Rallist, laulust, spordist ja koertest

Auto liikumissuund on kaamera poole! Ime küll aga maandus ratastele ja kihutas edasi. 

Nädalavahetusel hoidis Rootsi ralli pinget ülal. Eelkõige positiivses mõttes, sest juba reedel tundus meie mehe sõidu põhjal otsustades asi selge olevat kui just mingi masina prohmakas sisse ei viska. Rootsi ralli tehnika jaoks lihtne, mida kinnitas ka tõsiasi, et kõik alustanud WRC ekipaazhid ka lõpetasid, tehniliste probleemide tõttu katkestusi polnud. Põnevaid momente pakkusid eelkõige Oti rivaalid, kes ülejäänud kohtade pärast rebisid. Nii Suninen kui Lappi olid vahepeal pooltagurpidi aga õnneks viskas masina ratastele ja pealegi veel tee peale. Kõigil nii hästi ei läinud, mitmed suht lihtsad eksimused lõppesid hanges, kust väljasaamisega hulk aega kaotati.

Üllatusmomendi pakkus Tänak punktikatse kindla võiduga ehkki oleks oodanud, et viimast katset kindlas juhtpositsioonis sõidab ta kindla peale. Kui mees tõepoolest rahulikult võttes teistest niipalju kiirem oli ei tundugi imelik meie kommentaatorite ülim optimism, kes kahe ralli alusel Otti juba maailmameistriks kroonivad. Realistlikult muidugi varavõitu, mees võib olla hea kui tahes aga kui tehnika või õnn alt veavad ei aita miski. Kaasa vahtis Eesti laulu saadet, mis minu totaalselt külmaks jätab. Pole kunagi aru saanud kuidas oleks võimalik sellist asja nagu laul objektiivselt hinnata - puhtalt maitse asi ja miks peaks kellegi maitse teise omast paremaks kuulutama. Pealegi on üldteada tõsiasi, et masside maitse ei vasta kunagi ekspertide omale.

Ei leidnud oma valget särki üles 😜

Ralli vaadatud läksime pühapäeva lõuna ajal tüdrukutega karatesse igakuisesse mustade vööde eriettevalmistusse. Üllatavalt suur osavõtt, tavalise nelja-viie asemel ilmus lausa üksteist karatekat välja. Enamuse ajast lihvisime Kusanku-Dai katat. Soovijad harjutasid peale kahetunnist trenni vabavõitluse tehnikaid või küsisid nõu erinevate katade detailide osas. Õhtul läksime ronima, tütar veidi varem, mina hiljem järgi. Praeguse seisuga niikuinii üle pooleteise tunni ei jaksa mõistlikult aega kasutada ehk siis seinal veeta. Viimase pooleteise tunni sooduspilet sobib mulle ideaalselt.  Otsustasin hästi rahulikult võtta, et lõpuks paranenud küünarnuki kõõlusele mitte liiga teha. Soojenduseks nagistasin mõned algajate ja V0 rajad ning siis võtsin ette V1'd. Õnneks on valik suur, erinevaid radasid jagub hulgi. Olin parasjagu end väsitanud kui läksin vähe keerulisemate kallale. Paraku eeldasid need enamasti kas head painduvust (mida mul pole) või toorest jõudu. Viimast ei julgenud rakendada ikka selle va küünarnuki hoidmise pärast. Ei taha ju jälle pikka pausi sisse teha.

Ühe V2 raja üle oli hea meel. Paar kutti enne mind ei saanud hakkama, otsustasin proovida. Vahepeal küll läksid käed risti ja jalad valedel nukkidel aga tegin esimese proovimisega ära. Lugesin ennist Rentsi postitust tüübist, kes 130'se kehakaalu juures on võtnud pähe kahe aastaga V5 ronida ja seda ilma kehakaalu alandamise plaanita. Minu arust tegu veel suurema põhjendamatu optimismiga kui loota, et Mehhiko müür lõpetab narkotside ja illegaalide USA'sse saabumise. Tunnistan ilma igasuguse häbitundeta, et momendil ei kujuta ette, kuidas ise selle ajaga V4'gi hakkama saaks. Kui seda just järjepidevalt treenides eraldi eesmärgiks seaks, aga isegi siis tundub kahtlane. Järgmine päev andsid käevarte sisekülje lihased märku, et peaks tihemini seinal rippumas käima. Siinkohal sobiv ka mainida pühapäevahommikuse kaalumise numbrit 83.5kg, Mehhiko "all-you-can-eat" reisi ja jõuluhooaja spegens on lõpuks taanduma hakanud.

Sihukesi ringe joonistas Sushi pidevalt lumele

Esmaspäev oli kavas suusatama minna aga nii kuradi mõnud voodis vedeleda, et ei viitsinudki. Südamerahustuseks vaatasin hiljem veebikaameralt kui palju rahvast "perepäeva" nimelise riigipüha puhul tõstukisabas igavles. Seoses sellega jäi ka õhtune karate ära, käisin hoopis kutsadega pargis jalutamas. Sai jälle uue moblaga pildistada. Väiksem kutsik oli nii rõõmus ja energiat täis et muudkui kihutas ringe ümber meie. Pargi lõppu ei läinudki, sest vastutulnud vanapaar informeeris vähe kaugemal hiiri püüdvast koiotist. Ei hakka toakoertega metslooma ärritama, pisema võiks koiott suht kergesti minema viia kui too lollist peast mängima jookseks. Koju jõudes jäid mõlemad koerad pikast jalutuskäigust väsinult magama, Koko lausa ninapidi mu jooksukinga sisse. Pimedas koridorinurgas tehtud pildist selgus, et Pixel3 on "öörezhiimis" tõepoolest tasemel nagu reklaamitud.

Pixel3: Koko tudib nina tossus

Nexus6P: Koko näitas pildistamise peale keelt