Eile kui tukkusin hiilisid tüübid vaikselt voodisse ja jäid koos magama |
Kiisu Koko pesa hõivanud |
Nurrumootor oma toolis |
Eile kui tukkusin hiilisid tüübid vaikselt voodisse ja jäid koos magama |
Kiisu Koko pesa hõivanud |
Nurrumootor oma toolis |
Meta nägemus koera 15 aasta sünnast. |
Tohutu pirakas mitmeharuline paju |
Kirsid õitsevad maja ees |
Palusin Meta Llama3 joonistada endale kujuteldav tüdruksõber😮 |
Sobiva paarilise leidmisel tuleb saavutada tasakaal ideaali otsingu ja realistlike võimaluste vahel. Ühed haaravad liiga kiirelt paarilise kartes muidu hoopis ilma jääda, teised viivitavad ideaalse otsingul liiga kaua ja ei leiagi, sest nende ootused ideaalile ebarealistlikud. Mõned üleüldse pettuvad reaalses maailmas, loobuvad otsimisest ja loovad endale kujuteldava ideaalsõbra ning elavad õnnelikult tollega. Välismaailma jaoks tunduvad nad olevat üksi omaette. Suhtemaailm on natuke nagu börs: nii liigne kiirustamine kui ka perfektse ajastuse otsimine ei vii sihile, tähtis on kannatlikkus, sihikindlus ja õige momendi ära tabamine, ega õnngi külgi mööda maha jookse.
Mitte eriti romantiline kuid edukas strateegia on kainelt kaalutlemine, plusside ja miinuste arvestamine ning pikalt planeerimine. Paraku on see vaid teooria, kes meist koolist tulles tööd otsides pensioniplaanile mõtleks😜 Veel vähem suudaks armudes sammu tagasi astuda ja kaine pilguga enda käitumist analüüsida. Keemiline kokteil ajus möllab omasoodu. Samas enne kui ametlikult leivad ühte kappi panna, oleks küll mõistlik natuke pikemalt aega koos veeta nii lihtsates kui keerulistes oludes veendumaks, et kaaslase positiivsed omadused kaaluvad pikalt üles tema puudused ja vead. Ilma vedamiseta on väga keeruline. Laialt teada tuntud tõde, aga millegipärast inimesed ei käitu ratsionaalselt.
Ülaloleva pildi lasin LLama 3'le toetuval Meta AI'l teha andes ette väga lühikese ja üldise kirjelduse: Palun joonista mulle sportlik, sale, blond, päevitunud kujuteldav tüdruksõber. AI võttis kümmekond sekundit ja pakkus välja neli versiooni. Pole midagi öelda, tuleb tunnistada, et tunneb mu maitset, või noh, mida muud oodatagi sellise kirjelduse puhul. Algul ei viitsinud, aga hiljem proovisin "edit" nupuga peenhäälestust. Täitsa uskumatu, suht väikese vaevaga saad endale väljanägemise poolest detailselt täpselt sellise tüdruku "tellida" nagu soovid. Sündsuse huvides avalikustan vaid alumistel piltidel tuunitud kassi pildid. Kujutage ette (või parem mitte) mida kõik tüdruksõbra peenhäälestamisega võiks saavutada😁
Palusin AI käest siberi kassi pilti, liiga pruun minu maitsele. |
Tuunisin meie kassiga sarnaseks ja paigutasin talvel metsa hiirt püüdma |
Või mis veel hullem, enda kallal vaeva näha, et mõnele vähegi normaalsemale vastassoo esindajale huvi pakkuda. Rääkimata neist kodanikest, kes välimuse, vanuse või iseloomu tõttu lootusetult mängust väljas, aga ikka tahaks kaeru süüa nagu vana hobune muiste. Tüdinemise moment kaoks samuti: iseloomu ja käitumist saaks lihtsa tarkvara seadistusega muuta, välimuse igavaks muutumise puhul piisaks uue mudeli ostmisest või liisimisest nagu auto puhul. Rahuldaks nii meeste soovi: et naine jääks selliseks nagu esmakohtumisel kui naiste soovi meeste muutmise osas oma tahtmise järgi😉
Minulgi oma vägagi idüllilise suhte juures tekib aeg-ajalt momente kui robotist ära ei ütleks😝 Tänagi lebotasin rahulikult tugitoolis Ott Tänaku ralli intervjuud vaadates kui kaasa köögis kurtis, et hommikune krõbinakauss kraanikausis pesemata ja kassile oleks vaja uut liivakasti ümbrist planeerida. Robot oleks ilma kommenteerimata krõbinakausi pesnud ja kassile uue liivakasti kõige soodsamatest materjalidest ehitanud lastes mul rahulikult edasi prokastineerida.
Olin juba pool postitust kirjutanud kui vahepeal youtube videosid rullides jäi silma Wes Roth'i äärmiselt temaatiline video "AI Girlfriends a BILLION $ Industry | EndlessDreams, VASA-1 and AI Music", mis näitas eelkõige kui kaugele on jõutud pildi ja videotöötlusega tehniliste lahenduste poolest. Kui kõrgel tasemel tehisaru teksti, hääle, pildi kvaliteet ja kui raske seda inimese omast eristada - arvestades AI arengu kiirust, üsna pea võimatu.
Otsest sõjaohtu Eestile momendil pole. Olukord võib kiiresti muutuda, kuid tänu igatsorti luurele ootamatut mastaapset rünnakut pole võimalik korraldada. Ootamatud diversioonid, provokatsioonid, droonirünnakud, raketi või pommilöögid on võimalikud.
Eestil on piisav sõjaline võimekus koos liitlastega maaväe rünnakut tagasi lüüa, NATO väed juba paiknevad siin. Venemaal on piisav sõjaline võimekus suvalisel ajal piiratud mahus rünnak korraldada, kas seda tehakse või mitte sõltub mitte Eestist või NATO'st vaid Kremli maniaki otsusest. Eesti ja NATO eesmärk piisavalt valus vastulöögivõime, et tol poleks isu proovida.
Probleemiks asjaolu, et ka võidu (Eesti territoriaalse terviklikkuse kaitsmine) korral näeks tulemus välja päris kole. Purustatud taristu, hävinud infrastruktuur, surma saanud ja vigastatud inimesed, mõju majandusele, psühholoogiline efekt, ... jne ... Vene poole eeliseks enda kaotustest (ka ebaproportsionaalselt suurtest) mitte hoolimine.
Miks üldse peaks muretsema rünnaku pärast kui venemaa ilmselgelt kaotaks. Sest vene pool võib selle korraldada kaotamise perspektiivist hoolimata, eesmärgiks segaduse külvamine ja NATO otsusekindluse ning usaldatavuse proovilepanek. Nagu Ukraina näitel võime veenduda ei vaevuta isegi võltsajendit rakendama.
Eesti suureks vajakajäämiseks on praegu tsiviilkaitse tase ja varjendite puudumine. Vene poole üheks eesmärgiks linnasid pommitades tsiviilelanikonna vastu terrori rakendamine. Ilma varjenditeta on Eesti selle koha pealt oma lühikeste vahemaade ja väikese rahvaarvuga vägagi haavatav.
Kokkuvõttes pole põhjust paanikaks kuid tuleb olla valmis ootamatuteks arenguteks!
Ise arvan, et sõjalise rünnakuni läheb asi alles siis kui venel endal mingi tõsine kriis puhkeb. Niisama NATO't torkida oleks õige totter kui samal ajal Ukraina sõda nii inim kui tehnikaressurssi jõudsalt neelab. Ennetavat rünnakut pole ka mõtet korraldada, sest vaatamata propagandale teavad nad väga hästi, et NATO mitte ei plaani venet rünnata vaid üritab iga hinna eest otsest relvakonflikti vältida.
Laupäeval loodetavasti hääletatakse lõpuks USA esindajatekojas Ukraina abi paketi poolt. Lihtsalt uskumatu, et ameeriklased oma sisepoliitilise jagelemise tõttu viivitasid pool aastat, mis läks Ukrainale maksma tohutu hulga taristut, tehnikat ja inimelusid ning andis vene poolele initsiatiivi. Näis kas abi jõuab õigeks ajaks kohale, et vene kevadsuvist rünnakut pidurdada. Ukrainal endal pole kahjuks momendil vasturünnaku potensiaali, mis tähendab parimal juhul rindejoone stabiliseerumist sügiseks. Kuna selline seis ei rahuldaks kumbagi poolt, kestab sõda edasi. USA presidendivalimiste negatiivse stsenaariumi korral peab Euroopa vene ohu tõrjumise enda peale võtma. Näis kas inglased, prantslased, sakslased saavad sellega hakkama.
Me ei näe teisi tsivilisatsioone isegi kui neid galaktikas tuhandeid, sest esiteks üritavad nad end varjata ja teiseks on tehnoloogilise tsivilisatsiooni kestmise aeg piiratud enne kui ta end ise hävitab või teine arenenum tsivilisatsioon otsa peale teeb. Tsivilisatsioonide registreeritav infoväli on nagu valgusekiirusel paisuv seebimull, mille seina paksuse määrab info välja saatmise kestus - tehnoloogilise tsivilisatsiooni eluiga või mõistmine, et enda eksistentsi tuleb julgeoleku kaalutlustel varjata. Seega pole tsivilisatsiooni näol tegu mitte pidevat kiirgust eviva allikaga vaid korraks sähvatava välklambiga. Pidevaid valgusallikaid oleks kerge näha, isegi kui neid vaid üksikuid, korraks (mõnesaja aastase kestvusega miljardite aastate taustsüsteemis) välgatavaid pea võimatu, isegi kui neid tuhandeid.
Mis ma ise arvan - huvitav ja samas muidugi hirmutav idee. Kui peaks tõeseks osutuma ja meie galaktikas leidub tehnoloogilisi tsivilisatsioone (mille tõenäosust raske hinnata) näeme välja nagu öösel metsas lõkke ääres jaurav linnauntsakas, kelle ümber (ettekujuteldavad) koletised hiilivad. Inimtsivilisatsiooni ajalugu annab piisavalt põhjust muretsemiseks, kokkulepped erinevate riikide vahel ei sünni mitte heast tahtest vaid kasuhimust, hirmust ja vajadusest end kaitsta. Samas peavad need vaid seni kuni kasulikud kõigile osapooltele, kui enam mitte rikutakse ilma pikemalt kaalumata. Positiivsem võimalus, et kõrgelt arenenud tsivilisatsioon jätab madalamalt arenenud alles turismi või uurimisobjektina "loomaaiana" rangelt kontrollides ja piirates nende arengut.
Raamat on üldiselt täitsa asjalik, mitmed originaalsed ideed, suht vähe füüsikaseaduste vastu eksimisi. Realistlikele ulmefännidele peaks nauditav olema.
Lääne-Kanada "rohepöörde" esirinnas😁 Majandus sektorite kaupa. |
Artikli faktikontrolli ei hakanud tegema, ehk siis suured on Eesti kulud seoses rohepöördega ja palju selle eest saaks kaitsevõimet arendada. Täitsa võimalik, et suht ebaolulised kuid sisu see ei muuda. Keegi ilmselt ei kahtle, et rohepööre on majanduslikult kahjulik tõstes energia ja seega praktiliselt kõigi toodete hinda, mille valmistamiseks energiat vaja läheb. Kui oleks kasulik poleks vaja ju promoda, sest vabaturu tingimustes rakendavad firmad ise igasugust tehnoloogiat, mis tulu toob või kulusid vähendab. Pikas plaanis tuleb nii või naa üle minna taastuvenergia kasutamisele, kuna ühest küljest hakkavad lihtsalt kasutusele võetavad nafta ja gaasiavarud vähenema ja teisest küljest muutub kliimasoenemisest tulenev kahju liiga suureks.
Põhimõtteliselt pole mul midagi rohepöörde vastu, lihtsalt olen äärmiselt skeptiline käesolevate lahenduste puhul. Ainult arenenud riikides jõuga kallitele taastuvenergia projektidele üleminek ei aita globaalses mastaabis kui samas arenguriikides jätkatakse söe ja nafta põletamist. Argumendiga, et las nemad nüüd ka põletavad sest meie ju tegime seda enne, ei jõua kuhugi.
See teema on teravalt üleval ka Kanadas, kus kehtestatud "söemaks" bensuhinnale otsa pandi. Rahva hulgas äärmiselt ebapopulaarne nagu kõik riiklikult kohaldatavad hinna või maksutõusud seda alati on. Paradoksaalseks, et mitte öelda idiootlikuks, teeb kogu loo fakt, et rahva rahustamiseks hakati suure käraga inimestele maksma "söetoetusi". Kokkuvõttes valitsus ühe käega võtab inimestelt kallima bensu näol rohkem maksuraha ja teise käega jagab seda tagasi. Kui uskuda ametlikke numbreid siis väidetavalt saab 80% inimestest toetuse näol rohkem raha tagasi kui maksab välja kallima kütuse eest. Kui tõsi siis suudab keegi mulle selgeks teha kuidas rohepöördele kasulik on??? Kokkuvõttes bens hoopis odavam ja järelikult ahvatleb rohkem kasutama.
Artikli juurde tagasi pöördudes leian, et praegune vaba maailma kaitsevõime on kordades tähtsam kui tuleviku kliimasoojenemine. Ehk siis tõepoolest esmajärgus tuleb praeguse rahvusvahelise olukorra juures panustada laskemoona ja sõjatehnika mitte tuule või päikeseparkide rahastamisele. Seni kui Hiina ja Vene sütt põletades tanke ja mürske vorbivad ei saa Euroopa ja Ameerika endale lubada rohelistes illusioonides elamist. Maailma seisukohast oleks teoreetiliselt parim lahendus järjekordsed läbirääkimised, paraku teades Vene ja ka Hiina suhtumist, oleks täiesti mõttetud. Maailmas ja rahvusvahelistes suhetes maksab ainult jõhker jõud, diplomaatia niisama tilulilu vaatemäng inimeste rahustamiseks. Senine tasakaal ja suhteliselt rahumeelne aeg on püsinud eelkõige tänu USA sõjalisele võimsusele - Pax Americana. Ilmselgelt üritavad nii Hiina kui Vene seda jõudumööda õõnestada saavutamaks enda imperialistlikke eeesmärke.
Huvitavad ajad on ees: USA valimised, Ukraina-vene sõja käik, Hiina-Taiwani kriis ja eelkõige küsimus, kes tuleb tehnoloogiasõja tandril võitjaks. Viimane on ilmselt otsustav kuna AI võidujooksus "winner takes all".
Uus ekraan, mobla ja tööriistad, vaja läks murdosa |
Kodus tegin esimese asjana ssüsteemi backup ära ja laadisin manuaalselt paari kuu jagu kopeerimata pilte välisele kõvakettale. Kunagi ei tea, millal mobla lõplikult üles ütleb. Sim kaardi tõstsin oma vanasse varumoblasse ümber ja sai jälle elada. Varumobla tagakaane parandas kakspool aastat tagasi töökaaslane ära. Tookord oli kiirelt telefoni vaja ja ostsin uue, vana jäi sahtlisse igaks juhuks. Meil üldiselt alati peres paar töökorras vanemat mudelit. Seni polnud vaja läinud, see-eest nüüd kulus marjaks ära. Loll ju hakata päevapealt uut telefoni muretsema, ei mahu mu ihnsasse hinge kui just hirmsa sooduka peal pole. Tavaliselt üritan ühe moblaga 3 aastat läbi saada enne (mis tähendaks pea aastast ooteaega) kui Pixel 9 välja tuleb. Seda tasub oodata, tal nimelt ka satellitühenduse funktsioon!
No ja siis sai varumobla vihma kui jooksmas käisin ning hakkas jupsima. Fööniga küpsetamise ja lülitite ning seadistustega mängimise peale ärkas küll uuesti ellu aga kes teab kauaks. Minu elustiili juures on mobla veekindlus oluline. Hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi. Esiteks muidugi ekraani parandus. Originaalekraan maksis 450CAD aga ka Hiinas tehtu 180-250. Ali Expressist saanuks soti eest, kuid esiteks mõõdeti tarneaega kuudes ja teiseks hoiatasid isegi hiinlastest kolleegid, et paras risk kuna mingi probleemi korral üliraske raha tagasi saada.
Teine võimalus kasutatud Pixel 6 pro osta, madalamat nagu polnud mõtet. Neid müüakse eri seisukorras ja erineva mälumahuga 350 - 500 CAD eest. Ja siis tuli Pixel 8 Pro soodusmüüki, paraku tähendas 250 CAD allahindlus ikkagi koos maksudega 1300'st väljaminekut. USA's müüakse hulka odavamalt ja ilma maksudeta, teist 250 hoiaks kokku, aga tellida tuleb USA aadressile. Põhimõtteliselt pole probleem, piisab kui VPN'ga USA's olla ja tellida mõne seal elava sõbra juurde. Üks tüüp oli sealjuures just Torontosse tulemas, tema kaudu saanuks hoobilt telo kätte.
MULTILEMMA:
1. Põhimõtteliselt tuli otsustada kas riskida ja loota, et vana peab jõuludeni vastu ja siis Pixel 9 Pro osta (eeldatavalt 1500CAD).
2. Osta kasutatud Pixel 6 Pro (450 CAD).
3. Osta tuliuus soodukal Pixel 8 Pro (1050 CAD).
4. Üritada klaasi parandust (180-250 CAD).
Küsimus pole niipalju rahas kui põhimõttes, muidu korras superhea mobla, ainult ekraan (vist) rikkis. Otsustasin Pixel 8 Pro kasuks, kirjutasin sõbrale emaili aga enne ärasaatmist viskasin igaks juhuks veel korra pilgu pakkumistele peale. Uus odavam asendusekraan oli 128CAD eest just sisse tulnud, kõige toredam - meie lähedal, saan ise poodi järgi minna. Helistasin, kostis viisakas koht ja eurooplase häälega tüüp. Paigaldamise eest tahtsid paraku 80 taala ja sõrmejäljelugejat polnud komplektis, selle ülekandmine vanalt ekraanilt aga ei pruukivat õnnestuda. Küsisin tütrelt. kas too aitaks ekraani vahetamise juures aga plika väitis, et tema arvutispets, moblade riistvaraga pole kunagi tegelenud. Soovitas mitte ise proovida.
Enda tegevusest ei viitsinud videot teha siin näete kuidas proff parandab!
Kahe sotiga saan korras mobla, kostis päris hea, tellisin ära, viimasel momendil lisasin juurde 7 dollari eest tööriistakomplekti juhuks kui otsustan ikka ise proovida. Natuke nagu väljakutse, tekkis soov maailmale näidata, et saan hakkama. Kui ei õnnestugi pole kaotus teabmis suur. Järgmise paari päeva jooksul vahtisin ekraanivahetuse Youtube videosid. Mida rohkem vaatasin seda enesekindlamaks muutusin, ei paistnud miskit ületamatut, pigem isegi lihtne. Kui poodi ekraanile järgi läksin ütlesin, et proovin ise teha, müügimees soovis edu ja julgustas takka - pole eriti keeruline, nõuab kannatlikkust. Jätsin enda teada, et seda viimast mul suurt pole. Olin vaid kilomeetri sõitnud kui meenus: unustasin liimi ja kleeplinti küsida, ilma ekraan korpuse küljes ei püsi😜 Sõitsin tagasi ja sain 27 raha eest mõlemat mitmekümne mobla parandamise jagu.
Vana ekraan maas, korpus keskel, uus ekraan paremal |
Olin päris uhke, sain teise tervelt kätte mis olevat juba iseenesest näitaja. Klaas on korpuse küljes vaid ühe mikropistiku kaudu, mida hoiab kinni imepisike T4 kruvi klambri ühes ääres. Kruttisin lahti, klamber ära ja ettevaatlikult sikutades tuli pistik välja - oligi ekraan lahti. Tõmbasin hinge, sest järgmiseks ettevõtmine, mida kõikse keerulisemaks nimetati - sõrmejäljeanduri eemaldamine ekraani küljest. Imepisike kinniliimitud lintjuhe mikropistikus ning andur ise liimitud klaasi külge. Kõigepealt sikutasin lintjuhtme välja, eelnevalt tuli üks vaid luubiga nähtav klamber lahti teha. Seda videos ei maininud keegi kordagi, täiesti juhuslikult jäi silma kui terasemalt jälgisin. Pistik tuli lihtsalt välja aga imeõhukesest haprast klaasist anduri ühes tükis eraldamine võttis aega. Kuumutasin ekraani ja surusin aegamisi zhileti nüri selva anduri ning ekraani vahele. Pintsliga panin piiritust, et liim uuesti kinni ei kleebiks. Lõpuks ometi tuli lahti, veidi määrdunud kuid ühes tükis - puhastasin piiritusega ära.
Sõrmejäljelugeja uuele ekraanile sobitamiseks tuli esiteks lintkaabel pistikusse sokutada, ei olnud lihtne. siis sensor täpselt õigele kohale kleepida. Liim oli kõik lahti tulnud, pidin kasutama paar tilka enda B-7000 kraami ja siis sensori klaasile suruma. Korpuse ääred puhastasin alkoholi ja pintsliga enne kui kleepriba peale panin. Järgmisena tuli ekraani pistik korpusega ühendada. Vajas ettevaatust, et imepeenikesi kuldtraate kogemata kõveraks ei lükkaks. Ei tahtnud hästi sobida aga lõpuks ikka läks sisse. Saabus tõehetk, enne ekraani kinniliimimist oli mõistlik vaadata kas see üldse töötab. Lülitasin mobla peale, ei miskit. Kurat, äkki pistik pole päris sees, vajutasin veidi tugevamalt plastikheebli otsaga, tundus, et liikus. Proovisin uuesti ... kaks sekundit ärevust ja voilaa, Google pilt tuli ette. Ekraan funksis igalt poolt, lülitasin mobla uuesti välja. Sõrmejälje seadistan hiljem ja pole ka hullu kui ei tööta, saan ilma hakkama.
Suurim üllatus oli hoopiski asjaolu, et näpujäljeandur töötas hoobilt. Kõik rõhutasid oma videotes, et sellega on igavene jura, tuleb Google veebilehelt programm alla laadida ja siis kalibreerida. Paljudel ei õnnestunud. Tegu olevat nimelt turvameetodiga, ekraani ja sõrmejäljelugeja seerianumbrid peavad omavahel sobima. Täiesti arusaadav, sest muidu võiksid suht kerge vaevaga varastatud moblasse sisse muukida paljalt klaasi ja sõrmejäljesensori vahetamisega. Saad ligipääsu omaniku Google kontosse ja igasugu maksevahenditele. Äkki minu puhul oli tegu asjaoluga, et sõrmejäljenumber seotud ka korpuses oleva riistvara infiga, vahetusse läks ju vaid klaas, mis iseenesest kõikse vähemtähtis turva seisukohast.
Näis kaua vastu peab aga hakkama sain!😎 Sukelduma selle moblaga muidugi ei julge enam minna, niiskuskindluse tõstmiseks ilmselt panen ekraani servadele veel veidi liimi.
P.S. Ainus kaotus oli tolmuimeja peenike otsik, mis sulas kuumaõhu puhuri külge kinni.
Mäe all pole just paljutõotav vaatepilt |
Mäel polegi kõige hullem, paaril rajal jagus jagus lund küllaga |
Tipus värske öine lumi kuuskedel |
Ja ongi kõik selleks hooajaks: Suletud |
Täielik päikesevarjutus, koroona särab |
Salasilm taevas |
Olime seal 3:20pm 3 juures järve ääres |
Kaasa isegi vaatas piirkona võimalikke telkimisplatse, paraku olid enamus provintsiparke veel suletud ja vähesed lahti olevad ammuilma täis broneeritud. Uudistes räägiti, et Niagara joale on oodata üle miljoni turisti. Nii väga kui tahakski siis sellisesse rahvamassi trügima küll ei kutsunud. Võtsin varjutuse teekonna kaardi ette ja asusin uurima, kuhu oleks kõige parem minna. Täisvarjutus kattis suht kitsa riba Lõuna-Ontariost Erie järve kagukaldast ja Niagara maakitsuse, liikus siis Ontario järvele ja uuesti maismaale kaugemal idas Ontario järve kirdekaldal.
Täisvarjutuse maksimaalne üle 3 minutiline kestus riivas Erie järve kallast. Kaalusin sõita Rock Point provintsiparki, mis küll suletud. Loodetavasti saan auto kuhugi vaikselt parkida, vaevalt politsei päikesevarjutuse ajal väga agaralt parkimise eeskirjade rikkujaid püüab. Seadusekuulekas kaasa laitis mõtte maha. Kaardi peal rannajoont pidi liikudes leidsin vaid 5km eemal mingi täiesti tundmatu looduspargi, mis üllatus-üllatus oli avatud. Proovime seda ja kui parkimist ei jagu, eks vaatame kusagil üldkasutataval rannal või lausa tee ääres.
Esialgu plaanisime seoses eeldatava liikluskaosega väga varakult, lausa kuue ajal hommikul startida. Õhtune ilmateade polnud väga julgustav, arutasime veel kord ja otsustasime võtta rahulikult, ärkame millal iganes, joome kohvi ja sööme hommikust ning siis asume teele. Varjutuse algus kahe ajal, täisvari nõks enne poolt nelja, liiga vara hommikul kujuneks koha peal kole pikk molutamine kuna peale ranna seal miskit muud polnud. Mõeldud-tehtud, magasimegi kenasti sisse, alles pool üksteist panin kohvivee peale. Ilmaennustus oli paranenud ja isegi maanteed ei tundunud liiga umbes olevat. Parim lahendus paistis siiski põhimaantee QEW kuni Hamiltonini ja sealt edasi väiksemaid teid pidi risti üle maakitsuse Erie järve äärde - kokku 120km ja 2.5 tundi.
Minema saime veerand kaheteist ajal, esialgses ummikus kulus poolteist tundi, kuid lõpuks külateedele jõudes läks päris libedalt. Pilvitus jäi vähehaaval õhemaks, järve äärde jõudes oli isegi siniseid laike taevas märgata. Parkimisplats kolmveerandi jagu täis kuid rahvast palju. Tee ääres krooksusid konnad sõna otseses mõttes kõrvulukustavalt nagu viimsepäeva pasunad. Ei tea kas said aru, et miskit hakkab juhtuma. Järverand kujutas endast paeklibu nagu seda Eestiski ette tuleb. Kivid olid küll kõvemast materjalist ja käes tundusid kummaliselt talkjalt libedad. Siin-seal võis põnevaid kivistisi leida. Seadsime end rannaäärse palginoti peale istuma, võtsime Amazoni „päikesevarjutuseprillid“ välja ja panime ette. Miskit ei näinud, pilvkate liiga tihe, tavalised päiksekad sobisid palju paremini läbikumava tulekera jälgimiseks.
Olime väga hästi jõudnud, juba jupike päikesest ära näpistatud. Rahvast oli rannas rohkelt ja muudkui juurde tuli. Igasugu seltskonda leidus alates tervetest mitut põlvkonda hõlmavatest perekondadest, mennoniitidest, lärmakatest noorteseltskondadest kuni raskelt varustatud professionaal fotograafideni. Kui juba sellises tundmatus kohas taoline rahvastus, mis siis veel Niagara Joa juures toimub. Hiljem kuulsime, neil olla taevas hulga pilvisem olnud.
Pool läinud |
Päiksest veerandik hammustatud |
Pilvkate läks üha hõredamaks ja täisvarjutuse ajaks paistis päike pilveaukudest täiseredusega. Kokkuvõttes oli just selline „hapupiima tüüpi“ kerge pilvitus amatöörile perfektne piltide plõksimiseks. Huvitav oli jälgida valguse ja varjude mängu, looduse värvid muutusid. Pimenemine toimus suht aegamisi ja ühtlaselt.
Päiksepeegeldus lennukijoonel |
Kitsuke äär päiksest järgi jäänud |
Pimedus langes üle maa |
Saagu valgus!!! |
Päike tuli tagasi! |
Kummuli kauss on püsti keeranud |
Kas ma uuesti tahaks kogeda, vist mitte, eelkõige ehk seetõttu, et mitte rikkuda esmamuljet. Teistele soovitan kindlasti, aga kui tahate täiselamust, tasub täielikku varjutust sihtida. Kuhugi teispoole maakera lennata nüüd väärt pole aga kui paarisaja kildi ulatuses siis tänapäeva transpordivõimaluste juures oleks rumal juhust mitte kasutada.
Kel huvi saab allolevalt videolt üksikasjalikku infot päikesevarjutuste kohta
Blond lund kühveldamas |
Kutsad lumes nuuskimas |
Munadepühade pikk nädalavahetus läks töö või täpsemini mainituna lisapuhkuse teenimise tähe all. Ametlike nelja vaba päeva jooksul (riigiametil ka esmaspäev ekstra vaba päev) käisin kolm korda kohal teenides nii pea poolteist nädalat puhkust juurde. Ega tööd suurt olnud aga kaks korda ööseks sinna istuma minna veidi tülikas. Unevajaduse rahuldasin nii, et kella kuue ajal õhtul keerasin magama, kolm tundi und, üheksa ärkasin, et kümneks tööle jõuda. Tööl tukkusin kah jupikaupa tund paar puhkenurgas sel ajal kui kolleeg mõlema eest valves oli. Hommikul pool seitse koju jõudes lasin korraks koera välja ja keerasin siis magama, ärkasin poole üheteist ajal. Uneaega kogunes normaalsed seitse tundi ehkki jupikaupa - erilist väsimust polnudki. Isegi unerütmi ei ajanud sassi, täna öösel magasin keskööst kümneni.
Olen kuulnud ja lugenud, et paljudel kipub vanemaks saades unega probleem tekkima. Mul pole pea kunagi seda muret olnud, ainult paar lühikest perioodi kui endast sõltumatud probleemid kippusid mõtteid koormama. Õnneks suutsin enamasti ka siis endale sisendada, et öösel mõtlemine ja muretsemine ainult kahjulik. Praegu peab magama, et hommikul värske peaga lahendus leida. Uuesti uinumiseks tõukan muremõtted peast välja ja mõtlen millelegi toredale, aitab alati. Omaette muigasin, et hakka või unenõustajaks, aga teatavasti ei taha hädalised kuulda nõuannet stiilis: "lihtsalt mõtle õieti ja ongi korras".
Tütar pole viitsinud minuga jooksmas käia, kurdab külma ilma üle. Samas mitu korda nädalas ronihallis seina peal kõõlumas. Viimaste videote põhjal otsustades on plika õige osavaks läinud, mina talle mingit konkurentsi ei paku. Käsi harjutab ta koduse rippumiskangi peal. Ma pole nii kaua lõuga tõmmanud, kardetavasti jään selleski tüdrukule alla. Käte trenn ongi unarusse jäänud, peab ikka enne rannahooaega käsile võtma, muidu piinlik lühikeste käistega särgi või lausa palja ülakerega käia kui lihased ei punnita😜
Esiteks rõhutan, et muusikast tean ma sama palju kui siga piiblist, aga sellele vaatamata oskan öelda kui mõni pala või punt meeldib. Mu maitse mitmekesisust (asjatundmatust) väljendab ehk kõige paremini meeldejäänud ja nauditavate lugude ja artistide lühike nimekiri: Propeller, Mõõkade Tants, Saksa sõjaväe marsid, Taiko trummid, Lordi, New Age instrumentaal loodushelidega, Loits, Naised Köögis, Vennaskond ... ja hulk teisi, mida ei oska nimetada kuid tunneks ära kui kuuleks. Täna klikkisin suht skeptiliselt AI muusikat tutvustavale youtube videole ... ja mulle täitsa meeldisid enamus lugusid. Minge pekki aga sihukest muusikaelamust pole tükk aega olnud. Minu võhikliku arvamuse poolest läheb nii artistidel, muusikutel kui heliloojatel elatise teenimine raskeks kui AI esimesed arglikud sammud sellisel tasemel. Eurovisioon peaks toimuma inim ja AI kategoorias eraldi. Mis rahvas arvab, kas koolitatud kõrvad hakkavad sitavett jooksma või kõlbab kuulata???
Samas meenus, et täna 1.Aprill, ma üldse ei imestaks kui läksin täiega õnge - inglisekeelse otsetõlkena neelasin nii ussi, tina kui korgi ühe hooga :D On mis on, igatahes põnev!