Beausoleil2: Matk ümber saare (15.Sep)

Tammetõrudega maiustav okassiga

Ärkasin juba enne päikesetõusu, looduses olles lähed kiirelt looduse rütmi. Kui silmad pimedas suurt ei seleta nagu inimesel, ega siis muud pole teha kui sel ajal magada ja taastuda. Samas uni kaob niipea kui valgeks läheb, aeg tegutsema hakata. Natu pikutasin, kiiret pole ju kuhugi - metsapuhkus. Telgist välja ronides vaatas järve vastaskalda metsa tagant tõusev päike otse näkku pühkides viimase unekübeme silmist.

Harukordselt vaikne, eelmisel õhtul pidu pannud jahiomanikud magasid veel sügavat und. Panin mobla akupakist laadima ja hakkasin lõket sättima, et kohvi keeta kui tuli pähe mõte, miks mitte säästa akut ja viia mobla kontori juurde laadima, seal kindlasti kusagil väljas seinapistik. Tegelt nad lausa pakuvad tasuta laadimisteenust, kuid ainult lahtioleku ajal siseruumides ehk 9:30 - 16:30. Kutsik rihma otsas jalutasin sadakond meetrit kui äkki märkasin mingit prisket elukat tühjal telgiplatsil askeldamas ja tammetõrusid järamas.

Esimese hooga imestasin - mida kurat kobras siin teeb, seljatagant meenutas tagajalgadel istuv ja esikäppade vahel olevat kraami nakitsev loom täiega kergelt hallikaks tõmmanud karvaga vanahärrast kobrast. Kutsik läks ärevaks ning hakkas sikutama, õnneks küll mitte haukuma. Lülitasin mobla peale ja astusin lähemale, et pilti teha. Loom pööras meie poole uurimaks kes nii vara hommikul tülitab. Okassiga, mitte kobras! Tollest tüübist on mõistlik veidi distantsi hoida, ei tea kas vastab tõele, et sabaga vehkides võib mõne okka lendu saata aga parem karta kui kahetseda. Okassea okka väljasikutamine on äärmiselt piinarikas ja tülikas tegevus. Tegin pilti, loom piidles, Sushi sikutas nina pikalt ees nuuskimas. Lõpuks vänderdas sigudik rahulikult platsi ääres kasvavasse võsasse, ei hinnanud meie seltskonda.

Meie sinine telk vasakul kalda ääres

Mobla seina äärde laadima pandud suundusin tagasi telgi juurde, panin lõkke põlema ja tõin puurist toidukoti ning nõud. Joogikõlblikku vett saab siin kraanidest, ei peagi otse järvest võtma nagu tavaliselt teen. Kutsik sai vee ja toidu ette aga ega ta enne puudu kui mina sööma hakkan, olen ta ära rikkunud lootusega mõne parema pala peale. Isu eriti polnud kuid hommikul mõistlik midagi kõhtu susata, järgmine toidukord alles õhtul. Sõin mõned pizzataskud ja leiva suitsuvorsti viiludega, magusaks kringlitükid kohviga. Võtsin kaardi ette otsustamaks, kuhu minna. Üks terve päev tahaks süstaga ringi sõita ja teine päev pikema matka teha. Järvel puhub juba praegu paras tuul, seega lähen matkale. Põhimõtteliselt  peaks suutma teha ringi ümber saare, distants umbes 25 km. Kui liiga väsitav või palav, saab paaris kohas teekonda lühemaks lõigata.

Sushi toolis

Lapsed ja Koko samas 14 aasta eest

Toidukraam tagasi puuri, mobla oli laadinud 85% peale, matkariided (käisteta t-särk ja taskutega lühkarid) selga, istusin natu rahulikult netis surfates kuni lõke põlenud. Seljakotti panin kaks veepudelit ja kolm batoonikest ning pooliku küpsisepaki. Pool kümme hakkasime liikuma, esimene peatus suht lähedal laugel Finger Point nimelisel graniitkaljuneemel kust avanes vaade ka meie lahe kaldal asuvale telgile - sinine hakkas roheluses kenasti silma. Siin suur graniidilahmakatest ehitatud "rannatool", meelitasin kutsa sellele poseerima. Tegelt mõnusaim telgilähedane ujumiskoht, suht siva läheb sügavaks.

Poole kildi kaugusel asus järgmine neemik Thumb Point, läksime ka selle peale. Siin nagu eelmiseski oli väga ilusate vaadetega telgitamisvõimalus. Osa platse varustatud puidust telgialustega, sest siledal kaljul poleks kuhugi telgivaiu või nööre kinnitada, isegi lahtisi kive polnud. Lõkke tegemiseks restiga raudkast ja istumiseks puidust piknikulaud. kamba peale oli nii lõkkepuude varjualune kui katusega pliit. Muidu ju igati äge kuid tuulise ilmaga võib suht ebamugavaks kujuneda.

Inimesi ega loomi polnud, lasin kutsiku rihma otsast lahti. Edasi minekuks valisin kaldaäärse punktiiriga tähistatud raskema aga huvitavama Treasure nimelise raja. Ilmselgelt harva kasutatav, kulges läbi tiheda metsa. Mingi moment nägin pisikest pruuni looma meie poole jooksmas ja siis seisatamas. Jõudsin isegi kõhukotist mobla välja võtta ja pildistama asuda sel ajal kui tegelane ikka veel keset rada uudishimulikult nuuskis. Sushi muidugi ei suutnud end tagasi hoida ja tahtis lähemat tutvust teha, loom jooksis volksatustega minema kadudes pika rohu sisse. Vist nirk, saarmaks liiga väike.

Palju edasi minna ei jõundubki kui järve kaldale viiva raja kõrvalt roostikust järve poolt kostis raginat ja raksatus nagu oleks suur oks murdunud. Jäin seisma ning tegin valju häält, veel veidi raginat kuid kedagi ei hakanud silma. Põder ei saanud olla, üle roo paistnuks välja. Tagasi minema ka ei hakka, panin kutsa rihma otsa ja sammusin valjult rääkides edasi. Oli kes oli, jäi vaikseks ja näole ei andnud. Nuki tagant hakkasid silma mitmed jahid, mis Treasure lahes ankrus. Natuke veel, enne kui jõudsime Huroni rajale. Kildi pärast lühike kõrvaltee liivarannal asuva Wana Keta kai juurde. Kuts joob ja lebotab vees, mina pildistan.

Peagi esimene valik, mille tegin kõhklematult. Olime läbinud 4.5 kilti ehk umbes viiendiku pikast ringist vaid tunni ajaga - enesetunne igati värske. Keerasin paremale Massassauga rajale kulgemaks edasi piki rannajoont. Kaardi põhjal otsustades oli siin mitu telgitamisplatsi, piknikukohta ja pisikest sadamakaid järve ääres, põhirajast vaid sadakond meetrit eemal. Esimene kohe Sandpiper telgitamisplats hästi ilusa graniidimustriga kaljupaljandil. Kuts sai juua ja vees end jahutada. Mulle oli 18 soojakraadi just paras, tuul järvelt hoidis jahedana. Vahepeal rääkisin emaga moblaga ja näitasin talle ka videopilti kutsikust, metsast, kaljudest ja järvest.

Järgmise kai ja piknikukoha McCabe Rock juures teatas mobla, et 5 kilti on täis tiksunud ja rajal oldud tund kakskümmend minutit. Istusin kivile vaadet nautima, näksisin pool batooni ja lonksasin vett. Kuts uitas põnevusega nuuskides läheduses ringi, kai ääres paar mootorpaati. Pikalt aega ei viitnud, küll veel kilomeetreid ees. Nüüd oli rada veidi rohkem kaljupinnal ja üles-alla liigendatud. Kilomeetri pärast möödusime sügavale saare sisse ulatuvast lahesopist, siin oli saare kitsaim koht ja poolekildine portaazh kanuude-süstade üle saare tassimiseks. Veel pool kilti ning järgmine kena telgitamisplats "Oaks", kus nimele vastavalt kasvas hulgaliselt suuri tammepuid.

Soine koht portaazhi juures

Oaks telgitamisplats

Mida edasi seda kaljusemaks rada läks. Korra vaatasime vee äärde Chimney Bay ankruplatsi juures. Kell oli pool kaksteist, kahe tunniga 8 kilti läbitud, täitsa normaalne kui arvestada, et olen rahulikult käinud, pildistanud ja kividel järve ääres vaateid nautides istunud. Kui samamoodi edasi peaks kuue tunniga tegema suure ringi peale, peaasi et enne pimedat tagasi telgiplatsile jõuda, taskulambi või mobla valgusega oleks tülikas matkata.

Jõudsime rajahargnemiskohta: kas teha terve Fairy ring või lõigata, aega küll, ikka terve. Samas saare kõige idapoolsema neljakildise Cambrian raja otsustasin teiseks korraks jätta. Nüüd läks rada õige mägiseks, ronisime suht paljaste graniidikõrgendike otsas, päike kõrvetas ja hakkas palav. Kuts oli aga üllatavalt heas vormis, muudkui lippas ees, ei näidanud mingeid väsimuse märke. Tema pärast ma olingi rohkem mures, kui kustub poole tee peal tuleb looma süles tagasi tassida. Viimasel ajal nimelt ei viitsi eriti ümbruskonna tänavail jalutamaski käia, kilomeetrisegi ringi tregemine paras rihmast sikutamine. Kahtlustasime, et hakkab teine vanaks ja väsinuks saama.

Punane lill ja kuts kaljul

Kuts sadamas jahutamas

Paar korda kuulsin kahtlast lõgistamist põõsastes ehkki ühtki roomajat silma ei hakanud, no ma väga uurima ka ei läinud. See on ainus koht Kanadas, kus olen looduses lõgismadu näinud ja õige mitu korda. Panin igaks juhuks koerale rihma peale, et too madu nähes toda tülitama ei läheks. Lõgismao hammustus inimest tavaliselt ei tapa aga väikese koera võib küll teise ilma viia.

Frying Pan kai äärde oli hulk uhkeid paate kinnitatud, meie laskusime järve äärde jahutama ja kutsikule juua pakkuma. Minu maitsele liiga tsiviliseeritud see saar. Matkarajal küll inimesi ei kohta aga kalda ääres kai ja piknikukohtadel igal pool hulk veesõiduvahendeid ning rahvast.

Fairy rada kulgeb mööda saare kaljust põhjakallast, kalda lähedal olevad pisisaared enamasti eraomaduses. Igaühel oma paadisild ja suvila või lausa villa peale ehitatud, kuidas kellelgi võimalusi. Tore muidugi sellist kohta omada, samas juurdepääs siiski suht tülikas ja aeganõudev. Paraku nõudlust jätkub, alla miljoni taskus ei maksa pisikest kaljunukki koos suvilaga otsima hakatagi. Honeymoon Bay telgiplatsi juurde jõudes laskusime järve äärde, et loom saaks janu kustutada ja end jahutada. Ronisin üles veidi teisest kohast üle madalate kadakapõõsaste kui korraga avastasin, et Sushit pole kuskil.

Kutsusin ja kutsusin, ei miskit. Ronisin tuldud teed alla vee äärde tagasi, ka siin polnud koera. Kaks matkajat tulid rada mööda, nemadki polnud pisikest koera näinud. Läksin juba murelikuks, tavaliselt hoiab Sushi alati meie ligi. Ainult eelmine aasta juhtus sama asi: metsas võõraid inimesi kohates pani plehku, jupp aega otsisin ja kutsusin enne kui loom välja ilmus. Siin oli muidugi kole kaljune ja järsk, väike koer ei pruugi paljudest kohtadest omal jõul üles ega alla saada. Kutsusin paar korda ja jäin siis kuulatama, ehk kostab kusagil liikumist. Päris mitu korda pidin kutsuma enne kui kuulsin kaugemal okste krõbinat. Liikusin selles suunas ja kutsusin jälle, lõpuks jäi silma pisike pruun karvane kuju, kes veidi paaniliselt üritas kadakatihnikust läbi saada. Minu juurde jõudes natuke ehmunud olemisega, silitasin ja kiitsin, et tubli kuts - kunagi ei tohi pahandama hakata, sest koer seostaks seda viimase tegevusega, ehk omaniku juurde tulemisega.

Rada endiselt kaljune, palju ronimist. Vasakule jäi Fairy järv paremale ilusate siledate graniitkaljudest kallastega Goblin laht. Olime mõlemad päris kuumaks läinud, kutsik sörkis kohe järvest jooma ja lasi end õndsalt kõhuli vette. Lõuna-Ontario suur eelis, et septembri keskel vee soojus lausa kutsub sulistama. Kaalusin kas ka ise sisse hüpata aga natuke liiga madal ja libedal põhjal ei tahtnud kaugele koperdada, veidi hiljem. Istusin kaljule, võtsin seljakotist vee ja lõpetasin batooni teise pooliku. Kuts ronis seepeale veest välja ning vaatas küsivalt otsa. Juustuküpsiseid sai mõned hamba alla, eks tal ka kõht tühi. Kolme tunniga olime matkanud 11 kilti.

Laavakihtidest "trepp" samblaga kaetud

Poole kildi pärast jõudsime Rockview rajale, mis ristus portaazhi teega, seekord lääneotsas. Nats edasi viimane kõrvaltee: Dossionshing, pidada tähendama mähet kohalikus indiaani keeles nagu raja kõrval olevalt tahvlilt võis lugeda. Põhjuseks rajaäärsetes varjulisemates ja niiskemates kohtades ohtralt kasvav sammal, mida põliselanikud omal ajal mähkmena kasutasid. Neljakildise raja ajakulu eeldatavalt poolteist tundi, küllap siis jälle palju üles-alla ronimist. Mis seal ikka, jalutan selle ka läbi, eks pärast otsustan kas lähen tagasi otseteed või järve läänerannikut pidi.

Matkatee õigustas oma nime, niiskemaid ja samblaseid kohti päris palju. Seeni samas ei näinud ühtegi, üldse kipub siin Kanadas neid napilt olema, vähemalt sellel ajal ja neid metsades kus mina käin. Septembri keskpaigaks ka kõik muud söödavad metsaannid ammu otsas. Pooleteise tunni asemel käisime raja tunniga läbi, puhkepeatusi ei teinud, kuts sai vaid korra järvest joomas käia. Rockview rajale tagasi jõudes tuli otsustada, kas minna telgi juurde otsest Huroni või pikemat varem käimata läänekalda Georgian rada. Kell alles pool kaks, 16.5 kilti läbitud, pimedani aega küll. Ehkki järveäärne rada suht pikk peaks ta üsna lihtne olema. Koer ei näidanud ka mingit väsimuse märki, vett piisavalt ja kaks batooni ning juustuküpsiseid pakis järgi.

Siin oli ka majaka juurde viiv teeots, kahtlustasin seda olevatki koht, kus 14 aasta eest esimest korda lõgismadu nägime ja kus meie eelmine koer Koko kaljult vettehüppeid harrastas. Kuna kindel polnud, ei hakanud aega kulutama, hiljem blogimärkmeist selgus, et muidugi see koht. Tore olnuks samast pilti teha aga las olla. Georgian rada oli enamasti kruusapinnas, kohati siledat kaljut kuid minimaalselt kõrgustevahesid. Järve ääres hulk pisikesi lamedaid ja paljaid kaljusaari. Otsustasin ühe peal puhata, süüa ja ujumas käia. Sobiva otsimine polnudki nii kerge, sest päikese käes liiga palav ja varju pakkuvaid puid leidus üksikutel. Head sügavat ujumiskohta ei leidnudki. Pidin jälle piirduma jahutamiseks mütsi märjaks tegemisega.

Lõpuks märkasin sobivat kohta, üksik mänd pakkus järve ulatuval neemenukil varju, värskendav tuul puhus järvelt. Võtsin seljakoti seljast, veepudeli, batooni ja küpsised ning lasime hea maitsta. Nälg kustutatud lasin kaljule sirakile ja surfasin veidi netis, siin levi oli ehkki vahpeal saarel kadus. Helistasin kaasale, lobisesime veidi, ta vaeseke oli tõbiseks jäänud - hea et matkale ei saanud tulla, muidu oleks siin haige olnud. 

Kokku sai lebotada ja vaateid nautida oma pool tundi enne kui uuesti jalule ajasime. Randa pidi oli põnev jalutada aga tee hulka pikem ja kutsal raskem, suundusime ikka ranna ääres metsa sees olevale ametlikule rajale. Kohati oli teine päris pirakate munakatega kaetud - küllap endine rand.

Gin Island, tagaplaanil Giants Tomb

Nüüd tundusid kilomeetrid pikemad kui enne, kella kolmeks kahe järves oleva saareni jõudes (Gin Islands) kukkus 20 kilti.  Siit pole rohkem kui 5 minna. Viskasin rannale sirakile, üks väheseid kohti kus nii sajameetrine liivariba. Nüüd käin küll ujumas, põhi veidi kivine kuid ikka palju parem kui mujal. Riided seljast ja jalutasin sisse, vesi mõnusalt karastav, selline 20 kraadi kanti, ikkagi suht avavesi ja kiiremalt sügavaks minev. 

2 EUR mastaabiks

Sushi muidugi jooksis järgi ja ujus päris pikalt koos minuga. Väljas kuivasin päikese ja tuule käes, kuna niisama istuda ei viitsinud jalutasin nats ringi, ilusaid lihvitud kive nähes tekkis mõte üks mälestuseks kaasa võtta. Kümmekond minutit valisin ilusaimat, milleks osutus keskel asuva pikitriibuga ovaalne ning täpiline. Suht massiivne teine kuid seljakotti mahtus ära. Koera pilgust võis välja lugeda, et kahtleb mu terves mõistuses.

Poolteist kilti juba tuttava Christian Beachini, siin sulistas vees grupp lähisida päritolu kodanikke. Ei saa mainimata jätta, et kui veel kümmekond aastat tagasi võisid üsna kindel olla, et metsas või suusamäel kohtad vaid valgenahalisi ja üksikuid asiaate siis viimasel ajal rassiline ja rahvuslik koosseis märgatavalt mitmekesistunud. Muidu poleks ju vahet aga tihtipeale osutuvad nad oluliselt valjuhäälsemateks, eriti kui suurema kambaga, kõik tahavad rääkida ja üksteisest üle karjuda. Euroopa päritolu inimestel juhtub see enamasti vaid siis kui alkot ohtralt manu. Õnneks rõhutavad rahvusparkide reeglid, et müra ei tohi teha ja tegelt on tüübid suht sõnakuulelikud kui pargivahid märkuse teevad. Tiheda paigutusega telkimisalal võib tipphooajal üsna tüütu olla.

Matk kaardil kirjas

Tagasitee telgi juurde tuttavat rada pidi, Sushi endiselt ees sörkimas. Olin tõsiselt üllatunud kui palju jaksu meie noorest penskarist kutsal on, ju minu geenid mis muud😜 Aega jäi ülegi, jalutasime mõlema kai juurest läbi ja viskasin pilgu peale, kas siinpoolsetel tee äärde jäävail tühjadel platsidel kasutamata halgusid vedelemas. Enda telgi juurde jõudes ja mobla retkejälgijat kinni vajutades olime läbinud seitsme tunni ja kaheteist minutiga 23.7 kilti, kohati suht raskel rajal. Õhtul enne magama minekut vaatasin, et päevaga kogunes 45064 sammu, teise koha vääriline tulemus peale suvist 52 tuhandest päeva.

Mao ega kala liiki ei tea

Esimese asjana andsin koerale toidu ette ja libistasin aeglaselt nautides viimase õlle. Tänu kuivadele ilmadele on lõkke tegemine naljaasi, kasetohtu, mõned kuivad raod, paar suuremat oksa ja halg või paar. Paned tule otsa ja rohkem ei pea muretsema. Endale õhtusöögiks veisepuljongi pakisupp aedviljadega, kõrvale paar kaasa koorikleiba. Siis kolm pizzataskut, mida koeraga jagasin, sest too ei taha enne oma toitu süüa kui miskit head sinna peale poetada. Suppi süües jäi silma mingi rabelemine vees. Lähemale minnes sain aru: madu püüdis kedagi rannalähedases madalas. Mobla sain just õigel ajal filmima kui krabas oma saagi hambusse ja ujus ranna äärde. Läksin lähemale uurimaks kellega tegu: väike kala, pakuks et säga maim. Teadsin, et maod konni söövad aga kalastamas nägin esimest korda.

Kuts uinus enne kui jõudsin toidu ette panna

Magustoiduks mul kringliviilud kohviga, tähtede vaatamise ajaks vein juustuküpsistega. Magama läksin alles kümne ajal, sest paadiomanikud tulid kaldale pidu panema. Nagu enne mainitud on ka valged inimesed alkoga koos õige lärmakad ja tüütud. Kuna esimene öö oli sutsu jahe siis nüüd tõmbasin õhukese fliisi selga. Kuts kippus omal algatusel telki, ega minagi kaua väljas istunud. Püüdsin küll näha virmalisi või meteoriite, sest taevas pime, kuid ei olnud ühte ega teist. Ronisin telki, ajasin kutsika magamiskotist välja ja jäin põõnama sisuliselt kohe kui pea kokkurullitud vestist patja puudutas, eks ikka kerge väsimus kontides.

Killarney süstamatk 5 - Killarney järv, Threenarrows matk, Karu2 (19Sep)

Kvartsiitkaljud Killarney järve ääres

Uni on looduses ikka täitsa uskumatult sügav, rahulik ja kosutav. Kell kaheksa läheb pimedaks, askeldad veidi ringi ja vahid lõket aga teed mis sa teed üle kümne ei viitsi ülal olla. Kodus harva kui enne poolt ühte voodisse lähen, netis liiga palju huvitavat sisu, millest lausa sõltuvus tekkinud. Täielikku vaikust katkestavad harvad metsloomade või lindude häälitsused aga peale esimest ööd ei pane neid enam tähele. Kui öösel ärkadki korraks jääd kohe uuesti magama. Pole mingeid muresid või probleeme, mille peale mõtlemine võiks une ära ajada. Ärkasin tavaliselt veidi enne päikesetõusu, nii poole kaheksa ajal kui oli juba valgeks läinud. Und seega üheksa tunni ringis, mis tähendas hulgaliselt hommikusi unenägusid. Neist võiks lausa omaette postituse kirjutada - nii palju ja kummalisi sai näha. Üksinda põlismetsas telgis magamine võib tunduda natu hirmutav, sinu ja metsloomade vahel vaid õhuke riie. Tegelt on inimesed kõige ohtlikumad elukad. Siinkandis pole kuulnud ühestki juhtumist, kus telgis magajale oleks loom kallale tulnud kui seal just hästi lõhnavat toitu ei hoitud. Ehk siis kodus oma voodis magamine on hulka ohtlikum kui sügaval metsas telgis põõnamine.

Päikesetõus telgiplatsil, taamal süst

Toidupoolise pärast polnud põhjust muresteda, seljakoti söödavaga tõmbasin seekord eriti kõrgele puu otsa, keegi ei ulata ei alt ega ülevalt proviandi kallale. Hommikuujumine seekord veidi raskendatud, madalas vees lahtised ja teravad kivid, läksin veetossudega et jalgadele mitte haiget teha. Hommikusöögiks tegin esimest korda pudru, lisaks näksisin kohvi kõrvale magusaid Keto kookosehelbeid, lõpetuseks paar viilu suitsuvorsti. Kutsik millegipärast korraldas näljastreigi, keeldus oma krõbinatest ja nokkis vaid vorstitükid esihammastega graanulite vahelt välja. No ise tead, kui praegu ei taha siis enne õhtut ei saa. Lõunasööki matkal olles ei viitsi korraldada. Sööme ju ainult hommikul ja õhtul, ega sa ühe päevaga nälga sure. Niikuinii taskus kaasas paar energiabatooni ja kuivikuid närida. Seekord lisasin kaks pisikest kotikest (paarkümmend grammi) marmelaade. Kaasa akupank andis lõpuks otsad, võtsin enda oma kasutusele. Nendega seoses selgus kummaline asjaolu, et moblat laadisid mõlemad aga kellasid minu oma ei laadinud. Õnneks teine kogus end veits, sain ka kellad hommikusöögi ajal laaditud.

Panoraamvaade telgiplatsi 11 eest järvelt

Vaated endiselt sellised, et ei suutnud end tagasi hoida ja muudkui plõksisin fotosid. Hiljem saab alati kustutada ja kunagi ei tea milline võte iseäranis äge juhtub tulema - küll on hea, et mälu miskit ei maksa. Tänane plaan matkata lihtsalt lõbu pärast 8 kildine portaazh mägede vahelt ThreeNarrows järvele edasitagasi. Sinna saamiseks vaja süstaga oma kakspool kilti tagasi sõita. Täna oli esimene ja ainus kord selle matka jooksul kui ei pidanud kraami kokku pakkima ja süsta toppima - teeb ikka elu palju lihtsamaks. Telgi jätsin üles, toidu tõmbasin puu otsa. Saime juba kümne ajal vee peale. 

Meie ees startis paar, kelle telgiplatsilt eelmine õhtu laul kostis. Tervitasin ja tänasin etenduse eest, kolme-neljakümne vahel proua vabandas, et nii väike repertuaar. Ei osanud kommenterida, ei tahtnud oma võhiklikkust demonstreerida aga üle tunni kestnud kordusteta laulmine tundus mulle õige laiade oskustega. Ei hakanud küsima, kellega tegu, piinlik kui mingi hullult kuulus esineja ja ma pole kuulnudki😛

Ooperilaulja oma kaaslasega kanuus

Sõudsin rahulikult ja tegin kaljudest pilte, nemad libisesid ees minema. ThreeNarrows portaazhile lähenedas sain aru, et laulja oma sõbraga sama tee valinud. Nemad aga ilmselgelt liikusid järgmisele järvele, sest mees võttis kanuu selga, naine seljakoti ja astusid metsarajale enne kui randusin. Pool kraamist olid randa jätnud, ühe korraga ei jaksanud nemadki kõike tarida. Kummalisel kombel kuulsin vasakut kätt metsas ragistamist ehkki rada tundus paremale viima. Ju pöörab metsa all, muud ei osanud arvata, no karu ju ometi pole. Seekord nats julgem tunne, nii "karudeodorant" kui pussnuga kaasas, rohkem mõmmi peale ei mõelnud. Lasin kutsiku maha, astusin ise välja, vahetasin veetossud kuivade matkatossude vastu, vedasin süsta võssa ja viskasin veekoti selga. Kui soov villidest hoiduda on kuivad jalatsid obligatoorsed iga natuke pikema matka korral. Metsaretkel võivad villid äärmiselt tülikateks ja valusateks kujuneda, sest nii või teisiti pead edasi liikuma.

Hakkame astuma, karu vasakul võsas

Algul tegin enekapulgaga paar pilti, rada viiski paremale ja keegi ragistas ikka metsas. Mis meil sellest, kuts ei pööranud ka tähelepanu. Algul oli veidi ronimist aga siis läks tasasemaks, kivisid suht vähe, tavaline pinnaserada, kohati isegi märjavõitu kui kulges soo või oja kõrval. Kilomeetri pärast oli pisike sooga piiratud järv kust avanes vaade vastaskalda järskude kvartsiitkaljude peale. Üldse tunduvad mägede läänenõlvad laugemad kui idapoolsed, ju liustike lihvimisest tulenevalt. Jääajad olla need kaljud mitme kildi võrra madalamaks kulutanud, varem olid siin ikka tõsised mäed. Miljardi aasta eest väidetavalt sama kõrged kui Himaalaja praegu - tegu on kunagise kontinentide kokkupõrke alaga - lõunas graniit ja gneiss, põhjas kvartsiit, liivakivid ja kildad.

Kaljud soo taga

Reljeefi mõttes suht lihtne loodusjalutus kaljudevahelist orgu mööda, kahe kildiga tõusume vaid 70m, siis laskusime sama palju. Poolel teel jõudsime ooperilaulja paarile järgi, hoiatasin veidi eemalt et nood ei ehmataks kuuldes kedagi taga sammumas. Üllatavalt kaugele olid jaksanud ühe hooga tulla, aga nende kanuu ka kevlarist - hästi kerge ja tugev. Istusid maha puhkama, otsustasid kanuu ja seljakoti poolele teele jätta ning ülejäänud kraami järgi tuua. Mulle poleks ehk üksi süsta ja varustusega neljakildine ots üle jõu käinud kuid kindlasti väga raske olnud, eelkõige süsta tassimise pärast. Pidanuks ju kolm korda seda maad käima nagu nemadki praegu.

Rada oja põhjas kividel

Tee äärne oja langes suht järsult ja oli veerohkem, koer sai kive mööda turnida ning isu täis juua. Veesõiduvahenditega kodanikel viimane ots veidi lihtsam, sest just lõpu eel pisike järv millest nemad saavad üle sõita. Meie pidime kutsikaga üle poole kildi läbi ürgmetsa murdma, samas võrreldes üleeelmise päevaga kukepea. Veel 400 meetrit ja jõudsimegi La Cloche aheliku põhjaküljes asuva ThreeNarrows järve äärde. Veeskamiskohast sadakond meetrit edasi oli mõnus sile kalju vee ääres. Ronisime selle peale, võtsin riided seljast ja kargasime koos koeraga vette. Nii mõnus ja karastav peale sellist matka. Viskasin end kaljule sirakile päikese kätte kuivama, jõin vett ja näksisime kuivikuid, energiabatooni isu polnud - tundus kuidagi liiga toitev.

Kõik mu matkariided

Kutsik liustikust lihvitud kaljul, Threenarrows lake

Pool tunnikest vedelesime enne kui tagasiteele asusime. Nüüd oli rada oma tõusude ja takistustega juba tuttav ning läks kiiremini. Olin üllatunud kui nägin vaid kanuud ja seljakotti aga mitte tuttavat paari, huvitav mis neil nii kaua võtab. Poole kildi pärast tulid siiski tee peal ülejäänud varustust tassides vastu. Nad olid järve ääres eine võtnud ja seal ka karu näinud - nii et see metsas ragistaja oligi mõmmik. Karu otsis ronte lõhkudes metsas tõuke ja pugis tammetõrusid ning polnud neile tähelepanu pööranud. Tüüpidel vedas hullult tuulesuunaga, mis karu poolt puhus. Nad olid nimelt kõik oma toidu järve äärde jätnud - oleks ott toidulõhna tundnud poleks miskit järgi jätnud ja võimalik, et isegi tulnud meilt kõigilt lisa küsima.

Sushi vee kohal palgil istumas

Tagasiteel rääkisin pidevalt Sushiga kõva häälega, et ei satuks mõnes piiratud nähtavusega kohas ootamatult karuga kokku. Kõik meeled olid erksad nagu jahimehel, paraku ei näinud kedagi metsavahel - küllap mu jutuvada peletas kogu fauna eemale. Järve äärde jõudes kuulsin lähedal metsas ragistamist, aga seegi kord otsustasin hoiduda pildistama minemisega end fotokunsti altarile ohvriks toomast. Fototõestust karust ei saa pakkuda, peate mind lihtsalt uskuma. Ja ausalt öeldes ega ma liiga pikalt rannas ei viivitanud, süst vette, koer sisse ja lükkasin mõlaga kaldast lahti. Mine sa tea neid mõmmikuid, äkki tahab mu süstaga tasuta teisele kaldale saada ja ei oska arvestada, et veesõiduk pole tema gabariitidele sertifitseeritud.

Sügisvärvid hakkavad looma

Kuna pool päeva alles ees ja energiat küllaga otsustasin ka teist järve külastada. OSA järve portaazhini 2.5 kilti sõudmist, portaazh ise vähe üle poole kildi. Eelmistest kordadest mäletasin, et sealses rannas eriti ilusad mitmevärvilised kvartsiitkivid. Portaazhil oli rohkem liikumist kui mujal, siit kaudu sai suht väikese tassimise vaevaga edasi järgmistele OSA ja Muriel järvele. Rand mõnus peen kruus, sõitsin hooga süstaga kaldasse, kuts hüppas ise ilma utsitamata maha.

OSA järve rand, kõigepealt joome, siis ujuma

Portaazhirada lihtne, minimaalselt tõusu. OSA järve randa maabus just valjult vaidlev  asiaatidest noorpaar, neiu oli Sushist vaimustuses. Vahetasime paar sõna, nemad tulidki Murieli järvelt ja suundusid Torontosse. Jalutasime koeraga kaldaäärses vees mõnisada meetrit lõunapoole lühikese portaazhini, käisime sealt ka läbi metsa korraks Killarney järvesopi ääres, mis väga kinnikasvanud ja soine. Kanuu ja süstaga saaks läbi kuid ühes kohas vaja kopratamm ületada.

Saarekesd OSA järves

Tagasi OSA järve äärde jõudes sattusime sama paariga kokku. Nad olid avastanud, et enne vales portaazhis, tahtsid lühemat tassimist ehkki tammi ületamine lisatakistus. Sel ajal kui lobisesime kadus kutsik ära. Ta vahel pelgab võõraid inimesi kuid tavaliselt ei lase mind silmist. Ei osanud kohe tähelepanu pöörata, alles peale paarikümmet sammu randa mööda märkasin: Sushit pole kuskil. Hüüdsin koera ja vilistasin, kippu ega kõppu. Läksin veits tagasi ja vaatasin ringi, ikka ei leidnud teda, ütlesin asiaatidele, et hüüaksid kui koera märkavad. Kurim teab kuhu loll loom hulkuma läks. Astusin mõned sammud metsa sisse, vilistasin korduvalt ja kutsusin nimepidi. Hakkasin juba muretsema kui lõpuks nägin kutsikut eemal metsas otsivalt ringi vahtimas. Mind nähes tuli kui tuulispask saba taga õnnest vänderdamas.

Äsja ujumast tulnud koer

Käisime ujumas, kuivasime rannas kui üks väikeste lastega ja kahe koeraga pere saabus. Ajasin kiirelt püksid jalga, et kanadalastele mitte traumat tekitada. Hiljem selgus, et nemad olid tulnud kahe supilauaga ja kanuuga. Pereisa ühel laual kolme poisijõmpsikaga, ema teisel tütre ja kahe koeraga ning vanaema-vanaisa kanuuga. Laevastiku jätsid teise järve äärde, siia tulid ujuma. OSA järv asub liivakivi paljandite kohal mistõttu ilus liivane ja madal rand lastele ujumiseks nagu loodud. Jalutasime kutsaga randapidi põhjapoole kuni neemiku otsani, klõpsisin mõned pildid ja pöörasin tagasi. Koer käis mitu raksu vees, las solberdab ja tunneb mõnu, süstas märg kuts ei sega ja kuivab ammu enne ära kui õhtul telki magama läheme. Ainus probleem, et niiskus toob ikka veel kergelt esile rohkem kui kuu aega tagasi skunksilt saadud leha. Ega vist enne kao kui kõik karvad vahetunud.

Kopramaja

Soostunud järvesopp

Kokku sai jalutatud pea kolm kilti, sõudsin kinnikasvanud järvesoppi soosaarte vahele. Eelmine kord korjasin süstast jõhvikaid, see aasta polnud ainsamatki. Kohati nii madal, et nühkisin põhjaga kas veealuse puutüve või lausa muda vastu. Veekasvud olid parajaks takistuseks jäädes pidevalt mõla külge ja takistades edasiliikumist. Koeral tekkis mingi moment idee soosaarele maha hüpata, õnneks sain nattist kinni enne kui elukas lahkuda jõudis. Paras peavalu olnuks teda sealt tagasi süsta meelitada, sest ise polek saanud õõtsikule minna. Kopramaja nägime ära kuid elanik ei andnud elumärki. Paras aeg tagasi keerata, veerand kuueks, just õhtusöögi ettevalmistamise ajaks jõudsime tagasi telgitamisplatsile. 

Veetaime leht

Tavalised toimetused: lõke ja toidutegemine. Viimase õhtu puhul otsustasin veidi pidulikuma eine valmistada. Matkal olles kvalifitseerus pidulikuks ürtidega kartulipuder lõhega. Pudrupulbrit oli nelja portsu jagu, tegin poole ära, paras potitäis. Retsept küll eeldas piima ja võid, mul oli lisada vaid kuuma vett ja kala. Aga kui maitsesin tahtis keele alla viia, poti ümber nuuskiv koer pidas samuti roast lugu - polnud ma kitsi, andsin tallegi - mõned lusikatäied koera krõbinate peale. Sushi igavene tegelane on liiga osavaks läinud, lahmis pudru ja kalatükid nahka ning sülitas suhu sattunud koeratoidu graanulid välja. Pidin need üles korjama, et lõhn ei meelitaks metsloomi ligi. Õhtul enne magamaminekut olin sunnitud lõkkesse viskama kui koer keeldus kõiki lõpetamast.

Istusin lõkke ääres, lonksasin veini ja vahtisin taevasse lootuses jälle virmalisi näha. Koer ei läinudki telki, korra jäi metsa poole vahtima ja hakkas urisema. Näitasin pealambiga metsa poole kuid ei näinud ei kellegi silmi ega kahtlasi varjusid. Polnud ka mingit liikumist kuulda. Oli kes oli, näole ta end igatahes ei andnud. Kuts puges mulle sülle ja jäi viie minutiga norinal magama, ju tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Virmalisi seekord ei näinud, kuna kuu ikka väga hele polnud ka tähistaevas märkimisväärne. Vahtisin lõket soe kuts süles norisemas - sihuke inimestest eemal ürgmetsas kohustustevaba lõõgastumine on minu jaoks päris puhkuseks. Lõunamere reisid ja igatsorti muud puhkused natu liiga tegevuse ja inimesterohked, et end täiesti lõdvaks lasta.