Viimasel ajal on blogimaailmas juttu olnud inimkonna jätkusuutlikkusest. Enamusele selge, et vana moodi edasi minna ei saa kui tahame, et planeet jääks inimestele suht mugavalt elukõlblikuks. Selle pärast ma ei muretse, et inimene praeguse tehnoloogia taseme juures suudaks planeedi täiesti ära steriliseerida, aga enda elu võib küll äärmiselt ebamugavaks või halvemal juhul lausa võimatuks muuta. Kas see juhtub mõnekümne, mõnesaja, mõnetuhande või mõne miljoni aastaga pole võimalik ette ennustada. Me ei suuda isegi ilma nädala jagu ette ennustada, mis siis kliimast rääkida. Trende on muidugi märgata aga kuidas need tegelikksues edasi arenevad ei tea keegi, süsteem on liiga keeruline, liiga suure hulga muutujate ja nii negatiivsete kui positiivsete tagasiside ahelatega, igaüks neist isepikkuse ja tugevusega inertsiga.
Põhiprobleemiks on energia ja toorainete kasutuse järsk ja jätkuv kasv, mis tuleneb nii inimeste arvu suurenemisest kui soovist järjest rohkem asju omada ning luksuslikumalt elada. Päris pikka aega on "Valgeks laevaks" peetud juhitava energiakasumliku termotuumareaktsiooni saavutamist. Tõepoolest, kui me suudaks ehitada termotuumareaktorid saaks energianälja probleem pikaks ajaks lahendatud. Sisuliselt inimvajadusteks piiramatu energiaressursi puhul kaoks vajadus fossiilkütuste järgi ja igasugu tehnoloogilised protsessid oleks võimalik äärmiselt keskkonnasõbralikuks ehkki energiamahukaks teha.
Termotuumareaktoritega on paraku olukord nadi ja vaatamata aeg-ajalt ajakirjanduses ja ka teaduslikes artiklites välja toodud lubadustele pole valgust tunneli lõpus näha. Tegu on teada tuntud naljaga: Juhitava termotuumareaktsioonini jõuame 20 (30) aasta pärast sõltumata sellest millal asjast juttu tehakse, on need siis 50'dad, 70'dad, 90'dad või 2020'dad aastad😜 Lingin globaalse energiatööstuse veebilehelt hiljutise ülevaatliku, optimistliku, kuid kahjuks tüüpiliselt tendentslikult ebatäpse infoga artikli "Fusion is coming and maybe sooner than you think". Põhiprobleemiks on asjaolu, et nii rahvale kui ka poliitikutele esitatakse andmed, mis on küll tõesed, kuid ei kajasta olulisi fakte. Põhimõtteliselt ilustatakse olukorda rohkem kui suurusjärgu (kümme korda) jagu.
Q(total) << Q(plasma)
Q on kasutegur, mis näitab süsteemist väljuva ja siseneva energia suhet. Hiljuti saavutati juhitava termotuumareaktsiooni rekord Q=0.7, ehk siis iga sisse mineva energiaühiku kohta tuli välja 0.7 ühikut. Ikka veel negatiivne tulemus kuid hakkab tasapisi murdepunktile lähenema. Paraku on Q puhul äärmiselt oluline, kust me süsteemi mõõtma hakkame. See 0.7 saavutati ainult plasmat vaadates, kogu reaktori puhul on Q väärtuseks vähem kui 0.01. Aga rahvale ja valitsustele müüdi numbrit 0.7 - andke meile veel pappi ja peagi saame üle murdepunkti, jättes mainimata üle millise. Äärmiselt paljulubavaks peetakse kümnekordset 10X kasumlikkust tõotavat ITER projekti. Paraku täpselt sama lugu: isegi kui plasma Q väärtuseks saadakse 10 siis kogu süsteemi puhul jõutakse ehk 0.57'ni. Summa summaarum reaktori käimashoidmise energia on pea kaks korda suurem kui toodetav energia - ükski riik ega ka riikide ühendus ei suuda sellist energia "tootjat" kaua käigus hoida.
Kokkuvõttes lähemal ajal valget laeva silmapiirile ilmumas pole, 20 aasta pärast lähme uuesti randa kaema, või mis me ikka papusid ja närve kulutame, parem juba natu realistlikumalt 50 aasta pärast ... kui vahepeal pole meist läbi kontrollimatu termotuumareaktsiooni vaid tuhk järgi jäänud😜 Positiivsema nurga alt vaadates juhtub aeg-ajalt tehnoloogilisi läbimurdeid, mida me ei oska uneski näha. Samas lootmine õnnelikule juhusele pole eriti jätkusuutlik plaan. Kui tahame püsima jääda peaks Muumioru Väikest My'd kuulda võtma: Looda parimat kuid valmistu halvimaks.
P.S. conFUSION on peen sõnademäng: confusion on segadus aga con on suli, vihjab asjast huvitatute ettekavatsetud väärinfo levitamisele. Fusion - termotuumareaktsioon.
P.P.S. Kõigele vaatamata toetan alati teadusele suunatud investeeringuid! Tegu on riskikapitaliga: paljud projektid jooksevad tühja aga need üksikud, mis õnnestuvad võivad nii osanikele kui inimkonnale laiemalt väga suurt kasu tuua.
Omal ajal Nõukogude viljastavatest tingimustest lahkudes arvasin lihtsameelselt, et sabades seismine ja ootamine jääb tulevikus vaid õudseks mälestuseks, mida varsti enam isegi ei usu. Just nagu esimese vabariigi kodanikud hakkasid nõuka ajal kahtlema, kas tõepoolest poodides oli enne neljakümnendat mitut sorti vorsti, juustu ja isegi liha😁 Esialgne kogemus mul julgustav: vaba turg - nõudmine ja pakkumine määrasid hinna. Sabasid ei olnud, nõutavamate kaupade eest pidid lihtsalt rohkem maksma. Tegelt toimis see mehhanism musta turu näol ka CCCP nimelises moodustises vägagi elujõuliselt.
Esimest korda seisin Kanadas hommikul vara pimedas poe ukse taga sabas enne jõule kui kampaania korras pakuti korralikke mäesuuski vähem kui poole hinnaga. Kuna paaride hulk piiratud, võisid vaid esimesed loota skoorimisele. $300 kokkuhoidu paaritunnise külmetamise eest tundus mulle igati väärt olevat. Saingi õiget mõõtu suusad ja olin paksult õnnelik.
Edaspidi on üksikud sabas seismised piirdunudki mustade reedete, küber esmaspäevade ja pealejõulu super soodus kampaaniatega. Viimase kümne aasta jooksul pole enam viitsinud selle "meelelahutusega" tegeleda, mõnikümmend dollarit pole trügimist ja varast ärkamist väärt.
Kui seni põhjustas siinmaal sabasid võimalus pappi kokku hoida siis nüüd on mängu tulnud sotsialistlikud võrdsustamise elemendid. Kevadel pidin võitlema telgiplatside pärast, sest põhimõtteks: kes ees see mees, mitte kes rohkem maksab see saab. Viimane nädal olen üritanud Pixeli uut moblat Google veebipoest ette tellida. Nii populaarne teine, et praktiliselt võimatu soovitavale mudelile löögile saada. Mitu korda oli juba "ostukorvis" aga selle ajaga kui maksma hakkasin tuli teade: "removed from basket, the item is sold out".
Ma muidugi ei viitsinud ka tundide kaupa Google poe lehel "refresh" nuppu taguda (foorumites väideti, et ainult nii saad). Olin juba käega löönud, ootan esimese tuhina ära, eks mustal reedel novembri lõpupoole tellin. Üleeile tööl moblas surfates niisama pulli pärast tegin teise akna lahti viskamaks olukorrale pilgu peale. Bluetooth pods olid saada, tellisin, jõudsid ilusti korvi. Shoppasin edasi: "Stormy Black" Pixel6 pro, 256GB - olemas😯. Kibekähku ostukorvi, läks läbi! Paypaliga maksin, tellimus võeti vastu, lubati saata kinnitus emailile kui ost on kinnitatud. Minuti pärast pingis mailbox: Ajutine kinnitus, oleme teid järjekorda võtnud. Veel veidi ootamist ja tuli teade, et tellimus lõplikult kinnitatud.
Hea, et kõva häälega juubeldama ei hakanud. Saatsin emaili rõõmsalt kaasale edasi, too vastas et suusahooajaks ei jõuagi kohale. Mis jura sa ajad???, ei saanud ma aru. Vaata delivery date. Vaatasin ja hakkasin vanduma: 20 jaanuar. Kurat küll, nalja teevad või, ma pean kolm kuud ootama😈 Kaasa rahustas irooniliselt: Kas sa ei mäleta, et nõuka ajal olid inimesed 10 aastat telefoni järjekorras😁 Et nagu kurat, põrgu ja seened, ma ei ela ju seitsmekümnendate ENSV's. Kas sellist elu me tahtsimegi🤪
Googlele müüks kõva raha eest maha sihukese röövelliku kapitalismi äriidee: Pange ootamispäevadele hind ja müüge moblad vastavalt oksjoni korras. Näiteks täna tuleb 20000 müüki, kodanikud kliendid, hakake üle pakkuma😜 Esialgu tõuseks hind ilmselt viiekordseks (videokaartide musta turu hind on kolmekordne). Milleks seda raha hangeldajatele jätta kui tootjafirma võiks ise tasku pista???😎
Selline FB grupp loodi laupäevase meeleavalduse vastukajana. Paistab, et too meeleavaldus oli viimaseks piisaks nii mõnelegi kodanikule. Kui seni on meie rahvuskonservatiivid propagandat äärmiselt asjatundlikult rakendanud kasutades ära valitsuse vead ja tavakodanike rahulolematuse ning ärevuse siis nüüd vist mindi natuke üle piiri. Kui uskuda uudistekanaleid on parteist lahkunud just meeleavalduse tõttu hulk liikmeid.
Tagasi pealkirja teema juurde. Sain kutse gruppi nii mõneltki sõbralt. Tavaliselt ma kampaaniatega ei viitsi liituda kuid olles visanud pilgu grupi looja avapostitusele tundsin, et seekord pean seda tegema. Ta ütles just seda mida ise tunnen ja ilmselt ka paljud paljud teised päriselt oma peaga mitte "oma peaga" mõtlevad kodanikud. On aeg, et vaikiv enamus hakkaks häält tegema, sest muidu jääb mulje, et räuskav vähemus ongi enamus.
Loodetavasti ei pahanda grupi looja et kopeerin lõigu tema avapostitusest:
"Teatud osa meie ühiskonnast on võtnud ülejäänud pantvangi. Nad on lärmakad, intensiivsed ja neil on oi kui palju õigustusi. Õigustused on paraku ainult fassaad, mille taha peituvad majanduslikud huvid, poliitiline agenda, tähelepanu otsimine või siis lihtsalt hirm. Kurb reaalsus on lõhenenud ühiskond, piirangud ja kaotatud inimelud. Meie vangistajate üks loosungeid on: "Meid on tuhandeid".
Hiljutine meeleavaldus Vabaduse väljakul näitab, et neil on õigus. Neid ongi tuhandeid.
Ma olen samas täiesti veendunud, et meid on kordades rohkem.
Grupiga on mõne päevaga liitunud mitte küll sajad tuhanded aga 22.4 tuhat tänase seisuga. See tähendab, et 22.4 tuhat kodanikku esiteks toetavad grupi seisukohti ja teiseks on võtnud vaevaks seda grupiga liitumisega ka väljendada. Momendil suurt muud moodi oma arvamust avaldada ei saa, sest admin on trollimise likvideerimiseks võtnud kommenteerimise võimaluse maha. Juba see näitab kui ebameeldivaks on õhkkond muutunud, inimesed kardavad oma arvamust avaldada, sest neid terroriseeritakse verbaalselt ja isegi ähvardatakse. Kõik teavad, milline pool seda taktikat rakendab.
Kokkuvõttes: Kui te tunnete, et toetate grupi vaateid ja soovite enda suhtumist ka näidata kutsun FB grupiga "Aga meid on juba sadu tuhandeid" liituma. Tänan tähelepanu eest!
Kui järele mõelda olen ma ikka hullult silmakirjalik. Irvitan "Youtube viroloogide", "Google vaktsiiniteadlaste" ja "Interneti spetsialistide" üle aga mis ma teen ise😖 Auto remontimiseks vaatan youtube videosid, arvuti kokkupanemisel otsin abi interneti gurudelt, tehnoloogiavidinate soetamisel loen hinnangute veebilehti, tarkvara probleemide korral tuhnin redditi foorumites, spordiinfi leidmiseks loen eriala kirjandust, investeerimise puhul jälgin üldiseid trendisid ... jne ...
On mul midagi enda õigustuseks üldse öelda. Ainult ehk seda, et meditsiini koha pealt usaldan siiski ametliku tervishoiu infot, sellega ei julge riskida. Kui auto, arvuti, jooksmise või investeerimisega miskit omast lollusest ja kergeusklikkusest nässu keeran läheb see mulle vaid eneseuhkust ja raha maksma, meditsiinilise koha pealt aga tervise või halvemal juhul elu. Kokkuvõttes on stabilisaatorivarda vahetamise ja ise endale hamba implandi puurimise riskid erinevatest klassidest😜
"Tundub, et Covidiga on kaasnenud ühe teise viiruse laine. See viirus on kogu aeg olemas olnud ja aeg-ajalt ühiskonnas ka lõkkele löönud. Tänu Covidile aga on see saavutanud epideemilised mõõtmed. Uusi juhtumeid ega sellest tulenevaid surmasid ei kajastata statistikas. Ühiskond tundub sellest vaikivat. Võiks öelda lausa, et seda proovitakse kinni mätsida.
Räägin viirusest nimega rumalus. Pesuehtsast vanast heast lollusest, kui konkreetsemalt öelda. Sel on mitmeid tüvesid, kuid uutest mutatsioonidest tunduvad enim levivat "youtube viroloogi", "google vaktsiiniteadlase" ja "facebookist nägin seega peab tõsi olema" tüved. Neid on loomulikult veel ja need muteeruvad pidevalt. ...
Uni hea, põõnan kuni kutsa äratab näonuuskimisega. Hommikusöök viimast korda kaljul. Õnneks täna ei tule keegi segama, saame omaette olemist nautida. Kuum kohv töeline kaif. Valmistan jooki väikest filterhoidjat kasutades. Kolm teelusikat kohvipuru filtrisse ja valan aeglaselt keeva vett peale. Nõristan nii suure kruusitäie, mis parasjagu termostopsi mahub. Viimasele teen kuuma veega eelsoenduse, muidu jahtub kohv kiirelt maha, mulle nimelt meeldib tuline. Pähklikooresorts annab viimase lihvi.
Viimane hommikusöök sellel kaljul
Toidukarp ja matkakast autosse, telk tühjaks, magamiskott ja madratsid kokku, nöörid puude küljest maha. Paigutan kõik kraami autosse ning lasen koera sisse. Käin korra telgiplatsile ringi peale veendumaks, et miskit maha ei ununeks. Pilk jääb kanuu peale, mühatan pahaselt omaette. Täitsa ilmaasjata kaasa tassitud, isegi katuselt maha ei võtnud. Ainus positiivne moment oli teada saamine, et kanuuga võimalik Silver Peaki matka oluliselt lühendada.
Astun pargi kontorist läbi ja tühistan viimase öö, panevad $60 krediitkaardile tagasi kuna lahkun enne 12 päeval. Koduteele jääb Point Grondine maastikukaitseala, mida omavad ja korras hoiavad indiaanlased. Tahan pilgu peale visata kuna kunagi pole käinud ja üks tüüp kiitis väga kenaks. Parkimisplats suure tee ääres kuid 15 raha maksev päevapilet tuleb paari kildi kauguselt bensujaamast soetada. Bens siin soodsam, sest indiaanlased ei pea hulka maksusid maksma.
Samal ajal valmistub minema üks kolmemeheline sõpruskond. Kogenud matkasellina näen varustusest kohe, et tegu linnainimestest algajatega - paaripäevase matka jaoks endale hirmsa koorma selga ladunud. Matkariided ja saapad paistavad ilusad, kallid ja tuliuued. Soovin head päeva ning hakkan astuma jättes nemad marsruudi valiku üle vaidlema.
Esialgu poolteist kilti metsaalune lauge ja samblane rada, iga natukese aja tagant infoplaadid taimestiku, loomade ning põliselanike nägemusega - põnev lugemine ja aega mul on. Järve äärde jõudes hakkab olema rohkem üles-alla ronimist. Üle kanuutee minnes kuulen ees hääli, tuttav matkaseltslond oli otsustanud otse teed mööda tulla ja alles nüüd metsa keerata. Jõudsin järgi, läheme mööda. Viimane tüüp juba ähib kõvasti ja näost punane - loodetavasti ei saa rabandust.
Edasi juba rohkem tõuse ja laskumisi, ületame mitu graniidiseljandikku. Hargnemispunkti märkan aga uhan millegipärast otse edasi. Mõnesaja meetri pärast mõistan, et vale rada, päike ei paista õigest suunast, tee viib ringiga tagasi parklasse. Ümberpöörd ja tagasi hargnemispunkti. Teine haru järsult seljandikult alla.
Kanuuga üle
Mingi lind sulgedest puhastatud
Natuke jõnksutamist ning jõuame järve kaldale, kus saarele pääsemiseks võid kanuud kasutada. Kokku 5 kanuud, millest vähemalt üks peab alati mõlemal kaldal olema. Keeran esimese õigetpidi ja lohistan vette. Kutsik sisse ning sõuan mõne tõmbega paarkümmend meetrit saareni. Mahaminemisel kutsa süllehaaramisel kukuvad päiksekad vette. Õnneks madalasse, õngitsen aeruga välja.
Valin pika paarikümnekildise ringi lõunapoolse osa, see kulgeb rohkem järve äärt pidi. Otsustan tund aega edasi minna ja siis tagasi keerata. Maastik on ilus, samblaga kaetud graniit saare kallasteks. Mets tüüpiline kohalik segamets, kuivemates kohtades männid ja kadakad, niiskemates elupuud ja kased. Möödun paarist laagriplatsist, mis kõik tühjad. Tunni möödudes sammun veel paarsada meetrit lootuses ilus veeäärne koht leida kuid rada pöörab hoopis metsa, käheme tagasi.
Laudadest telgialus ja piknikulaud järve ääres
Puhkepausiks suundume tühjale järveäärsele telgiplatsile. Palav on hakanud, koorin riided seljast ning hüppan vette. Sushi muidugi kargab järgi, ta kipub alati kaasa kui keegi ujuma läheb. Ei tea kas murest, et ära upume või hirmust, et loom kaldale maha jäetakse. Pikalt ei uju, värskendav aga vesi siiski suht jahe. Välja ronides ei hakka riideid selga panema, viskan end ihualasti piknikulauale päikese kätte kuivama. Muigan pähekargava mõtte peale, et äkki saabuvad matkajad telgitama ja saavad kreepsu nähes paljast karvast onklit nende söögilaual lebotamas. Küll Sushi kuuleb ja annab aegsalt märku isegi kui mina ei pane tähele.
Tukastame kutsaga pool tunnikest. Sööme, joome ja vaatame ringi. Siit on mõnda aega tagasi metsatulekahju üle käinud ja ainult suured puud alles jätnud. Samas neistki õige mitmed kuivanud. Üks pirakas nulg lõkkeplatsi kohal kriuksub aeg-ajalt tuule käes. Kere kuiv, olemine puhanud - riided selga, saapad jalga ja hakkame astuma.
Madu suures plaanis
Ilus triibuline madu
Järsku jääb tee kõrval silma maha kukkunud nöörijupp. Mitte nöör, peenike pikk madu, sellise mustriga pole varem näinud. Pildistan ja uurin siis lähemalt ettevaatlikult näpuga saba lükates.
Madu eriti ei reageeri, filmin õige lähedalt aga kui kõrvale astun napsab välkkiirelt saapa ninast. Matkasaabas liiga tugev, hammas ei hakka peale. Üllatavalt agressiivne ehkki lõgismadu ta pole, kes siinkandis ainus mürgine. Igaks juhuks hoian siiski koera eemale. Madu tüdineb modelliks olemisest ja roomab minema. Küll tütar võib kahetseda, et koju läks, ma kolme päevaga nüüd kolme eri sorti madu näinud.
Saarekesed järves
Põdrasamblikuga kaetud graniitkalju
Metsas jääb silma koht, kus paljudel puudel kasvajad tüve küljes. Loodetavasti pole tegu radioktiivsete☢️ ainete matmispaigaga🙄. Kanuuga tagasi üle vee, seekord hoian hoolikalt päiksekaid. Tagasitee valin erineva, et põnevam oleks.
Kasvajad puudel
Ilusad seened, ei korjanud😏
Metsas paar pirakat puud ümber kukkudes mitmemeetrise juuremäsu üles kergitanud. Ronime graniitkõrgustikule, raja kõrgeimasse punkti, kust avaneb vaade ka kauguses ilutsevale Silver Peakile. Lühike puhke ja joogimoment, tuul jahutab mõnusalt. Uudishimulik orav tuleb piiluma, ega me ehk küpsisepuru maha pilla.
Lehed hakkavad punetama
Silmapiiril Silver Peak
Järsku on rajal oranzh lint ees ja silt, et siit edasi ei saa. Mis mõttes, tagasi küll ei viitsi minna. Lähen lindi alt läbi, no vaatame milles asi. Esialgu väga kena metsaalune, jõuan järve äärde. Järve kallast pidi jalutades jõuan üle kinnikasvanud lahesopi viiva laudteeni. Raja sulgemise põhjus on selge; laudtee kaob kohati veepinna alla. Paraku tundub, et vaid sent, kaks - minu saabastega peaks kuiva jalaga üle saama.
Laudtee enda seis pole samas kiita: siin-seal õõtsub läbi ja kohati suht pude. Kui äärtes märg raba siis keskel lausa soo. Lähen edasi lootuses, et ükski laud ei murdu. Sissekukkumise puhul on suurimaks hirmuks mobla märjaks saamine, mudast sikutaks end laudade abil välja. Kriitiliselt kohast liigun siva üle, polegi hull. Sushi vaatab korra kahtlevalt aga silkab siis temagi märgasid laudu pidi. Õnneks ei tiku tee pealt kõrvale mudasesse laukasse astuma.
Viimased poolteist kilti veidi ronimist aga enamasti kena ja vähekäidud metsatee. Auto juurde jõudes kell pool viis. Torontos peaks olema enne üheksat, igati sobiv, sel kellaajal ummikuid teedel enam pole. Tagasitee kulgeb sündmustevaeselt, võtan bensu ja kuulan kõik need neli pluss tundi Jared Diamondi viimast raamatut: Upheaval: Turning Points for Nations in Crisis. - nii haarav kuulamine, et aeg läheb kui lennates. Maja juurde sissesõiduteele keerates tahaks autos edasi istuda ja peatüki lõpuni kuulata. Paraku peab asjad välja tõstma, et hommikul tööle sõita ning loomulikult kange tahtmine perele muljeid jagada😏 Kahju: läbi me 14 päevane matkapuhkus. Lohutan end teadmisega, et paljud kanadalased saavad aastas puhata ainult kaks nädalat - objektiivselt võttes olen paksult õnnega koos.
Sihuke värk siis, et sai enda massina kallal pusitud. Mitte lõbu või hobi pärast vaid põhjusel, et suht lihtsa (pealtnäha) töö eest küsis Hyundai esindus arulageda summa. No nagu jällegi, mul põhimõtted ei luba end lolliks teha ja maksta mingi asja eest kümme korda rohkem kui see väärt. Seni olen autoga käinud ametliku edasimüüja juures kuni eelmine aasta suurfirma perefirma üle võttis. Muutus nii teenindus kui suhtumine kuid kõige enam hinnad. Enne olin hinnatud klient pisifirmas, keda üritati võimaluse piires õnnelik hoida. Seetõttu võtsin kaks korda aastas ette 30 kildise sõidu teenindusse ehkki siinsamas paari kildi kaugusel on suur ametlik esindus.
Ma pole autoasjanduses eriti kodus ja eestikeelseid termineid ei tunne, mitte et ilma interneti abita ingliskeelseid tunneks. Igatahes mainiti et sway-bar-link loksub ja selle vahetus läheb maksma paarisaja dollari ringis pluss maksud. Tol momendil polnud mul aimugi millega tegu, igaks juhuks keeldusin. Kodus uurisin netist järgi kas auto alt pöörates kostuvad kolksatused võivad üldse selle probleemi sümptomid olla. Youtube video kinnitas ja näitas ka kuidas kindlaks teha, kas stabilisaatorivarda ühendused (umbes arvan et eestikeeles võiks nii kosta) loksuvad. Lihtsaim meetod auto esiotsa tugevalt üles alla õõtsutada ja kuulata võimalikku kolksumist. Kolksus küll, aga täitsa kindlaks tegemiseks tuleks auto tõsta üles, rattad alt võtta ja käega neid ühendusvardaid loksutada - mingit lõtku ei tohi olla. Tegin ka selle ära, tõepoolest loksusid.
Vardaühendused ja läbisaetud polt
Vaatasin paar videot nende vahetamise kohta. Kõik kokku on vaja neli mutrit lahti keerata, ühendusvardad välja võtta, uued asemele panna ja neli uut mutrit kinni keerata. Küsisin töö juures asjatundjalt igaks juhuks üle, ega seal miskit trikki pole - ei ole, lihtne töö, oli vastus. Mis ikka, tellisin autoosade poest jupid ära - parema kvaliteediga vardad maksid nats üle kuuekümne dollari. Seega iga mutri keeramise eest oleks esindus tahtnud üle viie kümpsi. Eelmine nädalavahetus võtsin töö ette, massina esimene ots tugedele, rattad alt ja asusin asja kallale. Kümme aastat auto all soola käes vatti saanud mutter ja polt olid superpaksu roostega kaetud, õiges mõõtmes mutrivõtigi ei mahtunud peale.
Tütar paneb uuele mutrid otsa
Lasin kinniroostetanud juppide lahti saamiseks mõeldud löga peale ja jätsin laagerdama nagu õpetuses soovitati. Mutter puhastatud proovisin uuesti. Ei liikunud nõksugi ka täie jõuga punnides. Mutter sihukeses kohas, et pika varrega ligi ei saa, kanalit mul käepärast pole. Kurtsin töö juures tuttavale hiinlasele, see küsis miks ma impact-wrenchi ei kasuta, ilma muidugi lahti ei kanguta. Eee... mul pole, homme toon lubas too. No nii, järgmine tööriist, mille peaks muretsema. Lisaks tellin lapselt jõulukingiks suure tungraua, auto kere toed ja auto alla minemise aluse - pärandan niikuinii temale😁
Täna peale hommikusööki panin tööriided selga, võtsin tööriistad välja ja alustasin. Esimene õppetund oli juhendite järgimine, ülemise mutri lasin hurraaga tugiplaadi küljest lahti aga polt käis teispool õnnelikult ringi - mutri ja poldi kinnitus ei teinud teist nägugi. Tütar tuli appi, hoidis 17mm võtmega poldi kraest, mina ragistasin impact-wrenchiga. Esimese saime lahti. Teisega nii kergelt ei läinud, poldi krae lihtsalt väänas mutrivõtme vahelt läbi - krae ümmargune, millestki polnud enam kinni hoida. Mutrivõti oli ka kergelt deformeerunud. Paras plinder, mis nüüd teha. Proovisin puurida poldi välja, ei aidanud, kaks puuri kulutasin ära, jõudsin vaid poole sügavuseni. Lõpuks ei jäänud muud üle kui rauasaega polt läbi nühkida - kuratlikult aeganõudev aga viimaks sain saetud, üks saetera murdus seejuures.
Lasen impact-wrenchiga viimase ülamutri kinni
Kaks alumist polti tuli käsile võtta eriti vastikus asendis, poolest kerest auto all seestpoolt lähenedes. Õnneks läks veidi lihtsamalt. Miks need vähem roostes ja kergemalt lahti tulid ei oska küll öelda, ometigi ju teepinnale lähemal. Uute ühendusvarraste paikapanek oli käkitegu - esialgu vuristasin alumised masina alt ja siis ülemised mutrid kinni. Rattad alla, auto tugedelt maha ja oligi tehtud - peale viietunnist pusimist. Finantsiliselt ei tasunudki ära kui mu tavatöö tunnihinda arvesse võtta, aga rahulolu pakkus sellegipoolest. Masina kõrgemale tõstmiseks või selle alla pääsemiseks oleva mugava võimaluse korral kuluks sihukese töö peale ehk pool tundi kui sedagi. Lisaks vaatasin ka esipidurid üle, mida esinduses taheti viie soti eest välja vahetada. Nii kettad kui klotsid kindlasti ei vaja vahetamist enne kevadet - see oli teeninduse täielik umbluu, sinna enam ei lähe. Õlivahetuse teen mõnes pisitöökojas, odav aga tülikas, kuhu sa pärast vana õli paned.
Tallinnas täna klounide paraad. Ontarios käis eile valitsus välja piirangute leevendamise plaani. Leevendamine on saanud võimalikuks ainult tänu karmidele piirangutele, millest ka kinni peetakse - osaliselt vabatahtlikult, osaliselt sunniviisiliselt. Maskikandmine, liikumispiirangud, testimine ja vaktsiinipassid on saanud "normaalse" elu lahutamatuks osaks. Jah, siin protestiti ka aga valitsus surus igasuguse vastuhaku jõuliselt maha kasutades selleks finantshoobasid mida ameeriklane kõige paremini mõistab. Kui ikka su äri kinni pannakse ja räige trahv kaela väänatakse leiavad enamus, et "põhimõtte" pärast pole mõtet jonni ajada.
Maitse asi kas üle pooleteise aasta kestnud piirangud olid seda väärt, et "juba" märtsikuus on lootust maskikandmise kohustusest vabaneda. Neile, kes pääsesid raskest haigusest või surmast tasus see pisuke ebamugavus kindlasti kuhjaga ära, paraku keegi ei tea palju kodanikke pääses, sest võrdlusmomenti pole.
Ontarios oleme elanud poolteist aastat pidevate piirangutega, mille tulemusel on nüüd lõpuks lootust varsti veidi vabamalt hingama hakata KUI numbrid ka edaspidi alla lähevad. Sealjuures on Ontario uute nakatumiste hulk tänaseks 10 saja tuhande kohta ja täisvaktsineeritus 84%. Eesti numbrid on teatavasti nakatumiste arvu poolest mitukümmend korda hullemad ja ka täisvaktsineeritus vaid 55%.
Here's a timeline of what you can expect in Ontario:
Oct. 25: The province will lift capacity limits in the majority of settings where proof of vaccination is required including restaurants, indoor sports facilities and gyms, casinos, bingo halls and indoor meeting and event spaces. Places of worship, museums and personal care settings such as barbershops and salons can also do away with capacity limits if they require proof of vaccination.
Nov. 15: The government plans to lift capacity limits in remaining higher-risk settings where proof of vaccination is required, including night clubs, wedding receptions in spaces where dancing is involved, strip clubs, bathhouses and sex clubs.
Jan. 17: Assuming the holidays don't contribute to any "concerning trends," the plan is to lift capacity limits in places where proof of vaccination is not required. At the same time, proof of vaccine requirements may also be lifted for restaurants, bars and sports facilities.
Feb. 7: The province plans to lift proof of vaccine requirements in high-risk settings including night clubs, strip clubs, bathhouses and sex clubs.
March 28: Ontario plans to lift mask-wearing requirements in indoor public spaces, as well as remove proof-of-vaccine requirements for all remaining settings. Capacity limits and public health measures could be re-introduced at local levels to manage COVID-19 as needed.
Tänase pühapäeva hommikul pidin otsustama millal linna sõita. Telgiplats on küll esmaspäeva ööni broneeritud kuid teisipäeval peaksin tööle ilmuma. Kodustele lubasijn saabuda pühapäeva või esmaspäeva õhtul, paluks soojad kaneelikuklid valmis teha😍 Kaasa tahtis alt ära viilida põhjendusega, et ei saa teha kui ei tea millal saabun. Pole hullu leidsin: võid teha nii pühapäeva kui esmaspäeva õhtuks, küll ma ära söön😋
Ilmaennustus oli soodne, muidugi jään veel kaheks päevaks. Nii söödavat kui joodavat järgi rohkem kui küll. Päevaseks matkaks plaanisin George Lake põhjakalda kõrged kvartsiitkaljud, mida eelmine päev sai lõunakaldalt pildistada. Lihtsaim ligipääs mööda La Cloche Silhouette sajakildise matkaraja lääneharu. Pean kaardi pealt vaatama, millal kõige mõistlikum paremale metsa kaljude suunas keerata. Liiga järskusid kaldeid ei saa koeraga ette võtta. Esimesel pilgul oli kaks valikut, mõlemad oja orgu pidi üles.
Eks tee peal selgub kuidas tunnen. Näksid ja jook kaasa, kutsikale rihm kaeluse külge ning hakkan astuma. Sushi on ses suhtes tubli, et hommikul alati entusiasmi täis, lausa sikutab mind kiiremale käigule. Metsa vahele jõudes lasen ta rihma otsast lahti ehkki ametlikult nii pole ette nähtud. Ta hoiab end suht minu ligi ja pigem pelgab teisi rajal harva vastu sattuvaid inimesi või koeri, siis viisakusest rihmastan looma momendiks. Enamus koeraomanikke käitub samuti. Sushi õnneks ei satu ka pisielukatest ärevusse ega ürita neid metsa alla püüdma joosta.
Vaade läände Huroni järvele
Kakspool kilti käidud keerame teise oja juurest paremale ülesvoolu. Kuivaga vett õieti pole ja peagi kaob voolusäng sootuks. Lähen päikese järgi umbes õiget suunda hoides. Natuke ootamatult tuleb üles ronida paarist päris järsust kohast. Ühes pean kutsa lausa paarimeetrisele kaljuäärele viskama, üksigi üles saamine paras akrobaatika, mis veel koera kaenlas tassimisest rääkida. Nüüd oleme päris kõrgel, avaneb vaade lääne ja lõunapoole Huroni järveni välja.
George Lake, parempoolse haru kaugemas otsas kaljul me telgiplats
Veel mõned seljandikud ja sammalt ning kiduraid jändrikke puid täis kasvanud orud ning jõuamegi esimesele järve põhjakaldal asuvale kaljule. Siit näeb 360° ümberringi. Ronimine on meid mõlemaid parasjagu palavaks ajanud, istume kaljule puhke ja näksipausiks. Kohe ilmuvad välja mitu suurt musta lindu lootes ehk kõngeme peagi. Hoian Sushit enda ligi, napsavad veel ära enne kui arugi saan.
Kalju ida ja lõunaküljed järsud
Röövlind olukorda uurimas
Järvepoolne külg kõrge ja väga järsk, isegi koerata matkasaabastes laskumine liiga riskantne. Idapoolne külg samuti järsk aga mitte nii kõrge. Lihtsaim oleks seljandikku mööda lõunasse minna, ja sealt ringiga orgu algust pidi alla saada. Igaks juhuks viskan pilgu idaküljele: muidu ületamatu kaljuseina peal üks pragu suht paljulubav, peaks isegi koeraga kuidagi alla saama.
Kahe kalju vahelisse orgu vaja laskuda
Enne kui hakkan üritama ehitan kaljuäärele alt nähtavasse kohta kividest väikese torni. Tagasiteel lihtsam õiget kohta üles leida. Kogemusest tean, et teiselt poolt vaadates ei pruugi sama kalju üldse tuttav tunduda. Ülalt alati parem ülevaade, kust viib lihtsam tee. Alt lähenedes võid end kergelt tupikusse ronida. Hull energia raiskamine, kui pead siis uue koha otsimiseks tagasi alla ronima, eriti sihukestes keerulisemates ja järsemates oludes.
Olemegi all, mets esialgu hõre
Esialgu pole keeruline, paar korda laskun ise ees ja kutsun kutsa järgi. Õnneks kuulab sõna ja tuleb kalju äärele nii et saan sülle krabada ning järgmisele eendile tõsta. Kardab teine, süda taob elukal ja süles haarab kramplikult esikäppadega minust kinni. viimane sile kaldpind liiga pikk ja kõrge, ei saa looma üles jätta, haaran ta kaenlasse. Ettevaatlikult jalatugesid otsides ja ühe käega prao äärest hoides laskun. Viimasel kahemeetrisel jupil panen kutsa maha, ja lasan tal küünte kribinal alla paksu sambla peale libiseda.
Olemegi metsa kasvanud orus, mille keskel kahe järsu kaljuseina vahel voolab oja. Oja kaldale jõudes teen paarist puurondist märgi, et teaks kust hiljem kalju poole pöörata. Allaminek oja orgu pidi suht lihtne, tonimist vähe vaid paarist pirakast langenud metsahiiglasest vaja üle saada. Järve äärde jõudes larbib kutsik kere täis ning teeb kiire jahutussupluse, mina viskan külma vett näkku ja pähe. Koht pole pikutamiseks mugav, liigume järve kallast pidi edasi kuni kaljuni. Varinguga järve veerenud randudel mõnusad lebotamiskohad. Koorin riided maha, saapad jalast ja lasen päikesesoojale kivile kutsa kõrvale pikali.
Gneiss on sellise kivimi nimi
Helilasepesa rahnu all varjus
Lebotame oma pool tundi. Eemal järvel sõidavad paar süsta ja kanuud mööda. Kell veel vähe, tekib soov uurida kaugele kaldavaringut pidi edasi saab liikuda. Endal pole probleemi aga koera jaoks kivimürakate vahed laiad, sügavad ja hirmutavad.
Sellest varingust enam mööda ei roni
Päris tihti pean teda järgmisele rahnule tõstmiseks sülle võtma. Vahepeal veidi lihtsam pind ja mõned puud. Järgmisest suurest ja järsust varingust ei hakka edasi minema, liiga tülikas kutsikuga.
Nende kaljude peal lõunakaldal olin eile
Siit avaneb vaade graniitkaljudele ja maakitsusele, kus eelmisel päeval ronisin. Päris sama kaugele kui vastaskaldal ei jõua, aga mõistan, et varingu taga see kvartsiitkalju milles olevat pragu huviga uurisin. Jube põnev olnuks ronida, paraku üksi koeraga ei saa sellist seiklust ette võtta, liiga aega nõudev ja ohtlik.
Rahn ja kutsik järve ääres
Vees käidud ja janu joodud
Enne kui tagasiteel orgu mööda üles hakkame minema utsitan koera järvest janu täis jooma. Ojaorgu pidu tasapisi üles, jõuame ärapööramise kohta. Kuna aega küll otsustan oru lõpuni minna, kõigi eelduste kohaselt saab sealt kergemini kaljuseljandikule. Ongi nii nagu arvata võis, pean vaid korra kutsikat tõstma. Tagasitee seljandikku mööda valin piki pinnavorme, et võimalikult vähe üles-alla ronida. Kardan küll, et jõuan nii kalju järsule lõunaservale aga just enne lõikab meie tee läbi ojakese org.
Videot tasub lõpuni vaadata, siis alles hakkab keeletama😎🐍
Esimesed sada meetrit suht tülikas märgi kive pidi laskuda aga siis jõuame laugemasse metsapiirkonda. Pilku kaardile visates mõistan, et tegu tolle esimese ojakesega. Natuke veel ning olemegi tagasi ametlikul matkarajal. Rahulikult kõmpudes jääb silma miskit eredamat tee kõrval. Must-kollane gartersnake.
Gartersnake
Sushi madu nuusutamas
Madu on liikumatult paigal, ainult keel annab aimu et elus. Sushi ei märkagi enne kui talle lausa näpuga näitan. Nuusutab korra kaugelt kuid rohkem huvi üles ei näita. Pilte teen hulga, mõne üsna lähedalt nii 10 sendi pealt. Näpud hoian igaks juhuks mobla külgedel, mine tea, võib veel hiireks pidada. Mööduvale matkajatepaarile näitan roomajat. Need asuvad samuti õhinal fotografeerima.
Panoraam George Lake põhjakaldalt
Poole viieks tagasi telgiplatsil. Esialgsele plaanile ujuma minna löön käega, tuul jahutas siva maha. Kerge õhtusöök ning pakin kõik üleliigse autosse, et hommikul aega ei raiskaks. Üles jääb vaid telk ja toolid lõkke kõrval. Naudin täiega viimast puhkuseõhtut - loen lõkke juures, libistan veintsi, näksin juustu ja pistaatsiapähkleid. Kutsik lebotab kõrval toolis. Tikkus teine sülle, aga mul tülikas teda iga kord ümber tõsta kui puid vaja kohendada. Enne magamaminekut käin kuuma dushi all. Tagasi tulles keha aurab külmas ööõhus, tähed säravad selges taevas, kruusatee on vaevunähtav. Ei raatsi pealampi sisse lülitada, kunstlik valgus hävitaks metsamüstika.
Best Buy pakub ametlikult MSRP $549 eest Amazonis vabaturu hind $1800 ringis😕
Kuram küll kui raske on elada heaolu ühiskonnas kus su eksistentsiaalseteks probleemideks osutub igasugu tehnoloogiavidinate kättesaadavus. Varem oli raske ette kujutada, et vabaturumajanduses pole võimalik toodet osta, sest seda ei suudeta piisavas mahus toota. No tegelt muidugi saad alati osta kui rängalt peale maksta aga kolmekordset MSRP ei raatsi nagu välja käia. Videokaartide põud on juba pikka aega kestnud, sest krüptokaevandajad ostavad kastide kaupa võimsamaid kokku. Riistvara tootjad on üritanud teatavaid firmware tõkendeid peale panna, takistamaks efektiivset bitcoini kaevandamist, aga häkkerid on suutnud enamustest mööda hiilida. Tavakodanikule on Nvidia 30 seeria võimsamad videokaardid praktiliselt kättesaamatud.
Kui videokaardiga suudan veidi kannatada, sest vana töötab madalama resolutsiooniga siis moblaga on küll kriis käes. Praegusel Pixel 3 XL pole ju põhimõtteliselt muud probleemi kui katkine tagaklaas (kleeplindiga kinni pandud, et tükid välja ei kukuks) ja wifi ning Bluetoothi ühenduse äärmiselt suvaline töökindlus. Isegi patarei on igati heas korras, matkapildid kõik moblaga võetud.
Olen temaga rohkem kui aasta selles seisus välja vedanud, wifi ja bluetoothi ühenduse taastamiseks on ainus võimalus restart koos RAM mälu tühjendamisega, seegi töötab kord viie katse kohta oma ärenägemise järgi. Eile kell kümme lääneranniku aja järgi tulid uued Pixel 6 mudelid müüki. Mis te arvate, kas neid saab tellida - hullem löömine kui kevadel telgiplatsidega. Lõpuks sain, ma ei tea mitmesajanda katsega läbi. Paraku polnud piisavalt kiire klaviatuuril. Eeltellimisse tuleb neid teatud aja tagant kindel hulk ja kui paari sekundiga "ostukorvi" lisada ei jõua jääd ilma - kuradi raske on see elu ikka😞