Sügisene suplus

    Koko tegeleb oma lemmikhobi veest kivide koukimisega, Sushi lebotab vette

Nagu eilses postituses kirjutasin lasin reedel tuumasõja hirmus linnast jalga ja läksin metsa matkama - pool eelmisest lausest nali, eks ise mõelge milline pool😉 Septembri viimase päeva ilm oli ilus ja suht soe, nõks alla 20 soojakraadi. Veetemperatuur sama, nagu videolt võite näha lasi kutsik end kõhuli vette. Olin ujukad kaasa võtnud aga vette siiski ei läinud, tuul jahedavõitu ja põhi libedaid kive täis. Eelmine talv ja suvised tormid on rannajoont ja kaldaäärset põhja kardinaalselt muutnud.

Murumunad

Kanada vahtraleht

Kivikuningas

Rannas lugesin jää ja Gröönimaa teemalist raamatut. Koerad tuterdasid ja nuuskisid ringi, vahepeal kaevasid kive kaldaäärses vees enne kui väsisid ja viskasid liiva peale siruli. Kaua ei kannatanud niisama päikese käes istuda, loomad rihma otsa ja metsa hulkuma. Kui loomad peavad üldjuhul rihma otasas olema siis metsarajal lasen nad lahti, pole muret et kaduma läheks või metsloomi üritaks püüdma minna.

Hoiatus teed ületavate elukate teemal

Muretsesin veidi Koko pärast aga too pidas kümnekildise matka üllatavalt hästi vastu, suht kerge sörgiga liikus. Ainult rannas lahtiste kivide vahel kippus koperdama. Sushi lippas nagu kutsikas edasi tagasi. Matkalt tagasi jõudes andsin koertele autasuks viinereid, koeratoitu polnud kaasas, elukad muidugi rõõmustsid. Viinerid siinmaal on ikka üks rämps nagu võisin jällekord veenduda, isegi kallimad juustuga maitsestatud firmakad jäävad koertele. Rannas lugesin veel veidi kuni silm vajus kinni, tukkusin pool tunnikest vaikse lainete sahina saatel kaabu silmadel. Koduteel autos magasid väsinud ja õnnelikud koerad kogu tee.

Kutsad rannal jooksmas

Metsas akusid laadimas.

Peale augustikuist pühendumust töörindel hakkasid isegi minusuguse energiajänku patatreid punasele joonele lähenema. Vabu päevi nii palju kogutud, et peale ilmateatega tutvumist võtsin neist kaks tükki välja tekitades mõnusa 4-päevase minipuhkuse. Eluolu on jõudnud sellisesse staadiumi, et perest pole nädala sees kambajõmme, igaüks ei saa suvaliselt vabu päevi võtta. Esmaspäeva hommikul toppisin koerad autosse, tegin kassile headaega pai ja panime ajama. Telgi ja matkakraami pakkimise ajal oli kutsadel hull ärevus sees, mõistsid et tore väljasõit ootab ees.

Telgiplats

Päikeseloojangut nautimas

Esialgu polnudki kindlat plaani kuhu minna, lõpuks otsustasin lõdvalt võtta ning vanasse tuntud Awendasse sõita. Seal on lahe järverand ja elektriga varustatud telkimisplatsid. Hiljem muidugi selgus, et elektriosa polnud tegelt suurt vaja, oleks ka ilma hakkama saanud. Kohvimasinaga snoobitsemise asemel saanuks sama hästi hommikujoogi lõkkel keeta. Kaasavõetud läpakat ei võtnud kordagi kotist välja ning mobla tarbeks oleks akupakist jagunud.

Kolm päeva ja kaks ööd möödusid metsa all hulkumise, järves ujumise, rannas lebotamise, lõkke ääres lugemise ja telgis magamise tähe all. Minu jaoks kujutab pea täiuslikku puhkust, eriti kui veel külm õlu ja pudelike veini käepärast iga kell võtta kui isu tuleb. Üksitelkimise ainsad mured olid telgi üles panemine (tavaliselt teevad seda lapsed) ja pidev koerte järgi vaatamine, mis muidu jagatud. Õnneks on nad meil piisavalt normaalsed, et puu külge kinni seotuna kannatavad pool tunnikest ilma lõugamata välja. Ainult ujumaskäimine raskendatud, sest pisem kutsik tuleb alati kaasa. Ei teagi kas murest ujuja turvalisuse pärast või hirmust üksijäämise ees.

Ilmad olid super soodsad, päeval päike ja 20 kraadi kanti sooja, öösel 15, vihma ei tulnud kordagi. Suure järve vesi soe kui supp, koerad solistasid vees, ise käisin ujumas ja vedelesin vahepeal lihtsalt ranna ääres vees. Sushi märkas, et olen kahtlaselt vaikseks jäänud ning lendas paanikas peale, esimene asi niuksudes nägu lakkuma, et ikka ellu ärkaksin. Sain ägeda pildiseeria.

Kalamaimude parv

Karvane tõuk tooliseljatoel

Lugemisvara olin hulgaliselt kaasa võtnud, rannas Scientific Americani viimased numbrid, lõkke ääres äärmiselt temaatiliselt vanavanematelt lapselastele kingitud "Lingvistiline Mets". Olin seda meelega hoidnud sellistes oludes lugemiseks lootuses, et nakkab paremini. Veerandi ehk jõudsin läbi.

Kokkuvõttes sutsu keeruline peale kolme õlut ja poolt veini teksti süvitsi mõista😋 Mõned momendid siiski jäid meelde. Kõige enam ehk metsa seos eestlastega. Meie peres on see kindlasti olemas, ehkki ei pruugi alati kohe avalduda. Isa nautis jahilkäimist eelkõige metsas viibimise ja hulkumise pärast.

Kohalik murumuna - vist

Sinine rannalill liival

Nooruses hirmutasid mind igasugu putukad, ehkki metsas hulkuda oli vahva. Päris metslaseks muutusin kui koos kaasaga Kanadas nädalaks ürgmetsa läksime. Kogemust nii pikalt tsivilisatsioonist eemal olla nii, et kogu su elurütm loodusega kooskõlla läheb, on raske sõnadega kirjeldada: seda peab ise läbi elama.

Lõkke ääres

Koko põõnab teki all toolil

Kolmapäeva õhtul jõudsin tagasi just sobivalt, et tütardega karatesse kiirustada. Jälle käes aastamaksu tasumine, kõik tahavad endiselt täiskoormusel jätkata, ehkki minu puhul piirdub see seoses tööga vaid ühe korraga nädalas. Füüsilise koormuse saan jooksmise ja koduste jõuharjutustega rohkem kui tasa.

Rekordid kukuvad ehk kuidas igas vanuses paremaks saada ;)

Ma räägin ikka endast mitte Magnus Kirdist või Ott Tänakust. Eile surusin jooksudistantsil veidi rohkem kontrollimaks millist aega jaksaks 90%'se pingutusega joosta. Kaardilt mõõdetud 2650m näeb minu mobla GPS umbes 100m lühemana. Isegi hästi, sest internetis surfates selgus, et kaasasoleva mobla või fitnesstrackeri puhul loetakse 5-10%'st distantsiviga normaalseks, tegelik pikkus tuleb ikka kaardilt mõõta. Igatahes ajaks sain 11:44, mis annab kilomeetri läbimiseks 4:26 ja Cooperi testi (12 min jooks) tulemuseks 2710m. 2400m läbiksin siis umbes 10:38. Hiljem pulsidiagrammi vaadates selgus, et südamekoormuse järgi otsustades rakendasin vaid 80% võimsust kui sedagi.

Kogu eelneva jutu mõte oli järgmine: igas vanuses on võimalik paremaks saada. Nipp seisneb selles, et tuleb lihtsalt valida ala, mida pole enne harrastanud või millega oled minimaalselt tegelenud😏 Eriti tore kui tegu sellisega, mis muidu suht populaarne, siis igasugu võrdlusandmeid laialt saadaval. Eks tuju teeb paremaks kui näed kuidas tulemus paraneb ja võrdlustabelites ronid muudkui ülespoole. Paraku tuleb iga asjaga mingi moment paratamatult piir ette. Vanem tütar sai see nädal kolmanda nädala minuga koos jooksmist täis. Paistab, et temalgi hakkab vähehaaval kergemaks minema, täna jooksis oma rekordi rohkem kui minutiga üle ehkki pistma hakkas. Igatahes on meil plaanis nädalavahetusel talle korralikud jooksujalatsid vaadata.

Muu trenni osas lisasime kätekõverdustele ja kõhulihaste trennile lõuatõmbamisi, rippumist ja planku. Kõike seda tasapisi, et mingeid lolle vigastusi ei tekiks. Kaalu koha pealt olen stagnatsioonis, püsin kindlalt 78 ja 79 vahel. Hommikul dushi alt tulles avastasin, et külgede peale mingid rasvapaunad tekkinud😲 Lähemal uurimisel tundub hoopiski olevat tegu olukorraga, kus kõhu ja küljepeki vahele tühimik tekkinud, sellest sihuke kummaline peegelpilt.

Tomatihooaeg käib endiselt täie hooga, neist pole vist võimalik end paksuks süüa. Lõunast vahetust kaifin täiega, iga hommik peale jooksu ja trenni söön hommikukrõbinad ja joon kohvi õues. Ilmaga seni vedanud, vihma pärast paari nädala jooksul pidin vaid korra köögis einestama.

Kajakad ronimiskivil

Põõsad ja liiv rannas vee alla jäänud

Pühapäeval käisime Awendas rannas. Koeri seekord kaasas polnud, hoopis sugulased mahutasime tagaistmele. Ranna äärsel metsarajal tegin kolmekildise jooksutreti. Vesi oli soe, maski ja toruga hulpisin päris pikalt. Hommikupoole oli lahe veealust maailma uudistada aga pealelõunat lõi suur laine vee sogaseks. Veetase on see aasta rekordkõrge, enamus randasid maru kitsaks jäänud, mistõttu rahvas kitsal liivaribal hunnikus koos. Saime akuutselt kultuurilisi erinevusi tunda kui üks filipiinlaste seltskond sisuliselt selga istus, ehkki oleks võinud veidi kaugemal kohad sisse võtta. No tee mis tahad,  eestlane pole sellise asjaga harjunud, isiklik privaatsusruum oluliselt laiem meil😛

Sugulane sutsu mossis olekuga😕

Madudepundar põõsa all

Kaasaga kaugemale neljandasse randa jalutades nägime põõsas pirakate veemadude pundart. Vanem laps pahandas hiljem pilte nähes: miks ma neid koju kaasa ei toonud. No ei tea kuhu ära oleksid mahtunud??? See nädalavahetus plaanis Air Show'le minna. Sihuke see Toronto elu.

Neljapealine madu 😅

Suvi tuli tagasi :)

Tõepoolest natuke üllatav aga pühapäeval oli hullult palav, mis tähendas randa minemist. Seekord tulid lisaks koertele vanem laps ja üks eesti noormees kaasa. Vesi oli nagu vannis, oleks võinud lihtsalt järvepõhjal istuda ja õlut juua. Koerad veetsid enamuse ajast ujudes ning solberdades, kui igav hakkas püherdasid liivas. Pisem elukas ajas vett kõrva ja hakkas end seljani vees olles kuivaks raputama, mis muidugist tulemusi ei andnud.

Moblaga saab liivast ägeda foto kui laine parasjagu tagasi vajub

Olin snorkeldamise varustuse kaasa võtnud aga unustanud vuntsid ajada. Ei saanudki maskiga ujuda, vesi tuli nina alt sisse. Isegi käega vastu mokka vajutamine suurt ei aidanud, lõpuks ujusin niisama lestadega. Tütar läks madusid otsima sel ajal kui meie tegime koertega 15 kildise matka. Ilm oli just paras, rahulikult kõndides tõmbas naha õrnalt niiskeks. Algul ringi tormavad koerad rahunesid ja peale esimest viit kilomeetrit sörkisid ees või sabas kaasa.

Chicken of the Woods seened

Dolls Eyes - äärmiselt mürgine

Väsinud koerad auto tagaistmel kojusõidul

Jõudsime ühe sisemaa järve äärde, kus varem polegi käinud. Ilus vaade aga põhi suht pehme ja savine, ujuda polnud kõige mõnusam. Sügise lähenemisest andsid märku metsa alla ilmunud seened. Hiljem FB's postitades sain teada, et mõned mulle tundmatud olevat head söögiseened. Imeilusad "nukusilmade" nimelised marjad aga äärmiselt mürgised. Koti olin kaasa võtnud juhuks kui kukekaid või tuttavsid puravikke leian. Esimesi polnud ühtegi, puravikke kohati kasvas aga kõik tundmatud mida ei viitsinud kaasa vedada. Ma olen ikka täiega mittelinna inimene. Igal võimalusel kisub metsa poole 😝

Eelmise nädalavahetuse asjatamine.

Septembri esimene nädalavahetus on Canadas kolmepäevane, sest "Labor Day" ehk "Tööpüha" puhul antakse vaba päev. Minul paraku kujunes tavaliseks nädalavahetuseks kuna pühapäeval helistati hommikukohvi joomise ajal ja pakuti võimalust ületunde teha, mille eest saan kolm vaba päeva. Ohkasin aga sihukest võimalust ei saa ju käest lasta. Seega algas minu nädalavahetus alles esmaspäeval. Esmaspäev nokitsesin aias ja suurt miskit ette ei võtnudki, ehkki esialgu kavas kogu kambaga randa minna. Plikad korraldasid koolialguse puhul olengu. Teisipäev ilm ilus, kõik ülejäänud rahvas tööl, mis ma ikka kodus molutan, koerad autosse ja Awendasse.

Eksitav satelliitpilt 

Sõitsin väikese ringiga, sest tahtsin näha üht lähedal asuvat piirkonda, mis sati pildi järgi otsustades kujutas endast paljast graniitkaljut. Pidin sügavalt pettuma, sest kõik oli paksult metsaga kaetud, kaljut ei kusagil. Kummaline küll, ainus seletus et osa pildist oli tehtud talvel ja lehtedeta puud paljastasid maapinna, mis kahtlaselt kaljupinnaga sarnanes. Rand oli vaatamata ilusale ilmale tühi. Saime mõnusa liivase koha lebotamiseks, koerad uhasid jooksuga vette niipea kui rihma otsast lahti said. Vesi oli tõepoolest soe, ujusin ja sulistasin niisama kaldaääres. Kutsad ei lasknud kaugemale minna, pisem kippus koguaeg kaasa tulema.

Lugesin Scientific Americani, peesitasin niisama, jäin isegi tukkuma sügispäike selga silitamas. Ärgates tundsin rätiku vastu surutud ninas kusehaisu, kurat olin ilmselt rätiku pannud liivale just sinna kus mõni koer või kahejalgne millalgi põit kergendanud. Hais imbus läbi kuiva liivakorra alumisest kihist. Veidi eemale sikutades ja agaralt nuuskides võisin veenduda, et uus koht oli reostamata. Imelik et koerad mind sihukese paiga eest ei hoiatanud. Sättisin end nii ja naa aga uni oli läinud. Võtsime kerge eine, libistasin õlle ja panin koerad rihma otsa, et veidi randa mööda hulkuda. Omaette kummaline kui erinev aastate lõikes on järve veetase. Mõnikord pikk rannajoon, teinekord uuristavad lained kaldaäärsete puude juurte vahel nagu viimased kaks aastat. Veepiiril jäi silma põnev kivi, ei tea kas teine välgust pihta saanud. Pealispind mustaks kärsanud ja imetillukesed praod jooksevad kahest puutepunktist laiali.

Välgutabamusega kivi ?

Võtsime ette sama marsruudi, mis eelmine kord. Tundsin huvi kas ametimehed on mahajäetud telgiplatsil käinud. Kohale jõudes tabas paras üllatus. Telk oli kenasti püsti pandud, sodi veidi kokku lükatud aga muud kolu polnud puudutud. Magamiskott, mõlad ja külmkarp endisel kohal, hais oli igatahes kadunud. Täielik mõistatus, vaevalt üks kodutu sellises tsivilisatsioonist kauges kohas pesitseb. Pargivahtidest oleks nagu eeldanud, et mitte lihtsalt ei lükka sodi kokku ja ei pane telki püsti. Äkki on mingi geopeituskoht, samas miks peaks seal olema siis vettinud magamiskott. Pealegi eeldaks, et looduskaitsealal nii kaugele tihedasse metsa ronivad telgitavad inimesed oma prahti laiali ei loobi ja vedelema ei jäta, või on seda palju loota?

Ronisime koertega kaldaäärsetel kividel ja uudistasime metsas tärkavaid seeni. Isegi kukeseened olid esindatud, kahju et vaid ühes kohas. Hea meelega oleks kaasa korjanud, hea kodus sousti teha. Päikeseloojangut ära ei oodanud, sõitsime tavalisest varem koju. Ise jäin rahule ja koerad ka, olen juba selline, et vabal päeval ilusa ilmaga lihtsalt ei kannata linnas passida.

Tähesadu vaatamas

Toronto valge laik all paremal, meie sõitsime üles natu vasakule

Pühapäeval võtsin koerad kaasa ja sõitsin Awendasse randa, matkama, ujuma ning tähti vaatama. Tegu on lähima ümbruse (150 km raadiuses) mugavaima ligipääsuga pimedaima piirkonnaga kui järvede keskel olevad alad välja arvata. Kel kunagi huvi teada, kus oleks parim öötaevast vaadata, siis suureks abiks on DarkSiteFinder kaart, mis näitab "valgussaastatust" üle maailma. Eestis oli üks pimedamaid kohti looderannik.

Sushi nina püherdamisest ikka liivane

Nagu ikka tabasid loomad kohe ära, et autosõit plaanis. Asju autosse viies läks majas kole ulgumine lahti, igaks juhuks tuletati meelde, et ma jumala pärast neid maha ei unustaks. Uksest välja uhasid nad joonelt auto juurde ja seadsid end esiistmetel sisse - Koko rooli taga, Sushi juhi kõrval. Takkajärgi kahju, et pilti ei teinud, aga küll jõuab, ega see viimaseks korraks jää.

Pühapäeval on põhjapoole lahe sõita aga juba ennelõunal oli tagasitee vägevas ummikus. Igaks juhuks võtsin telgi kaasa, järsku tuleb tuju üle öö jääda. Sõidu ajal kuulasin Clancy ajuvaba põnevikku "Point of Impact", tänu taolistele lugudele möödub pikk tee kiiresti kui pole kellegagi juttu ajada. Rannas hakkas nelja ajal rahvas juba lahkuma, sain mõnusa parkimise. Koerte esimene trikk oli hunnikud keset teed teha. Esimese ettesattuva puuondiga veits shitgolfi ja julgad lendasid kenasti kaugele metsa alla väetiseks, oks takkajärgi.

Sushi hüpe

Ilm normaalne nii +26C ringis, seadsin tooli liivale metsa varju järve äärde. Vesi oli hullult soe, vedelesime loomadega päris pikalt . Lained ka päris mõnusad, koertel veits keerulisem ujuda. Elukad kukkusid kohe peale veest välja tulemist liivas püherdama, ei või ju ometi puhtana püsida. Lugesin ajakirju, peesitasin, võtsin õlle ja kerged näksid. Kui igav hakkas tegime lühikese matka järve kallast mööda.

Sushi ei lasknud mind üksi ujuma, kohe sumas järgi, Koko suurt ei hoolinud

Suht pisikest rada pidi sammusime läbi ürgmetsa neeme tippu välja. Just enne randa sattusin varjulises kohas ootamatult poolest saati kokku vajunud telgi peale. Veidi eemal hakkas silma magamiskott, toidukast, toidupakendite jäätmeid, katkine kummipaat ja kaks aeru. Olin segaduses, sest siinsel looduskaitsealal ei tohi suvalises kohas telki püsti panna. Kummaline asjaolu, et telkimisplats oli ilmselgelt maha jäetud. Aga miks peaks keegi kõik oma kraami maha jätma??? Selle asemel et huviga nuuskima minna hakkasid koerad mind eemale sikutama. Ja siis lõi ninna kerge pahvakas halba haisu. Otsustasin pikemalt uurimata järve äärde suunduda, kes iganes nii lõhnab, sellele on igasugune abi pikalt hiljaks jäänud.

Jalutasime kivist kallast pidi tagasi paar kilti oma randa. Päike loojus, paras aeg koertele söök kätte anda, asjad kokku korjata ja veidi tagasi sõita kohta, kus mugavam meteoriidisaju jälgimiseks selili liivale visata. Seadsin endale joogamati alla, koerad said käterätiku. Elukad sidusin rihmapidi jala külge, et nad hulkuma ei läheks juhul kui peaksin tukastama. Kümmekonna minutiga ei näinud ühtki meteoriiti, uni tuli peale, tukkusime pool tunnikest koos kuni koerad urisema hakkasid. Mingid tüübid jalutasid mööda randa ja ehmusid koledasti urina peale. Rahustasin, et ainult pisikesed kutsad.

Nüüd oli juba õige pimedaks läinud, hakkasin tähelepanelikumalt jälgima ja nii viie mindi pärast nägin esimese meteoriidi. Järgnes tükk aega "vaikust", ainsad liikuvad objektid olid paar kümne kildi peal lendavat lennukit ja mõned satelliidid. Vahet teeb neil liikumise kiiruse järgi, satelliidid on vaatamata oma palju kõrgemale orbiidile jupp maad kiiremad tähistaeva taustal, lennukid lisaks tihtipeale veidi vilguvad. Üks õige pisike meteoriidike, kümme minti ei miskit ja siis kolm eredat järjest paarimindise vahega. Viimane neist jättis kaks paralleelset sädelevat valgustriipu üle kolmandiku taeva.

Meteoriidisadu pikisilmi ootamas

Kokkuvõttes fikseerisin tunni ajaga üksteist kindlat meteoriiti. Veidi pettunud, lubati ju lausa üks minutis ja ühtki tõepoolest suurt ei näinud. Koht on ju ometigi pime ja kuud polnud ollagi. Samas need õige pisikesed, mida kõige rohkem, ei pakuks niikuinii erilist huvi. Lootus oli mõnda tõsiselt heledat boliidi näha. Vähemalt ilmaga vedas, soe ja tuulevaikne, taevas selge. Üheteist ajal korjasin kodinad kokku ning jalutasime metsa alt autosse. Valgussaastatuse üle kurta ei saanud, vaatamata pikale pimedusega harjumisele ei seletanud ei minu ega koerte silmad metsa all mitte midagi. Totaalselt must kott, vaid üles vaadates paistsid puuvõrede vahel üksikud tähed. Mobla ekraani helendusest piisas metsaaluse tee leidmiseks.

Koduteel oli seoses liiklustiheduse ja teeremondiga kohati ikka veel teosammul kulgemine. Toronto elanikul on suvila omamine hull piin kui pead nädalavahetusel nii sinna sõites kui tagasi pöördudes ummikus hallitama. Mul vedas, sest mingi moment tuli tuledega kiirabi, kes vasakus reas end mööda pigistas. Võtsin end neljanda autona tema sappa ja suutsin tunnise ummiku kümne mindiga läbida. Ma tean, et ilus selline käitumine pole aga samas kuradi mugav ja aega ning närve säästev 😜

P.S. Pean anonüümselt teatama pargivahtidele, et neil metsa all mahjajäetud telk ja muud kraami.

2017 Piltides

Ei ole viitsimist eelmist aastat traditsiooniliselt kokku võtma hakata, niigi sai lausa 150 postitust tehtud, enamus juhtumiste mitte uidumõtete teemal. Aga siiski - mis mulle 2017 aastast kõige enam meelde jäänud või emotsioone tekitanud. Kuna pilt olevat väärt rohkem kui 1000 sõna siis otsustasin postitada 26 pilti, kaks igast kuust (juunist 4) eelmisest aastast. Esialgsest ideest vaid üks pilt kuus osutus otsustamisraskuste tõttu võimatuks. Fotode valimine kujunes omaette väljakutseks, mõnes kuus hulk meeldejäävaid sündmusi, teistes mõni üksik. No vaatame kuidas see välja kukub:

JAANUAR 2017

Jaanuar oli suhtkoht sündmustevaene, meeldejäävaimaks kujunes noorema lapse arvuti ehitamine. Paraku pidin juba siin loobuma esialgsest ühe pildi postitamise ideest, kaks moodustasid seotud terviku.

Ostetud jupid ...

... võimsaks arvutisüsteemiks kokku panduna.

VEEBRUAR 2017

Ilma tembutamine kirjeldab aasta teist kuud. Kui 12'dal oli hullem lumesadu kõigi suusatajate rõõmuks siis nädal hiljem võtsin aias koos koeraga päikest. Polnud isegi piisavalt lund kuhu õlut külma panna :P

Korralik lumi tuli maha

Nädal hiljem 23 veebruaril päevitasin aias

MÄRTS 2017

Mont Tremblant ja lõpuks ometi suusatamine, suusatamine, suusatamine ja mäed. Mont Tremblantil toimunud Põhja-Ameerika eestlaste suusapäevad oli põhisündmuseks, kuid õnneks jagus lund ka Ontariosse, kus sai ohtralt Blue Mountainil mäge kratsimas käidud.

Mont Tremblant põhjanõlv

Tütrega tõstukil, hotellid tagaplaanil

APRILL 2017

30's pulma aastapäev pole tänapäevases kärgperede ja naiste-meeste vahetuse ühiskonnas just eriti tavaline sündmus mida tähistatakse. Ronimismatk Lõgismao tipu paekaldal lapse ja koertega.

Kolmekümnes pulma aastapäev

Rattlesnake tipus paekaljudel ronimas

MAI 2017

Maikuus jõudis kevad võimsalt kohale, ilmad läksid palavaks, õied puhkesid üleöö. Canada meistrivõistluste vabavõitluse veerandfinaalis kohtusid tütred omavahel, peale jäi vanem kes peale tasavägist ja rasket poolfinaali oli finaalivastasest lihtsalt üle tuues esikoha koju.

Pirn ja õunapuud õitsevad tagaaias

Tütred vastamisi kumite veerandfinaalis

JUUNI 2017

Tütrega Eestis: Naissaar, Pakri pank, Isa juubel, Läti, Pärnu, Haapsalu, Jaanituli, Suvila, Roosta, Nõva, ... jne ...

Naissaarele sõpradega

Tütar Pakri panga all, kas leiate?

Pärnu muuli otsal keskööl

Jaanituli põhjarannikul Leegis

JUULI 2017

Suvel nagu tavaliselt proovime võimalikult palju looduses ringi liikuda. Äramärkimist vääriksid koertega ja vanema tütrega Awendas käimine ning süstasõit Ontario järvel.

Päikeseloojang Awendas

Süstadega Ontario järvel, taamal Toronto

AUGUST 2017

Jalgsimatk Algonquini rahvuspargis ja kanuumatk Killarneys, mõlemal olime koos vanema tütre ja koertega. Minu jaoks tegu aasta kõige meeldejäävamate sündmustega. Mõlemad olid ägedad ja nõudsid tõsist füüsilist pingutust, raske ühte teisele eelistada. Maastiku ja vaadete tõttu paigutan esimesele kohale Killarney.

Algonquinis mitmepäevasel jalgsimatkal

Killarney kanuumatk

SEPTEMBER 2017

Awenda rahvuspargis rannamõnude nautimine ja muidugi Invictus Games, kus kaasa osales Kanada poolt Eesti Meeskonna ühendusisikuna. Mina pole kunagi sarnastele üritustele tähelepanu pööranud, tänu kaasale sain unustamatu kogemuse osaliseks. Sellisel mastaapsel ülemaailmsel üritusel liikusin VIP passiga ringi esimest ja ilmselt viimast korda elus. Natuke kummaline ja sürr olla samas seltskonnas ning puutuda kokku igasugu prominentidega alates kõrgetest sõjaväelastest ja lõpetades endise USA presidendi ning prints Harryga.

Awendas sukeldumas

Invictus Games Torontos

OKTOOBER 2017

Harukordselt soe sügis, tänu millele sai suusavarustuse täiendamise kõrvalt veekord Awenda rannas koertega ujumas ja hulkumas käidud. Viieteistkümnendal käis Ontariost ja Torontost üle võimas torm murdes hulga puid jättes sadu tuhandeid majapidamisi elektrita. Kuu lõpupoole viisin koerad Forks of Credit provintsiparki lühimatkale. Oktoobri viimasel päeval muidugi Halloween.

Äikesetom Torontos

Forks of Credit Provincial Park

NOVEMBER 2017

Piltide põhjal otsustades haruldaselt sündmustevaene. AMD arvutimängu üritus ja sugulaste külaskäik ainsad märkimistväärivad sündmused. Karate sügisturniirile jõudis vaid noorem tütar. Kummaline kuidas mõni kuu nii tühi saab olla.

AMD Extravalanza 2017

Mudilane rõõmustab koera üle

DETSEMBER 2017

Suur osa ajast pühendasin elamise koristamise ja kolu organiseerimise ning mittevajaliku kraami likvideerimise peale. Ostsime uue külmiku. Lõpuks tuli terve meie pere rõõmuks lumi maha. Kimasime esimesel võimalusel Blue Mountainile oma uut suusavarustust proovima. Aasta lõppes jõulude ja aastalõpu peoga nagu võis eeldada :D

Lumi tuli maha ja valgeks sai nina :)

Suusamäel aastalõpu külmalainega 

AASTA 2017

Terve aasta meeldejäävaimaks sündmuseks on personaalselt minu jaoks kanuumatk Killarney rahvusparki. Metsikus looduses viibimine on mulle totaalne lõdvestumine ja lihtsalt nauding elus olemisest. Jõudsin arusaamisele, et viimasel ajal pikemad matkad kuidagi soiku jäänud, loodetavasti tuleval aastal saab käia tihemini ja kogu perega.

P.S. Juulis alustatud kaalulangetamise ja hoidmise programm õnnestus sajaprotsendiliselt suurema pingutuseta, täna hommikul peale jõulu ja vana-aasta lõpu nuumapidusid kaalusin 81.4 kg, mis jääb kenasti ettenähtud 80-82kg piiridesse. Õllega on tagasilöök, pole suutnud tarbida kogu ettenähtud limiiti kast kuus, ligi pool kasti jäi vana aasta varust üle uue aasta avansiks :P

La Cloche ahelik Killarneys