Inglise keeles on esimene aprill "Kõigi lollide päev" (All Fools Day). USA poliitikaelu on Trumpi juhtimise all muutnud rohkem kui aasta kestnud lollide päevaks. Täna loetud uudist, et Trump kaalub USA lahkumist NATO'st ei julgenud enne tõsisemalt võtta kui ikka mitmest autoriteetsest allikast olin selle kohta lugenud. Ega praegugi ole päris kindel, ehkki nii tõsisel teemal nalja viskamine oleks isegi ameerika presidendi puhul raskesti usutav. Teisest küljest on ammu aru saadud, et mis iganes Trumpi avaldusi ei saa tõsiselt võtta enne kui tegelikult tegutsemiseks läheb. USA NATO'st lahkumise või vähemalt viienda artikli eiramise suunal on ennegi vihjeid olnud, näis kas seekord tõsi taga või mitte.
Praeguse jauramise põhjust pole raske ära arvata. Trump lihtsalt Iraaniga parasjagu ämbrisse astunud ning pahur ja jonnib nagu väike laps kui teda aitama ei tõtata. Nagu mida sa ootad kui eelnevalt pidevalt liitlasi nöögid. Paistab, et isegi brittidel on lõpuks kõrini saanud, ma ei imestaks kui Inglise kuningas selle jama käigus oma väljakuulutatud külastuse ära jätab.
Iraani koha pealt on asjad hapud. Ameerika väidetavalt räägib kellegagi, aga kellega ei soostu ütlema. Iraanlased ise pööritavad silmi väites, et mingeid läbirääkimisi pole, USA on ainult saatnud oma 15 punktise plaani millele nemad omapoolse 5 punktisega vastasid. Kumbki pool muidugi ei pea teise plaani realistlikuks. Trump väitis, et sõda kestab veel 2-3 nägalat samas kui Iraan teatas olevat valmis pool aastat kestvaks sõjaks. Tundub, et Iraan ei läinud USA presidendi bluffimise õnge ja on hakanud avalikult irvitama ameeriklaste üle.
Hormuzi väina avamisest keeldumise korral lubas Trump tsiviiltaristu maatasa pommitada. Sellega on paraku pisike probleem, kuna rahvusvahelise õiguse alusel peetakse sihipärast tsiviilobjektide pommitamist sõjakuriteoks. USA praegune valitsus küll suurt ei hooli sellest aga siiski lükati pommitamist edasi. Kui Iraan järgi ei andnud kuulutas president viimases hädas, et päriselt ei huvitagi see väin teda. Trumpile on Hormuz tegelikult äärmiselt oluline kütusehinna tõttu mis määrab suures osas tema populaarsuse kodumaal. Lihtsal ameeriklasel savi mis toimub teispool maakera kuid bensuhind tänavanurga tanklas mõjutab presidendi partei toetust oluliselt no ja vahevalimisteni polegi nii palju jäänud.
Toredama uudisena plaanitakse täna lennutada kolm ameeriklast ja kanadalane Artemis 2 raketiga esimest korda Kuust mööda. Tegu järjekordse kosmosevõidujooksuga, seekord USA ja Hiina vahel. Kui kõik läheb plaanipäraselt maanduksid inimesed üle pika aja uuesti kuul 3-4 aasta pärast.
Lõppu ka märtsikuu kehalise aktiivsuse statistika. Jooksin 14 korraga 105.8 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale, ikka aeglane ehkki olud paremad kui veebruaris. Jalgades pole väsimust aga hapnikku ei tule nii hästi peale kui harjunud. Kilomeetri, viieka ja kümpsi aegu loodan endiselt kevadel paremad saada. Käisin õues 35,2 km ja suusatasin viie mäelviibimisega rekordilised 599 km. Sammusid keskmiselt 15700 päevas. Pulss 40 - 192, rahuolekus 57 - minu jaoks normaalne. Kaal kõikus 77.0 kuni 78.1kg. Keskmine une pikkus 7:14 ja skoor 77.
Sõnaotseses mõttes mürinal, sest öösel käis mitu äikesetormi üle. Tingitud olid need Mehhikost eksporditud sooja ja niiske õhu massidest. Ehmatasid siinset lund ja jääd nii, et taevalaotus hakkas staatilisest elektrist särtsuma. Mõnevõrra üllatas USA piirivalve ja tollikontrolli lohakus, mis õhumassid lausa kahest kindlustatud piiriribast üle lasid. Vabandatav ehk seoses asjaoluga, et põhitähelepanu on neil organisatsioonidel pööratud migrantidele ja narkotsidele, lõunapoolt üle Trumpi kaitsemüüri tulevatele ilmastikunähtustele enam ressursse ei jagu😜
Polnud veel end nooreks uljaks ja soojaks joonud
Mina muidugi võtsin eile talveoludest viimast, sest kardetavasti enne detsembrit lund ja külma ei saa. Suusamäel lund veel oli, ehkki paljaks sulanud muru ja mullalaigud järjest suurenesid. Lõbusalt mulisevad mudavee ojakesed voolasid nõlvasid pidi alla. Siin-seal laugemates kohtades laiutavaid sulavee lompe oli targem vältida, võtavad suusad kinni ja viskavad maoli kui tähelepanelik ei ole. Samas neis kohtades kus sulalund ja jääd jagus, sai mõnusalt sõita. Kokkuvõttes klassikalised kevadised suusatingimused, niinimetatud "Spring Conditions".
Lund hakkab väheks jääma
Hommikupoole mõne soojakraadiga oli jopega paras suusatada kui käiste tuuletusavad pärani lahti teha. Peale õllepausi võtsin fleece alt ära, jätsin vaid õhukese pikkade käistega särgi, jope käised pea lõpuni lahti. Müts kiivri all oli ka liiast aga ilma ei saanud, muidu hakkab kiiver sõidu ajal loksuma. Sõber võttis end särgiväele, mõned uljaspead kimasid lausa ujumisriietes. Pole ka ime, sest pealelõunal tõusis temperatuur 20 kraadi ligi. Suusatamine ise polegi nii hull aga kukkuda ei tohi, jääpuru peal kriibid palja kere hirmsasti ära.
Märg lumi pritsis suuskade alt kiirema sõidu juures lausa näkku. Mäeteenistus ütles, et järgmised paar päeva seoses ilmaoludega mägi suletud, kuid üritavad nädalavahetusel korraldada traditsioonilist "Lihavõtte Plärtsu", kui vähegi võimalik. Seisneb see suure hooga mäest alla tulles vett täis basseinist üle suusatamise ürituses. Paljud muidugi plartsatavad täisvarustuses vette. Ise pole proovinud aga ükskord elus peab iga lollust katsetama😛 Allpool kokkuvõte eelmise aasta "Easter Splash" üritusest Blue Mountainil.
Mis te arvate, miks USA president hüsteeritseb. Mul väga lihtne seletus pakkuda: Trump ja tema meeskond muretsevad vahevalimiste pärast, mis kujuneks praeguse suundumuse põhjal otsustades vabariiklastele enneolematuks lüüasaamiseks. Eeldatult lühike võidukas ja populaarne ehkki täiesti mittevajalik sõda Iraani vastu on kujunemas Trumpi valitsusaja suurimaks väljakutseks. Lääne poliitikud ei suuda vaatamata korduvatele näidetele ikka mõista, et teistes riikides valitseb teistsugune loogika ja arusaamine. Enamus lääneriike annaks pikema jututa paari päevaga ülekaalukale vastasele alla, samas sõdivad arenguriigid edasi ka täiesti lootusetus olukorras. Lõpptulemusena kaotab suurriik pikapeale kas huvi või vahetub valitsus või kerkivad esile muud prioriteedid. Algne lootus kiirele võimuvahetusele Iraanis on praeguse seisuga kadunud ja nii Iisrael kui USA tegelikult ei tea mis edasi teha, sest ehkki luureagentuurid hoiatasid taolise stsenaariumi eest siis poliitikud ei võtnud neid kuulda. Tüüpiline olukord kus usutakse neid kes räägivad meeldivat juttu.
Ameeriklastele läheb korda sisepoliitika ja eriti inimeste endi majanduslik olukord. USA's on kujunenud üheks põhinäitajaks bensuhind, mis tavakodaniku heaolu ja elukalliduse lihtsalt nähtavaks indikaatoriks. Mõne sõjanädalaga on see üles uhanud ning Trumpi populaarsust katastroofiliselt alla toonud. Iraan ei saa sõjaliselt kuidagi vastu kuid Hormuze väina sulgemise ja energiarajatiste kahjustamisega tekitab ameerika praegusele valitsusele vastikuid probleeme. See on üks väheseid Iraani mõjusaid relvi, peale ülemaailmse terrorismi käimatõmbamise. Iraani välisministear andis sel teemal täna ametliku hoiatuse. Tänu Trumpi idiootlikule jauramisele ei kiirusta ka ükski teine riik appi, ehkki energiahinnad puudutavad neid valusalt. Kõik märgid viitavad sellele, et isegi kui USA kuulutab sõja paari nädala jooksul võidetuks siis Iraan keeldub alla andmast ja suudab takistada energia vaba liikumist. Kokkuvõttes ei taastu ka kõige parema stsenaariumi korral sõjaeelne olukord mitme kuu vältel, ehk siis sel suvel saab kütus kallis olema.
Kütuse hinnad mõjutavad loomulikult reisimise ja ennekõike lennupiletite hindu. Hakkasin ise kiirelt tegutsema ja ehkki paljud lennuliinid on juba hinda tõstnud õnnestus tänu AI abile skoorida viimase aastakümne soodsaim suvepuhkuse piletihind. Esimese hooga arvasin, et tehisaru hallukas, sest omal käel tavaportaalidest leitud hinnad olid pea poole kallimad. Kontrollisin ikka mitu korda üle enne kui ostsin otse lennufirma käest. Paranoiliselt ei kasutanud AI pakutud linki vaid googeldasin teisel arvutil läbi VPN ja incognito veendumaks, et tegu ikka lennufirma ehtsa veebilehega.
Reisimise hindade teemal nägin lühikest videot suusapuhkustest. Ameeriklastel olevat lausa odavam Euroopasse reisida kui kodumaa kuulsates kuurortites suusatamas käia. Ei imesta, et mäesuusatamist peetakse rikaste meelelahutuseks kui normaalne on pere peale ligi 7000 USD nädalase suusareisi peale kulutada. Eks siin tuleb mängu kombineerimisoskus: me ei maksnud kunagi üle tuhande terve pere nädalase suusapuhkuse eest idaranniku parimas suusakeskuses mäel asuvas hotellis koos suusapiletitega. Järgmise aasta terve hooaja pilet Ontario parimas suusakuurortis praegu 200 euri eest soodukal, loomulikult ostame nagu viimased 20 aastat oleme seda teinud, sest hind odavam kui kolm päevapiletit.
Nimetatagu seda siis koonerdamiseks või majanduslikuks mõtlemiseks, mul suva. Natuke nagu hobiks kujunenud võimalikult soodsate diilide leidmine nii suuremate kuluartiklite (auto, mobla, arvuti, külmkapp, ...) kui ka reisimise puhul. Samas pole ainsaks kriteeriumiks madal hind, ma ei anna järgi endale olulistes kvaliteedinäitajates. Annab samasuguse mõnutunde nagu mõnel teisel kasiinos mängimine, eeliseks muidugi asjaolu, et säästab mitte ei kuluta raha🤑
Kuidas teil, kas kasutate soodukaid kui just ette jääb või viitsite sellega ka veidi vaeva näha.
Esmaspäeval oli küll 15 soojakraadi aga nii minul kui kahel eesti soost ülikooli professoril vaba päev. Kutsusin neid kaasa suusatama, mõlemad meeleldi nõus. Välja sõitsime pool kaheksa just päikesetõusu ajal, sain ilusa pildi kui nemad metroopeatuses oma suuski autosse toppisid. Tee peal üritasin tarkadest peadest välja õngitseda põhjuseid miks Trump presidendiks valiti.
Nõlvad meeldivalt tühjad
Paraku tundub, et teooriaid on jalaga segada aga tegelikku juurpõhjust ei oska keegi välja mõelda. Või noh, mis siin pikalt mõelda, põhjus on ju äärmiselt lihtne: valima tulnud ameeriklastest eelistasid enamus Trumpi mitte Harrist. Küsimus on selles miks nad eelistasid😜 Lihtne üldtunnustatud kuid minu jaoks ebapiisav põhjendus: mõtle kui loll on keskmine ameeriklane ja ära unusta, et pooled on veel lollimad. Teema lõpetuseks sai konstateeritud, et peagi (vahevalimised ja presidendivalimised) on ameeriklastel võimalus vigadeparandust tegema hakata või järjekordselt reha peale astuda. Kahjuks on selge, et usaldus USA vastu on jäädavalt kadunud ja vanad ajad ei tule enam kunagi tagasi. Looduslik valik: kes uute oludega ei kohane surevad välja.
Õlts käib asja juurde
Särgiväel mäel, mul veel jope
Mäele jõudes panin mina kohe suusad jalga aga nemad läksid kohvikusse zoomikoosolekut pidama: käib töö ja vile koos nagu ennevanasti oli kombeks öelda. Lumi ja jääpuru pehme ja lödine, lühemate slallisuuskadega sai siiski täitsa hästi sõita. Lõuna ajal läks nii soojaks, et paljud võtsid end särgiväele, paar uljast noorukit uhas üldse palja ülakerega mäest alla. Laua taga päikese käes tuulevarjus istudes soe nagu suvel aga õlleklaasi sai hanges külmana hoida. Kuumalaine kestab kaks päeva, nädala lõpu poole lubab kuni 30 senti lund. Hädasti vaja, sest sihuke temperatuur ja vihmahood sulatavad kiiresti, mõned lõunapoolsed nõlvad olidki juba suletud.
Maailm ümberringi põleb, naftahinnad tõusevad, aktsiaturg kukub, AI ähvardab iga nurga pealt aga mina vilistan ja sõidan suusamäele liugu laskma. Tegelikult vägagi loogiline käitumine, sest kui kõik peaks pekki minema oleks pärast hirmus kahju, et siis kui veel võimalik jäid mitmed mõnusad asjad või tegevused nautimata. Praeguses olukorras pole mõtet häid asju edasi lükata, kui siis tülikaid ja ebamugavaid stiilis: ehk tuleb enne tuumasõda kui pean tuba koristama või vannituba remontima😜 Jube totter oleks just enne pommiga pihta saamist uus vann või plaadid seina panna. Hoiatavaks näiteks vanaisa talus 39'l aastal valminud uus elumaja, tolle aja kohta igavene moodne, ruumikas ja ilus. Ei jõudnud pere end selles õieti sisse seadagi enne kui punased tulid, siis sõda ja lõpuks vene võim rekvireeris ning paari aasta pärast põles uute omanike käes maha. OK, siin meil ehk pole otsest sõjahirmu aga ühiskondliku korra kokkuvarisemine tabaks arenenud riike kõige karminalt, nende hellitatud kodanikud ei saaks segaduses hakkama.
Huroni järv pole veel täiesti kinni külmanud Haruldaselt selge ilm, põhjapoolne vastaskallas selgelt näha.
Tegelt ma muidugi nii ei mõtle, aga inimene peab leidma õigustuse miks kulutas vabal päeval neli tundi autos suusamäele sõitmiseks et seal kümme tundi nagu poolearuline mäel vaid lühikeste õlle ja näksipausidega üles-alla uhada. Külmalaine polnud veel taanduda jõudnud, parklas näitas -15C, tuulekülma alla 20 miinuskraadi. Suusasaapad olid kõrvalistmel, istmesoojendus sees ja kuum õhk peale puhumas. Külmaga läheb plastik nii jäigaks, et eelmine kord sain vaid suure hädaga teised jalga, seekord siis targem. Mäeolud polnud just kõige paremad: jää ja jääpuru, võtsin oma suurslalomi suusad, kiirem sõit ja teravamad kandid - mäel veendusin, et õige otsus. Päike paistis aga tuul oli jäine, peale esimest õllepausi panin teise fleesi lisaks jope alla. Eriti kummaline, et parema talla alla olen saanud mingi külmakahjustuse, nahapaksend hakkas tunda andma ja hiljem koju sõites üles sulades lausa valutama.
Positiivse poole pealt rahvast väga vähe, kihutada sai muretsemata, et keegi ette koperdaks. Konjak plaskus kulus marjaks ära, jamajutt, et alko tekitatud soojatunne on petlik. Või noh kui ongi siis nagu AI'ga - pole vahet kui piisavalt hästi petlik, soojem hakkas igal juhul. Kui külmarohi otsa sai tegin seeria kätekõverdusi, kakskümmend kiire tempoga tekitas mõnusa sisemise soojavoo jope all. See tuletab meelde, et võtsin vastu karatesõprade väljakutse 2000 kätekõverduse kohta 5-25 veebruaril (100 päevas). Täitsin edukalt, esialgu tegin 10'sed seeriad aga liiga kerge ja 10 korda päevas meelde tuletada oli keeruline. Viis korda päevas 20 teha palju lihtsam. Hakkas meeldima ja lasen nüüd ilma väljakutseta edasi. Peaks ka lõuatõmbed ja plangu lisama, et lisaks jalgadele (jookmine, suuskamine, rattasõit) ka käed ja kehalihased koormust saaks.
Veebruarikuus jooksin 14 korraga 105.7 km keskmise tempoga 4:53 kilomeetri peale, aeglane kuna lumi, jää ja jube külmad ilmad ... või siis vanus hakkab märku andma👴. Kilomeetri, viieka ja kümpsi aegu pole mõtet isegi kirja panna, kevadel kahtlemata jooksel kõik üle. Käisin õues 31,5 km ja suusatasin 193 km. Sammusid keskmiselt 14600 päevas.
P.S. Kriisid on alati selle nurga pealt toredad, et turud liiguvad palju muutes taktikalise ostu-müügi oluliselt kasumlikumaks kui normaalsetel igavatel aegadel.
Seda videot vaadates võib tõepoolest öelda, et vanus on vaid number.
Sattusin huvitava artikli peale, mis räägib füüsiliste võimete muutumisest sõltuvalt vanusest. Vaadati nii vastupidavust kui jõudu.
Vastupidavus ja aeroobiline võimekus saavutavad mõlema soo puhul maksimaalse taseme 26 ja 36 eluaasta vahel ning hakkavad peale seda sujuvalt langema. Esialgu 0.3% kuni 0.6% aastas, vanuse kasvades kuni 2.5% aastas. Füüsiline musklite jõud saavutab maksimaalse taseme naistel juba 19'l eluaastal, meestel 27'l eluaastal. 63 aasta vanuses langeb üldine füüsiline võimekus 30-48% võrreldes tippvormiga.
Konkreetselt polnud mainitud kuid arvan, et eelnev kehtib juhul kui tegu pidevalt rakendatud suht ühtlase koormusega. Ehk siis see ei tähenda, et tavakodanik ei võiks aktiivselt ja järjepidevalt trenni tehes ka hilisemas heas füüsiliselt paremasse vormi saada kui ta nooremana oli.
Paraku rõhutab uurimus noorest peast aktiivne olemise olulisust, mis märkimisväärselt tõstab vanemas eas füüsilist võimekust. Kui lugeda artikleid Eesti ajakirjandusest, kipub just see olema praegusel ajal suur probleem, paljud noored on äärmiselt viletsas normis, mida näha kaitseväe teenistusse minejate juures.
Täiskasvanuna alustades on ikkagi võimalik oma vormi tõsta, mida võin isegi kinnitada. Eriti muidugi vastupidavuse puhul, mis vanuse tõustes aeglasemalt taandareneb. Alati, ka eakana on kasulik tegeleda kehalise aktiivsusega, sest see vähemalt aeglustab võimete langust lisaks olulisele positiivsele mõjule vaimsele tervisele.
Nagu ikka selliste uurimuste puhul on tulemused statistilised kehtides enamuse keskmiste inimeste kohta. Otse loomulikult on mõlemale poole kalduvaid erandeid. Vastupidavuse puhul kujutan mina ilmselt silmapaistvat erandit, sest nii 5 kui 10 kildi personaalse rekordi (suht viisaka minu vanuseklassis) olen jooksnud peale 60't eluaastat. Samas pole vastupidavusalade kui eriliselt "igavatega" varem üldse tegelenud. Elav näide ja lohutus keskealistele ja ka vanematele, et tõepoolest pole kunagi hilja alustada.
Füüsilise jõu koha pealt ei oska kommenteerida, pole vastavat trenni kunagi teinud ega jõusaali külastanud. Päris nõrguke ka pole, aga musklimägedega muidugi võrrelda ei maksa. Kui karatesse läksin mainis juhendaja, et olen "lean and mean" - good fit for karate. Spordialadest on mind alati paelunud rohkem mängulised, sellised kus võistled otse vastase või vastastega mitte ainult jõu ja vastupidavuse vaid eelkõige osavuse ja mõttekiirusega.
Suusamäel istusin esmaspäeval tõstukitoolil kõrvuti vanahärraga, kel mõne kuu pärast 90's sünnipäev ees ootamas. Imestasime kõik, et mees ikka suuskadel. Too vastas: tänu moodsale arstiabile. Kümmekonna aasta eest oli raskusi keppidega käimisel aga siis pandi mõlematesse põlvedesse titaanliigendid ja nüüd uhab penskar suusamäel nagu noor jumal. Lohutus nii kodanikele, kes arvavad, et peale 40'dat on sportimisega jokk kui ka minule - hea õnne korral ootab ees veel 30 aastat mäesuusatamist ... kui vaid globaalne soojenemine enne lumiseid talvi ajaloo hämarustesse ei kupata.
Kokkuvõttes arvan, et igas vanuses saab sporti teha, lihtsalt teatud alad on rohkem vanurisõbralikud kui teised. Vajadusel tuleb ala vahetada ja valida oma võimetele vastav.
P.S. Karatesõbrad postitasid Canada kätekõverduste väljakutse: 5 kuni 27 veebruar - tee 2000. Võtsin vastu ja olen kahe päevaga pumbanud 100 kummalgi päeval, omalt poolt lisasin 30 lõuatõmmet. Lihased kurim valusad, pole teisi aktiivselt päris pikalt kasutanud.
Kõigepealt motivatsioonist, ehk miks inimesed (või ka loomad) teevad mingeid asju või käituvad nii või teisiti. Täna tööl oli igav ja hakkasin filosoofilisi mõtteid mõlgutama. Pakuks välja, et enamuse käitumise juurpõhjuseks on soov saada head tunnet või vältida paha tunnet, seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Terve hulk käitumisi muidugi instinktiivsed eesmärgil elus püsida. Kõigi nende ühine omadus: kui ei tee hakkab peagi väga paha, võib lausa ära surra ja seda üritab iga elusolend nii teadlikult kui alateadlikult vältida. Ega me ju mõtle teadlikult, et peaks hingama aga seda tegemata tekib kiirelt ebamugav tunne.
Kui suudame vältida paha tunnet pole inimeseloom päris rahul vaid tahab ka head tunnet nautida. Meetodeid selleks on palju, osa pakuvad lühiajalist ja võimsat naudingulaksu (seks, söömine, narkotsid ...), teised kaugemas ajaperspektiivis ja nõrgemat kuid kestvamat ning võivad isegi eeldada selle nimel pingutamist või kannatamist (tööl käimine, et teenitud raha eest puhkust nautida - milles peitub omaette vastuolu). Loodusliku valiku käigus kujunesid vastavad mehhanismid ja ka kontroll välja nii, et põhimõtteliselt oli pea võimatu mõnutundest üledoosi saada. Organism lülitas sisse automaatsed pidurdusmehhanismid, et end surnuks ei sööks või kepiks.
Punase Kuradi spordipood - hilisõhtul
Mõtlev inimene aga tahaks ju rohkem mõnu tunda kui loodus ette näinud. Esimesed võimalused (igat sorti taimed või ka alko) avastati ilmselt juhuslikult, no ja mis avastatud, seda pudelisse tagasi ei topi. Teaduse arenedes ja organismi funktsioneerimist paremini tundma õppides mõisteti, et pole eriti raske luua tehislikke vahendeid, mis võrreldes looduslikuga mõnutunnet kordades võimendavad. Sünteetilised narkotsid on muidugi äärmuslik vorm mille puhul vastavaid kemikaale otse ajju pumbatakse. Aga ei maksa unustada, et ka õnnemängud, arvutimängud, söömine, füüsiline pingutus ja isegi heategevus vallandavad ajus naturaalsete õnnetunde kemikaalide eritumise.
Loodus kasutab naturaalseid kemikaale suht vaoshoitult eluspüsimiseks ja liigi jätkamiseks kasulike tegevuste premeerimiseks. Inimene tahab aga aina rohkem mõnutunnet, mis muutunud vahendist eesmärgiks. Pole miskit imestada kui mõnutunde tagaajamine tekitab sõltuvuse, sest lihtsalt nii hea on olla, kes tahaks igapäevaste murede juurde tagasi pöörduda või isegi mõelda neile kui tingimata ei pea.
Kõik me oleme sõltlased, igaühel oma kokteil meetoditest ja vahenditest, mõnel füüsilisele ja vaimsele tervisele vähem mõnel rohkem kahjulik. Ma leian, et sisulist vahet pole kas saame naudingu kärakast, suitsust, narkotsist, palvetamisest, mediteerimisest, spordist, tööst, logelemisest, hasartmängudest, netis istumisest, maailmaparandamisest ... jne ... ... ... seni kuni suudame seda kontrollida ja ei tekita endale ega teistele probleeme. Aga vat see kontrollimine ja eriti aru saamine, millal süütu meelelahutus probleemiks muutub on väga-väga keeruline. Sõltlane tavaliselt ise ei saa aru, et on piiri ületanud.
Üle 9 tunni suuskadel - 193km
Esmaspäeval suusamäel äkki mõistsin, et mu suuskadel kihutamisest saadav adrekalaks on ilmselgelt sõltuvus. Mõtlesin seitsme ajal koju sõitma hakata aga alles kõrvulukustava pissihäda sunnil vedasin end kolmveerand üheksa poolvägisi autosse. Viimased poolteist tundi muudkui mõtlesin, et üks või kaks sõitu veel aga iga kord nuputas aju välja miks peaks ikka ühe "viimase" veel tegema: seda nõlva pole proovinud, oi nii hästi tulid pöörded välja, peaks veidi madalamas asendis kurvi minema, prooviks ühe kiire sõidu, ... jne ... Tuletas elavalt meelde kuidas arvuti taga mängides kella kahe ajal öösel mõtlen viiendat korda järjest, et üks mäng veel. Nii need üledoosid manustatakse. Võttes arvesse nelja tundi autosõitu, vaid kaht (lühike õlle ja lõunasöögi) pausi, üle üheksat tundi suuskadel olemist on kardetavasti tegu sõltuvusega. Oskasin isegi talla alla külmavilli saada, mitte et poleks tundnud - ei raatsinud kohvikusse minna jalga soendama.
Kui suusatamine annab intensiivse, kiire ja kohese laksu, siis jooksmine pigem sellise aeglase, sujuva ning kaua, vähemalt pool päeva kestva. Jooksmise ajal pingutades esimene kilt on harva nauditav, mõnusaks läheb kusagil kolmanda paiku aga sellest saadav energia ja hea enesetunde laks kestab vahel õhtuni välja. Jaanuaris jäi jooksmine unarusse, esimeses pooles Eestis olles ei käinudki nii ilma kui muude asjaoludega seoses. Torontosse naastes sai neli korda joostud ja siis keeras ilm täiega arktiliseks. Alla -15C polevat soovitav joosta, kui nats soemaks pööras tuli lumetorm, üle poole meetri lund. Vahtisin iga päev närviliselt ilmateadet ja teeolusid, külm kestis ja lund ei korjanud keegi ära.
Lõpuks leidsin, et kui nii edasi, ei saa enne aprilli jooksma. Kole silmakirjalik seletada, et pole halba ilma on vaid valesti valitud riided. 29 jaanuaril panin -18C'ga soojalt riidesse, matkasaapad jalga ja otsustasin proovida kas saab ümbruskonna tänavail sörkida. Liikuda jala võimalik vaid kvartalisisestel lume ja jääga kaetud sõiduteedel või kõnniteel poolest säärest lumes, lisaks lumevallidest ülehüppamine nagu takistusjooksus. Viis kilti jooksin, keskmiselt kulus tavapärase 5 asemel 6 minti kildile. Võttis võhmale, ehkki meelega hoidsin tagasi, et mitte liiga ahnelt jäist õhku kopsudesse ahmida. Järgmised kaks päeva jooksin paar kraadi soojema ilmaga saabastega, 31'sel isegi 10 kildise otsa saades jaanuari kilometraazhiks 51km. Täna 5 veebruaril oli 15 külmakraadi, jooksin tossudega, enamusel tänavail lumi lükatud aga kõnniteed ikka takistusrajad - 10 päeva peale lumetormi ja öösel lubas juba uue sahmaka.
Teisi mu pahesid päris sõltuvuseks vist ei saa klassifitseerida, rohkem sellised hooajalised (õlu) või õhinapõhised (arvutimängud). Netis (nii läpaka kui nutikaga) asjaajamine ja surfamine on kujunenud rohkem nagu möödapääsmatuks osaks tänapäevasest elust. Kuidas muidu pangandust, ostlemist, uudiseid, meelelahutust üldse enam kätte saada. Samas ei saa aru inimestest, kes sattuvad paanikasse kui puudub netile ligipääsemise võimalus. Matkadel olen tihtipeale päevi levist väljas, nutikas täidab vaid fotoka, kaardi ja GPS funktsiooni. Youtubest populaarteaduslike videote vahtimine kipub tegelt piiri peale tüürima.
Kokkuvõttes on mul vist sõltuvustega suht vedanud - füüsiline liigutamine (spordiks oleks seda palju nimetada) on tervisele pigem kasulik kui mitte arvestada täiesti realistlikku vigastuste võimalust. Ühiskonda ega kaasteelisi ei peaks eriti segama.
Kuidas teiega, milliseid mõnutunnet tekitavaid sõltuvusi (kui kasutada mu väga laia määratluse diapasooni) julgete avalikkusele tunnistada ja kas teete midagi nende vastu võitlemiseks või vilistate ja naudite täiega. Või mis üldse neist uidumõtetest arvate.
Natuke nagu süütuunne, et mina käin sel ajal suusatamas ja naudin elu kui lõunanaabri president üritab maailmavankrit uppi ajada. Ei taha liiga palju teemasid ühe postituse alla toppida, seega tähtsamast kõigepealt. Tütar sõitis oma poiss-sõbraga nädalavahetusel suusatama. Võtsid hotelli üleöö, et kuuma basseini ja niisama logelemist nautida. Oleks ka tahtnud aga ei sobinud teiste romantilist olemist rikkuma minna. Esmaspäeval lubas häid lume ja ilmaolusid mäel, ehkki hilisõhtul pidi torm tulema - otsustasin vaba esmaspäeva ära kasutada. Varahommikul autosse ja mäe poole ajama. Kohale jõudes selgus, et mäepealne parkla üsna tühi, vaid mõned autod. Suuski alla pannes sain paraja ehmatuse osaliseks, parem tagumine kumm praktiliselt tühi. Kummaline, et ei tundnud sõites, uhasin ju vahepeal 120'ga, päris napikas, et sõidu pealt ribadeks ei lennanud.
Aju asus välgukiirusel probleemi lahendama: Kumm tühi. Kas üldse hoiab õhku või mitte? Teada saan vaid täis pumbates. Pumpa pole autos. Töökotta nii ei julge sõita. Tütre sõber laenutas meie pumpa üleeelmisel hommikul, et oma kumme üle kontrollida, kus pani ei tea. Teoreetiliselt võiks loota, et äkki kellelgi kaassuusatajal on pump ja laenaks. Momendil olen mäel, mis kõige tähtsam. Kõigepealt suusatan, probleemi asun lahendama siis kui sellega tegelemine obligatoorne, enne kojusõitu. Äkki vahepeal algab tuumasõda või kukub meteoriit auto peale, siis oleks kummi pumpamise/parandamise peale kulutatud aeg raisus😜 Kui osutub, et kumm katki, panen varuratta alla (loodetavasti ikka on pagasis). Optimistliku nurga alt vaadates olukord hea, mõtle kui kumm oleks maanteel puruks lennanud - suusapäev raisus ja jama kui palju. Oluline on prioriteedid paigas hoida: enne lõbu siis töö. Ei lase sellisel pisiasjal segada, kuid hoian silmad kõrvad lahti, et mingit ootamatut head lahendust mitte maha magada. Kõik need mõtted käisid läbi pea minutiga.
Tütrele alati kiirus meeldinud
No ja palun väga, tõstuki juurde jõudes hakkas silma tütre draakonijope. Selline juhus suht haruldane, tihtipeale ei näe teineteist mäel terve päeva jooksul. Libisesin tema juurde ja kurtsin muret - tütre sõber ütles, et oli unustanud pumba majja tagasi viia, momendil tema autos. Seda ei saa kuidagi teistmoodi nimetada kui tagurpidi Murphy seaduseks või kui oleksin usklik siis issanda enda vahelesegamiseks. Ainus kord kui nad kogemata pumba autoga kaasa võtsid on seda mul vaja. Kiiret polnud kuhugi, nüüd süda rahul, et pump ja vajadusel ka vedu (sõbral suur GMC truck) olemas. Kõigepealt suusatame, eks enne kojusõitu proovin kas kumm peab ja kui mitte siis vahetan ratta ära.
Suusapäev kulges igati ägedalt. Lumi oli hardpacked powder, ilm -10C, vahepeal isegi päikest lumesaju hoogude vahele. Kole tuuline kuid head suusariided kaitsesid piisavalt, külm ei hakanud kunagi, eks veidi sai ka külmarohtu manustada. Päeva lõpupoole läks tuisk tugevamaks ja kui viimane kord kohvikus koos istusime selgus, et maanteesid on hakatud seoses ilmaoludega sulgema. Otsustasime tavapärasest varem õhtule minna, muidu äkki ei saa enam koju. Veel mõned sõidud (kokku üle 120km) enne kui võtsin seljakoti ja pumba ning läksin auto juurde. Kumm oli täitsa tühi, 3 psi kui pumba külge ühendasin. Pumpasin oma kolm minutit enne kui vajalik rõhk sees. Esialgu igatahes paistis hoidvat, kohe tühjaks ei läinud.
Veel ilus aga tuisk tuleb
Nüüd oli tuisk nii tugev, et kohati nähtavus vaid mõned meetrid, mäe otsast alla sõites üle 30 ei julgenud kiirust tõsta. Mäe all hulka parem, kuid lumevaalud üle tee ja aeg-ajalt muutis tuisk nähtavuse minimaalseks. Kodupoole sõitsime igaks juhuks koos, mina teejuhina ees, nemad taga hoides mu kummil silma peal. Aega kulus pea tund rohkem kui tavaliselt, sest maanteel jäi pidevalt ette mingeid überettevaatlikke tüüpe, kes 80 tsoonis 50-60'ga sõitsid ja liiklust segasid. Teeolud polnud pahad, valge kinnisõidetud lumi polnud liiga libe. Paraku need sissesõitnud, kes kodumaal taolisi olusid ei kohta, ei julge kiiremini sõita. Hädasti peaks juhiloa eksamile lisama ka talveolude testi.
Koju sõites mõtlesin, et igasugu ootamatuste rahulikult võtmine on omadus mis aitab elus palju lihtsamalt hakkama saada. Õnneks suudab loogiline mõtlemine paanitsemise asemel hakata hoobilt lahendusi otsima. Tegu mõnes mõttes põneva väljakutse mitte ahastama ajava jamaga. Noh sest tegelikult on ka halvima lahenduse korral vaid tüütu ja aegaraiskav olukord mitte mingi elumuutev katastroof. Ehk nagu mu sõber igas halvas olukorras ütleb: "Siberi vangilaagris oli hullem"!
Kuidas teil ootamatute jamade korral, kas suudate loogiliseks ja rahulikuks jääda või kipuvad ärevuseuss ja mureputukas võimust võtma.
Tegelikult oli esiteks siiski kõhutõbi, kust see tuli, või mis tüüpi, pole aimugi. Igatahes tundsin end laupäeval juba lõuna ajal kahtlaselt, ehkki miskit potensiaalselt ohtlikku polnud enda arust söönud. Ometigi sõime emaga sama kraami ja tal polnud häda midagi. Värske õhu käes läks olemine palju paremaks, isegi sörkisin kilomeetri jagu bussi peatusse. Kodus korjasin kiirelt vajalikud asjad kokku ja võttiski sõber mu auto peale, et saunaõhtule sõita. Tee peal läks olemine jälle vastikumaks, kui Keilas Rõõmu poest provianti ostmas käisime, tekkis igasugu maitsvaid toiduained mähes tõsine soov ropsida. Suutsin end siiski tagasi hoida ega reostanud väikelinna esinduskauplust. Ostsin pudeli mineraalvett suu loputamiseks kui asi peaks tõsisema pöörde võtma, ootasin teisi parkimisplatsil värske õhu käes.
Külla jõudes oli veidi parem kuid süüa küll miskit eriti ei julgenud. Täielik jama, sest neil alati tohtu mitmekesine ja maitsev toiduvalik. Õues grillimise asemel veetsin esialgu veidi aega vetsus kaaludes kummast (või ehk ka mõlemast) otsast õigem seedeorganeid koormavast kraamist vabastada. Otsustasin klassikalise variandi kasuks - seegi kinnitas, et kõhus toimub mingi tuumareaktsioon. Olemine läks paremaks, laua öörde tagasi jõudes soovitati profülaktika mõttes konjakit võtta. Tundub raiskamine jumalate nektarit kõhuhäda raviks kasutada aga mis sa hädaga teed, vähemalt saab tuju paremaks kui ka muud abi pole.
Kui grill-liha tuppa toodi, ei suutnud visuaalsele ega lõhna ahvatlusele vastu panna ja krabasin paraja käntsaka. Mõistus üritas mind pidurdada, aga toitumisinstinkt saavutas kiire ja kerge seljavõidu. Kindluse mõttes korkisin õlle, et liha kergemini alla loputada. Kui kõht veerand tunni jooksul mingit protesti ei avaldanud võtsin ka pakutud ohtralt vahukoorega kaetud tordilõigu vastu - paistis liiga maitsev, et ära öelda. Mõned oliivid kõrvale näksitud, veel üks lihatükk ja kõige peale puuvilja. Kõht oli ilmselt sellisest vastutustundetust käitumisest shokis, igatahes reaktsiooni ei järgnenud. Järgmiseks sai pikalt nauditud sauna ja lumes püherdamist vaheldumisi. Vedelikukaotust kompenseerisime ohtra õllega. Öine kojusõit kujunes põnevaks, kohati polnud tuisus teed õieti näha aga kohale siiski saime.
Järgmine päev oli veel natu kummaline ja väsinud olemine, söögiisu polnud just kõige parem aga muidu suuremat häda midagi. Niikuinii palju teha ei saanud, pidin lennureisiks valmistudes pakkima. Ses suhtes on ainult seljakotiga reisimine eriti mugav, et pakkimine iseäranis kiire ja lihtne, palju sa ikka kaasa mahutad. Paar kommipakki, mõni ema saadetud pisikingitus lastele ja kaasale, paar riietuseset ja droon ning oligi kõik. Riietuse koha pealt ajasin 3 nädalat läbi 2 t-särgiga, 2 paari sokkidega, 2 paari alukatega, lisaks veel fleece, fleece vest, müts, sall, kindad, tormikile ja talvejope. Viimast ei kasutanud kordagi, fleeced ja tormikile olid super mugav ja paindlik riietus kogu selleks perioodiks nii sula kui krõbeda külmaga.
Pühapäeva hommikul pardakaarti üle neti kinni pannes kasutasin Canada passi. Swissair aksepteeris passi kuid Air Canada ei lasknud jälle istekohta kinni panna, no vähemalt ei andnud error teadet. Takso otsustasin igaks juhuks ette tellida, sõbrad nimelt väitsid, et varasel hommikutunnil ei pruugi Bolti hoobilt saada, ei tahtnud riskida lennuväljale jõudmisega. Pealegi sadas vahepeal oma 20 senti lund, loodetavasti lennuväli ikka toimib. Euroopas mitmes kohas nagu Pariisis ja Frankfurtis totaalne kaos lennuväljadel. Viimase päeva veetsin ema seltsis ja läksin varakult magama, sest äratus juba poole nelja ajal, et poole viieks lennujaama jõuda, planeeritud õhkutõus 06:05.
Ärkasin 5 minti enne mobla äratuskella, panin kohvi peale ja tegin hommikused protseduurid enne kui kiire näksi võtsin. Kõht tühi ja enesetunne vaatamata lühikesele unele täitsa hea, viskasin kiire pilgu külmkappi. Silma jäi pasteet, mis hullult isutas - parim enne - 10 jaanuar, ähh päev üle miskit hullu ei tee. Nuusutasin igaks juhuks, lõhnas hästi. Panin paksult paari saia peale ja sõin kogu topsi tühjaks - kuradi hea. Tühja karpi prügikasti visates vilksatas kuupäev 01.01.26 etiketil - mida??? ... kõhus läks külmaks, olin valesti vaadanud, see pasteet 11 päeva üle aja. Samas maitse oli super, no näis mis saab, lennukis toidumürgituse üleelamine polnud just ahvatlev väljavaade. Võtame seda kui testi ja loodame parimat.
Lennujaama võtsin termostopsiga kohvi kaasa, hea lendu oodates eelmisel õhtul kaasa ostetud saiakesi nosida. Takso saabus minutipealt, juht oli lahe Eesti mees, kelle poeg elab Uus-Meremaal. Lennujaamas rahvast vähe, kutsuti kohe äriklassi leti äärde. Poleks ju vaja olnud, sest pardakaart olemas, aga lootsin et saavad siin ka istekoha kinni panna. Paraku Air Canadale ei õnnestunud ehkki paberid korras ja kohti oli, isegi mu eelnevalt vaadatud 20K endiselt vaba. Pean Zürichi lennujaama Transfer Deski juures seda tegema. Lennujaamas võtsin tollivabast passionfruiti joogi ja vanalinna suveniirpakendi, kassaneiu vaatas otsa arvates, et pole vaja pakendada, küllap kohapeal tarbimiseks. Mullijoogi võite välja jätta aga vanalinnasid ma küll kohapeal jooma ei hakka - need läksid duty-free kotti. Pärast ostsin veel ühe gin-tonicu, 2 euri eest varahommikul lustakas meeleolu on väga odavalt saadud.
Õhkutõus 06:30 Tallinnas, Laagri ... Järve keskus
Lennuväli oli lumine kuid sahkadega puhastatud ja lennud väljusid ilusti õigel ajal, vaid paarikümne minutilise viivitusega. Põhjus selgus kui olime juba pardal, nimelt pesti tiivad ja kaeti antifriisiga vältimaks pindadele jää tekkimist, mis nii mõnegi lennuõnnetuse põhjustanud. Tallinnast õhku tõustes sain paar pilti veel unes tuledesäras varahommikusest linnast, kus võis kenasti linnaplaani ära tunda. Lend ise sujus igavalt, peagi hakkas koitma ja Zürichis maandusime juba valges. Lennujaam osutus ootamatult suureks, terminalide vahetamiseks pidin sõitma elektrirongiga.
Maandumine Zürichis
Piiriületusel otsustasin kohe Eesti passi kasutades minna lihtsama vastupanu teed. Scan, pilt, tervitus puhtas Eesti keeles ja väravad avanesid. Otsisin transfer deski üles ja lõin oma istekohata pardakaardi letti. Noormees küsis, enne vaatamata, kas Air Canada lennule. Ilmselt on selle lennufirmaga pidevalt probleeme, miks muidu. Kui klaviatuuri klõbistama hakkas uurisin ehk võimalik saada aknaalune koht. On ikka, näiteks 32A vaba, aga see on tiiva peal varjab vaadet, samas ekstra jalaruumiga, mille eest tuleb tavaliselt lisa maksta. 46K allapäikest parema vaatega kuid veidi kitsam. Valisin siiski esimese, pikakoivalisena on jalaruum mugavuse (niipalju kui seda lennukis õnnestub saada) mõttes päris oluline.
Vaade lennujaama aknast, suusataja unelm
Aega 4 tundi väljalennuni, otsisin lennujaama wifi üles. Arhailine süsteem saatis wifi putkat otsima, kus pidin oma pardakaardi numbri sisestama, et saada neli tundi kehtiv parool. Ostsin tollivabast kohaliku õlle 5 eurise kõrgmäestikuhinnaga ja konsumeerisin oma kaasavõetud pirukaid. Surfasin netis, jalutasin ringi, imetlesin kauguses kumavate mägede vaateid, no on ikka mõni riik õnnega koos, suusamäed paistavad otse lennujaama aknast. Lõpuks hakati lennule kutsuma, kohe äriklassi taga olevana minu tsoon viimasena. Sisse minnes nägin juba kaugelt, et peakohal pagasiruum võetud. Suskasin enda seljakoti äriklassi vabasse panipaika, ainult drooni ja dokustaadid läpakakotiga võtsin kaasa. Istekoht üsna keset tiiba piiras vaadet aga mis seal ikka, filmi vaatamisel ja põõnamisel ei sega.
Alpide ahelik
Pilvelained Canada kohal
Õhku tõustes sain paar pilti mägedest. Peale seda lendasime pea kogu aeg pilvede kohal, vähemalt iga kord kui aknakatte üles lükkasin laiutas all pimestavvalge pilvelainetus. Ajaviiteks filmide nimekirja sirvides kinnitus üha rohkem veendumus, et filmid on minu jaoks kaotanud oma kunagise külgetõmbe. Sadade võimalike ja sealjuures ka uute hulgast ei jäänud silma ainsamatki, mida kindlasti tahtnuks vaadata. Lõpuks siiski panin peale Jurassic Parki viimase, mida polnud veel vaadanud. Graafiliselt äge aga sisult ikka väga tühi ja mõttetu, enne lõppu panin kinni. Mingi vana ulmekomöödia "Paul" oli päris hea, sihuke klassikaline natuke tobe aga mitte liiga üle piiri - punkte lisas kaasatud religiooni nöökimine. Viimaseks maiuspala dokumentaali näol suurimast pangaröövist kui riiklikult (teadagi kelle poolt) sponsoreeritud häkkerite grupp äärmiselt professionaalselt tegutsedes oleks peaaegu Bangladeshi keskpangalt aastal 2016 miljardi pihta pannud - lugu (mitte kõigi detailidega) avaldati alles 2023.
Billion Dollar Heist
Jäälill lennuki aknal
Toit lennul oli keskpärane, aega aitasid sujuvamalt veeta lisaks küsitud veinid ja õltsid, mida filme vaadates mõnus limpsida. Kui juba olen sihukese hinna lennupileti eest välja käinud on ainult aus kui mu 9 tundi kestvat sunnitud istumisaega "tasuta" alkoannustega leevendatakse. Torontosse jõudsime isegi veerand tundi varem kui plaanitud, helistasin kohe tütre vastu, mugav vaid veerandtunni kaugusel lennuväljast elada. Piirikontrolli läbisin Canada passiga probleemideta, tollist jalutasin seljakotiga niisama läbi, kohvrit polnud ju vaja oodata. Kümmekond minti ja vuraski punane Mazda ette. Alati laseme end lennujaamas üles korjata lahkumise tsoonist, sest seal palju vähem tunglemist, reisijad lastakse maha ja kõik. Saabumiste korrusel alati hull trügimine ja võitlus üksikute parkimiskohtade pärast.
P.S. Kõhuga kõik korras, järgmisel päeval käisin juba jooksmas kuid paari päevaga kaotasin 3 kilo kaalust.
Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.
"Digitaliseerimismasin"
Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid
Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.
Kuutsemäel 1985
Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.
Rumeenia suusareis 1986
Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi.
... ja tulemus peale esimest töötlust
Originaal ...
Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.
AI esimene töötlus tõi värvid tagasi
Originaal
Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.
No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.
Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia.
Pühapäeval ei suutnud kiusatusele vastu panna ja põrutasime tütrega suusamäele. Ilm oli küll külmavõitu, 10 miinuskraadi ning vinge põhjatuul, mis tunnetuslikult temperatuuri -20 peale viis aga me oleme palju hullemat suuskadel nautinud. Pealegi eeldatavad lumeolud head, sest viimase kahe nädala jooksul ohtralt seda valget puru taevast alla pudenenud ja sula pole üldse olnud. Hommikul tütar korra unisena kõhkles aga õnneks jäi mind uskuma kui ütlesin, et vaid asjade kokkukorjamise ja autosse istumise momendist vaja üle saada, mina niikuinii sõidan mäele, tema tagasi.
Ilm oli külm nagu lubatud aga hulka lumisem, värsket lund nii palju, et ulatus parklas auto ukse ääreni. Saapad pidime autos jalga sikutama. Hea, et olin enne kodus korra sättinid, nüüd läks sutsu libedamalt. Ei tea kas jalad suuremaks kasvanud või saapad väiksemaks ja jäigemaks läinud aga jala sissesurumine sihuke pingutus, et võttis kuumaks.
Mägi oli tõepoolest ideaalses seisus, tütar sai isegi metsa all sõita. Esimese laskumise ajal küll ehmatasin korraks, kuidagi kole koba tunne oli, ega ma ometigi vanaks ole jäänud. Pole võimalik, Lindsey Vonn ju suutis paari päeva eest võita kiirlaskumise maailma karika etapi 41 aastase vanamemmena. Jalad kippusid harjumatust asendist väsima aga õnneks tuli paari laskumisega tuttav tunne tagasi ja saapad ka ei pigistanud kusagilt. Sõitsime siniseid ehk keskmise raskusastme nõlvasid, esimene kord polnud tuju järskudele trügida. Värsket lund nii palju, et suuski pidi suht hoolikalt seadma, pehmed künkad võivad sirakile tõmmata kui küljega sisse libised. Korra käisime kohvikus näksi võtmas aga palju aega ei raisanud, mägi kutsus tagasi. Rahvast pühapäeva kohta üllatavalt hõredalt, mis muidugi igati tore.
Lõpetasime veerand tundi enne tõstuki sulgemist, jalad olid parasjagu väsinud, ikkagi hooaja esimene kord. Auto mootor soenema, pühkisime klaasidelt suurema lume maha ja varustus seljast. Olime parklas üheksa ajal viimased lahkujad, normaalsed inimesed viidavad pühapäeva õhtut veidi hubasemates oludes. Tütar istus rooli ja vaatas millist teed Google soovitab. Laps on ilmselgelt minu geenid pärit, valis kiireima ja jäiseima. Teed kattis kinnisõidetud lumi, mis tänu külmale just kõige libedam polnud. Esimesel paarikümnel kildil kippus pidevalt veojõu kontroll või ABS peale minema, sest rattad käisid all ringi või blokeerusid piduripedaali puudutamise peale. Järsematest mägedest hooga üles saamiseks tuli eelnevalt mäest alla sõites mõnuga gaasi anda. Ristmikel STOPP märkide ees oli eriti libe, eelnevad pidurdajad paaklume jääle hõõrunud, õnneks liiklust sisuliselt polnud. Kokkuvõttes kulus vaid 15 minti tavapärasest 2 tunnist kauem. Igati õnnestunud suusahooaja algus!
Kogu hooaeg esmaspäevast reedeni 9AM-9PM nädalavahetus 3:30PM-9PM 299CAD (200EUR)
Täna ostsime ära järgmise suusahooaja piletid, kevadel saab soodsamalt. Eks mäeomanikel hea raha kohe kätte saada ja pealegi lootus, et pileti ostnud tüüp jääb suvel auto alla või satub mingisse õnnetusse, mis suusatamise võimatuks teeb. Küllap on nad statistikat teinud arvestades millise hinnatasemega plussi jäävad, ehk mitu piletiostjat kunagi mäele ei jõua. Natuke nagu pensioni arvestamine - riik või ettevõte teavad kaua keskmine kodanik elab, mille järgi ka eelarve arvutatakse.
Eri vanusegruppide hinnakiri
Minul on kavas juba põhimõtte pärast võimalikult palju suusatamas käia ja kaua elada, et finantsiliselt plussis lõpetada😜 Nii või teisiti on 200 euri eest mäesuusa hooajapilet Ontario parimas suusakuurortis hullult odavalt saadud. 1000 Euri eest eest saaks sihukese, millega võib piiramatult suusatada rohkem kui 60's Ameerika suusakuurortis pluss mõned Euroopa omad. Seda pole mul enne mõtet kaaluda kui pensile jään.
Allpool kohati muda ja kivid väljas
Tipus päris ilus lumine
Pühapäeval olin viimast korda sel hooajal mäel. Hommikul jääs nõlvad muutusid kiirelt päikese käes lödiseks ja pehmeks. Kõige mõnusam oli ennelõunal kui pind veel suht kõva kuid randid võtsid täiega pehmet märga jääd. Sellised olud väsitavad jalgasid, pidevalt oled pinges ja pead tähelepanelikult lumepinda jälgima. Siin-seal tuli jääpuru alt välja nii muda, rohtu, juurikaid kui isegi kive, vanade suuskadega polnud kahju sõita. Mingi moment hakkas vasak põlv haiget tegema, seesama mida trepist lohakalt alla astudes veidi väänasin. Esialgu ei pööranud suurt tähelepanu, panin rohkem koormust paremale jalale ja kihutasin edasi. Peale teist õllepausi püsti tõustes oli põlv kange. Mis mõttes, selline pisiasi nüüd suusatamist segama ei hakka. Paraku ei vedanud lõpuni välja. Kui põlv hakkas liialt valu tegema polnud enam mõnus sõita, nii proff ma pole et ühel jalal sulalumes liuelda. Kartsin ka kukkudes hoopis pahasti häda saada, seega kuulutasin kolme ajal, poolteist tundi enne tõstukite sulgemist, hooaja lõppenuks. Positiivse külje pealt hea, et põlv alles hooaja viimasel päeval lõpu eel sundis suusad kokku korjama.
Aias lilled õitsevad, pole lume lõhnagi
Öösel kurivaim tuikas, et magada saaks panin padja põlveõndla alla, sest sirgelt ei kannatanud olla. Järgmine päev oli põlv paistes ning jalg kange nagu pakk. Jooksma mineku peale ei saanud mõeldagi, tööl lonkasin ja vedasin vasakut jalga järgi. Teisipäeval läks veidi paremaks, paistetus alanes ja põlv paindus kuid kükitada ikka ei kannatanud. Jalutuskäigu asemel lasin koera aeda, võtsin õlle ligi ning istusin ja jupitasin eelmine nädalavahetus lõigatud viinamarja ning kiwi vääte. Kuivad põletasin grilli peal, tooremad sidusin punti ja viskasin heki taha kuivama. Plaanis oli kodus suurem korrastamine teha, suusariided pesta ja varustus korda sättida uut hooaega ootama. Paraku plaaniks see jäi, vähemalt riided said pestud ja nädala toidupoekäik sooritatud.
Kolmapäeval tollisõja kohta jooksvalt kommentaare kirjutades viskasin vahepeal pilgu ilmakanali peale. Midagi rõõmustavat polnud ... no selles mõttes muidugi, et ilmad kisuvad soojemaks ja lume lootust eriti enam pole. See mis veel nõlvadel alles sulab hoogsalt. Esialgu oli plaanis tütrega nädalavahetusel mäele minna aga siis selgus, et tal mõlemad päevad kinni ja pealegi ähvardab nii reedel kui pühapäeval vihma. Neljapäev seevastu paistis täiesti mõistlik suusailm olema hommikuse miinuse ja lõunase paari plussiga, päikest küll polnud kuid kõike ka ei saa. Astusin enne tööpäeva lõppu ülemuse juurest läbi ja ütlesin, et mul on vaja stressipuhkust. Too tegi suured silmad, sest ehkki nii mõnedki kasutavad seda nippi lisa vabade päevade võtmiseks, pole mina seni veel teinud. Pealegi olen tuntud kui külma kõhuga kodanik, keda miski ei häiri. Enne kui boss vastata jõudis lisasin, et lume kiire sulamine tekitab stressi, muudkui muretsen kas ikka jagub nädalavahetuseni. Ülemuse nägu läks naerule - sellise asjaga ei saa tõepoolest riskida, mitu päeva tahad? Homsest piisab vastasin ja oligi tehtud.
Ameerika kohal päike loojub
Seega jäi tollisõja kommenteerimine pooleli, eks hiljem jõuab kui üldse mõtet. Omaette põnev muidugi ajajoon üles märkida aga uudisteportaalisid jälgides oli selge, et sama tegevusega oli hulk professionaalseid kommentaatoreid ja spetse hõivatud. Mul poleks miskit uut lisada, lihtsalt Trump suudab ikka veel üllatada oma jõhkra ja ülbe igasuguseid seadusi rikkuva käitumisega. Börsi manipuleerimine kasusaamise eesmärgil on nii läbinähtav kuid ta isegi ei viitsi seda varjata. Küll on hea - kui positsioonid õigel ajal likvideeritud ei pea muretsema turu hüplemise pärast. Teenimiseks peab olema presidendi sõber või kabineti liige, kõik muud võimalused puhas juhus. Ja isegi sellest ei pruugi piisada kui uskuda, et majandusminister kuulis tollimäärade edasilükkamisest esimest korda sotsiaalmeediast.
Paljad laigud nõlvadel
Suusatamiseteema juurde tagasi tulles olen rahul, et sai mäele minna. Lund on vahepeal kõvasti vähemaks jäänud, avatud vaid viis nõlva. Hommikupoolik jäisem ja kiire mägi, pealelõunal hakkas sulama ja läks pehmemaks aga täiesti sõidetav. Viimane poolteist tundi saime isegi lörtsi, mis suusaprillide nähtavust kõvasti vähendas. Rahvast oli õnneks vähe, tõstukisabasid polnud ehkki vaid üks tõstuk töötas. Uhasin järjest üheksast poole viieni võttes vaid kaks õlle ja näksi pausi. Päeva lõpuks kogunes 127 kilti ja sel aastal juba üle 1200, seega hooajapilet on igati täie ette läinud.
Mul õnnestus päris suurel kiirusel selle aasta teine korralik mats panna, seekord 100% oma viga. Kõik käis nii kiiresti, et ei saanud arugi mis täpselt juhtus, ainus selge mälupilt: lendan selg ees mäest alla parem jalg ette õhku tõstetud, suusk vertikaalselt võrreldes mäepinnaga. Jäin teise suusa tagumise otsaga kuhugi kinni, järgnes õhulend ja hirmsa pauguga selili kuklaga vastu maad nii et momendiks lõi pimedaks ja silmist sädemeid. Korralik kiiver kulub tõepoolest marjaks ära. Sirakil mäel jalad ülespoole ei tundunud, et miskit peale põrutuse oleks viga, isegi suusad polnud jalast tulnud, no nad mul suht tugevalt võistlussidemetel 9 peal kinni ka. Ajasin end püsti, küünarnukk oli veidi valus aga sõrmed kuulasid sõna ja liigeses ei teinud eriti haiget. Üks suusataja tõi mu kõrgemale maha jäänud kepid ära.
Jäätormi laastamistöö metsas
Muidu väärib märkimist, et jäätorm oli kõvasti kahju teinud. Metsas hulk puid ja oksi murdnud, piirkonnas ikka veel mõned majad elektrita isegi kaks nädalat hiljem. Mägi oli lausa 11 päeva suletud kuni elektriliine remonditi ja radadele langenud puud eemaldati. Tõstukitoolis oli kandvaks jututeemaks USA president, tema majanduspoliitika ja annektsiooniplaanid. Õige mitmed väljendasid arvamust, et tüübist tuleks ükskõik milliste meetoditega lahti saada, kahetseti avameelselt tolle venna sihtimisoskust, kes edutult eelmisel suvel üritas. Peab ikka midagi väga pöörast tegema, et muidu oma rahumeelsuse ja viisakuse poolest tuntud kanadalased panna mõrtsukaplaane diskuteerima.
P.S. Õhtul kodus vaatasin end üle. Mõned sinikad, küünarnukk ja kael veidi valulik aga muidu täitsa vinks-vonks olemine. Paistab, et kiiver päästis isegi peapõrutusest, eisalgne tuikamine ja uimasus kadunud.
