Friday, October 29, 2010

Õigusemõistmine

Õigusemõistmine Canada moodi on minu arusaamist pidi ikka väga imelik. Hiljuti oli siin kohtuprotsess terroristliku organisatsiooni tegevust organiseerinud tegelase üle. Ja nagu arvata võite on terrorismis süüdistavate karistused ühed karmimad. Kas ja kui palju mees süüdi oli pole antud juhul oluline. Lihtsalt kohtuotsus on kummaline.

Mees mõisteti süüdi selle eest, et ta juhtis organisatsiooni, millel oli plaanis rünnata parlamenti, elektrijaamu ja tuumaobjekte. Konkreetsete süütegudena leidis kinnitust tulirelvade salajane sisse toomine ja sõjalise väljaõppe korraldamine. Antud 16 aastane vanglakaristus kostab ju enamvähem kohane aga siis järgnes puänt:

Kõigepealt otsustati anda 8.5 aastat "krediiti" uurimise ajal istutud veidi rohkem kui 4 aasta eest, ning lisati, et kolme poole aasta pärast võib taotleda ennetähtaegset vabastamist, mis Canadas enamasti rahuldatakse. Seega muutus mõistetud 16 aastat 4 + 3.5 = 7.5 aastaks. Ma ei saa aru mis mõtet on sellisel mängul, mõistetud ja tegelikult kinni istutud aeg on kaks täitsa erinevat asja.

Täna tuli siiski parem ehkki veidi ootamatu uudis: oma poest varga kinni pidamise eest kohtu alla antud mees lasti kohtuniku otsusega vabaks. Minu arust on skandaalne, et sellise asja eest üldse kohtu alla saab anda. Narkar käis vargil ja jäi turvakaamera lindile, kui ta poole tunni pärast uue noosi järgi tuli krabas poeomanik mehe kinni ning suskas oma kaubikusse politseid ootama. Narkar viidi jaoskonda ja lasti peale väljamagamist lahti.

Paadunud varas (ta oli ennegi korduvalt vahele jäänud) kaebas poeomaniku kohtusse ebaseadusliku vabaduse võtmise eest, põhjuseks pool tundi kaubikus istumist. Siinsete seaduste järgi tohib tavakodanik kurjategijat kinni pidada vaid kuriteo sooritamise momendil, mitte pärast. Aga moment sõltub tõlgendamisest, kui mitu sekundit peale varastatud kraamiga poest välja astumist tohib teda kinni krabada pole kellelegi selge:)

Siis oli veel hiljuti juhus kus mõisteti süüdi kanada sõjaväelane relvitu afgaani sõdalase tapmise eest. Vastane oli surmavalt haavatud ja hirmsates valudes, kuna mingit lootust polnud otsustas kanadalane ta piinad lõpetada. igale sõjaväelasele arusaadav olukord, kuid tsivilistidest humanistide arusaamise järgi oleks korrektne olnud lasta vastasel paar tundi enne surma hirmsates piinades vaevelda. Kanada sõjaväelane pääses suht lihtsalt degradeerimise ja tingimisi karistusega kui õieti mäletan.

Lõpuks mõttekild teise canadalase teemal kes mõisteti süüdi ameeriklaste poolt Afganistanis USA sõduri tapmise eest. Mulle ei mahu pähe kuidas on võimalik kedagi süüdi mõista sõjas tapmise eest kui pole tegu tsivilistide või sõjavangide mõrvaga. Too oli tol ajal 15 aastane poiss kes viskas granaadi ründavate USA sõdurite suunas, kellest üks sai surma. Tegu oli sisuliselt lahingusituatsiooniga, no mida sa siis vastaspoolelt ootad??? Mees sai 8 aastat aga ka eluaegne rippus õhus. Ma pole talibani toetaja aga arenenud demokraatlikult riigilt nagu USA eeldaks siiski õiglasemat suhtumist vastaspoolesse.

Thursday, October 28, 2010

Sidrunväändiku Tee

Olen ka varem sidrunväändiku teemal bloginud aga paari päeva eest sai tema marjadest tehtud teed proovida. Meeldivalt hapukas kerge vaigu kõrvalmaitsega. Täiesti teistsugune kui vartest tehtu, mis mulle samuti väga meeldib. Korjasin marjad ära niipalju kui neid lindudest üle oli jäänud ja panin külmkappi suhkruga purki, siis hea vahel talvel võtta. Uurisin veidi netist infi tema kohta ja selgus mõndagi huvitavat:

Hiina sidrunväädnik (Schizandra chinensis) on puitunud varrega 4–10 m kõrgune liaan, tema vartel, lehtedel ja õitel on tugev sidrunilõhn. Kasvab looduslikult Hiinas, Jaapanis, Põhja-Koreas ja Siberis, kust meiegi oma pärit, kasvatatakse ka Eestis. Üks väät kannab nii isas- kui emasõisi, mida pikemaks saab väät kasvada, seda rohkem emasõisi ta moodustab ja seda suuremaks kujuneb saak. Taim on risttolmleja ja viljade saamiseks on vaja mitut taime koos kasvatada. Õitseb juunis, punased kobaras sõstrasuurused viljad valmivad septembris. Kui suhu pista on jube hapu ja seemneid närides tekib suhu tugev vaigumaitse. Suvel on lehed sügavrohelised, vahel kerge kollaka tooniga, sügisel õlgkollased ja ehteks igale aiale oma erkpunaste marjakobaratega.

Stimuleeriv toime ei jää eriti alla psühhomotoorsete stimulaatoritele, viimased kuuluvad aga dopingu nimekirja. Sidrunväändiku viljad on rikkad C-vitamiini poolest (140 230 mg kuivaines). Askorbiinhappe sisalduse poolest ületab ta näiteks õuna 10 15 korda. Viljaliha sisaldab kuni 18% erinevaid happeid (kõige rohkem sidrunhapet, vähem viin- ja õunhapet). Sidrunväändiku seemnetes on avastatud uus kõrgelt aktiivne aine shisandriin. Selle aine bioloogilise aktiivsuse uurimine näitas, et shisandriin stimuleerib närvisüsteemi südametegevust ja hingamist ning reguleerib ainevahetust. Oma toniseerivate omaduste poolest ei jää hiina sidrunväändik palju alla zhen-zhennile.

Joogid, mis on valmistatud sidrunväändikust, alandavad väsimust, unisust, suurendavad töövõimet, teravdavad nägemist. Sidrunväändik ergutab hingamisteid, südant ja veresoonkonda, suurendab organismi vastupanuvõimet, pärsib kolesterooli imendumist. Teda on soovitatud kasutada astma- ja köharavimina, suguvõime tõstjana, maksa- ja neeruhaiguste ravis. Seemnepulber ravib edukalt nii liighappesust kui -aluselisust, olles universaalne looduslik maohappe regulaator. Suurendab oluliselt vaimset ja kehalist töövõimet, just oma stimuleeriva toime tõttu kasutatakse teda spordis võistlusperioodil.

NB! Ateroskleroosi ja hüpertooniat põdevatele inimestele on sidrunväändik vastunäidustatud, sest võib esile kutsuda vererõhu järsu tõusu. Teda ei soovitata ka südamehaigetele ja unepuuduse all kannatajatele.

Teed saab teha nii marjadest, lehtedest kui väätidest. Lehed soovitatakse korjata augusti algul ja kuivatada õhukese kihina varjulises õhurikkas kohas. Tee valmistamiseks võtta 10 g kuivatatud lehti, millele valada 1 liiter keeva vett ja lasta kaane all tõmmata.
Väätide puhul tuleb need juppideks lõigata ja samuti keev vesi peale kallata. Tõmmata peaks laskma vähemalt pool tundi, et maitse rohkem esile tuleks. Isegi külmaks läinud ja seisma jäänud tee on meeldiva maitsega.
Marjade puhul olen lihtsalt nendest tehtud supermagusa moosi lusikatäie peale kuuma vett valanud + hapukas magus, kerge vaiguse kõrvalmaitsega. Sidrunväändiku lehti kasutatakse isegi kurgi ja tomati hapendamisel.

Wednesday, October 27, 2010

Midterm test

Nii seda nimetati kui eile kursustel esimene tõsine teadmiste kontroll korraldati. Test koosnes kahest osast: teoreetilised küsimused ja praktiline vea leidmine ning parandamine. Teoreetilises osas oli 25 küsimust, millest enamus eeldasid jutustavat vastust, ainult kolm olid valikvastuse tüüpi. Materjal on meil kokku kahes 300 lk köidikus ja ühes pirakas sama lehekülgede arvuga elektri ja elektroonikaskeemide kogus.

Seoses materjali mahukusega oli tegu "avatud raamatu" tüüpi testiga, põhimõtteliselt võisid kasutada kõiki materjale. Rõhk on pandud arusaamisele mitte päheõppimisele, mis sellise hulga korral oleks niikuinii võimatu. Kui ikka lugenud ja aru saanud pole ega siis vastuseid köidikutest üles ei leia.

Kasutasin meetodit, mis juba kooliajast tuttav. Need küsimused, mida paugupealt teadsin vastasin kohe ära, milles kahtlesin jätsin hiljemaks. Nii sain paarikümne minutiga testi lõpuni kusjuures üle poolte küsimustest olid vastatud. Ja siis läks raamatutes tuhnimiseks ning vastuste otsimiseks. Ka siin ei kulutanud palju aega ühelegi, mida üsna kohe ei leidnud sellest hüppasin üle. Teise ringi lõppedes oli mul tund kulunud, järgi jäänud kolm vastamata küsimust ja üks kahtlane. Veel pool tundi ja olin ka kõigile neile enda arust enam-vähem rahuldava vastuse kritseldanud.

Testi andsin ära ühena keskmistest ja suundusin siis praktilist probleemi lahendama. Pirakas sorteerimismasin seisma jäänud, punane alarmtuli välgub. Pilk arvutiekraanile vihjas, et tegu on elektrilise probleemiga. Ma ei hakanud minema õpetatud rada pidi, kompuutri taga teste jooksutades vaid otsustasin kasutada tavaloogikat ja elektriskeemide kausta. Suht kiiresti suutsin isegi ilma testerita elektrikapis jõuda jälile releele, mis kogu häda põhjuseks. Ehkki see oli suht osavalt maskeeritud. Helendav diood näitas, et on töökorras aga riist ei lülitanud järgmist peale, vigane sisemine kontakt. Lahenduseks relee vahetus.

Täna saime kätte kirjaliku testi tulemused, millega võisin paksult rahule jääda. Juhendaja mainis, et võttis minult ühe punkti maha ebaselge sõnastuse pärast, lisades muiates, et oleks ju piinlik kui vähem kui pooleaastase staazhiga töötaja kohe 100% saaks. Nojah, ülejäänud kursusekaaslased olid enamus kõrgema kvalifikatsiooniga ja rohkem kui 20 aastase kogemusega. Kõik me kuus saime läbi, mis eeldas vähemalt 75%.

Lõuna ajal kuulsin ka töökaaslaselt huvitavat infot selle kohta kuidas staazhikamad vennad meie töökohas kursustel käivad. Nimelt olla nad teatanud ülemusele, et on nõus minema lisakoolitusele vaid ekstra soodustuste eest. Neile antigi kahekordne töötasu või iga päeva eest lisapuhkusepäev lisaks veel maksti ekstra päevaraha "komandeerimiskuludeks". Lahkusid tavaliselt enne kahte, sest olid "raskest õppimisest" väsinud, testegi ei kirjutanud väites, et sellise staazhi puhul on testi noudmine solvav.

Mul oli seda raske uskuda aga kui ka teine mees hiljem kuuldud infot kinnitas paistis tegu olevat tõepärase juhtumiga. Endale polnud muidugi pähegi tulnud mingit soodustust lunida ja kui ei küsi ega siis ei saa ka. Võtan igatahes järgmiseks korraks teadmiseks:) Pool aega on veel ees, mille lõpetab suur test viimasel päeval. Aga paistab et kui kuulata juhendajat ja ise veidi kodus materjale enne üle vaadata siis ei tohiks see suureks probleemiks kujuneda.

Tegelikult olen ka ilma igasuguste lisasoodustusteta väga rahul, et saan ennast täiendada ja mulle makstakse selle eest palka ka veel. Enne tööle saamist olin ju end kirja panemas ülikooli kursustele, et saada erialast koolitust ja siinseid kehtivaid pabereid, ning oleksin pidanud ise portsu raha välja käima. Nüüd saan seda kõike firma kulul, super, eks ole!!!

Tuesday, October 26, 2010

Suvi tagasi

Täna tundus tõepoolest, et suvi on tagasi tulnud. Hommikul oli fleecevestiga liiga soe aga pealelõunal kippus juba pähe mõte t-särk maha koorida. Kolme paiku kerkis temperatuur +21C peale olles koos niiskusindeksiga lausa +26C. Kui päike end ka veel pilve tagant näitas tekkis juulikuu tunne.

Kella neljaks koju jõudes oli temperatuur langenud kraadi võrra aga ikkagi supermõnus aias õllejoomise ja läpakal netis surfamise ilm. Paraku paistab, et miskit siin ilmas ei saa niisama, vastukaaluks lubati raadiost õhtul suurt tormi koos tornaadohoiatusega. Tuulekiirus võivat tõusta 100 km/h'ni, auto parkisin nii kaugele majaesisest suurest vahtrast kui vähegi sain, et vältida kuu aja eest juhtunud jama kui oks esiklaasi puruks kukkus.

Sunday, October 24, 2010

Töö Välismaal

Tänane delfi artikkel "Välismaal võib teenida kuni 140 000 krooni kuus" ajas mind oma tendentslikkusega turri, kuna tagapõhjal kõlas mõte, et välismaal on nii kerge suurt raha kopaga kokku ajada. Tuleb tunnistada, et enamus fakte on ilmselt tõepärased aga viis kuidas neid esitatakse, kõike muud kui tasakaalustatud. Võtmesõnaks on tihtipeale "kuni", no kurat eestis on töökohti kus võib teenida "KUNI" 200 000 krooni ja enamgi kuus aga kui mitu! Sellise palga "ausalt" teenimiseks on paraku vägagi piiratud võimalused nii siin kui seal.

Ega siis töökuulutus paljalt ei taga töölevõtmise! Artikli põhjal jääb mulje, et ainult avalda soovi ja kohe saadki kõrgepalgalise töö välismaal. Aga miks siis arenenud riikides on ametlik tööpuudus 10% ringis ja tegelik kisub 20% ligi. No kuidagi ei klapi. Põhjus pole kohalike laiskuses või oskuste puuduses, headele kohtadele on konkurents tihtipeale 1 sajale või tihedamgi. Isegi minu viimases töökohas oli konkurents lihtsale tehniku kohale rohkem kui 1 kümnele, kusjuures tehnikutena töötajaist on suur osa kõrgharidusega!

Peab ikka aru saama, et pakkumine on üks asi ja tegelikkus teine. Enamus pakkumisi ei vasta 100% tõele, meenutage äärmusliku juhtumina kas või neid tüdrukuid, kes Eestist ilusate pakkumiste peale orjatööle meelitatakse. 20 aasta jooksul välismaal on minu töökohtadest kõik peale ühe tutvuste kaudu saadud (siin sügav tänu tuttavaile!:). Isegi ametliku statistika alusel saadakse arenenud riikides rohkem kui pooled töökohtadest tutvuse kaudu. Niisama täiesti külmalt ajalehtede ja interneti töökuulutuste alusel normaalse töö saamine on haruharv juhus.

Tihtipeale on töökoha kuulutused avaldatud vaid seetõttu, et seadus seda nõuab, koha saaja juba ammu enne olemas. Ühes mu eelmistes töökohtades tehti just nii, kuna mind sooviti tööle siis tehti spetsiaalselt selleks ametipositsioon. Aga seaduse järgi oli vaja avalikult kuulutada, intervjuudel käis üle 20 inimese nii firma siseselt kui väljast aga mina sain koha ilma et oleksin isegi intervjuul käinud. Kahju oli neist, kes käisid jutuajamistel, ja keda sisuliselt lollitati. Muideks tegu oli suure soliidse firmaga.

Oskus (loe normaalselt tasustavale) ja juba ka paljude lihttööpakkumiste jutule saamiseks peab tänapäeval olema CV kirjutatud professionaalsel tasemel, muidu praagib arvuti selle enne välja kui inimeseni jõuab. Seda sain teada tööotsimise kursustel, kuhu läksin olles olnud pea aasta töötu. Mul oli nii kohalikku kogemust, oskusi kui haridust aga väljasaadetud CV'dele vastusi ei tulnud. Põhjuseks oligi ilmselt CV, mis enda poolt amatöörlikul tasemel kokku pandud. Kui ikka jutule ei saa, siis ei tähenda kui hea sa oled! Kui kohalikku keelt ja kombeid korralikult ei valda on normaalse tasuva töö saamine pea võimatu. Erandi teeb muidugi tutvus või juhuslik vedamine.

Lisaks tahaks veel kirjutada palga teemadel. Need summad, millest artiklis kirjutati tundusid veidi müstilised. Aga noh kui vaadata sõna "kuni" siis võib ju kõike kirjutada. Uurisin ka sellealast kohalikku infi kui tööd otsisin ja igatahes Canadas on numbrid mõnevõrra erinevad. Olen ise tehnikainimene, mistõttu siin tabelis tehnilised erialad. Peab rõhutama, et tegu on täisajalise palgaga, milliseid töökohti tänapäeval enam palju pole. Enamasti võetakse tööle osaajaliselt või kontrakti alusel. Seetõttu on ka tabelis olevad numbrid tegelikest mõnevõrra kõrgemad. Ei maksa ka unustada et tegu on enne maksusid palgaga!!!

Märkusena, et üks canada dollar kõigub 10 ja 11 EEK vahel.

Lihttööliste palgatase kõigub rohkem ja sõltub palju rohkem tööpanusest, mida sisse panna. Korralikku palka saab teenida vaid juhul kui teed sellist tööd, mida keegi teine pole nõus tegema või kui rebid jubedalt ületunde. Aga mis elu see siis on. Canada keskmine sissetulek on $24 tunnis ehk umbes 250EEK aga selle ajab suht kõrgeks superkõrgeid palkasid teeniv paariprotsendine koorekiht. Tavakodaniku keskmine tunnipalk on 150 ia 200 EEK vahel, enamus teenindussektorist saab 100 kuni 120 EEK. Tegelikku olukorda peegeldab kujukalt minu töökaaslane, kes oli BMW sertifitseeritud mehhaanik saades $10 tunnis esimesel aastal, teisel aastal tõusis palk $12 peale kusjuures töötegemine oli tihe. Riigitöö on ainsaks oaasiks sellel "dog eat dog" tööturul, aga sinna saamiseks on vaja kas tutvusi, pealemaksmist (nagu nõuka ajal kelnerikohtade eest) või ropult õnne!

Uskuge, välismaal ei oota teid keegi pikisilmi pudrumägesid ja piimajõgesid pakkudes. Kui tahad normaalselt elada, pead tööd tegema nagu Eestiski. Tekkib küsimus kas mõnevõrra kõrgem tasu (vaata tabelit!) ja samas kulud kaaluvad kodumaal elamise väärtuse üles. Uskumatuna tunduv fakt, et isegi palgaskaala tipu lähedal asuv advokaat teenib keskeltläbi vaid $36 tunnis peaks mõtlema panema. Aga tänapäeval võib igaüks ise järgi proovida kui muidu ei usu.

Need üksikud kes suudavad kohe ja vägevalt välismaal läbi lüüa jätavad petliku mulje, aga neist kirjutatakse. Pole ju huvitav lugeda tavainimestest, kes sama moodi tööd teevad nagu seda tehakse eestis ja kes moodustavad 99% väljarändajatest. Meenutab veidi siinset hokit, kus sajad tuhanded poisid hokit mängivad aga NHL'i saab alla kümne aastas.

P.S. Ei maksa ka unustada, et paljudes riikides ei maksa teistes riikides omandatud autojuhiloadki, diplomitest ja muudest kutsetunnistustest rääkimata!

Saturday, October 23, 2010

Großdeutschland

See on saksa ühe eliitüksuse, soomusdiviisi Großdeutschland märk. Juttu tuleb küll tänapäeva saksamaast aga eurooplastel paistab vähehaaval tärkama mure saksamaa liigse tugevuse pärast. Googeldasin Großdeutschland ehk Suursaksamaa ja esimesed vastused olid muidugi sõjateemalised. Momendil jääb mulje, et ülejäänud maailm on lihtsalt kade sakslaste majandusliku edu peale. Lisaks ehmatab poliitiliselt korrektseid ringkondi saksa esindajate viimase aja ootamatult otsekohesed väljaütlemised.

Saksa teemal avaldati reedel pikk artikkel Economistis. Tsiteerin: Saksa küsimus kunagi ei kao, see ainult muteerub nagu gripiviirus. Me oleme sakslasi kaks korda võitnud aga jälle on nad tagasi. ... jne Paistab, et sakslaste puhul on aksepteeritav kasutada väljendeid, mis mõne teise rahvusgrupi puhul võiks lausa kriminaalsüüdistused esile kutsuda. Aga ilmselt on see lõpuks sakslastel üle visanud ja nad hakkavad tundma, et on aeg teise maailmasõja süütundest üle saada.

Ja siit ka viimase aja väga otsekohesed ja julged väljendused saksa enda poliitikutelt. Endine saksa riigipanga direktor hoiatab, et immigrantide liigne sigivus ja haritlaste liiga vähene ohustab riigi tulevikku. Angela Merkel lisab: Multikulturalism (muide Canada ametlik poliitika) on täielikult läbi kukkunud. Saksamaa vajab immigratsiooni olulist piiramist või isegi peatamist. jne ... Sakslased ei taha enam maksta kinni mahajäänud ja eriti laiskade riikide looderdamist, mis avaldus selgelt kevadise Kreeka kriisi ajal.

Momendil on Saksamaa euroopas juhtpositsioonil ja majanduslikult saavutanud pea et needsamad eesmärgid mis sõjaliselt omal ajal, on tekkinud majanduslik SuurSaksamaa. Paremal olev kaart illustreerib tolleaegseid ootusi-lootusi. Kuid paljude sakslaste arvates ollakse möödumas kõrgpunktist justkui Stalingradi lahingu ajal. Ja nüüd on peaeesmärgiks leida vahendeid kuidas vältida stagnatsiooni ja aeglast hääbumist. Aga sõjaliselt on sakslased momendil tagasihoidlikud ega muretse selle pärast eriti. Milleks kulutada vahendeid valdkonnas, kus eriti vajadust pole. Mainimisväärset sõjalist ohtu ju LääneEuroopal pole seni kui Venemaa piisavalt tugevaks ei lähe. Venemaal on aga suuremad probleemid kerkimas hoopis idast, Hiina näol kellega küll praegu suht hästi läbi saadakse.

Üldiselt momendil toetatakse Saksamaa tugevust erinevail põhjustel, Lääne Euroopa tahab nende abil end majnduslikust surutisest välja murda, Ida euroopa näeb Saksamaas vastukaalu Vene suurenevale mõjule, USA vajab ratsionaalset partnerit Euroopas, Aasia riigid himustavad Saksa kaupu alates mersadest ja lõpetades õllega, ... Aga sisimas on kõik veidi mures, mis saab kui Saksamaa saab liiga tugevaks ...

Tuesday, October 19, 2010

Koolitusel

Olen jälle kolmeks nädalaks koolitusel. Pakuti võimalust minna Vancouverisse või Ottawasse aga kolmeks nädalaks ei viitsi sellisel ajal kodust ära minna. Oleks talvel võimalus Calgarysse minna kasutaks selle ära, sest siis saaks ju firma kulul nädalavahetustel suurtes mägedes suusatamas käia.

Aga praegu pole mu päevaplaanis praktiliselt miskit muutunud. Tööle samal ajal, lihtsalt istume koosolekuruumis ja absorbeerime uut elektri, elektroonika ja peenmehhaanika alast infot. Koju saame veidi varem, sest Quebecki päritolu juhendaja ei viitsi üle kolme tööd teha ja laseb meidki minema. Päris kasulik oma teadmisi niimoodi värskendada, et selle eest kobedalt peale makstakse.

Monday, October 18, 2010

Kutsa Op

Meie koer on "it", mis tähendab, et kutsikasaamise rõõmu loomal enam pole. Mina olen alati olnud igasugu kirurgiliste ja ka muidu arstliku vahelesegamise vastane, kui see just hädavajalik pole. Aga mõistusega võttes oli tegu aruka otsusega, lihtsalt kuidagi kahju loomast. Naispere oli enne asja põhjalikult netist ja arstiga konsulteerides uurinud ning nende väitel pidavat see operatsioon looma eluiga pikendama, kuna välistab mitmete kasvajate esinemise võimaluse.

Loodetavasti ei muutu meie kutsa haruldaselt hea iseloom ja meeleolu. Siiani pole sellest küll mingit märki olnud aga eks see hormoonide kadumine vereringest võtab veidi aega. Samas oli minul kunagi lapsepõlves koer, kes elas autoõnnetuse üle jäädes ühest jalast veidi lombakaks ja kaotades võime kutsikaid saada, aga temal küll iseloom ei muutunud.

Operatsiooni elas meie koer väga lihtsalt üle, hommikul arsti juurde ja pärastlõunal helistati, et loom on ärganud ning nuusib ringi. Õhtul jalutas veidi uimaselt juba omal jalal. Nüüdseks on opist viis päeva möödas, kraed kannab loom vaid seepärast, et ei saaks hammastega niite näksima. Sügada kaelalt ta ise ei saa ja tuleb seetõttu meie juurde õnnetu näoga abi norima. Kui siis kratsida, laseb silmad suurest mõnust vidukile nagu oleks narkotsi manustanud. Loodetavasti ei harju ära sellega, et peremehe ülesanne on teda sügada :)

Sunday, October 17, 2010

Oktoobrikuu Vaarikad

See aasta on sügis kena olnud ja meie piirkonnas pole öökülma veel esinenud ehkki paar korda on õige napikaks kiskunud. Tänu taolistele ilmaoludele on sügisene vaarikasaak tavalisest palju vingem.

Iga aasta seda ei juhtugi, et vaarikad kaks korda saaki annaksid. Jõuavad vaevalt rohelised otsa tulla kui külm need ära näpistab. Paistab, et globaalsel soojenemisel on ka omad head küljed :)

Monday, October 11, 2010

Kanuud katsetamas

Selle aastase pika kalkuniõgimise nädalavahetuse veetsime sportlikult, kilode juurdevõtmise asemel pigem sai teisi kaotada. Kui laupäev möödus matkamise tähe all siis nii pühapäeval kui ka esmaspäeval käisime kanuuga sõitmas.

Laupäeval pidime kohe peale hommikusööki asja käsile võtma, sest pealelõunaks olime sünnale kutsutud. Ilm oli ilus, üle 20 kraadi sooja, seda siin oktoobrikuus just tihti ei juhtu. Tassisime kahekesi vanema plikaga kanuu auto juurde ja upitasime katusele. Sidumine võttis mul veidi aega, ikkagi esimene kord selle autoga kokkupandud kanuud transportida. Katuseraami tagumist tuge tuli maksimaalselt taha liigutada, et kanuu normaalselt raamil istuks. Sidusin ta kahe nöörijupiga tihedalt raami külge, kui loksutasin käega tundus et on päris stabiilne.

Seekord oli meie plikadel kaks sõbrannat külas, aga need kumbki polnud huvitatud ja seega jäi pisem plika koju sõbrannasid lõbustama. Ega mu kanuu poleks kõiki viit korraga kandnud niikuinii ja parajas suuruses päästeveste on ka ainult kolm. Toronto kaardilt otsisime sobiva koha, kus saaks parkida ja kanuu vette lasta. Kõige lähem asus tuttavas kohas rattatee kõrval Humberi jõe ääres paari kildi kaugusel järvest.

Viskasin mõlad, spinna ja kahva autosse ning sõitsimegi kümne minutiga jõe kaldale. Tegu oli lausa ametliku paatide vettelaskmiskohaga, mis varustatud betoonist kaldteega. Kanuu saab muidugi igal pool vette panna aga mugav oli parkida vee äärde ja kanuu ühe jutiga autolt jõkke tassida. Igaks juhuks olin Eesti kogemuse alusel võtnud soojad fleeced ja veekindlad joped kaasa, aga need panin kanuu pärasse, momendil oli päikese käes isegi särgi väel liiga palav.

Laps istus esimesele istmele, mina tagumisele ja lükkasin kanuu teele. Kui olin arvanud, et tüdruku mõlatama õpetamine võtab jupp aega siis eksisin rängalt. Plika käsitles mõla õige oskuslikult ja kippus hoopis mulle nõu andma. Selgus, et selle aasta White Pine laagris oli muu hulgas ka kanuusõitu ja erinevaid mõlatõmbeid õpetatud. Noh seda lihtsam, saime kohe ilma pikema jututa järve poole teele asuda. Kordagi ei tekkinud ka tüüpilist algajate probleemi, et kanuu liigub sinkavonka jõe ühest kaldast teise, libisesime sujuvalt allavoolu.

Ma polnudki kunagi jõge selle nurga alt näinud, alati ülalt kõrge kalda pealt. Jõe kallastel oli paiguti kõrkjate vahele kalameeste poolt toole sätitud. Parte, kajakaid ja teisigi eksootilisemaid linde ujus ja lendas päris ohtralt. Teisi inimesi ujuvvahenditega palju polnud, enamus neist üksikuist keda kohtasime olid süstadega, nägime vaid kahte kanuud. Ei kulunud palju aega kui käänaku tagant ilmus nähtavale suur maanteesild. Kohe selle taga suubub Humberi jõgi Ontario järve.

Silla alt oleme varemgi tihti läbi sõitnud, kuid jõekaldal olevat rattateed pidi, nüüd oli esimene kord vee peal. Veidi imelik tunne olla kipakas kanuus silla all samal ajal kui pea kohal kuues reas liiklus 100 km/h uhab. Kergest õõtsumisest oli aru saada, et järvelained ulatusid siia välja. Kohe nägime ka suudmes asuvat jalakäijate kaarsilda ja selle taga silmapiirini laiuvat järve. Siin on Ontario järv umbes 40 km lai, ka selge ilmaga ei näe järvetasapinnalt USA poolset kallast.

Inimesed lehvitasid sillalt ja laps viipas vastu. Naljakas oli nii paljude pilkude poolt saadetuna justkui luubi all kanuus sõuda. Järvele jõudes oli lainetus oluliselt tugevam aga kanuu libises sujuvalt pritsimata tilkagi sisse. Tuul oli minimaalne, ennustuse põhjal 6 kmh, seega julgesime veidi kaugemale järve peale sõita. Üle 15 km/h tuulega pole see soovitav, muidu võid põhjatuulega vastutahtmist USA poolele jõuda. Kanuu on nimelt kõrge pardaga ja seetõttu tugevalt tuulest mõjutatav. Suht madalast tuuletugevusest alates pole võimalik vastutuult liikuda, lihtsalt ei jõua sõuda nii kiiresti kui tuul alust teisele poole puhub.

Tiirutasime kella kaheni , tegime pilte ja pöörasime siis tagasi, et sünnale mitte hiljaks jääda. Vasakpoolsel pildil on näha kui viltu Torontos pilvelõhkujaid ehitatakse:) Tagasitee kulges kiiremini, sest nõrk tuul ja lainetus tagant, 45 minutiga olime tagasi maabumispaigas. Nägime päris järve lähedal varjatud parkimisplatsi, kust paistis saavat kanuud sisse lasta, jätsime koha meelde. Kohtasime ka kampa algajaid renditud varustuse ja instruktoriga, kelle vahelt tuli läbi manööverdada. Pääsesime kokkupõrketa, ehkki paar süsta sattus kahtlaselt lähedale.

Kanuu veest välja tõstmine ja katusele kinnitamine läks kiiremini kui enne, kogemused tulevad. Ilmselt on vaja paar klambrit konstrueerida ja nöörijupid veidi lühemaks lõigata, siis peaks saama kanuu katusele ja kinnitatud vähem kui 10 minutiga. Laps oli igatahes vaimustatud ja leidis, et kanuu eest makstud raha läks asja ette.

Esmaspäeval kui enamus ülejäänud kanadast kannatas ülesöömisest tingitud seedehäirete all valmistusime meie järjekordseks kanuusõiduks. Kaasa käis varakult Homeshow'l, kuhu mina lihtsalt ei viitsinud kaasa minna. Lapsed tudisid pikalt ärgates alles poole üheteist ajal. Hommikupooliku surfasin netis ja bloggisin kuni keskpäevaks auto tagasi saime. Kanuu jälle katusele ja tollele uuele vettelaskmiskohale, mida eelmine päev olime näinud.

Kaardil seda ametlikult polnud aga Google Maps abil leidsime koha üles. Koht polnud nii mugav kui eelmine, pidin ise kaldal vedelevatest kividest "kai" ehitama et saaksime kuiva jalaga kanuusse. Plikad kõigepealt sisse ja siis tõukasin meid kaldast lahti. Põhisõudjad olime meie vanema tüdrukuga, pisem istus keskel aidates oma plastikmõlaga jõudumööda kaasa.

Seekord olid tuul ja lainetus tugevamad, juba maantee silla all õõtsus kanuu päris asjalikult. Jõe suudmes koondusid lained ja läksid teravamaks, aga kui sealt järve peale saime muutusid nad laugemaks, ehkki olid mõnevõrra suuremad. Kanuu libises sujuvalt üles-alla õõtsudes üle lainete lastes kerel kergelt läbi painduda. Kui poleks eelnevat kogemust oleks selliste lainetega kanuus järvele minek päris hirmutav tundunud. Olimegi ainsad taolise pisikese riistaga avaveel. Kuna tuul puhus vasakult poolviltu kalda poole siis polnud muret, et see meid kaugemale kannaks.

Aga ega me kaldast kaugele läinud, vaatasime jõe suudme lähedal ringi ja keerasime siis ranna ääres oleva sõudekanali suudmest sisse. See on kaitstud pooleteisemeetrise betoonvalliga suurte lainete ja tuule eest, kanalis ujus luiki ja vallil istus igasugu lindusid sõbralikult rivis. Luiged lasid end õige lähedale, sain neist mitu head fotot. Tagasi pöörates nägime, et lained on tõusnud pritsides vahel isegi üle valli. Valli tagant välja jõudes olid nad tõesti suuremad ja kaugemal isegi kohati murdusid.

Jõesuudmesse oli aga vähe maad ja kanuu käitus ka nende lainetega väga kindlalt. Soojema ilmaga oleks võinud veidi kaugemalegi järvele sõita, aga läänest tõusid vihmapilved nii et otsustasime tagasi sõita. Polnud miskit tahtmist oktoobri keskel järvel vihma kätte jääda ja märjaks saada. Lapsed olid igatahes näljased ja rahul meie kanuusõiduga. Kes teab kas see aasta enam tulebki ilma, millega oleks mugav järvele minna.

Sunday, October 10, 2010

Pretty River

Laupäeval käisime Blue Mountainis, seekord mitte suusatamas vaid hoopiski suusavarustust vaatamas ja matkamas. Sealses suusakeskuses on iga aasta tänupüha nädalavahetusel suur suusavarustuse laat. Enamasti oleme ilusa ilma korral püüdnud kaks kärbest ühe hoobiga lüüa, tehes peale suusakraamis tuhnimist ka loodusjalutuskäigu. Laste jaoks on muidugi tähtsaim osa saada kohalikke Beavertaile ehk koprasabasid, mis meenutavad lapikuid liigse suhkrukorraga kaetud ja tugevasti ülehinnatud pontsikuid.

Seekord uusi suuski vanemale lapsele ei ostnud, sest sobiva pikkusega korralikke ja hinnalt vastuvõetavaid ei leidnud, peab järgmine nädalavahetus Toronto suusashowlt vaatama. Aga siiski saime kummalegi uued kerged Carrera kiivrid, kiivrisukad koos näomaskiga ja soojad alusriided. Lahkudes kohtasime tuttavaid eestlasi, kelle plika meiega kaasas oli.

Matkamiseks oli seekord valitud Pretty River Park, mis asub Põhja-Eesti klindiga sarnaneval paekivi astangul, vaid kõrguste vahe on siin suurem ulatudes kohati üle 200 meetri. Blue Mountaini suusamägi asubki ühes selle astangu lauges osas. Peale lühikest otsimist leidsime parkimisplatsi GPS'i abil üles. Raja valikul lähtusime asjaolust, et kell oli juba pool neli ja seega palju meil valget aega polnud jäänud. 5 kildine ring tundus paraja pikkusega olevat.

Esialgu kulges rada hõredas metsas kergelt ülesmäge. Ehkki enamus lehti olid veel puudel kattis esimene kiht kohati rada varjates kivimügaraid ja juurikaid, millest ühe otsas oskas kaasa komistada ja jalga kergelt väänata. Õnneks siiski mitte liiga hullusti, nii et saime ikka edasi minna. Metsatee ääres leidus suures koguses takjaid, mida tuli pidevalt nii enda kui koera küljest maha katkuda. Peagi selgus, et sama rada kasutavad ka mägiratturid, kes aeg-ajalt mööda tuhisesid.

Üldiselt ollakse siin viisakad ja seda muret pole, et keegi sulle selga sõidaks, ainult koer kippus teinekord neile jalgu jääma. Olime looma kohe rihma otsast lahti lasknud ja too tormas suurest vabanemise rõõmust ringi nagu segane. Muidugi oli vaja kõiki rattureid üle nuusutada ja valikuliselt mõne peale ka haukuda. Aga enamasti kuulas ta kenasti sõna kui kutsusime enda juurde.

Paepealsel lagendikul märkasime metsikuid õunapuid, muidugi oli vaja maitsta. Hapukad olid teised, kuid vahelduseks väga mõnusad närida. Üks heledam mage-magusa maitsega sort läks eriti hästi peale. Ilmselt oli tegu mingi vana taluasemega, kust muidu nii palju erinevaid maitsvate viljadega õunapuid. Ja siis nägime veidi kaugemal eriliselt ahvatlevaid suuri punasepõskseid õunu. Seekord polnud välimus petlik, väga head magushapud õunad, paremad kui poest ostetud. Ubinaid korjasin pool seljakotti täis, et oleks hiljem autoski maiustada ja jätkuks ka kaasa poolt lubatud õunakoogile.

Peagi hakkas rada metsa sees kaldast alla laskuma.Kohati tuli päris ettevaatlik olla, et mitte libastuda kuivanud lehtede kihil. Isegi koer libastus paar korda sõites jalad laiali "lehekelgul" mõned meetrid nõlvakut pidi allapoole. Orgu laskudes oli selgelt tunda kuidas ilm kiirelt jahedamaks kiskus, aga ronimine oli piisavalt energiakulukas nii, et külm küll ei hakanud. Lapsed hoopiski kiskusid fleeced seljast ära.

Oru põhjas avastasime Pretty Riveri "Ilusa jõe" asemel soojärvest välja voolava pisikese mudase oja. Enne kui keelata jõudsime kargas loom pikemalt mõtlemata poole seljani mudasesse vette. Ahmis juua ja hüppas vees niisama ringi ise suurest õnnest silmi pööritades. Siis ronis välja jooksis meie juurde ning raputas end kuivaks nii, et pidime sopapritsmete eest igas kaares põgenema. Mitte ei mahu pähe, miks koertel on komme end peremehe juurde kuivaks raputama tulla.

Otsustades meie hädakisa põhjal , et ta on järjekordse toreda tembuga hakkama saanud haugatas loom korra ja pani siis tuhatnelja mööda rada ajama. Alles siis märkasin õudusega, et paarkümmend meetrit eespool olid mitmed suured vedela sopa ja muda lombid teel. Looma selline pisiasi muidugi ei ehmatanud, ta uhas neist otse läbi nagu ralliauto nii, et muda pritsis raja kõrval olevate puude tüvedele. Oi kurat, no kuhu sa sihukese räpakolli küll paned tagasiteel, kahju et suusakasti pole katusel kaasas. Ainus lootus, et muda jõuab vahepeal kuivada ja suurem osa maha pudeneda enne kui tagasi auto juurde jõuame. Seda muidugi eeldusel, et loom uusi sopalompe ei läbi.

Päike oli suht madalale langenud, otsustasime tagasi pöörata. Minu soovitusel võtsime ette väikese ringi ümber järve, et mitte sama rada kaks korda läbida. Paraku kaldus GPS põhjal otsustades ametlik rada liialt eemale meile vajalikust suunast, otsustasin veidi lõigata ja metsa vahelt otse minna. Kohati sai kasutada metslooma radasid aga kui need keerutasid liialt läksime otse üle mahalangenud puude ja rahnude. Lastele ega kaasale ei meeldinud selline ettevalmistamata tee, kuid kuna valida oli vaid otsese raske või pikema ja kergema vahel siis otsustasid nad ikkagi minu valiku kasuks. Kokkuvõttes tuleb ju niikuinii sama palju mäkke ronida, et tagasi jõuda, vahe vaid kaldes ja teepikkuses.

Läbisime oru, mille põhi oli kaetud sammaldunud paerahnudega. Siin kasvasid hõredalt suured kõrged vahtrad ja tammed. Nende suurus avaldus alles siis kui võrdlesid tüvesid inimestega, jäi tunne nagu jalutaks muinasjutumetsas. Lõpuks mäe otsa jõudes avanes võimas pilt noore metsa vahel kasvavaist üksikutest mitmesaja aasta vanustest puuhiiglastest.

Viimase teejupi sammusime otse üle talumehe rapsipõllu. Koera liikumisviis oli kentsakas, kuna ta ei ulatanud üle taimede nägema siis sooritas loom aegajalt kõrgeid jänesehüppeid, et orienteeruda. Siin sai ta hakkama viimase tõpratembuga leides mingi looma sitahunniku ja püherdades seal sees mõnuga enne kui jaole saime. Koer lehkas rõvedalt, nii et pakkusin lahendusena välja looma rihmaga katuseraamile sidumise. Paraku pidas ülejäänud seltskond seda looma õiguste rikkumiseks võtmata kuulda minu argumente, et taoliselt haisva looma autos hoidmine on äärmiselt ebainimlik minu nina seisukohalt.


Olin sunnitud järgi andma nagu tavaliselt, lõpuks pidin veel ise eluka meie masina tagaosasse tõstma, sest isegi loomaarmastajad lapsed polnud vaimustatud kutsukese süles hoidmisest. Elukat autosse upitades veendusin, et ta oli jõudnud ka paar lõuatäit sooja sitta põske panna, kui too suu avas ja mulle näkku hingas. Keemiarünnakust oleksin peaaegu minestunult selili kukkunud, pillates koera autosse. Shokist toibumiseks vajasin purki karget jahedat õlut. Selleks ajaks kui minu aurud lahtusid panime vanema lapse rooli, kes suurima rõõmuga kruusateel rooli keeras. Samas polnud põhjust karta, et politsei oleks humala aroomi suutnud üle sõnnikuhaisu avastada. Koju sõitsime rohkem kui sada kilomeetrit, vaatamata paarikraadisele välistemperatuurile, lahtiste akendega.

Tagasi jõudes oli esimene ettevõtmine maja taga koera aiavoolikuga suuremast kõntsast puhtaks uhamine, mida too üllatavalt rahulikult talus. Siis tassiti loom tuppa vanni ja shampoonitati kaks korda põhjalikult üle ning lõpuks pesti ka hambad. Kui elukas lõpuks pisemast lapsest omaniku süles MINU saunarätikusse mässituna tuppa tassiti tulid kassid teda uudistama. Huvitav mis mõtted küll Puma peas liikusid kui ta koera koonu nuuskis ja imestunult pea tagasi tõmbas. Colgate coolmint ja värske metslooma sitt moodustasid sellise lõhnabuketi, mis isegi meie sõbraliku kassi pani üllatunult karvu turritama ja sisisema.

Wednesday, October 6, 2010

Verstapost

Septembri viimastel päevadel pidi mu veebilehe külastuste number viienda koha kasutusele võtma, 10000 lõi ette. Bloggimise (mulle meeldib kasutada kahte bb'd) eesmärgiks pole olnud võimalikult suure külastuste arvu saavutamine, aga samas on ikkagi põnev vaadata, palju loetakse ja kes huvi tunneb. Uue google statistika põhjal on näha, et enamus lugejaid tuleb kolme teise bloggija lehekülgedelt, ning lisaks Google otsingumootorist, pluss mõned pidevkliendid.

Mul oli bloggimise peale üleminek lihtne, sest niikuinii saatsin järjepidevalt kodustele emaile lühikeste kirjeldustega, mis toimub. Nüüd lihtsalt riputasin "kirjad" blogilehele üles. Stiil siiski muutus, sest lisaks tavaliste enda ja pere igapäeva juhtumisi kirjeldavatele jutukestele, toksin sisse ka pähe kargavaid mõtteid ja huvitavamate loetud artiklite, raamatute kokkuvõtteid - hinnanguid.

Võrreldes varasemate kirjadega tuleb rohkem enesetsensuuri kasutada, sest kirjutised on netis kõigile nähtavad. Minu jaoks on mugavam see, et enam ei pea tuttavaile/sõpradele/sugulastele eraldi kirjutama, igaühele kes huvi tunneb saadan blogilehe aadressi. Kes tahab ja viitsib isiklikumalt suhelda, see saab alati kasutada emaili või Skype, aga mul pole enam kohustust kirjutada ja teistel vastata - kõigil mugavam. Kui mõni koht eriliselt silma jääb piisab kommentaari lisamisest, milledele enamasti vastan kui paistab, et seda oodatakse.

Sunday, October 3, 2010

Kanuu

Neljapäeva õhtul võtsin kätte ja ostsin kanuu. Nimelt pakuti sügisese soodusmüügi korras 5 meetrist ja kolmekohalist kanuud haruldaselt hea hinnaga. 400 CAD eest ei saa isegi kasutatuid interneti kaudu eriti tihti. Igatahes lugesin netist hinnanguid ja nende põhjal paistis tegu olevat just meile sobiva kanuuga. 360 kilose kandevõime juures piisab terve pere ja matkakraami vedamiseks ja jääb ruumi ülegi.

Ametlikult on alus küll ette nähtud kuni kolmele inimesele, aga ilmselt peetakse silmas kaalu poolest keskmisi ameeriklasi:). Pood oli nii lähedal, et teoreetiliselt oleks võinud kanuu seljas koju tassida. kilomeetrine portaazh on ju selline keskmiste killast. Aga laisa nimese asi:), kui võimalus siis kasutan ikka autot. Pakend koosnes plastikust kerest ja kartongkarpi topitud istmetest ning muudest vajalikest vidinatest, mis klient peab ise kodus külge kruttima.

Karbi viskasin tagaistmele, müügimees aitas kanuu ühe otsa katusele tõsta ja lasi siis jalga. Kanuu kinnitamine ja sättimine jäi minu hooleks. Probleeme tekitas asjaolu, et ilma istmeteta on kere pehmevõitu ja kippus laiali vajuma. seega pidin kõigepealt nööri ümber kanuu kere tõmbama ja alles siis katuseraami külge kinnitama. Sidumine võttis oma pool tunnikest, kuna iga kord pidin ümber auto jooksma kui tahtsin nööri teise kohta kinnitada. Lohakalt polnud isu sellist tähtsat tööd teha, muidu võib pärast kanuu maanteelt leida.

Lõpuks seisis kergelt lötsis kanuu katusel minu arust piisavalt kindlalt. Sõitsin eriliselt ettevaatlikult vältides igasugu äkilisemaid kiirendusi ja pidurdusi. Kõik läks sujuvalt kuni oma tänava nurgani, kus suurest õnnelikult kohalejõudmise rõõmust nats liiga kiirelt kurvi võtsin. Katuselt kostis kanuu protestivat kriginat ja rappumist, kõhtu tuli tühi tunne nähes läbi esiakna kuidas paadi ots hirmuäratavalt paremale nihkus. Poleks ma suutnud talitseda pidurdamisrefleksi oleks kogu kupatus üle esiklaasi auto ette teele prantsatanud. Õnneks nöörid siiski hoidsid ja maja ette jõudsin kiivas ning kaldus kuid siiski katusel püsiva kanuuga.

Peale nööride lahtiharutamist aitas kaasa kanuu maha tõsta imestades kui kerge see on. 36 kilone kaal tundus tõesti tühine sellise suure asja kohta. Samas tean hästi, et kanuud seljas tassides hakkab peagi kaal tunda andma, sest kanuu pole sugugi seljakott, mida saab mugavalt turjale sättida. Iga kilo annab juba peale esimest 100 meetrit endast liigagi selgelt märku. Ainsaks lohutuseks on kanuu tassimise juures asjaolu, et peagi kannab kanuu omakorda sind ja kogu su kraami.

Täna pühapäeval panin oma uue kanuu istmed ja muud kudinad sisse ja oli isegi plaanis proovisõitu teha aga paraku kipub see üritus ära jääma. Kaasa ja vanem laps läksid kunstinäitusele, nii et mõtlesin pisemaga kahekesi sõidule minna. Päästevestid, mõlad ja spinningud otsisime garaazhist välja. Selgus, et kaks vesti on sutsu pisikeseks jäänud, lapsed kipuvad mõlemad üle 27 kilo kaaluma. Peangi ühe lisavesti muretsema, ainult kolm on paraja suurusega.

Aga kui hakkasime kanuud tõstma, selgus et auto juurde kandmisega saame küll lihtsalt hakkama, kuid katusele upitamine oleks probleem. Lapsele veidi liiga raske üle rinna tõstmiseks, muidugi oleksin mõningase punnitamisega ka üksi hakkama saanud kuid ilm kippus kah pilvine ja jahe olema. Otsustasime katsesõidu teisele päevale lükata.