Oktoobrimatk

Moreenikünka tipul

Nädalavahetusel oli super ilm, sellist ei saa jätta kasutamata looduses hulkumiseks. Kanadas see suur eelis, et isegi miljonilinnade läheduses palju napi asustusega looduskaitsealasid. Siin ju maad hullult palju, tervelt 10 miljonit ruutkilomeetrit, mille poolest vene järel teisel kohal ja napilt ees Hiinast ning USA'st. Paraku on inimesi vaid 40 miljonit mistõttu asustustihedus üks madalamaid, vaid 4 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrdluseks Eesti asustustihedus 32 in/km2.

Viskasin pilgu Google kaardile, läheks kuhugi mitte liiga kaugele aga uude kohta. Üks lihtsaim ja kindlaim meetod on vaadata mõni uus matkarada 900 km pikkuse Bruce Trail peal või lähedal, sest põhirajal 450 kilti kõrvalradasid. Kuna mulle meeldib rohkem liigendatud maastik avasin reljeefkaardi, millelt künkad, paekalda äär ja jõeorud kenasti välja joonistuvad. Sadakond kilti põhjapool tundus huvitav koht olema: Boyle Valley, paeklindi ja moreeniküngaste juures asuv sügav jääaegne uhtorg. Raja pikkus veidi alla 9km, liigestatus suht mõistlik, just parasjagu kõrgustevahesid ja mitte liiga järsku ronimist.

Rada künka tippu

Pühapäeval molutasin hommikul liiga pikalt, väljasõit oleks hilja peale jäänud, kuna terve nädal ilus ilm lükkasin matka esmaspäevale. Kohalejõudmiseks kulus veidi üle tunni, parkisin tee äärde kus kaardi põhjal oli nagu lubatud, kaks teist autot juba ees. Igaks juhuks sättisin oma töö parkimiskaardi nähtavale ja panin oranzhi ohutusvesti istme seljatoele, jätab mulje nagu oleksin asjamees😜 Kruusane rada läks kohe alguses järsult mäkke, võttis esimese paarisaja meetriga võhmale, pidin aeglustama tempot. Kutsik oli tubli, lippas õnnelikult ja imestas miks maha jäin. Linnas ta sunnik ei viitsi enam eriti pikalt jalutada, arvasin et vanaks jäänud aga näe metsas käpp kerge.

Elupuuvõsa

Kilt ronitud jõudsime kohaliku kõrgeima moreenikünka otsa, kust avanes vaade kümnete kilomeetrite kaugusele. Üks isa lennutas pojaga drooni ja keegi naine seljakotiga imetles vaadet, tegi minust ja Sushist ka pildi. Kokkuvõttes olid nemad ja veel kaks seltskonda ainsad, keda rajal nägime, ehk siis meeldivalt inimtühi. Koeral lasen vabalt lipata, ta hoiab niikuinii minu ligi ega tüki isegi piiksuvaid koopaoravaid taga ajama. Rihma panen peale vaid siis kui keegi vastu tuleb nagu siin üldiselt kirjutamata reegel (kirjutatud reegel käsib pidevalt rihma otsas hoida). 

Mis molutad, tule ometi kiiremini!

Matkaraja ääres kasvasid mitmed metsikud õunapuud. Õunte suuruse ja maitsvuse järgi otsustades oli siiski ilmselt tegu lindude poolt toodud kultuursortide seemneist kasvanutega. Mitut sorti punaseid ja üks puu heledate õuntega. Mõned olid ikka väga maitsvad, korjasin neli-viis seljakotti kaasa kodustele maitsta. Muidugi olid paljud mahakukkunud kas katki, lömmis, mädad või ussitanud. Püksisääre vastu puhtaks ja ilusamast kohast paar ampsu, ülejäänu lendas metsa. Nii mina kui koer saime õuntest isu täis. Kodus selgus hiljem, et rohu seest olime ka paar puuki kaasa korjanud, õnneks sain enne kätte kui nood einetama jõudsid asuda.

"Isane" puuharu

Kuivanud oja org

Rajaringi poole peale jõudsime ootamatult ruttu, alles kolm kilti kukkus. Kaarti vaadates oli võimalus pikem ring teha kuid siis peaksin osa ajast maantee ääres kõndima, selleks ma metsa ju ometigi ei tulnud. Otsustasin jalutada Bruce Trailini ja seda mööda kuni jõekeseni, kust koer saaks juua ning siis tagasi pöörata. Suht pika kuivaperioodi tõttu polnud pisikestes ojakestes vett aga rada see eest mugav astuda, kruus ja savi kuivad. Kaardil olnud jões või õigemini ojasängis polnud voolu, vaid mõned seisava vee loigud, millest ei lasknud loomal juua. Andsin talle kaasas olnud pudelist peo pealt vett limpsida. Päeva lõpuks oli loom pea liitri ära joonud, hea et õlled oma tarbeks kaasas, muidu tulnuks vedelikust puudus. Silma jäi omapärane seeder, mille ühest harust võinuks ka algaja väikese vaevaga igati tõetruu fallose voolida😏 Pikkuse ja läbimõõdu poolest hiiglaslik, sobiks ideaalselt mõne usulahu pühapaika kaunistama.

Vaade üle laia uhtoru

Tagasitee kulges järsu oru nõlva äärel, läbi metsa oli näha õige kõrge langus all asuva sooni. Korra kuulsin suht lähedal metsas mürtsatust ja sellele järgnevat rasket astumist nagu oleks keegi vana pehkinud tüve ümber lükanud. Üritasin veidi lähemale uurima minna aga loobusin nähes, et kuts tõrkus tagajalgade värinal järgnemast. Nojah, karud vahel otsivad pehkinud tüvedest tõukusid, pole mõtet liigset uudishimu üles näidata, äkki peab veel konkurendiks. Tagasi auto juurde jõudes näitas mobla, et olime kahe poole tunniga 8.8 kilti läbinud. Mõnikümmend meetrit autost paistsid kaks õunapuud metsa ääres. Võtsin koti ja korjasin maast mõne kilo maheõunu koju kaasa. Moosiks või õunakoogile super kui ussikohad välja lõigata.

Kell alles pool neli, ilm ilus ja aega küll, kuhu ma kiirustan. Vaatasin kaarti, ehk jääb veel mõni tore koht läheduses silma. Vaid kümmekond kilti eemal asus paeklindi äärel väike Splitrock (kaljulõhe) looduspark paarikildise matkarajaga. Suurest teest eemal, mistõttu ilmselt ka vähem populaarne, kruusateed polnudki kaua sõitnud. Parklast mõnisada meetrit klindi ääreni. Siin oli kõrge paepank pragunenud ja pikad kitsad kaljumassiivid eemale kaldunud tekitades sügavaid mitme meetri laiuseid pikki pragusid. Veidi otsimist enne kui leidsin koha kust sai alla lõhe põhja ronida. Silt küll ütles, et see rada suletud kuid ma ei näinud mingit probleemi. Vihmaga võinuks libeduse tõttu ohtlik olla, praegu ka koeraga lihtsalt ronitav - vahel hea kui kaasat pole manitsemas ja keelamas😜

Jalutasime lõhe põhja pidi sadakond meetrit ja ronisime siis kutsikuga üht järsku kõrvalharu pidi üles tagasi. Paar korda pidin koera kaljunukkidele tõstma, üksi poleks ta üles saanud. Kaugemal pidi olema 25 meetri kõrgune järsk pank, selleni kilomeeter minna. Rada keeras järsult läände, avanes kena vaade üle laia oru. Siinsamas ka kaljuäärel soodne paik maha istuda, puhata ning kehakinnitust võtta. Kutsik ronis kõrgust kartmata otse äärele, panin talle igaks juhuks rihma peale, loom äkki veel ettevaatamatult libastub. Ise istusin päikese kätte sooja, jalad kõlkumas sügaviku kohal ja avasin viimase õlle. Nautisin vaateid ning lõõgastumist tõdedes: Elu on ilus!

Kutsaga kaljuäärel istumas

Tagasiteel vahtisin ringi ja astusin ettevaatamatult metsarajast väljaturritavale kivile. Vasak hüppeliiges läks alt, vältimaks väljaväänamist lasin end hooga pikali lennates vastu kändu. Koer vaatas külili imelikus poosis vedelevat peremeest: miks sa nii tegid, oled ikka ok? Kuram, kukkudes olin vasaku käe näpud välja väänanud ja parema põlve ära kriiminud. 

Seenelapsed seenepapa seljas

Päiksekad vedelesid rajal aga käes olnud koerarihma ei näinud kusagil. Otsisin, mis otsisin, tumepruuni rihma ei suutnud ei rajal ega raja ääres lehepurus tuvastada. Pole võimalik, nii suur, no ei saa jäljetult kaduda. Kümnemindise otsimise peale olin juba käega löömas. Võtsin seljakoti ja tõstsin pilgu ... mõni meeter eemal murdunud tüvel paari meetri kõrguses paistis pruun sirge joon. Olin kukkudes ilmselt käega ülespoole rabanud ja peos olnud rihm lendas hooga puu otsa mitte ei kukkunud maha.

Auto juures vaatasin moblalt - neli pool kilti pooleteise tunniga. Splitrock rajale tasub tütrega tagasi tulla, siin on ohtralt võimalusi kaljudel turnimiseks ja pragude ning koobaste inspekteerimiseks, pealegi inimesi vähe.

Heategu ... või äkki mitte?

Järgnevalt lugu sellest kuidas rahulik jalutuskäik koeraga võib areneda täiesti ootamatuid radasid pidi hõlmates suhtluse politsei ja päästeametiga.

Tänasel Oktoobri kohta haruldaselt ilusal päeval oli plaan koeraga matkama minna. Kaugele metsa ei viitsinud sõita, sest esmaspäeva pärastlõunal ja õhtul ummistavad tänupüha koosviibimistelt saabuvad kodanikud kõik linna poole suunduvad maanteed nagu olen kogenud. Seega suskasin koera autosse, panin kaks külma õltsi, pizzalõigu ja kalevi energiabatoonid seljakotti ning sõitsin otse lõuna suunas Ontario järve ääres asuvasse kolonel Samuel Smithi linnaparki.

Mõnevõrra ootamatult on seal peale suveperioodi parkimine tasuta. Pargis toimuvad ehitustööd mistõttu osa radasid suletud ja mitmed alad aiaga piiratud. Aed teatavasti peab looma mitte inimest, ehk siis ettevõtlikud kodanikud olid siin-seal piirdetarasse augud teinud kust sai kenasti läbi. Jalutasin elevil kutsikuga kaldaäärsesse võssa sissetallatud rada pidi neemiku tippu ja siis tagasi järveäärseid paerahnusid pidi. Seda parki on nüüd aastaid ehitatud, töö kulgeb kole aeglaselt aga peaks päris kena tulema kui ükskord valmis saab.

Tellise ja betoonitükid selges järvevees

Punnispõskne kooporav

Plõksisin mõned pildid ja läksin istusin rannale vaadet nautima, jalga puhkama ning õltsi libistama. Rahuldusega veendusin, et lainetus ja tuul olid natu liiga tugevad mugavaks süstasõiduks. Samas ilmselgelt sobivad lohelauast hüdrofoiliga sõitmiseks - üks tegelane pakkis parasjagu oma riistapuud lahti. Olin just õllega ühele poole saanud kui too lasi lohe tuulde, kõndis järve ja istus vette. Jõudsin mobla välja võtta ning saada stardi ilusti video peale. Igavene äge riistapuu - tüüp uhas vee kohal korraliku kiirusega. Mul pole aimugi kuidas tasakaalu hoitakse - asjatundmatule tundub kõrvalt vaadates lausa nõidusena.

Mees kimas kaugemale järvele ja uhas seal edasi tagasi kohati õige efektseid manöövreid tehes. Kiirus andis kaatrile silmad ette nagu võis näha kui ta aluse ümber lõdvalt ringe tegi. Sammusime koeraga kallast mööda edasi, vahepeal oli paras takistusriba pirakatest paerahnudest, mis polnud veel kohale sätitud vaid lihtsalt maha kallatud. Järgmisele rannale jõudes oli koer pingutusest nii kuum, et ronis vette ja lebotas veidi lainetes. Mis ikka, joon teise õlle ja annan kutsikule mäksi enne kui tagasi auto juurde läheme. Istusin kruusale toetades selja piraka ajupuupalgi vastu. Lohelaudur kimas kaugemal järvel kadudes vahepeal silmist neemenuki taha. Tuulevarjus hakkas päikese käes õige palav.

Korkisin õlle ja vaatasin järvele, lohe oli kuidagi kummaliselt kaua ühe koha peal liikudes vaid üles-alla. Küllap tüüp kukkus korraks ja tõmbab end peagi vee peale. Viie minuti pärast seis sama, hakkas veidi kahtlane tunduma, vaevalt ta nii kaua oktoobrikuises vees kümblemist naudib. Kui lohe vette kukkus võtsin mobla ja zoomisin vaatamaks lähemalt mis toimub. Ehkki ei tea hüdrofoiliga sõitmisest midagi kahtlustasin, et vees oleva lohe tuulde saamine sügavas hulpides ei pruugi lihtne olla. Endal vaid algaja kogemus purjelauaga.

Tõmbasin moblal 100X zoomi peale, natukese otsimisega sain lohe pildile kuid mehe leidmine osutus keerulisemaks, sihukese suurendusega ei osanud mobla õigesse kaugusse fokuseerida. Lõpuks nägin miskit musta vastutuules hulpimas, tüüp tundus askeldavat aga ilmselget hädasignaali polnud nagu märgata. Küll teab mis teeb kui nii profilt sõita oskas, no ja kindlasti on tal veekindel mobla hädaolukorraks kaasas, isegi minul ju on kui süstaga vee peal käin. Paistis, et tüüp sikutas lohet enda poole, sest sinine ja aeg-ajalt lainete vahelt paistev must laik lähenesid kuni said kokku. Kümmekonna minuti jooksul miskit muud ei juhtunud. Ainult enne õhku täis lohe oli veepinnaga pea tasa vajunud ja mees ei hakanud ka enam silma. Nii kaugelt muidugi raske aru saada.

Hakkasin mõtlema, et äkki ikkagi peaks hädaabi numbril helistama. Kui tüüp pole 20 mindi jooksul lohet üles saanud vaevalt õnnestub edaspidi ja isegi kalüpsoga võib jahe hakata. Tuul ja lained ajasid neemikust mööda kolm kilti eemal asuva ranna poole. Tavaliselt on sellised tegelased head ujujad ja pool kilti neemeni pole probleem aga äkki tegi kukkudes endale viga või mobla ei tööta. Varem peas olnud oranzhi kiivrit polnud kukkumisest saati näinud. Ühest küljest nagu ei taha ilmaasjata hädaabi kutsuda, teisest küljest tunneks end väga sitasti kui järgmine päev kuuleks uudistest, et lohelaudur uppus järves. Helistasin kaasale saamaks kinnitust, et ma ei dramatiseeri olukorda üle, naine soovitas viivitamata 911 valida, mõtle mis ise tunneksid kaugel järvel ümberläinud süstas.

Kaatri saabudes oli sinine puri õige vette vajunud

Esmalt positsioneerisin end kaardil ja vaatasin mis suunas täpselt lohelaudur asub enne kui helistasin 911. Operaator kuulas ära ja ühendas mu politseiga, kes lubasid kohale sõita. Kuulge teil on vaja paati, mees on kaldast vähemalt pool kilti eemal. Järgmisena pandi mind merepäästega liinile, need olid palju asjalikumad. Kõigepealt ütlesid, et laudurid lähevad pidevalt ümber ja sõidavad siis edasi. Kuuldes, et mees 20 minti vees olnud ja lohe ka muutus toon. Andsin enda koordinaadid ja lohelauduri suuna ning umbkaudse kauguse. Päästekaater pidi kohe välja sõitma, lubasid 10 mindiga kohal olla ja palusid mul olukorda jälgiga ning liinile jääda, et saaksin kaldalt vajadusel juhendada. Politsei jõudis randa, näitasin neile, kus lohelaudur vee peal on, nüüdseks oli sinine puri veepinnal vaevumärgatav. Mehed vaatasid binokliga kuid ei suutnud leida. Üks küsis kas olen ikka kindel - juhendasin veel kord õige suuna eemal asuva purjeka ja horisondist kauguse järgi. Lõpuks politseinik märkas ning näitas teistele, siis vaatas minu poole: kadestamisväärt silmanägemine. Paraku meest nad sinise lohe juures enam ei näinud. 

Merepääste kaatri saabudes suhtlesid ise. Sukelduja ujus purje juurde, meest polnud kusagil. Veidi aja pärast kuulsin politseinike raadiost, et kopterilt märgati ujujat. Kaater sõitis ja õngitses tolle välja, oli jõudnud juba poolele teele kalda suunas. Politsei tänas mind, et helistasin. Takkajärgi tundub, et lohelaudur oleks ilmselt omal jõul kaldale jõudnud aga parem eksida ettevaatuse suunas. Samas ei tea ma kuidas Kanadas sellised asjad toimivad, kas pead hiljem oma päästmise peale kulutatud vahendid kinni maksma nagu kuuldavasti USA's. Isegi kui tegelikult ei vajanud päästmist. Päris kopsakas summa kui kaatri ja kopteri ning päästeametnike tunnitasu arvesse võtta - lohelaud ja puri ilmselt vähem väärt. Seega kokkuvõttes ei teagi kas heategu või hoopiski vaese venna pankrotistamine😕 Loodetavasti ei saadeta mulle arvet valehäire eest😜

On teil tulnud ette olukordi kui vaja politsei või päästeamet kutsuda? Kuidas oleksite minu asemel käitunud?

P.S. Rannas oli vähemalt sadakond inimest vaateväljas, mina ainus kes helistas. Paneb kukalt kratsima: kas minu ülereageerimine, kaaskodanike pohhuism - pole minu asi või inimeste totaalne naiivne asjatundmatus?

Süsta ja koeraga Huroni järvel

Inimtühja Beckwith saare rand

Öö möödus rahulikult, uni oli sügav kuni palavus üles ajas. Välja põiekale minnes tundus temperatuur täitsa normaalne aga eks inimene ja koer kütavad väikese telgi soojaks, eriti kui seoses tuulevaikusega minimaalne õhuvahetus. Nii pime ja vaikne, ihualasti ei hakanud vetsu minema, kümmekond sammu telgi taha metsa ja siristasin vastu puutüve, et liigselt ei kostaks – meeste elu ikka lihtne😜 Magasime üheksani, kiiret polnud ju kuhugi. Hommikul lõket ei viitsinud teha, närisime pizzatükke ja leiba vorstiga, kuuma kohvi kõrvale paar croissanti, magustoiduks banaan ja viinamarju. Üllataval kombel eriti isu polnud. Süstasõiduks võtsin kaasa kaks pizzalõiku, energiabatoonid olin koju unustanud. Joogiks haarasin kaks õlut ja plastpudeli vett. Sellest piisab, küll tagasitulles sööme ja vett terve järv täis.

Rannakividel stardiks valmis

Mingit kindlat marsruuti polnud plaaninud aga ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb kalda ligi hoida. Lubas algul edelatuult 7 km/h mis pidi pöörduma läände ja siis loodesse ning tõusma 15 km/h, puhanguti 25 km/h. Loodest on 150 kilti vaba vett ja sihuke tuul lööb korraliku laine üles. Vähemalt puhub maa poole, pole muret, et viiks avaveele. Potensiaalset probleemi võiks tekitada kaldaäärsed murdlained, aga eks selle pärast muretsen kui aktuaalseks muutub. Seega otsustasin mitte sõuda esialgu plaanitud Giant's Tomb saarele, kus olen korra aastate eest juba käinud. Kulgen paralleelselt kaldaga lääne poole vastu tuult kuni viitsin ja olud lubavad, siis lihtsam pärast allatuult tagasi tulla.

Kutsiku meelisasend pea süles

Randa sõitsin autoga, parkimisplatsilt tassisin süsta ja vähese kaasavõetava kraami vee äärde. Jalga panin Keeni veekingad, nendega mugav libedatel kividel vee sees astuda. Tossud viskasin süsta pakiruumi juhuks kui kusagil maismaal tuleb tuju pikemalt matkata. Igaks juhuks võtsin kaasa õhukese fleecevesti ja panin särgi peale meenutades oma kogenud mereretkesõprade tarkust: vee peal hakkab alati jahe, ükskõik kui palav ilm maa peal. Asjad ja koer sisse ning 20 minti peale ühteteist lükkasin süsta kaldast lahti. Madalas vees süsta istumiseks avastasin uue ja mugava meetodi, ajasin jalad harki ning tõmbasin süsta tagumise otsa jalge vahelt läbi kuni iste tagumiku all, siis lihtsalt istusin paati ja tõstsin jalad üle ääre sisse.

Esialgu suundusin otse üle lahe neemenukini mille tagant välja sõites läksid nii lainetus kui vastutuul tugevamaks. Paraku täitsa ok, ainult veidi pritsis aeg-ajalt üle otsa sisse. Koer sai mõned pritsmed selga kuid ei lasknud end häirida. Heitis süsta põrandale pikali, pani pea mu sülle ja silmad kinni. Olime üle kolme kildi sõudnud kui tekkis mõte kaugemal otse läänesuunas paistva saare juurde sõita. Aega oli piisavalt, nii tuul kui laine endiselt talutavad ja Beckwithi nimeline 3.2 ruutkilomeetrise inimtühja saareni umbes 6 kilti. Sealt „mandrini“ kolm lõunasuunas ehk risti tuule ja lainega, see ei peaks probleemi tekitama ka veidi tugevama tuulega. Mõeldud tehtud, keerasin nina saare poole.

Kulus veidi enam aega ja jõudu kui eeldasin, lähemale jõudes hakkasin sobivat randumiskohta otsima. Enamasti paistis kallas kivine kuid lõuna pool oli näha suht pikka liivariba. Veidi enne poolt kahte sõitis süstanina sahinal liivale mille peale kutsikas üles ärkas, haigutas ja ilma pikemalt mõtlemata kaldale hüppas. Astusin välja ja sikutasin süsta kõrgemale kuivale. Jalutasime kutsikuga esmalt piki randa põhja poole ronides üle kahe suure mahakukkunud puu.

Rannaliiv paistis täiesti puutumatu, meie jäljed esimesed üle pika aja. Aga siis nägin koera põnevusega nuuskimas endal pepu kas hirmust või ärevusest värisemas – mingid suuremad koerlase jäljed läksid rannalt metsa. Lõunapool lõppes liivarand umbes kildi pärast neemikuga. Tee peal korjasin mõned ilusamad kivid nagu kombeks. Tean küll, et tehniliselt pole "kohalikud", jää need kesteabkust siia kandnud, aga mis sellest. Süsta juures viskasime liivale ja võtsime kiire eine, rüüpasin oma esimese õlle ära.

Kaalusin mõtet saart avastama minna kuid ootamatult ründama asunud valusalt hammustavad kärbsed summutasid selle idee. Kummaline, sest seni polnud neid üldse kohanud ja teoreetiliselt peaks nii hilja sügisel ammu kadunud olema. Putukatõrjet mul kaasas polnud, las seekord jääb aga hea meel, et sai üks uus saar „avastatud“ kuhu teinekord võib eesmärgipäraselt matkama minna. Tõstsin looma paati ja istusin ise sisse ning lükkasin aeruga põhjast lahti. Vahepeal tuul veidi tugevamaks läinud aga ei miskit hullu, võtsin kursi otse vastasasuva kalda suunas. 

Kaardi põhjal otsustades pidi seal olema mingi Mark's Point Park. Ranna ääres eramaad, muulid ja paadisillad, ainult ühes kohas sai teeotsa juures kaldale. Sadakond meetrit metsarada pidi üles ronimist viis niinimetatud pargini mis kujutas endast päevinäinud sildiga parkimisplatsi. Ilmselt kohalik võim lihtsalt lüpsab provintsilt raha olematu "rahvuspargi" korrashoidmise eest. Polnud siin miskit peale parkla rohtukasvanud kruusapinna, tee pealt küll paistis puude vahelt järv ja vastaskallas. Positiivseks momendiks moblalevi, helistasin kaasale andmaks teada, et oleme elus ja hakkame tagasi telgiplatsi poole sõudma.

Avaveele jõudes valmistas pettumuse pea olematu tuul ja lainetus. Tavaolukorras rõõmustanuks kuid olin lootnud taganttuulega lihtsamat ja kiiremat kulgemist ning lainetel surfamist. Ei saa siin ilmateadet uskuda. Võtsin rahulikult, sest aega küll ja pealegi esimene kord see aasta vee peal, ei tahtnud lihaseid valusaks tõmmata, ehk saab homme veel vee peale. Vahepeal sõitis mööda korralike meresüstadega penskaripaar, lobisesime veidi. Nad ostnud endale maja randa nautides väljateenitud vanaduspõlve looduslikult kaunis kohas. Kinnitasid, et harva kui nii vaikset ilma ja väikest lainet saab nautida. Olid Sushist vaimustatud ja üllatunud, et kutsale süstasõit meeldib. Tagasi jõudes panin spordikella seisma, 5 tunniga 21.5 kilti sõutud, päris asjalik tulemus, loodetavasti pole homme terve kere kange.

Kuts lebotab vees, ilmselgelt soe

Telgiplatsil korkisin külma õlle jääkarbist, süütasin lõkke ja asusin õhtusööki ette valmistama. Põhitoiduks grillvorstid saiaviiludel ja pizzalõigud. Koer sai vorstitükid oma krõbinate peale ja vitsutas kenasti kõik nahka. Tuunikonservi takseerisin aga ei hakanud avama, kartulitega ei viitsinud jamada, kott jäigi avamata. Kõht täis istusin lõkke ääres, kohendasin aeg-ajalt tuld ja lugesin raamatut edasi. Kõrvale rüüpasin õltsi ja näksisin kartulikrõpse nagu ehtne linnavurle. Pimedas vaaritasin heaune kohvi ja sõin banaani ning viinamarju enne magama minekut. Tean küll, et ajab öösel pissile, aga tühja kah.

Hommikusöök lõkkel soenemas

Öösel tõusis päris kõva tuul, kohises puulatvades, kardetavasti jääb homne süstasõit ära. Hommikul ärgates oli ilm jälle vaikne ja endiselt soe. Ilusti välja puhanud ja isegi lihased ei andnud tunda. Sissejuhatuseks korralik kange kohv enne kui lõhkusin viimased halud pilbasteks ja tegin pisikese lõkke kahe viimase pizzalõigu ja vorstide kuumaks ajamiseks. Magustoiduks sõin kohvi kõrvale lõkkel soendatud croissandid. Tavalisest tugevam hommikusöök, enne pole kavas korralikumalt toituda kui õhtul koju jõudes. Telki ei hakanud kotti pakkima, niikuinii pean teise kuivama panema ja korralikult tuulutama. Plaan oli enne koju sõitmist veidi ranna ääres matkata, kahest lubas vihma.

Rannal jalutasime kutsikuga veidi ringi. Üllatas suht vaikne tuul, erinevalt ilmateatest, mis väitus päris tugeva olevat. Kell kaksteist, vihmani kaks tundi, sõidan veel veidi süstaga kui ta niikuinii juba siinsamas autos rannaparklas. Kui hakkabki vee peal vihma sadama ja saame märjaks võib käia campingus kuuma dushi all konte üles soendamas. Kutsiku rõõmuks tõstsin autost süsta välja ja tassisin randa. Võtsime suuna piki randa poolest saati allatuult ida poole. 

Rannaäär rikkurite villasid täis

Eks vaatan kaua, kui tuul tugevamaks läheb pööran tagasi ja kui liiga tugevaks võin iga kell randa minna ning sealt auto juurde matkata. Maatuulega polnud suuri laineid karta, pidi ainult jälgima, et liiga kaugele kaldast ei sõida. Kolmpool kilti sõidetud kui läänekaarest läks taevas järjest tumedamaks ja hakkas müristamist kostma. Aeg tagasi keerata, äikesega pole mõistlik süstaga vee peale jääda. Tuul läks tugevamaks ja vahepeal tuli veidi jõulisemalt aeruga tõmmata, liikusin igaks juhuks veel lähemale kaldale. Nägime luunisid ehk maakeeli kaure suht lähedalt, lindude huilgamine ehmatas Sushi unest üles. Luuni hüüd seostub mul alati Kanada metsikus looduses matkamisega.

Ranna juurde tagasi jõudes oli aga tuul vaiksemaks jäänud ja ka pilv kõrvale kaldunud, otsustasin veel veidi ringi sõuda. Vesi oli selge ja äkki nägin otse enda all mõne meetri sügavuses hulka plankusid paralleelselt põhja peal. Need olidki jäänused laevavrakist, millest infosildil jutt. Tegu 19 sajandi teises pooles tammeplankudest ehitatud kaubalaevaga "Germanic", mis sõitis karile ja põles ning ranna lähedal põhja läks. Aastaid tagasi leidsin kevadel seal rannalt põneva plangujupi, mille tarisin koju - nüüd selgus, et tegu laeva plangu mitte kai tükiga nagu seni olin arvanud. 

Sõitsin paarikildise ringi lahel enne kui tagasi rannale suundusin - kokku kümme pool kilti kahe ja kolmveerand tunniga. Kuna vesi oli soe käisin ka lühikese treti ujumas, kutsikat vette ei tahtnud lasta, vältimaks märja koera lõhna tagasiteel. Hea ajastus oli, süsta autosse viies langesid esimesed piisad ja kui ise sisse istusin hakkas õige tihedalt sadama. Koer keeras kohe põõnama, mina pidin kaks tundi roolis istuma enne kui koju jõudes sain lõdvalt võtta. Huvi pärast valisin tavalisest veidi erineva tee. Natuke pikem aga sutsu teistsugune ümbrus. Torontos tagasi reaalsusse jõudes sain veerand tundi liiklusummikut nautida. 

Suvelõpumatk

Awenda rannarahnul Sushiga 

Augusti teises pooles aga viimasel ajal pigem septembris on mul olnud kombeks mingi veidi pikem mõnepäevane matk ette võtta. Ajastus selline kuna siis olen juba suviselt Eesti puhkuselt tagasi ja ilmastik siinkandis parim võimalik - mitte enam liiga palav ja enamus hammustavaid putukaid tänu eelnenud kuumalainetega hinge heitnud. See aasta paistis, et jääb seoses perekondlike põhjustega vahele - kes teab, see teab aga nii augustis kui septembris oli vaja kodutandril toeks olla. Paraku kosus toevajaja üllatavalt kiirelt nii, et söendasin viimasel minutil hakata kaaluma mõtet kutsikuga päevaks paariks loodusesse minna. Nädalavahetus kujunes meil samuti soodsaks - kolmapäeval põliselanikelt andekspalumise riigipüha. Pühapäev ja esmaspäev mul niikuinii vaba, teisipäeva võtsin lisaks, et tekiks neljapäevane nädalavahetus.

Koha valisin sellise tavapärasest tsiviliseerituma vana tuttava, kus oleme korduvalt ka terve perega käinud. Awenda provintsipargis on moblalevi ja vaid kaks tundi kodust eemal, vajadusel saan kiiresti tagasi sõita. Ilmaennustus lubas ideaalseid olusid - parasjagu sooja nats üle 20, ilma vihmata ja keskpärase tuulega - 5 kuni 15 km/h. Tuuleolud on tähtsad kui soov süst kaasa võtta, Huroni järv piisavalt suur, et veidigi tugevam tuul ajab korraliku laine üles ning vale nurga alt puhudes surub ettevaatamatu uljaspoea avamerele(järvele). Huroni järve Georgian Bay laht on sama lai kui Soome laht kuid poole lühem - ehk siis meresõidu koha pealt arvestatava suurusega veekogu.

Süst ja koer autos stardiks valmis.

Kaasaga rääkisime laupäeva õhtul ja panin kohe ka telgiplatsi üheks ööks kinni. Seoses hooaja lõpuga oli piisavalt valikut - sobivaim tundus "Hundi" telgitamisala plats number 228 - oleme seal varem olnud. Pühapäev pidin veel ootamatult varahommikul tööle minema, ega ei kurtnud, sest kaks lisa vaba päeva kulub alati ära, eriti kui mingit pingutust ei nõua. Lõunast kodus - sain poes käia ja asjad valmis pakkida. Kahekesi koeraga elektripistikuga varustatud laagriplats, kuhu telk auto kõrvale üles pandud, ei vaja suuremat ettevalmistust. 

Telgiplats

Matkaasjad on mul suures plastkarbis, viskasin täiskoosseisus autosse. Telk, magamiskott ja alused minule ning kutsikale. Riideid minimaalselt, sest lubas sooja ja kuiva. Toidu puhul polnud vaja kaalule ega säilitamisele (jääkarp) mõelda. Ega ma sinna sööma lähe, külmkarpi õlled ja pakk vorsti grillimiseks, toidukotti ports saiaviilusid, pizzalõigud, krõpsukott ja kuivatatud viigimarju magusaks ning kohv. Tüüpiline linnainimese telgitamine, ei mingeid pakisuppe ega kaerahelbe putrusid. Kohvimasina ja kuumaveekannu torkasin ka masinasse. Tee peal tuli meelde, et banaanid ununesid maha - võtsin poest banaane, viinamarju, 12 croissanti ja koti kartuleid lõkkes küpsetamiseks.

Kivine rand, taustal Giants Tomb saar

Esmaspäeval ei viitsinud kiirustada, jõin kohvi ja sõin koos kaasaga korraliku hommikusöögi. Välja sõitsime 12 ajal. Olin liiga lõdvalt võtnud, sest peaaegu oleks unustanud aerud ja mobla maha - ilma nendeta ikka õige tülikas. Awendas kenasti kaheks platsis, käisin väravas end sisse möldimas ehkki seda oleks saanud juba eelmisel päeval online teha nagu lennupileti puhul. Küsisin igaks juhuks lisaöö võtmise võimaluse kohta, midagi ikka saavat aga kui tahad sama kohta pead kohe kinni panema.

Mõtlesin momendi ja broneerisin, ära saab öelda õhtuni. Üllatavalt paljudel platsidel olid inimesed, sihuke kampas telkimine muidugi tähendab vähem privaatsust, kuid samas elektri ja dushivõimaluse näol rohkem mugavusi. Praegusel ajal on õnneks enamus inimesi rahulikud penskaritest vanapaarid, kes ei lärma kuid nagu selgus köhivad ja norskavad. Mõned pered nädalasees ka lastega, natu üllatav, sest tegelt peaks nood ju koolis käima - ju on siis teisi meiesuguseid, kes lapsed matkama, suusatama või reisima koolist ära võtavad. 

Telgi sain kiirelt üles, kerge näks pizzalõikude ja õlle näol enne kui kutsaga metsa ja ranna äärde hulkuma läksime. Minnes valisime tavapärasest erineva tee, mitteametliku pankranniku äärt pidi kulgeva raja. Vaateid suurt polnud, sest paks lehestik varjas. Kokkuvõttes oli marsruut pool kilti lühem kuid parasjagu raskem, panga äärel mitmed 10-15 meetrit kõrged moreenikünkad, millest tuli üle ronida. Randa jõudes üritas koer esimese asjana järve tühjaks juua ja viskas end siis kõhuli vette. Täitsa ujutavalt soe kuid esialgu ei viitsinud sisse hüpata. Tuul oli süstaga sõitmiseks tugeva võitu, kui jänes peal ei maksa kaldast kaugele minna. Paar inimest liival, ronisime kividel pool kilti ühele poole, lebotasime suure rahnu otsas ja nautisime vaateid. Randa mööda jalutasime paar kilti liivase ala lõpuni ja oligi aeg tagasi telgiplatsile kõmpida, et pimeda peale ei jääks.

Lõkke süütamiseks haarasin tee pealt veidi kasetohtu kaasa, puid olin siivsalt ametlikult pargivahilt ostnud. Metsast ei tohi võtta, mis on igati arusaadav, sest muidu rüüstataks ümbruskond natukese ajaga puudest lagedaks. Siin nimelt üritatakse hoida looduslikku olukorda, puud kukuvad ümber ja jäävad vedelema pakkudes toitu ja peavarju hulgale teistele taimedele ning loomadele. Parajad suured pakud, õnneks sai matkakirvega suht lihtsalt neist jagu. Lõkkel grillisin vorste ja lasin ka paar pizzalõiku krõbedaks - üllatavalt head selliselt ülessoendatuna - kerge suitsumaitse ja mõnus krõbe põhi. Kutsiku toidu sisse segasin vorstitükke, mis loom ninaga nügides kohe osavalt välja otsis ning pintslisse pani ja lisa nõudma tuli. Nähes, et vorst otsas, ohkas raskelt ning sõi oma krõbinad ilusti ära. Ei tea kas kartusest, et ringilippavad koopaoravad võivad konkurentsi pakkuda.

Ilm piisavalt soe vesti väel lõkke ääres istumiseks. Esialgne plaan läpakaga netis surfata kukkus läbi, sest netiühendus oli väga vilets ja vahelduv. Telefoniside siiski funksis, lobisesin kaasaga. Õnneks olin igaks juhuks haaranud kaasa juhusliku raamatuna Arvo Mägi Taalrimängu. Täitsa lahe üle pika aja rahulikult lugeda ilma, et mingi askeldamise vajadus kuklas näriks. Koer jäi peagi magama, panin ta telki. Veetsin oma kaks tundi lõkke ääres tuld kohendades, lugedes, õltsi lonksates ja kartulikrõpse kõrvale näksides. Mingi moment Sushi ärkas hakates telgi ust kraapima, pidin looma välja laskma ja sülle võtma. Lõpuks läksime pool tundi enne keskööd koos magama, uni tuli kiiresti. Öö oli uskumatult soe, mingil ajal tõmbasin magamiskoti luku lahti ja lebasin palja ülakerega. Öösel korra keegi nuuskis telgi seina taga aga kui koer sellest numbrit ei teinud magasime mõlemad rahulikult edasi.

Lõgismao kaljud

Mõned kalju äärel kasvavad elupuud olla 800 aastased

Vaatamata kurjakuulutavale nimele "Rattlesnake Point" minu teada neid madusid seal ei leidu. Vähemalt näinud olen vaid tavalisi veemadusid ja kohalikku levinuimat Garter snake - nastikuline. Polegi sel kevadel metsas hulkumas käinud, hea moment ka Eestist külas olev professor kaasa võtta. Kohale jõudes tekkis ootamatu takistus. Tõkkepuuga värava juures valveputkas polnud hingelistki. Juuresolev silt väitis, et sissepääs on võimalik vaid eelregistreerimise teel ehkki veebilehel selge sõnaga kirjas isegi kohapealt ostetava pileti hind. Paar tegelast sõitsid sisse, tõkkepuu läks lahti. Väravas mingit muud juhendit polnud, tegin moblas veebilehe lahti, proovin läbi neti eelregistreerida ja pileti osta. 

Taamal lõunas Ontario järv ja järgmine paeklindi neemik

Veidi judimist menüüdes aga tee või tina, minu moblal polnud veebilehel võimalik kusagilt piletiostu võimalust leida. Sõber proovis enda omal ja temal tuli samas menüüs kenasti ette. Ei hakanud aega viitma, lasin tal registreerida ja piletid osta. Erinevalt tavapärasest piletist auto kohta tuli siin maksta iga inimese eest eraldi ja selle asemel, et mingi koodiga värav avada peab masinaga tõkkepuu juurde sõitma, kus siis kaamera numbri loeb ja selle alusel sisse laseb. Mul paraku sihuke värk, et numbril värv maha koorunud, praktiliselt loetamatu, kiiruskaamerate trahve pole tänu sellele kunagi saanud. Ehk siis polnud põhjust numbri välimust renoveerida, pigem vastupidi. Autos oli õnneks marker, värvisin kiirelt numbri üle, et kaamera suudaks tuvastada. 

Matkaseltskond

Kas leiate minu pildilt üles?

Kui järgmine päev tööl värava süsteemist rääkisin said kolleegid naerda, et olen ikka loll ja sinisilmne, kas ma siis tõeopoolest ei tea kuidas sellistes kohtades tegutsetakse. Minu mõistmatu ilme peale tegi hindu ette puust ja punaseks: Sõidad terve perega kohale, kamandad kõik lapsed, vanavanemad ja naise välja. Sõidad üksi roolis kaamera ette, tõkkepuu avaneb ja sõidad sisse. Ülejäänud rahvas tuleb jala ümber putka ja istub autosse, nii maksad vaid enda eest, suurema perega hoiad sadakond dollarit kokku. Kaamera nimelt näeb autosse ja loendab inimesed ära, pisemad lapsed võid muidugi lihtsalt põrandale kõhuli kamandada. Mhm ... ma vist juba kanadalaseks muutunud, ei tulnud üldse sihukese asja peale, isegi nagu natu piinlik oleks, varem värske immigrandina poleks kahelnudki. Nagu kolleeg ütles: kõik süsteemid ja lukud on mõeldud lollide nöörimiseks, nutikaid need ei pea, sa ju pole ometi kunagi ametlikult mingit tarkvara programmi ostnud.

Igatahes maksime täie rauaga 25 taala kahe pealt ja võisime rahuliku südamega seadusekuulelike kodanikena matkama minna. Kutsik sai tasuta ... tema eest vist ei pidanud maksma. Rahvast oli vaatamata ilusale ilmale väga vähe, vaid paari inimest ja kahte koolilaste ekskursiooni kohtasime. Esialgu jalutasime klindineemiku äärel vaateid nautides kolm kilti loode suunas, siis läksime läbi jääaja sulavete uhatud pea kilomeetri laiusest kanjonist läbi. Selle põhjas voolas väike jõeke, kus koer sai janu kustutada ja isegi korraks jääkülma vette kõhutada. Edasi ronisime vastaskalda paeklindile ja selle äärt mööda paar kilti vastas ehk kagusuunas tagasi. Siin Google kaardil mingeid ametlikke radasid polnud aga Straval ja Maps Me kaardirakendusel olid ka mitteametlikud peal.

Zoomituna näha paekivikaljud

Okste vahel kanjoni teine kallas 

Kanjoni teine kallas tundus otse üle oru vaadates hullult kaugel olevat. Mõne aja pärast laskusime üht rada pidi järsakust alla ja tagasi läbi oru selle kalda poole kust matka alustasime. Poleks koera olnud võinuks rohkem kaljudel ronida ja ka paekalda alust mitteametlikku rada mööda minna aga kutsikaga tüütuvõitu, vaja teist siin-seal aidata. Oleme korra varem samas mõlema koeraga roninud, paras ajakulu. Kaljuseinal turnisid mõned mägironimise harrastajad. Pirakad kalkunikullid (Turkey-voultchers) tiirutasid ja hoidsid lootusrikkalt neil silma peal, kunagi ei tea millal võib vedada ja mõni alla potsatanu tasuta eineks kujuneb. Linnud nii suured, et pisike kutsik hoidis targu meie ligi.

Kokku tuli 10 kildine ring. Muidu linnas laisavõitu jalutamisisuga Sushi lippas õnnelikult kogu tee kaasa ja ei paistnud üldse ära väsivat. Tagasiteel astusime Costcost läbi, ostsime vorstikesi ja esimese nälja peletamiseks paar pizzalõiku. Õhtu veetsime tagaaias grillides, õlut rüübates ja maailma asju arutades. Igati tore esmaspäev.