Muutuv vorm

2026 Paljaste rusikatega mina ...

... versus 2019 kinnastega mina

Polnud õige mitu aastat kätele ja kehale harjutusi teinud. Karatega lõpetasin 2020 koroona epideemia pärast, juba enne oli trenn harvemaks jäänud seoses ebasobiva tööajaga. Jooksma hakkasin 2019 ja algul ikka tegin lisaks ka üldfüüsilise seeriaid nii kätele kui kõhulihastele. Paraku jäi aegamööda harvemaks, lõpuks ei viitsinud enam üldse, piirdusin jooksmisega. Lisaks veidi ratast, suusatamist, süsta ja kanuusõitu, minimaalselt ujumist. Alles veebruaris võtsin end uuesti kätte ja hakkasin tegema kätekõverdusi tänu karatesõprade väljakutsele - 100 päevas, omalt poolt lisasin lõuatõmbeid 30.

Algsete iga päev 10 X 10 pealt olen läinud sujuvalt üle 5 X 25 peale. Algul päris raskena tunduv on nüüdseks just parasjagu pingutav. Lõuatõmbamine jäi soiku aga aprillis alustasin uuesti 5 X 5, mais plaanis tõsta 5 X 7 peale. Kõrvaltvaadates tundub väga tagasihoidlik, no eriti kui omaaegset vormi arvesse võtta, aga parem ikka kui üldse mitte teha. Väljakutse endale IGA PÄEV teha, seni on õnnestunud. Täna meenuś, et kunagi pildistasin endast allkorruse dojos eneka vabavõitluskinnastega. Huvitav oleks võrrelda kuidas praegune füüsiline vorm väljastpoolt paistab. Leidsin 2019 pildi üles, aga mitte kindaid. Õhtul klõpsutasin eneka sarnases poosis ainult peegelpildis. 7 aastat polegi nii halvasti mõjunud kui võinuks karta. Kokkuvõttes olen elav kinnitus, et enam-vähem normaalse muskulatuuri jaoks pole vaja klubi liikmekaarti või isegi spordivahendeid - mul ainult lõuatõmbamise toru ja jooksutossud. Hantleid või jõumasinat katsusin viimati koolipõlves. Igaks juhuks lisan, et ei tarbi mingeid kemikaale kui paari pudelit õltsi mitte arvestada😜

Kevadväsimus on vähehaaval hakanud järgi andma. Aprilli algus oli vaevaline kuid tasapisi läks jooksmine sujuvamaks. 17 korraga läbisin 126 jooksukilti keskmise tempoga 4:44 min kilomeetrile. 10K aeg 48:25, kiireim 5K 23:32 ja kilt 4:07, parim keskmine tempo 4:36 min/km. Teatava üllatusega kõik numbrid nõksuke paremad kui eelmise aasta aprillis. Suusamäele ega ratta selga ei saanud, väljas kõndimist registreerisin 54 km. Samme päevas keskmiselt 16414. Pulss 40 - 198, keskmine rahuoleku pulss 57, VO2 Max 57. Kaal kõikus 77.4 - 78.1 vahel. Aprillis alustasin ka iga ilmaga peale jooksu õues kastmisvooliku all loputamisega, Täna oli +3°C juures õige karastav jääkülma vee joa all solistada.

Hakkasin mõtlema miks inimesed omapäi sportimise asemel käivad spordiklubis? Arusaadav kui tegu võistkondliku või partnerit vajava spordialaga või spetsiaalsete spordivahendite või rajatistega. Aga jõumasinad on mu meelest vajalikud vaid tulemussportlastele, kel kindlaid lihasgruppe vaja arendada. Hantlite ja pingiga kodus saab enamuse tavakodaniku harjutused kätte, või mitte? Ehk valgustate mind, kas käiakse seepärast et popp, seltskonna pärast, teisi vaatamas, ennast näitamas, ... kombinatsioon eelnevaist või veel midagi - ma päriselt ei tea. Lihtsalt tundub lisaks ekstra aja ja rahakulule ka suht ebamugav kui lugeda blogijate spordiklubi kogemustest.

Füüsiline võimekus ja vanus

             Seda videot vaadates võib tõepoolest öelda, et vanus on vaid number.

Sattusin huvitava artikli peale, mis räägib füüsiliste võimete muutumisest sõltuvalt vanusest. Vaadati nii vastupidavust kui jõudu. 

Vastupidavus ja aeroobiline võimekus saavutavad mõlema soo puhul maksimaalse taseme 26 ja 36 eluaasta vahel ning hakkavad peale seda sujuvalt langema. Esialgu 0.3% kuni 0.6% aastas, vanuse kasvades kuni 2.5% aastas. Füüsiline musklite jõud saavutab maksimaalse taseme naistel juba 19'l eluaastal, meestel 27'l eluaastal. 63 aasta vanuses langeb üldine füüsiline võimekus 30-48% võrreldes tippvormiga.

Konkreetselt polnud mainitud kuid arvan, et eelnev kehtib juhul kui tegu pidevalt rakendatud suht ühtlase koormusega. Ehk siis see ei tähenda, et tavakodanik ei võiks aktiivselt ja järjepidevalt trenni tehes ka hilisemas heas füüsiliselt paremasse vormi saada kui ta nooremana oli.

Paraku rõhutab uurimus noorest peast aktiivne olemise olulisust, mis märkimisväärselt tõstab vanemas eas füüsilist võimekust. Kui lugeda artikleid Eesti ajakirjandusest, kipub just see olema praegusel ajal suur probleem, paljud noored on äärmiselt viletsas normis, mida näha kaitseväe teenistusse minejate juures.

Täiskasvanuna alustades on ikkagi võimalik oma vormi tõsta, mida võin isegi kinnitada. Eriti muidugi vastupidavuse puhul, mis vanuse tõustes aeglasemalt taandareneb. Alati, ka eakana on kasulik tegeleda kehalise aktiivsusega, sest see vähemalt aeglustab võimete langust lisaks olulisele positiivsele mõjule vaimsele tervisele.

Nagu ikka selliste uurimuste puhul on tulemused statistilised kehtides enamuse keskmiste inimeste kohta. Otse loomulikult on mõlemale poole kalduvaid erandeid. Vastupidavuse puhul kujutan mina ilmselt silmapaistvat erandit, sest nii 5 kui 10 kildi personaalse rekordi (suht viisaka minu vanuseklassis) olen jooksnud peale 60't eluaastat. Samas pole vastupidavusalade kui eriliselt "igavatega" varem üldse tegelenud. Elav näide ja lohutus keskealistele ja ka vanematele, et tõepoolest pole kunagi hilja alustada.

Füüsilise jõu koha pealt ei oska kommenteerida, pole vastavat trenni kunagi teinud ega jõusaali külastanud. Päris nõrguke ka pole, aga musklimägedega muidugi võrrelda ei maksa. Kui karatesse läksin mainis juhendaja, et olen "lean and mean" - good fit for karate. Spordialadest on mind alati paelunud rohkem mängulised, sellised kus võistled otse vastase või vastastega mitte ainult jõu ja vastupidavuse vaid eelkõige osavuse ja mõttekiirusega.

Suusamäel istusin esmaspäeval tõstukitoolil kõrvuti vanahärraga, kel mõne kuu pärast 90's sünnipäev ees ootamas. Imestasime kõik, et mees ikka suuskadel. Too vastas: tänu moodsale arstiabile. Kümmekonna aasta eest oli raskusi keppidega käimisel aga siis pandi mõlematesse põlvedesse titaanliigendid ja nüüd uhab penskar suusamäel nagu noor jumal. Lohutus nii kodanikele, kes arvavad, et peale 40'dat on sportimisega jokk kui ka minule - hea õnne korral ootab ees veel 30 aastat mäesuusatamist ... kui vaid globaalne soojenemine enne lumiseid talvi ajaloo hämarustesse ei kupata.

Kokkuvõttes arvan, et igas vanuses saab sporti teha, lihtsalt teatud alad on rohkem vanurisõbralikud kui teised. Vajadusel tuleb ala vahetada ja valida oma võimetele vastav.

P.S. Karatesõbrad postitasid Canada kätekõverduste väljakutse: 5 kuni 27 veebruar - tee 2000. Võtsin vastu ja olen kahe päevaga pumbanud 100 kummalgi päeval, omalt poolt lisasin 30 lõuatõmmet. Lihased kurim valusad, pole teisi aktiivselt päris pikalt kasutanud.

Ladupoes uudistamas

Eile astusime läbi siinse (USA firma küll) hulgipoe Costco äsja avatud uuest suurest kaubamajast. Kuna tegu on äridele suunatud kaubaga siis kogused tavaliselt niigi suurtest veelgi oluliselt mahukamad ja valik mitmekesisem. Toidukraami ostes pead arvestama, et ka minimaalsete koguste puhul jagub perekonnal sellest nädalateks või lausa kuudeks. 

40 kilosed juustukerad ...

... ja 208 liitrised oliiviõli tünnid,
Nutellat müüakse ämbriga

Natukegi suuremate koguste jaoks on vaja tõstukit, sest ostukäru ei kannataks laadungit välja. Läksime rohkem uudishimust aga juusturiiulite juures kippus mõistus lahkuma, võtsime kahekilose Austriast eksporditud Edami palli ja poolteist kilo kaaluva veerandiku Itaalia sinihallitusjuustu Corgonzola. Hind uskumatult soodne: esimesel vaid 6 euri kilo, teisel 13 euri kilo. Itaallaste sinihallitusjuust tahab keelt alla viia, praegu näksin seda Rootsi näkileivaga. Veel ostsime 10 kilo Ambrosia õunu 1eur kilo eest ja kilo suitsutatud loomaliha 7 euri eest. Hinnad ikka hulka suudsamad kui tavapoes. Kaasal ajas jahudevalik silmi eest kirjuks. Isegi bensiin oli jube odav, 80 senti liiter.

Küsimus laiale ringile: kas seal kus elate on ka hulgipoodisid? Kas käite neis ostlemas või eelistate tavalisi supermarketeid või hoopiski pisikesi nurgapoode, kus müüja ja teised kliendid tuttavad?

Eksamineerijad tagareas, eksamineeritavad ees

Nädalalõpu uudistest niipalju, et noorem tütar võitis laupäevasel karate sügisturniiril vabavõitluses esikoha ja sai parima naisosavõtja eriauhinna. Järgmisel päeval oli dojos musta vöö eksam, plika oma neljanda dani musta vööga jällekord eksamineerija rollis, seekord ainsa naisena. Tuleb tunnistada, et lapsed ületavad minu saavutusi mitmel alal aga selle üle on vaid hea meel!

Lendamisest ja Jaapanist

Suve lõpp kisub meie perele lendamise koha pealt õige hapuks minema. Alles oli minul jama ja nüüd algab Air Canada streik. Mõlemad tütred momendil Jaapanis, tagasilennu pilet neil 15 augustiks. Air Canada on juba alustanud lendude tühistamisega ja kavatseb just 15 augustil lõplikult kõik lennukid maa peale jätta. Momendi seisuga pole küll 100% selge mis kellast täpselt, kuid streik algab laupäeva öösel kell 1 ja plikade lend peaks õhku tõusma 3 tundi hiljem kell neli varahommikul Toronto aja järgi (17:05 Jaapanis).

                          Kapteni lennueelne ohutuskõne ilma ilustamata

Kui lend jääb ära Air Canada süül on lennuliini kohustuseks vaid kasutamata pileti osa tagasi maksta. Nad võivad aidata uue lennu leidmisel kuid isegi oma veebilehel rõhutavad, et taolisele võimalusele ei maksa turismihooajal eriti loota. Ehk siis sisuliselt pea sama olukord mis minul. Vahe vaid selles, et mitte omal süül ja teavad paar päeva ette - aega pikemalt närvitseda😜 Saavad küll veits raha tagasi kuid paaripäevase eelhoiatusega pileti ostmine on alati kuratlikult kallis ja see lisamaksumus tuleb oma taskust kinni taguda. Loodetavasti saavad vähemalt Tokyos mõne karate sõbra juures ööbida kui peaks mitu päeva ootama.

Vanem tütar Mount Fuji tipus

Noorem tütar Karate võistlustel Tokyos

Momendil Air Canada veebilehel veel lend tühistatud pole aga selle peale ei maksa väga loota. Lennufirma soovitab ümber registreerida nädal hiljemale ajale. Normaalsel tööl käivatel inimestel pole taolist vabadust nagu minul, et pikenda lõdvalt oma puhkust nädala võrra. Ega siin miskit suurt teha ole, streik ja lennu võimalik tühistamine sõltuvad palju kõrgematest meie tahtele mitte alluvatest instantsidest nagu stjuuardesside ametiühing ja lennufirma.

Sünnipäevalapsest tütar otse Canada koondise sildi taga

I have a dream ...

Mawashi Uraken

Martin Luther Kingil oli sihuke kuulus kodanikevabaduste teemaline kõne kunagi ammu. Minul oli ka eile äärmiselt selge dream, küll unenägu mitte unistus aga miks mitte ei võiks ka unistus olla. Nimelt nägin unes, et olen putka juures vastuvõtul ja kohe läheb käesurumiseks. Taustast miks või kuidas pole aimugi või vähemalt ei jäänud peale ärkamist meelde. Esimene mõte oli: kuradi kahju, et relv ära korjati, aga siis meenus - karates oleme õppinud ka seda kuidas paljakäsi inimene vagaseks teha. Ihukaitsjate lähedalolek tähendas, et protseduuriga peab sekundi paariga ühele poole saama enne kui nood jõuavad vahele segada. Kindla peale minekuks on vaid üks variant - raskekujuline ajutrauma. Lihtne ja lollikindel ees seistes meelekohta tabamine. Küünarnukiga (empi uchi) jõulisem, pöördega tagakäe rusikalöök (mawashi uraken) ootamatum.

Silmapilguga otsustasin mawashi urakeni kasuks. Kergelt kummardades kuid silmadega distantsi hinnates ulatasin käe, tõmbasin selle samal momendil tagasi kui näpud kokku puutusid ... Edasi käis kõik automaatselt välgukiirusel: jalgade astumine, käsi rinna lähedale enne pööret, puus sisse, õlg sisse, veidi kehakalle tagasi kuna kremli peremees lühike ja lähedal ... rusikas käe kaks nukki raksatasid rahuldustpakkuva mütsuga täpselt meelekohta, kolju üllatavalt kõdunenud, andis järgi nagu mäda melon ... 

Pilt keris ette kui olin poolistukil-poolkülili voodis, rusikas kõrvaloleva padja sees ... Oi kurat, küll on hea, et olen paremakäeline ja kaasa magab vasakul. Õnneks olin suht voodi keskele trüginud, muidu võinuks diivanilaua pihta virutada. Mina ja kaasa olime mõlemad ehmunud, varem pole kunagi juhtunud, et une peale oleksin füüsiliselt reageerinud. Pigem ikka sellistes situatsioonides on nagu mingi kangestus või kõnevõime kadu. Ju siis alateadvuse soov toda tüüpi põrgus kärssamas näha nii suur, et sai isegi unehalvatusest üle. Loodetavasti rohkem sihukesi unenägusid ei tule, muidu pean põrandal pehmel madratsil magama hakkama😜 Takkajärgi kainelt mõeldes: kui selline võimalus päriselt tekiks, oleks õigem parema käega tüüp tasakaalust välja tõmmata samal ajal kui vasaku küünarnuki empi-uchi meelekohta sooritada.

Enesediagnoos - Laisk, lohakas ja pohhuist ...

Minu lemmiksärk - Jaapanist, Karate MM'lt
Huvitav mis diagnoosi saaksin - psühhopaat🤔

Laenasin pealkirja kodanik Katariina Libe arvamusartiklist. Mul oli samal teemal postitus juba peas läbi mõeldud, pekki ta jõudis napilt ette. Nimelt nõustun paljuga, isegi enamusega. Olen piisavalt arrogantne, et originaali (Laisk, loll ja lohakas) veidi korrigeerida. Julgen end lolliks mitte pidada kui keskmise inimesega võrrelda aga laisk ja lohakas olen kohe kindlasti, pohhuismist rääkimata. Kui veel lisada vahel avalduv arrogantsus ja õrritamisisu, võib psühhiaater mulle kindlasti mingi huvitava diagnoosi anda, millise pole õrna aimugi. Kui viitsiks uurida pakuks doktor Google ilmselt õige pika jada nii klassikalisi keeruliste ladinakeelsete nimedega kui ka moodsaid mõnetäheliste lühenditega tähistatud tõbesid ja häireid. Tõlge mu lemmiksärgi motost: "Usk et minu valitud tee on ainus õige tee annab mulle tugevust ja tarkust". Nii mõnusalt arrogantne ja ärritav😁

Enne kui jätkan tahan rõhutada, et järgnev pole mingi vihje M suunas, kes antud teemal väga huvitavalt ja sisukalt pea kuu aega bloginud. Juttu tuleb kitsamalt ATH'st ja laiemalt üldse igasugu kõrvalekalletest. Mina nagu ilmselt nii mõnigi teine lugeja leidis hulga sarnaseid jooni, mis pani mõtlema - äkki mul on ka. Tegelikult nagu olen ka varem kirjutanud siis keskmist 100% normaalset (omaette teema, kas keskmine inimene üldse on normaalne, tänapäeval paistab, et mitte) inimest pole olemas. Kõigil meil mingit sorti kõrvalekalded ja see on mu arust täiesti "normaalne"😜.

Põhiküsimus seisneb pigem selles kas meid ennast ja kaasteelisi see segab ja kui segab kas suudame piisavalt hästi hallata ilma liigselt stressi tekitamata endale ja teistele. Mõni kodanik läheb tühistest häiretest endast välja, teist ilmselge kliinilise diagnoosiga tüüpi (Trump ja Putja ja Varro tulevad esmajoones silmi ette) ei koti pea miski. Ehk siis tähtis pole mitte objektiivne olukord vaid see kuidas indiviid seda ise subjektiivselt tajub ja vajadusel suudab hallata. Piiranguks, et ta ühiskonna normidega liigselt vastuollu ei lähe ja seetõttu kinnimajasse ei satu.

Lugesin, et mul terve hulk neidsamu ATH tunnuseid, momendil ei mäletagi milliseid konkreetselt. Kui ei mäleta, järjelikult ei pea tähtsaks ega ka sega liialt mu eksistentsi. Pole vahet kas olen neid puudusi hästi haldama õppinud või lihtsalt savi. Vaatasin peeglisse (testi küll ei viitsinud teha) ja mõtlesin, sõltumata sellest millise objektiivse teaduslikult põhjendatud diagnoosi hulluarst ka paneks, seni kui mulle personaalselt mingeid ebamugavaid piiranguid kaasa ei too (relva või autoloa äravõtmine) ainult muigan ja kuulutan uhkusega saunas kadedatele sõpradele: "Jälgides viimase aja trendi hankisin endalegi häire."

Tänapäeval tundub kogu teema olevat muutunud osalt lausa moeasjaks, millega eriti noored (kes loomult ebakindlad ja eriti moetundlikud) kaasa lähevad. Igasugu häirete diagnooside plahvatusliku kasvu juures omab varasem diagnoosimatus suht tühist rolli. Ilmselt on oma osa nii arstide, psühhiaatrite kui ka ravimifirmade soovil elatist teenida ja kasumeid kindlustada. Keskkonna saastatus ehk siis igatsorti kemikaalide kokteil, mida varem polnud võib mõju avaldada. Mul pole aimugi kui palju ja millised tegurid psüühiliste häirete diagnoosimise subjektiivset ja objektiivset kasvu mõjutavad kuid julgen arvata, et suur hulk on puhtalt enesepettus ja libadiagnoosid. Mis ei tähenda et probleemi ei oleks, lihtsalt ei usu, et see nii laialdaselt levinud.

Nagu iga haigusega on oluline võimalikult varajane korrektne diagnoos ja professionaalne abi ükskõik kas teraapia või arstimite näol peaasi, et kasulik efekt on suurem kui kahjulik. Kui vanasti oli piinlikum tunnistada, et sul psühholoogiline probleem, siis nüüdsel edukultuse ajastul hullem olla laisk, loll ja lohakas. Esimesel puhul saab süüdistada, geene, keskkonda, nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi, teisel puhul tuleb enda peale vastutus võtta, aga kuradima raske on tunnistada ise oma hädades süüdi olemist.

Tänu oma pohhuismile julgen tunnistada nii laiskust kui lohakust ja tervet hulka muid negatiivseid omadusi, mida ei jõua kõiki üles lugeda. Aga tühja kah, kui saan enam-vähem hakkama ja olen eluga enam-vähem rahul.

Aktiivne nädalavahetus.

Kuldne katanaiskond koos treeneriga

Laupäeval karate turniir, kus käisin noorema tütre esinemist vaatamas. Ta käib momendil ainsana meie perest aktiivselt trennis. Koos vanema plikaga võtsime pausi kui koroona algas ja pole ikka veel tagasi läinud ehkki see mõte kuklas tiksub. Kiki on nüüd juba neljanda dani must vöö, võitis võistlustel kõik, millest osa võttis:  vabavõitluse, kata ja meeskondliku kata. Ehkki võistlejaid väga palju ei olnud on areng siiski  silmnähtav. Löögid kiired ja hästi fikseeritud, kõrged jalalöögid lõdvalt pingutuseta, painduvust on kenasti säilitada suutnud.

Pühapäeva öösel käisin tööl, hommikul seitsmeks koju ja kohe magama. Üheteist ajal ärkasin täitsa värskena. Ilm novembri kohta suht soe, +12C kerge vihm. Ajasin lühkarid jalga, õhukese fleece särgi peale ja läksin jooksma. Jalgades nii hea tunne, et siirdusin tavapärase 7K asemel pikemale jõekese ääres pargis kulgevale 11km ringile. Kilomeetrite vaheajad head, kukkus juba teist korda 10K kõigi aegade kolmas tulemus, seekord ajaga 46:32.

Eile naljakas vahejuhtum hommikujooksu ajal. Orav silkas üle tee mind märkamata, kokkupõrget ei suutnud ära hoida. Jõudsin röögatada "kuradi idikas" enne kui loom peaga vastu mu paremat pahkluud põrutas ja esimese hooga säärt pidi ülespoole pürgis. Viibutasin ehmunult jalga, elukas mõistis viga, lasi lahti ja lendas uhke kaarega eemale murule. Nii nad auto alla jäävad, palju ei puudunud, et oleks loomakese lömaks astunud.

Täna öösel esimesed tõsisemad külmakraadid. Hommikul pudenesid lehed puudelt lausa lehesajuna. Eriti ilmekas vahtra ja Biloba puu, mille alla kollakasoranzh või kollakasroheline vaip tekkinud. Kutsadel meeldib hullult lehehunnikutes nuuskida ja neid märgistada. See aasta andis linn teada, et enam lehti ära ei veeta. Mitmel pole kohale jõudnud, ikka suured hunnikud tee äärde riisunud. Mina teen nagu ikka, osa lähevad komposti, osa tomatimaale ja osast käin muruniitjaga üle - hea väetis, kevadeks pole lõhnagi järgi. Mingi portsu kergeid ja kuivasid hoian viigipuu katmiseks.

Koiott, part ja karate.

Hommikul sai pikalt põõnatud, eilsest Jaapani aastavahetuse trennist ja peost kange väsimus kallal. Kuna ilm ilus: mõni miinuskraadi ja päike, võtsin koerad parki jalutama. Mõni senti lund ja päikesepaiste tekitasid ootamatult tülika olukorra. Päikese käes olev rada sula, varjus olev lumi lahtine külm pulber. Loomad hakkasid lonkama ja kippusid jalgu närima. Varvaste vahele ja talla alla tekkisid karvade külge kinnitunud jääpallid, mis käies hirmsasti segasid ja ilmselt karvustades ka haiget tegid. Pidin iga paarisaja meetri tagant neid sõrmenukiga katki taguma ja jalgade alt ära noppima.

Nokk saba alla, kurameerimine või ahistamine😏

Teispool osaliselt jääga kaetud jõge hakkas puude vahel mingi liikumine silma. Vastu jalutav kodanik andis teada: koiott olevat külmast veest välja tegemata üle jõe teisele poole lipanud. Lähemal vaatlusel nägin kõigepealt kaht noorlooma omavahel mängimas ja veidi edasi suurt hundilist. Too sörkis rahulikult, istus siis maha ja sügas end mõtlikult noori järgi oodates. Minu vile peale pööras korraks pead aga ei lasknud end häirida. Meie koerad ei näidanud üles ei huvi ega hirmu, vist tundsin minu juuresolekust piisavat kindlust. Pardikari sulistas lahvanduses: viis isast üritasid üksikule emasele muljet avaldada.

Senseid õpetamas

Laupäevaõhtune karate aastavahetuse treening kestis pea kuus tundi ja oli õige intensiivne. Vastupidavusega mul tänu jooksmas käimisele suurt probleemi polnud aga gi oli sellele vaatamata lõpuks higist läbimärg. Kõhulihaste poolest parematega samas vormis, kuid käed vähesest harjutamisest nõrgaks jäänud. Hommikul olid käelihased alt üles valulikud, lisaks andis ka õlavööte piirkond tunda. 

Kusanku-dai kui ma ei eksi

Keerulisemad katad on kolme aastaga meelest läinud, suutsin vaid mõned teistega koos kaasa teha. Lihtsamad ilmselt nii pähe taotud, et nendega probleeme polnud. Pere au päästjaks oli noorem tütar, kes ühena üksikutest teadis pea kõiki katasid mida esitama kutsuti. Näitas isegi oma endisele senseile liigutusi ette. Enne kui ise uuesti käima hakkan pean ülakeha lihased vormi ajama ja tütrelt katade järelaitamistunde võtma. Vanem tütar pakkus, et hakkab koos minuga hommikuti enne jooksu käte, kõhu ja kerelihaste soojendustrenni tegema.

Kagami Baraki 2023 Hombu dojos

Tervise ja aktiivsuse teemal.

Täna oli artikkel ERR veebilehel jooksmise mõjust põlvedele. Kokkuvõttes jooksmine põlvi ei riku kui nad juba enne korrast ära pole. Võib hoopis hästi mõjuda, pigem muudab passiivne eluviis liigesed kangeks ja valulikuks. Seega võin ka penskarieelikuna rahulikult jooksmisega edasi tegeleda muretsemata, et kulutan oma põlved ära. Niikuinii võtan suht rahulikult kui tõsiste tegijatega võrrelda. Kahe-poole aastase jooksmise ajal pole kordagi ei liigese ega kõõluseprobleeme esinenud.

Endiselt püsin kenasti 100km kuus (Oktoobris 138km) jooksugraafikus. Talvel alustatud virtuaalse Islandi saareümberjooku juures olen juba üle 80% läbinud, 75% puhul sain neilt ka kaardi. Keskmine tempo on juulist saati alla 4:40 kilomeetrile, samas nii juulis kui augustis sai lõdvalt võetud, kumbki kuu alla saja kildi joostud. Nüüd sügisel kui ilmad jahedamad on kergem tihemini õues lippamas käia. Tempot pole kavas tõsta, pigem veits järgi anda - niigi olen kiirem kui eelmise aastaga võrrelda.

Teine rahuldustpakkuv artikkel Delfis, kus arst mehi hoiatab ja neile soovitusi jagab:

Ära suitseta - Ma ei suitseta, pole seda kunagi teinud ka.

Piira alko tarbimist - Piirangi. Tegu muidugi suhtelise soovitusega: piirab nii see tüüp kes päevas kahe viinapudeli asemel vaid ühe tarbib kui ka see kes nädalase õllekasti asemel paar pudelit võtab. Jahedate ilmadega on õlleisu kadunud mitte et ma teadlikult eesmärgipäraselt piiraks.

Söö tervislikult - Söön üsna tervislikult, sest toitun kaasa tehtud roogadest, mis kipuvad tervislikud ja õnneks ka maitsvad olema. Pugiks hea meelega rohkem aga ta sunnik ei tee suuri koguseid ja ise jällegi ei viitsi.

Proovi püsida normaalses kaalus - Püsin kui 78 kg 189 cm pikkuse juures selleks pidada. Tõsiselt üllatav oli lugeda, et 40-50 aastastest meestest on pea kolmveerand ülekaalulised. Tänavapildis nagu silma ei hakka või siis ei oska ma vaadata.

Vähene liikumine viib hauda - Enda arust ei peaks muretsema, võttes arvesse mu jooksmas, matkamas ja suusatamas (loodetavasti varsti ka tagasi karates) käimist ja ka muidu üsna aktiivset eluviisi.

Ära vaju stressikoorma all kokku - Õnneks suht kerge seda täita, sest ei töö ega pere põhjusta stressi ja laiematele maailma probleemidele olen ammu käega löönud. Töö ja puhkus on kenasti tasakaalus, vähemalt nii palju kui võimalik. Ega ma ilmaasjata töö ületunde lisaraha asemel lisapuhkusena kasuta. Samas unega on viimasel ajal veidi kaldu asjad: kipun poole ööni läpaka taga istuma ja siis muidugi hommikul kümneni põõnama - siin on parandamise ruumi, peab pöörduma tagasi 24:00-08:00 rezhiimi.

VO2Max poolest olen omavanuste
meeste hulgas skaalalt väljas

Alusta tervisekontrolliga pigem varem kui hiljem - Sellega on nadisti. Kuna silmaga nähtavaid või ihuga tuntavaid hädasid pole siis ei ole ka viitsimist lihtsalt uudishimu pärast doktorit külastada. Kaasa ikka käib vahel peale, et peaks kontrollis käima - võtan sel viisaastakul plaani, eks autot tuleb kah aeg-ajalt teenindusse ülevaatusele viia isegi siis kui mootoris jõudu piisavalt ja imelikke hääli sõidu ajal kuulda pole.

Eelnevat lugedes tekib küsimus: miks see peaks ainult meeste kohta kehtima, minu arusaamist pidi on need hoiatused-soovitused täiesti kehtivad mõlemale soole.

Kokkuvõttes peaks uuel aastal järgmise aasta lubaduste - eesmärkide kirja panema tervislikul ülevaatusel käimise. Omaette huvitav ju enda vereproovi või mingite muude testide (mida iganes siis seal tehakse) numbreid vaadata ja keskmiste ning tervislikega võrrelda. Südame ja veresoonkonna haiguste koha pealt ei peaks mul muret olema kui pulsikella numbreid uskuda, samas ei või iial teada.

Koroonast ja vaktsineerimisest ei viitsi enam kirjutada, minu blogi arvamus niikuinii olukorda ei muuda. Kivirähk kirjutas sel teemal hea lühijutu "Tõnissoni oma pea", mis päris hästi momendi skisofreenilise olukorra kokku võtab. Kui kodanikud pole võimelised numbreid ja trende hindama süüdistagu iseennast. Kahju ainult, et nad sellega teistele käru keeravad aga nagu eespool mainitud keeldun ma laiemate maailmaprobleemide pärast stressamast kuna see niikuinii miskit ei muuda😜

Hoopiski ootan kannatamatult Battlefield 2042 ametliku mängu väljatulekut 19 Novembril.

Aga mis on teie oodatumad ees-seisvad sündmused???

Kalender aastast 2020 takkajärgi

Minu jaoks on kõige lihtsam möödunud aegu meenutada fotosid sirvides (õigemini küll läpakas kerides). Pilt sisaldab objektiivselt rohkem infi kui tuhanded sõnad ja tuletab elavalt meelde pildi võtmisel valitsenud tundeid ning meeleolusid. Eks siingi avaldub minu visuaalse mälu ülekaal sõnalise või kuulmismäluga võrreldes. Kuna fotosid klõpsin sõna otseses mõttes tuhandeid on päris raske valida igast kuust vaid ühte, igatahes üritasin parimat.

JAANUAR: Blue Mountain, ilus meenutus mäesuusatamisest enne koroonat

VEEBRUAR: Mango meie voodis mõnulemas

MÄRTS: Koroona on karate pagendanud allkorruse kodudojosse

APRILL: Esimene Covid-19 laine lahmab, maskid kohustuslikud

MAI: Õitsemise aeg kaasa majaesisel peenral

JUUNI: Ruhnu saarel, esimest korda elus

JUULI: Vääna rand, pea igasuvine pilt

AUGUST: Noorem tütar kolib välja

SEPTEMBER: Matkamise kuu - Bruce Peninsula

OKTOOBER: Sügisvärvid Torontos

NOVEMBER: Kanjon Niagara Joa all

DETSEMBER: Vaade magamistoa aknast jõuluhommikul

Fotojaht - Täna 20 November läbi aastate

Põnev idee postitada pilte samast päevast eri aastatest. Natuke problemaatiline enne digifotograafiat kui kuupäev ei pruukinud pildile jääda. Mul küll digifotosid ka enne 2000 aastat, aga lihtsalt ei viitsinud liiga palju otsida ja vaeva näha. Lihtsuse mõttes postitan iga 5 aasta tagant alates aastatuhande vahetusest, ainult üks päevaga möödas, teised kõik 20 Novembril tehtud, siin nad on:

20 November, aasta oli siis 2000, pisikest õde lohutamas

20 November 2005, idülliline lapsepõlv enne nutiajastut oma toas

2010 20 Nov - Hiirte näritud pähklid

Kiki ja Mike - 2015 sügisturniiri edukaimad karatekad (21 Nov)
(Kiki on seesama, keda 15 aastat varem lohutati😎 )

Täna 20/11/2020 - Talvekasukasse mähitud viigipuu ja kutsad tagaaias

Epideemia, majandus, sport, ...

"Code RED" kuulutati välja nii Torontos kui mitmes lähipiirkonnas. Teoreetiliselt pea sama karmid piirangud kui kevadel aga tegelikkuses suurt miskit pole suvega võrreldes muutunud. Suur vahe kevadise olukorraga inimeste suhtumises. Esimesest hirmust on üle saadud ja massides valitseb meeleolu, et polegi nii hull, ohutusreegleid järgitakse nagu kiirusepiirangut maanteel: enamus sõidab kiiremini, vaid kui politsei silmapiiril võetakse gaasi maha. Provintsi peaminister keeldub ennast mingite arvudega sidumast, sest ei taha majandust seisma panna nagu enne. Väga huvitav ja informatiivne oli teada saada, kus inimesed nakatuvad. Suurimaks patuoinaks koolid ja lasteaiad, järgnevad töökohad, hooldekodud ja restod/baarid. Viiruse levikule paneks piirid nende kohtade sulgemine (nagu kevadel) või garantiin - paraku tähendaks see majanduse seiskamist, mida ei tehta. Seega on järgmise mitme kuu kõrge nakatumistase kindlustatud.

Mõni punkt puudu kõigi aegade rekordist

Täna tuli teade Moderna vaktsiini kõrgest efektiivsusest mis koos USA valimiste olukorra rahunemisega tõi kaasa börside järsu tõusu. Kardetavasti siiski lühiajaline, sest sisuliselt pole ju midagi muutunud, maailm endiselt äärmiselt sügavas majanduslanguses. Mitmed tööstusharud pea välja surnud, abiprogrammid paljudes riikides lõppemas. Vaktsiin on hea uudis, aga selle lõplik sertifitseerimine, tootmine, laiali jagamine, vaktsineerimine ise võtab aega. Nakatumine ilmselt kasvab veel kuu või paar enne kui hakkab tasapisi langema. Haiglate ja intensiivi koormuse tipp umbes kuu aega nakatumisest maas.

Karate klubi logoga näomask

Praeguse seisuga on avalikes kohtades siseruumides maski kandmine kohustuslik. Baarid, restod suletud, sest ehkki väliterrassidel võib einestada siis novembri ilm just eriti ei meelita. Spordisaalid, klubid ja meelelahutuskohad suletud. Inimesed tohivad minna vaid tööle, poodi, apteeki ja välisõhus sportida. Väljaspool tööd tohid kokku saada vaid oma koduste või hooldajaga. Samas pole politseil piisavalt jõudu, et kodanikke tänaval peatada või elukohtades kontrollimas käia ja uurida kas järgid piiranguid. 

Kaal suht stabiilne püsinud

Söögikohtade elus hoidmiseks soovitatakse inimestel neist toitu koju tellida. Sellele vaatamata on paljud uksed sulgenud samuti nagu hulk poekette. Spordiklubide olukord ehk kõige raskem, trenni ju koju ei telli ja üle zoomi siiski ei funksi ka kõige parema tahtmise juures. Ise otsustasime toetuse käigus karate dojost tellida pusad ja näomaskid ehkki vaja neid tegelt ju pole.

Keskmiselt kuus 100km jooksu

Samas ei saa aru tavakodanike (kelle väljaminekud mitte sissetulekud klubist sõltuvad) hädaldamisest klubide sulgemise ja koroona lisakilode asjus. Teatud alasid (võistkondlikud) või treeninguid (vabavõitlus) on tõepoolest üksinda võimatu teha, teiste (ujumine, ronimine) puhul infrastruktuur oluline. Aga see pole vabanduseks diivanile teleka ette krõpsukoti ja õllega istumiseks. 

Küll ja veel individuaalseid trennivõimalusi, mis erilist varustust ei nõua. Üldkehalist saab edukalt hantlite ja lõuatõmbamise kangiga teha, kätekõverdused, kõhulihased ei vaja midagi. Vastupidavust võib arendada nii jooksmise kui rattasõiduga, talvel lisaks suusatamisega.

Mul on kuri kahtlus, et klassikalised spordiklubid teenivad rohkem sotsiaalse suhtlemise kui trennitegemise eesmärki. Sinna minnakse ennast näitama ja teisi vaatama, lisaks kerge flirtimise lootus. Sest miks peaks ma jooksma lindil kui saaks seda väljas teha??? Ilmastiku süüks ei maksa ajada, tean omast käest, et nii halba ilma parasvöötmes ehk mõni kord aastas, mille kaela võiks ajada välja minemisest keeldumise.

Mis teie arvate, mis on spordiklubi eesmärk, miks seal käiakse selle asemel, et omaette trenni teha.

Trenn isolatsiooni tingimustes.

Kolmekesi kodudojos Skype kaudu treenimas

Reedel seati Torontos ja Ontarios õige karmid piirangud sisse (täpne inf kaasa blogipostituses, ei viitsi siin kordama hakata), isegi kanepijagamispunktid pandi kinni, pläru saad nüüd ainult postipakiga tellida. Viinapoodidele siiski piirangud ei kehti, alko läbimüük olla Märtsi kahe viimase nädalaga 50% tõusnud. Mida muud sa õnnetu hing ikka üksi kodus teed kui võtad sõbrale videokõne ja panete koos kärsa🐽likku🥴. Õnneks kohalikud suured õllepruulijad suurendasid kähku tootmisvõimsust nii, et kärakanappuse kriis suudeti oluliselt kiiremini ja väiksemate ohvritega summutada kui viirusepuhang. Peaks igaks juhuks alkopoest läbi astuma ja paar kasti Tshehhi või Hollandi õlut varuks ostma. See võib seoses tarneraskustega otsa saada, kohalikku toodangut tarbin vaid viimases hädas.

Kummaline oli kuulda Canada spetside arvamust, et igasugu piirangud ja meetmed kestavad poolteist kuni kaks aastat. Samas v]is Eesti uudistest välja lugeda lootust: nakatumiste haripunkt saabub järgmise nädala lõpul või veidi peale seda. Saan aru, et piirangute lõpetamine ja nakatumiste haripunkt kaks iseasja, ajavahemikud siiski täiesti teises mõõteskaalas: aastad versus nädalad. Eks siinmaal vist tahetakse lihavõttepühadega seoses inimesi hirmutada hoidmaks ära tavapäraseid massilisi perekokkutulekuid. Nii palju kui töö juures kuulen siis minu kolleege see küll ei morjenda, tüübid planeerivad rahumeeli sugukonna grilliõhtuid ja arutavad, kas peaks autod rohkem laiali parkima, et politseile mitte silma jääda. Pollarid nimelt on lubanud trahve tegema hakata kui inimesed sotsiaalsest distantseerumisest kinni ei pea.

Mulle personaalselt jääb arusaamatuks asja mõte: tänaval (ja avalikes kohtades) ei tohi isegi kaks kodanikku lähemal kui 2 meetrit olla samas tööl meil sajad ninapidi koos. Eramaal kehtivate seaduste kohta paras segadus, levib arusaamine, et grilliõhtul peab oma aias 5-listes puntides olema kui seadust järgida. Üritasin netis googeldades olukorda selgust tuua, täiesti lootusetu, üheselt mõistetavat infi pole. Õhtul koju sõites raadiost lõpuks seleteti, et ettekirjutused kehtivad kohustuslikult vaid avalikes kohtades, eramaal seni soovituslikult. Samas ähvardati, et ettekirjutused võivad iga hetk karmimaks minna 

Alguses võttis rahva seadmete sünkroniseerimine veits aega

Lõpuks jõudsin teema juurde, millest pealkiri räägib. Kuna ka karate dojo oli sunnitud uksed sulgema läks juhendaja üle moodsale lahendusele otsustades proovida kuidas oleks võimalik läbi interneti trenni teha. Esimene katsetus esmaspäeval, platvormina otsustati Skype kasutada. Kulus vähemalt pool tunnikest, enne kui enamus rahvast oma süsteemid häälestatud ja sünkroniseeritud sai, aga lõpuks õnnestus trenn päris edukalt läbi viia. Meile sobis oivaliselt, allkorruse dojosse mahume kolmekesi kõrvuti napilt ära. Enamusel muidugi sellist luksust pole, peavad elutoas või ilusa ilmaga õues harjutama. Soojendust, venitusi, põhiblokke ja lööke ning katasid saab päris normaalselt teha, eriti kui oled piisavalt kaua alaga tegelenud ja ei vaja nii palju sensei juhendamist. 

VO2Max = 48 !

Katade puhul kuluks muidugi kõigile asjatundlik kõrvaltvaataja ära. Vabavõitlust kahjuks saaksime seaduse piires vaid meie kolmekesi praktiseerida arvestades, et vaid ühe pere inimesed tohivad kahe meetri seadust eirata😃 Kolmapäevane trenn oli palju sujuvamalt läinud nagu lastelt kuulsin, ise veetsin õhtu tööl.

Jooksmas lastakse veel käia, kasutan võimalust kuni saab. Huvitav tähelepanek on seotud mu hapnikutarbimisega, nimelt väidab pulsikell, et see on viimase pooleteise nädalaga 10% tõusnud - 44 pealt 48 peale. Kahe nädala eest olin ju paar päeva tõbine, huvitav kas siis ikka oligi koroona koos kerge kopsumõjuga. Minul igatahes ilmselgelt mingeid jäävaid kahjustusi ei tekkinud, pigem on hapnikuomastamine parem kui enne viirust. Ainult Hawaiil mägedes ronides suutsin oma VO2MAX numbri kõrgemaks ajada. Homseks lubatakse ilusat ilma, loodetavasti tuleb tütar ka see aasta esimest korda jooksma.

Pulli mõttes vaatasin kevadisi ja suviseid lennupileteid. Lennufirmad müüvad rahumeeli, ole ainult mees ja käi raha välja. Paraku Canada või USA poliitikute ennustusi kuulates hea kui maikuuks meid üldse luku taha ei panda. Momendil lendavad Torontost Euroopasse üksikud lennukid, samas kohti jagub. Mul tegelt muud probleemi poleks kui, et praeguse seisuga peaks kaks nädalat nii minnes kui tulles karantiinis istuma🤪 Põhimõtteliselt pole mõtet planeerida, sest keegi 😈 ei tea mis seis juunikuuks on. Ootame ära, eks siis näeb. Suve lõpus ehk saab ikka liikuma-lendama, või mis🙄

Jaanuari vihm ja Ufolased.

Postituse pealkiri vihjab õige selgelt, et kodanikul pole ajaga miskit tarka teha olnud kui suure osa pühapäevast maaväliste tsivilisatsioonide teemaliste youtube videote vahtimise peale kulutanud. Õigustuseks ehk asjaolu, et eile oli meil hullem torm, vihma tuli kahe kuu norm, mis uputas mitmel pool ümbruskonnas. Viimased kaks tundi öösel tibutas jääd. Põhjapool olla päris hull olnud, suusamägi pandi varakult kinni, seoses mitmesendise jääkorraga oli liikumine pea võimatu. Meil õnneks vaid aias suur loik pea pirnipuuni, allkorrusel täitsa kuiv. Eelmine öö vihma alates tuletas aknatagune veesorin meelde, et polnud vihmaveerenne sügisel puhastanud. Mis ikka, pool üks ajasin end soojast voodist üles välja vihma kätte - majaomaniku rõõmud. Fleece ja kile selga ning redeliga renne lehesodist puhastama. Õnneks suht soe, Texasest pärit niiske õhumass oli temperatuuri kümne kraadini kergitanud. Kella kaheks rennid puhtad, vesi solises kenasti aiamaale, mitte ei voolanud akna taga maja vundamendi äärde lompi.

Laupäev läks täiega karate tähe all. Kagami Biraki trenni osa algas kümne ajal hommikul, pidu lõppes alles keskööl. Sellest siis pühapäevane uimane olemine. Käisin jooksmas aga lasin ainult lõtva sörki, ei viitsinud organismi tagant sundida.

Aeglaseim 5K kui matkasaabstega jooks välja arvata. Hiljem statistikat vaadates võisin veenduda, et vaatamata tagasihoidlikule tempole oli pulsikella arvates tegu kõva vajutamisega, andis hoiatuse: "Sellisel tasemel (4.9) treenimine on liiga intensiivne, mis võib põhjustada vigastusi. Ole ettevaatlik, ära treeni üle, anna endale piisavalt aega puhkuseks ja taastumiseks", taastumisperiood 85 tundi. Kust ta küll seda võtab: täpselt sama raja jooksin kahe päeva eest 3:40 kiiremini, siis kommenteeris vaid, et sel tasemel (3.4) trenn tõstab su aeroobset võimekust. Ainult keskmine pulss oli kõrgem, kuna ei viitsinud sügavalt hingata, eks siis süda kompenseeris tagades piisava hapniku varustamise kiirema pulsiga.

Vägagi tuttavalt inimlik õigustus :D

Aga nüüd ufolaste teema juurde. Sattusin youtube videosid lehitsedes huvitava Isaac Arthuri nimelise tüübi peale, kes igasugu teaduse ja tulevikuga seotud probleemidest lugusid kokku pannud. Maaväliste tsivilisatsioonide teema koha pealt langevad minu vaated temaga vägagi kokku ja seepärast on täiskasvanuna kuradima raske teatud sorti ulmet lugeda. Lihtsalt autorid teevad liiga palju tavaloogika vigasid kas siis asjatundmatusest või ükskõiksusest. Eks häda ongi selles, et absoluutne enamus väljamõeldud stsenaariumidest pole lihtsalt võimalikud, sest iga natukenegi mõtlemisoskust omav ufolane käituks oma misiganes eesmärkide saavutamiseks teistmoodi. No ja loogika väidab, et kui juba ufolane on võimeline tähtedevaheliseks transpordiks siis ta lihtsalt peab valdama elementaarset loogikat ja mõtlemisvõimet.

Kardan, et vaid kolmas võimalus vähegi realistlik,
mis iseenesest ei muuda maa peal mitte midagi.

Õige hästi on toodud välja erinevate "Esimeste kontaktide" võimalused ja stsenaariumid. Võimalused iseenesest tekitavad terve hulga eeldusi, mis välistavad tüüpilised ulmekate stsenaariumid, valesti mõistmisest või relvakonfliktidest. Kel iganes on piisav tehnoloogia, et meie päikesesüstemi teiste tähtede juurest tulla, on ka piisavalt mõistust, et inimeste kommuniktsiooni lahti deshifreerida. Samuti soovi korral mõistusliku või üldse elu planeedilt pühkida, enne kui me arugi saame mis toimub. Samas jätaks formaalloogiline lähenemine alles vaid äärmiselt igavad võimalikud stsenaariumid, suretades ulmekirjanduse laia valdkonna suisa välja. Selleks, et nautida, tuleb maaväliseid tsivilisatsioone puudutavaid ulmekaid lugeda nagu muinasjutte, mitte nagu lugusid, mis tõepoolest juhtuda võiksid. Tuleb tunnistada, et vahel on ignorantsus õnnistuseks kui tahad lihtsalt lõdvestuda mitte kaasa mõelda :P