Meil kaasaga oli veidi aja eest suur ümmargune kohtumise aastapäev. Esialgu ikka plaanisin midagi glamuurset, kuid lõpuks kujunes sellest õhtust olmeromanss. Vedelesime kahekesi diivanil teineteise kaisus head-paremat näksides ja brittide teleseriaali "CAPTURE" tervet hooaega ühte jutti vaadates. Mõnus oli, üldse ei kurda. Kes oleks osanud 86'da kevadel arvata, et neljakümne aasta pärast oleme endiselt kaelakuti oma kuustuhat kilti eemal tollase kohtumise paigast. Kui muidu olen nii mõnegi asjaga alt läinud või läbi kukkunud siis naise valikuga läks kümnesse. Päriselt ei tea kas saangi enda arvele kirjutada, sest väidetavalt pidavat tegelikult naised valima. Vähemalt võin siis kiidelda valituks saamisega, mis demokraatlikus ühiskonnas vägagi märgiline saavutus, kõik poliitikud pürgivad ju selles suunas😜 Takkajärgi tuleb nentida, et ootamatult süllekukkunud õnnel tuleb sabast kinni krabada ja mitte lahti lasta. Ahh jaa, õnne võite ka soovida😉
Nüüd siis põhiteema juurde😎 Viimasel ajal vaatan väga harva suurelt ekraanilt filme või teleseriaale, viimane eelmine aasta rootslaste krimiseeria "Beck". "Capture" peale sattusin täiesti juhuslikult Youtube rullides. Hiirt üle treileri libistades peatusin momendiks. Kuna esimesed paar sekundit olid visuaalselt piisavalt pilkupüüdvad, jäin vaatama ega läinudki edasi enne kui treiler läbi. Tundus huvitav, küsisin teleka taga rohkem istuvalt kaasalt, teab ta sellest midagi. Eitava vastuse peale unustasin kogu loo. Paari päeva pärast mainis naine, et päris hea tundub, peaks ka minule meeldima.
Saadetud videoviide olevat kolmanda hooaja treiler, esimene hooaeg 2019 septembris ja teine 2022 augustis, kolmas just nüüd 2026 märtsis välja tulnud. Kirtsutasin veidi nina kui kaasa tahtis algusest peale vaadata, 2019 tundus kuidagi ürgvana, aga no ok, vaatame. Hea otsus oli, esimesed kaks hooaega tõepoolest väga head. Värskendav vaadata seriaale, mis pole Hollywoody stambi järgi tehtud, kus kogu tegevus liiga etteaimatav, kangelased must-valged ning süzhee hästi lihtlabane et jumala pärast ka poolearuline mõikaks.
Põhitähelepanu "tõejärgsel" ühiskonnakorraldusel, poliitikutel ja suurel poliitikal, laialdasel riiklikul jälgimisel, rahvusliku julgeoleku ja spionaazhiteenistustel, deepfake võltsimisel ja tehnoloogia viimaste saavutuste kasutamisel kõige selle rakendamisel. Teravalt tõuseb üles küsimus kas või kui moraalne on õilsal eesmärgil võltsimine ja seaduseväänamine. Kui 2019 oli esitletud tehnoloogia veel ulme siis praegu vaadates tundub liigagi tõepärane või vähemalt teoreetiliselt võimalik. Nagu igas filmis on ka siin ebaloogilisi seikasid, õnneks mitte liiga palju ja loo jälgimisel mitte liiga segavad. Meeldiva üllatusena suudetakse põnevust ülal hoida ilma süzheed tuimalt kordamata.
Just praegu lõpetasime kolmanda hooaja esimese osa vaatamise (juba 4 osa olemas). Lõpp läks natuke käest ära ... kole ameerikalikuks. Jõudsin juba pettuda ja kurtsin kaasale, et miks nad küll hea seeria ära rikuvad. Naine kostis selle peale: tundes inglaste stiili ei saa lahendus nii lihtne ja labane olla nagu esimesel pilgul pealt paistab - loodetevasti on tal õigus. Ma jõudsin juba ise põnevama lahenduse järgmiste osade jaoks omas peas välja mõelda, no näis kas arvasin ära või mitte.
Kokkuvõttes soovitan trillerifännidele, vähemalt esimesed kaks hooaega olid üks paremaid poliit-krimi põnevikke mida olen näinud. Vaadata saab BBC One pealt, kuidas peate ise välja nuputama või siis AI käest küsima😉 Allpool kolmanda hooaja treiler.
Tegelikult oli esiteks siiski kõhutõbi, kust see tuli, või mis tüüpi, pole aimugi. Igatahes tundsin end laupäeval juba lõuna ajal kahtlaselt, ehkki miskit potensiaalselt ohtlikku polnud enda arust söönud. Ometigi sõime emaga sama kraami ja tal polnud häda midagi. Värske õhu käes läks olemine palju paremaks, isegi sörkisin kilomeetri jagu bussi peatusse. Kodus korjasin kiirelt vajalikud asjad kokku ja võttiski sõber mu auto peale, et saunaõhtule sõita. Tee peal läks olemine jälle vastikumaks, kui Keilas Rõõmu poest provianti ostmas käisime, tekkis igasugu maitsvaid toiduained mähes tõsine soov ropsida. Suutsin end siiski tagasi hoida ega reostanud väikelinna esinduskauplust. Ostsin pudeli mineraalvett suu loputamiseks kui asi peaks tõsisema pöörde võtma, ootasin teisi parkimisplatsil värske õhu käes.
Külla jõudes oli veidi parem kuid süüa küll miskit eriti ei julgenud. Täielik jama, sest neil alati tohtu mitmekesine ja maitsev toiduvalik. Õues grillimise asemel veetsin esialgu veidi aega vetsus kaaludes kummast (või ehk ka mõlemast) otsast õigem seedeorganeid koormavast kraamist vabastada. Otsustasin klassikalise variandi kasuks - seegi kinnitas, et kõhus toimub mingi tuumareaktsioon. Olemine läks paremaks, laua öörde tagasi jõudes soovitati profülaktika mõttes konjakit võtta. Tundub raiskamine jumalate nektarit kõhuhäda raviks kasutada aga mis sa hädaga teed, vähemalt saab tuju paremaks kui ka muud abi pole.
Kui grill-liha tuppa toodi, ei suutnud visuaalsele ega lõhna ahvatlusele vastu panna ja krabasin paraja käntsaka. Mõistus üritas mind pidurdada, aga toitumisinstinkt saavutas kiire ja kerge seljavõidu. Kindluse mõttes korkisin õlle, et liha kergemini alla loputada. Kui kõht veerand tunni jooksul mingit protesti ei avaldanud võtsin ka pakutud ohtralt vahukoorega kaetud tordilõigu vastu - paistis liiga maitsev, et ära öelda. Mõned oliivid kõrvale näksitud, veel üks lihatükk ja kõige peale puuvilja. Kõht oli ilmselt sellisest vastutustundetust käitumisest shokis, igatahes reaktsiooni ei järgnenud. Järgmiseks sai pikalt nauditud sauna ja lumes püherdamist vaheldumisi. Vedelikukaotust kompenseerisime ohtra õllega. Öine kojusõit kujunes põnevaks, kohati polnud tuisus teed õieti näha aga kohale siiski saime.
Järgmine päev oli veel natu kummaline ja väsinud olemine, söögiisu polnud just kõige parem aga muidu suuremat häda midagi. Niikuinii palju teha ei saanud, pidin lennureisiks valmistudes pakkima. Ses suhtes on ainult seljakotiga reisimine eriti mugav, et pakkimine iseäranis kiire ja lihtne, palju sa ikka kaasa mahutad. Paar kommipakki, mõni ema saadetud pisikingitus lastele ja kaasale, paar riietuseset ja droon ning oligi kõik. Riietuse koha pealt ajasin 3 nädalat läbi 2 t-särgiga, 2 paari sokkidega, 2 paari alukatega, lisaks veel fleece, fleece vest, müts, sall, kindad, tormikile ja talvejope. Viimast ei kasutanud kordagi, fleeced ja tormikile olid super mugav ja paindlik riietus kogu selleks perioodiks nii sula kui krõbeda külmaga.
Pühapäeva hommikul pardakaarti üle neti kinni pannes kasutasin Canada passi. Swissair aksepteeris passi kuid Air Canada ei lasknud jälle istekohta kinni panna, no vähemalt ei andnud error teadet. Takso otsustasin igaks juhuks ette tellida, sõbrad nimelt väitsid, et varasel hommikutunnil ei pruugi Bolti hoobilt saada, ei tahtnud riskida lennuväljale jõudmisega. Pealegi sadas vahepeal oma 20 senti lund, loodetavasti lennuväli ikka toimib. Euroopas mitmes kohas nagu Pariisis ja Frankfurtis totaalne kaos lennuväljadel. Viimase päeva veetsin ema seltsis ja läksin varakult magama, sest äratus juba poole nelja ajal, et poole viieks lennujaama jõuda, planeeritud õhkutõus 06:05.
Ärkasin 5 minti enne mobla äratuskella, panin kohvi peale ja tegin hommikused protseduurid enne kui kiire näksi võtsin. Kõht tühi ja enesetunne vaatamata lühikesele unele täitsa hea, viskasin kiire pilgu külmkappi. Silma jäi pasteet, mis hullult isutas - parim enne - 10 jaanuar, ähh päev üle miskit hullu ei tee. Nuusutasin igaks juhuks, lõhnas hästi. Panin paksult paari saia peale ja sõin kogu topsi tühjaks - kuradi hea. Tühja karpi prügikasti visates vilksatas kuupäev 01.01.26 etiketil - mida??? ... kõhus läks külmaks, olin valesti vaadanud, see pasteet 11 päeva üle aja. Samas maitse oli super, no näis mis saab, lennukis toidumürgituse üleelamine polnud just ahvatlev väljavaade. Võtame seda kui testi ja loodame parimat.
Lennujaama võtsin termostopsiga kohvi kaasa, hea lendu oodates eelmisel õhtul kaasa ostetud saiakesi nosida. Takso saabus minutipealt, juht oli lahe Eesti mees, kelle poeg elab Uus-Meremaal. Lennujaamas rahvast vähe, kutsuti kohe äriklassi leti äärde. Poleks ju vaja olnud, sest pardakaart olemas, aga lootsin et saavad siin ka istekoha kinni panna. Paraku Air Canadale ei õnnestunud ehkki paberid korras ja kohti oli, isegi mu eelnevalt vaadatud 20K endiselt vaba. Pean Zürichi lennujaama Transfer Deski juures seda tegema. Lennujaamas võtsin tollivabast passionfruiti joogi ja vanalinna suveniirpakendi, kassaneiu vaatas otsa arvates, et pole vaja pakendada, küllap kohapeal tarbimiseks. Mullijoogi võite välja jätta aga vanalinnasid ma küll kohapeal jooma ei hakka - need läksid duty-free kotti. Pärast ostsin veel ühe gin-tonicu, 2 euri eest varahommikul lustakas meeleolu on väga odavalt saadud.
Õhkutõus 06:30 Tallinnas, Laagri ... Järve keskus
Lennuväli oli lumine kuid sahkadega puhastatud ja lennud väljusid ilusti õigel ajal, vaid paarikümne minutilise viivitusega. Põhjus selgus kui olime juba pardal, nimelt pesti tiivad ja kaeti antifriisiga vältimaks pindadele jää tekkimist, mis nii mõnegi lennuõnnetuse põhjustanud. Tallinnast õhku tõustes sain paar pilti veel unes tuledesäras varahommikusest linnast, kus võis kenasti linnaplaani ära tunda. Lend ise sujus igavalt, peagi hakkas koitma ja Zürichis maandusime juba valges. Lennujaam osutus ootamatult suureks, terminalide vahetamiseks pidin sõitma elektrirongiga.
Maandumine Zürichis
Piiriületusel otsustasin kohe Eesti passi kasutades minna lihtsama vastupanu teed. Scan, pilt, tervitus puhtas Eesti keeles ja väravad avanesid. Otsisin transfer deski üles ja lõin oma istekohata pardakaardi letti. Noormees küsis, enne vaatamata, kas Air Canada lennule. Ilmselt on selle lennufirmaga pidevalt probleeme, miks muidu. Kui klaviatuuri klõbistama hakkas uurisin ehk võimalik saada aknaalune koht. On ikka, näiteks 32A vaba, aga see on tiiva peal varjab vaadet, samas ekstra jalaruumiga, mille eest tuleb tavaliselt lisa maksta. 46K allapäikest parema vaatega kuid veidi kitsam. Valisin siiski esimese, pikakoivalisena on jalaruum mugavuse (niipalju kui seda lennukis õnnestub saada) mõttes päris oluline.
Vaade lennujaama aknast, suusataja unelm
Aega 4 tundi väljalennuni, otsisin lennujaama wifi üles. Arhailine süsteem saatis wifi putkat otsima, kus pidin oma pardakaardi numbri sisestama, et saada neli tundi kehtiv parool. Ostsin tollivabast kohaliku õlle 5 eurise kõrgmäestikuhinnaga ja konsumeerisin oma kaasavõetud pirukaid. Surfasin netis, jalutasin ringi, imetlesin kauguses kumavate mägede vaateid, no on ikka mõni riik õnnega koos, suusamäed paistavad otse lennujaama aknast. Lõpuks hakati lennule kutsuma, kohe äriklassi taga olevana minu tsoon viimasena. Sisse minnes nägin juba kaugelt, et peakohal pagasiruum võetud. Suskasin enda seljakoti äriklassi vabasse panipaika, ainult drooni ja dokustaadid läpakakotiga võtsin kaasa. Istekoht üsna keset tiiba piiras vaadet aga mis seal ikka, filmi vaatamisel ja põõnamisel ei sega.
Alpide ahelik
Pilvelained Canada kohal
Õhku tõustes sain paar pilti mägedest. Peale seda lendasime pea kogu aeg pilvede kohal, vähemalt iga kord kui aknakatte üles lükkasin laiutas all pimestavvalge pilvelainetus. Ajaviiteks filmide nimekirja sirvides kinnitus üha rohkem veendumus, et filmid on minu jaoks kaotanud oma kunagise külgetõmbe. Sadade võimalike ja sealjuures ka uute hulgast ei jäänud silma ainsamatki, mida kindlasti tahtnuks vaadata. Lõpuks siiski panin peale Jurassic Parki viimase, mida polnud veel vaadanud. Graafiliselt äge aga sisult ikka väga tühi ja mõttetu, enne lõppu panin kinni. Mingi vana ulmekomöödia "Paul" oli päris hea, sihuke klassikaline natuke tobe aga mitte liiga üle piiri - punkte lisas kaasatud religiooni nöökimine. Viimaseks maiuspala dokumentaali näol suurimast pangaröövist kui riiklikult (teadagi kelle poolt) sponsoreeritud häkkerite grupp äärmiselt professionaalselt tegutsedes oleks peaaegu Bangladeshi keskpangalt aastal 2016 miljardi pihta pannud - lugu (mitte kõigi detailidega) avaldati alles 2023.
Billion Dollar Heist
Jäälill lennuki aknal
Toit lennul oli keskpärane, aega aitasid sujuvamalt veeta lisaks küsitud veinid ja õltsid, mida filme vaadates mõnus limpsida. Kui juba olen sihukese hinna lennupileti eest välja käinud on ainult aus kui mu 9 tundi kestvat sunnitud istumisaega "tasuta" alkoannustega leevendatakse. Torontosse jõudsime isegi veerand tundi varem kui plaanitud, helistasin kohe tütre vastu, mugav vaid veerandtunni kaugusel lennuväljast elada. Piirikontrolli läbisin Canada passiga probleemideta, tollist jalutasin seljakotiga niisama läbi, kohvrit polnud ju vaja oodata. Kümmekond minti ja vuraski punane Mazda ette. Alati laseme end lennujaamas üles korjata lahkumise tsoonist, sest seal palju vähem tunglemist, reisijad lastakse maha ja kõik. Saabumiste korrusel alati hull trügimine ja võitlus üksikute parkimiskohtade pärast.
P.S. Kõhuga kõik korras, järgmisel päeval käisin juba jooksmas kuid paari päevaga kaotasin 3 kilo kaalust.
Avastasime kaasaga mõlemad, et hea film või seriaal suudab ka meie vastupanu murda. Ilus plaan oli Murderbot seriaali ühekaupa õhtuti vaadata, paraku osutus nii põnevaks ja hästi tehtuks, et kahe õhtuga vaatasime kõik 10 esimese hooaja osa ära. Just parasjagu sürr ja piisavalt musta huumorit nii, et ei hakka segama loogilise või ratsionaalse käitumise ootus. Tegelaskujud hästi välja mängitud, eriti Murderbot (Alexander Skarsgård) ise. Olles raamatut enne lugenud tekib asjaosalistest mingi fantaasiapilt, mis tihtipeale filmist lausa segavalt erineb, seekord mitte. Mitte et ma kutsuks üles piraatlusega tegelema, lihtsalt mainin ära elulise tõsiasja, et seriaali vaatamiseks on õunakesetv konto soovitav kuid mitte hädavajalik.😜
Paraku oli tegu vaid esimese raamatu ekraniseeringuga, aga ma tahaks ka järgmisi näha. Momendil neid tehtud pole ehkki järg olevat plaanis. Loodetavasti peavad nad suht hästi kinni raamatute sisust (nagu esimese hooaja puhul) ja ka raamatute järjekorrast. Samas eeldaks see hulga näitlejate vahetumist, muidugi peale murderboti enda. Ja siis tekkiski mul patune mõte: milleks oodata ja loota, et järgmine hooaeg tehakse sama hästi kui eelmine. Teeks ise, või täpsemalt laseks AI'l genereerida raamatu alusel filmi. OK, saan aru, et ehkki see võimalik siis mul pole juurdepääsu sellistele võimsustele ja AI kasutuse mahule. Video töötlus nõuab liiga suurt ressurssi, aga tekst ... hmmm ... laseks tal lihtsalt järgmise raamatu kirjutada.
Äge eksperiment oleks ise süzhee põhipunktid välja mõelda ja paluda AI'l stiili jäljendades teksti. Raamat on ehk liiga palju esimese hooga kuid lühijutuga peaks ta küll hakkama saama. Kindlasti võtab esialgu kõvasti katsetamist ja promti kirjutamise harjutamist. Või siis lasta tal mingi enda originaalidee alusel lugu teha. Ideedest mul puudust pole, aga haaravalt kirjutada ei oska. Lisaks küsimus ajas ja selles kas huvi küllalt pikalt kestab. Praktika sisuliselt null, isegi blogipostitusi pole ma veel lasknud tehisarul kokku panna. Peaks suht lihtne olema kui põhipunktid ette anda ja lasta stiili jäljendamiseks kogu mu 15 aasta blogindus läbi töötada. Eesti keel võib osutuda komistuskiviks treeningmaterjali nappuse tõttu. Nii või teisiti, kui kunagi teen lisan postitusele juurde infi: AI koostatud.
Lõpetuseks eelmise kuu füüsilise aktiivsuse kokkuvõte:
Septembris sai esimest korda see aasta süst välja võetud, sõudsin 57 kilti, enamuse Huroni järvel. Rattaga sõitsin 85km. Jooksukilomeetreid kogunes 14 korraga 105.24km keskmise tempoga 4:37 min/km. Kiireim keskmine tempo 7 kildi distantsil 4:30 min/km, kilomeeter 3:59, viiekas 23:16 ja kümps 48:34. Käimist ja matkamist 98km. Samme kogunes 488000 sealjuures 15 septembril üle 45000, jala läbitud kilomeetreid 504. Pulss 41-193, rahuolekus 57. Uni keskeltläbi 7:16 75 punktise kvaliteediga. Kaal kõikus 77.2-78.3 vahel.
Põnevuse hoidmiseks muidugi tagurpidi järjekorras pealkirjaga võrreldes, esiteks ilmast. Suvi ähvardab meil tagasi tulla, terve viimane nädal on õhujahutaja peal olnud ja kui ilmateadet uskuda siis ka see nädal ei anna jääkarude maal hõlpu. Nädalavahetus tuleb Torontos kuum ja niiske nagu suvekuudel.
Viigimarjad
Tavaliselt sihuke palavus meile ei istu kuid see aasta kannatan hea meelega, sest viigipuule mõjub hästi, nimelt olen esimest korda päris korraliku saagi korjanud ja tuleb hooga veelgi. Õnneks sain septembri algul tänu AI juhatusele jaole ja lõikasin vilju kandvcate okste otsad maha, jõud läks kõik marjade kasvamisse.
Muudest aiasaadustest on tomatid hoos, neid pugin iga päev suure kausitäie lapsepõlvest saati nauditud lihtsa salatina: hapukoor, veits majoneesi, pipart, soola ja tilli ning tükkideks lõigatud tomatid, kõrvale ampsan musta leiba. Tomatisortidest on parim kahtlemata mingi kollaserohelise triibuline, mida kaasa seemnetest kasvatas - super mahlane, pehme ja mitte liiga hapu. Kiwid lõpuks ka valmivad kuid neid pole nii palju kui tavaliselt.
Reklaam kalmistu võrkaial
Toronto panoraam keskel üle järvelahe
Tänasel rattaringil jäi silma õige kummaline reklaam. Kalmistu aia peal kuulutati uutest äsja saadavale tulnud vabaõhu kohtadest. Esimese hooga mõtlesin, et tegu mingi kõrghoone korterikuulutustega, no stiil viitas sellele. Lähemal uurimisel sain aru, ikkagi kadunukestele mõeldud majutusteenusest jutt. Mulle veidi võõrastav, et ühes viisakamas rajoonis on surnuaed ümbritsetud traatvõrkaiaga nagu kasutatud autode müügi plats, ainult okastraat aia kohal veel puudub. Seestpoolt samas näevad siinsed kalmistud viisakad välja.
Lõpuks elust. Indigoaalase postituse all mainisin oma hommikusööki, just nagu oleks ette teadnud paar päeva varem jäädvustasin moblaga pildile. Minu hommikuseks rituaaliks on tagaaias vabas õhus söömine kui vähegi ilma. Kui veab alustan märtsis ja lõpetan novembris, õltsi libistan teinekord ka talvekuudel. Ehk siis naha ja karvadega "outdoors" kodanik.
Eile vaatasin esimese hooaja esimese osa Murderbot Diaries, Morgiel oli tõesti õigus, kui nähtu põhjal otsustada siis minu arust väga hästi tehtud. Kavatseme neid ükshaaval kaasaga koos nautida mitte ühe jutiga kõike korraga vaadata. Teine seriaal rootslaste Martin Beck viimane hooaeg, kah head. Imestate, et kuidas ma äkki seriaale vaatama hakanud - lihtne, ametiühing otsustas jälle streikima hakata, vaba aega jalaga segada.
Viimaste aastate jooksul on meie kandis ringihulkuvaid müügimehi-ukselekoputajaid õige väheks jäänud. Harvem kui kord kuus ilmub keegi etteteatamata ukse taha. Isegi telefonimüüjad mind enam ei tülita. Raske sellisele õnnele loota, et olen ise eriline või müügimeeste nimekirjades lootusetu juhtumina maha kantud. Vahel kui mõni koputabki ei viitsi ukselegi minna, lasen koeral tülitajad haukumisega minema peletada.
Kolmapäeval olin just jooksmast tulnud ja dushi alt väljas vaid rätik ümber niuete kohvimasina üles sättinud kui ukse taga koputati. Laususin kutsikale, no vaatame nalja pärast, kes seekord mu hinge järgi tulnud. Ukse taga oli kaks üliviisakalt riides prouat, kes poolpaljast mind nähes ehmunult sammukese taganesid. Kergitasin kulmu ja mühatasin küsivalt samas pealetükkivat muiet ning urisevat koera kaelarima pidi tagasi hoides.
Üks proua sai kõnevõime tagasi: "Vist ei ole kõige parem moment igavesest elust rääkimiseks". Noogutasin nõustuvalt samal ajal kui koduse Kerberose urin oli võõrast häält kuuldes tooni võrra ähvardavamaks muutunud. "Aga siin on reklaamleheke, olete igal ajal teretulnud meie lähedalasuvasse babtistikirikusse". Prouad tegid kibekähku vehkat enne kui jõudsin oma leivanumbri välja käia, mida sellise seltskonna eemalhoidmiseks kasutan: Ma olen satanist, momendi olekus võinuks ka nudist juurde lisada😁
Panin ukse kinni ja pakkusin kutsale maiust hea esinemise eest, olnuks inimene löönuks patsi Sushiga. Rätiku riputasin kuivama ja läksin ihualasti kohvi kallama kui kostis uuesti koputus. "Mida pekki, te esimese korraga sulaselgest "inglishist" aru ei saanud või", urisesin omaette. Kuts pistis järgmise maiuse lootuses ägedalt haukuma. Korraks käis peast läbi mõte piiblisulaseid aadamaülikonnas üllatada, aga seadusehirmus (indecent exposure) tõmbasin enne ukse avamist alukad jalga. Hästi tegin, ukse taga seisis turske neeger, justkui raskekaalu poksiringist välja astunud ... Laskmata end mu välimusest häirida tutvustas madala häälega: "Minu nimi on Lance".
Kui tundmatut musta meest ukse taga nähes tekib paljudel refleks kärbiku järgi haarata siis meie rajoonis tavaliselt tegu rahumeelsete muru niitmise või lumeajamise teenust pakkuvate tüüpidega. See vend oli aga kübe liiga heas vormis ja korralikult riides. Polnud tuju lasta kohvil külmaks minna, enne kui mees jõudis jätkata lõikasin vahele: "Pole vaja uusi aknaid, katus tipp-topp, välisuks pole enam esimeses nooruses, aga selle värvin ise". Tüüp neelatas enne kui peale lühikest pausi jätkas: "Ma pakun sulle 200 dollarit".
Kas finantsmaailmas tõepoolest sihuke konkurents, et investeerimisgurud käivad nüüd juba uksel kliente noolimas🤔 Tegelt muidugi tüüpiline suli, kes üritab raha välja petta. Hakkasin ust kinni lükkama kui tüüp hüüatas: "Ma olen filmimeeskonnaga". Peatusin, vaimusilmas kangastus filmitähe hiilgav karjäär ... totralt õnnelik naeratus ilmselt peegeldas mu mõtteid liiga selgelt. Järgmise lausega tõi mees halastamatult mu maa peale tagasi: "Kahe soti eest rendiks su sissesõiduteed, paar autot vaja homme parkida".
Üritasin pettumust varjata ja proovisin halva mängu juures head nägu teha. Ok, Hollywoodi seekord ei jõua aga kolme kasti õlle raha nagu maast leitud. Ei hakanud isegi ülemusega nõu pidama, andsin kohe jaatava vastuse. Päevaks viin meie autod tütre kortermaja garaazhi, mis see seitsesada meetrit jalutada kui autot vaja. Vahetasime kontaktid, raha lubas hommikul üle kanda, mis tõepoolest ka juhtus.
Kokkuvõttes olingi ainus kannataja, hommikul pidin kodust kümme minti tavalisest varem lahkuma. Naabermaja ees, kus põhiline võtteplats, käis suurem sagimine. Igatsorti abimehed ja tehnikud jooksid ringi, ühtki kuulsat näitlejat silma ei hakanud, ega ma tegelt poleks tundnud ka.
Paraku mis kergelt tulnud see kergelt läheb. Kaasa käis järgmisel hommikul kutsikutega veterinaari juures igaaastasel ülevaatusel, ei julgend küsidagi palju finantsi sinna kulus.
Täna vaatasime netflixist esimese osa Ukraina seriaalist "Rahva teener" kus praegune Ukraina president mängib peaosas ajalooõpetajast kogemata presidendiks saanut. Esimese osa põhjal otsustades pole nii head komöödiat pikka aega näinud. Uskumatult hea näitlejatöö ja situatsiooni koomika. Kirsiks tordil fakt, et enamasti suhtlus vene keeles, mille nüansse mõistame mõlemad. Aga esimestes kaadrites jäi silma hoopis üks teine moment: Ukraina bojaarid limpsisid konjakit, arutasid poliitikat ja vaatasid alla Kiievi peaväljakule. Kurat see on Euroopa linn, see ei ole vene linn, mõni ime, et ukrainlased tahavad Euroopasse kuuluda. Üle ühe osa õhtu jooksul ei raatsi vaadata, tahan aeglaselt nautida nagu hõrgutavat magustoitu. Soovitan soojalt!!!
Teine väga informatiivne video või õigemini youtube ülesriputatud loeng on 2018 aastal salvestatud. Soome venemaa ekspert Martti J. Kari seletab lahti miks Venemaa käitub nii nagu ta käitub, mida sealt oodata on ja mida mitte. Teame paljut niigi, kuid varem pole näinud nii lihtsat ja selget ajaloolisele taustale paigutatud esitust. Venemaa lihtsalt on täiesti teistsugune kui läänemaailm, tema mõtteviis on teistsugune ja kui lääne poliitikud seda arvesse ei võta jäädakse ühtesid ja samu vigasid kordama. Kokku võtab Vene arusaamisi lause: "Torka täägiga, kui on pehme suru sügavamale kui on kõva tõmba tagasi ja jäta rahule."
Nagu eelmises postituses kirjas oli täna hullult soe ilm, suusashowle me ei läinud. Kuna koerad said osa eileõhtusest tänupüha söömaajast jäi minu uni episoodiliseks. Kella viie ajal kraapis väiksem tegelane meeleheitlikult välisust, lasin ta maja ette pissile. Kaheksa ajal hakkas suurem magamistoa ukse taga undama, enne kui jõudsin end üles ajada oli suveniiri põrandale poetanud. Õnneks kõvemavõitu ja kööki plaaditud põrandale, kerge koristada. Uni oli läinud, viisin nad jalutama. Tagasitulles nats netis ja siis voodisse, ärkasin alles kolmveerand kaksteist. Päevaplaanid seega pea peale pööratud.
Jooksma siiski läksin, eelmine päev jäi niigi vahele. Hommikusööki oleks võinud pigem hiliseks lõunaooteks nimetada. Üritasin kaaskondseid ilusa ilmaga välja meelitada, aga neil olid sellleks ajaks juba teised plaanid. Võtsin siis koerad kaasa ja kuna aeg hiline sõitsin High Parki, kus pole tükk aega käinud. Kutsad juba saavad aru, et kui lisaks kaelarihmale autovõtmed haaran tuleb auto juurde joosta. Parkimisega on linnas igavene jama aga päevasel ajal saab siiski veel kaugemale tänavale tasuta jätta.
Mägikits
Capibara
Pargis jalutasime niisama, kuni tuli mõte miniloomaaiast läbi astuda, koertel kindlasti põnev, minul muidugi ka. Esimesena nägime capibarasid, kes brasiilia päritolu hamstrile sarnanevad seasuurused uruloomad. Silt tara ees teatas, et elukad juba sisse viidud aga ilmselt lasti nad erandkorras palavaga siiski välja päevitama. Edasi mitu eri sorti kitsesid aga siis sattusime Emu puuri juurde. See tegelane tundis koerte vastu huvi ja tuli neid silmates tara äärde, Koko tahtis läbi võre nuuskida, igaks juhuks hoidsin teda tagasi, äkki lind veel uhab oma võimsa peeneid hambaid täis nokaga.
Vasika issi hoiab silma peal
Tutvust sobitamas
Piisonid peitsid tarandiku kaugemas otsas, neid lähemalt uudistada ei saanud. Shoti mägiveise vasikas seevastu tuli kohe võrkaia äärde nuuskima. Paraja üllatusena vastas Sushi samaga, nii nad aupaklikku kaugust hoides teineteise lõhna hindasid. Laamad olid kaugemal, ega neid liiga ligi ei tahagi, teada-tuntud sülitajad teised. Tagasiteel pildistasin värvikirevaid High Parki lillepeenraid.
Õhtu saatsin mööda kaasaga teleka ees istudes ja sommide netflixi kriminulli Karppi (Deadwind) teise hooaja osasid vaadates. Mõnus soome keeles kuulata, paraku taban end aeg-ajalt vanast harjumusest alt inglisekeelset teksti lugemas. Täitsa meeldis, ehkki häirivaid loogika apsakaid tuli vahepeal sisse. No nagu politsei päästab linnapea napil mõrtsuka käest ära ja laseb tal siis rahumeeli üksi ilma igasuguse kaitseta koju minna mis siis, et kurjategija pani jooksu. See-selleks, vahelduseks ikkagi mõnus ajaviide, arvutimängu beeta versiooni katsetamine lõppes ju ära. Kui teine hooaeg läbi vaatan ka esimese ja kolmas pidi peagi välja tulema, kus ilmselt kõik maskidega😁
Esmaspäeval kiirustasin mäelt varakult tagasi. Põhjuseks aastapäev ja sugugi mitte tavaline. 35 aastat tagasi kohtusime peol tol momendil tulevase ja nüüdseks pikalt praeguse kaasaga. Päeval ei saanud miskit ette võtta, sest naisel tööl möödapääsmatud kohustused (mul hea vabandus suusamäele kimada😜), lisaks veel koroonatest, mis osutus .......... negatiivseks, oodatult. Koju kiirustades haarasin lilled ja portsu krevette. Miskeid kooke ega küpsetisi pole meie majas mõtet osta, see vaid solvaks, et kas minu omad ei ole küllalt head😏 Ainult väga eluterve ja pikaajalise suhte puhul võid kaks tundi järjest diivanil lesides ja krevette nakitsedes vaadata "Lahutus Eesti moodi" osasid ning koos naeru mugistada. Või kostan ma teile imelik?
Mida vanemaks saan seda rohkem olen hakanud näitlejate mängu nautima. Kõik osatäitjad on head aga eriliselt meeldivad mõlemad mehed. Paar päeva tagasi õnnestus veidi aega enne tööle minekut kaasa kõrvalt jupi kaupa jälgida interneti vahendusel "Anne lahkub Annelinnast" etendust. Minu arust igavesti äge, loodetavasti on selline teatrivorm tulnud et jääda! Kõrvalmärkusena ei saa lisamata jätta, et just selles samas korteris olen minagi ööbinud kui tütar seal sugulaste juures ühel suvel elas.
Eile vaatasin järjest Netflixi "Barbaren" kolm osa, mille tegi eriliselt nauditavaks näitlejate originaalkeelte (ladina ja saksa) kasutamine. Tavaliselt ei suuda ma eriti kaua teleka taga istuda, ju on loomus liiga püsimatu paigal kükitamiseks. Põnev lugu ajaarvamise algul toimunud Rooma ja Germaani hõimude vahelistest sõdadest. Arminiust peeti juba roomlaste poolt (Tacitus) oluliseks ajaloo mõjutajaks kuna ta suutis mõneks ajaks ühendada Saksamaa aladel ühinenud hõimud võitluseks Rooma ülemvõimu vastu ning peatada Rooma impeeriumi laienemise sel suunal. Peale teist maailmasõda üritati Arminiusest mööda vaadata kuna ta etendas poliitiliselt ebakorrektse sõjaka germaani rahvusluse kangelase rolli. Isegi 2000 aasta möödumist kuulsast Teutoburgi lahingust tähistati Saksamaal äärmiselt tagasihoidlikult.
Kogu loos on ohtralt sarnaseid momente ja paralleele hilisema ajalooga kuni tänapäevani välja. Kirjalik info sündmustest põhineb Rooma allikail, mis kahtlemata teatud määral kallutatud. Hõimupealiku pojana viidi poiss koos vennaga Rooma tagamaks liitlassuhted impeeriumiga. Talle anti sõjaväeline koolitus, esimesed tõsised tuleristsed sai Illüüria mässu mahasurumisel. Olles ennast näidanud heast küljest saadeti Germaani aladele Rooma asehalduri Varuse käsutusse aitamaks germaani hõime Rooma võimu all hoida.
Kuidas täpselt ja millal Arminius otsustas poolt vahetada pole selge. Igatahes olles teeninud Rooma sõjaväes ohvitserina ja õppinud põhjalikult tundma nii Rooma taktikat kui strateegiat osutus ta ülioluliseks teguriks järgnenud konfliktis. Tähtsaimaks momendiks kujunes Teutoburgi lahing mille käigus germaani hõimud lõid totaalselt puruks kolm rooma leegioni. Edu pandiks olid kahtlemata nii Arminiuse teadmised Rooma sõjaväest, Varuse usaldus tema vastu kui ka Arminiuse võime hõimud koondada ühise vaenlase vastu.
Tahes-tahtmata kerkib esile paralleel Tshetsheeniaga, kus mõlema sõja käigus olid tshetsheeni juhtivad sõjaväelased nõukogude sõjaväeakadeemiate koolitusega. Nii Dudajev kui Mashadov valmistasid Moskvale ülimalt palju peavalu. Konfikt ise kulges sarnaselt ja pole sugugi läbi nagu Moskvale meeldiks mõelda. Tshetseenid lihtsalt ootavad järgmist soodsat momenti, nautides vahepeal Vene impeeriumi finantse ja tooraineid. Impeeriumid väljasurevad dinosaurused, Venemaa ongi viimane klassikaline, kes üritab oma hinge vaakumist varjata ülejõu käiva avantüristliku ärplemisega.
Tühisuse ja igaviku teema kerkis koosmõjus tolle seriaali, paari youtube populaarteadusliku video ja mitmete viimase aja sündmustega. Aeg on üks huvitav loodusnähtus, mida pole ikka veel lõplikult suudetud lahti mõtestada. Klassikalise vaate järgi tegu lihtsalt ühega neljast ruumikoordinaadist millega objekti asukoht määratud. Relatiivsusteooria toob sisse omadused, mis tavakodanikule mõistetamatud. Lihtsaim näide: põhimõtteliselt pole võimalik rääkida sündmuste toimumisest samal ajahetkel, sest aega ei saa vaadata ühtses taustsüsteemis (aegruumi väliselt). Detailidesse pole mõtet laskuda, mina ka ei mõista neid, aga lühike PBS video annab ainet mõtlemiseks. Albert Einstein: Erinevus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on vaid kangekaelselt püsiv illusioon".
Lihtsalt huvitav mõelda kui lühike on inimese eksisteerimise ajahetk universumiga võrreldes ja kui tühine on inimene. Me sünnime, elame ja sureme nagu miljardid enne meid ja õnnelike asjaolude kokkusattumise korral ka pärast meid. Paarisaja aasta pärast pole absoluutsest enamusest meist suurt miskit järgi, ei füüsiliselt ega mälestustena. Praegusel ajal on küll põhimõtteliselt võimalik salvestada inimese kohta tohutu hulk infot digitaalselt. Samas tekib küsimus, mis eesmärgil: leidub kedagi, keda see tulevikus huvitaks? Tegelikult oleks põnev näha nii pildi kui jutumaterjali paarisaja aasta eest eksisteerinud esivanematest, samas kas ja kui palju tekiks samastumist?
Kuna üksikisiku eksisteerimise ajahetk on nii lühike on ka tema tähtsus kõiksusele olematu. Täpsemalt väljendades pigem on meie teadmised kellegi või millegi tähtsusest olematud. Juhuslikkus mängib nii suurt osa ajaloos, et triigib enamuse üksikisikute tegemistest tulenevad kortsukesed siledaks. Pidevalt sündmuste keerises olles on võimatu eristada äärmiselt olulisi pisiseikasid sellest tohutust hulgast, mis suurt midagi ei muuda. Pidevalt hargnevate võimalustega sündmuste jadade valikus elame vaid ühel joonel, mida kogeme omamata aimugi lõpmatust hulgast ülejäänud võimalustest.
Minule mõjub üksikisiku tühisuse ja igaviku mõistmine vabastavalt. Nagu tütar ütles kui seda teemat koertega jalutades arutasime: "Hea teada, et ükskõik hui hullusti miskit nässu keerad, suures plaanis ei muuda see midagi". Suures plaanis jah, isiklikus elus siiski. Samas tähendab see minu arust vaid üht: "Ela täiega oma viivuke moment, mis sulle universumis eksisteerimiseks kingitud. Naudi hetke, ära raiska aega põdedes tühiste jamade pärast. Paarituhande aasta pärast ei tea ega mäleta sind keegi kui sa just ülimalt olulise avastusega välja ei tulnud või miljonite mahatapmist ei organiseerinud. Ja kui mäletataksegi, mis vahet see sulle enam teeb😜"
Mis tunde teile tekitab teadmine kui pisikesed ja tühised universumis oleme. Kas üldse mõtlete sel teemal?
Õnnis stagnaaeg, peasekretär Brezhnev veel hea tervise juures, veripunased sündmused Tsehhoslovakkias, must Bob Beamon hüppab ülivõimsa maailmarekordi Mehhiko olümpial. Koolieelikust poisike veedab vanaisaga kvaliteetaega ja vaatab must-valgest telekast soome kanalilt ammulisui kauboifilmi. Vanaisa selgitab lapselapsele filmi olemust: Kui tahad kohe alguses teada, kes on hea ja kes halb vaata kaabusid. Heal mehel on valge, pahal must lotu peas. Pole kindel kui suur protsent filmidest eelnevat malli järgis, igatahes oli tegu esimese sissejuhatusega värvide maailma sotsiaalpoliitilisse telgitagusesse. Värvid polegi tühipaljas elektromagneetilise lainetuse sagedus vaid võivad ka muud tähendust omada.
Joonistustund algkoolis, teemaks linna panoraam. Nagu enamus teisi joonistab poisike Pika Hermanni künkal, lipp tipus lehvimas. Vanemad kutsutakse kooli kuna poisikese joonistusel oli sini-must-valge lipp. Muidugi ei teinud ta seda teadlikult protestist kehtiva võimu vastu, lihtsalt tahtis massist veidi erinev olla. Järgmine õppetund: must ja valge pole poliitiliselt soovitav, eriti vastuvõetamatu kui kombinatsiooni lisandub sinine toon. Punane samas võimude poolt igati soositud. Kodus selgitus edaspidiseks lõhestunud isiksusega eluks: kodus ja valitud sõpradega räägitud jutt ja käitumine üks asi. Koolis, avalikus kohas või edaspidi tööl teistsugune. Kui tahad mugavalt hakkama saada ja probleeme vältida järgi vähemalt näiliselt võimude poolt aksepteeritut. Usun, et paljudes Eesti kodudes toimusid tol ajal sellised vestlused.
Keskkooliaegseks teismelise-eaks oli kahestumine kujunenud uueks normaalsuseks. Kuidas muidu olekski võimalik okupatsioonivõimu all elades hulluks minemata eksisteerida. Komsomolina koolis olles õpetatakse sulle NL ajalugu, kodus loed "Mannerheimi mälestusi" või "Eesti rahva kannatuste aastaid". Raske pole otsustada, kumb tõde ja kumb vale, sest nõuka propaganda on liiga nürimeelne, et seda ükski vähegi ajusid omav kodanik uskuda võiks. Maailmapildi kujunemisele aitab kaasa nii Soome TV kui Ameerika Hääle, Vaba Euroopa ja BBC välismaale suunatud elementaarse keelega saadete ja uudiste kuulamine. Impeerium tundus nii kindel ja võimas, et lihtsalt tuli leppida, ega lootust muutusteks polnud. Protesti märgiks sai pimedas visatud tindipudel maja ees olevale loosungi pihta "Partei on meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus" ja siis südamerahuga kirjutatud hindele viis kirjand teemal "Komsomol minu elus"😜
Kõrgkooli ajaks polnud värvide koha pealt miskit muutunud. Võimude seisukoht vägagi selge. Kui sulle meie värvivalik ei meeldi aga moka maas hoiad pole katki midagi. Omaette ja sõpradega tee mis tahad, me muidugi jätame meelde. Aga kui avalikult hakkad kahtlema punase tooni prioriteedis peame välja kutsuma ja selgitama just sellise värvi eeliseid. Kui jutust ei piisa on ilmselt tegu vaimse kõrvalekaldega mistõttu suunatakse psühhiaatri vastuvõtule. Raskemate juhtumite puhul viib tee kas hullumajja, kus elektrishokkide, märgade linade ja klistiiri mõjul muutub enamusel värvivalik suht kiiresti "õiges" suunas või nad jäävad lihtsalt värvipimedaks. Äärmuslikel juhtudel saadeti riigi kulu ja kirjadega sanatooriumi looduskaunitesse kohtadesse Norilskis, Magadanis või mujal suurel kodumaal. Samas said isegi nõuka juhid aru, et nali vähemusvärvide või ka luitunud punase vastu on pigem kasulik, laseb auru välja.
Ja siis saabus vabadus, takkajärgi hinnates kõige suurem vabadus mida noormeheks sirgunud kodanik kunagi tunda sai. Äkki võis kõiki värvi lipukestega vehkida ja ei lastudki lahti või pandud kinni. Mõni tüüp pani kogu vikerkaare lipule kokku, kodanik kirtsutas nina aga leidis, et vabaduse ja demokraatia nimel las lehvitavad seni kui ma võin nende arvel lolli nalja teha. Objektiivselt võttes polnud elu meelakkumine aga vabadust ja demokraatiat nii palju, et võis teistelegi jagada. Samas oli pikast nõukaajast jäänud veendumus, et läänes on veel rohkem demokraatiat. Realismi jalahoop näkku juhtus juba Lääne Euroopas, kus esimest korda sai kokku puututud uue võika terminiga "Poliitiline korrektsus". Selgus, et tegelikult ei tohigi öelda, mida mõtled, isegi kui tõtt räägid, aga see kedagi solvab. Kodanik ei mõistnud mis lasteaiaga tegu ja suundus tõelise vabaduse kantsi ookeani taha.
Kultuurishokk, mis teda ees ootas, oli sama mõõtu kui nõukogude inimesel esimest korda Soomes toidupoodi sattudes. Paberil nagu oleks kõik vabadused, kuid tegelikkuses on sul vaid vabadus takka kiita ühiskondlikult aksepteeritud arvamust. Poliitikuid tõepoolest võid kritiseerida palju süda kutsub, nemad ju sõimu väljakannatamise eest palka saavadki. Viisaka inimesena võõral maal kodanik aksepteeris kohalikke kombeid kurtes nende üle vaid kitsamas sõprade ringis. Üllatus oli suur kui selgus, et praktiliselt kõik jagasid samu vaateid aga elu oli õpetanud, millistest sõnavabaduse piiridest üleminek avalikus kohas võib kalliks maksma minna.
Massimeedia ajastul oli kodanik enamasti korrektne, avaldas arvamust ohututel teemadel ja mõmises omaette kui miski ei meeldinud. Vähehaaval julges ka veidi vastuolulisemate sündmuste puhul sõna võtta eriti hoolimata üldsuse arvamusest. Ja siis ükskord läks enesetsensor väga halva ajastusega magama ning lasi kodanikul omapäi tegutseda. Poliitikute äärmine silmakirjalikkus ja rahva massipsühhoosi alla sattumine oli turri ajanud. Kodanik on nimelt veendunud, et needsamad poliitikud ja igatsorti arvamusliidrid, kes praegu põlvitavad ja üldsuse ees lömitavad on tuulte pöördudes esimesed kiviga viskajad või gaasikraanide avajad. Kinnituseks piisab vaid vaadata ladviku minevikku, eriti näitlik on see riikides kus suht hiljuti poliitilised olud kardinaalselt muutunud (endistest komsomolijuhtidest ja parteiaktivistidest poliitikud ja ärimehed). Lollist manipuleeritavast massist ei maksa rääkidagi. Rahvas tahab tsirkust ja leiba, siin pole miskit muutunud Rooma ajast saati.
Parasjagu on moodi läinud must värv, kodanik oma naiivsuses arvas, et demokraatias on kõik värvid võrdsed (oleks ju pidanud paremini teadma). Õnneks sai ta oma patust tänu sõbralikele hoiatustele kiirelt aru. Kahetseb puhtsüdamlikult juhtunut ja annab valju noomituse lohakale enesetsensorile. Tänu pikaajalisele kogemusele pole kahestunud mõttemaailma juurde tagasipöördumine eriti keeruline. Avalikult avaldab kodanik arvamust vaid ohututel teemadel. Idee nimel võitlusse või demonstreerima ei tiku, pole selles vallas niikuinii kunagi eriti aktiivne olnud. Praegusel totaalse jälgimise ja andmebaaside ajastul pole vaja märkust vastavasse kastikesse.
Õnneks on kodanikul lapsepõlvest säilinud tulest ja veest läbikäinud sõprade ring kellega koos võib ohjad lõdvaks lasta. Kõikmõeldavaid vähemusi ja enamusi solvata, nende üle roppu nalja visata ja vatsa vappudes õllekruusi taga naeru lagistada. Meil on erinevad poliitilised vaated aga ühine arusaamine, et pole teemat mille üle ei võiks vaielda ja lolli nalja teha. Me oleme täiskasvanud ja ei solvu mitte millegi peale. Nii nagu Dante põrgusse sisenedes pead lootuse jätma nii tuleb meie seltskonda tulles poliitine korrektsus unustada - see on ainus, mis rangelt keelatud. Mis kõige tähtsam, me ei lähe kunagi oma arvamust demonstreerima ega teistele peale suruma väites, et see ainuõige oleks.
Näide meie kamba hinnangust üldsuse arvamusele
Jutulõngasid kokku võttes tuleb nentida, et vanaisa tarkus enam ei kehti või pigem on pöördunud tagurpidi. Praeguse moejoone järgi tohivad musta värviga seostuda vaid positiivsed väljendid ja tunded, vastupidisel juhul on soovitav kas lõuad pidada ja edasi teenida nagu vahva sõdur Shveik või pöörduda psühhiaatri poole professionaalse abi saamiseks.
P.S. Ennetamaks eksiarvamusi siis "kodaniku" näol on tegu fiktiivse isikuga ja kõik kirjeldatud situatsioonid on puhas väljamõeldis.
P.P.S. Kui keegi ikka veel loeb ja võtab vaevaks kommenteerida palun värvide osas järgida momendi moejoont. Väidetavalt on ajaloolise kontekstiga hiljem võimalik välja vabandada kui mood muutuma peaks ja keegi 20 aasta pärast kommentaari välja kaevab ning letti lööb😉
Selle postitusega ma punkte ei teeni ja sõpru juurde ei saa, aga postitamata ka ei saanud jätta. Järgnev jutt peegeldab vaid minu isiklikke arusaamisi mistõttu kriitika paluks suunata konkreetselt minu isikule😉
Saabun pahaaimamatult töölt, koerad tervitavad nagu tavaliselt aga elutoa suurelt ekraanilt vaatab vastu neli porgandpaljast naist, kolm neist ülekaalus ja vormist väljas. Ei olnud saade iseenesest kogemata peale jäänud, kaasa tundub huviga jälgivat. Esialgne arvamus, et tegu dieedisaate shokiteraapiaga: mis juhtub kehaga kui ainult koogikesi ja Coca-Colat näost sisse ajada, ei leidnud kinnitust. Hoopiski olevat keegi välja mõelnud uudse kohtingusaate formaadi, kus üks osaline valib tasapisi paljastuvate kehade hulgast välja selle, kes kõige rohkem meeldib (või pigem kõige vähem ei meeldi). Kuna sattusin Taanlaste saate lõpuosa peale ei oska ilmselt kõike adekvaatselt kommenteerida, aga miks vaatajaid piinates koeral saba jupi kaupa lõigata kastides naiste kaasi vähehaaval kergitades. Võiks ju kohe paljalt areenile astuda kui niikuinii lõpus mees valib täiskomplekti alusel. Kel huvi võib Eesti telekast Kanal 11 pealt järelvaadata.
Mul pole alastuse vastu miskit aga sihuke lihapood küll vaatama ei kutsunud. Oleks siis neiud vähemalt normaalses vormis olnud rääkimata modellidest, kelle kehad silmale rõõmu pakuvad. Rannariietuse moeshowd või isegi naiste kergejõustiku võistlusi vaataks palju meelsamini kui just muud targemat teha pole. Midagi on Taani riigis mäda kui selline tsirkus rahvale peale läheb. Tegelt põnev kuidas suhtuvad erinevad häälekad vähemused: naisõiguslased ja erinevad religioossed grupid peaks ju tagajalgadel olema. Ühed ei tolereeri napimas riietuses siredasäärseid neitsikuid isegi rahvusvahelistel showdel ja mootorispordi võistlustel, moslemid ei kannata paljast ihu üldse näha sundides naisi kotte pähe tõmbama.
Saate juurde tagasi pöördudes pean tunnistama, et ainus asi mille eest punkte võis anda oli osalejate julgus ehkki see tuli kriitikameele puudumise arvelt. Mina nagu enamus meist pole perfektne aga ma vähemalt ei lähe oma puudusi eksponeerima ja üritan võimaluse piires üldsuse eest varjata. Mitte küll nii äärmuslikult, et määriks karvakasvu soodustavat kreemi kiilakale kuplile, üritaks halli habet värvida, kehakarvu vahatada, nokut suurendada või kortsukesi ilulõikustega siluda. Teemadel mida ei valda ei asu ka eksperti etendades diskuteerima, et mitte loll välja paista. Kui vanemast peast võib vormist väljas olemist õigustada mitmete asjaoludega siis noore inimese puhul tekitab see lihtsalt kurbust.
Kuna tegu oli vaid ühe saatega, pole selge kas autorite eesmärk oligi ülekaalulisi näidata või polnud Taanis parema välimusega naised nõus end tasuta kaamera ees paljaks koorima või hoopis tegu minu vaatevinklist õnnetu juhusega. Tõe huvides tuleb tunnistada, et saated olevat sooneutraalsed, paljaste naiste ja meeste valimine käivat vaheldumisi. Puudub info kas vahel toimub ka samasooliste eksponeerimine või siis zoofiilide lõbuks kitsede valimine. Huvitav mis lugejad sihukesest pullist arvavad.
P.S. Mees oli normaalse välimusega nii palju kui mina seda hinnata oskan ja otse loomulikult valis ta kõige vähemate puudustega naise.
P.P.S. Enne postitamist viskasin kiirelt pilgu peale teisele osale, kus naine meeste hulgast valis. Härrad paistsid olevat veidi paremas vormis, pigem sellised Harju keskmised. Samas jättis ikka mõlemat pidi mulje nagu oleks tegu eriti ebaõnnestunud maleva taidlusetendusega😒
Postituse pealkiri vihjab õige selgelt, et kodanikul pole ajaga miskit tarka teha olnud kui suure osa pühapäevast maaväliste tsivilisatsioonide teemaliste youtube videote vahtimise peale kulutanud. Õigustuseks ehk asjaolu, et eile oli meil hullem torm, vihma tuli kahe kuu norm, mis uputas mitmel pool ümbruskonnas. Viimased kaks tundi öösel tibutas jääd. Põhjapool olla päris hull olnud, suusamägi pandi varakult kinni, seoses mitmesendise jääkorraga oli liikumine pea võimatu. Meil õnneks vaid aias suur loik pea pirnipuuni, allkorrusel täitsa kuiv. Eelmine öö vihma alates tuletas aknatagune veesorin meelde, et polnud vihmaveerenne sügisel puhastanud. Mis ikka, pool üks ajasin end soojast voodist üles välja vihma kätte - majaomaniku rõõmud. Fleece ja kile selga ning redeliga renne lehesodist puhastama. Õnneks suht soe, Texasest pärit niiske õhumass oli temperatuuri kümne kraadini kergitanud. Kella kaheks rennid puhtad, vesi solises kenasti aiamaale, mitte ei voolanud akna taga maja vundamendi äärde lompi.
Laupäev läks täiega karate tähe all. Kagami Biraki trenni osa algas kümne ajal hommikul, pidu lõppes alles keskööl. Sellest siis pühapäevane uimane olemine. Käisin jooksmas aga lasin ainult lõtva sörki, ei viitsinud organismi tagant sundida.
Aeglaseim 5K kui matkasaabstega jooks välja arvata. Hiljem statistikat vaadates võisin veenduda, et vaatamata tagasihoidlikule tempole oli pulsikella arvates tegu kõva vajutamisega, andis hoiatuse: "Sellisel tasemel (4.9) treenimine on liiga intensiivne, mis võib põhjustada vigastusi. Ole ettevaatlik, ära treeni üle, anna endale piisavalt aega puhkuseks ja taastumiseks", taastumisperiood 85 tundi. Kust ta küll seda võtab: täpselt sama raja jooksin kahe päeva eest 3:40 kiiremini, siis kommenteeris vaid, et sel tasemel (3.4) trenn tõstab su aeroobset võimekust. Ainult keskmine pulss oli kõrgem, kuna ei viitsinud sügavalt hingata, eks siis süda kompenseeris tagades piisava hapniku varustamise kiirema pulsiga.
Vägagi tuttavalt inimlik õigustus :D
Aga nüüd ufolaste teema juurde. Sattusin youtube videosid lehitsedes huvitava Isaac Arthuri nimelise tüübi peale, kes igasugu teaduse ja tulevikuga seotud probleemidest lugusid kokku pannud. Maaväliste tsivilisatsioonide teema koha pealt langevad minu vaated temaga vägagi kokku ja seepärast on täiskasvanuna kuradima raske teatud sorti ulmet lugeda. Lihtsalt autorid teevad liiga palju tavaloogika vigasid kas siis asjatundmatusest või ükskõiksusest. Eks häda ongi selles, et absoluutne enamus väljamõeldud stsenaariumidest pole lihtsalt võimalikud, sest iga natukenegi mõtlemisoskust omav ufolane käituks oma misiganes eesmärkide saavutamiseks teistmoodi. No ja loogika väidab, et kui juba ufolane on võimeline tähtedevaheliseks transpordiks siis ta lihtsalt peab valdama elementaarset loogikat ja mõtlemisvõimet.
Kardan, et vaid kolmas võimalus vähegi realistlik, mis iseenesest ei muuda maa peal mitte midagi.
Õige hästi on toodud välja erinevate "Esimeste kontaktide" võimalused ja stsenaariumid. Võimalused iseenesest tekitavad terve hulga eeldusi, mis välistavad tüüpilised ulmekate stsenaariumid, valesti mõistmisest või relvakonfliktidest. Kel iganes on piisav tehnoloogia, et meie päikesesüstemi teiste tähtede juurest tulla, on ka piisavalt mõistust, et inimeste kommuniktsiooni lahti deshifreerida. Samuti soovi korral mõistusliku või üldse elu planeedilt pühkida, enne kui me arugi saame mis toimub. Samas jätaks formaalloogiline lähenemine alles vaid äärmiselt igavad võimalikud stsenaariumid, suretades ulmekirjanduse laia valdkonna suisa välja. Selleks, et nautida, tuleb maaväliseid tsivilisatsioone puudutavaid ulmekaid lugeda nagu muinasjutte, mitte nagu lugusid, mis tõepoolest juhtuda võiksid. Tuleb tunnistada, et vahel on ignorantsus õnnistuseks kui tahad lihtsalt lõdvestuda mitte kaasa mõelda :P
Üle 90 punkti on saanud üksikud rohkem kui 2000'st
Nagu eelmises postituses juba mainitud magasime mõnuga sisse aasta esimesel päeval. Uimasevõitu olemine aga kange isu uued tossud enne hommikusööki ära proovida. Ilm täitsa mõistlik, teed puhtad ja kuivad, võib uute papudega minna küll. Juba esimesed sammud andsid mõista, et tegu mõnevõrra teistsuguste jalanõudega kui eelmine mudel. Tallaosa harjumatult pehme, jookse nagu sambla peal. Samas on mingi imetrikiga säilitatud talla vetruvus, mis annab sammule hoogu. Ses suhtes tõepoolest mõnus - teatud tempo korral tunne nagu tossud jookseks ise, mina vaid kaassõitjana kõrvalistmel. Miinuspool selgus jooksu lõpupoole, liiga soojad teised, isegi mõne plusskraadi juures ajasid jalad palavaks. Ei saa aru mille alusel mitmed arvustused ja hinnangud tuulutust kiitsid. Justnimelt tuulutus on üks olulisemaid asju, mida jalatsite juures vaatan.
Jalast võttes avastasin õudusega, et värvikombinatsioon pole mitte lihtsalt sinine vaid lausa Venemaa ja Eesti lipuvärvide kombo😱 Ei tea kas peaks hakkama pimedas jooksmas käima😜 Aga kui järgi mõelda pole ju keeruline see pisuke punane musta markeriga üle tõmmata🤪 Kui aega tekib ja hirmus patriotismi hoog peale tuleb, äkki teengi ära. Samas elektrisinise taevasiniseks muutmine tuleb vist kujutlusvõimele jätta😉 Teisel jooksin vanade tossudega, täna jälle uutega. Peale rohkem kui kümne kildi läbimist julgen vähemalt väita, et vaatamata eelpool mainitud puudustele istuvad jalas megamõnusalt. Eks tuulutuse probleem laheneb kah mõne aja jooksul😉 Kui peaksid osutuma liiga vastupidavaks, lõikan augud sobivatesse kohtadesse kangasse. Jooksutempo aasta algul sutsu aeglasem, küllap avaldas pugitud toit ja joodud õlu vormile oma mõju, sest ilma üle küll kurta ei saanud.
Kella kahese kohvi (kaasa kingitud tassist) ja "hommikusöögi" (päeva esimest einet nii ju kutsutakse) ajal hakkasime "Tõde ja Õigust" vaatama. Polegi teab mis ajast nii pikalt suure ekraani ees istunud. Õhtul oli veel viimane osa "Lahutusest eesti moodi". Kui Tammsaare lugu võttis isegi minul pisara silmanurka siis lahutuse vaatamisest olid naerust silmad märjad ja kõhulihased valusad. Jälle kord pean kiitma eesti näitlejaid ja rezhisööre. "Tõde ja Õigust" olin kooliajal lugenud, kuid piinlikkusega tuleb tunnistada, et meelde polnud jäänud muud kui üksikud momendid. Ju siis selles eas ei kõnetanud.
Kuna juba filmiteemale jutt läks, ei saa mainimata jätta ka "Võta või jäta" esitust. Põhimõtteliselt üsna hea, kuid sutsu ebarealistlik. Sihukeses olukorras ilmselt enamus mehi nõuaks dna testi enne lapse omaks tunnistamist. Samuti toodaks tänapäeval Austraaliast nii laps kui "isa" kiirelt tagasi, viimane sealjuures käeraudades lapseröövi süüdistusega.
Täiesti ebaisikupäraselt oleme rohkem kui nädala koos kaasaga õhtuti teleka taga krimkat vaadanud. Tegu kolmehooajalise Rootsi krimisarjaga, igaühes neli-viis pea pooleteisetunnist osa. Õnneks (või kahjuks) saab vaadata terves pikkuses ilma reklaampausideta. Kujutan ette, et sel ajal kui need TV's esitati oli üks osa vähemalt kuu aja peale laiali jupitatud, et ikka terveks hooajaks põnevust jaguks. Järjest vaadatuna püsib põnevus pidevalt ülal. Tegevus toimub Göteborgis, kus olen isegi elanud, aeg-ajalt vilksatavad ekraanil tuttavad kohad. Tegevuseks politsei eriüksuse GSI võitlus organiseeritud kuritegevusega, kusjuures rootslaste jaoks ootamatult avameelselt on absoluutne enamus gangidest igat masti sisserändajad alates pakidest ja lõpetades lätlastega. Slaavi (vene ja kgb) juurtega kuritegevus on pidev ja läbiv teema. Rootsi kodukootud kurjategijad pigem "sümpaatsed".
Takkajärgi ei oska öeldagi, miks see krimka mulle nii hullult meeldis. Esiteks muidugi oli näitlejate mäng tipptasemel ja karakterid hästi esitatud. Tehnika ja teostus väga head koos plahvatuste ja relvade kasutamisega. Enamust tehnilisi pisivigasid oli suudetud vältida. Eriti tuleb esile heade ja pahade võitluse suht realistlik esitus, ohvreid on mõlemal pool ja praktiliselt kunagi pole selge kes ja millal maha notitud saab. Ainult peategelase lõpuni elus püsimises võis üsna kindel olla. Laskmisstseenide juures ja üldse situatsioonides lastakse aeg-ajalt sisse lolle juhuseid nagu päris elus kipub juhtuma. Ka kõige hoolikamalt planeeritud sõjaplaanid kipuvad peale esimest lasku korstnasse lendama. Kostümeerijate ja grimmi kunstlike töö on super, verised stseenid nõrganärviliste jaoks ehk liiga loomutruult esitatud, näppude mahalõikamist oli minulgi kõhe vaadata.
Inimestevahelisi suhteid nii isiklikul kui ametialasel tasandil on just parasjagu. Puuduvad imalad armastuslood, mis paljud head filmid ära rikkunud. Pereelu on nii politseinikel kui kurjategijatel. Nagu ühes stseenis gangiliider ütleb pollarile: peresuhete edukuse võti on kodu ja töö lahus hoidmine. Täitsa 100% pole ükski esitus, kriitikat väärib võõrkeelte kasutamine. Millegi pärast osa näitlejaid räägib vene keelt puhtalt aga mõned väidetavalt venelased hullu rootsi aktsendiga. Mõned situatsioonid olid veidi ebaloogiliselt või liialt õnne peale välja mängitud, aga seda palju harvemini kui teiste krimisarjade puhul.
Kellele krimkad meeldivad soovitan soojalt, kolme hooaja läbivaatamiseks varuge piisavalt aega, snäkke ja õlut, sest vaatama hakates on raske pidama saada, esitlus vägagi kaasahaarav. Kümne palli süsteemis paneks hinde 9.5.
P.S. Sobib eriti hästi rootsi keele meelde tuletamiseks kui inglisekeelse tõlke lugemisest hoiduda.
Hommikul pakkisin lõplikult kohvrid, võtsin (mõneks ajaks) viimase söömaaja kodumaa pinnal ja korraldasin veel asjaajamist ning pangandust üle telefoni ning neti. Check-in olin juba eelmisel päeval internetis teinud, meeldiva üllatusena sain tasuta mugavad istmed valida. Kiirelt pilk tubadele, et miskit olulist poleks ununenud. Kolmveerand kolm lahkuvale lennukile jõudmiseks tellisin Bolti takso poole kahe ajal. Viimased pildid maja eest ja vurasingi Ülemiste poole. Venelasest taksojuht rääkis, et kaks asja, mis talle Eestis hullult meeldivad on korruptsiooni vähesus ja e-riik. Mees olevat elanud paljudes Euroopa riikides, siin ikka kõige kindlam ja mugavam - kohe hea oli kuulda.
Saku Hele ja Simple Life, Kõik mis hing ihaldab😋
Äikesetormis, kahjuks välku pildile ei saanud
Lennujaamas andsin tühja check-in leti ees kohvrid ära. Parasjagu jäi veerand tundi, et seljakotiga kaasas olev Saku Hele ära rüübata sel ajal kui sõpradele hüvastijätu messe moblasse toksisin. Turvad kõnetasid mind inglise keeles, olen ma tõesti nii ameeriklase nägu läinud???😲 Kui Rentsiga kohtudes seda probleemi kurtsin lohutas ta, et äkki jäätisemüüja ei osanud lihtsalt Eesti keelt. Mulle kostis kahtlaselt nagu: "Ei ole su pea kandiline"😦 Igatahes oli isegi aega tollivabast üks hapu lurr kahesajagrammine reispass vein võtta enne kui lennukisse lasti. Varssavi ots kulges rahulikult kuni maandumiseni kui pidime äikesepilvest läbi lendama. Raputas vägevalt ja lõi välku⛈, isegi vikerkaart sai näha. Äge kogemus, mis mind akna külge naelutas😎 kuid sundis osasid kaasreisijaid palvetama🙏
Gröönimaa kohal oli kahjuks pilves
Varssavis võtsin ühe külma Heinekeni ja sõin ema armastusega küpsetatud ja tema poolt kotti surutud kooki peale. Väljalend venis, olin sunnitud kuivavat kurku pudelikese Proseccoga ravima, kaasas olevad Mari kommid sobisid oivaliselt suupisteks. Kaheksatunnise Varssavi-Toronto lennu jooksul vaatasin kaks filmi, sealhulgas täitsa hea jaapanlaste krimka "Huntide veri". Toit paraku viletsaim, mida üle pika aja lennukis saanud, näljaga läks siiski loosi. Canada piirivalve ainus küsimus: "Kust tuled"?, ühesõnaline vastus "Eestist" osutus õigeks, rohkem mingit kontrolli polnud.
Kodus võtsid mind vastu pööraselt rõõmsad koerad🐕🐕. Koko käis kogu õhtu järgi ega julgenud mind silmist lasta, et uuesti ära ei kaoks. Uus veidi häbelik aga uudishimulik pereliige Mango😸 tuli peagi nuusutama, vahepeal suuremaks kasvanud madu pidin hoidma ning silitama. Kaasa ja lapsed olid oma tunnete näitamises oluliselt reserveeritumad, mustsõstra kook väljendas, et päris ükskõiksed ehk ei olnudki😜
Puhkus kestis küll poolteist kuud aga ikka jäi väheks. Samas tuleb tunnistada, et ei tea kedagi, kes kurdaks liiga pika puhkuse üle. Puhata on mõnus kuid nii kardinaalset varianti ka lähemal ajal ei igatse, et võidaks öelda "puhka rahus"😱🙏👻 Tegelikult läks "puhkuse" viimane nädal nii kuradima kiireks, et hinge sain tõmmata alles lennukil istmesse potsatades. Blogimise peale aja kulutamisest ei saanud juttugi olla. Eks nüüd tööl tagasi tekib jälle aega blogivõla likvideerimiseks.
Mango: "Kas läheme reisima"?
Täna hommikul oli plaanis Augustikuud alustada kena jooksuringiga. Paraku nagu selgus kulgeb puhkusest toibumine oodatust vaevalisemalt, juba hommikune koerte jalutamine võttis võhmale. Suurlinna saasta täis atmosfäär ja palavus teevad hingamise raskeks. Mõni ime kui lugeda kokku kõik need miljonid inimesed ja autod, kes samade hapniku molekulide peale piiratud ruumis konkureerivad. Oi millist kadedust tunnen Eesti ilmaennustust vaadates, seal lihtsalt perfektne jooksuilm.
Trenni koha pealt kiigates langes mu jooksukilometraazh juulikuu jooksul katastroofiliselt: aprill, mai ja juuni jooksin umbes sada km, juulis ainult 30. Samas sai rattaga parasjagu sõidetud ja jala palju ringi käidud nii, et arvestuslik kaloritarbimine vaid veidi vähenes. Viimast asjaolu kinnitab ka kehakaalu muutus, mis kõigele vaatamata kordagi üle 80 ei tõusnud. Viimasel hommikul kohvreid kaaludes oli eriliselt mugavalt 77.0kg, kohvriga koos lubatud maksimaalkaal seega täpselt 100kg😆
