Kummaline sinine toon varjupiiril Kuu või jäämütsiga Marss😜
Üleeile õhtul läksin koera jalutama, ilm oli haruldaselt selge, täiskuu heitis puude varjusid tee peale. Silma jäi, et kuu polnud päris sümmeetriline, nagu hiir oleks "juustuketta" äärt nakitsenud. Pool tunnikest hiljem tuppa astudes viskasin uuesti pilgu taeva poole. Kes iganes kuu kallal käis oli juba suurema jupi alt servast ära järanud. No muidugi, päeval mainiti raadios kuuvarjutust, mis suures osas Põhja-Ameerikast nähtav.
Sel fotol jäid ka tähed peale paraku blogis kvaliteet kannatas.
Eelmine kord olin kuuvarjutust pikemalt jälginud eelmisel aastatuhandel, täpsemalt 1997 aasta kevadel Kariibi mere St. Lucia saarel. Viibisime seal puhkusel kaasa ja pooleteise aastase tütrega. Sättisime end bungalows magama kui mõtlesin, et hüppan kiirelt veel baarist läbi haaramaks ühe hea une kokteili endale ja mahla kaasale.
30 aastat tagasi St Lucial, kaasa ja tütar
Poolkuu paistis väga kummalise nurga all, aga ei pööranud tähelepanu, troopika värk - kuu kummuli. Baarist naastes tundus silmnähtavalt väiksem ... no nii palju ma ka joonud ei ole. Aga siis meenus, et eelmine õhtu oli täiskuu. Mis mõttes, Kuul võtab ikka kuu aega tsükli läbimiseks, poole tunniga ei saa faas kuidagi muutuda. Minut mõtlemist - ainult kuuvarjutus võimalik lahendus. Viisin mahla kaasale ja viskasin selili liivale kokteili imema ning kuuvarjutust vahtima. Hammustavad liivakirbud sundisid enne sisse kobima kui varjutus lõppes kuid mälestus sööbis kindlalt ajusagaratesse - ikkagi esimene hoolega jälgitud kuuvarjutus.
3 minutise säriajaga 2X zoom
Enamus Kuust Maa varjus
Nüüd lasin koera tuppa, krabasin külmikust õlle ja läksin aeda. Lamamistoolis ideaalne vahtida tasapisi arenevat Päikese, Maa ja Kuu poolt korraldatud vaatemängu. Erinevalt mõne minuti kestvast päikesevarjutusest kulgeb kuuvarjutus hulka aeglasemalt, põhjuseks nii taevakehade suhteline suurus kui vaatleja asukoht. Igatahes oli mul piisavalt aega mobla seadistustega ja režiimidega mängimiseks ning paarikümne foto tegemiseks. Üllatav, et suurlinna valgus- ja õhureostuses õnnestus telefoni kaameraga sellised fotod saada.
P.S. Hilisemat AI'ga töötlust pole ühegi foto juures kasutanud.
Vaatan ühe silmaga oma suviste fotode kogumile ja teisega blogipostitustele ja näen kui palju ülestähendamist väärt lugusid on kirjutamata jäänud, postitamisest rääkimata. Karta on, et see aasta isegi kui mõned postitused kirjutan takkajärgi siis ei jõua järje peale, liiga palju tuleb uut peale. Sestap jagan esmalt viimast kohalikku sündmust, millest isegi Eesti uudised kirjutasid ja mida ka telekapildis võis näha. Nimelt peeti Torontos uue Eesti Rahvusvahelise Keskuse avamise tähistamise pidu - KESKfEST. Rahunege, vaatamata kõlalisele sarnasusele pole tegu kohukeste skandaalile sarnase poliitilise avantüüriga, ehkki külaliste seas võis ka härra Ratast märgata. See absoluutselt ei tähenda, et keskus avati. Hoonega tutvumisel tuli käia kiiver peas, ehitus ikka veel käib, võiks lausa lisada, et endise (tagasihoidliku) hooga. Plaan muidugi oli, et avapidu tähistab ka avamist, paraku venivad ehitustööd nagu laiskloomad nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Hea näide, et ka arenenud riigis Kanadas ei toimi kõik plaani järgi, lihtsalt seda ei võeta nii tõsiselt, virisemist vähem kosta. Tegelikku avamise ja esimeste üürnike sissekolimise kuupäeva on nii mitu korda edasi lükatud, et enne ei usu kui päriselt juhtub - loodetavasti millalgi järgmine aasta.
Pidustused algasid juba neljapäeval, enamus üritusi aga ajal mil mul tööaeg ja nii oluliseks ka ei pidanud, et vaba päeva võtta. Neljapäeva õhtul hakkas siiski närima, kuidas ma nii tähtsa sündmuse lihtlabaselt maha magan, ega siin Torontos ju tihti suuri Eesti üritusi toimu. Vaatsin veebilehelt, mis võiks rohkem huvi pakkuda. Reede õhtul oli "Noortemöll" ja üheteistkümnest salakõrts. Ehkki väidetavalt võivat noorteüritusel kõik vanusegrupid esineda ja ise olin täitsa hakkamas tõmbas kaasa mu indu alla: päris imelik kui kiilakas halli habemega tüüp noortemöllule ilmub. Isegi mu väide: ehk peetakse lihtsalt kostüümiks, ei veennud teda. Salakõrtsi piletid olid välja müüdud, nii jäi ka see ära. Ei lasknud end heidutada, vaatasin laupäeva kava ning avastasin kell kaheksa algava rokk-kontserdi, kus laval ka minu akadeemiline isa. Ostsin pileti nii sinna kui ka hilisemasse salakõrtsi, enne kui kaasale julgesin mainida. Kutsusin ka praegu Seattles elava malevakaaslase. Kindlasti näeb hulka tuttavaid, keda muidu niisama ei kohtaks. Võtan õhtul paar tundi töölt vabaks.
No ja siis kutsuti mind laupäeval neli tundi varem kontorisse ületunde tegema ... mis sobis oivaliselt, õhtupoole mainin, et möödapääsmatu asi tuli ette, pean varem lahkuma. Hommikul sõitsin tööle metrooga ja plaanisin otse töölt kontserdile suunduda. Auto oleks vaid tüliks, esiteks kesklinnas laupäeva õhtul parkimise leidmine ja teiseks koju sõitmine, ei saaks ju eriti jooke libistada. Kuna ilm ähvardas sajune tulema võtsin kile ja vihmavarju kaasa, lisaks viisakamad riided millega sobib rahva sekka ilmuda. Seitsmeks saabus võimas äikesepilv, lõi välku ja kallas nagu oavarrest. Sadakond meetrit bussipeatusse minnes said tossud läbimärjaks.
Keskusesse jõudsin täpselt kohale vaatamata asjaolule, et metroorongi uks just üks peatus enne rikki läks kuna mingi tropp üritas end jooksuga läbi pressida. Nagu oli oodata kohtasin hulka tuttavaid nii Kanadast, Eestist kui ka USA'st. Põhilise aja veetsin malevakaaslasega jutustades. Temaga messangeriga ühendust võttes nägin, et eelmised sõnumid vahetasime aastal 2014 - nojah, aeg lendab tõepoolest. Rokk-kontsert oli äge, klassikaline rokk tuletades noorusaegu meelde, liiga vali nagu nelikümmend aastat tagasi. Atomic Heeringa esinejad minu vanusegrupist kuid publik täitsa läbisegi, nii noori kui vanu. Jook maksis kümps (7 euri) topsi eest, mis tuletas meelde nii inflatsiooni kui asjaolu, et pole õige kaua väljas söömas käies ise jookide eest maksnud.
Peale kontserti suundus suur osa rahvast "Salakõrtsu", mis kohalike noorusaja nostalgiline meenutus. Tegu pole miski salajasega, lihtsalt kunagi pidid noored üritustel alksi metsa all või nurga taga vanemate eest varjatult konsumeerima, sealt ka termin pärit. Baarisabas jäi silma siilisoenguga Ratase nägu tüüp, kes lisaks jookidele ka tasuta kartulikrõpse peoga kahte suurde topsi kühveldas. Küsisin kas talle tihti öeldakse, et näeb ratta Jüri moodi välja. Üldises lärmis läks osa tekstist vist kaduma, sest ta vaatas mind veidi mõistmatult. Enne kui jõudis midagi kosta liikusin koos rahvamassiga edasi. Hiljem selgus, et oligi pesuehtne isamaa fraktsiooni europarlamendi saadik. Kummaline aga päriselus tundus mees palju väiksem tähtsusetum kui teleripildis või uudisteveergudel.
Jutustasin pikalt Ottawas elava sugulasega ja kutsuti ka Rotalia korporatsiooni sauna. Kaalusin päris tõsiselt, lõpuks loobusin, sest hommikul pidime kaasaga pannkoogiüritusele minema. Tahtsin selleks ajaks enam-vähem vormis olla, mis Rotalia saunaõhtu puhul eriti tõenäoline ei oleks. Viimane kord aastaid tagasi sealt tulles jõudsin alles viie ajal hommikul koju ja põdesin terve järgmise päeva. Nüüd õnnestus jõuda parasjagu viimase läänepoole sõitva metroorongi peale, enne kahte astusin koduuksest sisse. Uus Eesti keskus asub ses mõttes jube soodsas kohas, et meist vaid kümmekonna metroopeatuse kaugusel sama liini peal.
Fuwa Fuwa pannkoogid
Hommikul kolmekesi pannkoogiüritusele, kus selgus, et selleks ajaks kui meie saabusime olid kõik pannkoogipiletid otsa saanud. Mina ja kaasa olime juba kohvi joonud ja kerge näksi võtnud kuid tütrele paras pettumus. Sõbrad leevendasid seda oma pannkoogi annetamisega. Istusime samas telgis, kus eelmisel õhtul kontsert toimus, lobisesime ja meenutasime vanu aegu. Kolmekesi ajasime ohtralt insenerijuttu, võisime tõdeda, et ükskõik kus maailma nurgas õppinud, insenerid mõtlevad kõik ühte moodi, ja isegi nende kaasteelised mõistavad :D Malevatuttav hambaarst kahe inseneri ema nagu filoloogist minu kaasagi.
Toronto Bloor Street kohviku aknast
Koduteel läksime Jaapani pannkoogikohvikusse Fuwa Fuwa. Pisike koht ja mitte kõige asjalikum teenindus. Esimese hooga ajasid tellimused segi ja unustasid minu oma ning joogid sootuks. Peale veerandtunnist ootamist küsisime, mille peale nad ärkasid ja tõid meile lisaks eelmisele valele tellimusele ka õiged kohale. Pannkoogid ise suht maitsetud, sarnanesid veidi soojale biskviittaignast tordipõhjale. Joogid ka sellised imelikud. Teist korda ma küll neid ei külastaks, pigem astuks sisse teispool teed asuvasse Ukraina pagariärisse kus ehtsat Ukraina borshi pakutakse.
Nüüd olen olnud sunnitud juba terve nädala seoses erinevate asjaolude kokkulengemisega kokkamisega tegelema. Teataval määral välja aidanud varud külmikus ja sügavkülmas, kuhu kaasa üht-teist ettenägelikult valmis tegi. Kohe pean tunnistama, et ei kujutanud ette kui aeganõudev söögitegemine on, eriti algajale kobakäpale. Osavad toiduvalmistajad on ikka kuldaväärt inimesed. Nüüd mõistan selgesti, miks paljud kodanikud rahulduvad poest ostetud valmistoitude või äärmisel juhul poolfabrikaatidega. Kui kokkamine pole hobi siis lihtsalt maitsvuse pärast mina küll ei viitsiks endale ise süüa teha. Eestis üksi olles toitun alati igasugu valmistoitudest, äärmisel juhul praen muna. Algainetest hea söögi tegemisele kulub amatööril ebaproportsionaalselt palju aega ja vaeva.
Aga momendil pole üksi ja eks ma siis proovisin iseseisvalt natukenegi midagi teha. Mainimisväärsetest roogadest sain esiteks hakkama kalatoiduga, millest pilti küll pole. Ostsin tilapia (ei tea mis eesti keeles on) fileesid, praadisin võiga induktsioonpliidil panni peal, küpsetasin mikrokas väikseid värskeid kartuleid ja segasin hapukoore, majoneesi, mädarõika kaste tilliga. Salatiks kõrvale värsket kurki. Täitsa hea tuli välja, isegi kaasa sõi kõik ära, mis talle ette panin.
Uhke olen aga tolle Nami-Nami hõrgu rabarberikoogi üle, mille retsepti ja kaasa juhendamise abil kokku keerasin. Omal käel oleks üsna kindlalt läbi kukkunud, sest ei kujutanud ette kui täpselt peab järgima retsepti koostisainete koguseid ja valmistamisprotseduuri. Nagu mis mõttes peab või suhkruga vahtu hõõruma, sihuke mass ei saa ju füüsikaseaduste alusel kuidagi vahtu minna. Omal algatusel oleks kahe muna asemel vähemalt neli kasutanud, kuid kaasa hoiatas, et sellisel juhul tuleb magus omlett. Koogi alustaina paljaste kätega pannil laiaks surumise peale tulid mul õudusvärinad - tainast kätega katsuda ... õõõõ, oleks siis veel mootoriõli või isegi kompostimuld, aga rasvane kollane mass, hullem kui päevituskreem, kuidas ma pärast käed puhtaks saan???
Ahjust väljas, ei näe välja kõige atraktiivsem kuid äärmiselt maitsev!
Võtsin end kokku ja sain tehtud, siis hapukoore suhkru ja muna segust vedelam kiht peale ning kõige lõpuks pool kilo hakitud rabarberivarsi. Retseptis soovitati ilu mõttes punane koor peale jätta aga ma ikka igaks juhuks eemaldasin selle. Ahjus istus lõpuks viis minutit kauem kui ette nähtud, rabarberid tõmbusid pealt veidi tumedaks. Lõhn ja välimus olid ahvatlevad, pettumus suur kui kaasa sunnil pidin tund aega ootama, et kook jahtuks enne kui maitsta sai. Lõpuks saabus suur hetk, istusime koos diivanile ja serveerisin koogi ning joogi. Maitse oivaline😋 ... minu arust, kaasalt küll pidin kiitust välja norima nii, et objektiivset hinnangut ei julge anda, mulle igatahes meeldis. Lõpuks kujunes nii välja nagu ühes vanas laulus: Mamma mamma, see poiss on jälle siin, kes mulle suhkrusaia tõi ja ise ära sõi😜
P.S. Retseptis on üks jäme viga, mida ei tohi märkamata jätta. Kirjeldatud kogusest jagub hädapärast kahele täiskasvanud inimesele mitte kaheksale nagu ekslikult kirjas. Tõsimeeli mainisin kooki ahju pannes kaasale: Hea, et tütar Ameerikas, muidu peaks kahekordse portsu tegema, et kõigile jätkuks.
Rohkem kui 40 aasta eest kohtusime, 39 aasta eest registreerisime ametliku kooselu. Aastakümnete tagusest ajast meenub muidugi esimene kohtumine, kevade nädalavahetused Tartus tüdruku pool (enamasti) ja vahel ka Tallinnas minu pool. Kunagi pole nii palju rongiga sõitnud kui siis, reede või laupäeva varahommikune "Tshaika" viis 3.5 tunniga Tartusse. Suvel olin malevas, tütarlaps praktikal, käisin malevast ära et kokku saada. Malevasemud imestasid, et olen lolliks läinud, koha peal ju kenasid neide küll ja veel, ju olingi vähe sassis.
10 aastat peale pulmi pesa punutud, tütred välja hautud😍
Sügisel tuli jutuks, et täitsa võiks ju pikemaltki koos elada. Talvel kinkisin sünnipäevaks sõrmuse, mäletan kuidas mitu tundi Juveeli poes valisin teist. Aasta peale kohtumist olid pulmad. Sõbrad imestasid minu kui paadunud poissmehe puhul, et no kas nagu tüdruk sedapsi või mis. Ei, lihtsalt tunnen, et õige valik - raputasid uskumatult pead, mitte ei mõistnud. Ega ma ise ka päriselt aru saanud aga valik oli igatahes õige nagu tänane seis kinnitab. Seiklusi ja sündmusi jagunud mitme eluea jaoks, kokkuvõttes kaks asjalikku last ja igati mugavad pesad ... varsti võib rahulikult jalad seinale toetada ja penskari elu nautima hakata.
Meil kaasaga oli veidi aja eest suur ümmargune kohtumise aastapäev. Esialgu ikka plaanisin midagi glamuurset, kuid lõpuks kujunes sellest õhtust olmeromanss. Vedelesime kahekesi diivanil teineteise kaisus head-paremat näksides ja brittide teleseriaali "CAPTURE" tervet hooaega ühte jutti vaadates. Mõnus oli, üldse ei kurda. Kes oleks osanud 86'da kevadel arvata, et neljakümne aasta pärast oleme endiselt kaelakuti oma kuustuhat kilti eemal tollase kohtumise paigast. Kui muidu olen nii mõnegi asjaga alt läinud või läbi kukkunud siis naise valikuga läks kümnesse. Päriselt ei tea kas saangi enda arvele kirjutada, sest väidetavalt pidavat tegelikult naised valima. Vähemalt võin siis kiidelda valituks saamisega, mis demokraatlikus ühiskonnas vägagi märgiline saavutus, kõik poliitikud pürgivad ju selles suunas😜 Takkajärgi tuleb nentida, et ootamatult süllekukkunud õnnel tuleb sabast kinni krabada ja mitte lahti lasta. Ahh jaa, õnne võite ka soovida😉
Nüüd siis põhiteema juurde😎 Viimasel ajal vaatan väga harva suurelt ekraanilt filme või teleseriaale, viimane eelmine aasta rootslaste krimiseeria "Beck". "Capture" peale sattusin täiesti juhuslikult Youtube rullides. Hiirt üle treileri libistades peatusin momendiks. Kuna esimesed paar sekundit olid visuaalselt piisavalt pilkupüüdvad, jäin vaatama ega läinudki edasi enne kui treiler läbi. Tundus huvitav, küsisin teleka taga rohkem istuvalt kaasalt, teab ta sellest midagi. Eitava vastuse peale unustasin kogu loo. Paari päeva pärast mainis naine, et päris hea tundub, peaks ka minule meeldima.
Saadetud videoviide olevat kolmanda hooaja treiler, esimene hooaeg 2019 septembris ja teine 2022 augustis, kolmas just nüüd 2026 märtsis välja tulnud. Kirtsutasin veidi nina kui kaasa tahtis algusest peale vaadata, 2019 tundus kuidagi ürgvana, aga no ok, vaatame. Hea otsus oli, esimesed kaks hooaega tõepoolest väga head. Värskendav vaadata seriaale, mis pole Hollywoody stambi järgi tehtud, kus kogu tegevus liiga etteaimatav, kangelased must-valged ning süzhee hästi lihtlabane et jumala pärast ka poolearuline mõikaks.
Põhitähelepanu "tõejärgsel" ühiskonnakorraldusel, poliitikutel ja suurel poliitikal, laialdasel riiklikul jälgimisel, rahvusliku julgeoleku ja spionaazhiteenistustel, deepfake võltsimisel ja tehnoloogia viimaste saavutuste kasutamisel kõige selle rakendamisel. Teravalt tõuseb üles küsimus kas või kui moraalne on õilsal eesmärgil võltsimine ja seaduseväänamine. Kui 2019 oli esitletud tehnoloogia veel ulme siis praegu vaadates tundub liigagi tõepärane või vähemalt teoreetiliselt võimalik. Nagu igas filmis on ka siin ebaloogilisi seikasid, õnneks mitte liiga palju ja loo jälgimisel mitte liiga segavad. Meeldiva üllatusena suudetakse põnevust ülal hoida ilma süzheed tuimalt kordamata.
Just praegu lõpetasime kolmanda hooaja esimese osa vaatamise (juba 4 osa olemas). Lõpp läks natuke käest ära ... kole ameerikalikuks. Jõudsin juba pettuda ja kurtsin kaasale, et miks nad küll hea seeria ära rikuvad. Naine kostis selle peale: tundes inglaste stiili ei saa lahendus nii lihtne ja labane olla nagu esimesel pilgul pealt paistab - loodetevasti on tal õigus. Ma jõudsin juba ise põnevama lahenduse järgmiste osade jaoks omas peas välja mõelda, no näis kas arvasin ära või mitte.
Kokkuvõttes soovitan trillerifännidele, vähemalt esimesed kaks hooaega olid üks paremaid poliit-krimi põnevikke mida olen näinud. Vaadata saab BBC One pealt, kuidas peate ise välja nuputama või siis AI käest küsima😉 Allpool kolmanda hooaja treiler.
Niagara joal olen käinud mitmeid kordi aga ma ei teagi miks (äkki seepärast et linna sees) pole väga erilist muljet jätnud, ka mitte esimene kord kui seda loodusimet nägin. Seekord siiski paistis talvine jäärüüs kosk tõepoolest võimas ja kaunis. Mõte koske vaatama minna tuli lambist, nii pikalt (üle 2 nädala) järjest miinuskraadid suht harva esinev meie kandis. Seega on lootust, et joa tekitatud pihustatud vesi katnud ümbruse paksu jääkihiga. Reedel käisin mõtte välja, kaasa oli kohe nõus, lapsed kaalusid veidi aga lõpuks ikka ei tulnud. Laupäeval vaatasin kindluse mõttes netist pilte, kas ikka on lund ja jääd - oli küll ja hulganisti. Pühapäeval asusime peale korralikku hommikusööki teele, google-maps ennustas tund ja veerand ajakulu. Kohale jõudes esimene asi parkimist otsida, joa juures alati hull liiklusummik, otsustasime auto linna jätta. Otse peatänava Turismiinfo keskuse juures asuv pooltühi parkla üllatas soodsa 10CAD hinnaga terve päeva eest - Torontos ei saa kusagil nii odavalt.
Canadapoolne "Hoburaua" juga vikerkaarega. Paremal ülal posti all imetlevate inimsipelgate hord
Kell oli küll 12 läbi aga rahvast suht vähe, eks ilm esialgu külm ja sombune. Jõe äärde jõudes olid pilved kõrgele tõusnud ja isegi päike hakkas siis-seal välja piiluma. Esimesed pildid USA poole joast, all olevad tohutud kivimürakad jää ja lumega kaetud. Joa kõrgusest raske disatntsilt aru saada kuna kohe kõrval pole suurt midagi, mis aitaks mastaapi mõista. Taamal asuv 20-korruseline maja pole pooltki joa kõrgusest ja USA juga on hulka väiksem kui Canada poolne. Numbrihuvilistele teadmiseks, et Niagara joa kõrgus on 57 meetrit ja laius üle kilomeetri (USA 320m pluss Canada 790m). Keskmine vooluhulk 2,400 m3/s mis kevadel ja suvel küünib 3000'ni, maksimaalne registreeritud 6370m3/s. Võrdluseks Jägala juga 8m kõrge, 50m lai ja 13m3/s keskmine vooluhulk.
Vaade esmalt USA joale ja siis kaugemal asuvale Canada omale
Canada "Hoburaua" juga veidi lähemalt
Canada pool on mööda kõrget paekallast umbes pooleteise kildi pikkune jalutuskäik Ameerika joast Canada omani. Siitpoolt vaade ilmselgelt palju parem, sest mõlemaid jugasid saab otse joa suunas ja ka mitme nurga alt imetleda. Rahvast oli ikka veel suht vähe, saime suurema trügimiseta "reelingu" äärest parematelt positsioonidelt pilte teha. Tänapäeva digifotoga on ikka mugav, plõksi palju tahad, samas hiljem kustutamisega tükk tüli kui soov vaid tõeliselt häid kaadreid alles hoida. Meenub, et olen varem talvel kaks korda käinud, kord 89'l aastal kui esimest korda Canadas viibisin ja teine kord kui lapsed tillukesed olid - tookord metallaial nii paks jääkiht, et augud paistsid vaevalt läbi.
Canada joa äärel kus vool langeb sügavikku
Niagara jõgi paarkümmend meetrit enne juga
Jõgi oli suures osas jääga kaetud kuid joale lähem kiire vool vaba vesi, jääsupp uhas üle ääre alla sügavikku. Nüüdseks päike väljas ja ka rahvast palju rohkem. Arutasime, kas minna joa alla platvormile ja selle taha tunnelisse vaatama, noh kui juba siin oleme teeme ära. Kaasa on käinud aga mina ei mäleta, et oleks. 28 raha nina peale maksis liftisõit alla.
Platvormil olime päris joa lähedal, ses suhtes vedas, et tuul puhus eemale ja nii langev veemass kui jääpurikad kõik ilusti selgelt näha. Kui tuul platvormi poole puhub oled nagu autopesus, näha pole suurt miskit ja moblat või kaamerat on mõistlikum veekindlas kilekkotis hoida. Kõvade miinuskraadidega nagu praegu, kattuvad ka riided kiirelt jääkihiga. Tunneli akendest polnud muidugi miskit näha, kõik paksult kinni jäätunud.
Joa all vaateplatvormil sai kõige vahetumalt looduse võimsust tunnetada
Suveniiripoes sulatasime end viis minti üles, loomulikult ei ostnud midagi. Meie pärast võivad suveniirimüüjad üle maailma pankrotti minna, juba viimased paarkümmend aastat oleme tihtipeale mitte midagi reisult kaasa ostnud, vahel korjan vaid rannalt või mäelt ilusa kivikese või siis metsast põneva puujuurika. Kallast mööda tagasi auto poole jalutades oli päike selja tagant, tegime veel portsu pilte. Ainuüksi minu moblaga sai kokku vist üle saja, lisaks kaasa fotokaga ja tema moblaga tehtud. Pärast huvitav võrrelda, kas ja palju paremad päris fotokaga võetud.
Kaasa pildistab
USA pool üle kilomeetri kaugusel
Enne kojusõitu arutasime kas kuhugi sööma minna aga tundus mõlemale liiga tülikas ja aegavõttev ettevõtmine, kodus palju mugavam mõnusalt oma laua taga head-paremat nosida. Astusime kohalikust Costco Business Centrest läbi. Juustu sai jällekord hulgim ostetud, mulle 2 kilone itaalia Gorgonzola, kaasale 3 kilone Hollandi suitsu Gouda, 20 kilone jahu ja 10 kilone Ambrosia õunte kott - mõlemad "Proudly Canadian". Lisaks tumeda shokolaadi ja pähklite batoonikesed, nii maitsvad paistsid pildi pealt ja olid ka tegelikult.
Kõigile kes tahavad seda loodusimet näha saan vaid soovitada oma silmaga pilk peale visata, kellegi teise kirjeldused või isegi pildid ja videod ei anna pooltki personaalsest kogemusest!
Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.
"Digitaliseerimismasin"
Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid
Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.
Kuutsemäel 1985
Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.
Rumeenia suusareis 1986
Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi.
... ja tulemus peale esimest töötlust
Originaal ...
Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.
AI esimene töötlus tõi värvid tagasi
Originaal
Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.
No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.
Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia.
Eile astusime läbi siinse (USA firma küll) hulgipoe Costco äsja avatud uuest suurest kaubamajast. Kuna tegu on äridele suunatud kaubaga siis kogused tavaliselt niigi suurtest veelgi oluliselt mahukamad ja valik mitmekesisem. Toidukraami ostes pead arvestama, et ka minimaalsete koguste puhul jagub perekonnal sellest nädalateks või lausa kuudeks.
40 kilosed juustukerad ...
... ja 208 liitrised oliiviõli tünnid, Nutellat müüakse ämbriga
Natukegi suuremate koguste jaoks on vaja tõstukit, sest ostukäru ei kannataks laadungit välja. Läksime rohkem uudishimust aga juusturiiulite juures kippus mõistus lahkuma, võtsime kahekilose Austriast eksporditud Edami palli ja poolteist kilo kaaluva veerandiku Itaalia sinihallitusjuustu Corgonzola. Hind uskumatult soodne: esimesel vaid 6 euri kilo, teisel 13 euri kilo. Itaallaste sinihallitusjuust tahab keelt alla viia, praegu näksin seda Rootsi näkileivaga. Veel ostsime 10 kilo Ambrosia õunu 1eur kilo eest ja kilo suitsutatud loomaliha 7 euri eest. Hinnad ikka hulka suudsamad kui tavapoes. Kaasal ajas jahudevalik silmi eest kirjuks. Isegi bensiin oli jube odav, 80 senti liiter.
Küsimus laiale ringile: kas seal kus elate on ka hulgipoodisid? Kas käite neis ostlemas või eelistate tavalisi supermarketeid või hoopiski pisikesi nurgapoode, kus müüja ja teised kliendid tuttavad?
Eksamineerijad tagareas, eksamineeritavad ees
Nädalalõpu uudistest niipalju, et noorem tütar võitis laupäevasel karate sügisturniiril vabavõitluses esikoha ja sai parima naisosavõtja eriauhinna. Järgmisel päeval oli dojos musta vöö eksam, plika oma neljanda dani musta vööga jällekord eksamineerija rollis, seekord ainsa naisena. Tuleb tunnistada, et lapsed ületavad minu saavutusi mitmel alal aga selle üle on vaid hea meel!
Kahekuune puhkus lõppes suure ja kuluka pauguga, millest tuleb eraldi postitus. Kindlasti õige populaarne, sest no kellele ei meeldiks lugeda teiste apsudest ja ebaõnnestumistest, eriti kui need iseenda lollusega vürtsitatud. See oli siis eelreklaamiks järgnevale postitusele😉
Eile kui lõpuks Torontosse jõudsin otsustasime kaasaga IKEA kohvikusse einetama minna, tal oli rosolje küll mu saabumise puhul valmis tehtud, aga hapukoort ja kurke vaja veel poodi ostma minna. IKEA's pakuti perekaardi omanikele poole hinnaga põhitoitusid - 3 euri eest taldrikutäis rootsi lihapalle, friikate, pohlamoosi ja soustiga oli super diil, rääkimata tasuta kohvist. Eks nüüd peabki väljaminekutega madalamat profiili hoidma (nali).
Suurimaks üllatuseks oli kodus toimunud sisekujundus. Täitsa üllatav kui palju saab osava paigutuse, kena mööbli ja asjade vähendamisega ilmet ja kodust miljööd muuta. Kaasa näitas muudkui ette, mis teinud ja mina südamest kiitsin. Mitte ei saa aru miks ta ainult siis sellega tegeleb kui mind ja lapsi kodus pole - peaksimegi tihemini reisimas käima😜 Kõige rohkem hakkas silma lisandunud avarus, niigi pisikeses elamises on see üks väga oluline näitaja.
Viigimarjad hakkavad looma
Koer ja ülla-ülla eriti kass olid pöördes minu kui karjaliikme naasmise üle rõõmustades. Kuts tormas niisama ringi aga kiisu tahtis muudkui mängida ja nurus paitamist. Ei lasknud mul ei tugitoolis ega diivanil rahulikult lebotada, kohe astus ligi ning hakkas labajalgu näksima, et teda veidi taga ajaksin. Ka kohvrile, seljakotile ja lahtipakitud asjadele pööras rohkem tähelepanu kui Sushi. Laualt käppas kraami maha kuni ajasin teise tuppa, et loom moblat lõplikult ära ei lõhuks.
Magama kerisin kesköösel aga ärkasin juba nelja ajal, mõni ime kuna Eestis oli kell 11:00. Üritasin küünte ja hammastega Unematist kinni hoida, paraku rabeles too end kuue ajal lahti ja tõmbas välgukiirusel uttu, pole lootustki, et ta enne õhtupoolikut näole annaks - kindlasti siis eriti ebasobival ajal. Kõik see kamp põõnas magusalt hoolimata minu ärksusest. Miskit muud targemat ei osanud teha, läksin jooksma ja vaatamata metsatulekahjudest sudusele ilmale lidusin 8km ringi vist lausa suve rekordkiirusega. Järgnes hommikukohv ja kaasa puder virsikutükkidega (meil virsikuhooaeg), samal ajal surfasin netis.
Olen ka võlgu Juulikuu jooksu kokkuvõtte:
Lippasin 13 korraga 103 kilti keskmise tempoga 4:50 kildi peale. Viie (23:09), kümne (48:44) ega ka kilomeetri (4:11) distantsil märkimisväärseid aegasid pole ette näidata. Käisin 130 kilti ja sõitsin rattaga 150 km. Samme keskmiselt 21496 päevas. Puhkuse kohta polegi nii paha ehkki eelmine aasta olin samal ajal tublim.
Peale laulupeo nädalavahetust sõitsin korra suvilasse. Põletasin hunniku vana risu lõkkel ära, käisin ujumas ja korjasin metsa alt hulga maasikaid. Sõin kõhu täis ning emalegi sai jogurtitopsitäis. Metsmaasikad on see aasta suured, ilusad ja magusad ja päris palju. Küllap vihm aidanud kaasa, samas peaks päike magusust tekitama, aga viimast on vähevõitu olnud. Vaarikaid seevastu ei paista veel kusagilt, täitsa toored teised. Mustsõstardel veidi vahetab värvi kuid süüa ei kõlba veel. Küllap jäävad see aasta kõik aiasaadused veidi hiljaks.
Tuhnisin veidi enda vanades asjades, mis ema juures nüüdseks juba õige mitu aastakümmet kappides tolmu kogunud. Osa riideid sai ilma pikema jututa kokku rullitud ja äraviskamiseks kotti topitud. No mida sa hing teed keskkooli aegsete Kalevi dresside, flanellpluuside või krempleenpükstega, sama saatus tabas pesu, sokke ja enamust t-särke. Vanu malevasärke ei raatsinud prügisse panna, üllataval kombel läksid need selga ja istusid päris hästi. Leidsin ka enda ja kaasa teklid - need hoian ilusti alles, tuletavad noorusaegu meelde ja äkki isegi saab mõnikord pähe panna - kursuse kokkutulekul või järgmisel laulupeol.
Kolmap'eval [heksandal tuli tahtmine rattaga sõita, niisama lambist seadsin suuna jälle suvilasse. Seekord otsustasin esiteks Türisalu panga all veidi matkata. Ratta lukustasin Vääna-Jõesuu kohviku silla juurde ning hakkasin astuma. Tänu tormile ja tuule suunale oli kaldaesine tavapäraselt mädaadruga täitunud lahesopp pea puhas. Pankrannik nagu ikka, mõned uued lahmakad alla kukkunud ja paar oja voolas hooga kaldast joana alla. Seda pole suvel muidu näinudki, ilusaid pilte sai. Ühe järsema koha peal harjutasid mägironijad köitega, kivim seal pudedavõitu aga eks nad ise teavad paremini. Ma all hoidsin igaks juhuks distantsi.
Suvilasse jõudes oli paras üllatus kui hooga maja ette keerasin ja tiiki sattusin. Jäin pehmesse maasse pidama, hea et jõudsin sutsu kõrgema koha juurde suure lepapuuni. Laiemas plaanis ei aidanud, sest majja sisse saamiseks pidin ikka jalad märjaks tegema. Varem pole suvel sellist asja näinud, et vesi ümber maja lausa lainetab. Naabrilt hiljem kuulsin, et esmaspäeva öösel olla pikalt ja pidevalt kallanud kui oavarrest, teisipäeval võinuks kummipaadiga sõita. Kui miskit muud kasu pole siis ehk tapab teod ära. Linnud nimelt seisid loikudes ja maiustasid uppumishirmus välja ilmunud vihmaussidega.
Neljapäeval käisin Dagö kontserdil. Reede ja laupäev veetsin emaga aidates teda asjatoimetuste juures. Pealelõunal sõitsin sõbra poole Lahemaale, kellega kavas kukeseenele minna. Kukekaid oli päris korralikult, kuid nii nagu sel aastal kombeks, väikesed kippusid teised olema. Mul õnnestus jälle leida üks viisakas kivipuravik. Sousti jagu sain, ei rohkem. Kuulu järgi toovad inimesed Lõuna-Eestis neid lausa ämbritega välja. Mustikaid sõime ise ja koergi mugis mõnuga, marjad ilusad suured aga õige hõredalt, ei viitsinud nende korjamisega vaeva näha. Õhtul tavapärane saun.
Järgmine päev käisime Mandri-Eesti põhjapoolseimas punktis - Purekkari neemel. Teel nägime põnevat infotahvlit, kus üles tähendatud piirkonnas filmitud filmid asukoha järgi. Parklas hulgaliselt välismaalasi, peamiselt sakslasi oma matkabussidega. Neem on tüüpiline pikk kivine merre viiv nina. Ilusaid mustrilisi kive massiliselt, üks sarnanes äravahetamiseni Osmussaare meteoriidikraatri bretshaga, samas raske ette kujutada kuidas ta oleks siia võinud jõuda.
Mul õnnestus libedal kivil vette kukkuda ja tossud märjaks teha. Ilm oli palav, ujuma läksime mingi vana kalatööstuse juures muuli pealt. Vesi juulikuu kohta õige külm, päikest na vähe olnud, pole jõudnud üles soojendada. Loksa poe juures kohtasime ootamatult malevakaaslast, kes Mohni saarelt kursakokkutulekult naases.
Pühapäeva õhtune koosviibimine lapsepõlvesõbra poja kaitseväkke minemise puhul. Koplis oleva maja katusekorterist avanes äge vaade Tallinna panoraamile, kus uue objektina jäi silma Swedpanga vastne kõrghoone. Pidu ise oli viisakas, vanematega ärasaatmine ei saagi meenutada minu noorusajal peetud selleteemalisi üritusi, millelt meelemõistuse kaotanud kutsealused sõprade poolt vene armee rongile tassiti. Nagu näete, puhkus pole meelakkumine, elu kiirem kui tööl käies😁
Hommikul äratas mind unest magus musi, esimese hooga ei saanudki aru kas uni jätkub või on see päris. Kaasa soovis head pulma-aastapäeva. Mis mõttes, täna on ju alles 28's. Naine naeris, tahad end välja vabandada, 29 muidugi, eile 28'l olid ju valimised. Ei teagi kuidas olin osanud ühe päeva vahepealt ära kaotada, täitsa piinlik. Tööle sõites kiirustasin poest läbi ja ostsin lillepoti. Ilm oli nii palav, ei teadnud kas julgen seda autosse jätta. Kerisin tagumised aknad alla, et päris ära ei küpsetaks. Peagi teatati telekast selle aasta kuumarekordist: 26 soojakraadi niiskuseindeksiga +31C. Üleeelmise aasta rekordeid üle ei löönud kuid aprilli kohta ikka hullult palav, käisin mitu korda vaatamas kuidas lill autos vastu peab.
Pärastlõunal surus põhjast saabuv külm õhumass kuuma ja niiske kõrgustesse tekitades massiivseid äikesepilvi, paduvihma ja rahet. Viie ajal anti Torontos rahe ja äikesehoiatus läksin kerisin aknad üles. Mainiti tornaadovõimalust kuid seni teadaolevail andmeil siiski ühtki ei täheldatud. Helistasin tütrele, et too auto varju alla viiks, paarisendine rahe peksaks klaasid sisse ja lööks pleki lömmi. Veidi põhajpool möllas juba täiega, sajakilomeetrise tunnikiirusega tuulehood murdsid puid, padukas uputas ja rahe peksis nagu võib allolevalt videolõigult näha. Õnneks on tegu suht lokaalsete nähtusega ja meie pääsesime seekord vaid tavalise äikesevihmaga. Öösel langes temperatuur alla nulli, järgmine hommik üheksa ajal jooksma minnes oli +1C õuekraadiklaasil.
Mis viib mind sobivalt põlve ja jooksuteema juurde. Kümne päeva eest vigastatud ja paistes põlv on nüüdseks paranenud, mida kinnitab hommikul läbitud 11 kilti. Natuke ettevaatlik olen ikka ja tempo tavalisest aeglasem aga jalg ei tee sörkides enam pea üldse valu. Suutsin endalegi üllatuseks vahelejäänud päevadele vaatamata kuu jooksunormi täis saada. 14 korraga läbisin 103 jooksukilti keskmise tempoga 4:46 min kilomeetrile. 10K aeg 49:16, kiireim 5K 23:35 ja kilt 4:16, parim keskmine tempo 4:37 min/km. Suusamäel libisesin 215 km kuid väljas käimist registreerisin vaid 20km. Samme päevas keskmiselt 14510. Pulss 40 - 190, keskmine rahuoleku pulss 57 (Fitbiti järgi 50), VO2 Max 57. Kaal kõikus 77.4 - 78.4 vahel.
