Friday, July 29, 2011

Ettevõtmised

Millega lapsed tegelesid see nädal. Kõigepealt puhati end välja rannas lesimisest ja siis jätkus programm täie hooga. Iseseisvalt käidi linnas teletornis, oli ka plaanis kunstimuuseumi minna aga kohutavalt pikk järjekord võttis aja, peavad teine kord minema, Ülemistel piltidel on vasakult, teletorn altvaates, lapsed üleval ja vaade alla Toronto saarele ning pilvelõhkujatele ülevalt poolt. Mina muideks pole ikka veel sinna jõudnud, kui kogu aeg käepärast siis mõtledki, et alati jõuab pole kiiret. Eks enne Eestisse kolimist peab ikka ära käima:)

Ja eile käisime kohalikus eestlaste tiirus laskmas. Selgus, et naabripoiss sai esimest korda elus ehtsast relvast pauku teha, seni on ta vaid arvutimängudes kõike sorti tulirelvadega teisi mängureid virtuaalselt auklikuks teinud. Selles on ta ikka väga heal tasemel, mu vanem plika ei saa lähedalegi, minust rääkimata. Aga paistab, et laskmise simuleerimisest arvutihiirega on kasu, sest kõigi üllatuseks olid poisi elu esimesed kaks päris pauku üheksa ja kümme.
Hiljem küll käsi väsis, püstol ikka sutsu raskem kui hiir:), aga kokkuvõttes lasi väga tublisti. Mu vanem plika pani ka enamuse kuule musta sisse ja minulgi õnnestus viimane seeria juba normaalsel tasemel. Kõik olid nii vaimustuses, et tuleb järgmine neljapäev jälle minna.

Täna käisid nad kesklinna suuremas kaubamajas: Eaton Centre. Hulkusid niisama ringi aga õnneks vist suurt miskit ei ostnud peale pizza lõikude. Õhtusöögiks oli kavas hiina restosse minna kuid seoses nädalavahetusel Torontos toimuva väidetavalt Rio järel suuruselt järgmise Caribana karnevaliga oli Mandarin rahvast pungil. Tegime hoopis kodus burgereid ja maisi grillil, mis küll lapsi eriti ei rahuldanud. Noh eks läheme ühel teisel päeval, äkki juba homme.

Thursday, July 28, 2011

Koera Foobia

Meie koeral on lapsest saati foobia:) Nimelt kardab ta paaniliselt igasuguseid kaste, eriti pappkaste. Kui tahad, et koer kuhugi ei läheks pane vaid tühi kast ette ja garanteeritud, et loom hoiab sealt eemale. Kust see küll tuli, muud seletust ei oska anda, kui et äkki hoiti teda pisikesest peast kastis kinni, või on mingi muu kole mälestus pappkastidega seotud.

Igatahes eile tuli mõte koerale psühhoteraapiline seanss teha, ravimaks välja kastikartust. Olin nimelt poest suure pirnikastiga toidukraami koju tarinud, sest kotid maha jäänud. Panin kasti ja kaane kõrvuti, nii et sulgesid koridori ja köögi vahelise läbikäigu. Kastide kokkupuutepunkti asetasin vorstitükikese, mida kutsa juba pikemalt oli mangunud. Esimese tüki panin ette äärele, lihtsal kättesaadavasse kohta. Loomal polnud vaja muud teha kui kasti juurde minna ja vorstitükk suhu ampsata.

Esialgu piidles ta kaste väga kahtlustavalt aga siis ei suutnud ahvatlevale lõhnale vastu panna ja hakkas tasapisi lähemale hiilima. Olles jõudnud paarikümne sendi kaugusele tegi ta välkkiire ampsamisliigutuse mille juures vorst sai küll hambusse aga koon läks vastu kasti, mis selle peale liikus. Koer hüppas ehmunult tagas kuid vorstitükki maha ei pillanud, kugistas selle kiirelt alla. Nüüd panin järgmise tüki veidi kaugemale, loom pidi kättesaamiseks nina kasti kohale panema.

Vaatamata eelnevale ehmatusele oli maitse suus ja saades aru, et miskit hullu ei juhtunud läks ta päris julgelt kasti ligi, ootas nats kontrollides, et kast ei karga kallale ja ampsas siis teise tüki.
Asetasin nii mitu vorstijuppi järjest kaugemale kuni loom kasti kohal küünitades vaevu ulatas maiuspala hambusse saama. No nii, suurem hirm võidetud, järgmise sammuna panin vorstijupi kasti taha aga nii, et Koko seda nägi ja ütlesin "Palun!" Koer sai aru, et kuidagi ei ulata, mis nüüd teha? Vaatas mind ja vaatas vorsti ning hakkas igasugu trikke tegema: istuma, lamama, sitsima, et talle kätte annaksin. Aga mina hoopis soovitasin, "Hüppa!"

Koko vaatas mulle otsa, vaatas kaste, vorsti ja hakkas siis mulle vaheldumisi niutsudes ja kiledalt haukudes midagi omas keeles seletama. Üle kastide hüpata siiski ei julgenud. Kui ma sellele kuidagi ei reageerinud istus ta resigneerunult ja jäi kurvalt mõttesse. Võin vanduda, et äkki ilmus looma näkku võidukas "Heureka!" naeratus. Krapsti püsti, jooksuga läbi söögitoa ja suure toa ringiga teisele poole kasti. Olin looma sellisest tarkusest tõsiselt üllatunud aga ei saanud talle autasu anda kuna tahtsin üle kastide hüppama sundida.

Võtsin vorsti ja panin koera nähes uuesti teisele poole kaste. Loom pööras ringi ning jooksis tuldud teed tagasi. Tegime seda paar korda kuni Koko sai aru, et nii ikka vorsti kätte ei saa. Aga ta ei jätnud jonni, proovis mind hoopiski haneks tõmmata. Hakkas jälle jooksma aga nii pea kui kuulis, et hakkan üle kasti vorsti võtma pööras ringi ning kihutas ahvikiirusel tagasi. Peaagu oleks vorsti kätte saanud, vaata kavalpead.

Panin uuesti vorstitüki teisele poole kasti ja kui koer veidikese ootamise peale uuele ringile tahtis minna hüüdsin "EI!" Seda käsklust tunneb ta päris hästi, iga käesolev tegevus tuleb katkestada. Loom jäi seisma ja lonkis kurvalt tagasi. Istus maha ning vaatas mulle otsa.
Kamandasin uuesti, "Hüppa!" Koko tõusis püsti, vaatas vorsti, vaatas kasti, vaatas mind, uuesti vorsti, ohkas korra raskelt ja saades aru, et muidu seda maiuspala ei saa, võttis hoogu ning kalpsas puhtalt üle kasti. Küll oli õnnelik kui vorstitükk suus ja mina looma "tubliks" kiitsin ning kõrvade tagant sügasin.

Tegime veel paar korda sama trikki ja loodetavasti hakkab tal kastihirm nüüdsest vähehaaval järgi andma. Siis alles turgatas pähe, et kardetavasti olen sellega kaotanud koera tagasihoidva hirmutusvahendi. Vaesed kassid, isegi nemad pugesid vahel kasti kui Koko liialt kiusas ja siis koer ainult haukus meeletult ning kargles kasti ümber, kuid ei julgenud ligi minna. Eks kiisud peavad mingi muu peidukoha leidma või muid kassikavalusi kasutama:)

Wednesday, July 27, 2011

Rannapuhkus II

19-07-2011
Hommikul ärkan juba poole kuue ajal, et jõuaks aias tomateid kasta kuna jube palavad ilmad on tulemas. Viskan paar asja autosse, mis kodust kaasa telliti, paraku ununeb ikkagi üht-teist nagu hiljem selgub. Liiklus on tihe ja jään paar minti tööle hiljaks. Esimene asi lähen ülemuse jutule, et saaks ka kolmapäeva vabaks. Ei jõua veel põhjustki seletama hakata kui ilma mingi probleemita antakse allkiri puhkuse paberile - vist olen heas kirjas, et asi nii lihtsalt käib:) Nüüd pole muud kui kannaatmatult oodata, millal kell kolm saab, et asuda taagsiteele randa.

Paraku meenub, et siiski ei saa töölt otse sõita, vaja kodust läbi käia, et naisukese peavalu rohi igaks juhuks kaasa krabada. Selle ringiga kaotan oma tunnikese, aga õnneks pole isegi nelja ajal teisipäeval suurel põhja viival Highway 400 nimelisel maanteel ummikuid. Igaks juhuks kasutan võimalust ja täiendan jällekord oma õllevarusid hea Tshehhi Checkvar kesvamärjukesega.

Kella kuueks olen Midlandis toidupoe ukse ees, sest otsustan lastele miskit head linnast kaasa viia. Ostan grillkana, salati, arbuusi, banaane, kartulikrõpse ja jäätise. Viimase tahkes olekus säilitamiseks ja hilisemaks õllede jahutamiseks võtan ka suure koti jääd. Seda kulub umbes kott päevas hoidmaks toidud ja joogid külmkarbis jahedad. Harilikult panen kaks kaheliitrist joogitermost jäätükke täis ja mahla kontsentraadi purgitäie selle otsa, termosed ise külmkarpi. Nii säilib mahl jääkülm ja jää joome kokkuvõttes värske veena ära. Samuti väldib taoline kasutusmeetod jää sulamist külmkarbi põhja veeks, mis kõik muud asjad läbi leotaks. Õlledega seda muret pole, jäätükid lähevad otse pisikesse 8 purki mahutavasse termoskarpi õllepurkide peale.

Telgiplatsile jõuan 20 minutiga rõõmustades lapsi ja eriti koera, ehkki tollele suurt miskit kaasas pole. Loom saab lohutuseks minule ette nähtud vorstist poole, et ära ei solvuks. Esiteks peame ajama kaks liitrit head maasikajäätist sisse, sest see ei kannata kaua olla. Paraku pole tegu erilise üllatusega nagu lootsin, sest kaasa oli matkamast tulles lastele pargipoest "ürgmetsa eksootika" hinnaga ostnud neli pulgajäätist.

Sellist jäise magustoidu sundsöömist pole varem olnud ja mingil momendil ei jaksa enam keegi rohkem, hambad külmast plaksumas ja kõhunahad härmas. Lahendus on aga siinsamas nuuskiva ja niutsuva karvakerana. Nii saab ka koer teada, mis maitsega maasikajäätis on, viimased ampsud lähevad temale. Paistab, et meeldib, sest isegi karbi kaas lakutakse hoolega puhtaks.

Peale sellist ebatraditsionaalset einet ei tundugi grillkana enam nii ahvatlev. Aga andes pool tunnikest aega jäätise sulamiseks asuvad hakkajamad kana kallale ja peagi meenutab tiivulist kodulindu vaid kondihunnik. Koerale anname kondiotsi, mis krõmpsluust ja mitte liiga teravad. Kered on nüüd nii täis, et peab puhkama enne kui miskit asjaliku ette võtta. Lõpuks toon kirve ja raiun pargist ostetud matsakad niisked halud peenemaks, nii jämedad ei taha kuidagi põlema minna, eriti kui metsa alt peente okste korjamine tulehakatiseks pole lubatud.

Otsustame randa minna aga sääsed ajavad meid kiiresti tagasi. Huvitav, et neid just rannas nii palju on, tavaliselt ju pigem metsa vahel. Küllap aitab kaasa fakt, et tuult suurt pole, mis putukad muidu eemal hoiaks. Öösel äratab meid pesukaru, kes maiustab raginal lõkkesse visatud kanakondijäänuste kallal. Olin naiivselt lootnud, et tuli hävitab nii kondid kui lõhna, võta näpust. Hommikul igatahes polnud kontidest jälgegi.

20-07-2011
Poole üheksa ajal ronin telgist välja ja panen kohvimasina käima. Istun veidi läpaka taga, et eelmiste päevade pilte üle vaadata ja kokkuvõtet toksida. Peale hommikusööki laadime süstad ja paadid katusele ning sõidame kõik koos randa. Täna on plaanis rannikust umbes 3km kaugusele Giants Tomb ehk "Hiiglase Haua" saarele sõita, mis samuti Awenda pargi alla kuulub aga kuhu ligipääsu pole ette nähtud nagu pargi administratsioonist väideti. Ma ei hakanud igaks juhuks uurima, kas see ka keelatud on, kui ise paadiga minna.

Naabripoiss oli eelmise päeva matka käigus terveks saanud ja entusiastlikult valmis kaasa tulema. Esiteks tahtsin siiski proovida, kas õnnestub see kuulus "eskimo pööre" sooritada. Trikk seisneb süsta tagurpidi asendist (kui ise oled kiiluks ja süsta põhi taeva poole) püstisesse tagasi pööramises. Selleks on muidugi vajalik enam-vähem veekindel põll, mis ühe otsaga ümber süsta augu ja teisega ümber keha takistamaks vee sissevoolu süsta kui külili oled. Netist vaadatuna ei tundunud kuigi keeruline see trikk olevat.

Paraku ei saanud ma kunagi teada, kas oleksin võimeline taolist pööret tegema, sest põll osutus ootamatult nigelaks. Süstapoolne ümber randi kinnitus libises kergeimagi tõmbamisega maha. Kui lasin end süstaga külili, vajutas veesurve selle koos veega mulle lihtsalt sülle. Ei aidanud ka pingutamine, konstruktsioon lihtsalt polnud selleks ette nähtud nagu hiljem süstapoes uurides selgus. Need põlled olevat rohkem pritsmete ja vihma kaitseks, aga suurem laine vajutab ta koos veega sülle nagu olin enne kogenud. Seega polnud viga mitte minus vaid põlles:) Samas hakkasin kohe mõtlema kuidas saaks ise konstruktsiooni parandada, et põll maha ei libiseks. Kui rohkem aega proovin ise veidi nokitseda, äkki õnnestub.

Saarele sõitu alustades oli meil külgtuul ja kerge jänes, sõitsime vastutuult tuulepealse neeme tipuni, et siis pool allatuult saareni uhada. taoline marsruut pani oma kilomeetri juurde aga osutub loodetavasti lihtsamaks. Muidugi juhtus see mis tavaliselt: olles vastutuult kilomeetri sõitnud ja keerates pärituult saime vaid mõnisada meetrit mõnusat minekut nautida kuni tuul pea olematuks vaikis. Positiivne muidugi see, et ka laine vajus väiksemaks. Mis ikka, nüüd lasime ühe jutiga saareni.

Ainus põnevam moment tekkis kui üks suurem kaater paraja uhamisega mööda kihutas ja järsud lained üles võttis. Süst osutus siiski nii kindlaks veesõiduvahendiks, et saime vaid veidi mõnusalt kõikuda, mingit muret polnud, et laine oleks ümber ajanud.

Saarel jalutasime veidi ringi ja vaatasime kohalikku rannikut, mis tundus kõhedalt inimtühi nagu mingist õudusfilmist. Hakka või ette kujutama, et metsa vahelt jälgivad sind huviga mingite koletiste või inimsööjate silmad. Käisin vees jahutamas kuid kaldaäärsete libedate kividega kaetud põhja tõttu kaugele ei viitsinud minna. Korjasin huvitavama mustri või koostisega kive kui naabripoiss mu tähelepanu tuulele juhtis, mis jälle tõusma hakkas. Paistis, et kui ei taha siia ööbima jääda on paras aeg tagasi aerutada. Küljetuul siiski eriti tugevaks ei läinud ja hoopiski vaikis poolel teel. Tagasi saime üllatavalt kiirelt ning väikese vaevaga, küllap innustas teadmine rannas ootavatest võileibadest ja külmast õllest.

Lapsed olid vahepeal randa liivast kala ja püramiidi ehitanud, mida pidid ihu ja hingega lõhkumishimuliste pisikeste kohalike poisslaste eest kaitsma. Vanem plika näitas mulle nii ämblikku, suurt konna kui ka pisikest vähki, mille oli kivi alt leidnud. Ta on justkui Gerald Durrell pisikesest peast ega kipu sellest huvist välja kasvama. Õnneks siiski koju kaasa eriti tihti elukaid ei tarita, kahest kassist ja koerast piisab.

Peale näksi tõin autost lugemist ja ronisin vees olevale kivile mõnulema. Suurt nautida ei saanud, sest isegi siin kippus kole palavaks minema, pealegi polnud eriti mugav istuda kivil mis kajakasita laikudega kaetud. Läbi vee randa tagasi jalutades jäi silma nii kolmveerendmeetrine vees hõljuv nott. Imestasin kui huvitava täpilise mustriga teine kui see äkki iseenesest aeglaselt ja sujuvalt liikuma hakkas. Alles nüüd sain aru, et tegu on piraka haugiga. Seda polnud ma varem kuulnud, et haug nii madalale põlvini ulatuvasse vette ranna äärde tuleb. Korraks käis mõte läbi, et hüppaks talle peale ja püüaks kinni, aga ajakiri käes takistas ja pealegi vaevalt suudaks ma pirakat libedat kala kinni hoida isegi kui kätte saaks. Oleks mingi roigas käes virutaks kõigest jõust vastu vett, see pidavat hüdraulilise löögiga kala ka siis uimaseks lööma kui talle pihta ei saa. Nüüd aga ujus haug rahulikult minu eest piki randa eemale kuni kadus silmist.

Võtsin koera ja tegin lühikese jalutuskäigu, siis ronin täispuhutavasse paati ning lähen sellega vee peale. Lesin niisama, mekin ettenägelikult kaasa võetud õllekest ja lõdvestun. Lasen kaabu ninal silma looja - täielik rahu ja puhkus, ainult vaikset lainete loksumist on kuulda. Poolunisena mõistan äkki, et veidi nagu liiga rahulik ja vaikne see olemine, mingeid rannahääli ei kosta enam kõrvu. Silmi avades näen, et olen oma pool kilti eemale triivinud aga kuna tuult pole sõuan rahulikult käed üle ääre tagasi. Pikema uinakuga oleks õige kaugele võinud jõuda aga ehk valvas kaasa oleks saatnud lapse süstaga järgi.

Tagasi jõudes näen, et pisem plika harjutab süstasõitu aga väidab millegipärast, et talle see eriti ei meeldi. Vist mingi kiiks, minu lastele ju lihtsalt peavad taolised tegevused meeldima:) Sulistame veel veidi ranna ääres kuni aeg telgiplatsile minna. Auto juures näen oma itaallasest omapärase perekonnanimega (Madonna) töökaaslast endisest firmast. Põnev üle pika aja juttu ajada, kuulen uudiseid. Ehkki tema lasti sealt paar kuud enne mind minema on end firma asjadega kursis hoidnud. Selgus, et nüüd juba kolmandad omanikud ja osavamad mehed sealt miljoneid endale krahmanud.

Rannas avastab kaasa ootamatult, et siin on läpaka ühendus. Tore, loeme veits uudisi ja emaile, aga eriti nagu ei tunnegi huvi. Tegelikult pole ju paha kui puhkusel olles ei saa sind keegi kätte. Lõkke ääres sööme korraliku kõhutäie, sest vaja hävitada nii palju toitu kui võimalik, homme ju viimane päev ja loll sööki koju tagasi viia. Naabripoisil tekib mõte randa päikeseloojakut vaatama minna. Minu pettumuseks selgub, et keegi teine pole huvitatud, sõidame kahekesi. Paraku kulus ülejäänud seltskonna veenmise peale nii palju aega, et randa jõudes näeme vaid punast päikese ülemist poolt horisondil.

Pole häda, võtame paadid ja sulistame vee peale lesima. Päris kiirelt läheb pimedaks, lõunamaa ikkagi. Muidu on väga mõnus aga mingi moment ründab tohutu hulk tiivulisi pisikesi putukaid. Nad ei hammusta ega tee midagi paha aga neid on palju ja ronivad nahka kõditades mööda keha ja pead ringi, kuidagi ebamugav ikkagi. Paadi plastpinnal on näha kui tihedalt putukaid siin on. Teeme mõned pildid, lesime päris pikalt ja keerame lõpuks ranna poole tagasi.

Päris pimedaks on vahepeal läinud, aga paistab, et vees oleval kivil istuvad mingid suured loomad. Lähemale sõites selgub, et tegu näkineidudega, kes kilgates küsivad kas saaksime neid peale võtta. Teadagi, lase end ära meelitada ja viivadki kaasa vee alla. Tegelikult on äraütlemise põhjus muidugi proosalisem, kardan et vallatledes võib kaasas olev fotokas märjaks saada:) Tüdrukuil ei jää muud üle kui peavad mossitades iseseisvalt randa ujuma, kus neid pirakas peni ootab. See ujub vastu ja hakkab ebatervet huvi meie paatide vastu tundma. Piisab ühest ampsust või isegi küünistega varustatud käpa kraapimisest, et meie alus õhust tühjaks lasta. Õnneks siiski piirdub koer vaid nuusutamisega tekitamata mingit jäävat traumat. Nüüd ilmuvad kui nõiaväel sääsed välja, teeme kiiresti et saame rannast autosse ja tagasi telkide juurde, kus sääski üldse pole.

Kuna oleme kuuma päeva ja intensiivse aerutamise tõttu kõvasti higistanud, kasutame kõiki siinseid mugavusi ja käime dushi all. Enne paneme veel kannu kohvi peale, et viimast õhtut lõkke ääres võimalikult pikalt nautida. Jalutades on näha kui pimedaks vahepeal läinud, ilma taskulambita poleks võimalik isegi teel püsida. Tähed on haruldaselt selged, tekib idee randa tähti vaatama minna. Nii teemegi kui kohv joodud.

Ilm on ikka veel soe ja sääsed õnneks kadunud. Tuul tõuseb ning suuremad lained hakkavad randa rulluma. Lesime liival kella kaheni öösel vaadates tähistaevast ja arutledes kosmose mõõtmatuse üle. Küll me ikka oleme tühised kogu universumi kõrval. Aeg-ajalt sähvatab mõni meteoor, ilmselt mingist meteoorivoolust, sest suurem osa on samasuunaliste trajektooridega. Temperatuuri poolest võiks t-särgi väel randa magama jääda, sest ehkki tuul on tugev on ta samas soe. Ilmselt annab tunnistust järgmise päeva ilmast, mis pidada üle pika aja kõige kuumem tulema, niiskuseindeksiga lausa +48C varjus. Loodame, et elame öö ikka üle, vähemalt pea on nüüd õiges suunas ja telgiuks pärani lahti, ainult sääsevõrk ees. Magamegi niiskete ujukatega ilma särgita aga ikka on palav.

21-07-2011
Viimane päev:( Kohvi, hommikusöök ja asjad kokku. Nii palav on, et isegi lihtsalt istudes lähed higiseks. Seepärast üritame siva teha, et võimalikult kiiresti randa vee äärde jõuda. Käin välja mõtte, et kui kaasa sõidab siis meie võiks jalutada aga see ei leia toetust kelleltki muult kui naabripoisilt. Ometigi on siin lõpuks keegi, kes minuga ühel nõul. See paneb kohe mõtlema, et oleks ikka pidanud ühe poisi ka veel tegema:) Paneme veepudelid täis ja hakkame astuma. Teatava üllatusena läheb metsa all jahedamaks, siia panga peale ulatub vist järvelt puhuv tuul.

Randa jõudes leiame kohe auto ja võtame süstad maha, tassime nad randa. Olen ikka veel turris tüdrukute jalutama tulemisest keeldumise üle ja, et ka kaasa neid toetas. Külmkarbis on lohutuseks vaid üks soe õlu. Ähh mis kurat, selle puhkuse viimane päev, loll oleks mossitada, istun autosse ja põrutame naabripoisiga linna hea ja parema järele. Mulle mõned õlled ja kott jääga, talle kartulikrõpsud ja 2 liitrine maasikajäätis ning mahl. Tagasi sõidame rekordajaga, linnast pargi piirile 10 minutiga ja randa 15'ga, nagu öeldakse kel janu sel (kiired) jalad:)

Teised ei saanudki aru, et olime ära käinud, alles jäätis ja minu hea tuju tekitasid kahtlust. Läheme süstadega veele, täna on lõbus, sest tuul tugev ja laine kõrge. Proovin veel kord eskimo pööret aga ei tule miskit välja, põll läheb ikka lahti. Sõidame naabripoisiga veidi ringi, hea harjutada suurema lainega sõitmist ja eriti lainet mööda surfamist. Siis vahetab vanem plika ta välja, mina proovin kuidas teine süst on. Suurt vahet pole ja teatava üllatusena tundub tavaline odav mõla rahutu veega mugavam. Üritame ümber neeme neljandasse randa sõita aga neeme varjust väljas on laine liiga kõrge, hakkab sisse viskama. Pole mõtet riskida, pärast tülikas ujudes vett täis süsta tagasi lohistada. Tagasiteel on hästi näha kui suur ja pikk laine on, surfame mõlemad laine ees.

Rannas lesin veidi aga siis hakkab igav ja otsustan veel korra üksi proovida. Uhan ühtlase tempoga neemeni, kus hakkan kivide vahelt läbipääsu otsima kui äkki kuulen naabripoisi häält tagant. Tema on minu teadmata kah kaasa tulnud. Ilmselt on sõudmine päris hästi käppa tulnud, kui selle tempoga kaasas püsis.

Proovime veidi aega aga laine ikka ei lase minna. Pildiltki on näha kuidas süst vahepeal lainete vahele ära kipub kaduma. Poiss pöördub tagasi, mina sõidan kalda äärde ja jalutan veidi kividel. Ühe suurema lameda peal viskan pikali ja suigatan unele, millest äratab mööduva matkaja kommentaar, kes leiab, et see on tõepoolest ideaalne koht uinaku tegemiseks. Taeva poole vaadates paistab, et oli õige aeg äratuseks, pirakas pilv läheneb. Korjan jällekord paar huvitavamat kivi, siit ju jala ei viitsiks vedada.

Pilvest ei tulnud vaatamata ähvardavale välimusele ei vihma ega tormi, hoopis väga teretulnud vari põletava päikese eest. Parempoolne pilt on zoomitud kujutis minust vasakult pildilt, kust hea tahtmise korral pisikese süstasõitja võib leida. Kuna teadsime, et Torontos oli veel palju palavam kui siin, otsustasime viimase võimaluseni vee ääres olla. Meie Koko oli ka lõpuks hirmust üle saanud ja kihutas mööda randa sellise kiirusega, et raske pildile püüda. Lapsed tegid tema auks või heidutamiseks mõned hiiglaslikud kutsajäljed, mille keskel loom istub.

Ootasime päikeseloojangu ära, millest seekord mõlema fotokaga pilte plõksisime.

Boonusena otsustas üks kajakas kivile maanduda sundides meid lausa kõhuli liivale heitma, et paremaid fotosid saada. Poole kümneks oli päike loojas, istusime autosse kaasa roolis, sest mul võis veel promill sees olla. Oleksin peaaegu unustanud väikese foxsnake (rebasemao) poja, kelle laps rannalt leidis ja üles korjas, et lähemalt uurida. Roomaja viidi ilusti pihus kivide vahele tagasi, kus tema toidulaud konnade näol asub.

Olime just Midlandist läbi saanud kui järsku kapoti alt miski vilistama hakkas ja kärsahaisu autosse tuli. Kamandasin kiirelt auto tee äärde ja mootori seisma. Oli seda siis vaja, seni pole ma veel kunagi autoga teele jäänud. Väljas juba pime ka, hea vähemalt et telgid kaasas, viimases hädas saab siiasamasse heinamaale ööbima jääda. Ronisin autost välja, et kapoti alla piiluda kui kaasa hüüdis, et ma juhiukse poole ei tuleks. Õigus jah, päris palju inimesi on nii seisma jäänud auto kõrval alla aetud, sest ehkki ise näed maanttel tulevaid autosid ei pruugi nemad sind tavalises riides sugugi märgata. Eriti veel mind kes vaid ujumispükstes ja üle aastate tugevaima päevitusega:) Nagu must mees öös kui poliitiliselt korrektselt väljenduda:)

Kuna kaasa oli veidi varem ventilaatori peale keeranud tekkis mul õrn lootus, et ehk vaid ventilaatori rihm libises, mis iseenesest tühine probleem. Kapoti all oli tossu küll aga nii pime, et silm suurt miskit ei seletanud, isegi taskulambist polnud palju kasu. Otsustasin õnne proovida ja keerasin süüdet, kaasa oli juba ventilaatori kinni lülitanud. Mootor läks käima ja miskit imelikku häält enam ei teinud, mõned kilomeetrid sõitsin väga erksalt kuulates iga pisematki krõpsatust või tooni, mis tavalisest teistsugune kostaks, ei midagi. Paistab, et oligi ventilaatori rihm või siis õhujahutaja, mis kinni kiilunud.

Suurel maanteel remonditööd, kohati vaid üks rada kolmest lahti mistõttu aega kulus tavalisest enam. Lämbelt kuumas Torontosse asuva maja ette, kus õhujahutaja täistuuridel uhas, jõudsime mõned minutid enne südaööd. Lapsed aitasid kenasti asjad tuppa tassida, magama saime ühe paiku. Kokkuvõttes mõnus rannapuhkus, mille eriliselt nauditavaks tegi veesõiduvahendite olemasolu. Ilm oli palavavõitu aga ega siis kõik saa absoluutselt perfektne olla, takkajärgi südamest tänulik et autoga teele ei jäänud.

Sunday, July 24, 2011

Rannapuhkus


Lõpuks nüüd pühapäeval sain mahti veidi kirjutada meie eelmise nädala rannapuhkusest. Hommikupoole panin asju kokku ja rohisin tomateid, pärastlõunal avasin esimese oma kahest Eestist toodud A. Le Coq õllest ja asusin blogi toksima.

Selle aasta kolmanda ametliku puhkuse otsustasin veeta pere seltsis Awenda rannas, mis asub umbes 150 km Torontost põhja poole, kahe tunni autosõidu kaugusel kui ummikuid pole. Awenda on meie lemmikrand, sest sarnaneb vägagi Eesti põhjarannikuga kuid vesi palju soojem. Kes iganes Toronto lähiümbruses ei pea paljuks super ilusasse randa sõitmiseks paari tundi kulutada, sellele soovitan soojalt. Olen ka varem temast bloginud, asjast huvitatud võivad Awenda või rand alt otsida. Ja kui Ontarios või Canadas telgitamise, matkamise vastu huvi siis soovitan täpsema infi leidmiseks vaadata vastavalt Ontario või Canada rahvusparkide veebilehti.

16-07-2011
Vältimaks eelpool mainitud liiklusprobleeme, mis kipuvad laupäeva hommikul ja eriti reede õhtul muutma tavalise 2 tunnise sõidu 4 või isegi 6 tunniseks ajasin rahva varakult üles. Plaanitud 8'se väljasõidu asemel saime teele pool üheksa, mis polnud ka paha. Liiklus oli juba tihedavõitu, kuid vaid paar lühiajalist ummikut ei lisanud rohkem kui 10 min juurde.

Parki pöörava tee otsal oli hoiatus, et rohkem vabu kohti pole. Viimastel aastatel peab ette broneerima, et oleks lootust kohta leida, rahvusparkides viibimine on muutunud väga populaarseks. Paremate kohtade ja telgiplatside puhul on vajalik viis kuud ette kinni panna, ja isegi siis lähevad need loosi mõne minutiga. Varem kui hinnad odavamad pandi igaks juhuks kinni mitu aega ja hiljem lihtsalt tühistati, nüüd on aga metsas telkimine pea sama hinnaga kui öö odavas motellis. Tekkis isegi ärimudel kus inimesed panid populaarsed kohad kinni kogu hooajaks ja müüsid neid siis hiljem ebays kõva hinnalisaga edasi.

Panime end sissepääsu juures kirja Hundi nimelises kompleksis (Wolf campground) kohale 263. Kokku on siin ligi 400 telgiplatsi kuues kompleksis, mis kõik erinevate loomanimedega tähistatud. Enamuses neist oleme Kanadas viibimise aja jooksul ka telkinud. Telgiplatside arv tundub suur aga park on nii pirakas, et ülerahvastust ei teki, noh vähemalt mitte sellist mis Torontos, ja mille eest enamus põgenevad. Neli erinevat liiva ja kiviranda hajutavad peesitajad piisavalt laiali.

Kohe platsile jõudes jätsime naabritele kustutamatu mulje, sest asju autost välja tõstes pillasin ühe Pilsner Urquelli purgi maha, mis hakkas mitme peenikese joana külje pealt pritsima nagu deodorandi purk. Märjukest ei saanud kaduma lasta minna nii, et pikemalt mõtlemata surusin kiirelt londi aukude peale. Segaduse tekkimise vältimiseks lisaks, et londi all pean silmas huultest ja keelest koosnevat toitumismehhanismi, mitte seda alumist, mida ka "human lower horn" Futuramas kutsutakse:) Alles siis märksin mõnevõrra ehmunud näoilmet telkimisplatsi naabri näol, mis peegeldas suht selgelt mõtet: "Oh my god, we have to camp next to this bunch for several days" (Oi kurat, peame mitu päeva selle pundi kõrval telkima)

Telkimisplatside iseloomustuse juures on tavaliselt ka privaatsuse märge. Meie praegune oli hinnatud keskmise privaatsuse taseme peale, mis tähendas et ühelt poolt naabrid suht lähedal, aga muudes suundades paistis puude vahelt üks kaks telki või autot. Panime telgid üles, mehed pisema, naised suurema. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et telk sai valepidi kallakuga, sest unustasin, et selles telgis on jalad ukse poole. Ei viitsinud ümber tõsta, eks teeme enne magama minekut. Nüüd kiirelt kerge näks, päikesekreemitamine ja siis randa.

Parkimisplatsid olid nädalavahetuse puhul nii täis, et pargitöötajad juhendasid kuhu sõita. Saime siiski suht soodsa koha, kust polnud eriti pikk tee teise, ehk koera randa. Esiteks pumpasime täispuhutavad vakstust paadid suure jalapumbaga täis. Need olin ostnud $10 eest eelmisel päeval poest sel ajal kui mu vasakust esikummist järjekordset kruvi välja sikutati. Reklaami järgi pidid lausa kahte täiskasvanut suutma kanda. Leidsin, et sellise raha eest on nad väärt isegi kui ainult veidi aega vastu peavad. Eks ma kujutasin ette kuidas lesin paadis, õlle ja raamatuga, see veel parem kui eelmine suvi rõngaga.

Tütarlapsed võtsid paadid selga, mina naabripoisiga kaks süsta kahevahele. Vesi oli rannas soe, esimene asi sisse supsata kuna ilm päris palav ja tassimine polnud just kah jahedamaks teinud. Järgmisena lasime süstad vette ja istusime sisse. Küll oli mõnus mööda vett libiseda, süst on veel parem veesõidu vahend kui kanuu. Libiseb sujuvamalt, kannatab rohkem tuult ja lainet ainult ei mahuta nii palju kraami. Tagasi randa tulles ütlesin kaasale, et see on üks õnnestunumaid "investeeringuid", mis olen kunagi teinud. Mõnesaja dollari eest koorma kaupa naudingut, kuidas ma küll enne ei olnud selle peale tulnud, kole mõelda kõigi nende kadunud aastate peale, mis ilma süstata mööda saadetud:(

Vahepeal oli aga rannas juhtunud tragöödia, vähemalt meie koera vaatevinklist nähtuna. Järgnev kirjeldus põhineb pealtnägijate tunnistuste vahendamisel. Nimelt jooksis meie sõbraliku kutsa juurde üks sea näoga lontrus ja lõi ilma mingisuguse hoiatuseta hambad kaela asudes kõri läbi närima. Koko pistnud karjuma nagu oleks teda vägistatud ja enne kui meie pere jahmatunud liikmed jõudsid reageerida kargas omanik oma koerale peale ning väänas ta Koko kaela küljest lahti. Eks nad olid parasjagu ehmunud ehkki väitsid, et nende koer pidavatki nii "mängima". Eriti usutav see ei tundunud, eriti teades et Bull Terriere kasutati kunagi ameerikas põgenenud orjade püüdmisel nagu väidetakse.

Ausalt öeldes ei saa aru mida kuradit omanikud taoliste kommetega koeri avalikku randa kaasa võtavad, eriti teades et see tõug on Ontarios keelatud. Oleks me probleemi üles tõstnud, oleks see koer kohtu otsusega magama pandud, sest omanikud rikkusid õige mitut reeglit. Aga vaiksete viisakate eestlaste kombel olime ilmselt liialt leppivad. Alles hiljem tuli pähe mõte, et sama hästi oleks too koer võinud mõne lapse kõrri karata, keda seal nii mõnedki ringi kakerdasid. Koko igatahes sai taolisest mängust lisaks kärnale kaelal ka paraja psühhotrauma, sest lasi ka järgmisel päeval hädakisa lahti kui üks suurem sõbralik Retriiver tuli nagu normaalsetel koertel kombeks pahaaimamatult ta sabaalust uudistama. Ei tea kas peab nüüd Koko psühholoogi juurde saatma ja arve Bull Terrieri omanikule saatma:)

Ülejäänud päeva lesisime rannas, ujusime, lebotasime täispuhutavates paatides (mis oma $10 hinnaga on teisel kohal minu edukate investeeringute nimekirjas:) ja sõitsime süstadega ringi. Telgiplatsil praadisime vorstikesi õhtusöögiks. Läpakat välja võttes selgus, et netipulk ei tööta. See oli teataval määral üllatav, sest pidavat igal pool Ontarios funksima sealjuures ilma lisamaksuta. Kui aga mobla kah pilti ette ei võtnud hakkas tekkima kahtlus, et oleme mingis anomaalses piirkonnas kus levi pole. Hiljem selgus, et just nii see ongi nagu pargi personal kinnitas vaatamata faktile, et oleme suht asustatud piirkonnas!

17-07-2011
Järgmisel hommikul ronisin telgist välja ja kasutades kõiki platsi eeliseid panin kohvimasina peale, meil ju elekter ja ettenägelikult olin kohvimasina ja pähklimaitselise koore kaasa võtnud. Milline kaif oleks metsas värske kohvi lõhna peale ärgata aga kahjuks kaasa ei oska või ei viitsi mulle kohvi hommikul teha:) Kuna naabripoisil oli nohu, üldise väsimuse ja peavalu näol olemine veidi nigelaks läinud, sõitsime peale hommikusööki kohalikku linnakesse, et arstimeid osta. Apteegis võttis meid jutule asjalik tädi, kes teadis mitut rohtu pakkuda, lõpuks jäime ikka selle juurde, mida ise olin edukalt eelmisel nädalal söönud. Mingi üldine külmetusvastane ravim, mis lihtsalt olemise sutsu paremaks teeb. Pakil oli hoiatus, et liigse tarvitamise korral kutsub esile eufooriat, ei viitsinud uurida mis aine see küll võiks olla, millel taoline mõju lisaks külmetuse sümptomite vastu võitlemisele.

Patsiendi olemist paraku ei muutnud tabletid karvavõrdki. Tim Hortonist võtsin talle iced cappucino, millel oli hoopis parem mõju:) Et juba linna sai sõidetud, astusin ka notipoest läbi täiendamaks enda õllevarusid, et alkoholi tase veres merel olles hädaohtlikult madalale ei langeks nagu Horace Rumphole tavatseb väljenduda, tema küll tarbib selleks otstarbeks tavalist Claret. Telgiplatsile tagasi jõudes selgus, et kaasa eelistab rannale telgi juures lesimist ja lugemist, mis ikka külmkarp kaasa ja lastega randa.

Liiva oli päike nii palavaks kütnud, et metsa alt veeni tuli lausa joosta. Eesti inimesele oli tegu igatahes uue kogemusega, ja kuumad päevad alles ootasid ees. Soodsa koha leidsime endale kohe vee ääres kasvava põõsa varjus, panime ka päikesevarjud üles, et mitte totaalselt ära küpseda. Enamuse ajast olime kas vees või vee peal erinevate sõiduriistadega. Vanem plika snorkeldas ehk ujus lestadega mask ees ja toru suus. Kui keegi teab, ühesõnalist eestikeelset sõna selle tegevuse kohta paluks ka mind valgustada. Sukeldumine see igatahes ei ole, sest balloone pole ju seljas ja üle paari meetri vee alla toruga ei lähe. Vesi oli uskumatult selge, põhi näha 7 - 8 meetri peale, kohati tekkis üle parda vaadates lausa tunne, et võib alla kukkuda.

Kui nelja paiku kõht tühjaks läks sõitsin tagasi telgiplatsi juurde toitu tooma. Lapsed jäid süstade ja paatidega randa, toitu on lihtsam transportida kui süsti ja paate. Kaasa tegi võileivad, mina võtsin terve arbuusi ja lusikad randa kaasa. Läksin arbuusiga laste juurde, samal ajal kui kaasa koeraranda jalutas. Lõikasin rohelise palli taskunoaga pooleks ja asusime pugima, kaks lusikatega varustatud humanoidi kummagi poole kallal. Vaatamata esialgsele vaimustusele kippus arbuusist lusikatäite uuristamise hoog vaibuma vaatamata enne vaevanud janule. Lõpuks olime kõik hingeldades sirakil rätikutel kõhud ees nagu oleks arbuusi pooliku kõhunaha alla toppinud. Muideks arbuusi olen siin alati söönud lusikaga õõnestades, sest viilude ampsamisel kipub mahl habemesse voolama. Pealegi esteedina ei meeldi mulle hiljem üle kere kleepuda:)

Peale lühikest puhkust tuli suunduda koeraranda. Kahe süsta ja kahe paadiga oli mitu lahendust aga lõpuks otsustasime, et mina ja vanem laps sõidavad süstadega vett mööda samal ajal kui teised lapsed paadid randa mööda seljas kohale tassivad. Oleks võinud paate slepis vedada aga vastutuul oli selleks liiga tugev, pealegi võtsime süsta ka kogu muu rannakraami. Koeraranda jõudes nägime teisi juba ujumas, nad olid isegi kiiremini kohale saanud. Sõime suitsuvorsti võileivad, mis läksid päris mõnusalt eelnenud vesise kõhutäie peale. Paraku kaasnes võileibadega rannas ilmselt möödapääsmatu liivakrigin hamba all, tuli tuttav ette lapsepõlvest Pärnu rannast kui ema võileibu pakkus. Kui keegi teine ei viitsinud istusin ise süsta ja tegin oma paaritunnise pikema ringi järvel nautides vee loksumist ja vabaduse tunnet.

Kaheksa ajal seadsime end minekule. Seekord otsustasime katsetada uut trikki ja siduda täispuhutud paadid auto katusele süstade otsa. Tegime lihtsalt kasutades kaasas olnud pesunööri, mille tõmbasime aeruaukudest läbi ja kahelt poolt katuseraami külge kinni. Teatava üllatusena olid paadid ikka kenasti katusel kui telkide juurde jõudsime ja edaspidi transportisimegi neid niimoodi. Täis ja eriti tühjaks pumpamine oli ettevõtmine, millele kulus aega ning vaeva vaatamata sellele, et taaskasutuskeskusest ostetud jalapump ülihästi töötas. Sain jälle kord kinnituse, et iga head lahendust või leiutist annab alati parandada. Järgmine tase oleks kanuu lisamine katusele:)

Õhtusöögiks küpsetame jälle samu vorstikesi, keegi ei kurda, sest värske õhk ja aktiivne tegutsemine tekitavad hea isu. Seekord veab ka kutsal, kuna kaasa pillab vorsti maha, mille loom muidugi endale saab. Eks ta ole õiglane ka, kui meie puhkusel mõnuleme võiks loomalegi veidi erilist lubada. Õhtu poole on kuulda müristamist ja ma polegi kaua telgis lesinud kui hakkab välgatama ning päris tihedalt kõmisema. Ronin kaasa utsitamisel vastu tahtmist välja, et märga kartvad asjad autosse varjule viia. Õieti tegin, sest just kui olen raamatud sisse visanud hakkab tibutama ja peagi ka äikesele kohaselt kallama. Jääme vihma saatel magama.

Ootamatult äratab vali pauk, mis kostab kui jahipüssi lask. Sellele järgneb paar raksatust, võimas ragin ja massiivne mürtsatus nii et maa väriseb. Kuna olen metsa langetanud mõistan kohe millega tegu. Pimedas tundub nagu oleks langenud puu meie telgile, kuid ega poleks miskit ette jõudnud võtta. Ikka kostab veel alla jäänud pisemate puude ja okste vaevalisi praksatusi, mõni õnnelik ilmselt viibutab end uuesti püsti. Uni on läinud, kuulatan pingsalt, ega rohkem puid pole langemas, uuesti magama jään alles tunni pärast. Hommikul selgub, et plikad ei kuulnud midagi, magasid nii sügavalt. Puu on kukkunud meist umbes 50 meetri kaugusel teise telgiplatsi vahetus läheduses, õnneks polnud seal parasjagu kedagi telkimas.

18-07-2011
Hommikul ajan end jälle enne teisi üles. Teen kohvi ja söön paar saia sel ajal kui toksin lühikokkuvõtet senisest tegevusest läpakasse. Teised saavad alles 2 tunni pärast üles. Seekord jäävad nii kaasa kui pisem plika platsile lugema ja laisklema, las igaüks teeb mis tahab, puhkus ju lõpuks. Samas ei saa ma aru mis mõtet üldse randa telkima sõita kui randa ei viitsi minna. Lugeda ja laiselda saab ju kodus ka!

Läheme kolmekesi esimesse randa, seekord võtame vaid ühe süsta maha sest naabripoisil pole vaatamata rohu manustamisele parem. Ta lesib põõsa varjus ja kuulab klappidega musa. Ujumas siiski käime kõik koos kuna ilm on iga päevaga palavamaks läinud. Proovin üksi süstaga saarele sõita aga tuul on liiga tugev ja laine kõrge, poolel teel viskab üks pirakam sisse ning lööb põlle kõige täiega sülle. Pean tagasi pöörama, ilma põlleta tuleks liiga palju vett sisse aga vee peal lainega põlle tagasi panek käib mul üle jõu ja oskuste.

Huvitav, et käed ei väsi, ainult turjalihased kisuvad krampi. Aga kui toetan istme seljatoele mugavamalt kaob ka see. Igati mõnus ning kiire alla tuult ja lainet ranna poole sõuda. Vahepeal saab isegi pikematel lainetel veidi surfata, annad aga õigel ajal hoo ja süst libiseb lainet mööda oma 10 meetrit nii et parraste ääres vahutab. Tagasi randa jõudes käime kõik koos ujumas. Tassin mõned ilusamad kivid autosse, et kodus kiwide ja viinamarjade juures olev niru varjus olev muru nendega asendada.

Telgiplatsil sööme kere täis ning panen asjad kokku, sest mind ootab ees sõit Torontosse. Keegi peab ju kasse toitma, pealegi tuleb teisipäeval tööle minna. Otsustasin igal juhul ka kolmapäeva lisaks neljapäevale vabaks küsida, et rohkem rannas olla. Poolel teel linna tundsin kuidas äkki lõi kuuma ja niisket õhku aknast sisse, ju siis siin oligi see õhumasside piir. Liiklus polnud paha, koju vähem kui kahe tunniga. Esimene asi bens võtta, et järgmine päev sellele aega ei kuluks. Kodus kasside liiv vahetada, neile süüa anda, kolu sisse tassida ja arvutil surfata - ega üksi kodus pole elu meelakkumine.