Robotid hooldekodudes

AI-põhised robotid tervishoius ja eakate hoolduses

2026. aastaks on tehisintellektiga varustatud robotid liikunud eksperimentaalsetest projektidest aktiivsesse kasutusse. Need ei ole enam lihtsalt masinad, vaid tarkade agentidena võimelised mõistma emotsioone, prognoosima tervisemuresid ja liikuma keerulises ümbruses.

1. Millised funktsioonid võtavad robotid üle kõigepealt?

Robotid sisenevad tööjõuturule, tegeledes esmalt nn "3D" ülesannetega (Dull, Dirty, Dangerous – igavad, mustad ja ohtlikud tööd):

• Logistika ja ravimid: Autonoomsed robotid (nt TUG või Moxi) transpordivad ravimeid, proove ja pesu, vähendades inimeste jalavaeva ja vigu.

• Hügieen: UV-desinfitseerimisrobotid on muutunud haiglates standardiks, tagades steriilsuse ilma personali ohtu seadmata.

• Monitooring ja triaaž: "Robotõed" (nt Cruzr) suudavad mõõta temperatuuri, küsida diagnoosimise jaoks küsimusi ning tuvastada kukkumisi või tervise halvenemise märke.

• Suhtlus ja kaaslus: Eakate hoolduses kasutatakse roboteid (nt ElliQ või Hyodol), mis tuletavad meelde ravimite võtmist, korraldavad videokõnesid ja pakuvad seltsi, et leevendada üksildust.

2. Eelised ja puudused

Eelised	Puudused
Täpsus ja järjepidevus: Robotid ei väsi ega eksi rutiinsetes ülesannetes.	Kõrge hind: Arenenud süsteemid on kallid ja väikesemad asutused ei pruugi suuta nende kasutamist finantseerida.
Personali läbipõlemise vähendamine: Hooldajad saavad keskenduda emotsionaalsele toele, mitte raskele füüsilisele tööle.	Dehumaniseerimise oht: Hirm, et tehnoloogia asendab inimlikku puudutust, suhtlust ja lähedust.
Varajane sekkumine: AI suudab andmete põhjal ennustada terviseprobleeme (nt infektsioonid) päevi ette.	Andmeturve: Robotid koguvad tundlikke terviseandmeid, mis on küberrünnakute sihtmärgiks.

3. Millal muutuvad robotid igapäevaseks?

• Praegu (2026-2027): Robotid on juba kasutusel haiglate logistikas ja kirurgias. Spetsialiseeritud hooldekodudes on sotsiaalrobotid (nagu Hyodol, mida on Koreas jaotatud üle 12 000 üksuse) saamas tavaliseks.

• Laialdane kasutuselevõtt (2028–2030): Ennustatakse, et üldotstarbelised humanoidrobotid (mis suudavad aidata inimest voodist välja või riietuda) muutuvad lääneriikide hooldekodudes tavapäraseks kümnendi lõpuks, kui seadmete hind langeb. Eriotstarbelised kirurgrobotid võtavad üle enamuse operatsioonidest, esialgu inimkirurgi jälgimise all. Taastusravi roboteid rakendatakse haiglates laialdaselt. Koduabilise, suhtluse ja õendusoskusi ühendavad humanoidrobotid võimaldavad eakatel palju pikemalt kodus viibida.

4. Peamised arendajad ja nende seis (2026)

Ettevõte	Roboti nimi	Arendusjärk
Intuitive Surgical	da Vinci 5	Kommertskasutus: Ülemaailmne liider AI-toega kirurgias.
Intuition Robotics	ElliQ	Kommertskasutus: Kasutusel kodudes ja hooldusasutustes USA-s.
Hyodol	Hyodol	Laienemine: Kasutusel Lõuna-Koreas, sel aastal tuuakse sisse USA-s.
Fourier Intelligence	GR-3	Pilootprojektid: Täismõõdus humanoid taastusraviks ja hoolduseks.
Rollo Robotics (Eesti/Tallinn)	Turvarobot	Pilootprojektid: Arendab autonoomseid süsteeme monitooringuks (sh haiglates).
1X Technologies	NEO	Edasijõudnud testid: Humanoid, mis on disainitud eakate abistamiseks kodudes.

Allolevas videos väidab Elon Musk, et paari aastaga muutuvad AI'ga varustatud humanoidrobotid tervishoius inimestest palju võimekamaks, efektiivsemaks ja täpsemaks. Praegu pole enam mõtet minna õppima meditsiini eriala, sest selleks ajaks kui lõpetate kooli pole inimestele meditsiinis enam tööd pakkuda. Loogiliselt võttes võib seda laiendada igasuguse intellektuaalse tegevusala peale. Mõnevõrra ootamatult suudab AI üle võtta esmajärjekorras just intellektuaalse töö, enne kui robotid asuvad lihtsamate füüsilise, suht odava ja keerulist käsitsi manipuleerimist nõudva töö kallale. Põhjuseks AI arengu kiirus võrreldes vajaliku logistika ja tootmisvõimsuste loomisega, mida eeldab robotite masstootmine.  

Personaalselt ei suuda uskuda ei AI ega robotitehnika arengu sellist kiirust, aga kui see tegelikkuses osutub isegi kaks-kolm korda aeglasemaks, pole minul ega mu eakaaslastel vaja muretseda vanaduspõlve pärast. Isegi kui teadvuse pilve laadimiseni ei jõuta kümne aasta jooksul nagu ennustatakse siis vähemalt viisakas robothooldus peaks olema garanteeritud ja mitte ainult rikastele vaid arenenud maailmas kõigile, kes seda soovivad. Ainsa suure ja võimalikult ületamatu komistuskivina selle utoopia realiseerumise juures näen asjaolu, et meie aju ja instinktid on ikka veel koopainimese tasemel samas kui tänu üksikutele supernutikatele haldame "jumaliku" võimsusega tehnoloogiat. Kardetavasti ei tõota miskit head inimahvile kaika asemel tuumaraketi väljalaskmise puldi ulatamine.

Kuidas teie suhtuksite robotist hooldusõe, arsti, kirurgi, nõustaja või ka muidu kaaslase kasutamisse. Kas oleksite täiesti vastu, neutraane hoolimata sellest kas tegu inimese või robotiga või pigem eelistaksite robotit? Eelduseks muidugi, et nii ohutus kui oskused nii inimeste kui robotite puhul autoriteetsete organisatsioonide poolt sertifitseeritud. Ühes vestlusringis väideti, et patsientide kõhklev suhtumine robotitesse on sarnane nende soovimatusega teise nahavärvi või kultuuritaustaga arsti poole pöördumisel. Mõlemal puhul tegu eelarvamusega, esimesel liigipõhise, teisel rassilisega. 

Rootsi jõululaat

Santa Lucia ja järv päikesesäras

Täna, pühapäeval, rohkem kui kuu aega enne jõulusid oli Rootsi jõululaat, kus oleme päris tihti Torontos elamise ajal käinud. Viimastel aastatel toimub George Browni Collage järve äärse campuse hoones, kus noorem tütar hambavärki tudeeris. Kutsusime tedagi kaasa aga plika ei viitsinud nii "vara" pühapäeva hommikul end kodust välja ajada. 

Paremas nurga läbi akna näha järvel sõitev laev

Rootsist jäi meile helge mälestus ja iga sealsega seotud teema või üritus meenutab veidi toda meie "Kuldset Rootsi Aega" aastakümneid tagasi. See ka üheks peamiseks IKEA's käimise põhjuseks, kust varem sai odavat ja kena täispuidust mööblit osta. IKEA toidupoe osas üht-teist rootsipärast saada, Kalle kaaviari ja pohlamoosi ostsime varem alati. Nüüd kahjuks sortimendist kadunud, ju tavakanadalastele ja uusimmigrantidele pole mokkamööda ega tasu ülemere vedamise vaeva. Jõululaadalt saab aga kätte varem interneti kaudu tellitud kauba - seekord oli meie "kingikotis" pohlamoos, krõbeleivad, piparkoogid, maitseaineid ja äädikat (nii kanget siin ei pakuta) ja veel nii mõndagi, mida vaid kaasa teab.

Vaatasime Luciapäeva tähistamise ära (tavapärane Rootsis alles 13 dets), ei teagi miks see jõululaat Torontos nii vara korraldatakse. Mõned vanemad härrad prouad laulsid ja tegid vähe rahvatantsu. Kaasa ostis huvi pärast koha peal tarbimiseks kaneelikukli ja lõheleiva, mõlemad olid üllatavalt head ehkki kodusele loomulikult vastu ei saa. Krabasime kaks kilo lihapalle ja ukrainlaste küpsetatud peenleiva, vahel huvitav mekkida ehkki eelistan kodust musta leiba. Pärast veel jalutasime järve ääres vaadet nautides kuni külm hakkas. Liiklus seoses suure Toronto "Jõuluvana paraadiga" päris vastik, veerand tundi ummikutes veetmist enne kui suurele maanteele saime.

Kaasa liival jalutamas. Suvel tudengitel mõnus
kooli ees rannas päikese käes jook ligi "õppida".

Koduteel astusime Costcost läbi, lisaks toidukraamile ja bensule ostsin endale samad talvepüksid mis eelmine aasta. Mitte et need oleks läbi läinud aga nii mugavaid, kergeid ja soojasid nagu Eddie Baueri seest õhukese fliisiga kaetud ja väljast vastupidavast materjalist goretexiga vihma-lume kindlad pole varem olnud. Lihtsalt varuks üks paar, boonuseks haruldaselt soodus 20 eurone hind. Ainus puudus, et just minu suurus mõlemas poes välja müüdud, võtsin number laiema, noh talvel võib ka vöö peale panna või kampsuni püksi toppida😜

Koju jõudes leidsime mõlemad lapsed teleka eest diiavnilt, tundsid end mõnusalt kahekesi koos kassi ja koera seltsis. Kuna väljas alles valge läksin jooksma, hommikul enne laadale minekut ei jõudnud. Tagasi kodus ja dushi all käinud võtsime kaasaga veiniklaasi ligi ning kobisime magamistuppa Beck'i vaatama. Lapsed jätsime elutuppa omaette, kutsik ja kass eelistasid millegi pärast meie seltsi, ning seadsid end mõnusalt voodi peal laiutades sisse. Nüüd Beck vaadatud ja rammestus kallal, kipun oma IKEA lebotoolis blogistamise käigus tukkuma jääma🥱

Tudengipidu

Diplomit saades oli mul küll tunne: "Suur tänu ...
aga ma veedaks hea meelega veel 5 aastat ülikoolis"🍻

Mulle meeldib unenägusid vaadata, põhjuseks muidugi asjaolu, et enamasti on need sellised seikluslikud ja toredad ehkki absurdsed. Ärkasin ja nagu ikka tõetruude unenägude puhul, nats aega mõtted ka poolärkvel uneolukorras edasi. Selline une ja reaalelu piiri peal jõlkumine. Mõtlesin, et pekki küll, ma ju abielus, lapsed ja puha, kuidas siis nüüd nii, pole ikka viisakas nii rajult tudengielu nautida. Mõistuse selginedes ühest küljest kergendus, et tegu ainult unega, teisest küljest, mis siin salata, kahjutunne, et need ajad igavesti möödas - saab vaid unes nautida või vanu pilte vahtides meenutada.

Uni ise oli tudengipeost: vanade mälestuste, uuema aja filmidest nähtu ja laste ning nende sõprade juttudest kuuldu segu. Olime kusagil ühikas, vinge melu, vali muusika, tants, joomine, suitsetamine ja aktiivne suhtlemine. Tavalised lollused, lumesõda siseruumides (ju siis talvine aeg), uljad võistlused, pesukaussi segatud jube kokteil, mida igaüks oma kruusiga ise ammutas, hapuka maitsega kartulisalat, ... Kaasaja momenti tõi sisse asjaolu, et seltskond oli mitmerahvuseline ja rassiline. Mingi moment saabusid mu vanemad, kes õnneks end suht vaikselt ülal pidasid ja omaette kushetil istudes toimuvat jälgisid. Eriti ei lasknud end segada aga natu ebamugav oli ikkagi, ei saanud end nende pilgu all väga lõdvalt tunda.

Õnneks suht hämar, lootsin, et ega nad eriti hästi näe. Sebisin ühe kena tüdruku ära, lobisesime, tantsisime ja läks isegi õnneks. Kui pidu lõppema hakkas pugesime koos teki alla nagu hästi arenenud üritusel kombeks. Võisin veenduda, et oli kenam, armsam ja seksikam kui julgenuks loota. Hommikul ärkasin tüdruk kaisus, nina tema juustes, lõhnas nagu kastehein😁 Blond, mis siin imestada, minu maitse, seekord küll lühikeste juustega. Mõtlesin õhtut meenutades: kurim, kaitsevahendeid ei pruukinud, noh jah, vahel ju juhtub ikka. Suigatasin uuesti, plika hakkas liigutama ning puges teki alt välja.

Ei julgendud silmi lahti teha, piilusin natuke ripsmete vahelt, vou tõepoolest ilus teine. Ei tea kas laseb vaikselt jalga ja proovib unustada piinlikkust tekitava juhtumise. Äkki tundsin musi põsel, silmi avades nägin ta naeratavat nägu. Vägev, rõõmutunne hinges sirutasin käe, et uuesti kaissu tõmmata. Paraku viibutas neiuke näpuga hoiatavalt, pilgutas silma ja lisas mahedal häälel pehmelt s'i sisistades: "tssss..., ehk hiljem näeme". Läinud ta oligi, enne kui jõudsin nime või telefoninumbrit küsida. Siis kuulsin ema etteheitva tooniga mu nime ütlemas, tõmbasin teki üle pea üritades end madalamaks kui muru teha. Lootsin, et nad noomima ei tule ja mind piinlikku olukorda ei pane.

Järgmine moment jalutasime noortekambas loengusse. Proovisin palavikuliselt mõelda millisesse, mingeid materjale polnud, ah istun lihtsalt läbi, eks hiljem tublimatelt laenan nagu ikka kombeks. Olime neljakesi toanaabritega, üks pikem lokkis peaga, ilmselt toavanem või miskit sellist ütles: "Kuule, ära oma vanemaid igale peole ka kutsu, nad küll ei seganud aga imelik oli ikkagi". Vastasin: "Muidugi, mõtlesin ise ka nendega sel teemal rääkida". Hiinlasest sõbra poole pöördudes uurisin: "Ega sa tea seda tüdrukut kellega olin"? Tema: "Ei tea, äge tots oli sul, aga küsi teiste naiste käest, mõni kindlasti tunneb". Ja siis hakkaski uni hajuma ... 😔

Aga kuidas teil unedega, pigem toredad või ebamugavad?
Ülikooli(kooli)ajaga, tahaks võimalusel tagasi või pigem mitte?

Metsas "ülikoolis"

Pühapäeva pilt: Kotkajärve

Nagu ennist kirjutasin olin mõnda aega eetrist kadunud, vägagi lünkliku leviga metsas iga-aastases (kui koroonaaeg välja jätta) Kotkajärve metsaülikoolis. Sõitsin kohale pühapäeva hommikul kui liiklus hõre, 202 km läbimiseks kulus minutipealt 2:18 nagu google map ennustas.

Masin pargitud, õlled välja ja telki üles panema. Pühapäev kui saabumisepäev oli suht vaba, ainult õhtupoole suurem söök ja veiniga õlitatud tutvumine. Kõigepealt järves ujumas, siis võtsin õlled seljakotti ja metsa hulkuma. Esimene kolmekildine retk järvekallast pidi, teine pikem kuuekildine sügavale metsa. Palav oli, kesvamärjuke kulus marjaks ära. Paaris kohas tegin lõikeid loomarajalt siia-sinna läbi tihniku. Sääred said kriibitud ja sääski suht palju aga muidu igati mõnus. Tagasijõudes ujuma ja õhtusöögini järve ääres lebotamine.

Kohal oli tavapärane seltskond - Kanada, USA intellektuaalid ja eri alade prominendid. Inimesed ülikoolide ja saatkondade juurest. Lisaks käputäis noori ülikoolidest, Eestist ja paar külalislektorit Kodumaalt.

Loengud Eesti majandusest, julgeolekust, ajaloost, sekka põnevaid tutvustusi erinevatelt spetsidelt. Rahvatants iga päev, millest osa ei võtnud, eelistasin sauna või kehalisi tegevusi.

Sain esimest korda proovida sõudelauda või mis iganes nimi on riistal, millel seisad ja mõlaga end edasi lükkad. Ühtki juhendajat või oskajat ligi polnud, tean küll, et iseõppimine vaevarikas kuid ei viitsinud oodata. Kohe selgus: eeldab oluliselt paremat tasakaalumeelt kui süst või kanuu. Veerand tundi väristasin jalgu üritades mitte sisse kukkuda. Olles paadisilla ääres õlle🍺 konsumeerinud julgesin rohkem hoogu anda ja asi läks hoopis libedamalt. Soovitus algajatele: jook ja kiirus muudavad stabiilsemaks. Kui järgi mõelda siis ilmselge analoogia suusatamise või rattasõiduga - kainelt ja aeglaselt ka oskajal keeruline tasakaalu hoida😜 Vette kukkusin vaid korra, tagasi lauale ronisin üle tagumise otsa. Tundsin end nii kindlalt, et põrutasin üle järve sauna.

Saun on super. Piisavalt suur, kuum ja laia lavaga. Eestlased ei hoia leili viskamisega tagasi. Sauna sai iga päev mitu korda nautida, linnas ju eriti võimalust pole rääkimata järve hüppamisest. 

Esmaspäevavideo: Laulud lõkke ümber

Õhtul istus noorem rahvas (ja mõned minusugused ärksamad vanurid) lõkke ümber, jõi õltsi ja siidrit ning lasi laulu valla. Säilitades kriitikameele ei hakanud ise suud lahti tegema, lasin oskajatel leelotada. Repertuaar mind niikuinii eriti ei kõnetanud - pagulaste nostalgilised ja lüürilised laulud, sekka lugusid esimese vabariigi ajast, lisaks ka regilaule. Huvitav kuulata muidugi, aga pole tegu meloodiatega millega samastuksin ja mis kaasa jörisema kutsuksid. "Minu inimesed" laulavad kas lori või malevalaule, saksa marsse või vene vangilugusid. Hea, et polnud piisavalt kesvamärjukest rüübanud tegemaks omapoolseid sobimatuid pakkumisi ning shokeerides läänepoolkera intelligentsi. Samas korporatsiooni üritustel laulame mulle tundmatuid lugusid esimese vabariigi ajast, mis roppustega tänapäevale kuidagi alla ei jää. Tänapäeva noored on ikka hellikud😜, magama läksin viimasena aga virgalt hommikul esimeste hulgas hommikusöögi järjekorras.

Teisipäevapilt: Sinine seen oranzhil samblal

Viimasel õhtul juhtusin pimedas sauna minnes kokku samblikuteadlasega, kes mulle igavesti põneva öise ekskursiooni korraldas. Kas te teadsite, et mitmed seened, samblikud ja mõned taimed helendavad ja muudavad värvi ultraviolett valguse käes. Sellise lambiga avaneb metsa all täiesti sürr pilt nagu mingist muinasjutust või ulme maailmast teiselt planeedilt. 

Erksinised seened, väävelkollased samblikulaigud puutüvel, veripunaseks värvunud klorofüll lehtedel ja sammaldel, ... jne ... Kristiina oskab vapustavalt põnevalt oma teadmisi jagada. Lõpuks ei jõudnudki sauna, polnud ka hullu, päeval sai juba käidud.

Dzhinnimaitsmis huvigrupist osa ei saanud võtta kuna koju hakkasin sõitma kesköösel. Vere alkosisaldust üritasin  hoida seaduslikule piirile lähedal. Kanadas on see õnneks 0.7 promilli näol suht leebe.

Autos kuulasin Neil deGrasse Tysoni "Starry Messengeri". Soovitan soojalt kodanikele, kes arvavad et matemaatika ja teadused pole olulised. Oleks inimesed ratsionaalsed mitte emotsioonidest pimestatud elaksime palju paremas maailmas. Mulle sümpatiseerib eriti mehe apoliitiline vaatenurk: vigasid leiab nii vasak kui parempoolsete juures. Samas, mis imestada, ratsionalist on juba definitsiooni järgi apoliitiline.

Hariduse ja koolituse tulevikust

Priviligeerituse postituse kommentaaride käigus kaldus vestlus ka ümberõppele ja haridusele üldse. See omakorda pani mind mõtisklema tuleviku haridusest. Kuidas võiks välja näha ja milline süsteem võiks kõige efektiivsem olla. Mis üldse oleks inimestele hariduse andmisel eesmärgiks. Aeg-ajalt on silma jäänud killud siit ja sealt, üritan kuidagi oma mõtteid süstematiseerida.

Tänapäeva haridussüsteem põhinevat ajalooliselt suures osas riikide vajadusel koolitada välja bürokraatide armee, kelle abil riigivalitsemist ellu viia. Seda alates Egiptusest ja Kreekast kuni siiani välja. Briti impeerium viimistles põhilised meetodid, mis praeguseni kasutusel. Tänapäeval on koolisüsteem suures plaanis üle maailma väga sarnane, kõikjal õpetatakse samu põhilisi oskusi nagu lugemine, kirjutamine, arvutamine, loodusteadused, humanitaarteadmised. Mõnevõrra erinevad on "poliitilised" ained ja religioon, mille puhul järgitakse kohalikke ettekirjutusi vähem või rohkem rangemalt.

Koolisüsteem vormis lapsed käivad mitu kuni paarkümmend aastat koolis on samuti säilinud siiani. Tasapisi hakkasid kursused üle kolima internetti aga seoses pandeemiaga olid paljud riigid sunnitud väga järsku distantsõppele üle minema. Kõrge tehnoloogilise arenguga piirkondades toimis suht valutult, mujal esines tõsiseid probleeme. Distantsõppe puhul tuleb lisaks tehnoloogilisele võimekusele interneti infrastruktuuri ja arvutite olemasolu näol mängu ka personaalne külg. Osadele lastest sobib distantsõpe ideaalselt, koolistress jääb olemata, teised ei saa kuidagi hakkama, sest vajavad vahetumat suhtlemist. Ise olen alati õppinud omaette õpikust või netist, tunnis polnud võimeline keskenduma, liig palju segavaid faktoreid nagu sõpradega lobisemine või kenad klassiõed. Suurimaks mureks on ilmselt kooli sotsiaalse osa välja jäämine, lapsed suhtlevad distantsõppe puhul vahetult vaid väga kitsa sõprade ringiga. Aga äkki ongi vahetu suhtlemine väljasuremisele määratud?

Kuidas võiks näha välja tuleviku haridussüsteem, mis on selle eesmärk. Minu arust on põhieesmärgiks valmistada ette kodanikke võimalikult hästi elus hakkama saamiseks. Kuidas seda kõige efektiivsemalt saavutada?

1. Kõigile mõtlemisvõimelistele tagada tasuta baasharidus. Lugemine, kirjutamine, elementaarne arvutamisoskus ja loodusteaduste alused peaks olema võimalik algkooliga (3-4 aastaga) selgeks õpetada. Selles vanuses võiks lapsed käia edasi koolis nagu seni, sest nii omavad möödaminnes ka sotsiaalse suhtluse alused. 

2. Järgmise 4-5 aasta jooksul peaks kergelt diferentseerima humanitaar ja reaalkallaku huvidele vastavalt. Enamus võiks käia endiselt koolis aga need lapsed kes soovivad ja saavad hakkama võiks olla distantsõppel.

3. Praeguse mõiste järgi gümnaasium võiks olla vabatahtliku valiku alusel diferentseeritud humanitaar, reaal ja rakendusliku hariduse peale. Siinkohal on ilmselt vajalik mõningane riigipoolne juhtimine kohtade hulga määramisega, et ei tekiks hiljem liig suurt vahet hariduse ja tööturu vajaduste vahel.

4. Ülikool kui selline võiks enamuses kolida distantsõppele. Sotsiaalse suhtlemise harjutamise peale raisata oleks mõttetu. Esimesed üks kaks aastat antakse süvendatud alused valitud erialadel ja efektiivselt õppima õpetamisel, edasi võiks sõltuda suures osas palju rohkem momendi vajadustest. Suured firmad suunaks just neile kursustele, mida konkreetselt lähitulevikus vaja.

See on muidugi väga rohmakas mudel aga arvan, et oluliselt efektiivsem kui praegune. Usun, et paljud meist on näinud enda peal kuidas väga suurt osa ülikoolis õpitut pole kunagi edaspidises tööelus vaja läinud. Kooliosa põhiteadmisi pean siiski kõigile tähtsaks üldhariduslikust vaatevinklist. Momendil kipub olukord olema selline, et tööd saanud ülikooli lõpetajad saadetakse kõigepealt kursustele omandama oskusi, mida just see või teine konkreetne firma vajab, tihtipeale tagasi samasse ülikooli kust diplom saadi. Oma tütar hea näide, mehhaanika inseneri haridusega sai tööle tarkvara insenerina. Esimene pool aastat kulus puhtalt koolituse peale.

Distantsõpe paneb õpetajate ja õppejõudude kohtadele surve, neid poleks enam nii palju vaja kui tudengid ise üle arvuti kursuseid võtavad.

Mis teie arvamus on koolisüsteemi tulevikust ja distantsõppest kui sellisest.

P.S. See uus blogiformaat ajab mind ka hulluks😡 No miks ei võiks olla uuele formaadile üleminek, programmide uuenduste paigaldamine, jne ... tehtav kasutajapoolse soovi korral aga mitte automaatselt programmi haldaja poolt😕 Üks põhilisi pingeallikaid vanematega (pealt 80 aastased) suhtlemisel on nende arvutites toimunud ja toimuvate programmiuuenduste haldamine. Tarkvara firmad peaks arvestama sellega, et suur hulk kasutajaid pole asjatundjad pruukimata sõnagi mõista ekraanile ilmuvatest teadetest!

Inseneridünastia

Sõna dünastia kasutatakse tavaliselt igasugu valitsejate perekonnaliini kohta. Windsorite dünastia Inglismaal, Habsburgid Austrias, Bonapartid Prantsusmaal, Mingid hiinlastel ... jne ... Hilisemal ajal on hakatud kasutusele võtma dünastia nime ka tuntud poliitikute ja ärihaide sugukondade kohta: Kennedyd, Vanderbiltid, Rothschildid, ...  Muidugi ei saanud nõuka kord kuidagi viletsam olla, tuldi välja sihukese kummalise terminiga nagu "töölisdünastia". Riiklike autasude andmisel võis kommentaator uhkelt mainida et selle või tolle lööktöölise sugukond on juba vanavanaisast peale sütt kaevandanud või metalli sulatanud 😝

Kolm põlvkonda insenere, ees hambatehnik 😎

Vaatasin mina esmaspäeval telekast TTÜ (TPI, Talltech'i, ...) 100'le juubelile pühendatud kontsertlavastust, kus isa TPI vilistlase ja olulise ehitusteaduse asjatundjana istus uhkelt teises reas. Äkki lõi pähe mõte, et kuulun teise põlvkonna esindajana inseneridünastiasse 😊 Isa ehituse, mina elektri ja tütar mehhaanika insener. Ei tea kas kolmest põlvkonnast piisab et rida dünastiaks nimetada, aga Eesti oludes ehk kõlbab, sest vaevalt meil on palju pikemaid ja samas pidevaid tehnikahariduse perekonnaliine. Pesuehtne eestlane pärineb enamasti talupoegade soost, meie oma sutsu vürtsikam. Vanaisa isa oli kõrtsmik aga juba mu vanaisa trügis esimese vabariigi algusaastail Tartu ülikooli, katsetades nii mõndagi kardinaalselt erinevat teaduskonda, maandudes lõpuks siiski talupidajaks. Tema pojad läksid kõik kõrgkoolidesse ja vaatamata tollastele oludele suutsid oma "kulaku" päritolu (üks saksa sõjaväe teenistust) varjates need ka edukalt lõpetada. Minu tütardele, iseäranis vanemale saab tulevikus ülesandeks järjekordse insenerihakatise üleskasvatamine. Peaks järgmine suvi meie "inseneridünastiast" mingit sorti "ametliku" pildi tegema. Näiteks stiilis: isa hoiab kellut, mina jootekolbi ja tütar mutrivõtit 😆

Kontsertlavastus Solarises meeldis, hea meelega oleks ise kohal olnud, samas pole ma oma saavutustega kutse saamiseks piisavalt kõrges "kaalukategoorias". Isegi poliitikute kõned olid asjalikud. Tehnikainimestest esinejad muidugi väga professionaalselt valitud, rõhutati nii noorusele, juba maailmas nime teinutele kui ka vanale teaduskaadrile. Isale oli kindlasti südamelähedane kuulda just tema enda konkreetse erialaga seotud TTÜ emeriitprofessor Karl Õigeri juttu. Muusikalised vahepalad sobisid kui rusikas silmaauku ja kogu värk ülihästi üles ehitatud, muidu poleks ju viitsinud vaadata. On selge, et Eesti lööb tehnoloogiavaldkonnas kõvasti kõrgemal tasemel kui seda rahvaarvu või majanduse põhjal võiks oodata. ETV arhiivis saab TTÜ 100 aastapäeva kontsertlavastust vaadata, kuid kuna seal on keelatud materjale jagada, võin teile vaid viite anda, mille peate ise huvi korral aadressiväljale sisse trükkima 😏 (Copy-paste ei tohi ma soovitada😜)
 https://arhiiv.err.ee/vaata/ttu100-tulevik-algas-eile/

Ülikooli Lõpetamine

Lava ees

Ma pole juba pea 3 nädalat postitanud. Mitte et poleks miskit juhtunud, pigem on liiga palju juhtunud. "Puhkus" on nii kiire, et esiteks pole aega olnud läpaka taga toksida ja teiseks pole ka viitsimist olnud. Kui laps saabus Londonist oma sõbrannadega, pidin kaks nädalat autojuht-reisijuhti mängima. Tore ju Eestit näidata aga suht siva muutub väsitavaks. Ma isegi ei tea kas ja millal jõuan siin viibitud nädalatest kirjutada, äkki teen sama triki, mis Kreekaga, paar pilti päeva kohta ja kõik. Kreeka kohta on isegi lühidalt kõigi päevade kohta kokkuvõtted tehtud, paraku sinna pidama jäänud.

Nimed hüütakse välja

Olulisem perekondlik sündmus toimus aga hoopistükkis teisel mandril läänepoolkeral. Vanem tütar sai 19 juunil Toronto Ülikoolist oma inseneridiplomi kätte. Meil õnnestus otseülekannet internetis vaadata, vanavanemate suureks rõõmuks nägid ka nemad aktust oma läpakal. Kohapeal viibisid emme ja tütre sõbranna, igale lõpetajale oli 2 publikukohta reserveeritud. Ootama pidi päris pikalt, tähestikujärjekorras oleme ju üsna taga. Tseremoonia võttis aega aga jättis mulje robotite tootmisest, kahekaupa lõpetajad kupatati kiirelt lava ette, sealt peale nimede väljahüüdmist lavale paberit kätte saama ja siis hooga alla tagasi. Pildid on tehtud moblaga streemingust arvutiekraanil.

Tütar laval lehvitamas

Tütar hakkas silma oma blondi tukaga, heledapäiseid oli kolm-neli, valgeid inimesi alla kolmandiku, pilusilmadest asiaate üle kolmandiku, muud sorti värvilist rahvast kolmandiku ligi, neegreid vaid neli. Eestlasi kaks ja ka venelasi kaks. Selline on siis tulevase Canada tehnoeliidi koosseis. Üllatusega saime teada, et tütar lõpetas "with honours" mis iganes see tähendab. Tubli igal juhul, ühes maailma tippülikoolis inseneri diplomi omandamiseks peab nii tahtmist kui ajusid olema. Päriselus on tähtsamgi hea töökoha saamine, mis plikal juba enne lõpetamist üle ootuste hästi õnnestus. Vaatasin ja üritasin oma lõpetamist meelde tuletada, mitte tuhkagi ei meenunud. Samas on malevast, ühikapidudest ja isegi kolhoosis käikudest hulgaliselt mälestusi. Ju siis minu lõpetamine ei tundunud nii tähtis ega polnud ka piisavalt koloriitne sündmus, et mällu püsivat jälge jätta. 

Kui keegi tunneb huvi kogu aktusetseremoonia video vastu (mida ma kuidagi ette ei kujuta) siis võib klikkida järgnevale lingile: http://strmstr.com/june-19-230-2018.html

Ritsiku kooliküsitluse järelkaja

Kaaperdasin Ritsiku blogipostituse "Blogiintervjuu: Milline on kool" ideed (loodetavasti ta ei pahanda), ta nimelt tegi kooliteemalise küsitluse uurimaks mida lapsed tänapäeval koolist arvavad, katsejänesteks võttis käepäraseimad ehk siis oma järeltulijad. Mulle meeldis see mõte nii väga, et otsustasin ka enda lastele küsitluse teha, saatsin juba küsimused emailiga. Paraku on üks momendil Eestis ja teine hängib sõpradega peale edukat kooliaasta lõppu, mistõttu momendil pole nende vastuseid veel käes (kui saan vastused avaldan need ka). Ja siis tärkas mõte üritada ise vastata võimalikult täpselt ja ausalt nii nagu nooruses mõtlesin, siit ka oleviku vorm. Laiendusena otsustasin keskkooli ajale ka ülikooli lisada, huvitav kas ja kuidas suhtumine muutus: K oleks kooliea vastus, Ü tudengi vastus. Täiskasvanuna on muidugi nii mõnedki vaated muutunud, see kaldkirjas viimasel kohal juhul kui oluline.

P.S. Minu arvamus on ilmselt kallutatud seoses asjaoluga, et olen Gustav Adolfi vilistlane.

Järgnevad küsimused on otse Ritsikult ilma redigeerimata maha plagieeritud, Äitähh Ritsik !!!

Iseloomusta kooli kolme sõnaga.

K Kohustus, klassikaaslased, õpetajad.

Ü Pidutsemine, eksamisessioon, maleva.

Tüütu kuid vajalik ettevõtmine, ma ei arva, et ükski süsteem suudaks muuta koolis käimist nauditavaks seni kui tegu kohustusega. Pidasin seda juba kooliajal vajalikuks hinnaks, et hiljem saaks toredaid asju teha. Enam-vähem nagu praegu tööl käimine: töötan et saaks elu nautida mitte ei ela selleks et tööd nautida.

Mis on koolielus positiivset? 

K Sõpradega koos olemine, kehalise kasvatuse tunnid, koolipeod.

Ü Muretu nooruse jätkumine, tüdrukud, sõbrad, peod, maleva, asjalikum suhtumine.

Elus edukalt hakkamasaamise aluste omandamine, iseasi kui efektiivne see on aga kindlasti parem kui mitte kooliskäimine.

Mis on koolielus halvasti? 

K Varane ärkamine, mõttetud kohustuslikud ained, erineva taseme tõttu tihti igav kuna õpetaja kontsentreeris tähelepanu nõrgematele ja keskmikele, koolivorm.

Ü Kohustuslikud poliitained ja nõuk. vene sõjaline õpetus, paindumatud programmid, töölesuunamine, vähene praktiliste oskuste õpetamine võrreldes teoreetilistega.

Ebaefektiivsus. Pean kõige efektiivsemaks meetodiks eelkõige just kodus õppimist ja koolis vaid konsultatsioonis käimist arutamaks kohti millest päris lõplikult aru ei saanud. Samas vaevalt suudaks enamus lapsi sellise süsteemiga edukalt hakkama saada. Nüüd muidugi saan aru, et hulk „mõttetuid“ aineid aitasid kaasa avarama maailmavaate kujunemisele. Mõned siiski minu jaoks mahavisatud aeg nagu võin pealt 50'sena tunnistada.

Mida sa direktorina teeksid, et koolis oleks parem elu? 

K Direktor ei saa suurt miskit teha, olulisi otsuseid saab vastu võtta alles ministeeriumi või parlamendi tasemel.

Ü Sama ilmselt ülikoolis.

Ministrina muudaks koolisüsteemi diferentseeritumaks, rohkem riiklikke erikoole kuhu saamise ja püsimise otsustaks õppeedukus, natuke nagu jalgpalliliigades. Ma ei vaidlegi, et see tekitab stressi aga ehk ongi parem juba varakult tutvust teha päriselus ette tuleva konkurentsi ja stressiga. Kasvatame tugevamad lapsed, mis ei tapa teeb ainult tugevamaks. Usun et paljud lapsed eelistavad õppestressi tavakooli jõmmidest koolikiusajate põhjustatud stressile.

Milline on hea õpetaja? 

K Õiglane, autoriteetne, oma erialast vaimustuses, huumorisoonega.

Ü Sama.

Mida kool sulle on peale teadmiste andnud? Mingeid koostööoskusi, loovust? 

K Õpetanud sotsiaalset grupisuhtlust, minu ajal grupitöid koolis polnud.

Ü Sama kuid lisaks ka näpuotsaga koostööoskust.

Mida kool pole õpetanud, aga oleks võinud? 

K Kõige rohkem tundsin puudust konkreetsest kutsesuunitlusest, mida õppides kelleks võimalus saada või ka mida peaks õppima, et teatud erialal tööle hakata.

Ü Ülikooli õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega, samas oleks ilma eelmise punktita olnud raske õigeid valikuid teha. Mul polnud isegi ülikooliajal selge kelleks saada tahan.

Kas õppekavade maht on liiga suur?

K Ei ole, kuid peaks olema keskast alates palju diferentseeritum, reaalhuvilistele reaal, humanitaaridele nende huviained.

Ü Ei ole, aga kordan: õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega.

Kuidas puhata? 

K Kool võiks hiljem alata, nii 10 paiku. Vähem öösel pidutseda, sest õppimisest küll väsinud polnud kui paar eksamieelset päeva välja arvata.

Ü Sama.

Mida teed, kui kool saab läbi? 

K Kindlasti lähen ülikooli.

Ü Peab vist tööle minema :P

Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et just nii läks.

Lisada tahaks, et Tallinna Tehnikaülikooli haridus on Ameerikas täiesti konkurentsivõimeline.

Capstone ehk Diplomitöö

Diplomitöö

Kolmapäeval ei saanud trenni minna, sest toimus vanema tüdruku diplomi kaitsmine. Tegelt ehkki ma ise pealt ei näinud jäi mulje, et tegu pole samasuguse piduliku ja närvilise üritusega nagu meil omal ajal Tehnikaülikooli auditooriumis. Fakt, et kaitsmine või esitlus nagu seda siin kutsutakse, määrab diplomi lõpphindest vaid 15%, räägib enda eest. Toimus suures saalis, kus kahe teaduskonna (mehhaanika- ja tööstustehnoloogia inseneride) lõpukursuse üliõpilased tegid oma esitluse suht kiirelt üksteise järgi. 250 üliõpilast olid jagatud 3 kuni 5 liikmelistesse gruppidesse, kokku 39 mehhaanikute ja 25 töösturite lõputööd.

Kodus roboti katsetamine

Läksin teaduskonna õhtusele vastuvõtule, kus tudengid vabamas õhkkonnas oma lõputöid näitasid nii üksteisele, kutsutud firmade esindajatele, vilistlastele kui muudele huvilistele.

Kõik 64 diplomiprojekti olid saalis üles seatud

Kõrvalsaali sein tõmmati eest, seal pakuti samal ajal kerget näksi, kohvi, teed, koogikesi ja isegi veini. Lõpupoole anti üle autasud kolmele parimale projektile, milleks osutusid kaks biomeditsiini teemalist ja üks keskkonna alane, kõigi kolme puhul oli minu arust suht vähe seotust tavapäraste mehhaanika inseneri oskustega. Kokkuvõttes võib öelda, et mehhaanikateaduskonna lõputöödest olid veidi vähem kui pooled traditsiooniliselt mehhaanika erialased. Vähemalt veerand puudutasid aeronautikat ja kosmose teemat, teine veerand biomeditsiini, mõned hoopis tarkvaraga seotud.

Mari, Adrian ja Jeremy oma projekti stendi juures

Käisin ringi ja vestlesin mõnede põnevamate projektide nagu aknapesu roboti, hüdrofoobiliste pinnakatete pihustamise, drooni videosüsteemi ja energiat tootvate põrandaplaatide meeskondadega. Kergelt pettunud mulje jäi, oleks oodanud veidi tugevamat esitust ühe inseneriala maailma tippülikooli tudengitelt. Tundus, et nii mõnedki meie oma aja projektid oleks täiesti konkurentsivõimelised olnud, samas võimalused tänapäeval metsikult paremad nii info kogumise kui kasutada oleva projekteerimise, disainivahendite kui tööriistade poolest.

Autonomous Tennis Ball-boy Robot
ja selle ehitajad

Mari meeskonnas oli lisaks temale veel kaks pikakasvulist euroopa päritolu poissi. Projektiks tennisepallide kokkukogumise robot. Nad olid ühed vähesed, kes oma projekti ka rauda panid ehk siis valmis ehitasid. Nagu ikka oli ohtralt katsetamist, ebaõnnestumisi, ootamatuid probleeme aga lõpuks said roboti enam-vähem tööle. Tütre osaks oli elektromehhaaniline pool, poisid tegelesid kaamera, programmeerimise ja palli ära tundmisega, mis osutus kõige keerulisemaks.

Keskel juhendaja professor Meguid

Robot pidi esiteks leidma pallid üles, siis nende juurde sõitma ja lõpuks ka üles korjama. Pallide leidmine on kujundi äratundmise näol üks praeguse aja keerulisemaid masinõppe probleeme. Kui inimaju jaoks on pildilt palli leidmine intuitiivne siis programmeerida seda õige keeruline. Palli kujund sõltub valgustatusest, kaugusest, värvist, osaliselt varjavatest objektidest, jne ... Kokkuvõttes matemaatilist valemit dünaamiliselt muutuvalt pildilt palli leidmiseks on ikka jube keeruline kirjutada, see osa eriti ei kippunud funksima.

Autasustamine, kõne peab teaduskonna juhataja

Kõige suurema üllatuse valmistasid tegelikult tudengid ise. Esiteks muidugi tundusid nad jube noored, aga seda mitte ainult minu vanusest tulenevalt vaid seoses rassilise kuuluvusega. Asiaadid nimelt paistavad selles eas välja oluliselt nooremad kui tegelik vanus passis, vähemalt valge inimese silmadele. Canada tippülikooli lõpetajate rassiline ja rahvuslik koostis oli mõtlemapanev fakt. Esimesel pilgul tundus, et laias laastus jagunes suht võrdseteks kolmandikeks: valged, hiinlased ja muud aasialased. Täna viskasin pilgu peale ametlikule nimekirjale, mis laias laastus kinnitas mu hinnangut, eurooplasi oli ehk sutsu vähem. Üllatav fakt et kogu kambas vaid üks neeger ja üks ladina-ameeriklane. Peale Mari leidsin ühe eesti päritolu noormehe, slaavi nimesid vaid kolm.

Kokkuvõttes annab see pildi Canada tehnilise haritlaskonna ja sellest tulenevalt kõrgema keskklassi rassilisest koosseisust paarikümne aasta pärast. Silma hakkas, et vaatamata siinsele teoreetilisele rassipimedusele eelistavad sarnased sarnaseid. Meeskonnad enamasti koosnesid sama tagapõhjaga tudengitest. Kahest eri rassi puhul üksikuna meeskonnas mina neid ei märganud. Seega sai kinnitust, et kõigele vaatamata on ka Canadas endiselt rassiline tunnetus elujõus. Momendil veel valgeil eelised kuna juhid enamasti heledatoonilised, samas võib paarikümne aasta pärast olla raske valgel inimesel head tööd saada. Tegelikult ei arva, et küsimus oleks nii palju nahavärvis kui just kultuurilises tagapõhjas. Töö juures eri rassidega kokku puutudes mingeid muid probleeme peale kummaliste toidueelistuste silma ei hakka.