Süüdilavastatud

Kuulan praegu autos John Grishami ja Jim McCloskey "Framed": Astonishing True Stories of Wrongful Convictions (2024) (Süüdilavastatud oleks ehk sobiv eestikeelne tõlge). Kui Grisham tavaliselt kirjutab ilukirjanduslikke õigussüsteemi ja kohtu teemalisi lugusid, siis käesoleva puhul on tegu tõestisündinud juhtumitega. Ehkki USA õigussüsteem on laias laastus tõhus ja õiglane leidub ka seal kurioosseid lugusid, kus süüdi mõistetakse süütud inimesed. Põhjuseks enamasti inimlikud vead, lohakus, hoolimatus ja käpardlikkus või halvemal juhul sihipärane teadlik kallutatus ning soov seada enda huvid ettepoole õiglusest. Tavakodanik suhtub politseisse pigem positiivselt ja heatahtlikult, sest politsei on riigi poolt seatud meid kurjategijate eest kaitsma. Kui niisama politseiga kokkupuutudes võib alati abile loota siis peale neid lugusid lugedes tundub, et vähemalt Ameerikas tasub endale advokaat võtta kui politsei kodanikku ükskõik millisel põhjusel üle kuulama hakkab.

Muidugi toimub absoluutne enamus kohtuasjadest rangelt seaduse järgi ja ehkki probleemiks pigem süüdlaste pääsemine tänu osavale kaitsjatööle või ebapiisavale tõendusmaterjalile on üksikuid vastupidiseid juhtumeid kus süüdi mõistetakse süütu. Ameerikas on tänu surmanuhtluse rakendamisele see suuremaks probleemiks, sest taolist karistust tagasi ei pööra kui hiljem selgubki et süüdimõistetu oli süütu. Grishami raamat kirjeldab kümmet kõige markantsemat valesti süüdi mõistmise juhtumit. Ei tea kas see raamat Eesti keeles ilmunud aga kui huvi siis tänapäeval pole ju probleem, lase AI'l tõlkida. Keda huvitab, allpool Copiloti poolt kirjutatud lühikokkuvõte:

📖 Lühikokkuvõte

• Teema: Raamat keskendub valesti üüdimõistmistele ja nende laastavale mõjule süütutele inimestele.
• Sisu: Grisham ja McCloskey jutustavad kümme tõestisündinud lugu, kus inimesed mõisteti süüdi kuritegudes, mida nad ei olnud toime pannud.
• Ebaõigluse peamised põhjused:
• Politsei väärkäitumine – vale tunnistused, tõendite varjamine.
• Prokuröride ülemäärane jõukasutus – süüdistuste paisutamine ja ebaaus taktika.
• Sunnitud ülestunnistused – psühholoogiline surve või füüsiline hirmutamine.
• Rassiline eelarvamus – süüdistused langesid sageli vähemuste esindajatele.
• Vigane kohtumeditsiin – ekslikud DNA või ballistika analüüsid.
• ebapiisav õigusabi.
• Tagajärjed: Paljud veetsid aastaid või isegi aastakümneid vanglas, kaotades pered, karjäärid ja tervise, samal ajal kui tegelikud kurjategijad jäid vabaks.
• Eesmärk: Lisaks nende tragöödiate kirjeldamisele püüab raamat tõsta teadlikkust ja kutsuda üles õigussüsteemi reformile, näidates, kuidas organisatsioonid nagu Centurion Ministries võitlevad valesti süüdimõistetute vabastamise nimel.
• Toon: Raamat on ühtaegu kurb ja lootusrikas—traagiline ebaõigluse kujutamisel, kuid inspireeriv vastupidavuse ja tõeotsingu poolest.

✨ Olulised mõtted

• Ehkki valesüüdimõistmised harvad juhused, on nad sügavamate süsteemsete probleemide sümptom.
• Süütud inimesed veedavad sageli aastaid või aastakümneid vanglas, enne kui nad õigeks mõistetakse.
• Raamat rõhutab õigusabi organisatsioonide ja reformide tähtsust, et vältida tulevasi ebaõiglusi.
• See ei ole niivõrd Grishami tüüpiline põnevusromaan, vaid pigem tõsieluline kriminaalne paljastus koos päris tagajärgedega. Lood on täis draamat, vaprust ja traagikat – näidates, kuidas süütud inimesed võitlesid oma vabaduse eest ja kuidas õiglus lõpuks võis taastuda.

Välkudest

No jällegi väga hariv youtube video, seekord vahelduseks välguteemaline. Üldiselt ju teadsin kuidas see välgumajandus töötab aga päris detailselt mitte. Kas või sedagi, et välk saab alguse pilve seest ja hakkab liikuma kahes suunas. 

Uudiseks samuti välgu kaheosaline areng:

Välgunähtuse esmases faasis moodustub eeljuht (leader), kus negatiivne või positiivne laeng liigub pilvest maa suunas ja maast pilve poole luues helendavad ioniseeritud kanalid, mille kaudu peamine välgulahendus tagasilöök (return stroke) saab kulgeda. Eeljuhtide ühinemisel toimub kiire, võimas ja hele tagasilöök, mille käigus liigub põhiline laeng kiirelt ülespoole mööda eeljuhiga moodustatud kanalit. See on hetk, mil välk on kõige nähtavam ja intensiivsem.

Kui juba välkudest juttu meenus üks vägeva lugemiselamuse pakkunud raamat: "Välgumärgi kasvandikud". Mu Pärnu lapsepõlvesõbra vanaisa teenis Arviga koos, käis peale sõda Siberist läbi, jäi ellu ja peale napsu võtmist demonstreeris meile poisikestele maja taga aias saksa rindelaulude saatel marssimist😁 Eriti pidulikel puhkudel sikutas kusagilt pööningult isegi alleshoitud mundri välja. Arvi Tinits on üldse üks mu lemmik paguluskirjanikke. Tema eluloolisi jutustusi lugedes mõistad kui kerge praegune elu. Iseasi kui kauaks, idakaares on juba mõnda aega musti äikesepilvi ja välgusähvatusi näha ning müristamist kuulda. Jääb vaid üle loota, et tänapäeva noorte meeste põlvkond ei pea analoogilisi seiklusi läbi elama - põhivaenlane on endine ja kardetavasti jääb veel pikaks ajaks samaks.

Machiavelli "Prints" - Rumalus ja Võim

Kõigepealt tunnistan ausalt, et pole lugenud läbi 1513 ilmunud Machiavelli "Printsi". Minu huvi tekitas, nagu tänapäeval üsna tavaline, youtubes nähtud video, mis uuris rumaluse ja võimu seost. Paljud väited ja tsitaadid olid võetud eelnimetatud raamatust. Ega seal miskit vapustavalt uut olnud, hämmastas kui sarnaselt käitusid poliitikud tol ajal ja praegu. Kokkuvõtvalt võib kinnitada kahte asja: inimloomus ei muutu ja inimesed ei õpi.

Õudusega tuleb tunnistada: Machiavelli kirjeldatud printsiibid töötavad edukalt ka tänapäeval ehkki võiks loota, et inimesed on targemaks saanud ja peaks ninapidivedamist läbi nägema. Võta näpust, haridusest on vaid natuke abi ja tihtipeale osutub see hoopis takistuseks. Võimu juurde saavad reeglina osavatest manipulaatoritest psühhopaadid, mitte arukad ja intelligentsed poliitikud, kes sooviks strateegiliselt planeerides ühiskonna elu edendada ning pikas plaanis paremaks muuta. Vaadates tänapäeva olukorda näeme Machiavelli printsiipe rakendatavat nii USA's kui venes, nii Hiinas kui Euroopas, Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast rääkimata. Äkki ongi Fermi paradoksi lahenduseks intelligentse elu üleüldine enesehävitajalik käitumine, mille üheks eredaks näiteks inimloomus.

 

                      Lühikokkuvõte ülalolevast Youtube videost

Macchiavellit ei huvitanud kuidas peaks poliitikud ja valitsejad käituma, teda huvitas kuidas nad tegelikus elus käituvad. 

Enesekindluse illusioon:

Igaüks näeb milline sa välja paistad, üksikud milline sa tegelikult oled.

Tähtsam on näida mitte olla kompetentne.

Võimuvõitluses ei tule intelligents kasuks, empaatiast rääkimata.

Uurimused on näidanud, et nartsissism ja enesekindlus on juhile tähtsamad omadused kui kompetents.

Võrgustiku efekt:

Ebakompetentsuse võrgustik kindlustab võimul püsimise.

Rumal juht ümbritseb end veel rumalamate alluvatega, et nood imetledes täidaks käskusid ega kujutaks endast ohtu konkurendina.

Ebakompetentne juht valib alluvad lojaalsuse mitte kompetentsi järgi.

Kriitika summutamine, ebamugavate küsimuste esitamine võrdsustatakse suutmatusega meeskonnatööks.

Lihtsuse ja kindlustunde ootus:

Inimesed tahavad kuulda lihtsaid lahendusi ja lubadusi, mitte keerulisi selgitusi ja ebamugavat tõde.

Juhiks valitakse poliitik, kes vastab masside lootusele, isegi kui saadakse aru, et need on täiesti ebarealistlikud.

Kriitilistes olukordades võimendub rahva soov lihtsate lahenduste ja kindlustunde vastu, mida pakuvad autoritaarsed liidrid.

Eetilised tõekspidamised:

Eetika ja moraal on takistuseks nii võimule pürgimisel kui võimul püsimisel.

Võimuvõitluses on alati eelis sellel, kes ei pea kinni reeglitest, keda ei piira eetilised või moraalsed normid.

Selline olukord tekitab ka teistel kiusatuse reegleid rikkuda - miks olla see loll, kes reeglitest kinni peab ja seetõttu ebasoodsamasse seisu sattub.

Terved riigid ja ühiskonnad elavad nii, süsteemse ebakompetentsuse ja korruptsiooni keskel.

Keskkond:

Selge tagasiside ja vastutus ühiskonnas tagavad kompetentsi valitsemise. Demokraatlikud riigid vabade valimistega peaks nii toimima.

Ebakompetentsus saavutab eelise eelkõige kontrollimehhanismide ja tagasiside puudumise tõttu nagu seda on autoritaarsed rezhiimid. Moodsal ajal võimaldab massi ja sotsiaalmeediaga manipuleerimine ka demokraatlikes riikides karjuval ebakompetetntsusel esile tõusta.

Psühholoogilised meetodid:

Võimul püsimiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, millest olulisemad, grupi-identiteet - meie ja nende vastandamine.

Juhid seovad enda identiteedi grupi identiteediga (rahva isa), kriitika juhi aadressil on rünnak grupi vastu.

Pidevate tegelike või väljamõeldud kriiside ja probleemidega üleküllastatakse inimeste infotulv, neil pole aega analüüsida eelmist kui juba järgmine peale tuleb.

Promodes vastuolulisi vaatenurki ja veendumusi sisendatakse, et tõde on suhteline.

Kriisides ja kindlustundeta inimesed eelistavad lihtsaid lahendusi pakkuvaid autoritaarseid liidreid.

Reaalsuse tunnetamine:

Enda veendumuste ja teadmiste ekslikkuse võimaluse tunnistamine.

Info analüüsimise kirjaoskus - allikad, võimalik kallutatus, kelle huvisid peegeldab, ...

Arvamuste ja vaatenurkade mitmekesisuse mõistmine ja analüüsimine.

Salastatuse minimiseerimine takistab ebakompetentsuse varjamist.

Päästeingliks on kriitilise mõtlemise oskus ja dogmade vältimine! 

Machiavelli "Printsi" põhiteesid:

1. Eesmärk pühendab abinõu

Machiavelli väidab, et valitseja peab olema valmis vajadusel ebamoraalselt tegutsema.
Praktilisus on tähtsam kui moraal – eetika allub poliitilisele ellujäämisele.

"Valitseja ei tohi mõelda millelegi muule kui sõjale ja selle korraldusele ning distsipliinile."

---

2. Parem olla kardetud kui armastatud

Ideaalis võiks valitseja olla mõlemat, kuid kui tuleb valida, on hirm usaldusväärsem kui armastus.
Armastus sõltub rahva lojaalsusest, mis võib kõikuda; hirm on kindlam.

"Palju kindlam on olla kardetud kui armastatud, kui peab valima."

---

3. Välimus on tähtis

Valitseja peab näima mõjuv, isegi kui ta seda pole.
Petmine on tööriist – tuleb osata kujundada rahva arusaamu.

"Kõik näevad, millisena sa paistad, aga vähesed kogevad, kes sa tegelikult oled."

---

4. Õnn ja võimekus (virtù)

Edu sõltub õnnest (fortuna) ja võimekusest (virtù).
Tark valitseja suudab oma saatust kujundada, kohandudes oludega.

"Õnn on nagu naine, ja selleks et teda allutada, tuleb teda lüüa ja raputada."

---

5. Võim ja kontroll

Võim peaks olema tsentraliseeritud.
Julmused tuleb toime panna kiiresti ja otsustavalt, et rahvas saaks turvaliselt hirmus edasi elada.

"Võimu haarates tuleb kõik kuriteod sooritada kiiresti ja siis lõpetada."

---

6. Väldi põlgust ja vihkamist

Kuigi hirm on tõhus, toob vihkamine kaasa mässu.
Valitseja ei tohiks võtta inimeste vara ega au, sest seda ei unustata.

"Inimesed unustavad kergemini oma isa surma kui oma vara või au kaotuse."

---

🏰 Üldine mõttelaad:

Machiavelli lähenemine on realistlik, mitte idealistlik.
Poliitika tähendab seda, mis toimib, mitte seda, mis peaks olema.
Juht peab valitsema jõu, julmuse, näivuse ja paindlikkusega – ning olema valmis tegutsema ebamoraalselt ja salakavalalt, kui see on tema huvides.

Pühapäeva pärastlõuna

  Tütar filmib moblaga enda metsas suusatamist, mina ei julgenud sinna tikkuda

On see nüüd sõltuvus või lihtsalt tundemärk, et inimene ikka ei õpi oma vigadest. Täpselt 4 nädalat tagasi sain suusamäel sihukese matsu, et ribid mõrased aga kui tütar laupäeval küsis, ega ma taha temaga järgmine päev suusatama tulla, vastasin peale piinlikult lühikest mõttepausi: Muidugi! Oleks siis veel ekstra head olud või isegi terve päev aga kavas vaid pealelõunast õhtuni mäel olla. Ilma lubas õige külma, kuna niinimetatud "Arctic Vortex" on kohale jõudnud, üle kümne miinuskraadi temperatuuri pole pea nädal aega loota, lisaks läbilõikav tuul.

Tütrele polnud suusatamisest küll, pühapäeva hommikul käis veel enne sisehallis paar tundi seina ronimas. Tehing oli selline, et mina sõidan sinna ja tema tagasi. Plika tukkus kõrvalistmel sel ajal kui mina "Mickey-7" ulmeka teise osa "Antimatter Blues" lõpuni kuulasin. Ashton on päris mõnus autor, paraku rohkem temalt raamatuid pole ja esimese teose ekraniseering peaks alles selle aasta aprillis tulema. Kui raamat loetud siis film ausalt öeldes eriti ei tõmba, rikub veel mu enda fantaasia loodud kujutelma ära :P

Juba esimeste laskumiste ajal hakkas vastu igasuguste ilmateate lubaduste kõvasti lund sadama, vahepeal lausa raske näha nõlva ja lumepinda - prillid ja suu lund täis. Suusatasin õige ettevaatlikult ja aeglaselt, mingit soovi polnud külge maha panna. Tütar filmis mind kõrval sõites, talle sama teenust ei suutnud pakkuda kuna esiteks arendas plika liiga suurt kiirust ja teiseks hoidis mind tagasi hirm ribidele liiga teha. Vahepeal kippus nägu külmuma, mul habe ja vunts jääd täis. Korralikud riided hoiavad keha sooja ja varbad sulasid ka üles kui vahepeal korra sees käisime. Viimane sõit 2 minutit enne liftide sulgemist üheksa ajal täis pimedas - kokku tuli 70 kilti mäel. Õnneks pidasid nii küünarnukk kui ribid kenasti vastu.

Jõuluõhtusöök ja esimesed 100

Poissmehe jõuluõhtusöök

Teadvusele tulin selle peale kui kass jooksis jõuluhommikul kuue ajal üle kõhu. Asend oli ärgates täpselt sama mille õhtul sisse võtsin kui lasin ettevaatlikult selili - ainsasse poosi, mis väga valus ei olnud. Uskuge mind, uneprobleemide lihtsaim "naturaalne" lahendus on füüsiliselt enda väsitamine. Eelmisel päeval ärkasin nõks enne kuut, enne seitset hakkasin mäele sõitma, kus kogunes 111 suusakilomeetrit. Koju jõudsin kümneks ja enne magama minekut pidin ka sissesõidutee vigasena lumest puhtaks lükkama. Kuna vasakut kätt ei kannatanud üldse labida külge panna, lükkasin parema käega ja tõstsin labidat jalaga - insener leiab ikka lahenduse.

Vasaku käega hakkasin tekki maha lükkama, tasuks valusähvatus küünarnukis. Kere oli ühest asendist kangeks jäänud ja põiekas ka kallal, pean end ikka kuidagi vetsu orgunnima. Natukenegi liigutades olid nii ribid seljal kui abaluud valusad. Rullisin end parema külje peale, et saaks terve käega püsti lükata. Keha üritasin võimalikult sirge hoida, iga painutus või pööramine valus. Voodiäärele istuli saades arvasin ekslikult, et raskem möödas. Kus sa sellega, nii püstitõusmiseks kummardamine kui vetsupotile ettevaatlikult istumine andsid läbiklohmitud keres teravalt tunda. Ehkki põhimats seljas neerudest kõrgemal kontrollisin igaks juhuks pissi värvi, punakas või pruun vihjaks neeruvigastusele - kõik ok, ilus kollane.

Rusikasuurune puukas reiel oli kergelt lillaka värvi omandanud, tuim lihasevalu paraku eriti ei sega. Natuke lebotasin lamamistoolis, hea selja ja jalgade toega polnud valu pea üldse tunda, ainult veidi tuikasid pihtasaanud kohad. Vasaku käe küünarnukk muidu suht ok aga teatud asendid ja ka natukenegi pinget keeramiseks ei saa peale panna - jube valus. Näiteks jope selgaajamine paras ettevõtmine. Pealtnäha ei hakanud peegli ees midagi silma. Selga peeglist hästi ei näinud ja tegelt ega väga ei tahtnudki näha. Rahuasendis tuikab, kuum ja suriseb. Üllataval kombel õppisin suht kiirelt käima nii, et polnudki eriti valus - kõnnak küll sarnaneb sajaaastase ettevaatliku jalgade lohistamisega. Kummardada ei saa ja ka kükitamisel peab ettevaatlik olema. Kingad õnneks paelteta, sai lihtsalt püsti jalga suruda ja ka teise jalaga aidates maha võtta. 

Kokkuvõttes sain kiirkursuse kui keeruline on ka lihtsaimate toimingutega hakkama saamine vaid ühe käega ja piiratud keha liikumisvõimega. Koera junnid jäid kenasti aeda maha, ma lihtsalt ei saanud kummardada. Kassi liivakasti puhastamiseks pidin pingi peale istuma. Autosse istumisel tuli parema käega ukseavast kinni hoida, et end ettevaatlikult istmesse lasta vajuda. Väljasaamine veel keerulisem, kõrvalt võis jääda mulje kui invaliidist või hädisest vanurist. Selle pildi põhjal poleks keegi uskunud, et sama tüüp eelmisel õhtul suusamäel kihutas. Vanast kogemusest tean, et tavaliselt kõige ebamugavam kolmandal-neljandal päeval - õnneks saan vabalt võtta, puhkepäevad ju.

Kõige rohkem teeb meelehärmi, et sel aastal kardetavasti suusamäele enam asja ei ole ja ega vist jooksmagi julge minna. Hingamine valus ning isegi käies raskemalt astumine teeb haiget. Õhtupoolikul sain juba paremini ringi liikuda ja ka ribides tuikamine jäi vähemaks. Küünarnukiga pean ikka ettevaatlik olema. Suured plaanid endale igavene äge jõuluõhtusöök teha läks aia taha, ühe käega ei saa kõva suitsuvorstigi lõigata. Seega meisterdasin mikrokas käepärastest vahenditest nagu kartulid, lihalõigud ja hapukapsas jõuluroa, kaasa verivorstidega ei jaksanud jamada. Õllepurki õnneks saan ikka ühe käega lahti kui teda põlvede vahel kinni hoida. Eluvee Eau Benite tervendav toime kulub marjaks ära. Tekst 24'das ja viimases aknakeses: "Bon reveillon avec vos proches" millegi pärast hoopis soovis "Head vana aasta õhtut koos lähedastega".

Kaasa oli mulle riidekappi jõulukingituseks Taani küpsiste karpe jätnud, ikka ehtsaid mitte neid hirmilusates karpides Hiinas või Indias tehtuid. Kui juba toidust rääkida siis meeldiva üllatusega võib tõdeda, et külmikus hakkab ruumi tekkima ja ärasöödud toitude tagant mitmesuguseid üllatusi nagu näiteks kõrvitsasalat välja ilmuma. Kolme nädalaga peaks jõudma üsna tühjaks süüa ja isegi sügavkülma osa ehk poole peale vähendada kui vahepeal poes mitte käia. Õhtul on plaanis haavu lakkuda ja kuum vann teha, näis kas viitsin või kerin hoopis varakult põõnama - väsitav invaliidina ringi liikuda.

Käisin ära, vedelesin tund aega kuumas vannis. Välja tulles oli kere mõnusalt lõdvestunud, soe ja pehme. Täitsa teine inimene, igasugu valud taandusid, käies polnud enam vajadust longata ja ribidki enam ei tuiganud. Lugesin Lendkonna "Esimesed sada, segadus" uuesti üle. Nii palju tuttavat ehkki nüanssides erinevat. Olles kaua moodsast Eesti kirjandusest suht isoleeritud ei tea on teisigi sarnaseid sellest ajajärgust raamatuid või mitte. Minu jaoks igatahes esimene taoline, igati tervitatav üritus jäädvustamaks meie noorusaega suht ehedalt ja proosaliselt nii nagu see oli.

Mõrtsukroboti Päevikud

Aeg-ajalt ilmneb vanematel ootamatult ühiseid jooni lastega. Nimelt sattusin mina raamatukogu veebilehel audioraamatuid sirvides ja miskit kerget fantastikat liikluses kuulamiseks otsides sihukese seeria peale nagu Martha Wells'i "Murderbot Diaries". Lühitutvustus tundus intrigeeriv, proovime, laenutamine ei maksa ju midagi, kui ei meeldi saab alati tagastada. Tagastasin ennetähtaegselt vaid paar päeva peale laenutamist. Paraku mitte põhjusel, et ei meeldinud. Liiga põnevaks osutus, kuulasin tööl edasi ja autoga töölt koju jõudes jätsin kõrvaklapid pähe kui suundusin koeri jalutama. Kahe päevaga esimene raamat kuulatud ja kohe ka järgmine laenutatud. Kokkuvõttes kuulasin terve, kahjuks ainult 7 osalise seeria, vähem kui kuu ajaga. Mainisin tütrele, äkki meeldib talle ka. Too vastas, et loomulikult, olla kõik osad kuulanud juba siis kui need esmalt ilmusid. Miks sa mulle ei öelnud!!! ... Sa ju ei kuula mind kunagi😜 Meile mõlemale meeldib must huumor, nöökimine, poliitiline ebakorrektsus ja tehnoloogia. Lood meenutavad natuke Asimovi, sutsu militaarsema taustaga. Andmaks stiilist aimu lisan mõned lõigud koos kohendatud AI tõlkega: 

“It’s wrong to think of a construct as half bot, half human. It makes it sound like the halves are discrete, like the bot half should want to obey orders and do its job and the human half should want to protect itself and get the hell out of here. As opposed to the reality, which was that I was one whole confused entity, with no idea what I wanted to do. What I should do. What I needed to do.”
"Ekslik on mõelda "konstruktsioonist" kui poolrobotist, poolinimesest. See tekitab mulje, et pooled on eraldiseisvad, nagu robotipoolel peaks olema soov järgida korraldusi ja täita oma ülesandeid, ning inimpoolel peaks olema soov ennast kaitsta ja siit kiiresti lahkuda. Tegelikkus on erinev: olin üks terviklik segaduses olevus, aimduseta, mida tegelikult teha tahtsin. Mida ma peaksin tegema. Mida mul vaja teha"

“I could have become a mass murderer after I hacked my governor module, but then I realized I could access the combined feed of entertainment channels carried on the company satellites. As a heartless killing machine, I was a terrible failure.”
"Oleksin võinud saada massimõrtsukaks pärast seda, kui oma juhtimismooduli häkkisin, kuid siis sain aru, et mul on juurdepääs meelelahutuskanalite voogudele, mida ettevõtte satelliidid kannavad. Südametu tapamasinana olin täielik läbikukkumine" 

“I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.”
"Mulle meeldisid kujuteldavad inimesed meelelahutusvoos palju rohkem kui päris inimesed, kuid ühte ei saa teiseta"

“I love you, armor, and I’m never leaving you again.”
"Armastan sind kaitsesoomus, ja ma ei jäta sind enam kunagi"

“recharge my ability to cope with humans at close quarters without losing my mind.”
"Laadige mu võimet ilma hulluks minemata inimesi läheduses taluda"

Netist uurides avastasin, et raamatutest oli juba enne koroonat kavas toota teleseriaal Apple TV'le rootsi näitleja Alexander Skarsgård'ga peaosas. Paraku lõi pandeemia plaanid segi, kuid väidetavalt alustati võtetega selle aasta 24 aprillil Torontos. Ootan põnevusega! Alloleval videol veidi professionaalsem kokkuvõte: Kas tasub lugeda "Mõrtsukroboti päevikud".

Kujuteldav tüdruksõber

Palusin Meta Llama3 joonistada
endale kujuteldav tüdruksõber😮

"Pimeda metsa" raamatus oli ka teine huvitav idee, mis jäi silma. Nimelt pakkus autor välja, et inimesed otsivad endale ideaalset partnerit. Kuna seda leida äärmiselt ebatõenäoline luuakse enda peas kujuteldav ideaal - tüdruk või poiss-sõber. Päriselus armudes omistatakse ideaali omadused oma väljavalitule isegi kui tegelikkuses too neid ei evi. Kui esimene armumisest pimestumine möödub ollakse pettunud. Kokku jäävad need, kes suudavad leppida teise poole puuduste ja vigadega, mida enne keelduti tunnistamast või märkamast. 

Sobiva paarilise leidmisel tuleb saavutada tasakaal ideaali otsingu ja realistlike võimaluste vahel. Ühed haaravad liiga kiirelt paarilise kartes muidu hoopis ilma jääda, teised viivitavad ideaalse otsingul liiga kaua ja ei leiagi, sest nende ootused ideaalile ebarealistlikud. Mõned üleüldse pettuvad reaalses maailmas, loobuvad otsimisest ja loovad endale kujuteldava ideaalsõbra ning elavad õnnelikult tollega. Välismaailma jaoks tunduvad nad olevat üksi omaette. Suhtemaailm on natuke nagu börs: nii liigne kiirustamine kui ka perfektse ajastuse otsimine ei vii sihile, tähtis on kannatlikkus, sihikindlus ja õige momendi ära tabamine, ega õnngi külgi mööda maha jookse.

Mitte eriti romantiline kuid edukas strateegia on kainelt kaalutlemine, plusside ja miinuste arvestamine ning pikalt planeerimine. Paraku on see vaid teooria, kes meist koolist tulles tööd otsides pensioniplaanile mõtleks😜 Veel vähem suudaks armudes sammu tagasi astuda ja kaine pilguga enda käitumist analüüsida. Keemiline kokteil ajus möllab omasoodu. Samas enne kui ametlikult leivad ühte kappi panna, oleks küll mõistlik natuke pikemalt aega koos veeta nii lihtsates kui keerulistes oludes veendumaks, et kaaslase positiivsed omadused kaaluvad pikalt üles tema puudused ja vead. Ilma vedamiseta on väga keeruline. Laialt teada tuntud tõde, aga millegipärast inimesed ei käitu ratsionaalselt.

Ülaloleva pildi lasin LLama 3'le toetuval Meta AI'l teha andes ette väga lühikese ja üldise kirjelduse: Palun joonista mulle sportlik, sale, blond, päevitunud kujuteldav tüdruksõber. AI võttis kümmekond sekundit ja pakkus välja neli versiooni. Pole midagi öelda, tuleb tunnistada, et tunneb mu maitset, või noh, mida muud oodatagi sellise kirjelduse puhul. Algul ei viitsinud, aga hiljem proovisin "edit" nupuga peenhäälestust. Täitsa uskumatu, suht väikese vaevaga saad endale väljanägemise poolest detailselt täpselt sellise tüdruku "tellida" nagu soovid. Sündsuse huvides avalikustan vaid alumistel piltidel tuunitud kassi pildid. Kujutage ette (või parem mitte) mida kõik tüdruksõbra peenhäälestamisega võiks saavutada😁

Palusin AI käest siberi kassi pilti,
liiga pruun minu maitsele.

Tuunisin meie kassiga sarnaseks ja
paigutasin talvel metsa hiirt püüdma

Praegu veel on tegu foto, video ja häälega. Kujuteldavale sõbrale soovitava "iseloomu" loomisega (et ta sinuga nii räägiks, et ka huvitav oleks) tegeldakse aktiivselt. Väidetavalt olevat juba praegu kohtingusaitidel virtuaalsõbrad populaarseks muutunud. Tehisarul põhinevad tüdruksõbrad ja vähemal määral poisssõbrad miljardi dollari bisness. Viimaseks sammuks saab olema piisavalt tõetruu humanoid roboti ehitamine ja sellesse tarkvara installimine. Inimestel palju mugavam kaaslaseks omada nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt "perfektset" sõpra selle asemel, et suure vaevaga üritada luust ja lihast "õiget" otsida. 

Või mis veel hullem, enda kallal vaeva näha, et mõnele vähegi normaalsemale vastassoo esindajale huvi pakkuda. Rääkimata neist kodanikest, kes välimuse, vanuse või iseloomu tõttu lootusetult mängust väljas, aga ikka tahaks kaeru süüa nagu vana hobune muiste. Tüdinemise moment kaoks samuti: iseloomu ja käitumist saaks lihtsa tarkvara seadistusega muuta, välimuse igavaks muutumise puhul piisaks uue mudeli ostmisest või liisimisest nagu auto puhul. Rahuldaks nii meeste soovi: et naine jääks selliseks nagu esmakohtumisel kui naiste soovi meeste muutmise osas oma tahtmise järgi😉

Minulgi oma vägagi idüllilise suhte juures tekib aeg-ajalt momente kui robotist ära ei ütleks😝 Tänagi lebotasin rahulikult tugitoolis Ott Tänaku ralli intervjuud vaadates kui kaasa köögis kurtis, et hommikune krõbinakauss kraanikausis pesemata ja kassile oleks vaja uut liivakasti ümbrist planeerida. Robot oleks ilma kommenteerimata krõbinakausi pesnud ja kassile uue liivakasti kõige soodsamatest materjalidest ehitanud lastes mul rahulikult edasi prokastineerida.

Olin juba pool postitust kirjutanud kui vahepeal youtube videosid rullides jäi silma Wes Roth'i äärmiselt temaatiline video "AI Girlfriends a BILLION $ Industry | EndlessDreams, VASA-1 and AI Music", mis näitas eelkõige kui kaugele on jõutud pildi ja videotöötlusega tehniliste lahenduste poolest. Kui kõrgel tasemel tehisaru teksti, hääle, pildi kvaliteet ja kui raske seda inimese omast eristada - arvestades AI arengu kiirust, üsna pea võimatu. 

Tume Mets

Eile kuulasin lõpuni Cixin Liu ulmetriloogia teise osa Pime Mets (Dark Forest). Raamatu pealkirja toob sisu välja alles viimastel lehekülgedel. Tegu mõtlemapaneva võimaliku lahendusega Fermi Paradoksile: miks inimkond pole suutnud seni avastada ühtegi tõsiseltvõetavat märki teistest kosmose tsivilisatsioonidest (jätaks siinkohal von Dänickeni mängust välja, eksole), mida Drake valemi põhjal võiks ainuüksi meie galaktikas terve hulk olla. Autor võrdleb ilmaruumi pimeda metsaga, kus hulguvad ringi jahimehed (tsivilisatsioonid). Nende põhieesmärgiks jääda nähtamatuks, kuid teist jahimeest märgates see võimalikult kiirelt, efektiivselt ja vaikselt vagaseks teha. Sellise verejanulise käitumise põhjuseks kalgid faktid ja külm kalkulatsioon. Faktideks universumis oleva aine (ressursside) piiratus, tsivilisatsioonide enesesäilitamisinstinkt (omane kõigele elusale) ja tehnoloogilise arengu eksponentsiaalne kiirus.

Teooria järgi oleks loogiline järeldus:

Iga tsivilisatsioon mis tekib, hakkab järjest kiiremini tehnoloogiliselt arenema. Laienedes üritab haarata võimalikult suurt hulka piiratud ressurssidest. Varem või hiljem puutuvad laienevate tsivilisatsioonide mullid kokku teiste tsivilisatsioonidega. Tekib küsimus kas teha koostööd ressursside hõlmamisel või üritada kõik endale saada. Usalduse puudumine elimineerib tehnoloogiate kombineerimise eelise. Ei saa kindel olla, et teine tsivilisatsioon ei plaani võimalusel sind hävitada ja kõike endale haarata. Seega lollikindel variant on võimalusel esimesena rünnata ja konkurent elimineerida. Seda isegi juhul kui tegu tehnoloogiliselt oluliselt madalamal tasemel oleva tsivilisatsiooniga kuna tehnoloogia arengu hüppe korral on võimalus, et nad lähevad sinust mööda ja saavutades tugevama positsiooni hävitavad sinu. 

Tehnoloogiline üleolek peaks tagama madalamal tasemel oleva avastamise enne kui too kõrgemat märkab. Tulemuseks "rahustav" asjaolu: madalam tsivilisatsioon ei saa mingit hoiatust, une pealt pannakse padi näo peale. Inimkond on galaktilise metsa ühes kaugemas nurgas kuni üleeelmise sajandi lõpuni olnud suht "nähtamatu", tehisliku registreeritava elektromagnetkiirguse mulli läbimõõt vaid veidi enam kui sadakond valgusaastat. Kui selles piirkonnas esineb teisi kõrgemalt arenenud ja samadele järeldustele jõudnud tsivilisatsioone, oleks põhjust muretseda, ehkki tänu valguse kiirusest tulenevale piirangule võtaks jupike aega, enne kui meid mingi otsene oht ähvardaks.

Me ei näe teisi tsivilisatsioone isegi kui neid galaktikas tuhandeid, sest esiteks üritavad nad end varjata ja teiseks on tehnoloogilise tsivilisatsiooni kestmise aeg piiratud enne kui ta end ise hävitab või teine arenenum tsivilisatsioon otsa peale teeb. Tsivilisatsioonide registreeritav infoväli on nagu valgusekiirusel paisuv seebimull, mille seina paksuse määrab info välja saatmise kestus - tehnoloogilise tsivilisatsiooni eluiga või mõistmine, et enda eksistentsi tuleb julgeoleku kaalutlustel varjata. Seega pole tsivilisatsiooni näol tegu mitte pidevat kiirgust eviva allikaga vaid korraks sähvatava välklambiga. Pidevaid valgusallikaid oleks kerge näha, isegi kui neid vaid üksikuid, korraks (mõnesaja aastase kestvusega miljardite aastate taustsüsteemis) välgatavaid pea võimatu, isegi kui neid tuhandeid.

Mis ma ise arvan - huvitav ja samas muidugi hirmutav idee. Kui peaks tõeseks osutuma ja meie galaktikas leidub tehnoloogilisi tsivilisatsioone (mille tõenäosust raske hinnata) näeme välja nagu öösel metsas lõkke ääres jaurav linnauntsakas, kelle ümber (ettekujuteldavad) koletised hiilivad. Inimtsivilisatsiooni ajalugu annab piisavalt põhjust muretsemiseks, kokkulepped erinevate riikide vahel ei sünni mitte heast tahtest vaid kasuhimust, hirmust ja vajadusest end kaitsta. Samas peavad need vaid seni kuni kasulikud kõigile osapooltele, kui enam mitte rikutakse ilma pikemalt kaalumata. Positiivsem võimalus, et kõrgelt arenenud tsivilisatsioon jätab madalamalt arenenud alles turismi või uurimisobjektina "loomaaiana" rangelt kontrollides ja piirates nende arengut.

Raamat on üldiselt täitsa asjalik, mitmed originaalsed ideed, suht vähe füüsikaseaduste vastu eksimisi. Realistlikele ulmefännidele peaks nauditav olema.

Hiina ulmekad

Et mind mingiks kultuurituks mühakaks ei peetaks pean näitama, et minagi oskan lugeda, või noh vähemalt kuulata. Esiteks tänan blogikommentaatorit, kes toda autorit soovitas. Hiina ulmekad on muidugi liialdus, tegelikult ainult ühe autori, Cixin Liu kolme raamatut olen jõudnud kuulata. Fakt, et kolmeni jõudnud ja üht ootan raamatukogu järjekorras räägib iseenda eest. Piisavalt huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, ajaviiteks ja meelelahutuseks lähevad täiega peale. Ulmekate lugemisega on mul alati probleemiks füüsikaseadustest mitte kinni pidamine. Kamraad Liu nägi parasjagu vaeva, et vähemalt paarist üldtunnustatust (valguse kiirus) mitte üle astuda. Samas põnevat ulmekat on praktiliselt võimatu loodusseadusi rikkumata üles ehitada.

Esimesena "Keravälk", raamatu tegevus keerleb keravälgu uurimise ümber. Huvitav teema, sest vaatamata hulgale teooriatele pole keravälgu olemust siiamaani suudetud välja nuputada. Ehkki enamus sündmustest leiab aset Hiinas, on toodud sisse ka rahvusvahelist elementi. Algus hiina süvakommunismi ajal ja lõpp lähitulevikus, päädib USA-Hiina sõjaga. Miks küll Ameeriklased peaks Hiinat ründama pole poole sõnaga mainitud. 

Kõige häirivam apsakas oli moment, kus keravälgu plahvatus küpsetas kõik mikroskeemid ja elektroonika mitmesaja kildi ulatuses, kuid tüübid hüppasid rõõmsalt autodesse, et asja uurima sõita, sest moblad ei töötanud. Tänapäeva autodel on nii palju elektroonikat, et ükski ei liiguks. Lugu pani mõtisklema kuidas inimkond elaks üle kogu elektroonika kõrbemise - teoreetiliselt võimalik stsenaarium kui Carringtoni juhtumist suurusastme jagu võimsam päikesetorm maad tabaks.

Teine raamat "Supernoova ajajärk" sisult ehk põnevam aga absurdsuste poolest rikkalikum. Maa lähedane supernoova hävitab oma kiirgusega kõik täiskasvanud (üle 13-14 aasta vanused), põhjenduseks umbluujutt kromosoomidest😁, samas avaldamata mingit mõju noortele🙄. Täiskasvanutel siiski aastake aega noori iseseisvaks eluks ette valmistada enne kui kenasti kampas käsikäes rahulikult päikeseloojakusse sammuvad. Päriselt???

Noorte ühiskonda tabavad mitmed kriisid aga kõigest saadakse nagu muuseas ülikiirelt jagu. Tehnoloogiate ja masinate kasutamise ning kõiksugu oskused omandavad noored supergeeniused aastaga, mis tavaliselt võtaks aastakümneid🙄 Eeee..., mis tunne oleks aasta tudeerinud kirurgi noa alla minna või tuumaelektrijaama juures elada, kus töötavad 14 aastased "spetsialistid"? Paar huvitavat momenti sisse toodud, näiteks esialgne küllus, kuna tarbijaid järsku kordi vähem ja vanemad tootsid ette. Hiinas ja USA's avaldub anarhia erinevalt, samas mu arust väga lihtsameelne ja liiga positiivne teemakäsitlus. Antarktikas peetav "mängusõda" pärisrelvade ja ohvritega täiega üle pingutatud.

Kolmandaks kuulasin triloogia esimese osa "Kolme keha probleem". Puna-Hiina ajalugu ja maavälise tsivilisatsiooniga esmakontakti loomine. 4 valgusaasta kaugusel asuval kolmetähe süsteemis sisuliselt elukõlbmatul planeedil elavate ufolaste võimaliku tegevuse kirjeldamine läbi arvutimängu. Valgusekiirus jäetakse rahule kuid mateeria algosakestega manipuleerib kirjanik minu maitsele liiga loovalt. Ufolased on muidugi pahad ja riukalikud ning tahavad nende jaoks paradiisliku maakera vallutada. Tehnoloogiliselt ülekaaluka tsivilisatsiooni sõjalaevastik on juba startinud maa poole, 400 aastat armuaega. Spioon tehisintellekt saadetud valguskiirusel pinda ette valmistama.

Kõigis raamatutes on ühendavaks üksikute hullult taibukate või üliheade juhtide olemasolu. Neid ulmekaid lugedes on näha idamaa mõtteviisi erinevus, mis rõhutab keskvõimu olulisusele ja autoritaarsusele. Isegi alla kümnesed lapsed helistavad raamatus "Pekingisse" kui häda käes ja küsivad nõu ja abi. Venelastel ilmselt sama suhtumine Moskvasse, samas ei kujuta ette, et eestlasel tuleks pähe Tallinna või veel vähem Brüsselisse helistada. Küsisin hiinlasest töökaaslaselt, kas tsentraalse tugeva juhi ja valitsuse teema on neile olulisem kui demokraatia. Too mõtles natuke ja vastas, et ilmselt enamusele Hiinas sündinutele aga ka paljudele siinsetele esimese põlvkonna immigrantidele. Läänes sündinute vaated liberaalsemad ja demokraatlikumad. Kardinaalne vaadete erinevus olevat tihti ka Hiinast tulnud vanemate ja nende siin sündinud laste vaheliste konfliktide põhjuseks.

Kes tahab vähe teistsugust ulmekat siis täiesti soovitan, kui ei meeldi võib ju iga kell pooleli jätta😜

"Teaduslik Rassism"

Päevavideo: Tütrel avaldub vaieldamatu lähisugulus ahvidega 

Aeg-ajalt satun selliste teoste peale mis tekitavad masenduse - maailmas on nii palju superhäid raamatuid ja muudkui kirjutatakse juurde aga inimese elu lühike, ei jõua murdosagi läbi lugeda. Teen juttu autosse kuulamiseks võetud Neil deGrasse Tysoni "Starry Messengeri" ühest lõigust, kus juhtis tähelepanu teemale, millest seni õlakehitusega mööda vaadanud. Autor on Aafrika päritolu ameeriklane, eestikeelselt poliitkorrektselt mustanahaline, kõnekeeles neeger. Seni olen rahumeeli kõnekeele terminit kasutanud, eesti keeles ju väljendab rassikuuluvust just nii nagu valge ja asiaat. Mulle kostab pigem "must" halvustav, pealegi ajalooliselt kasutati musta terminit keskaasia päritolu NL kodanike kohta. Üritades säästa tundlikumat lugejaskonda leiutasin uue termini, mis on imelühike kuid kombineerib eelnimetatud: MN - võib vastavalt maitsele näha kas MustaNahaline võib Must Neeger. Hundid söönud ja lambad terved või mis teie arvate🤔

Terminoloogia lahendatud, tagasi põhiteema juurde. Neil kirjeldas oma personaalseid kogemusi kuuekümnendate USA's mis ausalt öeldes kostsid mitte lihtsalt ärritavad vaid suisa vastikud. Kui ikka pidevalt ja isegi akadeemilises keskkonnas su nahavärvi kohta vihjeid ja nalju tehakse ei ole väga tore. Ta tõi ka esile hulga üleeelmise ja eelmise sajandi tõsimeelseid "teaduslikke" rassiteooriaid, mida tol ajal laialt aksepteeriti.

Kõige rohkem meeldis mulle Neili rõhutamine, et tõelise teadlase lakmuspaberiks on enda loodud teooria või hüpoteesi kritiseerimisvõime. Selleks, et teooria õigsuses kindel olla pead üritama ise teda ümber lükata või kahtluse alla seada. Rassiteooria musternäiteks: hulk arvamusi levinud musta rassi alaväärsusest nii füüsilise kui vaimse külje pealt. Selle asemel, et ümber lükkamisega vaeva näha vaatas autor hoopiski kuidas võiks näha välja rassismiteooria musta nurga alt. Üllatav kui lihtne on leida fakte, mis "kinnitavad" et valge rass alaväärsed ja rumalamad.

Valged on keskeltläbi palju karvasemad kui ükski teine rass - ilmselgelt arengutasemelt lähemal ahvidele ja seega rumalamad. Valgetel on suuremad kõrvad - vaata shimpanse. Valgete lastel meeldib maast-madalast puude otsa ja igale poole mujale ronida (kinnitan isiklikust kogemusest) samas kui mustad lapsed puu otsa ei tiku - ürgne kutse, mis muud. Vaieldamatu teaduslik fakt, et Neandertaallaste geene on valgetel 1-4% samas kui mustadel sootuks puuduvad. Geneetiline varieeruvus on Aafrikas hulga suurem kui mujal maailmas - järeldus, valged ja asiaadid on vaid üks mandunud inimlaste alamklass. Aafrikast tugevamate poolt väljatõrjutud alaväärsete hõimude järeltulijad. Selliseid "teaduslikke" fakte ja põhjendusi võib leida iga rassi toetuseks või vastu, paraku pole neil teaduslikust seisukohast mingit väärtust.

Õhku jääb küsimus, miks on maailmas kolme rassi läbilõikes valged parimal positsioonil. Vastus on ootamatult lihtne: ühest küljest õnnelike (valgete jaoks) juhuste (kiirenenud tehnoloogiline areng ja ekspansioon) kokkulangemine ja teisest küljest lihtsalt ajahetk kus viibime. Nimelt pole valge rass sugugi olnud kogu aeg "maailmavalitseja" positsioonis. Egiptus, Lähis-Ida, India, Mongoolia, Hiina - kõik nad on mingil ajavahemikul maailma mastaabis juhtivateks suurjõududeks olnud, Eurooplased ja eriti Põhja-Ameeriklased hilised tulijad. 

Ajalooliselt paistab impeeriumide kestus järjest lühenevat. Praeguste trendide jätkudes saavad inimkonna juhtivaks jõuks pigem hiinlased või indialased, ja mitte ainult riiklike moodustistena vaid arvukusega nii Euroopasse kui Põhja-Ameerikasse sisse imbudes. Suureks küsimuseks kujuneb kui palju nad segunevad, võtavad omaks kohalikke kombeid ja palju kodumaalt tavasid kaasa toovad. Nagu rahvaste rändamisest teada siis geneetiline ja kultuuriline pärand ei pruugi sugugi kattuda. 

"Starry Messenger" raamatus on kümme peatükki, üks parem kui teine. Rassiteema võtsin üles lihtsalt seepärast, et kuulasin seda hommikul tööle sõites. Tagasiteel kirjeldas USA ja laiemalt lääneriikide õigussüsteemi: on küll üks parimaid ebatäiuslikus maailmas kuid rõhk on asetatud mitte tõe väljaselgitamisele vaid vandemeeste kõneosavusega veenmisele - see ka põhjuseks miks nii mõnigi hea advokaadi poolt toetatud süüdlane vabalt ringi jalutab või süütu kinni pannakse. Tõde ei huvita kedagi, ruulib veenev ilukõne ja tehnilised nüansid.

Mis meil viga on? - 1, Põhiprobleem

Põhiprobleemiks on tehnoloogia arengu kiirus, mis ületab oluliselt inimaju arengu ja muutununud keskkonnaga kohanemisvõime kiirust. Inimkonna praegust olukorda iseloomustab videoklipp shimpasist, kes sai automaadi kätte.

Mis meil (inimühiskonnal) viga on, et käitume nagu jäätise maha pillanud nelja-aastased, mitte nagu tasakaalukad ratsionaalsed täiskasvanud? Miks materiaalse külluse ajastul kipub inimkonnal mõistlikkust järjest vähemaks jääma?

Enam-vähem tänapäevase väljanägemisega inimesed on eksisteerinud umbkaudu 250000 aastat ehk 10000 põlvkonda. Valdav enamus sellest ajast elasime nagu iga teine segatoiduline suurem imetaja avaldamata keskkonnale mingit mõju. Arvukust piirasid samad looduslikud tegurid nagu teiste liikide puhul.

Evolutsiooni käigus on eelis neil, kes suudavad kõige paremini keskkonnaga kohastuda. Inimene läks teadliku keskkonna endale sobivaks muutmisega sammu edasi, juhtus see aga alles 10000 aasta eest põlluharimise esimeste katsetustega. Toidukraami ise kasvatamine võimaldas arvukuse olulist suurenemist, mis omakorda hakkas positiivse tagasiside käigus tehnoloogia arengut kiirendama. Kuidas iganes mõõta, aga tehnoloogia on arenenud ja jätkab arengut eksponentsiaalses tempos. Inimesel bioloogilise liigina geneetiline evolutsioon tohutult aeglasem, pole mingit lootust muutustega sammu pidada.

Uus tehnoloogia tundub eelmistele põlvkondadaele tihtipeale võlukunstina. Antiikaja põlluharimine, karjakasvatus, ehituskunst tunduksid üleloomulike võimetena kiviaja kütt-korilasele. Tänapäeva võime otsesides suhelda teispool maakera olevate kodanikega, lennata Kuu peale, sukelduda ookeani põhja, ehitada tohutute mõõtmetega konstruktsioone, näha nii miljardite valgusaastate kaugusele kui üksikuid aatomeid oleks üheksateistkümnenda sajandi inimesele ettekujuteldamatuks müstikaks. See aga tähendab, et meil pole aimugi paljudest võimetest, mida tehnoloogia 50 aasta pärast võib pakkuda, kui ikka tsivilisatsioon seni püsib.

Tehnoloogia ja teaduse arenemise kiirusel on nii head kui halvad küljed, sest ühest küljest muudab see elu oluliselt lihtsamaks ja nauditavamaks teisest küljest palju ohtlikumaks. Meditsiin ja biotehnoloogia võimaldavad elada kauem ja kvaliteetsemalt kuid samas saab neid teadmisi edukalt kasutada eluslooduse kaasaarvatud inimese hävitamiseks. Võimalikud head kaalub üles võimalik halb, sest ühe vale otsusega võime olla võimelised tsivilisatsiooni hävitama. Praegu veel ei hakka hammas kogu inimkonna või veel vähem kogu eluslooduse peale.

Oot - a - miks?

Tim Urbanit tutvustas mulle kõigepealt Lexi podcast, mis jättis sügava mulje. Nüüd laenutasin raamatukogust tema viimase raamatu "What's Our Problem? - Eneseabi Ühiskondadele"  audioversiooni. Veebilehelt saab raamatut tellida eri platvormidele nii audio kui E-raamatuna. Olen momendil kuulanud kaks tundi (kaksteist veel järgi) ja mulje nii võimas ning ajakohane, et esimeseks mõtteks oli kontrollida, ehk juba eesti keelde tõlgitud. Pole veel jõutud, pole ka imestada, sest välja antud 21 II 2023. Raamatut kuulates tuli nii palju tuttavat ette - probleemid, arusaamised ja mõtted, mida olen ise mõlgutanud või sõprade-tuttavate, kaasa, tütardega arutanud. Paljud vaatenurgad nii sarnased justkui minu peast võetud, ainult kenasti selgelt väljendatud ja süstematiseeritud. 

Kes vähegi tunneb huvi inimeste ja inimkonna ette kerkinud probleemide, ajaloo ja tuleviku vastu soovitan soojalt seda raamatut. Neile, kes mingil põhjusel ei saa (keeleoskus, hind, kättesaadavus, ...) aga huvi tunneb, pakun võimalust minu poolt jupikaupa avaldatava huvitavamate momentide lühitõlke näol. Eriti põnev oleks arutleda tema tõstatatud teemade üle. Kui ka kellelegi huvi ei paku, kirjutan kokkuvõtte endale, lihtsalt nii haarav.

Tim'il on ka igavesti põnev blog waitbutwhy, kus ta postitab harva aga see-eest sisukalt. Raamatu kujunemisloost tasuks ehk lugeda läbi "Minu viimase 6 aasta lühiajalugu", sealt saab ka audioraamatu juurde kuuluvaid illustratsioone vaadata.

Tim Urban otsustas 2016 aastal oma blogis kirjutada Ameerika ühiskonnas teravalt ja ootamatult üleskerkinud probleemidest üritades mõista põhjusi - MIKS? Algul arvas, et postitusele kulub paar nädalat, paraku kasvas see üle setsmepoolesaja leheküljeliseks raamatuks, mille kirjutamine võttis kuus aastat. Vastust otsis ta lihtsale küsimusele: "Mis meil viga on???"

Selle asemel et fokuseerida traditsioonilisele poliitilisele vaatevinklile vasak ja parempoolsest maailmavaatest kasutab ta vertikaalset: miks me (indiviidid ja grupid) mõtleme nii nagu me mõtleme. Raamat "Whats wrong with us" ongi vastuseks esitatud küsimusele.

Loodetavasti ikka hakkan nüüd järjest postitama, sundus kuklas kui juba avalikult lubatud.

Ukraina ja Rootsi, mõlemad sini-kollased

Canada valitsus võttis vastu otsuse riigipea (Briti kuninganna nimelt on Canada riigipea) surma ja matuse puhul anda kodanikele vaba päev leinamiseks. Mulle sobib, vaba täies ulatuses tasustatud päeva olen valmis vastu võtma igal suvalisel põhjusel, kahju et siin oktoobri revolutsiooni aastapäeva ei tähistata😜 Kannatamatult ootan millal idanaabri diktaatori päevad loetud saavad, selleks puhuks kavatsen ise töölt vaba päeva võtta kui riiklikult ei peaks antama ja sõprade keskis vägeva peo shampuse ning ilutulestikuga maha pidada💥 

Nädalavahetusel toimus igati sobivalt iga-aastane Ukraina festival. Miskit muud targemat teha polnud, läksime kohale. Bloor, üks ida-lääne suunalistest peatänavatest nii kildi ulatuses suht meie lähedal liikluseks suletud. Üritus ise tüüpiline tänavapidu nagu neid suvel pea iga nädalavahetus Torontos kusagil toimub. Seekord seoses sõjaga muidugi tähelepanuäratavam kui muidu. Bändid, toidu ja joogi telgid, tänavamüüjad, igatsorti lõbustused, nagu mini tivoli. Minu lootus mõne puruks lastud vene tanki taustal selfi teha ei täitunud, ukrainlased polnud viitsinud nii kaugelt rauda kohale vedada.

Pühapäeval käisime noorema tütre juures korteris veidi aitamas üht kui teist sättida. Tegin talle magamistoa ukse sisse kassiaugu, et plika ei peaks kogu aeg öösel ust avamas käima kui kiisudel soov välja-sisse käia. Kassid algul võõrastasid, suurem togis käpaga, nuuskis ja uuris enne kui julges läbi pugeda. Pisemat pidi maiusega meelitama ja paar esimest korda käsitsi läbi toppima aga täna olla mõlemad iseseisvalt käinud. Uks muideks ilus kuid igavene haltuura, kahelt poolt liistude peale löödud vormitud soome papp. Köögikapi ukse hinge keerasin kinni nohisedes, et sellega saaksid küll ise hakkama. Teadagi need IKEA reguleeritavad hinged, googeldama oleks pidanud kui kohe ära ei jaganud. Samas polnud tal õige otsikuga kruvikeerajat.

Jooksmisega läheb normaalselt, reedel esimest korda kilomeeter alla nelja minuti (3:58) ja selleks oli veel seitsme kildi distantsi viimane kilomeeter. Keskmine tempo kujunes ka päris viisakaks 4:31 km peale. Ainult viiekat pole see aasta veel alla 22:30 jooksnud. Kümps paar korda napilt alla 48 minuti. Rattaga pole suvel rohkem sõitnud kui mõned korrad niisama tuuritanud ja poes või raamatukogus käinud. Üksi igav ja tütar ei taha oma vana rattaga kaasa tulla, otsib praegu endale uut. Raamatukogust tõin paar populaarteaduslikku ja kergemaks lugemiseks Grishami "Sooley" - täitsa hea ajuvaba lugu oli, tüüp oskab pea igal teemal nii kirjutada nii, et tahad lõpuni lugeda. Lisaks raamatud samblikest, mineraalidest, parasvöötme ürgmetsast ja Arktikast.

Kaasa näitas ühe rootslanna videot (tal neid hulgi) sealses looduses elamisest. Hästi mõnus vaatamine, lausa teraapia😆 Tuletas elavalt "vana head Rootsi aega" meelde - seda meie noorepõlve Rootsi-aega mitte toda ajaloolist Põhjasõja eelset😉 Vat sellist elu hakkan elama kui pensile lähen!

Seostest - sõbrad, õlts, jooksmine, maks

Klassivennad koos, aknast paistab Jaani kirik

Enne kui ma pikemalt seoste juurde lähen peab veel kord sõprade teemat puudutama. Nimelt kohtusin paari päeva eest kahega neist, kellega käisime esimesest kuni kaheksanda klassini koos Mustamäe koolis. Algatuseks õhtusöök Dublineris, kus eri sorti "Villemi" praed olid täitsa tasemel sööklatoit, tuletasid heas mõttes vanu eelvabariigiaegseid aegu meelde. Isegi õlts polnud tapvalt kallis. Kuna üle pika aja nägemise puhul polnud võimalik vaid ühe õltsiga piirduda võtsime hea meelega vastu küllakutse sinnasamasse nurga taha, kus sõbral korter vaatega Vabaduse platsile ja Jaani kirikule.

Teisest aknast näha Inglise kolledzh

Selle piirkonna vanades majades polegi varem seespool viibinud kui muuseumid ja söögikohad välja arvata. Kaasajal muidugi igavesti ägeda siseviimistluse ja tehnoloogiaga varustatud. Viskasime põrandal vedelevate bean bagide (mis need eesti keeles on???) peale sirakile ja hakkasime A. Le Coq Maailma maitsete degusteerimise saatel endisi klassikaaslasi (40'ne klass nagu Mustamäe mammutkoolides kombeks) meenutama ning taga rääkima. Paar tükki manala teele läinud. Umbes pooltest pole aimugi, mis neist saanud, peale 8'da klassi lõppu pole näinud. Mõnesid aeg-ajalt juhuslikult siin seal kohatud. Lähemalt oleme vaid meie kolmekesi läbi käinud, vähemalt korra aastas kokku saanud. Lõbus oli, napilt jõudsime viimasele Pääsküla rongile.

Seosteni juhatas mind järgmisel päeval pealelõunase (hommikul polnud piisavat sportlikku vormi) jooksmise käigus üle õige mitme kuu esimest korda pistma hakkamine. Väidetavalt on tegu vähesest treenitusest tuleneva maksa paisumisega. Samas on maks seotud ka alko neutraliseerimisega ja ega talle hästi mõju kui koormus liiga kõrgeks ajada. Kokkuvõttes tuleb valida kas vähendada puhkuse ajal õlle tarbimist või jooksmist ja muid füüsilist pingutust nõudvaid tegevusi. Ma nüüd ei teagi kumba valida, esialgu vist seoses vihmase ilmaga võiks nädalakese 🏃 joosta ja 🍻 õltsiga lõdvemalt võtta aga kui ilusad ilmad tagasi ei saa ju kuumaga end trenniga liialt koormata😛

Eile õhtupoole sadas parasjagu, soodne võimalus suurem hulk oksarisu ära põletada. Esiteks seoses märjaga oluliselt väiksem tuleoht ja teiseks ei pea muretsema, et keegi naabritest õiendama tuleks. Vihmaga keegi õues ei ole, mul hea tünnis lõket teha. Muideks, kas teadsite, et vana metalltünn on ideaalne lõkke tegemiseks nii, et leek on vägev, tossu ei tule ja suurt välja ei paista. Sain läbimärjaks vihma käes aga see ei seganud, sest okste vedamisest oli nahk kuum. Kahe nädala eest tõin raamatukogust viis paberkandjal trükist kuid lugemiseni pole veel jõudnud, liiga palju muud teha. Mingi moment peaks paariks päevaks aja maha võtma ja raamatutega suvitasse põrutama, suvepuhkuse kolmas nädal hakkab lõppema ja ainult neli veel järgi jäänud😔

Vihm ja rekorduni

Vihmane ilm ei sega lõõgastavat lugemist lõkke ääres

Millalgi öösel hakkas sadama, rahustava rabina saatel super uni. Vahepeal tõmbasin magamiskoti luku lahti kui olemine liiga soojaks läks ja põõnasin siis ühe hooga poole kümneni. Pulsikella järgi rekordpikk uni, 10 tundi ja 35 minutit. Hommikul imestasin mis pagana värk, kuidas sai palav hakata kui temperatuur vaid paar kraadi üle nulli. Nojah, mõni ime, olin -10C peale markeeritud magamiskoti haaranud. Tegelt ei usu, et tolle suht õhukese magamiskotiga sellise külmaga normaalselt magada saaks. Telgis on mu külmarekordiks seni -5C temperatuuriga magamine ja tuleb tunnistada, et oli jahe, magamiskoti kapuuts ümber näo.

Lilled metsaoja ääres

Ämblikupoiss õies, leiate?

Sadas ühtlast vihma, õnneks tuult polnud. Kümne paiku ajasin sooja fleece ja vihmakile peale, kobisin välja, tegin lõkke, panin kohvi peale ja sättisin end lõkke äärde lugema. Koerad esialgu vahtisid minu juures, aga neil oli ilmselgelt igav. Vihmaga polnud ka isu metsa all hulkuda, lasin loomad autosse pikutama, vähemalt suht soe ja kuiv. Kolmandik raamatut loetud ja kaks raksu kohvi koos hulga kroissantidega konsumeeritud enne kui vihm pealelõunal paar tundi enne lubatud aega järgi jäi.

Lasin loomad autost välja ja otsustasin teha lühikese matka, kaugele ei riskinud minna, äkki hakkab uuesti sadama. Päris niiske ja külm, lisaks tilkus puude otsast piiskasid kaela, vihmakile kulus marjaks ära. Algul läks rada metsa all, siis mööda sajand vana taluteed paekalda ääreni. Mingi huvitav geoloogiline fenomen on tekitanud just kalda äärele oma kümmekond meetrit kõrged luitevallid. Nende harjasid mööda jalutades peaksin jõudma tagasi telgiplatsi juurde kui mobla kaarti ja GPS'i uskuda. Koerad olid rihma otsast lahti, mets tihe, jalutasin läbi tihniku mööda kitsast metsloomarada.

Mingi moment sain aru, et koeri pole enam minuga. Seisatasin, kutsusin Sushit paar korda ja jäin kuulatama. Pisem kuts ilmus krabinal põõsastest välja aga Kokot ei kuskil. Täitsa jama, sest too ju ei kuule, ka nägemine pole suurem asi. Lõhna vähemalt tunneb hästi. Mis teha??? Ütlesin Sushile: "Koko, otsi Koko". Kutsik pani ajama, paraku polnud ma sugugi kindel, et ta minust õieti aru sai. Ainus võimalus üritada täpselt sama teed tagasi minna,  kui Koko lõhna järgi tuleb, peaksime kohtuma. Tükk tegemist ja arvamist, kuna olin vaid üldsuunda mitte konkreetset trajektoori jälginud. Kümmekond minutit ärevust enne kui kuulsin krabistamist ja märkasin Kokot puude avhel. Nüüd muidugi polnud Sushit kuskil, tema pärast ei muretsenud, kutsusin paar korda ja juba jooksiski rõõmsalt ligi.

Telgipaltsil võtsime kerge näksi ja kuna aega küllalt üle otsustasin loomadega järve äärde randa sõita. Parkimisplats täiesti tühi, vaid üks auto peale meie. Matkasime kõik rannad läbi, viimase juures käisin korra metsa all, siit saaaks teoreetiliselt suht otse telgiplatsi juurde, vahepeal ainult läheb kardetavasti õige soiseks. Kokku pea viis kilti randasid pidi hulkumist.

Vinge nustriga kivi

Õhtusöök, lõke ja lugemine. Põletasin enamuse puudest ära, ei tea kas hommikul viitsin tuld teha. Seekord olin ülal südaööni enne kui koos koertega telki pugesime. Öö oli külmem kui eelmine, Kokole pidin teki peale panema, vaeseke hakkas pesas värisema, Sushil polnud häda. Endal just paras, magamiskoti luku tõmbasin kinni.

Hommikul võtsin rahulikult, tegin ikka lõkke ja põletasin hommikukohvi nautides ja lugedes pea kogu küttematerjali. Järgmistele jätsin sütituseks neli-viis peenemat halgu ja veidi kasetohtu - nii mõnus kui tuled lõkkeplatsile ja leiad sellise üllatuse eest. Koormakatte mahavõtmine, telgi kokkupanemine, kogu kolu autosse pakkimine. Prügi ei tekkinud mul üldse, paberkotid ja kroissantide karbi põletasin lõkkes, isegi banaanikoored ja õunasüdamed söestusid täielikult, vaid tühjad õllepurgid võtsin karbiga kaasa. Koerad autosse ja vaatasin telgiplatsi enne ärasõitu üle, et miskit maha ei ununeks - kõik korras ja puhtam kui enne minu saabumist.

Sõitsime järve äärde, looduses viibimise võimalust ei saa ju kaotsi lasta. Käisime kopratammi matkarajal ning siis pikalt mööda randa lõpuni massiivse kivikülvini. Kaugel järvel Giants Thumb saare ees jäi silma üksik purjekas. Mõtlesin proovida kui hea mu mobla zoom on - täiesti üllatav tulemus, kvaliteet pole muidugi sama mis proffide kaameraga kuid 40 kordse suurenduse kohta siiski väga hea. Viskasin korraks liiva peale külili ja jäin isegi tunnikeseks tukkuma. Koerad peesitasid minu kerest moodustunud tuulevarjus. 

40X mobla zoomi kohta pole paha

Puhkeoleku pulss kukkus metsas
netivabalt lõõgastudes silmnähtavalt

Kell alles kolm, kuidagi ei raatsinud veel kodupoole sõitma hakata. Tõin autost tooli, õltsi ja raamatu ja istusin rannas lugedes ning vahepeal niisama ilma millelegi mõtlemata laineid vahtides. Tuul oli päris tugev, korralik jänes peal. Kui kõrged pilved päikest varjutama hakkasid läks kiirelt jahedaks, enam polnud väga kaif tuule käes istuda. Mis ikka, lõõgastuspuhkus selleks korraks läbi, autosse ja kodu poole teele. Päris mõnus oli mõelda, et tegelt ka järgmine päev vabaks võetud, ei pea kohe tööle tagasi minema. Lisaks kõigele on veel järgmisel nädalavahetusel kuninganna sünna, tänu millele kolmepäevane nädalavahetus ees ootamas.

Silmapiiril sama saar, mille ees seilavat purjekat pildistasin.

Over and out - kolmeks päevaks

Kivine neemik Awendas

Palgapäeval maksti eelmise aasta kasutamata jäänud ületunnid ühe jutiga kinni. Tshekil olid head ja halvad uudised koos - nii suurt summat pole kunagi korraga teeninud aga teisest küljest pole ka kunagi nii palju sellest maksudeks riigile tagasi andnud. Kokkuvõttes mõistlik oma ületunnid võimalikult suures koguses lisapuhkusena välja võtta. Tegingi kohe algust, broneerisin kolmeks päevaks telgiplatsi Awendas. Esialgu lubas head ilma, eelmine nädal oli liigagi palav, lausa nõks üle 30 soojakraadi. Reedeks ennustus muutunud: kaks järjestikust külmafronti koos juurdekuuluva vihmaga. Mis teha, selle pärast minemata ei jäta, suurema vihmaga tõmban koormakatte lõkkeplatsi kohale üles ja loen looduses raamatut. Lohutasin end: ilm ei pruugi nii hull olla kui hirmutatakse. Vähemalt putukaennustus oli täisroheline - ei sääsed, parmud ega mustad kärbsed polnud veel jõudnud välja ronida.

Koormakate üle laua ja lõkkekoha

Keegi teine ei saanud tulla, võtsin seega vaid koerad kaasa. Kui algul veidi kahtlesin kas vanaproua Kokot tasub külma ja niiske ilmaga matkale vedada siis pühapäevahommikul asjade autosse vedamise käigus tegid mõlemad kõik, et neid mitte maha ei unustataks. Iga kord kui välja asjatama läksin pistsid kahel häälel toas ulguma. Tegelt said nad juba eelmine päev aru mis toimumas kui matkaasjad üles otsisin ja altkorruselt välisukse juurde tassisin.

Matkamas kevadises metsas

Ehkki läksime ainult kolmekesi suutsin endalegi üllatuseks Hyundai universaali tagaosa kraami triiki täis laduda. Matkaasjad on plastkastis, ei viitsinud ainult vajalikku välja sortida, kogu kast kaasa. Kaks rannatooli mugavamaks istumiseks, kaks koormakatet lõkke ja telgi kohale, pikendusjuhe (mul elektriga telgiplats). Külmkarp õllede, juustu ja kaasa leivaga, poest kavatsesin vorste grillimiseks ja juustukroissante hommikusöögiks juurde osta. Kohvimasin koos filtrite ja piisava hulga kohviga, et hommikut täiega nautida. Koertesöök, rihmad, raamatud raamatukogust ja Grishami audioraamat sõidu ajaks meelt lahutama. 

Trilliumid

Läpakas juhuks kui viitsin vihma käes blogida (ei viitsinud), mobla (fotokana ja GPS vastuvõtjana), kaks spordikella ja laadijad kõigile ning akupakk. Koerte pesad, riided pisikese seljakotiga, toolikatted mugavaks magamisaluseks, magamiskott, tekk lühikesekspügatud külmakartlikule Kokole, paksu karvaga Sushi poeb külma korral niikuinii minu vastu. 

Koerad lasin autosse, istusin rooli taha ja tsivilisatsiooniga eraldumise märgiks lülitasin mobla võrgu välja enne kui sõitma hakkasin. Plaanis kolm päeva ilma igasuguste uudiste ja inimestega suhtlemiseta looduses veeta. Kaks tundi sõitu sujus kiirelt, telgiplatsile jõudes võis rahuldusega tõdeda, et inimesi kämpingus suht vähe. Kui eelmised kaks aastat pidi pikalt ette broneerima siis nüüd on jälle rahvusvaheline reisimine lahti läinud ja rahvas enam metsa ei tiku - mulle sobib! Ilm oli jahedavõitu kuid suht ilus, esiteks panin telgi üles ja tõmbasin koormakatte lõkke kohale. Valetan - esiteks ikka korkisin õlle ja lasin hea maitsta. Üksi kulub oluliselt rohkem aega igasugu telgitamistegevuste peale, isegi koormakatte pead ülestõmbamiseks enne maas õige koha peale sättima.

Õhtune tühi rand järve ääres

Kolm õltsi ja poolteist tundi hiljem oli telgiplats valmis kas või lumetormiks, paras aeg väikeseks matkaks läbi metsa paekaldast alla järve äärde. Olin veidi mures kui pika käigu Koko vastu peab, võtsin igaks juhuks seljakoti kaasa kui peaks teda millalgi sülle või selga võtma. Tempo tavalisest veidi aeglasem aga paraja üllatusena polnud tal erilisi probleeme. Paar korda komistas, muidu täitsa asjalik veel. Rannas kippusid mõlemad vette, ei lubanud, pärast külmetavad ja saavad veel kopsupõletiku. Kaldast üles ronides krabasin vanaproua järsemas kohas sülle, päris võhmale võttis. Tegelt vist poleks vaja olnudki, viimase jupi lippas suht kergejalgselt iseseisvalt ülesmäge.

Tuttav laste ronimise kivi

Telgiplatsil lõhkusin halud peenemaks, pussiga mõned õhukesed liistud ja süütasingi lõkke ühe tikuga nagu tavaliselt (seda oskust olen ka lastele jaganud). Vorstid grillima ja koertele krõbinad ette. Nood ei näidanud üles erilist huvi oma toidu vastu, jälgisid hoopis lõkkes susisevaid vorste ebaterve uudishimuga😋 Kergemaks lugemiseks haarasin kõigepealt Brad Thori viimase põneviku "Black Ice". Peale tunnikest panin kõrvale, õige keeruline oli keskenduda. Praeguste maailmaajalugu muutvate sündmuste juures tunduvad igasugu põnevike süzheed pisikesed, tühised ja kunstlikud. Kui fantastikasse kuuluvad kolmanda maailmasõja teemalised raamatud kõrvale jätta ei saa ükski lähedalegi Ukraina sõja mastaapsusele. 

Koerad lõkke ääres peesitamas

Banaalselt võiks öelda, et momendil tegu põnevikufänni unistusega - viimased pool aastat elame sõna otseses mõttes tõsielulises põneviku seriaalis, mida saame nii interneti, teleka, raadio kui ajakirjanduse kaudu igapäevaselt vahetult jälgida. Ehkki lõpptulemust ei tea ette keegi, tundub sündmuste käik järgivat klassikaliste Hollywoodi filmide stsenaariumi. Heade võitlus "Kurjuse impeeriumiga", algsest pea kindlast kaotusest on olukord arenenud üllatavalt soodsalt ning stabiliseerunud. On tekkinud arvestatav võimalus heade võiduks. Lihtsamaiks kinnituseks asjaolu, et "Kurjuse Impeerium" võitleb praktiliselt kogu ülejäänud maailma vastu, ei majanduslikult ega sõjaliselt pole võimalik võita kui vaid maailm kindlat joont hoiab. Loos on kangelased ja kaabakad nagu peab, kõige krooniks kummagi konfliktipoole presidendid, kes oma rolle perfektselt kehastavad. Raske oleks ägedamat põnevikku välja mõelda.

Kokkuvõttes panin kõrvale ja võtsin järgmisena William Bernsteini "The delusions of crowds". Nagu pealkiri ütleb on tegu masside hulluse teemalise teosega. Väidetavalt nii religioossed, finantsilised, poliitilised kui ka muud inimühiskonda raputavad massipsühhoosid sarnased ja seotud inimaju eripäradega. Tavakodanikul on väga raske jätta kaasa minemata masside meelsusega, sest teatud määral on see kaasa sündinud. Evolutsiooniliselt oli omal ajal tegu kasuliku omadusega ellujäämise seisukohalt. Lugesin jupi kaupa pikkade tulekohendamise ja lõkkevahtimise pausidega. Magama keerasime enne ühteteist.