"Mittetöötamine"

Mäletate veel sellist nostalgilist riistapuud
Küsimus laiale ringile: mis aasta reklaam?

Sai siin ennist kilgatud, et suvilas tegelen puhkamise mitte töötamisega, sest suurt midagi pole teha. Päris nii lihtne see siiski pole. Garaazhi koristamisest juba kirjutasin, aga ei lisanud mida põnevat sealse rämpsu seest leidsin. No näiteks vanade ajalehtede vahelt kukkus välja iidne NOKIA 3310 reklaam, kamina simsi pealt leidsin viikingilaevaga tikutoosi (hind 1 kop), garaazhist Sputniku jalgratta mida saite eelmises postituses imetleda. Laua all ämblikuvõrguga kaetud VEF raadio, laste ja isegi minu mänguasjad kastis, plastiliinist voolitud mehikesed (õhupüssi märklaudadeks kasutasime). Kõik need viisid ammuste mälestuste radadele.

Ei mallanud niisama istuda, suvilas ringi vaadates hakkab nii palju asju silma, mis pole küll esimene prioriteet aga nagu vajaks korrastamist või ärategemist. Aastaid tagasi murdunud kaheharulise kase üks poolik tüvi riivas silma, pealegi olid see aasta ka viimased oksad kuivanud. Tuleb maha võtta. Paraku tegu oma 40 senti jämeda viiemeetrise harudega jurakaga. Kui ei taha, et alla kukkudes liiga palju ümbrust rüüstab, tuleb juppidena võtta. Saagimisel kindlamalt puu otsas püsimiseks lõin naeltega nurkrauad tüve külge, ronisin oma elektrilise kettsaega üles ja asusin jupitama (hea, et kaasa või ema ei näinud😜). Õnneks teine kaldu nii, et polnud muret mis suunas kukub. Läks kenasti aga aega võttis. maas pidin veel jupitama, sest muidu liiga rasked ära vedamiseks.

Teeäärne arooniahekk vajas pügamist, mitu aastat teine lõikamata. Pool päeva kulus kuna hekisaagi mul pole aga tolku poleks suurt olnud, nii jämedaid oksi niikuinii ei võtaks. Neljameetrise kõrguse lõikasin kahemeetriseks, toorest oksarisu tekkis ohtralt. Kirssidel, õunapuudel ja sirelil võtsin kuivanud oksi vähemaks. Kõik vedasin metsa alla lõkkeplatsi juurde, iga aasta tekib uskumatult palju põletamist vajavat risu. Kuna ilmad nii nagu nad on, ehk iga päeva paari tagant tuli kõva vihma, tekitasin kuivematest okstest lõkkeplatsile suure hunniku, natukese kuivaperioodi peale saab tule otsa panna ja eest ära põletada.

Välisukse lukk oli eelmine aasta kinni kiilunud, polnudki päris selge mis viga. Muidu jagu ei saanud kui pidin ühe laua lahti kangutama. Lukukeel töötas aga lingikeel mitte, ehkki link liikus. Kruvikeerajaga sudides sain teise lõpuks lahti. Võtsin luku välja uurimaks mis viga, nojah lingikeel pooleks - müstika kust sihuke jõud saab tulla, ilmselt lihtsalt tüüpiline nõuka aja praak - Vasara lukk. Ajutiseks lahenduseks pidin haagi uksele panema, et irvakile ei vajuks. Teoreetiliselt saanuks ju iga kord võtit keerata aga esiteks töötas vaid südamiku väline pool ja teiseks oskasin võtme maha pillata ning kaotada nagu eelmises postituses mainitud. Pilti otsides avastasin, et tegelt müüakse isegi sihukest tavaari üle neti.

Nagu sellest vähe oleks arvas kaasa, et võiksin ühe toa remontida, muidu äkki hakkab igav. Eriti isu polnud kuid mitmel põhjusel, mida siin ei hakka mainima, tundus see päris vajalik olevat. Seega külastasin paari ehituspoodi ja valisin nii lae kui seinamaterjalid ja ka ukse välja. Õnneks on Eestis materjalide koha pealt palju parem seis kui Kanadas, valik suurem ja mitmekesisem, lisaks langeb rohkem kokku minu maitsega. Teenindajad olid jällegi supertoredad, juhendasid ja aitasid vajalikku valida. Bauhausist sooduka pealt seina ja laekatte materjal, K-rautast uks ja piidad.Transpordi juures aitasid sugulased, parasjagu tassimist kahele mehele. Täna sain esimesed laepaneelid paika!

Juulitorm

Hirmuäratav "lohe" taevas

Pühapäeva õhtul kui jalutasin Vääna poest läbi ilmus taevasse pahaendeline lohe. Mis seal imestada, esmaspäevaks ennustati tormi. Öösel juba hakkas tuul maja kallal sakutama ja ulgus räästas. Hommikul oli ilm siiski täiesti joostav, ehkki esialgu plaanisin seda päeva vahele jätta. Vihma parasjagu ei sadanud erinevalt ennustatust ja pilvitus polnud ka kõige ähvardavam, 14 kraadi temperatuur just paras jooksmiseks. Tegin end toas kätekõverduste ja kõhulihaste trenniga soojaks enne kui astusin rõdule ning tõmbasin tossud jalga. Veidi jahe aga joostes läheb keha paari minutiga soojaks.

Jooksuga merre, vett nii merest kui taevast

Isegi metsa vahel puhus tuul parasjagu, rannale jõudes avanes äge vaade: lained käisid riietuskabiinideni välja, mõned prügitünnid olid juba ümber lükanud. Joosta sai suht kitsal liivaribal pidevalt jälgides, et mõni suurem laine papusid märjaks ei teeks. Liiv oli läbi vettinud ja pehme, mis tegi liikumise raskemaks. Iga samm vajus läbi ja tõukamine andis järgi, energiat kulus tavapärasest hulga rohkem. Tuul oli õnneks poolestsaati küljepealt, ehk täitsa vastutuult jooksma ei pidanud. Pooleteisekildise ranna peale vaid paar inimest, pole ka imestada, sest vahepeal tuli lühike sahmakas vihma.

Viis kilti täis viskasin riided seljast ning tormasin lainetesse. Murduvad vahused harjad käisid üle pea juba üsna ranna ääres. Teisest sügavamast osast mere poole ei tikkunud, sest varvas ulatas põhja vaid laine vaos. Voolus oli päris võimas piki randa idapoole seal kus mina vees. Sellise lainega tekivad isegi Väänas ka mere poole voolavad kohad (riptide) mis võivad ohtlikuks osutuda kui ei oska õieti käituda või paanikasse lähed. Möllasin lainetes oma veerand tundi, igati äge suplus - ujumiseks seda nimetada ei saaks. Välja minnes tõmbasin viisakusest vaid jooksupüksid jalga, keha oli nii palav ja märg, et särgi jätsin kätte. Randa mööda tagasi jalutades tulid kaks paksudes jopedes inimest vastu, vaatasid mind kui äraeksinud jääkaru. Kuidas teil, aga mul on alati merest tulles isegi jäise tuule käes päris pikalt soe ehkki vette minek alati kokkuvõtmist nõudev.

Suvilas tegin kuuma kohvi saiakeste kõrvale ja sõin oma tavalise keefiri-moosi-müsli hommikusöögi. Hoovihma sahmakatega ilm välja just ei kutsunud. Blogistasin ja vaatasin läpaka taga videosid ning eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid. Tukastasin isegi tunnikese. Lõpuks hakkas igav. Kuna tuul oli ilmselt veelgi tõusnud otsustasin randa jalutada mere möllamist vaatama.

Hea otsus, vesi oli tõusnud, lained suuremad ja lohe ning purjelaudurid välja ilmunud. Vaatasin kadedusega nende kihutamist lainetel. Kunagi ammu Kariibis soojas ookeanis õppisin purjelauaga sõitma aga sinna see jäi, ehkki esimese hooga oli plaan ka endale osta. Üks lohelaudur lendas oma 10 meetri kõrgusele ja õige pikalt enne kui tagasi vette maandus. Temast pilti ei saanud küll aga purjelauduri ebaõnnestunud hüppest.

Istun rannatoolil enne merre minemist

Teiste vahtimine ajas endalegi isu peale vette minna. Koorisin riided seljast aga kere oli jaheda võitu. Mis ikka, jooksen mõned kiired sajameetri otsad end soojaks. Püksid olid juba ära võetud, rahvast rannas polnud, sprintisin ihualasti ja mõistsin, et vanakreeka olümpiasportlaste elu polnud lihtne. Palja tilliga jooksmine osutus parajaks väljakutseks. Too tagus hoogsalt vastu kintsusid, eriti kui täiega liduda. Ei oska taolise asja peale mõelda, sest tavaolukorras hoiavad ju alukad või spordipüksid riistvara kenasti omal kohal laskmata liiga vabalt ringi hüpelda. Noh olen nüüd jälle ühe kogemuse võrra rikkam😛 Muideks, avastasin just, et noku emotikoni tavatabelis ei ole.

Lained olid reaalselt veel suuremad kui hommikul. Edukalt sai kõhuli "bodysurfingut" teha. Voolus võimsam kui enne ja muidugi oskasin sattuda mere poole voolavasse kohta kuna polnud rannalt olukorda jälginud. Midagi hullu polnud, lihtsalt ujusin veidi rannaga paralleelselt ja siis hakkasid lained jälle ise ranna poole tagasi kandma. Kaugemal kimas must paar purjelaudurit suht lähedalt mööda, natuke muretsesin, kas nad ikka näevad mind ja oma lauaga otsa ei aja.

Mind on juba lapsepõlvest peale tormiga mere äärde tõmmanud, lainete möllus on midagi nii ägedat ja võimast, võin seda tunde vahtida randa mööda jalutades. Samuti nagu elavat tuld lõkke näol, häda pärast ajas poisikesena isegi lahtine pliidiuks asja ära. Vanaema muretses, et ega laps ometi püromaan ole, vahib teine tuld nii andunult😁 Tuli ja vesi, kaks vastandit pakuvad oma ürgset jõudu esitledes vägagi kaasakiskuvat vaatepilti.

On teil mingeid vaatemänge, mida lummatuna võite pikalt jälgida?

Suvilaelu

Külmik teeb elu elamisväärseks

Mis on lihtsa eluga harjunud inimesel puudu täielikust õnnest ... külm õlu. Paraku tagab külma õlle igal momendil vaid külmutuskapp. Eestis olles meeldib mulle küige rohkem olla suvilas. Põhjus on lihtne - asub metsa ääres, Põhja-Eesti parimast liivarannast vaid kilomeeter, eemal linnakärast, ... jne ... Suvilas õnneks ei saa ka suurt midagi tööd meenutavat tegevust ette võtta erinevalt endistest aegadest kui kartuli, tomati, kurgi, sõstarde, tikrite, õunte, pllomide, pirnide, ... jne ... kasvatamine oli oluline lisaabi hoidistega varustatult talve üleelamiseks. Isegi kui tahaks siis Hispaania teod muretsevad selle eest, et aiandus kujuneks kohutavalt vaevarikkaks ja närvesöövaks tegevuseks.

Mul on olemas 20 euri eest piiramata mahuga 5G internet, mis tagab piisava ühenduse välisilmaga. Saan vaadata läpakalt nii telekat kui youtube videosid, jalka mänge ja uudiseid kui viitsin, kuulata podcaste, häire sõja algamise kohta, ..,. jne ... Oma metsas lõket teha ja liha grillida kui viitsimist, enamasti siiski rahuldun ostetud soojade valmistoitude ja saiakeste ning puuviljadega. Paraku toidu kõrvale joodav õlts kippus olema soojavõitu, sest SENI pole olnud külmkappi. Tegelt on üks, aga see OKA sama vana kui mina ja oluliselt viletsamas seisus, ehk siis külma ei hoia - peaks vist uunikumina maha müüma mitte vanarauda viima. Seega otsustasin osta minikülmiku suvilasse ja sain selle kolmapäeval kätte.

Toppisin autosse ja kimasin suvilasse, naaber aitas maha tõsta. Ehkki kerge teine aga suurt kasti tülikas üksi autost kätte saada. Õnneks meenus kunagi kuuldud inf, et külmikut ei tohi peale pikali transportimist kohe peale lülitada. Küsisin AI käest üle ja tõsi oli aga mitte põhjusel mis mina arvasin. Mitte soojusvaheti vaid kompressori õli voolab valesse kohta. Saades teada mis firma, mis mudel ja kui kaua see autos külili oli teatas Gemini, et 2 tunnist püstihoidmisest piisab aga kindluse mõttes võin hoida 5 tundi enne sisselülitamist. Nii ma ka tegin. Õhtul saabus suur hetk - pistsin stepslisse ... ootan mis ootan, miskit ei juhtu. Pekki, kas Hiina praak?

Võtsin juhendi (juhend külmkapi kasutamiseks??? - ilmselgelt inimkonna intellekt mandub) kätte lugemaks, ega ma midagi valesti teinud. Nojah külmikul on mingi ooterezhiim, peale vooluvõrku ühendamist ootab 10 mintsi enne kui kompressor peale lülitab. Läkski käima kuid haruldaselt vaikselt, kahtlustasin, et miskit ikka nässus, poole tunniga minimaalne temperatuuri vahe. Viskasin moe pärast jahedat vajavad asjad sisse ja kerisin magama. Öö jooksul paar korda ärgates polnud küll kuulda, et külmik töötaks. Kanadas meie uhke suur teeb sellist müra, et õue kuulda, eriti kui mõned klaaspurgid puutuvad üksteise vastu. Hommikul avasin hingevärinal ukse, õlts oli külm mis külm, ta töötab siiski. 

Seega seadsin end suvilas permanentselt sisse. Hommikuti käin rannal jooksmas, kuna liiva peal mõnevõrra raskem siis piirdun 5 kildiga ja natu rahulikuma tempoga - puhkus ikkagi. Eriti mõnus osa on peale jooksu merre hüppamine. Järgneb kohv ja hommikueine heast paremast eesti toidust samal ajal läpakal netis surfates, uudisi lugedes, eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid vaadates ja teiste blogipostitustele pilku peale visates.

Sõltuvalt ilmast hulgun päeval või õhtul metsa all, suur 200 hektarit Suurupi looduskaitseala pluss vähemalt teist samapalju riigimetsa algab kohe krundi tagant. Või siis käin veel kord mere ääres, samme koguneb 20000 ringis päevas. Kui viitsin askeldan veidi krundil ja majas kuna erinevalt üürnikust on kinnisvara omanikul alati midagi teha - muru niita, metsa all maha kukkunud oksi korjata ja lõket teha, midagi remontida, maja ja selle ümber koristada ...

Elamises aastakümnete jooksul kogunenud mittevajaliku pahna utiliseerimine on kõige tüütum osa. Mille kuradi pärast inimesed muretsevad endale igasugu nodi ja tohutus koguses riideid ega raatsi vanu minema visata. See tüüpiline - äkki läheb vaja. Ennevanasti kuldsel nõuka ajal oli ehk veel mõistetav, midagi polnud saada ja kui vedas ostsid võimaluse korral mitme põlvkonna jaoks ette, rahal polnud niikuinii väärtust. Ringi vaadates nii oma suvilas kui mujal tekib sügav veendumus, et inimesel on aukartusäratav hulk orava geene, kes muudkui kogub varusid ja siis enamuse unustab. Ega ma ise sellest patust prii ole aga teiste poolt kogutud kraami nähes paistab kuidagi selgemini silma - lihtsam mõttetu rämps minema visata, sest pole mälestusi ega emotsionaalset sidet.

Suvila garaazhi riiul, paljude otstarvet ei tea, AI ütles et vasakul mutilõksud

Riiete osas eriti silmatorkav arvestades, et olen juba kolm nädalat saanud edukalt hakkama vaid kahe paari sokkide, kolme paari jalatsite, kolmede lühikeste pükste, kolme t-särgi, kahe flece ja vihmakile ning mütsiga. Sealjuures on üks komplekt puhtalt jooksuvarustus. Suvilas töötamiseks seal asuvad vanad tossud ja paar riietuseset. Suvel muidugi lihtsam aga ikkagi - tegelt läheb päriselt vaja ülivähe riideid.

Kuidas teil suhtumine vanadesse asjadesse. Kas suudate hoida mõistlikku kogust kraami ja riideid ning viite vanad ära kui uued muretsete või kipub kõik kuhjuma, sest lihtsalt ei raatsi loobuda?

Juunikuu aktiivsuskokkuvõte: Jooksin 14 korraga 102km kesmise tempoga 4:41 kilomeetri peale. Enamus kuu esimeses pooles, teises liiga palju muid ettevõtmisi, liiga aktiivne puhkus, et jõudnud rajale. Käisin 66km, samme päevas keskmiselt 17714, rattaga 122km. Pulss 40 - 184. rahuolekus 58. Kaal 76.2-77kg, keskmine 76.6, samas kuu viimases pooles pole mõõtnud ja kardetavasti juulis jääb ka mõõtmata, sest suvilas pole kaalu. Näis mis peale puhkust näitab kui esimest korda kaalule ronin😏 Uni on olnud keskmisest nigelam seoses ajavahe seljatamisega, kuid viimane nädal suvilas super. Füüsilist aktiivsust keskeltläbi 55min päevas. 

Suvila, ratas, külmkapp

Vaade Vanakalt Tallinnale

Jaanipäeva hommik - jällekord hea uni (öösel sadas), ärkan 10 ajal, pea selge, mine või jooksma. Ei teagi kas mu alkotolerants on saavutanud uue taseme või lihtsalt vähem rüüpan kui vanasti, pigem vist ikka viimane. Vedelesin veel niisama kuni altkorruselt tulev pannkoogilõhn vastupandamatuks muutus. Kaks normaalset kohvikruusi musta nektarit, milleks pidi anuma kohvimasina alla panema ja 4 korda kõige suurema tassi pildi peale vajutama. Rahulik aeglane hommikusöögi nautimine, keegi ei kiirusta kuhugi. Magustoiduks sain isegi tüki lastest üle jäänud eelmise päeva kooki.

Kanada värava löömise moment

Keskpäeval oli aeg lahkuda, ei saa ju külalislahkust kurjalt kasutada. Sõitsin läbi Laitse, mõnus tee ja muljetavaldav Laitse loss tee ääres. Kodus korra tukastan, ehkki tean, et see kurjast, võib just paika loksunud unerezhiimi jälle sassi keerata. Otsustan Pässasse jala minna, Rahumäe treppidest üles, üle Vanaka, hüppetornidest mööda. Panin kõrvaklapid pähe ja rääkisin kaasaga juttu, neil hommikune aeg. Pikalt ei saanud lobiseda, naine tõttas poodi. Võtsin ratta ja sõitsin Pääsküla raba kukekate kohast läbi kuna raadios räägiti, et pisikesi olla hulgaliselt, no siin polnud lõhnagi. Rimist ostsin portsu saiakesi ja pirukaid, Grossi poest jäätist ja pasteeti. Grossi tooted sellised nosatlgilised, ehtsa endise(nõuka) aja mekiga. Jäätis maitses täpselt nagu 15 kopikane kakao jäätis, pasteet nagu Mustamäe kulinaariast ostetu, praekapsad justkui kolhoosi sööklast tulnud😁 Õhtul vaatasin telekast Kanada Shveitsi mängu - täitsa tasemel. Kanada sai küll 1-2 pähe aga vahtralehemaa ainsa väga ilusa värava ühest puutest lõi Eestis alles äsja Nõmme Kaljus mänginud mees.

Neljapäeval viisin ema arsti juurde korralisele ülevaatusele, seis ühe üle 90'se jaoks täitsa rahuldav. Naljanumber, et invaliidsuse kohta vaja arstil kontrollküsimustik täita ja siis tuleb komisjon üle vaatama. No ma ei tea, sulaselge riigi raha raiskamine, raske ette kujutada, et üle üheksakümneselt võiks inimese invaliidsus paremaks minna. Kui peakski selline ime juhtuma on 27 euri kuus riigile hulka väiksem kaotus kui asjaajamiseks kulutatavad arstide ja komisjonide palgarahad. Aga eks bürokraatia peab toitma iseennast.

Viimased korrad suvilas olles hakkas nii meeldima, et otsustasin sinna külmiku muretseda, ainus asi mis puudu täiuslikust puhkusepaigast. Esialgu uurisin kasutatuid, aga nende eest küsitakse pea sama hinda mis uute eest, pealegi ei saa kaasa garantiid ja pole ju kindel mis seisus kodumasin üldse on. Lõpuks otsustasin osta K-Rautast alla 100 eurise pisikese minikülmiku koos sügavkülma osaga. Eks järgmine päev ostan ära, ilm liiga ilus, põrutan hoopis rattaga suvilasse. Tee peal astusin läbi mitmest poest, ostsin paar eri sorti Eesti õlut. Prismas jäi silma 1.5 eurine poolekilone kohvipakk. Hind selline, et tekkis kahtlus kas pole mitte tegu jahvatatud traktorikummide puruga nagu 2015 aasta kuulsas tujurikkuja laulus. Pakendil kirjas: 100% Ameerika ja aasia peenjahvatatud kohvioad, pärit Viet Namist. Otsustasin sooritada inimkatsetuse enda peal ja ära proovida - 1.5 euri pole suur kaotus kui nii jube, et peab ära viskama. 

Taamal Suurupi alumine tuletorn

Sõitsin veidi pikema ringiga mere äärt pidi, Suurupi meresidekeskuse juures lõõgastusin veidi aega mere ääres, imetlesin ilusaid munakaid ja libistasin õlle. Sealt suvilasse 5 kilti metsavaheteid pidi. Kohale jõudes kerge eine ja lühike uinak, no küll on ikka mõnus koht, kere ja hing puhkavad. Lõkkeplatsil kuhjasin hunniku uusi oksi virna järgmise tuletegemise ajaks kuivama. Oksad ei saa kunagi otsa, sest krundi juurde kuulub jupp metsa, kust kuivikuid pidevalt juurde tuleb. Lisaks vanade viljapuude oksad. Nüüd jäi veel silma: sissesõiduteeäärse kase jämedam haru kuivanud, vaja maha võtta. Jämedamad halud viin linna kaminapuudeks.

Õlts on ehtne aga kohv ... ???

Krundi taga raiusin vikatiga jämmeid taimi, pool sai tehtud pool jäi järgmiseks korraks, ei tahnud end liiga higiseks ajada. Kerge eine enne kui asjad kokku korjasin, et randa sõita ja ujumas käia. Tagasiteel linna astusin Tabasalu Selverist läbi, seal just pandi sooja toitu karpidesse poole hinnaga ära andmiseks. Krabasin kaks suurt karpi sashlõkki, kilo jagu 5 euri eest. Väga maitsvaks osutus, ka ema nautis täiega. Rimist võtsin veel neli lihapirukat ja neli moonirulli. Päris väsinud õhtul, ei jaksanud rohkem kui esimese poolaja vutist vaadata, siis keerasin magama. 

Reedel hakkasin uurima, mida peab tegema ema ID kaardi taotlemiseks. Ei saa lihtsalt, täismäng koos näpujälgede ja allkirjaga, peame kohale minema. Kui üritasin aega kinni panna selgus, et esimesed ajad broneeritavad septembris, paraku lõpeb augusti algul kaardi kehtivus. Peame ise kohale minema ja sabas ootama, õnneks oleme nii lähedal, et kui saba kole pikk viin ema vahepeal koju. Mingi võimalus, et ehk lastakse vanainimene vahele, aga selle peale ei maksa lootma jääda.

Jalutasin Kalevi kommipoodi lootuses odavaid ja häid maiustusi skoorida. Tuhkagi, kampaania korras odavaid nagu polnudki, viimase paari aastaga on igatsugu magusa kraami hinnad Eestis kõvasti üles läinud, oluliselt rohkem kui õltsi maksumus. Ilmselt uus tervishoiupoliitika: Ära söö magusat, parem võtta õlu või kaks - 175 grammise kommipaki hind sama mis kahel heal või kolmel odavamal pooleliitrisel õllepudelil😦 Igaks juhuks astusin läbi ka uuskasutuskeskusest aga neil külmikuid polnud. Tammsaare K-Rautas polnud mu soovitud külmkappi kohe saadaval, alles 15 juuli tarnitav. Sõitsin Paldiski maanteele, seal sama seis aga teenindaja otsis välja millised võimalikult kohe saadaval. Otsustasin kodus veelkord neti läbi kammida, sest mulle kättesaamise kiirus tähtsam kui hind. Lõpuks läksin uuesti Tammasaare poodi ja otsustasin müügisaalis oleva 150 eurise ära osta.

Klienditeenindajaga asju ajades märkis see, et minu ostetaval pole sügavkülma kambrit, kuram kuidas see kahe silma vahele jäi. Lõpuks leidis isegi soodsama variandi, mille saan mõne päeva pärast kätte. Teenindamise kohta on mul vaid häid sõnu - vene keel "krasavitsal" emakeeleks aga haruldaselt sõbralik ja abivalmis, kutsus veel teise kolleegi appi kas selgitas erinevate markide plusse ja miinuseid. Kanadas küll sellisel tasemel suhtlust suurtes poodides ei pakuta. Kuuldes inimeste kurtmist teeninduskvaliteedi üle ei saa aru milles asi, kas mul mingi hull vedamine või siis eriline anne teenindajates "abistamissündroomi" esile kutsuda. Kaasa arvas, et kuna olen sõbralik ja viskan nalja on ka teenindajad vastusena sõbralikud - kas tõesti nii lihtne see ongi?

Õhtul kiire toiduostlemise tiir, "Conference" pirnid on mu lemmikud, ostsin ka liitrise paki Grossi jäätist, seda hea vuti kõrvale nautida. Õhtusöögiks jalkat vaadetes praekapsad sashlõki ja kartulisalatiga, Õllenaudi HELE keelekasteks kõrvale.

Tegus puhkuse esimene nädal

Vääna rannas loojangu ajal

Puhkuse esimene nädal kujunes igati tegusaks, kui järgnevad ka sellised siis olen puhkuse lõpuks täitsa kutu. Kolmapäev esimene "päris" puhkepäev. Öösel uni vaatamata väsimusele muidugi täiega sassis. Kell kaks silmad lahti ja enne nelja magama ei jäänud, siis uuesti kuue ajal ärkamine, paar tundi ülal, uinusin üheksa, ärkasin pool kaksteist – täielik pardakk. Etteruttavalt võin kinnitada, et vahelduva eduga ja mõnevõrra erinevate intervallidega on selline rezhiim kõik need päevad kestnud. Kuram, nooremana oli ajavahest ülesaamine hulka kergem, või on jälle tegu “ilusate” mälestustega?🤔

Igatahes hommikukohv koos emaga joodud läksin Pääskülla elamist üle vaatama ja end sisse sättima. Kõige olulisem hügieenitarbed, kliendikaardid ja mõningane vajaminev riidekraam üles otsida, auto ning ratas sõidukorda saada. Ei suutnud leida hambaharju ega kliendikaarte, ehkki info nende asukoha kohta lausa moblas märkmetes kirjas. Vandusin ja lõin käega, eks ta ole kui ise paned ära aga hiljem asju liigutatud. Pean oma reisuhambaharjaga läbi ajama ja uue higipulga ostma, ehkki igat sorti hügieenitarbeid oli meil terve kapitäis. Häirib kui tead kindlalt kus tavaline igapäevane eluks vajalik kraam ennevanasti oli aga enam ei ole või siis ei suuda leida. Eks pean võtma paar päeva, et teha täielik inventuur oma kraamile, kõik korralikult sorteerima ja sildistatult ära panema, et selline jama ei korduks.

Tõstsin siis auto aku peale ja panin laadima. Ratta sikutasin garaazhipealsest hoiupaigast välja, kulus oma tunnike, sest esmalt oli vaja kaootiliselt ettekuhjatud kraam ümber paigutada. Tagumine kumm oli eelmine suvi viimasel päeval tühjaks läinud, võtsin ta maha ja vaatasin üle. Täis pumbates kostis tasane sisin, pisike auk väljaspool. Tekitas kahtluse, et miski asi võib ikka veel väliskummis olla. Libistasin näpuga ettevaatlikult mööda kummi sisepinda ja tundsingi õige pea teravat otsa. Tilluke veerandkuu kujuline metallilaast väliskummis, üks ots ulatas läbi, see oligi sisekummi sisse augu söönud. Näpitsatega sikutasin metallitüki välja, väliskumm oli ok. Uus kumm sisse ja lõin täis, ratas korras. Auto käivitamise jätsin järgmisele päevale kui aku laaditud.

Helistasin ka sõbrad läbi ja andsin oma saabumisest märku. Sain saunakutse järgmiseks õhtuks, kalaretke reedeks ja teise üleöö saunaõhtu laupäevasel kohvikutepäeval – tõotab kiire aeg tulema. Õhtul vaatasin jalkat, paraku ei tõmba teine enam eriti, samas alles alagrupimängud, mis suht tähtsusetud. Proovisin varem põhku pugeda kuid kasu suurt polnud, uni endiselt sassis – öösel ülal, hommikul magasin mõnuga kaheteistkümneni. Valged ööd segavad, pean ikka silmaklapid muretsema, kardinad pole piisavalt tihedad. Pääskülas olid varem alati magamistoas ööseks kaasa ostetud katted ees, neist vähemalt valgus läbi ei tulnud.

Neljapäeval oli plaan suvilasse niitma sõita kui auto joonde saan. Käima läks teine sutsti nagu oleksin alles eile kasutanud. Selle koha pealt on küll haruldaselt hea masin – seisab üle talve ja esimese võtme pöördega käivitub momentaalselt, isegi sinist suitsu ei tule algul. Paraku oli kell paljuvõitu et niitma sõita, eriti kui võtta arvesse eesootavat saunaõhtut. Otsisin veel oma asju, kuid kliendikaarte ei õnnestunudki leida ehkki karbi tuvastasin, millele isegi "KLIENDIKAARDID" peale kirjutatud. Rahakotti nende kaartidega seal paraku polnud. Need ei oma küll mingit väärtust kellelegi, lihtsalt hullult tüütu kõik talvel uuendatud uuesti ükshaaval teha. Tegelt aeg lõpetada dinosauruse mängimine, tuleb hoopis poodide äpid alla laadida. Varem pole seda teinud vaid põhjusel, et äppe niigi liiga palju. Üritades Rimi oma alla laadida selgus: need regioonipõhised, pidin endale teise kohaliku google konto tegema.

Traditsiooniline saunaõhtu lapsepõlve sõbrast põhikooli pinginaabri juures. Möödus nagu ikka vanu aegu ja tuttavaid meelde tuletades ja maailma asju arutades ning nentides, et aeg kulgeb halastamatult. Kes oleks võinud ette kujutada, et kaks esimeses klassis koolipingis kõrvuti istuvat poisikest 55 aastat hiljem sunapingil pensionile jäämise plaane arutavad. Õnneks oleme mõlemad piisavalt heas füüsilises ja vaimses vormis, et seda aega nautida ja järgijäänud tegusaid aastaid töö rabamise peale mitte raisata. Hilisõhtul pidin korra veel Mustamäelt rattaga läbi hüppama, et paar kalaretkeks vajalikku aksessuaari kaasa krabada. 12 kilti kesköö paiku sõtkuda oli just hea pingutus parema ööune tulekuks.

Österby sadamas

Reede hommikul korjasid sõbrad mu Pässast peale, suurde masinasse mahtusime kenasti kolmekesi koos paadiga. Sõitsime Haapsalu maanteed pidi ja keerasime läbi Linnamäe loode poole üles – Österby sadamasse, kust vee peale läksime. Tavapärane paadi pumpamine ja kokkupanemine ning asjade sisselaadimine koos õlle manustamisega. Igaks juhuks pidin ka ID kaasa võtma, mille vastu mu kalapüügiluba kinnitati. Plaan oli sõita Vormsi ja mandri vahele Seasaare ligi heade haugikohtade peale.

55 sendine haugipoiss

Ilm oli super hea, kerge tuul ja päike, temperatuur 20 kandis. Poole tunniga olime platsis ja viskasime ankru sisse. Algus oli paljutõotav: mina alles sain instruktsioone kuidas spinnat kasutada kui teine sõber esimese viske tegi ja ilusa 55 sendise haugi landi otsa sai. Viimasest spinnakasutamisest oli mul aastaid möödas, algul läks vähe kobalt ja unustasin õiges järjekorras vajalikke operatsioone teha: keri lant spinna otsa juurde, vajuta näpuga tamiil vastu ritva, lükka spinna lukk lahti, viibuta lant minema hoides mõlema käega käepidemest spinna vänta puutumata, lükka lukk peale, hakka lanti mõõduka kiirusega tagasi kerima. Omaette trikk oli vältida sõprade landi otsa haakimist🤪 Peagi hakkas sujuma, mõned landivisked võrreldava kaugusega teistega.

Loopisime, mis loopisime aga selles kohas tuli otsa vaid üks alamõõduline, piiriks haugi puhul 50 cm. Sõitsime õige mitu korda siia-sinna, vahetasime kohta, loopisime nii ankrus olles kui triivis aga kalu saime õige harva. Päeva lõpuks neli haugi ja üks säinas – kõik ühe mehe püütud, mina ja teine jäime nulli. Eriti ei morjendanud, kalaga poleks ise viitsinud niikuinii tegeleda aga paadiga merel käimine oli täiega tore. Tallinna tagasi jõudsime alles peale kümmet, vaatasin veidi vutti ja keerasin magama.

Hein niidetud

Laupäeval võtsin ette suvilatreti. Kõigepealt oli vaja autole kindlustus peale panna, Eestis on see õnneks paari minuti ettevõtmine, erinevalt paljudest muudest riikidest. Tõstsin muruniitja autosse aga rullil pikendusjuhe oli öö jooksul garaazhist haihtunud. Olin surmkindel, et eile akut peale tõstes liigutasin seda eest ära, hakkasin tõsiselt mälu pärast muretsema - dementsuse esimesed tunnused mälu ja reaalsustaju kaotus. Kergenduseks selgus, et seda oli hommikul sugulane laenanud. Õnneks sain mitmest lühemast jupist piisava pikkusega kokku kombineerida – tülikas kuid ajab asja ära. Hein suvilas üle põlve vaatamata asjaolule, et korra maikuus niidetud. Aia taga täielik võsa. Muruniiduk ägises aga võttis vähehaaval, pidin teist aeg-ajalt jahutama. Kolm tundi kulus, kuid lõpptulemus tuli täiesti viisakas.

Jokkerinäoga kiisu rannaliival

Aega piisavalt randa jalutamiseks. Ilm palav, vesi soe nagu võis veenduda end vees leotavate rahvamasside põhjal. Hüppasin minagi sisse, et higi ja heinatolm seljast maha pesta - esimene suplus see aasta. Vesi suht sogane, vetikaid täis ja rabasid läbivast Vääna jõest pruunikas kuid täiesti ujutav. Padisele sõitsin mere äärt mööda, ilusaid ja kurvilisi teid pidi – tütrele sellised meeldivad, eriti kui ta oma sportautoga saaks siin kihutada.

Sissejuhatuseks pakuti kohvikute päeva menüüst Mehhiko stiilis suppi, täitsa maitsev, eriti koos sibulapirukatega. Saunaõhtu möödus nagu ikka, juttu vestes, suurtes kogustes õltsi juues ja lõpuks telekast Saksa-Elevandiluuranniku vuti matsi vaadates, mis väga põnevaks osutus. Magama minnes unustasin akna lahti teha, ärkasin öösel kolme ajal jubeda palavuse peale. Väljas oli nii soe, et isegi akna avamine suurt ei aidanud, lõpuks siiski tukastasin. Äratas linnulaul ja pannkoogi lõhn – milline idüll.

Ebasihtotstarbeline allveetõukuri kasutamine

Pühapäeval hiline hommikusöök, ja siis jetiga Rummu karjääri kimama. Esimesed sõidud tehti lastele järelveetava täispuhutava aluse peal aga kui valmistusime tõsisemaks kimamiseks juhtus apsakas. Köis sattus jeti alla ja mootor tõmbas selle ümber võlli. Jet veest välja, omanik üritas välja sikutada, aga väga vaevaline protseduur. Lõpuks selgus, et nailonköis lausa võlli peale kinni sulanud. Tuli tuua spets tööriistad, et esiteks ligi pääseda ja teiseks kuidagi hangunud mass lahti toksida. Selleks päevaks jetilõbu läbi.

Paraku oli sõbral kaasas ka DPV (Diver Propulsion Vehicle) ehk eestikeeli "Allveetõukur" - äitähh tehisaru. Viimases hädas sai sellega naljapärast lapsi sõidutada, ehkki ette nähtud akvalangistide ja snorkeldajate vees kulgemist kiirendava abivahendina. Proovisin ka ära - igati äge - kolme kiirusega: 5, 6 ja 7.5 km/h, tõmbab päris jõudsalt. Ilma kalüpsota hakkaks külm, ise ei pea ju suurt liigutama. Karjääris läksin 5 m sügavusele, kus vesi päris kõvasti rõhuma hakkas - eriti tunned peas. Veidi eelnevalt hingeldades saad paar minutit vee all kulgeda, nägin väikeseid kalasid ja isegi ühe ilusa värvilise ahvena - Rummus vesi super selge, ideaalne sukeldumiskeskkond.

Sõitsin suvilasse tagasi ja astusin Selverist läbi, kus sain esimest korda äppi proovida. Rahvast oli vähe, otsustasin kassaneiult igaks juhuks juhendeid küsida, too oli hästi abivalmis ja sõbralik. Toksis näpuga minu mobla menüül ja skännis esimesed paar asja ise, siis lasi minul edasi teha. Kui tahtsin maksma hakata teatas süsteem, et olen valitud välja ostukontrolli jaoks. Neiu pidi uuesti tulema ja kõik mu asjad teist korda üle skännima🙄 Vahepeal kogunes rahvast juurde ja järsku said kõik teate, et on kontrolliks välja valitud. Vaene neiu jooksis hing paelaga kaelas kliente läbi, enamus olid rahulikud aga nagu ikka leidus paar torisejat. Loodetavasti mina ei põhjustanud seda paanikat. Lahkudes igatahes tänasin tüdrukut personaalselt.

100X zoom rannale

Vaade Türisalu pangalt
rannaviirg paremal

Türisalu pangalt tahtsin merevaatest ja Vääna rannast pilti teha, puud aga nii suureks kasvanud ja tihedalt lehes, et head vaadet ei avanenudki. Pidin jupike tagasi jalutama, enne kui klindiäärelt randa paistis. Katsetasin maksimunzoomi, pilt käes hoides siiski eriti hea ei tule, sest süsteem ei suuda käe värisemist täielikult kompenseerida ja 100X digizoom pole niikuinii eriti kvaliteetne vaatamata sisseehitatud AI töötlusele.

Suvilaidüll

Suvilas korrastasin lõkkekoha ümber, et järgmisel päeval oleks emaga lihtne ja sujuv eeljaanituli. Mõtlesin, kas sõita linna või jääda suvilasse, ehkki magamiseasju kaasas polnud otsustasin jääda. Jalutasin randa, hulkusin seal veidi ringi, pildistasin aga ujuma ei läinud, päris jahe oli. Tagasiteel astusin poest läbi, võtsin veidi toidukraami ja paar õltsi. Õhtul näksisin head paremat, lobisesin pikalt kodustega ja lõpuks vaatasin läpaka pealt jalgpalli matshi. Kuna moblal on piiramatu data plaan, võin endale seda lõbu lubada. Kõrvale rüüpasin jääkülma Heinekeni. Täiuslikust õnnest on suvilas puudu vaid külmutuskapp, et ka hommikul oleks külm õlts käepärast ja jäätis iga moment käeulatuses, muu toidukraami säilimisele aitab muidugi ka kaasa.

Lennutamas drooni

                           Suvila ja lõkkeplats lumetul detsembrikuul

Kui droon juba kaugelt Kanadast kaasa tassitud tuleb teda ka lennutada. Jõuluõhtu veetsin emaga, järgmise päeva oma asju sorteerides aga reedel lubas Eestimaa detsembri kohta vägagi kena ilma, isegi veidi päikest, mõned plusskraadid ja mitte väga tugevat tuult. Just sobiv drooni katsetada, sest mida külmem seda väiksem patarei mahtuvus ja lühem lennuaeg. Sobivaim koht kusagil lagedal suht inimtühjal kohal ... otse loomulikult tuli esimesena pähe suvila ja Vääna rand. Patareid olid eelmisel päeval igaks juhuks laaditud.

Esialgu oli kavas autoga sõita, sest droon ju kaasas. Samas milleks autot vaja, see tühi ei kaalu ju midagi aga autot pole veel jõudnud katsetada. Kui käima ei lähe või mõni muu jama siis raiskan ilusa päikselise ilma ära mida talvel tihti ei pakuta. Toksisin Vääna ranna google kaardi peale sihtmärgiks ja valisin liiklusvahendiks ühistransa: alla tunni viib kohale vaid ühe ümberistumisega. Pealegi mugav - rooli taga istumise asemel saan istmel lebotada ja moblat rullida. Asi otsustatud.

Lumemarjad maja taga

Suvilasse jõudes tegin mõned pildid enne tuppa astumist ja drooniga tegelema asumist. Meeldetuletuseks vaatasin DJY Fly äpi menüüd üle. Esiteks panin lennuaparaadi lihtsaima follow rezhiimi peale. Jalutasin ringi nii maja taga kui ees ning lõpuks suundusin läbi värava metsaalusele lõkkeplatsile. Droon lendas järgi nagu eriti hästi kuulekuse trenni läbinud koer ning tuli lõpuks kutsumise peale minu juurde ning laskus peopesale.

Järgmisena saatsin ta 10 meetri kõrgusele, et saada ülevaatlik videolõik krundist ja majast. Natuke liiga madal, et kogu maatükki kaadrisse jäädvustada kuid suurt kõrgemale ei riskinud, sest tuul suht tugev, puude ladvad õõtsusid. Proovisin Droniet ja Helixit, kõik funksis nagu reklaamivideotel, ainus erinevus filmitavas subjektis, kes välimuse ja graatsilisuse poolest ei saanud lähedalegi.

Suvilakrunt oli end ammendanud, nüüd tahtsin põhieesmärgile randa proovima minna. Pakkisin drooni seljakotti ja hakkasin astuma. Tuul tundus kahtlaselt tugev, mere kohin kostis poole kildi peale metsa vahele - ei paistnud väga lubav. Randa jõudes polnudki nii hull kui kartsin. Võtsin kohe ranna alguses kõrkjate vahel drooni välja ja panin jälgimisrezhiimi. Õhkutõustes lendas korraks vastu kõrkjaid aga aga suutis alla kukkumata ootamatut mõju korrigeerida. Jalutasin rannale hoides silma peal, et tuul pingsalt sumisevat aparaati minema ei kannaks. Paar korda tugevama iiliga kallutas end tuulde ja sõdis edukalt vastu, üllatavalt hästi sai hakkama.

Randa mööda jalutades lennutasin veel mõned korrad, siis läksin metsa vahele. Ka seal polnud probleemi puutüvedest ja madalatest männiokstest eemale hoidmises, ainult üle luitevalli tagasi rannale suundudes ilmselgelt punnitas kõvasti vastutuult. Mis edasi teha? Tahaks Türisalu panga alla minna, kus põnev maastik aga äkki tuul liiga puhanguline. Kell alles veidi 2 läbi, lähen vaatan, aega veel on. Enne panga alla jõudmist jäi silma meres supilaual aerutav ja suurte lainetega võitlev vend. On alles entusiasm - mul tulid paljast vaatamisest külmavärinad peale. Filmisin teda uue mobla 20X zoomiga.

Teatava üllatusega võis paekivi panga alla jõudes tõdeda, et tuul oli siin tegelt hoopiski vaiksem, ehkki puhus otse merelt. Lasin kitsast kivist randa mööda sörkides droonil end jälitada ja hiljem ka vertikaalselt tõustes/laskudes filmida. Jällegi ei julgenud kõrgemale kui 10 meetrit lennutada, äkki tuul viib üle panga ääre minema. Kokkuvõttes igati ägedad kaadrid. Drooni kaasavõtmine osutus tõepoolest heaks otsuseks.

52766 43.18

16 Juuli: üle 50000 sammu ja
pikem kui maratonidistants läbitud

Teisipäeva õhtul otsustasin puhkusel aja maha võtta. Kostab väga vastuoluline aga paraku nii on. Täitsa lõdvalt mittemidagitehes ehk molutades kui Jüssi väljendit kasutada pole saanud õieti olla. Muidugi on tegevus oluliselt vähemaktiivne kui tavaelus kuid pidevalt mingid pisikohustused kuklas, mis vajavad ärategemist nagu näiteks auto ülevaatus - õnneks sain ilma järjekorrata kiirelt asjaga ühele poole. Huvitav fakt, et kõrval testiti sama masinat, mis tütrel: Mazda MX5.

Lõpetasin viimased tegevused ja põrutasin äsja läbiraputatud autoga suvilasse. Temaatiliselt igati sobiv kuna lõpuks ometi on saabunud suvi ka Eestisse. Nädala alguse ilmaennustus ähvardas küll jätkuvate vihmahoogude ja jahedaga kuid teisipäeva hommikul muutis ilmateenistus meelt lubades ilusat nädalat. Kas mulle ainult tundub või on see suvi ilmateade iseäranis ebatäpne???

Udulaam tuleb

Murastest Vääna poole viivale sirgele jõudes avanes kummaline vaatepilt - pilv laskus tee peale: ees olevad autod sõitsid kui vati sisse ja kadusid, päike paistis ähmaselt läbi udu. Lihtsalt pidin kinni pidama, et pilti teha. Üllataval kombel polnud sugugi külm nagu udust võiks eeldada. Muru krundil lirtsus ikka veel kohati, kuid eelmise nädala vihmade tekitatud tiik maja ümbert oli kadunud. Parkisin auto ära ja jalutasin randa. Sinna jõudes oli udu hakanud hajuma pakkudes lummavat loojangupilti. Jalutasin kaldaäärses vees mööda randa ja nautisin täie rinnaga lihtsalt olemist - mobla olin juba vaikerezhiimi lülitanud.

Loojang ja äikesepilv liivalossi taga

Mõnusad on need pikad valged õhtud-ööd, üheteist paiku jõudsin tagasi suvilasse. Tegin kohvi, näksisin õhtuse allahindlusega ostetud saiakesi ja pirukaid kõrvale ning lugesin raamatut. Enne magama minekut viskasin ikka uudistele pilgu peale, midagi põrutavat polnud juhtunud kui välja arvata ameeriklaste naeruväärne "ähvardus" venemaa suunal, midagi tõsist ette võtta kui nood 50 päeva jooksul ei nõustu rahuläbirääkimisi alustama. Moskva börs tõusis kõvasti Trumpi järjekordse järeleandmise ja nõrkuse avalduse peale. Magama keerasin juba keskööl.

Loss mere ääres ...

Uni oli super, suvilas muidugi alati, koht ise mõjub lõõgastavalt. Hommikul lebotasin lihtsalt edasi ja tukastasin mitu korda enne kui lõpuks poole kümne paiku voodist välja ronisin. Istusin veidi verandal värske õhu käes, kaalusin kas kohv peale panna ja edasi molutada või hommikujooksule randa. Parem või siis ärksam mina võitis, tossud jalga ning sörkisin ranna poole. Suvilast randa on täpselt poolteist kilti, veepiiril jooksin jõeni, tagasi kivideni ja uuesti jõe poole kuni viis kilti täis. Viimase aja tavapärast kaheksat ei viitsinud teha, liivas jooksmine väsitavam, kuid samas palju pehmem. Ilm oli päris palavaks läinud, kohe kargasin karastavasse vette. Keha nii kuum, et enne välja tulemist lihtsalt istusin maha jahtumiseks õlgadeni meres.

... koos sadama ja muulidega

Suvilas hommikukohv ja kerge näksimine. Lõpetasin seenesousti ning viimased saiakesed, järgi jäi vaid leiba ja vorsti, pean pärast poest läbi astuma, et toiduvarusid täiendada. Ega kaua ei mallanud niisama istuda, mõtlesin paar pisitööd kiirelt ära teha, et õhtupoolik lõdvalt võtta. Veranda eest kiskusin suuremad võililled paeplaatide vahelt välja, sidusin roniroosi üles ja otsustasin ka pikemaid varsi veidi pügada. Nojah, sujuvalt liikusin edasi lumemarjapõõsaste kallale, mis kogu lõunakülge katavad. Hekilõikus võttis paar tundi ja kaks õlut. Kolmanda korkisin pojengipõõsast ümber istutades ja noort tamme välja sikutades. Viimase väljatõmbamisel lendasin selili kivitaimlasse äsja istutatud pojengide vahele. Õnneks ei saanud ei mina ega pojengid viga, ainult püksid ja särk mullaseks.

Liivakiviastang ja koopad

Kell juba neli, istusin, sõin vorsti koos leivakannikaga nahka ja mõtlesin: kurat küll, tulin puhkama aga tee mis tahad, molutada ei saa ega oska. Tüüpiline "poolrikka" inimese probleem, kui nii mitu kohta aga raha pole piisavalt teenrite ja aedniku palkamiseks - pead ise tegema. Vaatasin kella ... läks trumm, mingu pulgad ka. Õhtul pidin sugulastega kohtuma Tilgu kandis, parasjagu aega, et rannikurada pidi sinna matkata. Niikuinii oli plaanis seda üle pika aja läbi käia, viimati rohkem kui viie aasta eest sõitsin rattaga koos sõbraga. Ühendan meeldiva kasulikuga, loodetavasti pole metsa vahel liiga märg.

Juba esimese poole kildiga tuli mitu korda mõte matk pooleli jätta, sääsed ründasid pidevate lainetena, hullemini kui venelaste droonid Ukrainat. Lõpuks lihtsalt harjusin ja kummalisel kombel jätsid ka sääsed rahule kui resigneerunult rapsimise lõpetasin. Rada on tõepoolest ilus, merelt puhus jahe tuul, mis muutis matka igati nauditavaks. Segasid ametliku matkaraja ääres olevad pidevad eramaa sildid - nagu mis mõttes sa ranna poole selle paigutad. Eraranda Eestis pole: 10 meetrit veepiirist (kõrgeima keskmise veetaseme ehk ehituskeelu alusjoonest) on üldkasutatav maa, võiks nagu ükskord ometi aru saada. Mere kaldale on ilmunud hulk häärbereid, siin-seal käis vilgas ehitustegevus. 200m ehituskeelu tsoonist ei paistnud suurt keegi hoolivat. Tõele au andes on lubatud erandeid, kuid raske uskuda, et kõik need olid seadusega rangelt kooskõlas, aga noh vallaametnikud peavad ju ka millestki ära elama😉

Vene sõjaväe lõhatud hiidrahn

Jala polnud rada nii pikalt läbi käinudki. Kui rattaga ei pruugi kõike märgata, sest ei saa ringi vahtida, siis matkates luksus vaateid imetleda. Liivakivikoopaid nägin maa poolt esmakordselt, kunagi varem piidlesin vett pidi möödasõites paadist ja mõtlesin, et tore oleks seal ringi ronida. Ilusad pisikesed liivased ja adrust puhtad rannalapid jäid silma, ilmselt aitab kaasa avatus merele ja teravate neemikute puudumine Suurupi poolsaarel. Muraste rannas käisin ujumas - mõnus madal liivarand, väikeste lastega peredele igati sobiv.

Lind loojangu värvitud maalil

Peale sugulastega aja veetmist otsustasin tagasi minna ülevalt paeklindi pealt. Üles sain lapsepõlvest tuntud vana kivivabriku treppi mööda, otse klindipealsele diskgolfi rajale. Paljastel paeplaatidel jäi silma ohtralt igasugu kivistisi, kahjuks polnud aega lähemalt uurida, teine kord. Otse risti üle välja kergliiklusteele. Jalgsi liikujaid suurt pole, peale seda kui paar ratturit ja tõuksisõitjat olid seljatagant ohtlikult lähedalt möödunud hakkasin vastusuuna vööndis käima. Muraste konsumist krabasin õhtusöögi maksahautise näol, saiakesed hommikusöögiks ja jäätise tee peale nakitsemiseks. Viimased kilomeetrid lobisesin kaasaga üle messangeri. Tagasitee kujunes 3km lühemaks võrreldes rannikurajaga.

Suvilas näksisin veidi ja otsustasin ikka randa ka minna. Jõudsin perfektselt momendiks kui päikese viimane äär mere kohal paistis. Vägevad pildid sain! Rannas oli mingi päikesekummardajate seltskond: ports nooremaid ja keskealisi naisi kes väänlesid ja soigusid omaette. Meres mingi tüüp vehkis tõrvikutega. Esialgse plaani ujuma minna matsin maha kui tundsin kui külmaks vesi läinud, ei tea kas rannatuul või mingi põhjahoovus. Rannas piiksus spordikell, seda vaadates arvasin et näen valesti - nimelt lõi ette 50000 sammu. Ei ole võimalik aga pilk moblale kinnitas nähtud numbrit. Palun väga: mõtled, et tuled lõõgastuma ja molutama aga käid üle 50000 sammu ja rohkem kui maratoni distantsi😏 Ei mäletagi kas olen spordikella kasutades sihukesi numbreid varem näinud, igatahes võite kõik kiita kui tubli ma olen😜 Eks näis mis jalad ja eriti juba pool aastat muret teinud vasak põlv homme ütlevad😏

P.S. Täitsa tipp-topp, jooksin hommikul viieka lihtsalt tavalisest veidi aeglasemalt, muidu täitsa normaalne tunne.

Nostalgialaks ja Nädala tegemisi

Meie TPI ja TRÜ teklid

Peale laulupeo nädalavahetust sõitsin korra suvilasse. Põletasin hunniku vana risu lõkkel ära, käisin ujumas ja korjasin metsa alt hulga maasikaid. Sõin kõhu täis ning emalegi sai jogurtitopsitäis. Metsmaasikad on see aasta suured, ilusad ja magusad ja päris palju. Küllap vihm aidanud kaasa, samas peaks päike magusust tekitama, aga viimast on vähevõitu olnud. Vaarikaid seevastu ei paista veel kusagilt, täitsa toored teised. Mustsõstardel veidi vahetab värvi kuid süüa ei kõlba veel. Küllap jäävad see aasta kõik aiasaadused veidi hiljaks.

Tuhnisin veidi enda vanades asjades, mis ema juures nüüdseks juba õige mitu aastakümmet kappides tolmu kogunud. Osa riideid sai ilma pikema jututa kokku rullitud ja äraviskamiseks kotti topitud. No mida sa hing teed keskkooli aegsete Kalevi dresside, flanellpluuside või krempleenpükstega, sama saatus tabas pesu, sokke ja enamust t-särke. Vanu malevasärke ei raatsinud prügisse panna, üllataval kombel läksid need selga ja istusid päris hästi. Leidsin ka enda ja kaasa teklid - need hoian ilusti alles, tuletavad noorusaegu meelde ja äkki isegi saab mõnikord pähe panna - kursuse kokkutulekul või järgmisel laulupeol.

Kolmap'eval [heksandal tuli tahtmine rattaga sõita, niisama lambist seadsin suuna jälle suvilasse. Seekord otsustasin esiteks Türisalu panga all veidi matkata. Ratta lukustasin Vääna-Jõesuu kohviku silla juurde ning hakkasin astuma. Tänu tormile ja tuule suunale oli kaldaesine tavapäraselt mädaadruga täitunud lahesopp pea puhas. Pankrannik nagu ikka, mõned uued lahmakad alla kukkunud ja paar oja voolas hooga kaldast joana alla. Seda pole suvel muidu näinudki, ilusaid pilte sai. Ühe järsema koha peal harjutasid mägironijad köitega, kivim seal pudedavõitu aga eks nad ise teavad paremini. Ma all hoidsin igaks juhuks distantsi.

Suvilasse jõudes oli paras üllatus kui hooga maja ette keerasin ja tiiki sattusin. Jäin pehmesse maasse pidama, hea et jõudsin sutsu kõrgema koha juurde suure lepapuuni. Laiemas plaanis ei aidanud, sest majja sisse saamiseks pidin ikka jalad märjaks tegema. Varem pole suvel sellist asja näinud, et vesi ümber maja lausa lainetab. Naabrilt hiljem kuulsin, et esmaspäeva öösel olla pikalt ja pidevalt kallanud kui oavarrest, teisipäeval võinuks kummipaadiga sõita. Kui miskit muud kasu pole siis ehk tapab teod ära. Linnud nimelt seisid loikudes ja maiustasid uppumishirmus välja ilmunud vihmaussidega.

Neljapäeval käisin Dagö kontserdil. Reede ja laupäev veetsin emaga aidates teda asjatoimetuste juures. Pealelõunal sõitsin sõbra poole Lahemaale, kellega kavas kukeseenele minna. Kukekaid oli päris korralikult, kuid nii nagu sel aastal kombeks, väikesed kippusid teised olema. Mul õnnestus jälle leida üks viisakas kivipuravik. Sousti jagu sain, ei rohkem. Kuulu järgi toovad inimesed Lõuna-Eestis neid lausa ämbritega välja. Mustikaid sõime ise ja koergi mugis mõnuga, marjad ilusad suured aga õige hõredalt, ei viitsinud nende korjamisega vaeva näha. Õhtul tavapärane saun.

Järgmine päev käisime Mandri-Eesti põhjapoolseimas punktis - Purekkari neemel. Teel nägime põnevat infotahvlit, kus üles tähendatud piirkonnas filmitud filmid asukoha järgi. Parklas hulgaliselt välismaalasi, peamiselt sakslasi oma matkabussidega. Neem on tüüpiline pikk kivine merre viiv nina. Ilusaid mustrilisi kive massiliselt, üks sarnanes äravahetamiseni Osmussaare meteoriidikraatri bretshaga, samas raske ette kujutada kuidas ta oleks siia võinud jõuda. 

Mul õnnestus libedal kivil vette kukkuda ja tossud märjaks teha. Ilm oli palav, ujuma läksime mingi vana kalatööstuse juures muuli pealt. Vesi juulikuu kohta õige külm, päikest na vähe olnud, pole jõudnud üles soojendada. Loksa poe juures kohtasime ootamatult malevakaaslast, kes Mohni saarelt kursakokkutulekult naases.

Pühapäeva õhtune koosviibimine lapsepõlvesõbra poja kaitseväkke minemise puhul. Koplis oleva maja katusekorterist avanes äge vaade Tallinna panoraamile, kus uue objektina jäi silma Swedpanga vastne kõrghoone. Pidu ise oli viisakas, vanematega ärasaatmine ei saagi meenutada minu noorusajal peetud selleteemalisi üritusi, millelt meelemõistuse kaotanud kutsealused sõprade poolt vene armee rongile tassiti. Nagu näete, puhkus pole meelakkumine, elu kiirem kui tööl käies😁