Kokkamisest

Minu rabarberikoogitükk kohviga aialaual 

Nüüd olen olnud sunnitud juba terve nädala seoses erinevate asjaolude kokkulengemisega kokkamisega tegelema. Teataval määral välja aidanud varud külmikus ja sügavkülmas, kuhu kaasa üht-teist ettenägelikult valmis tegi. Kohe pean tunnistama, et ei kujutanud ette kui aeganõudev söögitegemine on, eriti algajale kobakäpale. Osavad toiduvalmistajad on ikka kuldaväärt inimesed. Nüüd mõistan selgesti, miks paljud kodanikud rahulduvad poest ostetud valmistoitude või äärmisel juhul poolfabrikaatidega. Kui kokkamine pole hobi siis lihtsalt maitsvuse pärast mina küll ei viitsiks endale ise süüa teha. Eestis üksi olles toitun alati igasugu valmistoitudest, äärmisel juhul praen muna. Algainetest hea söögi tegemisele kulub amatööril ebaproportsionaalselt palju aega ja vaeva. 

Aga momendil pole üksi ja eks ma siis proovisin iseseisvalt natukenegi midagi teha. Mainimisväärsetest roogadest sain esiteks hakkama kalatoiduga, millest pilti küll pole. Ostsin tilapia (ei tea mis eesti keeles on) fileesid, praadisin võiga induktsioonpliidil panni peal, küpsetasin mikrokas väikseid värskeid kartuleid ja segasin hapukoore, majoneesi, mädarõika kaste tilliga. Salatiks kõrvale värsket kurki. Täitsa hea tuli välja, isegi kaasa sõi kõik ära, mis talle ette panin.

Uhke olen aga tolle Nami-Nami hõrgu rabarberikoogi üle, mille retsepti ja kaasa juhendamise abil kokku keerasin. Omal käel oleks üsna kindlalt läbi kukkunud, sest ei kujutanud ette kui täpselt peab järgima retsepti koostisainete koguseid ja valmistamisprotseduuri. Nagu mis mõttes peab või suhkruga vahtu hõõruma, sihuke mass ei saa ju füüsikaseaduste alusel kuidagi vahtu minna. Omal algatusel oleks kahe muna asemel vähemalt neli kasutanud, kuid kaasa hoiatas, et sellisel juhul tuleb magus omlett. Koogi alustaina paljaste kätega pannil laiaks surumise peale tulid mul õudusvärinad - tainast kätega katsuda ... õõõõ, oleks siis veel mootoriõli või isegi kompostimuld, aga rasvane kollane mass, hullem kui päevituskreem, kuidas ma pärast käed puhtaks saan???

Ahjust väljas, ei näe välja kõige
atraktiivsem kuid äärmiselt maitsev!

Võtsin end kokku ja sain tehtud, siis hapukoore suhkru ja muna segust vedelam kiht peale ning kõige lõpuks pool kilo hakitud rabarberivarsi. Retseptis soovitati ilu mõttes punane koor peale jätta aga ma ikka igaks juhuks eemaldasin selle. Ahjus istus lõpuks viis minutit kauem kui ette nähtud, rabarberid tõmbusid pealt veidi tumedaks. Lõhn ja välimus olid ahvatlevad, pettumus suur kui kaasa sunnil pidin tund aega ootama, et kook jahtuks enne kui maitsta sai. Lõpuks saabus suur hetk, istusime koos diivanile ja serveerisin koogi ning joogi. Maitse oivaline😋 ... minu arust, kaasalt küll pidin kiitust välja norima nii, et objektiivset hinnangut ei julge anda, mulle igatahes meeldis. Lõpuks kujunes nii välja nagu ühes vanas laulus: Mamma mamma, see poiss on jälle siin, kes mulle suhkrusaia tõi ja ise ära sõi😜

P.S. Retseptis on üks jäme viga, mida ei tohi märkamata jätta. Kirjeldatud kogusest jagub hädapärast kahele täiskasvanud inimesele mitte kaheksale nagu ekslikult kirjas. Tõsimeeli mainisin kooki ahju pannes kaasale: Hea, et tütar Ameerikas, muidu peaks kahekordse portsu tegema, et kõigile jätkuks. 

Nagu linnukesed

Rohkem kui 40 aasta eest kohtusime, 39 aasta eest registreerisime ametliku kooselu. Aastakümnete tagusest ajast meenub muidugi esimene kohtumine, kevade nädalavahetused Tartus tüdruku pool (enamasti)  ja vahel ka Tallinnas minu pool. Kunagi pole nii palju rongiga sõitnud kui siis, reede või laupäeva varahommikune "Tshaika" viis 3.5 tunniga Tartusse. Suvel olin malevas, tütarlaps praktikal, käisin malevast ära et kokku saada. Malevasemud imestasid, et olen lolliks läinud, koha peal ju kenasid neide küll ja veel, ju olingi vähe sassis. 

10 aastat peale pulmi pesa punutud,
tütred välja hautud😍

Sügisel tuli jutuks, et täitsa võiks ju pikemaltki koos elada. Talvel kinkisin sünnipäevaks sõrmuse, mäletan kuidas mitu tundi Juveeli poes valisin teist. Aasta peale kohtumist olid pulmad. Sõbrad imestasid minu kui paadunud poissmehe puhul, et no kas nagu tüdruk sedapsi või mis. Ei, lihtsalt tunnen, et õige valik - raputasid uskumatult pead, mitte ei mõistnud. Ega ma ise ka päriselt aru saanud aga valik oli igatahes õige nagu tänane seis kinnitab. Seiklusi ja sündmusi jagunud mitme eluea jaoks, kokkuvõttes kaks asjalikku last ja igati mugavad pesad ... varsti võib rahulikult jalad seinale toetada ja penskari elu nautima hakata.

Capture ja ümmargune aastapäev.

Meil kaasaga oli veidi aja eest suur ümmargune kohtumise aastapäev. Esialgu ikka plaanisin midagi glamuurset, kuid lõpuks kujunes sellest õhtust olmeromanss. Vedelesime kahekesi diivanil teineteise kaisus head-paremat näksides ja brittide teleseriaali "CAPTURE" tervet hooaega ühte jutti vaadates. Mõnus oli, üldse ei kurda. Kes oleks osanud 86'da kevadel arvata, et neljakümne aasta pärast oleme endiselt kaelakuti oma kuustuhat kilti eemal tollase kohtumise paigast. Kui muidu olen nii mõnegi asjaga alt läinud või läbi kukkunud siis naise valikuga läks kümnesse. Päriselt ei tea kas saangi enda arvele kirjutada, sest väidetavalt pidavat tegelikult naised valima. Vähemalt võin siis kiidelda valituks saamisega, mis demokraatlikus ühiskonnas vägagi märgiline saavutus, kõik poliitikud pürgivad ju selles suunas😜 Takkajärgi tuleb nentida, et ootamatult süllekukkunud õnnel tuleb sabast kinni krabada ja mitte lahti lasta. Ahh jaa, õnne võite ka soovida😉

Nüüd siis põhiteema juurde😎 Viimasel ajal vaatan väga harva suurelt ekraanilt filme või teleseriaale, viimane eelmine aasta rootslaste krimiseeria "Beck". "Capture" peale sattusin täiesti juhuslikult Youtube rullides. Hiirt üle treileri libistades peatusin momendiks. Kuna esimesed paar sekundit olid visuaalselt piisavalt pilkupüüdvad, jäin vaatama ega läinudki edasi enne kui treiler läbi. Tundus huvitav, küsisin teleka taga rohkem istuvalt kaasalt, teab ta sellest midagi. Eitava vastuse peale unustasin kogu loo. Paari päeva pärast mainis naine, et päris hea tundub, peaks ka minule meeldima.

Saadetud videoviide olevat kolmanda hooaja treiler, esimene hooaeg 2019 septembris ja teine 2022 augustis, kolmas just nüüd 2026 märtsis välja tulnud. Kirtsutasin veidi nina kui kaasa tahtis algusest peale vaadata, 2019 tundus kuidagi ürgvana, aga no ok, vaatame. Hea otsus oli, esimesed kaks hooaega tõepoolest väga head. Värskendav vaadata seriaale, mis pole Hollywoody stambi järgi tehtud, kus kogu tegevus liiga etteaimatav, kangelased must-valged ning süzhee hästi lihtlabane et jumala pärast ka poolearuline mõikaks.

Põhitähelepanu "tõejärgsel" ühiskonnakorraldusel, poliitikutel ja suurel poliitikal, laialdasel riiklikul jälgimisel, rahvusliku julgeoleku ja spionaazhiteenistustel, deepfake võltsimisel ja tehnoloogia viimaste saavutuste kasutamisel kõige selle rakendamisel. Teravalt tõuseb üles küsimus kas või kui moraalne on õilsal eesmärgil võltsimine ja seaduseväänamine. Kui 2019 oli esitletud tehnoloogia veel ulme siis praegu vaadates tundub liigagi tõepärane või vähemalt teoreetiliselt võimalik. Nagu igas filmis on ka siin ebaloogilisi seikasid, õnneks mitte liiga palju ja loo jälgimisel mitte liiga segavad. Meeldiva üllatusena suudetakse põnevust ülal hoida ilma süzheed tuimalt kordamata.

Just praegu lõpetasime kolmanda hooaja esimese osa vaatamise (juba 4 osa olemas). Lõpp läks natuke käest ära ... kole ameerikalikuks. Jõudsin juba pettuda ja kurtsin kaasale, et miks nad küll hea seeria ära rikuvad. Naine kostis selle peale: tundes inglaste stiili ei saa lahendus nii lihtne ja labane olla nagu esimesel pilgul pealt paistab - loodetevasti on tal õigus. Ma jõudsin juba ise põnevama lahenduse järgmiste osade jaoks omas peas välja mõelda, no näis kas arvasin ära või mitte.

Kokkuvõttes soovitan trillerifännidele, vähemalt esimesed kaks hooaega olid üks paremaid poliit-krimi põnevikke mida olen näinud. Vaadata saab BBC One pealt, kuidas peate ise välja nuputama või siis AI käest küsima😉 Allpool kolmanda hooaja treiler.

Niagara Falls

USA juga, mastaabi mõttes taustal kõrghooned

Niagara joal olen käinud mitmeid kordi aga ma ei teagi miks (äkki seepärast et linna sees) pole väga erilist muljet jätnud, ka mitte esimene kord kui seda loodusimet nägin. Seekord siiski paistis talvine jäärüüs  kosk tõepoolest võimas ja kaunis. Mõte koske vaatama minna tuli lambist, nii pikalt (üle 2 nädala) järjest miinuskraadid suht harva esinev meie kandis. Seega on lootust, et joa tekitatud pihustatud vesi katnud ümbruse paksu jääkihiga. Reedel käisin mõtte välja, kaasa oli kohe nõus, lapsed kaalusid veidi aga lõpuks ikka ei tulnud. Laupäeval vaatasin kindluse mõttes netist pilte, kas ikka on lund ja jääd - oli küll ja hulganisti. Pühapäeval asusime peale korralikku hommikusööki teele, google-maps ennustas tund ja veerand ajakulu. Kohale jõudes esimene asi parkimist otsida, joa juures alati hull liiklusummik, otsustasime auto linna jätta. Otse peatänava Turismiinfo keskuse juures asuv pooltühi parkla üllatas soodsa 10CAD hinnaga terve päeva eest - Torontos ei saa kusagil nii odavalt.

Canadapoolne "Hoburaua" juga vikerkaarega.
Paremal ülal posti all imetlevate inimsipelgate hord

Kell oli küll 12 läbi aga rahvast suht vähe, eks ilm esialgu külm ja sombune. Jõe äärde jõudes olid pilved kõrgele tõusnud ja isegi päike hakkas siis-seal välja piiluma. Esimesed pildid USA poole joast, all olevad tohutud kivimürakad jää ja lumega kaetud. Joa kõrgusest raske disatntsilt aru saada kuna kohe kõrval pole suurt midagi, mis aitaks mastaapi mõista. Taamal asuv 20-korruseline maja pole pooltki joa kõrgusest ja USA juga on hulka väiksem kui Canada poolne. Numbrihuvilistele teadmiseks, et Niagara joa kõrgus on 57 meetrit ja laius üle kilomeetri (USA 320m pluss Canada 790m). Keskmine vooluhulk 2,400 m³/s mis kevadel ja suvel küünib 3000'ni, maksimaalne registreeritud 6370m³/s. Võrdluseks Jägala juga 8m kõrge, 50m lai ja 13m³/s keskmine vooluhulk.  

             Vaade esmalt USA joale ja siis kaugemal asuvale Canada omale

                            Canada "Hoburaua" juga veidi lähemalt

Canada pool on mööda kõrget paekallast umbes pooleteise kildi pikkune jalutuskäik Ameerika joast Canada omani. Siitpoolt vaade ilmselgelt palju parem, sest mõlemaid jugasid saab otse joa suunas ja ka mitme nurga alt imetleda. Rahvast oli ikka veel suht vähe, saime suurema trügimiseta "reelingu" äärest parematelt positsioonidelt pilte teha. Tänapäeva digifotoga on ikka mugav, plõksi palju tahad, samas hiljem kustutamisega tükk tüli kui soov vaid tõeliselt häid kaadreid alles hoida. Meenub, et olen varem talvel kaks korda käinud, kord 89'l aastal kui esimest korda Canadas viibisin ja teine kord kui lapsed tillukesed olid - tookord metallaial nii paks jääkiht, et augud paistsid vaevalt läbi.

                           Canada joa äärel kus vool langeb sügavikku

                           Niagara jõgi paarkümmend meetrit enne juga

Jõgi oli suures osas jääga kaetud kuid joale lähem kiire vool vaba vesi, jääsupp uhas üle ääre alla sügavikku. Nüüdseks päike väljas ja ka rahvast palju rohkem. Arutasime, kas minna joa alla platvormile ja selle taha tunnelisse vaatama, noh kui juba siin oleme teeme ära. Kaasa on käinud aga mina ei mäleta, et oleks. 28 raha nina peale maksis liftisõit alla.

Platvormil olime päris joa lähedal, ses suhtes vedas, et tuul puhus eemale ja nii langev veemass kui jääpurikad kõik ilusti selgelt näha. Kui tuul platvormi poole puhub oled nagu autopesus, näha pole suurt miskit ja moblat või kaamerat on mõistlikum veekindlas kilekkotis hoida. Kõvade miinuskraadidega nagu praegu, kattuvad ka riided kiirelt jääkihiga. Tunneli akendest polnud muidugi miskit näha, kõik paksult kinni jäätunud. 

           Joa all vaateplatvormil sai kõige vahetumalt looduse võimsust tunnetada

Suveniiripoes sulatasime end viis minti üles, loomulikult ei ostnud midagi. Meie pärast võivad suveniirimüüjad üle maailma pankrotti minna, juba viimased paarkümmend aastat oleme tihtipeale mitte midagi reisult kaasa ostnud, vahel korjan vaid rannalt või mäelt ilusa kivikese või siis metsast põneva puujuurika. Kallast mööda tagasi auto poole jalutades oli päike selja tagant, tegime veel portsu pilte. Ainuüksi minu moblaga sai kokku vist üle saja, lisaks kaasa fotokaga ja tema moblaga tehtud. Pärast huvitav võrrelda, kas ja palju paremad päris fotokaga võetud.

Kaasa pildistab

USA pool üle kilomeetri kaugusel

Enne kojusõitu arutasime kas kuhugi sööma minna aga tundus mõlemale liiga tülikas ja aegavõttev ettevõtmine, kodus palju mugavam mõnusalt oma laua taga head-paremat nosida. Astusime kohalikust Costco Business Centrest läbi. Juustu sai jällekord hulgim ostetud, mulle 2 kilone itaalia Gorgonzola, kaasale 3 kilone Hollandi suitsu Gouda, 20 kilone jahu ja 10 kilone Ambrosia õunte kott - mõlemad "Proudly Canadian". Lisaks tumeda shokolaadi ja pähklite batoonikesed, nii maitsvad paistsid pildi pealt ja olid ka tegelikult.

Kõigile kes tahavad seda loodusimet näha saan vaid soovitada oma silmaga pilk peale visata, kellegi teise kirjeldused või isegi pildid ja videod ei anna pooltki personaalsest kogemusest!

Mälestused ennemuistsest ajast

Negatiiv tulevase kaasaga 86

Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.

"Digitaliseerimismasin"

Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid

Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.

Kuutsemäel 1985

Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.

Rumeenia suusareis 1986

Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi. 

... ja tulemus peale esimest töötlust

Originaal ...

Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.

AI esimene töötlus tõi värvid tagasi

Originaal

Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.

No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.

Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia. 

Ladupoes uudistamas

Eile astusime läbi siinse (USA firma küll) hulgipoe Costco äsja avatud uuest suurest kaubamajast. Kuna tegu on äridele suunatud kaubaga siis kogused tavaliselt niigi suurtest veelgi oluliselt mahukamad ja valik mitmekesisem. Toidukraami ostes pead arvestama, et ka minimaalsete koguste puhul jagub perekonnal sellest nädalateks või lausa kuudeks. 

40 kilosed juustukerad ...

... ja 208 liitrised oliiviõli tünnid,
Nutellat müüakse ämbriga

Natukegi suuremate koguste jaoks on vaja tõstukit, sest ostukäru ei kannataks laadungit välja. Läksime rohkem uudishimust aga juusturiiulite juures kippus mõistus lahkuma, võtsime kahekilose Austriast eksporditud Edami palli ja poolteist kilo kaaluva veerandiku Itaalia sinihallitusjuustu Corgonzola. Hind uskumatult soodne: esimesel vaid 6 euri kilo, teisel 13 euri kilo. Itaallaste sinihallitusjuust tahab keelt alla viia, praegu näksin seda Rootsi näkileivaga. Veel ostsime 10 kilo Ambrosia õunu 1eur kilo eest ja kilo suitsutatud loomaliha 7 euri eest. Hinnad ikka hulka suudsamad kui tavapoes. Kaasal ajas jahudevalik silmi eest kirjuks. Isegi bensiin oli jube odav, 80 senti liiter.

Küsimus laiale ringile: kas seal kus elate on ka hulgipoodisid? Kas käite neis ostlemas või eelistate tavalisi supermarketeid või hoopiski pisikesi nurgapoode, kus müüja ja teised kliendid tuttavad?

Eksamineerijad tagareas, eksamineeritavad ees

Nädalalõpu uudistest niipalju, et noorem tütar võitis laupäevasel karate sügisturniiril vabavõitluses esikoha ja sai parima naisosavõtja eriauhinna. Järgmisel päeval oli dojos musta vöö eksam, plika oma neljanda dani musta vööga jällekord eksamineerija rollis, seekord ainsa naisena. Tuleb tunnistada, et lapsed ületavad minu saavutusi mitmel alal aga selle üle on vaid hea meel!

Tagasi tavaelus

Kahekuune puhkus lõppes suure ja kuluka pauguga, millest tuleb eraldi postitus. Kindlasti õige populaarne, sest no kellele ei meeldiks lugeda teiste apsudest ja ebaõnnestumistest, eriti kui need iseenda lollusega vürtsitatud. See oli siis eelreklaamiks järgnevale postitusele😉

Eile kui lõpuks Torontosse jõudsin otsustasime kaasaga IKEA kohvikusse einetama minna, tal oli rosolje küll mu saabumise puhul valmis tehtud, aga hapukoort ja kurke vaja veel poodi ostma minna. IKEA's pakuti perekaardi omanikele poole hinnaga põhitoitusid - 3 euri eest taldrikutäis rootsi lihapalle, friikate, pohlamoosi ja soustiga oli super diil, rääkimata tasuta kohvist. Eks nüüd peabki väljaminekutega madalamat profiili hoidma (nali).

Suurimaks üllatuseks oli kodus toimunud sisekujundus. Täitsa üllatav kui palju saab osava paigutuse, kena mööbli ja asjade vähendamisega ilmet ja kodust miljööd muuta. Kaasa näitas muudkui ette, mis teinud ja mina südamest kiitsin. Mitte ei saa aru miks ta ainult siis sellega tegeleb kui mind ja lapsi kodus pole - peaksimegi tihemini reisimas käima😜 Kõige rohkem hakkas silma lisandunud avarus, niigi pisikeses elamises on see üks väga oluline näitaja.

Viigimarjad hakkavad looma

Koer ja ülla-ülla eriti kass olid pöördes minu kui karjaliikme naasmise üle rõõmustades. Kuts tormas niisama ringi aga kiisu tahtis muudkui mängida ja nurus paitamist. Ei lasknud mul ei tugitoolis ega diivanil rahulikult lebotada, kohe astus ligi ning hakkas labajalgu näksima, et teda veidi taga ajaksin. Ka kohvrile, seljakotile ja lahtipakitud asjadele pööras rohkem tähelepanu kui Sushi. Laualt käppas kraami maha kuni ajasin teise tuppa, et loom moblat lõplikult ära ei lõhuks.

Magama kerisin kesköösel aga ärkasin juba nelja ajal, mõni ime kuna Eestis oli kell 11:00. Üritasin küünte ja hammastega Unematist kinni hoida, paraku rabeles too end kuue ajal lahti ja tõmbas välgukiirusel uttu, pole lootustki, et ta enne õhtupoolikut näole annaks - kindlasti siis eriti ebasobival ajal. Kõik see kamp põõnas magusalt hoolimata minu ärksusest. Miskit muud targemat ei osanud teha, läksin jooksma ja vaatamata metsatulekahjudest sudusele ilmale lidusin 8km ringi vist lausa suve rekordkiirusega. Järgnes hommikukohv ja kaasa puder virsikutükkidega (meil virsikuhooaeg), samal ajal surfasin netis.

Olen ka võlgu Juulikuu jooksu kokkuvõtte:

Lippasin 13 korraga 103 kilti keskmise tempoga 4:50 kildi peale. Viie (23:09), kümne (48:44) ega ka kilomeetri (4:11) distantsil märkimisväärseid aegasid pole ette näidata. Käisin 130 kilti ja sõitsin rattaga 150 km. Samme keskmiselt 21496 päevas. Puhkuse kohta polegi nii paha ehkki eelmine aasta olin samal ajal tublim.

Nostalgialaks ja Nädala tegemisi

Meie TPI ja TRÜ teklid

Peale laulupeo nädalavahetust sõitsin korra suvilasse. Põletasin hunniku vana risu lõkkel ära, käisin ujumas ja korjasin metsa alt hulga maasikaid. Sõin kõhu täis ning emalegi sai jogurtitopsitäis. Metsmaasikad on see aasta suured, ilusad ja magusad ja päris palju. Küllap vihm aidanud kaasa, samas peaks päike magusust tekitama, aga viimast on vähevõitu olnud. Vaarikaid seevastu ei paista veel kusagilt, täitsa toored teised. Mustsõstardel veidi vahetab värvi kuid süüa ei kõlba veel. Küllap jäävad see aasta kõik aiasaadused veidi hiljaks.

Tuhnisin veidi enda vanades asjades, mis ema juures nüüdseks juba õige mitu aastakümmet kappides tolmu kogunud. Osa riideid sai ilma pikema jututa kokku rullitud ja äraviskamiseks kotti topitud. No mida sa hing teed keskkooli aegsete Kalevi dresside, flanellpluuside või krempleenpükstega, sama saatus tabas pesu, sokke ja enamust t-särke. Vanu malevasärke ei raatsinud prügisse panna, üllataval kombel läksid need selga ja istusid päris hästi. Leidsin ka enda ja kaasa teklid - need hoian ilusti alles, tuletavad noorusaegu meelde ja äkki isegi saab mõnikord pähe panna - kursuse kokkutulekul või järgmisel laulupeol.

Kolmap'eval [heksandal tuli tahtmine rattaga sõita, niisama lambist seadsin suuna jälle suvilasse. Seekord otsustasin esiteks Türisalu panga all veidi matkata. Ratta lukustasin Vääna-Jõesuu kohviku silla juurde ning hakkasin astuma. Tänu tormile ja tuule suunale oli kaldaesine tavapäraselt mädaadruga täitunud lahesopp pea puhas. Pankrannik nagu ikka, mõned uued lahmakad alla kukkunud ja paar oja voolas hooga kaldast joana alla. Seda pole suvel muidu näinudki, ilusaid pilte sai. Ühe järsema koha peal harjutasid mägironijad köitega, kivim seal pudedavõitu aga eks nad ise teavad paremini. Ma all hoidsin igaks juhuks distantsi.

Suvilasse jõudes oli paras üllatus kui hooga maja ette keerasin ja tiiki sattusin. Jäin pehmesse maasse pidama, hea et jõudsin sutsu kõrgema koha juurde suure lepapuuni. Laiemas plaanis ei aidanud, sest majja sisse saamiseks pidin ikka jalad märjaks tegema. Varem pole suvel sellist asja näinud, et vesi ümber maja lausa lainetab. Naabrilt hiljem kuulsin, et esmaspäeva öösel olla pikalt ja pidevalt kallanud kui oavarrest, teisipäeval võinuks kummipaadiga sõita. Kui miskit muud kasu pole siis ehk tapab teod ära. Linnud nimelt seisid loikudes ja maiustasid uppumishirmus välja ilmunud vihmaussidega.

Neljapäeval käisin Dagö kontserdil. Reede ja laupäev veetsin emaga aidates teda asjatoimetuste juures. Pealelõunal sõitsin sõbra poole Lahemaale, kellega kavas kukeseenele minna. Kukekaid oli päris korralikult, kuid nii nagu sel aastal kombeks, väikesed kippusid teised olema. Mul õnnestus jälle leida üks viisakas kivipuravik. Sousti jagu sain, ei rohkem. Kuulu järgi toovad inimesed Lõuna-Eestis neid lausa ämbritega välja. Mustikaid sõime ise ja koergi mugis mõnuga, marjad ilusad suured aga õige hõredalt, ei viitsinud nende korjamisega vaeva näha. Õhtul tavapärane saun.

Järgmine päev käisime Mandri-Eesti põhjapoolseimas punktis - Purekkari neemel. Teel nägime põnevat infotahvlit, kus üles tähendatud piirkonnas filmitud filmid asukoha järgi. Parklas hulgaliselt välismaalasi, peamiselt sakslasi oma matkabussidega. Neem on tüüpiline pikk kivine merre viiv nina. Ilusaid mustrilisi kive massiliselt, üks sarnanes äravahetamiseni Osmussaare meteoriidikraatri bretshaga, samas raske ette kujutada kuidas ta oleks siia võinud jõuda. 

Mul õnnestus libedal kivil vette kukkuda ja tossud märjaks teha. Ilm oli palav, ujuma läksime mingi vana kalatööstuse juures muuli pealt. Vesi juulikuu kohta õige külm, päikest na vähe olnud, pole jõudnud üles soojendada. Loksa poe juures kohtasime ootamatult malevakaaslast, kes Mohni saarelt kursakokkutulekult naases.

Pühapäeva õhtune koosviibimine lapsepõlvesõbra poja kaitseväkke minemise puhul. Koplis oleva maja katusekorterist avanes äge vaade Tallinna panoraamile, kus uue objektina jäi silma Swedpanga vastne kõrghoone. Pidu ise oli viisakas, vanematega ärasaatmine ei saagi meenutada minu noorusajal peetud selleteemalisi üritusi, millelt meelemõistuse kaotanud kutsealused sõprade poolt vene armee rongile tassiti. Nagu näete, puhkus pole meelakkumine, elu kiirem kui tööl käies😁

Ilmavembud

Hommikul äratas mind unest magus musi, esimese hooga ei saanudki aru kas uni jätkub või on see päris. Kaasa soovis head pulma-aastapäeva. Mis mõttes, täna on ju alles 28's. Naine naeris, tahad end välja vabandada, 29 muidugi, eile 28'l olid ju valimised. Ei teagi kuidas olin osanud ühe päeva vahepealt ära kaotada, täitsa piinlik. Tööle sõites kiirustasin poest läbi ja ostsin lillepoti. Ilm oli nii palav, ei teadnud kas julgen seda autosse jätta. Kerisin tagumised aknad alla, et päris ära ei küpsetaks. Peagi teatati telekast selle aasta kuumarekordist: 26 soojakraadi niiskuseindeksiga +31C. Üleeelmise aasta rekordeid üle ei löönud kuid aprilli kohta ikka hullult palav, käisin mitu korda vaatamas kuidas lill autos vastu peab. 

Pärastlõunal surus põhjast saabuv külm õhumass kuuma ja niiske kõrgustesse tekitades massiivseid äikesepilvi, paduvihma ja rahet. Viie ajal anti Torontos rahe ja äikesehoiatus läksin kerisin aknad üles. Mainiti tornaadovõimalust kuid seni teadaolevail andmeil siiski ühtki ei täheldatud. Helistasin tütrele, et too auto varju alla viiks, paarisendine rahe peksaks klaasid sisse ja lööks pleki lömmi. Veidi põhajpool möllas juba täiega, sajakilomeetrise tunnikiirusega tuulehood murdsid puid, padukas uputas ja rahe peksis nagu võib allolevalt videolõigult näha. Õnneks on tegu suht lokaalsete nähtusega ja meie pääsesime seekord vaid tavalise äikesevihmaga. Öösel langes temperatuur alla nulli, järgmine hommik üheksa ajal jooksma minnes oli +1C õuekraadiklaasil.

Mis viib mind sobivalt põlve ja jooksuteema juurde. Kümne päeva eest vigastatud ja paistes põlv on nüüdseks paranenud, mida kinnitab hommikul läbitud 11 kilti. Natuke ettevaatlik olen ikka ja tempo tavalisest aeglasem aga jalg ei tee sörkides enam pea üldse valu. Suutsin endalegi üllatuseks vahelejäänud päevadele vaatamata kuu jooksunormi täis saada. 14 korraga läbisin 103 jooksukilti keskmise tempoga 4:46 min kilomeetrile. 10K aeg 49:16, kiireim 5K 23:35 ja kilt 4:16, parim keskmine tempo 4:37 min/km. Suusamäel libisesin 215 km kuid väljas käimist registreerisin vaid 20km. Samme päevas keskmiselt 14510. Pulss 40 - 190, keskmine rahuoleku pulss 57 (Fitbiti järgi 50), VO2 Max 57. Kaal kõikus 77.4 - 78.4 vahel.

Valik

Järgmine päev oli meie kohtumise aastapäev. Aastas on 4 päeva mida ei tohi ära unustada: sünna, pulmapäev, emadepäev ja kohtumise päev. Mul kisuvad kõik aasta esimesse poolde, teine pool "stressivaba"😜 Eelmine päev ostsin orhidee valmis, jätsin teise mõneks ajaks autosse lootes, et lillemüüja ikka teadis mis rääkis taime külmataluvuse kohta. Õhtul tuppa tuues nägi päris viks välja, peitsin köögi laua alla seniks kui kaasa magama läks, siis alles tõstsin suurde tuppa lootes, et kass öösel teist pikali ei tõmba.

Öösel oli koeral mingi pagana kõhuhäda, ei maganud ja kippus muudkui välja ehkki õhtul sai teist jalutatud. Korra öösel viis kaasa looma õue, seitsme ajal pidin ukse juures meeleheitlikult kraapivat kutsikut uuesti jalutama. Tõbrik tuias ringi, nuuskis niisama muru ja polnud üldse sellist nägugi, et vaja kükitada. Veetsin veerand tundi loomaga õues, ei miskit. Tuppa tagasi astudes kobis kenasti oma kohale ja keeras põõnama, mul muidugi uni läinud. Pöörlesin jupp aega enne kui magama jäin. Uuesti ärkasin alles pool üksteist, kaasa rullis kõrval moblat.

Oh pergel, ilus hommik sisse magatud. Kurtsin naisele, et peab liigutama hakkama, olin restosse brunchi kinni pannud. Too keeras minu poole, pani põlve üle kõhu ja mainis, me ju tingimata ei pea restosse minema. Tahtsin juba vastu vaidlema hakata, et broneeritud ja puha ... õnneks sain seekord naistekeelest aru. Tõepoolest ei pea minema, ega ma elu või isegi maja panti pannud. Valikut oli õige lihtne teha, me ei jõudnud restosse😉 Kass ja kutsik pidid hommikusööki tavalisest kauem ootama.

Päris nälga siiski ei jäänud, sõitsime "romantilist" aastapäeva nüüd juba lõunaoodet IKEA'sse nautima. Nagistasime lihapalle, lonksasime kohvi ja mullijooki ja meenutasime ammumöödunud aegu kui noorte tudengitena kokku saime. Kes oleks osanud ette kujutada, et aastakümneid hiljem istume koos Toronto IKEA sööklas, vaatame rahulolevalt tagasi ja oleme õnnelikud. Elu täis ettenägematuid pöördepunkte, tookord kahekesi esimesel õhtul jahilossis kohtudes polnud neil aimugi sellisest firmast nagu IKEA ja Kanadat teadsime vaid juturaamatute põhjal.

2024 kirjas ja pildis

Killarney süstamatkal 2024 septembris koos kutsikuga

Päikesevarjutus, virmalised, karu Killarney matkal, auto. Need neli asja meenuvad kõigepealt kui aastale tagasi mõelda. Lisaks veel suusareis Mt Tremblant, traditsiooniline suvepuhkus Eestis, minipuhkus kaasaga metsasuvilas. 

Ülejäänud juhtumisi on kõige kergem meenutada pildialbumit või blogi vaadates - mugavuse ja kiiruse mõttes kasutan pilte. Niisiis, kuu kaupa minnes:

Jaanuar Suurupi rannas

Jaanuar

Esimest korda üle aastakümnete talvel Eestis. Kui enne oli paljude kodanike hirmujuttude tõttu kerge mure kuidas kohanen pimeduse ja külmaga siis sain peagi aru, et mind ei sega pimedus ega külm, pole kunagi seganud. Hoopiski hubane ja mõnus külmal talveõhtul kamina ees istuda, head raamatut lugeda ja oivalist konjakit jätsi või shokolaadiga limpsida. Tihti sai jalutada vähemalt kord 5km Mustaka ja Pässa vahel. Ema juures skännisin moblaga paar albumit hunniku vanu must-valgeid pilte, mis kujunes aegavõtvaks ja selga valusaks tegevaks kuid mälestuste säilitamise mõttes oluliseks protseduuriks. Jube külm oli, pidin soojapuhuri sulatamisega tegelema. Sõpradega käisime pankranniku all mere jää peal matkamas. Kanadasse täpselt kuu peale jõulusid ja kohtusin esimest korda uue UKKO nimelise kiisuga.

Veebruar - kiisu juba kodunenud

Veebruar

Palju pilte 🐈kiisust. Nagu tavaliselt tõi naispere meile uue kodulooma sel ajal kui mina Eestis. Seatakse mind fakti ette ja kogu moos. Samas ses mõttes hea, et mul puudub igasugune vastutus, ei pea liivakasti tühjendama, toitma ega loomaarsti juurde vedama - ainult nunnutan kui viitsin😜 Alles 20'l sain esimest korda suusamäele, nädal hiljem tütrega minisuusapuhkus, paar päeva hotellis Blue Mountainis. Mingi moment tekkis mure, et hooajapilet läheb seoses pika Eesti reisi ja kohalike viletsate suusailmadega vett vedama, kuid lõpuks kogunes rohkem kordi mäel kui keskeltläbi.

Märtsis Mont Tremblantil

Märts

Ka see kuu möödus kassi pildistamise ja suusatamise tähe all. Käisime Toronto sõbraga Quebeckis Mont Tremblantil Idaranniku eestlaste suusapäevadel. Esimese öö veetsime siidritalu pidava eestlase juures, ülejäänud mäel hotellis. Autosõitu kogunes tublisti üle 1000 kildi edasi-tagasi. Quebeckist tõin salakaubana mitu kasti kohalikku käsitööõlut, teoreetiliselt peaks seda "piiril" deklareerima, paraku pole isegi piiripunkti provintside vahel. Märtsis tuli Torontos põhiline lumi, päris korralikult füüsilist aktiivsust selle teisaldamisel sissesõiduteelt hangedesse, et auto ikka liikuma saada.

Aprill 8 täielik päikesevarjutus Ontarios

Aprill

Viimane sõit suusamäele. Päikesevarjutust vaatama koos kaasaga, ilmselt jääb elu ainsamaks korraks täielikku päikesevarjutust näha. Absoluutselt oli väärt sõita paarsada kilti läänepoole, väga omapärane lausa "kosmiline" elamus. Kahju ainult, et ei saanud korralikult kasutada "astrofoto" funktsiooni, sest äsja mahapillatud mobla jupsis, hea et üldse pilte sain. Esimest korda elus mobla parandamine, kujunes ootamatult lihtsaks ja edukaks ja raha säästvaks tänu youtube juhenditele, "vabakaubandusele" ning julgusele asja ette võtta. Kevad, kõik õitseb, koertega jalutuskäigud looduses.

Virmalised 10 Mail

Mai

Õitsemine jätkub, hunnik lille ja õunapuu, pirni, kirsiõite pilte. Võimsad virmalised 10 mai öösel, sõitsime spetsiaalselt pea 100 km linnast välja neid koos kaasa ja tütrega vaatama. Ise ka ei tea miks "astrofoto" funktsiooni ei kasutanud, oleks hulka ägedamad pildid saanud. Kuu lõpupoole käisime tütre ja Sushiga päevasel matkal Torontost nii 100 km kaugusel looduspargis jääaja uuristatud suures uhtorus.

Juuni lõpus kiirkaatriga Soome

Juuni

Aias hakkab looma. Maasikad punased ja valmis suhu pista juba esimesel juunil, sõstrad värvi muutmas, kiwid ja viinamarjad viljad külge võtnud. Kuu lõpu poole pistame põske esimesed vaarikad ja kirsid. Jaanipäevaks lendan Eestisse, põhjalik pidu Rummu karjääris ja jaanituli koos saunaga sõbra pool. Vee peal skuutriga kihutades naksatavad kaks näppu liigesest välja, annavad teised siiani tunda. Mõned päevad suvilas mere ääres, sõbraga Lahemaal rattasõit. Teise sõbra kiirkaatriga igaaastane retk üle lahe Soome, tüüpiliselt kulub kastidekaupa õltsi ja ka kangemat kraami, õnneks võib rahvusvahelistes vetes rahulikult võtta. Juuni lõpus Eestiski maasikad ja vaarikad valmis.

Juulis järeljaanituli emaga suvilas

Juuli

Tegelen igaaastase muruniitmise, aianduse ja küttepuude varumisega. Auto enda nimele ja uued korralikud all-season kummid alla, et saaks vajadusel ka talvel kasutada. Veel kord Lahemaal rattaretk, seekord koos kahe lapsepõlvesõbraga. Pääsküla rabas joostes näen raja kõrval mändide alust kollendavat - korjan portsu kukekaid, jätkub nii mulle kui emale. Mustad sõstrad ja tikrid saavad valmis - minu lemmikmarjad. Mitmed korrad ratta ja autoga suvilasse, vahel ööbin seal ja lihtsalt olen, loen suvalisi 40 aastat riiulis puutumata olnud raamatuid. Jään magama vaikuses ja ärkan linnulaulu peale.

Koko 10 aasta eest lumes möllamas

Rannas käin jooksmas, lisaks mõned matkad ümbruskonnas. Emale järeljaanituli, eks proovin talle võimalikult palju seltsi pakkuda kogu oma Eestis oleku aja jooksul. Soomes elava lapsepõlvesõbraga Roosta rannas. Ema ja sugulastega tema sünnikodus Lääne-Virumaal - tonnide kaupa mälestusi. Paadisõit põhjaranniku saartele ja nende vahel. Käin nii palju kui saan meres ujumas, vesi hullult soe, samas peale hommikujooksu pole vahet, niikuinii hüppaks sisse. Juuli kurvaks sündmuseks kujuneb meie kalli esimese koera Koko parematele jahimaadele siirdumine.

Augustis Peraküla inimtühjas rannas

August

Korjan veel portsu kukekaid samast kohast kust paari nädala eest. Õunu see aasta lademes, kokku riisumine ja komposti vedamine igavene õiendamine. Peaks mahlaks tegema aga lihtsalt pole aega ja kes jaksaks nii palju seda juua. Emaga Pääskülas ja suvilas. Õpetajaneidudega Peraküla rannas ja rabamatkal. Kopenhaageni kaudu tagasi Kanadasse. Sushiga sõidan nädalavahetuseks Awendasse randa. 17 Augustil suur torm, vihm ja üleujutused. Aias kõik valmib, mida on paraku nii pesukarud kui oravad märganud. See aasta eriti näljased, panevad suurema osa pirnidest nahka, isegi tomatid ja kurgid näritud viinamarjadest rääkimata.

September

Killarney süstamatk Sushiga

Metsasuvilas kaasa ja kutsikuga

Lennushow, lähen seekord rattaga järve randa mitte süstaga järvele. Kaasa ja koeraga haruldaselt lõõgastav mitmepäevane minipuhkus Kotkajärvel sõprade suvilas. Saan lõpuks astrofoto rezhiimi moblal korralikult käima, siin on ka nii metsik piirkond ja vähe valgusreostust, et tulemus vapustav. Parim aeg matkamiseks - Sushiga kahekesi Killarneysse nädalaks süstaga metsikusse loodusesse. Kujuneb aasta tähtsündmuseks - näen karu ... liiga lähedalt ja virmalisi suht ähmaselt.

Oktoober

Lehekuul värvimäng ja kiwide ning viigimarjade valmimise aeg, kui kiwisid ei jõudnud ära süüa siis viimaseid sel aastal ei saanud, vaid pisikesed toored punnid otsas. Tütar ostab endale sportauto mängukanniks, kadestamist väärt. Käime kumme vilistamas ja linnast väljas kurvilistel teedel tuld andmas - vägev!!! Minu esimene auto oli samaealiselt vana loks, kuid armas ikka. Tegelt hea, et endal polnud võimalik sportautot osta, poleks ilmselt piisavalt vastutustundlikult suutnud sellega ringi käia. Kuu lõppeb traditsioonilise Halloweenipeoga sõprade juures.

November

Kulgeb uue masinaga askeldamise käigus kuhu mindki kaasa haaratud. Kuu keskel algab streik, igavene tüütu jura aga mis teha, ametiühingu vastu ei saa. Samas koguneb palju rattasõidu ja käimiskilomeetreid. Kaasaga Rootsi jõululaadal. Täiesti ootamatult puutun kokku kohaliku tervishoiusüsteemi päikeselise poolega: tänu mingile arusaamatusele või lihtsalt hullule õnnele eemaldatakse kirurgiliselt kaelale tekkinud moodustis tasuta ja samal päeval kui seda konsultatsiooni mõttes haiglasse ette näitama lähen. Eeldatavalt pidanuks maksma tonni ringis ja ooteaeg üle poole aasta. Keegi ei mõistnud kuidas võimalik, kaasa arvatud mu perearst ja mitu tuttavat meditsiinitöötajat. 

31 Detsembri õhtul koera jalutamas

Detsember

Õlleadvendikalendri kuu. Streik saab lõpuks enne jõulusid läbi. Kuna tööl ei saa käia, hulgun palju rannas. See aasta lumi maha suht varakult, kolmeteistkümnendal esimene suusatamine. Pere sõidab Eestisse jõuludeks. Kahekümne teisel jooksen 10 külmakraadiga kümne kildi elu tippmargi 45:32. Kahekümne kolmandal suusatama, kõva lumesadu, suusatada hea kuid autoga sutsu tülikas sõita. Viimasel laskumisel sõidab kanepiuimas tropp mulle täie kiirusega sisse, tulemuseks mõned mõranenud ribid, nikastatud küünarnukk ja puukas reiel - suudan ise autoga koju sõita kuid köhida, naerda või keerata on siiani rindkerel valus. Jõuluõhtu omaette kodus kassi koera ja maoga, jõulupäeval sugulaste juures. Aastavahetus samuti üksi kodus, täitsa ok. Selline aasta siis - ei msikit vapustavat, hulgaliselt toredaid elamusi ja mõni kurb moment.