Mõned kalju äärel kasvavad elupuud olla 800 aastased
Vaatamata kurjakuulutavale nimele "Rattlesnake Point" minu teada neid madusid seal ei leidu. Vähemalt näinud olen vaid tavalisi veemadusid ja kohalikku levinuimat Garter snake - nastikuline. Polegi sel kevadel metsas hulkumas käinud, hea moment ka Eestist külas olev professor kaasa võtta. Kohale jõudes tekkis ootamatu takistus. Tõkkepuuga värava juures valveputkas polnud hingelistki. Juuresolev silt väitis, et sissepääs on võimalik vaid eelregistreerimise teel ehkki veebilehel selge sõnaga kirjas isegi kohapealt ostetava pileti hind. Paar tegelast sõitsid sisse, tõkkepuu läks lahti. Väravas mingit muud juhendit polnud, tegin moblas veebilehe lahti, proovin läbi neti eelregistreerida ja pileti osta.
Taamal lõunas Ontario järv ja järgmine paeklindi neemik
Veidi judimist menüüdes aga tee või tina, minu moblal polnud veebilehel võimalik kusagilt piletiostu võimalust leida. Sõber proovis enda omal ja temal tuli samas menüüs kenasti ette. Ei hakanud aega viitma, lasin tal registreerida ja piletid osta. Erinevalt tavapärasest piletist auto kohta tuli siin maksta iga inimese eest eraldi ja selle asemel, et mingi koodiga värav avada peab masinaga tõkkepuu juurde sõitma, kus siis kaamera numbri loeb ja selle alusel sisse laseb. Mul paraku sihuke värk, et numbril värv maha koorunud, praktiliselt loetamatu, kiiruskaamerate trahve pole tänu sellele kunagi saanud. Ehk siis polnud põhjust numbri välimust renoveerida, pigem vastupidi. Autos oli õnneks marker, värvisin kiirelt numbri üle, et kaamera suudaks tuvastada.
Matkaseltskond
Kas leiate minu pildilt üles?
Kui järgmine päev tööl värava süsteemist rääkisin said kolleegid naerda, et olen ikka loll ja sinisilmne, kas ma siis tõeopoolest ei tea kuidas sellistes kohtades tegutsetakse. Minu mõistmatu ilme peale tegi hindu ette puust ja punaseks: Sõidad terve perega kohale, kamandad kõik lapsed, vanavanemad ja naise välja. Sõidad üksi roolis kaamera ette, tõkkepuu avaneb ja sõidad sisse. Ülejäänud rahvas tuleb jala ümber putka ja istub autosse, nii maksad vaid enda eest, suurema perega hoiad sadakond dollarit kokku. Kaamera nimelt näeb autosse ja loendab inimesed ära, pisemad lapsed võid muidugi lihtsalt põrandale kõhuli kamandada. Mhm ... ma vist juba kanadalaseks muutunud, ei tulnud üldse sihukese asja peale, isegi nagu natu piinlik oleks, varem värske immigrandina poleks kahelnudki. Nagu kolleeg ütles: kõik süsteemid ja lukud on mõeldud lollide nöörimiseks, nutikaid need ei pea, sa ju pole ometi kunagi ametlikult mingit tarkvara programmi ostnud.
Igatahes maksime täie rauaga 25 taala kahe pealt ja võisime rahuliku südamega seadusekuulelike kodanikena matkama minna. Kutsik sai tasuta ... tema eest vist ei pidanud maksma. Rahvast oli vaatamata ilusale ilmale väga vähe, vaid paari inimest ja kahte koolilaste ekskursiooni kohtasime. Esialgu jalutasime klindineemiku äärel vaateid nautides kolm kilti loode suunas, siis läksime läbi jääaja sulavete uhatud pea kilomeetri laiusest kanjonist läbi. Selle põhjas voolas väike jõeke, kus koer sai janu kustutada ja isegi korraks jääkülma vette kõhutada. Edasi ronisime vastaskalda paeklindile ja selle äärt mööda paar kilti vastas ehk kagusuunas tagasi. Siin Google kaardil mingeid ametlikke radasid polnud aga Straval ja Maps Me kaardirakendusel olid ka mitteametlikud peal.
Zoomituna näha paekivikaljud
Okste vahel kanjoni teine kallas
Kanjoni teine kallas tundus otse üle oru vaadates hullult kaugel olevat. Mõne aja pärast laskusime üht rada pidi järsakust alla ja tagasi läbi oru selle kalda poole kust matka alustasime. Poleks koera olnud võinuks rohkem kaljudel ronida ja ka paekalda alust mitteametlikku rada mööda minna aga kutsikaga tüütuvõitu, vaja teist siin-seal aidata. Oleme korra varem samas mõlema koeraga roninud, paras ajakulu. Kaljuseinal turnisid mõned mägironimise harrastajad. Pirakad kalkunikullid (Turkey-voultchers) tiirutasid ja hoidsid lootusrikkalt neil silma peal, kunagi ei tea millal võib vedada ja mõni alla potsatanu tasuta eineks kujuneb. Linnud nii suured, et pisike kutsik hoidis targu meie ligi.
Kokku tuli 10 kildine ring. Muidu linnas laisavõitu jalutamisisuga Sushi lippas õnnelikult kogu tee kaasa ja ei paistnud üldse ära väsivat. Tagasiteel astusime Costcost läbi, ostsime vorstikesi ja esimese nälja peletamiseks paar pizzalõiku. Õhtu veetsime tagaaias grillides, õlut rüübates ja maailma asju arutades. Igati tore esmaspäev.
Pühapäeval oli kole külm, jälle 20 kraadi ringis. Jooksma ei tahtnud minna aga niisama toas ei kannatanud ka istuda, mõtlesin veidi läheduses asuvas pargis ringi hulkuda. Kui muidu Toronto on suurlinn mis suurlinn siis õnneks siin päris palju ja kohati suht metsikuid parke. Põhjuseks asjaolu, et asub jääajajärgse moreeni ja savikihi peal, mille sisse liustikuääre esised sulaveejõed sügavad orud uuristasid. Praegu muidugi on ürgorgude põhjas vaid pisikesed ojad ja mõni väike jõgi. Kõrgete kallaste vahelised orgude põhjad aga lamedad, mis kevadise suurvee, suviste paduvihmade ja sügiseste orkaanijäänuste ajal üleujutusi tekitavad. Peale Torontos 81 inimest tapnud 1954 aasta oktoobriorkaani Hazel keelati orgude põhjas ehitustegevus, nüüdseks ongi need muutunud loodusparkideks, kus igatsorti linnastunud metsloomi võib kohata.
Keegi lausa hüpetega kiirustanud
"Lumeinimese" jäljed😁
Mul vaid kilomeeter mööda tänavaid kõmpida, et ühe oruni jõuda. Panin matkasaapad jalga plaanides seekord rohkem jalgradadel käia mitte lumes sumbata. Võimaluse korral hoopis jõejääl, mis peale kolme külmanädalat peaks kenasti kandma. Teatava üllatusena polnud pargis eriti teisi minusuguseid entusiaste käinud. Rajad küll olid aga osaliselt tuisklume alla mattunud ja kohati pidin vaid metsloomarada kasutama. Kõrvaleastumine garanteeris sahmaka lund üle saapaääre, õnneks oli nii külm, et lumi eriti ei sulanud ja jäätas soki saapa külge kinni laskmata rohkem lund saapasse.
Alguses käisingi viis kilti vinkavonkalisi radasid mööda metsavahel, enne oru lõpuni jõudmist (lennuväli nimelt tuleb ette) läksin jõe peale ja keerasin tagasi. Jää polnudki nii tugev ja paks kui olin lootnud. Siin seal võis kiirema vooluga kohtades näha isegi lahtist vett sulisemas. Kohati oli paljas jää, millel julgem käia, kohati lumekate peal, seal ei näinud kas ja kui tugev jää all on. Tegelikult muud ohtu polnud kui jala märjaks saamine, sest jõe sügavus pole kusagil üle meetri. Jõge olid lihtsamaks kulgemiseks kasutanud nii koiotid kui teised loomad. Lumistes kohtades lootsin nende peale ja jälgisin loomarada.
Jäälilled jõel
Lumekiht varjab nõrgemat jääd
Kaks korda vajus jalg jääst läbi kivide lähedal, kus lumi varjas kiiret voolukohta katvat õhukest jääd. Mõlemal korral sai saabas veidi märjaks, vett ei tulnud isegi üle ääre, jõudsin jala enne välja tõmmata. Sile jää oli kohati õige libe aga matkasaabaste muster hoidis hästi. Maanteesillani jõudes otsustasin eravalduse silti ignoreerides selle alt läbi minna, teadsin küll, et teisel pool golfiväljak. Ilmselgelt praegu golfi keegi ei mängi, keda ma ikka segan jõel jalutades. Loomulikult oli ala inimtühi, jõgi vonkles laugete küngaste vahel möödudes klubi peamaja eest. Paar kilti ja jõudsin jälle tuttavatesse kohtadesse, kus ennegi koeraga kaldapealsel hulkunud. Siin suubus teine pisike jõgi ja allavoolu oli jääkattes hulga rohkem auke. Ronisin järsust kaldast üles ning kõmpisin tänavat pidi koju. Linnamatka pikkuseks kujunes 11 kilti, aega kulus pea kolm tundi.
Vahelduseks ilmajuttu. Mitte, et põnevad uudised otsa oleks saanud, lihtsalt meil oli siin tõepoolest märkimisväärne lumesadu. Väidetavalt üks paksemaid lumehulkasid, mis 24 tunni jooksul Torontos maha sadanud. Lubatud 25 sendi ❄❅❆ asemel tuli 60! Kaost vähendas asjaolu, et aktiivne ilmastikunähtus kestis alates pühapäeva varahommikust kuni hilisõhtuni, ehk siis vabal päeval. Pealegi tegu koheva külmailma lumega, mida suht kerge lükata ja kühveldada. Pühapäeva lõuna ajal võtsin kutsiku ja plaanisin parki jalutama minna, paraku keeldus koer meie tänavaotsast kaugemale liikumast. Ilm oli külm, sadu tihe ja maas juba nii paks lumekiht, et loomal käisid käpad all ringi. Viisin Sushi tagasi tuppa ja otsustasin ise lühikese tiiru teha.
Juba järgmisel tänaval oli tee lahti ajamata, pidin poole sääreni lumes sumpama. Õnneks on mul korralikud Sorel talvesaapad jämeda tallamustri ja sooja sisesussiga nagu mäesuusasaabastel. Välisosa tugev materjal, mis peaks metsamatkal okstele ja jäätükkidele hästi vastu pidama. Juba esimene kilomeeter tänavatel ajas naha kuumaks, veidi kergemaks tegi autoratta rööbastes käimine, kõnniteed lahti ajamata. Parki jõudes oli rada lumes üldisest lumekihist madalama vaona näha, kuid keegi polnud viimase paari tunni jooksul siin küll käinud. Vaatamata viimaste päevade tugevale külmale võis jõel õhukest jääkihti katva paksu lume vahel märgata lahtisi lahvandusi.
Neljarealine maantee
Isegi metsloomad paistsid sihukese ilmaga eelistavat vaikselt kusagil kuuseokste all või võsas kükitada. Vaid paar jäljerada lumel, üks uudishimulik koiott oli jõe peal hulkunud. Lume paksus kõikus veidi alla põlve kuni pea hargivaheni. Tänu kohevale lumele sai liikuda mitte kõrgete sammudega astudes vaid lihtsalt jalgu lühikeste sammudega läbi lume läbi surudes, sama tunne nagu läbi vee kahlates. Pikapeale kujunes päris väsitavaks, ajas hingeldama aga tekitas vähemalt sooja. Paar korda komistasin mahakukkunud puutüvedele, mida paksu lume all polnud märgata.
Õhtune vaade eesuksest
Pargis kahlasin neli kilti. Tagasi tulekuks valisin suurema tee, lootes et puhtaks aetud ja kergem käia - viga. Kahtepidi kaherealisel teel oli aetud lahti vaid üks sõidurida kummaski suunas ja lumi lükatud kõnniteele. Pidin mitusada meetrit mägironimist harrastama meetrikõrguse lumevalli lumekamakate peal ronides. See oli kõige väsitavam osa, kuna kümmekond senti värsket kohevat lund varjas lumevalli kontuurid. Pidevalt astusin mingisse auku või jäin lumekamaka taha saapaninaga kinni, koperdasin nagu liitri viina hinge alla pannud parm. Koju jõudes olin 2 tunniga 6 kilti läbinud. Andis hea aimu, kui palju raskem paksus lumes talimatk. Mul vähemalt ootas ees soe tuba, fleecest hommikumantel ja kuum kohv mitte märg telk 15 külmakraadiga.
Hommikujalutus ümbruse tänavail
Tütar puhastab autot lumest
Naabrid tegelesid oma sissesõiduteede lahtikaevamisega. Ma korra veidi lükkasin enne tuppa minemist aga jätsin enamuse järgmiseks päevaks. Pole ju kiiret, esmaspäeval tööle ei lähe ja pealegi sadas endiselt juurde, alles hilisõhtul pidi lõppema.
Töö ajab ka -15C'ga naha kuumaks
Kuts maja ees sissekäiguteel
Hommik oli ilus aga külm ja külmaks pidi jääma vähemalt järgmised kaks nädalat. Korra käis peast läbi mõte suusatama sõita, noorem tütar oli nimelt mäele hotelli lisapäeva võtnud kuna ei tahtnud lumetormiga liigelda. Paraku 15 miinuskraadi ja endiselt umbes maanteed kriipsutasid idee läbi. Peale hommikukohvi lükkasime kahepeale tütrega sissesõidutee puhtaks. Mina rohkem ei viitsinud ja läksin kaasa ning koeraga ümbruskonna tänavatele jalutama, plika kühveldas edasi ja puhastas ka autod ära. Maja ette ja taha aeda tekkisid päris kõrged oma 2 meetrised lumemäed. Aias kaevasin kompostihunnikuni tee lahti, kutsikul oli põnev tunnelis joosta aga kui korra üritas kõrvale lumme hüpata kadus silmist. Natuke sebimist ja kiirelt ronis tagasi tee peale. Mul tuli patune mõte kiisu lumme visata, et sellest aktsioonist viraalne TikTok video teha ja odavalt kuulsaks saada. Naised laitsid maha - kes pärast mind ja kassi tohtri juurde sõidutab, üks vajab füüsiliste teine hingeliste haavade ravi.
Tõele au andes oli tegu pigem haleda jäljendamisüritusega, mitte ehtsa 18'da sajandi džentelmani stiilis matkamisega. Mul polnud kusagilt võtta ei teenindavat personali pakikandjate lakeide või orjade näol ega ka vastavat riietust. Kui aga väga tahta ja fantaasial lennata lasta, võib ju retke sellisena ette kujutada😜 Vähemalt proviant, mis koosnes shampanjast, sinihallitusjuustust, croissantidest ja jäätisest andis mõõdu välja.
Autotee puhta lumega kaetud
Aastalõpu torm oli ajendiks, miks soovisin korra suvila juurest läbi käia. Tahtsin kontrollida ega mõni puu pole maha murdunud, varem seda paar korda juhtunud, suur kask kümmekond aastat tagasi isegi katuse najale kukkunud. Olen küll maandanud riski suuremate puude kõrguse ja võrede olulise kärpimisega aga seoses maapinna iseärasusega (meetri sügavusel ülikõva liivakivi aluspõhi) ei saa puud juuri sügavale ajada.
Metsloomarada mere poole
Kui juba minna võtan ka talvise matka ette. Enne aastavahetust sooja ilmaga käisin Vääna rannas ja Türisalu panga all drooni lennutamas, nüüd võiks mingi teise marsruudi võtta. Plaanisin mereäärt pidi Vääna-Jõesuust ida poole Suurupi suunas kõndida. Bussil olles tekkis äkki mõte, miks mitte Murastes maha minna ja sealt otse pankkaldast alla mere äärde marssida. Pealegi on Coop pood siinsamas, saab hoobilt mulliveini ja muudki haarata. Mõeldud-tehtud, vajutasin stopp nuppu ning astusin kargesse kuid päikselisse talveilma. Lumi kriuksus taldade all, temperatuur kümne miinuskraadi juures, täitsa mõnus kuna tuult sisuliselt polnud. Poest võtsin pudeli shampat, kaks banaani ja jäätise - viimase peale kergitas kassatädi kulmu.
Tagaplaanil Naissaar
Esimene kilt sirgelt mööda lumist autoteed kadakate vahel sirgelt panga äärele. Mõnus ja lihtne oli käia, sest lumi puhas, valge ning kokkupressitud, õnneks ei tunnistata siin soola ega liiva. Pangast alla viis järsk kaldtee, mida mööda inimene polnud paar päeva käinud. Sulaga võiks päris libe olla, praegu polnud probleemi. All metsa vahel läksin algul rada pidi loode poole aga keerasin siis kõhutunde järgi kirdesse mere poole suunduvale rebase jäljerajale. Sadakond meetrit kaldast oli aed ees, eramaa. Hoiatus "Kuri koer" kahe krundi piiril oleval väraval mind ei heidutanud. Värav õnneks lukus polnud, sumpasin läbi lume mere äärde.
Kallas siin suht madal, vaid paar meetrit. Meri polnud üldse jääs nagu olin lootnud, vaid jääsupp loksus ranna ääres poolkülmunud adruvallide ees. Matk kujuneb loodetust palju vaevarikkamaks, jääl jalutamise asemel pean ukerdama lumevaalude alla peitunud jäistel ja libedatel kividel. Aga mis seal ikka, vähemalt ära eksida ei saa ja kell alles veerand kaksteist, aega maa ja ilm enne kui pimedaks läheb. Veetase ainsaks murekohaks, sest kohati ulatub meri järsu kaldani ja selle temperatuuriga ei taha sissekukkumisega riskida. Eks ronin siis kalda peale kui muudmoodi ei saa.
Kümmekond minutit randa mööda jalutades jõudsin paari meetri kõrguse liivakivi paljandini, siin ulatus lahtine jääsuppi täis vesi pea kaljuni välja. Ääres meetri jagu jääd, mis peale ettevaatlikult kobamist tundus piisavalt kindel. Kui edasi ei peaks pääsema annab siin kaldast allamurdunud puud pidi üles ronida. Juba enne oli ohtralt jääpurikaid, ümber nuki keerates terve kaljusein ühtlase valgjääga kaetud. Sama fenomen, mis suvila juures, aluspõhja liivakivi nii tihe, et ei lase vett läbi, vesi voolab kivikihi peal õhukese pinnase all.
Hindasin olukorda, kas saab edasi. Järsku jäi silma tume avavus jääseina moodustavate purikate vahel. Lähemale minnes paistis kena koobas kuhu isegi mina sisse mahuks kui vaid avavusest sisse pääseks. Otseloomulikult pidin proovima, kummargil ja külg ees manööverdades ei pidanud isegi seljakotti ära võtma. Koobas küllalt suur, et sain püsti olla. Jääseinast kumas piisavalt valgust läbi purikatest looduse kunstiteoste nautimiseks.
Perfektne koht einestamiseks aga natuke liiga vara. Pildistasin isu täis ja kobisin tuldud teed välja, sest teiselt poolt polnud võimalik nagu algselt olin lootnud. Ettevaatlikult ümber purikate seina minnes piidlesin kahtlevalt kitsast jääga kaetud pinda - ühel pool loksus jääsupp teisel pool järsk kallas. Tagasi ei viitsinud minna ja pealegi oli see jää hunti või suurt koera kandnud nagu jäljerea põhjal võis järeldada. Algul kõhklevalt ja siis üha julgemalt jalutasin üle jää veidi kindlamale pinnale.
Veerand tundi kividel ja lumes komberdamist ning jõudsin Suurupi merekoopani. Alla vee äärde ei hakanud laskuma, suvel olin käinud ja miskit erilist polnud, pealegi veetase liiga kõrge ja kindlasti jube libe. Too jääkoobas oli kordi ägedam aga suvel paistab ilmselt suht mittemidagiütleva eendialuse liivakivi seinana.
Tund aega ja 5 kilti matkatud jõudsin Suurupi vabadussambani. Nahk soe, madala päikese käes hea lumise pingi peal kiire eine võtta. Korkisin shampa, näsisin croissante, naksisin sinihallitusjuustu ja tundsin end super hästi kalda all ujuvaid ja suklelduvaid luikesid vaadates. Taamal valendasid jää ja lumega kaetud kivid vees, paistis Naissaare rand ja metsaviirg, horisondi kohal õhuke pilvekiht.
Uuesti astuma hakates oli valida, kas minna mööda teed või edasi randa pidi. Esimene oleks kiire, lihtne kuid igav, teine kindlasti nii pikem kui raskem. Kell alles pool üks, kiiret pole kuhugi, ei juhtu tihti selline ilm ja võimalus nii kenas looduses ajapiiranguteta uidata - muidugi lähen kallast mööda edasi. Nagu oli oodata osutus liikumine hulka vaevalisemaks, kalda alla suht palju lund kogunenud. Saapad pole mul mõeldud talvematkaks, ülalt ääre vahelt tuleb lumi sisse ja sulab muutes sokid märjaks. Üllataval kombel aitas külm ilm, sest sokid jäätasid saabaste külge kinni ja rohkem lund sisse ei pudenenud. Kuiv külm lumi ei sulanud jättes matkasaapad vähemalt väljastpoolt kuivaks. Tallad osutusid super headeks, haakusid hästi nii lumel kui jääl, needsamad mis mind tulikuumade Hawaii vulkaanide laavaväljadel edukalt teenisid.
Jäämäed, silmapiiril oranzh torn
Mis ja kus see on???
Järgmise neemiku juures jäi silma "ehtne" jäämägede ahelik. Kui zoomisin pildistamiseks märkasin mingit imelikku oranzhikat kõrget objekti silmapiiril. Zoomisin maksimumi peale, ei olnud purjekas - kas "tundmatu" tuletorn või mingi laeva pardaehitis. Pigem ikka tuletorn, aga kus jääb mõistatuseks - äkki keegi teist oskab pakkuda, Naissaarest vasakul umbes loodesuunas - ega ometi mõni Soome oma valguskiirte murdumisega kätte paistnud?
Järgmisena ilmus nähtavale Ninamaa neem koos viltuvajunud vana tuletorniga, seal asub sireenijaam. Olen seal kurduvalt käinud ja otsustasin seekord kaldast üles ronides otse lõigata, lumes sumpamine väsitav ning aeganõudev. Kalda peal matkarajal kulgemine hulka lihtsam ehkki ükski inimene polnud siin liikunud. Mitmesuguseid loomajälgi hulgim alates hiirtest ja lõpetades huntidega. Põnevaim jäljerida kuulus ilmselt saagi kätte saanud hundile. Nimelt läks risti üle raja kummaline lumevagu, lähemal uurimisel oli näha veretilku ja harkis jäljerea põhjal võis otsustada, et saaki oli kõhu all lumel lohistanud õige pirakas isend. Tee suundus võssa, kümmekond meetrit läksin uudishimust järgi aga kaugemale ei viitsinud, liiga raske läbitavus.
Kaks tundi ja seitse pool kilti kõnnitud jõudsin järjekordsesse pisikesse Suurupi "salaranda", mis asub mereside keskusest veisi edasi kohe neemenuki taga. Päike oli enam-vähem maksimaalses kõrguses, avanesid lummavad vaated. Kallas lumega kaetud, valgete jäämütsidega kivid sätendasid mustas vees, taustaks madalad pilved kauguses ja sinine taevas pea kohal.
Kibuvitsad ja kõrrelised kargest külmast härmas, siin sain enda arust mitmed üle aegade ilusamad pildid. Lonksuke shampat libistasin hinge alla, et ikka täielikku naudingut tunda. Edasine matkarada pidi kulgev tee suht tuttav, suvel kordi siin käinud, ainult hullult parme ja sääski seoses niiske ning soise kõrkjastikuga.
Lagendikul polnud matkateel isegi ükski loom käinud, täielik karge ja säravvalge tühjus. Läbi tuhkja lume sammudes kostis vaid sahinat ja kriuksumist talla all. Suurupi ranna vaevalt oma uhket nime välja teenivast hiidrahnust läksin maa poolt mööda, Merejääle ei julgenud roostikus ronida.
Suvilaühistu paatide sisselaskmiskanalini jõudes tegin viimase pausi. Pildistasin, rüüpasin shampat ja nautisin vaateid. Mingi must lind köötsutas suled puhevil oksal ja piidles mind kahtlustavalt. Aega oli kulunud ainult kakspool tundi 10.5 kildi peale, mis rajaolusid arvestades üllatavalt kiire tempo.
Siit keerasin suvila poole, kõmpisin läbi lume kanali kõrval kuni sõiduteeni. Otsustasin teed lühemaks lõigata ja sammusin metsaveeres eramaa sildi alt läbi. Suvel siit ei lähe aga praegu millegi pärast tundsin, et ei riiva sellise käitumisega liiga jõhkralt kellegi privaatsust või omandiõigust.
Kõik puud meie krundil olid kenasti elus ja terved aga naabril kaks pirakat leppa täis pikkuses ümber kukkunud nii et juurepuhmad püsti. Mõlemad puud poolest saati minu krundil, ega ma pahanda, kui nii jäävad saan suvel hulga küttepuid. Astusin korra sisse, et shampa ära lõpetada ja viimane croissant nahka panna. Korra tuli isu kohvi teha, busside sõiduplaani vaadates tundus hea mõte hoopiski astuma hakata, parasjagu jõuan aga järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Peatusse jõudes lõin kella kinni, talimatk kujunes 13.44 km pikkuseks kestvusega kolm ja kolmveerand tundi. Bussis linna poole sõites vaatasin oma fotod üle, et kohe viletsamad kustutada. Paraku hakkas tukk kimbutama ehkki jalgades küll mingit väsimust ei tundnud. Käisin veel Selverist läbi, ja võtsin kartulisalatit ning mingid seakamara snäkid, mis vaatamata ahvatlevale nimele ja välimusele tegelt süüa ei kõlvanud.
Kokkuvõttes julgen väita, et see matk kujunes mu Eestis viibimise kõrgpunktiks!
Kuna aastavahetus möödus äärmiselt tagasihoidlikult olin esimese hommikul vägagi ergas ja vaatamata kergele köhale igati innukas matkale kaasa mineja. Ei saa lasta käest võimalust kui hõimlased lahkelt pakuvad. Nagu ka kaks aastat tagasi oli esimeseks peatuskohaks Tabasalu matkarada. Ranna äärne meri jääs, ehkki alles paar päeva märgatavad miinuskraadid. Peale ei riskinud minna, liiga õhuke ja habras tundus. Oksad ja kivid olid kenade looduslike jääskulptuuridega kaetud, materjali pildistamiseks küll ja veel.
Eelmise foto kivi pildi keskel horisondil
Muidugi proovisin ära zoomi kaugemal meres olevate kivide jäädvustamisega. Temperatuur -10C polnud teab mis madal kuid näpud kippusid ära külmuma. Isegi mobla viskas korraks pildi eest ja lülitas end maha, seda juba teist korda külmaga. Paneb natuke muretsema, kui kolmas kord veel juhtub pean uurima, kas teistel tolle mudeliga kah sellist probleemi või on ta mul vigane sattunud.
Kokku sai matkatud kuuspool kilti, teine pool oli päris soe, sest matkaraja treppidest üles sörkimine ajas hingeldama ja naha kuumaks.
Lõunast ema juurde temaga einestama ja juttu ajama ja igasugu lahendamist vajavate pisiasjadega aitama. No näiteks oli köögis kusagilt vesi põranda alla imbuma hakanud ja seda pungitama asunud. Aega kulus, sest igasugu abitöid oli vaja teha nagu kraanikausi aluse ja kapi aluse koristamine, et näha ja juurde pääseda. Võtsin toruluksepa rolli, selgitasin välja kus probleem: valamu väljavool tilkus läbi. Kruttisin plastikust torud lahti, nojah eks oli paigast nihkunud ja tihend lekkima hakanud. Tihend ise viletsas seisus, sain poest uue (parasjagu ehituspoes olev sõber tõi saadetud pildi alusel õige ära), asendasin selle ja saigi veevärk töökorda.
Järgmine pisiprobleem oli ema kuuldeaparaadi üle vaatamine. Polnud tollel häda midagi, terava äärega kuuldetoru polnud tegelt üldse põhjuseks, miks aparaat haiget tegi, sest see ei puutunud mingis asendis naha vastu. Päris põhjus ilmselt pidevalt ühe kõrva aparaadi kandmine, et lihtsalt kipub nahka hõõruma kui üldse puhkust ei saa. Teise kõrva aparaat olemas aga ema ei osanud seda ise paika panna. Pole ka imestada, minulgi võttis mitu katsetust enne kui aru sain kuidas kõige sujuvamalt kõrva sokutada. Polnud varem aimugi, et inimese kõrvakäigud pole sümmeetrilised ega isegi eriti sarnased. Harjutasime emaga koos, lõpuks enam vähem sai ise hakkama, aga lihtne pole. Nüüd selgus, et võimendus hoopiski liiga kõrge, seda tuli madalamaks seadistada. Selliste ja paljude muude pisiasjadega nagu vanade läpakate sujuvamalt töökorda seadistamisega mu "puhkuse" aeg siin kulub, lisaks muidugi nokitsemine elamise juures. Samas põhieesmärk: emale seltsiks ja toeks olemine toimib ilusti plaanipäraselt.
Kui pasteeti ei anta võtan õlle!
Mul hoitakse teraselt silma peal
Kaks meie juurde elama kolinud kassi on eriti seltskondlikud, käivad pidevalt seltsiks ja uudistamas mida ma teen. Suurem ja paksem saabub mitu korda päevas nõudes massaazhi, et saaks valjult nurrudes süles kerra tõmmata. Ei lase nad saadanad rahus süüagi, pidevalt käivad nuuskimas mis mul ees ja võimalusel mekivad muidugi ka. Alles paari päeva eest jätsin momendiks hommikusöögi helbed jogurtiga ja pasteedisaiad lauale. Kui kohvikruusiga tagasi saabusin limpsis üks hiirekuningas jogurtit ja teine nosis pasteeti saia pealt. Praegu põõnab triibuline mu madratsil ja valge istub alnalaual.
