Vabariigi teenistuses

Kahe nädala eest saatsime tuttava noormehe sõjaväkke. Võrreldes minu noorusajal vene väkke minekuga oli pidu palju-palju tagasihoidlikum. Peakangelane limpsis veidi õltsi ja konjakit ning sellega asi piirdus, järgmise päeva hommikul läks kenasti täiesti kaine peaga kohale. Nõuka väkke tavaliselt sõbrad tassisid rongile, äsjane sundmobiliseeritu tuli teadvusele alles siis kui rong oli koduvabariigi piiridest väljas. Ees ootas kahe või kolme aasta pikkune õudustest ja tagakiusamisest läbipõimitud aeg kusagil venemaa või Siberi urkas ... kui vedas, vastasel juhul võisid sattuda Afganistani rahvusvahelist töölisliikumist toetama. Linnaluba esimesel poolaastal ei saadud, kodu külastamisest rääkimata. Aga mis ma siin heietan vanadest aegadest, parem ikka praegusest.

Mitmesaja meetrine keerdus saba

Eesti sõjaväes võib sõdurpoiss juba esimese nädala lõpus külalisi vaatama kutsuda. Kuna olin põnevil sain ka mina kohale minna, vaid isikukood tuli ette teada anda. Põrutasime eelmise pühapäeva hommikul Tapale, kuhu jõudes ootas ees paras üllatus. Parkimisplatsid olid puupüsti täis, saba pääsla ees pikem kui laulupeol. Aega kulus üle tunni kuuma päikese käes seistes. Tõepoolest meeldiv üllatus kui suurt huvi ajateenijate sugulased, sõbrad ja pruudid üles näitasid.

Foto natu digitaalselt töödeldud ;)

Väravast läbi pääsedes võttis meid laialt naeratav sõdurpoiss oma hoole alla ja asus baasi ning elamistingimusi tutvustama jagades infi kuidas elu kulgeb. Olud olevat palju paremad kui ta osanud oodata, süüa saab nii palju kui tahab ja paremini kui tsiviilelus. Näitas ka pilti oma lõunasöögist - isegi pilt ajas isutama, seasnitsel kartulite, salati, joogi ja magustoiduga. Tüübid pidada teenistuse jooksul juurde võtma mitte kaalu kaotama.

Baasis elab suurem kontingent ameeriklasi, inglasi ja prantslasi, lisaks väiksemad üksused mitmest teisest NATO riigist. Kõigil on kõrvuti asuvad samasugused kasarmukompleksid. Kasarmus näitas ta oma tuba, kus terve jagu elas. Kahekordsed narid, mille kõrval suur maast laeni isiklik kapp riiete ja varustuse hoidmiseks. Vene sõjaväes oli tabureti suurune "tumbotska", ei mäletagi kus oma riideid hoidsime. Eesti sõduril on ka varustust hulka rohkem kui meil omal ajal. Relvastusest ei hakka pikemalt rääkima, huvilised võivad ise googeldada.

Edasi läksime harjutusväljakule liitlaste tehnikaga tutvuma. Suundusin brittide juurde ja küsisin naljapärast kas võin nende tanki sisse ronida. Aga muidugi vastasid nood, ära ainult mootorit käima pane. Ronisin üles ja lasin end ülemisest luugist komandäri istmesse. Ümberringi kitsad vaateavad, ruumi oli rohkem kui vene T72's. Paraku ei tunneks ka selles masinas end eriti kindlalt teades kui haavatavad kõik tänapäeva tankid droonidele on. Ausalt öeldes ei imesta, et sõdurid eelistavad rünnakule minnes mootorrattaid tankidele, pihtasaamise korral vähemalt lõpp kiire, tankis oled kui teraskirstus, enne moona plahvatust piisavalt aega küpseda.

Käsirelvade osakonnas sai igasugu toredaid tukke näppida. Pikemalt jäin pidama snaipri juures, too esitles Accuracy International L115A3 täiustatud versiooni. Pole midagi öelda, vägev riistapuu. Küsisin ka öösihikute kohta, mees tõmbas välja termaalse sihiku ja sättis optilise ette. Tuttav vaatepilt avanes, tuleb tunnistada, et arvutimängudes päris hästi modelleeritud. Briti standardite kohaselt peaks snaiper peale 2 kuust treeningut suutma 600 meetri pealt teha headshot ja kilomeetri pealt center-mass - 80% laskudest. Tuule. õhuniiskuse, õhurõhu, kaldenurga, jne hindamise teeb pisike seade, mis mõõdab kõik vajalikud näitajad ja arvutab sihiku hälbe. Samas pole need pea kunagi stabiilsed, tipptasemel snaiper korrigeerib seda "kõhutunde" järgi - appi tuleb kogemus. Mees ütles olevat 15 aastase staazhiga snaiper ja küsis kus mina teenisin. Vastasin, et pole sõjaväes olnud, lihtsalt arvutimänge mänginud - tüüp vaatas mulle otsa  ning lausus, kuule ma ju nägin kuidas sa relva käes hoiad.

Peldik oli kõikse muljetavaldavam osa kasarmus

Kokkuvõttes jättis Tapa sõjaväelinnak ja sõdurid väga hea mulje ... liiga hea kui järgi mõtlema hakata. Iseenesest väga tore, et sõdurid saavad hästi süüa ja neid ei kurnata liigse füüsilise koormuse või tarbetu käsutamisega ning lastakse välja magada aga ... Aga päris sõjas ei pruugi mitu päeva süüa saada samal ajal kui lebad külmas poris tule all, ainus jook vesi sealsamas kõrval lombis. Ma muidugi ei tea, ehk lihtsalt esimene nädal kerge elu ja alles siis hakkavad mahvi saama. Loodetavasti, sest usun siiralt tuntud käibetõde: Raske õppustel, kerge lahingus ja vastupidi. Huvi pärast vaatasin ka sõdurite kehaliste võimete normid üle - nende läbimine vajalikele punktidele poleks mulle probleem, saaksin isegi äsja reklaamitud lisatasu. Paraku pidavat alla 30% noorsõduritest esialgu hakkama saama, teenistuse lõpuks tõusvat küll 70% ligi aga ikkagi pole just julgustav vorm noortel meestel. Samas liigub tänapäeva sõja rõhuasetus järjest rohkem tehnoloogilisele nutikusele, füüsiline vastupidavus pole enam nii määrav. Osav oivikust droonioperaator võib kerge vaevaga terve musklis dessantlaste jao magama panna.

P.S. Pildistamine teatud piirangutega oli lubatud, ilmselgelt pole Tapa linnaku asukoht saladus ja peldiku nägemine mõjub potensiaalse vastase moraalile hävitavalt :D

Laadal, rannas, saunas, ...

Nädalavahetus sai asjalikult täielikus puhkuse meeleolus veedetud. Varahommikul koolivenna juurde ja sealt edasi Seidla vanakraami laadale. Träni oli meeletus koguses, paraku ei kujuta ette kuidas enamus sellest kellelegi huvi võiks pakkuda. Samas ei maksa unustada, et ühe mehe prügi on teisele varandus. Sellise lootusega oli siiski kõvasti üle pakutud. 

Kõige meeldajäävamaks südantsoojendav poliitiline ebakorrektsus, igasugu diktaatorrezhiimide sümboolikat pakuti alates punase viisnurgaga "täitorn" mütsist kuni surnupealuu sõdurite tseremoniaalse pistodani. Kõige tipuks pirakad metallist valatud jäljendid kurikuulsast sildist "töö teeb vabaks" mis läksid nagu soojad saiad. Viimane krabati minu nina alt mingi noorte seltskonna poolt taluväravasse😝 Saatuse iroonia, et taolise kraamiga kauples peamiselt venekeelne seltskond (kuulsin iseloomulikku lausekatket: "Nado znat gde kopat). Soovi korral võisid hommikukohvi jaoks osta tassi, kus ühel pool sanga Stalin ja teisel pool Hitler otsa jõllamas. Plakateid leidus igale maitsele, silma jäi Helme kategooriline avaldus vene keeles: "Mina pededega koos ei joo". Ei tea kas Narvast virutatud valimiskampaania plakat😁

Muudest tähelepanu äratanud esemetest ei saa mainimata jätta, mitmes kaliibris teise maailmasõja suht hästi säilinud miinipilduja miine, nii moodsaid kui ajaloolisi tankitõrje relvi (enamus ilmselt polnud töökorras vajades putitamiseks asjatundja kätt). Lademetes ajaloolist laskemoona, külm ja tulirelvi, erinevate impeeriumide medaleid ja aurahasid, münte, ehteid, vanu tööriistu ning meeletult sulaselget vanarauda. Eesti politsei vorm pakkus huvi, paraku osutus mulle väikeseks. Toidupoolisest suitsuliha, vorste, juustusid, konserve, jookisid, imerohtusid kõikvõimalike hädade vastu, ... Isiklikult ostsin vaid neli plastikust kohvialust kui Peipsi lihapirukad, Eriti Rammus jäätis ja priske varras sashlõkki välja arvata.

Tagasiteel tahtsime nostalgilisest Aravete sööklast läbi astuda, kus reklaamiti 3 eurost päevapraadi, paraku oli asutus kahjuks suletud. Ettevõtte müügimanageri hull ämber julgeks pakkuda, sest peale meie suundus nii mõnigi masin selle kahekorruselise maja ette ja pidi pettunult tagasi pöörama. Külapoest ostsime jäätised ja grillimaterjali ning muud söögipoolist. Igaks juhuks vaatasime üle Aegviidu kandi metsad, äkki mustikad valmis või piilub kusagilt kukekas. Tühjagi, metsaalune nii kuiv, et põdrasamblik pudeneb talla all pulbriks. Isegi rohelisi mustikaid polnud näha.

Edasi põrutasime Loksa taha randa. Vesi kurim oli jääkülm kuid kuuma ilmaga kannatas paariks minutiks sisse hüpata küll. Koer igatahes oli täiesti pöördes, karvasele loomale leevendus missugune sihukese palavaga. Õhtul grillimine ja saun. Sain üle aastate vihategemisel kätt proovida: esimene tuli pikavõitu aga teine täitsa änks. Magama keerasime juba üheteist ajal, uni super, magasin jutti üle 10 tunni. Hommikukohvi joodud tegime veel ühe rannatreti, seekord Käsmusse.

Ilmateade oli hirmutav: põhjarannikul veetemperatuur alla kümne kraadi, Kakumäel vaid +7C. 

Käsmus tänu pisikese lahe suunale otse vastutuult kirdesse täitsa supp, kindlalt üle kahekümne kraadi. Kel soov soojas vees ujuda tasub igal juhul tuule suunaga arvestada. Pealelõunal kiire näks ja panin pealinna poole ajama, mul ju vaktsineerimine broneeritud. Jõudsin pool tundi enne aega, ei miskit probleemi, kogu operatsioon sujus nii kiiresti, et kaks minutit peale sisse astumist oli sutsakas käsivarres ja mina topeltvaktsineeritud nii Kanada kui Euroopa Liidu silmis.

Õhtul leidsin puugipoisi, kes oli end reie peale maiustama sättimas. Õnneks polnud jõudnud veel menüüdki tellida enne kui ta küünetõmbega eemaldasin ja vetsupotist alla saatsin. Praegu 8 tundi hiljem pole vaktsiin miskit mõju avaldanud, eks näis kuidas homme tunne on, loodetavasti aitab vaktsiin ka puugihammustuse vastu😜

Orkestrist, Kaplanitest, Maksudest ja Maskist

Võimast emotsionaalset vastukaja on leidnud kaitseväe juhataja otsus kaitseväe professionaalsest orkestrist loobumise kohta. Otse loomulikult on tegu ebapopulaarse otsusega, paraku näitavad justnimelt tugevad juhid oma võimekust julgusega ka ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid vastu võtta. Tunnistan, et esimese hooga tundus ka mulle halb mõte orkestri kinni panek. Lugedes aga põhjuseid ja põhjendusi tuleb tunnistada, et Herem on ülemjuhataja, kes ütleb sirgjooneliselt kuidas lood on ega viitsi asju ilustada - mulle personaalselt sellised inimesed ja ülemused meeldivad. Kui valitsus annab käsu kärbeteks siis pole alluvate asi mitte üritada mööda hiilida vaid leida võimalusi kuidas väikeste kaotustega käsku täita, mis ei tähenda, et ei võiks põhjendatud vastuargumente kaalumiseks esitada.

Orkester tõepoolest pole sõjaväes võitlusvõime nurga alt vaadatuna sama kaaluga, mis relvastus, sõjaväeüksus või õppused. Tegu pole enam keskaegse armeega, kus orkester koos meestega mürtsuva muusika saatel lahinguväljale marssis. Moraali ülalhoidmiseks on tänapäeval palju odavamaid ja paremaid meetodeid. Kaplanite vajadusest pole mõtet pikalt rääkidagi. See kipub käima nii riigi ja religiooni lahususe kui usuvõrdsuse vastu (millegi pärast ei usu, et kaitseväe kaplanite hulgas mullasid ja shamaane oleks😜). Psühholoogid rahuldavad sama vajaduse palju paremini ja professionaalsemal tasemel.

Peaminister ütles otse välja, et kui kokkuhoiukohti ei leia (ei suuda valitsuse tasandil kokku leppida) tuleb makse tõsta. Nii lihtne see ongi, sest eelarve puudujäägis, ehk laenuraha arvel pikalt pole võimalik elada kui ei soovi hiljem palju kallimat majanduslikku hinda maksta. Inimestel kipub ikka olema arusaamine, et riik on üks piiramatu rahaauk, kust saab lihtsalt võtta kui vaid piisavalt kaua lunida. Riigi eelarve on nagu pere eelarve, lihtsalt veidi suurema pere kui harjunud oleme. Mõistlik on üritada oma tulud ja kulud tasakaalus hoida, mis paratamatult tähendab, et kõike mida hing ihkab ei saa endale lubada.

Majanduslikult on õige võlga võtta vaid juhul kui selle tulemusel sissetulekud suurenevad rohkem kui võla tagasimakse protsent (auto liising tööl käimiseks, aja kokkuhoiuks, ... ) või siis hädaolukorras ajutiselt kriiside leevendamiseks. Tark majanduspoliitika tähendab ka seda, et nii kodanikul kui riigil on varud ettenägematuteks juhtudeks, kust vajadusel kiirelt finantsi ammutada. Kõige mõttetum ja majanduslikult kahjulikum on tarbimislaen, eriti juhul kui see lihtsalt lusti pärast läbi laristatakse. Laen on nagu alko või narkotsi sõltuvus: sel ajal kui kasutad ja pidu paned on jube hea tunne, hiljem hull pohmakas, mida leevendab vaid järgmine pudel või laks. Nii lähebki käima kiire allakäigu spiraal, kust välja murdmine nõuab tohutut pingutust või toob kaasa paratamatu katastroofi, mille kohta on lugematuid näiteid.

Maskide kandmise nõudest loobumisest oli täna uudistes artikkel, kus Lutsar sõna võttis. Mind mõnevõrra üllatas, et juba praegu arutatakse teadusnõukojas tõsiselt ka siseruumides maskikandmise kohustuse kaotamisest. Just eile sattusin Science artikli peale, kus juttu eri sorti maskide tõhususest erinevais situatsioonides. Tulemus muidugi ettearvatav: kirurgilised maskid tõhusad vaid madala viiruskontsentratsiooni puhul, siseruumides ja rahvahulgas peaks eelistama spets maske. Paraku tundub, et olukorras kus haavatavamad grupid on enamuses vaktsineeritud lööb ülejäänud rahvas käega. Meil siin Kanadas hoitakse piirangutest endiselt õige karmilt kinni, normaalne suvi jääb ära. Kodus püsimise käsk kehtib 2 juunini, 14'st hakatakse tasapisi piiranguid vähendama. Piirid on endiselt kinni vähemalt 21 juunini ja ilmselt ei avata enne sügist nagu peaminister uudistes ütles. Hea uudis, et AZ vaktsiin, mida taheti hävitada, otsustati siiski lubada kasutusele teise doosi jaoks.

Vanad Võlad

Töökaaslane võlgu sisse nõudmas😱

Ei maksa muretseda, võib rahulikult edasi lugeda😉 Ma ei tee juttu konkreetsetest võlgadest selle klassikalises mõttes, ehk siis mulle võlgu olevatest summadest. Ise pole materiaalsest vaatevinklist kellegi ees võlglane, sest mulle lihtsalt ei meeldi võlgu olla. Kui vahel üliharva juhtub, et momendil sula pole käepärast või mõnel muul moel rahaline võlg tekib lahendan probleemi esimesel võimalusel. Eks see on ka üks põhjus, miks minust pole ärimeest saanud, sest õige ärikas ei riski mitte enda vaid ikka teiste rahadega. Võidu korral koorib paksu koorekihi pealt ja jagab veidi teistelegi, kaotuse korral kaotavad vaid võlausaldajad ja aktsionärid. Kui keegi küsib raha tunnen end pigem ebamugavalt selle pärast, et minu vaadete alusel peab tal ikka olukord väga hull olema. Siinkohal ei pea silmas selliseid tüüpe, kelle elustiili osaks ongi võlgadest elamine või kes kas lollusest või hoolimatusest võimetud rahaga nii ümber käima, et seda hädapärasteks vajadusteks alati jaguks. Minu arust peaks tänapäeval iga vähegi peast terve kooliskäinud ja matemaatikat õppinud inimene suutma finantsiliselt hakkama saada. Eriti kui võrrelda mitte väga kaugete aegadega kui tõepoolest endast sõltumatutel asjaoludel sõnaotseses mõttes lausa näljas oldi (sõjaaeg ja Siber). Huvitav mis vaated lugejatel võlgade koha pealt on?

Halloweeni järelpidu

Aga tegelt tahtsin likvideerida hoopiski siinse elu juhtumuste blogivõlga, mis viimasel ajal kole suureks kasvanud. Vaatasin, et isegi Halloweenist pole postitanud. See nädalalõpp võtsin end lausa kahel korral töölt vabaks, kuna nii halloweenipidu, karate võistlused kui ka Eesti Kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi aastapäev vajasid tähistamist. Halloweeni puhul ise ei viitsinud kostümeerimisega vaeva näha, küll aga teised. Töö juures kolleeg nägi päris äge välja. Sõprade juures järelpeol rahvas enamasti vähemalt mingis kamuflaazhis. Ilm kommijooksu ei soosinud: külm, tuuline ja sadas vihma. Quebecki lödipükslastest (ei saa salata, et see termin meeldib mulle) prantslased lausa lükkasid seoses ilmastikuoludega Halloweeni päeva võrra edasi.

Toronto Eesti kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi juubeli tähistamine
peagi hingusele mineva Eesti Maja suures saalis.

Laupäevaõhtuse Eesti kogukonna üritusega seoses olid ootused kõrged, paraku pidin pettuma. Rahvast oli küll palju aga pandi suht suvaliselt laudadesse, meie omas polnud ühtegi tuttavat. Mitte et neil teistel lauanaabritel miskit viga oleks, aga ikka on põnevam vanade tuttavatega lobiseda. Põhitoidul polnud viga kuid tordid olid täielik läbikukkumine. Nagu siinmaal ikka: kus põhitähelepanu pööratakse välimusele. Ilusate piltide ja toiduvärvide ning kreemiga kaunistatud tortide maitse ei kannatanud kriitikat, lisaks minule käisid ka mitmed teised oma torditükki vaikselt prügikasti poetamas. Tavaliselt pakutakse kohaliku Eesti pagari kringlit, seekord olevat kuulduste järgi kokkuhoiu mõttes piirdutud tavaliste poetortidega. Ise vahutavad suure suuga Eesti asjast aga tordi tellivad kokkuhoiu mõttes Costco laopoest😲

Siinsete tortide puhul kipuvad välimus ja maitsvus
pöördvõrdelises korrelatsioonis olema 

Põhitoidu menüü: täitsa hea!

Eesti politsei ei kanna võileiba kabuuris.

Ehkki täna suht kiire Halloweeni pidustustele minekuga ei saa postitust tegemata jätta. Eesti politsei lasi vabaduse väljakul maha noaga paljasjalgse mehe. Kohe peale sündmust hakkas sotsiaalmeedias igasugu politseivägivalla teemalist kõntsa ringi lendama. Õnneks on seekord olemas videolindistus, mis ei jäta vähematki kahtlust politseiniku käitumise korrektsuses ja õiguslikkuses. Politseil on ründe korral õigus ja kohustus kasutada kõiki vahendeid ründe tõrjumiseks. Kõhklemise korral on risk, et ründaja saab oma valdusse tulirelva, mis eskaleeriks olukorda kardinaalselt. Allolevas videos soovitan tähelepanu pöörata just rünnaku agressiivsusele ja politseiniku külmaverelisele vaoshoitusele (3 lasku õhku, alles viimane pihta).

Politseiniku ründamine ükskõik millise vahendiga on sisuliselt riigivõimu ründamine. Lisaks legaalsele aspektile tuleb mängu ka personaalne moment. Mõelge ise kuidas käituksite kui teie poole tormab noaga tüüp. Ilmselgelt kasutaksite iga võimalikult efektiivset ettejuhtuvat vahendit enesekaitseks kui te just hirmust ei kangestu. Igasugusedi jutte ründaja paljakäsi relvituks tegemisest või jalga laskmisest võivad ajada ainult inimesed, kes liiga palju märulifilme vaadanud. Jah käsivõitluse spetsid õpivad ka paljakäsi võitlust erinevate relvade vastu, kuid see ei tähenda, et ka osavaimal profil alati õnneks läheb. Neid võtteid kasutatakse viimase võimalusena kusjuures lõpptulemus ei pruugi palju erineda püstoliga laskmisest. Kui oma elu mängus kasutatakse alati efektiivseimat käesolevat võimalust, milleks politsinikul on püstol. Sama kehtib jalga või noa käest laskmise kohta, kui üldse lasta siis kindla peale, mis tähendab "body-centre shot".

Praegu pole selge, mis rünnaku ajendiks oli, selle selgitab uurimine. Sisulist vahet tegelikult pole, sest nii hullu, narkari kui tavalise retsi nuga tapab ühtemoodi. Nagu videolt oli selgelt näha, polnud politseil aega psühholoogilist testi teha selgitamaks kas ehk tegu luulude käes vaevleva vaimuhaigega. Nii või teisiti on välja saadetud karm ja selge signaal: politsei juuresolekul relvaga vehkimine pole tervislik. Tänaval on palju julgem liikuda teadmisega, et Eesti politseil on kabuuris püstol mitte võileib nagu tema nõuka aja kolleegil ning et vajadusel ei kõhkle ta seda ka kasutamast. Ja kui keegi arvab, et mujal see nii ei käi, siis Kanada kohta võin julgelt mainida, et käib küll - uudistes vilksatab aeg-ajalt läbi just selliste tüüpide mahalaskmisest, aga ka juhustest kus politsei ei jõudnud küllalt kiiresti reageerida ja hull tappis mõne juhusliku mööduja.

Relvadest ja võrdsusest.

Jumal lõi inimese, Sam Colt tegi nad võrdseks

Jumalakartlikus Ameerikas on ütlemine, milles tavapäratult ka tõetera sees "God created men and Samuel Colt made them equal". Muidugi peetakse siin silmas tõsiasja, et tulirelv võrdsustab suurte ja väikeste, tugevate ja nõrkade, meeste ja naiste shansid kui arvete õiendamiseks läheb. Samas ei maksa unustada fakti, et ilma ettevalmistuseta tavakodanik ei suuda käsirelvaga suurt midagi mõistlikku ette võtta, pigem on ohtlik endale kui teistele. Väidetavalt toob USA politsei statistika välja info, et relvastatud röövi korral on kõige õigem lihtsalt jalga lasta, sest rohkem kui 5 meetrise distantsi pealt läheb 95% laskudest mööda. Muideks üheks põhjuseks, miks Jaapanis tulirelvad isegi kurjategijate hulgas populaarsed pole, ongi eelmainitud omadus kõik võrdseks muuta. Jaapanlaste aumõiste vastu käib ebaausa eelise (ehk siis tulirelva) kasutamine, mis nullib aastakümneid kohusetundlikult käsitsivõitluse treeninguid teinud isku eelised.

Aga meie elame momendil Ameerika mandril, kus relvad on üldsuse silmis aukohal, USA poolel isegi relvakandmise õigus konstitutsiooniga tagatud. Nagu öeldakse: Kui oled Roomas, käitu nagu roomlane. Tegelikult niisama õigustus, sest Kanada poolel, kus kahjuks või õnneks asume, on tulirelvadesse suhtumine sootuks teistsugune, kartlikum ja hullult politiseeritud. Parempoolsed toetavad ja vasakpoolsed teravalt vastu rahva poolt relvade omamisele. Kuna valitsused tulevad ja lähevad muutub ka relvapoliitika pidevalt. Momendil on võimul selgrootud liberaalid nii Ottawas kui Ontarios, nemad proovivad keskteed ajada ja toetavad populistlikult mida iganes, sõltuvalt hetke populaarsusest.

Walther SP22 M4

Igatahes oleme õige pikalt tiirus paugutamas käinud ja lõpuks tüdinesime teiste relvade laenamisest. Laps muretses endale kevadel relvaloa ning eelmine nädal jõudsime niikaugele, et ta ostis päris enda püstoli. Eelnevalt tegime kõvasti uurimistööd, sest sooviks omada viisaka täpsusega relva mis samas liiga kallis poleks, eks ka disain ja puhastamiseks lahtivõtmise lihtsus olid olulised. Peale pikemat googeldamist ja käsirelvade ülevaadete lugemist jäid silma kümmekond relva. Kuna posti teel tellimine on siinmaal tülikas ja tahtsime ikka ise enne püstolit käes hoida vaatasime, mida kohalikud poed pakuvad. Kättesaadavus vähendas valikut 4'le mudelile. Kaks Waltheri versiooni, Ruger Mark III ja Beretta Neos. Lasknud oleme neist ainult Rugeriga.

Hamiltoni relvapoes oli soodsalt pakkumisel Walther SP22 M4 versioon, mida üldiselt päris heaks hinnatakse. Proovisime seda käes hoida ja ehkki käe järgi vormitud pide oli plastikust, sobis see mulle suht hästi pihku. Tütrele muidugi suurevõitu. Ainus mis mind selle relva juures häiris oli kergus, kuna raam alumiiniumist. Jättis veidi mängupüstoli tunde, ehkki sihtida tundus mugav. Lasime ka mitmeid teisi näidata kuni äkki üks teiste varjus olev relv silma jäi. Beretta Neos Inox hea hinnaga pakkumisel. Seda olime kaalunud, aga kuna välimus nii erinev traditsioonilisest püstolist, tahtsime kindlasti proovida, kuidas pihku sobib.

Beretta U22 Neos Inox

Esimene mulje oli, et käepide minule väikesevõitu, ehkki tundus üllatavalt kindel. Kaal kuuetollise toru juures oli just paras ja püstol seisis stabiilselt. Plikale pide just perfektse suurusega. Otsustasime proovida ka kuidas päästik ja laskemehhanism töötavad. Kanadas on keelatud ametlikult relvi katsetada, seega ainsaks võimaluseks jäi padrunikestaga proovida. Mõlemad olid ok, Waltheri päästik kergem ja sujuvam, samas relv kergem ja mitte nii stabiilne. Beretta päästiku tõmme harjumatult pikk, aga tukk oma pisikese pideme kohta üllatavalt mugav ja stabiilne käes. Arutasime veidi ja otsustasime Beretta osta, sest Waltheri käepide ei sobinud tütrele hästi. See saab olema universaalne relv, mida mõlemad kasutame. Kui tuleb mingi superhea pakkumine täpsuspüstolile, muretseme hiljem, aga praegu on vähemalt miskit olemas.

Walther GSP22

Kanadas pole nii, et viskad papi letti ja pistad tuki taskusse. Selleks, et tohiksid relva koju viia, pead julgeolekupolitseile avalduse saatma. Tavaliselt see rahuldatakse mõne päeva jooksul, kui luba olemas ja miskit kahtlast ei tundu. Paberite vormistamine võttis veerand tundi. Sain kauba peale kaasa kalendri poolpaljaste näitsikutega, tütrele anti kalendri jahiversioon. Ost tehtud ei andnud süda rahu, tahtsime vaadata ka Waltheri täpuspüstolid üle, mis teises poes pakkumisel. Oma 70 km sõitu ja kohal olimegi. Siin valik äge, kuid huvi pakkusid vaid kaks Walther GSP22'e, hind mõlemal üle $1000. Olid tõepoolest mõnusad käes hoida aga mitte nii head, et oleks tekkinud soov sihuke raha välja käia. Pidemed niikuinii spetstellimusel endisele omanikule sobivad, need peaks endale uued tellima. Katsusin ka üht vene Vostok TOZ-35, mille käepide eriti mugav sarnanedes vehklemismõõga omale, paraku toru liialt pikk.

10 lasu seeria 20 meetri pealt, märklaua "10" on 2.6cm läbimõõt, "must" 12cm
Minu 7 lasku vasakul, Tütre 9 paremal.
Õige sihiku korral oleks mul 6 ja plikal 8 lasku 10 ja 9 sees !

Eelmine nädal sai plika loa ja tõi ka kohe püstoli ära. Neljapäeval kimasime põnevusega uut mänguasja proovima. Tiirus õnneks rahvast palju polnud ja saime kohe plõksutama hakata. Kohe esimesed seeriad läksid päris hästi, kuulid jooksid kenasti hunnikusse kokku. Sihik küll kõvasti nihu, kuid seda kerge õigeks seadistada. Profid soovitasid enne oma paarsada pauku lasta kui sihikut seadistama hakata. Tüübid oli veidi skeptilised selle relva suhtes aga kui olid paar seeriat lasknud pidid tunnistama, et selle hinna kohta üllatavalt hea. Ilmselt vajab puhastamist ja õlitamist, sest päästik ei liikunud kõige sujuvamalt. Lasketulemused pole igatahes minul kunagi nii head olnud, eriti arvestades, et esimest korda lasime tollest relvast. Tütar oli samuti väga rahul, temagi vaid kord paar spetspüstoleid kasutades parema grupi saanud.

Lasketiirus sünnipäevakingutusena.

Sig Saueri 9mm püstoli SP2022 lasuhetk

Lapsel oli suur sünna tulemas, murdsin tükk aega pead, mida kingituseks muretseda. Kõik olulisemad elektroonilised judinad on tal juba olemas, ega vaja veel välja vahetamist. Niisama tühja-tähja pudipadi ka ei taha osta kulutades raha mõttetu ja ebahuvitava peale. Seega jäi üle mingi põnev ettevõtmine. Esialgne plaan Rootsi, Soome või Norrasse matkama minna jäi aja puudusel ja logistilistel kaalutlustel ära. Äkki nägin netis taktikalise laskmise keskuse kuulutust, lähemal uurimisel selgus et 75 euriga saaks päris põneva paketi proovimaks maailma "special forces" ehk eriüksuste relvastust. Otsustasin siiski enne küsida ja muidugi jäi tütar vaimustusega nõusse. Uurisime ka teiste firmade pakette, aga esialgselt pakutu meeldis talle kõige enam. Kuna pühapäeval 26 juulil lubas viletsamat ilma, otsustasime siseruumides toimuva laskmise sel päeval teha, helistasin ja panin aja kinni.

Just enne kui tiiru sõitma hakkasime saabus vanaisa, kes juba sõjaaegsest lapsepõlvest saati suur relvahuviline olnud ja praegugi veel jahil käib. Muidugi võtsime ka tema kaasa. Kohale jõudes selgus, et oleme momendil ainsad kliendid ja saime kohe tiiru, kus juhendaja esiteks üldisi turvameetmeid tutvustas. Järgnevalt tõi lisaks suht korrapäratult laual vedelevate püstolite valikule meie pakendi relvad ning laskemoona. Mees näitas ette õige relvahoidmisvõtte kahekäe haardes. Esimesel pilgul võib tekkida küsimus, et mis seal keerulist aga stabiilsuse ja täpsuse jaoks on õige haare väga oluline, lisaks muidugi ohutus, et kelk tagasi joostes pöidlale viga ei teeks. Lapse sünna puhul olin ka endale pakendi kingituseks ostnud, siis tal lõbusam, tegelt muidugi põlesin uudishimust lasta päriselus relvadest, mida seni vaid arvutimängudes olen kasutanud.

Püstol Ruger 22/45 summutiga 

Esiteks proovisime 22 kaliibrilist summutiga Rugeri püstolit, ainus relv mida sai ilma kõrvaklappideta lasta. Huvitav oli näha kui efektiivne summuti on, tegelikkus erineb filmidest nagu öö ja päev. Paras pauk on selgelt kosta, mitte sihuke sutsakas nagu James Bond relvast välja võlub. Põhjused on väga proosalised, energia jäävuse seadus, padruni plahvatusest tulenev lööklaine ei kao kuhugi, ainult on võimalik teatud määral sagedusi hajutada laiema spektri peale nii, et pauk ei kosta tüüpilise heleda plaksuna vaid pigem summutatud kolksuna nagu löödaks õhukesse riidesse mähitud kaikaga vastu puud. Sarnase püstoliga olime ka Canadas lasknud, mistõttu lootsin märklauale hea grupi teha, paraku oli tulemus suht kehv ja seda ei saanud kuidagi relva kaela ajada sest tütar lasi samast püstolist oluliselt parema tulemuse.

Lasersihikuga Sig Saueri 9mm püstol SP2022

Teiseks relvaks oli eriüksuste poolt laialt kasutatav lasersihikuga Sig Saueri 9mm püstol SP2022. Nüüd panime klapid pähe ja isegi nendega olid paugud kõvad, vaatamata oma suhtelisele kompaktsusele on tegu võimsa relvaga, mis igale ettejuhtuvale objektile õige suured augud jätab.

Vasakpoolsel märklaual sihiku laseripunkt

SP2022 istus kuidagi palju mugavamini haardes ja oli kindlam lasta vaatamata oluliselt tugevamale tagasilöögile. Tulemus oli märgatavalt parem kui eelmise relvaga, jällegi lasi laps paremini. Sellist oleks hea kodus omada, aga pean ootama kuni Eestisse kolin, sest meie Toronto tiirus taolise kaliibriga lasta ei tohi, pealegi on moon kole kallis. Kui 22'ne on hea märgilaskmis relv tänu odavale moonale, siis see oleks sobiv enesekaitseks, ehkki vaevalt kunagi vaja läheks.

Kolmandana reklaamitud Glocki karabiin olla rikki läinud tänu millele see asendati Beretta Cx4 Storm 9mm karabiiniga, mis Battlefieldis sapööri põhirelvaks oleva Mx4 poolautomaatne variant. Karabiini on muidugi palju kindlam ja stabiilsem hoida ning võimalik kiirelt ja täpselt lasta. Jättis igati hea mulje aga senise kogemuse põhjal eelistaksin siiski Sig Saueri SG 516 sõjaväe automaat karabiini väiksema tagasilöögi ja veelgi parema stabiilsuse tõttu.

M4 taktikaline karabiin holograafilise sihikuga 

Järgmiseks saime USA eriüksuste holograafilise sihikuga varustatud karabiini M4 proovida. Sihik oli äärmiselt mõnus ja relva stabiilsus ning tagasilöök nii sarnased SG 516'ga, et ilma mõlemat kõrvuti proovimata ei teagi kumba eelistaks. Muidugi aitas stabiilsusele kaasa väiksem 5.56mm kaliiber, mis mõlema relva standardiks. Kuuli algkiirus pidada M4 üle 1km/s olema. USA karabiiniga sain kõige parema ja tihedama grupi.

Tütre märklaud                                      Minu märklaud
4 gruppi pisikesed ringiga augud Ruger 22 summutiga, suured ringiga augud 9mm SP2022
Suured ringita vasakul Beretta Cx4 ja väikesed ringita augud paremal all M4 Karabiin.

Nii lendab Saiga 12 torust surmatoov haavlilaeng

Nüüd oli järjekord vägeva lähivõitlusrelva käes. Saiga 12 kutsutakse jahikalashnikoviks, sest moonaks on 12 kaliibri jahipüssi padrunid. Tegu siiski mitte täis vaid poolautomaatse relvaga. Märklaudadeks olid metallist raudrüütli rinnakaitsega sarnanevad kilbid, pebermärklaudadest oleks pudi järgi jäänud. Olles varem jahipüssiga lasknud teadsin oodata tugevat tagasilööki. Kuna olin selleks valmis siis ei tekkinud miskit probleemi, kõmmutasin haavlilaengud kiirelt järgemööda kujude pihta. Esimene kord kui tekkis arvutimängu tunne, sest märklauad sarnanesid tegelikele kujudele ja lasta sai nii kiirelt kui süda lustis. Instruktor oli igaks juhuks valmis tütart toetama, aga too sai edukalt ise hakkama. Selge, et sihukese relvaga lööd ruumi puhtaks ka läbi suletud ukse lastes :)

Snaipripüss Tikka Tactical NATO

Ja oligi järg viimase relva - Soomlaste valmistatud NATO taktikalise snaiperpüssi Tikka käes. Kuna laskekaugus oli väike valiti ka märklauad vastavad, ehk püssipadruni kestad, mis meie tiirus oma suurusega modelleerisid inimese siluetti poole kildi kaugusel.

Parempoolne on pea perfektne tabamus

Muidugi pole sisetingimustes ja lühema distantsi puhul vaja arvestada hulga ilmastikuteguritega nagu tuul, õhuniiskus, ... jne ... Igatahes tegime kumbki kolm lasku ja saime kõigile kuuele padrunikestale pihta. Mul õnnestus isegi üks laskudest praktiliselt perfektselt nii puhtalt kestast läbi, et kummalegi poole auku jäi metalli alles.

Tütar oli oma sünnipäeva kingitusega väga rahul ja minagi ei kurtnud, et talle seltsi pakkusin. Sihukest pappi tavaliselt niisama laskma minemiseks ei raatsiks kulutada, aga sünnipäeva puhul pole rahast kahju kui kingitus saajal silmad särama paneb. Enne lahkumist astusime ka pisikesest relvamuuseumist läbi, kus teise maailmasõja käsirelvi ja muud nänni eksponeeriti.

Dokfilm Ukraina erivägedest

Talvises kamuflaashis Ukraina snaiper okupeeritud piirkonnas Donetskis

Sattusin päris huvitavale dokomentaalfilmile Ukraina erivägede luureghruppide teemal. Film on ukraina ja vene keeles ilma tõlketa aga isegi neile, kes keelt ei valda on huvitav näha meeste eluolu rindel. Patriootlikult meelestatud ukrainlased näevad praegust olukorda kui konflikti, mida vähemalt korra on iga põlvkond pidanud võitlema Ukraina eest.

Moondamisvormis Ukraina spetsnaz talvises metsas Donetski lähedal

Varustus olevat erivägedel viimane tehnoloogia aga sama kehtib ka vastaspoole venemaa spetsnazi kohta. Kohalikud mässulised ja vene regulaarväed on tavaline kahuriliha. Kokkuvõttes rõhutavad filmis rääkivad mehed, et erivägede põhiülesanne on info kogumine ja selle edastamine. Lahingkontakti astutakse ainult äärmise vajaduse korral, sest vaenlase tagalas tegutsedes on tollel tohutu arvuline ja materiaalne ülekaal, mida mingi väljaõpe ei kompenseeri. Mulle avaldas muljet maskeerimisrõivastus ja selle mustrid, milles olevad võitlejad tõepoolest sulandusid maastikku. Filmi saab vaadata läbi Youtube kui klikkida allolevale aknale.

Jõulueelsed vabad päevad.

Pisem laps oma kooli ees koos sõbraga enda tehtud disainikursuse projekti tassimas

Praegu võtsin õlle ja asusin blogistama, sest ei saanud allkorrusel oma arvutile ligi, et Battlefieldi mängida. Lastel on eesti sõbrad külas, seadsid oma läpakad üles ja asusid kampas miskit Garrys Mode õuduka versiooni mängima. Momendil kostab alt piisavalt erutatud kisa, et magama ma niikuinii minna ei saa. Pealegi liiga vara, kell alles kaheksa. Niisiis veidi eelmise nädala juhtumistest:

Vanemal lapsel oli kolmapäeval viimane eksam, mis tähendas et kui neljapäeval lõuna ajal helistasin suuskade teritamise asjus, kostus moblast uimane pomin: "Ma magan ikka" mille peale ka toru ära pandi. Nojah, ei seganud teda enam, aga kojujõudmise ajaks oli plika end voodist välja ajanud. Pisema korjasin koolist üles, sest too tahtis oma disainikursuse meistritöö koju tarida. Tegu igavese piraka korrugeeritud papist valmistatud tooliga, mis isegi minu raskuse edukalt välja kannatas.

Õhtuks oli vanem laps piisavalt ergas, et tahtis tiiru laskma minna. Ma suurt ei viitsinud, aga andsin järgi, ega enam palju aega pole kui saab koos temaga kusagil käia. Paari aasta pärast kool lõpetatud ja lendab kes teab kuhu maailma peale laiali. Tiirus saime kokku tuttavaga, kes oli koos oma pojaga tulnud viimase jõulukinki proovima. Õnnelik elu ikka neil siinsetel lastel, miks küll minu isa ei kinkinud 14 sünnipäevaks automaati :P

Iga poisikese noh ja ka mittepehmost mehe unistus ;)

Esimesel pilgul tundus kuidagi kahtlaselt tuttav relv, äkki mõistsin, et tegu ju samaga, mis arvutiumängus mu lemmikuks. Austerlaste poolt veidike modifitseeritud holograafilise sihikuga SCAR-H mudel, mis 0.22 moonale ümber ehitatud. Igavese hea mulje jättis see riist, paraku pole temaga suurt miskit ette võtta kui pole endal maakohta kus metsas täristada. Aga ei saa salata, et sellised mustast metallist riistad näevad häbemata seksikad välja.

Noored mäel

Laps lasi oma võistlusvooru ära, mina ei hakanud paugutama, sest tahtsin normaalsel ajal koju saada, hommikul varajane ärkamine suusamäele sõitmiseks. Äratus pool seitse, kõigepealt saiapoodi ja siis korjasime lapse ülikoolikaaslase peale. Too Poola päritolu noormees õpib samal kursusel ja mõlemad tegelevad ka raketiasjandusega. Tüdruku väitel miskit romantilist pole aga niipalju kui ma oma noorusest mäletan, siis mingi tüdrukuga suusatama ma niisama küll poleks viitsinud minna. Poisi õde ja vanemad piilusid igatahes huviga ukse peal kui asju autosse toppisime :)



Külmahärmatis, ehkki ainult -8C

Suusatamise kohta niipalju, et ilm oli hea, paar külmakraadi ja kerge pilvitus. Lumi suht kõva ja isegi jäine algul, võistlussuuskadele ideaalne pinnas. Mul võttis paar sõitu aega enne kui sain õige tunde sisse aga siis kimasin jää krigisedes kui noor jumal, eriti peale esimest õlut. Noormees polnud palju suusatanud, aga mis tehnikast puudu, selle korvas noorusliku julgusega. Kimasid koos alla sihukese kiirusega, et mul oli tegu sabas püsimisega. Vahepeal kadusidki ära, nii et tunnikese sõitsin omaette. Koduteel oli igaks juhuks plika roolis, tegelt olin täitsa värske hingeõhuga, sest viimane õlu läks lõunasöögi kõrvale aga koju hakkasime sõitma alles üheksa ajal.

Laupäev sai niisama maha molutatud. Hommikul käisin pisema plika ja koeraga jooksmas, siis surfasin neti uudisi ja koristasime elamist, et veidi viisakamalt jõuludele vastu minna. Kaasa on terve õhtu vaaritanud, verivorste, piparkooke ja igasugu muid jõulutoite varakult valmistama asunud.

Vaherahu - vaevalt küll.

Sellel videol on näha Ameeriklaste tankitõrje rakett "Javelin" aktsioonis.

Ukrainlastel peagi lootust neid saada ja ehk ka lisada mõni video Youtube ;)

Miks ma ei usu, et see vaherahu kuigi kaua vastu peab. Esiteks muidugi seepärast, et sõja põhjustaja Kremli näol pole oma eesmärke saavutanud. Olen üsna veendunud, et ainsaks vaherahu põhjuseks oli soov NATO ja Euroopa Liidu kohtumistel segadust ja ebakõla külvata. Esimene ei õnnestunud ja Venemaa suureks meelepahaks astuti sisuliselt kõik sammud, mida püüti vältida. Teise puhul see osaliselt õnnestus, sest sakslased jällekord lõid vedelaks ja teatasid, et ehkki uutes sanktsioonides on kokku lepitud, siis ei rakendata neid seni kui vaherahu püsib. Taoline suhtumine olevat suletud uste taga tekitanud tõsise sõnasõja Obama ja Merkeli vahel. Aga kokkuvõttes muidugi suurt vahet pole, sest nagu alustuseks mainisin, vaherahu vaevalt püsima jääb.

NATO osas läks kohtumine ootamatult soodsalt nii Ukraina kui Eesti seisukohast. Ukraina sai ühemõttelise ja täieliku toetuse kõigilt riikidelt, sellest üksi muidugi suurt kasu vene vägede vastu pole. Tähtsaim oli fakt, et ehkki NATO ei pakkunud Ukrainale sõjalist abi kui organisatsioon andis ta vabad käed oma liikmeile kahepoolses korras seda teha. Juba oli kuulda, et Itaallased saadavad soomusmasinaid ja Poolakatelt on lootust tankitõrje rakette Javelin saada. Kokku olevat üle kümne riigi nõus niinimetatud letaalset ehk "surmavat" abi pakkuma. Kas Eesti nende hulgas ma ei tea aga meie aukohuseks oleks kas või sümboolset relvaabi pakkuda. Praegu maksavad Ukrainlased oma verega kinni ülejäänud Euroopa julgeoleku, ehkki paljud lääneriigid ei taha seda tunnistada. Lisaks panustavad kõik Ukraina fondi kuhu pannakse raha sisse, mida Ukraina võib relvade muretsemiseks kasutada.

Separatistidel läks sõjalises mõttes viimastel päevadel suht hästi tänu Vene sõjaväe varjamatule ja massiivsele toetusele. Mõne päevaga võeti tagasi alad, mille vallutamiseks kulus Ukraina üksustel paar kuud. Samas on hakanud tasapisi läbi imbuma info Vene regulaararmee kaotustest (erinevatel andmetel 500 kuni 1000 surnutena), mis on ootamatult suured eriti kui arvesse võtta, et enamasti tegu eliitüksustega. Pihkva dessantdeviis olevat isegi enda andmeil kaotanud 20 augustil ühe suurtükilöögi käigus 80 - 120 meest laipadena. Aga initsiatiiv oli igal juhul venemeelsete käes, mistõttu vaherahu ajastus neile vägagi ebasobiv. Ukraina sõjaväele annab see võimaluse hinge tõmmata, ümber grupeeruda ja lisavägesid ning varustust tuua. Ei usu, et nad nii lihtsameelsed oleks, et püsivasse rahusse uskuma jääks.

Venelased muidugi teevad sama, sest pole lihtsalt võimalik, et nad järgiks vaherahu tingimusi ja tõmbuks piiri taha tagasi. Obama poolt välja öeldud lauses sanktsioonide kohta oli äärmiselt selge vihje: US President Barack Obama said the ceasefire had been agreed because of sanctions imposed on Russia. Measures against Russia would be reviewed in line with the implementation of the ceasefire, which he said would be a very long process. Sanktsioonid kehtestatakse praegu ja neid vaadatakse üle sõltuvalt Venemaa käitumisest, mis aga võtab väga kaua aega. NATO boss lisas, et Venemaa peab lõpetama Ukraina suveräänsuse rikkumise, ja Krimmist lahkuma. No ilmselge, et Putin seda vabatahtlikult ei tee ja seega sanktsioonid jäävad kehtima kui lääs miskil põhjusel jälle vedelaks ei löö.

Eesti koha pealt on muidugi kiirregeerimisüksuse loomine erakordselt suure tähtsusega. Juba ainuüksi Venemaa hüsteeriline reaktsioon kinnitab kui oluline taoline samm oli. Paneb muigama asjaolu, et miks küll peaks Venemaad närvi ajama väikesearvuline ja absoluutselt kaitseotstarbeline sõjaväeüksus kui tal poleks agressiivseid plaane. Piisab kui vaadata Vene ja NATO vägede hulgale Ida-Euroopas veendumaks, et 4000 ekstra meest ei suuda mingit ohtu Venemaale kujutada!!!

Putka loogika

Mina ei teinud - kolmas osa :D

Putini loogika järgi on kõik teised süüdi peale nende kes raketi lennuki pihta lasid. Alustada võiks soomlastega, kui nemad poleks hokis Sotshis venelastele peksa andnud poleks Putin vihahoos Krimmi võtnud, hiljem Ida-Ukrainas mässu organiseerinud ja pärdikutele õhutõrjeraketid kätte andnud. Muidugi on süüdi Ukraina valitsus, kes oma riigis sellisel bardakil toimuda laseb. Teise versiooni kohaselt seisab Ukrainlaste süü selles, et on läände pööranud, vastasel juhul poleks Putinil põhjust oma mehi Ida-Ukrainasse "õiglust jalule seadma" saata. Vahepeal on kostnud ka õige kummalisi teooriaid nagu, et tegu hoopiski tolle Malaisia lennukiga, mis 3 kuud tagasi kaduma läks ja et sellega veeti laipu. Igatahes on venelaste avaldustest selge see, et oma peale nad süüd ei võta, ükskõik kui kindlaid tõendeid esitatakse.

Jälle kord avaldub selgelt lääne ja vene mõtteviiside erinevus. Lääs ikka veel ei suuda aru saada, kuidas Putin võib täiesti süüdimatult ja külma kõhuga valetada, sealjuures teades et tõde pole võimalik varjata. Tegelikult ei saa aru ka mina, mis mõte sellel on, kas tõepoolest ainult sisetarbimiseks mõeldud, et süvendada venelaste ksenofoobiat: kogu maailm on kuri ja meie ainsad õige asja eest võitlejad.

Lennukatastroof pakkus ju tegelikult Putinile võimaluse kogu sellest Ukraina jamast suht puhtalt, ehkki kaotustega välja tulla. Oleks ta õigel ajal tunnistanud tehtud vigasid ja vähemalt nõudnud separatistidelt kohest koostööd uurimise ja laipadega viisaka ringikäimise juures. Kavalaim versioon oleks olnud tunnistada äpardust ja jälgede segamiseks kogu meeskond koos raketikompleksiga õhku lasta, väites et hukkusid tulevahetuses Ukraina sõjaväega. Süüdlasi ja tunnistajad poleks olnud, ja probleem Putini jaoks lahenenud. Samas jätkanuks ta oma relvastuse saatmist Ukrainasse, mida teeb ka momendil (just oli uudis, et raskerelvastuse kolonn üritab Venemaalt Ukrainasse läbi murda).

Putin peaks teadma mis juhtub kui pärdikutele moodsad relvad anda !
Muideks analoogia on nii relvade andjate kui saaja vahel :D

Momendil on ta suutnud oma valetamise ja ülbitsemisega enamuse Euroopast nii vihale ajada, et suure tõenäosusega tulevad uued sanktsioonid, seekord tõsisemad kui enne. Tüüp nimelt ei mõista, et isegi kui poliitikud ei taha siis paraku nad lihtsalt ei saa liiga räigelt avaliku arvamuse vastu käituda, Euroopas nimelt erinevalt Venemaast valitakse neid.

Õhtupoole sai ka mitme riigijuhi kõned kuulatud. kahjuks tundub, et jällekord olin liialt heal arvamusel lääne poliitikutest, no ma ka ei õpi :) Nii Obama kui Euroopa esindajad valmistasid pettumuse. Venemaad süüdistatakse otseselt ja ähvardatakse edaspidiste meetmetega kui asi veel hullemaks läheb. No mida kuradit, kui hulluks siis veel??? Ilmselt ikkagi hoitakse otsese kallaletungi tarbeks viimast majandusharude sanktsioonide malakat. Ukraina lubas küsida otse USA'lt mitte NATO liitlase (Non NATO ally) staatust, mis võimaldaks ja lausa kohustaks läänt relvaabi osutama, ei usu, et selleks valmis ollakse.

Putin tegi huvitava lükke, kui võrdlemisi hapu näoga teleesinemises teatas, et kõik peavad võimaldama rahvusvahelist ja objektiivset juurdlust ning laipade äravedu. ja nigu nõiaväel hakkas rong nats aja pärast liikuma. Aga kahtlustan, et sellel esinemisel oli päris mitu tagamõtet. Esiteks teeb võimalikuks homme toimuval euroliidu rahandusministrite kohtumisel planeeritud sanktsioonide pehmendamise või lausa edasilükkamise pugejalik-korruptiivsete riikide esindajate poolt. Lisame siia veel tänase ÜRO hääletuse samal teemal. Teiseks on võimalik, et nelja päeva jooksul on piisavalt materiaalset tõendusmaterjali kõrvaldatud, et muuta 100% kindlusega venelaste süüdistamine võimatuks. Noh nagu mõrvaprotsessil, kus taparelva ei leita.

Mustad kastid ka sama kaua terroristide aga usun, et pigem vene ekspertide käes olnud. Kui lihtne on sealset infi võltsida ei kujuta ette aga kindlasti võimalik hävitada. Kanguta karp lahti, pista sulatusahju ja ongi rahu majas. nii, et ma väga ei üllatuks kui mustade kastide salvestused osutuvad mitteloetavaks. Kujutan ette, et kõiki maa-õhk raketi osasid pole võimalik ka parima tahtmise korral kokku korjata, samas on võimalik puistata väljale õhk-õhk tüüpi raketi juppe toetamaks versiooni, et Ukraina hävitaja lennuki alla lasi. See on versioon, mida Kreml hakanud viimasel ajal eriti jõuliselt promoma. 

Paraku vihjab lääne poliitikute nii jõuline venemaa süüdistamine faktile, et neil on kindlad tõendid, millest tavakodanikud on vaid katkendeid näinud. Kõige rohkem ei karda Kreml mitte seda, et saadakse teada, kes konkreetselt lasi, vaid seda, kuidas ja kes andis käsu. Venemaa suguse dikdatuuri puhul viivad niidid väga kõrgele, ilmselt lausa tippu Putinini välja. Ma ei arva, et ta andis konkreetse käsu just see lennuk alla lasta aga olen veendunud, et ilma tema käsu või vähemalt heakskiitva teadmiseta õhutõrje rakettide komplekse terroristide käsutusse ei antud. Küsimus vaid selles, kui konkreetseid tõendeid läänel on, ja kas neid saab avaldada. Kui tegu mitte elektroonilise pealtkuulamise vaid spioonilt saadud infiga, pole võimalik avaldada vältimaks luuraja sissekukkumist. Momendil püsib lootus tüüpilisel vene korralagedusel, et vanka ei viitsinud lihtsalt kõike kokku korjata.

"Nu shto - Juhtub ikka"

Pole enam jupp aega Ukraina sündmustest kirjutanud aga tänane reisilennuki allalaskmine sunnib jälle klaviatuuri klõbistama. Momendiks on selge fakt, et lennuk lasti alla raketiga, suure tõenäosusega maa-õhk tüüpi vene päritolu SA-11 või selle edasiarendatud variandiga (Buk) mille laskekaugus ulatub 42 kilomeetrini ja laskekõrgus 25 kilomeetrini. Seega 10 km peal lendav reisilennuk oli kerge saak. 

Selge on ka see, et pea kohe teadsid nii ameeriklased, venelased kui ka ukrainlased, kes laskjaks oli, sest satelliidid jälgivad piirkonda õige teraselt ja seda lihtsalt pole võimalik varjata kust rakett välja lasti.  Samas ei saa 100% kindlusega siiski väita kes laskjaks oli kui just asukoht (ühe või teise baas) seda absoluutselt ei määra. Mõlemal poolel on võimalusi oma diversioonimeeskonna saatmiseks vastase territooriumile, et sealt lastes teine pool süüdlaseks lavastada.

Lennuki tiiva tükid

Loogika järgi tundub siiski momendil, et ülekaaluka tõenäosusega on süüdlasteks venemeelsed terroristid (tegelikult vene eriväljaõppega sõjaväelased) sest isegi venemaa ei julgeks sellist relva suvalistele kasakatele või tshetsheenidele usaldada kohalikest bandiitidest rääkimata. Viimased ei oskaks seda kasutadagi, sest tegu pole mitte õlalt lastava raketi vaid korraliku mitmest autost koosneva komplekse juhtimis, sihtimis ja raketikandjate süseemiga.

Põhimõtteliselt neli võimaluste kombinatsiooni, kas teadlikult või kogemata reisilennuki alla laskmine, kas venelaste või ukrainlaste poolt.

Teadlik allalaskmine kummaltki poolt teise poole süüdi lavastamiseks ei tundu eriti tõenäoline, sest küllap teatakse ameeriklaste seirevõimet mistõttu oleks loll riskida suht kindla vahelejäämisega kui just operatsioon pole eriti osavalt läbi viidud. Üheks teoreetiliseks võimaluseks oleks diversioonigrupi poolt vastase raketisüsteemi üle võtmine, kohene kasutamine ja siis kadumine. Paraku oleks vahelejäämise võimalus praktiliselt garanteeritud, mistõttu usun, et see variant langeb ära.

On olemas eriti küüniline võimalus, et venelased tegid seda meelega näitamaks: "Ukrainal pole kontrolli oma territooriumi ja õhuruumi üle, peame minema sinna "rahuvalvajaks"". Lääne mõtteviisile tundub see versioon mõeldamatu aga sama moodi tundus mõeldamatu ka paari kuu eest toimunud Krimmi okupeerimine nii, et ei maksaks seda täiesti välistada.

Ukrainlaste poolt kogemata 10 km peal lendava reisilennuki allalaskmine, mis rahvusvahelises lennukoridoris kindlat kurssi hoidis pole tõenäoline, sest see ei sarnaneks ühegi vene ründe ega luurelennukiga, eriti kuna tuli läänest. Pisuke hirm, et sõjaväelaste totaalne ebakompetentsus ja uljus võis taolist apsu põhjustada, kuna seni on selgelt näha kui hädised ukrainlased on olnud. Või siis Ukraina vormis vene spioon, piisavalt kõrgel positsioonil, et sellist käsku anda - kah võimalik.

Pikalt kõige tõenäolisem on siiski venelaste lennuki allalaskmine ajades reisilennuki segi ukrainlaste sõjaväetranspordi lennukiga, millele vihjab ka Girkini enda samaaegne uhkustamine vene lõustakas "Vkontakte", et just lasime lennuki alla. Mõned päevad tagasi olid separatistid kiidelnud õhutõrjekompleksi "Buk" omamisega twitteris ning lisaks olevat seda vahetult enne katastroofi nähtud venelaste kontrolli all olevas Snizhne piirkonnas nii ringi liikumas kui lausa raketti välja laskmas.

Kokkuvõttes nagu juba varem mainisin pole võimalik tõde kuigi kaua varjata ja suure tõenäosusega teavad seda momendil kõik tähtsamad tegelased. Ilmselt arutatakse kuidas serveerida avalikkusele teatamist ja soovitakse esitada ümberlükkamatuid tõendeid enne kui mingeid süüdistusi esitatakse.

Buk raketikompleks liikumas Torezi ja Snižne maanteel

Kui süüdlaseks venelased, siis on tõepoolest huvitav näha, milliseid samme lääneriigid on sunnitud ette võtma. Tegu niivõrd küünilise ja avaliku sõjalise operatsiooniga Venemaa poolt, et ei saa reageerimata jätta. Isegi venelased mõistavad, et keegi ei usuks juttu, selliste riistade külapoest ostmisest. Samas ei jää Putinil muud üle kui tagasi ajada, seda peamiselt sisepoliitika pärast. Ohtlikumaks arenguks oleks olukord, kus ta arvab, et kuna niikuinii uued sanktsioonid tulevad karmid, siis ei kaota suurt miskit avaliku sõjaväelise rünnaku ja vähemalt Ukraina idapiirkondade okupeerimisega või miks mitte kõik ühe raksuga kuni Moldaaviani ära teha. Praeguse seisuga ei tundu ei Ukrainast ega ammugi mitte Moldaaviast vastast olevat, lääs ei jõuaks ega tahaks reageerida enne kui hilja.

Nii et jääme põnevusega sündmuste arengut ootama. Julgen ennustada, et venelased süüdi ehkki nad seda ei tunnista, tekkib tüüpiline situatsioon, et meie puhtad poisid aga näe lääne imperialistid jälle kiusavad, lihtrahvale paistab see Venemaal momendil hästi peale minevat.

Muideks venemaa arvel on õige mitu sarnast intsidenti alates 1939 aastal Soome lennuki allalaskmisega Keri saare juures ja lõpetades Korea lennuki allatulistamisega kaug-idas.