French River, Kaljud ja lahed, 21sep

Öösel magasin mõnuga, paar korda ärgates uinusin kohe kui sain aru, et vihma ei saja. Võinuks pikemaltki magada aga uni läks enne kaheksat ära. Järgnesid juba tavapärased hommikused toimingud. Kõigepealt pakin telgis magamiskoti ära ja riided kokku ning tõstan kõik ukse juurde, et saaks väljast lihtsalt kätte ja ei peaks enam telki sisse astuma. Vaatasin hoolikalt telgi taskud üle, eelmine päev oli taskulamp sinna jäänud ja kuna pakkides olin survelülitiga peale pannud, siis terve päeva põlenud. Ime et patarei läbi ei läinud, ju siis 4 aasta eest Hawaiil Walmardist ostetud hiinakas oodatust kvaliteetsem. Telk oli kastest täitsa märg, tõstsin asjad kohe välja, et telgi kate ja telk ise kuivama panna.

Lõke, hommikusöök, kohv, puder, makaronid, leib vorst. Makarone ei jõudnudki ise lõpetada, kutsiku suureks rõõmuks jäi see ülesanne tema kaela. Lõhekonservi polnud mõtet avada, kõht niigi täis. Panin ka toidukraami kokku ja kõik asjad kalju peale kenasti ritta. Kiirustada polnud kuhugi, otsustasin veidike saarel ringi matkata. Radasid polnud ja seetõttu läbitavus väga raske, madalatest okkalistest kadakapõõsastest kutsikul praktiliselt võimatu läbi pugeda. Minagi kratsisin sääred korralikult ära. Risti üle minnes saime kõrgemal kohal palja kalju peale kus hulka lihtsam liikuda. Nägin ka mõnesid tagurpidi pööratud mättaid ja lõhutud puunotti, mis vihjasid karu peale.

Tagasi tulime kaljut mööda ja läksime kõrge järveäärse nuki peale, tahtsin vaadata, kas pakub teiseltpoolt põnevat ronimist. Ilus siledaks lihvitud järsk kaljupind, Sushi eriti entusiastlik polnud kui järsemates kohtades turnisin. Vaatas mind murelikult ja niutsus, ta tühi ei saanud aru, et tegelt miskit ohtlikku polnud. Fotodelt ei paista sellised kohad kunagi nii ägedad kui päriselus, mastaap läheb kaduma.

Jõhvikad kasvasid mõnel ruutmeetril mändide all

Tagasiteel märkasin kalju tipul väikeses nõos asuvas samblapuhmases punast vilksatamas, lähemalt uurides selgus, et jõhvikad ja päris palju. Tõin telgi juurest plastkarbi ning korjasin ilusamad ära, pool karpi sai täis. Ennist olin lõkkeplatsi juures all järve ääres ka marju märganud. Lähen vaatan, äkki seal piisavalt, et saan karbi täis. Täielik "motherload" nagu inglisekeeles öeldakse, jõhvikaid oli tihedalt ja palju. Istusin palgiotsale maha ning korjasin karbi ääreni täis valides suuremaid ja punasemaid.

Lõke oli selle ajaga kenasti kustunud. Asjad koos aga natuke liiga vara minema hakata, ei taha tipptunniks linna jõuda. Palav oli kah, vaatasin Sushi poole: Hei läheme ujuma! Ei tea kas kuts aru sai või mitte, igatahes nakatus minu rõõmsast toonist ja hakkas ringi karglema. Kiskusin riided seljast, ronisin madalale kaljunukile ja kargasin sisse. Kutsik hüppas kohe järgi hakates minu poole ujuma. Õnneks on ta nii palju õppinud, et enam ei ürita vees olevat inimest mööda küüntega kriimustades ronima hakata, tahab niisama lähedal olla. Välja ronides kihutas mööda kaljusid nagu hull rõõmurull. Mõnus värskendus enne sõitma asumist. Päikese käes kuivasin selle ajaga ära kui nudismi harrastades süsta järve äärde tassisin ja asjad sisse toppisin. Riided läksid viimasena selga.

Kolmveerand kaksteist hakkasin aerutama. Esialgu vaatasin lähimad kaljusaared üle, tegin mõned pildid ja ehmatasin linnupaari lendu. Need olid liiga kiired korralikult kaadrisse jäämiseks. Läheb juba üksluiseks kordamine, et tuul oli otse tagant kui üle järve French River Lodge suunas sõitsime. Siin juba mõned suvilad ja isegi kaks kalameest järvel. kuna aega üle keerasin niisama ühte kinnisesse lahte sisse. See oli küll metsik aga mitte tsivilisatsioonist puutumata, ümberkaudsed rikkurid olid oma aja ära elanud paadisillad siia kõdunema vedanud. Kümmekond tükki teisi kalda ääres, poolest saati vees mädanemas. 

Suht kitsast kanalit mööda edasi suurele järvele sõites sain mitmeid ilusaid fotosid kaldakaljudest. Ühes kohas oli ideaalne loodusliku ronimise sein: negatiivne kalle ja kukkumine otse sügavasse vette. Ehk siis ei pea kukkumise pehmendamiseks matte kaasa võtma. Teisel kaldal sile lauge kaldega graniit, millelt siin-seal kihte õhukeste koorikutena maha koorumas. Pragudesse olid juured ajanud kohalikud ülimadalad kadakad, mis vaid kümmekonna sendi kõrgustena nagu roomaks mööda kaljut.

Järvele jõudes täisnurkne pööre ja jälle tuul tagant, seekord suht tugev ajades isegi laine üles. Lõbuga uhasin allatuult, aeg-ajalt pidin endale meelde tuletama, et liiga kiiresti pole mõtet auto juurde jõuda. Lõpuks nägin ka üht kanuud, mida paarike vaevaliselt vastutuult sõudis. Püüdsid hoida nii kalda varju kui võimalik, paraku suurt kasu polnud, sest tuul otse piki kallast. Paar kilti kihutamist ja järjekordne täisnurkne pööre paremale, nüüd tuul kaasa ei pööranud, puhus parema külje pealt aga kalda varjus ei seganud.

Päris lõpus sain siin seal mõnisada meetrit ka vastutuult kui kaljude vahel keerutas. Palju rohkem segasid mootorpaadid mida äkitselt ootamatult palju. Kui reisu alguses kaks tükki võtsid viisakalt hoo maha siis need paarutasid täiega tekitades õige korraliku laine. Kanada viisakusest ei lõhnagi. Päramootori lainega see jama, et kole tihe ja järsk, otse läbisõites tuleb üle ääre. Poolviltu polnud häda aga mõni vähemkogenu oleks võinud paanikasse sattuda. Kutsikule igatahes ei meeldinud, järjekordset paadimootori häält kuuldes hakkas kurjakuulutavalt urisema.

Paadisilda tonksates olime läbinud 9.54 km ja aega kulunud kaks pool tundi. Ikka olime liiga vara kohal, aga tühja kah. Tõstsin Sushi sillale, ronisin ise järgi ja koukisin kotid välja enne kui süsta sillale sikutasin. Auto juurde läksime koos koeraga, ei saa teda üksi kuhugi maha jätta, paneb veel plehku või hüppab vette. Rahvast veidi rohkem, nädala algus paistabki olevat sobiv aeg neile, kes üksindust otsivad. Tüübid pakkusid asjade tassimisel abi aga mul polnud vaja ei süsta ega kottidega. Süsta autosse toppimisel see eelis, et aega kulub minimaalselt, pole mingit sidumist ega klambrite kinnitamist.

Joogijanu tuli peale, sõitsime paar kilti edasi ja pidasime jõe kaldal kinni. Võtsin mahla ja vee ning küpsised näksimiseks. Istusime kaldakaljudel pool tunnikest niisama lõõgastudes ja küpsiseid näksides. Ujuma ei viitsinud minna ehkki kaldakalju kujutas endast ahvatlevat hüpekat. Kojusõit kolm pool tundi, bensu pidin vahepeal võtma, valisin mingi indiaanlaste bensuka, mis tohib maksuvabalt müüa. Ega eriti soodsam pole, nad panevad enamuse maksurahast oma tasku.

French River, Põlenud kõnnumaa, 20sep

Ärkasin Vixen saarel poole üheksa ajal. Uni oli parem, ei külmetanud nii palju kui eelmine öö ja küljealune kah kuidagi pehmem ehkki madrats endiselt tunniga tühi. Ju vist hakkab kere karmide tingimustega ära harjuma, mis muud. Pikutasin telgis ja kalkuleerisin ajakava: kui tahaks täna koju sõita peaks hiljemalt 10 ajal süstaga liikuma saama. Aga milleks kiirustada, olen sõitnud 300 km linnast välja, et metsikut loodust nautida, kust mul nüüd äkki vajadus tagasi inimeste hulka kiirustada. Küll saavad töö juures päeva ka ilma minuta hakkama. Jõudes otsusele, et kiirustada pole mõtet oli kohe palju lebom olemine. Ilm endiselt ilus ja päikseline, suht soe. Lõke peale ja tegiasjad välja, telk külili kuivama.

Esimese asjana kuum kohv hinge alla ja viimane pizzalõik kõrvale. Avasin kaerahelbepudru paki, puistasin kohvitopsi ja kuuma vett peale. Paari minutiga imavad helbed vee sisse ja omavad pudru konsistentsi. Mulle tegelt meeldib pigem vedel puder, seega veega kokku ei hoidnud. Putru sai algul äärest lausa rüübata. Potti ei teinud kuna topsi mahust piisas ja pealegi ei viitsi nõudepesuga tegeleda. Puder nahas kallasin uue vee ja lisasin kohvi, kaks kärbest ühe hoobiga: tops pudrust pestud ja kuum jook vorstileiva kõrvale koheselt olemas. Kutsik sõi seekord oma portsu kenasti ära, küllap jäi eilsest meelde, et lõuna ajal süüa ei saa.

Tasapisi pakkisin asjad kokku, panin kottidesse ja lebotasin momendi koeraga päikesesoojal kaljul vaateid nautides. Süsta lükkasin seekord kaldast minema heaendelisel kellaajal 11:11. Täielik müstika aga tuul oli endiselt tagant, ehkki suht nõrk ja siin saarte vahel poleks ka vastutuulest süstaga erilist probleemi. Kanuuga on üksi sõites vastutuul ja tuul üldse palju keerulisem hallata, sest parras kõrge ja tuuletakistus oluliselt suurem ning sõudma pead ühelt või teiselt poolt, koormus lihastele ja seljale pole sümmeetriline.

Jällekord oli põhjust GPS'i ja moblal olevat Google kaarti kiita. Müriaadi pisisaarte ja pikkade kitsaste kaljuneemikute vahel ikka jube keeruline paberkaardi ja kompassiga navigeerida. Tegu oli sõna otseses mõttes saarte ja neemikute labürindiga, ilma kaardita ei teaks kas üks või teine kanal viib järgmiseni või saab otsa, kas kusagil neemikute vahel salajased läbipääsud või mitte, millised saarekeste lahed just need õiged, kust sisse peaks pöörama. Google kaardiga lihtne, lausa üksikud puud näha kui suurenduse maksimumi zoomid.

Poolteist kilti kirdesse järsk pööre kagusse ristsuunalisele kaljudevahelisele kanalile. Pool kilti aerutatud sattusin omapärase vaate peale - pikk laht graniitkaljude vahel eraldas kahte täiesti erinevat maastikku, mis kunagi olid identsed olnud. Vasakul tavaline kaljupealne ürgmets, paremal metsatulekahju mõne aasta eest üle käinud. Hiljem selgus, et tegu 2018 aasta tulekahjuga mis hävitas 112 ruutkilomeetrit metsa. Peagi keerasin uuesti kirdesse kusjuures pidin teraselt jälgima, et õigest lahesuust sisse sõidaksin, muidu põrutaks paar kilti mõttetult kuni veepind ootamatult otsa saab. See veetee pidi olema isegi hooajal suht harva kasutatav, ühtegi telgiplatsi polnud kuni järgmise suure järveni. Esimene portaazh nelja kildi märgi peal. Pikk kitsas kanal lihtsalt lõppes kivihunnikuga kust veidi vett läbi nirises.

Süst kaldasse ja portaazhirada otsima. Kaardil oli hoiatus, et see märkimata. Esialgu proovisin otse üle kivihunniku ronida, aga peagi selgus, sealt pole võimalik. Natuke ringi vaadates märkasin kollast märki, oli küll rada tähistatud, ja üldse mitte halvasti. Lihtsalt raja algus siitpoolt keeruline märgata. Kõigepealt seljakott ja muu kraam teisele poole tassida. Algus nii järsk, et Sushi ei saanud üles, pidin teda kutsuma ja aeruga tagant utsitama, sest looma valitud kergem tee oleks viinud soisesse tupikusse. Liikuda sai mööda kitsaid graniitseljandikke, ümber kukkunud põlenud ja kuivanud puud muutsid teekonna tõeliseks takistusrajaks. Õnneks portaazh suht lühike, vaid 220 meetrit. Teise tretiga viisin süsta ühe hooga, kutsik sibas kaasa hoidas viisakat distantsi, et mitte jalgu jääda.

Teisel pool tõmbasin momendi hinge, lonksasin vett, tegin paar pilti ja ronisime uuesti süsta. Poole kildi pärast jõudsime vähe suuremale järvele Fox Lake. Siinne põlenud maastik oli kuidagi kõle ja elutu, ei kujuta ette mingeid suuremaid loomi piisavalt toitu leidvat. Aga mine sa tea, põdrad söövad ka vetikaid ja põdrasamblikku leidus kaljudel laialt. Kaljud ja põlenud tüükad, järved, kanalid ... ühetaoline ja samas iga pöörde taga nii erinev. Tore oleks tegelt hoopis rahulikult võtta, telgi kuhugi paariks päevaks paika panna ja süstaga lihtsalt ringi sõita ning erinevates kohtades kaljudel ronida. 

Kõige kitsam läbipääs oli selline, kus kahelt poolt võis kaldakaljut katsuda, süsta põhjaga läksin vastu kivi, kuts ehmus karilesõidust ja kippus sülle. Rebasejärv läks nime poolest sujuvalt üle Rebaseojaks. Millal täpselt oli õige raske hinnata, sest järve, kanali ja jõe tähised olid siinsel maastikul pigem sümboolsed.

Iga natukese aja tagant pildistasin põnevamaid vaateid. Suurtest graniidimürakatest varing kutsus ronima aga kuhu ma kutsika jätan, ta poleks seal turnida saanud, kukkunuks veel kuhugi prakku. Korra võttis kõhedaks kui arvasin kaugemal karu nägevat, täpsemal silmitsemisel tegu vaid graniitseinast välja kukkunud rahnust jäänud süvendiga, mille vari karule sarnanes.

Järgnesid kaks lühikest portaazhi, 200 meetrine üsna tõsise ja järsu ronimisega ning 140'ne hulka kergem ning olimegi suuremad takistused ületanud. Istusime kutsikaga, näksisime veidi ja vaatasime kaarti millist telgiplatsi valida. Kell alles pool neli, tegelt jõuaks kenasti tagasi auto juurde enne pimedat aga kuhu meil kiiret, naudime ilusat õhtut looduses. Täna aega veidi korralikumat õhtusööki vaaritada, makaronisöögipakendi peale mõeldes tuli sülg suhu. Esimene telkimisplats 634 kohe otse üle lahesopi saare peal, vaatame üle, kui ei meeldi sõidame järgmise juurde, paari kildi ulatuses mitu tükki. Randumine oli igati mugav, otse kahe kaljukiilu vahele.

Kutsik kargas välja ja hakkas põnevil nuuskima, võimalikke telgiplatse mitu, lõkkekohal paar palki ja pakku istmeteks ning kaks suurt kivi laudadeks. Parim koht seni nähtutest, siia jääme, pole mingit mõtet edasi otsida. Kõigepealt tuli nuputada, milline telgitamiskoht parim, kas eelistada lummavat vaadet või pehmet samblast küljealust. Otsustasin vaate kasuks, kui peakski ümber mõtlema siis telki on väga lihtne ilma lahti võtmata kümmekond meetrit ümber tõsta. Ilm õige palav, nahk kuum, enne telgi püstitamist ja asjade pakkimist käin ujumas. Vesi oli 20 kraadi juures just parasjagu karastav, koergi kargas mulle järgi suplema. Päevateekond 12 kilti nelja tunniga.

Lebotasime veidi kuivades soojal kaldakaljul ja läksime siis mööda saart hulkuma. Lõunapoolne ots paljas sile kalju 270 kraadise vaatega järvele ja päris järsu kukkumisega otse vette. Siit võiks tahtmise korral hoogu võtta ja nii 10 meetri kõrguselt vette karata. Turnisin natuke kaljusid mööda, liiga järsku kohta ei läinud, Sushi hakkas niigi muretsema ja niuksuma kui ei saanud ise mulle järgi ronida. Põhjapoolt oli saar metsa ja kadakatega kaetud, suht raskesti läbitav. Vedasin metsast veidi kuivikuid kütteks juurde ehkki eelmised matkajad olid kuigipalju meile jätnud. Siin oli ka kasetohtu lihtsam leida. Kadakad ainult kole tihedad ja torkivad.

Kõht oli tühjaks läinud, paras aeg tuli üles teha ning pott veega peale panna. Menüüks täna eelpoolmainitud makaronisöök peene nimetusega "Creamy bacon carbonara". Alustuseks kohv ja leib vorstiga. Teatava üllatusega leidsin leibade juurest viimase pizzatüki mis läks jagamisele. Kohv joodud tekkis küsimus kuidas peaks makarone valmistama. Seni matkal olles on minu ülesandeks olnud alati lõkke tegemine ja telgi püstitamine samal ajal kui naised toidu eest hoolitsenud - tean küll et sihuke töökorralduse jagamine kostab hirmus diskrimineerimine, aga meil osutus kõige efektiivsemaks. 

Nüüd siis lugesin pakilt, et tuleb võtta 250ml vett ja 250ml piima ning keema ajada ja lisada 15ml võid. Mille kuradiga ma seda mõõtma peaks, pealegi vaid järvevett käepärast - kohvist järgijäänud veehulk potis tundus sobivat. Paki sisu kallasin sisse aga kuumust soovitatud "mediumi" peale küll ei osanud keerata. Keeta oli vaja veel kuus minutit, mul tundus hulka kauem minevat enne kui makaronid mõistliku pehmusastme omandasid. Toit meenutas rohkem makaronisuppi aga maitses kõigele vaatamata oivaline. Kutsik muidugi keeldus oma krõbinaid katsumast kui sihukesed lõhnad levisid, ei jäänud muud üle kui osa vedelikust ja mõned makaronid tema krõbinaile kallata.

Istusime soojale seljatoega kaljule päikeseloojakut vaatama ja lasime hea maitsta. Kõige kummalisem oli aga see kui kiiresti kõht täis sai, vaevalt pool portsu jaksasin ära süüa, ülejäänu panin hommikuks tühja pizzalõikude karpi. Mekkisin veidi konjakit kohvi kõrvale, paraku polnud see jook vahepeal sugugi paremaks läinud, tuletas maitsega elavalt meelde mu esimesi koolipõlve kogemusi kärakaga kui sõpradega sihukest jubedust pidi alla neelama, et kõva mees paista. Mis mul viga, ega ometi koroona salakavalalt konjakimaitse tunnetust modifitseerinud. Pigem vist lihtsalt asjaolu, et suvel tavaliselt kangemat kraami ei meki, maitsenäsad pole sihukese asjaga harjunud.

Enne pimedat riputasin toidukoti üles, panin telgiasjad valmis ja istusin siis koeraga esialgu kaljul ja hiljem lõkke ääres. Järsku kostis teispool järve huntide ulgumist, Sushi üllataval kombel eriliselt ei reageerinud. Kikitas veidi kõrvu aga ei näidanud üles ei uudishimu ega hirmu. Hea, et ise uluma ei pistnud, muidu võinuks öösel veel külalisi oodata. Natuke murelikuks tegid läänekaarde ilmunud pilved, loodetavasti ei hakka sadama. Mõne aja pärast kuulsin kauget pikse kõminat. Igaks juhuks otsustasin asjad nii pakkida, et järgmise päeva vihma korral oleks lihtne ja kiire ajama panna. Kiled käepärast ja süst tagurpidi kindlamasse kohta. Telk suht kaljuäärel, tugevad tuulehoood võivad järve puhuda. Panin suured kivilahmakad nurkade peale, seni ikka hoiavad kui ise koeraga välja saan. 

Püüdsin ka seekord veidi kauem ülal olla, et ööuni kiirelt tuleks ja pikemalt kestaks. Kutsik oli juba harjunud, keeras enda teki peal põõnama ja ei lasknud lõkke praksumisest häirida. Oksi tooma minnes jäi pealambi valgusvihus miskit helendavat silma, kas teadsite, et kadakamarjad helendavad? Pilved lähemale ei liikunud ja tähistaevas oli pea kohal uskumatult selge. Enne magamaminekut teen veel jõhvikateed, istun kaljul Sushi süles ja kirjutan mobla peal lühidalt seniste päevade kokkuvõtte. Telki tuttu pool kaksteist.

French River, Lained, 19sep

Hea, et viitsisin vastu hommikut madratsisse õhku puhuda, sain kahe tunni jagu kosutavat und enne kui pool üheksa silmad lahti ajasin. Pea veits uimane ja kondid jahedad aga muidu suht normaalne olemine. Vasak külg, mille vastus kutsik põõnas oli täitsa soe. Magamiskott siiski õigustas enda +5°C reitingut, ära ma ju hommikuks ei külmunud ja isegi kurguvalu ei saanud, nina ainult nats tatine. Ilm oli jahe aga päikseline, kobisin välja, et hommikukohvi jaoks lõke üles teha. Eelmise päeva kogemuse põhjal sain seedriokaste sütitusega kiirelt väikeste okste pinu põlema. Suurt tuld polnud mõtet teha, siis ei pea lõkke kustutamisega jamama.  Niikuinii hakkan kohe peale hommikusööki liikuma, täna vaja veidi pikem maa läbida.

Telgil lasin kastest ja hingeauru kondensatsioonist kuivada aga asjad korjasin välja seni kui vesi keema hakkas. Puu otsa riputatud toidukoti lasin alla ja andsin Sushile tema toidu ette. Kuts nuusutas ja vaatas mulle küsivalt otsa, kas miskit paremat pole? Söö enne seda, eks siis vaatame proovisin looma meelitada. Paraku polnud mu esinemine piisavalt veenev, loom lonkis veidi eemale päikselise kalju peale ja lasi kõhuli ning vahtis kärestikku. Kohv valmis lõpetasin viimase kringlilõigu ja sõin kaks pizzatükki. Kaerahelbe pudru järgi isu polnudki. Sushi meelitasin tema toidu kallale puistates mõned pizza ja vorstitükid krõbinate peale. Lõpetuseks leib suitsuvorsti viiludega ning kõht tundus täitsa täis.

Toit ja riided kotti, peale seda võisin ka kuivanud telgi kokku pakkida. Sileda graniitkalju peal on eriti mugav telki rullida, pole okkaid ja prahti mida peaks ühtelugu ära pühkima. Enne kraami süsta juurde tassimist viskasin pilgu nii telgi kui lõkkeplatsi peale - tuli kustunud ja plats puhas. Kaalusin korra kas viia kraam maad mööda või riskin kärestikust alla sõiduga. Ei viitsi vedada, pealegi paistis telgiplatsi juurest allavoolu minek suht lihtne.

Kui olin süsta vette tassinud ja kraami sisse toppinud oli kutsiku kord. Too vaatas mulle kahtlevalt otsa keeldudes kutsumise peale lähemale tulemast. Veenmiseks ei viitsinud aega raisata, ronisin talle kalju peale järgi ja krabasin ujumisvesti selja peal olevat käepidet pidi kaenlasse. Tõstsin ümiseva looma süsta, nügisin enda istmelt ettepoole oma kohale ja ronisin ise järgi. Olles end mugavalt istuma sättinud oli ka koer rahunenud. Minu küsimise peale: "mis kärestiku peale minemisest arvab", avas vaid ühe silma. Kell 11:37 lükkasin meid aeruga kärestiku peavoolu suunas liikuma.

Mitte minu foto 18 sep öösel Ontariost

Vool täiesti sõidetav, paari minutiga olime kärestiku all vaikses vees. Hiinlase telgiplatsist mööda sõites tervitasin teda. Mees kutsus kaldale lähemale, tahtis midagi näidata. Tõi oma kaamera ja tõmbas eelmise öö pilte ekraanile. Öösel kahe ajal kui telgis külmetasin olid taevas võimsad virmalised vehelnud. Kuradi kahju, et maha magasin. Ta ütles, et oli isegi mõelnud tulla ja mind üles ajada, muidugi oleks võinud. Vahetasine kontaktandmeid, et saaksime hiljem teineteise pilte vaadata. Jordani nimeline hiinakas pakkus välja, et võiks teinekord koos kuhugi minna. Olen ma tõesti nii kütkestav🙄, nii lühikese tutvuse peale mainisin viisakalt: "you never know".

Kohe on kaardil veel üks kärestik, paraku tegu vaid veidi kiirema vooluga kohaga. Edasi suht sirgjooneline mitme kildi pikkune "kanal" iidses kaljupraos. Turja ja selja lihased andsid tunda. Olles end mugavamalt istuma sättinud ja lõdvemalt aerutades kadus valu ja kangestus. 

Kui liiga järsult liigutada või pöörata oli alaseljas külje peal teravalt tunda. Kauguses, kangastus lausa miraazh: pidin mitu korda silmi pilgutama veendumaks kas tõepoolest on tegu õllepudeliga. Eks ole natuke nagu pilvedega, iga inimene näeb just seda mida tahab, ühel pole rohkem õigus kui teisel. Oskab keegi mu miraazhis muud kui õllepudelit näha😁?

Kahjuks nagu ikka, keel vestil lähemale aerutades, muutus kujutis järjest ebamäärasemaks kuni olin sunnitud mõttes õltsist suu puhtaks pühkima. Tegelt siiski mitte päris, sest süsta põhjas lebas kaks kanepiõlle purki, kaks olin eelmine päev konsumeerinud. Siledast graniidist kallas ja põnevatesse vormidesse lihvitud kaljusaared jätsid mulje nagu oleksin looduse kunstimuuseumis. Tuul oli kogu aeg tagant muutudes tasapisi tugevamaks. Saarte vahelt lahele jõudes hakkas tuul pöörama ja lained muutusid veidi suuremaks.

Kui neljaks päevaks jääda võiks ka siin varakult telgi üles panna ja niisama saarestikus ringi sõita kuni isu on. Kaardi põhjal otsustades oli kolm telgiplatsi 800, 801 ja 802 suht lähedal. Ühte ei suutnud leida, ehkki GPS näitas väga konkreetselt õigeid koordinaate. Teisel platsil oli kõikjal paljas kaljualuspõhi, ei ühtki tuule eest varjulisemat või vähegi pehmemat kohta. Lekkiva õhkmadratsiga sihukesse paika ei taha jääda. Väikese kaljusaare peal asus kolmas, plats 802. Otsustasin randuda, nats einestada ja mõelda, mis edasi teen.

Sajakonna meetri pikkusel ja mõnekümne laiusel laiul tiiru tehes mõistsin: ka siia ei saa jääda. Kaljupragudes kasvasid vaid mõned põõsad ja madalamates märgades kohtades turbasammal. Küttepuid lõkke tegemiseks polnud üldse. Ainus tore avastus olid igavesed pirakad näpuotsasuurused jõhvikad. Olingi tee maha unustanud, korjasin kohvitassitäie õhtul kuuma veega luristamiseks. Istusime kutsikuga tuulevarju päikesest sooja kalju peale, korkisin õlle ja tegin pizzakarbi lahti.

Kaarti uurides oli selge valik: kaugemale läände sõites ei jõua kindlasti vähema kui nelja päevaga marsruuti läbida ja isegi siis võib keeruliseks kujuneda kui tuuleolud peaks ebasoodsaks minema. Senine tagant-tuul on minu kogemuste põhjal haruldus, tasakaalu mõttes on kõigi eelduste alusel viimasel kahel päeval vastutuult oodata. Ilmateate kohaselt küll lubas kogu nädala ilusa ilma kuid mine sa tea, mingit värsket infot polnud võimalik saada ja ilm teatavasti pidevas muutumises. Otsustasin sõita plaanitud veidi pikema ringiga tagasi idapoole ja telgitada kusagil seespool saarestikus, seal paistis mitmeid valikuid.

Vahepeal oli tuul tugevnenud ja natukese ajaga pööranud põhjatuulest edelatuuleks. Kui laiule saabudes puhus paremalt tagant siis nüüd paremalt küljelt ja tagant ehkki ise tegin enam kui 90° pöörde. Ametlik meretee läks saarestikust läbi kuid otse üle lahe lõigates oleks tonks maad lühem. Laine ei tundunud väga paha, jänest igatahes veel ei olnud, kui peakski tõusma keeran allalainet saarestiku suunas. Kutsik paati ja kagu suunas aerutama. 

Kui tuul püsis suht soodsalt paremalt tagant siis lained keerasid peale laidude vahelt välja jõudmist paremalt kergelt vastu. Ses suhtes parem, et päris külglaines tasakaalu mõttes palju ebamugavam sõita. Lahe keskele jõudes pidin hakkama vaatama iga lainet ja sellega vajaduse järgi kaasa kallutama või läbi tõmbama. Seni kui murdma ei hakka pole probleemi. Kutsik oli üllatavalt rahulik ja lasi suure õõtsutamise peale mu põlve peal silma looja. Vahel liigutas kõrvu või raputas kui pritsmeid selga sai.

Kahepoole kildise aerutamisega lahest üle saanud lasin veel poolteist kilti saarte ees suures laines edasi enne kui tuli otsustada kummalt poolt järgmisest saarestikust mööduda. Tuulepoolsest küljest ei tahtnud riskida, seal tuli laine kaugelt silmapiiri tagant otse, isegi randuda võib olla tülikas. Keerasin allatuult ja alla lainet NOO, et saarestiku varju pääseda. Nüüd läks sõit nagu Kalevipoja "Lennukil", surfasin süstaga lainete turjal nii, et vesi mulises ninas ja pritsis kahte lehte. Sihukest tempot pole kunagi avrem arendanud. Kaks kilti oli lust ja lillepidu, vahepeal pidasin laiu varjus kinni veendumaks, et hooga mööda ei põruta, vastik oleks vastu tuult ja lainet tagasi punnitada.

Kilt saarte varjus uuesti kagusse, siis kildi jagu avavee lainet, mis kohati liigagi põnevust pakkuv ja edasi alla tuult ja lainet saarte vahele telgitamisplatsi otsima. Esimesed paar ei sobinud ühel või teisel põhjusel. Kuna inimesi üldse polnud ei hakanud ka keskpäraseid võtma. Pika saare lõpus oleva number 722 kohta oli kaardil info, et väga halvas korras, otsustasin siiski vaadata ja hästi tegin. Telgiase mõnusal seedriokkavaibal, lõkkekohtasid kaks: ülal kaljul ja all telgi lähedal tuulevarjus. Küttepuid jalaga segada äsja ümberkukkunud kuiviku näol. Saare otsas asuva kalju pealt avanes vaade 270° ulatuses. Mobla teekonnamõõtmist kinni pannes on kell veerand kuus, läbitud 19 km.

Tavapärane tegevus, lõke peale ja telk üles. Nüüd selgub üks pisike ebamugavus, siin  nimelt mõned sääsed, mis sellise aastaaja kohta peaks haruldus olema. Õnneks siiski mitte nii palju, et segaks. Õhtusöögi ajal istun päikese kätte kaljule ja naudin viimast õltsi pizza viiludega, täitsa üllatav kaua neid jagub. Leiba vorstiga mitu viilakat, piinlik oleks tagasi viia. Lõpuks koti põhja ununenud juustusai ja magustoiduks Kalevi energiabatoon kohvi kõrvale. Miskit asjalikumat süüa ei viitsi ikka vaaritada, no kui kõht ei nõua mis ma ikka sunnin.

Kohvi keetsin ülemisel lõkkeplatsil ja proovisin pikemalt ülal olla, et mitte unetult telgis pöörelda. Väike lootus oli ka virmalisi näha kuid seda ei juhtunud. Taevas küll selge ja tähti täis aga põhjasuunas ei toimunud mingit valgusetendust. Ühe pisikese meteoriidi siiski nägin. Sel ajal kui mina lõkke ääres mõtteid mõlgutan põõnab Sushi õnnelikult sealsamas kõrval teki peal. Vahepeal võtan ta sülle kui tüüp tahab tekk seljas hulkuma minna. Enne poole kaheteist ajal telki minemist panen alumisel lõkkekohal neljale suurele pakule tule alla, põlevad tasapisi poole hommikuni. Sushi sätin seekord vasakule poole, kus mu magamiskoti lukk, sealt mugav talle kotiäärt soojenduseks peale panna ja elukat enda kõrvale sikutada kui külmaks läheb. Madrats läheb ikka tühjaks aga pole nii külm kui eelmisel päeval, uni ka parem.

French River, La Dalle kärestik, 18sep

French River kaardi mulle oluline osa (ruut 1km)
 telgiplatside ja levinumate veematka radadega

French River Provincial park asub Torontost 300km ehk 3 tundi sõitu loodesuunas mööda Higway 400 ja 69. Põhilised pinnavormid on pragunenud graniitaluspõhjal liustikest ning veest siledaks lihvitud kaljude vahel asuvad jõed, järved ja sood. Kaljusid katab seedri ja männimets, kohati ka kuuski ja veidi lehtpuid. Loomastikust võib kohata karusid, hunte, põtru, kopraid, koopaoravaid ja massassauga lõgismadusid. Linnud tavalised Kanada asukad: haned, kaurid, kotkad, öökullid ja hulk pisilinde. Mootorpaatidega ligipääsetavas osas on üksikud kunagi ehitatud suvilad, samas kärestikud muudavad õige raskeks jõelt ja järvistust mootorpaadiga Huroni järve Georgian Bay peale pääsemise.

Algselt mõtlesin pühapäeval minna aga mõistsin kiiresti, et ettevalmistuseks on tark rahulikult aega võtta, parem esmaspäeva varahommikul sadamasse jõuda. Ostsin telgitamisloa üle neti ja printisin välja, et poleks vaja pargi külastuskeskusest läbi mineku peale aega raisata. Telgiplatsid on märgitud kaardile ja kaart jagatud 9 tsooniks, konkreetset telgiplatsi ei saa broneerida küll aga pead tsooni ära märkima. Telgiplatsi saab see kes esimesena jõuab, kokku paarsada telgiplatsi. Hommikul võtsin rahulikult ja kulutasin aega rohkem kui plaanis, minema sain alles pool üheksa. Erilist kiiret polnud, sest ilm lubas ilus ja tuul suht nõrk, 5 tunni aerutamisega peaks kenasti enne pimedat esimesse telgitamiskohta 801,802 või 803 jõudma. 

Liiklus esmaspäeva hommikul linnast välja sujus kiirelt, kolme tunniga olin kohal. Külastuskeskust siiski väisasin, sest tahtsin veekindla paberkaardi osta. Nii metsikus kohas ainult mobla kaardi peale loota poleks mõistlik. Moblaga võib ikka miskit juhtuda, kaob ära või aku tühi ja akupakid märjad. Moblalevi küll pole aga neile teadmiseks, kes soovivad nii akut kui raha säästa siis mobla Google kaardirakendust saab edukalt kasutada ka seal kus igasugune moblalevi puudub. Lihtsalt tuleb eelnevalt piirkonna google map mobla mälusse alla laadida. GPS satelliidid pole leviga seotud ja saadavad tasuta signaali pea igalpool maailmas, mobla GPS vastuvõtja töötab ka lennurezhiimis, millesse ma mobla patarei säästmise ja tsivilisatsioonist eraldumise eesmärgil kohe ka lülitasin.

Hartley Bay -> La Dalle kärestik 15K

Külastuskeskusesse sisenedes panin kutsika sigaretikonide posti külge ja läksin ise asju ajama. Äkki hüüdis üks külastaja, et kellegi koer jooksis minema. Mis mõttes, see ju raudpost, igal juhul tormasin välja. Post vedeles poolel teel parkimisplatsile, koera trajektoori tähistasid üksikud junnid  nagu Hansu ja Grete loo leivapalukesed. Kutsik oli juba parkla kaugemas otsas ja suundus metsa poole, hüüdsin ning jooksin järgi. Loom hakkas esialgu veel kiiremini liikuma aga siis tundis hääle ära ja võttis hoo maha. Pidin ta autosse panema ja junnid tee pealt üles korjama. Keskusesse tagasi jõudes ostsin kaardi ja igaks juhuks ühe ekstra päeva juurde, teab mis kõik võib juhtuda, hea kui lisapäev varuks, maksis vaid $9 niikuinii. Saatsin ka kaasale teate, et ärgu imestagu kui päev hiljemaks jään, kui nädal siis saatku kopter otsima, kui kuu siis võib mu toidult maha arvata. 

Sadamasse viis pea 20 kilti kruusateed. Maksin "vettelaskmistasu" ja nelja päeva parkimise eest $76. Rahvast sisuliselt polnud, sain kohe kai äärde sõita, asjad ja süsta maha laadida ning auto mõnekümne meetri kaugusele parklasse viia. Valisin kõige madalama paadisilla, viisin sinna esimese tretiga süsta seljas ja teise korraga kogu ülejäänud kraami koos koeraga. Asjade süsta pakkimine läks kiiresti, kraami tundus palju olevat kuid suht kerge, polnud muret liigse kaalu pärast. Sooja küll vaid 18 kraadi aga särgi peale panin vaid päästevesti, eks vee peal näeb kas fleece ka vaja. Kutsikale kah vest selga ja ronisingi süsta, viimasena sikutasin Sushi rihmapidi silla äärele ja tõstsin ta süsta põlvede vahele. Kell 13:17 panin pulsikella ja mobla teekonda mõõtma ning lükkasin sillast lahti - seiklus võib alata!

Esialgu kaks kilti kuni pöördeni kerge vastutuul, vahepeal ka küljelt, aerutamine läks sellele vaatamata mõnusalt sujuvalt. Kutsik vahtis veidi aega ringi ja keeras siis magama. Peale pööret oli tuul tagant ja püsis nii päeva lõpuni, aerutada suisa mõnu. Algul sõitis kaks mootorpaati mööda, kuid need võtsid väga viisakalt hoo maha tekitades minimaalseid laineid. Esimese puhkepausi tegin alles kaks tundi hiljem kui 10 kilti sõidetud. Pildistasin, filmisin ja korkisin rahulolevalt õlle, senine tempo ületas ootusi. Ilma erilise pingutuseta peaks 4 tunniga jõudma tükk aega enne hämarat plaanitud telgiplatsile, ainult pool teed veel ees.

Üllatas, et kogu selle aja jooksul nägin vaid ühte seltskonda telgiplatsil, mitte ühtegi kanuud ega süsta vee peal. Kilt enne kärestikku sõitsin ilusatest vaadetest haaratuna valesse lahte sisse, lisas aega juurde kuid see-eest sain mitu ägedat fotot. Seni olin kulgenud mobla peal Google kaardi järgi ja pean tunnistama, et moblaga on ikka hulka mugavam. Vee peal oled väga madalal ja kui kallas nii liigendatud sadade pisi lahesoppide ja neemikutega on tülikas ning aeganõudev paljalt kaardi ja kompassiga orienteeruda. Kärestiku info põhjal soovitati kindlasti portaazh teha, mitte üritada läbi sõita. Koeraga ja esimesel päeval poleks niikuinii sihukest asja riskinud, tundmatu kärestiku puhul on alati mõistlik eelnev luure teha.

Portaazhile jõudes olin 3 tunni 13 minutiga 15km aerutanud. Nõks alla 5K tunnis on koos pildistamis ja õllepausidega vääga hea tulemus, ok taganttuul aitas muidugi kaasa. Kaldal oli suur kanuu surnud kanada hanega ja üksik hiinlane hirmsa hulga varustusega. Peale tervitamist esimeseks küsimuseks kas saan teda aidata asju tassida. Jõllitasin kahtlustavalt linnu laipa ja vintpüssi. Tüüp ei longanud ning paistis muidu tervise juures olevat. Sisemuses pööritasin silmi, et nagu mis mõttes, sõidad üksi metsikusse loodusesse ja hakkad esimese vastutuleja käest oma asjade tassimiseks abi küsima. "Every man for himself" asemel vastasin viisaka kanadalase kombel, et esiteks vean oma varustuse üle ja kui aega jääb aitan tema oma tassida. Mehel niikuinii kiiret polnud, tal kavas sinnasamasse telkima jääda, mul veel üle tunni aerutada.

Viisin süsta ja kotid ära ning läksin tegin siis mõned pildid kärestiku algusest. Telgitamisplats kärestiku kohal kaljul paistis igati kena. vaatasin kella, aega na napi võitu aga paar tretti jõuan ikka teha, lähen aitan tüüpi. Too oli mind nähes üllatunud, ju arvas, et tõmbasin uttu. Selgus, et kanuu tassimise juures ei tahtnudki abi, sest tegi vlogi ja selle juures olevat oluline, et kannab ise kanuud seljas. Pidavat lausa 10 päeva matkal olema just fotode ja youtube video tegemise eesmärgil. Ma siis võtsin kaamera, drooni ja paar kotti ning läksin ees. Selja taga oli kuulda kuis kanuu käis kolksudega küll vastu puid ja maapinda aga isegi nüüd keeldus tüüp abist. Mis ikka, respekt, las punnib omaette.

Portaazhi lõppu jõudes panin ta asjad maha. Olin kraami juba süsta toppinud ja tõstsin nüüd Sushi ka sisse. Süsta kaldast eemale lükates läksin kolksuga vastu kivi, kutsik ehmus, kargas üle parda ja ujus kaldale. Pekki küll, läbimärg loom külmetab paadis, kell ka juba palju. Küsisin kaldal askeldavalt hiinlaselt millisele telgiplatsile tollel kavas minna. Alumisele, heh siis on ülemine vaba, lähen võtan selle, koer saab kuivada ja mul kah rahulikult aega telki püstitada ning lõket teha.

Nats nöök oli kogu kraam uuesti süstast välja kiskuda ja terve tee tagasi kärestiku alguses oleva kalju peale tassida. Süsta ei viitsinud seljas vedada, otsustasin üritada kärestikust üles sõita. Kutsikat ei saanud välja jätta, see oleks mulle vette järgi kalpsanud. Hiinlase kätte ei saanud hoiule jätta, äkki paneb nahka😋 Tegelt Sushi ise pelgab võõraid. Võtsin süsta kaasa, ega enam märjemaks ei saa kui hüppabki uuesti vette. Kärestiku servast sai täitsa normaalselt vaiksemaid kohti pidi üles sõita, paaris kohas pidin nõksu tõstma üle kivide. Kutsik käitus viisakalt ja lahkus paadist vaid siis kui selleks loa andsin, küllap tundus vahutav veevool hirmsam kui süstas istumine. Süsta tassisin lõpus veidi kõrgemale kalju peale. Nüüd alles märkasin, et pole ei pulsikella ega mobla kinni lülitanud, kaks kilti kõmpimist ja tunnike tulid süstasõidule otsa. 

Esmalt panin telgi üles, siis tegin lõkke. Üllatas sütituse puudus, tavaliselt leidub siinkandis ikka kaskesid. Lõpuks siiski ühe leidsin ja sain sellelt ka paar tohutükki. Lõket süüdates selgus, et suht asjata: lõkke juurde kuhjatud seedermänni okste küljes olevad okkapuhmad läksid kui säraküünlad. Mul lausa tekkis mure metsatulekahju pärast, okastega kaetud maapind õige kuiv. Vett keetsin potiga kohvi tegemiseks aga süüa ei viitsinud vaaritada, polnud isu, sõin järgijäänud kringlitüki ja pizzaviilu, Sushi jättis solidaarselt pool toitu järgi.

Kell on 19:59

Kell kaheksa veel taevas hele aga kümne mindi pärast täiesti pime, tähistaevas säras nagu tänapäeva inimesed seda harva näevad, lähema 50 kildi ulatuses pole suuremaid valgusreostusallikaid. Nats istusin lõkke ääres ja vahtisin tuld ning mõtisklesin. Kuidagi üksik ja kurb, pole ju varem üksi pikemal matkal käinudki. Hea, et kutsik sai kaasa võetud, pakub veidigi seltsi. Üksi pole elamusi kellegiga jagada, hiljem fotode, videote või juttude põhjal ei saa kümnendikkugi tegelikust tundest edasi anda. Konjak maitses nagu arstirohi, pole teist piisavalt, et tuju heaks teha, panin korgi tagasi peale. Üsna kiiresti hakkas jahedaks minema. Kutsik oli õnneks selle ajaga kuivanud. Kell vaid 8:30 kui kobisin telki ja üritasin magama jääda. Esialgu oli küll hea rammestus aga uni ei tulnud. Aeg liikus aeglaselt nagu purgist välja kallatav mesi, iga nats aja tagant imestasin et vaid 10 või 15 minti eelmisest kellavaatamisest kulunud.

Külm hakkas ja õhkmadrats läks tühjaks - sikutasin kutsiku kaissu ja kurtsin talle, et tahan koju. Elukas ainult mörises õnnelikult ja toppis nina mu kaenlaauku. Uni oli rahutu, hulk igasugu imelikke unenägusid noorusaja sõbrannadest, külm ja küljealune hullult kõva. Lõpuks tüdinesin ning puhusin madratsi uuesti täis, vähemalt jäin vastu hommikut pehmel alusel korraks sügavalt magada.

French River süstamatk - Video

Plaanis kirjutada iga päeva kohta, kuidas süstamatk läks ja mis kõik juhtus. Samas kaasa (suured tänud!!!) pani mu foto ja videomaterjalist seitsmeminutilise video kokku. Ehk siis kodanikud, kes mu loba ei viitsi lugeda aga tahaks nautida ilusaid looduspilte Ontario järvedest, jõgedest ja kaljudest, mis vürtsitatud ühe imearmsa pidevalt kaadrisse trügiva kutsikuga võivad hoopiski ülevalolevat youtube videot vaadata. 

Süstamatka ettevalmistus, varustus

Süstamatka varustus, koos minuga ei olnudki reelinguni vees😁

Kirjutan selle nii algajatele infoks kui endale meeldejätmiseks millist varustust tasub süstamatkale kaasa võtta ja kui palju. Nagu olete juba aru saanud osutus esialgne ilmaennustus valeks, ehk siis selgus orkaan Lee täpsem teekond, mis korraldas eeldatavalt mitmepäevase ilusate ilmade rodu. Pidin tööl mõnevõrra ootamatult teada andma, et jään ülehomme kolmeks päevaks koroonasse, tööle ei saa tulla. Tegelt muidugi seis selline, et firma andis selleks aastaks jälle kuus kinnimakstud "koroonapäeva", mida välja võtmata jätta oleks lollus, sest siis jääd hoopis ilma. Seega on kogu kollektiiv suve läbi päeva kaupa koroonat "põdenud". Keegi ei tea millal ametnikud uudistest loevad, et koroona (või vähemalt selle tõsine vorm) sai eelmine aasta läbi ja kaotavad needsamad päevad sootuks.

Pühapäeva kulutasin ettevalmistusele ja kraami pakkimisele ning kutsiku süstakõlblikkuse testimisele "realistlikus" olukorras, ehk lausa veel. Kui kraam pakitud sõitsime jõe äärde ja tegime lühikese sõidu, Sushi osutus ootamatult rahulolevaks süstas ees minu jalgade vahel. Vahtis ringi ja uudistas teisi kanuutajaid, süsta ja laua sõitjaid, ühel isegi koer laual kaasas. Matkavarustuse mahutamise lahendasin järgnevalt: Süsta ninasse riiete ja magamiskoti torupakend (valge). Istme taha telk, alus (roheline) ja joogid (vesi ja õlts), ning nende peale koera fleecetekk ja õhuke fleece, mugavalt käepärast kui peaks jahedaks minema. Taha "pagasiruumi" toit (kollane), pott, lisajalatsid (Keen), merehädaabitops. Tühi seljakott (kõige eelneva portaazhil (ja võimalikus hädaolukorras) tassimiseks). Kolm torupakendit on veekindlad ja tugevast materjalist, igati õigustavad end tavamatkal (seljakoti sees), eriti aga veematkal.

Süsta eesotsas väikeses panipaigas binokkel, paar energia batooni, taskulamp, nöör, selfiestick ja joogihoidjas 710 ml Powerade pudel. Poolik pudel oli kevadisest maratonikatsetusest saadik külmikus istunud, jook maitses normaalne, kallasin vett peale et täis saaks. Igaks juhuks kaks plaskut kärakat - Ürdimeister ja brandy, sõltuvalt vajadusest kas tuju tõstmiseks, soojenduseks või haavade desinfitseerimiseks. Sõidu ajal seljas laia äärega kaabu või nokamüts, päikeseprillid, varrukateta särk, alukad, põlvpüksid ja veematka jalatsid, kõhu peal kõhukott. Nii minul kui kutsikal ka päästevestid.

Valge veekindel riidetorukott sisaldas järgmist kraami. Vaatamata lubatud kuivale ilmale vihmakile endale (must) ja koerale (kollakashall). Fleecevest, fleecemüts, t-särk, lühikesed spordipüksid, matkaja emergency kit (neoonroheline kõhukott), magamiskott, täispuhutav alusmadrats. Must õhuke fleece on ka fotol, tegelt oli seljataga. Riiete valik minimaalne seoses soojade ilmadega (+5C ... +25C). Riided olid tegelt kollakashallis MEC seljakotis, mis omakorda valges veekindlas torukotis. 

Nelja päeva söök. Toidukotis hommikusöögiks kuus pakki kaerahelbe putrusid (33g). Lahustuva kohvi ja soola topsid (tabletitopsid). Tuunikonserv (170g) ja kõva suitsuvorsti (300g). Knorri makaronisööke 2 pakki (134g), Knorri suppe kaks pakki (40g), nuudlipakk (85g). Koeratoit (800g). Kalevi pähkli-marja energiabatoone kümme tükki (44g), kuivat marjabatoone kümme (14g). Plastkarpides oli kiirelt tarbimiseks mõeldud "gurmeetoit" seemneleiba pool kilo ja pizzalõike pea kilo jagu. Lisaks kaks banaani ja pool kilo kringlit, millest enamuse autos kohvi kõrvale konsumeerisin. Terasest toidupotis: multisöögiriist, punane joogitops, seep hambapasta, hari ja niit.

Mustas kõhukotis French River kaart 1:55000, mobla, kaks akupakki, pastakas, märkmik, välgumihkel,  taskunuga, vile, pealamp, nöör. Lisaks $100, krediitkaart, juhiluba ja tervisekaart. Riidekotis olevas hädaabi pakis standard varustus: kompass, plaastrid, sidet, käärid, nõel-niit, õngekonkse tamiiliga, tuletegemise pulk, termotekk, traatsaag, nuga ja muud nipet-näpet. Kohustusliku oranzhist topsikust merehädaabi paki sisu ei tea, sest pole kunagi olnud vaja avada. Mitu nööri eri pakkide vahel jagatud.

Tähtis oleks ehk mainida mida vaja ei läinud. Selfiesticki ja binoklit ei kasutanud kordagi, ei viitsinud jännata kuna pildistamine ja video polnud primaarsed. Riietusest ei kasutanud vihmakilesid, teist t-särki ja lühikesi pükse. Riideid sisuliselt ei vahetanud (fleece küll selga ja maha), polnud vajadust kuna ei higistanud. Riietuse vajadus sõltub täielikult ilmast. Telk ja sinine alus väga asjalikud, roheline täispuhutav muidu supermõnus aga lekkis mistõttu kasutu. Õhukindla täispuhutava madratsi korral võiks sinise aluse maha jätta. Hea et igaks juhuks kaasas oli, muidu maganuksin kalju peal. Kärakast võtsin vaid sentimeetri jagu brandiplaskust, Ürdimeister jäi kinni, polnud ei isu ega vajadust. Paberkaarti ei kasutanud kuid turvalisuse mõttes kulub ära. Akupakkidest ühte polnud vaja, samas jällegi parem kui kaks. 

Kõige kummalisem lugu toiduga, millegi pärast polnud eriti isu vaatamata suht suurele energiakulule. Ära sõin kogu kringli, enamasti autos ja kõik pizza, jagus eelviimase päevani. Leiba ja suitsuvorsti jäi veerand järgi. Kaerahelbe hommikusööke sõin vaid kaks, makaronitoidu ühe, sellegi jagasin koeraga. Suppe ei avanud, nuudlid ja tuunikonserv jäid järgi. Kalevi batoonikesi sõin ainult kaks ja marja omasid üldse mitte. Kohvist tarbisin pool ära, soola ei avanud. Veest jõin liitri, ülejäänu vaja mineva võtsin järvest nagu ikka. Piinlik tunnistada aga seep jäi kuivaks, käisin lihtsalt ujumas. Hambaid pesin see eest religioosselt😬

Millest puudust tundsin? Õlut või siis veini oleks võinud rohkem olla, õhtul lõkke ääres istudes mõnus limpsida. Õlts muidugi liiga raske aga liitrist veinipakki tasub teinekord kaaluda. Toitu ei osanud küll midagi rohkem tahta, juust ehk veini kõrvale, aga ei maksa snoobiks minna, soojaga läheks vedelaks. Päiksekreemi peaks isegi septembri lõpus kaasa võtma, nina kõrvetasin ära ja sain korraliku "joodiku" päevituse - käsivarred pole nii pruunid Hawaii reisust saadik olnud.

Kokkuvõttes esimese süstamatka kohta paneks varustuse hindeks 4+, toitu kaasas liiast aga õnneks kaaluliselt mitte hullult üle, riideid üle paar kerget, kasutamata akupakk ja hädaabipakid ei lähe arvesse, varu peab olema.

P.S. Kes huvi tunneb siis matkal ma vetsupaberit kaasas ei kanna. Päeva paari puhul pole vajadust aga kui on siis sammal ja jõe/järve vesi ajavad edukalt asja ära🙈

Süstamatka päevapilte

18-2  Tüüp näitab keelt

18-1  Algus paadisillal

Just jõudsin tagasi plaanitud kolme päevase asemel nelja päevaselt süstamatkalt. Väsinud,  aga õnnelik, muljetest ülekeev. Ei jaksa miskit kirjutada veel, postitan pildi igast päevast, ei kaks ikka🙄 Jutt koos suurema pildivalikuga tuleb hiljem.

19-1  Dalle kärestik

19-2  Kaljusaar "ava"järves

20-2  Telgiplats kaljusaarel

20-1  Iidne graniitaluspõhja pragu

21-2  Kaldakaljud, veetaseme joontega

21-1  Peale ujumas käimist