Jaanid ja Kessulaiu Sfinks

Täna, juunikuu viimasel päeval, käisin esimest korda üle pika aja jooksmas. Polnudki väga hull arvestades, et eelmine kord oli 10 päeva tagasi. Plaanis oli varemgi aga mitmesugused põhjused segasid, eelkõige muidugi see Eestile tavapäratu neetud kuumus ja niiskus. Isegi täna varahommikul enne kuut oli juba 19 kraadi ja niiske, peale esimest kilti tilkusin higist, ehkki eriti ei surunud. Kui isegi dushi all käimine ei jahutanud piisavalt olin sunnitud soojapuhuri külmapuhuri rezhiimile ümber lülitama, küll on ikka mõnus jahedas!

Kui arvasite, et olin vahepeal Jaanikoomas siis väga ei eksinudki kui arvestada õlle ja muude joovastavate jookide kogust, mis Jaaniõhtule sõites paadi peale laadisime. Seekord siis Jaanituli Kõinastu laiul Muhu ja Saaremaa vahel. Selline tore koht kuhu saab kas paadiga või jala Muhumaalt kaks pool kilti läbi mere matkates. Läbi talve püsielanikke seal polegi kuid endiste omanike sugulased on enamasti päris uhked elamised püsti ajanud. Elektrit pole samuti, kel vaja on paigaldanud päikesepaneelid või generaatori.

Startisime Virtsust vältimaks praamijärjekorda. Tuul polnud eriti tugev, aga vastik järsk poolemeetrine segalainetus muutis tavaliselt nauditava paadisõidu katsumuseks. Pidevalt kerkisid laineharjad ei tea kust ja glisseeriv paat maandus pauguga just järgmisse lainesse. Täispuhutud kummist pontoonidel istumine päästis tagumise otsa klopitud snitsliks muutumast. Sellele vaatamata järgmine päev tunne nagu oleks peksa saanud. Vesi õnneks suht soe, lendas pidevalt nii pähe kui ka kaelaaugust ja käistest veekindla jope alla. Normaalselt alla kahe tunni sõidule kulus pea neli tundi.

Kõinastu Jaanituli

Peremees pakkus õuel telgitamise võimaluse või põrandakoha aidas. Valisin viimase, sest ei viitsinud telki püsti ajada teades kui vastikult palavaks hommikul võib minna. Väike mure oli igasugu sitikate pärast aga totaalse üllatusena tegu üle pika aja esimese Jaanitulega, kus mind sääsed, kihulased ja parmud nahka pista ei üritaks. Kohalikud olid ka imestanud, tavaliselt pidada putukad korralikult kiusama. Jaanituli ise suht tagasihoidlik, samas rannas mõnus vedeleda, õltsi libistada ja teiste saareelanikega sotsialiseeruda.

Mõnus oli hommikul sellisel rannal magada

Magama keerasin millalgi öösel, hommikul kuue paiku läks uni. Lonksasin ettenägelikult varutud Värskapudelist mõned lonksud ja loivasin rannale. Mõnus kerge briis puhus merelt, viskasin klibuvallile sirakile. Poleks osanud oodata, et peenike klibu suht pehmeks osutub, vormib ennast keha järgi ja erinevalt liivast ei hakka riiete ning naha külge. Jäin lainete loksumise saatel magama ja ärkasin alles selle peale kui sõbrad tulid külmad õlled näpus kadunud "väliseestlast" otsima. Kosutav uni värskes õhus oli pühkinud viimasedki jäljed eelmise õhtu peost. Külma kastega kaetud Saku Kuld paistis iseäranis isuäratav.

Peremehe valge hunt

Käisime ujumas, põhi polnud kõige mugavam, vajas veesusse. Vesi värskendavalt jahe, kuid rannavalli varjus olevas hoovis läks päikese käes kiirelt liiga palavaks. Peale võimast hommikusööki viis peremees saart tutvustavale ringile. Merikotkapesa ei leidnudki küll aga ühe põlisasuka ehitatud metsaonni, mis vabaks kasutamiseks igaühele seniks kui peremeest kohal pole. Nagu kaks päeva hiljem selgus, olin sellelt retkelt ka kaks puuki üles korjanud. Laiu keskel endised põllu ja praegused heinamaa siilud ning paks mets. Metsas jooksis nina alt läbi triibuline metsseapõrsas.

Poissmeeste söögilaud

JärelJaaniLõke

Ülejäänud päev kulus söömise, õllevaru lõpetamise ja rannas vedelemise tähe all - meenutas noorusaja malevasuve, ainult tüdrukud olid puudu. Õhtu naelaks kujunes peremehe järeljaanituli, mis oli eelmisel päeval põletamata jäänud. Teistega võrreldes vägevaim, õhus keerlevad sädemed ja põlevad lehed panid rookatustega majade omanikud muretsema. Paar pealtvaatajat said mälestuseks oma riietesse augud.

Uni oli jällekord väga hea, ikkagi värske laiuõhk, mis muud. Kolmandal päeval hakkasime tasapisi asju kokku pakkima ja koristasime peo jäljed ning põletasime rämpsu lõkkes. Rannavalli oli kohalike väidetel talvine jäämasside pealetung tundmatuseni muutnud. Ühtlane lauge nõlv jääpankade poolt üles küntud. Jää oli madala lahe põhjast hulga kive üles korjanud, rannale toonud ja mõned pirakad rannal olnud vee äärest üles harjale lükanud, vaod nende taga ikka veel selgelt näha. Klibu nagu buldooseriga üle käidud.

Paekliburand kubises igasugu põnevatest kivististest, küll oli koralle, vetikakolooniaid, üksikuid nautiloide ja tigusid. Korjasin õige mitu kaasa, kahju et ruum ja kaal rangelt limiteeritud. Enne lahkumist käisime ka kohalikus muuseumis. Igasugu huvitavaid ajaloolisi esemeid, mille otstarvet keeruline määrata. No kas teate kuidas näeb välja lamba naha puhastamise riistapuu??? Aukohal oli endise meremehe poolt Kanada idarannikult toodud pirakas merevähk.

Kaljunukil kõõlumas

Täistuuridel glisseerimine

Paadi lükkasime kaldast lahti alles peale lõunat. Ilm oli super, kogu tee sai täiega paarutatud üle 30 km/h. Minimaalse lainetusega, kulus vaid poolteist tundi kui Kessulaiu kõrvalepõige välja arvata. Kessulaiu panga all tõmbasime paadi korraks randa ja hulkusime paekaljut uudistades ringi. Kivistisi siin ei leidunud küll aga oli pank mõnus ronimiseks. 

Siin-seal värsked varingud, kohati alt lainete poolt nii ära uuristatud, et kalle pikalt negatiivne. Tagasi merele minnes hüüatas kaaslane: "Vaata, Sfinks"! Tõepoolest moodustasid paekalda nukk, praod ja varjud kaljul ning alla varisenud kivid üllatavalt sarnase pildi kuulsast Egiptuse Sfinksi raidkujust - muidugi eeldusel, et sul hea fantaasia😉 Virtsu sadamas pakkisime paadi kokku, võtsime bensukast jäätised ja sõitsime Tallinna. Alles peale keskööd sain koju oma voodisse. Kokkuvõttes igati äge paadireis, jälle üks varemnägemata koht külastatud.

Kessulaiu Sfinks

Kalal Vormsi lähedal Voosi kurgus

Kapten ja laeva kokk :)

Reede veetsin kodus, ladusin kuuris puid ja laudu ringi, tekitamaks veidi rohkem ruumi ja organiseerimaks kütte ning tarbepuud eraldi. Õhtul pidin tütre lennujaama viima, too lendas Londonisse sõbrannadega kokku saama. Natuke murelikuks tegi asjaolu, et lend pidi alles tund enne keskööd maanduma. Paljut ei rahustanud lennu hilinemise teade ja uudised Londoni noarünnakutest. Paraku hakkab terrorism muutuma nii tavaliseks, et seda juhtub pea igal pool üle maailma. Ratsionaalselt võttes on tegu äärmiselt madala tõenäosusega ohuga, palju tühisem kui autoõnnetus või tavalise tänavaröövi ohvriks langemine. Personaalselt ärritas mind oluliselt rohkem nüanss, et plika istus netis ega sättinud asju korda. Alles viimasel hetkel hakkas sõbrannadega arutama, kas, kus ja millal kokku saada. Londonis öösel üksi ringiekslemise võimalus tekitas kõhedust. Lõpuks said tänu emme abile ka aimu, millise ühistransaga saaks Paddingtoni ja mis kellani metroo üldse liigub. Viisin ta lennujaama, kallistasin ja lasin läbi turva. Lihtsamaks ja kiiremaks tegi olukorra pagasi puudumine, läks ta vaid seljakotiga.

Noarootsi vana kirik

Õhtul helistas lapsepõlvesõber kutsudes järgmiseks päevaks kalale. Muidugi tulen, ei kõhelnud ma hetkekski. Hommikul kuue ajal laadisime paadi ja spinnad autosse ning panime ajama. Noarootsis viskasime kiirelt pilgu kohalikule kirikule ning kalmistule enne sadamasse sõitmist. Paadi lasime sisse Österby sadamast. Teoreetiliselt saab hea organiseerimise korral kummipaadi kokku ja vette vähem kui poole tunniga. Samas kui vahepeal mõned õlled võtta ja kohalikega kalamehe juttu puhuda, võtab taoline tegevus pigem poolteist tundi. Lõpuks olime valmis, lükkasime paadi kaldast lahti, kapten tõmbas mootori käima ning seadis minu üllatuseks kursi hoopis Haapsalu poole. Põhjus oli proosaline, lai laht enamasti vaid pool meetrit sügav kohati ainult 20 senti vett. Kui ei taha sõudekruvi ära rikkuda on ka kummipaadiga parem navigatsioonikanalis sõita. Ilm oli perfektne: pilvitu taevas, nõrk tuul ja 20 kraadi sooja.

Österby sadam

Poole tunniga jõudsime sõbra arvates sobivasse kohta. Harutasime spinnad lahti, landid otsa ja vette. Mulle tuli spinna käsitsemine lahti seletada, sest viimati kasutasin taolist kalapüügivahendit oma 20 aastat tagasi. Algul tundus suht keeruline nende stopperite ja regulaatorite asukoha ja otstarbe meelde jätmine, isegi ridva õieti käes hoidmist tuli mitu korda korrigeerida. Püüdmisprotseduur kujutas endast suht ebasportlikku tegevust, paadiga popsutasime 6-7 sõlmega vajuvad landid 20-30 meetrit taga lohisemas. Paraku näkkas esimene tuulehaug mõne minutiga kapteni landi külge, signaaliks järsk spinnarulli pirin. Kõige olulisem moment oli ettevaatlikult ja rahulikult kala paadi juurde kerimine. Tuulehaug on nimelt nii pisikese suuga, et talle lant suhu ei mahu, enamasti hakkab landi taga 10 sendi kaugusel järgi lohisev kolmeharuline konks kehasse kinni. Kala langeb uudishimu ohvriks, sest päkese käes helkiva piraka landi suurune kala kuidagi kurgust alla ei mahuks.

Umbes kilone ilus haug

Järgmise ja ülejärgmise vedamise juures ei näkanud kellelgi aga kui ma teistest aeglasemalt lanti sisse kerisin jõnksatas ritv järsult ning rull pani pirinal lippama. Õnneks ei läinud esimese ehmatuse peale meelest juhendid mis anti: lükka regulaator keskele ja hakka tasapisi rulli sisse kerima kui pinge nõrgem, ritva hoia risti tamiiliga, et ridva paine järske tõmbeid neutraliseeriks. Kui kala lõpuks paadi juurde olin kerinud ja sõber kahvaga välja tõstis, segus et poleks pidanud muretsema. Tavaline umbes kilone haug oli landi nii sügavalt suhu ahminud, et miski rabelemisega poleks see lahti tulnud enne pigem pea otsast tulnud. Klassikaliselt ilus täpiline haug, raskemat kala pole varem püüdnud.

Järgmised kaks tundi sõitsime ringi, korra hakkas kala sõbra pojal otsa aga läks kohe ka ära. Enamasti õnnestus meil vetikapuhmaseid püüda. Päris Voosi kurku jõudes Seasaare ja Uusrahu vahel sain minagi tuulehaugi. Nakkas suht kenasti, aga siis läksid minu ja kapteni tamiilid sõlme. Oma viis minti kulus enne kui lõpuks sai lahti harutatud, ta oli sunnitud mõlemad katki lõikama ja uuesti kokku siduma. Vahepeal ujus kala ringi kuid mingi ime läbi landi otsast lahti ei tulnud. Tasapisi kerisin ta paadi juurde, just sel momendil kui kahvaga välja tõstsime tuli nooljas vee-elukas konksu küljest lahti ja libises läbi kahvasilma. Õnneks juba paadi kohal nii, et potsatas kummika põhja. Ilus pirakas tuulehaug, kindlasti kõige pikem kala mille olen kunagi saanud.

Ilus nooljas terava nokaga tuulehaug

Püüdsime edutult veel veidi aega kuni kõht läks tühjaks. Eine võtsime paadis, asjaolu et leib oli maha jäänud suurt ei seganud, suitsuvorsti ja sashlõki loputasime õllega alla. Kuna noorim meeskonnaliige pidi kuue paiku linnas olema hakkasime tagasi liikuma. Kõige kitsamas kohas näkkas meil pea samal ajal, korraga kaks spinnat panid pirisema. Jälle läksid tamiilid sõlme, seekord minu ja poisi omad. Sel ajal kui harutasime oli kala paar korda ka näha poisi landi küljes. Lõpuks sikutasime käega tamiilipidi paadi ligi, kartsime et läheb otsast kui liiga pikalt harutame. Poleks pidanud kartma, ilus tuulehaug oli suutnud ennast lisaks kolme konksu otsa haakimisele ka minu tamiili sisse mässida. Jällegi ei jäänud muud üle kui sasipundar katki lõigata. Edasi ei hakanud rohkem kalasid külge, aga enne sadamasse jõudmist oli au näha, mis toob kaasa meremärkide eiramine. Keset lahte seisis põlvesügavuses vees rullnokk oma uhke mootorpaadi kõrval. Eks tüüp oli üritanud otse üle lahe uhada. Häda tal miskit polnud, kuna appi meid ei kutsunud arvas sõber: las mõtleb järgi ja ootab mõned tunnid "tõusu" kuni saab uhkusest üle ning kutsub päästeameti appi. Selline nali pidi ka kukrut kergendama, eriti kui su promillid üle lubatu küünivad.

Kokkuvõttes igati äge eksprompt ettevõtmine. Algaja õnn nagu öeldakse, mina sain kaks eri tüüpi haugi, teised kumbki ühe tuulehaugi. Tõele au andes ei sõltu taolise püügi juures kalasaak püüdjate oskustest, pigem ikka koha valikust ja õnnest. Sissekerimine ehk ainus moment, kus kogemused abiks. Kalad annetasime poisile, kes õppinud kokapoisina saab nende toiduks valmistamisega kõige paremini hakkama. Korra kaalusin haugi koju toomist aga pole kunagi kala küpsetanud, kardetavasti oleks tulemus ka kohalikud kassid eemale peletanud.

Väinamerel - 1

Meie matka marsruut

Juuli esimesel päeval võttis sõber mind kaasa paadimatkale Väimamerele. Nagu järgnevaist piltidest võib näha oli reis vapustav ja ilmad just parajad. Käisime enamasti kohtades, kuhu pääseb ligi vaid pisiujuv-vahendiga. Mõned laiud olid nii väikesed, et tormiga käib sealt vesi üle, teised nii suured, et padrikus oleks pea-aegu ära eksinud. Väljusime Rohuneeme sadamast, esimeseks sihtpunktiks Harilaid.
Loodetavasti maaamet ei pahanda, et tema kaardiserveri aerofotosid retke paremaks näitlikustamiseks kasutasin.

Harilaid

Randumine

Kajakapesa ...

... ja poeg

Mitmesugused laiul õitsevad lilled

Veidi närvikõdi

Umbes 50 meetrine!!! mast, mille otsa lihtsalt oli vaja ronida:)

Vaade saarele masti tipust

Majakas on sellelt kõrguselt õige madal.

Järgmiseks eesmärgiks oli Vohilaid,
kus kavatsesime end laagrisse sättida.

Randudes märkasime mingit hütti (rannal asuv must laik aerofotol), mis osutus kuivale jäänud ujuvaks saunaks. Sellist kohta võis ideaalseks pidada, sauna mõnusid ei osanud sellel reisil küll oodata. Aga kui pakutakse siis tagasi ka lükkama ei hakka.

Saunas olid isegi kuivad puud ahju kõrval ja plastkauss kulbikesega vee kerisele viskamiseks. Õhtul peale päikeseloojakut käisime saunas nautides leili ja meres ujumist. Rand oli veidi madal ja klibune aga veesussidega polnud häda midagi. Saunapilte paraku ei teinud me esteetilistel kaalutlustel:)

Õhtusöök rannas.

Päikeseloojang Vohilaiul

Väinamerel - 2

Teisel päeval otsustasime telgid saarele jätta ja paadiga erinevatel laidudel käia. Kuna proviant oli ootamatult kiirelt vähenenud suundusime kõigepealt Hiiumaale, Heltermaa sadamasse, et sealse poe käivet oma külaskäiguga kasvatada.

Meie telk Vohilaiul

Hommikusöök

Heltermaa sadamas

Kui joogi ja söögivaru oli piisavalt täiendatud otsustas reisiseltskond Hõralaiul käia.

Hõralaid

Surnud hüljes Hõrulaiul. Tema hambad ja küüned olid õige hirmuäratavad, mõni ime, et sakslased toda mereimetajat merekoeraks kutsuvad. Minu arusaamine hülgest kui pehmest armsast ja karvasest loomakesest muutus kardinaalselt.

"Meteoriit tabab rannikut" :)
Kivi vetikatega kaetud meremutta maandumas.

Hõralaiu metsikus kadakavõsas ...

... ja tuulemurrus laiu keskel.

"Võõrleegioni õppus" nagu asjaosalised arvasid.

Rainer oli üks vähestest, kes läbis takistusraja edukalt. Osa pöördusid poolelt teelt tagasi, teistele said saatuslikuks metsmaasikad, mille nautimisel ajalimiit ületati:)

Järgmiseks võeti ette maadeavastusretk kahele teineteise lähedal asuvale saarekesele. Vahepeal oli tuul tugevnenud. Laine polnud küll teab mis kõrge aga ebamugavalt tihe ja terav nii et oli tegemist enda tasakaalustamisega paadi serval.

Uusmere rahu ja Kadakalaid

Vööris Uusmere rahu

Kastetilgad luigepoja sulel

Uusmere rahu rand, tagaplaanil Kadakalaid.

Ootamatult sattusime "Aafrika savanni", rohi kõhuni

Lill rohus

Olles murdnud end rohust välja kosutasime veidi keelekastega (toit oli juba lõppenud) ja võtsime kursi Kakralaiule, mille olemasolust andis tunnistust vaevumärgatav valge riba horisondil. Vaid binokliga võis veenduda, et tegu oli maaga.

Kakralaid

Nagu näha on tegu kõige ebatavalisema saarega, mida olen kunagi näinud. Need kaks umbes kilomeetri pikkust neemikut on vaid meeter paar laiad ja muudavad lainetuse ning tuule mõjul pidevalt oma asendit (tean seda, sest tegelik neemikute kuju erines fotol olevast silmnähtavalt).

Maa silmapiiril - Kakralaid

Kaks põhjapoolset Kakralaiu kolmest neemest

Kapten navigeerimas

Linnupoeg pesas

Kakralaiu momendil pikim lõunapoolne neem (veidi alla kilomeetri). Vaade laiult merele piki neemikut ...

... ja neemiku tipust tagasi laiu poole. Saar on see pisike valge laiguke horisondil vasakul. Peab tunnistama, et vahepeal oli veidi kõhe tunne olla keset merd jalge all vaid kitsas ja ebakindel kruusavall. Ilmselgelt pole vaja eriti tugevat tuult ega lainetust, et kogu kupatust üle ujutada ja liikuma panna.

Kakralaiu neeme tipus

"Merehädalised" Kakralaiul

Vormsi

Saxby majakas Vormsil

Vormsi rand, männimets meetrisel paekaldal

Näljast turris retkeseltskond majaka juures.

See mitmesaja aasta eest kivistunud elukas paraku kõhutäiteks ei kõlvanud nii et tuli tagasi baaslaagrisse kiirustada. Õnneks oli pärituul ja laine madal, õhtusöök valmis hämmastava kiirusega. Olime päevast nii väsinud, et sauna ei jaksanud enam minna.