Thursday, November 27, 2014

ESTCube Torontos

Esmaspäeval karate trenni ei jõudnud, sest vanem plika ajas mu kodust välja Tartu Collage'sse loengut kuulama. Nimelt oli koos Tartu Ülikooli rektoriga Torontot väisamas samas õppeasutuses töötav ja ühtlasi ESTCube projekti juhtiv Mart Noormaa. ESTCube kodulehele saab siia klikkides.

Minu tüdruk igasugusest teaduse ja kosmose asjast põnevil, seega super võimalus kokku puutuda kodumaiseid tudengiprojekte juhendava inimesega. Loengu käigus anti lühike ülevaade Eesti kohast kosmoloogias ajalooliselt ja momendil. Tutvustati ESTCube tekke ja arengulugu ning huvitavaid detaile, mida laiem üldsus ei pruugi teada.

Näidati mitmeid temaatilisi videoid ning Eesti tehiskaaslase poolt tehtud pilte. Järgnes pisike "eksam", mille käigus tuli ära arvata, millisest maakera piirkonnast tolle sattelliidi pildid tehtud, autasuks ESTCube kleps. Õnnestus nii lapsel kui minulgi üks saada. Lõpetuseks küsimuste voor, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda ja jätkus kohvilauas grupivestlusega.

Photo
Loeng teemal Eesti jälg kosmoses
Vahepeal õnnestus mu tüdrukul lektori nööbist kinni saada ja omavahel juttu puhuda. Hiljem selgus, et plika oli uurinud, kas saaks kuidagi abiks olla nende projekti juures või isegi Eestis suvel selle kallal töötada. Tubli, eks nii tulebki võimalustest kinni krabada. Loomulikult pole tegu mingi tasuva kohaga aga põnevus ja võimalus hiljem oma CV'le vastav rida kirja panna kaaluvad raha üles.

Kas üritus ka õnnestub on iseasi, aga esimene samm on igatahes astutud. Mart ise jättis väga sümpaatse mulje oma entusiasmi ja idealismiga. Temasugune juhendaja on taolisele projektile asendamatu. Paras ime, et esimest korda ettevõetud ja enamuses käsitsi valmistatud osadest kokku pandud aparaat üldse töötas, rääkimata faktist et umbes 80% planeeritud katsetest õnnestus sooritada.

Tulevikust kōneledes selgus, et juba planeeritakse järgmist projekti, millest hea õnne korral saab ehk minu lapski osa võtta. Tänapäeval ei pruugi tihtipeale kohalgi olla, projekteerimine võib toimuda ju mitmes maailma eri paigas.

Monday, November 24, 2014

Sooja ja tuulerekord

Tänahommikune päikesetõus Ontario järve kohal töökoha aknast vaadatuna
Tänane ilm tegi ja teeb kohe kaks rekordit. Esimene oli keskpäeval kui temperatuur tõusis +18C soojakraadini. Alles olin ma blogistanud mõne päeva eest toimunud varasest külmalainest koos lumesajuga, mis siin tagasihoidlikuks jäi, kuid sada kilti lõuna pool Buffalo piirkonnas kahe päevaga pea 3 (kolm) meetrit lund tõi. Momendil muidugi Torontos lumi sulanud ja sulab jõudsalt ka Buffalo kandis, kus päästeteenistused on varunud mootorpaate ning süstasid võimalike üleujutuste jaoks. Teiseks rekordiks on õhtupoole tõusev tuul, millega saabub jääkülm arktiline õhumass. Tuule tugevuseks oodatakse kuni 100 km/h ning öösel langeb temperatuur kõvasti alla nulli. Sihuke siis Toronto ilm oma äärmustes.
 
Kui peale tööd käisime lapsega jooksmas nägime igavesti intensiivset vikerkaart vihmapilve all, kuhu madalale vajunud päike oma kiiri saatis. Praegu on kell kolmveerand kuus ja juba loksutavad tuuleiilid maja kallal. Loodetavasti ei lenda garaazhi katusesindlid minema, mis niikuinii hädasti vahetamist vajavad. Auto parkisin võimalikult kaugemale naabri suurest vahtrapuust. Mina pean veel selle ilmaga välja minema, sest kohtume vanema lapsega Tartu Collages, kus toimub Eetcube teemaline loeng. Raketivärgist mu plika ju huvitatud ja Eestiski käisime seda Mektory's uudistamas.

Wednesday, November 19, 2014

Putini "Mein Kampf"

Täna sattusin lugema Delfi vahendusel originaalselt ajakirjas "Sõdur" avaldatud erukindral Laaneotsa Venemaa teemalist analüüsi "Putini Venemaa Doktriin". Lugu provotseeris mind esimest korda arutlema raamatute teemal mida tegelikult pole ise lugenud. Seega usaldan Laaneotsa juttu lisades lühikese omapoolse analüüsi juurde. Igatahes kui see tõele vastab siis ma ei saa aru kuidas keegi teine pole veel reageerinud nii brutaalselt shovinistliku kirjutise peale, mis peaks endast kujutama Venemaa edaspidise poliitika ja arengu teejuhti.
Tsiteerin: Aastatel 2005–2009 kolmes osas ilmunud „Uus Vene doktriin” püstitab Venemaale kaks kõikehõlmavat strateegilist ülesannet. Esmalt taastada Vene impeerium, lõppeesmärgina aga asuda USA asemel globaalse administraatori rolli. Lahtiseletatult tähendab see ühel või teisel meetodil endiste impeeriumi alla kuulunud alade Venmaaga liitmist. Kuna ilmselt ükski endine impeeriumi koosseisu kuulunud riik ei soovi seda, jääb ainsaks võimaluseks jõuga liitmine annektsiooni või okupatsiooni näol - tegu otsese sõjapropagandaga. Teine vihjab varjamatult maailmavalitsemise ambitsioonile, USA asemel tahab Venemaa hakata niinimetatud maailma peasekretäriks, kui nõukaaegset terminit kasutada.
Kogu sellesuunaline areng sai alguse Putini võimuletulekuga, reaalsed võimalused andis Venemaale nafta ja gaasi hindade meeletu tõus maailmaturul, ilma milleta oleks Venemaa praegu hullemas olukorras kui 90'te lõpus. Laaneotsa analüüsis räägitakse pikalt ajaloolistest sündmustest Venemaa doktriini kontekstis. Venemaa käitumist nii siseriiklikult kui rahvusvahelisel areenil analüüsinud eksperdid hakkasid kahtlustama, et paljugi toimub kindla stsenaariumi järgi. Aga millise, mis on selle suurriigi lähi- ja pikaajalised sihid ja eesmärgid?
Tsiteerin jälle: Vastuse andsid neli, Venemaa presidendi ülesandel teadlastest, ilmselt ka eriteenistuste ja õigeusu kiriku esindajatest moodustatud töögrupi koostatud ja aastatel 2005–2010 ilmunud kallis köites ja rikkalikult Vene vapi – kullatud kahepealise kotkastega illustreeritud raamatut. Neid on hakatud Venemaal ja ka mujal kutsuma Putini Venemaa doktriiniks. Omapärane oli see, et tellija ja raamatute autorite nimed selgusid alles viimases raamatus 2009. aastal. Esimene raamat „Projekt Venemaa” (Проект Россия) ilmus 2005. aastal ja äratas Venemaal kohe suurt tähelepanu. Tiitellehe tagaküljel ilutses seletus, et raamatut levitatakse kõikides riigiasutustes ja see on soovitatud lugemine kõikidele riigiteenistujatele.
Mõningad hüsteerilised lõigud esimesest raamatust:
"Venemaa on eriline riik"
"Tarbimistsivilisatsioon on planeedi vähkkasvaja. Vähkkasvajal ei saa olla tulevikku.”
"Traditsiooniline Lääs on suremas. … Ta vajab abi ja see saab tulla ainult Venemaalt."
"Euraasia saab maailma keskuseks, mille ümber koonduvad traditsioonilised jõud.”
"Lääs on nüüdseks ammendanud tarbimisarengu võimalused ning jõudnud tupikusse.”
"Maailm on sisenenud uude, post-demokraatlikku ajastusse.”
"Me oleme ainuke, unikaalne ja kordumatu impeerium, perekonna-tüüpi impeerium.”
"Maksimaalselt tugev konstruktsioon on monarhia. Tema peamine eelis seisneb võimu legitiimsuses. … Monarh esindab maksimaalselt sõltumatut võimu."
"Selline hiiglaslik riik nagu Venemaa ei vaja ajutist juhti, vaid peremeest, mitte diktaatorit, vaid isa.” „Monarh on kapten, kes jälgib ja kontrollib riigilaeva kurssi. Tsaar juhib riigilaeva, orienteerudes riigi kasule, mitte isiklikule kasule …”
Eelnev jura sarnaneb hullumeelse tänavajutlustaja räuskamisele ja tunduks piinlikult koomiline kui mitte võtta arvesse asjaolu, et Venemaal suur hulk juhtivaid poliitikuid rääkimata ajupestud rahvast võtab seda tõe pähe. Neid lõike lugedes ei saa jääda märkamata sarnasus Hitleri Mein Kampfiga, kus samuti sakslasi peeti ülemrassiks, Saksamaad nähti kui erilisel positsioonil riiki, kelle missiooniks on maailma juhtida, jne ... Murelikuks teeb asjaolu, et ehkki Saksamaa oli omal ajal tugev, puudusid tal võimalused tervet maailma hukka saata, mis paraku tänapäeva Venemaal on olemas.
Teine osa "Projekt Venemaa. Teekonna valik” (Проект Россия. Выбор пути. Вторая книга) ilmus 2007. Järgnevad tsitaadid - üks pärl teise otsa:
"Parlamentaarne riigikord ja demokraatia ei sobi Vene riigile"
"Ühiskond jagatakse eliidiks ja lihtrahvaks"
"Demokraatia sarnaneb vähkkasvajaga, Demokraatia on ohtlikum kui ususektid”
"Me astume välja igasuguse demokraatia vastu, Meie eesmärk on Õigeusklik Tsaaririik.”
"Venemaale toetub kogu maailm"
"Enam kui kahesajast riigist planeedil on Venemaa ainuke inimkonna kaitsja.”
"Venemaa ei saa maailma impeeriumiks mitte majandusliku võimsuse pärast, vaid tänu õigeusule.” "Ühiskond jaguneb alati rahvaks ja massiks”
"Sõjaväes on ohvitserikorpus rahvas, sõdurid – mass, „Prääniku ja piitsaga” pannakse mass liikuma.”
"Meie riik kujutab endast sündivat noort hiiglast, kes hakkab määrama Inimkonna saatust.”
"USA hukkub samadel põhjustel, millede pärast hukkus NSV Liit. Kaks kolossi kaovad igavikku.”
Kolmas 2009 ilmunud raamat „Uus vene doktriin. Aeg sirutada tiivad” (Новая Русская Доктрина. Пора расправить крылья) annab programmi, mis ja kuidas edasi käituda.
Ajalugu:
"1990. aastate kriis on ületatud ja rahvusliku alanduse ajastu on jäänud minevikku."
"Riigi aastaid kestnud langus on loonud püsiva immuniteedi „liberaalsele” nakkusele."
"Vene tsivilisatsiooni alused on: riiki moodustavad vene rahvas, vene keel ja kultuur; suurvene tüvele toetuvad ja Venemaast eraldamatud väikerahvad; riigi impeeriumlik traditsioon; vene õigeusk kui riigi vaimne ja ideoloogiline alus."
Majandus:
"Peetakse vajalikuks üleminekut plaanimajandusele.". "Peatükis „Innovatsioonide viisaastak” analüüsitakse läbimurde võimalusi ja teid tänapäevastes kõrgtehnoloogiates. Peetakse vajalikuks luua rahvuslik innovatsiooniline süsteem ja innovaatiline eliit."
Välispoliitika:
Endised impeeriumi osad on jagatud kolme kategooriasse. Esiteks Venemaaga tihedates partnerlussuhetes olevad riigid, nn liitlased, keda plaanitakse tulevikus liita Venemaa föderatsiooniga. Teiseks „kõhklevad” riigid, kes püüavad „lüpsta” nii läänt kui ida. Kolmandaks vaenulikud riigid, eelkõige Baltimaad ja Gruusia.
Viimaste valitsusi muuseas nimetatakse okupatsioonivalitsusteks, ilmselt toetudes loogikale, et nad "okupeerivad" põliseid vene alasid.
Riikide vastu nagu Gruusia ja Ukraina, kes üritavad lõplikult Vene mõjusfäärist välja murda, kasutatakse otsest jõudu. Balti riikidel vedas NATO-sse astumisega, sest siis veel polnud Venemaal ei jõudu ega julgust tõsiselt takistada. Ka Soome pole kiita olukorras, esiteks kuulus ta kunagi Vene impeeriumi alla, teiseks ei kuulu ta NATO-sse. Loodame, et ajalugu ei kordu sellise farsina, et esiteks okupeeritakse Soome ja siis tullakse Helsinkist Tallinna pommitama.
Edasised kavatsused Ukraina suhtes väljenduvad mõttes, et Ukrainlased ja venelased on üks rahvas, kes elab kahes eri riigis, mis tuleb ühendada, pealinnaks muidugi ei saa olema Kiiev. Balti riikide suhtes oodatakse soodsat momenti okupeerimiseks ja kui seda ei juhtu üritatakse tekitada.
Mis mina kui kodukootud välispoliitika analüütik isiklikult kogu eelnevast loost arvan. Lühikese kokkuvõttena tundub, et tegu on Kremli märja unenäoga. Vaatamata ärplemisele, ülbitsemisele ja uute relvadega vehkimisele räägivad külmad faktid nende vastu.
Venemaa suurim probleem on rahvaarv, natuke rohkema kui 2%'ga maailma elanikkonnast ikka maailma valitsema ei hakka, olgu sul niipalju relvi kui tahes. Majanduse suutlikkus on järgmine ületamatu puudujääk. Venemaa GDP, mis on küll tänu nafta ja gaasihinna kasvule 15 aastaga kahekordistunud jääb alla Brasiiliale ning moodustab maailmamajandusest vaid 3%, sellestki enamus nafta ja gaasitööstus. Ei USA, EU ega Hiina või Jaapaniga pole Venemaa majandus mahult võrreldav aga mis kõige hullem struktuurilt absoluutselt jätkusuutmatu. Nagu Obama ütles on Venemaa maailma bensiinijaam ja Putin vaid riugastega tankija, kes kliente igal võimalusel tüssab.
Sõjaliselt pole asi palju parem. USA, NATO, Euroopa Liit, kõik nad on tavarelvastuse osas oluliselt üle venelastest. Hiinlaste koha pealt julgen arvata, et viimased vähemalt võrdsed tänu oma massile. Ainus, milles lääs alla jääb on otsustusvõimetus. Eks seda Venemaa vähehaaval kompabki, kaugele ta saab minna, enne kui USA ja NATO resoluutselt vastu hakkavad. Suureks küsimusmärgiks ongi kus piir asub. Kaldun arvama, et Ukraina jääb paraku valele poole kuid Balti riigid ja ka Soome siiski siiapoole niinimetatud "punast" joont.
Pikas perspektiivis pole Venemaa väljavaated kanasittagi väärt aga vahepeal võib ta palju jama kokku keerata kui hull juht lollitatud rahva üles keerab. Kui varem oli võimalik Venemaaga asju ajada siis nüüd kasvatatakse üles terve shovinistide põlvkond kellega peame järgmised poolsada aastat maid jagama. Ainult totaalne majanduslik või poliitiline kriis paneksid neile aru pähe, niisama sanktsioonidest pole tolku. Aga seda ma ennustan, et varem või hiljem lõpetab Putin kas Haagi kohtus või kõlgub punasel väljakul laternaposti otsas.

Tuesday, November 18, 2014

BF4 Final Stand

Ehkki laiemal avalikkusel võimaldatakse Battlefield 4 viimane "Final Stand" nimeline kaardipakett alla laadida alles 2 detsembril said Premium mänguversiooni omajad seda juba täna proovida. Me mõlemad vanema plikaga oleme ühed neist õnnelikest, paraku pole tüdrukul täna seoses koolitööga aega minuga koos Karjala lumistel väljadel vaenlasi nottida. Allolev video on ametlik treiler, mis annab veidi aimu millistel kaartidel ja milliste uute relvadega madin käib.


Allalaadimine ise oli aegavõttev, sest kaardipaketi maht veidi üle 6 GigaBaidi. Seni kui netist faile alla tõmbasin vahtisin Youtubest teiste mängurite poolt üles riputatud videosid. Põhiline tegevus toimub Karjalas, kus luure andmetele toetudes venelased arendamas uut ja moodsat sõjatehnoloogiat. Venelased on sõda kaotamas kuid ei plaani alla anda ning Karjala kujuneb nende viimseks vastupanu koldeks, millest ka kaardipaki nimi "Final Stand".

Futuristlik Hõljuk-Tank
Paarikümne minutiga sain laaditud ja installitud ning tõmbasin mängu käima. Ühel minu lemmikserveritest oli parasjagu alanud lahing "Hammerheadi" nimelisel kaardil. Õnneks polnud veel kõik 64 mängijakohta võetud, logisin kiirelt sisse, hoides pöialt et ikka jõuan enne kui kõik kohad täis. Vedas, saingi sisse, kuna kaart absoluutselt tundmatu otsustasin veidi konservatiivselt alustada valides sapööri ameti istudes soomusmasina torni. Juhtida lasin meeskonnakaaslasel, loodetavasti ta teab kuhu sõita. Ei teadnud suurt miskit, vaevalt metsast välja keerates saime pihta. Hüppasin välja, et masinat parandada aga ei jõudnud, järgmine mürsk tabas küljepealt ja kogu kupatus lendas õhku koos meiega.

Uuesti alustades hüppasin ise rooli ja sõitsin samasse kohta. Lähenesin veidi ettevaatlikumalt teisest suunast, piilusin mäenuki tagant välja ja lasin juhitava raketiga vastaste soomusmasina tükkideks. Seal oli ka tank, millega asusime tulevahetusse. Mul eelis, sest sain end peale tulistamist kaljunuki taha peita. Ootasin parasjagu laadimist olles valmis tankile järgmise raketiga lõppu peale tegema kui käis vägev pauk. Amatöörlik viga, polnud pidanud silmas ümbrust, vastaste teine tank oli külje alla hiilinud ja enne kui jõudsin varjuda plahvatas soomuk järgmisest tabamusest põlema.

Aitab pullist, otsustasin proovida snaiprina, sest paistis, et vastaste jalamehed liiguvad natu liiga julgelt ringi. Lisaks oli kaart suht lage ja lumine, kaljune maastik üksikute puudega, ideaalne snaiprile. Sättisin end soodsale positsioonile ja hakkasin ümbrust uurima, päris kaugel askeldas üks tüüp tanki juures. Sellise distantsi pealt tabamiseks peab olema õnne, sest esiteks pole mehe liikumine lihtsalt ette arvatav ja kuulil kulub pea sekund kilomeetri läbimiseks. Lisaks muidugi peab võtma arvesse kuuli kukkumise ballistilist trajektoori. Mees seisis suht paigal. sihtisin tüübist kahe mehe pikkuse jagu kõrgemale ja tõmbasin päästikut. Nats ootamist ning nägin läbi optilise sihiku kuidas ta siruli lendas - täistabamus. Kõrval oli teine veel, kaugus selge, pikemalt mõtlemata saatsin uue kuuli teele ja sain ka selle mehe maha, enne kui too varjuda jõudis.

Mängisin enamuse ajast snaiprina, ja skoorisin CS-LR4 püssiga veel neli "laipa". Selle mängu teeb huvitavaks just asjaolu, et programm sisaldab piisavalt palju füüsikaseadusi arvessevõtvaid komponente, mis muudavad kogu värgi väga tõeliseks. Kaardil olevad ehitised ja objektid purunevad realistlikult, ja jäävad mängu lõpuni samasse seisu. Näiteks võid saada surma ka betoonitükist, mis mürsuplahvatusel seinast lendab või jääda kokkuvajuva ehitise rusude alla. Muidugi pole kõik realistlik aga piisavalt hea, et adrenaliini voolama panna ja sõltuvust tekitada :) Kokkuvõttes läks esimese korra kohta päris hästi nagu võib ka tulemustetabelist näha.

Monday, November 17, 2014

Lootus pole kadunud.

Philae lähifoto komeedipinnast
Kosmosesond Philae maandumine komeedile ei kulgenud ootuspäraselt, nagu tihti juhtub kui midagi täiesti esimest korda proovitakse. Ehkki esialgne punkt kus Philae komeedi pinda puutus kell 15:33 GMT oli väga täpselt vastavuses arvestatule tõrkusid harpuunid, mis pidid sel momendil välja tulistatama, et aparaat komeedi külge kindlalt aheldada. Tulemusena põrkas sond tagasi kosmose poole. Õnneks siiski oli esialgne kokkupõrge piisavalt kineetilist energiat neelanud, et aparaat minema ei lennanud. Aegamisi pool meetrit sekundis hõljus ta tund ja 50 minutit eeldatavalt umbes kilomeeter kõrges kaares komeedi pinna kohal.

Philea laskumine komeedi pinna kohal. Esimene puude toimus 15:33.
Foto sellest kohast võetud 15:43 kui aparaat ise juba pildi paremas nurgas edasi hõljumas.
Esialgsel maandumisplatsil ainult jälg tolmus. 
Teine kokkupuude kell 17:23 oli palju pehmem, kuid ka siin ei jäänud Philae pidama vaid põrkus veel veidi edasi, sooritades umbes 7 minutise lühikese hüppe jäädes lõplikult paigale suure kaljuseina varju. Ka praegu ei teata kus täpselt Philae asub, viimane konkreetne foto on komeedi pinna kohal hõljuvast aparaadist tehtud kell 15:43 ehk 10 minti peale esimest kokkupuudet. Siiski loodetakse, et andmete edasise analüüsi käigus peaks olema võimalik määrata sondi täpne asukoht ja võib-olla sellele isegi fotografeerimisega kinnitus saada.
 

Suurimaks probleemiks osutus lõpliku maandumiskoha asumine kaljuseina varjus, mis võimaldas 12 tunnise "päeva" jooksul ainult poolteist tundi päikeseenergiat koguda. Oli selge, et patareid tühjenevad lühikese ajaga, mistõttu tehti kõik võimalikud ettenähtud katsed nii kiiresti kui võimalik ning saadeti andmed edasi Rosettale. Laupäeval lülitas Philea end seoses peaaegu tühjade akudega "talveune" rezhiimi. Ehkki lähemal ajal pole oodata, et aparaadi akud saaks ärkamiseks piisavalt laetud loodetakse tingimuste muutumist soodsamaks kui komeet läheneb päikesele. Äkki siiski ärkab ta üles ja tekkib võimalus uusi eksperimente sooritada ja fotosid võtta.

Panoraamfoto Philaelt
Teadlased küll väidavad, et Philae täitis oma ülesande pea sajaprotsendiselt aga selge, et ollakse pettunud nii lühiajalises funktsioneerimises. Mulle isiklikult jääb selgusetuks, miks ei varustatud aparaat mingi minimaalset energiat vajava lihtsa ja lollikindla seadmega mis oleks võimaldanud ebasoodsast maandumiskohast veidigi eemale hüpata. Hüplemine tundub olevat tänu minimaalsele gravitatsioonile lihtsaimaks liikumisviisiks komeedil. Tavaline aegamisi pingule keritav vedru sorti agregaat oleks äkki asja ära ajanud.

Seni saabunud fotod on samuti pettumuseks. Eks loodeti õhku ahmima panevaid kaugema vaatega panoraamfotosid komeedi pinnalt, just nii olid ju kaamerad paigutatud. Paraku saadi vaid mõned lähivõtted, mis on küll iseenesest huvitavad spetsidelekuid liiga igavad ja harilikud tavaentusiastidele. Mis ikka, jääme lootma ja ootama, ehk siiski ärkab Philea üks päev veel ellu.

Tere Talv ja puhkusemõtteid

Esimene lumi
Asi hakkab ilmet võtma
Alles oli meil suvesoojane esimese maailmasõja lõpu aastapäev 11'dal. Paar päeva hiljem saime õrna kihi esimest lund. Kuuse oksad olid justkui tuhksuhkruga üle puistatud. Täna öösel juba sadas veidi tõsisemalt ja kogu päev on pisitasa kleepuvaid sulalume helbeid langenud. Kui Torontos vaid paar-kolm senti maas siis põhjapool suusapiirkonnas lubatakse veerand meetrit ja 80 km/h tuulega lumetormi. Pole miskit muud kui mäesuusad keldrist välja ja määre peale. Suusasaapad ka vaja üle vaadata, eelmine talv esimest korda välja võttes pidin kahest bootsist hulga kassitoidu graanuleid välja kallama, mida hiired sinna talveks varunud olid.

Aiapidudega krõshka selleks aastaks
Täna olin erakordselt öösel tööle kutsutud teenides nädalavahetusega neli vaba päeva juurde. Momendil on sihuke seis, et teoreetiliselt võiks oma vabade päevade arvel kuni uue aastani pöidlaid keerutades kodus istuda ja palk ikka jookseb. Aga mõistlikum on selle asemel suusatamisele mõeldes vabad päevad talve peale edasi lükata. Enamus saab ilmselt suvel välja võtta nagu alati, et Eestis pikemalt lebotada.

Vahepeal tekkis korra mõte kuhugi sooja kohta nädalaks lennata, hakkasin isegi netis puhkusepakkumisi sirvima. Arubal muideks meie hinna taluvuse piiril "all inclusive" viietärni hotell koos lennupiletitega, nats üle tonni küsivad 7 päeva eest. Aga lapsed ei saa koolist nii pikalt lahti ja pealegi teatasid nad, et eelistaksid soojas ookeanis loksumisele jäist mäge mööda suuskadel külma tuule vihinal alla kihutada. Sihukesed kummalised külmalembid nad mul on. Kui tagasi mõelda siis ongi meie viimase kahekümne aasta talvepuhkustest vaid 4 soojale maale viinud (St. Maarten, Florida, St. Lucia, Costa Rica), ülejäänud kõik Canada ja USA suusamägedel veedetud.

"Märg unenägu" Arubast ;)
Tõele au andes on muidugi sihukesse tüüpi kuurorti minek sobilik pigem malevakokkutulekuks kui perekondlikuks puhkuseks. Meie pere puhul läheks kõik need "tasuta" joogid raisku, sest peale minu keegi kärakat ei võta ja minulgi oleks imelik kaines seltskonnas pidevalt auru all olla. Söögiga sama lugu, sest naispere ei saa ju lubada endale sellist pugimist nagu mina, kes viimane kord suutis nädalaga üle 5 kilo juurde võtta (noh kuuga olin tänu karate trennile küll normis tagasi). Paistab seega, et asi piirdub Riu Palace Aruba pilti vaadates suu vesistamise ja kõrisõlme liigutamisega. Peab hoopiski suusamägede hotellide pakkumisi uurima hakkama :P

Sunday, November 16, 2014

Karate Sügisturniir

"Eat my fist" ehk "Kuidas rusikas maitseb" :)
Karate võistlustel esindasid meie peret seekord vaid lapsed. Juhtus nii, et mina ei saanud võistlustest osa võtta kuna läksime kaasaga sugulase matustele või õigemini mälestus tseremooniale. Tegu oli inimesega, kelle puhul tõesti võib öelda, et miks küll saatus nii julm on. Paraku pole keegi surematu ja on haigusi, millede vastu pole veel rohtu leitud.

Aga nüüd tagasi karate juurde. Hommikul viisime tüdrukud poole kümneks Jaapani kultuurikeskusesse. Ajasin ka ise gi selga, et veidi kaasa aidata kuna mälestusteenistus Eesti majas pidi algama alles kahe ajal. Ootamatult selgus, et mustade vööde kata oli võistluste algusse üle toodud, mis tähendas, et oleksin jõudnud sellest ilusti osa võtta. Korra juba kaalusin registreerimist aga kuna polnud selle mõttega harjutanud ja trennis võistluskatasid lihvinud otsustasin siiski eemale jääda ja teiste esinemist filmida.

Soojendus enne võistlust
Kohe peale võistkondlikku katat asusid mustade vööde omanikud naised võistlustulle. Peale Jaapanis toimunud MM-i on ka meie kata võistlus viidud vastavusse rahvusvahelistele reeglitele, mis tähendab, et võisteldakse niinimetatud olümpiasüsteemis. Arvuti paneb juhuslikkuse alusel paaridesse kuid üritab vältida kohe esimeses ringis tugevate kokkusattumist võttes arvesse eelmiste aastate tulemusi. Aga nagu ikka ei kipu just alati kõik nii töötama kuis ette nähtud. Nimelt loobus viimasel hetkel üks võistleja, mistõttu esimesena sammusid matile minu vanem tütar ja eelmise aasta võitja, kes mõlemad kuuluvad samasse dojosse ja on esikoha pretendendid. Mari esinemine alloleval videol.

Finaalivääriline esitus kohe esimeses ringis kuid tuleb tunnistada, et vastane oli parem. Ta on pidevalt harjutanud ja lihvinud oma katasid samas kui minu tüdrukul ülikool suure osa ajast röövinud nii. et too keskelt läbi vaid kord nädalas dojosse jõuab. Pole hullu, vabavõitlus on veel ees. Kolmanda paarina läksid matile pisem plika ja üks filipiinlane. Mõlemal oli hea esitus aga Kiki suutis mind tõsiselt üllatada oma jõuliste ja kiirete löökide ning blokkidega, lisaks oli ajastus ootamatult hea - napp võit 3 : 2 kohtunike häältega.

Poolfinaalis astus ta vastu meie dojo punapeale, kes võitis eelmine kord vabavõitluse tiitli. Kiki oli teiseks valinud oma kõige tugevama kata ja esitas seda suurepäraselt võites jälle 3 : 2 kohtunike häältega. Tõele au andes tuleb tunnistada, et selline napp võit sõltub muidugi alati kohtunike subjektiivsest arvamusest, aga seekord kaldus kaalukauss mõlemal korral minu tüdruku kasuks. Kiki oligi finaalis ja vähemalt teine koht kindlustatud.

Finaali vastaseks meie viimaste aastate vaieldamatult parim kata esitaja Christina. Mina filmisin ja hoidsin küll kõigest hingest pöialt Kikile ehkki erilist lootust polnud. No mis iganes, teine koht ju ka väga hea. Aga paistab, et plikal läks seekord kõik nii hästi kui minna sai, vaid üks pisike libastumine, muidu kata esitus väga hea. Teatava üllatusena oli kohtunike otsus ainult 3 : 2 vastase kasuks. Väga tubli Kiki !!! Siis aga oli mingi segadus ja kohtunikud kogunesid nõu pidama, seletasid mõnda aega pead koos ja kutsusid siis mõlemad võistlejad enda juurde.

Mõtlesin et imelik, kas tahavad veel ühe raundi korraldada või mis, aga paistis et ei, sest kõik rivistati üles, kummardati pea sensei poole ja mindi laiali. Astusin Christina juurde soovides edu, et suutis mu mõlemaid tüdrukuid võita kui too vastas veidi väriseva häälega: "Tegin vea ja sain disklafi, Kiki võitis". Mis mõttes ei saanud ma kohe aru, selgus et ta oli päris kata lõpus korra valele poole pööranud, mina seda ei märganud kuna ei tunne toda katat piisavalt hästi. Hiljem videolt vaadates sain nägin. Seega nagu olen ka enne maininud pole elus sugugi nii tähtis kui hea, töökas või tark oled, lihtsalt õnne peab olema, see kaalub kõik üles, paraku pole kahjuks enda poolt eriti kontrollitav.

Kiki poodiumi kõrgeimal astmel Kata Kuldmedaliga
Aga ei saa salata, et Kiki on minule ootamatult ja pea märkamatult palju edasi arenenud. Ega siis ilma asjata meie pea sensei Shihan tulnud spetsiaalselt kohe peale esinemist poodiumilt alla Kikile isiklikult õnne soovima Vaatasime ka meeste kata ja autasustamistseremoonia ning oligi aeg sättida valmis Eesti majja minekuks. Tõin autost ülikonna, triiksärgi, lipsu ja mustad kingad ning vahetasin riietusruumis gi vastu. Paar tüüpi vaatasid mind kummaliselt, ilmselt püüdsid mõistatada, miks küll peaks enne vabavõitlust endale ülikonna selga ajama :) Koridoris jalutas mitu tuttavat karatekat tuimalt mööda tundmata mind ära, sest pole enne ju sellises riietuses näinud :)

Mälestusüritus oli südamlik ja kurb nagu võib oodata kui lahkub keskeas ja täis töövõimes inimene. Matused ja surm on nii isiklikud asjad, et neist ei sobi minu arust minu tüüpi blogis kirjutada. Kohapeal selgus jällekord kui pisike ikkagi siinne eestlaskond on, lisaks sugulastele tundsin õige paljusid teisigi. Nägin ka meie suusaseltskonda, kellede poiss on viimasel ajal hakanud karate vastu huvi tundma. Kutsusin teda kaasa võistluste lõppu vaatama, siis näeb oma silmaga kuidas mustade vööde vabavõitlus lähedalt välja näeb.

Mari "ipponi" vääriline Mawashi-Geri
Tagasi Jaapani keskusesse jõudsime just selleks ajaks kui vanem laps oli oma kumite matshi lõpetanud. Tal oli jälle sama jama juhtunud, et sattus kohe esimeses ringis kokku Christinaga ja kaotas punktidega. Ehkki punktides oli selge vahe, ei paistnud hiljem videot vaadates see eriti silma. Minu plika sai nii mõnedki head löögid tehtud ja ühe korraliku "ippon" jalalöögi vastasele pähe. Aga eks ta natu roostes on praegu, no õppimine ikka tähtsam kui karate. Unustasin mainida, et pisem plika ei saanud seekord seoses kerge põlvevigastusega vabavõitlusest osa võtta, kahju sest eelmisel korral oli ta teiseks tulnud.

Mari Vabavõitlus, pildile klikkimine avab video, parema kvaliteedi jaoks kliki HD

Meeste vabavõitlus algas alles nüüd, oleksin sellestki jõudnud osa võtta oleks ette teadnud kaua aega kulub, aga ei saanud ju selle peale mängida, küll jõuan järgmine aasta. Matshid olid üsna head kuid mulle kuidagi tundus, et mitte päris sellel tasemel, mis paaril varasemal aastal. Justkui mu mõtete kinnituseks kukkusid poolfinaalis välja nii kauaaegne võitja kui ka teine koht lahendades omavahelises madinas alles pronksi saatuse. Esikoha matshil võitlesid kaks noort kahekümnendates minust pikemat ja meeletu löögiulatusega tüüpi. Võitis lõpuks kõige pikem ja suurem, kahjuks selliste meeste võistlus pole nii vaatemänguline kui pisemate ja kiiremate madin. Paraku punktid on punktid ja võidab see kes neid rohkem kogub kui just disklafi ei saa.

Meeste vabavõitluse finaal, Kiki istub kohtunikelauas ja peab punktiarvet
Vigastuste osas läks suht kergelt, meestel löödi ainult ühel riivava jalalöögiga ninast veri välja, naiste ja eriti tüdrukute juures oli rohkem lahmimist nagu plikad kinnitasid. Üks neiu löödi puhtalt auti, ta polevat mäletanud mis juhtus. Christina sai samuti kõva matsu külje pealt lõuga, kurtis et peab vist nädal aega tuubist sööma, lõualuud valus liigutada. Lõputseremoonial anti kätte ka igasuguseid muid autasusid, Teatava üllatusena ulatati Kikile väljapaistvaima naisvõistleja autasu. Seekord ei suutnud keegi esineda hästi nii katas kui kumites, Kikil oli aga kevadest vabavõitluse hõbe ja nüüd siis kata kuld, no ja ta näeb nii nunnu pisike blond välja ka, eks eelkõige selle eest autasu tuli :)

Kata Hõbe ja Kuld
Kiki väljapaistvaima naissportlase karikaga

Wednesday, November 12, 2014

Edukalt maandunud komeedile !!!

Philea enda foto komeedi suunas langemisest
No tegelikult peaks vist korrektsuse mõttes nimetama Philea nimelise külmiku suuruse kosmosesondi laskumist komeedi pinnale komeendumiseks :) Igatahes on esimest korda ajaloo jooksul peale tehiskaaslase ja teise planeedi ka pisema taevakeha pinnale laskunud inimtekkeline aparaat. Momendil on ta suht ebakindlalt paigas, sest vaatamata suurusele seob komeedi raskusjõud Phileat õige nõrgalt. Maandumise suurimaks mureks oligi sondi pinna peale püsima jäämine ja mitte kosmosesse tagasi põrkumine. Selle vältimiseks olid ette nähtud pisike rakettmootor, mis pidi sondi vastu komeeti suruma ja harpuunid, mis tulistatakse ankurdamiseks komeedi pinna sisse. Paraku ei töötanud kumbki, kuid sellele vaatamata paistab, et peale mõningast liikumist jäi sond komeedi vastas paigale.
 
Kunstniku ettekujutus Philaest komeedi pinnal,
kahjuks ei saadetud ühtki papparazzit kaasa kuulsat sündmust pildistama.
Andmeid ja pilte täna palju ei jõutud alla laadida, homme pidada lisa tulema. Siis saame loodetavasti esimest korda komeedi pinda päris lähedalt näha. Samas on senised pildid ulme fännidele ilmselt pettumuse valmistanud, ehkki tegu kahest kehast koosneva komeediga paistab pind suht igav välja nägema, kivirahnud, kaljud ja nende vahelised tolmuga kaetud tasasemad alad. Suures plaanis nagu iga teise seni nähtud kivise taevakeha pind. Ei mingeid pikki ja teravaid kristalle, mida filmides oleme näinud. No aga jääme homset ootama, äkki siiski saame miskit üllatavat näha peaasi, et nad ei unustanud kaameraid kojameestega varustamast sinna sattuva tolmu kõrvaldamiseks, muidu on piltidel vaid ähmased udukogud. Allolev video on lühikokkuvõte kogu Rosetta missioonist ja komeendumisest.
 

Tuesday, November 11, 2014

Suvine 11's November

Puud taastumas eelmiste jõulude jäätormi rüüstetööst 
Täna oli tõepoolest lausa suvine tunne kui hommikul peale kahtlevat läbi akna uudistamist nina ukse vahelt välja pistsin. Päike paistis ja temperatuur +16C, päikese käes tundus veelgi soem. Just mõnus ilm viimaste aiatööde lõpetamiseks. Muru niites läks elu nii palavaks, et tõin külmikust härmas õlle ja kiskusin end särgiväele. Loodetavasti on selle aasta viimane niitmine, no ei viitsi enam, aitab küll, lumi peaks muru katma.

Kaasa Kokoga pargiteel
Teise suurema ettevõtmisena puhastasin vihmaveerennid lehtedest, see aasta olid suht puhtad, meil pole enam seda suurt vahtrapuud maja ees, aga eks mujalt linna pealt ikka lendab piisavalt lehti katusele, et päris ilma rookimata ei saa. Veendusin ka vajaduses garaazhi katus hiljemalt kevadel uuendada, Katusematerjalist kipub juba tükke lahti murduma.

Lehed sai muru pealt tomatimaale riisuda, eks kaevan nad mulla alla mõni järgmine päev kui ilm normaalne. Kui mitte, siis kevadel, ega töö pole jänes et eest ära jookseb, mulle ikka väga meeldib laiskust vanarahva tarkusega põhjendada :P Ah soo, ukse ette paigaldasin ka valgus ja liikumisanduriga laterna. Mõnus kui pimedatel sügisõhtutel koju saabudes lamp ise süttib ja lukuaugu kätte näitab.

Punaste tuttidega põõsas
Praegu alles meenus, et koduste asjatoimetuste tegemist võimaldas Kanada liberaalne riigipühade süsteem. 11 November kui Esimese Maailmasõja lõpu päev on poolametlik riigipüha, tähendades, et ettevõtetel - asutustel on õigus kuid mitte kohustus see vabaks anda. Riigiasutused loomulikult annavad vaba päeva, samuti pangad, küll aga mitte koolid. Laste arust oli see väga ebaaus, muheledes tuletasin neile meelde tõsiasja "life is unfair" - "elu ongi ebaaus". Tahtsin lisada, et mis te virisete, kooli ajal on ju palju rohkem vaba aega kui hiljem tööl käies. Paraku ei kehti see riigitöö puhul, nii et jätsin targu osatamata.

Kaasa pildistamise käigus üles
korjatud "aksessuaarid" salli otsas

Lõuna ajal otsustasime koera suureks rõõmuks võtta ette pikema jalutuskäigu kohalikus pargis. Siin paistis väga näitlikult eelmiste jõulude jäätormi rüüstetöö, ehkki puud on hakanud vähehaaval kosuma ja ellujäänud kasvatavad murdunud okste kohale uusi puhmaseid. Silma jäid mõned huvitavad taimed, millest moblaga ka pilti tegin. Mõnus ikka ebatavalisel ajal puhkepäeva saada.


Punaste marjade põõsas ja vatitupsu taim :)


Saturday, November 8, 2014

Jalutuskäik koeraga vihmasel sügishommikul.

Vihmane Novembrihommik
Täna oli haruldaselt mõnus hommik kui mina magasin rahulikult sisse ja kaasa hoopis läks tööle. Kella viie ajal momendiks ärkasin aga keerasin teise külje ja vaatasin unenägusid edasi. Viimasel paaril ööl olen seoses tavalisest pikema ööunega järjest mitmeid unenägusid näinud. Üleeile selgus unes, et olen miski kinnisvara omanik Tallinna kesklinnas, mis tekitas muret, et kuidas seda haldama hakata. Hommikul ärgates langes kui kivi südamelt kui selgus, et tegu vaid unega, ei ole mitte mugav rikas olla :P Täna öises unes sattus vanem laps ülikooli peol kaklusesse, mis mulle igatahes muret ei tekitanud. Tüdruk nimelt kommenteeris, et tüübid ei osanud üldse jalaga lüüa. Kui küsisin, mis edasi sai vastas ta, et kaks lõi kohe siruli, ülejäänud kaks lasid jalga. Kummaline moment oli see, et konflikt alguse saanud rahvuslikul pinnal, tülinorijaile nimelt polevat meeldinud, et Eestlased peol olid ??? Sellised kummalised uned siis. Peabki vist pikemalt magama hakkama, saab jälle tasuta virtuaalset reaalsust vaadata, mis tundub palju tõelisem ükskõik millisest teisest meelelahutusvormist.

Põnevusest esikäppa üleval hoidev lehehunnikus
nuuskiv Koko sulandub tooni poolest kenasti ümbrusse.
Lõplikult ärkasin väljast kostva kassikisa peale. Esimene mõte, et meie kiisule võõras kõuts liiga tegemas. Kiirelt alukad jalga ja tormasime koos entusiastlikult kassipäästmis üritusega liitunud Kokoga välisuksele. Vihma tibutas palja kere peale ja temperatuur vaid paar kraadi üle nulli, aga adrenaliini laksu all ei tundunudki eriti külm. Koer tormas minu ees aeda ja kupatas kaks naabrikassi oma territooriumilt minema. Kuradi lontrused, minu aias vaja neil laupäeva hommikul oma arveid klaarida. Meie Puma muidugi lesitas pisema plika voodis nagu tuppa tagasi jõudes selgus.

See on minu arust üks vähestest maitsekatest uusehitistest
Alles siis mõtlesin, millise mulje võis naabritele jätta alukate väel koos haukuva koeraga külma vihma kätte tormanud poolalasti ajamata habemega karvane kiilakas. Lohutasin end, et küllap nad on viimase pea kahekümne aasta jooksul harjunud oma naabri teataval määral ebatraditsionaalse käitumisega :) Politseid igatahes ei kutsutud. Uni läinud tegin kohvi, andsin koerale süüa ja surfasin veidi netis. Nüüd aga pealkirjas mainitud teema juurde tagasi. Kui tavaliselt hommikuti on koera jalutamine kas pisema plika või enamasti kaasa ülesanne, siis looma käitumise põhjal otsustades polnud teda hommikul keegi pissile viinud.

Nii käib arendus, enne oli siin pisike ühekordne maja.
Ajasin vastumeelselt riided selga, koerale rihm kaela ja astusin välja külma niiskesse novembrihommikusse. Ehkki eeldasin, et sihukestes oludes piirdun kiire ringiga meie tänaval, laskmaks loomal julk poetada, muutus olemine paarikümne meetriga kuidagi ärksaks ja mõnusaks. Pole see vihmane ja niiske ilm sugugi vastik kui soojad riided seljas, hoopiski lahedalt ärksaks teeb. Natuke veel kõndimist ja otsustasin ümbruskonnas pikema tiiru teha. Sihukene ilm ongi ju see tõeline sügis. Tuletas meelde noorpõlve suvila taga metsas või vanaema juures mere ääres hulkumist, kus iga ilmaga sai käidud. Mul pole kunagi sügis ei Eestis ega siin seda kurikuulsat kaamost tekitanud. Hoopiski on sihukese uduvihmase ilmaga justkui veidi müstiline metsas või mere ääres ringi käia. Pärast eriline nauding ahjusuu ees üles soeneda ja tuld vaadates kuuma kakaod või viljakohvi lürpida.

Ja sihukese monstrumi panid nad püsti meie tänava nurgale, hind üle pooleteise miljoni.
Tänavad olid muidugi tühjad, sest teisi minusuguseid hullusid, kes külma ja niisket ilma naudivad, siinmaal palju ei leidu. Vaatasin, et looduse ja ümbruskonna värvid paistavad hoopis teistsugused ja kuidagi palju tõelisemad. Hea, et olin mobla kaasa haaranud, tegin pilte meie piirkonna tänavatelt ja majadest. Pidevalt lammutatakse maha pisemaid ühekordseid ning ehitatakse arendajate poolt samasse kohta vägevaid losse. Võimalikuks teeb selle asjaolu, et meie piirkonna krundid on Toronto kohta väga suured, minagi omal ajal valisin maja eelkõige krundi suuruse järgi. Tundus ebanormaalne siinne tavaline olukord, kus tagaaias võid vaadata läbi viie kuue järjestikuse krundi kuna nende laius sama mis kitsal majal, muru niitmiseks piisab tihtipeale murukääridest. Mina tahtsin, et oleks aed köögiviljade ning viljapuude kasvatamiseks ja lastel koht kus ringi joosta.

Nii ongi tekkinud olukord, et endine ühekordsete pisimajade rajoon on muutunud suht eliitseks, kus juba vähemalt pooled ehitistest kahe kuni kolmekordsed monstrumid, mille eest küsitakse julgelt üle miljoni. Hea, et olen immigrant, muidu võiks tekkida alaväärsuskompleks vaadates naabrite uhkeid losse ja nende ette pargitud luksusautosid :) Samas on turvalisuse seisukohast suht hea, sest ükski terve mõistusega murdvaras ei hakka sihukesse hurtsikusse sisse murdma, kui sealsamas kõrval vägevad villad laiutavad. Meil veel valvuriks trepil olevad kõrvits ning lõukoer nagu kõrval oleva pildi alusel võib veenduda :)

Tuesday, November 4, 2014

Kas algamas Ukraina sõja uus faas ?

Viimase paari päeva uudised Ukraina suunalt on järjest ärevamad olnud. Nädalavahetusel niinimetatud valimised mässuliste kontrolli all oleval alal, sellele järgnev Venemaa esialgu mitteametlik tunnustamine ja tänaõhtune Ukraina julgeolekunõukogu istung, kus otsustati saata lisavägesid kaitsma idaosa suuremaid linnu ning muuta Idaoblastite autonoomia tingimusi. Kõige tipuks NATO teadaanne suurte Vene regulaararmee üksuste liikumisest Ukraina piiri suunas.
 
Nende sündmuste ja Venemaa eelneva käitumise põhjal tundub mulle isiklikult kõige tõenäolisemaks Krimmi stsenaariumi osaline või täielik kordamine. Idaoblastite iseseisvuse välja kuulutamine ja sellele järgnev Venemaalt sõjalise abi küsimine või kohe Venemaaga ühinemine. mis tagaks ühe hoobiga Vene vägede "seadusliku" toomise piirkonda. Ukraina ei suudaks momendil suurt miskit selle vastu teha rääkimata läänest, kes ilmselt kuulutaks veel mõnedele tüüpidele viisakeelu.
 
Huvitav oleks teada kui suure territooriumi separatistid omaks kuulutavad, sellest oleks kohe näha millised on Venemaa plaanid. On selge, et momendil käesolevaga Venemaa ei lepi. Kusagil olevat ilmunud välja Vene kindralstaabi kaardid, kus Venemaa alla kuuluvad kõik Ida ja Lõuna-Ukraina oblastid, iseasi kas see tõele vastab aga ega suurt ei üllataks küll. Kui ehk siis ainult selle koha pealt, et miks mitte siis kogu Ukrainat üle võtta kui suhted läänega niikuinii kutud,
 
Tegelikult muidugi raske ennustada, äkki tegu Venemaa poolse blufiga, millel ma momendil mingit küll mõtet ei näe. Samas ei saa välistada, sest viimasel ajal on Kreml käitunud vastuolus igasugusele loogikale või kainele mõistusele. Nii et mulle tundub tõenäolisem lähemal ajal toimuv laialdane sissetung. Selle kahjuks räägib sügisene ilmastik ja peadselt saabuv talv aga kui Venemaa eeldab "Blitzkriegi" siis selle pärast nad ei muretse. Putin võib olla ka mures, et talve jooksul kogub Ukraina liiga palju jõudu juurde muutes kevadise rünnaku oluliselt raskemaks ja ohvriterohkemaks. Hiljutised simuleeritud tuumarünnakud NATO riikide vastu, ning Vene allveelaeva tegutsemine Rootsi vetes võisid teenida nii hoiatuse kui tegeliku treeningu eesmärki.
 
Kokkuvõttes leian, et viimase nädala jooksul on oluliselt tõusnud Venemaa otsese rünnaku oht sel sügisel või pigem lähipäevil võrreldes kevadise kampaaniaga. Mis tegelikult plaanis ja millise ajakavaga, teab vaid kitsas ringkond Kremlis. Juba homme oleme targamad.

Saturday, November 1, 2014

Halloween Torontos


Lastega Halloweeni kostüümides
Mitu aastat oleme omaette arutanud, et kas seekord jääb viimaseks lastega koos ürituseks, aga ikka on nad kaasa kippunud. Selle seltskonnaga, kellega Halloweeni ajal kokku saame, oleme sisuliselt laste sünnist saati koos olnud, kuna nende tüdruk minu vanema plikaga samaealine ja tolle sünna sattub just novembri algusse. Minu arust on plikad pikalt üle vanusepiiri, kus sobiks uste taga komme mangumas käia. Neile paistis tähtsam olevat kostümeerimine, aga ega kommidest ka ära ütle kui pakutakse, teatasid nad kavala muigega.
 
See aasta sattus kommijooksu õhtu reede peale. Päris mõnus kui mitte arvestada asjaolu, et lisaks tavapärasele reede õhtu ummikule lisandub halloweeni üritustele kihutajate mass ning meie kasutataval maanteel on remont. Noh ja siis veel vihmasadu, mis alati liikluse aeglasemaks muudab. Korraks tuli mõte töölt mitte koju tullagi, vältimaks kaks korda ummiku läbimist. Niikuinii olid nii vanem plika kui kaasa kesklinnas, peaksid seal lihtsalt mõne tunni aega parajaks tegema enne külla minekut, pisem saaks metrooga tulla. Paraku peale konsultatsioone perega sõitsin siiski koju, saan vähemalt enne külla minekut kiire uinaku teha, sest kahjuks laupäeval vaja varahommikul tööle minna.
 
Traditsioonilise sünnalaulu esitlus
Kodu poole sõites kuulsin raadiost, et Halloween olevat taksojuhtidele juba viimased kolm aastat kõige tihedamaks tööpäevaks, isegi vana aasta õhtul pole nii palju väljakutseid. Igatahes sain uinaku teha ja veits enne kuut, tipptunni kõrgpunktis asusime teele. Moblalt liikluse olukorda vaadates tuli masendus peale, enamus teest punase tähistusega, mis eriti aeglast kulgemist kuulutab. Paraku maanteele jõudes ei tundunud asi nii hull. Kaalusin paralleelsele pisemale järveäärsele teele pöörata kuna silt andis teada, et sealtkaudu kuluks 4 minutit vähem. Samas keeras enamus autosid maha, otsustasime, et 4 minti kaotust pole paha aga suurel teel mugavam sõita. Meeldiva üllatusena selgus, et liiklus täitsa normaalne, saime kohale kiiremini kui kunagi varem. Ilmselt oli see silt suure osa juhte teisele teele meelitanud, mis nüüd raadio järgi otsustades totaalselt umbes.
 
Ehtne Viiking :)
Kokkuvõttes olime ühed esimesed kohal. Lasin kohe õlle rindu, tagasi sõidab kas tütar või kaasa, küll on mõnus kui kaine autojuht  alati varnast võtta. Minagi olin "kostüümi" pannud, pintsak t-särgi peale, nuga ja püstol vööle kehastamaks gangsterit. Pintsakuga polegi mul siinmaal mujal kui pulmades, matustel ja firma jõulupeol käia, nüüd siis lisandus Halloween :) Lapsed olid end üles löönud, paraku polnud mul täpselt selge, keda nad kehastasid, ehkki aimata võis, et pisema plika kostüüm kuidagi allilmaga seotud oli.
 
Kommijooksul oli rahvast suht vähe, sest ilm ikka külm ja vihmane. Plikad lootsid, et saak tuleb äge, kui tahtjaid vähem, aga ei viitsinud nemadki pikalt jäise vihma käes liguneda. Kodu poole asusime teele keskööl, nii et mul jäi uneaega alla viie tunni enne uuesti autosse hüppamist. Tööl oli uniseid tüüpe teisigi, möldisime end sisse, andsime korraks ülemusele näole ja kui see ukse lukustas, et oma kabinetis põõnama keerata, vajusime meiegi laiali samade mõtetega :P