Monday, December 31, 2018

Mida karta aastalt 2019


Uni läks hommikul ära, otsustasin enne aastalõpu pidu kirjutada viimase postituse, nii saab sel aastal kena kolmekohalise algarvu jägu neid üles riputatud. Tavaliselt kirjutatakse aasta lõpus kokkuvõte eelnevast või seatakse eesmärke järgnevaks. Tuli tahtmine veits põnevamalt esineda. Juba lapsepõlvest on meeldinud igasugu katastroofidest lugeda või selleteemalisi filme vaadata.

Mida siis karta järgmisel aastal. Tärkav majanduskriis võib küll globaalseks üle kasvada aga vaevalt see veel järgmisel aastal inimkonda juurteni jaksaks raputada. Suurriikide vaheline sõda oleks muidugi paras katastroof. Paraku tekitaks see palju probleeme kõigile osapooltele. Ei leia põhjust muretsemiseks kui just mõni hull diktaator ei avasta endal surmatõbe ja otsusta suure pauguga areenilt lahkuda. Nii ufolaste rünnak kui tehisintellekti poolt maailma ülevõtmine on praegu veel ulme. Aga üks oht on inimkonda pidevalt ähvardanud ja aeg ajalt ka laialdast laastamistööd teinud. BBC veebilehel avaldati analüüsiv artikkel potensiaalsest ülemaailmsest tapvast epideemiast. Suure tõenäosusega osutub põhjustajaks mikroorganism, millest meil pole momendil aimugi. Et olen ise just paranenud tundmatust troopilisest tõvest, tundub olevat igati sobiv teema.

Muidugi ei väida miski, et just järgmisel aastal oleks epideemiat oodata. Lihtsalt statistika ja loogika väidavad: nagu ka asteroidi tabamuse puhul pole küsimus mitte kas vaid millal. Vähegi suurema asteroidi puhul ulatub ettehoiatusaeg kuudesse või isegi aastatesse ning kraatrite põhjal otsustades on aastane risk kaduvväike. Globaalse haigusepideemia korral võib ettehoiatusaeg hoopis puududa ja ajaloo põhjal otsustades toimumissagedus päris kõrge, paar korda sajandis. Riski suurendavaks faktoriks on järjest suurenev ja tihemini kontaktis olev inimpopulatsioon. Kergelt nakkav ja paraja peiteajaga tappev haigus võib tänu lennuliiklusele levida päevadega üle terve tsiviliseeritud maailma.

Kõige tõenäosemaks põhjustajaks peetakse senitundmatut viirust. Põhjuseid mitu aga olulisemateks viiruste arvukus nii planeedil üldse (igal ruutmeetril hinnanguliselt 800 miljonit viirust) kui elusorganismides ja nende tohutult kiire muteerumine. Seetõttu pole põhimõtteliselt võimalik luua laialdase mõjuga viirusvastaseid vaktsiine. Viirus lihtsalt muteerub nii tihti ja neid on nii tohutu hulk et puhtalt statistiliselt osutub mõni mutatsioon vaktsiinikindlaks, edasi võtab üle evolutsioon: ellu jäävad ja paljunevad need, kes vaktsiinikindlad ning muidu elujõulised. Viiruste hulgas leidub grupp, millel eriti kiire mutatsioonivõime. RNA viirustel puudub DNA'le omane geneetilise koodi kontroll paljunemisel. Paljud tuntud ohtlikuimad haigusetekitajad viirused nagu HIV, SARS, MERS, Ebola, Zika ja ka külmetust põhjustav Rhinoviirus kuuluvad sellesse gruppi. 

Ohtlikuimaks osutuvad RNA viirused, mis levinud erinevate loomade hulgas, enamus eelmainituid täidab seda tingimust. Puudub vaid võime levida piisknakkuse kaudu, mis surmatoova viiruse korral ongi globaalse katastroofilise epideemia eelduseks. Kus võiks end peita järgmine superviirus. Suure tõenäosusega pesitseb momendil suht rahumeelselt mõne loomariigi liigi organismis. Seni on ohtlikumad viirused hüpanud üle inimestele sigade, lindude ja nahkhiirte juurest. Viimasel ajal on kõrgendatud tähelepanu all niinimetatud bunyaviirused, mis võimelised pesitsema paljude eri liikide organismides. Need on looduslikud ohud, mis alati inimkonna pea kohal rippunud.

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta viirushaigusi, mille põhjustajaks võib inimene ise olla. Rõuged on küll kadunud vabast loodusest juba aastakümneid tagasi aga teadaolevalt eksisteerivad vähemalt kahe riigi USA ja Venemaa laborites. Tegu haigusega, mis vallapääsemise korral tapaks sadu miljoneid kuna vaktsineeritud on vaid keskealised ja vanemad. Viimane ja teoreetiliselt ohtlikeim võimalus on tekkinud alles hiljuti. Inimene on lõpuks suutnud üle võtta seni vaid "jumalale" omistatud võime: luua elu. Avalikustatud info põhjal esialgu ainult erinevate viiruste juppe kombineerides mitte molekulidest viirust kokku keevitades. Paraku puudub põhjalik arusaamine kuidas täpselt viirus ja geneetiline kood funksib, suures osas töötatakse momendil katse ja eksituse meetodil. Kui akadeemias võidakse kogemata ohtlik viirus kokku panna siis pole kahtlustki et mitme riigi biosõja programmid töötavad just selle eesmärgi nimel. Tänu biotehnoloogia meeletult kiirele arengule pole kaugel aeg kus ülikooli ettevalmistusega terrorist võib hea õnne korral üle interneti ostetud varustusega midagi väga ohtlikku keldrilaboris valmis nokitseda. 😱💀

Mis muud kui head tervist ja õnne uuel aastal!!! 😜

🌟🌟🌟               🍶🍻🍹🍷🍸                🌟🌟🌟

Sunday, December 30, 2018

Aasta populaarseimad teadusuuringud


Mõistlik oleks inimkonnal seda järgida 🍻🍹🍸
Millised olid selle aasta populaarsemad avaldatud teadusuuringud. Objektiivselt on seda pea sama raske hinnata kui lauluvõistlust või maali, sest eks igaühel ole oma maitse ja omad eelistused. Kopeerin järgnevalt sciencealert'i artiklit kus kümnendale kohale asetatud maakera biomassi hindamine nii hulga kui jagunemise järgi. Uurimus avaldati PNAS kaudu. Jäi minulegi silma, blogistasin sel teemal septembri postituses „Inimkonna kaaluprobleem“. Üllatas kui tasakaalust väljas on ühe liigi, ehk inimeste biomass kui seda võrrelda ülejäänud loomariigiga. Samas taimed, mikroorganismid ja veeelukad ületavad biomassi poolest nii inimesi kui loomariiki üleüldiselt mäekõrguselt.

Üheksandaks jäi ajakirjas „Nature“ avaldatud uurimus globaalse soojenemise mõjust korallriffidele. Ainus üllatav moment, et ikka veel leidub tüüpe, kes kahtlevad inimese mõjus globaalsele kliimale. Kaheksas on uurimus alternatiiv ja traditsioonilise meditsiini mõjust ravile alluva vähi puhul. Äärmiselt laiapõhjaline uuring (1.9 miljonit patsienti) kinnitas, et alternatiivmeditsiini eelistavate inimeste suremus on kaks korda kõrgem kui traditsioonilise ravi puhul. Üllatav vaid fakt, et vahe nii väike. Sarnase teema alla käib uurimus maakera kliima arengute võimalikest stsenaariumitest Antropogeeni ehk inimtegevuse ajastul. Kasvuhoone efekti korral oleme juba praegu hiljaks jäänud ning halvimate stsenaariumite korral seadnud ohtu mitte ainult inimtsivilisatsiooni vaid kogu hulkrakse elu planeedil. Ainus lohutus, et rängemad tagajärjed ei juhtu ei minu ega ilmselt ka laste eluajal.

Seitsmendaks hinnati uurimust Vaikse Ookeani tohutu prügilaigu suurenemise teemal. Väidetavalt pindala poolest kolm korda suurem kui Prantsusmaa sisaldades 1.8 triljonit tonni prahti. Pole kahtlustki, et inimkond jätab endast jälje geoloogilise kihistuse näol, huvitav mis selle nimeks pannakse. Äkki Antropogeeni täpsem nimi oleks – Rämpsum, Garbagezoicum, Trashic ... 😋 Kuues uuring puudutab toitumist: seos süsivesikute tarbimise hulga ja suremuse vahel. Tekib küsimus, miks üldse uurida kui tulemus on loogiline ja langeb kokku talupojatarkusega: tervislik on tarbida iga toitu mõistlikus koguses, ära õgi nagu siga. Järgnev uurimus seosest füüsilise aktiivsuse ja vaimse tervise vahel langeb samasse kategooriasse. Kehaline liigutamine teeb õnnelikuks ja hoiab ära vaimseid probleeme, rääkimata asjaolust kui kasulik on füüsilisele tervisele.

Auhinnalisele kolmandale kohale paigutati laiapõhjaline 195 riiki ja piirkonda hõlmav analüüs alkoholi mõjust inimesele. Küüniliselt võib nentida: arvestades et keerame täie auruga oma planeedi elukeskkonda nässu ega plaanigi mingit realistlikku alternatiivi on loogiline, et inimkond üritab end reaalsuse eest pead liiva alla toppides surnuks juua. Kaine peaga tuleks äkki ebamugavad probleemid meelde – proosit!!!

Teisel kohal varemgi laineid löönud aga sel aastal eriti teravalt esile kerkinud libauudiste (levitajad kutsuvad alternatiivseks tõeks :D) probleem. Science's avaldatud uurimuse põhjal on eriti aktiivselt rakendust peidnud botid sotsiaalmeedias kui kõige efektiivsemas keskkonnas valede levitamiseks.

Esikohale asetatud seotud lugu Puerto Rico orkaani ohvrite ametliku - 64 ja tegeliku - 2975 arvu erinevusest. Minu arust ei kuulu see lugu kindlasti esimese kümne hulka rääkimata esikohale asetamisest – pigem tegu alapealkirjaga libauudiste teemal. Küllap siin avaldub ilmekalt subjektiivne vaatenurk: mida keegi oluliseks peab.

Lõpetan kahe personaalse uudisega:
Kaal kurivaim keris 84.4kg peale, avaldus Jõulude 300 grammine mõju 😜
Mehhikost saadud suveniir lööbe näol on hakanud taanduma.

Friday, December 28, 2018

Keda tasub karta

Suudlev või mõrtsuk putukas
Vahel tuleb tahtmine jagada tarkuseterasid, mille peale netis surfates juhtun. Eile jäi ette artikkel infoga inimesele kõige ohtlikumateks osutuvate elukate kohta. Kolmekümne enim ohvreid nõudva looma hulgas on nii mõnedki, kelle peale tavakodanik ei tule, sest tegu pole koletistega, kes maha murravad ja nahka panevad. Ma kõiki 30't ei viitsi välja tuua, valikuliselt tutvustan põnevamaid tuntuid ja tundmatuid:

Alligaatorid esinevad nõrgalt tappes keskeltläbi 3 inimest aastas olles sellega alles 29'l kohal. Nende sugulased krokodillid hulga kardetavamad tegelased 1000 ohvriga aastas saavutades märkimisväärse kümnenda koha. Suure erinevuse põhjuseks pole mitte niivõrd roomajate suurus või verejanulisus kuivõrd geograafiline paiknemine. Aafrikas leidub veel piisavalt piirkondi, kus inimesed ja krokodillid suht lähestikku elavad, paljakäsi pole inimesel vees kroksi vastu võimalust.

Eesti inimestele tuttavate metsloomade hulgas folkloori tõttu hirmuäratavat kuulsust omavad hundid tapavad aastas vaid mõne inimese. Lühikese ajaga on neile saanud selgeks, et inimene pole mitte saakloom vaid surmaohu allikas. Karud, keda pigem heatahtlike vähe rumalate mõmmikutena kujutatakse, murravad umbkaudu kuus inimest aastas, kusjuures kõik karuliigid kokku alates grislist ja lõpetades pandaga. Ilmselgelt tegu loomadega, keda pole põhjust karta ehkki mõistlik nende vastu aupaklikkust üles näidata, eriti kui pojad või toit läheduses.

Haikalade statistika on ilmselt eredaim näide täielikult tasakaalust väljas olevast olukorrast ja eelarvamustest. Haikalad tapavad aastas kümmekond inimest samas kui inimesed tapavad 100 000 000 haid. Ei, ma ei eksinud nullidega - SADA MILJONIT. Enamus neist haiuime supi saamiseks (ainult uimed lõigatakse maha, elus kala visatakse tagasi vette surema) või kalavõrku püütuna mittesihtotstarbelise saagina. Veeelukatest on pigem põhjust karta millimallikaid (meduuse), kes põhjustavad ligikaudu 60 inimese surma.

Koduloomadest tapavad lehmad ja hobused kumbki umbes 20 ameeriklast aastas, maailma peale laiendades eeldaks üle saja ohvri. Pühvlid ja hirved/põdrad notivad 200 inimese ringis, enamasti ohvriteks jahimehed.

Lõvid tiigrid kumbki saadavad manalasse sadakond inimest aastas kusjuures osa ohvritest panevad nahka. Veidi ootamatu, et leopardid on efektiivsemad kui nende eelmainitud sugulased, mahamurtud inimeste arv ulatuvat sadadesse. Elevandid ja jõehobud on kõige ohtlikumad suured imetajad. Mõlemad tapavad umbkaudu 500 inimest aastas.

Loomariigi kõige ohtlikumaks esindajaks on meie kõige suurem sõber koer. Iga aasta purevad kutsad surnuks 25000 – 35000 inimest. See statistika võib ehmatada, siiski ei maksa hakata kahtlevalt oma taksi piidlema hirmus, et too tuleb öösel kõri läbi närima. Suure numbri põhjuseks on eelkõige marutaud aga ka koerte arvukus, tihe läbikäimine inimestega ja inimestepoolne kasvatus.

Parasiitidest on ohtlikud paelussid 700, ringworm ussid 4500 ja schistosome ussid tuhandete surmajuhtumite põhjustajatena.

Putukad võivad samuti endast märgatavat ohtu kujutada. Ämblike ja sipelgate aastane ohvrite arv ulatub kümnetesse, mesilased ja herilased tapavad paarsada üle maailma. Skorpioni ohvrite arv ulatub üle 3000, tsetsekärbse hammustuste surmad üle 5000, mõrtsukputukas tapab ladina ameerikas chaga parasiidi levitamisega üle 12000 inimese.

Auväärsel kolmandal kohal on igat sorti mürkmaod, kelle ohvriks langeb aastas 50000 kuni 200000 inimest. Pikalt kõige ohtlikum putukas on sääsk põhjustades erinevate haiguste levitamisega iga aasta pea miljoni inimese surma.

Kindla esikoha saab siiski iseäranis tapahimuline liik ladinakeelse nimetusega „Homo Sapiens“. Üle 400 000 inimese mõrvatakse iga aasta. Sõdade põhjustatud surmade hulk kõigub kõvasti ulatudes viimasel ajal 150000 kanti. Liiklusõnnetuste ohvreid on üle maailma iga aasta üle miljoni, ... Ilmselgelt oleme me ise endale kõige ohtlikumad.

Tuesday, December 25, 2018

Tavapäratu Jõuluõhtu


See aasta on jõulude ajal tervel perel pikalt vabad päevad. Nii mõnus 25'da hommikul mobla alarm kinni toksata ja edasi põõnata. Tudisime üheksani välja, praegu pool üksteist, lapsed ikka magavad. No mis lapsed, üle kahekümnesed preilid, ühel pealegi noormees kaisus. Kohvi ja keeksitüki tõin voodisse lootes, et jõulude puhul naisuke sellist pattu pahaks ei pane. Netis surfates saatsin välja jõulutervitusi ja vastasin sissetulnutele.

Jõulutoidud
Eestis, eriti lõuna pool on lausa muinasjutulised talveilmad kui insta pilte uskuda. Uudiste osakonnast sain teada, et börs kukub kolinal. Lõpuks ometi on ka ärimehed hakanud mõistma hullu riigijuhiks valimise võimalikke negatiivseid tagajärgi majandusele. Adekvaatse hinnangu saab anda alles paari aasta pärast kui võrrelda börside seisu enne Trumpi valimisvõitu ja peale tema eeldatavat kaotust. Delfi TV näitas aasta sensatsioonilisemaid liiklusvideosid, surmasaanute arv olla järsult ülesmäge läinud peale aastaid kestnud langustrendi. Kinnisvara hinnad ilmselt saavutanud lae, kui järsk kukkumine tuleb, sõltub paljuski ülemaailmsetest sündmustest, tänapäeva globaliseerunud maailmas oleme kõik omavahel seotud. Naftahindade langus peegeldub ka bensuhindades, aastaid pole alla 90 sendise (60 eurosenti) liitrihinnaga saanud tankida.

Rahvas jõululauas
Sushi kaifib minu hopa
Esimesed jõulud üle väga pika aja kui pidusöögi lauas keegi peale meie nelja istub. Kuidagi natu imelik ja nostalgiline tunne: lapsed suured, möödas ajad kui vaid meie pere koduloomadega jõululauas. See aasta siis noorema tütre sõber ja üks eesti poiss, kellele ajutist ulualust pakume. Ei olnudki ma ainus üksi õlut luristav isane lauas. 

Isetehtud verivorstid olid jube hästi välja tulnud, tavaliselt ma neid suurt ei fänna, seekord läks kaks suurt loosi. Peekonisse mähitud täidisega sealiharullid, hapukapsad, kartulid, aedviljad, kõrvitsasalat ja pohlamoos. Kinkideeelne jalutuskäik toimus pimedas nagu ikka. Vahtisime ümbruskonna jõulutulede väljapanekuid. Lund pole kübetki aga vähemalt ilm külm, kergetes miinustes. Magusaks saime mangotordi ning traditsioonilise rootsi tetsepti järgi küpsetatud keeksi, kõrvale limpsisime veits teravamat jooki. Tunnike lobisemist ja kippuski haigutus peale.

Kutsik omastas hoobilt mu kingituse, sooja pehme teki
Pühapäevahommikul kaalule ronides võisin rahulduse ja mõningase üllatusega tõdeda, et isegi jõulueelsel söömapidude perioodil on võimalik ilma erilise pingutuseta alla võtta – 84.1 kg pea kilo vähem kui eelmisel pühapäeval. Sellise tempoga peaks hiljemalt vabariigi aastapäevaks normaalkaalu ehk 80 ja 82 vahemikku jõudma. Kaasa nägi küll kõvasti vaeva, et graafikul tuleks pisike laine sisse. Jõulutoitusid pugisin nautides, ilma süümekateta täie rinnaga. Plaanitaval aastavahetuspeol pole samuti kavas dieedi peale isegi mitte mõelda. Samas ei tähenda see terve nädala jooksul pidurdamatut õgimist. Siinkohal soovin kõigile ilusaid jõulusid ja rikkalikku pidulauda koos ohtra joogipoolisega!

Sunday, December 23, 2018

Ostsin BFV ära.

Harjutusväljak

Mehhikost tagasi jõudes tekkis lõpuks mõte Battlefield V ära osta. EA'l oli müük oodatust palju viletsamalt läinud, mistõttu juba kaks nädalat peale mängu esmaväljalaset hakati soodukaid pakkuma. Kummalisel kombel tehti seda juhuslikuse alusel, Origin'i sisselogimisel võis sulle kuni poolehinna pakkumine ette hüpata. Minul sihukest vedamist tükk aega ei olnud. Kuna mäng polnud beetaperioodi jooksul erilist vaimustust tekitanud otsustasin täie hinnaga mitte osta ja oodata kuni soodukas tuleb, vahepeal mängisin oma lemmikut BF4. Üks päev hüppas soodukas ette, 33% täishinnast odavam. Mõtlesin, kaalusin, ostsin ära. Polnud küll poole hinnaga nagu parimad pakkumised, aga kümps vahet eriti ei häirinud, ikkagi soodukas. Oli valida põhimängu ja DeLuxe versiooni vahel, mis nats eelisi pakkus. Hinnavahe polnud suur aga kuna mäng nii hullult ei meeldinud võtsin odavaima variandi.

Mäng allalaaditud pidin ka kohe proovima. Esialgu muidugi harjutasin „tiirus“ relvade käsitsemist. Ei tundunud mugav ka peale poolt tundi märklaudade plõksutamist. Masinad liikusid kohmakalt. Ainult hävituslennukiga oli päris lahe pommitajaid alla lasta. Päris mängus ei lenda need nii sujuvalt ühte rida, lisaks tülitavad vastase hävitajad. Internetis alustades sain hea endena esimese killi enne kui mind notiti. Tunnike mängu kinnitas eelnevat arvamust, et tegu pole päris minu maitsele vastava paugutamisega.

Põhirõhk jalaväel, tankid ja muud tehnikavahendid kole kohmakad. Käsirelvad käituvad teistmoodi kui harjunud, ehk liiga realistlikult. Nähtavus üle sihiku nigelavõitu. Saan aru, et alguses pole relvadel ühtki lisavidinat, mis aitab stabiilsust tõsta ja tagasilööki summutada. Segas algajate pikk relva palgepanemise aeg ja liikumine. Kahjuks pole võimalust kahekordse kiire w klikiga jooksmine, mis eelnevatest Battlefieldi mängudest automaatselt käe sees. Kokkuvõttes läks alguse kohta keskpäraselt – ettevaatliku mänguga K/D 0.5 muidugi nigel tulemus. Paraku ei tunne ju kaarti ja meeskonna mängust polnud juttugi. Järgmise korrani kulus enam kui nädal, mis omakorda näitab leiget huvi mängu vastu. Kui BF4 välja tuli sai kaks nädalat järjest iga päev mängutud. Sain oma esimese noaga suskamise kui hiilisin snaipri selja taha, kes mind kaks korda maha oli nottinud. Nüüd jälle nädal möödas, eks näe kas jõulude ajal viitsin mängida või teen paar raundi hoopis BF4's. Senise kogemuse põhjal ei julge soovitada.

Tuesday, December 18, 2018

Pahaendeline talveennustus.


Vaade suusakeskusele ja järvele
Mägi täitsa tühi
Eile suusatama sõites kuulasin hirmuga pikaajalist ilmateadet raadiost. Ilmajaam andis teada, et jõulud tulevad meil Torontos pruunid ja rahustas kuulajaid keskmisest pehmema ja lumevaesema talvega. Jääb vaid üle loota, et panevad puusse oma ennustusega. Igal juhul tuleb kasutada iga võimalust, mida ilmataat pakub, seega põrutasime vanema lapsega ke kerge nohuga mäele. Ilm oli pilves, mõned miinuskraadid, lumepind kõva, jäiseid kohti praktiliselt polnud. Rahvast haruldaselt vähe, terve päev sai hooga ilma mingi järjekorrata tõstuki juurde sõita. Tegime vaid kaks puhkepausi. Kavas oli nats varem kodupoole sõitma hakata aga nii mõnus oli kihutada, et ei raatsinud enne poolt üheksat ära tulla. Tütar oli tagasitee roolis, mul mõnus niisama kõrval lebotada. Noorema tütre viisin juba pühapäeva öösel sõbrannadega bussijaama, kust nad Montreali kaudu Mont Tremblantile sõitsid.

Vanem tütar eile Blue Mountainil ... 
... noorem täna Mont Tremblantil Quebecis

Jõulupeost, relatiivsusteooriast, jaapani poest

Panga jõulupidu Terroni itaalia restoranis
Jälle kord võisin veenduda, et kõik siin maailmas on suhteline, isegi see kus ja kui palju napsu võtta. Kaasaga jõulupeole minnes olin oma vaimus ikka veel Mehhiko mõju all ja lasin veinil sama vabalt voolata kui puhkusel olles. Enda arust oli igati äge pidu aga järgmine hommik võisin veenduda, et minu eelmise päeva "häid" nalju vähemalt küljeluu hinnata ei osanud. Teistelt ei julge küsida, õnneks olid kõik meie lauas vanad tuttavad. Mõistsin isegi, et sai kübe üle

Kontsakingades jõuluvana,
ainult head lapsed saavad kinke!
Istusime võllapuu all,
kuidas see jõuludega seotud ???
piiri mindud. Palusin patte andeks rõhutades asjaolule, et inimene on üks nõrk ja ebatäiuslik olend, eriti veel mina. Kõige piinlikum oli see, et kallis kaasa sai peavalu samas kui mul polnud häda miskit, ainult magasin tavalisest pikemalt. Eks vist Mehhiko treening päästis hullemast. Kui enda tehtud piltide põhjal otsustada, siis ainult viimase kohta ei saa aru, mis eesmärgil selle plõksutasin. Igal juhul kui kaasa andis korralduse, et aastavahetusel pean olema viks ja viisakas, viskasin kulpi ja vastasin: "Just nii proua ülemus"!

Laupäeva lõuna ajal tahtsime ühest paari nädala eest avatud Jaapani poest läbi astuda. Parkimisplatsile jõudes ootas ees totaalne nõuka aega meenutav üllatus. Jäi mulje nagu oleks ABC'sse tulnud kas õlut või vetsupaberit, saba ulatus ringiga ümber poe, inimesed seisid kannatlikult tundide kaupa, et sisse saada. Nagu mida kuradit, sabasid olen siin maal varem ainult mustal reedel, boxing dayl või uue apple mobla müüki tulekul näinud. Läksime hoopis kõrval asuvat jaapani/hiina toidupoodi  uudistama. Igavene tore koht, võtsime üht teist japside kraami ja kaks kilo värsket seamaksa pasteedi jaoks. Etteruttavalt võin kinnitada, et kaasa valmistatud pasteet tuli lausa oivaline, õnneks jääb enamus mulle, sest lased taolist delikatessi hinnata ei oska.

Seda ka veel, et vähemalt toitumise osas olen vähehaaval hakanud normaalrezhiimile tagasi minema. Mehhikos nädalaga lisatud 5 kilost oli pühapäeva hommikuks 1.7 lahkunud, kaalusin 84.9kg. Jõulu ja uusaasta pidude ajal ma ei eeldagi, et peaks hoobilt normaalkaalu langema. Sihuke masohhist ka pole, et jõululauas istuks pooliku kartuliga sel ajal kui ülejäänud seltskond seapraadi kahe suupoolega sisse vohmib 😇

Mehhiko suveniir


Valik suveniire: 2 t-särki, Tequila, kivid, teokarbi tükid, puutükid
Nagu üks korralik turist tõin ka mina võõralt maalt kaasa suveniire. Mitte küll palju, sest peale algset vasikavaimustust, kui oled esimesed korrad väljamaale saanud, jõuab kiirelt pärale ebaotstarbekate suveniiride mõttetus. Viimasel ajal olen seetõttu piirdunud t-särgi, kivide, merekarpide, mõne ehte (kaasale või lastele) ja kohaliku napsu ning paari põneva näksiga. Sombreerod, mõõgad, kohalikud nikerdised, kujud või maalid jätsid täiesti külmaks. „Iidsete“ asteekide või maajade amulettide ning muude judinate poole ei vaadanudki. Esiteks pole need pea kunagi ehtsad. Hullem veel kui on, siis võid vahele jäämise korral veeta Mehhiko riigi kulul planeeritust oluliselt pikema puhkuse kuumal maal „la carcel“ nimelises kinnipidamisasutuses mitte viietärni hotellis. Kõik on hinnas endiselt aga toit ja toakaaslased kardetavasti harjumatud lääne maitsele.

Hoiatan nõrganärvilisi: järgnevad pildid võivad reisuisu võtta, ehkki tehtud paranemise staadiumis, kui kõige jubedam möödas oli 😉

Intiimse kontakti kaudu saadud suveniir Mehhikost
Hea, et vasakul jalal, keskmise puhul oleks kodus keeruline selgitada 😝
Pikemalt kirjutaks hoopiski suveniirist, mille poolkogemata kaasa haarasin. Hoiatuseks ka teistele kergemeelsetele, võõral maal peab eriti ettevaatlik olema intiimsemat sorti kontaktide korral. Ja ma ei pea silmas mitte ainult hurmava välimusega vastassoo esindajaid. Loomariigi tundmatute isendite suhtes tunneb enamus meist aukartust, põhjendamatut kabuhirmu põhjustavatest putukatest ja mereelukatest ma ei räägigi. Personaalselt langesin kõigi eelduste kohaselt mingi tundmatu taime rünnaku alla. Kes lugenud mu postitust hotelli lähedal ronimisest, märkas ehk, et sain korra eelviimasel päeval varingul turnides kõrvetada. Kerge punetus ja sügelus, ei miskit hullemat kui nõgese puhul. Paar päeva hiljem kodus märkasin, et punetus pole taandunud, aga ei pööranud erilist tähelepanu. Nädal hiljem läksin päevaks mäele suusatama. Õhtul tagasitulles jalg sügeles, üllatusega avastasin, et punased punnid on oluliselt suurenenud. Imelik, ei tea kas külm või suusaliibukate hõõrdumine põhjuseks.

Järgmine hommik olid jalale kenad villid ilmunud, villide ümbrus koledalt põletikuliselt tumepunaseks tõmbunud. Sügeles, aga mitte väga hullult. Pükki pükse oli ebamugav jalga panna, villid tundlikud. Tööl üritasin võimalikult vähe liikuda, et püksisääred ville ei hõõruks, lühikeste pükstega vormi kahjuks meil pole. Kodus võisin veenduda, et punetuse taandumise märke polnud näha, pigem olid need kohad veidi paiste läinud. Otsisin doktor googlelt abi ja nagu võite arvata päästis mind ehmatusest põhjustatud südamerabandusest vaid skeptiku mõttelaad. Minu sümptomitele vastavad haigused katsid laia diapasooni kõikvõimalikest inimkonnale tuntud ja tundmata tõbedest alates „musta surma“ nime all tuntud muhkkatkust ja lõpetades vähiga. Oleksin piirdunud vaid Mehhiko mürgiste taimede otsimisega, aga vett sogas asjaolu, et lapsel, kes samuti kõrvetada sai, polnud mingeid märke nahal. Ometigi on eriti tundliku nahaga meie naispere, kel alati suured punnid ja lööve nii sääskedest kui koerakirpudest samas kui mul pole märkigi.

Vasak jalg paranemas
Öösel oli päris tüütu magada, jalg õhetas ja sügeles. Kui kahtlane olukord oli kinnitab fakt, et ehkki meditsiiniasutusi külastan haruharva, otsustasin peale tööd otse arsti juurest läbi astuda, kui ikka ise veel jalga alla võtan. Tööl vaatasin tööpäeva lõppu oodates iga viie mindi tagant kella. Kaalusin kainelt kõik võimalused läbi ja kokkuvõttes tundus ikka kõige tõenäolisem taimelt saadud mürgistus. Müstika vaid, miks alles nädal hiljem välja lõi. Tuulerõugeid olevat lapsena põdenud, see ei tohiks olla. Minu põletikulistele villidele kõige sarnasema pildi leidsin mingite putukate kohta, kelle vastsed elavad villides. Luubiga uurimine ei tuvastanud tundmatuid eluvorme ega ka pisikesi okkaid villides. Kolmapäeval, ehk üheksa päeva peale „kõrvetust“ vudisin arsti ootetuppa. Õnneks pole kesknädal rahvarohke, sain kohe ette. Õde küsis, mis probleemiks, seletasin ja palve peale näidata kerisin püksisääre üles. Tülpinud ja väsinud olemisega keskealine kergelt ülekaalus meditsiinitöötaja oleks mu säärel olevate punnvillide nägemise peale peaaegu tagurpidi salto visanud. Oi-oi-oi... oi-oi-oi... srazu vratsh nado... mul oli koduselt soe tunne kuulda vennasrahva keelt, justnagu Mustamäe polikliinikus :D

Pildil paistavad kui tava putukahammustused
Õde lahkus kiiruga jättes mind üksi oma villidega. Hakkasin juba sobivat põgenemisteed kaardistama, juhuks kui bioloogilise kaitseriietusega karantiinibrigaad peaks saabuma. Endale ei tundunud punetavad villid nii väga hullud, ju olin juba harjunud. Uksele saabus siiski arst, kes oli ettevaatuse mõttes aegsalt kummikindad kätte tõmmanud. Rääkisin talle üle kogu loo, mille peale doktor ei osanud muud kosta, et pole miskit sellist enne näinud. Eriti nädalase hilinemisega sümtomite ilmnemise valguses, mis viitab pigem nakkushaigusele. Ville aupaklikust kaugusest uurides mainis, et väljanägemise poolest meenutavad putukahammustusi. Pakkusin sõbralikult katsuda: villide all on suht kõva paistetus, oh pole vaja tõmbus tüüp kaugemale. Ma nihkusin lähemale rõhutades, et äkki ikka palpeerimine annab olulist infot. Nähes kui osavalt olin end ukse ja tema vahele manööverdanud silitas arst vastumeelselt hästi ettevaatlikult paari punnvilli pealt, kuid ei osanud miskit asjalikku lisada. Kokkuvõttes kirjutas mulle salvi, mida peale määrida. Nojah sama palju kasu kui mu perearstist, kes soovitab kopsupõletiku ravimiseks kuuma teed juua. Aga paremat polnud võtta. Kõik lootused tuli panna platseeboefektile, läksin tellisin apteegist retseptikreemi, ja määrisin kodus peale. Tänu töökoha tervisekindlustusele sain vähemalt tasuta, samas meenus riim nõuka arstiabi kohta, mis oli tasuta ja kasuta 😛

Nüüdseks on kaks nädalat möödas ja lööve mõningal määral tagasi tõmmanud. Eile käisin suusatamas ja kurim täna hakkas jälle sügelema. Eriti ärritavaks osutusid kodus jalga tõmmatud lühikesed fleecepüksid, mis vahetasin kiirelt linaste vastu. Nahk tulitab põlve pealt, kust fleece vastu puutus – kuradi kummaline. Praeguseks on siiski selge, et tegu pole ei lihasööja bakteri ega muu surmatõvega, muidu oleksin juba mullatoidul. Tänapäeva arstiteadus, vähemalt minu rahakotile jõukohane, ei oska vastust anda. Tuli pähe mõte postitada pildid ühte arstide FB gruppi, äkki oskab keegi Eesti meedikutest arvamust avaldada. Kui saan targemaks annan kallid lugejad ka teile teada.

Sunday, December 16, 2018

Mexico9 - Lahkumine

Teisipäev, 04 Dec - Lahkumine sombreerode ja kaktuste maalt
Uni pole just kõige parem, mitu korda öö jooksul pean vetsu külastama, õnneks vaid ohtralt tarbitud jookide mitte kõhuviiruse pärast. Unenäod kah seosetud ja kummalised. Näiteks sõidan kalli kaasa uue punase maasturist Mazda puruks. Tegelikult pole tal ei maasturit ega isegi autot, tütrel küll punane tavaline Mazda3. Igal juhul äratab mobla enne seitset nii, et veerand kaheksaks oleme juba hommikusöögil. Söön korraliku kõhutäie: praemunad, vorstikesed, ja magusaid saiu, suurt isu küll pole. Lõpetuseks kausitäis jogurtit müsli, kookosehelveste ja rosinatega. Pagariletist pakin saiakesi ja pirukaid lennukisse kaasa, loll oleks seal hullu papi eest lennukitoitu võtta.

Toas lõpetame pakkimise ja läheme randa. Kole palav on, tütar kipub peale ujumas käimist tagasi jahedasse hotellituppa. Mina ei raatsi rannast lahkuda, libistan minibaari õllekesi, käin mitu raksu ujumas. Kell ikka veel liiga hommik, baar pole lahti, toon toast canada õlle ja võtan mobla. Pildistan hotelli basseiniala ja randasid terrassilt. Basseini me kordagi ei läinudki, no miks peaks kui ookean käepärast. Jalutan alla randa, pildistan vaateid ja veel kord vette. Laine on päris suur, lasen end ookeanil õõtsutada, kes teab millal jälle saab. Rannal leian ilusaid koralli ja teokarbitükikesi, no mõned ikka mahutan veel, kas või käsipagasisse topin. Patt oleks nii ilusad rannale vedelema jätta :D Rannakaljude alt üht eriti kena korallitükki korjama kummardades saan sopsu kruusa kaela, iguaan kurivaim sebib seal.


Tuppa dushi alla, viimased asjad kohvrisse ja seljakotti ning kiire ülevaatus, et miskit maha ei jää. Tassime kohvrid välja, saadan kärumehe üles, ei hakka ju ise vedama, las too teenib kah jootraha.


Kohvrid paigutatakse ridades Canada linnade järgi, meie ei pea neid enam lennujaamani katsuma. Märjad ujukad väike probleem, laotan kohvrile päikese kätte kuivama. Registreerime välja üheteist ajal, just siis kui baar avatakse. Võtan januks õlle, ja mango brändi kokteili, lapsele sprite. Pool tunnikest oodata bussi lahkumiseni, istume terrassil, surfame netis ja limpsime jooke. Lapsele tellin kohapeal valmistatava smuuti, pergel alles nüüd avastame, et seda saab baarist tellida.

Õitsev kaktus
Dzhungel bussiaknast

Ongi aeg bussi istuda, joon oma eelviimast canada õlut ja teen mõne pildi möödavuhisevast dzhunglist. Lennujaamas oleme muidugi liiga vara, aga mis teha, hotelli bussi aeg on nii sätitud. Teeme check-in kohe ära ja anname kohvrid sisse. Nüüd nats aega ringi vaadata. Lennujaam nagu lennujaam ikka, miskit erilist pole. Istume välikohvikus tasuta wifi'ga netis surfates. Ostan lapsele kolm jäätist ja endale õlle kui viimane canada oma otsa saab.


Bohemia on parim Mehhiko õlu, üks parimaid üldse, mida kunagi saanud. Muidugi avastan selle lennujaamas lahkudes. Ei saa ka mainimata jätta, et jäätis ja õlu on sama hinnaga, mõlemad 2 USD tükk. Paar musta terava nokaga lindu tiirutab ringi üritades ettevaatamatutelt toidupalasid näpata. Enne kui turvatsooni siseneme pean ka oma joogipudelisse kallatud mangokokteili lõpetama, vedelikku lastakse läbi ainult siis kui see kõhus.


Tollivabas poes vaatan ringi, pakutakse seda teist maitsta - proovin ka mescali ära: jubeda maitsega jook, aga paneb pildi ujuma nagu oleks tõepoolest maagilisi seeni koostises. Ostan hoopis liitri "kuldset" tequilat. Lennukile muidugi jalutame. Proovin magada aga und ei tule, toolid on ebamugavad ja vahed kitsad. Pea hakkab tuikama esimest korda kogu reisu ajal. Tellin tomatimahla ja kohvi oma saiakeste kõrvale. Igavusest teen läpaka lahti aga siis meenub, et eelviimasel päeval suri mu asendatud klaviatuur. Üllatus, üllatus - töötab jälle, ei tea mis Montezuma needusega tegu, paistab nüüd tema mõjualast väljas. Saan vähemalt aega kasulikult veeta ja viimaste päevade lühikokkuvõtte kirja panna. Tänu klõbistamisele möödub lennu teine pool üllatavalt kiiresti. Juba teatataksegi, Torontole lähenemisest. Aknast välja vaadates avaneb tuttav vaatepilt, kesklinn ja teletorn ruudulise linnatulede sära taustal.

Lennujaam
Piirivalvest ja tollist kiirelt läbi, tänu automatiseerimisele on Canada passiga sissesaamine õige kiireks muutunud. Ise pead skännima ja vaid puuteekraani kasutades vastad paarile küsimusele selle asemel et küsimusi täis peberileht täita nagu viimased 30 aastat kombeks. Kohvrid saime kiirelt kätte, kaasa sõitis vastu ning jõudsime sutsti koju.

Koerad hullult õnnelikud, seekord kukkus Koko maja ees suurest rõõmust ulgudes ringiratast kihutama. Mul alati mure, et keskealine koer võib nii veel südamerabanduse saada. Pakkisime kohvritest riided välja ja jagasime natsa kaasatoodud nänni.

Kokkuvõttes võib reisu igati kordaläinuks lugeda. Nagu eelnevate lugude põhjal võisite veenduda pole ma tüüpiline rannaturist. Tahan alati mingit põnevat tegevust, üle poole tunni lamamistoolis kuidagi ei püsi. Kui võrrelda eelnevate Kesk-Ameerika ja Kariibi reisidega, siis Mehhikost jäävad kõige enam meelde inimtühjad valge liivaga rannad ja eriti rannakaljud ning mäed. Toit sõltub hotellist, oli täitsa hea aga valik polnud just kõige suurem. Igatahes polnud kellelgi kõhuhädasid. Joogipoolise üle ei saa ka kurta, teenindus oli super, jäätükkidega joogid toodi otse randa. Temperatuur mõnus, mitte liiga palav ja õhuniiskus normaalne. Rahvast meeldivalt vähe nii hotellis kui randades. Kindlasti aitab kaasa asjaolu, et jõulu ja aastavahetuse tipphooaeg polnud veel alanud. La viva Mehhiko!!!

Mexico8 - Snorkeldamine, Ronimine.

Esmaspäev, 03Dec – Hotelli juures snorkeldamine, ronimine, idamaine õhtusöök
Peale hommikusööki oli kavas kohe randa korallrahu juurde ujuma minna. Mul kuus canada õlut ikka veel külmikus, viimane aeg neid korkida, ei hakka ju tagasi viima. Niikuinii tehakse baar alles kell üksteist lahti. Haarasime maskid, lestad ja paar õlut rannale kaasa. Sobivat lamamistooli vaadates jäid silma tuttavad eelmise päeva retkest. Sõjalaevastiku insener abikaasaga, toredad asjalikud tüübid. Neil oli samuti plaan rifile ujuda, kuid otsustasid enne päikese käes praadida. Hea mobla ja asjad tuttavate lähedale jätta, suurt muret siin varastamisega pole aga parem karta kui kahetseda.

Tõus oli kõrgpunkti lähedal, lained väikesed, ei murdnud rahu peal, veesügavus isegi madalamates kohtades üle meetri. Kalu oli hulgaliselt ja igasuguseid, põhimass kümmekond juba tuttavaks saanud liiki. Tütar üritas kerakalasid kinni püüda, nood olid liiga nobedad, läksid peitsid end korallikoobastesse.

Toita kalu ei tohtinud, liiva põhjast võtmine ja puistamine polnud keelatud. Hulk kalu sai nii "haneks" tõmmatud, ujusid ligi lootuses, et tegu vees allaliuglevate toidupaladega. Jällekord kole kahju, et pole veekindlat moblakotti.

Ujusime rahule ringi peale, elu oli igal pool aga kõige rikkalikumalt rahu keskel väikestes kanjonites ja liivapõhjani ulatuvates aukudes. Parve suuri kalasid kohtasin rahu rannapoolses servas. Veeelukad ei näidanud mingit hirmu, ujusid ligi, uudistasid ja jätkasid rahulikult teekonda. Liitusin viieks minutiks parvega, küllap imestasid uue kohmaka kala üle, kes ei suuda sünkroonis pöördeid teha. Korallrahu ise mitte just kõige paremas seisus. Värvilised ja elus piirkonnad vaheldusid valgete "luukeresid" meenutavate surnud kohtadega. Kalad näkitsesid koralli küljest tükikesi ja vetikaid, ilmselt tegu normaalse toiduahela toimemehhanismiga.

Kokku olime üle kahe tunni vees. Korra käisime väljas lebotamas ja jooki võtmas. Tuttavatel olid uut tüüpi kogu nägu katvad snorkeldamisemaskid. Olin kunagi sihukesi kaalunud, aga ostsin siiski traditsioonilised. Nemad väitsid, et väga mugavad, saad ka nina kaudu hingata, vaateväli hoopis avaram. Äkki peaks ühe proovimise mõttes muretsema, siis ehk söendab kaasa ka veealuse maailmaga tutvuma tulla.

Canada Steamwhistle õlu Mehhikos
Kerge näljatunde otsustasime snäkibaaris peletada. Teel nägime paari oravat, üks krabas välibaarist minibanaani ja pani krabinal palmi tüve mööda üles. Põhjamaalasele natuke harjumatu näha oravat kenas talvises hallis kuues palmitüvel banaani nakitsemas.
Mehhiko orav sööb palmitüvel banaani
Rannateel sattusime esimest korda Mehhikos iguaanide peale. Isased veidi suuremad ligi meetrised "hambulise" seljaga, emased pisemad. Kui Costa Ricas nähtud pesitsesid puu otsas siis siinsed soojendasid end rannakividel, ilmselt veelembesed tegelased. Tütrel oli kange isu elukat katsuda, hoiatain küll, et ära puutu tundmatut looma, aga ega siis vanemat targemat kuulata. Lõpuks lõin käega, homme viimane päev, küllap lastakse ka kolme näpuga lennukisse. Isegi sihuke võllanali ei aidanud. 

Ma olin valmis tulistvalu plehku panema ja kuulutama, et ei tunne toda neiut, keda iguaanid oma pessa poegadele toiduks lohistavad. Laps katsus seljalt, loom vaid korraks pööras pead, külma kõhuga tüüp ei pidanud vajalikuks rohkem reageerida. See andis ka mulle julgust, jahe ja natuke pehme selg soomustatud reptiilil, justnagu maol, keda lapse õhutusel varem käes hoidnud.

Lahe äärde jõudes pakkusin välja, et ronime samal vasakul kaldal kus enne kuna parem tundus sutsu keeruline. Tütar ei tahtnud kuuldagi, seal juba käisime, läheme ikka uut avastama. Kõige mugavam oli kaljule pääseda esialgu läbi kõhuni ulatuva vee sumades. Sandad võtsime näppu, ei tahtnud neid märjaks teha, pärast jalataldade all libedad. Olime ettevaatlikud, et mitte merisiilile otsa astuda, teisel kaldal leidus neid hulgi, siin silma ei hakanud. Krabisid seevastu sebis karjaviisiliselt nii veepiiril kui kõrgemal. Korra jäin ühega silmitsi mööda kaljusena liikudes. Põrnitsesime teineteisele 20 sendi kauguselt otsa. Äsja tühjaks söödud kest, seepärast ei lasknudki jalga.

Ronimine lahe paremal kaldal oli tonks keerulisem, sest kaljusein suht järsk ja madalamal käisid lained üle kivide. Paar korda tuli ettevaatuse mõttes veepiirile laskuda, edasipääsemiseks pidime valima momendi kui laine tagasi tõmbas. Märgadel kividel tuli liikuda kiirelt aga ettevaatlikult, siin küll ei tahtnud libiseda ja vette kukkuda. Lahe lõpus oleva neeme juures paar järsku kohta, kust ülesronimine oskusi proovile pani.

Eriti kohas, kus kalle negatiivne. Õnneks sai sealt horisontaalselt ronides mööda. Polnud tehniliselt eriti keeruline, sest piisavalt pragusid ja nukikesi millest kinni hoida. Paraku oli vaja iga nukki kontrollida, kui kindel ja igaks juhuks valmis vaadata hädaabi koht, millest haarata kui kivi peaks lahti murduma ja pihku jääma. Ühes kohas lagunes ja kukkus alla kaljutükk lihtsalt seepärast, et tütar puusaga vastu läks. Siin kriipisin paljast kaljupinnale tugevamini toetamisest sääre katki, kivipinnast ulatuvad välja väga teravad kristallid.

Meres pisikeste kaljusaarte peal kükitasid kormoranid ja vahtisid meid uudishimulikult. Neeme kaugemas tipus oli tohutu kerajas rahn, sellest edasi ei viitsinud ronida. Siit juba paistis järgmine hotell. Tagasitee mõtlesime valida vähe kiirema, ronime otse kaljut mööda üles majade juurde ja sealt jalutame teed mööda randa.

Siit me üles tulime ja kõrvetada saime
Algus suht lihtne, seni kui kindel kalju jalge all. Viimases otsas läks jamaks, suht lahtine varing oli kaetud igasugu taimestikuga. Ebameeldiva üllatusena ka teravaokkaliste akaatsia põõsastega. Kaalusime juba tagasi minemist aga vaid kümmekond meetri lahutas tipust. Okkalistest põõsastest mööda manööverdades kuivanud puutüvest haarates tundsin äkki kõrvetavat valu vasaku jala säärel. Kummaline, miskit ebatavalist silma ei hakanud. Ühe heledate sendi jämeduste hundinuia moodi puhmastega taime vastu läksin. Kurat, ju mingit sorti kaktuseline. Hoiatasin last ja proovisin veidi madalamaks tallata, mille käigus sain veel kõrvetada. Pisikestest puudest kinni hoides õnnestus end lõpuks üles vinnata. Tüdruk ei pääsenud puhtalt, libises korra lahtisel kiviklibul ja sai oma kõrvetusportsu kätte. Peale esimest teravat valu eriti paha ei tundunud, ainult kipitas ja sügeles nats. Paar pisikest punast täppi hakkas silma, ei muud.

Hotellimajad asusid õige kõrgel kaljul, kasutasime võimalust linnusilma perspektiiviga piltide tegemiseks. Ronimisega olime nii kuumaks läinud, et hüppasime kohe rannas vette. Kõrvetada saanud kohad korraks tulitasid soolvees, aga minutiga polnud enam miskit tunda. Pool tundi ligunesime vaikselt õõtsutavates lainetes. Veest välja tulin ainult kandikuga rannale jalutanud kelnerilt jookide võtmiseks. Selline elu mulle meeldib! Oleks kauemgi olnud aga lõunasöök ootas. Viskasin toas särgi selga, kuivad püksid jalga ja restosse. Peale lõunasööki lasime leiba luusse ja sortisime oma kraami. Võtsin baarist mõned joogid ning jalutasin rannal.

Viimane õhtu rannal
Õhtu naelaks kujunes idamaade stiilis resto. Interjööri ja disaini eest said kohe täispunktid. Natuke hämar, idamaine muusika, ebamugavalt madalad  lauad ja toolid, teenindajad türgi või maroko riietuses (vabandage mu asjatundmatust, tolle piirkonna riietusel vahetegemises). Üllatavalt tühi, vaid paaris lauas inimesed. Salat oli suurepärane, seda võis ise võtma minna. 

Niipea kui maha istusime tervitas kõhutantsija. Tütar irvitas kui pillasin suust mööda torgatud salati maha, ei saanud silmi tantsijanna kehavõludelt eemale. Mis sa naerad, ebaviisakas oleks silmad taldrikus salatit vohmida kui ilus neiu vaeva näeb ka nina all paljast kõhtu ning puusi hööritab. Hea meelega oleks jootraha pakkunud aga ei teadnud kuhu panna, tütre silme all nagu ei sobinud tantsija rinnahoidjasse või püksikutesse peesosid toppima hakata.

Salati valik
Magustoidu kallale asumas
Tellitud lambapraad oli teatav pettumus, sest liha mitte vardas praetud nagu eeldasin vaid hoopis potis hautatud. Laps oli oma kalaroaga rahul. Kõrvallauas pakuti mingit imejooki, mida kelner veerand tundi klientide silme all valmistas. Üheks protseduuriks oli ka tulevärk joogiklaasis.

Hotellitoas korraldasime enne magama minekut pakkimise, et hommikul oleks rahulikum. Osa korjatud kive pidin õue viima, paarkümmend mahtusid lestadesse ja kingadesse kohvris. Kaks puutükki toppisin kõige otsa. Välja jätsime ainult järgmise päeva riided ja ujukad, sest oli kindel kava viimast korda ookeanis käia.