Inglise Härrasmees

Lugedes BBC artiklit teemal kuidas vanemad soovivad oma lapsest ehtsat "Inglise härrasmeest" kasvatada tundub Eestis toimuv vaidlus eliitkoolidest või privileegipimedusest naeruväärne. Postitan selle rohkem silmaringi avardamiseks, milliseid asju mujal maailmas toimub, mida ei oska ette kujutadagi. Vältimaks "ebasoovitavaid" (kokkupuudet alamast klassist inimestega - minu märkus) mõjusid plaanivad vanemad alustada lapse esimesel eluaastal ja väidavad, et palk pole oluline, õpetaja professionaalsed oskused (nii kõrgseltskonna käitumisnormid kui keelekasutus) on möödapääsmatud, lisaks vajalik kunsti ja muusika tundmine ning ratsutamis ja suusatamisoskus. Alljärgnev on kiire minupoolse silumisega AI kokkuvõte ja tõlge inglise keelest:

👶 Kas imiku õpetamine "Inglise härrasmeheks" on raha väärt?

BBC artikkel käsitleb Põhja-Londonis elava anonüümse perekonna erakordset tööpakkumist, kes otsib üheaastasele lapsele koduõpetajat, et alustada tema kujundamist "Inglise härrasmeheks". Palk on märkimisväärne – £180 000 aastas.

---

Peamised punktid:

• Varajane algus: Pere põhjendab imikueas alustamist sooviga vältida "kultuurilist kallutatust", mis tekkis nende vanema lapse puhul, keda hakati õpetama alles viieaastaselt. Nad usuvad, et varajases eas omandab laps ümbritseva keskkonna kaudu soovitud Briti tunnused.

• Nõuded koduõpetajale: Õpetaja peab olema britt, rääkima aktsendivaba hääldusega (Received Pronunciation) ja olema käinud "õiget tüüpi koolides", mis vastavad pere ambitsioonidele. Ideaalne kandidaat peaks omama teadmisi või huvi ka ratsutamise, suusatamise, kunsti ja muusika vastu, et laps saaks umbes kolmeaastaselt nendes valdkondades alustada.

• Kulu ei ole oluline: Perekond teab, et plaan ei pruugi õnnestuda, kuid nende seisukoht on: "proovime, ja alustame nii vara kui võimalik", sest sellega kaasnev kulu ei ole nende jaoks tähtis. Nende arvates tagab "Inglise härrasmeheks" olemine edu ja avab uksi.

• Kriitika: Mõned haridusvaldkonna eksperdid, nagu Peter Cui (Blue Education), peavad ideed "idealistlikuks ja ebareaalseks". Cui, kes ise kolis lapsena Hiinast Ühendkuningriiki, leiab, et kultuuriline identiteet peab tulema valiku ja sisemise arengu kaudu, mitte väljastpoolt peale surumisega.

• "Britilisuse" ostmine: Artikkel märgib, et see turg, kus Briti väärtusi ja etiketti müüakse, on laialdaselt olemas. Etiketieksperdid õpetavad inimestele (enamasti rahvusvahelistele klientidele) tasu eest, kuidas käituda nagu britid, rõhutades, et viisakus avab uksi. Ekspert Laura Windsor usub, et juba üheaastaselt alustades saab lapsest härrasmees, mitte keegi, keda hiljem on vaja "kohendada".

• Vastupidine vaatenurk: Samas on ka neid, kes soovivad just eemalduda "Briti süsteemi ja selle särgikraega seotud piirangutest". Nad kasutavad "super-koduõpetajat", et õpetada oma lastele emotsionaalset intelligentsi ja valmistada neid ette tehisintellekti poolt mõjutatud maailma jaoks, pidades praegust koolisüsteemi ebapiisavaks.

---

Kokkuvõttes tõstatab artikkel küsimuse, kas kultuurilist identiteeti ja edu saab osta ning varakult sisse süstida, või on see elatud kogemuste ja sisemise valiku tulemus.

Eestis õnneks pole oma pikaajalist aadliklassi, mistõttu sellised minu arust reaalsusest väljas ülepingutamised jäävad ära. Eliitkoolide süsteem toetub rohkem õpilaste oskustele kui vanemate rahakoti paksusele. Muidugi ei saa eitada, et madala sissetulekuga üksikvanematel on õige keeruline kui mitte võimatu oma lapsi ka piisavate teadmiste korral eliitkooli paigutada, nad tihtipeale lihtsalt ei ela "õiges" piirkonnas ega suudaks igasugu koolielu toetavaid annetusi teha või õpilast Pariisi klassiekskursioonile saata. Eestis on ka erakoole, paraku pole mul aimugi kas ja kui palju edukamad on need koolid lõpetanud lapsed ülikooli pürgimisel. Kanadas näiteks on erakoolide ja tavakoolide keskmine tasemevahe pea olematu, küll aga on suur vahe erinevate koolide vahel. Meie plikad käisid immigrantiderohkes tavakoolis, edasiõppimisele pääsuks andis täiesti piisavad teadmised ja oskused.

"Super koduõpetaja" kontseptsioon on iseenesest intrigeeriv. Minu arust muutub haridussüsteem peagi kardinaalselt. Superõpetaja rolli võtab inimeselt üle tehisaru, kes võimeline tegelema iga õpilasega individuaalselt just temale sobivas tempos ja vastavalt huvidele. Esialgu ilmselt tarkvara agentidena kodutööde juures aitamisel aga peagi ka koolis "abiõpetajana" ja siis juba "vanemõpetajana". Koolist saab lastele mitte akadeemilise hariduse vaid sotsiaalsete oskuste ja otsese suhtlemise õppimise koht.

Või mis teie arvate?

Uudiste usutavusest ja sotsiaalmeediast alaealistele

Täna sattusin olukorra peale kus olin sügavalt häiritud, et juba ERR levitab libauudiseid. Pole ju võimalik, et demokraatlik riik võtab vastu seaduse, mis keelab alla 16 aastastel sotsiaalmeedia kasutamise. Pahuralt urisedes kerisin pikemalt peatumata edasi ja hõikasin kaasale" "Austraalia keelab noortel FB ära". Loomulikult ta ei uskunud kuid erinevalt minust igaks juhuks googeldas, mugistas naerda ja saatis mulle järgneva tiktok video. Mida pekki, no ei ole võimalik, läksin tagasi ERR lehele. Loen artiklit, imestan koos autoriga ja mõtlen, kuidas on võimalik demokraatlikus riigis piirata ükskõik millise elanike grupi ligipääsu sotsiaalmeediale. Igaks juhuks googeldasin lisaks, tõepoolest pole libauudis.

Nagu päriselt, kui alla 16 aastased kõigele vaatamata kriminaalkaristusega keelatud alkot, suitsu ja narkotse manustavad, kuidas te kujutate ette, et nad leplikult sotsiaalmeediale ei ütlevad. Härrad ja prouad parlamendisaadikud, te ilmselt ei loe uudiseid, muidu teaksite, et enamus häkkereid alustab arvutitega tutvumisega enne 10't eluaastat, enne 16't on profid, kelle vastu võitlemisega tegelevad valitsuste turvateenistused. Teismelised palju leidlikumad seadustest mööda hiilimisel kui teie nende kehtestamisel. Inimesed, kes selliseid seadusi vastu võtavad, poleks nagu kunagi reaalse eluga kokku puutunud, kindlasti pole neil olnud normaalseid teismelisi lapsi. Lisaks on harukordselt loll võtta vastu seadust, mida pole võimalik tegelikkuses rakendada. Ühiskond hakkab kõigisse seadustesse suhtuma sarnaselt, kui üht ebamõistlikku keegi ei täida siis langeb ka teistest mõistlikest üleastumise lävend.

Leebem vorm telefonide keelamine koolis. Nalja teete või, kui isegi vanglasse smugeldatakse telefonid sisse kuidas te kujutate ette isikuvabadusi austavas ühiskonnas telefonide keelamist või äravõtmist. Meil töö juures proovitakse iga paari kuu tagant, kui mingi kõrgem pealinna ülemus kohale lendab ja tüübid töökohal bossi märkamata telot rullivad ja netis surfavad. Toimub suur ohutustehnika koosolek, räägitakse koledaid lugusid telefonide kasutamise ohtlikkusest, ähvardatakse igatsugu meetmetega telefoni kasutamise eest, nõutakse allkirja paberile, mis kinnitab koosolekul osalemist ja telode kasutamisest loobumist. Paar päeva kasutatakse nutikaid varjatult, väiksemad ülemused õiendavad vahelejääjatega, nädala lõpuks on kõik ununenud ja telod jälle avalikult väljas.

Nii nagu tuumapommi ja kõigi teiste tehnoloogiliste avastustega: pudelist välja lastud dzhinni ei topi sinna tagasi mitte mingisuguste meetoditega. Mis ei tähenda, et ma eitaks liigse sotsiaalmeediasõltuvuse kahjulikkust. Muidugi pole see hea aga keelamine pole lahendus, olemuslikult mässumeelseid teismelisi pigem ahvatleb kui hoiab eemale. Optimaalne lahendus oleks mu arust üritada noortele vastuvõetaval viisil selgitada, mitte jõuga piirata. Paratamatult tuleb leppida sellega, et kõiki ei õnnestu kunagi "päästa", täpselt samuti nagu alkot, suitsetamist ja narkotse keelavad seadused ei hoia kõiki või tõele näkku vaadates enamust neist proovimast ja kasutamast. Eemal hoiavad kas shokeerivad näited enda lähedasest tutvusringkonnast või vahel harva kui mõistus viimaks ise koju tuleb - seni tuleb lihtsalt ellu jääda. Napsusena autoga sõitmise totrusest sain hea hoiatava kogemuse kui ülikooliajal kaks sõpra järgemööda täispeaga telefonipostid pooleks sõitsid - võtsin teiste vigadest õppust ja kunagi enam ei teinud.

Äkki ma eksin kui arvan, et sotsiaalmeedia keelamine teismelistele pole lahenduseks või üldse võimalik. Huvitav oleks kuulata, mida lugejad sellest arvavad, on kellelgi häid lahendusi?

Koolijuttu

Viis identset poolringi. Mis on ringi diameeter?

Septembrikuus on õige aeg koolijuttu rääkida. Netis jäi silma Singapuri (üks maailma parima haridustasemega riik) algkooli matemaatikaülesanne. Matemaatikat ja loodusteadusi on seepärast hea võrrelda, et need on objektiivsed ning samad kõigi rasside ja rahvaste puhul, ei sõltu poliitilisest hoiakust, usust ega kodaniku igat sorti muudest eelistustest alates seksuaalsetest ja lõpetades toitumisega. Huvitav paljud mu blogi lugejatest suudavad selle ülesande lahendada, eeldab vaid liitmis-lahutamisoskust ja näpuotsaga loogikat.

1: 2 numbrit õiged aga mõlemad vales kohas

2: 2 numbrit õiged, üks õiges üks vales kohas

3: 2 numbrit õiged, üks õiges üks vales kohas

4: 2 numbrit õiged, üks õiges üks vales kohas

5: 3 numbrit õiged aga kõik vales kohas

Aimates kuidas sotsiaalmeedia platvormide algoritmid töötavad polnud ime, et peagi kargas üles mitu järgmist ülesannet. Üks jäi teiste hulgast silma, postitan ka selle. Ehkki ülesandes on numbrid pole tegelikult tegu matemaatikaülesandega, numbrite asemel võiks vabalt tähed või mingid suva sümbolid olla. Kel huvi, proovige ka selle luku "kood" lahti muukida. Põnevuse säilitamise mõttes üritage oma peaga (mitte AI või kompuutri koodiga) teha, pliiats ja paber nigu ennevanasti on lubatud😉

P.S. Et kõigil lahendajatel põnevust säilitada, kommenteerige esimese ülesande puhul mitte vastus vaid kui kiiresti õige vastuse leidsite ja teise puhul nelja õige numbri summa. Kui huvi, võib mõne päeva pärast lahenduskäike võrrelda.

Kringlid

Päevapilt: Juustu ja jumalik kaneeli-pähkli kringel

Päeva naelaks on kahtlemata ülekaalukalt kaasa tehtud kringlid: juustu ja kaneeli-pähkli. Tööl telefoniga temaga juttu puhudes mainis naine, et tegi harjutamise mõttes mõned kringlid. Talt on nimelt paar korda tellitud mingite kohalike eestlaste ürituste jaoks - rahvas ilmselt rahule jäänud, muidu ju ei tahaks jälle. Muidugi ei saanud ma järgijäänud ajal mõtteid hõrgutavast toidust eemal hoitud. Esimene asi koju jõudes kummastki veel soojast kaks prisket tükki suure kruusi külma piimaga nina alla ... oooooh, milline nauding. Mulle on lapsest saati meeldinud ahjusoojasid küpsetisi külma piimaga konsumeerida, kohv sobib vaid jahtunud kukli või piruka juurde.

Õhtul vaatasime takkajärgi viimasest Suveringvaatest kokkuvõtet Pelgulinna uuest riigigümnaasiumist. Lihtsalt superäge - kuramus küll, täiega teeb kadedaks. Miks meil "kuldsel" nõuka ajal midagi ligilähedastki polnud. Samas kerkis mõte, kas sinna kooli õppima läinud lapsed ikka saavad aru kui väga neil vedanud. Eks meilgi omal ajal olid objektiivselt võttes paremad tingimused Lutsu "Kevade" külakoolimajaga võrreldes, sõja või stalini ajast rääkimata. Samas lapsena sellest aru ei saanud - kool oli nagu kool ikka. Gustav Adolf ehk vähe ägedam kui Mustamäe mammutkool, selle üle sai nats ikka uhkust tuntud.

Praegu näeb PERG ilus uus ja läikiv välja. Huvitav kas ja kui kaua puit välistingimustele vastu peab, loodetavasti ei lähe nagu Vabaduse platsi ausambaga, mida üsna pea tuli remontima hakata. Ehk on õpilased kultuursemad ja oskavad piisavalt hinnata ega hakka seinu sodima või laudasid lõikuma nagu see ennevanasti kombeks oli. Vanalinna tänavaid (graffiti) vaadates kerkib küsimus kas ja kuidas koolihooned ja taristu välispidise huligaansuse eest kaitstud. Kardetavasti liigub õhtuhämaruses või ööpimeduses kärakat või meelemürke tarbinud kampasid kes kadedusest või niisama endast parematele ärategemise himust üritavad miskit lõhkuda või endast märki maha jätta. Kas olen liiga negatiivne oma nõuka aegse paranoiaga ja praegused noored mõistlikumad või mis teie arvate?

Palkadest ja erialadest

Kuidas nähakse tarkvara inseneri tööd

Eile sai mu enesehinnang hävitava löögi: selgus, et ilma mingite mööndusteta olen pere madalaima ametliku palgaga liige kui koerad ja madu välja arvata. Tütar nimelt edutati oma firmas järgmisele tasemele: insenerist arendajaks. Nüüd võib end uhkusega "dev" nimetada. Samas tunnistas, et ega töö vist suurt muutu, igatahes esialgu. Tegelikkuses on muidugi karta, et kõrgema palga eest tuleb ka enda halle ajurakkusid rohkem liigutama hakata. Ta on ikka veel kahevahel kas liikuda edasi spetsialistina või juhtimise rollis. Mõlemal on omad plussid ja miinused, minu kogemuse põhjal kulub juhtidel põhiaeg personali probleemide lahendamisele ja teiste töö eest vastutamisele, spets vastutab enamasti vaid enda töö eest kuid tema seljas istub juht oma tähtaegadega.

Tarkvara arendaja "kadestusväärne" elu 

Tarkvara inseneri tegevus ;)

Kuna tööl oli aega üle surfasin netis ja sattusin nii mõnegi huvitava artikli peale. Näiteks selgus, et Eestis on parimad palgad spetsialistidel ja spetside hulgas tarkvara arendajatel - keskmine umbes 3300 euri kuus. Numbriliselt täiesti võrreldav maailmamastaabis palkadega kui ka maksud arvesse võtta. Vaadates maailma suurlinnade elukallidust tagab Eestis numbriliselt mõnevõrra väiksem palk parema elukvaliteedi. Näiteks Torontos kulub viimastel andmetel ainuüksi kodu omamise kulude katteks 60% pere sissetulekust ja 70% kui tegu on majaga. Majalaenu saamiseks peab pere aasta sissetulek ulatuma 200000 Canada dollarini (125000 eur). Palgavaesuse tase 50000 CAD (33000 eur) aastas.

Kõik tahame oma lapsi aidata. Meie oleme leidnud et parim viis on võimaldada neile teadmiste  ja oskuste omandamine mitte nii palju toetada materiaalsete asjadega. Lisaks muidugi teadvustada vastutustunnet: oma tegude või tegemata jätmiste eest vastutad ise. Jah meie vanematena võime ja saame anda nõu ja toetada aga sinu elu, lõpuks pead ikka ise elama enda tehtud otsustega. Nõu andsin nii palju, et õppida tasub eriala, mis võimaldab mugavalt ära elada, küll hiljem jõuab hobidega tegeleda. Ise oleksin ka peale keskat pigem suusainstruktoriks tahtnud minna aga oli selge, et ehkki tundus hullult tore siis perspektiivikas see karjäär eriti ei olnud. Põhimõtteliselt tundsin, et minu "töö" on tehtud kui lapsed koolid lõpetasid, olime pakkunud võimaluste piires hea stardiplatvormi. Edasine sõltub juba neist endist.

Parandus: Piinlik tunnistada aga plika ametikoht on hoopiski "Software System Designer", mis arendajast tööst päris palju erinev😏 Minusugusele asjatundmatule tunduvad kõik tarkvaraga seotud asjad samas potis olevat.

Kummitus tulevikust

Teadmata tulevikku sõudmas aastal 1981

Kaks nädalat istus see postitus "sahtlis" avaldan nüüd lõpuks peale kiiret silumist.

Sain innustust Indigoaalase blogipostitusest, kes kirjutas endast 30 aastat nooremale minale kirjutamise kampaaniast. Mul natuke sarnane seis kui temal, sest 1991 aastaks olid enamus suuremaid elumuutusi juba juhtunud. Murrangulised momendid algasid nii kümmekond aastat varem ja kulmineerusid 35 aasta eest. Seega kirjutan postituse hoopiski unenäo ilmutuse vormis, mis annab rohkem vabadust ja mõningaid unikaalseid võimalusi.

1981 maikuu keskpaiku lesib hilishommikul suvila nurgatoa voodis poolunes üks blondi tiheda sassis juuksepahmakuga tüüp. Voodi on ta enda oma lapsepõlvest saati, või noh vähemalt "Tallinna ajast" alates. Natuke lühike, ehkki vanemad ostsid ettenägelikult pika, millest pidanuks täiskasvanule jaguma. Paraku kasvas noormees kas tänu alumiiniumlusikatele või nõukogude viljastavatele tingimustele GOST'i standardist pikemaks, mistõttu tallad toetusid ebamugavalt vastu otsaseina.

Tervitus, no kas ei tunne ära?

Tere-tere, mmm... nagu tuttav tuleb ette, aga ega ikka ei tea. Mis üldse toimub (natuke paanitsevalt), ma ei saa liigutada. 

Vaata, tegelt näed sa praegu und ja teatavasti juhtub aeg-ajalt unes "halvatus", no ei saa liigutada punni palju tahad. Hea isegi, et rääkida saad. Muideks mina kontrollin und, nii et kui jama hakkad ajama jääb suumulk kinni ja pead vaid passiivse kuulamisega piirduma. On selge?

Noogutus kortsus kulmul, samas tunnen ma seda tüüpi liiga hästi. Tean täpselt, et pealtnäha nõustumine on vaid aja võitmise taktika. Aju analüüsib tal olukorda: kuidas vastast alt vedada.

OK, mis me ikka lolli mängime, kui sa pole veel mõistnud siis mina olen tegelt sina, lihtsalt 40 aastat tulevikust, aastast 2021. Ära tee midagi nii imestunud nägu, see on uni ja unes võib kõike juhtuda. Ma ju ütlesin, et kui lolli hakkad mängima võtan ka kõnevõime, ära üritagi kisa teha. Nii ongi parem, muidu hakkad muudkui vahele segama. Ega ma pikalt viitsi siin lobiseda, loen sulle mõned faktid ette ja kui ilusti käitud annan aeg-ajalt võimaluse küsida. Samas vastan vaid nii palju kui vajalikuks pean.

Praegu on maikuu, aasta 1981, lõpetad Gustav Adolfit. Kodus ütlesid, et lähed suvilasse õppima. Tegelt võtsid sõbrad kampa, tegite tuuri ABC'sse ja nagu näha teil vedas, isegi Saku Heledat oli saada. Räim-tomatis, kas skumbriat ei olnud või? Nojah, mida muud noortel meestel õlle kõrvale vaja. Jajaa, nägin küll, keegi oli saanud Lemmiku vorsti ja jupi juustu lisaks põrandaleiva pätsile. Sahvrist oled põdravorsti kah ligi haaranud - see ju vaesel ajal täielik delikatess.

Ma mäletan küll, et eksamite pärast sa isegi keskkooli lõpukate ajal suurt ei muretsenud, mate ja füüsika on ju olümpiaadipoisil lumme kusta. Ülesanded tasemel, et ikka enamus tavakooli õpilasi jagu saaks ning kooli lõpetaks. Kirjand vaid veidi problemaatilisem, aga sellegi oled planeerinud kirjutada lihtlausetes ja üksikute sada protsenti kindlate sidesõnadega, vältimaks komavea võimalust. Stiilipunkte ei saa, aga ka sellega oled arvestanud - nelja ehk ikka välja venitab ja rohkem pole vaja.

Keska lõpetamine on nohu, mida tead ka ise. Ees seisab üks su elu olulistest valikutest: kuhu edasi õppima minna, kas Tippi nagu onu pragmaatiliselt soovitas või Tartusse füüsikat, mis sinu enda lemmik oleks. Tean mida valid ega oskaks ka praegu soovitada, kumb õigem. Su valiku tulemusena olen igatahes praegu siin. Aastal 2021 takkajärgi targana leian et nii bioloogia kui geoloogia oleks põnevad arvutustehnikast rääkimata - nii seda vist kutsuti omal ajal. Juba keskas said algelises progemises kätt proovida, siis tundus liiga kuiv ja igav.

Kindlalt tean väita, et kõrgkooli aeg on elu ilusaim aeg, ehkki sel momendil ei pruugi aduda - igatahes naudi täiega!

Soovitaks rohkem mõttega õppida, sporti teha, vähem juua ja taktitundelisem olla. Põhimõtteline sirgjoonelisus pole sugugi alati parim taktika ehkki sulle endale see meeldib. Peaksid õppima vahel ka siis noogutama kui kael pead vangutama kisub. Ning vahel lihtsalt suu pidama, inimestele ei meeldi kui neid õpetatakse, eriti kui sul õigus on. Samas tean, et neid soovitusi sa kuulda ei võta, sul plaanis sirge seljaga ainult endale lootes elust ja teele jäävatest takistustest läbi murda. Kulged nagu kirjas kolmkümmend kaks aastat hiljem ostetud särgil: 

Edasise elu määravaks momendiks kujunevad pea täpselt viie aasta pärast kaks lähestikust sündmust. Üks on täiesti lokaalse tähtsusega tudengijämm, teine aga ülemaailmset vastukaja leidev katastroof, millest räägitakse ka nelikümmend aastat hiljem. Pead suutma vastu võtta targad, rasked ja julged otsused, et nende sündmuste mõju maksimaalselt soodne oleks.

Kannata, küsimuste aeg pole veel tulnud ja nende kahe kohta ei kavatse ma niikuinii rohkem infot jagada, küll näed ise kui aeg käes.

Sulle meeldib inimesi shokeerida, las ma nüüd shokeerin veidi sind ennast mõningaste faktidega, kuidas maailm 40 aasta pärast 2021 mai keskel välja näeb:

Euroopa poliitiline kaart on täielikult muutunud.

Paldiski lähedal tegid eelmine nädal langevarju dessandi 800 USA ja Briti eriüksuslast, Ämari lennuväljale maandusid Itaalia värvides USA päritolu uusimad hävitajad F-35. Eesti sõjaväe relvastuses on kuulipildujad MG3, kuulsa saksa teise maailmasõja MG-42 järeltulijad. Tegu pole mitte sõja vaid liitlaste õppustega. Näost näha, et oled tõsiselt üllatunud - jah, seda poleks ka kõige ilusamas unenäos osanud aastal 1981 loota. Mõistad ehk isegi: Eesti kuulub NATO'sse ja seda juba 17 aastat. Suurim sõda Euroopas Venemaa ja Ukraina vahel.

Eestis kehtib raha, mille nimetustki pole keegi veel kuulnud. Eestil läheb 2021 majanduslikult paremini kui praegusel 1981 aastal Soomel. Sabasid pole, nii toidu kui tarbekaupu poodides jalaga segada. Vene päritolu autosid tänaval haruharva näha, saksa ja jaapani mudelid ülekaalus. Eestis valitseb turumajandus aga sinu ajajärgule arusaadavalt võiks seda kapitalistlikuks korraks kutsuda. Mis kõige tähtsam:

EESTI VABARIIK on juba 30 aastat eksisteerinud ning kuulub Euroopa Liitu.

Ära rabele nii palju, ok üks küsimus.

Mis Nõukogude Liidust on saanud???

Pole enam, laguneb 10 aasta pärast vabariikideks. Kõigis hakkab kehtima vähemal või rohkemal määral autoritaarne kapitalistlik kord. Aga sind huvitab ilmselt eelkõige Venemaa. See pole kuhugi kadunud ja ehkki palju nõrgem kui NL kunagi, siis Eestile kujutab endiselt teatavat ohtu. Seepärast ka NATO väed pidevalt Eesti baasides roteerumas.

Tehnoloogia on võimsalt arenenud, kuid lendavaid autosid ega termotuuma elektrijaamu pole ikka. Samuti pole ka inimesed uuesti Kuule jõudnud ehkki Marsile lendamine tõsiselt plaanis. Ülehelikiirusel reisilennukid enam ei lenda. On mõned Startreki vidinad ehk siis traadita telefonid, mida mobladeks nimetatakse. Arvutustehnika võimsalt arenenud, kusjuures ainuüksi arvutimängudega tegeleva majanduse väärtuseks hinnatakse rohkem kui 300 miljardit dollarit.

Ok, veel üks küsimus.

Mis minust on saanud, mis ...

Ainult üks küsimus oli! Vastan siiski natuke laiemalt aga ka umbmäärasemalt:

Elad pere ja kahe koeraga oma majas linnas, mille nimi algab T tähega.

Oled viimased 15 aastat omanud mäesuusatamise hooaja piletit.

Sul on must vöö ühes võitlusspordis.

Jooksed pea iga hommik 5 kilti.

Tervis on korras, võid oma geene ja natuke ka usinust tänada.

Sulle meeldivad banaanid nagu ennevanasti, uueks lemmikuks mango.

Saku Heledat villitakse endiselt ja see on ikka su lemmikõlu.

Mis ma ikka enam jahun, sest tegelt ei tohi sa sellest unest miskit selgelt mäletada. Muidu võid hakata üritama oma käekäiku muuta ja nii sündmuste ahela lõhkuda. Nagu ikka unedega - ärkamise momendil mäletad päris palju aga natukese ajaga hajuvad laused ja pildid mälust nagu hommikune udu. Ainsaks kinnituseks, et unes külas käisin viskan ühe pisikese vimka. Aga nüüd suigud mõneks ajaks tagasi sügavasse unne.

Leib ja Räim Tomatis

Noormees istub hiljem sõpradega suvila rõdul. Võtavad kampas kerge eine eelmise õhtu ülejääkidest. Räimtomatis lahtine konserv lõhnab kahtlaselt, kuid seltskond pole pirtsutajad. Hammustavad leivakäntsakast kõrvale ja lasevad konservi ringi käia. Humalane õlu loputab läila kalarasva ja tomatipasta maitse alla. Kamba peale korgitakse viimane allesjäänud õllepudel. Esimene kes lonksu võtab, maigutab suus ja sülitab siis lillepeenrasse. Hapuks läinud või? uurivad teised. Ei, kuradi õlletehase sägad on puhta vee pudelisse pannud.

Vimka, vimka, ... mis kuradi vimka üritab blond sasipea mõtliku näoga meenutada. Teate, ma nägin imelikku und, et Eesti on NATO's ja inimestel on sihukesed Startreki rääkimise ludinad ja ... 

Kuule nüüd, nii palju me ka eile ei joonud, irvitavad teised. Normaalne mees näeb hommikul unes paljaid tüdrukuid, eriti kui need enne õhtut jalga lasid kui hakkasime saunajuttu tegema. Kurat, kas pood on juba lahti arutab kõige pikem üritades taskust õngitsetud kopikaid kokku lugeda - kaks zhigulit peaks saama ja tühjadest kestadest tuletist võttes keevitame lausa kümpi kokku, kui ikka siinses maapoes õlut järgi on.

Aga läheks jookseks hommikul mõne kildi rannal, üritab noormees teemat vahetada. Puhta soojaks läind peast, pohmakaga võid liialt pingutades nagu näiteks peldikusse minnes infarkti saada mühatab kunstniku kalduvustega reaalkooli kasvandik elutargalt, nööbib püksiaugu lahti ja kuseb otse rõdult sirelipõõsaste juurtele. Vähemalt lillepeenrasse ei lase mõtleb blond sasipea, kuidas pärast emale selgitada miks lilled pruuniks tõmbunud. 

Ja Eestis kehtivad Eurod hüüatab noormees ebalevalt kusagilt pähekaranud mõttekillu.

Jaa, jaa ... ja Eestis sõidetakse ralli maailmameistrivõistlusi osatab pikk loikam.

Ah perset, lähme parem poodi, teiega ei saa ju kaine peaga üldse normaalselt juttu ajada mühatab noormees pahaselt.

Sain diplomi !!!

Äkki olen üldse vale eriala valinud😜

Hariduseteema viimasel ajal seoses dinstantsõppega üles kerkinud. Sattusin Delfis sihukese kooliteadmiste testi peale. Kui huvi siis võimalik proovida (kliki lingil) kas ja milliseid teadmisi kooliajast külge jäänud. Ma muidugi ei arva, et 12 valikvastustega küsimust annab teadmistest täieliku ülevaate, aga mingi mulje taustast ehk siiski saab. 

Igavusest tegin ära ja sain suht pandava resultaadi 9/12 ehk 75%. Vaevalt nüüd kuldmedali vääriline aga hea tunne nagu oleks kommi saanud😜 Kolm punkti kaotasin: ühe seepärast, et ei viitsinud paberist kuuske voltida, teise kultuuriteemal "Siuru" asutaja panin valesti ja kolmanda hääleaparaadi osade määramisel kiirustamise (tüüpiline viga juba kooliajal) tõttu. 

Mind ennast (ja ka mu kaasat) pole kunagi vanemad kooliasjus aidanud. Põhjuseks mitte oskamatus (isa teadusliku kraadiga, ema õpetaja) vaid veendumus, et koolitöö on lapse enda töö. Mul nagu ei tulnud pähegi neilt abi küsida. Vahel harva sai sõpradele helistada kui ise kuidagi jagu ei saanud. Oma lapsi pole ka kodutöödega kunagi aidanud, tegelt nagu mu vanemad ei teadnud, mida mina õppisin, nii ei teadnud ka mina, mida lapsed koolis õppisid.

Kas teie aitate oma lapsi kodutöödega. Mul on jäänud mulje (võimalik et petlik), et osadel teemadel (eriti loodusteadustes) enamus vanemaid pole niikuinii võimelised gümnaasiumitasemel abiks olema. Ma ise ei suudaks kaasa rääkida ei kunstis, muusikas ega suurt keelte teemal (ehkki praktikas räägin õige mitut keelt).

Hariduse ja koolituse tulevikust

Priviligeerituse postituse kommentaaride käigus kaldus vestlus ka ümberõppele ja haridusele üldse. See omakorda pani mind mõtisklema tuleviku haridusest. Kuidas võiks välja näha ja milline süsteem võiks kõige efektiivsem olla. Mis üldse oleks inimestele hariduse andmisel eesmärgiks. Aeg-ajalt on silma jäänud killud siit ja sealt, üritan kuidagi oma mõtteid süstematiseerida.

Tänapäeva haridussüsteem põhinevat ajalooliselt suures osas riikide vajadusel koolitada välja bürokraatide armee, kelle abil riigivalitsemist ellu viia. Seda alates Egiptusest ja Kreekast kuni siiani välja. Briti impeerium viimistles põhilised meetodid, mis praeguseni kasutusel. Tänapäeval on koolisüsteem suures plaanis üle maailma väga sarnane, kõikjal õpetatakse samu põhilisi oskusi nagu lugemine, kirjutamine, arvutamine, loodusteadused, humanitaarteadmised. Mõnevõrra erinevad on "poliitilised" ained ja religioon, mille puhul järgitakse kohalikke ettekirjutusi vähem või rohkem rangemalt.

Koolisüsteem vormis lapsed käivad mitu kuni paarkümmend aastat koolis on samuti säilinud siiani. Tasapisi hakkasid kursused üle kolima internetti aga seoses pandeemiaga olid paljud riigid sunnitud väga järsku distantsõppele üle minema. Kõrge tehnoloogilise arenguga piirkondades toimis suht valutult, mujal esines tõsiseid probleeme. Distantsõppe puhul tuleb lisaks tehnoloogilisele võimekusele interneti infrastruktuuri ja arvutite olemasolu näol mängu ka personaalne külg. Osadele lastest sobib distantsõpe ideaalselt, koolistress jääb olemata, teised ei saa kuidagi hakkama, sest vajavad vahetumat suhtlemist. Ise olen alati õppinud omaette õpikust või netist, tunnis polnud võimeline keskenduma, liig palju segavaid faktoreid nagu sõpradega lobisemine või kenad klassiõed. Suurimaks mureks on ilmselt kooli sotsiaalse osa välja jäämine, lapsed suhtlevad distantsõppe puhul vahetult vaid väga kitsa sõprade ringiga. Aga äkki ongi vahetu suhtlemine väljasuremisele määratud?

Kuidas võiks näha välja tuleviku haridussüsteem, mis on selle eesmärk. Minu arust on põhieesmärgiks valmistada ette kodanikke võimalikult hästi elus hakkama saamiseks. Kuidas seda kõige efektiivsemalt saavutada?

1. Kõigile mõtlemisvõimelistele tagada tasuta baasharidus. Lugemine, kirjutamine, elementaarne arvutamisoskus ja loodusteaduste alused peaks olema võimalik algkooliga (3-4 aastaga) selgeks õpetada. Selles vanuses võiks lapsed käia edasi koolis nagu seni, sest nii omavad möödaminnes ka sotsiaalse suhtluse alused. 

2. Järgmise 4-5 aasta jooksul peaks kergelt diferentseerima humanitaar ja reaalkallaku huvidele vastavalt. Enamus võiks käia endiselt koolis aga need lapsed kes soovivad ja saavad hakkama võiks olla distantsõppel.

3. Praeguse mõiste järgi gümnaasium võiks olla vabatahtliku valiku alusel diferentseeritud humanitaar, reaal ja rakendusliku hariduse peale. Siinkohal on ilmselt vajalik mõningane riigipoolne juhtimine kohtade hulga määramisega, et ei tekiks hiljem liig suurt vahet hariduse ja tööturu vajaduste vahel.

4. Ülikool kui selline võiks enamuses kolida distantsõppele. Sotsiaalse suhtlemise harjutamise peale raisata oleks mõttetu. Esimesed üks kaks aastat antakse süvendatud alused valitud erialadel ja efektiivselt õppima õpetamisel, edasi võiks sõltuda suures osas palju rohkem momendi vajadustest. Suured firmad suunaks just neile kursustele, mida konkreetselt lähitulevikus vaja.

See on muidugi väga rohmakas mudel aga arvan, et oluliselt efektiivsem kui praegune. Usun, et paljud meist on näinud enda peal kuidas väga suurt osa ülikoolis õpitut pole kunagi edaspidises tööelus vaja läinud. Kooliosa põhiteadmisi pean siiski kõigile tähtsaks üldhariduslikust vaatevinklist. Momendil kipub olukord olema selline, et tööd saanud ülikooli lõpetajad saadetakse kõigepealt kursustele omandama oskusi, mida just see või teine konkreetne firma vajab, tihtipeale tagasi samasse ülikooli kust diplom saadi. Oma tütar hea näide, mehhaanika inseneri haridusega sai tööle tarkvara insenerina. Esimene pool aastat kulus puhtalt koolituse peale.

Distantsõpe paneb õpetajate ja õppejõudude kohtadele surve, neid poleks enam nii palju vaja kui tudengid ise üle arvuti kursuseid võtavad.

Mis teie arvamus on koolisüsteemi tulevikust ja distantsõppest kui sellisest.

P.S. See uus blogiformaat ajab mind ka hulluks😡 No miks ei võiks olla uuele formaadile üleminek, programmide uuenduste paigaldamine, jne ... tehtav kasutajapoolse soovi korral aga mitte automaatselt programmi haldaja poolt😕 Üks põhilisi pingeallikaid vanematega (pealt 80 aastased) suhtlemisel on nende arvutites toimunud ja toimuvate programmiuuenduste haldamine. Tarkvara firmad peaks arvestama sellega, et suur hulk kasutajaid pole asjatundjad pruukimata sõnagi mõista ekraanile ilmuvatest teadetest!

Kirjaoskusest ja modelleerimisest

Matemaatika algteadmisi olen alati pidanud sama loomulikuks kui kirjaoskust. Justnagu kirjutamine ja lugemine on kirjaoskuse erinevad tahud tundub mulle võrrandite, lihtsamate funktsioonide ja graafikute mõistmine kirjaoskuse üheks vältimatuks osaks olema (see lause küll mu kirjaoskusest head muljet ei jäta😛). Tänapäeval arvutikasutamisoskus (mitte segi ajada programmeerimisega) veel lisaks.

Alati olen arvanud, et kõigil vähemalt algkoolis käinud inimestel on elementaarse matemaatika (liitmine, lahutamine, korrutamine, jagamine, protsendid, murrud, trigonomeetria, geomeetria, loogika) oskused olemas. Enda tutvusringkonnas pole kunagi tekkinud sel teemal küsimust, aga eks me ju käime läbi suures osas sarnaste inimestega. Filoloogi haridusega kaasa ainult süvendab veendumust, et kõik inimesed mõistavad matemaatikat lihtsalt loomulikust intelligentsist.

Vahel kuuldes kedagi kurtmas matemaatika keerulisuse üle pidasin seda rohkem naljategemiseks või niisama edvistamiseks. Indigoaalase blogipostituse kommentaarid panid tõsiselt järgi mõtlema. Äkki tõepoolest leidub muidu täie mõistuse juures olevaid kodanikke, kes murdudega ei suuda opereerida või protsendi olemust ei mõista. Tegelt ju loogiline, sest näiteks ma ise olen muusika koha pealt absoluutne võhik, ehkki koolis laulutundides käinud ja halastusest neljaga läbi lastud. Samamoodi võib nii mõnigi arvata, et lauluoskus on normaalsel inimestel kaasasündinud😏

Kui eelnev on tõsi siis järeldused hirmuäratavad. Inimest, kes ei mõista matemaatika algtõdesid, on äärmiselt kerge ostlemisel, äris või elus laiemalt haneks tõmmata (allahindlus protsendid, laenu intressid, ...jne...). Kõiksugu graafikutest ma ei räägigi, ilma sisu mõistmata on need vaid ilusad jooned, tordilõigukesed või postide kogumid. Mõni ime siis, et kodanikke on pealtnäha targa lobaga nii kerge igasugu absurdseid teooriaid uskuma meelitada.

Irooniline muidugi, et muusika põhineb helil, mida kirjeldavad õige keerulised kõrgema matemaatika valdkonda kuuluvad lainefunktsioonid ja võrrandid😜 Helitugevust muideks mõõdetakse detsibellides, mis logaritmilises skaalas.

Praegune võitlus koroonaviiruse vastu põhineb suures osas matemaatilisel modelleerimisel. Lisaks kasutatakse teadmisi bioloogia, materjaliteaduse, inimpsühholoogia, ... jne ... valdkondadest. Täna avaldas BBC samal teemal huvitava artikli, kus analüüsitakse epideemia arengut eri riikides. Põhitähelepanu on pööratud eriolukorra kehtestamise kiirusele, millel tundub olevat tugev korrelatsioon nii haigestumiste kui surmade arvuga (skaalad logaritmilised, mis ei ole hea😉). Eestil läks selles suhtes hästi, et eriolukord kehtestati varakult, probleemiks kujunemas reeglitest kinnipidamise järgimine. Praeguseks põhikoldeks kujunenud USA's käib vaidlus eriolukorra vajaduse, karmuse, pikkuse üle. Olukorda komplitseerib osariikide õigus iseseisvalt otsustada.

Mind ennast pani mõtlema tänane uudis Saaremaa hooldekodu nakatumiste kohta. Neljakümnest tervelt 22 andsid positiivse testi tulemuse. Kole lugu - äkki hoopis haruldaselt hea uudis😮 Kuuldavasti ainult kahel on sümptomid. Siin näen kahte võimalust: kas proovid tehti nii vara, et enamus alles asümptomaatilises staadiumis või kulgebki haigus eeldatavast palju suurema osa inimeste puhul asümptomaatiliselt. Viimasel juhul oleks tegu erakordse faktoriga: just sellisega, mis mudeli ennustused uppi lööb. Viirus on oluliselt nakkavam kui eeldatakse, palju suurem osa elanikest juba nakatunud ja ka selle asümptomaatiliselt läbi põdenud. Järelikult ka palju vähem surmavam ja epideemia lõppeb oluliselt kiiremini, sest potensiaalselt nakatuvad saavad otsa. Loomulikult ei saa sellist järeldust teha vaid ühe hooldekodu põhjal isegi kui seal nii oleks. Ainus võimalus testida juhuslikult piisavalt suurt osa elanikkonnast antikehade olemasolu kohta, saamaks teada paljud juba haiguse läbi põdenud.

Lödipükslusest, spordist ja elust.

Lugesin mõnda aega tagasi Pahvi "Viimane aeg peatada lödipüksluse pealetung" ja noogutasin kohati (sport, õppe ja töödistsipliin) kaasa. Pool jutust paraku naiivne ja läbimõtlematu, millega ei saa nõustuda. Täna jäi silma Maikalu "Sunduslikust võistlemisest koolis", mis provotseeris arvamust avaldama. Aga enne annan lühida infi ka enda kohta, et ei jääks muljet nagu minu näol oleks tegemist hullu sporditalendiga. Lapsepõlvest mäletan selgelt momenti kui tahtsin hirmsasti Tartus isaga kaasa suusatama minna. Ta väitis, et ei saa, sest viie aastane laps ei jõua kümmet kilti läbi sõita. Minu nõudmise peale läksime Tähtvere parki proovima. Distantsi kohta suurt ei mäleta muud kui asjaolu, et isa oli üllatunud kui pika maa jaksasin hambad ristis läbi sõita. Meeldejäävaim on siiski esimene läbikukkumine spordis. Nimelt oli vaja ületada mingi lai kraav, milleks tuli vallilt liugu alla lasta. Muidugi kukkusin aga ronisin kiirelt tagasi, et uuesti proovida. Ei mäleta mitu korda sai uuesti proovitud, isal igatahes hakkas külm ja pidime koju minema ilma, et oleksin suutnud ainsamat korda püsti jääda. Isa lohutas mõistmata, et tegu oli viha mitte haletsuspisaratega. Suusatama muidugi kaasa ei saanud.

Isa näol tegu Eesti ja isegi NL tasemel sportlasega, kes õige pikalt koondises olnud. Eks lootis järeltulijat, paraku polnud mul viitsimist ega ilmselt piisavat talenti, et kõrgele tõusta. Ega ma kooliski spordis hiilanud, ehkki sai veidike kergejõustiku trennis käia. Esikolmikusse klassis pole kunagi mingil alal tulnud. Meil olid ka tulemused seinal, vaadati ikka esimesi, tagumised kedagi (peale nende endi) ei huvitanud. Piinlikuim moment oli põhikoolis kui rööbaspuudel ei jaksanud end põhiasendis hoida, jällegi vihaga tegin kodus lisaks kuni vähemalt põhiharjutustega hätta ei jäänud. Noorena oli palju muid põnevaid tegevusi, isa kurvastuseks pöörasin spordile vaid nii palju tähelepanu, et päris äpu ei olnud. Kokkuvõttes tuleb tunnistada: eks ma olin paras lödipüks mugavuslane, aga vähemalt hädaolukorras õppisin end kokku võtma. Ebaõnnestumised olid pigem edasiviivaks jõuks.

Peale kooliaega olin aastakümneid tugitoolisportlane. Natuke sai oma lõbuks harrastada matkamist, mäesuusatamist ja ratta või kanuusõite, enamasti tasemel et higiseks ei läheks. Esimest korda läksin uuesti trenni pealt 40'sena koos lastega karatesse. Algus oli raske, aga pooleli ei saanud jätta, sest olin meie kõigi eest aastamaksu tasunud. Paar kuud ikka veremaitse kurgus ja seda mitte lõhkisest mokast vaid hapnikupuudusest, vähehaaval siiski hakkasin harjuma. Aasta lõpus maksin hea meelega järgmise aasta eest. Poleks kunagi uskunud, et higiseks ajav füüsiline pingutus mõnus on. Septembris kandsin klubile üle 15'da aastamaksu nii enda kui nüüd juba täiskasvanud laste eest. Kuna karates saan käia vaid korra nädalas hakkasin kevadest jooksmisega tegelema (millest vasikavaimustuses viimasel ajal iga teine postitus) ja kokkuvõttes tundub, et olen pea elu parimas füüsilises vormis. Kui mitte muidu siis ainuüksi enesetunde ja tervise pärast tasub sporti teha.

Seega vaatamata asjaolule, et kooliajal kuulusin keskmike hulka leian, et spordivõistluste korraldamine ja edetabelite riputamine on olulised. Artikli väitel ei tohi spordipäevade tulemusi tänapäeval nimeliselt avaldada, õiguskantsleri ütluse järgi olevat selline seadus. Mida kuradit, siis ei tohiks ju avaldada nimeliselt ka õppe või laulukonkursside tulemusi või parimaid kunstitöid - äkki teised lapsed saavad psühhotrauma. Minge pekki, nii kasvatame selliste inimeste ühiskonna, mis esimeste raskustega kokku puutudes kokku kukub. Psühholoog räägib, et peaks kasvatama ühistööle keskenduvat ühiskonda. Nõus, kus mujal kui võidu nimel pingutavas spordivõistkonnas on parim kambavaim. Sama võib öelda töökollektiivide ühisprojektide kohta, kus tähtaja nimel pingutatakse. Tüüp, kes on harjunud kergelt läbi vedama ei viitsi pingutada, mõni ime kui edaspidi elus ja tööl raskeks läheb.

Ühistööd ei kasvatata nii, et varjatakse tulemusi, sisuliselt kõiki võrdseteks kuulutades. Nii kasvatatakse ebaõigluse tunnet ja ükskõiksust, milleks pingutada kui seda ei arvestata. See oli vana NL ideoloogia, lõppkokkuvõttes olid kõik võrdselt vaesed. Reaalses elus on võitjad ja kaotajad, mida varem lapsed õpivad selle faktiga toime tulema, seda lihtsam hiljem elus. Ei maksa unustada, et kaotustest õpid palju rohkem kui kergetest võitudest - keegi ei võida alati! Kõik meie kunagised ja preagused sporditipud on sadu kordi kaotanud enne kui mõni võit tuli. Mäletate kuidas Tänak eelmisel aastal peale katkestamist pikali lamas, praegu võitleb MM tiitli pärast. Olen kindel, et kui ebaõnne (mingi muu asi enam ei saa takistada) pärast ka peaks see aasta ilma jääma proovib järgmisel uuesti ja vihasemalt kui kunagi varem! Eriline tunnustus Hawaii triatloni läbinud Raivo E Tammele, kes näitas, et tahtmise korral suudab inimene pea võimatut saavutada.

Psühholoog peaks teadma, et koolikiusamise põhjus ei ole ühel või teisel alal viimaste hulgas olemine. Sellel probleemil on hoopis laiem taust, mis sealhulgas seotud nii kiusaja kui kiusatava isikuomaduste ja halva õnnega. Küll on neid koolipoisse/tüdrukuid, kes õppimises või spordis viimaste hulgas aga hoopiski ise kiusajad. Oma tütarde näitel julgen väita, et sport aitas mõlemaid, eriti nooremat, kes pisemana väga tagasihoidlik ja tasane oli. Ta ise rääkis hiljem, kuidas karates tundis esimest korda, et pingutamine toob edu. Lisaks arendas sport enda eest seismise oskust ja esinemisjulgust. Ehkki karate puhul tegu äärmiselt individuaalse alaga siis võistkonna kambavaim annab super ühtekuuluvustunde! Enne rääkisin võitjatest ja kaotajatest, olümpiasüsteemis võisteldes on vaid üks võitja, kõik ülejäänud varem või hiljem kaotajad. Kas nad langevad sellest masendusse, sugugi mitte, hoopiski saavad innustust rohkem treenida. Kaotusi analüüsitakse palju rohkem kui võite, oluline on näha oma vigasid, et osata neid edaspidi minimiseerida või vältida.

Kokkuvõttes leian, et igasugune võistlemine nii spordis, õppimises, kunstis kui ka tööl on kasulik ja arendav nii lastele kui täiskasvanutele. Võitude üle tuleb rõõmustada ja kaotustest õppida mitte neid põdeda.

Ritsiku kooliküsitluse järelkaja

Kaaperdasin Ritsiku blogipostituse "Blogiintervjuu: Milline on kool" ideed (loodetavasti ta ei pahanda), ta nimelt tegi kooliteemalise küsitluse uurimaks mida lapsed tänapäeval koolist arvavad, katsejänesteks võttis käepäraseimad ehk siis oma järeltulijad. Mulle meeldis see mõte nii väga, et otsustasin ka enda lastele küsitluse teha, saatsin juba küsimused emailiga. Paraku on üks momendil Eestis ja teine hängib sõpradega peale edukat kooliaasta lõppu, mistõttu momendil pole nende vastuseid veel käes (kui saan vastused avaldan need ka). Ja siis tärkas mõte üritada ise vastata võimalikult täpselt ja ausalt nii nagu nooruses mõtlesin, siit ka oleviku vorm. Laiendusena otsustasin keskkooli ajale ka ülikooli lisada, huvitav kas ja kuidas suhtumine muutus: K oleks kooliea vastus, Ü tudengi vastus. Täiskasvanuna on muidugi nii mõnedki vaated muutunud, see kaldkirjas viimasel kohal juhul kui oluline.

P.S. Minu arvamus on ilmselt kallutatud seoses asjaoluga, et olen Gustav Adolfi vilistlane.

Järgnevad küsimused on otse Ritsikult ilma redigeerimata maha plagieeritud, Äitähh Ritsik !!!

Iseloomusta kooli kolme sõnaga.

K Kohustus, klassikaaslased, õpetajad.

Ü Pidutsemine, eksamisessioon, maleva.

Tüütu kuid vajalik ettevõtmine, ma ei arva, et ükski süsteem suudaks muuta koolis käimist nauditavaks seni kui tegu kohustusega. Pidasin seda juba kooliajal vajalikuks hinnaks, et hiljem saaks toredaid asju teha. Enam-vähem nagu praegu tööl käimine: töötan et saaks elu nautida mitte ei ela selleks et tööd nautida.

Mis on koolielus positiivset? 

K Sõpradega koos olemine, kehalise kasvatuse tunnid, koolipeod.

Ü Muretu nooruse jätkumine, tüdrukud, sõbrad, peod, maleva, asjalikum suhtumine.

Elus edukalt hakkamasaamise aluste omandamine, iseasi kui efektiivne see on aga kindlasti parem kui mitte kooliskäimine.

Mis on koolielus halvasti? 

K Varane ärkamine, mõttetud kohustuslikud ained, erineva taseme tõttu tihti igav kuna õpetaja kontsentreeris tähelepanu nõrgematele ja keskmikele, koolivorm.

Ü Kohustuslikud poliitained ja nõuk. vene sõjaline õpetus, paindumatud programmid, töölesuunamine, vähene praktiliste oskuste õpetamine võrreldes teoreetilistega.

Ebaefektiivsus. Pean kõige efektiivsemaks meetodiks eelkõige just kodus õppimist ja koolis vaid konsultatsioonis käimist arutamaks kohti millest päris lõplikult aru ei saanud. Samas vaevalt suudaks enamus lapsi sellise süsteemiga edukalt hakkama saada. Nüüd muidugi saan aru, et hulk „mõttetuid“ aineid aitasid kaasa avarama maailmavaate kujunemisele. Mõned siiski minu jaoks mahavisatud aeg nagu võin pealt 50'sena tunnistada.

Mida sa direktorina teeksid, et koolis oleks parem elu? 

K Direktor ei saa suurt miskit teha, olulisi otsuseid saab vastu võtta alles ministeeriumi või parlamendi tasemel.

Ü Sama ilmselt ülikoolis.

Ministrina muudaks koolisüsteemi diferentseeritumaks, rohkem riiklikke erikoole kuhu saamise ja püsimise otsustaks õppeedukus, natuke nagu jalgpalliliigades. Ma ei vaidlegi, et see tekitab stressi aga ehk ongi parem juba varakult tutvust teha päriselus ette tuleva konkurentsi ja stressiga. Kasvatame tugevamad lapsed, mis ei tapa teeb ainult tugevamaks. Usun et paljud lapsed eelistavad õppestressi tavakooli jõmmidest koolikiusajate põhjustatud stressile.

Milline on hea õpetaja? 

K Õiglane, autoriteetne, oma erialast vaimustuses, huumorisoonega.

Ü Sama.

Mida kool sulle on peale teadmiste andnud? Mingeid koostööoskusi, loovust? 

K Õpetanud sotsiaalset grupisuhtlust, minu ajal grupitöid koolis polnud.

Ü Sama kuid lisaks ka näpuotsaga koostööoskust.

Mida kool pole õpetanud, aga oleks võinud? 

K Kõige rohkem tundsin puudust konkreetsest kutsesuunitlusest, mida õppides kelleks võimalus saada või ka mida peaks õppima, et teatud erialal tööle hakata.

Ü Ülikooli õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega, samas oleks ilma eelmise punktita olnud raske õigeid valikuid teha. Mul polnud isegi ülikooliajal selge kelleks saada tahan.

Kas õppekavade maht on liiga suur?

K Ei ole, kuid peaks olema keskast alates palju diferentseeritum, reaalhuvilistele reaal, humanitaaridele nende huviained.

Ü Ei ole, aga kordan: õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega.

Kuidas puhata? 

K Kool võiks hiljem alata, nii 10 paiku. Vähem öösel pidutseda, sest õppimisest küll väsinud polnud kui paar eksamieelset päeva välja arvata.

Ü Sama.

Mida teed, kui kool saab läbi? 

K Kindlasti lähen ülikooli.

Ü Peab vist tööle minema :P

Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et just nii läks.

Lisada tahaks, et Tallinna Tehnikaülikooli haridus on Ameerikas täiesti konkurentsivõimeline.

Koolitusel

Paistab, et viimasel ajal ongi pensieelikutel moodi läinud uuesti koolis käima hakata. Õige mitmed blogistajad, keda jälgin, kirjutavad igasugu kursustel või lausa ümberõppel käimisest. Tõele au andes ei usu ma eriti võimalusse, et pealt 50'ne suudaks tööturul täitsa uuel alal konkureerida noortega. Samas hobina on uute asjade õppimine igati tervitatav nähtus. Väidetavalt pidi ajule koormuse andmine ja uute oskuste omandamine olema parimaks arstimiks dementsuse vastu. Eakamad rõhutavad kogemuse peale ja teataval määral on neil õigus, samas järjest kiiremini muutuvas maailmas on olulisem võimalikult kiire uue info omandamine ja uue tehnoloogia tundmine.

Minu koolitus on seoses riigifirmas töötamisele sihuke sulepeast väljaimetud ettevõtmine. Mingit otsest vajadust pole, aga kuna limiit on antud tuleb koolitusele ette nähtud raha ka ära kulutada. Esimene nädal, mis kulus klassiruumis teooria õppimisele on möödas. Selle põhjal sai teha õige mitu huvitavat järeldust. Esiteks muidugi arusaamine, et keskmine tehnilise haridusega tüüp pole just eriti terav pliiats, vähemalt meie firmas. Keskkooli elektri, hüdraulika ja mehhaanika põhialustest pole neil suurt miskit meelde jäänud. Ma pole ise sellega õieti tegelenud koolist saati, kuid lihtne matemaatika ja algteadmised on siiski ajusopis säilinud. Reedese eksami (58 punkti 60'st) oleksin ka ilma nädalat kursustel käimata edukalt sooritanud. Kas tõepoolest on võimalik, et kooliajal õpitud füüsika võib nii põhjalikult ununeda ehkki kogu meie ümbritev maailm sellel põhineb.

Iseenesest on kursustel käimine päris mõnus. Kohale lähen tund aega hiljem ja vabaks saame varem kui tavalisel tööpäeval. Mõningate uute teadmiste omandamine on lausa nauditav tegevus. Omaette kahju, et omal ajal ülikoolis käies polnud erilist entusiasmi ja huvi õppimise vastu. Põhitähelepanu sai tol ajal pööratud pidutsemisele ja lõbutsemisele. Kuna pea oli hea siis viisakate hinnete saavutamiseks piisas tühisest ajakulust. Takkajärgi tundub, et veidigi vaeva nähes oleks võinud oma erialal päris tubliks osutuda. Samas äkki ongi nii füüsilisele kui vaimsele tervisele parem mu seni viljeletud filosoofia: "Tööd teen selleks ja just nii palju, et mõnusalt elada mitte ei ela selleks et töötada".

Järgmine nädal ootab ees praktiline osa, vaatame kuidas seal läheb. Kipun olema pigem teoreetik aga selles seltskonnas pole karta, et praktikas viimaste hulka jääks.

Asjalik teisipäev

Pika nädalavahetuse viimane vaba päev läks õige asjalikult. Esmajärjekorras oli hullult mõnus koos koertega sisse magada kui kõik teised hommikul kes tööle kes kooli kiirustasid. Üheteistkümneks sai kohvi joodud ja hakkasin askeldama. Korsten vajas remontimist, mingil imelikul põhjusel on segu ja isegi kaks tellist mitmest kohast välja kukkunud jättes haigutavad augud konstruktsiooni. Elulist tähtsust korsten ei oma, kuna pole kasutuses. Ostes sai maja gaasiküttele ümber ehitada, heitgaasid lähevad välja läbi seinas oleva plasttoru. Korstent võiks vaja minna kui ehitaks kamina, mis oli algul plaanis. Paraku nagu noorusplaanidega kipub juhtuma, plaaniks see jäigi ja kui just mingil põhjusel hullult igav ei hakka siis enam küll kaminat ei viitsi ehitada.

Nagu juba vanasõna ütleb: üheksa korda mõõda üks kord lõika. Korkisin õlle (kummaline, et vanasõnast õlle oluline osa välja unustatud) ja hakkasin plaanima kuidas oleks kõige kergem korstnaprobleem lahendada. Lihtsaim muidugi veel kaks õlut võtta, köis korstnale visata ning kogu kupatus ümber tõmmata. Nii kerge ja kardinaalse vastupanu teed ma kodurahu huvides siiski ei läinud. Viimase lonksuga oli plaan paigas, tassisin garaazhist redeli, ajasin katuse äärele uurimaks olukorda lähemalt. Poole pange segu ja paari kiviga peaks tehtud saama.

Tsementi õnneks ammusest ajast järgi, meeldiva üllatusena oli see plastämbris säilinud täiesti kuivana kõvaks paakumata. Suurematesse pragudesse toppimiseks sobiva kiviklibu sain vanast lillepotist, asenduskivid paarist varasemast ülejäänud punasest sillutisekivist. Segu segasin kaheliitrisse plastist jäätisepotsikusse, kellu kätte ja ronisin üles. Pragusid täites selgus, et praktiliselt kõik tuli üle käia, mis võttis hullult aega. Vahepeal saabus noorem laps ja tegi lõunasöögiks praemune. Toitumispausi kasutasin valimistest osavõtuks, et ka meie hääled kirja läheksid.

Googeldasin "evalimised" ja sattusin üllatuseks kaaperdatud veebilehele, kus Virgo Kruve pseudonüümi all olev tüüp demagoogitseb üritades näidata kui paha mõte on ehääletamine. Ainuüksi fakt, et teatud jõud on evalimiste pärast tõsiselt mures, veenis mind kindlasti seekord hääletama. Seni pole kunagi laiskusest valimistest osa võtnud, aga praegune poliitiline seis sundis esmakordselt ID kaarti välja otsima. Vähemalt ei jää minu hingele patt kui peaks juhtuma, et kesikud ühe häälega enamuse saavad :P Isegi poliitilises plaanis suht ükskõikne tütar andis hääle eestimeelsetele jõududele, ehkki minu valikust erinevale parteile. Tuleb tunnistada, et valimis ja hääletamisprotsess on tehtud tõepoolest väga lihtsaks. Kõik läks sujuvalt ilma mingite tõrgeteta.

Kella kuueks sain korstnaga ühele poole, vahepeal oli laps abis redelit hoidmas, et kõrgustes kõõluval issil natu julgem oleks segupotsiku ja kelluga zhongleerida. Korstna ülemine ots oli sellises seisus, et tegelikult peaks vist kevadel ikka oluliselt lühemaks tegema. Tellise väljakukkumises kahtlustasin pesukaru või äärmisel juhul oravaid. Samas pole selge kuhu neil minna isegi kui saavad korstnast sisse. Keldris olevast avast tuleks nad alla aga seni pole majas veel metsloomi kohanud, koerad oleks kindlasti üliõnnelikud mänguseltsiliste üle. Remondi käigus sain tunda kihulasi, keda kogu Kanadas veedetud aja jooksul kohtasin esmakordselt. Päris tüütud tegelased, ise pisemad kui äädikakärbsed aga hammustavad valusasti, justkui nööpnõeltega torgitaks.

Päeva lõpetuseks kuulsin viimasel kursusel õppivalt vanemalt tütrelt, et teda oli suur rahvusvaheline firma kutsunud vestlusele. Emailiga saadetud pakutav töökoht kujutab endast kolmeaastast täispalgaga juhikoolitust. Ühest küljest muidugi põnev, aga teisest küljest mitte see, mida talle inseneri ja disainerina meeldiks teha. Arutasime, et iseenesest võiks ju proovida, siis saaks ka selgeks kas ja kui palju juhitöö sobiks. Äriala koolitus koos palgaga mis vähe teist masti kui inseneril kostab ju päris hea. Tavaliselt peab kursuseid oma raha eest võtma ja need pole sugugi odavad. Kõigepealt ootame vestluse ära, eks plika saab seal teada, mida see koht endast täpsemalt kujutab ja siis otsustab, muidugi kui ikka ametlik pakkumine tehakse.