Tuesday, February 5, 2019

Ülemagamine, suusaohud ja toitumine

Suht tühine laviin: sadakond meetrit pikk, 20 lai aga surma sai kaks USA suusateami liiget
Mille muuga oskan ma seletada oma hommikust uimasust kui laps üheksa ajal mind äratas küsimusega, mis kell ma magama läksin. Normaalsel ajal nii poole kaheteist paiku oli vastus kui end vaevaliselt voodist välja ajasin, et autod vahetada. Sissesõidutee on meil küll pikk, oma 5 autot paneb lahedalt ära, samas liiga kitsas, et kusagil mööda saaks. Äkki peaks suvel tegema kaks kividega rada teise massina jaoks. Uneteema juurde tagasi pöördudes on ikka kummaline küll et esmaspäeval sai pikalt sisse magatud, lisaks veel lõunauinak tehtud ja õhtul vara magama keeratud. Kahe ööpäeva peale kogunes oma 20 unetundi, sellest peaks jaguma ka kõige paadunumale unimütsile. Eileõhtune trenn oli küll päris intensiivne, aga ega seegi hullult väsitanud, täna hommikul kätekõverdusi ja kõhulihaseid tehes lihased küll tunda ei andnud. Loodetavasti vähemalt tööl ei aja täna haigutama.

Hommikupoole veetsin netis surfates ja Kulta Katariina kohvi lürpides. Neid on mul kolm pakki järgi, lisaks kaks Presidentti Gold - peaks puhkuseni välja vedama, kui saab Eesti või Soome uue noosi järgi minna. Netis jäi silma ühe Eesti suusainstruktorist neiu blogi, mis puudutas nii mäesuusatamisega seotud ohtusid kui ka USA arstiabi. Eeloleva Lake Placidi suusapuhkuse mõttes vägagi temaatiline. Meie ei trügi kohtadesse, kus laviinioht, aga nagu ülemiselt pildilt näha, võib isegi suht ohutuna paistvas kohas pisike laviin saatuslikuks osutuda. Neiu poiss murdis detsembri keskel sääreluu, mis on seni juba üle $60000 läinud maksma, lõpuks võib arve lausa saja tonnini ulatuda. Õnneks on neil kindlustus kuna õnnetus juhtus tööajal. Tean juhtumeid, kus Kanadalased murtud luuga üle piiri koju kiirustasid, kartes USA hullumeelseid meditsiiniarveid. Taolisi numbreid nähes, on hea tunne tasuta arstiabi üle. Ei pea muretsema, et mingi suvaline õnnetusjuhtum su pankrotti viib. Samas leian, et see ei peaks katma tüüpe, kas ise enda tervist rikuvad suitsetamise, ülemäärase joomise või õgimise kaudu. Miks peaks kohusetundlikud kodanikud kandma ka nende kulusid, kes hoolimatusest või lausa meelega oma tervist rikuvad.

Toitumisrezhiim on nüüd kardinaalselt muutunud, hommikul söön tükk maad hiljem. Tavapärane müslikausitäis piima ja küpse banaani lõikudega on asendunud kaasa valmistatud kaerahelbepudruga. Spets "steel rolled" terad-helbed on selles suhtes erilised, et jäävad ka keetes krõmpsuks, mitte ei muutu lögaks massiks nagu tavalised. Mulle meeldib kui hamba all krõmpsub, on mida närida, no seni kui hambaid veel jagub😁 Enne tööle minekut suurt isu pole, teen praemuna või võileiva kohvi kõrvale. Tööl esimese pausi ajal mugin järgmise võileiva, kuue ajal annan panuse maailma lihatarbimise kasvu võttes mingi kaasasoleva liharoa ja jogurti, kaheksase pausi ajal näksin puuvilju. Õhtul koju tulles üritan hoiduda näksimisest, mis esialgu suht keeruline. Eile kaasa kiskus protestivate kiunatuste saatel krõpsukoti ja salsakausi mu küünte vahelt. Kaalu koha pealt andis rezhiimi muutus algul selgelt märku, pühapäeval siiski olin langenud tagasi 84.1 kg peale, mis vaid saja grammiga soovitavat kaaluvahemikku ületab.

6 comments:

  1. Siin leian ma küll enesekriitiliselt, et vigastusohtliku spordiga tegelemine on täpselt samasugune riskikäitumine nagu suitsetamine.. Selline keskmine õllekõhuga mittesuitsetaja teleka ees elab lõpuks meist kõigist kauem.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kongeniaalne, ma mõtlesin just sama, et spordivigastused on samamoodi iseenda valitud. Kui nii jätkata, siis lõpuks ei kataks riigimeditsiin kellegi ravi. pmst me kõik ju üritame leida mingit tasakaalupunkti, kus eri suunast tervist kahjustavad asjad kokkuvõttes kõige parema olemise annaks.

      Delete
  2. Nonii, sama teema mis Rentsi postituse juures üles võtsin. Mu vastus ka sama. Ei vaidle, et spordivigastused on teadliku riskikäitumise vili. Samas miks peaks alalhoidlik kontorirott kellegi langevarjuhüppel murtud luude ravi kinni taguma. Oleks ju õiglane kui riskijad kas võtaks erikindlustuse (näiteks turismireisu puhul on "ohtlike" spordialadega (suusatamine, ronimine, ... ) tegelemisel kõrgem hind, tavakindlustus ei pruugi katta) või võtaks riski enda kanda kui julgevad. Ülaltoodud USA näite varal päris kõhedust tekitav.

    Aga muidugi pole tegu realistliku võimalusega, riskitaset ja hinda määrav bürokraatia läheks ilmselt rohkem maksma kui asi väärt ja kokkuvõttes maksaks kõik rohkem. Niisama fantaseerin utoopilise "õiglase" ühiskonna teemal ;) Nagu kommunismigi kõigi võrdsuse idee oli esimesel pilgul teoreetiliselt igati õilis, praktikas muidugi läks kiirelt kraavi :P

    ReplyDelete
  3. Kõik täiskasvanud peast minu kallal tehtud operatsioonid on tulnud liiga ägedast kehalisest tegevusest - hindasin oma mööblitõstmisvõimet üle ja sain songa; halval pinnal tantsuesinemisega lõhkusin meniski. Pluss kõige sellega seotud kirurgide ja ortopeedide vastuvõtud.

    Saaksin apelleerida ainult sellele, et mõlemad üritused olid vähemalt pro bono publico.

    ReplyDelete
  4. Notsu, sinu kirjeldatud vigastused liigitaks siiski tavalise elutegevuse tulemuste alla ja mul poleks selle vastu midagi, et riiklik tervishoiusüsteem need kinni taob. Aga näiteks suitsetaja kopsuvähi ravi või alkohooliku maksavahetus meie kõigi ühiskassast ajab mind turri. Mõistan, et oma karate või suusatamise vigastuste puhul poleks õigust riiklikule süsteemila ja peaksin sellisel juhul end erakindlustusega katma. Kui selle loogikaga äärmuslikuks minna jõuab muidugi absurdini: miks peaks professionaalsed kurjategijad makse maksma, millest politseid ülal peetakse, täiesti ebaõiglane :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. noh, see "tavaline elutegevus" oli seotud hobitegevustega, mille ma võtsin ette peamiselt oma tuju tõstmiseks ja mentaalse heaolu parandamiseks - ja ma oletan, et suitsetajatel on suitsetamiseks suht sarnased motiivid.

      Ma tean isegi üht juhtu, kus suitsupakkumine võis ühe noore inimese tervise päästa - tegemist oli liiminuusutajast tänavalapsega ja esimene n.ö ametliku süsteemi inimene, kes ta usalduse pälvis, tegi seda sellega, et pakkus talle suitsu (tõsi muidugi, et suitsetas ta juba ennegi). Ta rääkis sellest igatahes kui märgilisest sündmusest. Tema puhul võiks küll öelda, et kui ta suitsetab - lihtsalt suitsetab - siis on see juba hea variant.

      Eks inimesed ürita oma halbolu lahendada, kes kuidas oskab; parim moodus kahtlaste lahendusviiside vastu oleks halbolu põhjuste vähendamine (üks valvenäide on uurimus USA palgasõduritest, kes Afganistanis tegid kõik oopiumi, regulaarselt; pärast kojutulekut jätsid nad kõik või peaaegu kõik selle ilma eriliste probleemideta maha; oopium oli neil abivahend masendava keskkonna vastu; paranes keskkond, polnud enam vaja.)

      Delete