Monday, August 31, 2015

Pilvine ja vihmane telgitamine

Teel Kotkajärvele
Esmaspäeva hommik oli meil varajane, sest pisem laps osutus ootamatult kohusetundlikuks ja ajas meid juba seitsme ajal üles, tema peab laagrisse jõudma. Ma olin eelmine õhtu veendunud, et vaatamata jutule magab ta õndsalt kella üheteistkümneni aga võta näpust, juba seitsme ajal hüüti, et varsti peab minema hakkama. Mis siis ikka, tegime kiire hommikusöögi, kobisime kaheksa paiku autosse. Kohv muidugi jäi mul termostassiga lauale maha nii, et tuli Tim Hortonist läbi astuda ja uus võtta. Pettumus oli aga kolossaalne, ma ei soovita kellelgi Midlandi Tim'i minna, nende kohv pole mitte ainult vana vaid ka lahja. Ja mitte ainult kohv vaid ka kakao ja Ice Cappuchino, mida teised ostsid oli poole lahjem kui tavaliselt - täielik klientide nöökimine ma ütlen. Oleksin kohe Tim Hortoni peakorterisse helistanud aga ei raatsinud moblale kaugekõnega arvet tekitada. Igal juhul uskumatu, et Canada ainus seni veel normaalset kohvi pakkuv koht nii madalale on langenud.

Sõit ise sujus suht aegavõtvalt, sest vaatamata mitte eriti pikale vahemaale pidime peagi keerama kiirteelt maha pisematele kaljude ja järvede piirkonda läbivatele käänulistele teedele. Oskasime ka esimese hooga õigest teeotsast mööda panna, sest kiviaja meetodil kasutasin 20 aastat vana kaarti, millel olev kiirtee hoopis mujalt läks. Eestlastele tundub vist uskumatu, et meil pole autos GPS'i aga ise olen sisimas nats uhkegi, et suudan ikka veel päikese, tähtede ja kaardiga orienteeruda (no vähemalt kui kaart ajakohane).


Seekord tõmbas kaasa oma mobla välja ja kasutades kaardirakendust MAPS.ME, mis ei eelda moblalevi olemasolu vaid ainult GPS funktsiooni, leidsime õige tee. Samas saime elamusi vahelduvate looduspiltide nautimisest. Siin oli märgatav sarnasus Rootsi või Lõuna-Soomega, mida lugematud järved metsaga kaetud graniitkaljude vahel tekitavad. Kotkajärve metsaülikooli jõudsime kenasti kella üheteistkümneks kohale, laadisime lapse koos kraamiga maha, lobisesime veits ja põrutasime tagasi. 

Otsustasin veidi erinevat teed sõita, et huvitavam oleks. Tee peale jäi mitu maalilist pisikest linnakest, ühes neist peatusime, et turult läbi astuda ja mõned puuviljad võtta. Virsikud ja mustikad olid raskelt kallid, mõni ime, tegu ju rikaste suvitusrajooniga. Auto juurde tagasi minnes tuli meelde, et laps tahtis jäätist, hüppasin ka teiselpool teed olevasse toidupoodi, kus nägin neid samu virsikuid poole odavama hinnaga. Kohalike poiste äri vist ongi poest virsikud osta, üle tee turule tassida, teistsugusesse korvi panna ja siis poole kallimalt lollidele maha müüa. Pole hullu lohutas kaasa, toetasime kohalikku külamajandust. Virsik oli hea ja parasjagu krõmps nagu mulle meeldib aga kerge raha järelmaitsega :D Passionfruidi jäätis see-eest superhea, mida võiks teinekordki osta.

Telkimisplatsile tagasi jõudes korkisin õlle ja tegime eine. Ilm polnud suurem asi tänu millele otsustasime kutsika tavalisse randa viia, inimesi ei ole seal kindlasti päevitamas. 


Loomal nimelt pole kõik kaitsesüstid tehtud ja seetõttu ei soovitatud kuhugi minna, kus palju teisi koeri ringi jookseb, näiteks nagu koeraranda. Loom oli muidugi kole õnnelik uuest kogemusest aga lollike hakkas liiva sööma. Noh kui isu täis leidis igasuguseid muid põnevaid asju nagu oksad, suled ja kivikesed, millega mängida. Laineid esialgu pelgas, tundusid kole suured ja ründavad, aga varsti kippus juba vee äärde. Esialgu ei tahtnud lasta tal märjaks saada, ilm oli jahedavõitu, küll käivad koos Kokoga kui päikseline. Sai mõned päris head pildid teha ja veits videot lindistada.

Tagasi telgiplatsile jõudes oli jälle aeg süüa, lõket teha ja lõdvalt võtta. Küpsetasime kartuleid ja järgijäänud seened ning küüslaugusaiad. Toitu oli muidugi liiga palju nagu alati kui mina selle eest vastutan, isegi õlut olin seekord üleliia kaasa ostnud. Mari kurtis, et kuidagi kurvavõitu kui Kikit pole ja ilm ka selline nigel. Rannas polnud miskit teha, metsa all natuke jalutasime. Istusime lõkke ümber, lugesime ja vaatasime tuld. Koerad tuterdasid niisama ringi, Koko õnneks hulkuma ei lähe ja pisikesele kutsikale tundus metsaalune liiga hirmuäratav. Õhtul hakkas jälle sadama ja naistel tekkis sihuke masendus, et kippusid juba koju tahtma. Otsustasime, et vaatame, mis homne päev toob. Proovisin lugeda lõkke ääres, aga uni tuli peale ja peagi ronisin minagi telki. Öösel sadas kõvasti, hea et telgialust üle ei ujutanud. Samas meie telgid on korralikud, piiskagi sisse ei tulnud.

Sushi tudib telgis oma pesas
Mari rääkis hommikul, et Koko oli öösel värisenud ja tema kaissu pugenud, meil kah veetis kutsikas öö järjekordselt kaasa kõhu vastus. Nagu öeldakse hommik on targem kui õhtu, kõik paistis palju positiivsemas valguses ja kojuminekust ei tehtud enam juttugi. Hommikukohvi ja kakao, mille kõrvale sõime müslit maasika keefiriga, tostsid veelgi tuju. Kaasa pani koertega jalutades tähele, et meie järgmine laagriplats on juba vaba. Otsustasime kohe sinna ümber kolida, panime asjad autosse ja viisime esimese sõiduga toidumoona laudade peale kohale. Telkidega tegime hoopis kavalalt, ei hakanudki neid lahti võtma vaid tassisime täiskoosseisus 60 meetrit, mis järgmisest platsist eraldas. Keegi vanahärra kommenteeris tee peal, et see on lihtsaim kolimisviis mida ta kunagi näinud :D

Uus plats osutus veelgi paremaks kui eelmine, otse vastu pisikest järsku 10 meetri kõrgust mäeküngast, mis metsaga kaetud. Koormakatte paigutamine vihmavarjuks oli siin seoses puude paigutusega samuti palju lihtsam. 


Rannailma polnud küll praegugi aga otsustasime vähemalt läbi metsa jalutuskäigu randa ette võtta, et endale ja koerale tegevust pakkuda. Mari jäi seekord pisikese kutsikaga telgiplatsile, see ei jaksaks veel mitmekildi pikkust retke ette võtta. Seoses suht jahedale ja niiskele suvele võis metsa all keskmisest oluliselt rohkem seeni näha. Tuttavaid oli siiski õige vähe, mõned pilvikud ja tõmmuriisikad. Rohkelt igasugu kännuseeni, mis mahakukkunud või ka veel püsti seisvail puudel kasvasid. Koko oli jube õnnelik, et sai metsa vahele hulkuma meiega. Ametlikult küll ei tohi teda rihma otsast lahti lasta aga loom on kuulekas ja kui keegi vastu tuli kutsusime enda juurde, et moment kinni hoida.




Rannas oli tugev tuul ja lainete müha juba kaugelt kuulda. Veetase haruldaselt kõrge ulatudes vaateplatvormini ja kohati metsa alla, liivarannast vaid kitsas riba järgi. Tegime lainetest pilte ja jalutasime randa mööda. 



Vesi tundus soe aga üksi oli igav ujuma minna, pealegi tuul suht jahe. Isegi koer ei kippunud vette. Korra tuli ka mõte neljandasse randa minna aga kaasa hakkas muretsema, et meie 20 aastane laps on kole kaua üksi. Minu argument, et mis mõttes, ta pole ju enam laps, ei mõjunud. Läksime tagasi telgiplatsile ja õieti tegime, sest praktiliselt samal momendil kui varju alla istusime hakkas sadama. Õhtusöök kujunes juba tavakohaselt ja pimeduse saabudes kolis naispere koos koertega telki põõnama. 

Mina otsustasin seekord veits pikemalt vastu pidada, võtsin isegi konkjakipudeli abiks kõrvale. Paraku polnud sellest suurt kasu miskit, suutsin vaid tunnikese raamatut lugedes, konjakit limpsides ja lõket kohendades vastu pidada. Siis tuli sihuke uni kallale, et pidin põhku pugema kui ei tahtnud kustuva lõkke ääres tooli magama jääda. Isegi veidi eemal asuval telkimisplatsil pidu panevad noored ei suutnud uinumist segada. 


Öösel sadas jälle, vahepeal nii kõvasti, et muretsesin kas hakkab telgi alla loik tekkima, nii hulluks asi õnneks ei läinud. Küll aga tekitas kutsikas telki loigu ja seda nii osavalt, et kaasa mobla ja käekott said kenasti märjaks. Seni oli tal pissialus telgis olnud aga kuna loom polnud kaks ööd kordagi kasutanud arvasime, et pole vaja. Tüüpiline Murphy seadus, et see ainus kord kui oleks vaja, pole lappi maha laotatud.

Kolmapäeva hommikul tuligi asjad kokku pakkida. Sadu oli lakanud aga ilm endiselt pilves. Võtsime rahulikult mõnusa hommikusöögi, hea kui elekter olemas, siis saab ikka korraliku kannukohvi teha. Kuna nii telgid kui ka koormakate olid märjad, ei hakanud neid korralikult kokku pakkima ja panime lahtiselt auto katusel olevasse suusakasti, niikuinii kodus vaja lahti võtta ja kuivatada enne kui kottidesse toppida. Enne kojusõitu keerasime veel randa, kus vaid üksikud autod parkimisplatsil. Tavaliselt on parkla nii täis, et raske kohta leida, aga sihukese ilmaga polnud rannas suurt miskit teha. Niiöelda hoovihm jättis sarnase mulje kui talvel kui suht pisikesed piisad tihedalt aknale langevad.
Tahtsime tagumisse randa jalutada aga vihmahood võtsid isu. Tegime rannas mõned pildid, korjasin Pumale ilusa valge hauakivi ja jalutasime Koko poolt veetuna tagasi autosse. Polegi kunagi nii vara Awendast lahkunud. Kuna aega oli laialt valisime teise tee tagasi, mis küll lühem aga samas aeglasem.



Tee peal tuli kaasal hirmus fish ja chips isu peale, mis muud kui pidasime kinni ühe suht kahtlase välimusega hüti juures. Kala oli päris ok aga kartulid küll ei kannatanud kriitikat, isegi Koko põlgas need ära. Koju jõudsime juba viieks aga selle asemel, et miskit kasulikku teha molutasime järelejäänud päeva maha.


Tagaaias tervitas meid pesukarude laastamistöö, kes olid karjaga viinamarjadest üle käinud ja limaste nätsutatud kestadega maapinna katnud. Sihukest pilti nähes tuli jällekord tahtmine need loomad halastuseta esimese ettjuhtuva asjaga maha lüüa. Kui elukad sööks korralikult ära, ei häiriks see mind eriti, aga tõprad lihtsalt lägastavad tarvitades toiduks vaid kümnendiku hävitatud marjadest. Ülekäidud kobarais on pooled külgejäänud marjad samuti hambajälgedega. Pirne oli hulk maha kukkunud, neid ei jaksa nii palju süüa kui tuleb, kaasa lubas mahlaks teha.

Kokkuvõttes oli tegu ühe ebaõnnestunuma telkimaskäiguga, aga et suvele mitte sihukest punkti panna otsustasime septembris veel kord minna. Õnneks on siinkandis ilmastik selline, et kuni oktoobri alguseni saab ujumas käia ja septembris pole ka karta, et end päikese käes ära põletad.

Sunday, August 30, 2015

Telgitamine Awendas


Awenda Telkimisplats #239 Wolf campground
Suve lõpuks oli plaanis kogu perega üks lühipuhkus looduses teha. Kohe kui oma pärispuhkuselt tagasi jõudsin arutasime asja läbi ja otsustasime võimaluse korral juba vanasse tuttavasse kohta Awendasse minna, kus mitu kena randa. Mina oleks eelistanud ehk Killarneyt, Beasouleil Islandit või isegi Algonquini aga takkajärge, hea et sai valitud selline "mugavustelgitamine", sest ilmaga meil just kõige paremini ei vedanud. Viimasel ajal on suvel praktiliselt kõik loodusparkide ja kaitsealade telkimiskohad kinni pandud, mistõttu nii lühikese etteplaneerimisega õnneasi kui saad koha. Ontario Parks veebilehel surfates selguski, et Awendas pole võimalik koera ja elektriga kohta neljaks järjestikuseks päevaks kinni panna, kusjuures laupäev oli hoopis välistatud. Ainus võimalus kaks erinevat telgiplatsi järjestikustel päevadel, mida oleme ka varem teinud. Pühapäev, esmaspäev ja teisipäev saime platsi number 239 ning teisipäeval pidime kolima 233 peale, kus olime kolmapäevani.

Mandarinis laste sünnade järeltähistamine
Siinne telkimisplatsi reserveerimissüsteem on väga mugav, üle neti saad vaadata millised platsid mis kuupäevadel vabad. Platside kohta pakutakse lisaks hulgale infole ka fotot. Kui oled reserveerinud, maksad ära ja saad mõne minutiga kinnituse emailina. Hinnad on selle paarikümne aasta jooksul, mis siinkandis elatud, suht kiiresti tõusnud ja üsna soolaseks läinud just nagu lihakraami subproduktide (keel, sõda, maks, ...) puhul, kuna nõudlus on järsult kasvanud. Telgitamise öö koos elektri võimalusega maksab 50 CAD, mis juba odava motellitoa skaalas, samas loomulikult eelistan iga kell telki hotellile. Lõkkepuud tuleb kohapeal lisaks osta - õhtu jagu pakkusid kui kokkuhoidlikult põletada tuleb $6.50, lisaks saad ka peenemaid pilpaid osta süütamiseks või isegi jääd 4 liitrit $3.50 eest.

Metsa alt loomulikult puid ei tohi võtta, ehkki tegu "ürgmetsa" seisus hoitava rägastikuga, kus maapinnal hulk risu ja mahalangenud suuremaid puid. Seda aga püütakse hoida võimalikult looduslähedasena jättes suur enamus sinna kuhu kukub. Ma veits ikka "pattu" olen teinud sellega, et telgiplatsilt korjan kuivanud raagusid ja mahakukkunud kasetüvelt tõmban jupi tohtu lõkke süütamiseks. Üldiselt paistab, et rahvas peab eeskirjadest kinni, sest metsaalune on vaatamata aastakümnete pikkusele kasutamisele endiselt mahalangenud puid ja risu paksult täis. Eks oma osa etendab seadusekuulekus ja suht karmid trahvid kui vahele jääd. Lisaks muidugi sotsiaalne surve, sest ei saa rüüstata ilma, et jääksid lähematele naabritele silma. Oma puid ei tohi kaasa võtta seoses puidukahjurite leviku tõkestamise kampaaniaga. Ontarios on momendil suurimaks probleemiks aasia saarepuu mardikas, mis paari aasta eest tappis ka meie piirkonnas kruntide vahel kasvanud enam kui 100 aastaste puude salu natukese ajaga.


Saabumine
Igatahes kui vanem laps saabus teisipäeva õhtul siis juba pühapäeva varahommikul panime kogu pere ja loomad autosse ning kimasime põhja suunas. Vaatamata suht varasele lahkumisele ja pühapäevale istusime ikkagi linnast väljuval maanteel pool tunnikest ummikus. Hullud ajad kui veedad tund või paar maanteel teona liikudes on reede õhtu ja laupäeva hommik kui kõik oma suvilatesse sõidavad ja eriti pühapäeva õhtu kui kõik korraga tagasi tulevad. Laupäeval peale laste järelsünna tähistamist Mandarinis saime enamuse pakkimise ja proviandi muretsemisega ühele poole. Viimasel ajal olen teinud nimekirja kraamist, mis kaasa võtta ja maha tõmmanud alles siis kui vastav asi-ese autosse torgatud. Mul ongi arvutis kolm erinevat üldist nimekirja, et mitte iga kord uuesti jalgratast leiutada - suvematkamise kraam, talvereisu kraam, eesti või lennureisu kraam. Kõik on jaotatud kategooriatesse: riided, asjad, elektroonika, toidukraam. Kui varem olen ikka sunnitud lähemast linnast üht teist ostma, mis ununes siis seekord ei jäänud midagi maha, isegi kohvifiltrid said kaasa.
 
Lapsed püstitavad telki

Juba paar päeva enne hakkas veits viltu vedama, sest esiteks selgus suht ootamatult et noorem laps siiski läheb metsaülikooli, mis algas just samal ajal kui meie plaanitud telgitamine. Õnneks mõlemad kohad võrdlemisi samas suunas, mistõttu otsustasime ta lihtsalt päev hiljem kohale viia, et saaks vähemalt ühe öö ja päeva pere ning koertega veeta. Siis tuli veel kaasal peavalu ja lõpuks lubas ilmaennustus vihmast ning jahedat, mis täiesti harukordne augusti lõpus mil tavaliselt kuumalained probleemiks. Tillukese kutsika hoidmine ei teinud ka elu lihtsamaks, ainsaks kergendavaks asjaoluks, polnud vaja otsida kassi järgi vaatajat. Kõigele vaatamata läksime hommikul optimistlikult teele lootes, et vähemalt ilmaennustus paneb puusse. Lapsed olid loomadega taga ja jäi mulje, et kutsikas tundis end autos mugavalt.

Telgitamisplats osutus täitsa asjalikuks, lapsed panid kohe mõlemad telgid üles sel ajal kui kaasa valmistas kerge eine. Koerad uudistasid ringi ja kui kutsikas hoidis algul väga meie ligi siis peagi ulatusid käigud nina pikal ka esimeste puudeni. Seekord otsustasime kiiruse mõttes autoga randa minna. Lained olid päris ägedad aga vesi soe, ujumas käisime vahetustega, keegi pidi ju Kokol silma peal hoidma, et see liiga kaugele meiega kaasa ei ujuks või omapäi rannale hulkuma ei läheks. Lestad olin kõigile kaasa võtnud, nendega ujumine on ikka igavesti lahe ja kiire. Kikil tuli lausa pähe mõte 5 km kaugusele saarele ujuda, mille siiski suutsime maha laita. Pilte rannas ei teinudki, sest lootsime et küll hiljem jõuab. 
 
Õhtul istusime lõkke ümber grillisime vorste ja küüslaugu saiasid ning mina tegin isegi grillseeni juustu ja vorstitükikestega. Lastele meeldisid ülekõige lõkkes küpsetatud kartulid. Tähtede vaatamisest rannas ei tulnud miskit välja, juba õhtul hakkas sadama ja minu poolt piknikulaudade kohale ülestõmmatud koormakate õigustas end igati pakkudes vähemalt söögi ajal varju. Lõke oli küll vihma käes aga nii palju ka ei kallanud, et oleks ära kustutanud. Puud küll pidime laua all kuivas hoidma. Selle asemel et õhtul mõnusalt lõkke ääres istudes õlut rüübata ja lugeda (mul oli 2 raamatut ja 4 ajakirja kaasas) kobisime suht varakult pimeduse saabudes telki magama. Ilm oli vihmanene, niiske ja jahe, lisaks tuli väsimus kallale. Terve öö sadas vahelduva eduga rabistades telgi katusele. Meie kaasaga olime koos pisikese kutsikaga ühes telgis, lapsed Kokoga teises. Kutsikas kartis veidi vihmarabinat, lisaks hakkas tal öösel jahe, nii et loom võttis minu koha üle ja tudis õndsalt kaasa kaisus pehmel magamismatil hommikuni sel ajal kui mina pidin poolunes kõva küljealust kannatama.

Friday, August 21, 2015

Taasiseseisvumispäev


Eile ei jõudnud selle eriliselt pika ja kummaliselt kõlava päeva puhul miskit postitada aga kuna avastastasin meie Toronto maja sissesõiduteel vägagi temaatilise lille, siis siin tuleb takkajärgi paar fotot. Kaasa mainis, et oli kunagi ostnud neid rukkilille seemneid, aga viimased ei tahtnud kuidagi kasvama minna ja kidusid korralikus mullas ja pideva hoolitsuse käes. Nad vist nagu eestlased visa hingega, kes tunnevad end paremini ja hoiavad kokku just rasketes oludes :)

Wednesday, August 19, 2015

Liikluseksam ja kutsa

Täna sai meie pere täiskoosseisuliselt juhilubade omanikuks. Noorem laps käis peale mõningasi meiepoolseid surveavaldusi eksamil ja sooritas selle edukalt ehkki napilt. Kirjalikke küsimusi on 40, mis jaotatud kahte 20-lisse osasse. Kummaski osas tohid teha 4 viga. Esimese poole peal oskas plika juba 5 küsimusega kaks vale vastust anda. Peagi tuli kolmas eksimus ja asi läks kahtlaseks. Enda arust 20-dat vastates klikkis kiirelt eriti muretsemata ja tegi muidugi vea. Nüüd aga avastas ootamatult, et veel kolm küsimust, millest ühegagi ei tohi eksida. Suure närvikuluga suutis siiski kõik õieti vastata. Teise poole 20 hulgas, mis enamasti liiklusmärke puudutasid läks kiiremini ja kergemini - 2 viga 20'st. Kokkuvõttes eksam edukalt sooritatud. Ukse vahelt sain lapsest ka pildi, tema hele peanupp paistab just 25'da arvuti taga.
Kutsast proovisin pilte teha, mis osutus ootamatult keeruliseks ettevõtmiseks sest elukas on kahe päevaga kiirelt jooksma õppinud. Pidin terve aia pikkuse eest ära jooksma, siis siva ümber pöörama, et videot või pilti saada. Videod kujunesid paari sekundisteks, sest selle ajaga oli kutsikas juba minu varvaste kallal. Piltide tegemisel sebis tüüp nii kiirelt, et kuidagi ei saanud teda normaalselt kaadrisse.
 
Sihukesi pilte sai oma kümmekond kustutatud :P
Õhtu poole proovis pisike ka Kokoga mängida aga meie suurem koer ikka veel võõrastab veits. Lõpuks kui üles sulas ja mänglevalt paari haugatusega Sushile ligi kargas ehmus viimane taolisest kõvast häälest ja suurest kogust hoopis ning heitis kõhuli vaibale. Paistab, et jää hakkab sulama, sest ettevaatlikult nuhatades liputavad mõlemad saba. Ainult mänguasju ei taha Koko jagada ja hakkab urisema kui pisem proovib tema palli taga ajada. Eks üritame Kokole võimalikult palju tähelepanu osutada, et ta end kõrvalejäetuna ei tunneks. Snäkke anname ka temale alati enne ja siis alles pisikesele.

Tuesday, August 18, 2015

Hull Nädalavahetus

Reedel panin töö juures sisse taotluse et saaks jääda päevasesse vahetusse. Seni pole probleemi olnud, sest päevases oluliselt rohkem kohti kui öises ja õhtuses, kevadel tuli aga uus ülemus, kes andis järgi pealinnast saabuvatele totratele korraldustele. Muidu on uus boss täitsa asjalik ja samas ka asjatundlik tüüp, kes ilmselgelt kõigi kandidaatide hulgast sobivaim sellele kohale. Seetõttu muidugi oli üllatus suur kui ta valituks osutus kuna tavaliselt käitub meie riigifirma risti vastupidiselt loogikale ja tervele mõistusele. Igatahes tulemuseks oli see, et mingi viisteist tüüpi lendab päevasest vahetusest öisesse või õhtusesse, mina olen kuueteistkümnes ametiühingu staazhilt, mistõttu peaks üle noatera pääsema.
 
Ootamatult selgus, et nii lihtne see asi ka pole, nimelt hakkas paar minust tagapool asetsevat tüüpi vett segama teatades, et kunagi oli teistsugune järjekord ja vana tuleks tagasi võtta. Asi olekski vaikselt ära tehtud kui üks sõbralik filipiinlane poleks mulle sellest teada andnud. Muidugi helistasin kohe ametiühingu tüübile ja lõin veits lärmi. Leppimata suulise rahustamisega nõudsin emaili näol kirjalikku vastust minu küsimustele. Vaikselt lasin ka liikvele kuulduse, et kui mulle lahendus ei meeldi kavatsen enda ja teiste töötajate õiguste kaitseks kas või advokaadi võtta. Paistab, et mõjus, sest samal päeval tuli ametlik vastus, et kõik vaidlusküsimused vaadatakse üle erapooletult ja lahendatakse vastavalt seadusele. Näis mis saab, aga vähemalt ei lase endale niisama ilma vastuhakkamata ära teha.
 
Lisaks on veel võimalus, et mõned tüübid tahavad öö või õhtuvahetusest päevasesse tagasi tulla, sellisel juhul pole muidugi miskit teha. Samas tuleb tõdeda, et mu praeguses töökohas on iga vahetus palju lihtsam rahateenimisvõimalus kui enamuses muudes kohtades Kanadas. Lihtsalt ebamugav oleks ebanormaalsel ajal tööl käia. Kui ka tuleb vahetuse muutus, siis õnneks kestab see vaid aastavahetuseni, sest juba on esitatud nõue kogu asja ülevaatamiseks aasta alguses.
 
Reedel sai ka pisem preili ametlikult täisealiseks, mistõttu meie poole oli hulk sõpru külla kutsutud, kes pidu pidasid ja õnneks enamuse ajast allkorrusel veetsid. Mina käisin lapsega enne veel poest toidu ja joogikraami toomas, viimane eranditult mittealkohoolne, ehkki küsisin kas äkki tahavad siidrit. Laps teatas, et alles 19 tohib Kanadas juua mitte 18 nagu Eestis, ops minu viga. Aga ega siingi vanuse pärast joomata jää kui tahetakse, meie omad lihtsalt sellised emmesse, kes ei tunne huvi käraka vastu ja nende sõbrad samasugused.
 
Laupäeval ajasid naised mu pea täiesti sassi ja siiamaani ei saa aru millises meeltesegaduses ma neile järgi andsin, et võtame endale kutsika praegusele koerale mängukaaslaseks. Noh seda ideed oli mokaotsast teoreetiliselt arutatud ja isegi võimalikke tõugusid kaalutud aga mitte eriti tõsiselt. Pool päeva kulutati netis võimalike kandidaatide otsimisele kuni avastati üks pisike pruun kutsikas, kelle karvu veits mustaga toonitud. Naised teatasid ühest suust, et just see ongi meie kutsikas. Oli kena nunnu küll aga hinda vaadates jäi mulje, et looma on väärismetalli dieedil kasvatatud.
 
Ühesõnaga üritades säästa inimeste sündsustunnet ei julge ma numbrit nimetada, vihjeks et selle summa eest võiks Aafrika näljahädalisi paar aastat uhkelt toita. Paraku ei võetud kuulda ei minu humanistlikke ega ärilisi argumente ning helistati ja lepiti kokku järgmine hommik "vaatama minemise" asjus. Lohutasin end faktiga, et inimesi on niikuinii liiga palju ja keskkonna säilimisele on kindlasti kasulikum pigem üks koer kui hordid matsheetedega vehkivaid ja automaate täristavaid lontruseid. Siit siis minupoolne panus põgenikeprobleemi lahendamisele :P
 
Viimane pilt Pumast, kisu puhta pesu korvis
Õhtu poole tabas meid välguna selgest taevast õige traagiline sündmus. Istusin väljas, libistasin hirmpalava ilmaga õlut ja surfasin netis kui kuulsin imelikku kräunatust. Meie kass lasi end külili murule tegi veel korra häält ja jäi siis vaikseks. Tal on enne ka langetõve hoogusid olnud kord paar aastas ja esimesel momendil eriti ei muretsenud. Aga kui loom pool minutit ei liigutanud läksin uurima, sest tavaliselt ta teeb suht koledat häält millega kaasnevad krambid, siis lesib veidi ja ajab end nats aja pärast rampväsinuna üles.
 
Kassil oli keeleke suust väljas, silmad lahti aga hingamist küll ei näinud. Katsusin ettevaatlikult keha ja kaela, ei miskit liikumist. See tundus juba väga kahtlane, igatahes võtsin jumalast lõdva looma sülle ja viisin veidi jahedamasse garaashi alla. Kes teab, äkki kaasneb langetõvega selline varjusurma moodi olek. Rääkisin kaasale ja käisime mitu korda vaatamas aga ei miskit muud muutust kui et kassike tundus jahedamaks minevat. Igaks juhuks ikka ootasime tükk aega aga lõpuks tuli tunnistada, et ilmselt on loom parematele jahimaadele läinud. Kaasal meenus, et selle pere isastest kassidest on paljud südamerabanduse saanud. Mul ei jäänud muud üle kui tõdeda, et lihtsamat lõppu ei oskaks soovida. Alles paari tunni eest ronis pirni otsa ja jooksis nagu noor kiisu kergete hüpetega aias ringi.
 
Pühapäeval läksid naised kutsikat vaatama ja ära tooma, selle koha pealt mul mingeid illusioone polnud, et tegu ainult vaatamisega oleks. Mina samal ajal kaevasin kirsi alla meie eelmise kassi viimase puhkekoha kõrvale auku. Õhtupoole sängitasime Puma mulda, panin talle viimasele teekonnale kaasa 2015 aasta dollarise mündi ja Eesti eurokahesendise suhu "Styxi" ületamise tasuks. Mõlemal kassil on nii Eesti kui Canada mündid kaasas tekitamaks poleemikat tuleviku arheoloogide hulgas. Tütar tegeles kutsikaga, ei tahtnud talle veel rääkida. Alles täna ütlesime kui imestas, et miks kass pole kutsikat uudistamas käinud.
 
Nüüd kutsikast, kes tõepoolest armas, aga milline kutsikas seda poleks. Tegu sama seguga mis Koko - Kokker Spanjel ja Puudel ehk Kokapoo. Kutsik oli 16 augustil saabudes 1 päev vähem kui 8 nädalat vana ehk siis 22 juunil sündinud. Nimeks pandi talle Sushi nagu see tuntud Jaapani toit. Kui hakkasin uurima miks, väideti minu idee olevat, enne puhkust olevat autos selle nime välja käinud. Ise ei mäleta aga tundes mu väärastunud huumorisoont siis võib isegi tõsi olla. Pergel meie perega ei saa ka nalja teha, nüüd peab vaene koer kandma Jaapani riisirulli nime elu lõpuni. Lisaks korealaste toidulauale sattumise hirmule tuleb ka jaapanlastega ettevaatlik olla, et teda sushi pähe nahka ei pandaks. Praegu lõpetan kuna pole kahtlust, et kutsika tempudest kuulete edaspidi õige mitme blogi vahendusel.

Wednesday, August 12, 2015

Kukeseenel Kadri pool

Niisiis, 16 Juuli hommikul hüppasime Lõunakeskusest läbi, ostsime toitu ja õlut ja põrutasime Võru maanteed mööda minema. Esialgu olin mina roolis kuni Võrus bensu juurde võtsime. Kuna sõitsime lehvitamiskauguselt meie endise lapsehoidja ja sugulase elu ning töökohast mööda, üritasin teda ka telefoniga kätte saada, et kiire tere öelda. Paraku telefoni kutsungile ei vastatud. Hiljem selgus, et seoses Lõuna-Eesti ralliga olla tal hirmus kiire olnud. Vahetasin lapse rooli, et ta saaks põnevaid kurvilisi teid proovida ja korkisin kõrvalistmel Saku Heleda. Talu enda nime ei leidnud ma isegi googeldades, aga olin saanud juhendid kuidas Varstust edasi minna. Ühes käes moblal sõjaväerakendusega GPS ja teises poolik õlu, nii oli võimatu eksida.
 
Keerasime pisikesele metsateele ja otse taluõue sisse, kus meid enne perenaist Kadrit ennast jõudis tema tütar tervitada. Paraja üllatusega teatas ta ülejäänutele, et Toomas tuli ... mis mõttes mind lausa nime pidi tuntakse ... selgus, et tüdruk on pere põhiline interneti surfaja, kellele mu nägu sealt tuttav. Talu on tõepoolest kauni koha peal mäe kaldal, all orus pisike oja ja soisem ala. Lisaks aiamaale ja sõstrapõõsastele peavad omanikud ka igasugu elukaid: kitsesid, lambaid, kalkuneid, ... Kasse on terve kari aga talve jooksul pistvat rebased enamuse nahka nii, et kevadel on ruumi järgmisele pesakonnale. Ainult emakass on piisavalt tark, ega anna end murdjaile kätte. 
 
Peale tervitusi vaatasime veits ringi ja kuna keegi teine polnud veel saabunud laenasime pererahva rattad ning tegime lastega sõidu kohalikku külapoodi, kust kõik jäätise said. Poe ees nägime kohaliku parmu näol ära enamuse maapoodide lahutamatu koostisosa. Minul oli au pakiraamil pere kõige pisemat sõidutada, kes muudkui juttu vadistas. Tagasiteel näidati meile laste endi salateed, mis suurelt teelt läbi padriku koju viis. Üldse tuleb lisada, et lapsed selles peres olid super vahvad. Sõbralikud avali ja suhtlusaldid, ei mingit võõrastamist, paratamatud omavahelised naginad lahendati enamasti ilma vanemate vahelesegamata. 
 
Nüüd saabus teine pere - isa, ema oma pesamunaga, kes osutusid samas ka viimasteks külalisteks. Nii oli algul plaanitud suurejooneline ettevõtmine kuivanud kokku vaid kolme väliseesti pere kohtumiseks: esindatud riikideks olid seega Kanada, Island ja Austria. Keegi meist ei lasknud end sellest segada ja kokkuvõttes oligi hubasem, ehkki oleks kindlasti põnev olnud ka teisi FB grupis tuttavaks saanud inimesi näha. Peale kerget näksi otsustati metsa kukeseenele minna. Kümmekond kilti edasi piki Läti piiri metsateele sisse ja peatusimegi liivastel küngastel kasvava männimetsa juures. 
 
Minu üllatuseks hakkasid teised järjest seeni leidma samas kui mina, kes end poolprofessionaalseks seeneteadlaseks peab, ei suutnud midagi kollast selle metsa all näha. Tatsasin pea veerand tundi tulemuseta ringi hakates juba selektiivset värvipimedust kahtlustama. Lõpuks tegi lähedale sattunud laps olukorra selgeks kui mu nina alt mitu erk-kollast kukekat noppis, millest ise olin tuimalt mööda jalutanud. Siinses metsas on nii kohev sammal ja samblikud, et seened lihtsalt ei ulata sellest välja, mistõttu minu tavaline taktika keskmisel kaugusel laialt ringi vahtida osutus täeiesti valeks. Kukeseeni võis märgata vaid järsu nurga alt alla vaadates, mitte kaugemal kui meeter poolteist, nii sügaval sambla varjus peitsid nad ennast. Mulle nii harjumatu, et piinlikkusega pidin tunnistama end kogu kambast kõige vähem tulemusrikkaks seeneliseks. 
 
Kogu rahvas kaasa arvatud lapsed tundsid end metsas kindlalt ja peagi olime üksteist silmist kaotanud, varsti polnud ka laste kilkeid enam kuulda. Kohe algul jätsin meelde päikese asukoha võrreldes tee suunaga julgedes teha õige pika jalutuskäigu sügavale metsa. Seenesaak eriti ei suurenenud samas aga avastasin siin-seal mustikaid. Auto juurde tagasi kõndides leidsin eriti küllusliku koha. Kuna ka tütar polnud eriti õnnestunult kukekaid leidnud, kutsusin ta mustikale ja teisi oodates pugisime nagu kaks karu endal vatsad täis. Keel ja käed olid meil kahtlaselt sinised, andes tunnistust ebaotstarbekohaselt kulutatud ajast. 
 
Koju jõudes ootas meid ees seenelkäimise ebameeldivam osa, nimelt puhastamine. Teised olid korjanud ka maasikaid ja murakaid. Istusime ringis maha ja asusime tööle, sain mitu head ning värvikirevat pilti. Õhtusöök oli oivaline koosnedes keedetud värsketest kohalikest kartulitest, käsitöövorstikestest ja salatist. Raske oli ennast sundida hoogu pidama, kartulid olid lihtsalt nii head, et neid võtsin kolm korda juurde ja nautisin iga suutäit nagu gurmaan. Ma tõepoolest ei tea milles asi, aga Eesti kartulist paremat ei tea ma kusagil mailmas. Äkki kartulist võikski hea marketinguga Eesti Nokia kujundada. 
 
Õhtu lõpetas saunaskäik, mis tavapärasest oluliselt erinev. Nimelt kujutas saun endast pirakat kilehoonet, mida algselt olin kasvuhooneks pidanud. Ruumi oli seal laialt ja paraja üllatusena läks see õige kuumaks kusjuures sula kile ei hakanudki selga tilkuma. Kõige rohkem pani imestama asjaolu, et saun olevat sellisena aastaid vastu pidanud, tavaliselt ju kipub kile päikese käes õige kiirelt lagunema. Igatahes saime nii kuuma, leili, vihtlemist kui ka õlut ja kokkuvõttes ei jäänud miskit muud kui eesruumis istumine puudu kui traditsioonilise saunaga võrrelda. Aga tavaliselt ongi need liiga kuumad ja väljas oli väga mõnus, sest tüütud putukad puudusid sootuks. Magama sai rahvas millalgi peale keskööd.

Pärnu, Põltsamaa, Tartu

Vanematega Pontsiku Baaris
Nädalavahetus sai arvutiabina veits nokitseda ja teisipäeval käisime Pärnus asju ajamas, kus alati kui võimalik Pontsiku Baarist läbi astun. Pärnu puhul ei saa märkimata jätta asjaolu, et kesklinnas teatri ees tasuta parkimine, mis kenasti pontsikud kinni maksab :) Lõuna ajal tukastasin korraks toas, kus pea kõik oma lapsepõlve suved veetnud, hea uni oli.
 
Voodis lesides mõtlesin, mis näoga oleksin vaadanud rohkem kui nelikümmend aastat tagasi praegust halli habemega poolkiilakat tüüpi :) Ähh, aeg lendab kiiresti, alles ma lesisin sellel voodil ja surusin jalgadega seinal olevat raamaturiiulit üles, mis lahti tuli, ning oleks pähe kukkunud kui mu hädakisa peale poleks vanaema appi tõtanud. Laetule lüliti on sama, mida poisikesena klõpsutasin, vist esimese vabariigi ajast pärit ja maksaks antikvariaadis ilmselt head hinda :D
 
Kolmapäevaks oli plaanitud Põltsamaa lähedal isa sünnikodus sugulastega kokkusaamine. Tee peal tegime endises Põltsamaa sööklas korraliku eine. Söök oli külluslik, maitsev ja odav, kombineerides endise ja moodsa aja toitlustamise positiivsed momendid äärmiselt muljetavaldavaks koosluseks. Soovitan soojalt kõigele, kel isu korraliku ja kvaliteetse ning veidi nostalgilise eine vastu. Jääb vaid loota, et seda kohta mõni hamburgerikett ära ei osta! Viimane ots talukohta viis mööda põlluäärset teed, mida pidin eriti ettevaatlikult ja aeglaselt sõitma, et mitte karterikaitsest ilma jääda. Ilm oli palav, kohale jõudes lasin kiirelt karastuseks külma õlle. Jalutasime ringi, vaatasime metsa ja maatükid üle.
 
Metsa alt sai isegi mõned metsmaasikad suhu toppida. Vana kuuse tüvel leidsin karu kraapismisjäljed, mida nood armastavad teha, et oma territooriumi märkida. Kevadel olla sealkandis emakaru koos poegadega nähtud. Vana sara koha peal müürijäänuste vahel tuhnides leidsime mõned hobuserauad ja ühe katkimurtud haruga vigla, mille autosse viisin, et Tallinna mälestuseks kaasa viia. Metsas olid mitmed vägevad tammed ja saarepuud, mille vahel oja ääres metsloomade rajad vonklesid. Viimase ettevõtmisena tegime endale oja ääres kasvavatest kaskedest vihad, ilmad nii külmad olnud et kaseoksad ikka veel pehmed nagu enne jaanipäeva, mis vanasti viimaseks vihategemistähtpäevaks oli. Kogu aeg ähvardanud vihmapilv jõudis lõpuks kohale, saime napilt enne sadu autosse ja minema.
 
Põltsamaal käisime ka esivanemate haudadelt läbi ja viisime sinna peotäie metsa ja põllulilli. Isapoolne suguvõsa on siitkandist pärit, hauakividele kirjutatud ajalugu ulatub õige kaugesse minevikku. Põltsamaal panin isa Tallinna bussile ja sõitsin ise edasi Tartusse lapsele külla, kes kolmeks kuuks Tõravere kosmosekeskuses praktikandiks. Kaardilt leidsin Annelinna õige piirkonna enam-vähem üles, aga majade vahel autoga orienteeruma ei riskinud minna. Kutsusin Mari korteriperemaise, kes ühtlasi kaasapoolne sugulane, poe ette vastu, et too juhataks mind läbi korrusemajade labürindi õigesse kohta. Lõpuks saime tema loaga isegi maja ette parkida.
 
Tütar ja sugulane võõrustasid kenasti, andsid õhtusöögi ja tegid aseme kokkupandavast toolist voodile. Tegu ühetolise korteriga korrusemajas, mis just vabariigi algul valmis saanud ja meenutab endisi nõukaaja lõpu ehitisi. Hommikul valmistas laps mulle süüa, päris kummaline tunne oli justkui tema juures külas olla. Ja asusimegi teele Varstusse, kus väliseestlaste kokkusaamine plaanis oli.