Rootsi jõululaat

Santa Lucia ja järv päikesesäras

Täna, pühapäeval, rohkem kui kuu aega enne jõulusid oli Rootsi jõululaat, kus oleme päris tihti Torontos elamise ajal käinud. Viimastel aastatel toimub George Browni Collage järve äärse campuse hoones, kus noorem tütar hambavärki tudeeris. Kutsusime tedagi kaasa aga plika ei viitsinud nii "vara" pühapäeva hommikul end kodust välja ajada. 

Paremas nurga läbi akna näha järvel sõitev laev

Rootsist jäi meile helge mälestus ja iga sealsega seotud teema või üritus meenutab veidi toda meie "Kuldset Rootsi Aega" aastakümneid tagasi. See ka üheks peamiseks IKEA's käimise põhjuseks, kust varem sai odavat ja kena täispuidust mööblit osta. IKEA toidupoe osas üht-teist rootsipärast saada, Kalle kaaviari ja pohlamoosi ostsime varem alati. Nüüd kahjuks sortimendist kadunud, ju tavakanadalastele ja uusimmigrantidele pole mokkamööda ega tasu ülemere vedamise vaeva. Jõululaadalt saab aga kätte varem interneti kaudu tellitud kauba - seekord oli meie "kingikotis" pohlamoos, krõbeleivad, piparkoogid, maitseaineid ja äädikat (nii kanget siin ei pakuta) ja veel nii mõndagi, mida vaid kaasa teab.

Vaatasime Luciapäeva tähistamise ära (tavapärane Rootsis alles 13 dets), ei teagi miks see jõululaat Torontos nii vara korraldatakse. Mõned vanemad härrad prouad laulsid ja tegid vähe rahvatantsu. Kaasa ostis huvi pärast koha peal tarbimiseks kaneelikukli ja lõheleiva, mõlemad olid üllatavalt head ehkki kodusele loomulikult vastu ei saa. Krabasime kaks kilo lihapalle ja ukrainlaste küpsetatud peenleiva, vahel huvitav mekkida ehkki eelistan kodust musta leiba. Pärast veel jalutasime järve ääres vaadet nautides kuni külm hakkas. Liiklus seoses suure Toronto "Jõuluvana paraadiga" päris vastik, veerand tundi ummikutes veetmist enne kui suurele maanteele saime.

Kaasa liival jalutamas. Suvel tudengitel mõnus
kooli ees rannas päikese käes jook ligi "õppida".

Koduteel astusime Costcost läbi, lisaks toidukraamile ja bensule ostsin endale samad talvepüksid mis eelmine aasta. Mitte et need oleks läbi läinud aga nii mugavaid, kergeid ja soojasid nagu Eddie Baueri seest õhukese fliisiga kaetud ja väljast vastupidavast materjalist goretexiga vihma-lume kindlad pole varem olnud. Lihtsalt varuks üks paar, boonuseks haruldaselt soodus 20 eurone hind. Ainus puudus, et just minu suurus mõlemas poes välja müüdud, võtsin number laiema, noh talvel võib ka vöö peale panna või kampsuni püksi toppida😜

Koju jõudes leidsime mõlemad lapsed teleka eest diiavnilt, tundsid end mõnusalt kahekesi koos kassi ja koera seltsis. Kuna väljas alles valge läksin jooksma, hommikul enne laadale minekut ei jõudnud. Tagasi kodus ja dushi all käinud võtsime kaasaga veiniklaasi ligi ning kobisime magamistuppa Beck'i vaatama. Lapsed jätsime elutuppa omaette, kutsik ja kass eelistasid millegi pärast meie seltsi, ning seadsid end mõnusalt voodi peal laiutades sisse. Nüüd Beck vaadatud ja rammestus kallal, kipun oma IKEA lebotoolis blogistamise käigus tukkuma jääma🥱

Jõulupäev

Meie osmik tänavalt vaadates

Kanadas on tähtsam päev just 25's detsember, mil "öösel jõuluvana pool poetatud" pakid avatakse ja pidulik perekondlik söömaaeg korraldatakse. Hommikupooliku võtsin väga lebolt, tegelt esimene päev kus enne õhtut miskit erilist plaanis polnud. Vaid kutsiku jalutamine, peale seda hommikukohv ning vestlused kodumaa lähisugulastega. Lõuna aja lebotasin niisama, mittemidagitegemisest ärevaks muutunud südametunnistust vaigistasin viitega suusamäel saadud "lahinguvigastustele". Nii palju siiski tegin, et sättisin supermugavaks suure ekraani ees logelemise. IKEA lamamistoolist mõlemal pool lauakesed, kuhu saan läpaka, näksitaldriku ja kohvitassi toetada, et peaks võimalikult vähe liigutusi tegema kui olen end juba sirakile sätttinud. 

Naabri temaatiliselt dekoreeritud häärber

Õhtuks olid sugulased kutsunud enda poole jõulusöömale, millest rõõmuga osa võtsin. Tore eestlaste seltskonnas traditsioonilist seapraadi ja verivorsti kartulite ja hapukapsastega pugida, nii mõnus hubane kodune tunne. Poolakate verivorst oli tatratega tehtud, natu harjumatu kuid täitsa maitsev. Autoga ei tahtnud minna, sest nende piirkonnas on parkimisega alati üks tüli ja pealegi ei saaks siis rahulikult õltsi prae kõrvale mekkida. Meie asukoht ses suhtes mugav, et metroojaam lähedal ja nendegi majani peatusest vähem kui kilomeeter. Seega aja mõttes sellel marsruudil ühistransport pluss kondiaur isegi hilisõhtul vaid mõni minut aeglasem kui autoga sõita, tavalisel ajal normaalselt tiheda liiklusega kindlasti kiirem. Nüüd õhtu käes, vahin enne tuttu minekut mõne youtube video. Homme pole ka miskit plaanis.

Äitähh küsimast, enesetunne paraneb iga tunniga, seekord ei paistagi kolmas päev kõige hullem olevat. Võimalik, et kohvi kõrvale pakutud ekstra uhke prantsuse konjak omas ravitoimet või andis vähemalt platseeboefekti. 

Jõuluõhtusöök ja esimesed 100

Poissmehe jõuluõhtusöök

Teadvusele tulin selle peale kui kass jooksis jõuluhommikul kuue ajal üle kõhu. Asend oli ärgates täpselt sama mille õhtul sisse võtsin kui lasin ettevaatlikult selili - ainsasse poosi, mis väga valus ei olnud. Uskuge mind, uneprobleemide lihtsaim "naturaalne" lahendus on füüsiliselt enda väsitamine. Eelmisel päeval ärkasin nõks enne kuut, enne seitset hakkasin mäele sõitma, kus kogunes 111 suusakilomeetrit. Koju jõudsin kümneks ja enne magama minekut pidin ka sissesõidutee vigasena lumest puhtaks lükkama. Kuna vasakut kätt ei kannatanud üldse labida külge panna, lükkasin parema käega ja tõstsin labidat jalaga - insener leiab ikka lahenduse.

Vasaku käega hakkasin tekki maha lükkama, tasuks valusähvatus küünarnukis. Kere oli ühest asendist kangeks jäänud ja põiekas ka kallal, pean end ikka kuidagi vetsu orgunnima. Natukenegi liigutades olid nii ribid seljal kui abaluud valusad. Rullisin end parema külje peale, et saaks terve käega püsti lükata. Keha üritasin võimalikult sirge hoida, iga painutus või pööramine valus. Voodiäärele istuli saades arvasin ekslikult, et raskem möödas. Kus sa sellega, nii püstitõusmiseks kummardamine kui vetsupotile ettevaatlikult istumine andsid läbiklohmitud keres teravalt tunda. Ehkki põhimats seljas neerudest kõrgemal kontrollisin igaks juhuks pissi värvi, punakas või pruun vihjaks neeruvigastusele - kõik ok, ilus kollane.

Rusikasuurune puukas reiel oli kergelt lillaka värvi omandanud, tuim lihasevalu paraku eriti ei sega. Natuke lebotasin lamamistoolis, hea selja ja jalgade toega polnud valu pea üldse tunda, ainult veidi tuikasid pihtasaanud kohad. Vasaku käe küünarnukk muidu suht ok aga teatud asendid ja ka natukenegi pinget keeramiseks ei saa peale panna - jube valus. Näiteks jope selgaajamine paras ettevõtmine. Pealtnäha ei hakanud peegli ees midagi silma. Selga peeglist hästi ei näinud ja tegelt ega väga ei tahtnudki näha. Rahuasendis tuikab, kuum ja suriseb. Üllataval kombel õppisin suht kiirelt käima nii, et polnudki eriti valus - kõnnak küll sarnaneb sajaaastase ettevaatliku jalgade lohistamisega. Kummardada ei saa ja ka kükitamisel peab ettevaatlik olema. Kingad õnneks paelteta, sai lihtsalt püsti jalga suruda ja ka teise jalaga aidates maha võtta. 

Kokkuvõttes sain kiirkursuse kui keeruline on ka lihtsaimate toimingutega hakkama saamine vaid ühe käega ja piiratud keha liikumisvõimega. Koera junnid jäid kenasti aeda maha, ma lihtsalt ei saanud kummardada. Kassi liivakasti puhastamiseks pidin pingi peale istuma. Autosse istumisel tuli parema käega ukseavast kinni hoida, et end ettevaatlikult istmesse lasta vajuda. Väljasaamine veel keerulisem, kõrvalt võis jääda mulje kui invaliidist või hädisest vanurist. Selle pildi põhjal poleks keegi uskunud, et sama tüüp eelmisel õhtul suusamäel kihutas. Vanast kogemusest tean, et tavaliselt kõige ebamugavam kolmandal-neljandal päeval - õnneks saan vabalt võtta, puhkepäevad ju.

Kõige rohkem teeb meelehärmi, et sel aastal kardetavasti suusamäele enam asja ei ole ja ega vist jooksmagi julge minna. Hingamine valus ning isegi käies raskemalt astumine teeb haiget. Õhtupoolikul sain juba paremini ringi liikuda ja ka ribides tuikamine jäi vähemaks. Küünarnukiga pean ikka ettevaatlik olema. Suured plaanid endale igavene äge jõuluõhtusöök teha läks aia taha, ühe käega ei saa kõva suitsuvorstigi lõigata. Seega meisterdasin mikrokas käepärastest vahenditest nagu kartulid, lihalõigud ja hapukapsas jõuluroa, kaasa verivorstidega ei jaksanud jamada. Õllepurki õnneks saan ikka ühe käega lahti kui teda põlvede vahel kinni hoida. Eluvee Eau Benite tervendav toime kulub marjaks ära. Tekst 24'das ja viimases aknakeses: "Bon reveillon avec vos proches" millegi pärast hoopis soovis "Head vana aasta õhtut koos lähedastega".

Kaasa oli mulle riidekappi jõulukingituseks Taani küpsiste karpe jätnud, ikka ehtsaid mitte neid hirmilusates karpides Hiinas või Indias tehtuid. Kui juba toidust rääkida siis meeldiva üllatusega võib tõdeda, et külmikus hakkab ruumi tekkima ja ärasöödud toitude tagant mitmesuguseid üllatusi nagu näiteks kõrvitsasalat välja ilmuma. Kolme nädalaga peaks jõudma üsna tühjaks süüa ja isegi sügavkülma osa ehk poole peale vähendada kui vahepeal poes mitte käia. Õhtul on plaanis haavu lakkuda ja kuum vann teha, näis kas viitsin või kerin hoopis varakult põõnama - väsitav invaliidina ringi liikuda.

Käisin ära, vedelesin tund aega kuumas vannis. Välja tulles oli kere mõnusalt lõdvestunud, soe ja pehme. Täitsa teine inimene, igasugu valud taandusid, käies polnud enam vajadust longata ja ribidki enam ei tuiganud. Lugesin Lendkonna "Esimesed sada, segadus" uuesti üle. Nii palju tuttavat ehkki nüanssides erinevat. Olles kaua moodsast Eesti kirjandusest suht isoleeritud ei tea on teisigi sarnaseid sellest ajajärgust raamatuid või mitte. Minu jaoks igatahes esimene taoline, igati tervitatav üritus jäädvustamaks meie noorusaega suht ehedalt ja proosaliselt nii nagu see oli.

Külm annab jõudu.

Kuts aias tikripõõsa taga jälgi nuuskimas

Meil siin talv lõpuks täie rauaga kohal. Öösel oli -18C ja ega päevalgi palju soojemaks läinud. Nii kutsik kui kiisu ronisid minu kõrvale voodisse sooja saama ja pakkuma - sümbioos missugune. Sellise külmaga hommikujooksule ei lähe, väidetavalt võivat viieteist külmakraadi juures väga aktiivne füüsiline tegevus kopsusid kahjustada kuna ahmid liiga külma õhku suurtes kogustes ja see ei jõua hingamisteedes eelsoojeneda. Samas murdmaad suusatamas sai omal ajal ka 25 külmakraadiga käia ja täie auruga anda ilma et oleks mingeid komplikatsioone täheldanud. Kui aus olla pole külm miskit muud kui hea vabandus neljandal advendil tugitooli lamaskile visata ja vanajumala auks "LA FIN DU MONDE" õlts avada (lähem kirjeldus 6. dets postituses). Neljanda advendi aknakese humoorikas tekst: "La parente s'en vient bientot - la fin du monde" - "Vanemad tulevad varsti - maailma lõpp". Hmmm..., tuleb tuttav ette - kui kooliajal sai hoogsalt pidutsetud ja kellelgi meenus, et vanemad tulevad varsti oli tõepoolest põhjust karta "Maailma lõppu"😁

Õlts rinnus sõitsin sporditarvete poodi murdmaa jooksutossusid kaema. Kavas pole võistlema minna aga seni olen metsas ja mägedes matkanud kas matka sandaalide või vanade jooksutossudega. Matkasaapaid pole kunagi kandnud, sest need on liiga kuumad ja ajavad jalad higistama, mis tähendab kas tihedaid sokivahetusi või ville. Kui mägedes (räägin siin paari tuhande meetri mitte viie kildi kõrgustest) on nina ja kannakaitsega sandaalid täitsa mugavad siis rägastikus eelistan tugevaid tossusid, oksad võivad muidu valusalt jalga torgata. Nagu teada jalatseid ei saa internetist osta, või tähendab saab aga ainult juhul kui oled täpselt sama mudelit ja numbrit enne jalga proovinud. Isegi siis on riskimoment, sest erinevad paarid pole identsed. Pikk lugu lühidalt: veetsin aega ja proovisin mitmeid erinevaid - numbreid või "laiusi" ei maksa usaldada, oma jalg on kuningas. Kõige paremini sobisid Nike Pegasus Trail 5 ehkki hulk teisi ägedama välimuse ja paremate hinnangutega. Kuna soodukas (95EUR) kestab aasta lõpuni ei võtnud veel ära, äkki leian isegi paremad kuskilt.

Koju tulles tahtsin viia kutsiku jalutuskäigule. Loom leidis, et ilm pikalt liiga külm, ajas resoluutselt sõrad vastu, läksime siis hoopis aeda. Sushi jooksis ringi, nuuskis jänese ja oravajälgi ja tegi oma häda kiirelt ära, sest käpakesed külmetasid. Proovis teine käppasid ükshaaval üleval hoida ja vaatas mulle otsa lootusrikka pilguga, ehk võtan sülle. Tuppa tulles kell alles pool neli, -10C ei tundunud üldse nii paha, lähen teen ikka jooksuringi. Jalga veidi soojemad püksid, selga õhuke fleece ja fleecevest ning tuulevest selle peale, tuult õieti polnud. Hea tunne oli jooksma hakata, külm küll ei tundunud. Viis pool kilti joostud otsustasin kodu poole pööramise asemel veel ühe ringi lipata, jooksen detsembri teise kümpsi. Õhk meeldivalt karge ja värske, -10C ei tekitanud mingit probleemi. Vaheaegasid kuuldes kostis üllatavalt hea tempo.

Koju jõudes vaatasin mobla pealt numbreid: Fiti põhjal uus kõva rekord, paraku ei maksa tõsiselt võtta, näitab alati tegelikkusest ilusamaid numbreid. Pulsikella aega mobla äpil vaatama hakates andis mobla saba, sest patarei pinge langes külmaga alla kriitilist taset. Panin teise laadima ja läksin dushi alla. Pestuna ning värskena avasin Huawei Health äpi vaatamaks kuidas jooks läks - raske uskuda kuid tuleb välja, et jooksin sel sügisel (või tegelt küll talv juba) teist korda oma kõigi aegade 10K rekordi: 45:32 kuus sekundit eelmisest kiirem. Kusjuures viimased 5 kilti 22:11.  Kokkuvõttes tuleb teatava üllatusega tõdeda, et mõõdukad miinuskraadid ei paista kestvusala sooritustele halvasti mõjuvat.

Kõik pole kuld mis särab

Eile jalutan mööda tänavat kui äkki sähvatab midagi kuldset maas. Münte olen lapsest peale leidnud ja isegi mitmes nominaalsuses paberrahasid. Põnevaim ehk Pärnus Tallinna värava juures leitud Peeter I aegne 3 kopikane. Poisikesena oli lausa hobiks ja taskuraha lisaks tuulise ilmaga rannal jalutada ning münte korjata. Veidikese harjutamisega sai nii osavaks, et ka väike serv või isegi liiva kummaline kumerus hakkas kaugelt silma. Enamus tollal leituid oli muidugi nõuka kopikad (mille eest sai jäätist või komeedi kommi osta), kuid aeg-ajalt õnnestus üles korjata mõni üksik vabariigi aegne lõvivapiga sent või haakristiga saksa penn. Kuld ega hõberahasid pole kunagi leidnud kui välja arvata eelmine aasta panga lähedalt maast leitud RBC panga draakoniaastat tähistav hõberaha.

Südame põksudes kummardusin ja korjasin "mündi" üles. Hmmm... vist mingi medaljon hoopis, sest pisike sang küljes. Pole vahet, peaasi, et kuld. Näpuga mustust maha nühkides ei suutnud silmi uskuda, mündil vaatas vastu pesukaru. Kanada metallrahadel on loomi küll kujutatud, tuntumad kobras viiesendisel ja põder 25'sel. Ons nüüd ilma suurema kärata välja antud pesukaruga kuldmünt? Paraku polnud tagaküljel ei vapp ega kroonitud pea kujutis vaid hoopis küsimus: "Oled mind leidnud? Vaata profiili veebilehelt järgneva ID numbri alt". Lisaks ka telefoninumber. Tegu seega lemmiklooma "Dogtagiga" (mis selle asjanduse nimi eesti keeles võiks olla?) ja ilmselgelt mitte kullaga, kes ikka väärismetalli kodulooma kaela riputaks. Pesukaru privaatsuse huvides varjasin fotol tema koodi ja (omaniku) telefoninumbri😜 

Ma saan aru inimeste soovist lemmikut omada, aga pesukaru??? Eestlasele ehk ei tundu kummaline kuid iga vähegi kauem Kanadas elanu teab, et nunnu, nutika ja äraütlemata osava süütu välimusega karvakera taga varjab end tüütu ja ohtlikke parasiite levitav linnastunud metsloom. Mind personaalselt häirivad kõige enam elukate rüüsteretked aedades.  Nad mitte ainult ei pane nahka kõiki marju ja puuvilju vaid eelkõige lagastavad nagu huligaanid. Võtavad pirnist või õunast ampsu, nätsutavad viinamarju ja sülitavad siis maha. Lõpuks kaunistavad tekitatud pardaki ekskrementidega enne kui jalga lasevad. Ehk siis pesukaru nägemine ei tekita mu hinges õrnu tundeid.

Tänane 21 detsembri ja mu nimepäeva õlu Blanche de Chambly (täpsem inf 8. dets postituse juures). Advendiaknakeses tekst: "Partage ton moment apero BLANCHE DE CHAMBLY #Decompteunibroue - Tirage surprise parmi les partages." - "Jaga oma apero hetke BLANCHE DE CHAMBLY #Decompteunibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel." Ikka ei tea mis see neetud apero hetk on?

Üksildus ja pasteedidraama

Koera ja kassipasteet ja kassitoidukauss

Eile viisin pere lennujaama ja olen nüüd mõnda aega poissmees. Kuidagi eriti imelik, tavaliselt viiakse mind. Kusagil mujal üksi olla on täiesti normaalne ja ok aga kodus pole ikka väga pikka aega üksi olnud - IMELIK. Päris üksi ma muidugi pole: seltsiks koer, kass ja madu. Paraku on neist pigem tüli kui abi, peab nii toitmise, jootmise, jalutamise kui ka liivakasti puhastamise pärast muretsema. Esimene apsakas juhtus juba õhtul kui kass pidevalt ligi ajas ja iga kord kui püsti tõusin külmkapi juurde tormas ning ootusärevalt mulle otsa vahtima jäi. Pasteeti tahab, tuli meelde. Unustasin muidugi küsida mitu korda päevas anda, ok annan portsu ette, ehk jätab mu rahule. Lõikasin topsist killukesi kaussi ja viisin kassi söögikapi peale. Kiisu jalgade ümber nurrudes nühklemas. Hüppas kapile, pistis nina kaussi aga enne kui jõudis pasteeditüki hambu haarata nuusatas kahtlevalt. Siis veel kord, tõmbus tagasi ja jäi mulle etteheitvalt otsa vaatama. No mis sulle ei meeldi, vahel pead ka minu antuga leppima, küll ära sööd, ei teinud tast rohkem välja ja läksin läpaka taha.

Tunni aja pärast viskasin pilgu peale, kass polnud ikka pasteeti söönud, mis tundus õige imelik. Nuusutasin ise, maitsesin keeleotsaga - minu arust küll pole halvaks läinud, milles asi??? Külmikust õltsi võttes jäi pilk pasteeditopsi peale, huvitav miks kassipasteedi peal valge puudli pilt? Alles siis sähvatas kui nägin kõrval Whiskersi topsi kassi pildiga😁 Olin üritanud kassile koera pasteeti sööta. Tüüpilised esimese maailma koduloomad mul, mis mõttes koera maksapasteet kassile ei kõlba??? Ennevanasti kui mina noor olin😜 sõid nii koer kui kass seda mis kätte said või mis inimestest üle jäi ja elasid kenasti, kuram keegi ei pirtsutanud toiduga. (Nagu tellitud sattusin sihukese artikli peale) Nii nagu heaolu ühiskond on inimesed lumehelbekesteks ja lödipükslasteks moondanud nii on ka koduloomad ära rikkunud. Andsin kassitoidunõu koerale ette, kes 5 sekundiga pasteedi pintslisse pani ning kausi üle lakkus. Ei pidanud isegi pesema enne kui kassi pasteeditükid sisse panin - kiisu tundis õiget lõhna ja lendas nagu karvane rakett valju nurru saatel, saba sirge taga, toidukapi otsa.

Hommikul kuue ajal ärkasin selle peale, et keegi hammustas õrnalt ninast🙄 Kiisul uni läinud, tahtis seltsi ja pai. Ignoreerimine ei aidanud, isegi pea teki alla peitmine mitte, kass kukkus tekki maha kaapima. Miks ta küll kõrval jumala rahus põõnavat kutsikut ei võinud kiusata. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin uimaselt ja tusaselt kassi sügama ja paitama, too kiitis valju nurrumise ja püherdamisega mu jõupingutused heaks. 10 mindist piisas, siis tõbas uttu ja keeras oma pessa magama. Mina pöörlesin ja vähkresin aga enam und ei tulnud.

Mul kuri kahtlus, et vaja kassile psühholoogiline test teha veendumaks ega psühhopaadiga ole tegu🤪

P.S. Tänane õlts "Trois Pistoles", 20 dets aknakese taga jällegi mitte just kõige teravamat pliiatsit nõudev mõistatus: T____  P_______

Olen võlgu ka eilse 19'da dets advendiakna tervituse: "Partage ton moment apero Maudite #DecompteUnibrue - Tirage surprise parmi les partages" - "Jaga oma apero hetke Maudite #DecompteUnibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel". Apero tähendavat uus või aperitiiv, ma ei teagi nüüd kumb valida.

Mida veel???

Täna töö juures vetsu minnes jäi silma miski uus seinale riputatud atribuutika. Lähemal uurimisel põrkusin ehmunult tagasi - tampoonide ja pesukaitsete dispenser, kurat olin uimase peaga naiste vetsu sisse astunud. Sihukese asja eest võidakse siinmaal lahti lasta. Välja kiirustades piilusin ukse vahelt, et keegi ei märkaks - õnneks õhk puhas. Hakkan kõrvaluksest sisenema - mida pekki, sellel kaljukindlalt naistevetsu silt. Täielik segadus - mis toimub, kas keegi on lolli nalja teinud ja sildid ära vahetanud??? Pööran ümber, uksel kust äsja välja hiilisin, on meeste vetsu pilt. Olen ma hulluks läinud või on vetsus mingi ulmekatest tuntud ussiauk, kust kaudu läbi kõrgema dimensiooni võimalik suvalistesse ruumipunktidesse sattuda???

Natuke nagu põnev olukord, kedagi ei ole, lähen piilun uuesti vetsu uksest sisse. Kuramus pole ju minu viga kui meestevetsu sildi taga naistevets end peidab. No ja keegi ei näe ka. Ei teadnudki kohe kas karta, et ruum endiseks muutunud või ongi võimalik järgmisse dimensiooni sisenedes meestevetsust otse naiste omasse sattuda? Nurga tagant hiilides näen endiselt seinal ilutsevat naistekraami ja siis märkan ka vastasseinal olevaid pissuaare. Saabus selgushetk ja pettumus, polnudki tegu wormhole'ga, keegi naljahammas oli ilmselt naistevetsust dispenseri pihta pannud ja meeste pelleri seinale kruvinud. Tudenginali, no on ikka viitsimist imestasin endamisi tunnustavalt muiates. Lõuna ajal sellest kolleegile irvitades rääkides sain valgustatud: pole mitte maitsetu nali vaid Kanada valitsuse poliitika. Mõnes mõttes loogiline, neil kahel pole viimasel ajal tõesti vahet.

Tegelikult peaks ohutuskomiteele kaebuse esitama, sest sellise ootamatu interjööri muutuse peale võib mõni nõrganärvilisem südari saada. Võiks vähemalt hoiatuse üles panna nagu seda uute liiklusmärkide puhul tehakse "NEW STOP SIGN", näiteks: "ETTEVAATUST TAMPOONID" või siis peita see dispenser nähtavust piirava kardina või klaasi taha nagu vanasti pornoajakirjad ajalehekioskites vältimaks siivsate kodanike ärritamist. Ma tean küll, et nüüdsel ajal olevat naiste vetsudes kondoomid ja saan sellest ka aru aga miks tampoonid meestevetsus??? Ei suuda parimagi fantaasialennu juures ette kujutada olukorda, kus pakuksin kohvikus või kohtama minnes tütarlapsele tampooni või pesukaitset. Ainus otstarve meestele olevat kuuliaukude verejooksu peatamine (või oskab keegi veel miskit pakkuda???), aga kui tihti seda ette tuleb?

Ausalt öeldes tekib küsimus mida põnevat suure võrdsustamise käigus on naiste vetsudesse lisatud. Peale eelmainitud porno ajakirjade ei kujuta miskit otse meestele suunatut ette. Äkki naised lugejad valgustavad, tänapäeval ei riski enam midagi eeldada😜

Tänane 17's õlts oli Jumala kingitus Don de Dieu (täpsem inf 2. dets postitus) koos lühikese mõistatusega akna taga: D__ d_ D___. Ju vist arvatakse, et olles 17'da õlleni jõudnud pole mõtet keerulisemat esitada kuna ajud nii pehmeks joodud😁

Veri ja raud

AI nägemus verd asendavast sularauast

Kunagi detsembri algul käisin kaasale toeks vereanalüüsi andmisel ja lasin siis ühe hooga endast ka paar topsi välja niristada. Täna tuli meelde ning otsustasin visata pilgu peale, mis Lifelab testi näitajad on. Ilmselt midagi kardinaalselt pahasti pole, muidu oleks ehk kiirabi või politsei kohale sõitnud, sõltuvalt mis ainet verest üleliia avastati. Enamvähem kõik vinks-vonks aga rauda kipub mul vähe olevat 86 ug/L samas kui normaalne oleks 300-600 ug/L ja kolesterool 5.20 mmol/L piiri peal. Raua vähesuse kohta küsisin tehisarult kuidas see võiks avalduda. Kuna raud mõjutab vere hapnikutransporti alandab madal ferriidi tase vastupidavust ja VO2 maxi ning tekitab pidevat väsimust. 

Et nagu mis mõttes??? - jooksen pidevalt hommikuti 7K, vahel ka pikemaid distantse ja sealjuures oma vanuse kohta vägagi viisaka tempoga. VO2 max on kõigi kolme pulsikella ja ka mobla äpi alusel excellent ehk suurepärasena skaala paremast äärest pea väljas. Väsimuse üle ei saa kurta isegi peale jooksuringi, pigem vastupidi - tekib mõnus erksus ja tegutsemistuju. Testi tulemus ilmselt pole ekslik, sest kahe eelmise puhul eelmisel ja kolme või nelja aasta eest suht sarnased numbrid.

Järgmisele küsimusele kuidas seletada madalat rauataset ja head vastupidavust ning kõrget VO2 max samal isikul vastas AI: See on väga huvitav olukord, võimalikud põhjused geneetilised iseärasused - lihased töötavad äärmiselt efektiivselt ka madala hapnikutarbimise juures kompenseerides madalat raua taset või individuaalsed eripärad - organismi harjumine madala hapnikutasemega nagu kõrgmäestiku trenni puhul, suurepärane tervislik seisund või toitumine. Eelnevast sõltumata suurendab vere hapniku transpordi võime kasv ehk siis rauataseme tõstmine sooritusvõimet märgatavalt. Kas see peaks tähendama, et kui õhtul paar naela närin ja mõne pisema mutri neelan jookseksin maratoni nigu niuhti😜 Ma pole kunagi mingeid toidulisandeid tarbinud aga nüüd tekkis huvi kas tõepoolest näiteks rauataseme tõstmine normaaltasemele annaks tunda jooksutempo juures või on see vereanalüüsi värk üks niisama tänapäeva VooDoo nõidus.

Summaarne kolesterool oli mul piiripealne 5.2 mmol/L, ehkki mõlemad nii HDL kui non HDL kenasti normi piires. Summaarne segane veidi seetõttu, et ühe (HDL) piirist 1.00  mmol/L ei tohi madalam olla ja teise non HDL piirist 4.20  mmol/L üle olla aga mõlemad liidetakse kokku ja summa ülempiir 5.2  mmol/L. Kaasa võttis vastutsue enda peale arvates, et ju ma söön liiga palju tema küpsetatud saiasid. Ise salamisi kahtlustasin viimase aja kohustuslikku advendi õlledieeti🍻

Oskab keegi lugejaist kommenteerida vere rauataset, selle mõju vastupidavusele ja kas rauataseme tõstmine (kuidas üldse teha) võiks mõjutada vastupidavust?

Tänaseks õllemargiks BLANCHE de CHAMBLY - lähem tutvustus 8. detsembri postituses. 16'nda advendiaknakese all oli kiri: "Ce soir c'est un classique indemodable" - "Aegumatu klassika täna õhtul". Kui õieti mäletan siis tegu ainsa mõistliku 5%'se kangusega õllega. Ääremärkusena peaks mainima, et isegi advendisundjootmisega on mind raske alkohoolikuks koolitada: eile õhtul ei jaksanud tervet 0.33L ja 9.5%'st õltsi manustada, pool klaasi läks külmikusse hommikut ootama. Fakt et ära ei raatsinud kallata annab ehk lootust😉

Helged hetked ja toredad seigad

Sel aastal kutsikaga matkamas

Ritsik kirjutas oma postituses rõõmu ja rahulolu hetkedest. Häbematult ilma luba küsimata lihtsalt kommis teada andes kaaperdasin ta idee. Täitsa huvitav teema, eks ikka aeg-ajalt meenuvad meeldejäävad hetked elust. Momente on igasuguseid, aga helgeid hetki ja muidu toredaid seiku mõnus meenutada. Tänapäeval on nii vanad paberil kui uuemad digitaalsed abiks kuid minu arust nende lehitsemine natuke nagu spikerdamine. Ehedad autentsed hetked jäävad meelde ilma piltideta, tihtipeale pole sel momendil fotokat või mobla käepärast või rööviks pildina jäädvustamine hetke võlu.

Niisiis, lapsepõlvest on esimesed toredad mälestused seotud talvega. Sõitsime bussiga Tartust Kambjasse onule külla, mina sain eesistmel olla ja suurest esiaknast lumist teed, hangesid ja lumekoorma all lookas kuuski imetleda, tee oli tohutult mägine lapse jaoks. Isaga suusatamas Tähtveres, lasin kraavi pervest alla ja muudkui kukkusin aga ronisin jälle üles ja proovisin uuesti. Isa ootas tüdinult aga kannatlikult. Milline uhkus ja õnnetunne kui lõpuks püsti jäin. Suvel Pärnus ootasin ema puhkusele saabumist, aiast lõikasin kõige ilusama lille kaasa kui bussile vastu läksime.

Kooliajast meenub kui kutsuti klassi ette mingit geomeetria teoreemi tõestama. Ma polnud vaadanudki, sest eelmine päev juba vastasin, kaks päeva järjest ju ei kutsuta - aga kutsuti. Õpetaja pidi küsimust kordama ja eelduse ja väite ette ütlema, kuna polnud aimugi, mis tolleks päevaks anti. Võtsin südame rindu ning hakkasin lennult eelnevate tundide analoogia ning põhiteadmiste alusel tõestust välja mõtlema. Klassist oli kuulda naeru, mulle tundus, et mõttekäik korrektne, aga hakkasin kahtlema. Vaatasin õpetaja poole - too jälgis mind üksisilmi ja vaigistas klassi: "Laske Tomil tõestus lõpetada". Järsku saabus selgus, mõned teisendused ja oligi tõestatud. Õpetaja ütles karmilt, õpikut pole sa küll vaadanud aga tõestus on korrektne, istu, viis. Õpikus oli hoopis teistsugune tõestus, lõpptulemus küll sama. Teine uhke moment kui rahvastepallis, kus muidu silma ei paistnud, oli millegi pärast superpäev - sisuliselt üksi tegin mängu ära - tunni lõpus kamandati rivi ette ja õpetaja korraldusel klass aplodeeris - uhke ja piinlik tunne üheskoos.

Gümnaasiumi (minu ajal kutsuti keskkooliks) ajast meeldejäävaimad hetked loomulikult tüdrukutega seotud: esimene musi klassi minu arust kõige ilusama tüdrukuga, bussis koos teise tüdrukuga Pärnu sõitmine, kolmandaga õpilasmalevas heintes nahistamine, ... Sõpradega Võsu kandis suvilas pidutsemine, matkamine, rattasõidud, ... Selles vanuses kipuvad sõbrad perekonna üles kaaluma. Samas siiski mäletan end koos isaga Läänemaal suvila tarvis metsa langetamas olles talvel lõkke ääres istumist, küll maitses kuum tee hästi.

Praktiliselt kõik ülikooli aja helged hetked olid seotud üliõpilasmaleva ja pideva pidutsemise ning sellega kaasneva vastasoo esindajate anatoomiaga lähema tutvumisega. Õppimisel ei lasknud lõbusat elu segada, õnneks oli hea pea, libistasin 5 aastat ülikooli muuseas läbi lõpetades pingereas lausa auhinnalise kolmanda tulemusega, mis andis võimaluse suunamist valida just sinna kuhu tahtsin. Sel ajal tegelesin talveperioodil mäesuusatamisega veetes võimaluste piires nädalavahetusi Otepääl ja käies ka pikematel suusareisidel NL ja sots leeri piirides.

Praegu takkajärgi hinnates langes tudengielu perioodi ka igas mõttes elu õnnelikeim hetk kui viienda kursuse tipikana kohtusin kolmanda kursuse Tartu filoloogineiuga. Aasta pärast abiellusime, edaspidine juba ajalugu. Nii vanemad kui sõbrad imestasid, kuidas minusugune tropp sellise tüdruku suutis ära noppida - ise ka ei tea.

Järgmine ülepea käiv kergenduslaine oli 89'l aastal momendil kui jalg esimest korda Rootsi pinda puudutas - olen pääsenud vene kroonu ja võimu haardest ja mis kõige tähtsam, koos oma kaasaga. Vabas maailmas sündinud inimesed ei kujuta seda tunnet kunagi ette. Olime noored, puupaljad, keeleoskuseta aga kõik uksed olid meie ees valla kui vaid ise viitsid pingutada - per aspera ad astra. Aasta pärast peale paaris põgenikelaagris veedetud aega oli hulk elukogemusi, keel suus, siin seal illegaalselt töötatud kuna raha oli vaja. Kindluse mõttes üritasime edasi liikuda, mitme erineva riigi vahel valides otsustasime Kanada kasuks.

Nüüd oli lõpuks aeg maha rahuneda. Meeldejäävaim moment kui mõne aasta pärast hoidsin süles äsjasündinud tütart, hea et ise pilti tasku ei pannud. Teisest tütrest mäletan seda kuidas ta alla aastasena ei tahtnud muidu magama jääda kui sai minu kätt pea all või kaisus hoida, mina muidugi tema voodi kõrval kondid kanged põrandal istumas. Väsitav aga nii nunnu hingeminev tunne oli pisikest sooja põske pihu all tunda.

Killarneys 15 aastat tagasi

Edaspidi järgmise 20 aasta jooksul on enamus õnne ja rahulolu momente laste ja perega seotud, neist võiks raamatu kirjutada. Eelmise lause peale mõeldes tekib tunne, mul vist õnnelik elu olnud. Enda saavutused on toredad aga laste omade pärast rõõmustad ikka kõige rohkem. Kui siiski enda omadest rääkida tegi kõige enam head meelt karate musta vöö eksami edukas sooritamine ja lugematud reisid ning matkad nii perega koos kui ka üksi või koeraga. Kirjeldamatu rahulolu istuda eemal tsivilisatsioonist lõkke ääres ja veini libistades nautida koos kõrval pikutava kutsikuga linnutee taustal vehklevaid virmalisi. Töösse suhtun nagu kooli ajal õppimisse, paratamatu tüütu osa elust, mida tuleb võimalikult efektiivselt teha - ehk siis minimaalse aja ja pingutusega maksimaalne tulemus saavutada.

Õnneks olen kogu elu osanud hinnata oma aega ja elu rahulikult võtmist. Tsiteerides Fred Jüssit: "Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda."

Tänane kolmanda advendi õlu on 9.5% kangune "Ce n'est pas la FIN du MONDE", täpsem inf 9.dets postituses. Aknakeses olev tekst: "Ragout de porc cajun a la biere" mis peaks tõlkes tähendama: "Searaguu cajuni õllega" - no ma ei tea mis pagana krüptograafia jälle, kanguse mõttes ehk nagu oleks tegu õllemaailma cajuni pipraga???

Lumetorm

Päev läks vähe nihu, sest plaanis oli suusatama minna, ilmateade lubas kuni 40 cm lund põhjapool suusamäel. Eile päeval panin autole talvekummid alla ja võtsin masina pilgeni bensu täis. Õhtul otsisin kogu varustuse, nii suusad kui riided välja ja panin valmis nagu kõrvaloleva pildi pealt võib näha. Isegi magama, või vähemalt voodisse, kobisin eriliselt varakult juba 11 ajal. 

Kell neli äratas ulguva tuule käes maja seinte naksumine. Mingi hull torm kostis väljas olevat, ehk läheb hommikuks üle. Seitsme ajal ei paistnud vaibunud olevat. Enne voodist välja ronimist vaatasin ilmateatest järgi, mis seis suusamäel. Nojah täielik "Blizzard" lumetorm 80 km/h tuul ja kõva tuisk.

Enamus põhja poole viivatest maanteedest suletud, uudistes hoiatas teele mineku eest juhul kui just hädaolukord ei ole. Mina klassifitseerin suusamäele mitte saamist hädaolukorraks aga paraku võitis mõistlikkus ja ka soojus teki all. Vist ikka pole mõtet minna, minu autoga hangedest läbi ei sõida. Pealegi oleks õige loll kohale sõita ainult avastamaks, et tõstukid seoses liiga tugeva tuulega ei tööta - seda on enne juhtunud. Südame rahustuseks vaatasin lõuna ajal Blue Mountaini kohalikke uudiseid, oligi suletud, lund lubas lausa kuni 80 cm. Loodetavasti on homme parem ilm!

Tänane õlts pisike needus "p'tite MAUDITE" (vaata 4.dets postitus), tekst aknakeses: "Biere brune festive Aux aromes de malt caramel. Qui suis-je" - "Pidulik pruun õlu karamell-linnaste aroomidega. Kes ma olen?"

Blue Mountain suletud, tuul kuni 80 km/h ja lund 80cm.

Rannapäev ja "Chambly kahvatu"

Pühapäevase päeva ja ilusa ilma puhul käisin rannas. Päris mitte tavalises mõttes päevitamas ja ujumas, sest nii õhu kui vee temperatuur 5 plusskraadi ringis, mis riideid maha heitma just ei meelita. Sellel konkreetsel plaazhil olen vaid paar korda varem käinud kuna päris suvel liiga rahvastatud ehkki meie elukohast sama lähedal kui Vääna rand Tallinnast. Ontario järve vesi on isegi palaval suvepäeval suht külm, külmem kui Eesti rannikuvetes. AI ei osanud muud selgitust anda kui tavaline: järv sügav, suure mahuga, tuultega tõuseb külm põhjavesi pinnale, ... no Läänemeri on nii sügavam kui mahukam Ontario järvest ja sealjuures 15 laiuskraadi põhjapool. Ehk siis ei tea ja ei viitsi ka rohkem otsida põhjusi.

Woodbine beach ise on igavene pirakas - laiuselt madala veeseisuga kolmsada meetrit lääneotsas, pikkuselt 3 kilti, laias osas lugematu hulk rannavõrkpalli väljakuid. Momendil muidugi vaid postid püsti. Silma jäi toiduputka, kus ikka veel pakutava toidukraami hinnad üleval - kodumaal ehk huvitav võrrelda (arvestage, et 1 EUR = 1.5CAD)

Tänase 8. kuupäeva ja 2. advendi õlle avamiseni jõudsin alles õhtul kodus. Aknakese alt vaatas vastu tekst: "C'est l'heure du brunch - Mimosa" - "On bronchi aeg". Selgituseks - brunch kombineeritud sõnadest breakfast ja lunch, Eesti mõistes ehk lõunaoode? Mida Mimosa seal tähendab ei suutnud välja nuputada, google väitel Mimosa näol tegu kas lille või jahutatud apelsinimahlaga shampanjakokteiliga - no äkki lihtsalt sarnaneb väljanägemiselt kokteiliga ja õllel on väidetavalt ka tsitruse mekki ligi.

Purgil olev reklaamtekst: 

Rafraîchissante et veloutée, cette bière de blé jaune paille, à la mousse riche, se distingue par son bouquet subtil d’épices et ses notes d’agrumes.

Värskendav ja sametine paksu vahuga õlgkollane nisuõlu, mis paistab silma oma peene vürtsika aroomi ja tsitrusenootide poolest.

Cette blanche maintes fois récompensée à l’international rend hommage au fort Chambly, le puissant emblème de la ville où sont brassées nos bières.

See korduvalt rahvusvahelisi auhindasid saanud hele nisuõlu on saanud oma nime Fort Chambly nimeliselt linnalt, kus Unibroue firma õlled pruulitakse.

Minu hinnang: Täiesti joodav maheda maitsega 5%'ne õlu, sihuke pärmimaitsega hägune nagu kõik senised, vürtsi ja tsitrust ei suutnud ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada.

Pettumus ja revolutsioon

Mida perset, suma soshli???

Kummast enne rääkida ... hmmm... revolutsiooni puhul saab naljaka ja ootamatu postituse esipildi. Niisiis, täna oli mul mõttevahetus paari noore kanadalasega. Tüübid nimelt olid sellisest huvitavast organisatsioonist nagu kohalik kommude partei. Algul muidugi arvasin, et teevad nalja, kuidagi ei kujutanud ette, et peale mastaapseid ideoloogilisi ja praktilisi läbikukkumisi ikka veel selliste vaadetega tüüpe võiks lääne arenenud riikides leiduda. Mõttevahetus on võibolla liialdus - rohkem minupoolne monoloog, sest ei viitsinud eriti tagasi hoida enda arvamust. Lühidalt andsin teada, et ärgu üritagu propagandat teha, ma olen üle 25 aasta elanud kommunistliku süsteemi all. Minge Põhja-Koreasse ja võin mürki võtta, et tagasi tulles olete veendunud antikommunistid. Muidugi kui teid üldse tagasi lastakse, tõenäoliselt mõistetakse süüdi spionaazhis ja saadetakse sunnitööle, kus teiesugused üle kuu aja vastu ei pea. Välja vahetamise peale ei maksa loota, sest Kanadal pole kedagi vastu pakkuda. Ega neil ullikestel miskit vastu väita polnudki, jalutasid suht siva minema. Ja hästi tegid, sest kui poolakast kolleeg kuulis, et kohtasin tänaval kommuniste läks ta näost punaseks ja uuris kus tüübid on, tahaks lõuksi anda. Poolakas rahunes alles siis kui pakkusin välja mõtte lapernapostile kleebitud revolutsioonilise plakati kallal vandaalitseda😁

Pettumuseks kujunes tänane advendiaken, kust vaatas vastu juba proovitud "Püha vee" nimeline õlu koos krüptilise tekstiga:

1. Essentiel a la vie

2. Lettre de l'alphabet

3. Purification

EAU BENITE

1. Eluliselt tähtis

2. Tähestiku täht

3. Puhastamine

Küsimus laiale ringile: Kuidas see peaks püha vee nimelise õllega seotud olema??? 

Õllepurgi pilti pole mõtet korrata. Ma veel espetsiaalselt käisin taaskasutuskeskusest läbi, et mingi äge õlleklaas uue õlle jaoks osta, kodus nimelt üle 6 erineva pole. Loodetavasti homme saan seda demonstreerida. Omaette kummaline, et 7'dal päeval õllemark kordamisele läks, sest erinevaid õltse 8. Teisest küljest tõstsid põnevust, äkki selle taga mingi ootamatu trikk?

Maailma lõpp

     Selline muusika meeldib isegi kaine peaga, koolitatud maitset mul pole😎

Ärge nüüd ära ehmatage, MAAILMA LÕPP mitte piibellikus Armageddoni või põhjala Ragnaröki mõttes vaid geograafilisest vaatevinklist. Vähemalt seda arvasid Quebecki jõudnud 16 sajandi Prantsuse maadeavastajad. Pole ka imestada, sest eriti Quebecki põhjaosa Labradori poolsaare näol on isegi tänapäeval tsiviliseeritud maailma lõpuks. Lisaks väikesele arvule põliselanikele on sel tohutu suurel arktilisel kõnnumaal vaid mõned üksikud kaevandusasulad. Märkimaks ära Quebecki maailma lõpu staatust vaaritas Unibroue pruulikoda 9%'se heleda õlle nimega La FIN du MONDE - Maailma Lõpp. 

Tegu rikkaliku ja peene maitsega kuldse "kolmekordsega" ("tripel" tõlge - peaks tähendama eriti kanget (extra-forte) õlut), mis on tänu oma rafineeritud maitsele võitnud mitu rahvusvahelist tiitlit. Seda õlut iseloomustavad terade, puuviljade ja vürtside noodid, millele lisandub kergelt mõrkjas maitse.

Kutsik ja kiisu said ka sõõmu😁

Mulle täitsa meeldis, ei teagi kas hakkan harjuma nende koduõlle tüüpi kesvamärjukestega või vaatamata kangusele tõepoolest tegu meeldiva mekiga joogiga. Tavaliselt lööb üle 6%'ses õlles alkoholi maitse kõigist teistest üle, ja mitte meeldivalt teravana nagu konjakis või calvadoses vaid imalalt õliselt puskarit meenutavana. 

Igatahes sel ajal kui postitust kirjutan libistan teist tasapisi samal ajal kõrvaklappidest skandinaavia musa kuulates. Jube hästi sobivad omavahel kokku viikingiteemaline sünge heavy ja kange kergelt hägune ja sumedalt pähe hakkav jook. Pole midagi parata, kui üldse siis ainus minu maitsele sobiv religioon oleks põhjala mütoloogia - selles lihtsalt on midagi ürgset mis rinnus vastu kõmab.

Lõpetuseks sobib ära mainida, et tegelikult olid ju viikingid Erik Punase (Eiríkur rauði Þorvaldsson) juhtimisel esimesteks seda piirkonda näinud eurooplasteks. Huvitav kui palju erinevaks oleks maailma ajalugu kujunenud oleks nemad suutnud sel mandril kanda kinnitada ja jõudsalt paljunedes ning uusi alasid vallutades Ameerika mandril võimsa impeeriumi loonud? Mulle on alati meeldinud mõtteeksperimendid kuidas võinuks ajalugu teistsuguseks kujuneda kui juhuse täringud murrangumomentidel teisi numbreid näidanuks. Lähiminevikust kas või Trumpi kõrva komposteerinud kuuli 10cm rohkem paremale kaldunud trajektoor.

Apsakas - needus jätkub, inseneridest kah

Juhtus insenerile täiesti sobimatu apsakas, lasin läbi andestamatu tähelepanuvea. Mõtlesin, et olen kogu eluks sihukestest möödalaskmistest ravitud aga võta näpust. Reaalainete olümpiaadidel ju treeniti justnimelt pisidetailide märkamist kuna põhimõttelise arusaamise poolest olid sellele tasemele jõudnud õppurid enam-vähem võrdsed. No ja nüüd siis: eilse aknakese all oli selgelt nagu seebivesi trükitud suurte tähtedega: MAUDITE. Õllekastis sortides haarasin esimese sama tekstiga purgi, pisikese kirja p'tite peale MAUDITE kohal ei pööranud tähelepanu. Õllefirma reklaamilehel olev kirjeldus erines purgil olevast, mille panin prantslaste tüüpilise pohhuismi arvele, arvestades üleeelmisel päeval nähtud jämedat tõlkeeksimust. Suur oli mu üllatus kui tänase aknakese avamisel vaatas vastu P'TITE MAUDITE koos õige pika tekstiga: "Partage ton moment apero p'tite maudite #DewcompteUnibroue - Tirage suprise parmi les partages." - "Jaga oma p'tite maudite nautimise hetke #DewcompteUnibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel."

Mida pekki, eile jõin täitsa vale "pisikese needuse" õlle "suure needuse" pähe nahka. Kurat vedas ninapidi, mis muud. Lohutuseks asjaolu, et mõlema õlle juurde kuulub sama legend, ei hakka kordama. Ise imestasin, et na lahja võitu ja kerge maitsega teine, ehkki lubas kõrvetavat maitseelamust. Õltsi iseloomustuse eelmise postituse juures parandasin ja siia kopeerisin ka korrektse. Tõele au andes on 8%'ne Maudite hulka tummisem kui 4%'ne p'tite Maudite, kuid miskit kõrvetavat pole ka selles, pigem siirupine ja natu suitsune maltoosa järelmaitse.

MAUDITE õlut iseloomustav poeetiline tekst firma veebilehel: Selles punasesse keepi mähitud aromaatses ja rikkalike nüanssidega õlles on tunda vürtside, apelsini ja linnase maitset, millele järgnevad karamellised noodid lõpetab hõõguvate sütena kuum maitseelamus.

Kui juba inseneridest juttu tuli ei saa jätta märkimata äsja Ärilehest loetud artiklit "Ei meelita ka 3000-eurone palk. Eestis valitseb tõsine inseneride puudus". Tsiteerin veel: "Kõrgharidusõpe ei suuda pea ühelgi insenerierialal tööjõuvajadust katta ja seega jääb lähiaastail tööstuses puudu kaks kolmandikku insenere." Ehk siis vastuseks või järelkommentaariks Ritsiku blogis ja kommentaariumis üles kerkinud poleemikale kas ja kui perspektiivikas ja hästi tasustatud Eestis insenerieriala on. Paremat annab otsida kui tahad mugavalt ja suht muretult ära elada. Boonuseks insenerioskuste universaalsus üle maailma, sõltumatus poliitilistest vaadetest, religioossetest veendumustest ja sotsiaalmajanduslikust korrast kaugtöö võimalustest rääkimata.

Uskumatud - Needus langegu te peale😈

Paistab, et vanakurat ise on tulnud advenditeemalisele blogile kaasa elama. Tänase 4. detsembri ja neljanda advendikalendri (või peaks seda jõulukalendriks nimetama?) aknakese alt vaatas vastu vägagi sobilikult nunnu Kuradike ise, ei mingit teksti, lihtsalt pilt ja tänase õlle nimi: MAUDITE - tõlkes NEETUD (needuse alla pandu) feminiinses vormis. Mis vahe on feminiinselt või maskuliinselt äraneedmisel oskab ehk mõni keelespets selgitada? Purgil küll P'tite Maudite mis peaks tähendama "väike neetu" (väike needuse alla pandu kõlab kole pikk ja kohmakas) - keeruliseks ajavad need prantslased kogu värgi, oskab keegi parema tõlke pakkuda?  

Ja veel: sain sõnasabast kinni enne kui hooga jõudsin toksida "neljanda advendi". Eile haris mind (piibli läbi lugenud) kaasa sel teemal ja täna ema takkaotsa: advente olevat nimelt neli ja pühapäeviti. Minu küsimise peale miks siis kalendris tavaliselt 24 aknakest ei osanud nad mingit asjalikku põhjendust tuua. Ilmselt tegu kommertsiaalse mugandusega: 24 shokolaadi või õllepurki müües saab rohkem raha küsida ja vaevalt üks laps või täiskasvanu rahulduks ühe shokolaadi või ühe õllega nädalas😜 Quebecklased ise on õllekasti kaanel ilutseva kalendri peale trükkinud CAISSE de L'AVENT - Advendi Kast. Kummaline, et seni ükski süvaharitud kodanik polnud mu advenditeemalist apsu märganud, alles eilse kommentaariumi lõpus märgiti ära. Anname andeks, ka parimad meist pole perfektsed😉

P'TITE MAUDITE: "Vürtsikas ja hele maheda iseloomuga pruun ale, mis pakub karamell-linnaste maitseid ja õrna mõrudust."

MAUDITE õlut iseloomustav poeetiline tekst firma veebilehel: Selles punasesse keepi mähitud aromaatses ja rikkalike nüanssidega õlles on tunda vürtside, apelsini ja linnase maitset, millele järgnevad karamellised noodid lõpetab hõõguvate sütena kuum maitseelamus.

Tuletavat meelde Quebeci legendi "La Chasse-galerie" - "Lendav kanuu" - mis räägib meestest, kes on ühe öö naudingu nimel kuradiga lepingut sõlmides valmis kõigega riskima.

Maitse poolest see 4%'ne kesvamärjuke senistest parim

Legend räägib kambast kaugetes metsades töötavatest metsatöölistest. Uusaasta eel tekib neil soov linnas lõbutseda. Teades, et linn on kaugel ja lumise ilma tõttu peaaegu võimatu õigeks ajaks sinna jõuda, teevad nad lepingu kuradiga. Põrguvürst lubab metsamehed kanuuga linna lennutada tingimusel, et nad ei tohi lennu ajal jumala nime mainida ega ühtegi risti puudutada, vastasel juhul lähevad nende hinged kuradile.

Metsatöölised istuvad nõiutud kanuusse, mis lendab öösel üle metsade ja jõgede. Nad peavad ettevaatlikult navigeerima, vältides kirikutorne ja muid takistusi. Ühel hetkel kukuvad mehed kirikutorniga kokkupõrget vältides peaaegu välja, kuid viimasel hetkel õnnestub neil kanuusse tagasi saada.

Legendil on mitu erineva lõpuga versiooni, mõnes jõuavad linna ja pidutsevad öö läbi, teistes lõpeb meeste õnn ning nad kukuvad alla surnuks või viib kurat nad seoses lepingu rikkumisega endaga kaasa.

Päris usutav lugu kostab võttes arvesse milleks võiks valmis olla kuid metsas ilma naisteta viibinud testosteroonist pungil noorte meeste kamp - hing ühe öö naudingu nimel igati hea kaup😁

Eilses kommentaariumis oli ka küsimus miks luban anonüümseid kommentaare. Põhiliseks põhjuseks asjaolu, et paljud kodanikud julgevad vaid anonüümsetena oma tegelikke arvamusi avaldada ja täiega lajatada nagu karistamatuses veendunud koonduslaagri valvurid. Palju põnevam lugeda enesetsensuurita ütlemisi mitte läbi lillede tillu-lillutamist. Pealegi usun, et enamus kirjaoskusega kodanikke teab niikuinii, "anonüümne" kommentaari all ei tähenda anonüümsust, tegeliku autori väljaselgitamine suht lihtne, ei eelda raketiteadust. Anonüümikud, ärge muretsege, mulle tõepoolest ei paku huvi, kes te tegelikult olete. Pigem tänud, et muudate kommentaariumi elavamaks😍

P.S. Näete kui kasulikuks võib õllejoomine osutuda, lisaks ise religioonialaselt valgustatud saamisele tutvustan lugejatele ka Quebecki (Kanada ei julge kirjutada, Quebecklased kindlasti solvuks)  folkloori!

Vabandus ja kolm püstolit

Eesmärk pole kõiki solvata, paraku on raske vastu
seista tänapäeva moele kõige võimaliku peale solvuda

Esimese advendi jõuluteemaline postitus kutsus esile kommentaaride tulva samas kui teise advendi nunnud kassi ja koeravideod jäid täiesti märkimata. Teada tuntud tõsiasi, et tähelepanu võidavad vastuolulised ja inimeste kirgi kütvad mitte armsad, soojad ja ninnu-nunnutavad lood😜 Õnneks pole ma ei poliitik, kel vaja populaarsust püüda ega suunamudija, kelle sissetulek hiireklõpsudest sõltub. Seega võin endale lubada sõnavabaduse luksust, muidugi seaduse piires. Milline vabadus on pikemalt kaalumata, rahumeeli kirjutada asjadest nii nagu seda oma pilgu läbi näen. Mulle on alati meeldinud vaielda ja esitada väljakutset ühiskonna üldtunnustatud tavadele, eriti rahuldust pakkuv kivistunud veendumustega vähemusgruppide õrritamine. Kui olete nii kindlad oma õiguses siis tõestage loogikat ja fakte kasutades, et maakera on lapik - kui ei suuda, ärge virisege, kui teie veendumuste üle ironiseeritakse või nende arvel nalja visatakse. Igavusest vaidlen vahel ka iseenda tõekspidamiste vastu, üritades näha kui hästi keegi teine suudab neid kaitsta. Põnevust pakub jaht mitte looma kättesaamine, ehk siis protsess mitte niivõrd tulemus.

Kolmanda advendi aknakest avades vaatas vastu nii krüptiline teade, et olin sunnitud googeldama: "Trois, Trois, Trois, ... Trois Pistoles". Isegi minul polnud vaja otsetõlkeks sõnaraamatut kasutada. Aga mida kuradit peaks tähendama: "Kolm, Kolm, Kolm, ... Kolm Püstolit"??? Esimene mõte, kindlasti seotud kuidagi Quebecki ajaloo või folklooriga. Võta näpust - "Trois, Trois, Trois" ei andnud mingit huvitavat vastet. Trois Pistoles on Quebecki provintsis St. Lawrence jõe lõunakaldal oleva linnakese nimi. Legendi järgi olevat linn nime saanud 17 sajandil jõkke kaotatud kolm püstolit väärt olnud hõberaha järgi - hea küsimus tarkade klubile😉

Trois Pistoles nimelisel õllepurgil oleva kirjelduse: "Fougueuse et racée, cette brune brassée avec quatre malts et autant d’épices exotiques libère des notes de cerises noires et de rhum brun. Fière descendante de la légende du Cheval noir de Trois-Pistoles." AI tõlge: "See nelja linnase ja sama paljude eksootiliste vürtsidega pruulitud tuline ja elegantne pruun õlu vabastab mustade kirsside ja tumeda rummi noote. Uhke oma päritolu üle Trois-Pistolesi Musta Hobuse legendist." Mis tõstatas küsimuse legendi koha, AI tuli appi: "Trois-Pistoles kiriku ehitamise ajal aastatel 1882–1887 ilmus legendi järgi välja salapärane must hobune, aitamaks kivide transportimisel. Hobune oli nii tugev ja väsimatu, et inimesed uskusid teda kuradi enda olevat. (Kurat kiriku ehitamisel??? Ju siis rakendati jesuiitide põhimõtet: eesmärk pühitseb abinõu😕) Oli range reegel, et hobuse rakmeid ei tohi kunagi eemaldada, kuid ühel päeval eiras keegi seda hoiatust, misõttu hobune põgenes. Selle tulemusena ei lõpetatud ehitust kunagi ja kiriku müüri ülaosast on endiselt üks kivi puudu."

Paraku ei saanud selgust kuidas õlu legendiga seotud - võibolla seetõttu, et värvilt tume belgia stiilis ale. Maitse järgi nimetaksin pigem porteriks. Ja äkki lõi kuklas kelluke helisema - Trois, Trois, Trois ... Watson, see on ju elementaarne 3+3+3=9 ja ka 3X3=9 aga kangust on sel õllel 9% alkot!

P.S. Inglisekeelne tõlge purgil pani puusse: "Proud descendant of Trois-Pistoles legendary Black Horse" - Kuna varsale ilmselt ei vihjata oli seda tõlget lugedes ainsaks mu rikutud pähe turgatanud seoseks õlle ja hobuse vahel ... hobusepiss😁

Head Adventi😜

Olen hea laps olnud, päkapikud tõid maja ette
kuuse alla advendikalendri kasti õlle näol🍺

Pean pettumuse valmistama kodanikele, kel tekkis lootus, et ma hakanud religiooni poole vaatama. Advenditervituse kutsus esile kaasa ja tütre kingitud advendikalender, mille esimese aknakese 1. detsembri puhul pidin avama ja vastava joogipoolise manustama nagu ristiinimese kohuseks. Hakkasin mõtlema, mida üldse sõna "advent" tähendab. Lihtsama vastupanu teed minna oleks muidugi küsida AI käest aga proovime seekord kasutada tavaloogikat. Kuna õllepurke 24 nagu siinmaal kombeks ja 24 on jõuluõhtu siis pakuks välja, et kunagi tekkis komme kannatamatult oodata kuupäeva, millal jeesuke risti löödi. Iseküsimus miks sellist sündmust tähistama peaks aga no see selleks, ärgem otsigem loogikat. Ilmselgelt kristliku maailma tähtsaim sündmus jumalapoja mahatapmine eelneva jõhkra piinamisega. Kinnituseks rist kui kõikse püham sümbol, tihtipeale pole isegi laipa viitsitud maha korjata. Ei tule ette, et ühegi teise religiooni esindajad oma jumalapoja korjuse või piinariista kujutist uhkelt kaelas keti otsas kannaks - ehk on psühhiaatritel sellele selgitus.

Tagasi tähtsama teema - adventi tähistava õllekohvri juurde. Nagu juba mainitud on tegu 24 purgiga, mis esindavad 8't eri sorti. Algul tekkis segadus kohvri avamise juures, sest prantslased kurivaimud ei oska arvutada - mõnel real oli 3 kuupäeva, teisel jälle 5 samas kui ritta mahub vaid 4 purki (4X6 mitte 3X8 kast). Ei tahtnud ilusat kasti keskelt pöidla sissesurumisega ära rüüstata, otsisin internetist juhendi kuidas seda konkreetset õllekasti peaks avama. Selgus, et kuupäevade all pole mitte purgid vaid hoopis pisike tekst lühikese sõnumi ja infoga, milline purk karbist võtta. Karbi avasin tavaliselt labaselt külje pealt ja pidin enamuse purke välja sikutama enne kui õige pihku jäi. Esimese advendi sõnumiks: "Beni soit ton mois te decembre" - AI tõlke kohaselt: "Õnnistatud olgu sinu detsembrikuu". Õlle sordiks 7.7%'ne Eau Benite (Püha vesi). Kirjeldus purgil: "Jumalik ja särav, see õlu pakub mee, sidruni ja vürtside buketti. Õlle värske leiva maitse ja õrn soojus võlusid nunna. Ta hüüdis: "see on palju parem kui pühavesi"." Serveerida temperatuuril 8-12C.

Helepruunika häguse väljanägemise ja ka maitse poolest kusagil vanaema koduõlle ja malevas ise vaadis aetu vahepealne. Kui selline pruul nunna võlus tekib mul tõsine kahtlus püha 😇 naise asjatundlikkuses ja lahjade alkohoolsete jookide alases kogemuses. Ainus asi, mis nunna võluda võis oli kangus, sest isegi mina tundsin kuidas tühja kõhu peale vaid üks purk "pühavett" ajurakud lõõgastuma saatis. Samas on patt kritiseerida ühtki jooki, mille koostises alko esineb. Nagu lapsed shokolaadikalendriga ootan põnevusega homset - milline üllatus küll järgmise aknakese taga ootab😋 Minu lapsepõlves shokolaadikalendreid polnud. On kellelgi lugejal nostalgilisi mälestusi advendikalendrist?

Novembrikuu liikumiskokkuvõte:
November
Ootamatult kujunes november õige aktiivseks (minu mõõdupuu järgi) rattasõidu kuuks jäädes 237 kilomeetriga vaid Eestis veedetud juulile alla. Põhjuseks asjaolu, et käisin 5 korda rattaga tööl, umbes 40km edasi-tagasi. 16 jooksuga kogunes 125 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Meeldiva üllatusena tuli kilomeetri rekord 5+ distantsil 3:52, 5 kildi parim aeg 23:14, 10 kilti 47:33, parim 5K+ keskmine tempo 4:30min/km. Käimist 81 km, sammude hulk üle poole miljoni - 538683.

P.S. Nii Saku kui LeCoq võiksid seda ideed rakendada ja Eestis oleks hulk tänulikke ning terve detsembri rõõmsameelseid pereissisid, kes lapsukestega koos hommikul advendikalendrit avavad😉

Jõuluõhtu 2022

Kaasa on mul ikka imeline, lisaks prae ja koogi valmistamisele jõudis eile enne magama minekut isegi pere jõuluõhtu video kokku panna. Rööprähklemine kuubis! Omatehtud (laste ja kaasa) verivorstid olid hirm head, seapraad just nagu ennevanasti, seajalg kamara ja kondiga, tort viis keele alla. Hommikul igatahes ei julgenud kaalule minna😁 Kinkidest oli kõige lahedamaks üllatuseks noorema lapse poolt jõuluvanale saadetud kostüümid tervele perele. Minu poolt lastele elamuskingitus suusamäe piletite näol.

Lebo täiskõhuga peale jõuluõhtusööki

⬅  Käpp sai külma, vaja veidi ravitseda

Ilm meil päris külm ja tuuline, tavapärane jalutuskäik ümbruskonnas jäi lühikeseks. Nii koertel kui endal hakkas külm, pisema kutsa pidin süles tagasi tooma, sest papu tuli ära ja käpp hakkas külmetama.  "Sajandi torm" läks Torontost kahelt poolt mööda, lund tuli suht vähe. Uudistest võis küll näha, et paljudes piirkondades oli asi õige hull: tuulekiirus üle 100 kildi tunnis ja lund rohkem kui meeter. Isegi veidi loode pool massiivsed ahelkokkupõrked maanteedel, siinsamas lähedal Buffalos politseiautod katuseni hanges. Siin pole juba kaks päeva rahvas igaks juhuks julgenud nina kodust välja pista. Reedel oli 35'st kolleegist tööl vaid 4 ja mitte ühtki ülemust - hiirtel pidu. Linna sees liiklemine lihtne, autosid vähe, teed suht puhtad. 

Jõulupilte

Vaade maja eest

Jõuluõhtupäev on isegi meil vaba. Öösel tuli kena lumi maha, sai uue moblaga ilusaid pilte nii pimedas kui valges. Nüüd lõuna ajal juba sulab hoolega, õhtul lubab vihma. Isegi koerad olid jõulumeeleolus, lasid öösel meil korralikult välja magada. Hommikukohv joodud viisin koerad korraks parki jalutama.

Kutsad tagaaias

Kuuse taga me elame ;)

Natu kaasat jõuluettevalmistustel aitamas: nii kuuse kui õunapuu küljest pidin oksi pügama. Noorem laps tuli varakult ennelõunal kohale. Netis ise jõulutervitused üles riputatud ja teiste omad loetud. Plaanis veel vanematega videokonverents ning peagi jõuabki jõuluõhtusöögi aeg kätte. Momendil levivad mõnusad toidulõhnad, praad ja verivorstid ahjus, lumehangest võetud õltsi mekkides toksin seda postitust. Häid jõule kõigile lugejatele!!!

Pargis jalutuskäik koertega

Endaistutatud kuusepuu maja ees käbistab võimsalt viimastel aastatel