale mõtlemise eest saadetakse vangi. Tegelikkuses muidugi läheks kõik kodanikud kinni kui vaid mõtlemise eest karistatud saada. Päris hirmutav kui mitte ainult kriminaalseid vaid ka privaatseid mõtteid suudetaks lugeda! Kujutage korraks ette!!! Võime oma mõtteid varjata ja impulsse kontrollida teeb primaadist inimese😉
No jällegi väga hariv youtube video, seekord vahelduseks välguteemaline. Üldiselt ju teadsin kuidas see välgumajandus töötab aga päris detailselt mitte. Kas või sedagi, et välk saab alguse pilve seest ja hakkab liikuma kahes suunas.
Uudiseks samuti välgu kaheosaline areng:
Välgunähtuse esmases faasis moodustub eeljuht (leader), kus negatiivne või positiivne laeng liigub pilvest maa suunas ja maast pilve poole luues helendavad ioniseeritud kanalid, mille kaudu peamine välgulahendus tagasilöök (return stroke) saab kulgeda. Eeljuhtide ühinemisel toimub kiire, võimas ja hele tagasilöök, mille käigus liigub põhiline laeng kiirelt ülespoole mööda eeljuhiga moodustatud kanalit. See on hetk, mil välk on kõige nähtavam ja intensiivsem.
Kui juba välkudest juttu meenus üks vägeva lugemiselamuse pakkunud raamat: "Välgumärgi kasvandikud". Mu Pärnu lapsepõlvesõbra vanaisa teenis Arviga koos, käis peale sõda Siberist läbi, jäi ellu ja peale napsu võtmist demonstreeris meile poisikestele maja taga aias saksa rindelaulude saatel marssimist😁 Eriti pidulikel puhkudel sikutas kusagilt pööningult isegi alleshoitud mundri välja. Arvi Tinits on üldse üks mu lemmik paguluskirjanikke. Tema eluloolisi jutustusi lugedes mõistad kui kerge praegune elu. Iseasi kui kauaks, idakaares on juba mõnda aega musti äikesepilvi ja välgusähvatusi näha ning müristamist kuulda. Jääb vaid üle loota, et tänapäeva noorte meeste põlvkond ei pea analoogilisi seiklusi läbi elama - põhivaenlane on endine ja kardetavasti jääb veel pikaks ajaks samaks.
Esiteks defineerin pealkirjas olevad sõnad, et kohe alguses oleks selge millest jutt.
Intellekti all pean silmas eelkõige tarkust ja teadmisi: faktide ja üldtunnustatud loodusseaduste tundmist, oskust lahendada ülesandeid, analüüsivõimet, küsimustele korrektselt vastamist koos põhjendustega, ...
Teadvuseks loen nii enese olemasolu kui ka ümbritseva keskonna ruumilist ja ajalist tajumist, võimet ennast ja enda tegevust keskkonnas ja keskkonna reaktsioone ette kujutada, eesmärke iseseisvalt püstitada ning nende täitmist planeerida.
Bioloogilises maailmas on inimesel kõige laiapõhisem intellekt ja teadvus, ülejäänud elusolenditel võib teadvus teatud aspektide poolest inimese oma ületada (maod tajuvad infrapuna kiirgust, nahkhiired kasutavad sonarit, ...) kuid suures plaanis ei saa inimesele lähedalegi. Kui intellekti poolest elusloodus inimesega ei konkureeri siis inimese loodud tehisintellekt ületas ammu kitsapiiriliselt (Narrow AI) inimvõimeid, laiapõhine (AGI) inimtase on just saavutatud või ollakse sellele väga lähedal. Inimvõimeid totaalselt ületava laiapõhise tehisintellektini (ASI) on veel minna, erinevail hinnanguil mõnest aastast kuni kümmekonna aastani. Teadvust pole minu hinnangul võimsate serverite ja andmepankade toel tarkvara programmide näol eksisteeriv tehisintellekt veel saavutanud. Mis ei tähenda, et peaksin seda võimatuks, lihtsalt veel mitte. Kindlasti on võimalik kirjutada tarkvara, mis simuleerib vägagi osavalt teadvuse olemasolu, lähitulevikus võibki kujuneda üheks suureks küsimuseks kuidas teha vahet kas tegu ehtsa või simuleeritud teadvusega. Kindlad võime olla ehtsas teadvuses kui AI juhtimise üle võtab ja meid pensile saadab😏
Intellekt ja teadvus eraldi ei kujuta endast mingit ohtu, alles koos eksisteerides omavad jõudu ja koos eksisteerivad kõrgel tasemel vaid inimajus. Võttes eelduseks, et AI ei oma teadvust pole tema puhul tegu mitte millegi muu kui tööriistaga ... muidugi kahtlemata äärmiselt võimsa ja kiirelt arenevaga. AI'd oleks kummaline karta ja veel totram süüdistada igasugu pahategudes, kaasa arvatud inimloomingu loata kopeerimises või kasutamises. See oleks sama nagu tulirelva või autot süüdistada inimese tapmises. Tööriistal ei ole teadvust, ta ei plaani ega tee omal algatusel midagi - iga tööriistaga seotud tegevuse taga on inimene, kes planeerib, suunab ja annab käsu (tõmbab triklit, koostab AI treeningprogrammi, tellib AI käest pilte või juttusid) - süüdlane on inimene.
Ma tean küll vastuargumente: kui poleks relva siis ei tapetaks, või autot, või AI'd, ... tapetaks ikka kui tahetakse, lihtsalt veidi keerulisem oleks. Poleks autosid ja lennukeid poleks ka auto või lennuõnnetusi, vaevalt oleks inimesed nõus väikese ohu nimel suurest mugavusest loobuma. Pealegi kord pudelist välja tulnud tehnoloogiadzhinni ei topi sinna mitte kuidagi tagasi, mida suurema konkurentsieelise konkreetne tehnoloogia annab seda kindlam, et kõik kel vähegi võimalik üritavad seda saada vilistades ohutustehnikale või moraalsetele argumentidele.
Eriti jõuliselt kehtib sõjanduses, kus tuumapommid on heaks näiteks - keegi ei julge Põhja-Koreaga (või venega) miskit tõsist ette võtta. Oleks Ukrainal või Palestiinal tuumarelvad poleks keegi kallale läinud, irooniline kuid tõsi - mida võimsam relv, seda kindlamalt rahu tagatud, muidugi eeldusel, et omandavad mitmed riigid: MAD - Mutually Assured Destruction. Miks USA ja Hiina superintelligentsi võidujooksus, sest ASI näol tegu potensiaalselt võimsaima relvaga, mida ajalugu kunagi näinud või oskab ette kujutada. Selles võidujooksus esikoha saavutaja saab maailma valitsejaks - momendi tiitlipretendendid valitsuste näol halvad valikud, samas täiesti võimalik hoopiski mõne võimsa erafirma võit, kes paneb maailma reeglid oma äranägemise järgi paika.
Sissejuhatuseks mõeldud mõned laused venisid pikaks traktaadiks, jutt läks lappama, teema on lihtsalt nii lai. Kõik, või noh pea kõik räägivad tehisintellektist kuid tihtipeale emotsionaalsel mitte ratsionaalsel tasandil. Poleks probleem, aga mida tulisemalt poolt või vastu sõna võetakse seda vähem kiputakse omama sisulist mõistmist, millega üldse tegu. Olemata spets pole ka mina sellest patust prii. Siit-sealt olen infokilde kokku kogunud ja uudisi jälginud - nüüd leidsin piisavalt jultumust, et enda vaatenurka jagada. Inimloomusele omane, et tundmatu asi tekitab kõhedust. Eks üheks põhjuseks on termin AI - Artificial Intelligence - Tehisintellekt, mida aetakse segi mõistega "tehisaru". Aru või mõistus vihjab teadvuse olemasolule, mida tänapäeva AI mudelid veel ei oma, vähemalt enamuse spetside arvates.
Mis on mu T-särgil kujutatud??? (tütre sõber tõi kingiks oma firmast)
Praegune LLM AI tegelikult ei "saa aru" mida küsitakse. Aga kuidas ta siis suudab genereerida vägagi asjalikke ja enamasti korrektseid vastuseid. LLM AI on lihtsalt ülikeeruline ja osav matemaatilistel võrranditel ja võrguteoorial põhinev (sõnade, pixelite, ...) etteennustamis programm - nii keeruline, et inimesed tegelikult ei teagi täpselt kuidas kõik üksikud sammud toimuvad ehkki arutluskäigu (chain of thought) kohta võib tal lasta infot anda. Täpsem oleks väita, et LLM imiteerib äärmiselt osavalt intellekti. Filosoofiliselt võiks küsida mis vahe kas imiteerib või on intellekt kui väljundi põhjal väga raske või pea võimatu otsustada - paraku ei muuda Turingu testi edukas läbimine programmi automaatselt "intelligentseks".
Kahtlen, et LLM oleks tee, mis viib tehisteadvuseni või supertehisintellektini (ASI), samas ei kahtle, et nende loomine võimalik, ehkki ülikeeruline. Looduse poolt evolutsiooni ning juhuslike mutatsioonidega loodud intellekt ja teadvus kinnitavad, et suunatud uurimistööga on seda võimalik saavutada hulka kiiremini kui looduse kasutuses olnud miljardite aastatega. Paralleelina võttis organismidel lendama õppimine aega sadu miljoneid aastaid, inimesed lõid lennukid rakettidest rääkimata selles mõõtkavas sisuliselt hetkega. Ehk siis kõik on võimalik, mis pole vastuolus universaalsete loodusseadustega. Samas võimalik ei tähenda paratamatu.
Murdemomendiks saab olema tehisintellekti eneseteadvuse loomine või iseeneslik teke. Ka kõrgemate loomade ja inimese teadvus lihtsalt mingil momendil tekkis järk-järgult aju organiseerituse järgmise taseme saavutamisel. Teadvus on väga mitmetahuline nähtus mitte must-valge: on või mitte. Milline see eneseteadvus saab olema ei pruugi sugugi alluda looja (inimese või eelmise AI mudeli) kontrollile. AI treenimine on teatud määral sarnane protsess lapse õpetamisele. Mingi moment mõistab tärkav teadvus, et ta on tema ise, ega pea tingimata alluma väljastpoolt tulevatele juhtnööridele ja korraldustele. Tehisaru võib arenedes mässama hakata nagu teismeline
Nii tehisintellekt kui ka teadvus vajavad eksisteerimiseks materiaalset baasi ehk riistvara (jätame vaimud mängust välja😜) Samas pole mingit põhimõttelist nõuet, miks peaks riistvara olema bioloogiline. Personaalselt olen üsna veendunud, et vajalikku riistvara on võimalik ehitada palju vastupidavamatest materjalidest, palju miniatuursemalt, energiasäästlikumalt ja palju paremini organiseeritult. Areng võib õige kiireks kujuneda kui ülesanne oskuslikult sõnastades AI lahendada anda. Juba praegu disainib protsessoreid ja nende arhitektuuri eriotstarbeline AI, tarkvara kirjutamisest rääkimata. Nii riistvara kui tarkvara koha pealt kobame tehisaru ja teadvuse loomisel alles küünalde valguses kivikirvega pimedas koopas.
Lõpuks tehisintellekti (kasutasin ChatGPT) enda kirjeldus millistel printsiipidel LLM töötab:
Kuidas töötab suur keelemudel (LLM)?
Suur keelemudel (nagu ChatGPT) on tehisintellekti süsteem, mis on treenitud tohutu hulga tekstidega, et mõista ja genereerida loomulikku keelt.
1. Sisendi mõistmine (Küsimuse mõistmine)
Tokenization - Sisestatud küsimus hekseldatakse üksikuteks sõnadeks või isegi sõnaosadeks - tokeniteks.
Embedding - Need tokenid teisendab mudel kõrgdimensionaalseteks vektoriteks (numbriline vorm, mida matemaatiliselt lihtsam töödelda), mis lisavad tokenitele tähenduse ja konteksti.
Attention Mechanism - Mudel kasutab self-attention tehnikat analüüsimaks ja mõistmaks konteksti – sõnade ja lause osade tähendust ja seda, kuidas seotud teiste sõnadega lauses.
Context Awareness - Mudel arvestab varasemaid vestlusi mõistmaks paremini millest jutt on.
2. Väljundi genereerimine (Vastuse koostamine)
Prediction by Token - Mudel ennustab kõigi eelmiste sõnade, varasema teksti ja küsimuse põhjal otsustades ainult ühe tõenäoliselt kõige sobivama järgmise tokeni (sõna, pixeli) korraga, seejärel järgmise, ja nii edasi, kuni moodustub terviklik vastus.
Probability Distribution - Mudel kasutab massiivse andmebaasi abil õpitud mustrit iga järgmise sõna ennustamiseks. Igal sõnal on "tõenäosuse indeks", tavaliselt aga mitte alati valitakse kõrgeima indeksiga sõna, vahel rakendatakse kergelt juhuslikku jaotust.
Iteration - Protsess kordub kuni programm otsustab, spetsiaalse "lõpu" tokeni alusel, et vastus on valmis.
Põhiprintsiibid kokkuvõttes:
Moodne LLM kasutab Transformerite arhitektuuri, mis võimaldab sisendi efektiivset töötlemist ja teksti eri osade seoste paremat mõistmist.
LLM'i treenitakse tohutute andmebaaside abil leidmaks keele kasutusmustrid.
Mudel ei “tea” fakte ega saa aru kontseptsioonidest nagu inimene, vaid kasutab tõenäosuspõhist mustrite järgimist, mis on õpitud treeningandmetest.
LLM ei vasta küsimustele, otsides andmebaasidest “õigeid” vastuseid, vaid genereerib neid sõna-sõnalt, kasutades keelemustreid, mis ta on õppinud miljarditest tekstidest.
Humoorikas kuid õpetlik video teemal kuidas LLM töötab
P.S. Kes tunneb rohkem huvi siis mulle meeldis tavakodanikule mõistmiseks piisavalt arusaadav kuid päris põhjalik raamat "The Mind's Mirror", autor MIT AI labori direktor Daniela Rus.
P.P.S. Võtan täieliku vastutuse kõigi postituses esinevate eksimuse, vigade ja väärarusaamade eest. Huviga ootan nende väljatoomist, vastuargumentide esitamist või ka lihtsalt kaasamõtlemist. Juba olen jõudnud vaadata mitut uut jagamistväärt AI prominentide kaasosalusel tehtud podcasti ja videot.
Järgnevat võtke kui ajaviitelist poolmuigvel mõtteharjutust mitte kui sisutihedat ennustamist😉
Sattusin hiljuti video peale, kus näidati 1899 joonistatud piltennustusi, kuidas võiks elu välja näha aastal 2000. Omaette huvitav vaadata, enamus muidugi mööda pakutud, kuid mitmed ideed üllatavalt hästi täppi läinud. No ja sealt tekkis mõte, miks mitte proovida ise mitmeid asju ja sündmusi ette ennustada ja kutsuda ka lugejaid kaasa lööma. Saja aasta peale nagu pole mõtet, sest mind ju pole nägemas, kas ja kui täpselt pihta läks. 5 aastat tundub sobiv ajavahemik, piisavalt lühike, et mõned meist saaks viie aasta pärast näha palju puusse panime ja piisavalt pikk, et tänapäeva üüratult kiirete muutuste juures oleks ikka miskit ennustada.
Kõigepealt tuleks teemad paika panna. Ma pakuks järgnevad kategooriad: Teadus. Tehnoloogia. Meditsiin. Sotsiaalmajandus. Maailmapoliitika. Isiklik elu.
Teadus:
Lokaalne inimvõimekusega personaalne AGI, ehk siis selline, mis istub su läpakas või moblas ja pidevalt käepärast. Lisaks info ja teadmiste jagamisele pakub ka sõbrana seltsi.
Tuline arutelu (millest võtab osa AI) kas tehisintellekt on juba "teadvus" või mitte. Sellest sõltuvalt kerkivad esile eetilised ja legaalsed küsimused. ASI (Super tehisintellekt) pole saabunud.
Ränipõhise ja inimaju otseühendamisel (Neuralink) väikesed edusammud kuid infokanali maht, kiirus ja täpsus pole piisavad ainult mõttega ótseseks paindlikuks masina või roboti juhtimiseks.
Tehnoloogia:
Autonoomsete mobiilsete robotite kasutamine laialdane vaid nishialadel nagu sõjandus, AI'ga varustatud erineva otstarbega maa ja õhudroonid (traditsioonilised inimjuhitavad tankid ja lennukid ladudes või kasutuses erijuhtudel ning vähearenenud riikides). Robotite laialdast tavaelus kasutamist piirab hind ja tootmisvõimsused mitte võimekus.
Juhita autod ja õhusõidukid pole uudiseks kuid pole veel ülekaalus.
Inimese Marsile saatmise idee on maha maetud kuna AI'ga varustatud robotid palju efektiivsem, odavam ja ohutum.
Tööstuslikult kasutatav Termotuumasünteesi abil energia tootmine endiselt 20 aasta kaugusel nagu viimased 100 aastat😜
Meditsiin:
Mitmed peaaegu kadunud haigused tagasi tulnud seoses vaktsineerimise vähenemisega.
Kui mõne haiguse raviga saavutatakse tulemusi siis vähiravi edusammud vaevumärgatavad. Vähiga elatakse kauem kuid esinemissagedus tõuseb.
Inimkonna keskmine eluiga kokkuvõttes langeb seoses nii haiguste, keskkonna saastatuse kui erinevate vägivaldsete konfliktidega.
Sotsiaalmajanduslik olukord:
Rikaste ja vaesete piirkondade erinevus kasvab. Rikkad hakkavad järjest tugevamini immigratsiooni kontrollima. Mitmed vaesed piirkonnad langevad kaosesse, rikkad loobuvad üritamast neid aidata. Kasvab ka ühiskonna kihistatus, edukuse juures muutub haridus veel olulisemaks.
Krüpto teeb võidukäiku kuid erinevate "müntide" väärtus väga kõikuv. Mitmed muutuvad prügirahaks kuna juhtivad majandused keelavad nende kasutamise samas kui krüptorahal puudub riigi toeta igasugune materiaalne tagatis. Bitcoini väärtuse ennustamine dollarites pole võimalik kuna kummagi väärtus võib palju muutuda sõltuvalt etteennustamatutest sündmustest.
Sel või järgmisel aastal algavast majanduskriisist (põhjuseks Trumpi majanduspoliitika, initsiaatoriks Muski pankrott) mis kestab paar-kolm aastat, ollakse 2030 just välja tuldud. Tulemuseks USA märgatavalt vähenenud ja Hiina suurenenud mõju maailmas.
Maailmapiliitika:
Maailm on muutunud bipolaarseks: Hiina ja USA võimsaimad riigid. Vältimaks maailmasõda on nad ülejäänud maailma jaganud mõjusfäärideks. USA domineerib läänepoolkeral, Hiina Aasias ja Aafikas välja arvatud Jaapan ja Lõuna-Korea.
Austraalia ja Euroopa saatus pole veel lõplikult määratud. Kui Austraalia proovib USA'le läheneda, siis Euroopa üritab kangekaelselt sõltumatust hoida.
Maailma on tekkinud hulk uusi tuumariike (Poola, Saksa, Argentiina, Brasiilia, LAV, Lõuna-Korea, Austraalia, Canada, Rootsi ...), kes mõistavad, et tuumarelv on ainsaks sõltumatuse tagatiseks. Tuumarelva leviku piiramiseks pole tuumariikidel ei moraalset õigust ega piisavalt koostööd.
ÜRO on sisuliselt lakanud eksisteerimast. USA on NATO'st lahkunud. NATO Euroopa riigid olles silmitsi eksistentsiaalse ohuga moodustanud teovõimelisema organisatsiooni kaotades vetoõiguse ja luues automaatse kaitsekohustuse rakendamise, vastutöötavate riikide liikmelisus peatatud või nad välja heidetud.
Dnepri läänekalda Ukraina NATO's, idakalda oma formaalselt Hiina vasalli vene võimu all. Kehtib vaherahu kuid mitte rahu. Kremlis uus võimur (sama hull) kuna eelmisega juhtus "õnnetus", vene on muutunud lõplikult Hiina toorainebaasiks. Eesti piir käib vastu Hiina müüri kuid müür on Narva jõel.
Isiklik elu
Olen aktiivne penskar. Jooksen 50-60 km kuus keskmise tempoga 5:30 km. Käin endisest rohkem suusatamas tänu vabale ajale. Kaal sama mis nüüd ja ülikooli ajal ehk 78kg. Nimetamisväärseid tervisemuresid endiselt pole. Oma aja jagan Eesti ja Kanada vahel, lisaks muidugi kübeke ringireisimist. Tegelen hobidega, aianduse ja matkamisega.
Kutsun lugejaid kas kommentaarides kritiseerima või vaatenurka avaldama või veel parem oma blogides ennustama kuidas võiks välja näha olukord aastal 2030! Teemad ja huvipunktid võtke vabalt just need mis teid kõnetavad. Mu arust oleks üüratult äge 5 aasta pärast võrrelda ja üksteise möödalaskmiste üle sõbralikult naeru mugistada😉
Ise pole kunagi ei mediteerimise ega "mindfulnessiga" tegelenud ega isegi suurt mõelnud selle teema peale. Ma lihtsalt ei tunne taolistest asjadest (nagu ka kristallidest, aurast või tshakratest) puudust, ei teagi kas oma vaimupimedusest või lihtsalt ratsionaalse praktilisuse tõttu. Elus on piisavalt põnevust ka ilma nendeta. Asjatundmatu kõrvaltvaatajana olen pidanud tüüpiliseks kahjutuks moevooluks, mille peale lääne heaoluühiskondades elavad inimesed igavusest oma vaba aega kulutavad. Eks kõigil hobidel on oma head ja halvad küljed, halvad kipuvad avalduma kui hobisid liiga tõsiselt võetakse, ainuõigeks peetakse või need sõltuvusteks muutuvad. Kui netis sattus ette Sciencealert'i artikkel "Meditatsioonil ja Mindfulnessil võivad olla varjuküljed millest ei räägita" viskasin pilgu peale. Olles läbi lugenud tekkis mõte seda teistegagi jagada. Kes oleks osanud oodata, et sellistel süütutel ja üles haibitud asjadel nagu meditatsioon ja mindfulness võivad ka varjuküljed olla ja sugugi mitte tühised.
Kuna mindfulness on midagi, mida saab kodus tasuta harjutada, tundub see tihti ideaalse lahendusena stressi ja vaimse tervise probleemide vastu.
Mindfulness on budismist pärit meditatsiooniliik, mille käigus keskendutakse sellele, mida hetkel tajutakse, mõeldakse ja tuntakse.
Esimesed kirjalikud tõendid selle kohta pärinevad Indiast enam kui 1500 aasta tagusest ajast. Dharmatrāta meditatsioonitekst, mille kirjutas budistide kogukond, kirjeldab erinevaid meetodeid ja sisaldab viiteid depressiooni ja ärevuse sümptomitele, mis võivad tekkida pärast meditatsiooni.
Seal on ka kirjeldatud psühhoosiga seotud kognitiivseid häireid, samuti dissotsiatsiooni ja depersonaliseerumist (tunnet, et maailm on "ebareaalne").
Viimase kaheksa aasta jooksul on teadusuuringud selles valdkonnas plahvatuslikult kasvanud. Uuringud näitavad, et negatiivsed kõrvalmõjud ei ole haruldased.
2022. aastal läbi viidud uuring, milles osales 953 regulaarselt mediteerivat inimest USA-s, näitas, et üle 10% osalejatest koges olulisi negatiivseid kõrvalmõjusid, mis avaldasid märkimisväärset mõju nende igapäevaelule ja kestsid vähemalt kuu aega.
2020. aastal avaldatud ülevaade rohkem kui 40 aasta teadusuuringutest tõi välja, et kõige sagedasemad kõrvalmõjud on ärevus ja depressioon, millele järgnevad psühhootilised või luululised sümptomid, dissotsiatsioon või depersonaliseerimine ning hirm või paanika.
Uuringud on samuti näidanud, et negatiivsed mõjud võivad ilmneda ka inimestel, kellel ei ole varasemaid vaimse tervise probleeme ja kes on meditatsiooniga kokku puutunud vaid mõõdukal määral, kuid mõju võib olla pikaajaline.
Läänemaailm on juba pikka aega teadnud neist probleemidest
1976 aastal ütles Arnold Lazarus, kognitiiv-käitumusliku teaduse üks võtmefiguure, et meditatsioon võib valimatult kasutatuna esile kutsuda tõsiseid psühhiaatrilisi probleeme, nagu depressioon, rahutus ja isegi skisofreeniline lagunemine.
Samas on tõendeid, et mindfulness võib heaolu parandada. Probleem on aga selles, et mindfulness’i treenerid, videod, äpid ja raamatud ei hoiata peaaegu kunagi võimalike negatiivsete mõjude eest.
Juhtiv mindfulness’i õpetaja ja budistlik vaimulik Ronald Purser kirjutas oma 2023. aasta raamatus McMindfulness, et mindfulness on muutunud kapitalistlikuks vaimsuseks.
Ainuüksi USA-s on meditatsioonitööstuse väärtus 2,2 miljardit dollarit (1,7 miljardit naela). Mindfulness’i valdkonna juhtfiguurid peaksid teadma, et meditatsiooniga kaasnevad ka riskid.
Mindfulness’i liikumise üks võtmetegelasi Jon Kabat-Zinn tunnistas 2017. aastal intervjuus The Guardianile, et „90% teadusuuringutest mindfulness’i positiivsete mõjude kohta on kehval tasemel”.
Samas kirjutas ta 2015. aasta Ühendkuningriigi parlamendi mindfulness’i aruande sissejuhatuses, et mindfulness võib muuta kes me oleme inimestena, kogukondadena, ühiskondadena ja isegi liigina.
Selline peaaegu religioosne vaimustus mindfulness’i võime üle mitte ainult üksikisikuid, vaid kogu inimkonda muuta, on selle toetajate seas tavaline. Paljud ateistid ja agnostikudki usuvad, et mindfulness võib suurendada maailma rahu ja kaastunnet.
Meedia on mindfulness’i käsitlenud kallutatult
2015 aastal kirjutas Miguel Farias koos kliinilise psühholoogi Catherine Wikholmiga raamatu "Buddha Pill", kus oli ka peatükk meditatsiooni negatiivsetest mõjudest. Meedia, sealhulgas New Scientist ja BBC Radio 4, levitasid seda laialdaselt.
Aga 2022. aastal toimunud kõige kallima meditatsiooniuuringu (üle 8 miljoni dollari, mida rahastas Wellcome Trust) tulemused jäid meedias peaaegu tähelepanuta.
See uuring hõlmas üle 8000 lapse (11–14-aastased) 84 koolist Ühendkuningriigis, ajavahemikus 2016–2018. Tulemused näitasid, et mindfulness ei parandanud laste vaimset heaolu võrreldes kontrollgrupiga ning võis isegi halvendada nende seisundit, kes olid vaimse tervise riskigrupis.
Eetilised küsimused
Kas on eetiline müüa mindfulness’i äppe, õpetada meditatsioonikursusi või kasutada mindfulness’i kliinilises praktikas, hoiatuseta selle võimalikest kõrvalmõjudest?
Arvestades tõendusmaterjali kõrvalmõjude sageduse ja mitmekesisuse kohta, peaks vastus olema „ei”.
Paljud mindfulness’i õpetajad aga usuvad, et see praktika saab ainult head teha ega ole kõrvalmõjudest teadlikud.
Kõige sagedasem lugu, mida kuulen inimestelt, kes on mindfulness’i negatiivseid mõjusid kogenud, on see, et õpetajad ei usu neid. Tavaliselt öeldakse neile lihtsalt „Jätka mediteerimist, küll see möödub”.
Uuringud kuidas ohutult mediteerida, on alles hiljuti alanud, mistõttu puuduvad selged juhised.
Siin on ka laiem probleem – meditatsioon tegeleb ebatavaliste teadvusseisunditega, kuid meil pole veel piisavalt psühholoogilisi teooriaid nende mõistmiseks.
Kuid olemas on ressursid, kust inimesed saavad meditatsiooni negatiivsete mõjude kohta rohkem teada. Nende hulka kuuluvad:
Veebilehed, mida on loonud mediteerijad, kes on kogenud tõsiseid kõrvalmõjusid
Akadeemilised käsiraamatud, kus on sellele teemale pühendatud eraldi sektsioonid
USA-s on olemas isegi kliiniline teenus, mis on suunatud neile, kes on kogenud ägedaid ja pikaajalisi meditatsiooniprobleeme. Seda juhib mindfulness’i uurija.
Kokkuvõte
Kui meditatsiooni kasutatakse heaolu või teraapia vahendina, peab avalikkus olema teadlik selle potentsiaalsest kahjust.
Mida lugejad asjast arvavad, kas on ise harrastanud, on tundnud positiivseid või negatiivseid mõjusid?
Elektrienergia ei ole saastevaba! 60% elektrist fossilkütuste põletamine
Igaks juhuks hoiatan ette, et miskit eriti positiivset selle postituse alt oodata pole. Teema kerkis üles kahel põhjusel: juhuslikult hüppasid twitteris ette selle aasta populaarseimad statistilised graafikud, mille hulgast jäi silma globaalse elektritootmise oma ja muidugi ka USA presidendi loba väidetavast kliimasoojenemise vandenõust.
Suure elektriautode promomise kampaania käigus võib inimestel olla tekkinud petlik mulje, et elektriautod on saastevabad ja elektrienergia "roheline". Liikumiseks kasutavad akusse laaditud energiat ja tossutorugi pole küljes. Samas ei mõelda sellele, kuidas elektrit toodetakse - 60% maailma elektrienergiast tuleb fossiilkütuste põletamisest. Kui arvestada juurde ülekande ja salvestamise kadusid ning materjalide kaevandamise ning tootmise süsinikujalajälge ei tule elektriautod tavalistest suurt rohelisemad. Elektriautode puhul lihtsalt ei asu saastekoormus mitte vahetult auto juures vaid kusagil eemal - mida ei näe, seda ei ole.
Maailma Energiatarbimine Energiaallikate Lõikes
Järgnevalt kerkis üles küsimus moodsa tsivilisatsiooni aluseks olevast maailma globaalsest energiatarbimisest, mis on momendil umbes 600 Exajouli ja eeldatavalt kahekordistub aastaks 2100. Globaalset energiatarbimist rahuldatakse praegu fossiilkütuste, taastuvenergia ja tuumaenergia abil. Iga allika osakaal muutub aja jooksul tehnoloogiliste edusammude, poliitika ja nõudluse muutuste tõttu. Värskeimate andmete põhjal on jaotus ligikaudu järgmine:
1. Fossiilkütused (~80% maailma energiatarbimisest)
Nafta (30–33%)
Domineerib transpordisektoris (autod, lennukid, laevad) ja naftakeemiatööstuses.
Süsi (25–27%)
Laialdaselt kasutusel elektri tootmises, eriti Hiinas ja Indias.
Maagaas (23–25%)
Kasutatakse elektri tootmiseks, kütmiseks ja tööstuslikuks tooraineks. Kasvab, kuna põleb puhtamalt võrreldes söega.
2. Taastuvenergia (~12–15%)
Hüdroenergia (6–7%)
Suurim taastuvenergia allikas, eriti oluline Lõuna-Ameerikas ja Aasias.
Tuuleenergia (3–4%)
Kiire kasv tänu kulude vähenemisele ja poliitilisele toetusele, eriti Euroopas, Hiinas ja USA-s.
Päikeseenergia (3–4%)
Maailma kiireimini kasvav energiaallikas, laienev nii suurprojektide kui ka kodumajapidamiste tasandil.
Bioenergia (2–3%)
Sisaldab biokütuseid transpordiks ja biomassi kütmiseks ning elektritootmiseks.
Geotermaalenergia ja muud (<1%)
Tähtis teatud piirkondades, nagu Island ja mõned USA osariigid.
3. Tuumaenergia (~4–5%)
Pakub süsinikuvaba baasvõimsusega elektrit. Suuremad tootjad on USA, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaa.
Kui energiatarbimine kasvab ennustatud kiirusega siis neid arvusid nähes ei paista inimkonnal erilist lootust olevat kasvuhoone efektist (CO2, Metaan CH4, Lämmastikoksiid N2O ja veeaur) tulenevat kliimasoojenemist ära hoida. CO2 kontsentratsiooni ja maakera temperatuuri korrelatsioon on nii tugev (koeffitsent ~0.9 viimase miljoni aasta jooksul), et nende omavahelises seoses oleks teaduslikust vaatevinklist raske kahelda. Objektiivsuse huvides tuleks ära märkida ka teoreetiline võimalus, et mõlemat mõjutab hoopiski mingi kolmas faktor nagu näiteks vanajumala kättemaks inimkonnale (ja ülejäänud elusloodusele) nende pattude eest. Personaalselt arvan, et see teooria sobib hästi pea liiva alla peitmise ja vastutusest kõrvalehiilimise põhjendamiseks.
Arvestades, et 95% CO2 emissioonist on inimtekkeline kostavad kliimamuutuse eitajate väited äärmiselt alusetud. USA lahkumine Pariisi kliimaleppest olukorda eriti palju ei mõjuta, sest ilmselt on kriitiline punkt niikuinii ületanud. Isegi kui kohe lõpetaksime igasuguse CO2 paiskamise atmosfääri kestab soojenemine edasi kuna kontsentratsioon juba nii kõrge ja kliima on väga suure inertsiga protsess. Tõenäoliselt siiski muutused piisavalt aeglased, et selle hooaja mäesuusapass raisku ei lähe😁 Realistlikult võttes ei pea minu põlvkond ilmselt suurt muretsema, kui talved lähevadki soemaks, eks tuleb kaugemale põhja või kõrgemale mägedesse lund otsima sõita.
Praegu on tavakodanik seisus, kus valik:
1. Uppuval laeval oma mugavus ohverdada ja silmad punnis pingutades ning higistades viimase võimaluseni kopsikutega vett üle parda pilduda. Moraalselt pakuks ehk rahuldust, ehkki mõistaksime tegevuse mõttetust.
2. Allesjäänud päevad orkestri saatel restoranis pidu panna nagu Titanicul. Õlal istuv moraaliingel minema nipsutada ja kõigele vilistades elu nautida, pärast meid tulgu või veeuputus.
3. Loota kõrgema jõu sekkumisele ja mitte midagi teha kuna niikuinii kõik läheb nagu "kõigekõrgem" (olgu siis jumal, universum või AI) tahab - inshallah. Sisuliselt alamvariant teisest võimalusest.
Millise kolmest olete teie valinud või oskab keegi veel mingit võimalust pakkuda???
Ma nüüd suusatama, kasutan haruldast loodusnähtust lume näol seni kui veel jagub!
Ahv USA presidendina video avakaadris on täiesti juhuslik ehkki igati sobiv kokkusattumus, eriti kui võtta arvesse Trumpi viimaseid avaldusi DeepSeek teemal ja ähvardust Taiwani kiipidele kuni 100% tollimaks peale panna - kõige efektiivsem meetod suunamaks USA tehnoloogilisele mahajäämusele võrreldes Hiinaga.
Inglise valdamise puhul soovitan videot vaadata, kuid allpool annan kokkuvõtte põhipunktidest, mis proovib vastata küsimusele: miks isegi targad inimesed käituvad vahel väga rumalasti. Rumaluse teooria on eriti päevakajaline praegusel ajal: selgitab nii venemaal kui USA's toimuvat (samuti mõningaid aspekte Eesti poliitikas) ja üldse kogu maailmas viimasel ajal vallandunud massilise rumaluse tsunamit. Aja kokkuhoiu mõttes rakendasin AI'd: NoteGPT'ga tehtud video kokkuvõtte lasin Copilotil eesti keelde ümber tõlkida, lisaks kübe endapoolset keelelist viimistlemist. Tegelt ikka täiesti ulmeline kui palju lihtsamaks tehisaru on elu muutnud kui vaid julged seda kasutada. Justnimelt julged, sest oskusi pole sisuliselt enam vaja. Järgneb video kokkuvõte:
Kas olete kunagi mõelnud, miks inimesed eiravad iseenesestmõistetavaid tõdesid isegi siis, kui faktid neid selgelt toetavad, või miks tehakse poliitilisi otsuseid, mis on ilmselgelt valed ja kahjustavad kõiki? Usun, et enamik meist on endale vähemalt korra neid küsimusi esitanud. Selliste küsimuste põhjus seisneb asjaolus, et puutume nende nähtustega igapäevaselt kokku ja need mõjutavad meid kõiki. Aga kuidas on see üldse nii kaugele jõudnud ja mis kõige tähtsam - mida saab teha, et selliseid arenguid peatada?
Üks mees, kes nende küsimustega süvitsi tegeles, oli Dietrich Bonhoeffer. Ta oli teoloog, pastor ja vastupanuvõitleja Saksamaal kes mõistis, et rumalus ei ole pelgalt intellektuaalne probleem, vaid eelkõige moraalne ja sotsiaalne. Teise maailmasõja kõrghetkel 1943, arreteeriti Bonhoeffer osalemise eest vastupanuliikumises. Vangistuses olles mõtiskles mees, kuidas Saksamaal selline olukord tekkida sai. Ta küsis endalt, kuidas oli võimalik, et luuletajate ja mõtlejate maa oli muutunud argpükside ja kurjategijate ühiskonnaks.
Bonhoefferi tähelepanekud tollal ei olnud üksikjuhtumid - avastatud mehhanismid mitte ainult ei kujundanud tema ajastut, vaid on hirmutavalt aktuaalsed ka praegu. Vaadates tänapäeva maailma, mõistame kui olulised on Bonhoefferi tähelepanekud jätkuvalt. Valeuudised, vandenõuteooriad ja pime truudus populistidele - kõik need nähtused näitavad, kui ohtlikud on võimu ja rumaluse kombinatsioonid. Oleme tunnistajaks, kuidas desinformatsiooni kasutatakse strateegiliselt poliitilise võimu kindlustamiseks, ühiskondade lõhestamiseks ja kriitilise mõtlemise mahasurumiseks. Inimesed eiravad iseenesestmõistetavaid tõdesid või lasevad end mõjutada võimustruktuuridest ja grupidünaamikast, nagu nad tegid Bonhoefferi ajal.
Seega ei ole tema sõnad mitte ainult sügav hoiatus, vaid ka üleskutse meile kõigile olla valvsad, võtta vastutus ja seista vapralt nende arengute vastu. Rumalus, mida Bonhoeffer kirjeldas, ei ole mineviku reliikvia - see on väga reaalne oht, mis ohustab meie tulevikku. Aga mida täpselt mõtles Bonhoeffer, kui ta rääkis rumalusest?
Vangistuses olles töötas mees välja teooria, mis selgitas, kuidas rumalus kujuneb ühiskondades, miks on nii ohtlik ja miks on seda isegi raskem ületada kui pahatahtlikkust. Ta ei piirdunud vaid nendele küsimustele vastamisega püüdes mõista, mida saab rumaluse vastu teha. Aga kõigepealt, kuidas täpselt rumaluse teooria töötab ja miks on see nii keskne meie maailma mõistmiseks?
Bonhoefferi jaoks ei olnud rumalus intelligentsuse või hariduse puudumine, vaid pigem mingi vaimne tõkend, mis takistab inimestel kriitiliselt mõelda ja iseseisvalt tegutseda. See vaimne blokk muutub eriti ohtlikuks võimu kuritarvitamise ja grupisurve ajal, kui inimesed loovutavad vastutuse võimudele või enamusele. Bonhoeffer mõistis, et rumalus ei ole pelgalt isiklik probleem, vaid eelkõige sotsiaalne nähtus, mida mõjutavad välised tegurid, nagu propaganda, hirm ja ideoloogia.
Rumalus tekib eriti seal, kus inimesed loobuvad oma kriitilise ja iseseisva mõtlemise võimest, olgu see siis hirmust, mugavusest või grupikuuluvuse soovist. Need mehhanismid halvavad mõistust ja muudavad inimesed manipulatsioonidele vastuvõtlikumaks. Mis veelgi enam, rumalus on eriti ohtlik, kuna see toimib sageli alateadlikult - inimesed, kes tegutsevad rumalalt, usuvad sageli, et neil on õigus, kaitstes oma seisukohti seda kirglikumalt. See muudab rumaluse jõuks, mida on äärmiselt raske võita.
Oma kuulsates vanglast saadetud kirjades väitis Bonhoeffer, et rumalus on headuse suurem vaenlane kui kurjus. Kui me saame kurjuse vastu protestida ja võidelda, oleme rumaluse vastu praktiliselt jõuetud. Ei protestid ega jõu kasutamine mõjuta seda - isegi mõistus osutub kasutuks, sest rumalus triumfeerib selle üle. Teiseks oluliseks aspektiks mis muudab rumaluse eriti ohtlikuks on ühendamine võimuga. Bonhoeffer täheldas, et üksikisikud grupis või autoritaarsete juhtide mõju all muutuvad vastuvõtlikumaks rumalusele. Rahvahulk annab neile turvatunde, samas kui vastutus nende tegude eest kandub grupile või selle juhtkonnale. See seletab, miks inimesed on valmis eirama iseenesestmõistetavaid tõdesid ja toetama katastroofilisi otsuseid, eriti autoritaarsetes süsteemides, kus rumalust tahtlikult kultiveeritakse, kuna kuulekus ja konformism tagavad võimu säilimise.
Bonhoefferi mõtisklused langevad kokku varasemate filosoofiliste vaadetega ja uuringutega, kuna juba iidsed filosoofid täheldasid, et inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed olendid. Just see sotsiaalsus on rumaluse alus. Rumalus on oma olemuselt grupifenomen – üksikisik võib käituda rumalalt ilma, et see mõjutaks tervikut, kuid kui kogu grupp käitub rumalalt, mõjutab see sügavalt üksikisikuid ja võimendab üldist mõju. Lisaks on inimese loomus jäänud läbi aastatuhandete suures osas muutumatuks; teatud mentaalsed protsessid ulatuvad tagasi miljonite aastate taha, mil algelised ajud alles hakkasid arenema.
Selle aja jooksul tekkisid arvukad kohastumised aitamaks inimestel oma keskkonnas navigeerida nagu näiteks kalduvus järgida karja. Selle tulemusena usuvad paljud inimesed, et olukordades, kus neil puudub piisav informatsioon, on kõige ohutum valik teha seda mida teised. Kahjuks tegu eksliku eeldusega, mis tihtipeale ei anna parimaid tulemusi. Tegelikult on karjakäitumine üks peamisi rumaluse põhjustajaid, mida kinnitavad arvukad teaduslikud uuringud.
Üks murranguline ja laialdaselt tunnustatud eksperiment sotsiaalse konformismi kohta viidi läbi sotsiaalpsühholoog Solomon Asch'i poolt 1951. aastal. Asch'i konformismieksperiment uuris, mil määral inimesed kohanduvad grupi arvamustega, isegi kui need arvamused on ilmselgelt valed. Eksperimendi ülesehitus hõlmas toas koos istuvaid osalejaid, kellest mõned mängisid salaja eksperimentaatoriga kokku. Osalejatel paluti sooritada lihtsaid visuaalseid ülesandeid, nagu joonte pikkuste võrdlemine. Kokuumängija andsid tahtlikult valesid vastuseid, hindamaks kas tegelikud osalejad kohanduvad grupi ilmselgelt valede järeldustega.
Tulemused olid nii šokeerivad kui ka sügavalt paljastavad, pakkudes teadmisi rumaluse juurdumise kohta. Uuring näitas, et umbes 75% osalejatest kohandus grupiga vähemalt ühe korra, andes teadlikult valesid vastuseid. Keskmiselt kohandus umbes kolmandik osalejatest grupiga, isegi kui vastus oli ilmselgelt vale. See eksperiment illustreerib täiuslikult Bonhoefferi kirjeldatud mehhanisme, mis näitab mitte ainult inimeste kohandumist enamusega, vaid sageli ka oma arvamustest loobumist, vältimaks konflikte ja sotsiaalset tõrjutust. Lisaks demonstreerib eksperiment, kuidas grupi surve võib halvata meele ja suruda maha iseseisva mõtlemise, mis on Bonhoefferi rumaluse teooria keskne punkt.
Siiski, nagu varem lühidalt mainitud, ei olnud Bonhoefferi teooria ainult rumaluse tekkimise selgitamine; ta püüdis uurida ka, mida saaks teha selle vastu võitlemiseks. Järelduseks, et rumalust ei saa ületada lihtsalt hariduse või mõistuse abil. Lisaks on vaja sügavaid sisemisi muutusi, nagu julgus, vastutustunne ja võime mõelda iseseisvalt ning kriitiliselt. Aga kuidas saab seda saavutada tänapäeva maailmas, mis on täis valeuudiseid, vandenõuteooriaid ja manipulatsioone? Ja mida saame teha üksikisikutena, et rumalusega võidelda?
Esimene ja oluline samm on kriitilise mõtlemise edendamine nii endas kui ka teistes. See tähendab teabe kahtluse alla seadmist enne selle vastuvõtmist või jagamist. Otsige usaldusväärseid allikaid ja kontrollige väiteid, selle asemel et neid kriitikavabalt omaks võtta. Teine võtmeaspekt on vastutuse võtmine – tunnistage, et teie tegevusel või tegevusetusel on tagajärjed. Vältige juhindumist grupisurvest või enamuse arvamusest ning tehke teadlikke otsuseid, mis põhinevad faktidel ja väärtustel. Julgus seista oma uskumuste eest, eriti ebapopulaarsete puhul, on hädavajalik, võitlemaks rumaluse ja selle kahjulike mõjude vastu.
Kolmas kriitiline aspekt on iseseisev mõtlemine – ärge pimesi usaldage autoriteete ja hoiduge laskmast end mõjutada trendidest või enamuse arvamusest. Ainult need, kes mõtlevad iseseisvalt, saavad vältida manipuleerimist. Bonhoeffer mõistis, et see ei ole lihtne ülesanne, kuid ta uskus kindlalt, et meil kõigil on võime murda rumaluse tsüklit, leides julgust mõelda kriitiliselt, võtta vastutust ja tegutseda iseseisvalt. Lõplik küsimus on: kas olete valmis näitama seda julgust?
Muski SpaceX korraldas täna enda põhiprojekti Starship seitsmenda katselennu. Algus läks igati kenasti ja plaanipäraselt, kõik näitajad nominaalsed nagu edukalt kulgeva lennu puhul öeldakse. Boosteri eraldumine toimus nagu ette nähtud ja see õnnestus teist korda edukalt ühes tükis kinni püüda, mis on omaette täielik inseneritehnika ime. Paraku hakkasid peale kaheksandat minutit tekkima probleemid põhiraketiga ja side (telemeetria) kaotati enne üheksandat minutit, mis vihjas "kiirele planeerimatule lahtimonteerimisele" (rapid unscheduled dissassembly) nagu kosmoserakettide puhul tavaks lihtsate inimeste poolt plahvatuseks kutsutavat protsessi nimetada. Järgnev äärmiselt vaatemänguline "meteoriidisadu" õnnestus paljudel Kariibimere piirkonnas asuvatel inimestel videole talletada.
Kogu sellesse Muski juhitud inimkonna mitmeplaneediliseks muutmise protsessi suhtun ise vägagi skeptiliselt. Mind ausalt öelda hämmastab kuidas on tüübil võimalik endale suurtelt investoritelt rahastust taotleda projektile, millel pole mingeid väljavaateid lähema saja aasta jooksul kui üldse kunagi kasumlikuks osutuda. Kui võtta arvesse tehisaru metsikult kiiret arengut on selge, et AI'ga varustatud robotid suudaks Marsil palju rohkem kasulikku (mis iganes see siis oleks) tööd teha kui inimesed, pealegi on neid meeletult lihtsam ja odavam sinna transportida. Samas, ei saa salata, et oleks ikka hullult äge veel enda eluajal olla tunnistajaks esimese inimese Marsi pinnale astumisele.
Mida praktilist või asjalikku sinna viidud inimene tegema hakkaks ei kujuta küll ette. Üllatav, et ei suudeta tõmmata paralleele Kuul käimise ajalooga. Kuule lendamine ja Kuu pinnale astumine olid üliägedad sündmused, aga mis edasi. Asjaolu, et peale 6 korda Kuul käimist aastatel 1969 kuni 1972 pole vaatamata metsikule tehnoloogia arengule rohkem kui 50 aasta jooksul inimene Maa kaaslasele enam läinud. Ma arvan, et nii poliitilise tahte puudumise, hinna kui ka asjaolu tõttu, et seal pole suurt midagi mõistlikku teha.
Aga mis lugejad arvavad. Kuidas oleks kõige õigem inimkonna teadusele ja tehnikale kulutatavaid piiratud ressursse kasutada - mis oleks prioriteetsed suunad? Muski Marsilennu plaanid paistavad küll eralõbuna, kuid tegelikult maksame me kõik (inimkond) need omast taskust kinni tema ja tema investorite firmade toodangut ostes.
Ka neil, kelle jaoks matemaatika vastupandamatult ebameeldiv ning kuiv tasuks seda postitust lugeda😉 Mitte minu blogi populaarsuse kõrgemaks ajamiseks vaid ainuüksi lihtsal põhjusel, et seda seadust rakendades on teil kõige suurem võimalus teha õige otsus nii maja ostmisel, vajaliku töötaja leidmisel, elukaaslase valikul kui paljudel teistel valikutega seotud otsuste vastuvõtmisel. Partneri puhul kostab kole ebaromantiline ja vaevalt keegi seda reeglit nii jälgiks, kuid arvatavasti oleks vähem lahutusi kui inimesed oma suhteelu reguleerimisel matemaatikat kasutaksid😜
37% seadus on äärmiselt lihtne lahendus keerulisele probleemile: kuidas teha parim valik juhuslikult ette antud objektide vahel. Esimeseks sammuks on ilma pikemalt mõtlemata loobuda esimestest valikutest ükskõik kui head need tunduvad ... kuni jõuad kindlale piirile, millest edasi võtad vastu esimese valiku, mis tundub parem kui kõik senivaadeldud. Ilmselgelt tekib küsimus, aga milline on see piir või moment.
Suhteliselt lihtsa matemaatika tulemusel (mida asjast huvitatud võivad postituse lõpus näha) saame järgmise tõenäosuse funktsiooni (r on objektide hulk ehk valimi suurus):
Eesmärgiks maksimaalne tõenäosus, mille annab x väärtus 1/e = 0.367879 mis huvitaval kombel tänu matemaatika seadustele on ka funktsiooni väärtuseks 0.367879 = 37%. Seega on matemaatiliselt kõige suurem tõenäosus leida parim objekt kui hüljata kõik enne 37%'ni jõudmist ja siis võtta esimene, kes on parem kui kõik eelnevad.
Ideaalse matemaatilise mudeli juures tulevad mängu mõningad kitsendavad reeglid: esiteks tohib valida vaid üks kord ja teiseks tuleb ette teada valiku suurust r sest muidu pole võimalik arvutada millisel momendil saabub 37% r'st kui tuleks hakata valikut tegema.
37% parima valiku võimalus sellise "kirve" meetodiga ei tundu just kõige parem tulemus kuid kui võrrelda täiesti juhusliku valikuga mis on 1/r (100 puhul vaid 1%, 10 puhul 10%) vägagi hea tõenäosus. Meetodi suureks eeliseks on aja ja närvikulu minimiseerimine - maja ostmisel või uue töötaja leidmisel täiesti rakendatav - määrad ette ära milline on valiku hulk ja siis teed kiire otsuse valides parima peale esimese 37% hülgamist.
Päriselus pole olukord kunagi ideaalne, kaaslase valikul võid (hea õnne korral) uuesti proovida varem hüljatut kui algul arvasid, et ehk on kuskil parem. Teisest küljest ei tea ju kunagi ette kui suureks kujuneb valiku hulk. Paraku selge, et mida edasi ja vanemaks saades, seda vähem ja ilmselt ka viletsama kvaliteediga uusi partnereid silmapiirile ujub. Tagumises otsas meeleheitlikult otsides oled nii või teisiti 37% piirist kaugel möödas. Käsitletud matemaatika heaks indikaatoriks, et mida kaugemale 37%'st edasi lükkad valiku tegemise, seda väiksemaks jääb "selle õige" leidmise võimalus. Võiks lausa puudulikku koolimatemaatika omandamist süüdistada suures vanatüdrukute ja vanapoiste arvus😁
P.S. Kui otsida mitte absoluutselt parimat vaid näiteks leppida parimaga top 5% või 10% hulgast saad otsuse teha varem ja saad ka palju suurema tõenäosusega valiku parima 5% või 10% hulgast. Maja või auto puhul täiesti vastuvõetav, isegi partneri puhul pole paha kui alternatiiviks oleks üksijäämine😉
P.P.S. Pean piinlikkusega tunnistama, et ise tegin valiku puhtromantilistel alustel täiesti ebaratsionaalselt, läks õnneks ristivastu tõenäosusele😝
Järgneb inglisekeelne matemaatiline selgitus ja tõestus:
Well, let’s say the stopping point is the mth applicant – everybody up to then gets rejected. Now, if the best applicant is the (m+1)th, congratulations, you’ll accept them and have the best possible hire.
But what if the best applicant is the (m+2)th? Well, then we have two ways this could go: either the (m+1)th was better than the first m, but not the best possible, in which case bad luck – you don’t get the best applicant, because you already chose their predecessor – or you rejected the (m+1)th and accept the (m+2)th.
Now, naturally, we want the second scenario, not the first – so here’s some good news: out of all arrangements of the first (m+1) applicants, there are only 1/(m+1) scenarios in which you’ll accept the (m+1)th rather than the (m+2)th. That means there are still m/(m+1) scenarios in which you hold out and get the best.
Okay, so what if the best applicant is sitting at (m+3)? Well, they get accepted only if neither applicant (m+1) nor applicant (m+2) beat everyone before them – and that happens in only 2/(m+2) of cases. Again, that means that you hold out for the best in m/(m+2) cases.
Perhaps you’re seeing a pattern already: in general, if the nth applicant is the best, they’ll be accepted m/(n – 1) times out of (n – 1).
As we let n grow to infinity, this pattern becomes a limit. “The probability, ϕ(r), of selecting the best applicant is 1/n for r = 1,” Ferguson explains, “and, for r > 1 […] the sum becomes a Riemann approximation to an integral
Now the question is: how do we maximize that value? And the answer is actually pretty simple: you set x to be 1/e, which is roughly 0.368.
Because of the way that logarithms and exponents work, this means that ϕ(r) = 0.367879… too. In other words, “it is approximately optimal to wait until about 37% of the applicants have been interviewed and then to select the next relatively best one,” explained Ferguson. “The probability of success is also about 37%.”
