Džinni (ja tooniku) usulahk

Tööl istusime kolleegiga kohvikus ja seoses toiduga läks jutt religiooni peale. Mul nimelt oli kartul ja kanaliha taldrikul, tema ütles, et usk ei luba kartulit süüa, kanast rääkimata. Tausta selgitamiseks: alla 30'ne noormees on pärit Indiast, alles mõni aasta tagasi saabunud - nutikas ja sümpaatne. Välimuselt ei vasta absoluutselt läänemaailma ettekujutusele ehtsast indialasest. Minu pikkune, saleda kehaehitusega, tumedate juustega ja nahavärvilt lõuna-eurooplane, näoplaanilt lihtsalt eurooplane. Eestis vastu jalutades ei märkakski üldises massis. Inglise keel vaid kerge aktsendiga.

Ütles olevat end džinni usku. Mhm...??? Vastasin: mu usk varieerub sõltuvalt aastaajast, üllatunud pilgu peale selgitasin: talvel ja külmaga kummardan konjaki ning muude kangemate markide jumalaid, suvel eelistan teenida õllejumalat või siis siidri prohvetit. Võttis paar momenti enne kui vastasistuja pingsalt mõtlik ilme lõdvestus: ei-ei, minu usk on džinni usk mitte džinni usk. Nüüd oli minu kord arusaamatuses kulmu kergitada - mis mõttes džinni mitte džinni??? Selgitas varmalt: esimene täht on J mitte G. Aaa..., ok, paraku ei saanud ikka väga aru, sihukesest usust pole kuulnudki. Tüüp siis selgitas veidi pikemalt, mulle võhikule kostis nagu budism.

Haakristis asuv hing pesitseb taevas või põrgus,
inimeses või loomas ja rändab nende vahel👻

Ei hakka pikalt ümber jutustama aga kartuli söömisest hoidumine on seotud kõige elava (taimed väljaarvatud) austamises ja keelus neid vigastada või tappa. Nagu mõistate ei saanud ikka aru kuidas kartul sellega seotud. Nimelt on kõigi maa sees olevate toiduainete kasutamine vastunäidustatud sest, kartuli võtmisel võivat vigastada maa sees elavaid ussikesi ja putukaid. No aga mida sa siis sööd uurisin. Teravilja, ubasid, maa peal kasvavaid aedvilju, ... Mina: Aga nende korjamisel, eriti tööstuslikul viljakoristusel vigastatakse hulgaviisiliselt väiksemaid loomi ja vahel isegi suuremaid. Ta nõustus ja ütles, et eks see usuasi ole rohkem traditsioon, kus loogika ja teadusega palju tegemist pole. Kanadas võtvat ta palju lebomalt, liha ei söö aga taimede puhul väga täpselt ei jälgi. Indias käivad usklikud paljajalu ja kõval pinnal, et mitte kogemata mõnd putukat surnuks tallata.

Selline silmaringi laiendav kogemus siis. Jin usust polnud kunagi kuulnud aga aktiivseid järgijaid olevat 5 miljoni ringis! India elanikkonnast väike protsent kuid suht tugeva mõjuga. Tegu rahumeelse ja mitteagressiivse usuga, mida levitavad "misjonärid" jalutades külast külla jagades õpetusi kuidas paremini hakkama saada ja kuidas parem inimene olla. Inglise keeles nimetatakse seda Jainism või Jaina Dharma.

Internet andis veidi erineva pildi tema kirjeldusest, aga ilmselt üritas mees asjatundmatule väga lihtsalt ja lühidalt usu olemust selgitada.
Põhiveendumused:

Rahumeelsus (ollakse vastu vägivallale igasugu elusolendi ja isegi vee ja õhu vastu).

Hinge vabastamine karmast läbi usu, teadmiste ja käitumise.

Jumalat-loojat pole, Universum on alati eksisteerinud.

Askeetlik eluviis, eriti munkade puhul.

Mu arust mitmed sarnased jooned paljude teiste uskudega, ainult ehk jumal-looja kui sellise puudumine oluliselt erinev.

"Home Alone" tänupühad.

Üksi kodus, tervisekaitse inspektsioon komandeeringus
Kutsik limpsab keelt, ehk pudeneb temalegi midagi😋

Ma ei kirjuta seda lugu üldsegi mitte nurumaks lohutust või et peaksite seltskonda pakkuma. Kanadalaste (ja ameeriklaste) jaoks on tänupühad ehk thanksgiving pea tähtsam peresündmus kui jõulud. Paraku pole ma võtnud kohalike kombeid üle nagu tüüpiline kangekaelne eestlane. Introverdid nagu me oleme, kaasaga korduvalt arutanud: küll meil ikka veab, et siin pole piisavalt lähedasi sugulasi, kelle juurde peab pidulikule kalkuniõgimisele minema. Terve pika nädalavahetuse võime rahulikult teha just seda mis endale pähe tuleb nii söögivaliku kui muu tegevusega. Seekord sattus minul hoopis üksik olemine kuna kaasa sõitis tüdrukutega Montreali, kus ta õepoeg kanadalastele mingit koolitust teeb.

Mina poleks saanud minna isegi kui oleksin tahtnud, sest esiteks tuli reedel välja Battlefield 6, teiseks peab keegi koduloomade järgi vaatama ja kolmandaks lõppes meil streik, ning oli vaja tööle tagasi minna. Ajastus arvutimängu mõttes eriti totter, no ei võinud siis nädalake kauem streikida, oleksin saanud kodus vahetpidamata ööpäevad läbi isu täis mängida. Õnneks siiski on meil tänupüha nädalavahetus mis tähendab kolme järjestikust vaba päeva. Laupäeval pidin tööl käima aga järgmine kord vaja nägu näidata alles kolmapäeval.

Tööl muideks oli vahva lugu kui terve punt spetse ei suutnud üht masinat õiges rezhiimis tööle saada. Mul tekkis äkki idee, miks mitte küsida ChatGPT käest. AI esitas paar lisaküsimust ja saatis siis mitmeleheküljelise selgituse tööpõhimõtte detailse kirjeldusega ning juhendid, millised seadistused peaks tarkvaras peale panema. Tegin seda ja hoplaa, kõik funksis hoobilt. Ülemus kratsis kukalt: kuidas kurat AI meie firma seadistusi teab, need ei ole ju avalik info. Ehk kui AI suudab leida (või ära arvata) firma siseinfo siis ilmselt pole turvalisus kõige kõrgemal tasemel.

Läheb lahti: "Ready for Battle"

Täna, pühapäev oli esimene kolmest vabast päevast. Kõigepealt magasin pikalt sisse, sest öösel sai kolmeni arvuti taga teiste mängufanattidega kõmmutatud. Battlefield 6 populaarsust kinnitab asjaolu, et korraga istub umbes pool miljonit inimest arvutite ja konsoolide taga ning uhab mängida, rekord olla laupäeval olnud 800000 ringis. Energiakulu missugune nii kodudes kui serveripargis. Seekord on EA (Electronic Arts) suutnud mängu nii hästi üles ehitada, et praktiliselt pole olnud tavapärast serverite hangumist või mingeid tõsisemaid probleeme mängus endas. Väidetavalt olla edu üheks põhjuseks asjaolu, et firma laenutas AI ja serveripargi teenuseid ning lasi AI bottidel omavahel miljoneid matshe läbi mängida leidmaks ja likvideerimaks kitsaskohad.

Pühapäeval jooksma ei viitsinud minna, hoopiski otsustasin kogu nädalavahetuse elada nagu üks tõeline teismelisest mängur. Ostsin kasti õlut, suure poolemeetrise läbimõõduga pizza, mõned "hot dogid", grillkana ja Coca-Colat. Siis ei pea kolm päeva oma allkorruse koopast "mancavest" välja tulema. Tõsised tegijad sätivad end korralikult valmis, võtavad anti-une medikamente (ma parem ei kasuta nimetusi) ja isegi pissipudelid kaasa. Ma nii äge entusiast pole, pealegi tuleb ka koer vahepeal välja jalutama viia ja vana kere jääb liiga pikast istumisest kangeks, teen ikka pause ka. Tegelt esinen suht nõrgalt, kolme päevaga tuleb kokku vaid 13 tundi arvuti taga mängimist ja 12 level. Samas K/D 1.6 on päris viisakas tulemus arvestades, et minu vanuses pole reaktsioonid enam see mis 15 aastastel. Mäng ise on tõeliselt nauditav, mehhaanika väga sarnane BF3 ja BF4'ga, need on 20 aastat kestnud seeria parimad mängud, mängurite klassikalised lemmikud.

Momendil võtsin pausi, parem kõrv hakkas valutama kõrvaklapid olid vist pahasti peas. Ärge nüüd pikki postitusi oodake, mõned päevad veedan koopas ekraani ees virtuaalselt teisi mängureid nottides ja ise pihta saades.

P.S. EA teenib selle pealt korralikult arvestades, et eelmüügi numbrid on paar miljonit ja hind keskeltläbi $100 pluss lisakulud entusiastidele, kes igatsorti virtuaalseid erijudinaid soovivad juurde osta.

Kokkusattumistest

Süstaga järvel streikimas😁

Küllap imestate, et olen viimasel ajal õige produktiivne postituste kirjutamisel. Põhjus on väga lihtne, meil jälle tööseisak, mis tähendab, et vaba aega jääb kõvasti üle. Mis sa hing ikka teed, kui ei viitsi miskit asjalikku ette võtta. Tahtsin hakata aeda talvevalmis seadma aga kui temperatuurid kisuvad 30 kraadi ligi tundub natuke vara. Garaazhi peaks koristama ja hulga rämpsu ära viskama. Kui sellise mõttega ukse lahti tegin jäi pilk lae all rippuva süsta peale. Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb erinevalt soojadest ilmadest, mida isegi kliima soojenemise juures kauaks ei jätku. Parem kasutan võimalust seni kui on, lähen teen järvel väikese tiiru. Pärast võib ka natuke streikimas käia, et nimi kirja saada. 

"Kariibimere puhkus"😜

Firma pakkus muu hulgas penskarieelikutele "väljaostmis pakendi", kuni pooleteise aasta palga kui lahkute omal soovil. Paneb päris mõtlema, samas ametiühing lükkas pakkumise tagasi kui ebapiisava. No ja süsteem töötab nii, et ega töötajate arvamust küsita, võrdsemad otsustavad, töötajate asi on ametiühingu maksu maksta ja mokk maas pidada. Tuletab vägagi meelde nõuka aega. Jama selles, et AÜ bossid on oma nägemuses endiselt 80'tes kui oli jõudu ja võimalus kaubelda. Praegu peaks lihttöölised olema õnnelikud, et neil on mingigi töö. Liiga palju pigistades tapad kuldmune muneva Kanada postihane maha ja pärast oled hoopis tühjade kätega. Mind õnneks ei morjenda, soovi korral võin hommepäev uttu tõmmata. Samas oleks loll pappi mitte vastu võtta kui seda pakutakse.

Ahhsoo, pealkirja teemal nüüd ka ikka. Täna sõitsin poodi piima ja juustu ostma ning ühe hooga taarat ära viima. Taara eest sain kenakese taskuraha ja juustu ostsin neli kilo - meie meelisjuust ehtne Hollandist imporditud Gouda vaid 8EUR kilo. Kolm kaheliitrist cappuchino jäätist toppisin ka autosse ja kiirustasin tagasi koju, et jäts selle palavuse käes enne külmikusse jõudmist ära ei sulaks. Ristmikul foori ees hoogu maha võttes vaatan, et kena must kabriolet kõrval ja veel kenamad kaks blondi sees. Andsin signaali, tüdrukud vaatasid minu poole ja lehvitasid naeratades - täitsa minu oma tütred. Viie-poole miljoni linnas on tipptunni liikluses selline kokkusattumine ikka väga madala tõenäosusega juhus, mitte palju suurem kui lotovõit.

Lõpp hea, kõik hea

Tokyos teel Haneda lennujaama

21:56 sain moblale teate: "maandusime" - Jaapani reis tütardel lõpuks läbi. Lõppkokkuvõttes läks pea nii hästi kui sai selle suure streigiga minna. Ehkki ametlikult kujunes streigi pikkuseks vähem kui pool päeva hakkas Air Canada logistilistel põhjustel juba kaks päeva varem lende tühistama. Laupäeva lõuna ajal andis valitsus korralduse stjuuardessidel tööle tagasi minna kuid nood keeldusid, streik muutus seaduslikust ebaseaduslikuks. 

Lennukis

Lennufirma oli arvestanud mõnepäevase seisakuga kuid nüüd on kaardilaud segi löödud, kellelgi pole aimu kaua streik kestab või mis üldse edasi saab. Air Canada on üks suurtest lennufirmadest, tänaste uudiste järgi juba üle poole miljoni reisija lennupiletid tühistatud. Lennuväljadel üle maailma, kus Air Canada lendab, paras segadus. Reisijad ei saa firmaga ühendust, pole ka imestada, poole miljoni teenindamiseks lihtsalt ei jagu robotiaega inimestest rääkimata. Kõned lihtsalt katkestatakse. Isegi lennujaama töötajad pole võimelised firmaga kontakteeruma.

Kass aknalaual pikisilmi ootamas

Kui ühendust ei saa ei saa ka nõuda hotelli või muude kulude korvamist uutest lennupiletitest rääkimata. Ehk siis vähemalt esialgu pead raha ise välja käima ja lootma, et kunagi hiljem firma selle kompenseerib. Tänahommikuse seisuga olid varaseimad piletid järgmiseks pühapäevaks, kui veab ja mingil imekombel Air Canada esindajal nööbist kinni saad. Jah võid ka ise osta kuid iga tunniga hinnad kerkivad, sest nõudmine kasvab ja inimesed muutuvad järjest meeleheitlikumaks.

Lõpuks kodus kohvreid lahtipakkimas

Lõppkokkuvõttes kaotasid tüdrukud kaks päeva kui Tokyos olemist saab kaotuseks nimetada. 12 tunnise lennu asemel 19 tunnine kaasa arvatud 6 tundi äärmiselt ebasõbralikus Detroidis. Rahaliselt pidid maksma kaks päeva hotelli eest juurde ja ka kohvrite eest ekstra, sest Air Canada unustas pileteid ümber märkides kohvrid kirja panna. Siis veel kaks päeva saamata jäänud palk. Lisaks pisikulud nagu söök, jook ja transport. Teoreetiliselt peaks saama seda kõike lennufirmalt välja nõuda, pluss kompensatsioon "emotsionaalse stressi" tekitamise eest. Enne streigi lõppu pole mõtet asju ajama hakata ehkki juba praegu on vähemalt üks class-action lawsuit sisse antud.

Kodus olid nii kass kui koer täiega pöördes kadunud karjaliikmete saabumise üle rõõmustades. Allpool esimene videolõik lennupiletite hindadest, teine üldisest olukorrast.

Võtan viimast!

Kaugelt auto aknast vaadates nõlvad lumised

Kolmapäeval tollisõja kohta jooksvalt kommentaare kirjutades viskasin vahepeal pilgu ilmakanali peale. Midagi rõõmustavat polnud ... no selles mõttes muidugi, et ilmad kisuvad soojemaks ja lume lootust eriti enam pole. See mis veel nõlvadel alles sulab hoogsalt. Esialgu oli plaanis tütrega nädalavahetusel mäele minna aga siis selgus, et tal mõlemad päevad kinni ja pealegi ähvardab nii reedel kui pühapäeval vihma.  Neljapäev seevastu paistis täiesti mõistlik suusailm olema hommikuse miinuse ja lõunase paari plussiga, päikest küll polnud kuid kõike ka ei saa. Astusin enne tööpäeva lõppu ülemuse juurest läbi ja ütlesin, et mul on vaja stressipuhkust. Too tegi suured silmad, sest ehkki nii mõnedki kasutavad seda nippi lisa vabade päevade võtmiseks, pole mina seni veel teinud. Pealegi olen tuntud kui külma kõhuga kodanik, keda miski ei häiri. Enne kui boss vastata jõudis lisasin, et lume kiire sulamine tekitab stressi, muudkui muretsen kas ikka jagub nädalavahetuseni. Ülemuse nägu läks naerule - sellise asjaga ei saa tõepoolest riskida, mitu päeva tahad? Homsest piisab vastasin ja oligi tehtud.

Ameerika kohal päike loojub

Seega jäi tollisõja kommenteerimine pooleli, eks hiljem jõuab kui üldse mõtet. Omaette põnev muidugi ajajoon üles märkida aga uudisteportaalisid jälgides oli selge, et sama tegevusega oli hulk professionaalseid kommentaatoreid ja spetse hõivatud. Mul poleks miskit uut lisada, lihtsalt Trump suudab ikka veel üllatada oma jõhkra ja ülbe igasuguseid seadusi rikkuva käitumisega. Börsi manipuleerimine kasusaamise eesmärgil on nii läbinähtav kuid ta isegi ei viitsi seda varjata. Küll on hea - kui positsioonid õigel ajal likvideeritud ei pea muretsema turu hüplemise pärast. Teenimiseks peab olema presidendi sõber või kabineti liige, kõik muud võimalused puhas juhus. Ja isegi sellest ei pruugi piisada kui uskuda, et majandusminister kuulis tollimäärade edasilükkamisest esimest korda sotsiaalmeediast.

Paljad laigud nõlvadel

Suusatamiseteema juurde tagasi tulles olen rahul, et sai mäele minna. Lund on vahepeal kõvasti vähemaks jäänud, avatud vaid viis nõlva. Hommikupoolik jäisem ja kiire mägi, pealelõunal hakkas sulama ja läks pehmemaks aga täiesti sõidetav. Viimane poolteist tundi saime isegi lörtsi, mis suusaprillide nähtavust kõvasti vähendas. Rahvast oli õnneks vähe, tõstukisabasid polnud ehkki vaid üks tõstuk töötas. Uhasin järjest üheksast poole viieni võttes vaid kaks õlle ja näksi pausi. Päeva lõpuks kogunes 127 kilti ja sel aastal juba üle 1200, seega hooajapilet on igati täie ette läinud.

Mul õnnestus päris suurel kiirusel selle aasta teine korralik mats panna, seekord 100% oma viga. Kõik käis nii kiiresti, et ei saanud arugi mis täpselt juhtus, ainus selge mälupilt: lendan selg ees mäest alla parem jalg ette õhku tõstetud, suusk vertikaalselt võrreldes mäepinnaga. Jäin teise suusa tagumise otsaga kuhugi kinni, järgnes õhulend ja hirmsa pauguga selili kuklaga vastu maad nii et momendiks lõi pimedaks ja silmist sädemeid. Korralik kiiver kulub tõepoolest marjaks ära. Sirakil mäel jalad ülespoole ei tundunud, et miskit peale põrutuse oleks viga, isegi suusad polnud jalast tulnud, no nad mul suht tugevalt võistlussidemetel 9 peal kinni ka. Ajasin end püsti, küünarnukk oli veidi valus aga sõrmed kuulasid sõna ja liigeses ei teinud eriti haiget. Üks suusataja tõi mu kõrgemale maha jäänud kepid ära.

Jäätormi laastamistöö metsas

Muidu väärib märkimist, et jäätorm oli kõvasti kahju teinud. Metsas hulk puid ja oksi murdnud, piirkonnas ikka veel mõned majad elektrita isegi kaks nädalat hiljem. Mägi oli lausa 11 päeva suletud kuni elektriliine remonditi ja radadele langenud puud eemaldati. Tõstukitoolis oli kandvaks jututeemaks USA president, tema majanduspoliitika ja annektsiooniplaanid. Õige mitmed väljendasid arvamust, et tüübist tuleks ükskõik milliste meetoditega lahti saada, kahetseti avameelselt tolle venna sihtimisoskust, kes edutult eelmisel suvel üritas. Peab ikka midagi väga pöörast tegema, et muidu oma rahumeelsuse ja viisakuse poolest tuntud kanadalased panna mõrtsukaplaane diskuteerima.

P.S. Õhtul kodus vaatasin end üle. Mõned sinikad, küünarnukk ja kael veidi valulik aga muidu täitsa vinks-vonks olemine. Paistab, et kiiver päästis isegi peapõrutusest, eisalgne tuikamine ja uimasus kadunud.

Järg vetsudraamale

Kuna eelmine postitus tekitas lugejate hulgas elevust tekkis ka endal huvi Kanada vetsupoliitika tegapõhja kohta - otsustasin lähemalt järgi uurida: Mille kuradi pärast pakutakse Kanada meeste vetsudes AINULT naistele mõeldud hügieenitarbeid?

Vastus oli ammendav ja silmi pööritama panev koos viidetega seadusandlikele aktidele, mida ei viitsinud lähemalt uurida. Jah sellises riigis ma elan ja selliste pseudoprobleemidega tegeletakse valitsuse tasemel selle asemel, et üritada tegelike kodanikke või suurte inimkonda puudutavate jamadega rinda pista. Näiteks Kanada arstiabi või transpordi efektiivsus, kuritegevuse ohjeldamine, tehnoloogiline mahajäämus, ... Kanada on CO2 emissioonide poolest üks juhtivaid riike maailmas vaatamata pidevale kliimasoojenemise teemalisele lõugadelõksutamisele. Rändeprobleemi eest üritatakse peita pea liiva alla.

Küsimus:  Miks Kanadas paigaldatakse naiste hügieenitoodete dispenserid meeste tualettruumidesse?

Vastus:  Kanada föderaalinstitutsioonides paigaldatakse naiste hügieenitoodete dispenserid meeste tualettruumidesse, et tagada universaalne juurdepääs kõigile töötajatele, sõltumata soost. See algatus on osa laiemast jõupingutusest edendada menstruatsiooni võrdsust ja luua kaasavam ja toetavam töökeskkond. Pakkudes menstruatsioonitooteid kõikides tualettruumides, püütakse vähendada stigmat, tagada privaatsus ning hõlbustada kõigil menstruatsiooniga tegelemist ilma ebamugavuste või piinlikkuseta.

See muutus viidi ellu pärast Kanada tööseadustiku uuendusi, mis nüüd nõuavad, et kõik föderaalselt reguleeritud tööandjad pakuksid kõigis töötajate tualettruumides tasuta menstruatsioonitooteid. Eesmärk on käsitleda menstruatsioonitooteid põhivajadustena, sarnaselt tualettpaberi ja seebiga, ning toetada kõigi töötajate heaolu ja tootlikkust.

Sõltumata soost??? Kuidas või mis eesmägil peaks mehed tampooni või pesukaitset kasutama, juhendit või instruktsioone ma seal küll ei näinud. Miks peaks meeste tualettruumides olema universaalne juurdepääs naiste hügieenitoodetele. Väljend "menstruatsiooni võrdsus" jääb mulle täiesti arusaamatuks, samal tasemel kui "ejakulatsiooni võrdsus". Hõlbustada kõigil menstrueerimisega tegelemist??? Tee või tina aga nii nagu naisi ei saa panna seadusandlusega seemneid purskama (ärme nüüd laskume female ejaculation teemasse ;) ) ei saa ka mehi panna menstrueerima.

Kõigis tualettruumides menstruatsioonitoodete pakkumine tagab privaatsust??? Pole end kunagi just väga häbelikuks pidanud aga ei tunneks end eriti privaatselt kui pissuaari soristades kõrval preili tampooni vahetab. Pole ka selgitust mis stigmast juttu? Menstruatsioonitooted põhivajadus nagu tualettpaber ja seep, ei vaidle vastu aga ikkagi MIKS MEESTE VETSUS? Toit on nagu ka põhivajadus aga seda küll restodes valitsuse käsul tasuta ei pakuta. Samas riiklikult on loodud isegi turvalised süstimis-, nuusutamis-, neelamiskohad narkomaanidele koos abivalmis riiklikult tasustatud personaliga - googeldage "safe consumption site canada" kui ei usu.

Esimese hooga vastuseteksti lugedes võiks arvata, et tegu satiirilise komöödiaga. Tegelikult ju tegu tragöödiaga riigi ja rahva jaoks kui sellised komödijandid valitsuses ja riigiasutustes töötavad. Mulle tundub, et peaks esitama kaebuse soovõrdsusvolinikule, sest kondoome meeste tualettruumis pole, küll aga võib neid leida naiste omades - kisendav ebaõiglus ja ebavõrdsus😜

P.S. Eilse 18'da dets advendiakna tervitus: "Gate-toi acev un classique d'ici, poutine P'TITE MAUDITE" - "Naudi kohalikku klassikat, P'TITE MAUDITE poutine'i". Poutine on Quebeci rahvustoit - kartulid soustiga, siin vist ikka mingi muu tähendus. Õltsi kirjeldus 4. Dets postituses.

Uudiste usutavusest ja sotsiaalmeediast alaealistele

Täna sattusin olukorra peale kus olin sügavalt häiritud, et juba ERR levitab libauudiseid. Pole ju võimalik, et demokraatlik riik võtab vastu seaduse, mis keelab alla 16 aastastel sotsiaalmeedia kasutamise. Pahuralt urisedes kerisin pikemalt peatumata edasi ja hõikasin kaasale" "Austraalia keelab noortel FB ära". Loomulikult ta ei uskunud kuid erinevalt minust igaks juhuks googeldas, mugistas naerda ja saatis mulle järgneva tiktok video. Mida pekki, no ei ole võimalik, läksin tagasi ERR lehele. Loen artiklit, imestan koos autoriga ja mõtlen, kuidas on võimalik demokraatlikus riigis piirata ükskõik millise elanike grupi ligipääsu sotsiaalmeediale. Igaks juhuks googeldasin lisaks, tõepoolest pole libauudis.

Nagu päriselt, kui alla 16 aastased kõigele vaatamata kriminaalkaristusega keelatud alkot, suitsu ja narkotse manustavad, kuidas te kujutate ette, et nad leplikult sotsiaalmeediale ei ütlevad. Härrad ja prouad parlamendisaadikud, te ilmselt ei loe uudiseid, muidu teaksite, et enamus häkkereid alustab arvutitega tutvumisega enne 10't eluaastat, enne 16't on profid, kelle vastu võitlemisega tegelevad valitsuste turvateenistused. Teismelised palju leidlikumad seadustest mööda hiilimisel kui teie nende kehtestamisel. Inimesed, kes selliseid seadusi vastu võtavad, poleks nagu kunagi reaalse eluga kokku puutunud, kindlasti pole neil olnud normaalseid teismelisi lapsi. Lisaks on harukordselt loll võtta vastu seadust, mida pole võimalik tegelikkuses rakendada. Ühiskond hakkab kõigisse seadustesse suhtuma sarnaselt, kui üht ebamõistlikku keegi ei täida siis langeb ka teistest mõistlikest üleastumise lävend.

Leebem vorm telefonide keelamine koolis. Nalja teete või, kui isegi vanglasse smugeldatakse telefonid sisse kuidas te kujutate ette isikuvabadusi austavas ühiskonnas telefonide keelamist või äravõtmist. Meil töö juures proovitakse iga paari kuu tagant, kui mingi kõrgem pealinna ülemus kohale lendab ja tüübid töökohal bossi märkamata telot rullivad ja netis surfavad. Toimub suur ohutustehnika koosolek, räägitakse koledaid lugusid telefonide kasutamise ohtlikkusest, ähvardatakse igatsugu meetmetega telefoni kasutamise eest, nõutakse allkirja paberile, mis kinnitab koosolekul osalemist ja telode kasutamisest loobumist. Paar päeva kasutatakse nutikaid varjatult, väiksemad ülemused õiendavad vahelejääjatega, nädala lõpuks on kõik ununenud ja telod jälle avalikult väljas.

Nii nagu tuumapommi ja kõigi teiste tehnoloogiliste avastustega: pudelist välja lastud dzhinni ei topi sinna tagasi mitte mingisuguste meetoditega. Mis ei tähenda, et ma eitaks liigse sotsiaalmeediasõltuvuse kahjulikkust. Muidugi pole see hea aga keelamine pole lahendus, olemuslikult mässumeelseid teismelisi pigem ahvatleb kui hoiab eemale. Optimaalne lahendus oleks mu arust üritada noortele vastuvõetaval viisil selgitada, mitte jõuga piirata. Paratamatult tuleb leppida sellega, et kõiki ei õnnestu kunagi "päästa", täpselt samuti nagu alkot, suitsetamist ja narkotse keelavad seadused ei hoia kõiki või tõele näkku vaadates enamust neist proovimast ja kasutamast. Eemal hoiavad kas shokeerivad näited enda lähedasest tutvusringkonnast või vahel harva kui mõistus viimaks ise koju tuleb - seni tuleb lihtsalt ellu jääda. Napsusena autoga sõitmise totrusest sain hea hoiatava kogemuse kui ülikooliajal kaks sõpra järgemööda täispeaga telefonipostid pooleks sõitsid - võtsin teiste vigadest õppust ja kunagi enam ei teinud.

Äkki ma eksin kui arvan, et sotsiaalmeedia keelamine teismelistele pole lahenduseks või üldse võimalik. Huvitav oleks kuulata, mida lugejad sellest arvavad, on kellelgi häid lahendusi?

Apsakas - needus jätkub, inseneridest kah

Juhtus insenerile täiesti sobimatu apsakas, lasin läbi andestamatu tähelepanuvea. Mõtlesin, et olen kogu eluks sihukestest möödalaskmistest ravitud aga võta näpust. Reaalainete olümpiaadidel ju treeniti justnimelt pisidetailide märkamist kuna põhimõttelise arusaamise poolest olid sellele tasemele jõudnud õppurid enam-vähem võrdsed. No ja nüüd siis: eilse aknakese all oli selgelt nagu seebivesi trükitud suurte tähtedega: MAUDITE. Õllekastis sortides haarasin esimese sama tekstiga purgi, pisikese kirja p'tite peale MAUDITE kohal ei pööranud tähelepanu. Õllefirma reklaamilehel olev kirjeldus erines purgil olevast, mille panin prantslaste tüüpilise pohhuismi arvele, arvestades üleeelmisel päeval nähtud jämedat tõlkeeksimust. Suur oli mu üllatus kui tänase aknakese avamisel vaatas vastu P'TITE MAUDITE koos õige pika tekstiga: "Partage ton moment apero p'tite maudite #DewcompteUnibroue - Tirage suprise parmi les partages." - "Jaga oma p'tite maudite nautimise hetke #DewcompteUnibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel."

Mida pekki, eile jõin täitsa vale "pisikese needuse" õlle "suure needuse" pähe nahka. Kurat vedas ninapidi, mis muud. Lohutuseks asjaolu, et mõlema õlle juurde kuulub sama legend, ei hakka kordama. Ise imestasin, et na lahja võitu ja kerge maitsega teine, ehkki lubas kõrvetavat maitseelamust. Õltsi iseloomustuse eelmise postituse juures parandasin ja siia kopeerisin ka korrektse. Tõele au andes on 8%'ne Maudite hulka tummisem kui 4%'ne p'tite Maudite, kuid miskit kõrvetavat pole ka selles, pigem siirupine ja natu suitsune maltoosa järelmaitse.

MAUDITE õlut iseloomustav poeetiline tekst firma veebilehel: Selles punasesse keepi mähitud aromaatses ja rikkalike nüanssidega õlles on tunda vürtside, apelsini ja linnase maitset, millele järgnevad karamellised noodid lõpetab hõõguvate sütena kuum maitseelamus.

Kui juba inseneridest juttu tuli ei saa jätta märkimata äsja Ärilehest loetud artiklit "Ei meelita ka 3000-eurone palk. Eestis valitseb tõsine inseneride puudus". Tsiteerin veel: "Kõrgharidusõpe ei suuda pea ühelgi insenerierialal tööjõuvajadust katta ja seega jääb lähiaastail tööstuses puudu kaks kolmandikku insenere." Ehk siis vastuseks või järelkommentaariks Ritsiku blogis ja kommentaariumis üles kerkinud poleemikale kas ja kui perspektiivikas ja hästi tasustatud Eestis insenerieriala on. Paremat annab otsida kui tahad mugavalt ja suht muretult ära elada. Boonuseks insenerioskuste universaalsus üle maailma, sõltumatus poliitilistest vaadetest, religioossetest veendumustest ja sotsiaalmajanduslikust korrast kaugtöö võimalustest rääkimata.

Värvide mäng ja tänupühade tegemisi

Järjekordne ametlik kolmepäevane nädalavahetus - Kanada tänupüha, sarnaneb Eesti lõikuspühale selle erinevusega, et maarjamaal vaba päeva ei saa. Alati on viimase tööpäeva õhtul eriliselt mõnus tunne: kolm puhkepäeva ees ootamas. Plaanis oli auto kallal nokitseda ja õunafarmis käia "talvevarusid soetamas" ja ülejäänud aja täiega lõdvalt võtta. Kui viitsin siis veidi garaazhi ja allkorruse töötuba korrastada. Nagu öeldakse inimene plaanib - vanakurat irvitab. Aga koeraga jalutamas käes tegin vähemalt ümbruskonna tänavatelt pilte siinsetest sügisvärvidest. 

Hommikul sai pikalt sisse magatud kuid muidu algas pühapäev igati lootustandvalt. Käisin autojuppide poes, puutusin kokku äärmiselt asjatundliku ja meeldiva teenindusega ning sain kõik vajaminevad osad. Silmailu pakkuvatest noortest neidistest koosnevat klienditeenindust juhtis üks vanem tugeva idaeuroopa aktsendiga härrasmees. Mul oli küll eeltöö tehtud kuid ikkagi kindlam tunne kui asjatundja üle kontrollib kas jupid ikka õiged ja sobivad. Auto mudeli, kerekuju, seadistuse, mootorimahu, ... jne ... alusel toodi esipidurite juhtpoldid laost - viimased kaks komplekti. Kuna olin võtnud vana kaasa, võisime veenduda, et tegu õige suurusega. Lisaks kummimuhvid kaitsmaks tolmu ja igasugu sodi eest.

Pilv nagu udusulg

Toidupoest haarasin neljakilose käntsaka loomaliha, midagi põnevamat tänupüha õhtusöögiks. Tütar plaanis steaki grillida kuna sõbrad pidid ka külla tulema. Kell alles kolm, teen jooksutiiru enne kui ronin auto alla. Pühade puhul nii liiklust kui rahvast pargis haruldaselt vähe. Kilt joostud oli hea tunne, ilm ilus ja mõnusalt jahe, otsustasin pikemale 11K ringile minna. Tempo algul sihuke keskpärane aga teine pool distantsi panin mõnuga veidi tuure juurde, viimasel kildil andsin mäest üles lipates südamele natsa koormust. Nii 10K aeg 46:33 kui ka keskmine tempo 12.99 km/h täitsa viisakad.

Lõin just kella kinni kui mobla helises, ekraanilt vaatas vastu suure ülemuse number töölt. Kummaline, ületunde tegema kutsutakse tavaliselt paar päeva enne. Boss küsis kas mul oleks kuidagi võimalik tulla, mida varem seda parem. Konkreetset hädaolukorda suudavad lahendada vaid paar tüüpi, kellest kedagi parasjagu tööl polnud. Topelttasu pluss vaba päev muidugi garanteeritud. OK, mis ikka, perekondlik õhtusöök niikuinii järgmisel päeval ja ahnus ei anna häbeneda. Hüüdsin kaasale, et paneks mulle mingit näksi kaasa, käisin kiirelt dushi all ja põrutasin tööle. Seoses pühadega vähe inimesi kohal, keegi ei saanud hakkama. Boss küsis palju mul abilisi vaja. Ei ühtegi, üksi saan kiiremini ja lihtsamalt tehtud. Tunniga valmis, ülejäänud aja aitasin teisi siin-seal, tiksusin niisama ja kuulasin audioraamatut.

Naised köögis ...

Koju saabusin alles peale keskööd, noored olid ikka üleval, ei saanud minagi und, istusin öösel kaheni läpaka taga. Rahvas jäi üleöö, kasutavad allkorruse dojot magamiseks. Hommikul põõnasid kõik pikalt, kaasa ja tüdrukud tegid seltskonnale pannkooke, sain minagi. Plaanisime õunafarmi minna, hakkasin googeldama ümbruskonna paremaid kohti. Osa olid pühade puhul kinni kuna esmaspäev see kõikse tähtsam pereõhtusöögi päev. Mõned ikka lahti, kuid suletakse varakult nelja viie paiku. Aega kippus väheseks jääma. Viimase naela lõi kirstu kui nägin millise hinnaga farmid õunu müüvad. Täitsa ära pööranud: esiteks pead 5-10 taala eest pileti ostma, et ise korjama minna ja korjatud õunte eest maksad poolteist kaks korda nii palju kui poes (3euri kilo). Mida pekki, vanasti sai õunafarmist otse osta, sest hulka odavam pluss tore meelelahutus. Sihukese raha eest pangu oma õunad endale sinna kohta kuhu omal ajal ühes laulus singeri masin ja piletid kuule soovitati pista ja ka pingpongi laud kui veel mahub. Kuradi kasumiahned farmerid ma ütlen.

... ja kass ka ...
köögipõrandal päikeselaigus

Seega olin sunnitud auto piduritega alustama, tegevus mida üritasin salamisi iga hinna eest edasi lükata. Jama sai alguse sellest, et needsamused riistapuud kippusid vilistama valjemalt kui politseisireen, eriti esimene juhipoolne ratas. Lähemal uurimisel võis veenduda: esirataste piduriklotsid olid omadega kutud, kettad samas suht heas seisus. Mul olid nii kettad kui klotsid eelmisest korrast olemas kui tagumised rattad tegin, esimesi ei viitsinud ja vedasidki poolteist aastat lisaks. Pidurite mahavõtmine kujunes parajaks tramburaiks: poldid räigelt kinni roostetanud ja ligipääsetavus õige keeruline. Lasin roostesurma peale ja väänasin kõigest jõust mutrivõtmega, caliperi sain kätte kuid kummalgi rattal oli üks guide rod totaalselt bracketisse kinni kiilunud põhjustades klotside ebaühtlase kulumise. Autoalaseid spetsiifilisi termineid eestikeeles ei tea, vaevalt kedagi huvitab kuid soovi korral võib allolevalt insenertehniliselt jooniselt järgi vaadata millest jutt. Järgnev osa ongi rohkem mu enda tarbeks kui peaks kunagi jälle sama probleemiga kokku puutuma siis hea blogist "auto" tagi alt otsida. 

Guide rod'id peavad vabalt liikuma, et süsteem korrektselt töötaks. Lisaks poleks mahtunud uued klotsid peale. Guide rod kätte saamiseks tuli neid hoidev raam (bracket) maha võtta. Torupikendusega väänates oli hirm raami hoidva nr 17 poldi pea maha keerata. Õnneks lõpuks ikka läks liikuma. Paraku pidin Guide Rod välja tõmbamiseks need koos raamiga tööle viima. Üks oli mingil kummalisel põhjusel kõver, arusaamatu kuidas, selliseid jõudusid seal lihtsalt ei ole. 20 tonnise pressiga vajutas töökaaslane poldi sirgeks. Tegelt poleks olnud vaja, sest ostsin niikuinii uued, aga pole paha kui igaks juhuks tagavaraks olemas.

Uue Guide Rod peale panemiseks tuli raamis olev auk terasharjaga põhjalikult puhastada. Kinnikiilumise põhjuseks asjaolu, et tootja ja töökojad kasutavad odavamat libestit, mis kuumaga pikapeale hangub. Lisa veidi tolmu ja roostepuru ning annab Gorillaliimile silmad ette. Olin juba eelmine kord ostnud kvaliteetseks määrdeks ette nähtud korralikku silikoonmöga. Auku sobitades tekkis probleem kummitihendiga, lõpuks lõin jõuga ja noppisin välja pisikese kummiriba, mis muidu oleks vahele jäänud. Piduriklotside raamile sättimisel tuli viimane korralikult roostest puhastada, muidu jäid terasklambrid raamist veidi eemale ja klotsid ei mahtunud kuidagi. Viimane operatsioon raamide, klotside ja caliperi velje juurde kinnitamise näol kulges suht lihtsalt.

Mõlema esiratta caliperi silindrit sisse surudes lükkasin nii palju pidurivedelikku tagasi süsteemi, et mahuti ajas üle. Esimese ehmatusega mõtlesin, et süsteem hakkas kusagilt lekkima. Koorem langes kui märkasin pidurivedelikku mahuti ääreni ulatuvat - korgi olin lahti keeranud vältimaks ülesurvega tihendite lõhkumist. Tundus, et esipiduri klotside vahetusega sain lõpuks ühele poole, kuradi palju aega ja tööd kulus nii pisikese ja lihtsa töö peale. Aga mis teha kui pole spetsialist ja pole ka kõiki vastavaid tööriistu. Rattad peale ja lasin masina tunksiga pukkidelt alla. Katsesõidul oma kvartalis pidurdasin mõned korrad nii et roostetükke ja sädemeid lendas kui ABS plokki tõmbasin, esialgne nühkiv heli kadus kiirelt kui mõned ebaühtlased roostekohad maha kulusid. Korra pidin veel rattad maha võtma, sest kiirustades olin unustanud ilukilbid peale panna aga need käivad ju rattamutrite alla😜 Õlivahetusega ei viitsi ise jamada, odav töö ja mul pole vana õli kuhugi panna.

Puhkusest, tervisest ja kärbetest

Makstud puhkusepäevade poolest on Eesti keskmike seas.
USA's puudub kohustuslik miinimumpuhkus, tööandja otsustada.
(Viide: https://www.visualcapitalist.com/cp/mapped-which-countries-get-the-most-paid-vacation-days/)

Lugesin täna Ekspressi artiklit Eesti avaliku sektori vabade päevade (puhkuse) poliitikast, seda muidugi seoses vajadusega eelarvet kärbete abil veidi rohkem tasakaalustada. EELDUSEL et artiklis välja toodud numbrid vastavad tegelikkusele tunduvad avaliku sektori 35 vaba päeva (5 nädalat) vägagi soodne võttes arvesse, et minimaalne seadusega kehtestatud puhkus on 28 päeva ehk 4 nädalat. Kirgi kütavad kolm lisapuhkusepäeva, mida nimetatakse sõltuvalt asutusest kas tervise, virgestus, heaolu või pohmakapäevadeks. Väidetavalt tohiks neid välja võtta lühiajaliste terviseprobleemide puhul mitte niisama lambist kui pähe tuleb. Läbimõtlemata momendiks on asjaolu, et nende kasutamata jätmisel kaotad päevad ilma mingi kompensatsioonita. Mis siis imestada, et töötajad, kes pole neid aasta jooksul kasutanud, võtavad oma päevad välja detsembris. Kui oleks võimalik kas edasi lükata või makstaks need välja tasulise puhkusena kaoks "ebatervisliku detsembri" probleem iseenesest. Ministeeriumide ametlike esindajate põhjendused kuidas ja miks neid päevi eelkõige detsembris kasutatakse on tüüpiline ametnike loba, kes ei taha ega saa tegelikku olukorda tunnistada.

Need kolm päeva on tegelt suht väike terve nädala kõrval, mille kaotamist arutatakse. Väidetavalt säästvat puhkuse lühendamine 35'lt 28'le 20-50 miljonit aastas sõltuvalt arvutusmeetodist. Loomulikult ei meeldi mõte asjast puudutatutele. Samas julgen eeldada, et nagu pea igal pool maailmas on avaliku sektori töötajate koormus ja stress keskeltläbi hulga madalam kui erasektoris - miks peaks nad lisaks veel puhkust ka rohkem saama. Enne kui hakkate tuliselt vastu vaidlema tahan rõhutada, et olen ise avaliku sektori töötaja, varem olin erasektoris ja tunnen mõlemat. Tavakodaniku jaoks on vähemalt Kanadas avalikus sektoris töötamise eelised mäekõrgused: palk kõrgem, puhkus pikem, nõutav kvalifikatsioon madalam, igasugu soodustusi rohkem, tervisekindlustus parem, vastutus ja stress hulka väiksemad. See ka põhjuseks miks avalikku sektorisse tööle saamisel võib aeg-ajalt korruptsiooni kohata - paljalt briljantsest CV'st ei piisa - tuleb ka vestlus kinniste uste taga edukalt läbida. Milles see seisneb jätan teie fantaasia hooleks.

Meil näiteks on lisaks tavapuhkusele 8 tööpäeva, mida võib kasutada etteteatamata haiguspäevadeks (kutsume neid pohmakapäevadeks). Kasutamata jätmise korral on võimalik aasta võrra edasi lükata või lasta välja maksta - ehk siis sisuliselt tegu tasulise "lisapuhkusega". Teoreetiliselt eeldatakse, et kasutad terviseprobleemide puhul, tegelikkuses milleks iganes. Nagu eelmine boss kunagi ütles on need "haiguspäevad" tervetele kodanikele preemiaks selle eest, et hoolitsevad enda tervise eest - oleks ebaõiglane ja ebavõrdne kui vaid haiged saavad lisa vabu päevi. Kuna haigemad kodanikud pidasid olukorda enda vaatenurgast vääraks leiti innovatiivne lahendus ja nimetati päevad ümber personaalseteks - ehk nüüd võid ka ametlikult kasutada nii haiguse puhul kui Kariibile puhkusele minekuks. Oma valik kas oled haige või puhkad, mina olen kogu firmas töötamise aja jooksul võtnud välja vaid ühe päeva sihtotstarbekohaselt - aastavahetuse tähistamine venis nii pikaks, et isegi kolmanda hommikul oleks rooli istumine seadusega pahuksisse viinud.

Kanada miinimumpuhkus on 10 tööpäeva kuid see on kaubeldav töölepingu sõlmimisel juhul kui pole tegu ametiühingu alluvuses ettevõttega. Tavaliselt puhkuse pikkus tõuseb koos staazhiga, jällegi igas firmas erinev. Peale 10 kohustuslikku puhkusepäeva sõltub puhkuse osas kõik tööandja ja töövõtja vahelisest lepingust. Näiteks septembris töötasin 13 päeva, ületundidega teenitud vabu päevi järgi mitme kuu jagu pluss 2 nädalat puhkust nagu neil kolleegidel kes aega eelistavad rahale.

Küsimused laiale ringile:

1. Mis arvate eelnimetatud kolmest lisapäevast avalikus sektoris?

2. Kas avaliku sektori miinimumpuhkus peaks olema 28 nagu erasektoris või 35 päeva? 
3. Millised Eestis avaliku ja erasektori eelised või puudused?

4. Aga põhiküsimus: Kas eelarvet üldse peaks tasakaalustama kulude kärpimise või tulude (maksude) tõstmisega või lükkaks probleemid tasakaalustamata eelarve näol järgmise põlvkonna kaela?

Aiandusest, penskarlusest, kringlist ja pardist

Paugutavad kurivaimud. Meil nimelt Victoriapäeva eelõhtu, mis üks kahest pühast kui iga mees võib ilutulestikku lasta. Kohalikele meeldib see väga, täna tehakse homse võistulaskmise trenni. Koerale eriti ei meeldi, jalutamast tulles lasi kodu poole kerge sörgiga, ei viitsinud isegi kõiki tavapäraseid põõsaid ja kivisid nuuskida. Tegin loomale vapruse testi, lasin ta üsna kodu lähedal rihma otsast lahti ja jäin mõne sammu pärast seisma. Kuts läks nii kümmekond meetrit enne kui sai aru, et ma kaasa ei tule. Vaatas üle õla tagasi ning jäi ka seisma. Seisime siis koos veits aega, tagasi ei tulnud aga kodu poole ka liduma ei pistnud. Paugud ei meeldi loomale kuid paanikasse õnneks ei satu.

Kass ja koer elavad rantjeest penskarielu

Eile läks pensile töökaaslane, kellega esimesest päevast olen koos olnud. Minust nõks noorem kreeklane. Kui muidu pole õieti märganudki kolleegide lahkumist siis tolle tüübi puhul tekkis tunne, et üks ajastu sai läbi. Lahe sell oli vaatamata või tänu oma lugudele, millele alati veidi fantaasiat lisas. Konspiratsiooni teooriaid jagades vähemalt mainis, ega ma tea kas just päris tõsi aga ... Mehel hakkas tervis tasapisi käest minema, mugav elu ja kaal kippus liiga tegema nii et liikumine juba raskevõitu. Minu arust ainuõige otsus tema olukorras. Olles töötanud 35 aastat firmas hakkab ta saama pensioni, mis 70% palgast, kui sellele lisada nii riiklik tööpension kui hiljem lisanduv vanaduspension siis suht viisakas summa. Nagu milleks töötada kui kodus istumise eest antakse kolmveerand palgast, üle 3 tonni euro kuus. Kokkuhoidlikult elades jagub nii õlle kui õllekõrvase jaoks😜

Must kohv sai guaanost vähe heledamaks

Täna hommikul ajas meid üles hirmus kisa ja lärm akna taga. Algul arvasime, et linnud aga tundus vähe ägedam madin. Aknale vaatama minnes nägin kaht oravat muru peal arveid klaarimas ja üksteise peale sõna otseses mõttes kriiskamas. Eks ta ole nende ameerika mustakarvaliste oravate kultuuriline eripära, euroopa punakarvalised lahendavad oma tülisid palju vaiksemalt ja kultuursemalt😉 Päris ilma lindudeta siiski ei saanud, need saadanad leidsid, et aialaua kohal olev kiwi oks kõige mugavam koht välipeldikuna kasutamiseks. Kohv sai küll kreemisemaks kuid mitte sugugi maitsvamaks. Laua küürimine võttis aega, isteoksa kõrvaldasin ja paar päeva pole enam guaano lärtsakaid laual täheldanud.

Siit jagub seemneid tervele kvartalile

Ma tean, et Eestis on muru niitmine viimased paar aastat suht kuum teema olnud. Meil lõpuks kah kohale jõudnud, et putukate elukorralduse hüvanguks pole golfimuru just kõige parem lahendus. Aga alles paari aasta eest võis linnalt trahvi saada kui muru hoolitsemata ja kõrgus üle normatiivse piiri. Rahvas üldiselt niidab edasi nagu enne, mõne maja eest võib siiski võilillevälja leida. Ei teagi kas mahajäetud hoone, liig vanad elanikud või lihtsalt überöko loodusesõbrad. Me oleme sihukesed vahepealsed, kes niidavad kui aeda asjale läinud koer enam muru seest koduteed üles ei leia.

Õitsev kultuurmustikas

Viljapuud õitsenud, õunapuudel pole see aasta suurt midagi küljes, pirnil tõotab hea saak tulema, ühel kirsil pole miskit, teisel ikka jagub juba hernesuuruseks paisunud marjasid. Kiwide kohta veel vara, alles õitsevad aga viinamarjadel kenasti kobaraid. Nii mustadel kui punastel sõstardel lubab ilusat saaki, ainsal tikripõõsal sihuke keskpärane. Üksik kaheharuline mustikavars uhkeldab hulga õitega ja maasikad täies õitsehoos. Viigipuu elas talve üle, hulk uusi võrseid küljes, marjade kohta vara midagi ennustada. Tomatid ja paprikad peaks lähemal ajal maha istutama. Eelnevast võib jääda mulje nagu oleksin suur aednik, paraku on lihtsalt hullult tore omada suurlinnas võimalust aiast miskit hamba alla panna. Oma aias kasvanud ja otsas küpsenud viljade maitse on üle kõige! Tulbid ja nartsissid õitsenud, pojengidel suured nupud, millel sipelgad karjakaupa voorimas, peab uurima mis aitaks, andke nõu😉

Vaevu jaksab üksi kringlikest hoida

Kaasa küpsetas täna õhtul megasuure ja megamaitsva juustukringli. Pugisin kaks rusikasuurust sooja tükki klaasitäie külma piimaga nahka enne kui hinge jõudsin tõmmata. Praegu postitust üle lugedes pilti nähes jooksis sülg suhu, pidin uue tüki tooma. Tõesti ei tea mida head eelmises elus teinud, et sellise kokandusemeistriga mind õnnistatud. Kui mul poleks häid geene ja suht aktiivset eluviisi oleksin ilmselt ammu end surnuks õginud, ei kujuta ette tahtejõudu mis suudaks sellistele hõrgutistele ära öelda. Rannavormis püsimiseks lippasin täna selle aasta kiireima kümne kildi otsa, loomulikult enne kui kere kringlit täis parkisin. Jõeäärsel rajal möödusin kurameerivast pardipaarist. Pardihärra leidis mind liigselt lähedal olevat, sisises ja paterdas tiibadega ähvardavalt vehkides minu suunas. Veidi edasi sammus noorpaar käsikäes, äkki preili kiljatas ja hüppas eemale. Mööda joostes kuulsin kui ütles noormehele, et minu jooksusamme kuuldes arvanud tegu olevat seljatagant ründava pardiga😁 Palun väga, selline hinnang siis mu jooksustiilile ja säärejooksule😕

Millal hakata penskariks🤔

Jälle jagan sotsiaalmeediast leitud tabelit. Tegu on järjest teravamini üleskerkinud probleemiga praktiliselt igal pool maailmas aga eriti arenenud riikides. Elanikkond vananeb, sest sündimus (õnneks) pole enam sellel tasemel mis vanasti. Enamuses arenenud riikides elanikkond väheneks suht kiiresti kui poleks immigratsiooni. Immigratsiooniga rahvastikuprobleemi lahendamise mõistlikkus ja jätkusuutlikkus on omaette kuumad teemad, mida ei jõua selles postituses käsitleda. Pensionisüsteemid olid pikka aega tüüpilised püramiidskeemid, mis töötasid seni kuni rahvast järjest juurde tuli. Loomulikul viisil enam ei tule ja migratsiooniga juurde toodav seltskond pole viiskalt öeldes huvitatud oma maksudega vananeva põlisrahvastiku toitmisest.

Majanduslikult on nii riigil, pensionifondidel kui firmadel kasulik võimalikult vähe pensioni välja maksta. Mõistmaks kuidas seda tagada pole vaja kõrgemat haridust raamatupidamises, piisab neljanda klassi matemaatikast. Väljamakstud pensioni hulk on väga heas korrelatsioonis pensioni maksmise kestusega. Et poleks nii lihtsalt arusaadav tavakodanikele lisatakse vett sogasemaks ajavaid nüansse nagu summa seadmine sõltuvusse pensile mineku ajast ja maksustamisega manipuleerimine.

Kuidas võimalikult vähe aega penssi maksta? Elementaarne Watson - hoia kodanikke võimalikult kaua tööl, teisest otsast (võimalikult siva mulla alla ajada) natu keeruline pensiaega eetiliselt maha lõigata. Samas on inimese kauem tööl hoidmine kahe teraga mõõk kuna automaatselt lühendab eluiga. Stress teatavasti hulga tõsiste haiguste põhjuseks aga väga vähe töökohti kus stressi pole. Ülalolevast tabelist on kenasti näha korrelatsioon pensile minemise vanuse ja eeldatava keskmise eluea kohta. Iga lisaaasta töötamist peale 50'dat eluaastat lühendab eluiga kahe aasta võrra.

Googeldasin huvi pärast ka teisi allikaid, ei leidnud ühtegi tõsist uurimust, mis oleks ühese vastuse andnud. Nii mõnedki avaldasid erinevaid numbreid ja isegi vastupidiseid trende. Varem pensile jääjad on tihtipeale viletsa tervisega ja seega eeldatavalt lühema elueaga. Probleem on selles, et väga raske objektiivselt võrrelda inimesi ainult pensionile minemise vanuse ja eluea vaatevinklist. Nii pensile minekut kui eluiga mõjutavad liiga palju väga erinevaid faktoreid. 

Täiesti lambist arvan, et võrreldes sama vaimse ja füüsilise tervisega inimesi, elavad kauem need kes varem pensile jäävad sel lihtsal põhjusel, et nende elus on vähem stressi ja rohkem aega tegeleda igasugu meeldivate ning tervislike tegevustega. Tunnen siinseski kogukonnas mitmeid, kes läksid juba 50'selt pensile, kõik on paksult rahul, keegi ei tunne puudust ühiskonnale "kasulikuks" olemisest.

Kindlasti on erandeid nende näol, kel hobi tööks või kelle töö tõepoolest stressivaba. Paraku kipun arvama, et neid on kaduvväike vähemus. Enda näitel õnnestus saada nõks alla viiekümnesena stressivabale tööle. Kuna see hobi just pole, aga muidu liulaskmine, võiks eeldada suht pikka penskaripõlve. Seda pikemat, kvaliteetsemat ja tegutsemisrohkemat, mida varem tööga hüvasti jätta.

Sobilikult avaldati err's artikkel kõrge vanuseni töötamise teemal, kus leitakse seda olevat uus normaalsus. Lubage jääda eriarvamusele: kui te ärgates ei naerata rõõmsalt mõeldes hommikustele liiklusummikutele ja tööl lahendamist ootavaile probleemidele, eelistaksite ilmselt teist külge keerata ja edasi põõnata - mis on normaalne. Mõelge, kas käiksite tööl kui palka ei makstaks??? Mina isegi oma stressivaba tööga ja usun et valdav enamus ei käiks. Ainsa põhjusena palgata tööl käimist jätkata näen igavust (fantaasia puudumine) või soovi "kasulik" olla - ei mõista kumbagi. See aeg mu täiskasvanud elust kui tööl ei käinud oli mõnusaim üldse ... kui poleks kuklas tiksunud mõte, kahjuks igavesti kesta ei saa. 

Kokkuvõttes mõistlik nii pea töölt ära tulla kui majanduslikult mugavalt võimalik. Paraku on palga teenimise vajadus ja majanduslik kitsikus enamasti need, mis inimesi arutult kaua tööl hoiavad. "Rahatarkus" ja majanduslik mõtlemine vajalikud, et töötamise nõiaringist enne välja murda kui hilja😉

Lootust ei maksa kaotada, Elon "ähvardas", et peagi tuleb tehisaru ja teeb kõik tööd inimeste eest ära. Personaalselt ei julge sellist sorti lotovõidule lootma jääda, kindlam ikka ise asi käsile võtta😉

Kas ja millal tuleksite töölt ära kui tagataks viisakas põhisissetulek?

Millega tegeleksite töölkäimisest vabanenud ajaga?

P.S. Ülaltoodud tabel on tegelt linnalegend ega oma mingit tõeväärtust. Samas ei muuda see mu arvamust, et logelev inimene on õnnelikum ja elab kauem kui töötav inimene.

Mul on kuri kahtlus, et töökuse ülistamine on aegade algusest kitsa kavalpeade kamba vandenõu: las lollid rabavad, et meil oleks lahe elu - kiida lolli, loll töötab end surnuks😜 No ja kogu majandussüsteem on nii üles ehitatud, et keskmisel inimesel poleks majanduslikult võimalik varakult pensile minna. Äkki tehisaru teeb võimalikuks - loota ju võib ;) 

Stahhaanovlane, ehk kuidas kiirelt ajavahest üle saada.

Taustapildi huvides kordan nats eelnevat infot: Teisipäeval ärkasin öösel enne nelja olles umbes 3 tundi maganud. Lennuväljale poole kuueks. Õhkutõus pool seitse. 3 tunnise lennu ajal tukkusin vahepeal. Ümberistumise paus 2 tundi. Kaheksatunnise lennu ajal Torontosse küll üritasin aga magama ei õnnestunud jääda. Kohaliku aja järgi maandusime 13:30 (20:30 Eesti aja järgi). Kummalisel kombel tundsin end suht värskena ja lasin kaasal tööasjad autosse visata. Põrutan otse tööle, päev ajavahe tõttu niikuinii raisus, parem uimerdan tööl ja saan selle eest makstud kui viskan aja niisama kodus maha.

Viisin kaasa koju ja sõitsingi tavalisest ettevatlikumalt. Liiklus oli õnneks üllatavalt hõre, tunnike jäin hiljaks. Kolleeg ei uskunud, et otse lennuväljalt tulin, pidin näitama ajastambiga pilti Gröönimaa liustikest, millest möödunud vaid 6 tundi. Tegin alustuseks sahmaka kohvi ja jäin huviga ootama millal unemati koti pähe tõmbab. Kui ikka väga uimaseks lööb keeran puhkenurgas diivanile pikali ja magan veidi enne kui koju sõidan. Pea läks vahepeal uimaseks aga möödus peagi. Kummalisel kombel erilist unevajadust ei tekkinud. 

Kümne ajal töö lõppedes istusin autosse, loodetavasti ei jää pooletunnise roolis olemise ajal magama. Sõit möödus vahejuhtumiteta, vanasti päeval kahe ajal koju sõites kippus uni hullemini ligi kui nüüd, aga siis pidin ka viis hommikul tõusma. Koju jõudes tervitasin koeri, need nägid mind esimest korda üle pika aja. Tegin tassi kuuma teed ja paar võileiba ning surfasin veidi internetis enne kui teki alla pugesin. Mõni ime, et uinumisega erilist probleemi ei olnud. 27 tundi järjest magamata (kui tunnike tukkumist lennukis välja arvata) - minu jaoks rekordiline.

Uni oli hea, kaheksa pool tundi ilma vahepeal ärkamata skooriga 82 punkti sajast. Hommikul üllatavalt ergas tunne, läksin tegin jooksuringi. Tempo küll tavapärasest aeglasem aga vähemalt osaliselt võis jäiste ja lumiste olude kaela ajada. Edasi möödus päev nagu iga teine kui tööle vaja kohale minna. Praegu kolm päeva möödas ja julgen kinnitada, et esimesest päevast tavarütmis tagasi. Ei mingeid tavapäraseid ajavahest tulenevaid tüsistusi nagu öösel ärkamine või päevane unisus. Kui Eestisse lennates võttis mul kohanemine üle nädala siis nüüd hüppasin hoo pealt ilma probleemideta tavarütmi reele.

Kuna tegu esimese korraga, ei julge üldistada ja soovitada, aga kindlasti proovin järgmine kord sama taktikat. Vähemalt seekord seljatasin ajavahe ilma erilise pingutuseta lihtsalt esimesel päeval kohaliku normaalse magamaminekuni ülal olles. Tuleb tunnistada, et tavaliselt on minu jaoks kergem päeva pikemaks venitamine kui lühemaks tegemine.

Kuidas teil ajavahega kohanemine, kas läheb suht lihtsalt või on uni pikemalt paigast ära? Kaasneb mingeid teisi tüsistusi nagu peavalu? On vahet kumba pidi, kas päeva pikenemise või lühenemise suunas liikumine?

Tühi päev ja paadilugu

Päevapilt: Öine köögiaken

Hommikujooks, hommikusöök, hommikune aias nokitsemine, hommikune telefonivestlus, toidupoe väisamine, bensu võtmine, tööle sõites ummikus istumine, napilt pool minti enne "kella kukkumist" tööle jõudmine, tööl molutamine, ... ehk siis midagi märkimisväärset täna ei juhtunud - tühi päev.

Üks huvitav seik siiski: Töökaaslane oli lambist võtnud pähe mõtte endale kaater osta. Poole tunniga valis netist väljanägemise poolest päris uhke välja - 1300 EUR'i eest😜 Mootor Johnsoni 150hp. Võtsin veidi tüübi entusiasmi maha küsides kas ta ostaks sama hinna eest auto kui ei saa sõitu proovida. Talle tuli ka täieliku üllatusena, et paadiga vee peale minekuks peaks olema juhiluba. Eesti kogemustele tuginedes olen kuulnud, et tegu pole niisama formaalse paberiga, pead ikka üht-teist merendusest ja navigatsioonist teadma, meremärkidest rääkimata. Kui küsisin kuidas paati vette kavatseb lasta siis sellisele pisiasjale polnud mõelnud.

Surfasime veits netis ja minu üllatuseks selgus, et Canadas on veesõidukijuhi paberi saamine ülilihtne: online kursus, test ja saadki eluaegse loa (Pleasure Craft Operator Card). Aega kuluvat tund paar, mootori võimsuse või paadi pikkuse piirangutest juttu polnud. Vaid noortel kehtivad mingid mootori piirangud. Kolleegi suurim üllatus oli asjaolu, et sellise suurusega paadis peab loomulikke vajadusi rahuldama üle parda või eelistatult muidugi hauskarit kasutades. Tüüp pärit Lähis-Idast, tema perepildil naine ja tütred nägu katvate rätikutega. Nende kultuuriruumi puhul ei tulevat selline asi kõne alla. Pole hullu, rahustasin, kui häda piisavalt suur muutuvad normid kiiresti😁 Homme lubas helistada kui kaater ostetud. Kutsele alust proovima minna vastasin viisaka äraütlemisega - enesetapuks on lihtsamaid ja valutumaid meetodeid - tüüp polevat kunagi väikeses paadis istunudki kaatri juhtimisest rääkimata!!!

Viktooriapäevast nädal hiljem

Nii lastakse meie pool rahva raha taevasse😁

Eelmine nädalavahetus oli Kanadas Victoria Day ja sellega seoses pikk kolmepäevane nädalavahetus. Talvel kui kuninganna siit ilmast lahkus jõudsin juba muretsema hakata, et kas nüüd on maikuu lisa vaba päevaga aamen, ja peab hakkama uurima millal uue kuninga päeva asume tähistama. Selgus et mitte, sest tegu hoopiski tolle üleeelmise sajandi Victoriaga. Mul ausalt öeldes savi, peaasi, et tasustatud vaba päev antakse - sama nagu nõuka ajal kui mai või oktoobripühade puhul ei pidanud kooli minema. Paraadilt sai vanemate tõendiga või vanemates klassides ka ilma selleta poppi tehtud.

Kõikse vingemad paugud video lõpus

Mul aga kujunes pikk nädalavahetus seekord õige iseäralikuks. Polnudki ühtki vaba päeva, sest pakuti võimalust topelt ja Victoria päeval lausa kolmekordset tasu või aega teenida. Sihukest võimalust ei saanud kasutamata jätta kui nädalavahetuse eest läheb kaks nädalat tööpäevi kirja. Telgitama või linnalähedale matkama pole ka mõtet minna, kõik lähemad kohad linnarahvast umbes. Kokkuvõttes igati asjalik ajakulutus, seoses pealinna asjakorralduse vajakajäämistega suurt miskit teha polnudki, saime hoopis kolmekordse tasu eest ilutulestikku vaadata💥💥💥😁

EelPenskari kaalutlused

Tegelikult võiksin ametlikult jalad seinale (pigem suusad autosse) visata ja penskariks hakata, nii vanust kui staazhi selleks jagub. Tõsi on, et sissetulek väheneks suht drastiliselt, kuid nälga ei jääks ja tegelt võiks endale üht-teist lubada. Siinsetest neljast penskari sissetuleku allikast: Vanaduspension, Riigi tööpension, Firma pension ja omad sissetuleku allikad jääks ära vaid vanaduspension, sest nii vana ma ka veel pole. Samas on vanaduspension suht tühine summa, mille pärast küll tööl edasi ei käiks.

Pühapäeval vahepeal jalutuskäik järve ääres

Häda, et töö kuradima lihtne ja tasu sealjuures liiga helde - pühapäeval ületunde tehes teenisin veits alla tonni, nagu madalama astme narkodiiler, ainult et seaduslikult ja ilma närvikuluta. Ausalt tuleb tunnistada, tegu sulaselge ahnusega, lihtsalt ei raatsi nii mugava koha pealt ära tulla. Pakuti jällekord ülemuse positsiooni, vastasin tänan ei. Ülemusena oleks tasu ainult 10-20% kõrgem aga kolmekuulisest puhkusest võiksid vaid unistada, pealegi pead hakkama tegelema inimestega ja teiste jamade eest vastutama. Mulle sobib stressivaba töö ideaalselt.

Kui töö juures kolleegidega penskariks hakkamise teemal lobisesime oli paljude esimeseks küsimuseks kas sul igav ei hakka, mida sa tegema hakkad? Nagu mis mõttes, ma ei saanud kohe üldse aru ja ladusin kui küllusesarvest igasugu põnevaid tegevusi: Reisimine, matkamine, suusatamine, rattasõit, sukeldumine, arvutimängud, igasugu populaarteaduslikud podcastid ja videod, maja juures umbes saja asja kallal nokitsemine ja mõne uue projekti ette võtmine, ... põnevat tegemist jaguks mul mitme elu jaoks. Samas saan töökaaslastest aru, paljud neist pole piisavas vormis, et kehalisi põnevaid tegevusi harrastada, pole kunagi Kanadast väljas käinud, ei tunne erilist huvi teaduse ega tehnika vastu (Kanada haridussüsteem). Ainus asi mis silmad särama paneb on telekast spordivõistluste või seriaalide ja filmide vaatamine.  Kokkuvõttes käivad paljud tööl edasi nii palga pärast kui igavuse peletamiseks.

Kõige tähtsam on tabada ära moment kui ikka veel jaksad toredaid asju teha, mitte surmani tööl käia. Muidu kaotaks väljateenitud pensioniraha ja puhkuse nautimise aeg igasuguse mõtte. Põhimõtteliselt tegu lahendamist vajava optimeerimisülesandega - olulisemateks sisenditeks eeldatav järgijäänud aktiivne aeg, eluiga, finantside hulk, mida plaanis kulutada hobide harrastamiseks ja elamiskuludeks, kindlate sissetulekute suurus, varude suurus - vaja maksimeerida järgijäänud aktiivne eluaeg. Kindlasti on veel terve hulk pisikesi muutujaid, mida tuleks arvestada rääkimata kõigi väärtuse tõenäosususest.

Järgmiseks projektiks peakski võtma eelkirjeldatud valemi väljatöötamise ja selle lahendamise personaalsete näitajate alusel. Eks siis näeb kas tasub veel viis aastat töötada või oleks pidanud juba paari aasta eest pensile minema. Üheks äärmuseks on tööpostlil lusika nurka viskamine, teine noore penskarina finantsilises kitsikuses vindumine - leida tuleb kuldne kesktee nagu surmapäeval personaalne pankrott, taevasse ega põrgu raha ega võlgu kaasa ei saa😜 Kokkuvõttes annab alati parema tulemuse olukorra ratsionaalne matemaatiline analüüs võrreldes emotsioonide pealt tehtud otsustega. Õnneks teeb ühiskonnas absoluutne enamus otsuseid emotsioonilt, nende arvel võivad vähesed pragmaatikud liugu lasta. 

Ülalkirjeldatuga veidi seotud teema on ekraani vahendusel meelelahutus. Nimelt otsustas kaasa protesti mõttes lõpetada Netflixi tellimise, sest nad sitikad katkestasid paroolijagamise alusel teenuse pakkumise võimaluse (seni sai meie parooliga terve pere eraldi vaadata, pluss sugulased). Eile siis mõtlesime viimast võtta. Tõmbasin kava ette ja klikkisin veerand tundi vasakule-paremale, ülalt-alla, leidmata midagi huvipakkuvat. Lootus scifi peal, kuid kirjeldused ajasid isu ära. Märulid ei paku enam üldse pinget. Dokumentaale ja loodusfilme võin netist niisama lõpmatuseni tõmmata. Seriaale pole ise viitsinud vaadata, vahel harva kaasa kõrvalt. Lõpuks lõin käega, otsustasime koos sommide "Deadwind" lõpuni vaadata. Kiiruse panime 1.25 peale, kummalisel kombel ei seganud see kõne kuulamist. Mis ikka, kui vahel isu põhjamaade krimkasid vaadata siis lihtsalt kas striimime või vpn'ga logime vastavasse riiki.